Pean ütlema, et mulle nii väga meeldib rattaga tööl käia. Kui tööle jõuan on tuju nii hea, sest esiteks on rõõm liikumisest ja teiseks inimesed suhtuvad sellesse üldiselt väga positiivselt. Kui kõndides ei tule nii palju rõõmsaid äratundmisi ette, siis millegipärast rattaga liikudes äratab see rohkem tähelepanu. Ma loodan, et varsti tuleb aeg, kus kleidis ja kontsades, aga rattaga liikuv inimene Tallinna tänavatel ei ole mitte tore vaatamisväärsus, vaid tavaline nagu see on seda Taanis või Hollandis.

Aga on ka mõningaid kitsaskohti, mida Tallinnas liigeldes tuleb välja tuua. Kõige keerulisem on südalinna läbimine, sest rataste peale ei ole siin liiga palju mõeldud. Rattateid on vähe. Kõnniteed on kitsad ja sõiduteel sõitmine on väga ohtlik. Tulen mööda Gonsiori tänavat, kus on ilus rattatee kuni Kaubamajani. Siis saab see kõik otsa. Sealt edasi on võimalik nikerdada end liftiga tunnelisse (mida ma ei ole teinud) või ületada tee Tallinki hotelli eest. Seal on üks koht, kus äärekivi on madalam, aga õnnetuseks pargivad turismibussid selle ülekäigukoha väga sagedasti kinni. Siis tuleb ukerdada üles ja alla kõrgest äärekivist.

See toob mind veel ühe küsimuse juurde, mis mul rattaga liigeldes on tekkinud: kellele on vajalikud äärekivid ülekäiguradadel? Saan aru, et tee ääres on äärekivi muidu vajalik inimeste turvalisuseks, aga ülekäigurajal, miks? Isegi madal äärekivi on ikkagi äärekivi, mis põrutab ja teeb liikumise ebamugavamaks. Kui olin veel algaja linnas rattaga liikleja, siis hüppasid nii kõnniteede konarustel kui ka äärekivide ületamisel asjad sageli korvist välja tänavale laiali. Nüüdseks olen targem ja mässin käekoti kenasti turukoti sisse, seon sõlme peale ja nüüd võib kott rõõmsalt hüpata, aga asjad välja ei pääse.

Teine suur teema on rattaparklad ja rattahoidjad. Väga tänuväärsed on kaubanduskeskuste juures ja ka Vabaduse väljakul asuv kaardi või telefoniga aktiveeritavad tasuta rattahoidlad, kuid neid kahjuks paljudes kohtades pole ja ka näiteks Vabaduse väljaku hoidla on tihti täis, sest pargivad sinna kõik need, kel vanalinna asja, sest vanalinnas rattaga liigelda on paras katsumus. Positiivse poole pealt peab märkima, et ka tavalisi rattahoidlaid on kohvikute juurde tulnud, kuid tundub, et kohvikud võiksid ses osas nõu küsida neilt, kes päriselt jalgrattaga liiklevad. Nimelt, olen kohanud rattahoidjat, mis on paigutatud risti seinaga nii, et hoiukohad on diagonaalis. Saan aru, et asja mõte on see, et rattad ei võtaks tänaval palju ruumi, aga oluline peaks olema ka, et sa saad oma ratta sinna kinnitada. Selliselt paigutatud hoidjasse saab panna täpselt ühe ratta, sest sein on ees. Veelgi huvitavam lahendus oli Rocca-al-Mare kooli juures, kuhu viib ilus rattatee. Kui küsisin, et vabandust, kus teil rattahoidja on, siis öeldi, et see on seal trepist üles teisel korrusel. Aga kuidas sinna saab? Peate oma ratast tassima. Võib-olla tõesti enamusel on kerged rattad, mul aga mugav linnaratas, pealegi olen ju kleidiga, kuidas ma seda ratast sinna vinnan? Ja kuidas lapsed saavad?

