Ajalugu

Eesti Reformierakond asutati 13. novembril 1994. aastal. Sel päeval toimus Tallinnas kaks olulist poliitilist kogunemist: Eesti Panga toonase presidendi Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusrühma istung ja 1990. aastal asutatud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) erakorraline kongress. Algatusrühm otsustas ühineda ELDPga, uus erakond Eesti Reformierakonna nime all ellu kutsuda ning asuda valmistuma 1995. aasta parlamendivalimisteks. ELDP, olles juba oma varasematel kogunemistel pidanud vajalikuks järjekindlalt uuendusmeelsete jõudude ühendamist Eesti reformikursi jätkamiseks, kiitis kongressil heaks liitumise Reformierakonna algatajatega. Kahe struktuuri juhtkonnad ühendati, erakonna esimeheks valiti Siim Kallas. Siseministeerium registreeris Eesti Reformierakonna 9. detsembril 1994. aastal. Uue erakonna üheks esimeseks tähtsamaks dokumendiks sai Siim Kallase koostatud "Kodanike Riigi Manifest".

Siim Kallase algatusrühm tõi erakonda õigusriigile omase avatud ja demokraatliku keskkonna arendamisest huvitatud ettevõtjaid ja avaliku elu tegelasi - Igor Gräzin, Rein Lang jt., kes seni polnud otseselt poliitikas osalenud. Samuti liitus sellega mitu mõjukat, kuid erakondadesse mitte kuulunud poliitikut, nagu Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Ignar Fjuk, Toomas Savi. ELDP (Paul-Eerik Rummo, Meelis Atonen, Kristiina Ojuland, Heiki Kranich, Tiit Käbin, Toomas Vilosius, Andres Lipstok, Daimar Liiv, Henn Sarv, Aap Neljas, Andres Taimla jt.) tõi uude erakonda kaasa oma Eesti oludes suhteliselt pika poliitilise kogemuse. See sisaldas erakonna tekke omaaegse Rahvarinde vabameelse tiiva ja Loomeliitude Kultuurinõukogu poliitiliselt häälestunud liikmete baasil, järjekindla tegevuse enese arendamisel ideoloogiliselt selgepiiriliseks erakonnaks, hea kontakti Liberaalse Internatsionaaliga (vaatlejaliige alates 1990. a.), töö Eesti Kongressis ja Ülemnõukogu viimases koosseisus, edu 1992. aasta parlamendivalimistel ning osalemise Mart Laari valitsuses, erakonna presidendikandidaadi Lennart Meri valimise Vabariigi Presidendiks, samuti ühenduse "Noored Liberaalid" tegevuse.

1995-1996

8. jaanuaril 1995 toimunud Reformierakonna peakoosolekul kinnitati erakonna uus programm "Eesti Kodu", põhikiri ning valimisnimekiri. Valiti erakonna uus juhatus. Erakonna esimeheks valiti tagasi Siim Kallas. Erakonna presidendikandidaadiks 1996. aasta valimistel kuulutati teiseks tähtajaks president Lennart Meri.

1995. a. parlamendivalimistel sai Reformierakond 87 531 häält ehk 16,19 %, mis andis 19 kohta Riigikogus. Reformierakondlane Toomas Savi valiti ülekaaluka poolehoiuga Riigikogu esimeheks. 1995. aasta sügisel lõi erakond valitsuskoalitsiooni Koonderakonna ja Maarahva Ühendusega. Erakonna esimees Siim Kallas sai välisministriks, valitsusse kuulusid Reformierakonna poolt veel Andres Lipstok majandus-, Toomas Vilosius sotsiaal-, Jaak Aaviksoo haridus-, Märt Rask sise- ja Kalev Kukk teede- ja sideministrina.

14. oktoobril 1995 toimunud peakoosolekul uuendati erakonna põhikirja ja valiti vastavalt sellele ka uus juhatus. Erakonna esimeheks valiti tagasi Siim Kallas.

1996-1997

Kohalikel valimistel 1996. a. oli Reformierakond silmapaistvalt edukas Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Haapsalus, Paides, Jõgeval jm. Reformierakonna nimekirjas valiti üle Eesti kohalikesse volikogudesse 124 inimest.

Liberaalse Internatsionaali 47. kongressil Noordwijkis 1996. a. juunis sai Eesti Reformierakond LI täisliikme staatuse ning Siim Kallas valiti LI asepresidendiks.

