Keit Pentus-Rosimannus: taaskäivitamiskava on Eestile vajalik
Arvamuslood
13. Mai 2021 09:30
Keit Pentus-Rosimannus
Kuu tagasi EKRE poolt parlamendis tehtud algatus Eesti Euroopa Liidust väljaviimiseks ja kogu Euroopa Liidu jaoks olulise taaskäivitamiskava blokeerimiskatse on olnud küüniline kohalike valimiste kampaania algus. Eesti jaoks oleks eurovastaste katse läbiminek olnud majanduslikult kahjulik ja poliitiliselt lükanud meid Euroopa Liidu lõhkujate rolli. Ennustan aga, et nii nagu Eestisse 1,5 miljardit toova taaskäivitamiskava blokeerimiskatse, kukub kolinaga läbi ka EKRE algatus Eesti Euroopa Liidust väljaviimiseks.
Kuu tagasi EKRE poolt parlamendis tehtud algatus Eesti Euroopa Liidust väljaviimiseks ja kogu Euroopa Liidu jaoks olulise taaskäivitamiskava blokeerimiskatse on olnud küüniline kohalike valimiste kampaania algus. Eesti jaoks oleks eurovastaste katse läbiminek olnud majanduslikult kahjulik ja poliitiliselt lükanud meid Euroopa Liidu lõhkujate rolli. Ennustan aga, et nii nagu Eestisse 1,5 miljardit toova taaskäivitamiskava blokeerimiskatse, kukub kolinaga läbi ka EKRE algatus Eesti Euroopa Liidust väljaviimiseks. Esiteks seetõttu, et suurema osa eestlaste ajaloomälu ja ajalootunnetus ei ole sedavõrd nihestunud, vaid on täiesti adekvaatne, ja teiseks seetõttu, et Euroopa Liit on isegi selle vastastele majanduslikult väga kasulik.
Taaskäivitamiskava on Eestile vajalik ja toetamist väärt ajaloolise mastaabiga algatus ainuüksi kahel põhjusel.
Esiteks – meie majandus, töökohtade püsimine ja jõukuse kasv on läbi põimunud Euroopa Liidu majandusega. Kui Euroopa Liidul läheb tervikuna kehvasti, kui tervisekriisist kujuneb pikk ja vinduv majanduskriis, läheb kehvasti ka Eestil. Taaskäivitamiskava pakub Euroopa Liidu riikide majandustele kuni 750 miljardi euro suurust lisatuge. Taaskäivitamiskavata, selles sisalduva lisarahata on Euroopa Liidu liikmesriikide majandused ilma väga suurest reforme ja kriisist väljumist toetavast rahastamisallikast. Eesti huvides on, et seda ei juhtuks.
Teiseks toob taaskäivitamiskava Eestisse lisaraha 1,3–1,5 miljardit eurot. Selle hulgas on üle 200 miljoni euro otsest kriisiabi, millest suur osa on seotud koroonaviiruse testimise ja vaktsineerimise kulude katmisega, on ligi 200 miljonit eurot lisaraha Ida-Virumaale ettevõtluse toetamiseks ja töökohtade loomiseks, on üle 60 miljoni euro lisaraha maaelu arengu fondile, ja on kokku kuni miljard eurot sektoritesse, mida me oleme kriisis õppinud nägema kui võimalikku tulevikumudelit sarnastes oludes ellujäämiseks, näiteks digitaalsete teenuste arendusse.
2 MÕTET
Taaskäivitamiskavas sisalduva lisarahata on ELi liikmesriikide majandused ilma väga suurest reforme ja kriisist väljumist toetavast rahastamisallikast. Et EKRE oli just oli valitsuses ja sai raha panna sinna, kuhu soovis, teame, kuhu see iseenese tarkusest paigutatav raha läheks.
EKRE jutt, et rahal, mida me Euroopa Liidu taastekava kaudu saame, on pea igal eurol silt küljes, ei kannata kriitikat. Jah, see raha on mõeldud konkreetsest koroonakriisist taastumiseks ja sel on kindel siht ja eesmärk. Raha läheb sinna, kus kriisi mõju on olnud suurim, st suurel määral tervishoidu. Aga ka sektoritesse, mis uut kasvu toetavad: ettevõtlusesse, digitaliseerimisse, rohepöördesse.
Mis need «sildid» on, mille vastu EKRE sõdib? Sisuliselt proovis EKRE taaskäivitamiskava blokeerimiskatsega raha ära võtta Tallinna haiglalt, Hiiumaa haiglalt, Järvamaa haiglalt, Kuressaare haiglalt, turismi ja põllumajanduse täiendavalt toetamiselt, korterite ja katlamajade energiasäästlikumaks muutmiselt, kui nimetada ainult mõnda Euroopa – ehk siis meie enda poolt – «peale sunnitud» rahastuskohtadest.
«Euroopa sunnib» – see on üldse üks veidramaid argumente selles Euroopa lõhkumise alamprojektis. See on sama küps ja tõsiselt võetav kui väide, et pidin kodust ära jooksma, sest õhtune hammastepesu oli peale sunnitud.
Kas see on proua Merkeli ja härra Macroni pahatahtlikkus, mis sunnib meid tegudele, et Viru-Nigulas oleks puhtam õhk, Pärnu-Jaagupis kiirem internet või Kilingi-Nõmmel küttearved väiksemad? Ei, need asjad on olulised Eesti inimestele, sh ka EKRE valijatele.
Kogu selle raevuka võitluse juures ei ütle Euroopa Liidu vastaste juhtidega EKRE fraktsioon meile, kuhu ta ise selle raha siis paneks, kui seda ei tohiks panna tervishoiusektorisse või rohe- ja digipöördesse, et muuta Euroopa tulevikukindlamaks majanduskonkurentsis USA ja Hiina majandustega, kes liiguvad neis suundades penikoormasaabastega.
Kui EKRE poleks olnud just mitu pikka aastat valitsuses, võiks igasugu asju ette kujutada, et kuhu nemad siis raha panna sooviksid. Aga EKRE just oli valitsuses ja sai raha panna sinna, kuhu soovis. Seetõttu me teame, kuhu see iseenese tarkusest paigutatav raha läheks. See pandi näiteks õlitehasesse.
Need 125 miljonit ja rohkemgi võivad nüüd üldse kaotsi minna, sest õlitehase rajamise on keskkonna eest seisjad seisma pannud, ja see võib seisma jäädagi. Raha pandi ka Louis Freeh’ nimelisse tuuletallamisse, MESi ja EASi kaudu oma sõpradele ja Porto Francosse, ja seda loetelu võiks jätkata.
Me teame ka nende viimase paari pika aasta tulemustest, kuhu EKRE raha ei paneks: turismisektor võiks näppu imeda ja maasikakorjajad maasikavarsi.
Ka palja silmaga on näha, et me oleme võidus – maksame tulevikus tagasi vähem, kui täna saame.
