Pimesi tera leida on vähetõenäoline
08.10.2009
Pankureil on kombeks rääkida vähem kui nad teavad. Vastupidised näited, olgu üks definitsioon valuutakomiteest („rühm härrasid, kes kogunevad ja määravad valluta kursi”) või Vahur Krafti tänane jutt, et meie eurovõimalused on vähetõenäolised, pole komme.
Nordealane kahjuks siiski rääkis. Nii võiduka näoga, et pani suisa motiividest mõtlema.
-Meil võib tulla probleeme intressiriteeriumiga, sest olla võrreldavaid võlakirju. Milliseid, ei öelnud. Probleeme prognoosida saab alati, analoogegi otsida, aga kas peab huupi? Dokumentidest, rahandusvolinikust, euro- ega Eesti ametnikest ei saa ta informeeritum olla. Ka juhuslik täppiminek ei anna õigust.
-Meie defitsiit tuleb 2009. aastal 4%, „kui vaadata numbreid”. Ma söön oma mütsi ära, kui ta „numbreid” vaadanud on . Sest õiged ei anna praegu 4% protsenti. Saavad anda ainult halvad üllatused, aga neid on Kraft vaadanud veel vähem kui olemasolevaid numbreid, võin süüa kasuka.
-Numbrid on paindumatud, need kas on või ei ole. Tore tera, aga kohatu eurotsooniga liitumise kontekstis. Sest tolle ajalugu on täis paindlikke numbreid, tõlgendusi ja manipulatsioone. Isegi raamatupidamise ja statistika reeglid ei anna samu resultaate, saati prognoosid või jätkusuutlikkuse hindamised.
Numbrite paindlikkus on reglemendiski – 3-lähedane inflatsioon on lubatud, kui on ajutine ja erakorralistest asjaoludest tingitud. Siingi on subjektiivsusele mängumaa. Ja kus on paindumatus jätkusuutlikkusel, mis ju numbrite kohta käib? Leedu võeti sellega 2004. halastamatult rajalt, põhjendatult, ent siiski hinnangu alusel. Tsoon ise tunneb kriteeriumide rikkumisi ja kunstlikke täitmisi juba enne liitumist.
Aga see pole Eesti tee, olgu rõhutatud. Kriteeriumid, mis on nii ebaõiglased kriisi või hinnakonvergentsi või liikmete üleastumiste oludes, tuleb meil ausalt täita. Oleme selliselt harjunud ja oskame häbeneda. Väljasolija ka peab olema seesolijaist püham, sest tee sisse on võrratult raskem kui sees. Suurte riikide defitsiitidel on ka suurem mõte, selle hüved ei haju neil nii riigist välja. Tegelikult on defitsiidikriteerium vajalik lihtsalt ellujäämisekski. Laenukoorem on talumatult raskem kanda.
Reeglid pole siiski nii ühesed, et ei jätaks ruumi leidlikkusele. Telekomi tehing oli sellest üsna keskpärane näide. Seda tühisemad on kõrvaltvaatajate prognoosid.
Ühes rääkis Kraft kahtlemata tõtt – selgitada on rohkem vaja. Lobi on tähtis ka täiesti ausale asjaajajale. Kõiki riske ja hinnangute subjektiivsust ei juhi ju ära ja suure varuga pingutus pole realistlik. Ja teadaadmine ise on pool eurot - mõju on üsna sama.
Meie 9% SKPst aastas ületab Euroopa kujutlusvõime, aga avaldab muljet. Isegi 3% avaldab tänavu. Või alla 10% võlg. Rahandusvolinik ei võta juhuslikult pisiteema pärast otseühendust. Tolle järeldused peavad olema tundunud suured ka talle. Isegi kui suur poleks meie saatus, on seda tõsiasi, et saatusekaaslase teistsugune käitumine (laenulepingu kohustusest taandumine ja lubadus teha laenuhädalised õnnelikuks) karjub alternatiivse loo järele.
Vahel on arvamine destruktiivne. Ühemõtteline lobi on siis tõesti tähtis ja vastulobi tähtis vastupidi. Keskpanga eksjuhist ja kommertspanga peast usutakse ju teadmist ja sügavust.
Aga vähetõenäoline pole mitte euroga liitumine, vaid et pime kana leiab tera. Vähem kui et nägija, usun mina, ja eurosse 2011. aastal seega.
