Keit Pentus-Rosimannus: riik saab pikaajaliste huvide eelarve
Arvamuslood
21. Oktoober 2021 08:45
Keit Pentus-Rosimannus
2022. eelarve ei lahenda korraga kõiki Eesti pikaajaliste huvidega seotud vajadusi, kuid astub siiski märkimisväärse sammu selles suunas, et Eesti inimeste tulevikuväljavaade oleks kindlam, kirjutab Keit Pentus-Rosimannus.
Parlament alustab debatti järgmise aasta riigirahanduse olulisima dokumendi üle. Mis selles sisaldub? 2022. aasta riigieelarve leevendab ikka veel tunda andvat kriisivalu, aga ennekõike on 2022. aasta riigieelarve keskmes Eesti pikaajalised huvid. Kuidas?
2022. eelarve ei lahenda korraga kõiki Eesti pikaajaliste huvidega seotud vajadusi, kuid astub siiski märkimisväärse sammu selles suunas, et Eesti inimeste tulevikuväljavaade oleks kindlam, kirjutab Keit Pentus-Rosimannus.
Parlament alustab debatti järgmise aasta riigirahanduse olulisima dokumendi üle. Mis selles sisaldub? 2022. aasta riigieelarve leevendab ikka veel tunda andvat kriisivalu, aga ennekõike on 2022. aasta riigieelarve keskmes Eesti pikaajalised huvid. Kuidas?
Eesti pikaajaliseks huviks on endaga toimetulev, õnnelik rahvas, kes rahumeelselt, demokraatlikus vaimus teostab oma eluunistusi. Õnn ei seisne rahas, aga kindel ja piisav sissetulek on igale inimesele ja perele meelerahu ja rahuldust toov.
Eesti pikaajaliseks huviks on, et keskmine palk tõuseks Euroopa Liidu tippu ja keskmine pension moodustaks vähemalt 40 protsenti keskmisest palgast. Järgmisel aastal tõusevad õpetajate palgad 7,3 protsenti, arstide ja õdede palgad kaheksa protsenti, kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalgad 7,5 protsenti, päästjate palga alammäär 12 protsenti, eesliinil töötavate politseinike ja Häirekeskuse päästekorraldajate palga alammäärad viis protsenti. Pensionid tõusevad ligi kaheksa protsenti.
Eesti majanduskonkurentsis võitjate hulgas
Eesti pikaajaliseks huviks on olla rahvusvahelises majanduskonkurentsis võitjate hulgas. Olla rahvusvahelises tööjaotuses kõrget väärtust loov osaline. Maailmamajanduses toimub roheline- ja digitaalne tehnoloogiarevolutsioon. Meie edukusest ja oskusest sellega õigeaegselt kaasa minna sõltuvad juba lähematel aastatel Eesti inimeste palgad ja pensionid.
Seepärast, meie inimeste kindlama tuleviku pärast, investeerime järgmisel aastal uue perioodi eurotoetustest rohe- ja digipöördesse 190 miljonit eurot. Ühest aastast kaugemale vaadates - lähiaastatel saab euroraha toel rohe- ja digipööre Eestis rahastatud 2,2 miljardi euroga. Kasutan võimalust tänada ka eelmist valitsust, kes selle kavaga algust tegi.
Eesti pikaajaliseks huviks on majanduse suurem tootlikkus. Sellest sõltuvad meie inimeste palgad ja pensionid, meie ühiskonna suurem heaolu. Suurem tootlikkus ei ole võimalik ilma teadusinnovatsioonita, ilma targa ja teadusmahuka ettevõtluseta. Seepärast investeerime järgmisel aastal teadus- ja arendustegevusse üks protsent SKT-st ehk 324 miljonit eurot.
Eestikeelse hariduse kava saab rahastuse
Eesti pikaajaliseks huviks on eripalgeline, kuid ühtne ühiskond, kus ei ole kohta segregatsioonil. Ka hariduslikul segregatsioonil. Igal Eestimaa elanikul peab olema võimalus saada osa meie ülikoolide kõrgetasemelisest haridusest ja võimalus leida tulusat tööd - ühtne eestikeelne haridussüsteem on selle eelduseks.
Parlamendis hakatakse järgmistel kuudel arutama eestikeelse hariduse tegevuskava üle. Oleme järgmisel aastal valitsuse reservfondis reserveerinud selle tegevuskava jaoks viis miljonit eurot. Sellele lisandub haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest kaheksa miljonit ning kultuuriministeeriumi 2,4 miljonit eurot. Meie teistest rahvustest inimeste huvides, nende eneseteostuse võimaluste, sissetulekute ja eluõnne huvides investeerime ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekusse.
Ajalooliselt suurimad investeeringud riigikaitsesse
Eesti pikaajaliseks huviks on oma riigi julgeolek. Sel eesmärgil, et Eesti inimesed ei peaks oma riigi iseseisvuse ega oma rahva tuleviku pärast muretsema, investeerime riigikaitsesse, Eesti riigi heidutusvõime jõudluse tõstmisse 2,3 protsenti SKT-st, ajalooliselt rekordilised pea 750 miljonit eurot. See aitab kiiremini täita võimelüngad ja tugevdada Eesti julgeolekut.
2022. aastasse on planeeritud laevatõrje raketisüsteemide, suurekaliibrilise laskemoona, ratassõidukite, täiendavate liikursuurtükkide ning Scoutspataljoni toetussoomukite ümberehituste hanked. Jätkuvad mahukad taristuarendused, näiteks laskemoonahoidlad, väljaõppetaristu, riigikaitsemaja, sõja- ja katastroofimeditsiini keskus ning lahingukool.
Kaitseotstarbelise erivarustuse hangeteks on kavandatud kokku ligi 202 miljonit eurot, millest investeeringud - näiteks relvasüsteemid ja transpordivahendid - moodustavad 127,2 miljonit ja majandamiskulud - nt laskemoon ja kaitsevarustus - 74,6 miljonit eurot.
Eesti pikaajaliseks huviks on me kultuuri kestmine ja kandmine. Vaimu hoidvale ülesandele lisaks toetab kultuur otseselt ka meie majandust. Kultuuri- ja loomemajanduse roll muutub Eestis järjest fundamentaalsemaks. Iga kultuuri investeeritud euro võimendub keskmiselt viiekordseks.
Üks näiteid on Eestit maailmas suuremaks teinud Eesti film. Ühe filmi eelarvest umbes kolmandik kulub filmi enda tootmisele. Ülejäänu jõuab kõikidesse kaasnevatesse sektoritesse, alates toitlustusest lõpetades disainiga. Filmitootmise püsiv rahastamine kasvab järgmisest aastast seitsme miljoni euroni.
Pikaajaliseks huviks on rahanduslik eneseväärikus
Eesti pikaajaliseks huviks on oma riigi majanduslik toimetulek nii headel kui ka halbadel aegadel, ilma välisabita ja ilma võlgade tõttu pealesunnitud poliitika valikuteta. Eesti pikaajaliseks huviks on riigi rahanduslik eneseväärikus.
Eesti pikaajaliseks huviks on, et juba praegu toimuvad, aga tulevikus veelgi süvenevad demograafilised muutused ei tooks kaasa maksukoormuse kasvu, mis lämmataks meie inimeste ettevõtlikkuse ja meie keskklassi - õpetajate, arstide ja inseneride - lootuse paremale elule.
Et maksusurve vähenevale tööealisele elanikkonnale ei muutuks talumatuks, on riigi kulutuste vaos hoidmine ja 30 aasta kestel kiht-kihilt ehitatud riigiaparaadi ajakohastamine vältimatu.
Nendel eesmärkidel, riigi iseseisvuse ja meie inimeste madalamate maksude nimel, aga ka täiendava hinnatõusu ja ülekuumenemise vältimiseks hoiame kulude kasvu kontrolli all ja vähendame eelarvepuudujääki praeguses rahanduskeskkonnas mõistlikule tasemele.
Olen üllatusega kuulanud kommentaare, milles tõsimeelselt väidetakse, et majanduskasvu ja paraneva maksulaekumise tingimustes kaovad eelarvemured ja -puudujääk justkui iseenesest. Ei. Ei kao. Iseenesest paisuvad ainult kulud ja lisanduvad maksuraha kasutamise soovid.
Kulude kontrolli all hoidmine nõuab poliitikutelt valikuid. Nõuab pingutust. Kasvava majanduse tingimustes muide eriti. 2022. aasta eelarvet kokku pannes oleme valitsuskabinetiga seda silmas pidanud.
