“Riigikassa andmetel oli 31.12.2018 seisuga riigi reservides likviidset finantsvara kokku 1 088,2 miljonit eurot, millest 676,6 miljonit eurot oli likviidsusreservis ja 411,5 miljonit eurot stabiliseerimisreservis. Sama kuupäeva seisuga oli riigikassasse hoiule võetud teiste isikute finantsvara kokku summas 1 313,9 miljonit eurot, sealhulgas Haigekassa reserve 148,6 miljonit eurot ja töötukassa reserve 832,7 miljoni eurot. Seega võib väita, et valitsuse enda reservid on ammendunud ja nõuded ületavad varasid, kuna riigikassal on kohustusi teiste isikute vastu suuremas summas kui on likviidsusreservi ja stabiliseerimisreservi varasid kokku,” selgitas Sõerd arupärimise vajadust.

“Riigi reservid vähenesid 2018. aastal 67,3 miljoni euro võrra. 31.12.2017 seisuga oli likviidsusreservis 743,2 miljonit eurot ja stabiliseerimisreservis 412,2 miljonit eurot. 2017. aasta riigi majandusaasta koondaruande andmetel vähenesid reservid ka 2017. aastal. Seega on riigi reservid vähenenud kahel viimasel aastal,” lisas Sõerd.

“Keskvalitsus on sisuliselt võtnud siseriiklikku laenu Eesti Haigekassalt, Eesti Töötukassalt ja sihtasutustelt, kes on oma finantsvara riigikassas hoiustanud. Reformierakonna fraktsioon on juba pikemat aega hoiatanud, et head ajad majanduses ei kesta igavesti. Meie oleme olnud alati seda meelt, et heal ajal peab reserve koguma, et majanduslikult kitsamatel aegadel oleks, mida kulutada. Kahjuks on keskerakondlik valitsus täpselt vastupidiselt käitunud,” kommenteeris Sõerd.

Eelnevast tulenevalt esitas Sõerd rahandusministrile järgmised küsimused:

1. Kuidas on tekkinud selline olukord, et kiire majanduskasvu aastatel ja maksutulude väga hea laekumise olukorras ning arvestades sellega, et 2018. aastal laekus eelarvesse ka ühekordne suurem summa AS Tallinna Sadam riigile kuulunud aktsiate müügist, on tulnud riigieelarve negatiivset rahavoogu katta Haigekassa, Töötukassa ja teiste institutsioonide reservide arvel?

2. Kas Haigekassalt, Töötukassalt ja teistelt institutsioonidelt siseriikliku laenuna saadud raha on arvestatud keskvalitsuse võlakoormuse hulka?

3. Kas Haigekassa ja Töötukassa reservide tühjendamine riigi igapäevaste kulude katmiseks on Rahandusministeeriumi hinnangul kooskõlas Eesti Haigekassa ja töötuskindlustuse seadusega?

4. Millistest vahenditest kaetakse riigieelarve miinust edaspidi, kui Haigekassa ja Töötukassa reservid ammenduvad, nii nagu on juba juhtunud keskvalitsuse enda reservidega?

5. Milline on siseriikliku laenuna Haigekassalt ja Töötukassalt laenatud finantsvara tagastamise tähtaeg?

6. Kuidas jagunevad likviidsusreservi allesjäänud finantsvarad erinevate institutsioonide – Haigekassa, Töötukassa ja sihtasutuste vahel?

Head erakonnakaaslased

Ma ei hakka täna oma kõnes tegema pikka sissejuhatust, vaid soovin kohe alguses öelda, et nendel valimistel on inimeste ees selged valikud: kas ida või lääs, kas suletud või avatud, kas tagasi või edasi.

Pole kahtlust, et Eesti senine suund on olnud õige. Me oleme 1990ndatel kokku leppinud riigi poliitikate alused, mis on taganud edu. Meile meeldib end võrrelda Põhjamaadega ja see on selles mõttes õige, et alati saab paremini. Samas realistlikum on Eestit võrrelda nende riikidega, kellega me alustasime samalt stardipunktilt. Kui vaadata näiteks Moldovat, siis nemad tegid Nõukogude Liidu lagunemisel teistsuguseid samme ja selle tulemusel on nad siiani Venemaa mõjusfääris. Me oleme valinud õige suuna ja meie juhid on olnud julged õigel hetkel otsustama.

See edu ei ole tulnud lihtsalt niisama, ilma pingutusteta. Eesti edu on ehitanud tegusad, ettevõtlikud, edasipüüdlikud Eesti inimesed.