Kokkuvõtvalt arenguruumi on. Aga muna-kana küsimus on – kas rattaga kesklinnas liiklemise tingimused ei parane enne kui rattaga liiklejaid ei ole rohkem või kui rattaga liiklemise tingimused oleksid paremad, oleks ka rattaga liiklejaid rohkem? Igal juhul julgen seda soovitada – eriti neil hetkedel, mil tuhisen palava ilmaga ummikus istuvatest autodest kergel jalal mööda.

The post Rattaga või rattata? appeared first on Kaja Kallas.

Tundub nagu viimatisest korralisest üldkogust eelmisel aastal on möödas terve igavik, sest toimunud on nii palju. Kui 2018. aasta aprillis valiti mind erakonna esimeheks, siis olid erakonnal rasked ajad. Erakonna rahaline seis ei olnud hea, samuti hakkas sügisel langema erakonna toetus. Samal ajal tundus, et teised erakonnad olid saanud valimiskampaaniaga varasema stardi, terve suve saime näha erakorralise pensionitõusu lubamise plakateid igal pool üle Eesti. Olime ajakirjanduse suure kriitika all, sest pealtnäha ei suutnud oma peamisele konkurendile pakkuda võrdväärset konkurentsi ja Keskerakonna võit tundus paljudele olevat vankumatu. Suure kriitika all olin ka mina erakonnajuhina, sest oli palju neid, kes kahtlesid, et ma suudan erakonda juhtida nii, et me valimised võidaksime. Tuleb veel märkida, et olime erakonnale varasemalt tundmatus olukorras – läksime valimistele opositsioonis.

Ometi suutsime oma read koondada ja panna kokku tugeva meeskonna ning hea programmi. Kohtusime üle kogu Eesti inimestega ning kuulasime neid. Meile joonistus välja, et inimeste peamiseks mureks seoses valitsuse tegevusega on tõusnud maksud ning meil oli sellele ainsa erakonnana ka selge lahendus pakkuda. Meie visioon targa majandusega Eestist, kus elavad õnnelikud inimesed, kõnetas valijaid. Meie kogu meeskond – nii kandidaadid kui ka abilised – töötas palehigis ühes rütmis ja nii hakkas erakond valijate hulgas järjest toetust tagasi võitma. Meie toetajad ootasid pikalt, et me ütleksime selgelt välja: kui võidame, siis meie ei lase EKREt võimu juurde. Nii pea kui me seda tegime, hakkas meie toetus kindlalt tõusma. Nii läkski, et 3. märtsi valimistel sai Reformierakond kõigi aegade kõige parema tulemuse: 162 363 häält, 34 kohta Riigikogus.

Kaks kuud hiljem toimunud Euroopa Parlamendi valimistel võitsime taas selgelt – 87160 häält ja 2 kohta Euroopa Parlamendis, kuhu lähevad Andrus Ansip ja Urmas Paet.

Aga üks küsimus painab meid kõiki. Me võitsime kahed valimised, aga miks me ei ole saanud valitsust moodustada? Miks teistele erakondadele on mistahes muu variant koalitsiooniks parem kui koos Reformierakonnaga? Kas meil on põhjust peeglisse vaadata ja mõelda, miks see nii on?

Mulle on ette heidetud küll seda, et ma valisin valed inimesed endaga kaasa teiste erakondadega suhtlema. Ja seda, et ma jäin oma põhimõtetele kindlaks. Ning seda, et ma ei olnud nõus võimu nimel tegema salakokkuleppeid pandimaja omanikuga. Kuid need ei ole ju tegelikud põhjused, miks meiega isegi läbirääkimistele ei tuldud. Tegelikud põhjused on mujal. Tänaste teadmiste valguses võin kindlalt öelda, et teiste erakondade juhtidel oli juba enne valimisi küpsenud plaan Reformierakond igal juhul välja jätta.

