Millesse Trump usub või ei usu, peaks selginema lähinädalatel, mil kavas on nii NATO tippkohtumine kui Trumpi kohtumine Putiniga. Eriti see viimane kohtumine teeb meie liitlasi ärevaks. Muuhulgas kardavad meie liitlased, et Putin võib veenda Trumpi vähendama USA sõjalist kohalolekut Euroopas, ka Eestis. USA juba analüüsivat vägede väljaviimist Saksamaalt. USA ja Euroopa suhted ei ole praegu soojad, see ei tule kellelegi üllatusena. Mida suuremad on erimeelsused Euroopa ja USA vahel, seda ebatõenäolisem on, et USA prioriteet oleks Euroopa (Eesti) aitamine. Meie  liitlaste kartused on põhjendatud.

Kus paikneb Eesti sellel USA – Venemaa teljel, arvestades, et meie peaministri parteil on kehtiv koostööleping Ühtse Venemaaga? Arvestades, et sellest koostööst taganemist ei pea Keskerakond vajalikuks, kuna „kõik asjad ajas muutuvad“? Arvestades, et Keskerakond ei ole nõus tunnistama, et NSVL okupeeris Eesti?

Meie ajakirjanduses on viimasel ajal aina kõlavamalt esile tõusnud mõte, et Venemaa on ikkagi meie naaber, pealegi suur ja võimas – teda tuleb mõista, temaga tuleb sõbrustada (viited Hõbemägi ja Väli artiklitele ja Tallinna TV „Meedia keskpunkt“ saadeteke). Nendesse lugudesse on sisse kirjutatud teatud grupi inimeste arusaam, et Keskerakonna koostööleping ei ole sugugi külmutatud, raugenud, mittetoimiv, vaid sobival hetkel vägagi kasutatav. Sellepärast seda lepingut senini pole lõpetatud ja ilmselt ei lõpetatagi.

Ka välismeedia näeb meie peaministri parteid läbi koostöölepingu Ühtse Venemaaga (näited siin, siin ja siin). Mõtleme selle üle korra – välismaailm näeb, et Eesti teeb koostööd Putini juhitava Venemaaga. Teiseks näeb välismaailm, et meie piirkonnas on õhus sõjaliste konfliktide tekke oht. New York Times kirjeldab stsenaariumit, kus Venemaa võtab sõjalise jõuga Eesti üle.

Vaatame eeltoodut kogumis – kui Eesti-Vene koostöö paigas on, keda siin välismaailmal kaitsta on? Miks peaks keegi kolmas tulema koostööd rikkuma? Eriti kui sellel kolmandal on Venemaaga seoses hoopis teised plaanid, näiteks Hiina suunal. Hiljuti rääkis Trump võimalusest, et USA tunnustab Krimmi Venemaa osana. Keskerakond kasutab sama retoorikat kui Putini administratsioon, et Ukrainas toimuv on kodusõda, kuigi on tõendatud, et seal võitlevad Vene väed. Juhus või kokkusattumus?

The post Kas keskerakondlik valitsus suudab Eesti huve kaitsta? appeared first on Kaja Kallas.

"Näen oma rolli eelkõige Reformierakonna Hiiumaa liikmete koondamises ühiseks meeskonnaks, liikmeskonna laiendamises ja selgemate sihtide määratlemises erakonna jaoks Hiiu saarel. Reformierakonna toetus on Hiiumaal alati tugev olnud. Reformierakond on võitnud viimased kolmed Riigikogu valimised ja minu kindel veendumus on, et võidab ka valimised järgmise aasta märtsis," ütles Lillemägi meenutades, et 2015. aasta märtsis kogus Reformierakond valimiste võitjana Hiiumaal 35,9% saarel antud häältest. "Kõik need Reformierakonda toetanud inimesed on kusagil alles ja soovivad taas kinnitust, et just Reformierakond pakub parimat riigijuhtimist, mis on hea ka Hiiumaale," lausus uus piirkonnajuht.

