Kaja Kallas: “Aga raadios ju räägiti”
Blogid
23. Aprill 2018 09:51
Kaja Kallas
Praegu on aktuaalne Facebooki ja Cambridge Analytica skandaal, kus peamine probleem on isikuandmete väärkasutus.
Sellega seonduvad kahtlused, et manipuleeriti Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi. Samuti uurivad Suurbritannia võimud seoseid Brexiti referendumi hääletusega. Kuigi konkreetne skandaal on eelkõige andmete väärkasutuse kohta, haakub see siiski hästi murekohaga meie ühiskonnas. Nimelt usaldame me pimesi (sotsiaal)meediat, vaevumata mõtlemagi asjade taustade peale.
Hiljuti tuli välja Eurobaromeetri uuring, kus püüti jõuda selgusele, kui usaldavad on eurooplased meedia suhtes ja kas nad tunnevad nn valeuudised ära. Murettekitav on see, et Eesti inimesed on meedia suhtes keskmiselt usaldavamad kui teised eurooplased. Sotsiaalmeediat usaldab 52% Eesti inimestest, Euroopas keskmiselt 36%. Kui küsiti, kui tihti olete kokku puutunud valeuudistega, siis Eesti inimestest 54% vastas, et on kokku puutunud vähemalt korra nädalas, samas kui Euroopas keskmiselt oli see protsent 68. See ei tähenda seda, et Eestis valeuudiseid ei ole, vaid pigem seda, et me ei tunne neid ära.
Eesti inimesed ei leia ka, et valeuudised oleksid demokraatiale nii suureks ohuks, kui seda arvatakse olevat mujal Euroopas. Kui panna siia juurde numbrid sotsiaalmeedia kasutuse kohta üldiselt, mis on Eestis samuti suuremad kui mujal Euroopas, siis oleme me manipuleerimise suhtes rohkem ohustatud kui teised.
Minu jaoks oli sellest uuringust tulenevalt veel üllatav, et Eesti inimene ei ole nii allikakriitiline kui teiste riikide inimesed. Usutakse informatsiooni võrdselt sõltumata sellest, kas see on pärit Rahvusringhäälingust või tundmatu päritoluga kodulehelt.
Eraldi teema Eestis on kahe kogukonna erinev inforuum. Inimene saab olla allikakriitiline ainult selle informatsiooni suhtes, mida ta näeb või mida talle näidetakse. Alles hiljuti toimusid Venemaal „valimised“. Eestis elavast pea 83 000 Vene kodanikust osales valimistel umbes 28 000 ja nendest 94% hääletas Putini poolt. Otsustades Venemaa saatkonna juures tehtud intervjuude järgi, siis need inimesed reaalselt hääletasidki Putini poolt. Toetus Putinile Eestis oli suurem kui Venemaal (kokkuvõttes võitis ta 76% häältega).
Miks see nii oli? Eesti inforuum oli täis infot Venemaal, Ukrainas ja Süüria toimuva kohta, mille eest Putinil on vastutus. Järelikult Eestis elav Vene valija kas ei ole Eesti inforuumis või kiidab selle tegevuse heaks. Ma kaldun arvama, et pigem on probleem inforuumis. Me teame, et ETV+ osakaal muukeelse auditooriumi vaatamisajast oli tänavu jaanuaris 1,6% . Kolleeg Yana Toom rääkis Euroopa Parlamendis, kuidas ta võrdles päeva jooksul eestikeelset ja venekeelset Delfit. Kui eesti keelt kasutavatele inimestele näidati päeva jooksul 36 uudist, siis vene lugeja nägi 6 uudist. Järelikult neile jagati vähem informatsiooni. Tihti kajastati Eestis toimuvat päevase viibega ehk venekeelsed lugejad pidid lugema eilseid uudiseid. Kõik tundub taanduvat sellele, kumb on enne, kas seal kanalis ei ole vaja pingutada, sest venekeelne lugeja seda kanalit ei kasuta või venekeelne inimene ei kasuta seda kanalit, kuna seal ei ole informatsiooni.
Kas saab teha midagi selleks, et muuta meid manipulatsiooni poolt vähem haavatavaks? Kui vaadata inimkonna ajalugu, siis infoga manipuleerimist on tulnud ette alati. Vahe varasemaga on selles, et me elame infoühiskonnas ja kõik levib internetis väga kiiresti. Pärast II maailmasõda ütles Winston Churchill, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Tänapäeva kontekstis on vale teinud kolm tiiru ümber maailma, käinud ära Kuu peal ja vaadanud, kas Marsil on elu, enne kui tõde liigutama hakkab.
Üks lahendus on inimeste harimine eelkõige kriitilise meediatarbimise osas. Ka eesti keeles on ilmunud 8 reeglit, mille järgi valeuudiseid tuvastada.
Kuidas märgata valeuudiseid?
Teine lahendus, mida paljudes riikides juba tehakse, on faktikontroll. Ka Eestis on Väitlusselts koostöös erinevate meediaväljaannetega poliitikute jutus esinevaid fakte kontrollinud. Ja selle üle on mul väga hea meel. Aga mingit suvalist kodulehekülge, mis kulutulena internetis levib, ei kontrolli keegi. Samas hakkavad need asjad tihti elama oma elu. Faktikontroll on aga vabatahtlike töö ja kuidas ma saan kindel olla, et see, kes väidab, et kontrollib fakte, tegelikult ei taha lihtsalt mõnele valeuudisele templit panna. Euroopas on 11 riigi faktikontrollid ühtset võrku arendamas, tagamaks, et faktide kontroll ka päriselt faktide kontrolliga tegeleb ja faktikontrollijad ka üksteist kontrolliksid.
Kolmandaks, koolides võiks kriitilist meediatarbimist arendada ka õpilastele võistlusi tehes, kus üks meeskond teeb testi valeuudistest ja teised peavad suutma tuvastada, mis õige ja mis vale. Ameerikas on üks selline test leitav näitena: https://www.theglobeandmail.com/community/digital-lab/fake-news-quiz-how-to-spot/article33821986/
Ma ei taha kuidagi jätta muljet nagu oleks ainult sotsiaalmeedia kasutamisel vajalik kriitiline mõtlemisvõime. Täpselt samamoodi on Eesti inimesed usaldavad mistahes meediaväljaannete suhtes. Eriti vanemate inimeste jaoks on võrdseks infoallikaks linnas või linnaosas valitseva erakonna poolt väljaantav propagandaleht, Rahvusringhäälingu uudis kui Postimehe artikkel. Tihti ei tee inimesed vahet ka arvamusel ja faktil. Ühtmoodi usutakse nii uudistes esitatut, vox populis räägitut kui ka saatejuhi või saatekülaliste arvamusi. Mäletan hästi, kuidas minu vanatädi Ella asus minuga vaidlusesse üht mind puudutaval teemal (et ma ei ela seal, kus ma elan). Kui püüdsin talle seletada, et see pole sugugi nii, tule ja kontrolli ise, siis tema raius vastu nagu rauda: “Aga raadios ju räägiti…”.
The post “Aga raadios ju räägiti” appeared first on Kaja Kallas.
Jürgen Ligi: aktsiise tuleb vähendada nii rahvatervise, majanduse kui eelarve huvides
19. Aprill 2018 07:30
Täna loetakse Riigikogus Reformierakonna fraktsiooni seaduseelnõu, mis näeb ette tühistada 2017. aasta 1. juulist ja 2018. aasta 1.veebruarist kehtestatud ning tulevased aktsiisitõusud. Eelnõu kohaselt väheneks aktsiis kangel alkoholil 5%, õlul 46% ja veinil/kääritatud jookidel 17%. Eelnõu autorid ei arva, et viimase kahe aasta aktsiisitõusudest tekitatud kahju oleks täielikult tagasi pööratav, kuid on kindlad, et piirikaubandus väheneks sellega talutava määrani, kus odav alkohol ei voola turule ebamõistlikul hulgal ega kahjusta enam otseselt rahvatervist ja riigieelarvet.
Täna loetakse Riigikogus Reformierakonna fraktsiooni seaduseelnõu, mis näeb ette tühistada 2017. aasta 1. juulist ja 2018. aasta 1.veebruarist kehtestatud ning tulevased aktsiisitõusud. Eelnõu kohaselt väheneks aktsiis kangel alkoholil 5%, õlul 46% ja veinil/kääritatud jookidel 17%. Eelnõu autorid ei arva, et viimase kahe aasta aktsiisitõusudest tekitatud kahju oleks täielikult tagasi pööratav, kuid on kindlad, et piirikaubandus väheneks sellega talutava määrani, kus odav alkohol ei voola turule ebamõistlikul hulgal ega kahjusta enam otseselt rahvatervist ja riigieelarvet. Leevendust saaksid sellest nii kohalik kaubandus, turism kui kodumaine tootja.