Oleme kuulnud väiteid, nagu «aga milleks meile Euroopa Liidu raha, Euroopa Liidu poolt võetav laen ja taaskäivitamiskava! Eesti üksi, omapäi saaks palju parematel tingimustel laenu!». Selles mõttearenduses on väike, aga oluline konks. Nimelt see ei vasta tõele. Sama soodsatel tingimustel Eesti ise raha ei saaks. Ongi kogu lugu. Taasterahastust saame järgmise viie aasta jooksul kuni 1,5 miljardit eurot ja maksame alates 2026. aastast järgneva 32 aasta jooksul tagasi 1,088 miljardit eurot.
Riigikassa hinnang on, et kui Eesti riik emiteeriks ise 30-aastaseid võlakirju samas mahus, siis tuleks praeguste riigireitingute ja intresside juures 30-aastasele laenule maksta keskmiselt üks protsent intressi, st 15 miljonit aastas. Kui lunastaksime need võlakirjad näiteks 25 aasta pärast, oleks laenukulu Eesti riigile 375 miljonit eurot ehk tagasi tuleks ümardatult maksta mitte üks nagu praegu Euroopa Liidu poolt võetava laenu puhul, vaid 1,9 miljardit eurot. Selgelt rohkem kui taasterahastu osamakse puhul. Ka palja silmaga on näha, et me oleme võidus – maksame tulevikus tagasi vähem, kui täna saame.
Tervisekriis hakkab leevenema, majandusmõjud kestavad, kokkulepe kriisist väljumiseks tuge anda tehti kõikide Euroopa Liidu riikide osalusel juba eelmise aasta juulis, mida aga endiselt oodatakse, on reaalselt majandusse jõudev raha. EKRE katse sel nädalal olulist otsust torpedeerida kukkus parlamendis läbi. Nende katseid Eestit Euroopa Liidus auti mängida ja euroliitu lõhkuda näeme aga kindlasti veel.
Toomas Kivimägi: päev, mis muudab Pärnu elu
Arvamuslood
13. Mai 2021 11:00
Toomas Kivimägi
Riigi eelarvestrateegia aastateks 2022–2025 (tekstis edaspidi RES) on saanud kaante vahele. See on igakevadine aasta olulisim dokument, mis erinevalt riigieelarvest vaatab ette nelja aasta peale. Kokkuvõtvalt: meid kuulatakse, meiega arvestatakse – rohkem kui ei kunagi varem.
Rail Baltic edeneb
Kui meeskonnas leidub kõhklejaid, ei liigu asjad nagu vaja. See faas sai mõni kuu tagasi läbi ja Rail Baltic (RB) on valitsuse üks prioriteete. Aastatel 2022–2025 on kavas sellesse investeerida 1,22 miljardit eurot. RB kogumaksumus Eestis on 1,59 miljardit.
Pärnu reisiterminali põhiprojekt valmib sel aastal, esimeses faasis lähevad hankesse teed-tänavad (sealhulgas Lao tänav, millele õnnestus saada lisarahastus) ja Liivi tee tunnel. Terminal on mõistlik ehitada vahetult enne sihtotstarbelist kasutust ehk aastaks 2026. Kohalike peatuste projekteerimine algab samuti tänavu, põhiraudteekoridori ehitus aastal 2022. Aastal 2026 peaks olema see päev, kui maailm muutub: meile, pärnakatele, kui teele läheb esimene rong... RBd ei ole võimalik Pärnu puhul üle hinnata. See muudab paradigmat meie „kättesaadavust”, konkurentsivõimet, atraktiivsust, turvalisust ja paljut muud silmas pidades.
Via Baltica teine tulemine
Viimased suuremad investeeringud Pärnumaal Via Baltical olid Ehitajate tee ja Liivi tee väljaehitamine (maksumus 39 miljonit eurot). Aasta siis oli 2012. Peale selle paar kilomeetrit 2+1-teed ja Nurme sild aastal 2017. Tore, ent see panus ei vasta vähimalgi määral põhistatud vajadusele.
Sarnaselt Tallinna-Tartu maanteele plaanitakse lähiaastatel neljarealist teed Via Baltica Libatse-Nurme lõigule.
Eero Vabamägi
Just seepärast võtsin avaliku lubadusena (vt PP 11.03.2021) vedada suurima ja keerukaima ülesande: Libatse–Nurme 2+2-maantee ehitus (loe: raha leidmine). Maksumus üle 100 miljoni euro. Lõigu pikkus 21,6 kilomeetrit. Selle tee lõpuni ehitamine toob Tallinna Pärnule mitu minutit lähemale, kuid veel tähtsam on senisest suurem turvalisus ja konkurentsivõime.
Nüüd saan kinnitada, et Libatse–Nurme lõigu ehitamine on saanud valitsuse heakskiidu, vastupidi mitme kohaliku poliitiku ootustele. Plaanis on ehitada see Euroopa Liidu rahast, mida sel finantsperioodil vaid 159 miljonit eurot kolme suure maantee (peale selle Tartu ja Narva suund) peale kokku, kuid lõviosa sellest summast tuleb Via Balticale. See on väga suur võit. Tunnustan nii pea- kui rahandusministrit, kellele olen viimastel kuudel sel teemal saatnud kümneid kirju. Tänusõnad ka majandusministrile ja transpordiametile, kellega koostöös Pärnumaale suured asjad lähiaastatel sünnivad!
Nüüd saan kinnitada, et Libatse–Nurme lõigu ehitamine on saanud valitsuse heakskiidu vastupidi mitme kohaliku poliitiku ootustele.
Ajakavast. Praegu käib tee projekteerimine, sellele järgneb maade omandamine, ehitushankesse peaks jõudma 2022–2023 alguses. Ehitusse 2023. aastal. See on võimalik kiireim ajakava, aga pole ühtegi põhjust sellest mitte kinni pidada.
Uue RESiga leiti katteallikas Pärnu–Uulu 7,9kilomeetrisele 2+2-lõigulegi. Siin näeb oma silmaga tulemust kõige varem. Projekt on valmis, sel aastal tuleb maade omandamine ja ehituse hange. Kopp lüüakse maasse järgmise aasta alguses.
Kolmas lõik – Sauga–Pärnu 2,6 kilomeetrit, liiklussagedus 13 400 autot ööpäevas – on samuti kavas. Projekteerimine käib. Kuid siin on Pärnu linna ja eraomanikega palju vaidlusi üleval ja kuni puuduvad kokkulepped, pole midagi loota.
Kaks viimasena nimetatud lõiku ehitatakse samuti ELi ühtekuuluvusfondi rahaga. Oleme pidanud kaua ootama, aga praegustele kavadele ega otsustajatele küll etteheiteid pole. Vaid tunnustus. Pole liialdus nimetada Via Baltica kolme lõiku koos RBga sajandi suurimaks riigi investeerimisvooruks Pärnumaale. Pole paha.
Kolmanda silla saaga
Mida tundub, et RESis pole, on Pärnu kolmanda silla lisarahastus. Olen öelnud, et mina tegelen Libatse–Nurmega, silla olen jätnud raele. Minule teadaolevalt on majandusminister konkreetsele küsimusele Pärnu Postimehelt jätnud vastamata. Mis poliitikas ei tähenda ju muud, kui et seda raha seal pole. On ootamatu, et linnavõim on keskendunud poliitilisele punktvõtmisele, selmet teha koostööd oma ministri ja opositsiooniga. Tulemus(etus) ei üllatanud.
