Vilja Toomast: riik toetab kriisis inimeste füüsilist ja vaimset tervist
Arvamuslood
30. November 2021 10:45
Vilja Toomast
Iga kriis mõjutab meid rängalt. Nii ka koroonaviiruse ulatuslikust levikust põhjustatud tervisekriis, millel on nii nähtavad kui nähtamatud ohvrid. Seetõttu on mul heameel tõdeda, et tuleva aasta riigieelarves on üheks oluliseks sihiks seatud inimeste vaimse ja füüsilise tervise hoidmine ja parandamine. Need on valdkonnad, mis on mulle alati südamelähedased olnud.
Tervisekriisis on niinimetatud eesliinil meie meditsiinitöötajad. Iga päev teevad nad suuri jõupingutusi, et inimesi, võibolla koguni meie lähedasi või meid endid ravida ja aidata. Sageli tehes seda enda unetundide ja vabade päevade arvelt. Sestap on ülimalt oluline, et meditsiinitöötajad tunneksid sel raskel ajal ülejäänud ühiskonna tuge. Üks viis seda näidata on tagada meie kõigi ühisest maksurahast nende väärikas sissetulek. Kui riigikogu tuleva aasta riigieelarve heaks kiidab, tõuseb arstide ja õdede miinimumtunnitasu üle 7 protsendi.
Kuigi meditsiini ei minda õppima raha pärast, loodan siiski, et tuleval aastal eesootav palgatõus aitab nende inimeste motivatsiooni hoida. Teisalt on aga selge, et lõpmatuseni ei ole säärase koormuse all töötamine võimalik, ka missioonitundest mitte. On ju meditsiinitöötajadki ennekõike inimesed ja on loomulik, et nemadki väsivad. Meditsiinisüsteemi koormuse vähendamiseks on tegelikult ju lahendus olemas – vaktsineerimine. Järgmise aasta riigieelarves plaanitakse eraldada 16,1 miljonit eurot tõhusama vaktsineerimise korraldamiseks. Arstide ja õdede töökoormuse vähendamise kõrval hoiab vaktsineerimine ka meie endi ja meie lähedaste tervist ning ühiskonna avatuna. Need, kes veel ei ole end vaktsineerinud, tehke seda palun kindlasti.
Lisaks meditsiinisüsteemi koormamisele on koroonakriis ja selle järelmid tõstnud inimeste stressitaset ja mõjunud laastavalt meie vaimsele tervisele. Nii on koroona epideemia välja toonud ja võimendanud vaimse tervise teemad ning tõstnud need senisest kõrgema tähelepanu alla. Järjest levinumad vaimse tervise probleemid survestavad nii meditsiinisüsteemi, aga ka kogu ühiskonda. Survestavad otseselt riigi majandust ja ettevõtlust läbi inimeste langenud töövõime.
Vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks rahastatakse 2022. aasta riigieelarvega psühholoogide kutseaastat ja vaimse tervise teenuste arendamist nii kogukonna tasandil kui ka eriarstiabis. Samuti toetatakse tõenduspõhiste ennetustegevuste arendamist. Nendeks tegevusteks on täiendavalt järgmise aasta riigieelarves planeeritud 3 miljonit eurot. Lisaks suunatakse psühhiaatrilise sundraviteenuse tugevdamiseks ning alkoholi ennetustegevuse ja ravi jätkamiseks 3,1 miljonit eurot.
Vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamiseks kogukonna tasandil ja esmaste vaimse tervise alaste konsultatsioonide pakkumiseks on plaanis jätkata toetuste maksmist kohalikele omavalitsustele. Spetsialistide nappuse leevendamiseks rahastatakse kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate ehk kogukonnapsühholoogide kutseaastat. Eraldatava rahaga kavatsetakse tasuda nii tulevaste psühholoogide ja nõustajate endi kui ka nende juhendajate töö eest praktikaaastal. Niisamuti jätkatakse üleriigilise vaimse tervise abiliini ja veebinõustamise tegevust. Jätkub ka hingehoiu teenuse osutamine hoolekandeasutustes ja laste vaimse tervise keskustes pakutavate teenuste kvaliteedi arendamine.
Siim Kallas: kodanike rohepööre. Igasugused subsiidiumid, kunstlikult alandatud hinnad, tasuta tooted ja teenused töötavad rohepöörde vastu
Arvamuslood
29. November 2021 10:30
Siim Kallas
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma.
Rohepöörde kava on väga suur asi. See on suurte ja keeruliste reformikavade kogum. Esialgu põhiliselt kavade, mis peavad muutuma seadusteks.
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma.
Rohepöörde kava on väga suur asi. See on suurte ja keeruliste reformikavade kogum. Esialgu põhiliselt kavade, mis peavad muutuma seadusteks.
Reformikavade puhul peab olema selge, mis on oodatud ja kavandatud tulemus ajas ja ruumis. Mis on rohepöörde kavandatav tulemus Mauritiuse saarel ja minu kodaaias? Mis on tulemus aastal 2050 ja 2100, aga mis on tulemused ja tagajärjed täna ja homme?
25 aastat tagasi panin oma koduukse ees suusad alla ja läksin metsa suusatama. Täna on talvel suusatamise võimalused juhuslikud, kui just ei raja kodu juurde kunstlumega rada. Mis pole väga reaalne.
Viimaste aastate kuumade suvede kiuste olime abikaasaga seda meelt, et eestlane kannatab mõne kuuma ilma välja ilma konditsioneerita. Sel suvel andsime alla ja muretsesime konditsioneeri, teades väga hästi, et konditsioneer võtab palju rohkem energiat kui kütmine. Kuumus on nähtavasti tulnud, et jääda.
Vaja on taimi kasta, aga veepuudus kummitab.
Viimasel kahel aastal ründavad meie aeda lõunast sisse rännanud hiidnälkjad, keda tuleb kokku korjata ja hävitada iga päev. Nad on tulnud, et jääda.
Kui palju ja mitme aasta jooksul tõuseb merevesi?
Mul on täna neli lapselast. Suure tõenäosusega on nad elus veel aastal 2100. Missugune on nende elukeskkond siis?
Võime öelda, et kliima soojenemine on nähtav ja tajutav. Selles pole kahtlust. Ja ka selles pole kahtlust, et kliima soojenemine kujutab endast meie tavapärasele elule ja keskkonnale suurt ohtu. Kui plaažil päevitamine välja arvata.
Küsimus on – mida teha?
Vastust otsime rohepöördest.
Rohepööre peab olema kodanike rohepööre, inimeste rohepööre, mitte valitsuste ega ka Euroopa Komisjoni rohepööre. Rohepöörde elluviimisele teevad kahju agressiivsed ja väga häälekad huvigrupid – olgu need kliimamuutuste eitajad või hoopis äärmuslikud keskkonnaühendused –, kes ei tunnista mingeid muid vaateid, ei tunnista enamust ja on valmis koguni vägivallaks.
Rohepööre ei tohi olla ka mitte mingite huvigruppide plaan endale soodsate toetuste kaudu täiendavate kasumite kindlustamiseks.
Mida see kõik tähendab? See tähendab, et seda pööret ei juhi mingi uus plaanikomitee käskude ja keeldudega, vaid ühiskond ja majandus on korraldatud niiviisi, et iseregulatsiooni abil saavutatakse rohepöörde eesmärgid. See tagab mitte ainult kliimakatastroofi vältimise, vaid ka selle, et ka 80 aasta pärast elavad inimesed paremini ja nii majanduslik kui ka sotsiaalne ja keskkondlik heaolu kasvab.
Majanduslikult on rohepöörde elluviimiseks vaja kolme sammast – investeeringuid, õiglast hinnakujundust tavapäraseks toimimiseks ja sotsiaalpoliitikat, et muutustega kohaneda ja võimalike kriiside tagajärgedest üle saada.
Investeeringuteks on meil täna märkimisväärsed rahalised ressursid. Euroopa Liidu poolt antud raha taastekava jaoks on tohutu summa. Meie risk on selle raiskamine, ebaotstarbekas kasutamine.
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma. Meie rahalised vajadused tuleb kas lähemas või kaugemas tulevikus katta meie oma võimalustega, maksta ise kinni võimalikult palju hüvesid ja korjata tasakaalustamiseks piisavalt makse.
Euroopa siseturu õiglase toimimise tagamiseks on välja töötatud detailsed ja mahukad konkurentsireeglid, millest kinni pidamist järgitakse karmilt. Konkurentsireeglite üks tähtis osa on riigiabi reeglid. Riigiabi on lubatud struktuurseteks ümberkorraldusteks ja strateegilisteks investeeringuteks, mitte ülalpidamiskulude katmiseks.
Seoses rohepöörde plaaniga on riigiabi kasutamise võimalusi oluliselt suurendatud. Meie risk on see, et me näeme teravalt tänase pärastlõuna vajadusi, aga mitte homse ega ülehomse vajadusi. Meil on riigiabi raiskamise ja vale kasutamise kogemus olemas. Katsume seda meeles pidada ja vigu vältida.
Omal ajal oli Eesti rahanduse üheks põhiliseks juhtmõtteks luua võimalikult soodne keskkond ettevõtlusele, selleks et võimalikult kiiresti luua majanduslik heaolu, mis ei jää maha Euroopa riikidest. Selleks oli vaja investeerida tootmisvõimsuse kasvu.