Riigieelarve tulud kasvavad järgmisel aastal 17 protsenti. Kulud kolm protsenti. Veel aasta tagasi 2022. aastaks kavandatud 4,9 protsenti struktuursest puudujäägist jõuame järgmise aasta eelarvega 2,6 protsenti defitsiidini. See on 739 miljonit parem positsioon.
Jah, minna on veel tükk maad, enne kui jälle kulud ja tulud Eestis klappima saame, aga pika sammu Eesti pikaajalistes huvides oleva heas vormis riigirahanduse poole liigume teie abiga siiski.
Eesti ja kogu maailma lühiajaliseks mureks on tervisekriis. Kriisiga toimetulekuks ja kriisi tekitatud kahjude tervendamiseks panustame järgmisel aastal üle 150 miljoni euro. See raha, 12 miljonit eurot läheb muuhulgas viiruse tõttu koolide kinni-lahti käimisest tekkinud õpilünkade parandamiseks, vaktsineerimise korraldamiseks 38,3 miljonit eurot, testimiseks 19,6 miljonit eurot. Esmakordselt suuname riigieelarvest kolm miljonit eurot selleks, et süsteemselt vaimse tervise teemadele tähelepanu pöörata.
2022. eelarve ei lahenda korraga kõiki Eesti pikaajaliste huvidega seotud vajadusi, kuid astub siiski märkimisväärse, 13,6 miljardi eurose sammu selles suunas, et Eesti inimeste tulevikuväljavaade oleks kindlam.
Jürgen Ligi: präänikud jäägu vastutustundlikele
Arvamuslood
19. Oktoober 2021 11:45
Jürgen Ligi
On üsna tavapärane, kui valitsus peatab valimiste eel otsused, mis ei pruugi kõigile meeldida, aga ka ebamoraalne, kui kaalul on inimeste elu ja tervis. Koroona ajal on. Ei ole ka ebatavaline, kui valimiste eel jagatakse kodanikele raha, ent pole eetiline, kui läbi on kaalumata selle otstarbekus ja üles tunnistamata võimaluste piirid.
Nüüd juhtuski valimise eelõhtul, et üks koalitsioonipartei võttis valitsuses aja maha ning lubas inimestele vaktsineerimatuse eest sularaha avaliku kirja näol partnerile.
Erakondade erimeelsused on ju samuti tava, ent seda ei sobi publikule ette mängida olukorras, kus nakatumiskõver on pööranud lakke, sajad inimesed on raskelt haiged, haiglate jõuvarud hakkavad otsa saama ja iga päev surrakse. Parteide kirjavahetus pole siin asjakohane. Ka sularahalubadused tõrksatele ja põhimõttelistele vaktsiinivastastele ei aita viirusele piiri panna. Küll aga kultiveerivad need mentaliteeti, et vastutustundetus tasub end riikliku preemia näol ära.
Samamoodi ebaaus on ergutada mittevaktsineerimist mõistuavaldustega, mida on teinud kolm parlamendierakonda viiest. Üks neist levitab ka ise vandenõuteooriaid ja kutsub kodanikke vastuhakule, sest on otsustanud teha epideemiast poliitika.
Lihtsalt eemaletõukav on, kuidas politrukid rüütavad valitsuse erimeelsused justkui ilmavaatesse: peaministripartei soovivat piiranguid, eelmine peaministripartei aga stimuleerimisi. Aeg on näidanud pigem vastupidist. Ratase valitsuselt ei nõutud mitte piiranguid juurde, vaid nende paremat põhjendamist ja valimist. Samas hakkasime varakult soovitama viirusega elama õppimise strateegiat. Nii valitsus mullu sügisel oma tegevused ka sõnastas ja sealtpeale on elu püütud hoida võimalikult avatuna. Nii leevendused kui ka nende tagasipööramised olid pigem kahe valitsuse järjepidevad ja tänavu tehtud igal juhul koos. Nüüd lihtsalt on taas olukord, kus on tarvis murda uut tüve ja lainet. Nii kujutasidki arengut algusest peale mudelid, ent nii tõsised tõotavad olukord ja piirangud olla viimast korda, kui tegutseda, sest vaktsiine on.
Egoismile ei tohi teiste arvel peale maksta, see tuleb teha ebamugavaks ja teatud hüvedest ilma jäämisega alla suruda. Tervislikel põhjustel vaktsineerimatusel on alust kõigest kümnetel inimestel, on öelnud Andres Merits, aga sisendavad seda endale kümned protsendid.
Murda, mitte stimuleerida, on tarvis ka egoistlikke motiive, et vaktsineerituidki oleks vabaduseks vajalikul määral. Egoismile ei tohi teiste arvel peale maksta, see tuleb teha ebamugavaks ja teatud hüvedest ilma jäämisega alla suruda. Tervislikel põhjustel vaktsineerimatusel on alust kõigest kümnetel inimestel, on öelnud Andres Merits, aga sisendavad seda endale kümned protsendid. Sealhulgas mõtlevad ka tipp-poliitikud endale avalikult välja perearstide soovitusi ja delikaatseid isikuandmeid, mille tõttu nemad ise turvalisuse eest vastutada ei saavat. Aga poliitikutel ja erakondadel peaks siin olema hoopis vastupidine ja ühene sõnum.
Vaktsiin annab kaitse, mis lubab vaktsineeritute nakatumise võimalust pidada mõistlikuks riskiks, mida tasub taluda. Süsti saanuid ei kõlba enam piirama hakata, see oleks liigne trauma ja demoraliseeriv ka kahtlejatele: näete ise, pole mõtet, ma ei saa sellest midagi, ütleksid siis paljud. Totrad vastuväited, nagu vaktsineeritud nakatuvad ka, sundvaktsineerida ei tohi ja vaktsiin tapab ja sandistab, on sedavõrd kinnistunud, et ilma piirangutega mugavustsoonist välja viimiseta vastuväited piisavad ei ole.
Nood vastused on ka keerulisemad kui rumalused ise, sest vaktsiin ei välista midagi, aga sellega nakatutakse nõrgemini, lühemalt ja üldjuhul ilma haiguseta, haigust kantakse edasi palju ebatõenäolisemalt ja üsna kindlasti ei haigestuta raskelt, ei satuta intensiivi ja kui satutaksegi, siis ei surda, üksi koroonasse ilmselt mitte. Mittevaktsineeritutest sureb dr Peep Talvingu hinnangul haiglas 40 protsenti.
Oma immuunsüsteemi maksab usaldada küll, aga mitte proovile panna. Hoiatustes tasub olla kuuldavam, rääkida riskidest, põdemise raskusest, pikast koroonast ja kahjustustest. Uuringud räägivad kopsukahjustustest IQ ja potentsi languseni. Muidugi lämmatatakse hoiatusi kellelegi ikka alternatiividega «Rootsis elava kuulsa» tundmatu professori avastustest ja artiklitest, kus paremal juhul on kurja juurena ära vahetatud infection ja injection. Aga päris lõpp peab paratamatult jääma Charles Darwini pärusmaaks, sundvaktsineerimine on keelatud ja viiruse peatamiseks vajaliku protsendi tarbeks tuleb sundida liigutama just kõhklejad ja ükskõiksed.
Sõnumina on vaja ka tunnet, et süstist hoidumine võtab juurdepääsu ihaldatud tegevustele. Esimese asjana tuleks kehtestada päriselt kontroll piirangute täitmise üle avalikes asutustes. Seda ju peaaegu pole. Vaja pole üksikuid suuri jõudemonstratsioone märulipolitsei stiilis, vaid rohkem kontrolle ning kodanikujärelevalvet. Mõnigi näide, kus nõuete eirajate minema saatmine on vastu võetud väga positiivselt ja poliitilised vastuhakkajad end lolliks teinud, peaks julgustama. Ja testimine ei peaks olema enam nii vaba aseaine vaktsineerimisele.
Jutt, nagu see peletaks kõhklejad hoopis eemale, kokkuvõttes ei kehti, näitab teiste riikide praktika. Vaktsiini vastu jagataksegi tervise kõrvale vabadusepräänikut. Kasvõi Lätis tekkisid süstimisjärjekorrad, kui rakendati piirangud mittevaktsineeritutele. Inimesed üldjuhul ei taha enamuse elust kõrvale jääda, aga neid ei lasta Lätis enam eriti mujale kui toidupoodi, kui süstid tegemata. Soome seadustas äsja koroonapassi. Belgias jäävad ilma tõendita kättesaamatuks söögikohad, kultuuriasutused, spordiklubid, haiglad, hooldekodud. Itaalias muutus koroonapass kohustuslikuks, ikka koos tagajärgedega. Eri riigid annavad tööandjatele juurde õigusi vaktsineerimatuse eest vallandada ja muudavad vaktsineerimist ametite kaupa kohustuslikuks. Aga teiselt poolt vabanetakse kõrge vaktsineerituse tõttu piiranguist.
