Enne valimisi oli eestikeelsele haridusele üleminek teravate debattide teema, kus Reformierakonna välja käidud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut toetasid nii Isamaa kui ka EKRE. Ka keskerakonna esindajad toetasid seda sõnades, kui esinesid eestikeelsete valijate ees. Kui 2018. aastal oli Reformierakonna eelnõu Riigikogus, siis jäi selle vastuvõtmisest puudu täpselt üks hääl. Eelnõu poolt hääletasid tookord koalitsioonisaadikutest Aivar Kokk, Tarmo Kruusimäe, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Helir-Valdor Seeder, Sven Sester, Priit Sibul, ja EKRE saadikud. Oleks väga kummaline, kui nad nüüd on oma seisukohta muutnud ja seda eelnõu toetama ei tule.

Miks on ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile üleminek vajalik? Ühtne haridussüsteem on võrdsete võimaluste ja lõimumise teema. Seni kuni hoiame osa ühiskonda erinevas inforuumis, ei ole lõimumisest mõtet rääkida. See võib olla ühe erakonna lõhiajalistes poliitilistes huvides, aga ei ole ühiskonna huvi. 2018. A inimarenguaruanne nendib: “riik selekteerib lapsed 3-aastaselt paralleelmailmadesse ja imestab, et lõimumine ei toimi”. Nii loome alates lasteaiast ebavõrdsust, mis jätkub edasistes haridus-, töökoha  ja elukohavalikutest.

Eksperdid on oma soovitused andnud. Inimesed on oma toetust väljendanud. Praxise lõimumismonitooring kinnitab, et umbes 70% (sh inimesed teise emakeelega kui eesti keel) toetab eesti keele õppe algust alates lasteaiast. Lisaks oli ühtse eestikeelse kooli teema valimistel üks põhilisi aruteluobjekte. Seda teemat ajasid sõnades Reformierakonnale lisaks ka Isamaa ja EKRE. Ka eesti 200, kes riigikokku ei pääsenud. Kui lüüa kokku valimistulemus, toetas seda ideed 612 735 valijat. Ehk vähemalt 62,5% Riigikogu valimistel osalenutest. Kui võtta, et paljud Keskerakonna toetajad toetasid seda ideed samuti, siis on see protsent veelgi suurem. See on valija tahe ja seda tuleb arvestada.

Pidevalt on suurenenud eesti keelest erineva emakeelega laste osakaal eestikeelses koolis (8,4%) ja keelekümbluskoolides (20%). Uuringud on näidanud, et just parema sotsiaalmajandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, otsustavad panna lapse eestikeelsesse kooli. Kes seisab aga nende laste eest, kelle sotsiaalmajanduslik taust pole nii hea? See on meie kätes, et kõigile Eestis kasvavatele lastele anda parim võimalik haridus ja see läbi paremad võimalused.

Inimarenguaruanne kinnitab, et kehvemast keeleoskusest tulenevat ebavõrdsust annaks leevendada ühtse eestikeelse lasteaia ja kooliga, mis valmistaks lapsi võrdselt ette edasisteks valikuteks. Inimarenguaruanne (mis oli koostatud ekspertide poolt) sõnastas selget vajaduse minna üle ühtsele haridussüsteemile.  Statistika näitab, et varajane keeleõpe on tulemuslik ja seetõttu on üha rohkem vanemaid otsustanud panna oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda.

Loomulikult ei tähenda see, et kõigist tehakse eestlasi. Alati on võimalus tagada ka emakeele oskus ja oma kultuuri tunnid. Mitte keegi ei taha venekeelsele kogukonnale haiget teha. Vähemalt meie ei taha.

Eelmisel riigikogu arutelul nenditi, et olulisim probleem on hetkel poliitiline otsus – hakkame peale, teeme ära. Üleminek saab toimuda järk-järgult, koos spetsialistide, lastevanemate ja lasteaia- ja koolipidajatega lahendusi mõeldes. Lahendused saavad olla piirkonniti erinevad, sest me teame, et piirkonnad on erinevad.