Eesti on olnud edukas, sest oleme julenud teha asju teistmoodi kui teised. Me oleme teinud asju Eesti moodi. Nimekiri sellistest Eesti moodi tehtud asjadest tuleb pikk: võitsime oma iseseisvuse tagasi lauldes. Tegime rahareformi vastupidiselt ekspertide soovitustele ja hästi tegime. Kaotasime ettevõtte tulumaksu. Lõime perede kindlustunde loomiseks vanemahüvitise süsteemi. Ehitasime digiühiskonna. Võtsime kasutusele e-valimised. Lõime maailmas unikaalse e-residentsuse programmi. Me peame olema riik, mis areneb. Meil on nii palju võimalusi teha asju omamoodi, Eesti moodi ja tänu sellele kasvatada kõikide inimeste toimetulekut. Me kõik tahame ju olla Eesti üle uhked.

Kunagi otsisid kõik vastust küsimusele: mis on Eesti Nokia? See jäigi vastamata. Täna küsitakse – mis on Eesti visioon? Vastuseks oodatakse mingeid rabavaid üllatusi, ootamatuid ideid, mille peale mitte keegi kusagil varem pole tulnud ja mis lähemal vaatlusel osutuvad blufiks või vähemalt teostamatuteks. Meie lahendus on lihtne – me jätkame asjatundliku ja usaldusväärse valitsemisega, rakendame sellist poliitikat, mis on Eestile edu toonud. Oleme paindlikud ja avatud uute mõtete kaasamisel. Me ei jää kinni sundmõttesse, et Eesti tuleb iga päev taasleiutada.

Nendel valimistel on inimestel selged valikud. Esimene neist on, kas läheme edasi või vajume tagasi. Kas ehitame edasi Eesti edu juba olemasolevale vundamendile või pöördume tagasi ja lõhume tükkideks ka alused ning alustame kõike algusest.

Eesti ei tohi vajuda tagasi, vaid peab kindlalt liikuma parema tuleviku suunas.

Teine valik on, kas kuulume itta või läände. Kas põletame sidemed oma liitlastega ja loodame, et meil ei ole kunagi teisi vaja? Kas Eesti peaks edasi kuuluma Euroopa Liitu ja lääne väärtusruumi või olema idas või sootuks kuskil vahepeal? Me ei muuda seda, et Eesti on väike. Samuti ei muuda me Eesti geograafilist asukohta. Seetõttu on meil ainult üks valik: olla koos läänemaailmaga, olla koos NATO ja Euroopa Liiduga.

Kolmas suur valik on selle vahel, kas me oleme avatud või suletud. Kas me oleme ühiskonnana avatud uutele lahendustele, uutele inimestele, uutele ideedele või sulgume endasse ja ehitame müürid. Eesti on olnud avatud majandusega riik ja me oleme sellest palju võitnud. Me peame edasi hoidma avatud ja õiget kurssi, mis tagab meie inimestele vabaduse ja jõukuse.

Head inimesed! Riigikogu valimisteni on jäänud 50 päeva. 50 päeva otsustada, kellele oma hääl usaldada. Jah, mitte ükski erakond ei saa moodustada valitsust üksinda. Kuid on siiski ülioluline, kes on selles valitsuses peaministripartei. Kes annab suuna sellele valitsusele olulistes sõlmküsimustes? Võidule pretendeerivad kaks parteid: Reformierakond ja Keskerakond ja seis on tasavägine.

Räägime nüüd sellest, mis on Eestile tegelikult tähtis. Minu arvates on riigil kaks suurt eesmärki: Esiteks, et Eesti rahvas, keel ja kultuur kestaks ja teiseks, selle kestmise vahend – et majandus areneks. Kõik otsused, mida me siin riigis teeme, peavad olema kantud neist kahest eesmärgist.

Kõigepealt esimesest suurest eesmärgist – mida me saame teha selleks, et meie rahvas kestaks ja oleks õnnelik. Rahva kestmiseks on vaja, et lapsi sünniks.

Me oleme ühiskonnana kokku leppinud, et väärtustame laste kasvatamist ning tagame läbi vanemahüvitise perede turvatunde laste esimestel eluaastatel. See julgustab emasid ja isasid lapse saamiseks töölt eemale jääma, kartmata perekonna sisstuleku vähenemise pärast. Oleme tõstnud ka lastetoetusi, et vanematel oleks kergem toime tulla lastega seotud kasvavate kuludega. Samuti on meil ühiskonnas kokkulepe, et kõigile lastele peab olema tagatud võrdne ligipääs haridusele, selleks on meil tasuta kooliharidus.