Pole minu asi öelda, millised täpselt peaksid tulema praeguse laine allasurumise piirangud, selleks on teadusnõukoda ja täitevvõim, küll aga ergutada valitsust lähtuma teadusnõukoja soovitusest piirata vaktsineerimisest hoidujaid ja jätta teised rahule.
Lätis tekkisid süstimisjärjekorrad, kui rakendati piirangud mittevaktsineeritutele. Inimesed üldjuhul ei taha enamuse elust kõrvale jääda, aga neid ei lasta Lätis enam eriti mujale kui toidupoodi, kui süstid tegemata. Soome seadustas äsja koroonapassi. Belgias jäävad tõendita kättesaamatuks söögikohad, kultuuriasutused, spordiklubid, haiglad, hooldekodud.
Pole liiast meelde tuletada, et vaktsineerimise eest tuleb edaspidi maksma hakata. Samuti plaanilise ravi piiramist. Oleks ebaloogiline, kui haiglad ei mõtleks üldse sedapidi, et vaktsineerituid saab lihtsamini aidata, ja eelistaksid järjekordade koostamisel neid, kes on ohutumad. Aga see pole muidugi põhiküsimus, vaja on samme, mis jõuavad paljudeni.
Kategooriliselt ei saa nõus olla poliitikaga «midagi tuleb teha» ja «kõik meetodid on head». Õigus on riigil teha ainult kaalutletud ja jõukohaseid otsuseid ning vältida kahju tegemist. Kes kiirustaks praegu süstima, kui selle eest makstaks tulevikus hoopis peale? Aga hospitaliseerimiskõverad on juba püsti. Samas oleks nii põhjust nuriseda ja enda osa kohta küsida ka teistel ning kõigil panna kõrva taha teadmine, et teinekord ehk ei maksa kiirustada, et tervis pole enda, vaid riigi asi, kodaniku asi on talt raha oodata.
Aga tervis tõesti pole ainult oma asi sedapidi, et nakkus rikub teiste tervist ja haigus on ka ühiskonnale väga kallis. Vaid mõni protsent kümnetest miljonitest, mis kulub koroonaravile haiglates, langeb vaktsineeritud patsientide arvele. Tegelikult ei tohiks haiglate eetikareeglite järgi koroonahaigeid ka teistele eelistada, mida nakkuse pärast praktikas siiski tehakse, tulemuseks omakorda kannatused.
Otsustega venitamine ei tasu ennast ka parteidele ära – kui püüda inimkaod ja ressursid unustada. Värske küsitluse järgi on ainult EKRE valijad mittevaktsineeritute suurema piiramise vastu, ent isegi Keskerakonna omadele hoopis meeldinuksid enne valimisi säärased otsused. Vahest siiski ei maksa lõpuks tahta igale vähemusele meeldida ega ka nii Ida-Euroopa olla. Praegu jagab vaktsineerituse tabel kontinendi eranditult lääneks ja idaks, kus meie asume viimases.
Signe Riisalo: valitsuselt heakskiidu saanud perelepituse prioriteet on lapse heaolu
Arvamuslood
19. Oktoober 2021 10:45
Signe Riisalo
Pere luues on kõigil soov elada harmoonilises kooselus, selle paratamatu osa on aga paraku ka arusaamatused ja sellest tulenevad lahkhelid. Kahe täiskasvanu mõlemapoolsel soovil on võimalik paarisuhte raskusi ületada, kuid teinekord lähevad teed siiski lahku ja kunagine teineteise mõistmine võib osutuda keerukaks. Selleks, et säästa lapsi lapsevanemate lahkuminekujärgsest asjaajamisest ja hoida esiplaanil nende heaolu, on valitsus kinnitanud riikliku perelepitussüsteemi loomise.
Eelmisel nädalal toimunud valitsuse istungil kiideti heaks perelepitusseaduse eelnõu, millega luuakse riiklik perelepitussüsteem. See võimaldab vanematel lahku minnes sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal.
Perelepituse eesmärk ei ole vanemate omavaheline leppimine, vaid lapse edasise elukorralduse osas kokkuleppele jõudmine. Oluline on meeles pidada, et kokkulepete tegemisel peab alati olema kõige keskmes laps ja paarisuhte lõppemisel ei vanemlussuhe. Lapse vajadus mõlema vanema järele ei lõpe täiskasvanute vahelise kooselu purunemise järel. Niisiis on perelepituse fookus vanemate koostööle keskenduval kokkuleppel, mille raames on võimalik kokku leppida lapsega suhtlemise õiguse, alaealise lapse elatise ja teatud juhtudel ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise või muutmise küsimustes.
Põhiline perelepituse juures on see, et kogu ülalmainitu toimub soovituslikult kohturaamistikust väljaspool. See on alternatiiv kohtumenetlusele, mis näeb ette erapooletu eksperdi (perelepitaja), enamasti kas psühholoogia-, sotsiaaltöö- või õigusalase haridusega eriväljaõppe saanud praktiku poolt läbi viidud sessioone, kus perelepitaja aitab osapooltel leida lahkuminekuprotsessi käigus tekkinud laste edasist eluolu puudutavatele küsimustele lahenduse, mis sobib mõlemale osapoolele. Üldjuhul toimub lahkumineva paari suunamine perelepitaja juurde kas kohtuniku või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja kaudu. Küll aga võiks tulevikutendents olla iseseisev teenusepakkuja juurde pöördumine ja seda juba enne, kui elukorralduse muudatustega kaasnev teravaks muutub.
Igal aastal pöördub erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtusse ligi 4000 inimest. Perelepitusteenuse senisest suurem kasutamine vähendaks seeläbi ka kohtute koormust. See tähendab väiksemat survet üldisele kohtusüsteemile ning personaalsemaid kokkuleppeid lapsevanemate vahel. Perelepitussüsteemi loomist ja lapse elukorraldust puudutavate küsimuste eelkõige kohtuvälist lahendamist toetavad ka nii riigikohtu esimees kui õiguskantsler. Riigikohtu esimees Villu Kõve on märkinud, et kohtutes lahendatavate perekonnaasjade arv on plahvatuslikult kasvanud ja tema hinnangul peaks riik selliste kohtuid koormavate asjade jaoks asutama kohtuvälise lepitusorgani. Täna seesugune juriidiliselt siduv ja riiklikult toetatud süsteem veel puudub, kuid valitsuse otsus riikliku perelepitussüsteemi loomist toetada võib juba järgmiseks sügiseks olukorda muuta. Seda muidugi juhul, kui otsus ka Riigikogus toetust leiab.
Ka lahkuminevad lapsevanemad ise on nentinud, et kohtusse minemine ei ole eelistatud ning kõigi osapoolte ühine huvi on tagada muutunud olukorras lastele parimad tingimused. Lisaks tõdesid teenuse sihtrühma uuringus „Minu lahkumineku kogemus” osalenud 303 Eesti täiskasvanut lahkumineku kogemuse osas, et sellistes protsessides on tihtilugu abi kellestki kolmandast, kes suudab suunata inimesi mõistlikkusele.
Perelepitusega on Eestis tegeletud juba üle 20 aasta. Esimesed perelepitajad koolitati sotsiaalministeeriumi toel välja 1997.–1998. aastal. Praegu pakuvad teenust kohalikud omavalitsused, kuid teenuse kättesaadavus, kvaliteet ja hind on piirkonniti erinev. Selleks, et kindlustada perelepitusteenuse üle-eestiline kättesaadavus ja ühetaoline kvaliteet, on oluline, et riigis oleks piisaval määral vajalike kompetentsidega perelepitajaid, et teenusele oleks seatud kindlad nõuded ning nii peredel kui ka kohtutel oleks üks kindel kontakt, kuhu teenuse saamiseks pöörduda.