„Nagu oleme varem hinnanud, toob alkoholiaktsiisi viimaste tõusude tõttu mitmekordistunud piirikaubandus riigieelarvele otsest kahju üle 100 miljoni euro aastas. Oleme kaotamas töökohti ning mõttetult kuluvat aega kaubareisidele. Kuigi aktsiisitõusu eesmärk on olnud kallim ja kättesaamatum alkohol, on keskmine alkoholi hind piirikaubanduse tõttu langenud, millega on aktsiisipoliitika läbi kukkunud. On karta, et tarbimise kümne aastane langustrend lõpeb, igatahes ei saa ta nii jätkuda loodetud tempos. Pakume koalitsioonile võimaluse tõestada, et soovitakse vigade parandust, mitte jagelemist teemal, kas paremad on rahandusministrite Sven Sesteri algatatud või Toomas Tõniste heaks kiidetud aktsiisitõusud,“ võttis Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi eelnõu vajaduse kokku.
Kaja Kallas: Kaks tundi Macroniga
Blogid
18. Aprill 2018 18:22
Kaja Kallas
Prantsusmaa president Emmanuel Macron käis eile Euroopa Parlamendi liikmetega arutlemas Euroopa tuleviku üle.
Kui aus olla, siis mul on Macroni suhtes vastakad tunded. Ühelt poolt on ta väga hea kõneleja ja tema kirg Euroopa vastu on tuntav. Euroopal on särasilmset visiooniga juhti vaja. Samas, arvestades, et Macron toetab mitmekiiruselist Euroopat, mis baseeruks Prantsusmaa ja Saksamaa liidul, närib mu hinge kahtlus: milline oleks Eesti-suguse väikeriigi roll sellises Euroopas? Kui väga me reaalselt saaksime otsuste tegemises kaasa rääkida?
Ma toon kaks näidet, mis minu jaoks seda probleemi ilmestavad.
Esiteks, digitaalse majanduse maksustamine (Komisjoni hiljutine ettepanek). Ma toetan ideed, et digitaalset majandust tuleb maksustada. On tegelikult absurdne, et need ettevõtted teevad Euroopas käivet ja saavad kasumit, aga makse siin ei maksa. Erinevalt Prantsusmaast on Eestil aga Komisjoni ettepanekut raske toetada, kuna oma väiksuse tõttu jääksime me enamus maksudest ilma! Nimelt seab Komisjon oma ettepanekus maksustamise eelduseks „märkimisväärse digitaalse kohaloleku“ liikmesriigis maksustataval perioodil, mis tähendab, et peab olema täidetud üks tingimustest – kas käive üle 7 miljoni euro, kasutajate arv üle 100 000 või ärilepingute arv üle 3000. Prantsusmaa-suurusel riigil on ühe või ka mitme kriteeriumi täitmine lihtne, Eestil aga peaaegu võimatu.
Minu hinnangul on digitaalne maksustamine ainult osa vajalikust reformist. Koos digitaalse maksuga on vajadus ka üleeuroopalise maksude tasumise platvormi järele. Seadusandjana peame me looma tingimused, mis toetavad ettevõtlust, mitte ei takista seda. Praegu paraku aga näeme, et ettevõtted ei ole aktiivsed piiriüleses e-kaubanduses ja seda eriti keeruliste ja erinevate käibemaksureeglite tõttu. Selle tagajärjel jääb kas käibemaks sootuks saamata või siis ettevõtjad loobuvad teenuse osutamisest või kauba müümisest teise liikmeriiki. Olen sellest varasemalt kirjutanud siin: https://kajakallas.ee/blogi/uleeuroopaline-maksuplatvorm/
Teiseks, mitmeaastane finatsraamistik (Komisjoni ettepanek tuleb maikuus). Sisuks siis lihtsustatult see, kui palju liikmesriigid ELi kassasse maksma peavad ja milliste kriteeriumite alusel see liikmesriikidesse tagasi investeeritakse. Senini on primaarseks kriteeriumiks raha tagasisaamisel olnud riigi SKT, mis on Eestile kasulik olnud, kuna oleme saanud raha mitmekordselt tagasi. Mitmete suurriikide algatusel arutatakse aga nüüd, et ehk peaks kriteeriume laiendama – lisades tööpuuduse määra, pagulaste integreerimiseks tehtavad kulutused jms. On selge, et Eestile need täiendavad kriteeriumid kasulikud pole. Samas on selge ka see, et „kes maksab, see tellib muusika“ loogika kehtib ka Euroopas ja me peame sellevõrra aktiivsemalt enda eest seisma. Eurorahaga seoses ei saa ma rõhutamata jätta, kui oluline on ühenduste finantseerimiseks mõeldud summasid mitte käest lasta. Samas on siin oluline vahe – kas me küsime raha konkreetse infrastruktuuriprojekti jaoks või püsikulude finantseerimiseks. Viimaste puhul on esiteks küsimus, kas see üldse lubatud on, ja teiseks – kuidas saame hakkama, kui rahad lõppevad?
Mulle meeldis Macroni kujund, et me ei tohi olla generatsioon, kes käib unes, minevikku unustades, me peame oma demokraatiat kaitsma. Turvaline Euroopa tundub meile enesestmõistetav. Turvaline Eesti tundub meile enesestmõistetav. Aga ajad muutuvad ja Eestile on Euroopa julgeoleku tugevdamine vajalik. Olin isegi üllatunud, et tema selle teema tõstatas. Minu kogemus Euroopas on see, et Kesk-Euroopa riigid pigem tunduvad rahu ja vabadust pidama iseenesestmõistetavaks ning meie nõukogudeaegne kogemus ja mälu tekitab pigem elevust ja huvi. Kui kuulata selleteemalisi arutelusid, siis sageli on tunne, et Euroopas on unustatud Euroopa Liidu algpõhjus – majanduslik ja poliitiline allianss, mis tagaks rahu.
Keerulised küsimused ei saa taanduda „ei-jah“ vastustele, meil peab olema konstruktiivne arutelu. Kritiseerida on alati lihtsam kui lahendusi pakkuda, aga just viimane on valitsejate ülesanne.
The post Kaks tundi Macroniga appeared first on Kaja Kallas.
Yoko Alender: Ühtne Eesti haridussüsteem on meie järgmine suur väljakutse
Blogid
17. Aprill 2018 11:00
Yoko Alender
The post Ühtne Eesti haridussüsteem on meie järgmine suur väljakutse appeared first on Yoko Alender.
Riigikogu Reformierakonna saadikud: Hiiumaa vajab riigi suuremat tähelepanu
17. Aprill 2018 09:45
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni Lääne-Eestist valitud saadikud Kalle Laanet, Urve Tiidus ja Lauri Luik soovitavad valitsusel Hiiumaad puudutavad investeeringud selgelt kirja panna juba järgmise aasta eelarvesse.
„Viimase paari kuu jooksul on meedia olnud täis uudiseid sellest, kuidas meri on madal ja parvlaevad ei saa mandri ning Hiiumaa vahel tõrgeteta liigelda. Viimati mõõtes selgus aga, et sügavust on küllalt. Halenaljakas lugu, mida uudistes põnev kuulata, aga hiidlastele on see toonud kaasa aja, raha ja närvikulu. Tean, et Hiiumaa vallavalitsus on kohalike ettevõtjate ja kodanike puudulikust laevaühendusest tekkinud kahjud kokku löönud ja soovib nende kompenseerimist. Hiidlased väärivad riigi vabandust ja valuraha,“ ütles Urve Tiidus.
„Valuraha kõrval on riigil Hiiumaa arenguks vaja pakkuda ka pikemat plaani. Lisaks sellele, et Eesti poliitiline juhtkond suvekuudel ennast Hiiumaal näitamas käib ja saarel kinnisvara omab, tuleks tegudeski piirkonna vastu huvi ja mõistmist näidata,“ lausus Riigikogu aseesimees Kalle Laanet.
Reformierakondlastest Riigikogu liikmed soovivad valitsuse 2019. aasta eelarves näha veel kaht objekti: Hiiumaa spordikeskust ja Hiiumaa sotsiaalkeskust. Sügisel ülesaareliseks omavalitsuseks ühinenud Hiiumaa vallas on juba tehtud hulk ettevalmistusi mõlema rajamiseks. Riigi täiendava investeeringu vajadus on umbes 10 miljonit eurot. Läänemaalt pärit riigikogulane Lauri Luik, kes on muuhulgas ka Eesti Koolispordi Liidu president, lisas, et peab Hiiumaa spordikeskuse plaani oluliseks hiidlaste tervisekäitumise seisukohalt - kaasaegsed sportimisvõimalused on oluline osa sellest.