Meil on aga üks lapse eluetapp, mille eest vanemad peavad maksma. See on hetk, kui laps läheb lasteaeda, siis tuleb vanematel tasuda lasteaia kohatasu. Mida rohkem lapsi, seda kulukam see on. Ma olen seiskohal, et see oleks õige signaal kõigile emadele ja isadele, kui riik võtaks lapsevanemate kulu enda kanda. See annab vanematele kindlust, kui nad teavad, et riik panustab lapse sündi vanemahüvitise abil ning lapse kasvades tagab talle kvaliteetse haridustee lasteaiast keskkooli lõpuni.

Ma soovin, et Eesti perepoliitika vaataks laste saamisest ka kaugemale. Lapse kasvamine on pikk ja keeruline protsess. Sellest, kuidas tunnevad ennast emad-isad ja pered tervikuna, sõltub otseselt see, millises keskkonnas laps kasvab. Emade käes on sageli võti kogu pere toimimisele, seega peame pöörama suuremat tähelepanu just emade vaimse ja füüsilise tervise hoidmisele.

Kui ma käin koolides kohtumas, siis küsin õpetajatelt, mis on teil peamine probleem? Ja vastus on peaaegu alati – lapsed katkistest perekondadest. Lisaks laste saamisele peab meie poliitika seisma hea perede hoidmise eest. Jah, perekondi on erinevaid – on traditsioonilisi, on kärgperesid, on üksikvanematega peresid. Ja kõik emad-isad ei jää kokku, kuid selle käigus peab vaatama, et lapsed ei kannataks ja inimlikud suhted kannataksid võimalikult vähe. Seetõttu näeme ette perede lepitusmenetluse enne kohtusse pöördumist. Meie eesmärk on, et ka lahkuläinud vanemad mahuksid koos oma lapse koolilõpupildile naeratama.

Oma rahva kestmisel ja kasvamisel on olulisel kohal ka kodakondsuspoliitika ja siin on meil Keskerakonnaga suured erinevused. Osa meie rahvast elab ja sünnib väljaspool kodu-Eestit. Need inimesed on tavaliselt suured Eesti patrioodid. Peame nendega sidet pidama ja näitama, et nad on alati Eestisse tagasi oodatud. Tihti sünnivad välismaal ka lapsed, kelle üks vanem on eestlane ja teine ei ole. See toob kaasa olukorra, kus täisealiseks saamisel peab laps valima kahe kodakondsuse vahel. Me ei tohiks neid lapsi panna sellise valiku ette, seetõttu peab topeltkodakondsus olema lubatud sünnijärgsetele kodanikele. Keskerakonna plaan on jagada kodakondsus kõigile sõltumata keeleoskusest või põhiseaduse tundmisest.

Kuni kestab eesti keel, kestab ka kultuur. Väikest keelt tuleb hoida nagu silmatera. Ka keelepoliitikas on meil Keskerakonnaga selge erinevus. Meie leiame, et Eestis peab haridussüsteem olema eestikeelne alates lasteaiast. Me näeme uuringutest, et kõige rohkem jäävad tööturult eemale need, kes Eestis eesti keelt ei räägi. Mida väiksemad lapsed, seda kergemini õpivad nad keele ära, seetõttu tuleb alustada varakult. Meil ei ole vaja Eestis paralleelseid riigi poolt ehitatud inforuume ja paralleelseid maailmu. Eesti keele oskuse nõue peab jääma alles ka kodakondsuse andmisel. See on väga selge motivaator see väike ilus keel selgeks õppida. Keskerakond aga ei toeta eestikeelsele haridusele üleminekut ning soovib jätkata paralleelmaailmade ehitamist.

Riigi teine suur eesmärk on see, et majandus toimib. Sest hästi toimiva majandusega on võimalik aidata neid, kes tõeliselt abi vajavad. Meie majanduspoliitika on seni olnud edukas. See edu ei ole tulnud lihtsalt niisama, ilma pingutusteta. Eesti edu on ehitanud tegusad, ettevõtlikud, edasipüüdlikud eesti inimesed. Keskerakonda kuulates tundub, nagu Eestis elaksid ainult inimesed, kes ei saa iseendaga hakkama. Meie vahe Keskerakonnaga on see, et meie tahame, et kõigil hakkaks minema paremini, Keskerakond tahab, et abivajajad jääksidki abivajajateks.

Loomulikult peame abivajajaid aitama, aga me ei tohi unustada, et valdav osa inimesi ei soovi riigilt mingeid armuande. Nad tahavad elada paremini kui varem ja teevad selleks pingutusi. Tugev ühiskond, tugev majandus toetub tugevale keskklassile. Nii on meil ka rohkem võimalusi, et aidata paremini neid, kes abi tegelikult vajavad.