Riikliku perelepitusteenuse paremaks rakendamiseks on sotsiaalkindlustusametis (edaspidi SKA) alates 2020. aastast viidud läbi erinevaid ettevalmistavaid ja toetavaid tegevusi. Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismide toel on välja töötatud riikliku perelepitusteenuse korraldusmudel ja koolitusprogramm, mille alusel riiklike perelepitajaid sel aastal ka koolitama asuti. Niisamuti tegeldakse juba praegu 2022. aasta sügisel rakenduva seaduse osas inimeste teavitamisega ja septembris alustati ka teenuse piloteerimisega. Seaduse jõustumiseni saavad pered pöörduda teenuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole või võtta ühendust SKAga e-posti aadressil perelepitus
sotsiaalkindlustusamet [dot] ee ning koostöös püütakse perele leida võimalikult mugav teenuse saamise viis.
Kooselava pere eesmärgiks peab olema peresuhete hoidmine ja enne kui sellest loobuda otsustatakse, on võimalik tuge saada mitmelt poolt. Abi leiab nii perenõustajatelt kui pereteraapiast, mille siht on kutsuda peresuhetes esile muutusi, mis kõigile osapooltele sobiksid. Kui aga lahkuminemise soov on lõplik, tuleb seda teha viisil, mis säästaks lapsi ja täpselt selleks perelepitus loodud ongi.
Reformierakond: koroonakriisi lahendamine vajab reeglite tõhusamat kontrolli ja piiranguid vaktsineerimata inimestele
15. Oktoober 2021 14:00
Reformierakonna valitsusdelegatsiooni liikmete sõnul on neil Keskerakonnaga peetavatel läbirääkimistel koroonakriisi lahendamiseks osades seisukohtades ühisosa, kõige suuremad erimeelsused on aga täiendavate piirangute kehtestamises vaktsineerimata inimestele.
Reformierakonna valitsusdelegatsiooni liikmete sõnul on neil Keskerakonnaga peetavatel läbirääkimistel koroonakriisi lahendamiseks osades seisukohtades ühisosa, kõige suuremad erimeelsused on aga täiendavate piirangute kehtestamises vaktsineerimata inimestele.
“Toetame tulemuspõhise vaktsineerimise premeerimist, näiteks perearstide ja kohalike omavalitsuste puhul,” ütles koalitsiooninõukogu liige, Reformierakonna riigikogu fraktsiooni juht Mart Võrklaev. “Aga ainult vaktsineerimisega praegust kriisi enam lahendada ei saa. Seetõttu on vajalikud praeguste reeglite rangem kontroll ja täiendavad piirangud vaktsineerimata inimestele, vastasel juhul võib meid oodata Läti saatus.”
Reformierakonna valitsusdelegatsiooni seisukohad läbirääkimistel Keskerakonnaga:
1. Esmatähtis on, et juba kehtivaid reegleid senisest oluliselt rohkem täidetakse. Valitsus arutas olukorda eile koos PPA direktoriga ning selle tulemusena lepiti kokku, et kontrollimeetmeid rikkuvad ettevõtted võetakse suure tähelepanu alla. Korduvrikkujate kohta hakatakse koguma informatsiooni ja politsei hakkab läbi viima sihitud kontrolle.
2. Ajutiselt (näiteks kaheks kuuks) tuleb piirata vaktsineerimata inimeste osalemist meelelahutuses ja vaba aja veetmisel. Haiglasse jõuavad ennekõike mittevaktsineeritud inimesed. Seega on haiglate ülekoormuse vältimiseks hädavajalik vaktsineerimata inimeste kontaktide vähendamine.
3. Toetame tulemuspõhise vaktsineerimise premeerimist ja soodustamist. Soovime kokku leppida, kuidas premeerida näiteks perearste ja omavalitsusi, kes saavutavad kõrge vaktsineerituse taseme. Võiksime lähtuda eesmärgist, et üldine vaktsineeritus omavalitsuse elanikkonnas või perearstinimistus võiks olla 70% ja riskirühmade seas 85%.
4. Tuleb tagada, et vaktsineeritud inimeste kaitstus koroonaviiruse vastu püsiks kõrge. Tervise-ja tööminister peab valitsusele lähiajal esitama veelgi täpsema plaani koos selgete tegevustega, kuidas liikuda edasi tõhustus-ja kolmandate doosidega laiemates elanikegruppides. Eelmisel nädalal otsustas valitsus, et COVID-19 vaktsiini tõhustusdoose hakatakse lisaks eakatele ja hooldekodude elanikele pakkuma ka tervishoiu, sotsiaal- ja haridusvaldkonna töötajatele.
5. Tuleb vähendada inimeste hirme seoses vaktsineerimisega. Selleks oleme juba laiendanud vaktsineerimisnõustamise võimalusi ning leiame, et vaktsineerimisega seotud müütide ja hirmude ümber lükkamisele tuleb pöörata veelgi rohkem tähelepanu.
Mart Võrklaev: vaktsineerimata inimeste pandeemia toob vaktsineerimata inimestele piirangud
Arvamuslood
15. Oktoober 2021 11:00
Mart Võrklaev
Mul on halvad uudised vaktsineerimata inimestele. Seoses Eestis leviva koroonaviirusega läheb teie elu sel sügisel kahjuks keerulisemaks. Nii peaminister kui ka teadusnõukoda on välja öelnud, et vaktsineerimata inimestele, kes ei ole viiruse leviku piiramiseks piisavalt samme astunud, tuleks kehtestada täiendavad piirangud. Muide, täpselt sama otsuse tegi eile Läti valitsus.
Miks see on vajalik? Aga seepärast, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad Covidisse sagedamini, põevad seda haigust palju raskemalt ja levitavad ka edasi suuremates kogustes kui vaktsineeritud. Meenutan, et üle-eelmisel kevadel oli meil eriolukord ja piiratud meie kõigi liikumisvabadus. Ka möödunud kevadel pidi valitsus uue, Briti tüve tõttu kasvama hakanud nakkuskõvera allapoole pööramiseks riigi lukku panema ja jällegi meie kõigi vabadust piirama. Ilmselt tuleb meil sama teha ka kolmandat korda, aga nüüd ühe suure erinevusega: enda koroonaviiruse vastu kaitsmine vaktsineerimise abil on meil tasuta ja suve algusest saadik kättesaadav igaühele. Tulevikus peame õppima koroonaviirusega koos elama ja ka praegu on meie huvi hoida riiki ja majandust võimalikult avatuna. Seega tulebki kontrollimeetmeid tõhustada just vaktsineerimata inimestele – see on märksa mõistlikum kui olukord, kus piirangud peab kehtestama kõigile.
Kaitsta tuleb just nende inimeste vabadusi, kes on enda ja teiste kaitsmiseks sammu astunud ning ennast vaktsineerida lasknud.
Palju on räägitud, et vaktsineerimata inimeste piirangud on mingi eriti tõsine inimõiguste riive või vabaduse piiramine. Ma pole sellega nõus. Riik astub siin samme selleks, et kaitsta inimeste elu ja tervist, samamoodi nagu on kohustuslik turvavöö või ehitusplatsil kiivri kandmine. Vaktsineerimata vähemus on põhjus, miks me ei saa praegu rääkida riigi avamisest nagu põhjamaades. Ma mõistan, et see pole nende inimeste suhtes lahkelt või empaatiliselt öeldud, aga kahjuks see on nii.
Ja teistpidi, kaitsta tuleb just nende inimeste vabadusi, kes on enda ja teiste kaitsmiseks sammu astunud ning ennast vaktsineerida lasknud. Tean, et paljudel ei ole see otsus tulnud lihtsalt, ja tahan neid enam kui 750 000 inimest tunnustada ja just nende õiguste eest seista.
Millised võiksid need piirangud siis olla? Seda valitsus omavahel arutab, aga loetlen siin mõne variandi, mida võiks teiste riikide eeskujul kaaluda.
Tuleks kaaluda vaktsineerimata inimestele täiendavate liikumispiirangute kehtestamist. Näiteks võiks Covidi tõendit küsida ka kaubanduskeskuste ustel. Kindlasti peaksid kõigile avatuks jääma toidupoed ja apteegid (kus tuleb maskikandmiskohustust ka rohkem kontrollida), kaubanduskeskustes aga saaks sellisel juhul käia ilma maskita. Läti näiteks sellise piirangu just kehtestas.
USAs on vaktsineerimine tehtud kohustuslikuks kõigile keskvalitsuse töötajatele, kaasa arvatud meditsiinitöötajad. Californias on vaktsineerimine kohustuslik õpetajatele. Eestis on see valik jäetud tööandja teha. Mina kujutan ette, et oma töö tõttu paljude inimestega lähikontaktis olevate inimeste puhul on põhjendatud nõuda, et nad oleksid vaktsineeritud. Meenutame kahetsusväärset juhtumit ühest hooldekodust, kus vaktsineerimata töötaja majja toodud viirus tappis hulga seal elavaid eakaid inimesi. Nagu ka sotsiaalkaitseminister on öelnud, peaksid hooldekodudes elajatega kontaktis olijad olema vaktsineeritud.
