Karuteene kõige nõrgemale
23.02.2009
Karu tegi teenet parimate kavatsustega, aga ta kohmakus tegi hoopis liiga. Riigikohus ei ole tegelikult karu, aga ta motiiv parlamendi palgasüsteemi kaitsta on vähemasti sama õilis. Riigikogu ei kaitseks keegi peale põhiseaduse ja tolle väänamistele tuleb jõuga vastu seista ta enda vastuseisule vaatamata.
Ja taas on piinavalt valus teene saajal. Sest too raha ei oma mingit muud tähendust peale selle, et kogu maailm peale põhiseaduse, Riigikohtu ja presidendi tunneb seda maailma suurima ja tähtsaima ebaõiglusena, ühiskonna ja iseenda probleemide alguse ja otsana.
Tavaliselt peetakse ühiskonna väetiteks lapsi, haigeid, vanureid. Aga igaühele neist rühmadest on tagatud kaaskodanike ja ühiskonna armastus, austus, hoolivus või kõik korraga. Lastega on selge. Haigete puhul sõltub rohkem inimesest, aga siiski on kasvõi instinkt, et sama võib juhtuda igaühega, garantii tervishoiusüsteemi solidaarsele. Vanu, isegi kui neid diskrimineeritakse ja küllalt ei armastata, austatakse ikka kui oma vanemaid, või halvemal juhul vähemasti hoitakse kui enda vääramatut tulevikku. Erandid - neil on mingi muu dominantne põhjus.
Riigikogule seevastu ei anna armu mitte keegi. Terve tööstusharu kulutab iga võimsuse ülejäägi ja tekitab puudujäägi ta mõnitamiseks. Iga selle tööstuse esindaja võib pidada end rahva südametunnistuseks ja teenriks, kui mõne pläraka parlamendi suunas läkitab. Ja muidugi tunda end valitseja endana.
Iga uskmatu vajab religioosset hingerahu ikka ning tahab end ja oma häda välja elada või negatiivsel ikoonil, kelleks parlament on alati sobiv. Ja ükski parlamendi liige pole kaitstud kaabaka sattumisest kolleegiks, ta tegudest ega lihtsalt laimust enda ja oma kolleegide kohta. Kõik see saab omaks ex officio ja isiklikult. Ainult sellest ta puhul ka räägitakse ja kirjutatakse.
Tasumise odavaim viis on üleskutse mitte maksta tasu. Seepärast on põhiseaduse kirjutajad öelnud, et Riigikogu palka saab muuta ainult järgmise koosseisu jaoks. Või vähemasti - kui seda öelda tahetuks, kuis saanuks seda öelda veel selgemalt kui põhiseadus ütleb?
Aga Riigikogu nõrkus ei seisne mitte lihtsalt mittelugupeetavuseas, vaid ka ta liikmete nõrkuses, arguses ja populaarsusejanus. Sest see kogu on valitav ja aina ümbervalitav. Kindel kahing, mis tagab ameti eluaegsuse, on lubadus oma palka vähendada. Kui läbi läheb, on leib killuke õhem, ent pikk Kui ei lähe, on pikk, aga paks ikka. Põhiseaduse rikkumist ei pane publik pahaks, kui väljahõigatud eesmärk õilsalt kõlab.
Ja ikkagi, valus on. Ei saa kärpida teistelt ja taluda kriisi traagikat, kui ei kärbi endalt. Seda on vaja meile endile, olen ammu öelnud, mitte publiku pärast. Palka ei saa muuta, aga oma töiseid kulusid tuleb kanda rohkem maksustatud tulu arvelt, rahvakeeli kärpida veelgi kuluhüvitisi, sest palka ei saa. Aitäh ei ütle keegi, ja aus ega loogiline majanduskulude maksustamine pole, aga süda on puhtam ja ehk piirdub asi kriisiajaga. Erinevalt Ergmast ja parteide võidujooksust rääkisin seda väikeses ringis. Ja varem.
Selle ala grimassid, nagu juhatuse liikme, Riigikogu kolmanda kulutaja, eksponeerimine suurima kokkuhoidjana, on lihtsalt episoodike Riigikogu kui nõrgima saatusest. Aga saadikud, kel tasuta autot, juhti ja telefoni pole, juba väldivad pikki sõite ja mobiilikõnesid, sest see käib palga arvelt.
Tegelikult töötab palga keskmisega sidumine automaatselt ja palga alandamine teistel alandab seda ka Riigikogul, küll väikese viitajaga. Praegune palk pärineb aastast 2007 ja ümbritsev tõus anno 2008 pole parlamendini jõudnud. Ükski Sõnumimees ei ole märganud tolle tõusu hilinemise pärast kahetsust avaldada.
Eriti alandab seda palka arvestus viimase kvartali keskmise järgi, aga ma ei usu, et saabub mõni Postilehe kahetsev juhtkiri, et Riigikogu palk polegi preemiatest pungil.
Keskmise kui aluse nõrk külg on, et ta ei kajasta tööpuuduse kasvu. Aga ükski Õhtumees ei avaldanud pahameelt siis, kui tööpuudus stabiilselt ja kiiresti alanes ning see keskmise ja Riigikogu palga tõusuna kajastumata jäi.
Tegelikult on keskmise palgaga sidumisel üks pärisviga ka – ta on elemendike eelarve jäikusest, mille vastu tuleb täiel rindel sõdida. Sundkulude vastu ei saa, kui parlamendi palgafond eelarve kõrval tillukese, aga siiski sundkuluna toimib.
Iga asi lihtsalt omal ajal. Põhiseaduse muutmine tähendaks ikkagi omaksvõttu, et enda palk on parlamendi põhiküsimus, ning populismi ja viha eest ei kaitseks institutsiooni enam miski. Sama ütleb tegelikult Riigikohus.
P.S. Mina olen oma panuse enda tulude solidaarseks vähendamiseks andnud, Riigikogu kaudu teen seda lisaks ka kollektiivselt. Kuid mehist individuaalset lisapanust ootan neilt kolleegidelt, kes selle põhiseaduse rikkumise aktsiooni algatasid ja ellu viisid. Sest nemad tegid selle arvel oma karjääri.
