Tagasiastumisvõimatus
14.01.2009
Kõigepealt võeti sotsiaalministrilt raha ära. Sotsist rahandusminister ei varjanud keskmisest julmema kohtlemise poliitilist tausta. Muuhulgas jäi 41 miljonit pensionide kojukandeks saamata. Maripuul sai kas kergendatult tagasi astuda või hakata tegema kiireid julmi valikuid, sealhulgas sularaha tasuta kojukande lõppemise kohta.
Sajand on 21. Riigi kulul rahapakiveo asemel on panku, automaate, postipank, pangabusse, postkontoreid, kojukandetoetust, võõra konto kasutamise võimalus, KOVde konto kasutamise võimalus, laiali saadetud makstud vastusega kirjad, ja muidugi tasuline kojukanne. Valusavõitu, ent selge lahendus tekkinud olukorrale. 80% pensionäridest elabki selles pangandussajandis. Maksumaksja poolt vaadates on kulu kümme korda väiksem ja turvalisus mõõtmatult suurem.
Aga aasta lõpuks tuli uus üllatus – sots Heljo Pikhofi seadusemuudatus kojukande eranditest, mille tagajärgi oli kiiruga võimatu mõõta, mida tuli aga haldama hakata. Pensionärid said teada, et erandit saab taotleda, et miski võib olla arusaamatu ja tekkida võib probleeme. Reaktsioone oli erinevaid ja palju nagu inimesigi.
Haldussuutmatus oli seal vahel, mis tõesti on otseselt kantslerite ja osakonnajuhatajate, mitte poliitiku töömaa, vastutab minister siis parajasti pigem tervise või ametiga.
Meie oleks oma ministriga karmilt käitunud, ütleb Nestor, meile on sotsiaalküsimused olulised. Karmilt käitusidki, ent mitte oma ministriga.
Lehed said teada oma šansist. Teiega ei räägita, hõikasid pasunad, te jääte nälga ja külma, koguneme koos pensioniametisse sappa! Ja iga number oskab alata ja lõppeda hüüatusega Maripuu tuleb hävitada! Ühel veerandtunnisel autosõidul loetlesin raadios umbes seitse valeväidet juhtivatelt ajakirjanikelt (Küllike Tigasson oli stuudio ainus erand), järgmised kaks jutusaadet jätkasid samas õelas vaimus.
Minu silmis on see lamekampaania sotsiaalministri tagasiastumise võimalust vähendanud. Tekkinud on eetiline dilemma, kas saab enda peale võtta kõike võõrast - valet, rumalust, paanikatekitamist, Riigikogu, teha seda oma erakonna huvides ? Ja jätta asjad ripakile kantsleri ja sisseelamisajata järeltulijale?
Konkreetsete alluvate pärast, õigemini nendega mittetoimetuleku eest tagasiastumine on arusaadav. Aga kui valvekoer on tegelemas rahateenimise ja murdmisega, kui ta kilkab, et on tegelik sotsiaalministeerium, on loomulik mitte nõus olla ja end tema vastu mitte vahetada. Otsatu portsu pahatahtlike lolluste ümberlükkamistele kulub praegu mõttetult aega.
Inimesed võivad tõesti sabas jumalat hüüda või sünnitada, selle nägemise ja käeväristamisega saab hakkama iga blond. Süüdistada ministrit valetamises on lihtne ja hea. Hoopis raskem on välja uurida, kuidas riik toimib, teha nähtustel vahet ja saada aru vältimatutest protseduuridest.
Paanikaolukorras jookseb iga mõistlikus mahus dimensioneeritud süsteem umbe. Miks tekitada uuesti kunagist olukorda, kus inimesed käisid pangas oma raha näha küsimas? Tuhandetel, kes praegu koridore täidavad, pole pensioniametisse tegelikult asja.
Puudetoetustega loodi mulje, et kümned tuhanded inimesed on märtsini näljas ja külmas. Ent enamus rahast on käes kõigil või pea kõigil. Maripuu ei ole selle reformi algataja ega süüdlane selles, et puudeid kaks korda heldemalt on jaotatud kui Soomes.
Meie press presenteerib nii traagilist saatust kui puue otsekui jumalast kingitud võõrandamatut tuluallikat. Riigil aga ei ole sellist võimalust, tal tuleb puuet hinnata, aeg-ajalt üle hinnata ja rahamaksmist bürokraatlikult kontrollida. See ei ole ülev protseduur, see on bürokraatlik paratamatus, mille mahu on üle paisutanud Maripuu eelkäijad.
Süsteem tõrgub, see on ju ometi tõsi, ja järelikult ei ole minister temaga toime tulnud. Inimlikku muret on selle pärast palju tekkinud. Ent valvekoera ülesanne ei ole tappa ega kõmu tekitada. Oma uitmõtted tuleb kirjapaneku eel kontrollida ning välja sõeluda tegelikud vead ja vastutajad.
[ lingid ]