Tehtud, Päevaõhtu ja Lehtmees!
21.02.2009
Kui protestisin Tallinna valimiskorra kaitsjate meetodi üle, ei olnud asi pelgalt selle ilus, vaid ka tolle, mis on vaataja silmades. Ma ütlesin, et meid pannakse Keskiga ühte patta, mis annab Savisaarele alibi milleks iganes. Oma valija jaoks on see tal alati, aga ajakirjanduse jaoks on nii vaja üleväärsuskompleksi ja põlgust poliitikute suhtes in corpore.
Ma muidugi ei eksinud. Lehed kirjutavad üksmeelselt kaikaveost, võidujooksust, kus justkui olla olnud tähtis, kas peal- või alllinn jõuab ette, sellest, et ei ole üldse tähtis, kes mida tegi või milleks, asi olla me laiemas poliitilises kultuuris.
Nii et taas - Tehtud! - nii partreil kui pressil.
Varga pääsetee on jookse ja karju „varas!“. Imelised pärlid lendavad, isegi Vitsuti ropendamised ja Ojulandi õigus (!)piirata arupärimistele raisatud aega olla mõlemad poliitilise kultuurituse asjad. Seppik ju ütles, et Ojuland rikub reegleid. Ja vahet pole, kirjutab Postimees ja Õhtuleht, Postileht ja Õhtumees.
Aga ega ainult kirjutata. Meil peaks olema avalik-õiguslik ERR, mis lamedust ja ahnet rumalust tasakaalustaks. Kus sa sellega, Rannamäel üksi on saateid mitu ja nende peale peab olema käbe nuppu keerama - enne kui kuuleb, nagu tänagi, kuidas süda läheb meie poliitikuid vaadates pahaks. Iga väiksemgi kehaosa stuudios saab seepeale kolmemeetrine ja viieliitrine. Sealt on juba julge jätkata ignorantsusega, kuidas „vastastikkused“ solvangud on lihtsalt märk sellest, et RE ja KE järelikult lähenevad. Raha tasku ka selle jutu eest! Nendeväidete tõetruudus jääb testimata, sest keegi teeb kellegagi koalitsiooni ükskord niikuinii, just nagu majanduskriisist kraaksumistele mõni kriis millalgi ikka järgneb.
Vaatasime Toompea juntimise ajal hoopis netist Tallinna volikogu. Eksootika, ei üldse Eesti Vabariigi moodi. Sooritusel oli kui mingi maffioosne rituaal, vähemust mõnitati ja suruti kõigi vahenditega maha, täitev ja seadusandlik võim istusid saalil koos vastas ja ajasid sõnavõttude ajal omi jutte, kõnekam kui ärplevad repliigid olid näod ja pilk, millega vasall isakest ta ilmudes tervitas.
Ühel pool, niisiis, on õilsa regulatsiooni mitteõilis vorm - valimisaastal valimisreeglite sellise muutmise keeld on senigi pisut ebakindlalt, aga sisuliselt siiski seaduses kirjas. Muutumatus on moraalselt õige igal juhul.
Teisel pool on omakasupüüdlik ja alatu kombinatsioon reeglite muutmiseks: äkiline ja sisuliselt seadusevastane eelnõu, pettusele rajatud rahvaküsitlus (mis on „haldusreform“ ja mida tõotab tuua „läbirääkimiste alustamine“) selle õigustuseks, silmaga nähtud, eksperimentaalselt tõestatud ja IT-analüüsitud häältelugemisvõltsingud, vale, et tegu on kokkuhoiuga (struktuure lisandub hoopis ja midagi linnavalitsustes ei muutu, seda öeldakse töötajatel).
Aga et vahet pole, see on meie ajakirjanduse tase. See ei ole aga meie poliitilise kultuuri tase. Soovitasin Jüri Ratasel heita pilk volikogu ülekandele ja võtta oma sõbralt ja parteikaaslaselt õppust, kuidas reegleid rikkuda ja venitamised lõpetada. Poisil oli piinlik, ta punastas ja tõotas käituda reeglite kohaselt.