Eelmised aastad on olnud majanduskasvu aastad, kuid nüüd näitab majandus jahenemise märke. Eesti Panga andmetel aeglustub Eesti majanduskasv 2018. aastal olnud 3,5%-lt 2020. aastaks 2% piirimaile. Selge on see, et see praegune majanduskasvupidu hakkab vaibuma. Kui meie räägime faktidest ja vaatame majanduse jahenemisele otsa, ütleb Jüri Ratas: “Ära kutsu kurja karja”. Eestlased on ammu lähtunud põhimõttest “kes suvel ei kogu, see talvel ei söö”. Reformierakond oskab Eesti majandust hoida mitte ainult heal ajal, vaid igal ajal.

Meie majandusprogramm on pikk, põhjalik ja probleemikeskne. Toon siinkohal välja kolm olulist valdkonda, mille eest seisame: õiglane maksusüsteem, innovatsioon ja väliskaubandus.

Üheks Eesti majandusedu aluseks on olnud maksupoliitika. See, et maksud on olnud madalad ning maksusüsteem lihtne ja õiglane, on toonud siia palju töökohti ja jätnud inimestele rohkem raha kätte. Keskerakond on kahe lühikese aastaga jõudnud selle süsteemi muuta segaseks ja ebaõiglaseks. Samuti soovis praegune Keskerakonna juhitud valitsus kehtestada kuus uut maksu. Meie muudame maksusüsteemi lihtsaks ja õiglaseks, kus igaüks saab 500 eurot tulumaksuvabalt kätte ning sealt edasi maksavad kõik ühtlast tulumaksu.

Ma tahan elada riigis, kus pealehakkamine ja initsiatiiv on au sees ja kus töötajal ei tule mõttessegi küsida osa palgatõusu või preemiat ümbrikus, sest rohkem teenimine ei ole karistatud. Vastupidi – mida rohkem jääb inimestele raha kätte, seda jõukam on kogu ühiskond.

Kui käisin paar kuud tagasi maksuametis, siis kohtasin seal üht vanahärrat, kes pahandas maksuameti infotöötajaga maksude üle. Mind märgates kurtis mullegi oma mure. Nimelt oli härra pensionil olev õppejõud, keda paluti osalema eksamikomisjonis. Selle pisikese tööotsa võtmise pärast oli ta maksuametilt saanud kirja, et ta peab nüüd tulumaksu juurde maksma. Kinnitasin härrale, et Reformierakond lõpetab ka töötavate pensionäride kõrgema maksustamise, sest on ebaõiglane, et näiteks pensionil olev arst või õpetaja, kes suudab ja tahab veel töötada, kaotab kuus üle 100 euro tulu. Kui maksud on õiglased, ei ole tungi ka ümbrikupalkade järele.

Eestis on viimasel kahel aastal olnud Euroopa Liidu suurim hinnatõus. Sellest on saanud Eesti inimeste kõige suurem mure. Hinnatõus ei ole loomulikult ainult aktsiisidest sõltuv, kuid siiski on Keskerakonna aktsiisipoliitika hinnatõusule olulise panuse andnud. Aktsiisid ei ole kunagi varem olnud teema, mida kogu rahvas arutab. Ometi oleme Keskerakonna poliitika tulemusel 1,5 aastaga kaotanud 340 miljonit eurot aktsiise ja käibemaksu. Mõistmaks, kui suur summa on 340 miljonit, siis kogu selle aasta peretoetusteks kulus 300 miljonit eurot. Kui panna siia juurde sel aastal 25% tõusnud gaasi- ja elektriaktsiis, siis on selge, et hinnatõuse veavad riigi poolt kehtestatud maksud. Reformierakond alandab aktsiisid konkurentsivõimelisele tasemele.

On kolm valikut, millele ehitada riigi majandusedu: 1) odav tööjõud 2) loodusvarad või 3) teadmised. Me ei ole enam odava tööjõuga maa ja me ei taha seda ka olla. Samuti ei taha me ära kurnata oma loodusvarasid, vastupidi – soovime, et Eesti metsad oleksid jätkuvalt mahemetsad ning loodushoid peab käima käsikäes majanduse arenguga. Seega see, mis meie elu siin Eestis paremaks muudab, on teadmised, oskused ja tehnoloogia.

Oleme läbi aegade teinud asju Eesti moodi, innovaatiliselt. Aga innovatsioon ei juhtu iseenesest, selleks on vaja tarku inimesi. Selleks, et meie majandus oleks targem, peame täna, homme ja ülehomme panustama rohkem teadus- ja arendustegevusse. Keskerakonna juhtimisel on Eestist saanud üks riikidest, kus teadusrahastust viimastel aastatel vähendatud on. Teadusrahastuse tõstmine on oluline, sest mida targemat tööd meie inimesed teevad, seda suuremad on palgad ja seda rohkem ning paremini saame hoolitseda nende eest, kes tegelikult abi vajavad.