Sillasaaga lühikokkuvõte. On kolm suurt probleemi: 1) riigi rahastuse määr; 2) Kesklinna silla sulgemine liiklusele; 3) kui Kesklinna sild sulgeda liikluseks, ei piisa 2+1-lahendusest uuel sillal. Kõigest sellest vaadatakse mööda. Ometi ei ehita me silda kümneks, vaid 100 aastaks. Olen öelnud, et leebun kahe viimase probleemi puhul, kui riigi rahastusmäär tõuseks 8,7 miljonilt eurolt (jätkuvalt saadav) 17–18 miljonini. See oleks piir, kustmaalt linna panus on mõistlik ega ahista liialt teisi valdkondi. Lähtun sellest, et sild koos juurdepääsudega sillale (politseimaja läbimurre vaid ühe näitena) maksab 35 miljonit eurot. Pigem rohkem, aga olgu siinkohal number, millest odavamalt ei saa.
Miks 8,7 miljonist ei piisa? Tuletan taas meelde, et linn kulutab jooksvateks kuludeks lubamatult palju, mille tagajärg on äärmiselt väike põhitegevuse tulem (vaba raha investeeringuteks või laenude tagasimaksmiseks). Vaid veidi üle kuue miljoni euro, millest paar miljonit on maavaldade osa. Sellega rallit ei sõida. Õige pea tuleb katkestamine.
Kuid viimane rong pole veel läinud. Tuleb uus RES ja kes teab, ehk varemgi kui aasta pärast. Veel jõuab, kui linnal jätkub (koostöö)tahet.
Mart Võrklaev: Eesti jääb õigusriigiks ka pärast NETS-i eelnõu vastuvõtmist
Arvamuslood
12. Mai 2021 20:15
Mart Võrklaev
Maksimaalne, mida uus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus politseil tegelikult teha lubab, on oma käitumisega teiste inimeste tervist ohustav isik, kes ei allu korraldustele, oma koju sõidutada, kirjutab Mart Võrklaev.
Võtsime kolmapäeval riigikogus seadusena vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) 347 SE. Ma tean, et seda arutelu jälgisid paljud inimesed, kes tavaliselt riigikogu debatte ei jälgi ja ma tahan neile selle eelnõu saatust ja mõtet selgitada.
Maksimaalne, mida uus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus politseil tegelikult teha lubab, on oma käitumisega teiste inimeste tervist ohustav isik, kes ei allu korraldustele, oma koju sõidutada, kirjutab Mart Võrklaev.
Võtsime kolmapäeval riigikogus seadusena vastu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) 347 SE. Ma tean, et seda arutelu jälgisid paljud inimesed, kes tavaliselt riigikogu debatte ei jälgi ja ma tahan neile selle eelnõu saatust ja mõtet selgitada.
Olen paljudega neist, kes selle NETS-i vastu Toompea ees meelt avaldanud, tööle tulles kõnelenud ja ma usun, et nad ei ole mingi kurja käe poolt suunatud, vaid tavalised Eesti inimesed, kes on üle aasta kestnud viirusekriisist ärritatud.
Niisiis selle eelnõu mõte on lihtne: vähendada viirusekriisiga võitlemisel riigiametite vahelist bürokraatiat. Seaduse arutamine on parim näide selle kohta, et Eesti on õigus- ja mitte politseiriik. Kõik, mida riigivõimu teostavad asutused teevad, peab olema neile seadusega täpselt ette nähtud, nad ei tohi võimu kuritarvitada.
Eestis pole varem ühtegi nii tõsist nakkushaiguse kriisi olnud, meenutan, et meil on surnud üle 1200 koroonaviirusega nakatunud inimest, minu kaastunne kõigile nende lähedastele ja tunnustus meditsiinisüsteemi töötajatele, kes on pidanud viirusega võitlema oma tervist ohtu pannes, ületunde lugemata.
Seetõttu polnud ka meie seadused päris valmis toimima olukorras, kus valitsus kehtestab oma otsustega haiguse leviku takistamiseks piirangud. Praeguste seaduste järgi sattusime olukorda, et piirangute täitmist pidi kontrollima terviseamet.
Ma usun, et oleme ühte meelt selles, et kui me oleme koos kehtestanud mingid reeglid, siis peab nende täitmist ka kontrollima, näiteks liikluses kiirusepiiranguid või toiduainetööstuses ohutusnõudeid.
Ent praegu olime olukorras, kus terviseametil polnud ei ressurssi ega ka kogemust kontrollida, kas inimesed järgivad 2+2 nõuet või maskikandmiskohustust siseruumides. Terviseamet soovis selles olukorras endale appi kutsuda politsei, kellel on olemas ametnikud ja kogemus sellise kontrolli läbiviimiseks.
Ma rõhutan, et seaduse mõte on algusest peale olnud, et appi saab terviseamet politseid kutsuda ainult tõsise kriisi puhul, seaduse mõttes hädaolukorra ajal. Nii ütleb eelnõu seletuskiri. Ja ma möönan, et koostöös opositsioonierakondadega ka seaduse teksti pandud viide hädaolukorrale teeb teksti selgemaks. Seadus ütleb ka, et appi kutsumise peab kinnitama valitsus.
Kindlasti ei vasta tõele aga need kuulujutud, et seadus annab politseile mingeid eriõigusi viiruse levitajate kohtlemiseks. Kõik politsei õigused, kaasa arvatud inimesi vahi alla võtta või valdustesse siseneda, on ka praegu kirjas korrakaitseseaduses. Need õigused on politseil ka praegu olemas. Oluline on aga, et neid õigusi kasutades peab politsei alati kaaluma, kas see on proportsionaalne.
Näiteks kellegi koju siseneda võib politsei loata ainult siis, kui kellegi elu on selgelt ohus. Maksimaalne, mida uus NETS politseil tegelikult teha lubab, on oma käitumisega teiste inimeste tervist ohustav isik, kes ei allu korraldustele, oma koju sõidutada.
Nii et minu sõnum neile, kes NETS-i vastuvõtmise pärast muretsevad, on: ärge kartke. Muretsemiseks pole põhjust. Eesti on õigusriik ja loomulikult on teil ka tulevikus võimalus kasvõi iga päev meelt avaldada.
Siiski peab meeleavaldamine toimuma kooskõlas seadustega ja austama ka teiste inimeste õigusi. Meeleavaldusel peavad olema selged korraldajad, kes taotlevad selleks loa ja vastutavad osalejate ohutuse eest. Viiruse eitamine ning viitamine, et see murrab nõrgemaid ja see on nende probleem, ei ole õige.
Meie ühine kohustus on üksteist kuulata ja üksteisega arvestada ning ühiskonnas nõrgemal positsioonil olijaid kaitsta. Viirus nakkab sõltumata sellest, mida need inimesed tema olemasolust arvavad.