1996. a. novembris otsustas Reformierakond valitsuskoalitsioonist lahkuda, kuna seal läbiviidav poliitika ei võimaldanud küllaldaselt ellu viia Reformierakonna taotlusi ega järgida tema valijate huvisid. Siirduti opositsiooni ja loodi koos teiste riigikogus esindatud reformimeelsete jõududega saadikuühendus "Ühinenud opositsioon".

10. mail 1997 aastal toimus Reformierakonna peakoosolek, kus võeti seoses Mittetulundusühingute seaduse jõustumisega vastu uus erakonna põhikiri ja muudeti erakonna programmi. Erakonna esimeheks valiti järgmiseks kaheks aastaks Siim Kallas.

 

1998-1999

5. detsembril 1998 aastal kiideti Reformierakonna üldkogul heaks erakonna valimisplatvorm ja kinnitati erakonna kandidaatide nimekiri 1999. aasta Riigikogu valimiseks. Reformierakonna peaministrikandidaadiks nimetati erakonna esimees Siim Kallas.

11. detsembril 1998 Bonnis toimunud nõukogu istungil võeti Eesti Reformierakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ELDR täisliikmeks.

31. detsembril 1998 sõlmiti Reformierakonna ettepanekul partneritega "Ühinenud Opositsioonist" koostöölepe, mille eesmärgiks oli moodustada ühine valitsus pärast 1999. aasta märtsis toimunud Riigikogu valimisi.

1999. aasta 7. märtsil toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 77 088 häält ja 18 kohta Riigikogus, jagades selle tulemusega 2. ja 3. kohta Isamaaliiduga.

17. märtsil sõlmis Reformierakond Isamaaliidu ja Mõõdukatega koalitsioonilepingu, mille alusel moodustati valitsus, kus Reformierakond sai viis ministrikohta. Erakonna esimees Siim Kallas sai rahandusministriks, erakonna peasekretär Heiki Kranich keskkonnaministriks, erakonna juhatuse liikmed Märt Rask justiits- ja Toivo Asmer portfellita ministriks. Kultuuriministriks kinnitati Signe Kivi. Riigikogu esimeheks valiti viiendat korda järjest Reformierakonna aseesimees Toomas Savi.

15. mail toimunud Reformierakonna korralisel üldkogul valiti erakonna esimeheks taas Siim Kallas. Erakonna peasekretäriks sai Eero Tohver. Tunduvalt uuenes erakonna juhatus, kuhu valiti mitmed piirkondade juhid, kes olid tulemuslikult töötanud kohalikes omavalitsustes.

Kohaliku omavalitsuse valimistel 1999 aasta sügisel oli Eesti Reformierakond edukas. Teiste erakondadega võrreldes võideti valimised täielikult linnades, hõivasime kogu võimu (linnapea ja volikogu esimees) 7 linnas, lisaks 5 linnas volikogu esimehe positsioon ja 2 linnas linnapea koht.

2000-2001

1. jaanuarist 2000 kaotati Reformierakonna initsiatiivil Eestis tulumaks ettevõtetesse reinvesteeritud kasumilt. Tegemist oli erakonna ühe peamise valimislubadusega 1999.aasta parlamendivalimistel, mida alguses oponendid tublisti kritiseerisid, kuid mis tänaseks on vaieldamatult aidanud kaasa Eesti kiirele majanduskasvule ning pälvinud tähelepanu nii Euroopas kui maailmas.

2001.aasta presidendivalimiste eel käivitas Reformierakond esimesena Eestis sisevalimiste kampaania erakonna presidendikandidaadi väljaselgitamiseks. Üle Eesti toimunud presidendituuril osalesid kandidaatidena Siim Kallas, Märt Rask, Toomas Vilosius ja Toomas Savi. Alates sellest ajast on Reformierakonna valimisnimekirjad alati moodustunud erakonnasiseste eelvalimiste tulemusena.

2001. aasta detsembris lahkus Reformierakond Tallinnas valitsuskoalitsioonist, kuna koalitsiooni osapooled olid muutunud ähmasteks ja linnavalitsus planeeris eelarvet tasakaalust välja viivat hiigellaenu. Jõulude eel moodustati Tallinnas uus koalitsioon Keskerakonnaga. Hoolimata Reformierakonna ettepanekust säilitada riigi ja kohalike võimude lahusus ning jätkata kolmikliidu valitsuse koostööd, tõi see samm jõulude eel kaasa valitsuse tagasiastumise.