Reformierakond tundub olevat vaenlase kuju kõikide koalitsioonierakondade jaoks. Vaenlase kuju oleme seetõttu, et me sümboliseerime paljudele seda Eesti edulugu, mis sai alguse Eesti taasiseseisvuse ajal ja mis paljudele ei meeldi. Ühine vaenlane ühendab. Valitsuskoalitsioonis on ebamugavust, aga mitte selle juhtide seas. Kui koalitsioonierakondade juhid hoiavad kokku, siis võib see asi kesta väga kaua ja meil ei tarvitse luua illusiooni, et see kohe laiali läheb.

Me pole varasemalt olnud opositsioonis, kui valimised võitsime. Me pole ka olnud positsioonis, kus ilma meieta saab valitsust kokku panna. Meil on olnud ajalooliselt võimalus oma partnereid valida, sest Keskerakonda juhtis Savisaar, kellega koostöö olid välistanud teised erakonnad ja seda sõna ka peeti. Me oleme varasemalt saanud teiste erakondadega läbi rääkida jõu positsioonilt, valida endale meelepäraseid koalitsioonikaaslasi. Nüüd peame leppima uue olukorraga, kus ilma Reformierakonnata saab teha valitsusi. Tehakse isegi siis, kui see keerab senise Eesti poliitilise kursi pea peale.

Ka seekord olid ka teised jõud välistanud koostöö EKRE-ga ning tundsime end seetõttu kindlamalt, kui oleks ehk pidanud. Peale valimisi selgus, et sõnad ei maksa midagi. Mitmed juhtivad keskerakondlased on öelnud, et koalitsioon Reformierakonnaga poleks neile lihtsam kui koalitsioon EKRE-ga. Miks?

Mulle meeldis üks mõttearendus internetis (memokraadis), et tegelik sõda pole mitte enam ideoloogiate, või parem-vasak skaalal, vaid tõeline sõda on nende vahel, kes üritavad võtta, hävitada ja lõhkuda ning nende vahel, kes üritavad midagi ise luua. Hävitada on alati lihtsam kui ehitada. Toitu ära süüa on alati lihtsam kui seda valmistada. Midagi kelleltki ära võtta on lihtsam kui seda nullist luua. Lõhkuja ei pea raiskama aega vaidlustele või keerulistele mõttearendustele, mida loomine eeldab. Lõhkuja ei pea koheselt vastutama tagajärgede eest, mida lõhkumine endaga kaasa toob. Loomine ja ehitamine võib võtta aastaid, lõhkumine vaid paar nädalat.

Reformierakond on alati olnud looja ja ehitaja, mitte lõhkuja. Oleme ehitanud toimiva maksusüsteemi, ettevõtete tulumaksuvabastuse, vanemahüvitise süsteemi, e-residentsuse, kui mainida vaid mõnda. Hoidnud riigi rahakoti korras ja välispoliitika õigel kursil. Nagu kõik, kes midagi ehitavad, on ka meil juhtunud eksimusi, aga suures pildis on Reformierakond inimestele antud sõna pidanud. Me pole teinud Eestile olulistes küsimustes kompromisse ja ei tee seda ka edaspidi. Ma usun, et Eesti poliitikas on loojad ja ehitajad olnud ka sotsiaaldemokraadid. Keskerakonda võib pidada ehitajaks Tallinnas. Isamaa oli Eesti iseseisvuse algusaegadel kindlasti õigusriigi üks loojatest.

Praegune valitsus on olnud ametis 40 päeva. See tundub igavikuna, sest valitsusse on võetud erakond, kes on loomult lõhkuja ja see annab paraku tooni kogu valitsusele. On lõhutud ühiskonna habrast tasakaalu. On solvatud naisi, naistearste, õpetajaid, lastekaitsjaid, teadlasi, muukeelseid elanikke. On seatud küsimärgi alla Eesti senine välispoliitiline suund. On valetatud. On söödud valijatele antud lubadusi ja sõnu. On isegi võetud tagasi allkirju varasematelt lepingutelt. On külvatud ühiskonnas hirmu ja teadmatust. Kraavi on aetud riigi rahandus ning poliitiline õhustik rusub meie teadlasi, ametnikke, ettevõtjad ja loomeinimesi. Valitsus on asunud lammutama Eesti ühiskonna põhialuseid, Eesti mainet ning sellega seadnud Eesti tahtlikult või tahtmatult ohtu. Olulised arenguprojektid külmutatakse. Soovitakse minna tagasi patriarhaalsesse aega.