Ma tänan kõiki neid, kes selle seaduseelnõu valmimisele ja tempokale edasiliikumisele riigikogus on kaasa aidanud, neist mitte vähemtähtsamana EKRE juhti Martin Helmet. Ma loodan, et see praktika, kus riigikogu opositsioon ja koalitsioon teevad koostööd, et meie ees olevaid seaduseelnõusid päriselt paremaks teha, jääb kestma ka tulevikus.
Kristen Michal: kaua veel soovib Keskerakond olla ajaloo valel poolel ja kas see võiks lõppeda koos ainuvõimu ammendumisega pealinnas?
Arvamuslood
12. Mai 2021 18:00
Kristen Michal
Hetkel valitsev konsensus on, et aeg liigub ühes suunas. Siiski, on erandeid. Näiteks teatud küsimustes Tallinnas.
Siinkandis filmitud Tenet räägib sellest, kuidas asjad läbi aja tagasi liikuda püüavad, rünnates teiste eesseisvat tulevikku. Täpselt sama kirgastub, kui vaadata Keskerakonna plaane hariduses.
30 aastat saab tänavu septembris Eesti iseseisvuse taastamisest, ajast kui kogunes Põhiseaduslik Assamblee. Eestis püütakse liikuda ajaga edasi, okupatsiooniajast pärandiks saadud kahelt paralleelselt koolisüsteemilt ühtsele, mis annaks kõigile kvaliteetse riigikeelse hariduse.
Aja edasiliikumisega ja lastevanemate tahtega vastassuunas liigub üks jõud, kes seeläbi enda minuvikuihalusega laste tulevikku ründab. 30 aasta pärast peaks kõik olema nii kui täna, veel parem, olgu kohe nagu eile! Umbes sellise maailmapildi pakkus avalikkusele Keskerakonna lugupeetud haridusideoloog, ilmselt ka peatne esimees Mihhail Kõlvart. Enamus lapsevanemaid soovib, et eestikeelne haridus algaks lasteiast
Alaku algusest
Miks tahab Keskerakond hariduses liikuda ajas tagasi ja mitte edasi? Hiljuti avaldati valdkonna monitooring, mis ütleb, et 66% Eesti teistest rahvustest elanikke arvab, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaias ja 14%, et põhikooli 1.–6. klassis. Sama arvavaid eestlasi on 81% ja 12%.
On erinevusi ja suuri piirkondlikke lõhesid küsimuses kuidas täpselt. Põhjalikumalt on teemat käsitlenud Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Kuid see peamine – asja üdi, soov, kuhu tahame liikuda, on klaar – eestikeelne haridus alaku algusest, siis kui seda on kõige lihtsam lastel mänguliselt omandada muu kõrvalt.
See soov oli tajutav juba varem. Kui 2017 kevadel avaldasin, et meie eesmärk on alustada eestikeelse haridusega algusest, sain vastuseks teistelt – Jätke lapsed rahule!, See on rahvuslik vaen, kui haridus on eestikeelne!, See idee pole usutav ja palju taolist. Kõige pehmem meie arvustamises oli isamaaline erakond, kes arvas, et keelevalik olgu igaühele vabatahtlik ka haridussüsteemis, riigikeelsust oleks palju nõuda.
2017. aasta suvel ilmus inimarengu aruanne, mis kinnitas juba varasemat taju – keeleline eristatus ehk hariduslik segregatsioon loob segregeeruva ehk lõhestunud maailma. Tallinn on üks EL kiiremini lõhestuvaid pealinnu, üks juurpõhjus on selles, et hea riigikeelele oskuseta on valikud piiratumad. Ja nii see nõiaring kestab, ajas vaid süvenedes. See lõhestumise nõiaring tuleb lõhkuda.
Hea riigikeelne haridus annab, mitte ei võta Tollest 2017. aasta kevadest ja suvest on möödas neli aastat, maailm on teistsugune. Aeg on edasi liikunud. Lapsed ja vanemad on kindlamalt veel kinnitanud oma soovi – eestikeelne haridus alaku lasteaiast. Kuidas täpselt, millise tempo, metoodikaga, milliseid vahendeid on vaja lisaks tänaste õpetajate palga ja kvalifikatsioonitõusule, see on töö mis vaja teha. Olen väga kõrgete ootustega tänasele haridusministrile ning kindel, et mitte asjata.
Eraldatus on mõnele vajalik
Keskerakond tahab endiselt öelda, et kokku pole lepitud edasiminekut. Jaak Aab igatahes kirjutas sellest artikli. Kindluse mõttes igaksjuhuks venekeelsesse lehte. Vaidlus, arvan siiski on tegelikult tänaseks juba läbi. Ainsas kohas kus ta loeb – laste ja vanemate südames. Isegi kui me ei tea, kuidas tulevik täpselt välja näeb, on see lastaiast alustades ühtses ja kvaliteetset riigikeelset haridust andvas hariduses lastele. Hea keeleoskuse eesmärk ei ole võtta kelleltki tema emakeelt ega identiteeti vaid anda talle võimalused paremaks.
Nüüd ongi sel teel inimesi eraldamas vaid üks ahelik. Seal seisavad rohelises ristikheinalehte kandvad tegelased, kes räägivad, et eraldi, mitte kokku tuleb hoida. Ütlema jättes, et see eraldatus on neile vajalik, sest ühendatus inforuumis neile ei sobi. Maailm liigub edasi, mitte tagasi. Isegi kui seda väga tahta.
Kui 30 aasta pärast tagasi vaatame, on seegi üks läbitud etapp Eesti ajaloos. Võin kihla vedada, et hariduses jäävad peale lapsed ja vanemad. Antropoloogiliselt on siiski huvitav, kaua veel soovib Keskerakond olla ajaloo valel poolel ja kas see võiks lõppeda koos ainuvõimu ammendumisega pealinnas?
Mati Raidma: kõik riigid kohandavad kaitsekulu SKTga, sest raha on vähemaks jäänud
Arvamuslood
12. Mai 2021 17:00
Mati Raidma
Igal uue RESi aastal kuni 2025 on riigi kaitsekulutused märgatavalt suuremad kui käesoleval aastal.
Esmaspäeval oli riigikogu riigikaitsekomisjonis kaitseminister Kalle Laanet, tutvustades riigi kaitseeelarve kujundamist ning olukorda riigieelarvega. Käes on rasked ajad – Covid-kriis räsib tõsiselt meie eelarvelist suutlikkust tagada kõikide eluvaldkondade soovitud areng.
Tunnustust väärib riigikaitse valdkonna tänases eelarveliselt väga raskes olekus saavutatud 10% tõus, mis viib kaitseministeeriumi valitsemisala käsutuses olevad finantsvahendid selle aasta 646 miljonilt järgmisel 2022 aastal 712,3 miljoni euroni. Mis veelgi olulisem – annab võimaluse järgmiste sõjaliste võimelünkade likvideerimisele ja üldise sõjalise võimekuse tõstmiseks.