Eestikeelne haridussüsteem lahendaks ühe Eesti tõelise probleemi, kus me tekitame juurde hariduslikku ja tööalast eraldumist ning kus me kasvatame Eestis peale inimesi, kes eesti keelt ei räägi.

Miks ka siin kõlas mitmeid kordi, miks ei ole tehtud? Ise olite võimul pikalt jne jne. Aga mis küsimus see on? Kuidas see aitab meil seda probleemi praegu lahendada? Kui varasemalt ei olnud ühiskondlikku toetust, siis ei saanud teha. Nüüd on. On vaja ainult poliitilist tahet ja see sõltub teist, head koalitsioonisaadikud.

Kui te täna seda eelnõud ei toeta, siis võib täie kindlusega öelda, et venekeelse hariduse jätkamine on selle koalitsiooni hind EKRE ja Isamaa jaoks. Nagu Mihhail Kõlvart ütles EKRE ja Isamaaga koalitsiooni minemise põhjenduseks: “Kõige olulisemaks faktoriks kujuneski selge arusaam sellest, et see oli ainus võimalus säilitada Eestis venekeelne haridus. Ma rõhutan – ainus! Minnes koalitsiooni Reformierakonnaga või mis veel hullem – jäädes opositsiooni – oleks võimalus vene kooli säilitamiseks olnud võrdne nulliga.”

Kui Isamaa ja EKRE ei tule meie eelnõud toetama, näitab see, et nemad on venekeelse hariduse jätkamise garandid. Mingisugune etendus andes sisse eelnõu, mis kohustab valitsust tegema arengukava, mida juba tehakse, on lihtsalt valijate eksitamiseks.

Tuletan meelde, et te olete valitsuses. Kui tahate teha, siis tehke. Võtame vastu selle otsuse ja anname valitsusele ülesande tulla välja konkreetse kavaga Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. Kui ei taha, siis olge ka oma valijate suhtes ausad. Hääletades tänase eelnõu maha ütlete selgelt ka oma valijatele eestikeelset haridussüsteemi ei tule, sest see on selle koalitsiooni hind. Aga ma palun teid, olge ausad oma valijate ees. Öelge ka neile ausalt, et teil mingit plaani eestikeelse haridussüsteemi loomiseks pole. Te ei soovi seda. Valitsus ja haridusministeerium ei kavatse midagi teha.

Aga ma siiski loodan, et seisate oma sõnade ja lubaduste taga, mis oma valijatele andsite enne valimisi. Et seisate oma häälte taga, mis eelmises Riigikogus selle eelnõu toetuseks on antud.

Palun toetage seda eelnõu. Anname valitsusele ülesande Vabariigi valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. Anname avapaugu ühe tõelise Eesti väljakutse lahendamiseks.

Aitäh!

The post Isamaa ja EKRE – venekeelse haridussüsteemi garandid appeared first on Kaja Kallas.

Reformierakond on Riigikogule üle andnud seaduseelnõu, mis teeb valitsusele ülesandeks haridussüsteemi ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. On aeg lõpetata kahe paralleelse keelepõhise haridussüsteemi pidamine ja liikuda edasi suunas, kus meil on üks eestikeelne hariduskorraldus. Selleks on meil vaja dialoogi venekeelse kogukonnaga, kohandada lasteaia-ja koolivõrku ning koolitada õpetajaid. See kõik eeldab tugevat poliitilist konsensust ja rahalist tuge. Alustama peaks lasteaedadega ja seejärel liikuma edasi kooliastmete kaupa. Me teame, et vene emakeelega elanikud on üha rohkem valmis panema oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Seega peaks valitsus siin olema teejuht ja edasiviija, kuid kahjuks on koalitsioonileppes kokku lepitud, et jätkatakse vanaviisi. Peaminister räägib üksnes sellest, et vene lastele tuleb õpetada rohkem eesti keelt ja teeb  talle omaseid kompromisse laste hariduse ning eesti ja vene kogukondade lähendamise arvelt. Siiski loodan, et meie eelnõu tekitab Riigikogus sisukat arutelu ja ühtse haridussüsteemi vajalikkust ei vaikita maha.