Täna peame vaatama riigi rahandusele otsa, et küsida, kuidas meie praegu kehtiv süsteem vastab uutele väljakutsetele – rohepöördele ja sellega seotud tehnoloogilise ja sotsiaalse pöörde vajadustele.
Vajalik on omavalitsuste kaasamine tuleviku investeeringutesse. Suur tuulepark või mõni muu tulevikuinvesteering näib midagi võõrast ja tülikat, millele kohalikud elanikud (muuseas – valijad) vaatavad kahtluse ja umbusuga. Omavalitsusi kaasamata jäämegi võitlema kuulsa nähtusega – „Mitte minu tagaaias“; ingliskeelse tuntud lühendiga NIMBY.
Hiljuti kaasati põhiliselt taastuvenergiale suunatud ettevõtte Enefit Green kapitali laiendamisse suur arv kodanikke. See on väga positiivne sündmus. Inimesed vaatavad tulevikku, milles taastuvenergia tootmine on üks võtmeküsimus.
Omavalitsused ja kogukonnad on vaja kaasata tuleviku projektidesse kui osanikud. Omavalitsused (või organiseerunud kogukonnad) võiksid saada vähemalt veerandi suuruse osaluse uues projektis. See eeldab muidugi rahandusliku poole kokku leppimist. Mis on investeerija panus, omavalitsuse ja riigi panus, ja millised on kõikide osapoolte kohustused ja vastutus. Nii peaks kujunema õiglase tulude ja kulude, hüvede ja kohustuste jagamise mehhanism.
Omavalitsuste kaasamine on ka rohepöörde jaoks vajaliku sotsiaalpoliitika tähtis osa. Just omavalitsused puutuvad kõige otsesemalt kokku inimestega ja nende muredega, antud juhul ka rohepöördest tekitatud raskustega. Tõsi on, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja sotsiaalpoliitikat, mis muudaks muutused tarbimises ja tootmises vastuvõetavaks. Selleks on vaja mõistlikku toetuste süsteemi. Aga see peab olema suunatud inimesele, mitte tootele ega teenusele.
Muidugi ei saa sotsiaalprobleemide lahendamist ainult omavalitsustele jätta. Riiklikul hariduspoliitikal on tähtis roll noore põlvkonna suhtumiste ja käitumismudelite kujundamisel. Rohepööre nõuab ka kõikide meie haritust, meie arusaamist loodusnähtustest ja -protsessidest.
Looduslikke ressursse on vaja kokku hoida. On vaja kokku hoida vett, metsa, maavarasid, energiat. On vaja kokku hoida täna ja 30 ning 80 aasta pärast. Seda ei saa teha käsumajanduse võtetega, käskude ja keeldudega. Pika plaani jaoks on vaja majanduslikku mehhanismi. Ja selle põhiliseks elemendiks on õiglane ja õige hinnakujundus.
Igasugused subsiidiumid, kunstlikult alandatud hinnad, tasuta tooted ja teenused töötavad rohepöörde vastu. Ressursside suur raiskamine on tasuta ühiskondlik transport.
Tervitan pakendite maksustamise otsust. Vaieldamatult on see samm ressursside säästliku kasutamise suunas.
Juba aastal 1513 kirjutas Niccolo Macchiavelli, et valitseja peab olema kitsi. Kui valitseja teeb kingitusi, teeb ta head vähestele ja halba paljudele.
Taastuvenergia võimsused on mõeldud elektri tootmiseks. Pärast sellesuunaliste investeeringute rakendumist tuleb see elekter kinni maksta tarbijatel. Me tahame energiat kokku hoida. Seetõttu pole loogiline riigieelarve teiste tulude ja kulude arvel soodustada elektritarbimist. Taastuvenergia toetused (100 miljonit aastas kellegi lisakasumit) peavad jääma minevikku.
Elektri ja vedelkütuste hindade subsideerimine, käibemaksu ja aktsiiside alandamine töötab energia kokkuhoiu vastu. See on lühinägelik ja kahjulik poliitika. Kütuse ja energia hindade muutumisega kaasnevad raskused tuleb tasandada riiklike ja kohalike sotsiaaltoetuste süsteemi abil. Ei saa olla nii, et valitsuse poolt subsideeritud hindade kaudu võidavad ka jõukamad inimesed, kellel seda üldse vaja pole.
Subsideerimine on pöördvõrdeline kokkuhoiuga.
Teemasid, mis on seotud rohepöördega, on palju. Peame kõiki neid käsitlema mõistusega, ilma hüsteeriata, ilma kiirustamiseta. Siis saavad võimalikud muutused meie elus kodanikele omaseks.
Siim Kallas: Hiina – nii kauge ja nii lähedane
Arvamuslood
26. November 2021 13:30
Siim Kallas
iina Rahvavabariigi tõus üheks maailmapoliitika juhtriigiks on olnud kiire, võiks isegi öelda, kaunis äkiline. Sellel teemal on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid.
Eesti on Hiinast kaugel. Hiina president Jiang Zemin külastas Eestit 2002. aastal. Toimus kohtumine ka tolleaegse peaministriga. Hiina president alustas vestlust nii: «Me oleme kaks väga sarnast riiki. Meil on üks ja sama suur ja problemaatiline naaber!» Kohtumine oli heatujuline ja probleemivaba. See oli siis.
Täna mõjutab Hiina ka meid. Suhted Hiina ja Venemaaga, vastasseis USAga, Hiina mõju maailmakaubandusele, Hiina tegutsemine Euroopa Liidus – see on nüüd.
Mind innustas seda lugu kirjutama üks hiljaaegu leotud mahukas kirjutis Hiina poliitika motiividest. Euroopa Liidu sisemiste probleemide mõistmiseks on vaja mõista liikmesriikide poliitika tausta, eelkõige ajaloolist tausta. Sama lugu on Hiinaga.
Tuuakse välja viis põhimõttelist Hiina poliitikat kujundavat tegurit.
Esiteks, Konfutsiuse filosoofia. Selle mõttevaramu on rikkalik, sealhulgas moraali ja eetika valdkonnas. Poliitika aluseks on lojaalsus hierarhiale, nii perekondlikule kui ka ühiskondlikule. Tingimusel, et hierarhia eesotsas on moraalne juht. Taiplik lugeja märkab hierarhiale lojaalsuse põhimõtte erakordset sobivust kommunistliku partei võimumudeliga.
Teiseks, sajand alandusi. Hiinat on nöökinud britid, jaapanlased ja venelased. Suurriigid – Inglismaa, Venemaa, Jaapan – tegid Hiinas, mida tahtsid. Võeti ära Mandžuuria, Amuuri ümbruse alad, Hongkong. See ei tohi korduda.
Kolmandaks, marksism-leninism. Hiinlased ei ole loobunud sellest kontseptsioonist, kuigi praktikas ei ole just märgata väga hoolsat marksismi dogmadest kinnipidamist. Pigem on põhjus selles, et see on ideoloogia, mis vaimselt vastandub läänemaailmale, on alternatiiv, millele kasvõi sõnades võib toetuda.
Taiwan näitab, et ka hiinlased võivad hästi elada Hiina Rahvavabariigile alternatiivse ühiskonnakorralduse all.
Neljandaks, unustatud liitlane. Hiina leiab, et Teises maailmasõjas andis Hiina suure panuse liitlaste võitu, eelkõige Jaapani üle, aga lääne suurriigid ei tunnista Hiinat kui võrdset võitjariiki.
Ja viiendaks Taiwan. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et Taiwan on vaid üks saar, mis peaks automaatselt olema Hiina territooriumi osa. Hoopis olulisem on, et see on hiinlaste riik, kus on hoopis teistsugune ühiskondlik korraldus – kodanlik demokraatia, läänelik ühiskond. Taiwan näitab, et ka hiinlased võivad hästi elada Hiina Rahvavabariigile alternatiivse ühiskonnakorralduse all. Seepärast on Hiina Rahvavabariik väga tundlik selles suhtes, kuidas Euroopa riigid Taiwanisse suhtuvad. Eks Euroopa sümboliseeri ju Hiina Rahvavabariigist erinevat ühiskonnakorraldust.
2013. aasta detsembris kuulusin ma delegatsiooni Euroopa Liidu ja Hiina juhtide tippkohtumisel. Meie poolel olid juhid presidendid Barroso ja Van Rompuy, Hiina poolel president Xi Jinping ja peaminister Li Keqiang. Läbirääkimised ei andnud mingit tulemust peale sõbraliku isikliku suhtlemise. Hiinlased soovisid saada Euroopa tehnoloogiat, meie soov oli õiglane ja tasakaalus investeerimiskeskkond. Midagi ei tulnud välja, meie ei olnud nõus andma Hiinale juurdepääsu oma tehnoloogiale, nemad ei olnud nõus meie investeeringutele õiglast investeerimiskeskkonda lubama.
Aga tippkohtumine koosnes väga huvitavatest kohtumistest ja üritustest. Tähelepanelik osaleja sai rohkesti teada. Kõige huvitavam oli õhtusöök Hiina presidendi residentsis, milles osales õige vähe inimesi. President Xi pidas huvitava kõne, milles ta (minu arvates) iseloomustas Hiina poliitikat üsna avameelselt. Mulle jäi meelde mitu olulist põhimõtet. President rõhutas, et Hiina toetab kõiki rahvusvahelisi kooslusi (mitte riike), mis on suunatud ühepoolse ülevõimu vastu (loe: Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit). Ta mainis esimesena Shanghai Kooperatsiooni Organisatsiooni (8 riiki), siis BRICi, Mercosuri ja teisi.