Peaminister kas ei saa sellest aru või laseb sel lihtsalt juhtuda, sest vastutasuks on ta saanud peaministritooli. Meie silme all valmistatakse ette Eesti radikaalset suunamuutust –  kus alavääristav retoorika on uus normaalsus, kus Euroopa Liidu õõnestamine on osa igapäevasest valitsusliikmete jutust, kus riigi rahandus on kaoses, kus peaministri allkiri pole väärt midagi, rääkimata siis tema sõnast. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Eesti suveräänsust ei ohusta miski nii palju, kui meie endi rumalus.

Mart Helme umbusaldamine Riigikogus lõi väga selge pildi sellest, mis on tema nägemus Eestist. Paljudest asjadest, mis ta seal ütles, jäi minu jaoks kõlama, et talle see Eesti ei meeldi. Ta ei varjanudki, et ta tahab seda Eestit lõhkuda.

Mulle meeldib Eesti Vabariik väga. Olen olnud nii uhke Eesti ja eestlaste üle. Ja usun, et seda saab öelda kõigi kohta siin ruumis. Eesti on ilus maa toredate ning ettevõtlike inimestega. Objektiivselt räägivad faktid meie kahjuks – me oleme väike ja kõrvaline kant. Meil on vaid 1,3 miljonit inimest. Eesti keel pole ühegi suure keele sugulaskeel. Me asume geograafiliselt ida ja lääne vahelisel piiril. Meie majanduslik tase on alla Euroopa keskmise. Eestit peetakse sageli Venemaa mõjusfääri loomulikuks osaks. Aga me oleme alati olnud suuremad kui need faktid meil võimaldavad olla! Eestis on tehtud innovaatilisi asju, mille üle me kõik oleme saanud uhked olla.  Meile meeldib see Eesti, mis me oleme 27 aastaga ehitanud ja me oleme valmis pikaks võitluseks, et seda Eestit lõhkumise eest kaitsta.

Praeguse koalitsiooni jaoks on Eesti liikunud liiga kiiresti ja seetõttu talluvad nad praegu raevukalt pidurit. Reformierakond aga arvab, et selleks, et jõuda teiste arenenud riikide elatustasemele, peame liikuma kiiremini. Tegema samme, et meie majandusest saaks teadmistepõhine majandus ning meie inimeste heaolu kasvaks.

Meil tuleb kaitsta põhimõtteid, mille olemasolu me oleme pidanud iseenesestmõistetavaks – sõnavabadust, majandusvabadusi, loominguvabadust, demokraatiat, Eesti välispoliitilist suunda, aga ka elementaarset viisakust ning head sõna. See on võitlus Eesti valitud suuna eest. Me peame edasi hoidma avatud ja õiget kurssi, mis tagab meie inimestele vabaduse ja jõukuse.

Liberaalid ei vaja oma seisukohtade kaitsmiseks räuskamist, vastaste ähvardamist, laimamist ja valetamist. Me ei saa ega tohi langeda oma vastaste tasemele, sest sellega oleme ära andnud selle, mis on meie trump ja tugevus. Meie tugevus on meie kompetents. Meie tugevus on põhimõttekindlus. Kui laskume, oleme samuti asunud lõhkuma seda Eestit, mida nii armsaks peame.