2. Isamaa – põhjus, miks peaksid pensionieaks säästma

Kahtlemata on selle sügise üheks tähtsamaks teemaks valitsuse plaan lõhkuda teine pensionisammas. Kõigile on selge, et valitsusel on teise samba lõhkumisega kiire, sest riigieelarve ja ülejõukäivad valimislubadused vajavad hädasti raha. Rahandusministeeriumis kirjutatakse poliitilise surve all kiiruga kokku seaduseelnõud ilma mõjuanalüüsideta ja õigusliku selguseta. Valitsus on võtnud eesmärgiks lõhkuda ära riigi ja kodanike vahel 17 aastat kestnud kokkuleppe, mis nägi ette ühise pensioniks kogumise. Pensionisüsteem toetud kolmele sambale: riiklik, kohustuslik ja vabatahtlik sammas. Kui ka kohustuslik muudetakse vabatahtlikuks, tähendab see kogu süsteemi lõhkumist, mida parandada enam ei saa. Kindlasti on teise pensionisamba juures kohti, mida saab paremaks muuta läbi paindlikkuse suurendamise ja halduskulude vähendamise, kuid me ei tohi inimestele saata sõnumit, et pensionipõlveks säästma ei pea, sest töötavad inimesed üksi ei suuda vananevat ühiskonda ülal pidada.

On kahju, et Isamaa lõhub seda, mille Mart Laari valitsus ehitas. Reformierakond on valmis pikkadeks päevadeks ja öödeks Riigikogus, et valitsuse küünilist tegevust ohjeldada.

3. Riigina võlgu elamisest hoidumine

Tänaseks teame kõik, et Jüri Ratase eelmine valitsus kulutas enne valimisi liiga palju ja nüüd tuleb prognooside kohaselt riigieelarvet mitmel järgmisel aastal kärpida. Reformierakonna jaoks on alati olnud tähtis, et riigi rahaasjad oleksid korras ja et me ei kulutaks tuleviku arvelt.

Mõistagi võib Eesti kaasata investeeringuteks vajadusel laenuraha, kui meil on läbimõeldud projektid, arvutused ja selge arusaam, mida saavutada tahame. Aga me peame jääma lihtsa põhimõtte juurde, et riigi püsikulud ei tohi olla ülejõukäivad.

Riigieelarve arutamine Riigikogus saab olema pingeline, sest õhus on kahtlus, et valitsus ei käitu rahandusküsimustes vastutustundlikult ja asub selleks, et suurenda seaduses lubatud riigieelarve puudujäägi piire, kokku lepitud eelarvereegleid lõdvendama. Loominguline rahandus, kus igapäevase ülekulutamise eest tasutakse krediitkaardiga, on tee kuhu Eestit viia ei tohi.

4. Kliimamuutus loob eeldused konkurentsivõimelisemaks majanduseks

Alanud sügisel on suure osa maailma riikide tähelepanu ühel selle sajandi kõige teravamal probleemil – kliimamuutustel. EKRE juhtimisel positsioneeris valitsus Eesti mõned kuud tagasi nende üksikute Euroopa riikide ridadesse, kes ikka veel eitavad ilmset. EKRE valitsus positsioneeris Eesti mõned kuud tagasi nende üksikute Euroopa riikide ridadesse, kes ikka veel eitavad ilmset. Tulevikus on majanduslik konkurentsieelis neil riikidel, kus osatakse järjest puhtamalt ja vähemate ressurssidega teha rohkemat. Me ei tohi selle eitamisega leppida. Eesti tuleviku peale mõeldes on oluline ette valmistada energiahüpe ja meie senine konkurentsieelis – kaasaegse tehnoloogia tark kasutusele võtmine uute töökohtade üle käivas võitluses ära kasutada.

5. Riigi jaoks töötavate spetsialistide hoidmine

Meie riigi heaks töötab palju spetsialiste ja eksperte, kes teevad oma tööd pühendumusega. Kahjuks näeme aina sagedamini olukordi, kus ametnike poolt pakutud faktid ja poliitikasoovitused või arvamusavaldused ärritavad valitsuse liikmeid. Me teame, et EKRE juhtide jaoks on paljud tippametnikud „Brüsseli käsilased“ ja kõikjal hiilib süvariik. Alguses tundus see kõik naljakas, kuid EKRE ei teinud nalja – seda näitas Elmar Vaheri juhtum ja EKRE jätkuv soov takistada Lavly Perlingu jätkamist peaprokurörina.