Vahepeal on tekkinud ju ka organisatsioon 17 + 1 Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidest Hiina juhtimise all. Muide, äsja oli uudis Hiina presidendi kohtumisest Kagu-Aasia riikide ühenduse ASEAN juhtidega. Toetudes oma kogemusele rahvusvahelises lennunduses, võin kinnitada, et see riikide rühm on valdavalt Hiina-vaenulik. Uudises oli, kuidas president Xi nendele riikidele oma sõbralikkust kuulutas.
Hiina president selgitas veel mõningaid huvitavaid juhtmõtteid. Ta ütles, et viimasel ajal on maailmas kaks nähtust, millest Hiina on õppust võtnud ja mida on otsustanud iga hinna eest vältida. Üks on Nõukogude Liidu lagunemine, teine suurlinnade slummistumine.
Kümmekonna aasta jooksul on Hiinas linnadesse tulnud 300 miljonit inimest ja riik ehitab massiliselt elamurajoone, et ei tekiks midagi Brasiilia suurlinnade taolist. Loomulikult tulenevad sellest keskkonna- ja transpordiprobleemid, mille lahendamiseks on nad väga huvitatud Euroopa kogemustest.
Ma ei ole mingi Hiina-spetsialist (kui palju on meil hiina keele oskajaid ja muid Hiina-asjatundjaid?), aga ajad on muutunud. 20–30 aastat tagasi oli üks Eesti välispoliitika juhtmõtteid, et konflikte Hiinaga tuleb vältida. Hiina oli kuidagi kaugel ja polnud nii oluline. Täna on Hiina kõikjal. Me arutame, kas Hiina investeeringud on teretulnud või mitte, kogu maailma erutavad probleemid uiguuridega ja Hongkong. Taiwanist ja Lõuna-Hiina merest rääkimata.
Maailmapoliitika on muutunud neetult mitmekesiseks.
Yoko Alender: Eesti keeles ilmub raamat “Pehme linn”.
Blogid
25. November 2021 16:07
Yoko Alender
Rõõmus teadaanne! Eesti keeles ilmub raamat “Pehme linn”. Detsembri esimestel päevadel tuleb Eestisse raamatut tutvustama autor – šoti päritolu arhitekt David Sim. Raamatu ilmumise puhul toimuvad sündmused Tartus, Viljandis ja Tallinnas koos David Simi ja Yoko Alenderiga. 1. detsembril kl 13 Tartus, raamatupoes Biblioteek Aparaaditehases, Kastani 42 1. detsembril kl 18 Grand Hotel Viljandi fuajeebaaris, […]
The post Eesti keeles ilmub raamat “Pehme linn”. appeared first on Yoko Alender.
Riisalo erakorralise pensionitõusu eelnõu esimesel lugemisel: ka vanemas eas peab säilima isiklik otsustusvabadus
Pressiteated
25. November 2021 11:30
Signe Riisalo
Erakorralise pensionitõusu eelnõu sai eile riigikogus esimesel lugemisel heakskiidu. Sellega suurendatakse 1. jaanuaril 2023. aastal riikliku esimese samba pensioni baasosa ja rahvapensioni määra 20 euro võrra. Samm läheb 2023. aastal maksma 63 miljonit eurot, tuues koos aprillikuise pensionite indekseerimisega kaasa keskmine vanaduspensioni tõusu tänasega võrreldes ligi 100 eurot, 654 euroni.
Praeguse valitsuse üks põhilisi eesmärke on tagada meie vanemaealistele väärikas vanaduspõlv, kus neil säilib ka isiklik otsustusvabadus – kas lõpetada töötamine, minna vahepeal paindlikule pensionile või jätkata töötamist ka pensioniealisena. „Töötamine peab olema vaba valik, mitte sundkäik, et pääseda vaesusesse langemisest,“ rõhutas sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. „Pensionite baasosa tõus mõjutab kõiki pensionisaajaid, kuid tõusu mõju tunnevad rahakotis selgemalt just madalama pensioniga vanemaealised. Meie eesmärk ongi enam aidata järjele just neid. Lisaks panustab erakorraline pensionitõus täiendavalt ka järgmiste aastate pensionitõusu, kuna pensionite iga-aastasel indekseerimisel võetakse arvesse ka erakorralise tõusu osa.“
Siiski ei tasu ministri sõnul unustada ka isiklikku vastutust vanaduspõlveks valmistudes. «Solidaarsuspõhimõttel toimiv esimene sammas tagab toimetulekuks baassissetuleku, kuid mugavaks äraelamiseks peame ka ise juurde koguma. Pensioni kasvav baasosa ja niisamuti esimese lugemise läbinud pensionide tulumaksust vabastamist puudutav eelnõu toetavad seda,“ sõnas ta.
Lisaks pensioni baasosa erakorralisele tõstmisele, mis toob kaasa keskmise pensioni suurenemise koos indekseerimisega 654 euroni, tõuseb ka rahvapension 20 euro võrra ulatudes 286 euroni kuus. Pärast indekseerimist 1. aprillil 2023 tõuseb rahvapension eeldatavalt aga 314 euroni. Sellega vähendatakse võimalikku absoluutsesse vaesusesse langemise riski.
Pensionite baasosa tõstmisest võidavad lisaks vanaduspensioni saajatele ka töövõimetus- ja toitjakaotuspensionite saajad, ühtekokku 321 000 inimest. Rahvapensioni määra tõus aitab parandada 3200 rahvapensionisaaja toimetulekut.
Järgmisel aastal tõuseb ka üksi elava pensioniäri toetus seniselt 115 eurolt 200 euroni. Seda makstakse oktoobris neile pensionäridele, kes elavad rahvastikuregistri andmetel üksi ja kelle igakuine kättesaadav pension on väiksem kui 1,2 kordne Statistikaameti avaldatav Eesti keskmine vanaduspension, mis 2022. aastal on 669 eurot. Toetuse maksmine aitab parandada ligi 90 000 pensionäri sisstulekuid.
Euroopa Liit tähendab ka julgeolekut
Kõned
23. November 2021 13:15
Siim Kallas
2021. aasta hakkab jõudma lõpule – aeg on teha kokkuvõtteid, kuid vaadata ka tulevikku. Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena peegeldan vaadet aasta jooksul ELis toimunust ning esitan mõned rõhuasetused edaspidiseks. Kõigepealt mõned pealkirjad:
Covid-kriis on kõike muud kui seljatatud.
Majandus kipub tõrkuma ja üle kuumenema samal ajal.
Euroopa Liit on organiseeritud hübriidrünnaku all.
Energiahinnad on enneolematult kõrged.
Rohe- ja digipööre ei saa hoogu sisse.
Hiiliv protektsionism.
Väljakutsetega tegelemine nõuab liikmesriikide ühist pingutust. Kas just võimatu, kuid väga tulemustevaene oleks tegutsemine koordineerimatult ning igaüks vaid enda mätta otsast vaadates. Kokku lepitud lähenemised ja välja töötatud ühtsed süsteemid on aidanud Euroopa Liidul ka sel aastal läbi kriiside pigem tugevamaks muutuda.
Kas Euroopa Liit tähendab ka julgeolekut?
ELAKi lauale jõudis otsustamiseks Schengeni strateegia algatus meie sisejulgeoleku paremaks tagamiseks.
Schengeni süsteem on Euroopa julgeoleku tugisambaks. Ühest küljest tähendab see suurt hüvede kogumit – inimeste ja kaupade vaba liikumise võimaldamist. Pandeemia ajal sai see süsteem kõvasti kahju.
Pandeemia on toonud esile Schengeni ala majandusliku külje ja selle olemusliku seose ühtse turuga. Paljud liikmesriigid kehtestasid sisepiirikontrolli, mis seadis ohtu ühtse turu nõuetekohase toimimise. Esialgse koordineerimatuse järel avas Euroopa Komisjon „rohelised transpordikoridorid“ oluliste kaupade transiidiks ning võttes vastu suunised töötajate vaba liikumise ja erakorralise abi kohta piiriüleses tervishoius, ning soovitused välis- ja sisepiiride haldamise kohta.
Teisest küljest on Schengeni süsteem koos Prümi konventsiooni ja Euroopa vahistamismäärusega Euroopa sisejulgeoleku alustala. Infosüsteemid VIS, SIS, EURODAC võimaldavad radikaalselt parandada õiguskaitseorganite koostööd.
Tuginedes koroonapandeemiast saadud kogemustele, kavatseb Euroopa Komisjon esitada käesoleva aasta lõpuks uueSchengeni piirieeskirjade muutmise ettepaneku.
Mõned aastad tagasi oli Euroopa julgeoleku põhiprobleemiks terrorism. Alates 2015ndast aastast võime pidada põhiliseks julgeolekuprobleemiks võitlust illegaalse migratsiooniga, unustamata loomulikult endiselt elusolevat terrorismi. Eelpoolmainitud infokogude koostöö tõhustamine töötab ka selles valdkonnas. Lisame siia välispiiride tõhusama kaitsmise liikmesriikide koostöös ja piirivalveagentuuri Frontex võimaluste laiendamise.