Hiiumaa reformierakondlaste üldkoosolekul nenditi, et omaette väljakutse on Hiiumaa arengumõtetele riikliku toetuse ja investeeringute tagamine. "Arvan, et Hiiumaa edeneb ainult siis, kui kohalikud poliitilised jõud suudavad piirkondliku arengu nimel kokku leppida ja kokku lepitud seisukohtade eest ühiselt seista. Asjaolu, et inimesed elavad piiratud territooriumil, peaks ühendama oluliselt rohkem, kui parteilised või piirkondlikud erinevused lahutavad, aga kui ringi vaadata, siis Hiiumaal ei kuku sugugi alati päriselt sedaviisi välja," ütles Peep Lillemägi.

Reformierakonna Hiiumaa piirkond valis reedel ka uue juhatuse, kuhu kuuluvad lisaks piirkonna esimehele Riho Rahuoja, Üllar Padari, Üllar Laid, Ester Tammis, Jüri Ojasoo ja Aivo Kriiska.

Oma tööst ning Euroopa Liidu ja Eesti tulevikuvõimalustest rääkis kokkutulnutele Euroopa Parlamendi saadik Urmas Paet. Lääne-Eesti piirkondade koostööst jagasid mõtteid Riigikogu liige Urve Tiidus Saaremaalt ja Jaanus Ratas Läänemaalt, kes mõlemad ka erakonna üle-eestilise juhatuse liikmed.

Peep Lillemägi on Tartu Ülikoolis õppinud eesti keelt ja kirjandust, õigusteadust ja ajakirjandust. Reformierakonna liige jaanuarist 1996, varem olnud erakonna maakonnajuht Jõgevamaal, kus hinnatud erakonna parimaks maakonnaorganisatsiooni arendajaks. Hiiumaaga seotud aastast 2001. 15 aastat töötas erakonna fraktsiooni nõunikuna Riigikogus. Pärast viimaseid parlamendivalimisi otsustas perega püsivalt Hiiumaale elama asuda. Üle kümne aasta olnud majandusajakirja Eesti Majanduse Teataja omanik ja väljaandja. Lisaks on ta liberalismi ideede levikut toetava mittetulundusühingu Liberalismi Akadeemia juhatuse liige.

Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna Tallinna juhatuse liige

Tallinna linnavalitsus käitub praegu autojuhtidega nagu koolikiusaja. Selle asemel, et pakkuda autoga sõitjatele toimivaid ja moodsaid alternatiive ning planeerida töötavaid lahendusi, otsitakse järjest viise, kuidas teha autoga liikumine ebamugavamaks. Minu hinnangul selline kiusamistaktika lihtsalt ei tööta ega pane inimesi autodest loobuma, sööb ainult närve.

Praegu tundub, et mitte keegi ei vaata Tallinna liiklust ja lahendusi tervikuna. On üksikute tükkide lahendused, mis tervikuna kuidagi kokku ei tööta ja mis kohati tunduvad linna arengut isegi vastupidistes suundades nügivat.

Mida teha?

Luua kaasaegsed, kiired trammiühendused, algatuseks Lasnamäelt ja Piritalt, mis oleksid loogiline osa kogu Tallinna trammivõrgust.

Teiseks, elupiirkondade siseselt kiire ja paindlikult toimiv väikeste busside süsteem. Suurte busside liinid on teedel siiamaani paljuski samasugused, nagu need olid 25 aastat tagasi, aga linn on vahepeal edasi arenenud. Näiteks Lasnamäel on juba pikalt arutatud, et elupiirkondade siseselt võiksid liikuda väikesed vaiksed bussid, mis haakuksid ülejäänud ühistranspordisüsteemiga. Tegelikult võiks just Lasnamäe olla innovatiivse linnatranspordi julgeks arendamiseks ideaalne koht, kui vaid eestvedamist leiduks. Ühtse, hästi kokku toimiva tervikliku süsteemi puudumine on praegu paljudes kohtades peavalu.