Koormus meie haiglasüsteemile kasvab ja juba tuleb taas piirata plaanilist ravi. Olukorras, kus paljud inimesed peavad oma puusa- või põlveliigese operatsiooni taas määramatusse aega edasi lükkama, on minu arvates väga põhjendatud öelda, et need vähesed, kes sellele operatsioonile pääsevad, peaksid juba terviseohutuse vaatest olema vaktsineeritud. Õigus selline otsus teha peaks haiglatele jääma.
Me ei kujuta ju ette, et mõni toidukoht teatab, et nende kokad ei pese käsi, sest see piirab nende vabadust.
Ei tohiks olla võimalik olukord, kus mõni ettevõte teatab avalikult, et kuigi valitsus on kehtestanud koroonatõendi kontrollimise nõude, tema seda ei täida. Selline asutus tuleks viivitamatult sulgeda kui terviserisk. Me ei kujuta ju ette, et mõni toidukoht teatab, et nende kokad ei pese käsi, sest see piirab nende vabadust.
Lõpetuseks lugu Iisraelist, kus riigi üks tuntumaid vaktsineerimisvastaseid Hai Shaulian sai koroona, sattus haiglasse ja lõpuks suri nagu koroonahaiged ikka piinarikkalt lämbudes. Sealjuures jäi ta viimase hetkeni kindlaks, et koroonaviirust pole olemas ja valitsus on ta mürgitanud. See näitab, et viirus ei hooli tema tegevuse üle peetud arutelust, vaid liigub lihtsalt inimeselt inimesele. Selle piiramisel tuleb lähtuda teadlaste soovitustest, mitte Facebookis kõige kõvemat häält tegevate inimeste arvamusest. Teadusnõukoda ütles eile, et pooldab karmimaid piiranguid vaktsineerimata inimestele. Kuulame siis, mida nad räägivad.
Hanno Pevkur: turvatunnet lisarahata osta ei saa
Arvamuslood
14. Oktoober 2021 09:00
Hanno Pevkur
Valitsus andis septembri lõpus riigikogule üle tänavuse riigieelarve. Kuigi eelarves on palju positiivset, millest tahaks kirjutada, keskendun hetkel turvalisusega seotud teemadele. Palju tähelepanu on juba saanud see, et kaitsevaldkonda jõuab 2022. aastal rekordiline summa, 749,6 miljonit eurot. Selle raha eest saab lappida nii mõnegi kaitseväe võimelünga. Ent kaitsevõimest rääkides ei saa ära unustada siseturvalisusega seotud küsimusi.
Heameel oli kuulda värskelt ametisse asunud vabariigi presidendi Alar Karise avakõnest, et tema üks oluline ametisse asumise fookus saab olema sisemine rahu Eestis. Seetõttu on ka oluline, et valitsus siseturvalisuse valdkonnale piisavat tähelepanu osutaks. Kui veel kevadel, koroonakriisi tipphetkel tundus, et riigisektoris, sh turvalisust tagavates ametkondades, tuleb ehk raskeid kärpeid teha, siis täna saab öelda, et seis on läinud oluliselt paremaks. Praeguse teadmise kohaselt plaanib päästeamet järgmisel aastal tõsta päästjate miinimumpalka ligi 12 protsenti. Politseinike ja häirekeskuse päästekorraldajate palgatõus tuleb vähemalt viis protsenti. Turvalisust tagavate inimeste palkade tõstmiseks on kokku järgmise aasta eelarvest 11,7 miljonit eurot. Loomulikult sõltub iga konkreetse inimese palgatõus juba ametite juhtidest, ent arusaamine, et palgatõus läheb esimeses järjekorras neile inimestele, kes kriisi ajal töötasid kõige vastutusrikkamates ja stressirohketes rollides eesliinil, on olemas.
Möönan, et kindlasti on neid, kes arvavad, politseiniku miinimumpalk 1415 eurot või päästja miinimumina 1190 eurot võiks olla suurem, ent tõsiasi on ka see, et paraku jätsid eelmised valitsused need palgad tõstmata ja kiirenenud majanduskasvu tingimustes liikus riigi keskmine palk neil isegi kriisiajal eest ära. Seda viga ja puudujääki püüamegi nüüd uue eelarvega tasandada.
Eriline heameel on selle üle, et lisaks kutselistele siseturvalisuse valdkonna töötajatele saavad veerand miljonit eurot juurde ka vabatahtlikud - abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad jne. Nende inimeste panus meie kõigi turvalisuse tõstmisesse on väga oluline ja ühiskonnana peame olema tänulikud kõigile neile inimestele, kes seda rasket tööd meie kõigi turvatunde tagamisel vabatahtlikkuse alusel teevad.
Eelarves on aga häid uudiseid mitte ainult palgaküsimustes. Nii näiteks saab siseturvalisuse infotehnoloogia valdkond 2022. aastal juurde üle nelja miljoni euro, et arendada eelkõige küberturvalisusega seotud võimelünkasid. Teame, et viimasel ajal on meil olnud mitmeid muresid, kus digipöörde alguses loodud e-riigi süsteemid hakkavad ajale jalgu jääma. Seetõttu on järgmise aasta rahasüst äärmiselt oluline ja seda esimeses järjekorras meie kõigi isikuandmete kaitsmisel.
Lisaks sooviks ära õiendada juba mõnda aega opositsiooni poolt kultiveeritud väite, et valitsus ei tegele piisavalt idapiiri välja ehitamisega. Ma mõistan, et parim kaitse on rünnak, aga otsese valeinfo levitamisega ei peaks opositsioon siiski tegelema. Kui vaadata, milline siseminister tegelikult piiriehituseks planeeritud vahendeid kärpis, siis vastuseks on eelmine siseminister Mart Helme, kes piirile minevat raha kärpis. Tänane valitsus parandab ka selle vea ja suunab idapiirile järgmisel aastal rohkem vahendeid, et töö saaks seal kiiresti edasi minna.
Veel ajal, kui mul oli au siseministrina töötada, hoidsime joont, et iga pingutus siseturvalisuse tugevdamiseks on osa meie laiapindsest riigikaitsest. Meil kellelgi ei tohi olla luksust mõelda, et iseseisvus on iseenesestmõistetav. Vastupidi - selle hoidmiseks on tänapäeva maailmas lisaks kaitseväele vaja tugevat ja pädevat politseid, piirivalvet, kaitsepolitseid ja teisi turvalisust tagavaid ametkondi koos seal töötavate oma ala proffidega. Ajad on muutunud ja enne konventsionaalset konflikti on esmaseks ohuks uut tüüpi hübriidrünnakud, mille äratundmisel ja kahjutuks tegemisel mängivad esimest viiulit eelkõige riigi sisemist rahu kaitsvad ja tagavad inimesed. Jõudu neile selles raskes töös ja loodetavasti annavad järgmise aasta positiivsed eelarveuudised neile sisemist kindlust helgema tuleviku jaoks.
Laaneots ja Laanet: Venemaa agressiivsus kasvab, Baltikumi olukord on pingeline
Arvamuslood
13. Oktoober 2021 21:30
Kalle Laanet
Järgmisel aastal tõusevad Eesti kaitsekulutused rekordilise 749.6 miljoni euroni.
Et täpsemat hinnata vene president Vladimir Putini sel aastal ette võetud agressiivseid samme meie lähinaabruses, tuleb kõigepealt mõista suurriigi majanduslikku olukorda. 2007-2008. aasta majanduskriis räsis Venemaad tõsiselt.
Kui rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi aastaraamatu "The Military Balance 2021“ järgi oli Venemaa SKT 2013. aastal veel $2,3 triljonit USD, siis 2020. aastal langes see $1,4 triljonile. Venemaa majanduslangus jätkub siiani. Võrdluseks: USA-l oli samal 2020. aastal SKT $20,8 triljonit, Hiinal 15,2 triljonit, Saksa-maal $3,31 triljonit, Kanadal $2,16 triljonit.