Eesti majandus toetub väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Ettevõtjad ei tohi Eestis olla teisejärgulised kodanikud, vaid ühiskonna alustala. Ka neil on vaja konkurentsis püsimiseks mõelda uute lahenduste peale. Kuid neil ei jää selleks aega ega jõudu, kui kogu võhm läheb ära bürokraatiaga tegelemiseks või võimudega suhtlemiseks. Meil on uuendusmeelse riigina kõik eeldused luua ettevõtjaile siin parim võimalik keskkond, seetõttu vähendame bürokraatiat, et ettevõtjad saaksid tegeleda sellega, milles nemad on tugevad.

Tark välismajanduspoliitika

Oma väiksuse kohta oleme olnud uskumatult tublid. Meil on ettevõtluses palju innustavaid innovaatilisi eeskujusid, kes teevad ilma ka suures maailmas, näiteks Skeleton, Taxify, Testlio, kui nimetada vaid mõnda. Aga me tahame, et neid oleks palju rohkem. Kuivõrd Eesti turg on väike, saab riik aidata sellega, et avab Eesti ettevõtetele uksi eksporditurgudel ning toob Eestisse lisainvesteeringuid. Välisministeeriumi tuleb reformida nii, et liitlassuhete ja Euroopa Liiduga suhtlemise kõrval on peamiseks eesmärgiks majanduse toimimisele kaasa aitamine ning selle eest vastutab väliskaubandusminister.

Naljaga pooleks öeldes näib Keskerakonna kaubanduspoliitika olevat see, kui meie inimesed saavad tasuta ühistranspordiga käia Lätist odavat alkoholi, kütust ja sigarette ostmas.

Head kuulajad, nagu ütlesin, siis nende valimiste järgselt on peaministriparteiks kas Reformierakond või Keskerakond.

Suurbritannia peaminister Harold Macmillan on öelnud, et riigimehelt nõutakse kahte omadust: julgust ja ausameelsust. Kui varasemalt oli riigimehelik julgus eelkõige eliidi vastu minek, siis nüüd on vaja julgust seista oma otsuste eest ka siis, kui need kohtavad kriitikat. Ausameelsus tähendab minu hinnangul ka seda, et erinevatele valijagruppidele räägitakse sama juttu, mille eest seistakse.

Seetõttu on mul sõnum Keskerakonna juhile: Hea Jüri, palun ära ole nii kahepalgeline! Ei saa olla nii, et ühelt poolt räägid eestlastele Venemaa ohust, aga samas on su erakonnal jätkuvalt koostööleping sellesama Venemaa võimuparteiga. Ei saa olla nii, et eestlastele räägid riigikaitsest, kuid samal ajal annab sinu juhitav erakond sadu tuhandeid Eesti maksumaksja raha Vene telekanalitele selleks, et pesta eestivastase propagandaga meie inimeste ajusid. Ei saa olla nii, et eestlastele räägid Eesti riigi olulisusest, aga samas otsustad kasutada Vene propagandakanalit Eesti riigipea kõnele vene keeles peale rääkimiseks. Ei saa olla nii, et eestlastele räägid eesti keele tähtsusest, aga samas seisad eestikeelse hariduse vastu. Eesti ja venekeelse kogukonna erinevates inforuumides hoidmine võib olla lühiajaliselt Keskerakonna huvides, kuid pikaajaliselt ei ole see kindlasti Eesti huvides. Eesti huvides on see, et kõik inimesed, kes peavad Eestit oma koduks, oskaksid eesti keelt ja oleksid Eesti patrioodid.

Lisaks eeltoodule tahan lisada veel kolm teemat, mille poolest Reformierakond erineb Keskerakonnast:

1) Kattega lubadused. Reformierakond tunneb vastutustunnet ka valimistel ning lubab seda, mille ka ära teeb. Keskerakond lubas eelmistel valimistel erakorralist pensionitõusu, seda ei ole kahe aasta jooksul tehtud, selle asemel mindi hoopis pensionäre kõrgemalt maksustama. Lubati hoida hinnatõusud kontrolli all, selle asemel on saavutatud Euroopa kiirem hinnatõus. Ka sel korral lubatakse pudrumägesid, milleks eelarves katet ei ole.
2) Aus asjaajamine. Reformierakond peab korruptsiooni ohtlikuks meie rahvuslikule julgeolekule. Asjaajamine peab olema aus ja läbipaistev. Keskerakond aga ajab jätkuvalt enda ja linna rahakotid segamini. See pole mingi uuenenud Keskerakond, vaid paraku vana „hea“ Keskerakond.
3) Kompentsus. Reformierakonna plussiks on see, et meil on palju oma ala eksperte. Meie nimekirjas on 2 peaministrit, 18 ministrikogemusega inimest, 3 linnapead, 11 vallavanemat, 6 volikogu esimeest, 23 ettevõtjat, 2 kaitseväe juhatajat, 2 olümpiakulda, 3 olümpiahõbedat. Lisaks abilinnapeasid ja abivallavanemaid, haiglate ja muuseumide juhte, professoreid, õpetajaid, tippspetsialiste, arste, treenereid, noori ja eakaid. Keskerakonna valitsusest on 2 aasta jooksul lahkunud rohkem kui pooled ministritest.