Olen veendumusel, et Eestit teeb suuremaks Eesti inimeste võimekus, mitte riigi võimekus. Aga inimeste võimekust kasvatab see, kui tal on võimalikult palju vabadusi, aga nende kasutamise eest vastutab ta ise. Juba vanad eestlased ütlesid, et igaüks on oma õnne sepp. Meie ideoloogia on võimaluste ideoloogia ja see toetub Euroopa neljale põhivabadusele: inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabadusele. Üha rohkem peame seisma ka Atlandi hartas sõnastatud läänemaailma vabaduste eest, mida oleme juba pidanud enesestmõistetavaks, kuid mis on hetkel rünnaku all: sõnavabadus, usuvabadus, vabadus puudusest ja vabadus hirmust. Hirm on see, mida ähvardamine ja laimamine kutsub esile paljudes ühiskonnagruppides ja sellele peame vastu seisma. Reformierakond peab pingutama selle hirmu maha võtmise nimel, sest inimesed, kes on hirmul, ei tee õigeid otsuseid. Ma ei näe kedagi teist, kes sellele vastu seisaks. Tuleviku loob see, mida teeme täna, mitte homme.

Head kaaslased,

Uskuge mind – Eestile on võimalik kokku panna palju parem valitsus kui praegune. Küsimus on vaid tahtes. Nii Isamaa kui Keskerakonna juhid teavad sisimas, et praegune valitsus ei hakka kunagi Eesti jaoks tööle. Nii Isamaas kui ka Keskerakonnas on palju inimesi, kes ei jaga mingiski punktis koalitsiooni juhtiverakonna soovi Eestit lõhkuda. Aga hetkel on olukord, kus parteiline kuuluvus kaalub veel üles eetika. Kaua see nii kesta ei saa, pidev südametunnistusega vastuollu minek ei ole tervislik. Kinnitan täna veelkord, et koos Reformierakonnaga on võimalik moodustada valitsus, mis võtab arvesse kõikide valijate huve. See valitsus oleks positiivne, tulevikusuunatud, loov ja ehitav, Euroopasse kuuluv ja ühiskonna suhtes lugupidav. Varem või hiljem sündiv uus koalitsioon ei ole kantud mineviku pettumustest ja ühiskonda lõhestavast poliitikast. See koalitsioon ei saa olema kantud vihast ühise vaenlase vastu, vaid soovist midagi päriselt Eesti jaoks ära teha.

Nii erakonna sees kui ka väljas on inimesi, kes arvavad, et peame valitsuses osalema iga hinna eest. Näeme, et Keskerakond on peaministri tooli ja valitsuses olemise eest maksnud väga kõrget hinda.

Aga mis on see hind, mida tahetakse Reformierakonnalt võimu eest küsida täna?  Me ei saa olla palujad, kes annavad ära kõik juhtpositsioonid valitsuses, nagu see on juhtunud Keskerakonnaga. Meie jaoks ei tohi olla võim mitte eesmärk iseeneses, vaid vahend selleks, et Eesti elu edendada ja õiges suunas viia. Loomulikult saame oma ideid ellu viia ja nende eest seista valitsuses olles, kuid minu arvates ei tohi see juhtuda iga hinna eest. Me ei saa järele anda väärtustes, mille eest oleme seisnud.

Oleme hetkel opositsioonis ning kasutame neid võimalusi, mida opositsioonis olek meile annab. Töötame sellega, et ehitada suhteid teiste erakondade inimestega ning suurendada usaldust, mis võimaldaks koostööd teha. Pakume paremat alternatiivi ja otsime poliitilisi kompromisse.

Meil on fraktsioonis suurepärane meeskond ja hea töine meeleolu. Eriti hea meel on mul selle üle, et 34 liikmest 13 on naised, mis teeb meie praegusest fraktsioonist kõigi aegade kõige paremini tasakaalus oleva, kuigi 50%-st jääb siiski kahjuks puudu. Seega arenguruumi on. Ka olulisi positsioone jagades pidasime silmas, et lisaks kompetentsile oleks ka soolist tasakaalu arvestatud ja nii ongi, et positsioonid jagunevad enam-vähem võrdselt. Olen selle üle uhke, et meil on fraktsioonis palju oma ala eksperte, kompententseid ja töökaid inimesi, nii naisi kui mehi, nii uusi tulijaid kui vanu tegijaid. Meie tugevuseks on ka meie piirkondade juhid, omavalitsusjuhid ja aktiivsed liikmed, kes kannavad Reformierakonna väärtusi ja loovad üle Eesti ühtse meeskonna. Suur aitäh teile!