Kolmandaks terviklik ja turvaline kergliiklusteede võrgustik, mis tähendab ka korralikke parkimisvõimalusi. Kergliiklusteede ühtseks süsteemiks sidumine on igal juhul oluline, aga ei saa unustada, et on hulk inimesi, kellele jalgrattaga sõitmine erinevatel põhjustel ei sobi. Nende jaoks saab ikkagi autole alternatiiviks olla kaasaegne, kiire ja mugav ühistransport.

Autojuhtide kiusu rubriiki liigitub paraku ka see, kuidas suuremates piirkondades pole siiamaani suudetud pakkuda mitte mingisugust kaasaegset lahendust parkimisele. Tulge, jalutage õhtusel ajal Lasnamäel näiteks Läänemere tee või hommikuti Vormsi tänava kandis ja vaadake, kuidas siin parkimisega lood on.

Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:

• Keit Pentus-Rosimannus (@pentusrosimannus) * Instagram photos and videos
• Keit Pentus-Rosimannus

Tallinna linnavalitsus käitub praegu autojuhtidega nagu koolikiusaja. was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Eerik-Niiles Kross, riigikogu liige

Valeinfol on kummaline omadus, mis eristab teda rämpstoidust. Nimelt ei saa teda lõplikult ära seedida ja kehast eemaldada. Näiteks selline psühholoogiline eksperiment. Katsegrupile räägiti, et «on tõestatud, et taevas on tegelikult kollane», siis selgitati, et see jutt oli teadlik vale. Mõne aja pärast küsiti, kas katsealused peavad võimalikuks, et taevas on kollane. Enamik vastas, et peab küll.

Ainult tänu liberaalsele demokraatiale, mis võimaldab mitmeparteisüsteemi, vabu valimisi, vaba turgu, sõnavabadust ja kõike muud, mis tagab meie mõnusa iseolemise, saab EKRE üldse olemas olla ja riigikogus sõimelda.

Ilmselt sama inimpsühholoogia omaduse tõttu levib lapiku Maa teooria (sest keegi kinnitas, et ta ikkagi on lapik), juuakse tervendavat hapet, avatakse puuõõnes tšakraid ja (mõne aasta eest tehtud arvamusküsitluse järgi) peetakse Eesti suurimaks julgeolekuohuks islami immigratsiooni. Samal ajal kui Venemaa on mõne aastaga kahekordistanud vägede ja relvastuse hulka meie piiritagusel alal ja tunginud Ukrainasse.

Eesti poliitikas on juba pikka aega esindanud lapiku Maa teooria seltskonda EKRE. Suur osa vähegi raamatuid lugenud rahvast peab suurt osa nende sõnumitest ohutuks just selle tõttu, et nad on nii ilmselt absurdsed. Aga see ohutusetunne võib olla eksitav ja sellele lolluse laviinile vastamata jätmine vastutustundetu. Sest mis juhtub siis, kui katsegrupile jäetakse ütlemata, et taevas ei ole kollane, vaid tegelikult ikkagi sinine? Isegi kui julgelt öelda, et enne sulab Arktikas jää ja Venemaast saab demokraatia, kui Eesti islamiseerub, jääb hulk inimesi, kes arvavad, et mine tea.

«Maailma ei hävita mitte need, kes teevad kurja, vaid need, kes vaatavad seda mitte midagi tehes pealt,» kirjutas Albert Einstein.

Äsja kirjutas Jaak Madison järjekordse kurja arvamusloo (EPL, 15.06), kus muuhulgas väitis järgmist. Esiteks: «Suurim oht meie rahvusriiklusele on Euroopa Liidu föderaliseerumine» (sõna-sõnalt EKRE pressiteates 18.10.2016 — toim). Teiseks: «Oleme 21. sajandi vabas Eestis oma raskelt kättevõidetud suveräänsust kaotamas.» Kolmandaks: Poliitika /surve/, mida Euroopa Liit kasutab Poola ja Ungari suhtes, «ei erine kuidagi Nõukogude Liidu omast». Neljandaks: «Euroopa Liit on mandunud ähvardavaks ja survestavaks Brüsseli ülemvõimuks. Sellise liiduga Eestil tulevikus ühist teed olla ei saa.» Jne.