Mul on sõnum ka kõigile neile, kes kahtlevad, kas minna valima või kelle poolt hääletada. Reformierakond on ainuke erakond, kes suudab pakkuda alternatiivi praegusele Keskerakonna poolt juhitavale valitsusele. Kui teile ei meeldi see, mis suunas see valitsus meid praegu juhib või juhtimata triivima jätab, siis tulge valima ja hääletage just Reformierakonna poolt. Annan teile selleks kolm põhjust:
1) Reformierakond tagab selle, et Eesti ei sulgu endasse, vaid on avatud ja liigub edasi õigel kursil.
2) Reformierakond tagab, et Eestis on esikohal vabadused, mitte riik; et Eesti on riik, kus edasipüüdlikkust soodustatakse, mitte ei karistata; kus arenguvõimalused on kõigil ning kus maksusüsteem on lihtne ja õiglane.
3) Reformierakond ei ole kunagi teinud kompromisse olulistes küsimustes – rahvuslikud huvid, julgeolek, majanduspoliitika järjepidevus. Seda ei tee me ka edaspidi. Valitud suunale võib kindel olla.

Meie partneriks saavad olla kõik need, kes toetavad meiega samu väärtusi. Ma ei näe, et meiega samu väärtusi kannaks EKRE. Ma ei näe, et EKRE sooviks Eestile paremat tulevikku ning kuulumist Läände, Euroopa Liitu. Näen vaid klassiviha ja hirmude õhutamist oma positsiooni parandamiseks. Vihaga saab küll palju lõhkuda, kuid vihale ei saa midagi ehitada.

Head erakonnakaaslased, täna kinnitame ka Riigikogu valimiste nimekirja. Need on need inimesed, kes lähevad eesliinile, et tuua koju valimisvõit. Vanade tugevate tegijate kõrval on meie nimekiri oluliselt täienenud uute inimestega.

See näitab, et inimesed julgevad poliitikasse tulla ning tugevad tegijad teevad seda just meie ridades. Kõigi meie kandidaatide kohta leiab midagi, mille pärast just tema on meeskonnas oluline lüli. Ma usun siiralt, et sellise meeskonnaga teeme võidutulemuse ja mul on suur au ja rõõm seda meeskonda vedada. Eraldi tahan esile tuua veel meie kontori meeskonda eesotsas peasekretär Erkki Keldoga. Nad töötavad kulisside taga palehigis, et eesliinil oleks lihtsam. Meil on tugev valimisnimekiri ja head mõtted, kuidas Eestit edasi viia. Nüüd on meie kandidaatide ja erakonnakaaslaste ülesanne anda oma parim, et valimisvõit koju tuua! Meie seisame tegusate Eesti inimeste eest! Meie seisame Eesti rahva, keele ja kultuuri jätkumise eest! Meie tagame edasiviiva majanduspoliitika! Meie seisame selle eest, et Eesti areneks! Meie tagame õiglase maksupoliitika! Meie seisame parema tuleviku eest!

Nüüd on meil jäänud ainult üks ülesanne. Lähme ja võidame üheskoos need valimised!

The post Kõne erakonna üldkogul: mis on valimiste põhiküsimus? appeared first on Kaja Kallas.

Kaks aastat tagasi Riigikogus loodud riigireformi erikomisjon
saatis viimasel hetkel Riigikogu ette riigireformi ja hea halduse põhialuste
dokumendi. Selles kaheleheküljelises paberis on iseenesest mõistlikud ideed,
aga seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja. Ühtegi reaalset reformi see
dokument ei käivita. Puhas propagandasamm, et saada kirja üks linnuke valitsusliidu
hõredas teguderegistris. Lugu on seda silmakirjalikum, et samal ajal kukkus Riigikogus
läbi Keskkonnaameti ja – inspektsiooni ühendamine, mis oleks olnud küll pisike,
aga siiski reaalne riigiuuenduslik samm.