2002-2003

2002. aasta jaanuaris toimunud koalitsioonikõnelustel moodustas Reformierakond valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga. Reformierakonna esimees Siim Kallas sai peaministriks. Välisministriks sai Kristiina Ojuland, keskkonnaministrina jätkas Heiki Kranich, justiitsministrina Märt Rask, kultuuriministrina Signe Kivi, portfellita regionaalministrina Toivo Asmer.

2002. aasta märtsis kirjutasid Reformierakonna ja Vene Balti erakonna juhid alla kokkuleppele kahe erakonna liitumise kohta. Esmakordselt taasiseseisvunud Eestis pandi nii alus rahvuspiire ületavale erakonnale, mille liikmed ja toetajad peavad rahvusest olulisemaks maailmavaadet ja programmi.

2002.aasta oktoobris osales Reformierakond 55 omavalitsuses üle Eesti oma valimisnimekirjaga. Et veel viimast korda olid kohalikel valimistel lubatud valimisliidud, siis osalesid paljud Reformierakonna liikmed valimistel valimisliitude nimekirjades.

Reformierakond sai kohalike volikogude valimiste järel võimule 54 omavalitsuses, nende hulgas näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Paides, Rakveres aga ka paljud väikelinnad ja vallad

2002. aasta novembris ja detsembris sai Eesti kutse liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Suure panuse liitumisläbirääkimiste edukaks lõppemiseks andsid Eesti delegatsioone juhtinud peaminister Siim Kallas ja välisminister Kristiina Ojuland.

2003. aasta märtsis sai Reformierakond Riigikogu valimistel 87 551 häält. See oli 17,7 protsenti kõikidest antud häältest ning andis 19 kohta parlamendis. Tegemist on ajaloolise tulemusega, kuna esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos andsid valijad neli aastat võimul olnud erakonnale sisuliselt mandaadi jätkamiseks.

Aprillis 2003 sõlmis Reformierakond valitsusleppe Res Publica ja Rahvaliiduga. Valitsuses asusid tööle majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen, välisminister Kristiina Ojuland, kultuuriminister Urmas Paet, kaitseminister Margus Hanson ja rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.

Kevadel 2003 valis Reformierakonna üldkogu taas esimeheks Siim Kallase. Erakonna aseesimeesteks said Meelis Atonen, Märt Rask ja Andrus Ansip. Reformierakonna peasekretär on alates 2003.aasta kevadest Kristen Michal.

Septembris 2003 kiitis Eesti rahvas referendumil heaks Eesti liitumise Euroopa Liiduga. Suur osa selles, et Eesti suutis lühikese aja, 12 aastaga, täita liitumiseks vajalikud tingimused, on Reformierakonnal. Olles valitsuses aastatel 1995-1996 ja 1999-2004 suutsime tagada otsused, mis võimaldasid sotsialistliku plaanimajanduse asendada edukalt toimiva ja maailmas väga konkurentsivõimelise liberaalse turumajandusega. Just tänu nendele otsustele hinnatakse Eestit maailma kõige edukamaks üleminekuriigiks.

2004-2005

Alates 1. jaanuarist 2004 jõustus vanemahüvitise seadus, mis võimaldab väikelapsega emal lapse sünni järel aasta lapsega kodus olla ilma, et ta sissetulekus kaotaks. Tegemist on Reformierakonna ühe olulisema valimislubadusega 2003.aasta Riigikogu valimistel, mis peab peatama Eesti rahva väljasuremise, aitama kaasa meie keele, kultuuri ja omariikluse säilimisele. Juba 2004 esimese poolaasta statistika näitab, et sündide arv on oluliselt suurenenud.

Alates maist 2004 asus Reformierakonna esimees Siim Kallas tööle Eesti volinikuna Euroopa Komisjonis. 2004.aasta sügisel alustavas Euroopa Komisjoni uues koosseisus saab Siim Kallasest komisjoni asepresident.

Kuna Siim Kallas asus tööle Brüsselisse, on Andrus Ansip vastavalt Reformierakonna juhatuse otsusele alates 2004.aasta suvest Reformierakonna esimene aseesimees, kes vajadusel täidab erakonna esimehe ülesandeid. Suvel 2004 sai Riigikohtu esimeheks nimetatud Märt Raski asemel erakonna aseesimeheks Kristiina Ojuland.

Juunis 2004 toimunud Europarlamendi valimistel valiti üheks kuuest Eesti saadikust Reformierakonna kandidaat Toomas Savi. Ta sai Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu fraktsiooni liikmeks ning kuulub Europarlamendi arengukomisjoni.