„Need objektid tagavad Hiiumaa sotsiaalmajandusliku arengu ja kinnitavad, et saar saab riigilt tähelepanu rohkem, kui vaid laevakanali hädasüvenduse jagu. Majandus kasvab ja valitsus tahab värskele eelarvestrateegiale tuginedes investeerida aastatel 2018–2021 kokku 2,3 miljardit eurot. Ka Hiiumaa objektid peavad investeeringukavas koha leidma,“ lisas Riigikogu aseesimees Laanet. "Saarte inimeste jaoks on sellistel investeeringutel suur väärtus ja tähendus. Palju suurem kui suurlinnas, kuhu raha kontsentreerub niikuinii."
Lauri Luik juhtis tähelepanu kogu Lääne-Eesti regiooni mõtestatud koostöövajadusele. „Riigi regionaalpoliitika vajab haldusreformi järel ümbermõtestamist ja nii Hiiumaa, Saaremaa kui Läänemaa kontekstis,” sõnas Luik.
Kalle Laanet, Urve Tiidus ja Lauri Luik valiti 2015. aasta Riigikogu valimistel parlamenti Hiiu-, Saare- ja Läänemaa valimisringkonnas.
Yoko Alender: ühtne Eesti haridussüsteem on meie järgmine suur väljakutse
17. Aprill 2018 07:45
Riigikogu Reformierakonna fraktsioon esitas haridus- ja teadusminister Mailis Repsile arupärimise Narva linna riigigümnaasiumi rajamise ja eksperimentide kohta vene emakeelega laste hariduskorralduses Tallinnas. Arupärimise fraktsiooni nimel esitanud Yoko Alenderi sõnul olid ministri vastused põiklevad ja ei täitnud olulisi murekohti adekvaatse sisuga.
„Üleminekut ühtsele haridussüsteemile soovitas eelmine Inimarengu aruanne, toetus varasele eesti keeles õppimisele on olemas ka Eesti venekeelses kogukonnas. Esimeste pilootprojektidega lasteaedades ja algkoolis tuleks alustada kiiremas korras, oleme oodanud kaua, valmisolek ühiskonnas on olemas,” ütles Alender ja lisas, et kogemuste kogunedes jõuaksime järkjärgult hariduskorralduses ühtse süsteemini, mis tagab kõigile lastele riigikeele oskuse ja võrdsed võimalused olla edukas hariduses ja tööelus.
"Oleme 25 aastat püüdnud liita Eestis elavaid kogukondi, haridussüsteem on aga endiselt keele põhjal eristatud ja süvendab eraldatust. Täna tuleb Eestisse suurim osa uus-sisserändajaid endise Nõukogude Liidu aladelt. Tulijad räägivad sageli emakeelena või teise keelena vene keelt ja liiguvad siin Eesti venekeelsesse kogukonda, koondudes sageli ka elukohapõhiselt eraldatud paikadesse. Meie ülesanne on Eesti kogukondi lõimida, mitte eraldatust juurde luua. Ühtne haridussüsteem on siin esimeseks vältimatuks sammuks,“ tutvustas Alender arupärimise põhjust.
Alenderi sõnul tuleks Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel koos teadlaste ja hariduskorraldajatega kujundada pilootprojektid, otsustada arusaadav üleminekuperiood ja luua ühtne Eesti haridussüsteem, võttes arvesse Eesti eri paikade rahvastiku koosseisu. Alender lisas, et ühtne süsteem saab sealjuures võimaldada emakeeleõpet neile, kelle emakeel on muu kui eesti keel, sest emakeeleoskus määrab indiviidiks kasvamisel olulist rolli. Oluline on, et ühtne haridustee algaks juba lasteaiast, kus hakkavad kujunema ka sotsiaalsed võrgustikud ja kujunema hoiakud. “ Ühtne haridussüsteem peab täitma eesmärki õppimisest eesti keeles alates algharidusest ja läbivalt kogu koolitee jooksul, et kujundada teadlikke, ennast juhtivaid ja õnnelikke kodanikke, sõltumata emakeelest,“ lisas Alender.
„Haridus- ja teadusminister ütles, et toetab erakonnakaaslaste eksperimente vene emakeelega laste haridusega pealinnas, sest puuduvad teaduslikud tõendid, et need suurendaksid ebavõrdsust. Meie hinnangul on statistika vene õppekeelega koolide kehvematest tulemustest ja nende laste vähematest võimalustest tööturul piisavad. Ministri vastustes oli palju vasturääkivust, kord väitis minister, et tuleb veel analüüsida ja mõelda, järgmisena tõdes, et analüüse on näiteks Inimarengu aruande koostamisel tehtud ja eestikeelse õppega alustamine alles gümnaasiumis ei ole andnud piisavalt häid tulemusi. Kokkuvõttes jäi mulje, et minister väldib üleminekut ühtsele haridussüsteemile, sest selleks puudub ministril nii soov kui plaan, kuidas seda ellu viia. “ võttis Alender ministri põiklevad vastused kokku.
Arupärimise küsimused ja vastused leiab täismahus Riigikogu stenogrammist
Reformierakonna aseesimehed on Ligi, Paet, Klaas ja peasekretär Valdaru
14. Aprill 2018 19:45
Täna kogunenud Reformierakonna juhatus kinnitas erakonna esinaise Kaja Kallase ettepanekul erakonna aseesimeesteks Jürgen Ligi, Urmas Paeti ja Urmas Klaasi. Samuti kinnitas juhatus erakonna peasekretäriks Kert Valdaru.
“Aseesimeeste valiku lähtusin põhimõttest, et esindatud oleks Riigikogu, Euroopa Liidu ja kohalik tasandi. Seega tegin juhatusele ettepaneku nimetada aseesimeesteks vastavalt Jürgen Ligi, Urmas Paet ja Urmas Klaas,” ütles Reformierakonna esinaine Kaja Kallas.
Reformierakond valis uue juhatuse ja esinaise
14. Aprill 2018 16:00
Reformierakond valis täna Tallinnas toimunud Üldkogul erakonna esinaiseks Kaja Kallase. Samuti valiti erakonnale 17-liikmeline juhatus.
Kaja Kallas kogus erakonna juhi valimistel 1067 erakonna liikme toetuse.
Vastne esinaine Kaja Kallas tänas erakonda toetuse eest. “Ma tänan erakonnakaaslasi selle usalduse eest, kuid ei väsi rõhutamast terve meeskonna panuse olulisust eelseisvatel valmistel. Juht on täpselt nii tugev kui tugev on kogu meeskond."
Reformierakond valis täna Tallinnas toimunud Üldkogul erakonna esinaiseks Kaja Kallase. Samuti valiti erakonnale 17-liikmeline juhatus.
Kaja Kallas kogus erakonna juhi valimistel 1067 erakonna liikme toetuse.
Vastne esinaine Kaja Kallas tänas erakonda toetuse eest. “Ma tänan erakonnakaaslasi selle usalduse eest, kuid ei väsi rõhutamast terve meeskonna panuse olulisust eelseisvatel valmistel. Juht on täpselt nii tugev kui tugev on kogu meeskond."
Reformierakonna juhatusse osutusid valituks (sulgudes antud hääled pingereana): Jürgen Ligi (945), Hanno Pevkur (869), Urmas Paet (854), Maris Lauri (827), Aivar Sõerd (733), Anne Sulling (691), Taavi Rõivas (685), Urve Tiidus (635), Urmas Klaas (609), Kristen Michal (599), Arto Aas (588), Eerik-Niiles Kross (547), Urmas Kruuse (503). Regioonide esindajatena pääsesid juhatusse Laine Randjärv (Põhja), Andrus Seeme (Lõuna) ja Jaanus Ratas (Lääne).
Reformierakonna juhatusse osutusid valituks (sulgudes antud hääled pingereana): Jürgen Ligi (945), Hanno Pevkur (869), Urmas Paet (854), Maris Lauri (827), Aivar Sõerd (733), Anne Sulling (691), Taavi Rõivas (685), Urve Tiidus (635), Urmas Klaas (609), Kristen Michal (599), Arto Aas (588), Eerik-Niiles Kross (547), Urmas Kruuse (503). Regioonide esindajatena pääsesid juhatusse Laine Randjärv (Põhja), Andrus Seeme (Lõuna) ja Jaanus Ratas (Lääne).
Kaja Kallas Reformierakonna esimehekandidaadi kõnes: ehitame Eestile targa ja isemajandava tuleviku
Pressiteated
14. Aprill 2018 13:45
- Pürgime suurema sõltumatuse, mitte sõltuvuse poole
- Eesmärk on isemajandav, tugev ja tark Eesti, mis vastab tulevikuväljakutsetele
- Selle saavutamiseks ehitame Reformierakonna visiooni kolmele põhialusele: patriotism, vabadus ja hoolivus
Reformierakonna esinaiseks kandideeriv Kaja Kallas ütles kõnes erakonnakaaslastele, et erakonna põhieesmärk peab olema targa ja isemajandava Eesti ehitamine.