Palju on väidetud, justkui oleks kõigil erakondadel võimalik EKREga kokku leppida ja nad valitsusse võtta. Kui EKREarvab, et Eestil ei peaks Euroopaga «tulevikus ühist teed olema», ei ole nendega valitsusse võimalik minna. Vähemalt mitte Reformierakonnal.

Üha enam hakkab mulle tunduma, et suurim oht meie rahvusriiklusele ei ole mitte ükski välisjõud, vaid meie enda lollus. Meie enda lapiku Maa aktivistid ja ülejäänute passiivsus.

Helmut Kohl, Saksamaa taasühendaja ja suur eurooplane, ütles: «Euroopa integratsiooni poliitika on tegelikult küsimus sõjast ja rahust 21. sajandil.»

EKRE juhtpoliitikud on korduvalt öelnud, et Eesti peaks korraldama uue referendumi Euroopa Liitu kuulumise küsimuses. Teisisõnu, vaja oleks Exitit. EKRE Kongressi avaldus 2017. aasta 9. aprillist ütleb: «Peame vältimatuks, et süveneva integratsiooni tõttu tuleb Eesti /Euroopa Liidu/ liikmesuse küsimuses korraldada uus rahvahääletus.»

Martin Helme ütles septembris 2017: «Tuleb otsustada, kas me jääme selle /Euroopa Liidu/ liikmeks või taastame täieliku iseseisvuse. Mina pooldan juba praegu viimast.» (Uued Uudised, 8.09.2017)

Seni ei ole absoluutne enamik eestlasi EKRE juttu Euroopa Liidu ohtlikkusest meie püsimisele siiski tõsiselt võtnud. Viimaste küsitluste järgi peab Euroopa Liitu kuulumist heaks ligi 70 protsenti ja halvaks kuus protsenti eestlasi.

Helmed ja kompanjonid seletavad seda salakavala propaganda ja rahva pimestamisega. «Eesti ühiskond on eurorahadega liiga ära harjutatud, tema ette on toodud vaid liidu head küljed ja halbu on varjatud,» kirjutas Jaak Madisonjuba varem viidatud artiklis (EPL, 15.06).

Jaa, muidugi. Rahva eest on varjatud ka seda, et Soomet pole tegelikult olemas ja ta on välja mõeldud kalapüügikvootide saamiseks, et toetada venelaste sushi-eksporti Jaapanisse.

Kui mõnda jaburust piisavalt palju korrata, võib juhtuda et nii kordaja kui ka kuulajad jäävad seda uskuma. Ma ei tea, kas EKRE ise ka tõsiselt usub, et «Nõukogude Liidu poliitika ei erine» tänapäeva Euroopa poliitikast. See on meem, mida nn euroskeptikud on aastaid püüdnud kasutada. Tõesti või? Mart Helme on ka mitte väga ammu öelnud, et Eestil läheb halvemini ja muudel endistel N Liidu riikdel (nimetab eraldi Aserbaidžaani ja Kasahstani) «läheb tunduvalt paremini kui meil» (telegram.ee, 21.06.2013).

Sellise jutu puhul soovitan ainult üht. Mõelge hetkeks, mitu teie sugulast on saatnud asumisele ja vangi pannud Euroopa Liit ja mitu Nõukogude Liit. Ja proovige kujutleda, et mõni vabalt tegutsev poliitiline jõud Kasahstanis või Aserbaidžaanis räägib ametis oleva valitsuse ja presidendi kohta umbes sama, mida EKRE meil.

Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu võrrelda on kindlasti võimalik, et meenutada nende karjuvat erinevust. Tõsimeeles väita, et nende poliitikad on samased, ja selle väitega rahulikult magada peaks olema Eesti kogemuse põhjal absoluutselt võimatu. Aga kui lapiku Maa ja kollase taeva uskujad on võimalikud, siis on ilmselt ka need, kes usuvad, et Euroopa Liidu eesmärk pole mitte eurooplastele turvalisust, väljendusvabadust, jõukust ja võimalikult kõigile eneseteostust pakkuda, vaid hoopis Euroopa salamisi islamiseerida ja rahvaid hävitada.

Marion Maréchal-Le Pen ütles hiljuti USAs esinedes, et Euroopa Liit võtvat Prantsusmaalt suveräänsuse ja tegelevat «rahvaste ja riikide tapmisega». Pea sõna-sõnalt sama räägivad Helmed ja Madison. «Iroonilisel kombel oleme 21. sajandi vabas Eestis oma raskelt kätte võidetud suveräänsust kaotamas. Kui me vastupanu ei osuta, siis kõigepealt kaotab iseseisvuse riik ja seejärel rahvas» (Madison, EPL, 15.06).

Vaatame hetkeks EKRE väidet, et Eesti ja rahvusriigid üldse on kaotamas oma iseseisvust Euroopa Liidule. On tõsi, et riigid on andnud osa oma otsustusõigusest Brüsselile. Just nimelt andnud, vastavalt kokku leppinud. «Brüssel» ei ole meilt mitte midagi ära võtnud.

Valdav osa Euroopa regulatsioonidest koosneb standarditest, valdav osa neist tundub enamikule meist ebavajalik. Miks on tarvis riikidele «peale suruda» piimapakendi või rattasadula või autorehvi standardit? Kas me siis ise ei oska või suuda otsustada, milline see peaks olema?

Muidugi suudame. Aga kõik teised suudaksid ka. Ja sellest tekiks kohe jube kaos. Seda sorti regulatsioonid loovad ühisturgu, loovad seda majandusruumi, kus Eesti ja kõigi teiste liikmesmaade ettevõtetel on ühesugused võimalused. Saksa või Itaalia või isegi Poola ei saa oma tootjaid oma tingimustega teiste ees eelisseisundisse seada. Seda sorti regulatsioonid kaitsevad tegelikult meie ja kõigi teiste ühisturu riikide ettevõtteid ebavõrduse ja riikide egoismi eest.

On suur ime, et 28 rahvusriiki on suutnud luua toimiva ühisturu. Eesti majandus ja meie kõigi rikkus on saanud kasvada suuresti tänu sellele. EKRE on teatanud, et Eesti on muutunud ELi astudes allhankijaks. Tõesti või? Et Moldova ja Ukraina ja Valgevene on «täielikult iseseisvad», aga meie oleme maailma suurimas majandusliidus ja parima elukvaliteediga liidus ja oleme seetõttu määratud välja surema ja kannatama?

Euroopa Liidul on muidugi palju probleeme. Mitte midagi ei lähe täpselt nii nagu Eesti või ükskõik milline teine liikmesriik tahaks. Euroopa väärtusruum on aga kõige turvalisem ja kõige jõukam ja kõige suuremate võimalustega keskkond, kus eestlased on oma kolme- või viietuhande aastase ajaloo vältel elanud.

Eesti riigi, keele ja kultuuri hoidmine, kaitsmine ja selle kaudu maailmale millegi pakkumine on Eesti enda ülesanne. Euroopa Liit ei takista ega piira seda mitte mingil moel. Vastupidi, ta toetab seda miljardite eurode ja suure südamega. Mitte ükski rahvusvaheline organisatsioon, riikide liit või regionaalne ühendus ei ole rahvuskeeltele, rahvusriikide tunnetele ja kultuurilisele iseolemisele nõnda palju tähelepanu, kaitset, raha ja mõistmist pühendanud kui Euroopa Liit. Kui me hakkama ei saa, siis oleme ise süüdi.

