Uus Kord, Uus Aeg, Uued Kombed. Vigade parandus.
19.02.2009
Mulle on öeldud, et olen teinud siinse tekstiga Urmas Reinsalule liiga. Kui nii, võtan ta nime siit välja. Kuigi ka lehed väitsid kusagil teda Rigikogu protseduuri idee autoriks. Eks ta olegi ilmselt kollektiivne looming ning mina kaasosaline. Mul ei ole midagi selle seaduse sätete vastu, mul on kobinatsiooni ja tava loomise vastu.
Teine etteheide mulle on, et ma ei juhi tähelpanu seaduserikkumisele Tallinnas, millele Riigikogu reageerib. See pole täpne. Ma juhin, aga eelkõige peab see olema õiguskantsleri ja Riigikohtu sõna. Ma tean, et Tallinnas rikutakse seadust ja tava, aga ma pole neist ametimeestest üks ega teine. Sõnaga kriminaalne ütlen enda hinnangu ka volikogus toimuvale.
Ja kordan, et devalveerimine ei ole võimalik ega mõistlik, lihtsalt argumendid tuleb ümber rõhuada. Seda ka, et eelnõu poolt ma hääletan, kui lastakse, aga sätete, mitte koosluse pärast, kuhu nad pandud on.
Ja nüüd võtan Urmase nime laulust välja.
Algatus reguleerida Tallinna valimisi soolise võrdõiguslikkuse seadusega ja üleöö on nii Uus Poliitika ja Vali Kord, et tunnen end väljasureva dinosaurusena. Need tempora ja mores on mulle uskumatud ja talumatud. Häbi on, ja hirm, sest edaspidi võib enamus, aga ka enamuse vähemusse jäänud kild opositsiooniga koostöös muuta mistahes seadust mistahes hetkel millise tahes eelnõuga. Tavapärased protseduurid, nagu tutvumisaeg, muudatuste analüüs või debatt jäävad lihtsalt ära.
Et krooni devalveerimine on kolme lugemise küsimus, ei saa ma nüüd enam rääkida, irvhammastele on see liiga lihtne saak. Nüüd tuleb rääkida, et lugemisi kulub vähemalt kaks, teades vastust sellelegi, aga eelkõige peab selgitama devalveerimise majanduslikku mõttetust ning poliitilist teostamatust . Mõlemas olen ma ka veendunud, aga euroga läks meil selle nädalaga kiiremaks ikka.
Mõtisklema peab, kas sel moel on muudetav ka põhiseadus. Sest sigadused seisid seni mitte idee, vaid Eesti poliitilise kultuuri ja südametunnistuse taga. Nüüd ent peab hakkama kartma, et rikutus võib genereerida ka ideid. Kaitseventiil on ju roostes.
Tõdeda tuleb, et enamus ei sigatse niisama, vaid sellel on sedakorda ka pühitsev eesmärk. Minu idealistlik kiiks on, et käituda ei tohiks sellist pretsedenti loovalt. Aga selge on seegi, et Tallinna ja Kirde-Eestit valitseb kriminaalne seltskond. Seal risti ei lööda, omavahel ei vaielda ning kui und ei ole, siis kapo küllatuleku pärast.
Valimissüsteemiga manipuleerimine valimiste eel eesmärgiga muuta ainuvõim absoluutseks, see nõuab sekkumist. Tegu on Eesti suurima demokraatiatõrkega, kus neljas ega muud võimud pole toiminud. Väikeparbused võivad rippuda kus tahes, aga suured sõidavad ametiautos. Avalikkus ei kuule midagi isegi sellest, et volikogus ei anta opositsioonile lihtviisil sõna, juhataja sõimab saadikuid, paneb muudatusettepanekuid hääletusele kümnekaupa, opositsiooni ei lasta eelnõusid menetlevate komisjonide liikmeiks, opositsiooniliidrit rünnatakse füüsiliselt. Meie mured Riigikogu kultuuri pärast on selle kõrval teisejärgulised, möönan.
Valimiste reeglid peaksid olema muutumatud vähemalt aasta enne valimisi, et vähendada võimalusi, et neid muudetakse omakasust ja ärategemiseks. Eurovalimiste reeglite tõstatamine veel tänavu, välireklaami ebaproportsionaalne täiskeeld, valimisliitude keelustamine ja siis tühistamine valimisaastal on olnud kahetsusväärsed vastupidised näited.
Eetiline ja seaduslik mehhanism manipuleerimise vastu on kohtu ja õiguskantsleri kaudu. Kiirem ja seepärast tõhusam algus peaks olema viimane. Ainuüksi selle protseduuri käivitumine kahjustab manipulaatoreid avalikkuse silmis. Paraku me õiguskantsleri huvi ei näe, mis paneb küsima, kas peabki too institutsioon käima kraavepidi ja Eesti riigi järjepidevus olema seeläbi kahtluse all.
Jõksi kraav oli erakondlikult valiv vimm ja edevus. Kuigi me omavahel teineteist mõistsime, ei saa ma heaks kiita ta liialdusi apelleerimisel avalikule arvamusele ning õiguse ja poliitika segamist. Veel tänagi võtab ta kibestunult sõna poliitilise kallutusega.
Aga praegu tunneb Eesti tema sekkumisest kõvasti puudust. Teder hoiab end sõna võtmast nii Tallinna manipulatsioonide kui Riigikogu reaktsiooni suhtes. Aga ta peab sekkuma Tallinnas! Kasvõi selle pärast, et ta juba sekkus, kui võttis käsitlusse Seppiku kaebuse Lasnamäe ja Kopli huvides. Pärast sekkumist Tallinnas saaks rahuliku südamega tema ja Riigikohtu meelevalda anda ka Uue Poliitika Riigikogus.
Kui jääb ent nii nagu praegu, et saa mitte keegi aru, kui palju mustem on Tallinn, pada ja katel pannakse ühte kastrulisse ning Lasnamäe koondub veelgi tihedamalt armastatud ja kiusatud partei ja baatja ümber. Mõtlev valija aga heitub. Nõmme ja Pirita ääremaastuvad. Volikogus põlistub võõraste kommetega ka võõras võim.