Kriis kestab
Maailma vallutamisse takerdunud Venemaa juhtkonnas valitseb siiani peataolek, kuidas lahendada kriis. Majanduse ja ühiskonna kaos süveneb, riigi üldine olukord halveneb aeglaselt kuid järjekindlalt. Venemaa elanike ringis käib ringi anekdoot Putini sõbra, endise presidendi Dmitri Medvedevi legendaarseks saanud vastusest rahva muredele: „Raha pole kuid te pidage vastu“. Näib, et president Putin soovib kõige rohkem, et tema autoriteet ja isiklik erinevates maailma pankades hoitav raha säiliksid, ning Venemaa jääks maailmas ka edaspidi suurvõimu staatusesse tema juhtimisel.
Seetõttu püüabki meie idanaaber siseriiklikele probleemidele lahendust leida agressiivsest välispoliitikast. Selle aasta kevadel püüdis Putin relvade tärinal taaselustada laiamõõdulist konflikti Ukrainaga. Aprillis 2021 koondas ta oma vägesid Krimmi ning Ida-Ukraina piiride lähistele. Kallaletungiks Ukrainale oli Kremli käsul pühapäevaks 25. aprill 2021 koondatud koos alaliste üksustega ligi 110 täies relvis vene sõdurit lahingutehnikaga.
Ukraina oli sunnitud suurendama oma relvajõudusid, kuid õnneks ennetasid Venemaa kallaletungi USA ja Suurbritannia. USA kaks tiibrakettidega Tomahawk (laskekaugus kuni 1600 km) relvastatud fregatti Donald Cook ja Roosevelt läbisid 20. aprillil 2021 Bosporuse väina ja alustasid Mustal merel liikumist Krimmi poolsaare suunas.
Nendele järgnesid üsna pea tiibrakette kandvad briti fregatid, kes lähenesid julgelt Krimmi poolsaarele, mis de jure ei kuulu Venemaale. Legendaarse kuulsuse sai briti fregatt Defender, kes sisenes varem Ukrainale kuulunud, nüüd Kremli poolt ühepoolselt deklareeritud territoriaalvetesse, möödudes okupeeritud Krimmi poolsaare rannikust 24 kilomeetri kaugusel reageerimata Moskva hüsteerilistele ähvardustele kasutada relvi, millede paugud jäidki brittidele kuulmata. Sõda Venemaa ja Ukraina vahel hoiti ära.
Baltikumi äralõikamine
2013. aasta septembris pidasid Venemaa ja Valgevene ühise strateegilise õppuse Zapad, mille käigus harjutati juba praktiliselt maastikul Balti riikide Euroopast äralõikamist Leedu ja Poola vahel oleva, nn Suwalki koridori sulgemise teel. Seda märkasid Balti riigid ja teatasid NATO peakorterisse. Brüsseli energiline protest nullis Kremli salakavatsused.
Septembris 2021 toimunud strateegilistel õppustel Zapad-2021 osales Vene kindralstaabi andmetel kokku ligi 200 tuhat sõjaväelast. Valgevene kindralstaabi esimese aseülema kindral Viktor Gulevitši sõnul harjutas Valgevene territooriumil ligi 12 800 sõjaväelast, s.h. 2500 vene sõdurit ja 50 võitlejat Kasahstanist.
Pressiga suheldes ei maininud Gulevitš aga, et Valgevenes harjutasid ka vene eliitväekoondise, 1. Kaardiväe tankiarmeesse kuuluva 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviisi üksused. Neid mainiti vene pressis möödaminnes alles pärast õppuste lõppu. Selgituseks lugejale - tankiarmee oma enam kui 600 tanki ja tankidiviis oma 320 tankiga on disainitud vaenlase ründamiseks operatiivtasandil, manööverdamiseks, suuremastaabilisteks läbimurreteks sügaval vastaspoole tagalas, jõudes sageli sadade kilomeetrite kaugusele rinde eesliinist.
Venemaa sõjalisele tegevusele lisaks järgnes suve alguses lahti rullunud hübriidrünnak Valgevene poolt Euroopa Liidu idapiiri vastu, mis teeb meile ja teistele Balti riikidele suurt muret. Kokkuvõtlikult öeldes võib Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekuolukorda pidada pingeliseks.
Vajame rohkemat
Need Venemaa selgelt provokatiivsed sammud nõuavad Eestilt rohkemat, kui lihtsalt tähelepanu. Oleme NATO liikmesriik allianssi piiril. Me peame näitama ennast riigina, kes ei võta oma vabadust iseenesestmõistetavalt teiste arvelt, kes on valmis end vajadusel kaitsma kõikide olemasolevate vahenditega ning liitlaste abil ja panustab oluliselt oma riigikaitsesse. Selline tegevus on reaalsuses kõige tõhusam heidutus meie ettearvamatule idanaabrile.
Järgmisel aastal kasvab Eesti kaitse-eelarve rekordilise 749,6 mln euroni. Hüppeline kaitse-eelarve kasv tuleb peamiselt kaitseotstarbeliste investeeringute tõusust – järgmisel aastal tõusevad Kaitseministeeriumi valitsemisala investeeringud 167 mln ehk 147% võrra. Võimekuse kasvatamine Eesti riigikaitses ning lisaraha investeerimiseks annab reaalse võimaluse arendada, mitte vaid hoida iseseisvat kaitsevõimet.
Näiteks sõlmisime mõned nädalad tagasi lepingu laevatõrje raketisüsteemide ja meremiinide soetamiseks. Eesti kui mereriik ja mererahvas saab seeläbi panna suuremat rõhku oma territoriaalvete ja saarte kaitsmisele. Oluline samm rannikukaitses on tehtud, kuid laevastiku kaitsevõimekuse suurendamine ootab veel ees, ehkki merel oleme tõesti teinud suure hüppe edasi.
Järgmise aasta rekordiline eelarve annab meile ka võimaluse vaadata üle teised pikalt veninud võimearendused, motiveerida palkade tõstmisega kaitseväelasi ja kaitseliitlasi ning kindlustada suhteid liitlastega. Teame ka, et kaitseväe brigaadid pole üksnes paberil, vaid koosnevad reaalsetest väljaõpetatud meestest ja naistest, relvastusest ja tehnikast.
Kuid endiselt on meie riigikaitses lünkasid ning seetõttu peame näiteks alustama keskmaa õhukaitsesüsteemi loomist. Ämaris on küll alaliselt Balti õhuruumi turvavad liitlaste hävitajad kuid ainult neist riigi õhuruumi kaitseks ei piisa.
Vastase lennuväe õhumanöövrite piiramisvõimekus keskmaa õhutõrje süsteemiga koos reaalse eelhoiatusega toetab kriisiolukorras liitlasvägede kiiret ja turvalist saabumist Eestisse. Just olukorrateadlikkus ning luureinfo on tänases maailmas kõige hinnatumad relvad.
Suurte sõjaliste kaitseoperatsioonide puhul peame varakult omama vajalikku eelinfot, aga ka suunama rohkem ressursi üha enam levinud hübriid- ja küberrünnakute ennetamisse. Teadmine ohtudest mis võivad meid oodata ees ning enesekindlus, et meile tullakse appi, tagavadki meie väikese kuid kaitstud riigi julgeoleku.
Kaja Kallas: Koroonaviiruse leviku olukorrast ja võimalikest lahendustest
Blogid
13. Oktoober 2021 12:53
Kaja Kallas
Head eestimaalased,
Koroonaviiruse levik kasvab kiiresti iga nädalaga. Jagan teiega, millise olukorra ees oleme ning milliste võimalike lahendustega valitsuses silmitsi seisame.
Selle nädala alguse seisuga:
➡️ positiivse testitulemuse on nädalas keskmiselt saanud 999,6 inimest päevas. Seitsme päeva keskmine nakatunute arv 1000 tähendab punast ehk kõige kõrgemat riskitaset.
➡️ sümptomaatilise koroonaviiruse tõttu haiglaravil 252 inimest, kokku haiglas 316 koroonaviirusega nakatunut. Haiglajuhid on kinnitanud, et intensiivraviosakondades on pea eranditult vaktsineerimata patsiendid. Haiglakohtade täitumise tõttu peavad haiglad üha enam piirama plaanilist ravi, et tagada vabu intensiivravikohti ning olema valmis ka kõige raskematele haigetele abi pakkumiseks.
➡️ nakatumiskordaja R on praegu 1,2. See tähendab, et oktoobri lõpus on meil kahjuks oodata 1800 ja 1900 nakatunuga päevi; haiglates saab siis aga prognoosi kohaselt olema juba 450 eestimaalast. Kui olukord veelgi halveneb, on haiglad sunnitud täiendavalt ravi piirama – näiteks kui ortopeediaosakond on tehtud pooleldi COVID-osakonnaks ja voodikohti on tavapärasest vähem, kuid tuleb inimene, kes vajab puusaoperatsiooni, siis ei pruugi saada seda teha, sest voodikohad ja meditsiinitöötajad on juba suunatud covid-patsiente ravima.