2004. aasta sügisel lahkus Reformierakonnast Märt Rask, kelle Riigikogu nimetas Riigikohtu esimeheks. Vastavalt seadusele peab selles ametis olema poliitiliselt sõltumatu. Erakonna aseesimeheks valiti tema asemele Kristiina Ojuland.

2004. aasta oktoobris sõlmis Reformierakond Tallinnas uue võimuliidu Res Publica ja Rahvaliiduga. Linnakoalitsioonist lahkus Keskerakond. Reformierakondlastest abilinnapeadena asusid ametisse Peep Aaviksoo, Tatjana Muravjova ja Ülle Rajasalu. Linnaosavanematena jätkasid tööd Keit Pentus, Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas, lisandusid Remo Holsmer ning Triinu Rajasalu.

2004. aasta novembris erakonna 10. sünnipäevale pühendatud Üldkogul valiti Reformierakonna uueks esimeheks Andrus Ansip. Siim Kallasest sai erakonna auesimees.

2005. aasta 1. jaanuarist jõustus üksikisiku tulumaksumäära alanemine kahe protsendi võrra. Reformierakonna poolt valimiste eel välja pakutud idee positiivset mõju tunnetavad palgapäeval lisakroonide näol kõik Eesti töötegijad.

2005. aasta märtsis muutus taas kord linnavõim Tallinnas. Reformierakond asus opositsiooni ning linna asus juhtima Keskerakonna ja Res Publica koalitsioon.

2005. aasta märtsis lagunes peaminister Juhan Partsi tagasiastumise tõttu valitsus. Peaministriks sai presidendi ettepanekul ja Riigikogu otsuse järel 12. aprillil 2005 Reformierakonna esimees Andrus Ansip, kes juhib valitsust, kuhu lisaks Reformierakonnale kuuluvad veel Keskerakond ja Rahvaliit.
Teised Reformierakonna ministrid: Urmas Paet välisminister, Jaak Jõerüüt kaitseminister, Rein Lang justiitsminister ja Paul-Eerik Rummo jätkas rahvastikuministrina.

2005 aastal liitusid Reformierakonnaga mitmed Riigikogu liikmed Res Publicast: Jaanus Rahumägi, Tarmo Leinatamm ja 2006 aastal Pädaste mõista peremees Imre Sooäär.

2005. aasta sügisel toimusid Kohalike Omavalitsuste Volikogde valimised. Üle Eesti oli Reformierakonna valimistulemus kõigi aegade parim. Meie valimisnimekirjad olid väljas 151 omavalitsuses 2113 kandidaadiga ja volikogudesse pääseti 127 omavalitsuses. Kokku sai erakond 83 953 häält ehk 16,9% olles erakondadest suurim häältevõitja ning saades kokku üle Eesti erakondadest teise tulemuse. Olulisematest linnadest säilitas Reformierakond võimupositsiooni Tartus, Võrus, Valgas, Jõgeval, Viljandis, Keilas, Raplas, Kärdlas ja Kuressaares. Esmakordselt kasutati valimistel Reformierakonna initsiatiivil rakendatud e-valimist interneti ja ID kaardi abil.

Oktoobris 2005 astus ametist tagasi kaitseminister Jaak Jõerüüt, ministrikohused võttis enda kanda kauaaegne Riigikogu liige ja üks erakonna asutajatest Jürgen Ligi.

2006-2007

2006. aasta 1. jaanuarist langes taas tulumaks, olles nüüd 23%. Ka vanemahüvitis pikenes 15ne kuuni. 2006 aastal ütlesid 39% sünnitajatest, et vanemahüvitis omas nende lapse sünnitamise otsusele suuremad või väiksemat mõju. Sündivus tõusis sedavõrd, et üle pika aja olid 2 kuud, juuli ja august, Eesti iive positiivne. Eesti majanduskasv oli 11,8% II kvartalis Euroopa ja maailma kiireim ning tööpuudus oli langenud rekordmadalale. Ilmselt neil põhjustel tõusis nii peaminister Andrus Ansip 2006 aasta sügiseks taasiseseisvunud Eesti usaldusväärseimaks peaministriks 62% ja Reformierakond Eesti populaarseimaks erakonnaks 21% toetusega.

