NATO Parlamentaarne Assamblee: ei silpigi Riigikogu palkadest
20.11.2008
Me ei eeldanudki, et ajakirjaniku huvi võib pälvida mingi NATO Parlamentaarne Assamblee. Pressiteate kirjutasin kohusetundest ja tema üks online-vilksatus oli pime juhus. Lehed jäid kombekalt kriipsutuks. Säästetud sai ruum ja kirjutav pea.
Tunne, et tegime vajalikku asja, jääb endale ent ikka: Eesti jäi moraalse enamuse, mitte tigeda vähemuse seltskonda, nagu eeldatakse kodus. Ta on delegatsioonina aktiivsemaid.
Too enamus ise oli aga oma moraalis tige: Venemaa sai kuulda, et teda ei oodata enam enamikule üritustele, tema tavapärast osalust suurtel kohtumistel vähendatakse, jõu kasutamise, vaherahulepingu rikkumise, Gruusia osade iseseisvatena tunnistamisega ei lepita, rääkimata etnilisest puhastusest, mis faktina kirja pandi. Igatahes on NATO teravam kui teised ühendused ning tema PA teravam ta valitsustest. Gruusiale kutsuti üles andma MAPi ja liikmestaatust nii vara kui võimalik.
Mis PA ürituses kurb, on üksmeele puudumine: Trooja hobused kappavad ringi, annavad aru idakülalisele ja käivad teda lõunalauas julgustamas. Eesti põrkus hääletamistel mitte ainult hobuse kodumaa Kreeka, vaid ka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania, Saksamaa, Beneluxiga. Aga siiski võitis.
Pisuke taasuhkus olla eestlane on helge, kuid ei ole saladus, et see edu ei vasta konsensusprintsiibile NATO olulisimates otsustamistes ega ole isegi PAs tulevikus garanteeritud.
Järgneb kojusõit lemmikfirma (siiralt ja kaasatundvalt!) Estonian Airiga. Tolle tervituskeeleks on nädalaga saanud vene. Lehed ja leib on küll veel eesti, aga ainult teise üle neist saab tunda rõõmu - too ei tegele Riigikogu palkade ega valitsuse kukutamisega, too hoopis maitseb ja annab südamesse sooja.
Esimene aga on sula solk. Et, rääkimata et miks on Eestil äkitselt assamblee asepresidendi koht, debattidest rääkimata, see on liiga keeruline, ei toida rahvuslikku alaväärsustunnet poliitikute pärast ja varjutaks peateemat. Ehkki saame inimlikult aru, et kirjutajale on võim parteilasega koos joodud viinast ja reisitud reisist magusam veel, et põhiseadust isikliku autoriteedi pakkimispaberina kasutanud toimetaja ei saa läbi lasta ausat juttu, ikkagi on tülgastav ja piinlik. Tribüüniks ei pea poliitik teadma, kus asub NATO tippkohtumise paik Bukarest, aitab, kui ta teab kuulujutte, söandab rahvale kõvasti laulda ning rahuldab ajakirjanikku parlamendipalkade alal.