Juba mingit aega riigikaitse poliitikakujundajate vahel kestnud debatt, milline komakoht peale 2% on riigikaitse arengu seisukohast täiuslik. Seejuures jääb paraku arvestamata, et lähtenumber – sisemajanduse kogutoodang (SKT), ei ole sama lihtsalt planeeritav näitaja ning rasketel aegadel on võimalus ka negatiivseteks arenguteks. Eriti tänasel kriisist tingitud heitlikul ajal. Reaalsus on see, et kõik riigid kohandavad kaitsekulu SKTga, sest raha on kriisi tõttu vähemaks jäänud. Julgeolek sellest kokkuvõttes kindlasti ei kannata.
Kehtib kindel põhimõte, et Eesti panustab riigi sõjalisesse kaitsesse vähemalt 2% SKT-st. See on miinimum, mida keegi ei vaidlusta. Äsja valitsus kinnitatud uues riigieelarvestrateegias (RES) seda põhimõtet ei muudeta. Eesti mainele on rahvusvaheliselt kahjulik, kui mõned poliitilised jõud ja poliitikud populistlikult vastupidist valeinfot levitavad.
Palju olulisem koht aruteludeks on ühiste seisukohtade kujundamine täna veel puuduvate, kuid samas hädavajalike sõjaliste riigikaitse võimelünkade osas. Seda koos vajalike rahanumbrite, mitte protsentidega. Ja samuti mitte soetusmaksumuste vaid kogu võime ülesehitamise ning ülevalpidamise hindadega. Kindlasti kõike korraga ei saa. Siit edasi tulevad poliitilised otsused – kui palju suudame, mis eelisjärjekorras, kas on võimet katta see oma eelarvest või tuleks kaaluda osaliselt laenu kaasamist jms.
Eelmise nädala reede öösel oli au olla tunnistajaks, kui tihedateks oleme põiminud oma liitlassuhted ja mida see reaalselt tähendab. Kuidas meie kaitsevägi ja kaitseliit õlg õla kõrval USA liitlastega harjutab keerulisi lahingoperatsioone, viies meie kaitsevõime reaalsust järgmisele kvaliteeditasandile.
Tagasilöögiks müüdiloojatele – liitlased saavad tulla siia kiiresti ja otsustavalt. Meie partnerid on kindlad, et arendame oma kaitsevõimet järjepidevalt ja täidame ka omapoolsed kohustused nende ees, kes on rasketel hetkedel alati valmis meie kõrvale asuma.
Lõpetuseks veelkord neile, kes hirmujutte Eesti NATOst eemaldumisest levitavad – Eesti ei loobu endale võetud eesmärkidest oma riigi iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsel, vähemalt niikaua, kui Reformierakond valitsust veab.
Kanepi vallavanem Piret Rammul liitus Reformierakonnaga
Pressiteated
12. Mai 2021 13:00
Kanepi vallavanem ja Põlvamaa Omavalitsuste Liidu esimees Piret Rammul liitus Reformierakonnaga. Piret Rammul on Kanepi vallavanem 4. aprillist 2019, kui eelnev vallavanem Andrus Seeme osutus valituks Riigikokku.
Piret Rammuli sõnul otsustas ta Reformierakonnaga liituda sügisel toimuvatele kohalikele valimistele mõeldes. “Reformierakond on olnud Kanepi vallas võimul juba viimased neli aastat. Ellu on viidud palju olulisi algatusi, kuid palju tegemisi ootab veel ees. Uute plaanidega soovime ühiselt edasi minna, et jätkata Kanepi valla järjepidevat arengut ja soosida kohaliku rahvaarvu jätkuvat kasvu.”
Piret Rammul on Kanepi vallaga seotud üle 12 aasta, sealjuures on ta töötanud arendusnõunikuna nii Kanepi vallas kui ka enne haldusreformi Kõlleste Vallavalitsuses. Rammul oli uue Kanepi valla loomise ja arengu juures, mis on taganud stabiilsuse valla juhtimises. Alates 2020. aasta augustist on Piret Rammul ka Põlvamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees.
Varasemalt pole Rammul kuulunud ühtegi parteisse, kuid pole ka varjanud, et tema vaadetele on olnud kõige lähedasem Reformierakond. Ühtlasi on Kanepi volikogus olnud võim Reformierakonna käes - viimaste kohalike valimiste võitjatena kuulub Reformierakonnale volikogu 19 kohast 13.
Lõuna-Eestis on reformierakondlastest omavalitsusjuhid Kanepis, Põlvas, Räpinas, Valgas, Tõrvas, Kambjas, Elvas, Tõrvas ja Tartus. Reformierakonda kuulub üle Eesti 32 omavalitsusjuhti.
Kalle Laanet: meie liitlassuhted on laitmatud, aga siseriiklikult on arenguruumi palju
Arvamuslood
11. Mai 2021 17:00
Kalle Laanet
Ühiskondlik arutelu meie riigi rahanduse üle on väga tervitatav, kuid mõned rünnakud Kaja Kallase valitsuse eelarvepoliitika vastu on alusetud. Eriti mõtlen ma selle all rünnakuid kaitsekulude vähenemise kohta.
Ühiskondlik arutelu meie riigi rahanduse üle on väga tervitatav, kuid mõned rünnakud Kaja Kallase valitsuse eelarvepoliitika vastu on alusetud. Eriti mõtlen ma selle all rünnakuid kaitsekulude vähenemise kohta.
2022-2025 riigi eelarvestrateegia (RES) järgi on kaitsekulud igal järgneval aastal püsivalt üle 2% ja suuremad kui praegusel aastal, millele lisanduvad kaitseinvesteeringute programm ja liitlasi vastuvõtva riigi toetus. 2022. aastal on RES-i järgi kaitsekulude kogumaht 712,3 miljonit eurot, see tähendab 2021. aastaga võrreldes 66,3 miljonilist kasvu. Selline kasv on juba sisse kirjutatud eelarve strateegiasse, aga kinnitan teile, head
Eesti inimesed, et teen kõik endast oleneva, et sügisel, 2022. aasta riigieelarve koostamisel, proovin seda mahtu veelgi tõsta. Sellele kõigele aitab kaasa loodetavasti positiivne suvine majandusprognoos.
Eesti riigi kaitse algab kodanike kaitsetahtest
Tänase valitsuse poliitilised oponendid ütlevad, et neil olid suured unistused suurest kaitse-eelarvest. Süüvides lähemalt nendesse unistuste strateegiasse, leiab nende enda koostatud eelarvestrateegiast pea miljardi euro jagu katteta tulusid. Riigi eelarvestrateegia peab arvestama nii riigi vajadusi, prioriteete kui ka rahalisi võimalusi. Kahjuks ei arvestanud eelmise rahandusministri tehtud RES neid rahalisi võimalusi, vaid tegi ainult võrrandi ühe poole ära.
Sellegipoolest tuleb tunnustada eelmist kaitseministrit, kes hoidis ära kaitseministeeriumi vastutusalasse plaanitud suure kärpe. Endine rahandusminister Martin Helme soovis 2020. aasta septembris kärpida ainult kaitsekulusid 50 miljoni euro võrra, mis oli vastutustundetu ning ebaõiglane meie riigi kaitsjate suhtes. Reformierakonna juhitud valitsus on otsimas kokkuhoiukohti kogu riigisektoris laiemalt lähtudes seisukohast, et riik on tervik, samamoodi nagu riigikaitse on tervik ja laiapindne.
