Maksutõusule EI?
31.05.2009
Sain mina ja sai kogu maa Kalle Muulilt täna teada, et ma olla igasuguse maksutõusu kogu aeg välistanud ja nimetanud seda majanduse kägistamiseks. Ehk et ma söövat oma sõnu - mida publik ühelt poliitikult õigupoolest ju ootabki.
Aga see on laim, isegi kui ma oleksin monarh. Tegelikult olen ajanud sel teemal piinlikult ühesugust juttu:
1. majandust kägistab tulumaks, esimeses järjekorras ettevõtte ja teises tööjõu tulumaks. Et meie häda on tööjõu ülemaksustamine, ei ole neil meie puhul vahet.
2. Kriisi ajal tuleks maksukoormust tegelikult hoopis alandada, aga kahjuks ei tule välja, poliitiliselt ega eelarve poolest.
3. Kõigepealt tuleb kärpida. Kui saab, tuleb teises järjekorras mittemaksuliste tuludega mõõna leevendada. Neist eelistada ühekordsetele püsivamaid. Kolmandas järjekorras ja siis, kui muud võimalused ammendatud, tulevad maksud.
Siitsamast on võimalik leida, et olen tarbimismaksude tõstmisega juba aasta tagasi häda pärast nõus olnud. Häda pärast, kordan. Nood ei kägista selliselt, rääkigu kaupmehed mida tahavad, nonde probleem on inflatsioon ja must turg. Tarbimise madalseisu aeg muidugi ka, aga meie kasv ei tõuse ju siseturult, me pole USA ega isegi mitte Britannia, ja meie sisetarbimine on tegelikult üsna põhja juba jõudnud.
Deflatsiooni oludes ei pruugi, kordan, ei pruugi hinnad tõustagi, ja sama on öelnud Eeti Pank. Nad on muidugi küll kõrgemad kui ilma käibemaksu tõusuta, aga kindlasti jääb see alla maksutõusu määra, kui kaupmehed just kiusu ei aja. Neid tuleb nüüd üles kutsuda, et ei ajaks, neist sõltub palju, kui pikaks jäävad me valud. Risk on suur, kuid suurema tõenäosusega ei ole see Maastrichti kriteerium veel sellise löögi all nagu on eelarvedefitsiidi oma.
Läti ja Leedu võrdlus ei päde. Nemad tõstsid tarbimismakse, kuid sattusid sellega sügava languse algusse. Muidugi kannatasid siis laekumised. Ei päde ka Lasse Lehise jutt, et käibemaksu hakkab hoopis vähem laekuma. Hakkab, aga sellele tõusule vaatamata, mitte selle pärast. Ainult näljasurmade korral oleks loogiline, et tarbimine väheneb rohkem kui maksumäär.tõuseb.
Et aga too tõus mulle meeldiks, on loomulikult kah vale.
Sotsioloogiliselt jääb mulje, et tarbimismaks on vaesematele koormavam. Samas on just vaesematel majanduslikest kahjudest füüsiliselt valusam. Sotsid ignoreerivad seda ja eksivad alati.
Teiseks, kes kritiseerivad pensionide mittealandamist, ei vaata tervikpildi veel üht külge: käibemaks on ainus võimalus hõlmata ka sadu tuhandeid tulumaksu mittemaksjaid. Meil ei ole seda rikast maksevõimelist kihti, kelle arvel üksi eelarve päästa, osalejate baas peab olema maksimaalne ja hõlmama, kahju küll, ka esmatarbimist. Too viimane on stabiilsem kui luksustarbimine või tulud. Teooria ei nõustu Eesti müüdiga, et käibemaks kukub kriisi ajal kõige rohkem. Teooria ütleb, et ta kukub varem, aga seejärel kukub rohkem tulumaks. Sest ettevõtete ja eraisikute tulud vähenevad majanduslanguses, töötus tõuseb, põhitarbimist hoitakse aga üleval säästude, toetuste, hüvitiste arvel. Nii et ainult rikaste najal ei mängi välja, pigem tõrjutaks nii investeeringuid. Teistest rohkem maksavad nad muidugi ikka.
Miks töötuskindlustusmaks, mitte tulumaks? Kuigi sel moel on mõnus justkui kiusata REd, on selles sisuline põhjus: eelarvete kulud on liiga suured ja kes seda tunnistavad, ei tohiks tulumaksu eelistada – see tõstaks üldist kulutamist püsivalt, samas sööksid selle enamuses ära Tallinna valimistelgid. Tasakaal ei paraneks, kulud küll. Töötuskindlustus seevastu adresseerib üht väga konkreetset defitsiidilõiku, mis just kriisis kõige kriitilisem. See peab saama isemajandavaks kassaks. Mõlemad on halvad selle poolest, et maksustavad tööjõudu.
[ lingid ]