Hetkel ohustab meie piirkonda idasuunaline hübriidrünnak. Kahe nädala eest arutasime olukorda ka Balti riikide ja Poola parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide esimeestega ning ühinesime välisasjade komisjonide ühisavaldusega.
Küberturvalisuse probleem on uus asi, aga julgeoleku seisukohalt ülitähtis.
Euroopa Liidu ülese küberturvalisuse nõuete miinimumlävendi tõstmine on vajalik, sest ühiskonna toimepidevuse jaoks vajalikud kriitilised teenused sõltuvad üha enam infotehnoloogiast ning kasvavad ka piiriülesed mõjud. ELAKile arvamuse andnud Riigikaitsekomisjon leidis, et kuigi Euroopa Liidu küberturvalisuse direktiiv ei laine sõjalistele tegevustele, siis riigikaitse laiast käsitlusest ja julgeolekuhuvidest lähtuvalt on väga oluline tsiviilstruktuuride küberturvalisus.
Peagi arutame ELAKis Euroopa Komisjoni soovitust luua ühine küberüksus. Üksuse eesmärk oleks koordineerida liidu tegevust ulatuslike küberintsidentide ja -kriiside
ärahoidmisel, avastamisel, heidutamisel ning neile reageerimisel. Küberturbemeetmete välja töötamine on keeruline, aega ning ressursse nõudev tegevus, mille
tõttu on mõistlik läheneda sellele kollektiivselt, jagades parimaid praktikaid ja teadmisi.
Näitena võib tuua olukorra, mil ID-kaardiga seotud riski tuvastasid just Tšehhi teadlased -
seetõttu on koordinatsioonikogu olemasolu kriitilise tähtsusega.
Et meie piiridel oleks rahu, on äärmiselt tähtsad Euroopa Liidu naabruspoliitika ja arengukoostöö formaadid. Leian, et peame veelgi rohkem toetama naabruspoliitika riike. Pandeemia on võimendanud kolmandate riikide majandus- ja näljakriisi, mistõttu on Euroopa panus nii liidu printsiipide kui julgeoleku vaatevinklist veelgi olulisem.
Euroopa Komisjon on sel aastal olnud märkimisväärselt aktiivne, sisustades ELAKi tööd muuhulgas digitemaatikaga. Digivaldkond pakub meile nii võimalusi kui ka tohutuid väljakutseid. Näeme, millist mõju avaldavad meie ühiskondadele sotsiaalmeedia ja suured digiplatvormid. Digitaliseerimine loob meile võimalusi, kuid samal ajal oleme digikeskkonnas järjest haavatavamad.
Oleme andnud toetuse Eesti seisukohale üle Euroopa kehtiva COVID-19 digisertifikaadi loomisele. Digitõend on suurepärane näide liikmesriikide koostööst. See on liiduüleselt kiirelt loodud ja hästi toimima pandud. Euroopa Komisjon esitas seadusandliku ettepaneku märtsis ning juba kolm kuud hiljem oli sertifikaat kasutuses. See on olnud tõeline edulugu ning selle abil oleme liidusiseselt tagasi saanud paljud oma vabadused. See on hea näide, kuidas liikmesriikide vahel on võimalik kiiresti kokku leppida ja rakendada digitaalseid lahendusi. Tehnoloogiliselt on see QR-koodi kasutamise tõttu ka ülimalt pettusekindel. Loodud formaat on nüüdseks muutumas edukaks suisa globaalselt. Välja on antud juba üle 600 miljoni tõendi. Lisaks Euroopa Liidule on süsteemis osalemas neljalt kontinendilt 49 riiki ja veel kümned on esitanud vastava taotluse. On vaja jätkata protsesside kiirendamist tõendite tunnustamiseks kolmandate riikidega.
ELAK on andnud pandeemia vastu võitlemiseks oma heakskiidu ühise vaktsiinide annetamise algatuse toetamise kaudu. Kiiresti tuleb kõrvaldada tõkked, mis takistavad vaktsiinide ülemaailmset kasutuselevõttu ja võimaldada liikmesriikidel kiirendada annetatud vaktsiinidooside tarnimist kõige enam abi vajavatele riikidele. Selle aasta oktoobriks on inflatsioon euroalal tõusnud 4,1%-ni. Ajaloos oleme nii meie kui paljud muud riigid üle elanud palju suuremat inflatsiooni, aga see on ikkagi murettekitavalt kõrgem kui 2%, mis on Stabiilsuse ja Kasvu Paktiga eurole ette kirjutatud.
Võib lihtsustatult öelda, et Euroopa majanduses ringleb 15,2 triljonit eurot (nn. raha pakkumine, M3). Euro tagatiseks ei ole mitte kullakangid, vaid selleks on euroriikide ja Euroopa Keskpanga poliitika. Raharingluse põhireegel on, et ringluses oleva raha hulk (rahapakkumine) ei saa olla suurem ega väiksem kui majanduse stabiilne maht, kaupade ja teenuste pakkumine stabiilsete hindadega. Siis on euro meie taskus enam-vähem sama vahetusväärtusega täna, homme ja ülehomme.
Pandeemia ajal on kriisi leevendamiseks suunatud ringlusesse hulk raha. See on olnud vajalik ja niisuguses olukorras loomulik.
Raharinglusesse on lisandunud vahendeid läbi taasterahastu (750 miljardit) ja uue pikaajalise eelarve. Lõdvendatud riigiabi reeglid ja Euroopa Keskpanga lahtisem laenupoliitika on avanud ukse riigieelarvete puudujäägi suurenemisele.
Euroopa Keskpanga poolt eelmisel kevadel pandeemia alguses majanduse toetamiseks käivitatud suured rahasüstid peaksid lõppema kevadel.
Oma eelmises Euroopa Liidu poliitika ülevaate kõnes märkisin, et taastepaketi rakendamiseks tuleb veel Euroopa Liidu omavahendite otsus kõigis liikmesriikides heaks kiita. Eestis tehti see otsus Riigikogu täiskogus 10. mail. Sama kuu lõpuks olid kõik liikmesriigid ratifitseerinud omavahendite otsuse kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega. Kõik taastekavad on olnud ka ELAKi töölaual ning sügisel sai Eesti kava Euroopa Komisjoni ja Nõukogu heakskiidu.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen sõnas oma aastakõnes, et tulevikku vaadates peame mõtlema ka sellele, kuidas kriis on mõjutanud meie majandust alates suurenenud võlakoormast kuni erineva mõjuni sektoritele. Seetõttu alustas Euroopa Komisjon oktoobris uuesti arutelu majanduse juhtimisraamistiku üle. Sissejuhatuse teemasse oleme eurorühma ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu raames Euroopa Liidu asjade komisjonis saanud, kuid detailseid arutelud seisavad Vabariigi Valitsusel ja meil veel ees.
Eelarvereeglid peavad olema selliseid, mis suunavad riike majanduskasvu aegadel puhvreid koguma ja ülemäärast võlga vähendama, et seeläbi kindlustada vahendid stabiliseerivate meetmete rakendamiseks majanduslanguse ja kriisi perioodidel. Reeglite paindlikkuse abil leevendati mõju majandusele ja inimestele. Kuid tänaseks on juba enne kriisi tuvastatud nõrkused muutunud veelgi asjakohasemaks. Eelarve toetusmeetmed on suurendanud puudujääki ja võla taset kõigis liikmesriikides. Pean oluliseks kokkulepitud kestliku riigi rahanduse eesmärgist kinnipidamist ja eelarvereeglite juurde naasmist lähemate aastate jooksul. Euroopa majanduse pikaajalisi väljakutseid silmas pidades vajab kindlasti erilist tähelepanu ja arutelu roheliste, digitaalsete ja vastupanuvõimet suurendavate riiklike investeeringute edendamine.
Suvel täiendas Euroopa Komisjon senist kliimaeesmärki veelgi, esitledes eelnõude paketti „Eesmärk 55“. ELAKi eestvedamisel toimusid sügisel põhjalikud paketi arutelud, kuhu kaasati valdkondlikud komisjonid ning vähem kui nädal tagasi toimus selle teemaline arutelu ka Riigikogu täiskogus.
Oktoobri lõpus toimunud parlamentaarsel arutelu Eesti Energiaga toodi välja fakt, et Eesti on juba 2020.-l aastal täitnud 2030.-ks aastaks seatud eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heidet 70%, kuid ei ole piisavalt arendanud taastuvenergia võimekusi. Avamere taastuvenergia strateegia avaldati 2020. aasta novembris, millega Euroopa Komisjon seab eesmärgiks suurendada avamere tuuleenergia tootmise võimsust praeguselt 12-lt gigavatilt vähemalt 60-le gigavatile 2030-ks aastaks. Arvestades Euroopa ja ka Eesti merepiirkondade suurust, on avamere taastuvenergial suur potentsiaal. Kui kasutaksime ära kogu Eesti meretuulepotentsiaali, kataksime ära kogu Eesti elektrienergia vajaduse ja jääks ülegi.
Eesti peab oluliseks Läänemere regioonis koostöö tõhustamist, et kiirendada meretuuleenergia ja merevõrgu arendamist. Piiriülestes projektides on võimalik saada ka Euroopa Liidu toetust.