Istuv Jüri Ratase valitsus ei seadnud riigireformide läbi
viimist oma valitsemisaja prioriteediks. Sellest tulenevat pole ka suurt
imestada, et ühtegi struktuurset muudatust või riigivalitsemise reformi ellu ei
viidud. Tõsi, nii palju jätkus Ratase valitsusel tarkust, et ei pööratud tagasi
haldusreformi ega maavalitsuste reorganiseerimist. Olgem tänulikud ka selle
eest. Tänaseks on riigi ehitamine juba aastakese pausil ning midagi uut enne
märtsi valimisi oodata pole. Seega tasub pigem keskenduda tulevikule ja mõelda,
mida suudavad riigijuhid järgmise nelja aasta jooksul ellu viia, et Eesti
riigijuhtimine oleks tõhus, paindlik ja kaasaegne.

Riigiuuenduste tööpõld on küll lai, kõige keerulisem ja
aeganõudvam on neist põhiseaduse muutmine, mida tuleks kasutada vaid siis, kui tekkinud
probleemi teisiti lahendada pole võimalik. On siiski üks valdkond, kus
põhiseaduse muutmine on möödapääsmatu – presidendi valimised.

Muudatused presidendi valimiskorras peavad võtma arvesse
haldusreformi tõttu toimunud omavalitsuste arvu vähenemist ja tagama
tulemusliku valimisprotsessi. Eesti peab jääma parlamentaarseks riigiks ja
presidendi valimine peab eelistatult toimuma Riigikogu poolt. Samas tuleb
pikendada kandidaatide ülesseadmise tähtaegu, mis võimaldaks selgitada parimat
kandidaati läbi debattide ja võrdse mõõduvõtmise.

Ma pole kindlasti ainus, et kes arvab, et riigivalitsemise
reformid vajavad konkreetseid tegusid. Tukkuma jäänud valitsus äratas ka
ettevõtjad ja nii sündisid Riigireformi sihtasutuse 67 ettepanekut Eesti
valitsemismudeli muutmiseks. Mitte kõik ettepanekud pole mõeldud reaalsuseks saama,
mitte kõik ideed pole uudsed ega olulised. Ometi on nendes rohkem sisu ja
värskust kui paljudes teistes poliitikadokumentides, mis parteide kontorites
küpsevad.

Ühendades Riigireformi SA ja Reformierakonna ettepanekud saab
sõnastada viis prioriteeti riigivalitsemise reformimiseks.

1. Halduskoormuse, õigusloome ja bürokraatia vähendamine

Vaja on riigireformi jätkamist, mis muudaks riigikorralduse
paindlikumaks, tõhusamaks ja kaasaegsemaks. Riiklikke funktsioone ja teenuseid
saab pakkuda senisest efektiivsemalt ja väiksema halduskoormusega, seadmata
seejuures ohtu nende kättesaadavust või kvaliteedi. Ühiskonna ülereguleeritus
pidurdab arengut ja on maksumaksjale ebamõistlikult koormav.

Vähendada tuleb üleliigset õigusloomet ja halduskoormust,
seda nii omavalitsuste, ministeeriumide kui Riigikogu tasandil. Tuleb kaaluda ametnikele
suurema kaalutlusõiguse andmist, sest kõike ei saa ega pea seadustesse kirja
panema. Samuti tuleb kärpida Vabariigi Valitsuse tasandil arengukavade arvu.

Riigi pakutavad teenused ja funktsioonid tuleb kaardistada ja
hinnastada. Seejärel saab lõpetada ebavajalikud või ülemäära kallid teenused.
Teenuste osutamine tuleb delegeerida sinna, kus erasektor teeb seda tõhusamalt.
Innovaatiliste lahenduste kasutamine hoiab kokku riigi, kodanike ja ettevõtete
raha ja aega.

• Riigi ametiasutuste ja tugiüksuste ühendamine

Käsikäes bürokraatia vähendamisega saab kärpida ka
ametiasutuste arvu, sealjuures avaliku sektori sihtasutuste,
mittetulundusühingute ja muude allüksuste hulka. Riik on vohama hakanud just kümnetes
allasutustes, mitte niivõrd ministeeriumites, kus töötab kõigest paar protsenti
riigipalgalistest. Sarnaste funktsioonidega asutuste ühendamine tõstab tõhusust
ja võimaldab tõsta juhtimise ning teenuste kvaliteeti. Nii võiks näiteks
Maanteeameti, Veeteede ameti ja Lennuameti baasilt sündida Taristuamet. Samuti
on ohtralt konsolideerimise ruumi Maaelu- kui Haridusministeeriumi haldusalas.