On karta, et surve ekspertidele ja ametnikele suureneb, sest objektiivsed argumendid ja faktid on EKRE nägemuses osa valitsusevastasest vandenõust. Teame, et valitsusjuht hoidub punastest joontest ja on valmis kompromissideks, kuigi Eesti ei saa endale lubade tarkade inimeste eemale peletamist. Tahan, et poliitikas maksaks argumendid ja faktid ning et keegi ei peaks pelgama poliitilist kättemaksu selle eest, kui ta otsustab ühe või teise erakonna poliitikat kritiseerida.

Riigikogu ja selle komisjonid on koht, kus opositsioon saab valvata, et valitsus ei suruks läbi poliitikat pooltõdede, parteitsensuuri ja poliitiliselt ilustatud argumentidega.

Head poliitikahooaja algust!

The post Kui valitsusel ei ole punaseid jooni, siis Eestil on appeared first on Kaja Kallas.

Eesti on ikka tahtnud olla maailma areenil võrdne võrdsete seas ja see on meil üsna hästi õnnestunud. Alates taasiseseisvumisest oleme me alati püüelnud olla oma piiridest suuremad ja maadelnud kõvemas kaalukategoorias, kui meie suurus lubaks. See on meile rahvusvaheliselt toonud palju sõpru ja liitlasi, keda me oma väiksuse tõttu nii väga vajame. Me oleme püüelnud välja endiste Nõukogude Liidu riikide seast ja püüdnud oma kohta põhjamaade hulgas. Me ei ole Prantsusmaa või Itaalia, kes võib käituda, kuidas iganes ja kellega endiselt nende suuruse tõttu arvestatakse. Eestiga ei pea arvestama, kui me ise tahame end üksi jätta.

Võib öelda, et peaminister ei vastuta kõikide tema valitsuse ministrite märkide ja väljaütlemiste eest, mis on toonud kaasa Eesti rahvusvahelise maine kahjustumise. Peaminister ju ei ole neid märke teinud. Peaminister on ju lugupidav. Me teame ju, et see ei loe. Väljaspool Eestit on valitsus tervikuna see, kes annab Eestile näo. Ja see nägu pole enam puhas.

Loetelu tõsistest välismaistest väljaannetest annab meile üsna ühese pildi, kuidas Eesti selle valitsuse ajal paistab:

• Foreign Policy 2019: Eesti võitleb enda valitud rassistidega
• BBC: Kuidas Balti eduloo võtsid üle paremäärmuslased
• Euronews: kas paremäärmuslik populism tõukab Eestit Venemaa suunas?
• Bloomberg: Euroopa uusim rahandusminister tahab hoida oma riiki valgena
• Financial times: Helme: olen vastu suuremale euroala integratsioonile
• NY Times: Eesti vastsed ministrid näitasid valgete ülemvõimu käemärki
• Politico: Eesti on liitunud paremäärmuslaste klubiga
• CBS News:  Eesti uue valitsuse ministrid toidavad hirme seksismi ja valgete ülemvõimu ees
• Guardian: Rassism, seksism, natsimajandus: Eesti paremäärmuslased võimul

Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuid pilt, mis sealt avaneb, ei ole rõõmustav ega midagi, mille üle uhkust tunda. Peaminister vastutab Eesti maine kahjustumise eest ja selle eest, et ta ei suuda oma ministreid vaos hoida. Kui praegune Jüri Ratase valitsus nii edasi jätkab, siis muutub Eesti Euroopa äärealaks ja mõttetuks kolkaks.

