Läti põrgu
07.05.2009
Kui IMF ja EK abi üle ei kanna ja valitsusel ei õnnestu ka laenuraha hankida, satub riik makseraskustesse ehk pankrotti. Seni keelduvad kandmast ja pole õnnestunud. Töö kärpimisel käib ja vaeva nähakse 7%ni (SKPst, mitte eelarvest!) jõudmiseks. See ei tähendaks kaugeltki toimetulekut, vaid võlgu ja vegeteerimist. Ülitagasihoidliku 7% eesmärk tähendab rohkem kui 40% eelarvekärbet, aga abi on lubatud alles 4,9% defitsiidi saavutamisel. Vallandamine ootab 4000 õpetajat, samuti arste ja politseinikke. Palku lõigatakse niikuinii ja neid plaanitakse maksta obligatsioonides.
Eesti peab sesse seisu langenud Lätile pöialt hoidma kasvõi omakasu pärast, kuigi me erinevusi on lõpuks märkama hakatud. Nende reitingut alandati kaks astet, meie oma veel mitte. Meie laenu saame ja me suurimat probleemi nähakse hoopis naabrites.
Eesti valitsuse prestiiž Brüsselis on kõrge – peaksin ütlema peaministri, aga ei saa, sest koduste hoiakute juures seda ei usutaks ning mind peetaks rummiks. Euro on käeulatuses, aga käsi sotsiaaldemokraatlikult kõver kõige lootustandvamal hetkel.
Kõik jutud kriisi õppetundidest ja buumi liigoptimismist poleks nagu mõjunud. On lubatud pingutada, aga otsustamisel on väiklus ees. Mõte uitab sotsialistlikus töötajate õiguste paradigmas. Justkui tegu poleks ühiste huvidega. Palgakärbe riigisektoris on vältimatu, aga juriidilisi vaidlusi keeldutakse välistamast. Töötukassa kokkulepped töölepingu seaduse läbirääkimistel ei pea vett, aga korrigeerimistest keeldutakse. Seda olukorras, kus koondatu saab tihti suurema hüvitise kui tööle jäänul palka alles. Omal soovil lahkumist tahetakse vägisi hüvitada. Kõik see lepiti kokku suure eelnõu raames, aga hoopis teistes oludes. Tundub, et ka valeandmetele tuginedes. Aga maksimum, millest sotsid rääkima nõustuvad, on ülejõu kohustuste edasilükkamine, kuigi nood kohustused muutuvad proportsioonis võimalustega.
Meie erinevus Lätist langusnumbrites pole suur. Suur on olnud vahe vaid valitsuste vastutustundes. Ei maksa seepärast imestada me tundlikkust, kui siin vigu parandada ei lasta. Edasilükkamisest ei piisa, kõrvaldada tuleb. Edasi lükatud pensionikulud ei jäta muuks enam ruumi. Aga juba pikemat aega on tunne, et tulevikukohustuste kuhjamine ongi teadlik plaan.
Suhteid ei saa rikkumata jätta ka taktika, kus ennast näidatakse töötajate õiguste eest võitlejana, teised aga peavad kõrvaldama kriisi ja valeprognooside tagajärgi. Kelle valijad poleks rõhuvas enamuses töötajad ja milline Eestile vajalik otsus poleks töötajate huvides? Pihli kompromiss on selline: „Pihl ei toeta Langi pakutud kõigi riigitöötajate palga alandamist ei ministri ega ka sotsiaaldemokraatide esimehena, kuid on valmis seda vajadusel siiski tegema.“ Nestor ei luba sedagi.
[ lingid ]