Antinatsistlikust Adolfist.
08.07.2007
Rein Langi juubelist. Tartus. Püssirohukeldris.
Ehkki juubilariga kooskõlastamata ei ole ilmselt ilus üritusest kirjutada, teen seda ikkagi. Sest see jama, mida Reinu sünnipäeva kohta erinevatest väljaannetest lugeda ja kuulata saab, on lihtsalt jabur. Ma tean küll, et Reinu kindel veendumus on kõikvõimalikku teadagi kust õhutatavat propagandat ignoreerida, aga täieliku väljamõeldise levitamine on saanud juba liiga suured tuurid.
Pip Uttoni etendust, mida Rein Langi juubelil etendati, peetakse üle maailma üheks paremaks ja teravamaks antinatsistlikuks tükiks. Jah, just – ANTInatsistlikuks. Vene propagandamasina väide, et pealkirja „Adolf” kandev tükk on natsimeelne, on sama jabur, kui öelda, et kõik, kes on vaadanud filme näiteks kommunismi kuritegude sooritajatest on tegelikult ise ka väikest-viisi kurjategijad. Või süüdistada stalinismi toetamises kõiki neid, kes on kunagi lugenud näiteks Radzinski raamatut „Stalin”.
Mul on hingel hoopis üks teine küsimus. Mulle on senini segane, kust tuli ühes Eesti ajalehes toodud ja lumepalli veerema lükanud täiesti napakas paralleel Reinu sünnipäeva ja aastaid tagasi sõbra sünnipäeval saksa mundrit ja haakristiga käesidet kandnud prints Harry skandaali vahel. Mitte keegi Rein Langi sünnipäevalistest ei kandnud otseloomulikult mitte mingit mundrit, rääkimata natsi sümboolikast. Seda teab väga hästi ka sünnipäeval kohal olnud tolle „uudisnupu” ilmutanud ajalehe vaimne isa. Milleks siis panna lehte taoline paralleel, väljamõeldis, mida loomulikult juba järgmisel hommikul vene uudistekanalid tsiteerisid? Kust see tuli?
Etendusest endast.
„Adolf” on hoiatus. Ohudraama, nagu „Vanemuise” lavastaja seda ise nimetanud on.
Esimeses vaatuses on laval Hitlerit kehastav tegelane (lugesin ühest kommentaariumist muide kellegi „teadja” väidet, et Reinu juubelil olevat tulnud ettekandmisele ainult esimene vaatus. See on vale.). Higistav türann, kes enesetapu eel pöördub mahajääjate poole.
Manipuleeriv ja demagoogitsev. Võigas. Maniakaalne. Valusalt ehe.
„Ma tulen tagasi. Koputan teie uksele. Te ei pea midagi tegema. Ainult laske mind sisse. Kas lasete?”
Teine vaatus. See, mis kõiki pikaks ajaks kummitama jääb.
Saali ilmub räuskav sorgus vuntsidega tegelane. Lihtne mees. Selline, keda me kõik kuskil näinud ja kuulnud oleme. Kes ei hoia tagasi labast ja rõvedat sõimu, kui jutt läheb „värviliste ja homode” peale. Kes teab täpselt, et „mingit kuradi demokraatiat pole neile raiskadele vaja”. Kelle räiged naljad ajavad alguses paljusid etenduse vaatajaid naerma, kuni ühel hetkel on saalis publiku poolel täielik vaikus. Sest paralleel on ilmne. Ehmatav. Ja ilmselt on kõigile tulnud pähe mõte, et kuskil on tõenäoliselt ka neid, kelle jaoks lavalt tulev tekst mitte naljana ei tundu, vaid kes innukalt kaasa noogutaksid. Et tegelikult võib see jutt väga paljude jaoks ollagi see kõige õigem „elufilosoofia”. Et kui rääkija ei oleks halenaljakas ja harimata õllelemb, vaid kaval ja ambitsioonikas liider, oleks tulemus... Esimene vaatus saab hoopis teise varjundi. Mõtlemist on palju rohkem.
„Te ei pea midagi tegema. Ainult laske mind sisse. Kas lasete?”
Uttoni „Adolfit” on etendatud peale Eesti näiteks Suurbritannias, Hollandis, Belgias. Aga ka Saksamaal.
Huvitav, kas täna täiesti kohatu avaldusega esinenud europarlamendi endine kõrge tegelane Klaus Hänsch süüdistas ka näiteks Kieli etenduse vaatajaid natsismilembuses? Või on ta ehk nõudnud kõigi etendust vaadanud Saksa avaliku elu tegelaste tagasiastumist? Tõenäoliselt on Hänschi kommentaar siiski tavaline „tööõnnetus”, kus inimene kommenteerib sündmust, millest ta tegelikult liiga palju või isegi üldse mitte midagi ei tea. Liigselt erutuda sellest ei maksa.
Ehk siis kokkuvõtvalt. Võib vaielda, kas idanaabri kallutatud propaganda-aparaadi reaktsiooni oleks tulnud ette näha, ennetada.
Aga päris totakatesse äärmustesse laskuda pole seda tehes siiski mõtet. Muidu avastamegi ühel hetkel ennast tõsiselt arutamas, kas Saksa Gümnaasiumi vilistlasi ikka üldse võib avalikku teenistusse võtta. Et no see kooli nimi kõlab ju halvasti, eks ole. Ja kes see sisusse ikka süveneda jõuab.