Aprillis avalikustas Reformierakond 2007. aasta Riigikogu valimiste programmi majandus- ja perepoliitika teesid, tehes sellega ühtlasi varajase avalöögi sisulisele valimiskampaaniale. Sama kuu 23. aprillil nimetas Reformierakonna juhatus presidendikandidaatideks Paul-Eerik Rummo, Laine Jänese ja Toomas Hendrik Ilvese. Aprilli lõpus toimunud erakonna üldkogu osutus Eesti poliitikas  pöördeliseks – Andrus Ansip tuli välja üle mitme valimistsükli ulatuva visiooniga viia 15 aastaga Eesti Euroopa viie jõukaima riigi hulga; peasekretär Kristen Michal kuulutas Riigikogu valimiste eesmärgiks 125 000 häält ja saada parlamendi järgmises koosseisus 27 kohta, mis teisisõnu kordas eelneval sügisel volikogu poolt seatud eesmärki võita valimised. Sel ajal tundusid valdavale enamusele poliitikahuvilistest seatud eesmärgid pisut palju pakutuna…

Septembris toimus Raplamaal Lelles esimene Reformierakonna liikmetele mõeldud jalgpalliturniir, kus osales 14 võistkonda ning parimateks osutusid kohaliku maakonna vutioravad.

23. septembril valiti 174 valijamehe häälega Eesti Vabariigi presidendiks Reformierakonna poolt üles seatud kandidaat – Toomas Hendrik Ilves. Presidendivalimiste käigus oli toimunud aga oluline muutus poliitikamaastikul, kus ühel poolel hoidsid kokku Arnold Rüütlit toetanud Keskerakond ja Rahvaliit (sõlmisid omavahel nn KeRa lepingu) ning teisel poolel Ilvest toetanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Reformierakond. Rahvasuus nimetati sarnast jaotust „mustadeks” ja „valgeteks” jõududeks, kus viimaste liidriks kujunes oravapartei.

1. jaanuaril 2007. aastal jätkus neljandat aastat kestev Reformierakonna juhitud maksureform, mis langetas tulumaksumäära taas ühe protsendi võrra, jättes sellega kätte kuni 800 miljonit krooni.

13. jaanuaril toimus Reformierakonna Üldkogu, kus selgus sisevalimiste teel reastatud üleriigiline valimisnimekiri. Kolm esinumbrit olid Andrus Ansip, Urmas Paet ja Meelis Atonen. Toimunud sisevalimised lähevad ajalukku ka kui Eesti esimesed erakonnasisesed e-valimised. Üldkogul kõneledes tõi erakonna esimees Ansip paralleeli Riigikogu valimiste ja möödunud sügisel toimunud presidendivalimiste vahele: „Oli väga palju neid, kes ei uskunud, et me selle ära teeme. Veel viimastel tundidel enne Toomas Hendrik Ilvese valimist presidendiks ajas kahe teatud erakonna esimehel retooriline enesekindlus üle ääre. Tulemus, nagu me kõik teame, laseb täna aga Reformierakonnal öelda – see oli võit! Uskuge mind, nii nagu presidendiga, nii läheb ka Riigikogu valimistega,” kõlasid Ansipi prohvetlikud sõnad.

Ja 4. märtsil ehk valimispäeval see juhtuski – Reformierakond võitis 2007. aasta Riigikogu valimised! Valimistel osalenud 550 050 inimese häälte põhjal võitis Reformierakond valimised 153 041 hääletaja ehk 27,8-protsendilise rahva toetuse ja 31 mandaadiga.

Reformierakonna juhatus otsustas alustada ametlikke koalitsiooniläbirääkimisi pühapäeval 11. märtsil 2007. Koalitsiooniläbirääkimiste alustamiseks tehti kirjalik ettepanek Isamaa ja Res Publica Liidule, Eesti Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja Erakond Eestimaa Rohelistele. Läbirääkimiste käigus osutus Erakonnale Eestimaa Rohelised vastuvõetamatuks Reformierakonna pakkumine loodava valitsusliidu vastutusvaldkondade jaotuse osas. Läbirääkimisi jätkati kolmepoolselt ning 2. aprillil 2007. aastal sõlmisid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingu.

Valitsusliidu peaeesmärk sai Eesti rahvastiku positiivne iive sündimuse kasvu saavutamine keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel. Peaeesmärgi saavutamiseks nägi sõlmitud koalitsioonileping ette: vanemahüvitise maksmise perioodi pikendamist lapse 1,5 aastaseks saamiseni; uute lasteaedade ehitamise riikliku investeeringute programmi "Igale lapsele lasteaiakoht!" 400 miljoni krooni suuruses aastamahus; riikliku ringiraha 2000 krooni igale kooliealisele lapsele kehtestamist.