Julgeoleku garandiks väikeriigile on usaldusväärsus. Kodanikud peavad tundma kindlust ja usaldust riigiinstitutsioonide vastu, aga samas nad peavad aru saama, et nemad ongi riik. Selline usaldusväärsus algab sotsiaalsest turvatundest, mida toetab kindel majandus. Sealt edasi ehitab usaldusväärsust riigi valmisolek vastu astuda ja hakkama saada erinevate kriisidega ning lõpliku turvatunde loob vabadus - vabadus arvamust avaldada, vabadus liikuda, vabadus elada vabas riigis.
Usaldusväärsust ja kaitsetahet ei ole võimalik luua, kui riigijuhid ei vaata suuremat pilti. Nii nagu lääneriikide kaitsepoliitika on ehitatud solidaarsusele, peab iga riik olema solidaarne raskes majanduslikus seisus oleva erasektoriga. Selline solidaarsus tõstab ka kodanike riigikaitse tahet.
Suurem julgeolek hakkab koostööst
Suurte silotornide ehitamine igas ministeeriumis ei tee riiki paremaks ega õhemaks. Efektiivsuse kasv saavutatakse siis, kui sama laadi olevad tegevused tehakse koos. Öeldakse, et kui tahad jõuda kiiresti, mine üksi, aga kui tahad jõuda kaugele, mine üheskoos.
Sarnane mõtteviis viib edasi ka riigikaitses. Eestil on väga head liitlassuhted, alles sel nädalavahetusel maandusid 600 sõpra USA-st langevarjudega Nurmsi juures, et näidata nende valmisolekut kaitsta nii Eesti kui kogu NATO territooriumit. Sellised suurõppused on ülim heidutus meie naabrile ja suurim kummardus meie kaitseväele.
Liitlassuhted väljaspool meie riiki on seega laitmatud, aga siseriiklikult on arenguruumi veel palju. Toome näiteks riigi laevastikud. Saame ju kõik aru, et meil ei ole finantsilist võimekust arendada Eestile korraga kaht või enamat laevastikku. Sellises olukorras tuleb kiirkorras sarnaste ülesannetega laevastike arendamine ning käitlemine ühendada.
Laevad oleks kõik Eesti omad, aga ühel päeval oleks seal peal kaitseväe vormis inimesed, teisel päeval politseivormis inimesed - me kõik ju soovime suuremat julgeolekut, teeme seda koos. Kui suudame teha koos oma riigi sees ja regionaalselt koos lähinaabritega, siis see loob usaldust ning toob Eestile rohkem ja suuremaid partnereid.
Merevägi peab strateegiliselt arenema
RES-i dokumendis on näidatud ka tänase mereväebaasi Miinisadama müük. Kõik, kes teavad Miinisadama asukohta Tallinna kesklinna ääres, kauni Noblessneri rajooni kõrval, saavad aru, et strateegiliselt ei ole see hea asukoht. Suure kaitseüksuse hoidmine pealinnas tekitab nii sõjalises kriisis väga suure julgeolekuohu kui ka rahuajal palju probleeme. Rahuaja suurimaks probleemiks on tallinlaste - merepealinna elanike - ligipääs merele.
Mereväebaas peaks paiknema kohas, kus oleks laevadel ja laevapersonalil muretu liikuda sadamasse ja sadamast välja, kohas kus luurajatel ei ole võimalus ennast majutada mugavalt lähedal olevas AirBnb korteris ning kohas, kus strateegiliste laevateede lahtihoidmisest sõltub Eesti iseseisvus. See ideaalne uus asukoht Eesti mereväele on veel kaardistamise ja analüüsifaasis, aga valitsuse suunis, et leida see strateegiliselt parem asukoht tõstab meie julgeolekut.
Realistlik, tasakaalukas ja ühtne valitsus on Eesti julgeolekule parim
Tänases keerulises julgeolekuolukorras peame näitama, et Eesti kaitsevägi ei ole pausile pandud. See tähendab, et kõik plaanilised õppused alustades Kevadtormist, lõpetades liitlastega koostöös toimuvatest, näiteks Defender Europe, toimuvad.
Meie praegused riigijuhid on realistlikud ja tasakaalukad, juhtides muidu ärevas geopoliitilises olukorras riigi välja ka tervisekriisist. Solvangud ja lahmimised riigi kõrgete ametnike poolt vaid lõhestavad ühiskonda. Kinnitan teile, et Eesti riigikaitse on kindlam kui kunagi varem ning me oleme valmis vajadusel agressorile vastu astuma.
Maris Lauri: Eesti suund olgu kogu õiguskaare digiteerimine
Arvamuslood
11. Mai 2021 10:00
Maris Lauri
Väikese rahvaarvuga riigi pidamine on rahaliselt suhteliselt kulukas ja koormav ka tööturule. Seetõttu peame kasutama kõiki võimalusi, mis vähendavad kulutusi ja inimeste töötamist avalikus sektoris. Mitte selle pärast, et Eesti oleks mõne edetabeli tipus, vaid selleks, et pidada oma riiki efektiivsemalt ning ettevõtlusele ja ühiskonnale vähem koormavalt.
Võimalusi digiteerimiseks ja kaasaegsete tehnoloogiliste lahenduste kasutamiseks on avalikus sektoris küllaga, see kehtib ka justiitsvaldkonna kohta. Tore on seejuures, et uuendusi juba viiakse ellu ning päris mitmetega on jõutud järku, kus plaanipidamisest saab edasi minna tegudeni.
Eesti suund peab olema kogu õiguskaare digiteerimine, alates kohtusse pöördumisest kuni kohtuotsuse täitmiseni välja. Loomulikult tähendab see ühtlasi erinevate digitaalsete lahenduste kasutamist nii uurimise ajal, kohtupidamises kui ka karistuste rakendamisel. Kuigi üpris palju on siin juba muutunud, on endiselt tegemist suuresti üksiklahendustega. Lisaks puuduolevatele tükkidele on meil vaja jõuda selleni, et olemasolevad ja tulevased lahendused oleksid omavahel seotud.
Üksikute toimingute või töölõikude digiteerimine võib anda kokkuhoidu paberis ja ajas, kuid süsteemsem lähenemine võimendab seda ja loob uue kvaliteedi. Näiteks loobudes pabertoimikutest, saab kokku hoida aega, mis kulub nende koostamisele, trükkimisele, saatmisele ja säilitamisele. Aeg teatavasti on raha ja inimesed. Tõsi, ka digitaalsete dokumentide koostamine võtab aega, kuid kogu protsessi on võimalik märkimisväärselt kiirendada ja muuta paindlikumaks, kasutades erinevaid automatiseeritud elemente. Digitoimiku juurde käivad videod ja salvestused, mitte enam sündmuskoha pikad tekstilised kirjeldused ning ülekuulamiste sõnasõnalised üleskirjutused ja väljatrükid.