„Eesmärk 55“ algatuste arutelu alles algas. Tõenäoliselt moodustab kliimaneutraalsuse saavutamise eelnõude arutelu lähiajal märkimisväärse osa Riigikogu komisjonide ja täiskogu tööplaanist.
Juba paar aastat räägime Euroopa tuleviku konverentsist. Brexit avas sisulise arutelu ja sel aastal asuti ka tegudele. Käimas on Euroopa tuleviku konverentsi sündmused üle liidu, sh Eestis. Ka rahvusparlamendid on kaasatud. ELAKil on võimalus konverentsi täiskogu istungitest osa võtta 4-liikmelise delegatsiooniga. Tänaseks on toimunud kaks istungit ning kolmas leiab aset detsembri keskel. Täiskogu liikmed on jagatud üheksasse temaatilisse töögruppi. Minul on au osaleda majanduse aruteludes, Riina Sikkut esindab meid digitaalse ülemineku töögrupis, Oudekki Loone rände ja Anti Poolamets Euroopa demokraatia aruteludes. Digivaldkonna töögrupi juhtimine usaldati rahvusparlamentide konsensusliku otsusega Riina Sikkutile ning Soome Eduskunta liikmele Elina Valtonenile. Juba toimunud esimesel töögrupil tõstis Riina Sikkut esile töörühma liikmete üksmeelsuse, et Euroopa peaks looma eetilise, inimkeskse, läbipaistva ja turvalise digitaalse ühiskonna.
Möödunud aasta kõnes olin tuleviku konverentsi suhtes mõõdukalt kriitiline. Ka täna on konverentsi suhtes palju kriitilisi noote aga usun, et just digivaldkonnas võiks Eesti kaasabil konverents Euroopa algatusi suunata ja neile hoogu juurde anda. Kordan siinkohal ühte Eesti jaoks olulist põhimõtet, et muutused Euroopa Liidu toimimises peavad aset leidma ilma aluslepinguid muutmata.
Euroopa Liit ei tegele pelgalt kriisihaldusega vaid tegutseb ka strateegiliselt.
Euroopa Komisjoni president Ursula Von der Leyen märkis septembris oma aastakõnes: „Selleks et tugevdada Schumani Euroopa-ideaali, tuleb teha pidevat tööd. Ja me ei tohi maha salata oma vastuolusid ja puudusi. Kuigi meie liit ei ole täiuslik, on see nii imeliselt ainulaadne kui ka ainulaadselt imeline.“
Lisan omalt poolt, et ainult üheskoos pingutades ja vastuolusid ületades jõuame me kaugemale. Liikmesriigid ja nende volitatud institutsioonid teevad endast oleneva, et suurendada meie kõigi heaolu selles ainulaadses liidus – anname ka rahvusparlamentide poolt sellele oma panuse!
Kaja Kallas: emissioonide eksportimine on pesueht rohepesu
Kõned
23. November 2021 12:00
Kaja Kallas
Euroopa arenguga seotud teemasid ei arutata kord aastas, vaid igapäevaselt. Ning need teemad on ühtlasi siseriiklikud ja olulise kaaluga, mistõttu tuleb Euroopa arengusse suhtuda heaperemeheliku hoolivusega. See suhe toimib ka vastupidises suunas: Eesti olulise tähtsusega riiklikud küsimused, mis riigikogu suurde saali jõuavad - koroonapandeemia, fossiilenergia hinnad, kliimakriis, metsastrateegia, ebavõrdsus ja julgeolek – on ühtlasi üleeuroopalise tähtsusega teemad.
Eesti areng ja Euroopa Liidu areng on omavahel otseselt seotud. Nii riigikogus heakskiidetud katusstrateegia "Eesti 2035" kui ka teiste riiklike arengudokumentide lahutamatu osa moodustavad ka Euroopa Liidu vastava valdkonna poliitikad.
Dokument valitsuse EL-i poliitika prioriteetidest järgmiseks kaheks aastaks on seega väljavõte olulisematest arengutest, tegevustest, huvidest ja seisukohtadest, mis on Eesti arengu teenistuses. Kui Euroopa on tugev, on ka Eesti tugev ja vastupidi. Loodan, et riigikogu liikmed on Euroopa Liidu asjade suhtes sama nõudlikud kui riigisiseste eelnõude suhtes.
Kuivõrd tegemist on muuhulgas ka ülevaatega poliitika teostamisest, siis tahan perioodist 2020-2021 esile tõsta järgnevat.
Esiteks saavutasime Eestile soodsa Euroopa Liidu eelarve ja taaskäivitamise kava kokkuleppe. Tänan riigikogu omavahendite kokkuleppe kiire ratifitseerimise eest. Nüüdseks on enamus riike taaskäivitamiskavade investeeringud ja reformid läbi rääkinud ning heaks kiitnud.
Peatselt saavad sõlmitud ka kokkulepped õiglase ülemineku ja struktuurivahendite kasutamiseks. Jätkuvalt on mul hea meel õiglase ülemineku rahastu loomise üle Ida-Virumaa tarbeks ning sellegi üle, et arvestuslikult läheb meile eraldatud toetustest ligikaudu 3,3 miljardit eurot rohepöördele.
Teine oluline märksõna on olnud tervisekriisi ületamine ja Euroopa Liidu üldise vastupanuvõime tugevdamine. Kriisidest õpitakse: piirid on püsinud lahti ja Euroopa Liidu koroonatõendist on saamas üleilmne usaldusstandard. Samuti toimib infoliikumine, riigid on üksteisega jaganud kriisiabi, loodud on ulatuslik majanduspakett ning nii vaktsiinid kui ravimid on saabunud plaanipäraselt. Laiapindne käsitlus julgeolekule, kriisidele ja vastupanuvõimele on tulnud selleks, et jääda.
Euroopa Liit on ja jääb rahu- ja julgeoleku tagatiseks
Märtsis ütlesin, et "on igati Eesti huvides olnud ja peaks alati olema pürgimine Euroopa poliitika ja ühiste otsuste tuumikusse, sest see on väikeriigi tugevaim tagatis oma saatust ja tulevikku ise määrata".
Vaikijat ei märgata, aga räuskajat ei kuulata, seetõttu tuleb inspireerida, olla usaldusväärne ja leidlik ühistes huvides. On käibetõde, et solidaarsusest on õige mõelda ka kui valgustatud enesehuvist. Valitsus ei taha sõpradele ja liitlastele selga keerata. Ütleb ju vanasõnagi, et sõpra tunned hädas. Ka nõudlikkus ja kriitika on omal kohal, kui need on edasiviivad ning kui Eesti peakski mingil põhjusel ütlema "ei", siis ainult selleks, et pakkuda veel parem lahendus.
Eesti seisab järjekindlalt euroopalike väärtuste eest ja töötab selle nimel, et Euroopa Liidu hääl oleks maailmas mõjus ja ühtne. Eesti inimestele ja ettevõtetele on oluline, et Eesti seisab Euroopa Liidu nelja põhivabaduse ja siseturu eest ning jätkab ka viienda põhivabaduse – andmete vaba liikumise – eest seismist, sest andmed moodustavad eduka kaksikpöörde tüve.
Eesti toetab ambitsioonikat digi- ja rohepööret ning samuti seda, et pöörataks tähelepanu ülemineku sotsiaalsetele aspektidele – et me ei unustaks selle kõige keskel inimesi, ei jätaks muutuse läbiviimisel kedagi maha ega sõidaks kellestki üle.
Euroopa Liit on ja jääb ennekõike rahu- ja julgeoleku tagatiseks. Minu jaoks on eelseisva perioodi olulisemateks märksõnadeks usaldus ja usaldusväärsus. "Sõber tunneb sõpra silmist, vaenlast vanast sõjafilmist," ütleb Hando Runneli luulerida. Teisalt on aga vanade sõjafilmide kangelased Euroopa Liidus sõjakirve maha matnud, kuid need asendunud üha uute konfliktidega, mille operaatoriks on oma rahvast kartev autokraatia.
Kahetsusväärselt on tervisekriisiga kaasnenud suletus ja võimu teostamise vormid seda autoritaarset tendentsi süvendanud, muuhulgas otsitakse kõverteid ka Euroopa turule pääsemiseks.
Euroopa on olnud ka vabaduste projekt, seega löövad need tendentsid eriti valusalt. Hoolimata meie tahtest hoida maailm avatuna, näib see liikuvat taas polariseerumise teed. Hoolimata meie usust, et ühendused loovad koostööd ja heaolu, on need ka allikaks konfliktidele ja rahulolematuse poliitikale.
Seni töötasime usus, et üleilmne majandus ja ideede vahetus kergitab tõusulainena kõiki paate ja sellega koos liigub areng vältimatult demokraatia ja vabaturumajanduse suunas.
Olime naiivsed, kui uskusime, et tahetakse nii heaolu kui ka head valitsemist, nii tehnoloogiat kui ka demokraatiat, vabaneda nii kommunismist kui ka korruptsioonist. Kuid loodud heaolu kasutatakse ka muskli kasvatamiseks vabaduse vastu, naabrite ja vähemuste kiusamiseks.
Elame ajal, mil erinevaid konflikte on rohkem kui kunagi varem. Polariseerunud maailmas peame paratamatult paremini valima, kellega teeme koostööd, kellega oleme ühendatud ja kui palju vastastikkust sõltuvust on soovitav, et meie juhiksime sõltuvust ja mitte sõltuvus meid.