Majanduspoliitika üheks olulisemaks sammuks oli tulumaksu langetamine 18 protsendini ning eesmärk jätkata range ja ülejäägiga eelarvepoliitikaga ja valitsuse võlakoormuse vähendamisega. Eesmärgiks seati ka üleminek eurole.   Eakatele nägi koalitsioonileping ette just seda, mida Reformierakond enne valimisi lubas - pensionide kahekordistamist nelja aastaga. Loodud valitsuse juhiks sai Andrus Ansip, välisministrina jätkas Urmas Paet ja justiitsministrina Rein Lang,  kultuuriministriks sai Laine Jänes, sotsiaalministriks Maret Maripuu ning Jaanus Tamkivist sai keskkonnaminister.

XI Riigikogu kooseisu esimese eelnõu andis sisse Reformierakonna fraktsiooni esimeheks valitud Keit Pentus. Eelnõu sisuks oli keskmise pensioni tõstmine sama aasta 1. juulist 3769 kroonini, nagu enne valimisi sai lubatud.

3. juunil toimunud Reformierakonna Üldkogu valiti erakonnale uus juhatus ja kinnitati järgmiseks kaheks aastaks ametisse erakonna senine esimees Andrus Ansip. 14-liikmelisse juhatusse osutusid valituks Laine Jänes, Meelis Atonen, Urmas Paet, Rein Lang, Keit Pentus, Jaanus Tamkivi, Rain Rosimannus, Leino Mägi, Tatjana Muravjova, Tõnis Kõiv, Jürgen Ligi, Erki Saarman, Lauri Luik ja Kristiina Ojuland. Hiljem toimunud uue juhatuse esimesel koosolekul valiti aseesimeesteks Pentus, Paet ja Atonen. Üldkogul kõnelenud Andrus Ansip seadis 2009. aasta KOV valimiste üheks eesmärgiks Tallinnas valimiste võitmise.

1. juulist on tõsteti lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest 900 kroonini. Samaaegselt lõppes kvartalitoetuse maksmine kolme- ja enamalapselistele peredele. Muudatusest võidsid kolmelapselised pered 300 krooni, neljalapselised pered 600 krooni, viielapselised pered 1050 krooni ja kuuelapselised pered 1500 krooni kuus.

Juulis liitus Reformierakonnaga kuue tuhandes liige, Katrin Sepp Saaremaalt.

13. juulil sai Reformierakonna juhitud valitusel täis esimesed 100 päeva. Toona kirjutas Postimees: „Edukalt on kulgenud ka koalitsioonileppe valdavalt reformierakondlike lubaduste täitmine. Võimuliitlased kinnitasid kiirkorras seaduse, mis kukutab tulumaksu hoogsas rütmis 2011. aastaks 18 protsendile ja kasvatab iga palgasaaja maksuvaba tulu samaks ajaks 3000 kroonile.” Ajakirjanikud ei pidanud paljuks nimetada koalitsiooni suisa „ideaalvalitsuseks”.

Augusti alguses toimusid Võrumaal Kurgjärvel erakonna suvepäevad. Kolm päeva kestnud üritusel osales kaheksasada reformierakondlast.

Järjekorras teine Reformierakonna jalgpalliturniir toimus 15. septembril Raplamaal Kehtnas. Lisaks paarikümnele pealtvaatajale saabus oravate spordifestivalile ligi 150 jalgpallurit, kes moodustasid 18 võistkonda, mis omavahel mõõtu võtsid. Põnevas finaalmängus tõestas oma paremust Karksi ees Ida-Virumaa võistkond, väärika kolmanda koha võitlesid välja saarlased.

Septembris avati Rakveres Reformierakonna Lääne-Virumaa kontor.

Oktoobri keskel Berliinis toimunud kongressil valiti Riigikogu asespiiker Kristiina Ojuland Euroopa Liberaalide, Demokraatide ja Reformipartei asepresidendiks. Kristiina Ojulandi kandidatuuri Euroopa liberaalide aseesimehe kohale esitas Reformierakonna esimees ja Eesti peaminister Andrus Ansip. Varem Ojuland sellel kohal aastatel 1999 kuni 2002, mil ta määrati Eesti Vabariigi välisministriks.

20. oktoobril Pärnus kogunenud Reformierakonna volikogul tehti vahekokkuvõte kaks aastat tagasi toimunud valimistest ning seati eesmärke 2009. aasta valimisteks.


2008-2009