Riigikogu menetluses on kriminaalmenetluse seadustikku muutev eelnõu, mille põhieesmärk on minna üle täielikult digitaalsele kriminaalmenetlusele. Ainuüksi praeguse paberdokumentide trükkimise ja väljasaatmise asendamine dokumentide digitaalselt kättesaadavaks tegemisega e-toimiku süsteemi kaudu vabastaks kaks inimest muudeks töödeks. Kuid sellele lisanduvad väga mitmed kokkuhoiukohad, alates kutsete väljasaatmisest, dokumentide digitaalsest vahetamisest ja väljatrükkide kaotamisest, milles saame ka rahaliselt mitmemiljonilise kokkuhoiu.
Uute tehnoloogiliste võimaluste kasutusele võtmisel on oluline jälgida, et sellega ei astutaks üle inimeste privaatsuspiiri ja ei põhjustataks diskrimineerimist.
Uuringud osutavad, et kiirem menetlus konkreetses asjas vähendab toimepandud kuritegude arvu ka üldiselt. Lisaks otsesele kahjule on igal kuriteol üpris suured kõrvalkulud, seda kogu ühiskonna jaoks. Kui suudame luua tõhusama uurimis- ja kohtumenetluse, mis aitab vähendada kuritegevust, siis saame vägagi märkimisväärse rahalise kokkuhoiu. Turvalisemast elukeskkonnast tulenevatest kasudest rääkimata.
Digiteerimisvõimalusi justiitsvaldkonnas on rohkemgi. Juba praegu arendatakse rahvusvahelist koostööd elektrooniliste kanalite kaudu, kuid see võiks muutuda – vähemalt Euroopa Liidus – üksikute riikide omavahelistest projektidest üleüldiseks koostööks. Terrorism, narko- ja küberkuritegevus ei tunne riigipiire, mistõttu riikidevaheline koostöö nende uurimisel on väga oluline. Kui see on korraldatud turvalisi elektroonseid kanaleid ja digilahendusi kasutades, siis on võimalik neid raskeid kuritegusid mitte üksnes kiiremini avastada, vaid ka mitmeid neist ära hoida.
Eestis arendatakse juba mõnda aega valitsuse ja riigikogu õigusaktide koostamiseks ja menetlemiseks ühtset nn koosloome keskkonda, mis ühendaks praegused killustunud ja ajale jalgu jäänud digisüsteemid. Selline õiguse koosloome keskkond muudaks eelnõude loomis- ja menetlusprotsessi avatumaks ning paremini jälgitavaks nii eelnõude koostajatele kui ka avalikkusele.
Võimalusi on veel muidki. Näiteks võiksime lõpuks ometi loobuda erinevate dokumentide – sh kohtuotsuste – posti teel saatmisest ja kasutada selleks hoopis elektroonilisi kanaleid. Seda vähemalt nii-öelda vaikimisi lahendusena ja juriidiliste isikute puhul. Ainuüksi rahaline kokkuhoid postikuludelt ületab julgelt miljoni, töötundidest ja paberi kokkuhoiust tulenev sääst lisaks. Viimane aitab vähendada ka meie mõju keskkonnale.
Juba on arenduses ja kasutuses eesti keelel põhinevad tehnoloogiad, mis võimaldavad kasutada tehisintellekti lahendusi ehk nn kratte erinevate protokollide ja üleskirjutuste tegemisel. Edeneb masintõlke kasutamine, samuti on olemas juturobotid, mis vastavad klientide küsimustele või juhatavad küsija õigete (digitaalsete) allikateni. Neid lahendusi tuleb kasutada ka justiitsvaldkonnas.
Uute tehnoloogiliste võimaluste kasutusele võtmisel on oluline jälgida, et sellega ei astutaks üle inimeste privaatsuspiiri ja ei põhjustataks diskrimineerimist. Euroopa tasandil on üpris värskelt puhkenud diskussioon selle üle, millised tehisintellekti lahendused on demokraatlikus ühiskonnas lubatavad ja millised mitte, ning ka Eestil tuleb siin oma seisukoht kujundada.
Täisautomatiseeritud uurimist ja kohtupidamist, kus inimlikule kaalutlusele üldse kohta ei ole, ei tule loodetavasti kunagi, vähemalt mitte Eestis. Kuid see ei tähenda, et me ei peaks kasutama võimalusi, mida kaasaegne tehnoloogia õigusruumi arendamisel pakub.
Aivar Sõerd: EKRE seisab Euroopa rahal ees, kuigi valitsuses ta seda toetas
Pressiteated
10. Mai 2021 20:30
Aivar Sõerd
Riigikogu rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd ütles tänasel Euroopa taasterahastu arutelul parlamendis, et majanduse taaskäivitamiseks mõeldud raha peaks võtma kasutusele kiiresti. Tema sõnul oli sama meelt ka eelmine valitsus koos EKRE rahandusministriga, kes nüüd aga on asunud Euroopa raha blokeerima.
“Eelmine valitsus otsustas eelmise aasta juunis heaks kiita heaks Eesti seisukohad EL taaskäivitamise kava osas. Ka rahandusminister oli selle otsuse taga. Tegemist oli rahandusvaldkonna otsusega, kus rahandusministeril on sisuliselt vetoõigus,” selgitas Sõerd.
Ta lisas, et detailsemalt tegeles taaskäiviamiskava ettevalmistamisega rahandus- ja majandusministrite nõukogu ECOFIN, kus Eestit esindas rahandusminister. “Eelmise valitsuse EKRE rahandusminister käis Euroopa Liidu asjade komisjonis isiklikult kohal, et saada mandaati seal Eesti esindamiseks.”
Sõerd refereeris Euroopa Liidu asjade komisjoni protokolli 2. oktoobrist 2020. aastast, mille järgi rahandusminister kirjeldas teemasid ja otsustuskohti rahandusministrite nõukogus. “Ma ise küsisin, et kas Tallinna haigla ikka ajaliselt mahub taastekava ajaraamidesse. Minister Martin Helme kinnitas, et Tallinna Haigla sobib taastefondi tingimustega. Seega EKRE rahandusminister mitte ainult ei osalenud taastekava tingimuste, eesmärkide ja rakendamiskavade läbirääkimisel ja otsustamisel, vaid langetas otsuseid ka taastefondist saadavate rahade jagamisel,” ütles Sõerd.
Endine rahandusminister lisas, et Euroopa majanduse taastamise kava aitab luua suurema lisandväärtusega töökohti, likvideerida pandeemia tekitatud kahju ning toetada samal ajal rohe- ja digiprioriteete. “Euroopal on võimalus võtta võtta siin juhtroll, tagadades sellega ka tugevama positsiooni maailmas. Euroopa Liidu tasandil on ka kokku lepitud, et kriisile reageerimine peab olema kõikehõlmav, kiire ja kestlik.”
Sõerd rõhutas, et majanduse taaskäivitamise kava on ajutine, ühekordne ja erakorraline ning aitab lahendada pandeemiast põhjustatud tagajärgi ja taastuda liikmesriikide majandustel.
Sõerd ütles ka, et Eesti saab taaste- ja vastupidavusrahastust ning lisarahastust kokku 1,3-1,5 miljardit eurot, aga Euroopa Liidu ühised kriisilahendused toovad meile tagasi enamgi. “Asi on selles, et meie majandus sõltub suuresti ekspordist ja meie olulisemad ekspordipartnerid, kelle majandusi taastekava toetab, on Euroopa Liidus. Seega, meie partnerite majanduse hea käekäik aitab kaasa ka meie majanduse arengule,” sõnas Sõerd.