Tuntud välispoliitika ekspert Mark Leonard ütleb oma värskes raamatus:
"Tuumaajastul on sõja hind hoomamatu. Seetõttu on ühenduvussõdadest saanud uus poliitika tegemise viis "teiste vahenditega". Need on väiksema hinnaga. Need on rohkem mõjusad. Ja selle tulemusel muutuvad nad üha enam levinuks. Mida enam need levivad üle maailma, seda surmavamaks muutuvad nad ka võrreldes konventsionaalse sõjapidamisega."
Loomulikult on usaldusväärne ühenduvus väga suureks võimaluseks. Üleilmastumine ja võrgustumine on aidanud luua uusi võimalusi mitte ainult väikeriikidele ja iduettevõtjatele, aga on vaesusest välja aidanud suure osa inimkonnast. Euroopa Liidul kui maailma suurimal kauplejal on nende uute võimaluste loomisel nii Euroopas sees kui ka maailmas olnud väga oluline roll.
Samas ühendused ja ühenduvus kui uus ja odav võimalus konfliktideks on uus tase, milles usaldusel on keskne roll. Maailm ei koosne must-valgetest valikutest, sest need on ennekõike väärtusküsimused usaldusest. Huvi või geograafia võib küll olla koostöö aluseks, kuid usalduse aluseks on ühised väärtused, põhimõtted ja neile toetuvad kokkulepped.
Kui väärtused ja reeglid lahknevad, võivad ka piirileping ja piiritara vähendada usaldamatust. Ehk nagu on öelnud luuletaja Robert Frost: "kindel piir muudab naabrid talutavaks".
Me näeme seda hetkel meile väga lähedal Euroopa Liidu ja Valgevene piiril. Poola, Leedu ja Läti kaitsevad Euroopa piiri. Euroopa Liit ei saa alluda diktaatori väljapressimisele ja hübriidrünnak tuleb otsustavalt lõpetada. Euroopa peab siin käituma ühtselt ning Valgevene peab laskma relvana kasutatavatel inimestel naasta oma päritoluriikidesse.
Süsteemsete inimõiguste rikkumiste eest nii oma kui ka välisriikide kodanike vastu vastutab Valgevene. Meie tegevuse tulemus ei saa olla uue inimkaubanduse kanali loomine Euroopa Liitu.
Vajame suuremat koostööd ja usaldust
Valitsuse Euroopa Liidu poliitika prioriteetide peamine juhtmotiiv on suurendada koostööd, usaldust, aga ka vastastikkust sõltuvust ja solidaarsust liitlaste ja partnerite vahel Euroopas sees.
Peame neid koostöövõimalusi pakkuma ka riikidele ja organisatsioonidele, mis seisavad reeglitel põhineva korra eest ning tahavad luua usaldusel rajanevat tulevikku. Loomulikult on selle osa ka inimest väärtustav digipöörde ning kliima- ja elurikkuse eesmärkide järgimine oma tegevuses ja tarneahelates.
Usaldus ei saa rajaneda sellel, et muudame ühendused lõksudeks, inimesed vahenditeks või ühise elukeskkonna elamiskõlbmatuks.
Tallinn Digital Summiti fookus usaldusväärse ühenduvuse idee sisustamiseks sattus heale ajale, et olla õigeaegseks sisendiks peatselt avaldatava Üleilmse Värava (Global Gateway) algatusele, aga ka USA presidendi Joe Bideni ellu kutsutud demokraatiate tippkohtumisele. Loodan, et me jõuame samameelsete riikidega ühisele arusaamisele, mida võiks sisaldada usaldusväärse ühenduvuse väärtuspakkumine ka infrastruktuuri rajamisel.
Teisalt peaksime ka aktsepteerima, et kasvava autoritaarsuse foonil maailm juba mõnda aega ei liigu demokraatia ja vabaturumajanduse suunas. Seega oleme sunnitud häälestuma konkurentsile maailmas, mis soovib olla tänasest väga teistsugune ning esitab meile süsteemseid väljakutseid.
Nii meie kriisikogemused kui ka rohe- ja digipööre pakuvad suurepärase võimaluse taanduda usaldamatust täis suhetest ja vabaneda ebatervetest sõltuvustest just riigi toimepidevuse aspektist kriitilistel teemadel nagu seda on rahvatervis, side ja energia.
Rände kasutamine relvana nii lõunas kui ka idas on lõpuks pannud Euroopa Liitu ümber hindama vajadust ühiste piiristandardite ja välispiiri investeeringute vastu. Euroopa ühtne taevas ei ole koht inimkaubanduse kaasosalistele.
Küberrünnete algupära üha täpsem tuvastamine ja nende omistamine näitab meile selgelt, kus on nii praegused kui ka digitaliseerimisega üha süvenevad haavatavused. Korruptsiooni ja rahapesu suhtes peab üles näitama nulltolerantsi.
Laiapindse käsitluse alla mahub nii meie tehnoloogiline võimekus kui vastupanuvõime tervisekriisidele, toidujulgeolek ja energia varustuskindlus. Meil peavad olema tööriistad, mis on mõjusad võitlemiseks ühenduste ja usalduse haavamise vastu. Meie ühendused peavad olema usaldus- ja kriisikindlad. Kõik need valdkonnad kajastuvad ka valitsuse poliitikas.
Meie supervõime
30 aastaga oleme jõudmas Euroopa Liidu keskmisele järele. Meie supervõimeks on olnud suutlikkus mitte kasutada sõna "võimatu", olgu see Euroopa Liidu, euroala, NATO-ga liitumine või midagi muud. See supervõime on toonud meid tänasesse päeva ja viib ka edasi.
Kas kliimaneutraalsus kolme kümnendiga on võimatu? Milline oleks Eesti kolme kümnendi pärast siis, kui vastame küsimusele: "jah!", ja milline on Eesti siis, kui me vastame küsimusele: "ei?"
Meenutan, et alustasime iseseisvuse taastamiseni viinud teekonda just surve tõttu meie keskkonnale. Umbes sama palju aega, kui on möödas iseseisvuse taastamisest, on meil nüüd kliimaneutraalsuseni jõudmiseks. Veidi üle poole sellest teest tuleb läbida eelseisval kümnendil ja see on umbes sama pikk tee, kui meil kulus iseseisvuse taastamisest Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamiseni.
Valitsus saadab veel sel nädalal riigikokku seisukohad Euroopa kliimaõigustiku peamiste valikute kohta. Parafraseerin Mart Nutti sõnu kolme kümnendi eest, et rohepöördele ei ole alternatiivi ning vabaturumajandusel peab lahenduste leidmisel olema selles keskne roll. Kestlikkus on meie järgmine arenguvõimalus. Kuidas?
Eesti edulooks on olnud uudishimu tehnoloogia vastu. Toompea jalamil Vabamus on hetkel võimalik seda e-riigi teekonda uuesti kogeda. Me oleme mõistnud digitehnoloogia võimaldatud eksponentsiaalset kasvu. Selle tunnistajaks on nii ükssarvikute kui ka iduettevõtete arv, võime ettevõtteid ja tehnoloogiaid ehitada, selleks maailmast kapitali ja parimaid inimesi kaasata. Tiigrihüppe üks algatajaid Sten Tamkivi arvab, et need kogemused tuleks panna järgmise rohepöörde teenistusse.
Meie võime mõista eksponentsiaalset kasvu peab nüüd kohtuma võimega süsteemselt mõelda, sealhulgas mõista, et planeedil on looduslikud piirid, mida kontrolli all hoidmata võime ökosüsteeme jäädavalt kahjustada ning käivitada pöördumatud muutused.
Vajalikud muutused ei ole vaid tehnilised. Ehk nagu ütleb Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere: "Tehnika viimane sõna pole alati parim lahendus. Traditsiooniliste oskuste nutikas rakendamine, kohalike oludega sobitamine ning lihtsate inimeste mõistmine ja tugi saavad järjest enam kaalu".
Meil ei ole põhjust keelata soojustamata maju, veiselihast valmistatud burgereid, halgudega köetavaid saunaahjusid või sisepõlemismootoritega sõitvate autode kasutamist.
"Ka äriplaanides, reitingutes ja laenulepingutes hakkab rolli mängima mitte ainult saadud, aga ka kulutatud energia ning selle jälg keskkonnas."
Oma tulevikku plaanides tuleb aga silmas pidada, et rohepööre tähendab, et üha enam on kõikidesse lõpptoodetesse, teenustesse ja ka tarneahelatesse sisse arvestatud keskkonnamõju. Ka äriplaanides, reitingutes ja laenulepingutes hakkab rolli mängima mitte ainult saadud, aga ka kulutatud energia ning selle jälg keskkonnas.
Nagu teame, siis roheülemineku hind ei ole vaid selleks vajalike investeeringute maht, vaid ka hind, mida meil tuleb maksta siis, kui me roheüleminekut ei tee. Eesti ei ole saar või planeet, mis jääb neist tagajärgedest ja probleemidest puutumata - maa temperatuuri prognoositav kasv ja sõltuvus fossiilkütustest jõuab meieni nii otse kui kaude, täna ja homme.
Me ju ei taha, et see, mis autokraatsete võimude mahitatuna toimub praegu erakorraliselt mitmel pool Euroopa piiridel, saab tulevikus olema normaalsuseks, kui tuhandete asemel liiguvad miljonid ja miljardid.