Käsitlegem tänast poliitilist olukorda, kus meil on Riigikogu suurim, ühte hoidev ja koosmõtlev fraktsioon, mitte kui vaksali ootesaali, vaid kui võimalust selgitada, täpsustada ja kaitsta oma seisukohti. Ka opositsioonis olek tuleb maksimaalselt ära kasutada, et olla valmis võtma vastutust siis, kui praegune valitsus Eesti maksejõuetusse ja kriisi viib.

Varem või hiljem moodustame selle valitsuse niikuinii. Vanarahvas ütles, et käre külm ei kesta kaua. Teeme selleks pingutusi, kuid kuniks seda ei juhtu, saame tegeleda ka muude asjadega, millega valitsemise kõrvalt aega napiks. Järgmised valimised on kaugel, aga nagu alati tulevad nad kätte väga kiiresti. Meil on hetkel aega tugevdada oma organisatsiooni. Meil on aega mõelda ka uute valijagruppide peale. Siiani on olnud nii, et muukeelsete valijate jaoks on ainuke valik olnud Keskerakond. Kuna Keskerakond on neid valijaid petnud, siis on hetkel lahti võimaluste aken, mis võib panna ka muukeelsed valijad hääletama mitte oma rahvuse, vaid maailmavaate põhjal. Me peame oma maailmavaadet ja ideid neile selgitama ning muutuma nende jaoks aktsepteeritud valikuks, ilma et teeksime kompromisse oma põhivalijatega. Meil on aega mõelda suurelt uute innovaatiliste strateegiate peale.

Novembris saab Reformierakond 25- aastaseks. Põhjused, miks reformierakond loodi, on täna aktuaalsemad, kui kunagi varem. „Kodanike riigi manifestis“ on kirjas: “Meie võimalus on radikaalses edasiliikumises. Me peame astuma samme, mis on ajendatud mitte piiratusest ja tigedusest, vaid julgest uuenduslikkusest.” Sellele saab alla kirjutada ka täna.

Reformierakonnal lasub vastutus Eesti  ees. Meie esmased ülesanded on 1) panna mängu kogu oma professionaalsus ja kompetents, et mitte laste riigivankrit täiesti kraavi minna ning 2) asuda seda vankrit ise vedama. Nii nagu valimiste puhul peab erakond ja meie toetajad mobiliseeruma. See pole erakonna juhtkonna asi, see on iga liikme ja iga toetaja asi. On alanud võitlus avatud Eesti eest, Euroopa Eesti eest, targa ja sõbraliku Eesti eest!

Jõudu meile selleks!

The post Üldkogu kõne 09.06.2019 appeared first on Kaja Kallas.

• Kui selgusid koduvägivalla kahtlused minister Marti Kuusiku suhtes ning algatati kriminaalasi, teatas siseminister valitsuse 2. mail toimunud pressikonverentsil: „No me oleme omalt poolt uurinud neid allikaid ja me oleme selgeks teinud, et me teame isegi nende nimesid tegelikult, mitte politsei kaudu, vaid nö meie kohalikud erakonna liikmed – noh, Rakvere on väike linn – teavad, kes neid kuulujutte levitavad.“ See oli kõikide nende inimeste, kes on oma teadmistega ajakirjanduse või politsei poole pöördunud, ähvardamine. Siseministri poolt on selline tegevus lubamatu. Lähisuhtevägivalla tõkestamine on üks siseministeeriumi haldusala prioriteete. Siseministrina ei saa jätkata inimene, kes perevägivalla teemat naeruvääristab.

