Eesti Õhk ja Raudtee
27.11.2008
Milline peremees jagab avalikkusele üleõla-kommentaare, et ta firmal pole visiooni, kontseptsiooni, perspektiivi, ning et see võib minna pankrotti? - Halb peremees, Eesti riik. Majandusministeeriumis on sellekohane traditsioon.
Paar aastat tegi seda minister Savisaar Eesti Raudteega, nüüd teeb minister Parts seda jälle - Estonian Airiga. Ei saa küll kurta, et ta poleks teinud ka Eesti Raudteega.
Savisaar on tänase seisuga olnud kõvem käsi. Tema kogus ka 5 miljardi jagu kohtuasju ning suutis peatada kõik investeeringud. Ja tema tegelikult ei jaganudki midagi just üleõla, ta signaliseeris oma valijale, et juhib vedureid, seab rööpaid, tihendab liiklust, alandab pileti hinda ja lõpuks toob raudtee Eestisse tagasigi. Rääkimata vahvast klassivõitlusest enesest.
Valitsus vaatas ja ahastas, luges kroone ja otsustas kolme ministri (Ligi, Lang, Sõerd) puiklemisest hoolimata, et igaks juhuks tuleb teine omanik välja osta. Kui mitte muud, siis 2,4 kulu peos on parem kui 5 katusel.
Sel otsusel on üks eriti kõva häälega kriitik, Juhan Parts. Ma ühineksin temaga, kui ta poleks täpselt vastupidikriitik Estonian Airi müügile. Ei tule kõne allagi, ütleb ta hetkel, kui tolle saatust on kirjeldatud noaterale kippuvana, kui ta ise on kahjustanud firma mainet, viinud endast välja kaasomanik SASi ja ka vahetu käitumisega partnerit jahmatanud. Majandusprofessor, suurärimees ja kirjanik Marko Mihkelson tuleb appi, jagab samu etteheiteid, räägib väljapressimisest ja nõuab müügiettepaneku tagasilükkamist, justkui oleks sissekanne seeriast Moskva sepitsused.
Mina küll ei tea, kust respublikaanid lennuäri SASst paremini selgeks said, kust tuleb nende teadmine, millised peavad olema ühe lennukompanii majanduslikud otsused. Veel vähem aiman, kuidas plaanivad mehed vastutada majanduskahjude eest, mida nad toovad Eesti riigile ja Põhjamaade lennuhiiule. Kui palju maksab nende poliitiline tahe võrreldes kogu maailma lennundust raputava kriisi ja likviidsuse puudumisega? Iga selline „murrame läbi“ on ju signaal nii börsile kui potentsiaalsetele piletiostjatele.
Seda kõike ei saanud põhjamaalased diplomaatiliselt järsul moel kirjalikult ütlemata jätta, aga said jätta emotsioonidest koosolekutelt Juhan Partsiga.
Estonian Airi, aga ka SASi raskused praeguses keskkonnas on avalik saladus. Küsimus on, kes ja kuidas neid väljendab. Kui Eestile öeldakse, et ilma kontrolli saamata ehk ilma Juhan Partsist vabanemata ei ole neil õigustust lisaraha firma elushoidmiseks juurde tuua, ei saa sellele vastata ülbet EId. Ja nüüd ei tahetudki enam midagi ölda Partsile, vaid öeldi peaministrile. Eesti huvi ei saa olla pelgalt väärtust kaotava aktsia hoidmine, kui me ei oska lennundust juhtida ega suuda osaleda raha lisapanustamises.
Kui firma tõesti Partsi räägitava stsenaariumini jõuab, on majandusminister asjasse puutuv isik ning valitsus moraalne vastutaja. Estonia on siis aga rahvusvahelise transpordiäri äraneetud märk. Lipp ei ole mitte igas olukorras lörtsida, ja see olukord näib kujunevat pigem reegliks kui erandiks.
Vahest on majandusministeeriumis märkamata SASi kinnitus, et Eesti on nende strateegias oluline, iseäranis pärast AirBalticu müüki. Eesti strateegiline huvi on, et Tallinnas maanduks ja stardiks võimalikult palju rahvusvahelisi reise. Sellest ja aktsiate müügist tuleb SASga rääkida kohe ja tsiviliseeritult.
