Ajaloolised hääled ja kärbatanud õun
17.05.2009
Näiliselt räägivad kõik ühte juttu: Eestile on parim koalitsiooni jätkamine. Ütleb president, ütlevad peaminister, Anvar, Kalle, Eiki, ütlen mina ka. Töö on ju pooleli. Kiire on. Neil erakondadel on kõige parem koostöökogemus ja inimlikud suhted kõige tihedamad. On isegi koalitsioonilepe, õieti selle raamid. Ja ikkagi ei ole tema suhtes suurt lootust, suuruselt kolmanda asemel istub laua taga aina justkui keegi neljas – keda pole valitud, kes ei vastuta, kes pole kunagi juhtinud riigi rahandust. Too ei ole kübetki nii sümpaatne kui kolmas ise.
Mart Laar on selle kokku võtnud pealkirja all Ei usu, et sotsid mõistusele tulevad. Seda ta silus ja siluksin ka mina. Üks neist, kes sotse enamasti mõistlikule rajale juhib, ütleb, et kahjuks nad teisiti ei saa. Ta ütleb veel, et IRLl on tarvis, et nad teataksid põhimõtetest taganemisest. Mõtleme nende fraktsiooni koosseisule ja tunnistame, et ta probleem on suur, kuigi fraktsioon väike.
Aga suurem osa probleemist asub tegelikult fraktsioonist väljas. Kui ikkagi Taliga hõikab, et töörahvas ja ei lähe läbi, peab sotsidegi seast kajama töörahvas ja ei lähe läbi. Ilmselgelt on nii Ivari, Jüri kui Eiki õnnetud, aga akustiline probleem on kõrvulukustav ja sõnad eelarve ja euro ei kosta enam kuhugi.
Koalitsioonipartnerid veenavad, et klassiviha ja skoorid ei puutu asjasse, paat on ühine ja ka huvi, et see ujuks. Aga vastu kostab, et mäng käib üksteise vastu ja väravaid tuleb lüüa. See muudab aina kärsitumaks ja kärsitumaks, iga kuu tiksub miljard ja kaks miinust ning reservide põhi on näha selgemalt kui majanduse oma.
Jumala eest, täielik poliitiline tahe ei muudaks seda tõsiasja!
On olnud edasilükkamisi maani kummardustena sotsidele, lihtsalt tulevikku lükatud, mitte remonditud on mõlemad suured pensionisambad. Alla on neelatud tunnid täis tühje jutte ja intervjuusid maksutõusudest, mida selles valitsuses juhtuda ei saaks.
Lepitud on töötuskindlustuse maksemäära tõusuga 3%ni, Kuigi see üksi tõestab, et mullune kokkulepe, mida sotsid viimse vereni kaitsevad, ei ole elujõuline. Makse edasisestki tõusust on räägitud, kuigi see on kriisi ajal iseäranis ebaloogiline tööjõu maksustamine. Aga ka totaalne poliitiline tahe ei muuda tõsiasja, et tööpuudus tühjendab seniste hüvitiste hoidmise korral kassa kiiresti järgmistele maksetõusudele vaatamata. Nagu muuseas ja jätkusuutmatult tahetakse kulutada summasid, mis on suuremad kui olid vanemahüvitise või tulumaksureformide kulud.
Publik imestab, miks valitsus tahab kaitsta turuosalisi maksetõusu eest, millega nood nõus on. Aga selle pärast, et nad olid ka eelmise kord nõus ja see on osa praeguses supist. Ja kuna nad ei näi esindavat neid, keda esindavat – pole meil ametiühingu liikmeid ega üksmeelt tööandjate keskliidus, keda iganes ja kui palju nood ka esindavad. Kodanikuühiskond pole ses küsimuses välja vedanud. Keegi, kes peab nood miljardid kokku lugema, nende defitsiidi katma, ei saa neid mingi kahe poole vahel väiksemaks jagada ja saab neist suuremalt poliitiliselt vastutama, on kohustatud oma peaga mõtlema ja otsustama.
Noh, Kalle ei nimetanud poliitikuid ainult in corpore varasteks, ta rääkis ka, et kõik see probleem koos sellest kordi suurema ja selle taga ootavaga on vaid kärbatanud õun ja näitemäng. Täna rääkis ta ka oma lahtisest püksilukust, puhtas emakeeles seejuures, ja mulgi vilksatas riivatu mõte, et ta seisab kinnitamata kinnitusega ja ei saa ise aru. „Tühi tüli“ jutust vaid mõni päev varem ja tänagi rääkis ta „sotsidel on ajalooline võimalus“-juttu, seda, et väike vähemus saab nüüd välja pressida ja ei pea vastutama.
Kui sellest ei sõltuks nii palju, võiks selle pressimisega leppida, partneri enesetunne on alati oluline. Aga kahjuks sõltub. Kahjuks ei saa kellegi ajaloolise võimaluse hind olla vaid kärbatanud õun. Ja kahjuks on ässitamine ehk neljanda ja viienda laua taha tirimine see, kui ta ütleb sotse igal juhul võitvat – häältes muide, ta ei varja –, sõltumata sellest, kas nad jäärapea valitsusse või opositsioonis istutavad.
Anvar on terane nagu alati. Ta küll ei arvuta, aga räägib siiski ühte juttu ka tegelikult. Ta ütleb, et valitsus peaks jätkama ja et jätkamise eelduseks on, et kõik maha rahuneksid ja oma häältele ei keskenduks. Niisiis räägivad näiliselt ühte juttu rääkijad täiesti vastandlikku juttu.
[ lingid ]