2) Peaminister pole suutnud tagada Eesti väärikat valitsemist. Valitsus purjetab alates ametisse astumisest skandaalist skandaali, peaminister ei ole aga teinud midagi, et seda ära hoida. Valitsuse ministrid solvavad ja ründavad võimupositsioonilt erinevaid inimesi ja ühiskonnagruppe –presidenti, naistearste, naisi, ametnikke, teadlasi, Tallinna Ülikooli, õpetajaid, politseid, laulval revolutsioonil osalenuid. Peaminister räägib sidusast ühiskonnast, aga tema valitsuse tegevuse tulemusel pole me ühiskonnana kunagi olnud nii lõhki kui praegu. Kas on tõesti tore niimoodi elada, kus kõik on kõigiga tülis? Valitsemiskultuur on niivõrd ülbe, et ei hoolita uuringutest ega ekspertarvamustest, oma soovide läbi surumise põhjenduseks tuuakse vaid, et „see on meie poliitiline tahe“. Ja kui keegi julgeb midagi arvata või küsida sisulisi küsimusi valitsuse tegevuse kohta, saab vastuseks „kelleks sa ennast pead?“ Selline valitsemisstiil on omane riikidele, kelle sarnased me ei taha olla. Eesti ei ole selline olnud. Valitsemiskultuuri muutumise eest, mis ei hinda demokraatliku arutelu, vaid toodab voorimehelikku sõimu ja väsinud vabandamist  vastutab peaminister. Selle kõige juures on kaugelt näha, et ka peaminister ise tunneb häbi, et tema valitsus ei ole mitte naeratav nagu sai lubatud, vaid näkku lajatav.

3) Jüri Ratas on nüüdseks olnud peaminister peaaegu 3 aastat. Tema peaministriks olek on sattunud heale ajale, kus majandus on kasvanud. Meile vaatab praegu vastu mõõdetav eelarve kriis. Mitte ainult pole elatud väga heal ajal eelmiste valitsuste kogutud tugevusreservide arvelt, vaid on elatud ka tuleviku arvelt, mis on tekitanud hädavajaduse kärpida. Nüüd, kus maailmamajandus on kiiresti ja oodatult jahtumas, ei sobi peaministriks mees, kes ei saanud riigi rahanduse korrashoiuga hakkama isegi headel aegadel. Kui vastab tõele väide justkui oleks peaminister tahtlikult enne valimisi hoidnud kinni informatsiooni riigieelarve tegelikust seisust, siis see on tõeliselt vastutustundetu. Kui see valitsus läheb muutma riigieelarve baasseadust, et riigieelarve veel suuremasse miinusesse lasta, siis tehakse kulutusi tuleviku arvelt. Head Isamaa erakonna saadikud – teie endine juht ja vaimne liider, Mart Laar, tahtis riigieelarve tasakaalu kirjutada põhiseadusesse – kuidas te seda kõike vaikides pealt vaatate? Kui aga riigieelarves peab tegema ulatuslikke kärpeid, mis puudutavad kõiki, siis ei maksa unustada, et selle segaduse tekkimise eest vastutab peaminister.

4) Riigieelarve puudutab kulusid, aga millega praegune valitsus absoluutselt ei tegele, on majanduse kasvatamine ehk paremate võimaluste loomine Eesti inimeste sissetulekuid suurendada. Kui varasemalt oli Eesti tuntud innovatsiooni ja uute lahenduste poolest ka avalikus sektoris, siis nüüd on see valdkond pausil, pigem isegi taandarengu kursil. Väikese avatud majandusega riigina on meie majanduse toimimiseks ülioluline, kuidas läheb meie ettevõtjatel välisturgudel ning ka see, et välisinvestoritel oleks meie riigi ja majanduse vastu huvi. Ometi pandi väliskaubandusministriks inimene, kes ei soovi, ei suuda ega oska seda tööd teha. Ka selle eest vastutab peaminister. Kui me tahame rabeleda välja keskmise sissetuleku lõksust, siis peame tegema rohkem investeeringuid teadus- arendustegevusse, samas peaminister teaduse suurema rahastamise eest ei seisa ning rikub kokkulepet, millele ise allkirja andis. Peaministri sõna ja allkiri võiks meie riigis siiski midagi maksta.

5) Jüri Ratas on peaminister valitsuses, mis läheb lõhkuma aastaid ehitatud pensionisüsteemi. Nii läheb see valitsus pensionäride kindlustunde kallale, mida ükski varasem valitsus pole teinud. Kui valitsus võtab tagasi lubadused, mis aastate eest on inimestele antud, siis õgvendatakse inimeste üldist usaldust riigi vastu. Rääkimata sellest, et tuleviku sissetulekute laiali jagamine on lihtsalt vastutustundetu. Meil puuduvad uuringud ja andmed, eksperte ei kuulata - on vaid nüri poliitiline tahe. Peaminister vastutab.