Julgelt tuleb reformida Euroopa Liidu ja riigieelarveliste
toetuste jagamise süsteemi, muutes selle lihtsamaks ja rohkem tulemustele
orienteerituks. Jätkata tuleb riigi kinnisvarareformi ja tugiteenuste
konsolideerimist. Lõpuni tuleb viia riigi teenusmajade rajamine
maakonnakeskustes, mis vähendab kulusid ja suurendab avalike teenuste
kättesaadavust ühest punktist. Konsolideerida
saab riigi IT asutusi seal, kus see tõstab töö kvaliteeti ja vähendab kulusid.

Suurendada tuleb riigijuhtimise paindlikkust ja vähendada
ametkondlikku kapseldumist.

• E-riigi uuele tasemele viimine

Uinuma jäänud Eesti e-tiiger tuleb üles äratada, et rakendada
e-teenuseid kodanikele ja ettevõtetele veel suuremas mahus. Peame võimaldama
andmete kasutust kvaliteetsemate ja põhjendatud otsuste tegemiseks. Tuleb
laiendada andmete ristkasutust. Kaasaegsed e-lahendused aitavad vähendada ettevõtjate
halduskoormust (aruandlus 3.0, e-maksuameti arendused, riigi andmehalduse
korrastamine ja automatiseeritud teenused).

Soodustada tuleb tehisintellekti kasutamist ja reaalaja-majandust, et lihtsustada
bürokraatiat, vähendada halduskoormust ja varimajandust. Kiiremas korras tuleb
üle minna masinloetavatele e-arvetele. Oleks elementaarne, et riik
teavitab ennetavalt dokumentide aegumisest, tuletab meelde vaktsineerimisaegu
jne. Riiklikud e- lahendused peaksid arvestama ja ennetama elukaaresündmusi.

• Riigipalgaliste arvu vähendamine.

Eesti on vananeva rahvastikuga riik, kus riigi ülalpidamise
koormus on iga aastaga üha väiksema maksumaksjate grupi õlgadel. Et riik ei
muutuks automaatselt paksemaks peaks riigipalgaliste arv vähenema 750 inimese
võrra aastas. Seda võib nimetada neutraalseks strateegiaks, mis ei muuda meid
tänasega võrreldes veel sitkemaks ega tõhusamaks. Kui veel eelmise valitsuse
ajal, 2016.aastal õnnestus riigipirukat kokku tõmmata 1712 töötaja, siis
2018.aastal kõigest 162 inimese võrra. Lihtne arvutus näitab, et kahe valitsuse
ambitsiooni ja võimekuse vahe on kümnekordne!

Vähendades ebavajalikku bürokraatiat ja õigusloomet,
kasutades innovaatilisi lahendusi ja tõhusamaid töövahendeid on võimalik
vähendada avaliku sektori töötajate arvu ka ambitsioonikalt. Kusjuures siingi
ei piisa ainult loosungitest, eesmärgi saavutamiseks on vaja konkreetseid ja
mõõdetavaid näitajaid. 2017.aastal töötas valitsussektoris 116 tuhat inimest. On
täiesti reaalne vähendada avalikus sektoris töötavate inimeste arvu nelja
aastaga vähemalt 4000 inimese võrra, jättes seejuures puutumata sisejulgeoleku
ja tervishoiusektori.

• Juhtimiskvaliteedi tõstmine avalikus sektoris.

Avaliku sektori suurim väärtus on selles töötavad inimesed.
Ainult hästi haritud, ambitsioonikad ja motiveeritud inimesed suudavad ellu
viia suuri muutusi. Avaliku sektori tippjuhtide valik, täiendkoolitus ja
tasustamine peab olema läbipaistev, süsteemne ja kaasaegne. Süvendada tuleb ametiasutuste
koostööd ning juurutada vaieldavate olukordade lahendamise põhimõtted.
Probleemi lahendamisel tuleb lähtuda eelkõige lõppeesmärgist, mitte vaielda
selle üle, kelle vastusvaldkonnaga on tegemist.

Kindlasti väärib toetust Riigireformi SA ettepanek, et uue
valitsuse ministrikandidaadid peavad läbima enne ametisse asumist parlamendis
avaliku kuulamise.

Kokkuvõtteks. Riigireformiga tuleb jätkata vähendades oluliselt riigi sekkumist ettevõtete ja inimeste igapäevaellu, piirates regulatsioone ja tõmmates kokku avaliku sektori suurust ning selles hõivatud inimeste arvu. Riigivalitsemine peab olema innovaatiline, tõhus ja kasutajasõbralik ning kasutama kulude ja aja kokkuhoiuks parimat tehnoloogiat. Eesti võiks olla kõige edumeelsema juhtimismudeliga riik Euroopas.