„Meie ees seisab selge valik: kalduda tagasi minevikku või püüelda edasi isemajandava tuleviku poole. Minu jaoks ei ole siin küsimust – me peame jätkama tugeva ja targa iseseisva Eesti ehitamist,“ ütles Reformierakonna esinaise kohale kandideeriv Kaja Kallas oma kõnes.
Ta rõhutas, et iseseisva riigi majanduse alustala on eraettevõtlus ning Eestil on kõik eeldused selleks, et luua ettevõtjatele parim võimalik keskkond. „Peame looma tingimused, kus eraalgatus on rohkem au sees, mis tähendab ettevõtlust pärssivate reeglite ümbervaatamist, aga ka tulevikku suunatud võimaluste loomist,“ ütles ta. Ta lisas, et riik ei peaks tegelema ettevõtlusega seal, kus ettevõtjad saavad seda teha, ja et maksude tasumine peab olema tehtud lihtsaks ja loogiliseks.
Riigikogu valimiste eel pöördus Kallas ka erakonnaliikmete poole öeldes, et valijate usalduse välja teenimiseks tuleb palju tööd teha. „On palju vältimatuid ühiskonnaarenguid, millega peame tegelema – ühiskonna vananemine, pensionivara mittepiisavus, teadus- ja arendustegevuse rahastamine. Meilt oodatakse neile küsimustele selgeid ja mittepopulistlikke vastuseid,“ ütles ta. „Erakonna hetkel kõrge reiting on illusioon, mis alles vajab sisuga täitmist.“
Kaja Kallase kõne Reformierakonna Üldkogu 2018
Kõned
14. Aprill 2018 14:00
Kaja Kallase kõne täismahus:
14.04.2018
Hea Reformierakond
Seisan täna siin teie ees erakonna esimehe kandidaadina. Ees seisavad väga rasked ajad ja ma olen ainuke, kes on selle väljakutse vastu võtnud. Tean, et nii mõnelegi teist ei ole ma hetkel veel liider. Aga kuna ma seisan siin teie ees sellele kohale üksi kandideerides, siis on teil ainult valik, kas uskuda, et ma saan hakkama ja mind selles toetada või seda mitte teha. Esimesel juhul on lootust, et me vähem kui aasta pärast toimuvatel valimistel teeme võidutulemuse, teisel juhul seda lootust ei ole. Ma olen avatud koostööle kõigiga, kes tahavad panustada meie valimisvõitu.
Olen alati olnud Eesti üle uhke. Eesti on turvaline riik, kus elavad nutikad inimesed. Aga üha enam teeb mulle muret paar asja.
Esiteks, kuigi hiljuti tähistasime iseseisvumise 100. aastapäeva, siis tundub ühiskonnas üha enam au sees olevat mitte sõltumatus, vaid sõltuvus. Me oleme mugavas sõltuvuses eurotoetustest ja teiste abist. Korras riigi rahandus on olnud Eesti tugevus, aga see käib alla. Selle asemel, et mõelda, kuidas tulevikus ise hakkama saada, mõtleme me, kuidas saaks pigistada välisest abist viimane välja. Ega ses olekski midagi halba, et me ettenähtud rahad ära kasutame. Ent teisalt ja tuleviku vaadates, kui toetust ei ole, kas suudame seda kõike üleval pidada? Selline elu ei saa pikalt jätkuda.
Paraku on üha suurema sõltuvuse usk laienenud kõikjale. Järjest enam oleme sõltuvuses tehnoloogiatest. Usume pimesi meile sotsiaalmeedias ettesöödetavat ja ei vaevugi mõtlema asjade taustadele. Oleme harjunud tarbima teenuseid tasuta, küsimata, kas me selle tõttu ei tasu hoopis kõrgemat hinda. Suurem nutisõltuvus toob kaasa kriitilise mõtlemisvõime vähenemise, mille tagajärjel oleme haavatavad tuleviku arengute ees. Kui meil pole piisavalt teadmisi, et olla uute tehnoloogiate ja majandusmudelite loojad, saavad meist tulevikus nende passiivsed tarbijad.
Teiseks, kuivõrd järjest mugavam on teistest sõltuda, siis tundub mulle, et ettevõtlikud inimesed ja ettevõtted ei ole Eestis piisavalt hinnatud. Meil on ettevõtluses innustavaid eeskujusid, aga neid võiks siin olla tunduvalt rohkem. Väga sageli ei näe globaalses maailmas konkureerivad ettevõtjad oma tulevikku Eestiga seotult. Ometi on meil uuendusmeelse riigina kõik eeldused luua ettevõtjaile siin parim võimalik keskkond, sest eraettevõtlus on iseseisva riigi majanduse alustala.
Kolmandaks, inimeste usaldus meie riiki on löönud kõikuma. Taasiseseisvumise ajal oli meil selge, et riik on see „meie“ ja „oma“. Nüüd see enam nii ei ole. Kuidas muidu seletada seda, et paar tuhat inimest korraldab vabariigi sünnipäeval tõrvikurongkäigu protestimaks selle sama riigi vastu? Või kuidas seletada seda, et inimesed korraldavad vabariigi aastapäeval ostureisi naaberriiki, et oma riigile mitte maksuraha maksta? Kas me tajume neid protesti juuri ja kas me saame neist aru?
Aga mitte ainult usaldust riigi vastu, vaid ka usaldust üksteise vastu on uued reeglid murendamas. Kui riik kutsub tulumaksureformi käigus üles oma naabri peale kaebama, siis riik kutsub üles ka üksteist mitte usaldama. Üha enamate reeglite loomisega näitab riik, et ta ei usalda inimeste iseotsustamise võimet. Hiljuti kuulsin kahelt ettevõtjalt, et nad olid saanud ettekirjutuse, et nende ettevõttes puudus redeli kasutamise juhend! Keegi oli sellise reegli loonud ja keegi teenis oma palga välja sellist ettekirjutust tehes. Milleks?
Üha enam ettevõtluse enda kätte võtmisega näitab riik, et ta ei usalda oma erasektorit, et see saab teenuste osutamisega hakkama. Ometi ka plaanimajandust oleme me näinud ja see pole õnne õuele toonud.
Neljandaks tundub mulle, et järjest raskem on pidada argumenteeritud arutelu, mis ei taanduks võrrandile „armastan-vihkan“. Sotsiaalmeedia mudelid on viinud meid sinna, et keskendume pealkirjadele ja piltidele, aga sisuga ei tutvu. Meie aju on programmeeritud reageerima negatiivsele, mistõttu keerame tähelepanu saamiseks pidevalt vunki juurde. Kuidas sellises olukorras on võimalik teha läbimõeldud otsuseid, kui tundub võitvat see, kes kõvemini kisab?
Head mõttekaaslased
Ma rääkisin, mis mulle Eesti arengu juures muret teeb. Ma ei teinud seda selleks, et musta pilti maalida, vaid selleks, et selgelt välja öelda: Eesti on murrangulise aja lävel ja meie ees seisab selge valik, kas tagasi või edasi. Minu jaoks ei ole siin mingit küsimust – me peame jätkama tugeva ja targa iseseisva tuleviku Eesti ehitamist. Sellest lähtuvalt peab meie erakonna visioon olema ehitatud kolmele põhialusele: patriotism, vabadus ja hoolivus.
Patriotism
Patriotismina näen Eesti-armastust, mida kannad enda südames sõltumata rahvusest, nahavärvist, religioonist, kultuuritaustast ja sõltumata asukohast maailmas.
Kui ma käisin ülikoolis, siis meil oli üks Ameerika õppejõud, kes alustas oma loengut avaldusega, et ta igal hommikul ütleb peeglisse vaadates: „Ma olen nii õnnelik, et olen ameeriklane!“ Mäletan, kuidas meile tol korral kursusekaaslastega tundus see võõristav. Ometi olen end nüüd nii sageli tabanud mõttelt, et ma olen õnnelik ja uhke, et olen eestlane! Olles Euroopas saad eriti aru, milline väärtus on see, et meil on selline pisike rahvas koos oma keele ja kultuuriga. Olles Euroopas mõistad ka milline ime see on, et kõigi raskuste kiuste oleme siin ja praegu ja me oleme iseseisvad.
Ma ei ole nõus sellega, et patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. On kummaline vaadata soove reguleerida patriotismi, seades näiteks piiranguid Eesti hümni laulmisele. Mu 6-aastasele pojale väga meeldib hümni laulda ja ta on uhke, et ta seda oskab. Miks peaks teda piirama? Tegelikult on sama ka Eesti lipuga. Meil kehtib Eesti lipu seadus, kus on kirjas reeglid, millal ja kuidas võib eesti lippu välja panna. Aga miks? Kui lipu või hümni kasutamine on rangelt reguleeritud, siis inimestel tekibki tunne, et patriotismile on kindlad suunised. Kui ma nii ei käitu, siis karistatakse. Isamaa-armastust aga sunniga ei tekita.