Arve on veel palju, aga kõige olulisem on teada järgmist. Vähemalt ühe kaitsva doosiga on vaktsineeritud ligi 70% Eestimaa täisealistest elanikest (täpsemalt 67,71% täiskasvanutest ja kokku üle 767 000 Eesti inimese), neist enamik on täielikult vaktsineeritud. Kuid nendest Eesti inimestest, kes jõuavad raske covidiga haiglasse, on üle 70% vaktsineerimata, ja nendest, kes sel sügisel koroonaviirusesse nakatununa surid, on esialgsetel andmetel vähemalt üle 80% olnud vaktsineerimata.
Nakkuse leviku piiramiseks ning iseenda ja oma lähedaste tervise kaitseks on kõige kindlam ja ohutum lahendus vaktsineerimine. Valitsusega arutame võimalusi, kuidas elanikkonna ning eriti riskirühmade vaktsineeritust tõsta. Tänuväärsed on erinevad positiivse motiveerimise lahendused – näiteks toetame neid hooldekodusid, kus hooldajate ja patsientide seas on saavutatud 90-protsendiline vaktsineeritus. Peame veel kaaluma kõike – ka näiteks riskirühma esindajate motivatsiooni tõstmist rahalise boonuse või mõne muu hüve näol. Pandeemial on olnud meie tervishoiule väga suur rahaline mõju: tänavu kaheksa kuuga on COVID-19 haiglaravile kulunud 32,9 miljonit eurot, sellest 31,9 miljonit vaktsineerimata inimestele. Seega tuleb rahaliste boonuste jagamist vaadelda ka laiemas kontekstis.
Selleks, et piirata nakkuse levikut, säästa vaktsineerimata inimesi ja sellega kaitsta haiglate ravivõimekust, peame kaaluma uute piirangute kehtestamist nendele inimestele, kes pole end veel vaktsineerinud. Kui üle 70 protsendi inimestest, kes COVIDisse raskelt haigestuvad, ja üle 80 protsendi inimestest, kes COVIDisse nakatununa surevad, on vaktsineerimata, siis tuleb keskenduda neile. Peame seisma selle eest, et vaktsineerimata inimesed haigust ei saaks – see on nende endi kaitseks ning ka kogu ühiskonna kaitseks, et meie meditsiinisüsteem kokku ei kukuks, lapsed saaksid koolis käia ning majandus toimida. Ka need arutelud on valitsusel algamas. Variante on ka siin erinevaid, näiteks et COVID-tõend kehtiks ainult vaktsineeritutele ja läbipõdenutele, aga mitte enam testitulemuse põhjal.
Haiglate ülekoormamise vältimiseks ja plaanilise ravi lahti hoidmiseks on mulle tutvustatud erinevaid ettepanekuid. Näiteks ka selliseid, kus riik nõuaks vaktsineerimata inimestelt COVID-19 ravikulud tagasi või et vaktsineerimata inimesed liiguksid plaanilise ravijärjekorra lõppu. Rõhutan, et need näited on teoreetilised ning valitsus ei pea selliseid samme realistlikuks. Eesti ravisüsteem on solidaarne – igaühel on õigus saada ravi. Küll aga näitab olukorra tõsidust see, et sellised ideed üldse esile kerkivad. Iga COVID-19 haige inimese haiglakoht tuleb nende inimeste arvelt, kes on ammu oodanud näiteks mõnd vajalikku protseduuri.
Minu seisukohad on järgmised:
➡️Tahan, et meie ühiskonnaelu jääks avatuks. Tahan, et lapsed saaksid edasi koolis käia ning meie majandus ja kultuurielu toimiks. Ja pean väga oluliseks, et meie haiglad saaksid pakkuda nii korralist kui ka erakorralist abi kõigile, kes seda abi vajavad.
➡️Toetan, et politsei kontrolliks senisest tõhusamalt covid-tõendite esitamise ja maskikandmise kohustusest kinnipidamist.
➡️Pean möödapääsmatuks, et kogu elanikkonna ning eriti riskirühmade vaktsineeritus kiiresti tõuseks ning selleks on vajalikud valitsuse tasandil uued ja mastaapsed meetmed.
➡️ Vaktsineerimata ehk kõrge haiglasse sattumisse riskiga inimeste võimalusi tuleb ajutiselt täiendavalt piirata meelelahutuses ja vaba aja veetmisel.
Näeme teiste riikide kogemusest, et kontrollimeetmed ei ole igavesed ning kui vaktsineeritus kasvab ja haigus ühel hetkel taandub, saame nendest järk-järgult loobuda. Eesti praegune vaktsineerituse tase seda aga veel ei võimalda.
Praegu peame keskenduma sellele, et kaitsta ülekoormuse eest meie haiglaid ja sellega ka meie inimesi.
Vaktsiine jagub kõigile soovijatele. Kui Sa veel pole seda teinud, palun mine esimesel võimalusel vaktsineerima. Sellega kaitsed ennast ja kõiki inimesi enda ümber – nii lähedasi kui ka neid, keda Sa ei tunne. Ja kui Sind on seni hoidnud tagasi mõni mure või hirm, palun:
➡️räägi sellest oma perearstiga,
➡️helista perearsti nõuandeliinile 1220,
➡️helista riigiinfo telefonile 1447
➡️või pöördu nõustamispunkti.
Koroonaviiruse levik on ulatuslik ja riskitase kõrge, seega on praegu oluline, et inimesed peaksid hoolikalt kinni kehtivatest kontrollimeetmetest: kontrollitud tegevustes saab osaleda vaid COVID-tõendiga ning nendes avalikes siseruumides (nagu poed või teeninduskohad), kus tõendit ei küsita, tuleb kanda maski.
Aitäh kõigile inimestele, asutustele ja ettevõtetele, kes kehtestatud reegleid hoolsalt järgivad!
The post Koroonaviiruse leviku olukorrast ja võimalikest lahendustest appeared first on Kaja Kallas.
Yoko Alender: Miks on minu unistuste linn “pehme linn”?
Blogid
11. Oktoober 2021 10:54
Yoko Alender
Linnaplaneerimisest, mis loob heaolu. Toetudes Šoti arhitekti David Simi peatselt eesti keeles ilmuvale raamatule “Pehme linn”.
The post Miks on minu unistuste linn “pehme linn”? appeared first on Yoko Alender.
Margit Sutrop: eesti õppekeele suunas
Arvamuslood
11. Oktoober 2021 09:45
Margit Sutrop
Möödunud kuul toimus riigikogus eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatusel arutelu eesti keele õpetamise kui riiklikult olulise tähtsusega küsimuse üle. Ettekannetega esinesid TLÜ dotsent Tiiu Kuurme, TÜ professor Birute Klaas-Lang ja riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin. Järgnes äge arutelu, millest joonistus välja, et eestikeelsele haridusele ülemineku suhtes on parlamendierakondadel erinevad hirmud.
Ühed muretsevad, et eestikeelne haridus juurdub liiga aeglaselt. Teised kardavad, et eestikeelses koolis ei suuda vene emakeelega lapsed sammu pidada ja saavad halvema hariduse ning kaotavad oma kultuurilise identiteedi. Lahendusena nähakse vähemalt esialgu vene koolide säilitamist. Kolmandad aga kardavad, et vene ja eesti emakeelega laste samas haridusasutuses õppimine halvendab eesti laste haridust ja rikub nende emakeele ning vähendab eesti kultuurilist pädevust. Nende meelest oleks mõistlik hoida eesti ja vene lapsed eri koolides. Neljandatele ei meeldi, et suund pole võetud koosõppivale koolile, kus eesti ja muu emakeelega lapsed õpiksid võrdselt nii eesti kui vene keelt, pidades seda heaks võimaluseks kaksikidentiteedi omandamiseks.
2 MÕTET Koolijuhtide riiklik atesteerimine võiks aidata kaasa sellele, et kõikides koolides järgitaks keelenõudeid ja samu tegevuspõhimõtteid. Eesti õppekeelega koolides, kus on palju eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, peab õpetajate palk olema vähemalt poole kõrgem.