• Peaministri asetäitjana on ta kahjustanud Eesti liitlassuhteid, julgeolekut ja rahvuslikke huvisid kasutades ministriks vannutamise puhul valge ülemvõimu märke ning kutsudes Eestisse ja võttes vastu Marine Le Peni, kelle seisukohad Venemaa suunal ei ühti Eesti senise välispoliitikaga. Nende sammude tagajärjel on Eesti välismeedias tembeldatud paremäärmusliku, rassistliku ja ksenofoobse valitsusega maaks. See on toonud kaasa mainekahju, mida isegi valitsuskoalitsiooni teised ministrid tunnistavad. Nii näiteks ütles kaitseminister Jüri Luik 16.05 ETVs: „See Le Peni visiit Eestisse oli erakordselt kahetsusväärne. Ma olen täiesti nõus, et eriti asjaolu, et valituse liikmed võtsid ta vastu – see viis selle visiidi kõrgemale tasemele. Ma olen selles mõttes raskes olukorras, et ma pean homme minema Tapale, tervitama Prantsuse vägede uut kontingenti, kes saabub Eestisse, ja paratamatul kogu Prantsuse meedia on seda Le Peni visiiti täis. Nii et mainekahju on Eestile siin ilmselgelt olemas, sellest ei saa üle ega ümber.“ Kuigi kogu välismeedia seda märgi tegemist kajastab, siis Mart Helme teatas Riigikogu infotunnis. „Ei mõista, ei tunnista, ei vabanda, ei lase liberaalidel ette kirjutada endale, mida tohib ja mida ei tohi.”. Ometi vabandas EKRE esindaja Marine Le Peni ees selle märgi kasutamise tõttu. Mart Helme on ka valitsuses olles jätkanud erakonna esimehena paremäärmusliku retoorika soosimist oma erakonnakaaslaste poolt. Selline retoorika kahjustab rahvusvaheliselt Eesti mainet ja meie liitlassuhteid.

• 02.05 toimunud pressikonverentsil nimetas siseminister Mart Helme Eesti Vabariigi presidenti „emotsionaalselt ülesköetud naiseks“ ning solvas oma kommentaaridega nii presidenti kui ka naisi üldisemalt. 19.05 toimunud raadiosaates ütles Mart Helme Kert Kingo ametisse määramist põhjendades: „… sellesama Marti Kuusiku afääri raames ju pistsid lõugama kõikvõimalikud feministid ja mittefeministid ja süüdistama meie erakonda selles, et me ei mõista kategooriliselt hukka naiste vastast vägivalda. Et me oleme naistevastase vägivalla toetajad. (…) aga siis me mõtlesime, et noh, hästi, me mängime teile siis ninanipsu ja näitame, et me paneme naisterahva Marti Kuusiku asemel ministriks. Ja kaagutage siis.”

Mart Helme on valitsuse liikmena muutmas tavaliseks naisi alavääristavat sõnakasutust.

• 14.05 teatas Mart Helme, et tal oli rahapesu teemaline nõupidamine, kus talle väidetavalt öeldi, et “Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsioonid on lasknud sadu miljardeid rublasid, dollareid, eurosid pesta läbi Eesti pankade. (…) see asi on ikka väga-väga hull.” Peaminister Jüri Ratas ütles Riias antud pressikonverentsil: “Ka mina olen saanud erinevaid ülevaateid nii politsei- ja piirivalveameti käest kui ka finantsinspektsiooni käest. Mul ei ole mitte ühtegi näidet, ega mitte ühtegi kahtlust, et Eesti üks, teine või kolmas erakond oleks kuidagi sellega seotud. Need väited ei vasta tõele“. Seega on Mart Helme teadvalt valitsuse liikmena valetanud.

• Mart Helme on võtnud ette ajakirjanike süstemaatilise ründamise. Viimati teatas Mart Helme ETV saates „Esimene stuudio“, et ERR-i Ameerika korrespondent „Maria-Ann Rohemäe on meid petnud ja meile kaks ja pool aastat valetanud“.  Kui Riigikogu liikmed selle kohta küsisid, siis ei olnud siseminister ka Riigikogu infotunnis valmis oma sõnade eest vabandama või neid tagasi võtma.