“Reformierakonna fraktsioon usaldab valitsust ja toetab taaskäivitamise kava ja omavahendite süsteemi hakskiitmise otsust,” lõpetas Sõerd.
Jürgen Ligi: perekond Helme tänane kahvel
Arvamuslood
10. Mai 2021 12:45
Jürgen Ligi
Kui asi klapib, avaldab Martin Helme esmaspàeval sellele valitsusele usaldust. Nimelt on valitsus korraldamas riigikogus enda suhtes usaldushääletust seotuna EL taastekava rahastamise ja omavahendite eelnõuga. Eelmises valitsuses seisis selle eest Brüsselis toonane rahandusminister Martin Helme.
Pole usutav, et see polnuks Eesti kõige mõjukama mehe kindel tahe ja ta lasknuks ennast selleks mõjutada. Taasterahastu käis läbi Euroopa rahandusministrite arutelult, kiideti konsensuslikult heaks Ratase valitsuses, kuhu ta kuulus ning seejärel peaministrite kohtumisel EL Ülemkogus. Samuti on Helme alati esimene toetama kulutamist ja laenamist, mida ELs seekord plaanitakse.
Helme enda algatus
Et faktid täpselt fikseerida, siis 11. juunil kiitis taasterahastu heaks eelmine valitsus. Pärast Euroopa rahandusministreid andis talle 17. juulil heakskiidu EL Ülemkogu ning 29. septembril ning 3. detsembril jagas Ratase valitsus isegi ära Eestile taasterahastust oodatava raha.
Nüüd on rahvusparlamentide ratifitseerimiste kord, aga asja on tekkinud ebaklapp. Eelmise rahandusministri erakonna seisukoht on muutunud koos positsiooniga ning väljendub 700 muudatusettepanekus, mis halvaksid riigikogu. Ka kogu EL taasteplaan takerduks, sest oleme niigi kõige aeglasemate seas.
See olevatki nüüd uus eesmärk ja ka siin on kahtlemata kusagil loogika, üles otsimine võtab lihtsalt pisut aega. Helme on hakanud väitma, et ta enda heaks kiidetud algatus annab ära Eesti eelarve- ja maksupoliitilise suveräänsuse.
Euroopa Komisjon hakkavat meile kehtestama makse, kohustavat laenu tagasi maksma, mitte ei tee kingitust, tagasimakse olevat suurem kui saadav raha ning pealegi öeldavat meile ette, milleks laenu kasutada.
Ülestunnistus on iseenesest kiiduväärt, kuid enesele tehtavad etteheited jäävad segaseks. Tagasi maksmise kohustus on laenude tunnus alati ning huvi kulude otstarbe kohta laenu andja tavapärane hooluskohustus. Siiski poleks saanud rahajaotust mullu ära teha Eesti valitsus, kui see oleks Brüsseli diktaat.
Nagu eurorahal ikka, kasutavad riigid ka taasterahastut erinevalt, et ühisele laenamisele siiski strateegilised suunad ühiselt otsustati, on ent kah loomulik.
Ühiselt laenamise üks eelis on madalam intress kui Eesti nii pikaks ajaks saaks, teine, et ühist majandusruumi koos stimuleerides ja reformides saadakse tugevam mõju, eriti mis puudutab väiksemaid ja avatumaid majandusi nagu Eesti oma. Kuid risti vastupidi etteheidetele tuleb Eestil ka tagasi maksta vähem kui raha saadakse, mis teeb asja meile seda soodsamaks.
Maksuautonoomia saab Eestil väheneda ainult siis, kui me sellega ise nõustume. Kuid tolle ainsa etteheiteks toodud näite, plastikpakendjäätmepõhine panuse kohta EL eelarvesse andis suvel nõusoleku peaminister Ratas.
Sellest panusest ei tulene ühtki maksu, küll aga saab Eesti seda kümmekonda miljonit aastas vähendada plastijäätmeid vähendades. Muidugi ei kiitnud Ratas asja heaks omapäi, vaid läbirääkimistel teiste peaministritega, küsinud selleks eraldi nõusolekut Martin Helmelt ja Helir Valdor Seedrilt, mille ta neilt ka sai. Eesti oli muide ainus 27 riigist, kes sellele oli vastu ajamas, milles on üsna keeruline aadet tuvastada.
Tuleb kuidagi üles leida loogika, miks ei luba Eesti mõjukaim mees kinnitada parlamendil sama asja, mida lubas eelmisel valitsusel, kuhu kuulus. Mina poliitikavaatlejana olen meelemuutuse põhjuse tuvastanud riigi suveräänsusele antavas omapärases tähenduses.
Ühelt poolt tähendab see EKREle riigi sõltumatust suveäänselt üksi, kaitsetu ja vaene olemise hinnaga. Ühise rahastuga kaitsvad liikmesriigid end praegu ju majandus-, meditsiini kui eelarvekriisi vastu. Mis aga erilisem veel, riigi suveräänsus on allutatud parteile, Eesti otsustusõiguse saab nende tõlgenduses määrata EKRE üksi. Sellise nurga alt saab üks ja sama eelnõu olla kõlblik nende võimul olles ja muutuda kõlbmatuks opositsioonis. Mitte tema sisu, vaid partei positsioon peab määrama eelnõude saatuse.
Sama lugu NETSiga
See pole kaugeltki ühe näite põhjal tehtud tähelepanek. Ainuüksi viimastest nädalatest saab mainida vähemalt kahte veel. Nii luges parlament Isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmist. Eelnõule oli algatajana 13.10. 2020 alla kirjutanud siseminister Mart Helme ning ka kooskõlastused läbis seegi eelmises valitsuses.
Mitte keegi ei saanud ministrit seda algatama sundida, ent riigikogu arutamise ajaks oli tema istekoht seal, partei andis saalis tuld ja nõudis enda eelnõu tagasi lükkamist kohe esimesel lugemisel.
Kuulsam muidugi on partei võitlus nakkushaiguste ennetamise seaduse muutmise vastu. Selleks õhutati ka inimesi tänavale, kust osa ei taha siiani lahkuda süüdistusega, et Eestis ehitatakse politseiriiki. Ent igati järjepidev partei käitumises on, et tegemist on sisuliselt eelmise valitsuse ja Helme enese algatuse ja juba kehtiva seadusega, mis koroonnaennetuseks politsei hädaolukorras appi võtta lubab.
Muudatused selles on plaanitud vaid tehnilised ning marginaalsed. Ka on kõik praegu politseile etteheidetu toimunud seniste seaduste alusel ja politsei töömeetodid ning nende regulatsioonid kehtivad juba ammu.
Aga ega me keegi ju kahtle EKRE põhimõttekindluses. Neiks põhimõtteiks tuleb lihtsalt pidada riigi suveräänsuse realiseerumist vastavalt nende partei kooraldustele ning nende seisukoha sõltumist istekohast.