Sõites Eesti Vabariik 100 pidustuste raames mööda Eestit, siis oli näha, kui tugev on meie sees olev Eesti-armastus. Südantsoojendav oli näha kõiki neid sinimustvalgeks värvitud lumememmi ja inimesi sinimustvalgete lipukestega. Inimesed olid südamest rõõmsad ja meeleolu ülev. Meil on, mille üle uhkust tunda. Järelikult inimesed tunnevad endiselt „Eesti – see olen mina“.
Olles uhked Eesti üle, peame siiski olema ligipääsetavad. Kõik kes tahavad meie keelt ja kultuuri õppida, peavad saama selleks võimaluse. Armastust maa või keele vastu ei saa kuidagi peale suruda, aga samas ei tohiks seda ka keelata neile, kes meie maad ja keelt soovivad omaks ja kalliks pidada. Ega iga etniline eestlane pole veel patrioot ja iga patrioot pole automaatselt etniline eestlane. Keele kaitsel peame mõtlema tuleviku peale – kui tehisintellekt ja nutiseadmed ei kõnele eesti keelt, siis on seda keelt tulevikus säilitada keeruline.
Vabadus
Reformierakond on oma loomisest peale olnud veendunud, et riigi suurim kullavaru on vaba kodanik. Eesti inimene tahab olla uhke oma töö üle ja me peame talle andma vabaduse, et ta saab saavutatu vilju nautida. Peame looma ka tingimused, kus eraalgatus on rohkem au sees. See tähendab ühelt poolt ettevõtlust ja ettevõtlikkust pärssivate reeglite ümbervaatamist, aga teisalt ka tulevikku suunatud võimaluste loomist. Selleks on vaja võimalikult paljude riigi andmete avamist, sest uues majanduses on sageli just erasektor see, kes oskab selle põhjal pakkuda välja lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Riik ei pea tegelema ettevõtlusega seal, kus ettevõtjad saavad ja soovivad seda teha.
Meil on väike ja paindlik riik ja see on meie tugevus. Arvestades seda, kuidas maailm on muutunud, peame põhjalikult üle vaatama maksusüsteemi, sest see ei vasta enam vajadustele. Mitte kuskil maailmas ei vasta. Töötamine ja tuluteenimine on muutunud, ometi lähtuvad maksud ja sotsiaalsed tagatised mööduva aja mustritest. Me peame välja tulema plaaniga, mis mitte ainult ei korrigeeri praeguse valitsuse poolt tehtud vigu, vaid mõtleb ka kaugemale tulevikku loogikas „ära maksusta kõrgelt seda, mis sa tahad, et areneks“. Väikese riigina saame me välja pakkuda uue maksumudeli, mis võiks olla eeskujuks ka teistele. Maksusüsteemi, mis arvestab uusi teenimise viise ning teeb maksude tasumise lihtsaks ja loogiliseks.
Riik ei pea inimesele ette kirjutama, kuidas ta peab redelit kasutama, lippu heiskama, hümni laulma. Kui riik kõik ette kirjutab, tabab inimesi mõttelaiskus ja lootus, et keegi teine otsustab nende eest.
Vabadus tähendab ka seda, et inimestel peab olema õigus eksida, ilma et selle eest jäädavalt seina külge naelutataks. Eksimine on inimlik. Kui jätkame kergekäeliselt oma inimeste või ettevõtete karistamist iga väiksemagi eksimuse eest, pärsime me uuendusmeelsust Eestis. Õnnelikud ja edukad on need inimesed, organisatsioonid, kultuurid ja riigid, kes suudavad tunnistada tehtud vigu ja nendest õppida.
Hoolivus
Vabadus tähendab ka vastutust. Vastutust oma riigi eest ja vastutust abivajajate eest. Hästitoimivas ühiskonnas on abivajajate aitamine auasi. Kuid abi peab olema suunatud sellele, et järjest enam inimesi saavad ise hakkama ja on iseseisvad.
Me oleme innovatiivne e-riik ja tänu sellele on abivajajaid kerge kindlaks teha. Tänu tehnoloogiliste vahenditele saab see abi ka nendeni kergesti jõuda just selle tarbeks, mis neil on vaja. Aga jällegi see ei saa tähendada seda, et me arvame, et küll riik kuskil midagi teeb. Me peame ise tähele panema meid ümbritsevaid inimesi. Me oleme väike kogukond ja peame suutma teineteise eest hoolitseda.
Saan aru, et toetusi ei saa kelleltki ära võtta, kel selleks õigus, isegi kui selleks vajadus puudub. Valitsus tahab teha karistused sõltuvaks inimeste sissetulekutest, aga tegelikult võiksid sissetulekutest sõltuda hoopis toetused. Kui aga teha toetustest loobumine positiivseks nii, et inimene saab loobuda konkreetselt kellegi kasuks? Ehk tehtaks seda siis rohkem? Riigi ülesanne peab olema selleks võimaluste loomine. Tänu tehnoloogiale on see tegelikult lihtne. Ja meie avalik sektor on väga innovatiivne.
Meil on järjest vananev ühiskond ja seetõttu on eakatel meie ühiskonnas üha suurem osakaal. Peame vaatama, kuidas suudame tagada oma eakatele väärika vananemise. Ma tunnen pidevalt tänuvõlga vanema generatsiooni ees, kes on nõukogude ajal pidanud nii palju läbi elama. Rohkem kui kunagi varem vajame ühiskonnana eakate elukogemust.
Kahjuks pean nõustuma nendega, kes ütlevad, et pension on Eestis liiga väike. Jah, on. Aga kahjuks on tõsi ka see, et igal aastal jääb järjest vananevas ühiskonnas väiksemaks nende inimeste arv, kelle maksutulust pensione makstakse. Prognoosid ennustavad, et sajandi keskpaigaks on Eestis tööjõuturul ligi 100 000 inimest vähem. Ainuvõimalik tee on kasvatada majandust, kuid see praeguseid pensionäre ei lohuta. Kui soovime pensione kohe märkimisväärselt tõsta, siis peame midagi tasuta jagatavatest teenustest ära jätma – tasuta transport, transpordidotatsioonid, tasuta haridus. Peame ehitama süsteemi, mis ise end ära majandab. Kuid hoolivus ei seisne ainult rahas. Väga sageli on eelkõige vaja kuulamisoskust ja tunnet, et eakad on väärtuslik osa meie ühiskonnast.
Peame hoolima ka end ümbritsevast keskkonnast. Selleks on vaja usaldusväärseid andmeid, mis meie keskkonna tegelik olukord on ja millist kaitset ta vajab. Teame hästi, et meie puhas õhk, rabad ja vesi on väärtus. Kust läheb aga tasakaal tänapäeva maailma mugavuste ning looduse puutumatuse vahel? Edukad saavad olema tulevikus need, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt võimalikult suurt lisandväärtust luua.
Head kolleegid
Ma rääkisin visioonist, millele ehitada meie isemajandav tulevik. Ma usun, et tugeva ja targa iseseisva Eesti ehitamine on meie kõigi ühine eesmärk. Tööle asumiseks peame me saama järgmistel Riigikogu valimistel valijatelt tugeva mandaadi. Ja see ei ole lihtne ülesanne. Meile ei ole miski määratud, peame valijate usalduse välja teenima. Selleks peame esmalt vaatama oma erakonna sisse. Meid ei hinnata mitte ainult meie sõnade, vaid ka meie tegude järgi. Meie erakond peab suutma tuua ühiskonda uue värskuse.
Väikese riigi puhul on oluline, et inimesed jagaksid oma töökogemust laiapõhjaliselt kogu riigis. Me vajame poliitikute ja ametnike omandatud teadmisi erasektoris ja erasektori teadmisi riigisektoris. Riigi edukuse tagab see, kui iga ametnik ja poliitik suudab näha ühiskonna erinevaid seoseid ja võimalusi, mitte ainult takistusi. Seega rotatsioon riigikogu liikmete, ametnike kui ka erasektori vahel on Eestile vajalik nii, et keegi ei ole samal kohal terve igaviku. Veerevad kivid ei sammaldu.