Muidugi ajab meid Brüsseli pehmotamine ka ses asjas mõnikord närvi. Muidugi oleme turris, kui mõnda meie kompleksi või eelarvamust või ka tõde ei mõisteta. Aga väita, et Eesti saaks oma rahvusriiklust kuidagi edukamalt edendada väljaspool Euroopa Liitu, on sama hea kui väita, et ilma NATOta saaksime ennast paremini kaitsta.

EKRE Euroopa-vaenulikkus tuleb muidugi mujalt. See tuleb lootusest, et õnnestub üleval hoida pagulashirmu, sisendada meisse, et kohe ujutatakse Eesti üle pagulastega, kes hakkavad meie naisi vägistama ja sunnivad meid islami usku astuma, Brüsseli nõudel sealjuures. Mart Helme ütles 2013. aastal väite peale, et eelneval aastal tuli Aafrikast Eestisse 26 inimest, nii: «Aga kümne aasta lõikes teeb see juba 260 inimest. Meil on valdasid, kus elab ainult 200 inimest. Vaatame asju ikka pikemas perspektiivis. 10–20 aasta pärast ei ole nii sellisest Eestist mida me praegu tunneme, mitte midagi järgi» (telegram.ee, 21.06.2013).

Eks ole. Kui me peame vastakuti seisma nii võimsa vastasega, kes suudab 260 inimesega kümne aasta jooksul Eestist mitte midagi järele jätta, siis on asi tõesti kriitiline. Lihtne matemaatika ütleb, et need Aafrika inimesed on umbes kümme tuhat korda ohtlikumad kui nõukogude omad. Umbes 500 000 inimest ja 50 aastat ja Eestist on ikka veel järel peaaegu kõik, mida me Eestina tunneme.

Aga tõsisemalt. Pagulaskriis on absoluutselt olemas ja on sundinud mugavustsoonist välja hulga Euroopa valitsusi. Euroopa ei ole ülemäära hea kriiside reguleerija ega kiirreageerija. Eesti mure on siin aga kõigepealt Euroopa välispiir, Euroopa piirivalve tõhustamine. Võib-olla saaksime ka natuke prantslasi ja rootslasi aidata, jagades oma integratsioonikogemusi. Ükskõik kui halb meie olukord selles vallas tundub, oleme oma nõukogudeaegse demograafilise šoki läbi elanud ja saanud traumaatilistest kogemustest tulvil ühiskonna palju paremini toimima kui nii mõnigi muu. Ainus poliitiline jõud, mis praegu takistab eestlaste ja venelaste veel suuremat teineteisemõistmist ja rahulikku kooselu, on Keskerakond, aga see on teine jutt.

Eesti saab igal juhul hakkama ka nende põgenikega, kes siia Euroopa ebaõnnestunud kvoodipoliitika tõttu sattuvad. Muide, siia saabub igal aastal mitukümmend korda rohkem igasugu muud rahvast kui kvoodipõgenikke. Eesti mure on aidata Euroopal põgenikekriisi ja jätkuvat rahvastikuprobleemi lahendada poliitika kujundamise ja senisest suurema tajumisega, et Euroopa häda on meie häda. Meie suveräänsust ei riiva see kuidagimoodi. Pigem tugevneb see selgema, jõulisema ja arukama panuse kaudu Brüsselis.

Eesti ei pea Euroopast mitte ära jooksma, vaid ennast seal mõistlikul, empaatilisel ja rahulikul moel kehtestama. Muidugi ei saa me hüüda, et võtame aga rohkem põgenikke vastu. Aga veel vähem saame silmad ja ukse ja piirid kinni panna ja loota, et jääme alles. Hunt on piiri taga ja sellises olukorras öelda, et kõige targem samm oleks ennast tagalast ära lõigata, on puhas idiotism.

