Sajajalgsed sead ja euro
27.05.2009
Eesti ja Taani sotsid ei pea kokku leppima, et europingutused neile ei sobi. See neil lihtsalt juhtub. Eestlane Ivari jäi mõtlema seale sadat jalga, et saada nii oi, kui palju sülti. Taanlane Poul Nyrup tuli ütlema me kaamerasse sama asja – Eesti kokkuhoiuponnistus pikendavat majanduslangust. Eks rahandus olegi sotsidele teema vaid jagamisel. Neilt endilt pärineb definitsioon „Teie, RE, asi on teenida, meie oma kulutada.“
Peaküsimus nagu ikka on, mis oleks too meie muu valik. Raha, mida kokku mitte hoida, meil lihtsalt pole. Sotsideta loodud reservide põhi paistab ja pelgalt riigi toimimiseks tuleb kärpida. Soodsaid laene ei anta meile rohkem kui paarist riikidevahelisest investeerimispangast. Raha trükkida me ei saa. Riigid, kes kõvasti laenanud, ägavad intresside ja tagasimaksete all.
Rasmussen räägib ühest ainsast Maastrichti piires defitsiidist ELs – Luxembourgi omast. Tal näib olevat üsna õigus, kuigi väskeim prognoos räägib 7st.
Sellest pole aga võtta eeskuju. Meil on motivatsiooni ja paindlikkust rohkem kui teistel.
Esiteks on meil eurot rohkem vaja kui suurematel ja mainekamatel majandustel – see on sügavalt usalduse, investeeringute, intressimäärade, säästude, tulevaste sissetulekute küsimus. Et mitte rääkida devalveerimisest. Kaupleme eurodes niikuinii ja sõltumatut rahapoliitikat meil olla ei saaks. Naudime ühtaegu tillukese valuuta ja jäiga kursi võimetust majandust mõjutada.
Teiseks peab eurotsooni pürgija olema seesolijast püham – nägime sama ka EL ja NATO puhul. Saksa või Belgia ei pea.
Kolmandaks, praegune šanss võib olla lähiaegadel unikaalne, sest inflatsioon on peatunud ajutiselt.
Neljandaks, meie kulutused majanduskasvu ei taastaks, toda teeb välisnõudlus ja laenukasv. Eelarve kollaps aga laastaks.
Mingit garantiid euro saamiseks muidugi pole, selles on Rasmussenil õigus. Aga meil pole moraalset õigust jätta üritamata. Ainuüksi see pingutus teeb meid usaldusväärsemaks ning aitab lahti saada külluseaja liialdustest.
[ lingid ]