Üha populistlikumas aruteluruumis on vaja julgust tulla välja ideedega, mida on vaja teha. Isegi kui need ei ole populaarsed. On kerge leida põhjuseid, miks olla millegi vastu ja palju raskem mingit ideed edasi arendada. Ometi teame, et on palju vältimatuid ühiskonnaarenguid, millega peame tegelema. Ühiskonna vananemine, pensionivara mittepiisavus, teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse rahastamine, kui mainida vaid mõnda. Meilt oodatakse neile küsimustele selgeid ja mittepopulistlikke vastuseid. Meie erakonnas on palju inimesi, kes suudavad teha ära mõlemad pooled võrrandist ja tulla välja põhjendatud ja läbikaalutud ideedega. Just sellepärast peab meie valimisplatvorm olema probleemipõhine ja piisavalt konkreetne.
Ühiskond on väsinud ka parteisisestest kemplustest. Ma siiralt usun, et meie erakonnas on palju tarku inimesi. Meil kõigil on oma tugevused ja nõrkused, oma teadmised ja oskused. Me täiendame teineteist. Aga kas me oleme meeskond, kui me teineteise vastu võitleme? Kui me raiskame aega vaieldes, kes meie seast on Liivimaa parim ratsutaja?
Te kuulete peagi eelmise majandusaastaaruande ülevaadet. Nii suurtes võlgades pole erakond kunagi olnud, lisaks vajame raha valimiskampaaniaks. On selge, et riigieelarvelistest eraldistest selleks ei jätku. Oleme ausad ja mööngem seda. Mulle on talumatu mõte, et me oleme võlgu. Meil on olnud rohkesti rahalisi toetajaid, eriti ettevõtjate hulgas. Me täname neid. Me loodame, et meie maailmavaadet toetatakse ka edaspidi.
Aga ma ei taha kellegi juurde kerjama minna. Annetamine on auasi. Kutsun praegu üles kõiki – erakonna lihtliikmeid, Riigikogu liikmeid, erakonna asutajaid, ettevõtjaid, kõiki, kes peavad samu väärtusi oluliseks ja soovivad, et meil läheks valimistel hästi, panustama oma võimaluste piires. Iga annetus on teretulnud. Olgu see siis 5, 10, 25 või 1000 eurot. Erakonna liikmed, kes on erakonna toel osutunud valituks valitavatele ametikohtadele võiksid loomulikult annetada rohkem. See kõik läheb ühise eesmärgi hüvanguks. Alustame kohe täna siinsamas! Täna liiguvad siin ringi noored makseterminalidega, saate kohe teha need ülekanded, mida erakond hädasti vajab.
Head erakonnakaaslased
Me peame avatult rääkima ka põhjustest, miks me oleme praegu opositsioonis. Vastasel juhul võime end ka peale suurepärase valimistulemuse tegemist leida endiselt opositsioonist, sest ükskõik milline koalitsioon võib tunduda parem kui Reformierakonnaga tehtud koalitsioon.
Meie hetkel kõrge reiting on illusioon, mis alles vajab sisuga täitmist. Praegusel hetkel on 2019. aasta Riigikogu valimistel kõik erakonnad saanud täpselt 0 häält. Kui aga tegeleme endiselt enda naba imetlemisega, siis toetuse sisuga täitmiseks ja reaalseteks häälteks konverteerimiseks enam aega ei jää. Meilt oodatakse lisaks valitsuse tegevuse konstruktiivsele kriitikale ka omapoolsete positiivsete ideede esitamist. Ja meie valija ootab meilt mõlemat poolt võrrandist – ka seda, kust selle idee teostamiseks raha võetakse. Esimest korda üle väga pika aja läheme valimistele opositsioonist, seetõttu peame ise topelt pingutama. Kõik peavad pingutama. Valimisteni on jäänud vähem kui aasta.
Võib-olla te ootate minult nüüd kui Reformierakonna esimehe kandidaadilt, et ma teeksin siin kõnes maha ka teiste erakondade juhte või teisi erakondi, öeldes, et üks on loll ja teine on kuri. Aga ma ei tee seda. Ma loodan, usun siiralt, et kõik Eesti erakonnad tahavad Eestile parimat, lihtsalt arusaamine sellest, mis on parim, on meil erinev. Ma olen kindel, et Reformierakonnal on parimad ideed parimaks tuleviku Eestiks ja ma usun, et valijad mõistavad seda ka ilma teiste mahategemiseta. See ei tähenda, et me ei peaks vaidlema ideede üle. Minu soov on pidada asjalikku arutelu meie ühiskonna ees seisnevate väljakutsete üle nii, et sellest võidaks kogu Eesti. Ma kutsun ka teiste erakondade esimehi üles sisuliselt seda arutelu pidama ja mitte kaevuma kaevikutesse võitluses selle üle, kes võtab idee teostamise eest punkti.
Head kaaslased
Mõistan olukorda ja saan aru vastutusest, mille ma erakonna esimeheks kandideerides võtan. Olukord, kus Reformierakond on opositsioonis ja ei saa tuleviku Eestit kujundada, on minu jaoks talumatu. Ma kinnitan teile – ma teen kõik selleks, et seda muuta. Ma saan aru ka sellest, et täiesti võimatu on seda vastutust võtta oma õlgadele üksi, selleks on vaja meeskonda. Erakond on ainult nii tugev, kui tugev on see seos, mis ühendab tema liikmeid. Ja juht on ainult nii tugev, kui tugev on tema meeskond. Ma usun, et tugeva ja targa iseseisva tuleviku Eesti ehitamine on meie kõigi ühine eesmärk. Ma usun, et kui töötame selle nimel koos, siis sellest võidavad kõik. Ma usun Reformierakonda! Ma usun Eestisse!
Seisan täna siin teie ees erakonna esimehe kandidaadina. Ees seisavad väga rasked ajad ja ma olen ainuke, kes on selle väljakutse vastu võtnud. Tean, et nii mõnelegi teist ei ole ma hetkel veel liider. Aga kuna ma seisan siin teie ees sellele kohale üksi kandideerides, siis on teil ainult valik, kas uskuda, et ma saan hakkama ja mind selles toetada või seda mitte teha. Esimesel juhul on lootust, et me vähem kui aasta pärast toimuvatel valimistel teeme võidutulemuse, teisel juhul seda lootust ei ole. Ma olen avatud koostööle kõigiga, kes tahavad panustada meie valimisvõitu.
Olen alati olnud Eesti üle uhke. Eesti on turvaline riik, kus elavad nutikad inimesed. Aga üha enam teeb mulle muret paar asja.
Esiteks, kuigi hiljuti tähistasime iseseisvumise 100. aastapäeva, siis tundub ühiskonnas üha enam au sees olevat mitte sõltumatus, vaid sõltuvus. Me oleme mugavas sõltuvuses eurotoetustest ja teiste abist. Korras riigi rahandus on olnud Eesti tugevus, aga see käib alla. Selle asemel, et mõelda, kuidas tulevikus ise hakkama saada, mõtleme me, kuidas saaks pigistada välisest abist viimane välja. Ega ses olekski midagi halba, et me ettenähtud rahad ära kasutame. Ent teisalt ja tuleviku vaadates, kui toetust ei ole, kas suudame seda kõike üleval pidada? Selline elu ei saa pikalt jätkuda.
Paraku on üha suurema sõltuvuse usk laienenud kõikjale. Järjest enam oleme sõltuvuses tehnoloogiatest. Usume pimesi meile sotsiaalmeedias ettesöödetavat ja ei vaevugi mõtlema asjade taustadele. Oleme harjunud tarbima teenuseid tasuta, küsimata, kas me selle tõttu ei tasu hoopis kõrgemat hinda. Suurem nutisõltuvus toob kaasa kriitilise mõtlemisvõime vähenemise, mille tagajärjel oleme haavatavad tuleviku arengute ees. Kui meil pole piisavalt teadmisi, et olla uute tehnoloogiate ja majandusmudelite loojad, saavad meist tulevikus nende passiivsed tarbijad.
Teiseks, kuivõrd järjest mugavam on teistest sõltuda, siis tundub mulle, et ettevõtlikud inimesed ja ettevõtted ei ole Eestis piisavalt hinnatud. Meil on ettevõtluses innustavaid eeskujusid, aga neid võiks siin olla tunduvalt rohkem. Väga sageli ei näe globaalses maailmas konkureerivad ettevõtjad oma tulevikku Eestiga seotult. Ometi on meil uuendusmeelse riigina kõik eeldused luua ettevõtjaile siin parim võimalik keskkond, sest eraettevõtlus on iseseisva riigi majanduse alustala.
Kolmandaks, inimeste usaldus meie riiki on löönud kõikuma. Taasiseseisvumise ajal oli meil selge, et riik on see „meie“ ja „oma“. Nüüd see enam nii ei ole. Kuidas muidu seletada seda, et paar tuhat inimest korraldab vabariigi sünnipäeval tõrvikurongkäigu protestimaks selle sama riigi vastu? Või kuidas seletada seda, et inimesed korraldavad vabariigi aastapäeval ostureisi naaberriiki, et oma riigile mitte maksuraha maksta? Kas me tajume neid protesti juuri ja kas me saame neist aru?