Puhta taskukohase energia olemasolu on võtmetähtsusega nii heaolu kui ka kliimaeesmärkide saavutamisel, aga ka uute roherahal rajanevate investeeringute meelitamiseks tulevikus. Saksamaa tööstustega seotud ettevõtjad hakkavad seda tunnetama vahetult juba järgmisel aastal jõustuva tarneahelate rohestamise seaduse vahendusel, see kindlasti võimendub Põhjamaade kaudu ning nii saabki meie peamiste investorite ring kenasti täis. Seega turg hakkab ise suunama tooteid ja teenuseid puhtama poole.
Loodusuurija David Attenborough ütles Glasgow kliimakonverentsil tabavalt, et meid peaks kannustama meeleheitlik lootus ja mitte halvav hirm. Seesama tunne, mis Tiigrihüppe eel. Seesama tunne, mis kolm kümnendit tagasi. Rohepööre peab olema kodanike rohepööre.
Ütlesin kevadisel arutelul, et kliimaneutraalsusest võiks mõelda kui puhtale energiale üleminekust. Meie eraldumine ühisest energiavõrgust Venemaa ja Valgevenega ning sünkroniseerimine Kesk-Euroopaga edeneb vastavalt ajakavale. Kuigi Eesti on rääkinud sellest juba väga pikalt, on uute ettepanekute hulgas ka see, et imporditav elekter peab olema toodetud kliimaeesmärke arvestaval moel.
Emissioonide eksportimine näeb paberil hea välja, aga on pesueht rohepesu. Konkurents Euroopas peab rajanema usaldusel ning toimima võrdsetel tingimustel ja õiglaselt. Rohepesu võimaldav usalduslünk peab kaduma ning piirimeede aitab luua õiguskindlust puhta energia turulepääsu hoogustamiseks.
2020. aastal edestasid taastuvad energiaallikad EL-is esmakordselt fossiilkütuseid suurima energiaallikana, tootes 38 protsenti elektrist, võrreldes fossiilkütuste 37 protsendiga. Oleme järjest kõrvaldanud ja kõrvaldamas takistusi tuuleenergia toomise kavandamisel nii maismaal kui ka Läänemerel.
Soovime Eesti-Läti koostööst Euroopa Liidu ühistes huvides arendatava tuulepargi pilootprojekti ning kaugemas plaanis näha nii EL-i Läänemere-äärseid riike hõlmavat elektrivõrku kui ka üle-Euroopalist vesinikuvõrku.
Samuti peab üleminekuperioodil olema võimalik energiat toota säästlikkuse kriteeriumidele ja "kaskaadipõhimõttele" vastavast bioenergiast. Ohutul ja turvalisel tuumaenergial peab olema koht üleminekuenergiana.
Tuumaenergia on juba praegu olemas Eesti portfellis ja on ka tulevikus teretulnud. Ka gaasilised kütused jäävad üleminekukütustena meie portfelli. Tööd on alustatud Leedu ühinemiseks ühise regionaalse gaasituruga ning samuti viime läbi analüüsi välisühenduste tugevdamiseks Soome ja teiste Põhjamaadega.
Tulles tagasi ühenduste usaldamise ja konfliktides kasutamise juurde, tervitan Saksa regulaatori põhimõttekindlat otsust mitte sertifitseerida Nord Stream 2 torujuhet, kui tingimused ei ole selleks täidetud.
Valitsus käivitas möödunud neljapäeval energiamajanduse arengukava ülevaatamise ning kaks nädalat tagasi otsustasime, et Euroopa kliimakokkulepete põhjal vaatame üle ka mobiilsuse arengukava.
On selge, et elektril on tulevikutranspordis oluline roll, kuid millist rolli hakkab Eestis tulevikus täitma vesinik, peab vastuse andma 55 miljoni euro suurune vesinikuprogramm ja aasta lõpuks valmiv vesiniku teekaart.
Oleme loonud valitsuse rohepoliitika komisjoni juurde ekspertkogu ning loodan ekspertide ettepanekutele kõige mõjusamateks ja kuluefektiivsemateks meetmeteks. Aastani 2030 on jäänud napilt kaheksa aastat ja meeleheitlik optimism võiks tähendada seda, et kui eesmärgid on kokku lepitud, siis Eesti täidab nii oma eesmärgid kui ka pakub teistele lahendusi.
Euroopa olukorrateadlikkus on paranenud
Euroopa Liit on just nii tegus nagu me tahame, et ta oleks. Eesti seisab selle eest, et Euroopa Liit oleks tugev, arenev ja kasvav organism ning Eesti oleks selle mõjus liige. Euroopa on endiselt rahuprojekt, kuid peab toime tulema muutunud hübriidkonfliktide olukorraga.
Oleme harjunud mõtlema Euroopa Liidust kui regulatiivsest superjõust, ühiselt kokku lepitud normide jõustajast ja vahemehest. Kuid Euroopa on ka vabaduste projekt, mida ei tohi pandeemia käigus unustada.
Üks tähelepanuväärne positiivne muutus, mis Euroopaga on juhtunud, on Euroopa Liidu igapäevane kohaolek inimeste elus, mille parimaks näiteks ei ole ainult Erasmuse programm ja euro, vaid ka vaktsiinid ja koroonasertifikaat.
Hübriidkriisi lahendamisel on meeldiv tõdeda, et Euroopa olukorrateadlikkus on paranenud ning käised on üles kääritud. Üha enam tajume igapäevaselt ka tegelikku ja tõhusat tuge, koostööd ja solidaarsust. Ja kodanikud tahavad enam ja rohkemat Euroopat.
Ka riigikogul on veel selle aastanumbri sees võimalus anda Eesti Euroopa Liidu kuvandi tugevdamiseks oma panus, sest vastuvõtmist ootab terve rida seadusi. Sellest sõltub ka see, kas Eesti jõustab õigeaegselt endale võetud kohustused ning kuulub endiselt Euroopa-meelsete siseturusõprade ringi.
Vilja Toomast: riiklik perelepitus aitab seista laste huvide eest
Pressiteated
22. November 2021 16:45
Vilja Toomast
Riigikogu liige Vilja Toomast ütles täna parlamendis riikliku perelepitusteenuse eelnõu lõpphääletuse eel, et uus seadus aitab paremini seista laste huvide eest.
“Kui vanemate suhe puruneb ja otsustatakse lahku minna, on lapse jaoks kõige parem teha seda rahumeelselt ja mõelda, kuidas saab oma edasist elukorraldust sättida selliselt, et mõlemad vanemad oleksid lapse elus jätkuvalt olemas,” ütles Toomast
Toomast sõnas, et kõige parem oleks, kui vanemad nendes küsimustes ise rahumeelselt kokku lepiksid. “Kahjuks ei ole see alati võimalik ning lahkuminekust tingitud emotsioonid, takistavad iseseisvalt selliste kokkulepete tegemist. igal aastal esitatakse kohtule ca 4000 avaldust erinevate lastega seotud küsimuste lahendamiseks),” märkis Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelenud Toomast.
Tema sõnul oleks laste heaolu tagamiseks oluline, et vanemate lahkumineku korral oleks lapsevanematel võimalik lapse elukorraldusega seotud küsimustes sõlmida kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluses. “Seetõttu näeb riikliku perelepitusteenuse seadus ette, et enne kohtusse pöördumist, tuleb perel üldjuhul läbida perelepitus, vaid lähisuhtevägivalla juhtumite puhul sellist automaatset suunamist pole, kuna see oleks vastuolus Istanbuli konventsiooniga.”
Toomasti sõnul toetavad perevaidlustes perelepituse kasutamist riigikohtu esimees ja õiguskantsler. ”Riigikohtu esimees Villu Kõve on märkinud, et plahvatuslikult on kasvanud kohtutes lahendatavate perekonnaasjade arv, eelkõige just lastega seotud vaidlused. Tema hinnangul peaks riik selliste kohtuid koormavate asjade jaoks asutama kohtuvälise lepitusorgani. Praegu selline juriidiliselt siduv ja riiklikult toetatud süsteem puudub,” ütles Toomast.
“Last puudutavate otsuste tegemisel peavad alati keskmes olema lapse huvid. Last ei tohi panna olukorda, kus ta peab valima ühe või teise vanema vahel, kuna laps armastab neid mõlemaid. Lapsi ei tohi otsuste tegemisel kõrvale jätta ja neile tuleb toimuvat selgitada. Seda tuleb teha lapse vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil, kuid tegemata seda jätta ei tohi,” lõpetas Vilja Toomast.
Riigikogus toetas riikliku perelepitusseaduse vastuvõtmist 55 saadikut.
Kristen Michal: nii sai meil Tallinnas kaks meeskonda – Komanda Kõlvarta ja Ossinovski omad
Arvamuslood
19. November 2021 10:45
Kristen Michal
Kõige müstilisem lugu on, kuhu jäi Raimond Kaljulaid?
Tallinn saab lähiaegadel paika juhid. Mõned uued, paljud jätkavad. Viimane ehk jätkamise sõnum on ka koalitsioonileppes kandev noot Keskerakonna kampaaniast – kõik peab jätkuma. Kõige mõnusam kui uuendusliku kuuega sisult vanaviisi.