EKRE on öelnud, et ei toeta liberaalset demokraatiat (vt näiteks Mart Helme vastus Kersti Kaljulaidile, Delfi, 6.10.2017). Osaliselt on loodetavasti tegemist sõnamängu ja hämaga lootuses, et «liberaalne poliitika» ja «liberaalne demokraatia» aetakse omavahel segamini. Tegelikult tugineb veel kestev lääne vabade riikide areaal liberaalse demokraatia printsiibile. Seda printsiipi toetavad ka Euroopa konservatiivid. Selle vastand ei ole mitte demokraatia või «konservatiivne demokraatia», vaid autokraatia. EKRE puhul ilmselt mingisugune natsionaalautokraatia. Umbes nagu Aserbaidžaanis. Ainult tänu liberaalsele demokraatiale, mis võimaldab mitmeparteisüsteemi, vabu valimisi, vaba turgu, sõnavabadust ja kõike muud, mis tagab meie mõnusa iseolemise, saab EKRE üldse olemas olla ja riigikogus sõimelda.

EKRE probleem pole siiski liberaalne demokraatia, pigem on see arusaam, et Eesti riiklus ja suveräänsus kuulub eestlastele mitte poliitilises, vaid etnilises mõttes. Suveräänsus on EKRE jaoks geneetiline. See on otse öeldes sama, mis natsionaalsotsialism. Bolševike arvates kuulus suveräänsus proletariaadile, natsionaalsotsialistide arvates rahvusele rassilises ja etnilises mõttes. Euroopa vabaduse ja demokraatia idee tugineb arusaamale, et rahvusriik on poliitiline mõiste. Kõik kodanikud on võrdsete õigustega sõltumata klassist, etnosest või mõnest muust asjaolust.

Madison kirjutab: «Tallinnas on eestlased napilt enamuses — 55%. Sellise arengu jätkudes (pole selge, mis arengut ta silmas peab, sest 1989 oli Tallinnas eestlaste protsent 47) ei saa ka meie rääkida eestlaste suveräänsusest aastal 2100, isegi kui riik kannab nime Eesti Vabariik.» Esiteks, sellise arengu jätkudes on eestlaste protsent aastal 2100 Tallinnas 80. Teiseks. Suveräänsus kuulub Eesti kodanikele. Meie ülesanne on ehitada oma riiki nii, et see oleks avatud maailmas edukas ja keel elujõuline. Meie riik ei hukku mitte siis, kui oleme ekspansiivsed, ettevõtlikud, kui suudame anda rohkem kui saada, vaid siis, kui üritame ennast kapslisse sulgeda ja piirid kinni panna. Eesti piirid on palju kindlamad siis, kui nad on Euroopa poole lahti, mitte siis, kui neil on igas suunas okastraat ümber.

Mõne nädala eest pidasin Martin Helmega Postimehes debatti rahvastiku teemadel. Juhtisin ta tähelepanu sellele, et eestlaste eksistentsiaalne probleem pole viimase inimarengu aruande järgi mitte ülerahvastumine, vaid väikese sündimuseja targa rändepoliitika puudumisest tulenev väljavaade kahaneda sellel sajandil 675 000 inimesele. Helme ütles selle peale umbes nii, et parem ongi isekeskis välja surra (vt päevaintervjuu, postimees.ee, 25.04).

Kui kõike seda tõsiselt võtta, mida need mehed suust välja ajavad, ja seda, jumal anna, ka rakendada, siis võiks tõesti nii minna. Ainult et väljaspool Euroopa Liitu, kinniste piiridega, ilma Euroopa turuta, ilma Euroopa koduta Eesti muidugi iseseisvana sellist saatust ei näeks. Enne jõutaks meid ühendada Pihkva oblastiga.

Avaldatu Postimees.ee 22.06

Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:

• Eerik-Niiles Kross
• Eerik Kross (@enkross) * Instagram photos and videos
• Eerik-Niiles Kross (@EerikNKross) | Twitter

Eerik-Niiles Kross avab EKRE tšakrad was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.