Aga mitte ainult usaldust riigi vastu, vaid ka usaldust üksteise vastu on uued reeglid murendamas. Kui riik kutsub tulumaksureformi käigus üles oma naabri peale kaebama, siis riik kutsub üles ka üksteist mitte usaldama. Üha enamate reeglite loomisega näitab riik, et ta ei usalda inimeste iseotsustamise võimet. Hiljuti kuulsin kahelt ettevõtjalt, et nad olid saanud ettekirjutuse, et nende ettevõttes puudus redeli kasutamise juhend! Keegi oli sellise reegli loonud ja keegi teenis oma palga välja sellist ettekirjutust tehes. Milleks?
Üha enam ettevõtluse enda kätte võtmisega näitab riik, et ta ei usalda oma erasektorit, et see saab teenuste osutamisega hakkama. Ometi ka plaanimajandust oleme me näinud ja see pole õnne õuele toonud.
Neljandaks tundub mulle, et järjest raskem on pidada argumenteeritud arutelu, mis ei taanduks võrrandile „armastan-vihkan“. Sotsiaalmeedia mudelid on viinud meid sinna, et keskendume pealkirjadele ja piltidele, aga sisuga ei tutvu. Meie aju on programmeeritud reageerima negatiivsele, mistõttu keerame tähelepanu saamiseks pidevalt vunki juurde. Kuidas sellises olukorras on võimalik teha läbimõeldud otsuseid, kui tundub võitvat see, kes kõvemini kisab?
Head mõttekaaslased
Ma rääkisin, mis mulle Eesti arengu juures muret teeb. Ma ei teinud seda selleks, et musta pilti maalida, vaid selleks, et selgelt välja öelda: Eesti on murrangulise aja lävel ja meie ees seisab selge valik, kas tagasi või edasi. Minu jaoks ei ole siin mingit küsimust – me peame jätkama tugeva ja targa iseseisva tuleviku Eesti ehitamist. Sellest lähtuvalt peab meie erakonna visioon olema ehitatud kolmele põhialusele: patriotism, vabadus ja hoolivus.
Patriotism
Patriotismina näen Eesti-armastust, mida kannad enda südames sõltumata rahvusest, nahavärvist, religioonist, kultuuritaustast ja sõltumata asukohast maailmas.
Kui ma käisin ülikoolis, siis meil oli üks Ameerika õppejõud, kes alustas oma loengut avaldusega, et ta igal hommikul ütleb peeglisse vaadates: „Ma olen nii õnnelik, et olen ameeriklane!“ Mäletan, kuidas meile tol korral kursusekaaslastega tundus see võõristav. Ometi olen end nüüd nii sageli tabanud mõttelt, et ma olen õnnelik ja uhke, et olen eestlane! Olles Euroopas saad eriti aru, milline väärtus on see, et meil on selline pisike rahvas koos oma keele ja kultuuriga. Olles Euroopas mõistad ka milline ime see on, et kõigi raskuste kiuste oleme siin ja praegu ja me oleme iseseisvad.
Ma ei ole nõus sellega, et patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. On kummaline vaadata soove reguleerida patriotismi, seades näiteks piiranguid Eesti hümni laulmisele. Mu 6-aastasele pojale väga meeldib hümni laulda ja ta on uhke, et ta seda oskab. Miks peaks teda piirama? Tegelikult on sama ka Eesti lipuga. Meil kehtib Eesti lipu seadus, kus on kirjas reeglid, millal ja kuidas võib eesti lippu välja panna. Aga miks? Kui lipu või hümni kasutamine on rangelt reguleeritud, siis inimestel tekibki tunne, et patriotismile on kindlad suunised. Kui ma nii ei käitu, siis karistatakse. Isamaa-armastust aga sunniga ei tekita.
Sõites Eesti Vabariik 100 pidustuste raames mööda Eestit, siis oli näha, kui tugev on meie sees olev Eesti-armastus. Südantsoojendav oli näha kõiki neid sinimustvalgeks värvitud lumememmi ja inimesi sinimustvalgete lipukestega. Inimesed olid südamest rõõmsad ja meeleolu ülev. Meil on, mille üle uhkust tunda. Järelikult inimesed tunnevad endiselt „Eesti – see olen mina“.
Olles uhked Eesti üle, peame siiski olema ligipääsetavad. Kõik kes tahavad meie keelt ja kultuuri õppida, peavad saama selleks võimaluse. Armastust maa või keele vastu ei saa kuidagi peale suruda, aga samas ei tohiks seda ka keelata neile, kes meie maad ja keelt soovivad omaks ja kalliks pidada. Ega iga etniline eestlane pole veel patrioot ja iga patrioot pole automaatselt etniline eestlane. Keele kaitsel peame mõtlema tuleviku peale – kui tehisintellekt ja nutiseadmed ei kõnele eesti keelt, siis on seda keelt tulevikus säilitada keeruline.
Vabadus
Reformierakond on oma loomisest peale olnud veendunud, et riigi suurim kullavaru on vaba kodanik. Eesti inimene tahab olla uhke oma töö üle ja me peame talle andma vabaduse, et ta saab saavutatu vilju nautida. Peame looma ka tingimused, kus eraalgatus on rohkem au sees. See tähendab ühelt poolt ettevõtlust ja ettevõtlikkust pärssivate reeglite ümbervaatamist, aga teisalt ka tulevikku suunatud võimaluste loomist. Selleks on vaja võimalikult paljude riigi andmete avamist, sest uues majanduses on sageli just erasektor see, kes oskab selle põhjal pakkuda välja lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Riik ei pea tegelema ettevõtlusega seal, kus ettevõtjad saavad ja soovivad seda teha.
Meil on väike ja paindlik riik ja see on meie tugevus. Arvestades seda, kuidas maailm on muutunud, peame põhjalikult üle vaatama maksusüsteemi, sest see ei vasta enam vajadustele. Mitte kuskil maailmas ei vasta. Töötamine ja tuluteenimine on muutunud, ometi lähtuvad maksud ja sotsiaalsed tagatised mööduva aja mustritest. Me peame välja tulema plaaniga, mis mitte ainult ei korrigeeri praeguse valitsuse poolt tehtud vigu, vaid mõtleb ka kaugemale tulevikku loogikas „ära maksusta kõrgelt seda, mis sa tahad, et areneks“. Väikese riigina saame me välja pakkuda uue maksumudeli, mis võiks olla eeskujuks ka teistele. Maksusüsteemi, mis arvestab uusi teenimise viise ning teeb maksude tasumise lihtsaks ja loogiliseks.
Riik ei pea inimesele ette kirjutama, kuidas ta peab redelit kasutama, lippu heiskama, hümni laulma. Kui riik kõik ette kirjutab, tabab inimesi mõttelaiskus ja lootus, et keegi teine otsustab nende eest.
Vabadus tähendab ka seda, et inimestel peab olema õigus eksida, ilma et selle eest jäädavalt seina külge naelutataks. Eksimine on inimlik. Kui jätkame kergekäeliselt oma inimeste või ettevõtete karistamist iga väiksemagi eksimuse eest, pärsime me uuendusmeelsust Eestis. Õnnelikud ja edukad on need inimesed, organisatsioonid, kultuurid ja riigid, kes suudavad tunnistada tehtud vigu ja nendest õppida.
Hoolivus
Vabadus tähendab ka vastutust. Vastutust oma riigi eest ja vastutust abivajajate eest. Hästitoimivas ühiskonnas on abivajajate aitamine auasi. Kuid abi peab olema suunatud sellele, et järjest enam inimesi saavad ise hakkama ja on iseseisvad.
Me oleme innovatiivne e-riik ja tänu sellele on abivajajaid kerge kindlaks teha. Tänu tehnoloogiliste vahenditele saab see abi ka nendeni kergesti jõuda just selle tarbeks, mis neil on vaja. Aga jällegi see ei saa tähendada seda, et me arvame, et küll riik kuskil midagi teeb. Me peame ise tähele panema meid ümbritsevaid inimesi. Me oleme väike kogukond ja peame suutma teineteise eest hoolitseda.
Saan aru, et toetusi ei saa kelleltki ära võtta, kel selleks õigus, isegi kui selleks vajadus puudub. Valitsus tahab teha karistused sõltuvaks inimeste sissetulekutest, aga tegelikult võiksid sissetulekutest sõltuda hoopis toetused. Kui aga teha toetustest loobumine positiivseks nii, et inimene saab loobuda konkreetselt kellegi kasuks? Ehk tehtaks seda siis rohkem? Riigi ülesanne peab olema selleks võimaluste loomine. Tänu tehnoloogiale on see tegelikult lihtne. Ja meie avalik sektor on väga innovatiivne.