Kõneainet pakkuvaks märgiks saab, et Keskerakonna linnavalitsuse jätkavate ja liituvate liikmete esimene ühine keeleruum polegi vist riigikeel. Klandorf, Riisalu ja Võrk lahkuvad. Asemele Svet, jätkab Kõlvart, Novikov, Belobrovtsev ja Beskina. Komanda Kõlvarta on 100% tüüri juures. Sõnumiga parteisse aga ka välja – see on meie linn, kui ei meeldi, tuled kustu.
Sotsiaaldemokraatide valikud annavad veidi rohkem lootust, et osa neile pandud kõrgetest ootustest võiks realiseeruda.
Jevgeni Ossinovskit pean demokraadiks, mis teeb huvitavaks praktilised valikud Tallinna volikogus, kus varasem sõnum on olnud, et isegi spontaanne mõttevahetus kiidetakse enne partei pressiosakonnas heaks. Ning opositsiooni mõttest ei saa enne tegu, kui võim nii otsustanud.
Abilinnapeadest sündis üks üllatus, õnneks positiivne – Kaarel Oja. Mäletan, et ta vist olnud Ossinovski kampaaniajuht Euroopa Parlamenti aastal 2019, hiljem suhtekorraldaja aga vähemalt valdkonnas öeldakse tema kohta ette krediidina hästi.
Madle Lippusega on samuti ootus kõrge, et tänavaruum muutub radikaalselt kaasaegseks. Mitte ei tule sealt enam sooja auru, nagu varem, miks Tallinn on väike betoonist, kivimunadest ja metallpostidest linn.
Joosep Vimmale, teadmata tema suhet majandusvaldkonnaga, see pole lihtsalt leitav vabandust, soovin edu. Tallinnas on ettevõtjatel põhimõtteline ootus – asjad liiguks kiirelt ja selgelt, et uusi ei tõrjutaks ja tutvus ei oleks asjajamise alus. Kui ta sellega hakkama saab, on tubli mees. Kui mitte, siis kindlustab ta ennast pikaks ajaks teistmoodi. Loodan esimest.
Ja nii ongi meil kaks meeskonda – Komanda Kõlvarta ja Ossinovski omad. Kõige müstilisem lugu aga on, kuhu jäi Raimond Kaljulaid? Kuuldavasti fraktsiooni esimeheks seetõttu, et Keskerakond nõudis ja sotsid nõustusid, et Raimond ei tule ei täitev ega valitavasse ametisse.
See viimane pole teab mis hea märk. Erinevalt valitsusest kus Ratast rajateelena lausa kistakse valitsusse aga ta ei tule ega tule, tahtes juhtida tagareast, pealinnas see nii ei lähe. Nagu sotside meeskonna juht Ossinoski ütles – ta hakkab muutma toiduahelaid. Aeg näitab, kas muutuvad ahelas olijad, või lihtsalt muutjad.
Kalle Laanet: sõjalised välismissioonid on Eesti riigikaitse oluline sammas
Arvamuslood
19. November 2021 09:00
Kalle Laanet
Tuhanded Eesti kaitseväelased ja kaitseliitlased on juba alates 1995. aastast osalenud kahekümnel rahvusvahelisel operatsioonil ja rahutagamismissioonil kolmel mandril.
Ükski missioon pole kerge, sest liitlased ja partnerid saadavad vägesid kriisikolletesse, mitte turismipiirkondadesse. Oleme kandnud valusaid kaotusi Iraagis ja Afganistanis, kuid meie riik ja kaitsevägi on saanud tugevamaks.
Need kriisid ja konfliktid mõjutavad ka Eesti julgeolekut, olgu need tuhandete kilomeetrite kaugusel. Eesti julgeolek ei alga ega lõpe Narva jõel või Koidula piiripunktis. Alustasime Balkani poolsaarelt, jätkasime Aasias ning jõudsime kümmekond aastat tagasi India ookeani piirkonda ja Aafrikasse. Me oleme saanud hindamatut poliitilist ja kaitsealast kogemust ja kapitali.
Osalemine välismissioonidel on kaitseväe arengu loomulik ja lahutamatu osa, nagu ka panustamine NATO, Euroopa Liidu ning muude kiirreageerimisjõududesse, näiteks Suurbritannia juhitud ühendekspeditsioonivägedesse. Kaitsevägi ja Kaitseliit on Eesti veri ning liitlassuhted on hapnik. Tugevad ja usalduslikud liitlassuhted ei teki tühja koha pealt või lihtsalt tänu Washingtoni (NATO) leppele ja Euroopa Liidu aluslepingutele. Need kujunevad välja aastakümnetega, tehes aktiivselt koostööd ning arvestades üksteise murede ja huvidega.
Eesti või mis tahes teise NATO ja/või Euroopa Liidu liikmesriigi iseseisvus ei tähenda tänapäeva tingimustes endasse tõmbumist ja rahvusvahelise koostöö pelgamist. Tõsi, suurriigid lubavad endale rohkem isekust, kuid nad ka panustavad märkimisväärselt rohkem poliitiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt. Eesti on suuruselt võrreldav Luksemburgiga, kuid mitte geograafia ja ajaloo poolest.
Mitte kunagi enam üksi. Me peame õppima eelkõige 1939. ja 1940. aasta sündmustest, mitte ainult Afganistanist.
Peame tõdema, et liitlaste ja partnerite Eestile osutatud tähelepanu ja toetus on ebaproportsionaalne, võrreldes Eesti suurusega. See on tänu sellele, et Eesti on seni ajanud õiget välis- ja julgeolekupoliitikat ning meie kaitseväelased, diplomaadid ja teised riigiteenistujad, eksperdid ja erasektori esindajad on tipptasemel.
Riigikogu läbis kaitseväe tuleval aastal välismissioonidel kasutamise otsuste eelnõude paketi esimese lugemise. Mõni rahvasaadik küsis, mida Eesti on õppinud Afganistanist ja sealt lahkumisest ning miks me soovime jätkata osalemist Prantsusmaa juhitud sõjalisel operatsioonil, kui Mali riiki juhib Moskva-sõbralik hunta ja seal võib hakata tegutsema GRU taustaga sõjaline «erafirma» (nn Wagneri grupp). Väideti sedagi, et Eesti peab koos Prantsusmaaga «koloniaalsõda».
Liitlaste solidaarsus on üksteise igakülgne toetamine, millel on mõistagi poliitiline ja praktiline külg. See ei ole vorst vorsti vastu stiilis labane tehing. Eestil on väga hea iseseisev kaitsevõime, arvestades meie piiratud inim- ja materiaalseid ressursse, millega anname hea eeskuju paljudele teistele liitlastele, kuid vaadakem tõele näkku: suurema konflikti puhul ei suuda me ise ennast kaitsta. Mitte kunagi enam üksi. Me peame õppima eelkõige 1939. ja 1940. aasta sündmustest, mitte ainult Afganistanist.
Liitlaste lahkumine Afganistanist ei olnud nii korrapärane ja rahulik, kui oleks soovinud, kuid oli siiski õigeaegne. See riik on võib-olla kõige kõvem pähkel. Ükski võõrvõim või -vägi ei ole kunagi suutnud sealset elukorraldust põhjalikult muuta, mistõttu Afganistani hiljutise kogemuse põhjal ei saa liiga palju üldistusi teha. Ma usun, et lääs suutis 20 aastaga tuua Afganistani rahvast mõnevõrra isolatsioonist ja äärmuslikust konservatismist välja.
Malis elavad ka inimesed, mitte «rätipead». Eks igas riigis kanna osa inimesi teatud peakatteid oma kuuluvuse näitamiseks. Keegi ei tea veel, kas Malis võimu haaranud sõjaväeline hunta täidab oma lubadusi ning korraldab vabu ja õiglaseid valimisi, mille järel toimub üleminek seaduslikule tsiviilvalitsusele. Teisalt, Prantsusmaa, Eesti ja teised liitlased, kes on tugevalt panustanud selle riigi ja kogu piirkonna julgeolekusse, ei saa solvunult minema marssida, kui Bamako hunta peab läbirääkimisi Moskvaga. Lisaks on suur risk, et Mali nii-öelda talibaniseerub, kui lääs lahkub, mis ei ole sugugi Euroopa huvides (uus kodusõda, migratsioon, terrorism).
Lõpuks, heidutus Läänemere piirkonnas töötab. Liitlaste erinevad kohalolekuvormid mängivad otsustavat rolli. Koostöö on kahesuunaline. Kui me ei näita huvi ega panusta lõunapoolsete ohtude vastasesse võitlusse, mis tahes ettekäänetel, siis me ei saa ju eeldada või nõuda liitlaste toetust meile. Mõtlematud populistlikud sammud on ohtlikud, sest liitlassuhteid on võimalik üpris kiiresti rikkuda.
Eesti osaleb endiselt eri egiidi all toimuvatel rahvusvahelistel operatsioonidel – NATO, Euroopa Liidu ja ÜRO lipu all või muudes kooslustes – ning alati kindla rahvusvahelise õigusliku mandaadi ja vastuvõtvate riikide loa alusel. Eesti ja tema liitlased ei ole maailmaparandajad, kuid nad seisavad koos oma julgeolekuhuvide eest. Koos oleme tugevad. Me saame aidata üksnes neid, kes soovivad ka ise ennast aidata.