Usun, et kui tahame eestikeelse haridusega edasi liikuda, vajame ühelt poolt julgust ja põhimõttekindlust, teisalt aga võimet kuulata ja mõista üleminekuga kaasnevaid hirme. Julgust ja põhimõttekindlust on vaja selleks, et järgida põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riik tagab eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimise läbi aegade, samas võimaldades igaühel säilitada oma kultuurilise enesemääratluse. Eesti keele kui riigikeele omandamine on kõigi siin elavate inimeste huvides. Eestikeelne haridus pole aga ainult vahend eesti keele ja kultuuripädevuse omandamiseks, vaid ka ühtse riigiidentiteedi arendamiseks. Lõpuks on see meie julgeoleku küsimus. Siin tuleb murda mõnes Eesti piirkonnas valitsev koolipidaja vastuseis.
Riigigümnaasiumide loomine annab hea võimaluse võtta eestikeelse hariduse korraldamine enda kätte. Narvas planeeritav hariduslinnak on väga oluline samm eestikeelse hariduse koondamiseks. Teine oluline projekt on Lasnamäe riigigümnaasium, mis tuleks ehitada hulga varem kui praegu planeeritud 2027. Kohati võib olla vajalik ka põhikoolide riigistamine.
Teame aga, et lõpuks sõltub kõik koolijuhist, kes võtab tööle õpetajad ning annab tooni kooli keelsuse ja meelsuse kujunemisel. Koolijuhtide riiklik atesteerimine võiks aidata kaasa sellele, et kõikides koolides järgitaks keelenõudeid ja samu tegevuspõhimõtteid.
Ka peaksime määratlema seaduse tasemel, kui palju aineid õpetatakse põhikoolis eesti keeles. Praegu on põhikooli õppekeel kohaliku omavalitsuse valida. Põhikooliõpilasi, kelle õppekeel on vene keel, on 16 protsenti. Kui vene emakeelega lapse haridus piirdub põhikooliga, siis ta tihtipeale ei omandagi eesti keele oskust.
Professor Birute Klaas-Langi sõnul on Läti olnud edukam riigikeele õpetamisel, kuna kehtestas ka venekeelses põhikoolis nõude õpetada teatud hulk aineid riigikeeles (7.–9. klassini on 80 protsenti õppekavast läti keeles, gümnaasiumis täielikult). Meie otsustasime 2007. aastal piirduda vaid gümnaasiumidega, kus 60 protsenti õppemahust peab olema eesti keeles. Venekeelsetes põhikoolides õpetatakse küll eesti keelt, aga pole sundust aineid eesti keeles õpetada. Tulemuseks on, et nende põhikoolilõpetajate osakaal, kes valdavad eesti keelt vähemalt B1-tasemel, on vaid 70 protsenti. Kuna põhikoolis pole eesti keelt piisavalt õpitud, jõuab vaid 60 protsenti muu emakeelega õpilastest gümnaasiumi lõpuks B2-tasemele. Nii pole imestada, et kõrgkooli jõuab venekeelsete põhikoolide lõpetajatest 10 protsenti vähem noori kui eestikeelsetest. Samuti on venekeelsete põhikoolide lõpetajatel raskusi ka kutsekoolides edasiõppimisega.
Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla.
Seega peaksime alustama 2007. aastal tehtud otsuste parandamisest ning palju otsustavamalt määratlema eestikeelse õppe osakaalu eri haridustasemetel. Samas eeldab eestikeelsele haridusele rahumeelne üleminek empaatilist kuulamist ja süsteemset tegelemist inimeste hirmudega, sest eks ole ju erakondade seisukohtade taga nende toetajate vaated.
Esiteks, kui argument on, et eestikeelses koolis saavad vene emakeelega lapsed halvema hariduse, siis selle ümberlükkamiseks on meil olemas faktid – rahvusvaheline PISA uuring näitab, et vene õppekeelega koolide õpilased on eesti õppekeelega koolide õppijatest 1–1,5 aastat maas. See on paljude tegurite koosmõju: koolijuhtimine, õpetajate ettevalmistus, õppematerjalid, koolikultuur ja kodune hoiak. Seega on eestikeelses koolis õppimine vene emakeelega laste huvides.
Selleks, et vene emakeelega lapsed eesti koolis hakkama saaksid, oleks vaja pakkuda neile täiendavat tuge. Professor Birute Klaas-Lang ütles, et iga õpetaja on ka keeleõpetaja. Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla. Samuti tuleks selle õpetamist riiklikult rahastada ka õpetajate täiendõppes. Et iga õpetaja ei peaks jalgratast leiutama, on vaja kõrgkoolide ja kirjastuste koostöös õppevara, mis võimaldab erinevate ainete õpetajatel lõimida keele- ja aineõpet. Eriti on vaja õpikuid ja juhendmaterjale ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamiseks.
Kõige parem oleks muidugi, kui muu emakeelega lapsed omandaksid eesti keele juba lasteaias. On ju üldteada, et võõrkeel omandatakse kõige paremini varases eas, seega peaks ka eesti keele õpe algama lasteaiast. Koalitsioonileppes ongi kokku lepitud, et põhirõhk pannakse eesti keele õppele alushariduses. Kuidas seda teostama hakatakse, saame teada novembriks haridus- ja teadusministeeriumis valmivast tegevuskavast. Tartu Ülikool on riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonile teinud ettepaneku kehtestada riiklikult rahastatud ja kohustuslik eestikeelne eelkool (lasteaia viimane aasta) kõigile lastele, sõltumata kodukeelest.
Teisalt kardetakse, et eesti laste haridus ja keeleline areng kannatavad, kui muukeelseid lapsi on koolis liiga palju. Usun, et hirmud kaovad, kui eesti keele staatus on koolis kindel ja seda õpetatakse heal tasemel. Eestikeelses koolis peaks eesti lastel olema eesti keele süvaõpe, samas kui vene emakeelega lastel peaks olema võimalik õppida eesti keelt teise keelena ja oma emakeelt süvendatult, mitte koos eestlastega, kellele vene keel on võõrkeel. See eeldab muudatusi õppekavas.
Kõige keerulisem olukord on Ida-Virumaal, kus eesti keele kõnelejad on vähemuses. Eesti õppekeelega koolides, kus on palju eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, peab õpetajate palk olema vähemalt poole kõrgem. Seal tuleks nii lasteaias kui koolis pakkuda rohkem võimalusi keelekümbluseks ja toetada eestikeelset huviharidust. Unustada ei tohi, et seal vajavad täiendavat tuge ka eesti kodukeelega lapsed.
Kõige tõsisem probleem on muidugi see, kust saada häid õpetajaid, kes on valmis eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi õpetama. Ilmselt on vaja luua atraktiivsemaid motivatsioonipakette nii eesti keele teise keelena õpetajatele kui ka aineõpetajatele, kes tegelevad lõimitud aine- ja keeleõppega.
Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises.
Senisest rohkem tuleks tegelda muukeelsete lapsevanematega. Venekeelsed pered kardavad, et nad ei oska last abistada, kui ta õpib eestikeelses koolis, või et laps jääb neile kaugeks. Selle vastu aitab see, et koos lastega peavad õppima ka vanemad. Suurbritannia kogemus migratsioonitaustaga perede puhul on, et nad korraldavad vanematele toetavaid üritusi, kus algkoolilaste vanematele õpetatakse nii keelt kui ka antakse juhiseid, kuidas oma lapsi toetada, nt matemaatika või mõne muu aine õpetamisel. Meil võiks olla abi sellest, kui koolid ja eesti keele majad toetaksid laste ja lapsevanemate ühist õppimist.
Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises. Teisalt nuriseti, et eestikeelsele haridusele üleminekut plaanitakse teostada alles aastaks 2035.
Tõsi, kui oleksime kohe taasiseseisvumise järel olnud otsustavamad, ei oleks meil praegu ilmselt olukorda, kus nii paljud lapsed lõpetavad kooli ebapiisava eesti keele oskusega. Võime küll mõelda, et miks me ei julgenud varem otsustada eestikeelsele koolile üleminekut. Aga tegelikult me ei tea, mis tagajärjed sellel sammul oleks võinud olla. Võibolla oleks eestikeelsele haridusele ülemineku otsus kutsunud esile tormilisema pronksiöö, kui me pronkssõduri teisaldamisel nägime, või koguni seadnud ohtu Eesti iseseisvuse. Ettevaatus on tarkuse ema, ütleb tuntud vanasõna.
Leian, et pole mõtet teha etteheiteid selle pärast, mis on jäänud tegemata. Paneme parem pead kokku ja mõtleme, kuidas võimalikult ruttu jõuda kokku lepitud eesmärgini.