• Mart Helme kutsus Euroopa parlamendi valimiste päeval raadiosaates üles inimesi hääletama EKRE poolt. Sellega rikkus ta karistusseadustiku paragrahvi 168, mille kohaselt aktiivne valimisagitatsioon on valimispäeval keelatud. Siseminister, kes peab olema teadlik poliitikutele kehtivatest seadustest, otsustas seadust rikkuda ning panna oma haldusalas tegutseva politsei keerulisesse olukorda, kus nad peavad menetlema siseministri seadusrikkumist.

Eesti maine kahjustamise, Eesti julgeoleku ohustamise, erinevate ühiskonnagruppide järjepidava solvamise, viha õhutamise ja suure avalikkuse surve tõttu oleks siseminister ise pidanud tagasi astuma. Varasemalt on see olnud Eesti poliitilise kultuuri osa. Kuivõrd seda ei ole juhtunud, siis tuleb siseminister Mart Helmele avaldada umbusaldust. Eesti Vabariigi ministriks ei sobi inimene, kes valetab, rikub seadust, alavääristab naisi, ähvardab oma ametiseisundit ära kasutades nii ajakirjanikke kui potentsiaalseid tunnistajaid kriminaalmenetluses; kelle käitumine ja väljaütlemised kahjustavad Eesti liitlassuhteid ning julgeolekut ja kes ilmselgelt ei mõista ministriks olemisega kaasnevat vastutust.

Eeltoodust lähtuvalt avaldame umbusaldust siseminister Mart Helmele.

The post Umbusaldusavaldus siseminister Mart Helmele appeared first on Kaja Kallas.

Väga paljudes riikides on aga Eesti ettevõtetel raske pääseda turule, põhjuseid selleks on erinevaid. Üheks põhjuseks on, et mõnes riigis on väga hierarhiline süsteem, kus peetakse lugu ametikandjatest, aga lihtne ettevõtja kergelt jutule ei pääse. Riigi kõrged esindajad nagu president, peaminister ja ministrid saavad meie ettevõtetele avada uksi, mis jääksid muidu ettevõtte jaoks suletuks. Kõrgetasemelise riigi esindajaga tulevad kohtuma inimesed, kelle kontaktidest on sageli ettevõtetele palju abi.

Meie mõte oli selles, et väliskaubandusminister oleks sisuliselt teine välisminister ja asuks välisministeeriumi juures kuna seal on võrgustik, mida saab edukalt meie ettevõtete kasuks ära kasutada. Väliskaubandusministri peamine roll peaks olema suhtlemine, suhtlemine ja veelkord suhtlemine. Suhtlemine  erinevate ettevõtetega, ettevõtlusorganisatsioonidega, teiste riikide esindustega. Seda kõike selleks, et avardada meie ettevõtete võimalusi välisturgudel ja kutsuda Eestisse investeerima välisinvestoreid. Sest kui meie ettevõtetel läheb hästi, siis on rohkem tööd, tõusevad palgad ja üldine heaolu ning saab aidata paremini ka neid, kes abi vajavad.

Muide, paljud teised riigid on oma välisministeeriumi reforminud just selleks, et peamiseks väljaspoole oma riiki suunatud tegevuseks on oma ettevõtete aitamine ja välisinvesteeringute meelitamine, mitte enam ainult diplomaatilised suhted.

Kui aga väliskaubandusministri ametikoht täidetakse inimesega, kes ei räägi ühtki keelt peale eesti keele, inimesega, kes ei soovi suhelda ega käia ettevõtetele välisturgudel uksi avamas või abis, siis sellist ametikohta ei ole üldse vaja. Sellise ministri peale, kes ei ole nõus ega suuteline tegema seda tööd, milleks amet teda kohustab, ei ole mõtet maksumaksja raha raisata. Kaotage siis selles valitsuses väliskaubanduse ministri ametikoht sootuks ära. Oleks aus kõigi suhtes.

The post Miks on vaja väliskaubandusministrit? appeared first on Kaja Kallas.