6) Eesti on siiani olnud õigusriik. Õigusriik tähendab, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Õigusriik tähendab ka seda, et ühiskond toimib vastavalt kokkulepitud reeglitele ja reeglitest peavad kinni pidama kõik. Eriti need, kel on võimupositsioon. Reeglid on ettenähtud nõrgemate kaitseks. Õigusriigis on kodanikel kindlus, et toimib võimude lahusus ja kui reegleid rikutakse, saab loota poliitilisest võimust sõltumatu politsei, prokuratuuri ja kohtu peale. Elmar Vaheri skandaalis ei ole vale mitte ainult see, et reeglite vastaselt üritati minna kangutama oma kohalt politseijuhti, vaid ka see, et üks valitsuspartei üritab edasi oma kontrolli alla saada politseid, prokuratuuri ja ka kohtuid. Peaminister vaatab pealt ja laseb sel juhtuda. Peaminister läheb meedia väitel reede õhtul nõudma ministri tagasi astumist, aga peab leppima grupipildiga, kus öeldakse, et kõik on hästi. Peaminister vastutab selle eest, et õigusriigi lõhkumise katsed tema valitsuse ministrite poolt üldse võimalikud on.

7) Me ju teame, et paljude selle valitsuse probleemide algallikas on EKRE. Aga murelikuks teeb see, et peaministri sõna selles valitsuses ei maksa ja peale jääb alati EKRE seisukoht. Peaminister on pärast valitsuse ametisse astumist juba 14 korda pidanud koalitsioonipartneri käitumist hukka mõistma, selle eest vabandama või selgitama, et nende öeldud sõnad ei vasta tõele või ei esinda valitsuse seisukohta. Muuhulgas on ta öelnud, et valitsuse ministrite käitumine on „lubamatu“ või „kohatu“ või „ei tohi korduda“. Sageli oleme näinud ka olukordi, kus peaminister vastab, et ta ei tea, mis tema valitsuse ministrid teevad. Nii ei teadnud peaminister sellest, et välisminister on sõlminud Poola ja Ungari kolleegidega eelkokkulepped migratsiooniküsimustes. Samuti ei teadnud peaminister aktsiisikokkulepetest Lätiga. Peaminister ei teadnud, et rahandusminister läheb Euroopasse esindama enda, mitte valitsuse seisukohti. Ega ka mitte sellest, et siseminister läks läbi rahandusministri survestama Politsei- ja Piirivalveameti juhti lahkuma. Kui peaminister ei tea, mis tema ministrid toimetavad ega suuda oma sõna valitsuses maksma panna, siis ei ole ta selle valitsuse juht.

Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt, kuid selge on see, et valitsussegaduse eest vastutab peaminister. Kui rikkumised või üleastumised oleksid üksikud, saaks nõuda konkreetse ministri tagasiastumist. Kuivõrd need rikkumised korduvad praktiliselt nädalast nädalasse, siis see saab juhtuda vaid peaministri heakskiidul. Peaminister, kes laseb Eestit lõhkuda, vastutab selle eest isegi kui see ei toimu mitte tema aktiivsete tegude, vaid passiivse pealt vaatamisega. Head koalitsioonisaadikud, kelle suurim soov on Riigikogus olles jääda iseendaks, te ju tegelikult tunnete ka piinlikust ja saate sisimas aru, et nii ei peaks riiki juhtima. Eestit ei pea valitsema kurjalt ja lõhestavalt. Saab ka teistmoodi. Kas teil tõesti ei ole karikas nendest jamadest veel täis? Millal te leiate üles südametunnistuse, mis ütleb teile, et vaevaga ehitatud Eesti laiali lõhkumine on vale ja selle peatamine on minu käes? Ma väga loodan, et see päev on saabunud ja te ühinete opositsiooniga ning avaldate umbusaldust peaministrile.

Kaja Kallase kõne Riigikogust 30.08.2019