Meil on järjest vananev ühiskond ja seetõttu on eakatel meie ühiskonnas üha suurem osakaal. Peame vaatama, kuidas suudame tagada oma eakatele väärika vananemise. Ma tunnen pidevalt tänuvõlga vanema generatsiooni ees, kes on nõukogude ajal pidanud nii palju läbi elama. Rohkem kui kunagi varem vajame ühiskonnana eakate elukogemust.
Kahjuks pean nõustuma nendega, kes ütlevad, et pension on Eestis liiga väike. Jah, on. Aga kahjuks on tõsi ka see, et igal aastal jääb järjest vananevas ühiskonnas väiksemaks nende inimeste arv, kelle maksutulust pensione makstakse. Prognoosid ennustavad, et sajandi keskpaigaks on Eestis tööjõuturul ligi 100 000 inimest vähem. Ainuvõimalik tee on kasvatada majandust, kuid see praeguseid pensionäre ei lohuta. Kui soovime pensione kohe märkimisväärselt tõsta, siis peame midagi tasuta jagatavatest teenustest ära jätma – tasuta transport, transpordidotatsioonid, tasuta haridus. Peame ehitama süsteemi, mis ise end ära majandab. Kuid hoolivus ei seisne ainult rahas. Väga sageli on eelkõige vaja kuulamisoskust ja tunnet, et eakad on väärtuslik osa meie ühiskonnast.
Peame hoolima ka end ümbritsevast keskkonnast. Selleks on vaja usaldusväärseid andmeid, mis meie keskkonna tegelik olukord on ja millist kaitset ta vajab. Teame hästi, et meie puhas õhk, rabad ja vesi on väärtus. Kust läheb aga tasakaal tänapäeva maailma mugavuste ning looduse puutumatuse vahel? Edukad saavad olema tulevikus need, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt võimalikult suurt lisandväärtust luua.
Head kolleegid
Ma rääkisin visioonist, millele ehitada meie isemajandav tulevik. Ma usun, et tugeva ja targa iseseisva Eesti ehitamine on meie kõigi ühine eesmärk. Tööle asumiseks peame me saama järgmistel Riigikogu valimistel valijatelt tugeva mandaadi. Ja see ei ole lihtne ülesanne. Meile ei ole miski määratud, peame valijate usalduse välja teenima. Selleks peame esmalt vaatama oma erakonna sisse. Meid ei hinnata mitte ainult meie sõnade, vaid ka meie tegude järgi. Meie erakond peab suutma tuua ühiskonda uue värskuse.
Väikese riigi puhul on oluline, et inimesed jagaksid oma töökogemust laiapõhjaliselt kogu riigis. Me vajame poliitikute ja ametnike omandatud teadmisi erasektoris ja erasektori teadmisi riigisektoris. Riigi edukuse tagab see, kui iga ametnik ja poliitik suudab näha ühiskonna erinevaid seoseid ja võimalusi, mitte ainult takistusi. Seega rotatsioon riigikogu liikmete, ametnike kui ka erasektori vahel on Eestile vajalik nii, et keegi ei ole samal kohal terve igaviku. Veerevad kivid ei sammaldu.
Üha populistlikumas aruteluruumis on vaja julgust tulla välja ideedega, mida on vaja teha. Isegi kui need ei ole populaarsed. On kerge leida põhjuseid, miks olla millegi vastu ja palju raskem mingit ideed edasi arendada. Ometi teame, et on palju vältimatuid ühiskonnaarenguid, millega peame tegelema. Ühiskonna vananemine, pensionivara mittepiisavus, teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse rahastamine, kui mainida vaid mõnda. Meilt oodatakse neile küsimustele selgeid ja mittepopulistlikke vastuseid. Meie erakonnas on palju inimesi, kes suudavad teha ära mõlemad pooled võrrandist ja tulla välja põhjendatud ja läbikaalutud ideedega. Just sellepärast peab meie valimisplatvorm olema probleemipõhine ja piisavalt konkreetne.
Ühiskond on väsinud ka parteisisestest kemplustest. Ma siiralt usun, et meie erakonnas on palju tarku inimesi. Meil kõigil on oma tugevused ja nõrkused, oma teadmised ja oskused. Me täiendame teineteist. Aga kas me oleme meeskond, kui me teineteise vastu võitleme? Kui me raiskame aega vaieldes, kes meie seast on Liivimaa parim ratsutaja?
Te kuulete peagi eelmise majandusaastaaruande ülevaadet. Nii suurtes võlgades pole erakond kunagi olnud, lisaks vajame raha valimiskampaaniaks. On selge, et riigieelarvelistest eraldistest selleks ei jätku. Oleme ausad ja mööngem seda. Mulle on talumatu mõte, et me oleme võlgu. Meil on olnud rohkesti rahalisi toetajaid, eriti ettevõtjate hulgas. Me täname neid. Me loodame, et meie maailmavaadet toetatakse ka edaspidi.
Aga ma ei taha kellegi juurde kerjama minna. Annetamine on auasi. Kutsun praegu üles kõiki – erakonna lihtliikmeid, Riigikogu liikmeid, erakonna asutajaid, ettevõtjaid, kõiki, kes peavad samu väärtusi oluliseks ja soovivad, et meil läheks valimistel hästi, panustama oma võimaluste piires. Iga annetus on teretulnud. Olgu see siis 5, 10, 25 või 1000 eurot. Erakonna liikmed, kes on erakonna toel osutunud valituks valitavatele ametikohtadele võiksid loomulikult annetada rohkem. See kõik läheb ühise eesmärgi hüvanguks. Alustame kohe täna siinsamas! Täna liiguvad siin ringi noored makseterminalidega, saate kohe teha need ülekanded, mida erakond hädasti vajab.
Head erakonnakaaslased
Me peame avatult rääkima ka põhjustest, miks me oleme praegu opositsioonis. Vastasel juhul võime end ka peale suurepärase valimistulemuse tegemist leida endiselt opositsioonist, sest ükskõik milline koalitsioon võib tunduda parem kui Reformierakonnaga tehtud koalitsioon.
Meie hetkel kõrge reiting on illusioon, mis alles vajab sisuga täitmist. Praegusel hetkel on 2019. aasta Riigikogu valimistel kõik erakonnad saanud täpselt 0 häält. Kui aga tegeleme endiselt enda naba imetlemisega, siis toetuse sisuga täitmiseks ja reaalseteks häälteks konverteerimiseks enam aega ei jää. Meilt oodatakse lisaks valitsuse tegevuse konstruktiivsele kriitikale ka omapoolsete positiivsete ideede esitamist. Ja meie valija ootab meilt mõlemat poolt võrrandist – ka seda, kust selle idee teostamiseks raha võetakse. Esimest korda üle väga pika aja läheme valimistele opositsioonist, seetõttu peame ise topelt pingutama. Kõik peavad pingutama. Valimisteni on jäänud vähem kui aasta.
Võib-olla te ootate minult nüüd kui Reformierakonna esimehe kandidaadilt, et ma teeksin siin kõnes maha ka teiste erakondade juhte või teisi erakondi, öeldes, et üks on loll ja teine on kuri. Aga ma ei tee seda. Ma loodan, usun siiralt, et kõik Eesti erakonnad tahavad Eestile parimat, lihtsalt arusaamine sellest, mis on parim, on meil erinev. Ma olen kindel, et Reformierakonnal on parimad ideed parimaks tuleviku Eestiks ja ma usun, et valijad mõistavad seda ka ilma teiste mahategemiseta. See ei tähenda, et me ei peaks vaidlema ideede üle. Minu soov on pidada asjalikku arutelu meie ühiskonna ees seisnevate väljakutsete üle nii, et sellest võidaks kogu Eesti. Ma kutsun ka teiste erakondade esimehi üles sisuliselt seda arutelu pidama ja mitte kaevuma kaevikutesse võitluses selle üle, kes võtab idee teostamise eest punkti.
Head kaaslased
Mõistan olukorda ja saan aru vastutusest, mille ma erakonna esimeheks kandideerides võtan. Olukord, kus Reformierakond on opositsioonis ja ei saa tuleviku Eestit kujundada, on minu jaoks talumatu. Ma kinnitan teile – ma teen kõik selleks, et seda muuta. Ma saan aru ka sellest, et täiesti võimatu on seda vastutust võtta oma õlgadele üksi, selleks on vaja meeskonda. Erakond on ainult nii tugev, kui tugev on see seos, mis ühendab tema liikmeid. Ja juht on ainult nii tugev, kui tugev on tema meeskond. Ma usun, et tugeva ja targa iseseisva tuleviku Eesti ehitamine on meie kõigi ühine eesmärk. Ma usun, et kui töötame selle nimel koos, siis sellest võidavad kõik. Ma usun Reformierakonda! Ma usun Eestisse!