Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid ütleb, et praeguses kiire hinnatõusu tingimustes on oluline, et lisameetmete pakett oleks lihtne, tõhus ja nullbürokraatiaga rakendatav. "Keskerakond peab tähtsaks, et hinnašoki tingimustes saaksid vajalikku tuge nii eratarbijad kui ka ettevõtjad. Tuleb vältida olukorda, et inimesed satuksid erakordsetes oludes võlaorjusesse ja ettevõtlussektorit tabaks pankrotilaine. Oma inimestele on abikäe ulatanud paljud Euroopa riigid, Eesti ei saa jääda kõrvaltvaatajaks," lausub Jaanus Karilaid.

Meetmete pakett koosneb kolmest osast. Esiteks hinnalagi kodutarbijatele 12 senti kWh kohta elektritarbimisele kuni 650 kw/h. See tähendab, et kui elektri hind kas börsil või fikshinnaga paketis ületab 12 senti kW/h, maksab selle osa elektriarvest kinni riik. Tarbija ise midagi tegema ei pea, elektrimüüja edastab talle juba arve, kus hinnalage ületav osa on juba maha arvestatud.

Teiseks hinnalagi gaasihinnale. See on kodutarbijatele 65 €/MWh kohta, seda ületava osa kompenseerib riik 100% kuni tarbimiseni  2.75 MWh. 

Kolmandaks kompenseeritakse äritarbijatele jaanuarist märtsini 100% elektri võrgutasu (seni oli võrgutasu alandatud 50%).

Koalitsioonipartnerid jätkavad tööd ettevõtetele gaasi hinnatõusu leevendusmeetme kokku panemisel.

Juba pikemat aega on teada, et Venemaa koondab oma vägesid Ukraina piiridele. Seda saadavad erakordselt agressiivne retoorika ja ähvardused. Ukraina ähvardamisega  paralleelselt on Venemaa  suunanud oma sõjakate nõudmiste sihiku  otse ka meie vastu. Eelmise aasta lõpus esitas Venemaa NATOle ja Ameerika Ühendriikidele ultimatiivsed nõudmised, mille sisuks on Euroopa jagamine mõjusfäärideks ning peale külma sõja lõppu tekkinud Euroopa julgeolekukorralduse lõhkumine. Nõudmistele mittevastamisel ähvardab Venemaa "sõjalis-tehniliste meetmetega“. Me kõik võime ette kujutada, mida need endast kujutavad.

Venemaa on esitanud nõudmised NATO laienemise peatamiseks ning see lausa tagasi pöörata ja NATO kollektiivkaitse meie regioonis sisuliselt kaotada. Kuuleme nüüd sõnaselgelt seda, millele oleme ise pikka aega osundanud: Venemaa eesmärk on taastada poliitiline ja sõjaline mõjuvõim oma naabrite üle.

Kremli tänane läbirääkimistaktika meenutab kunagise Nõukogude Liidu välisministri Andrei Gromõko kolme reeglit: 

1) nõudke maksimumi ja ärge häbenege küsida; nõudke seda, mis pole teile kunagi kuulunud,

2) esitage ultimaatumeid; ärge hoidke kokku ähvardustega, Läänes leidub alati neid, kes on valmis läbi rääkima,

3) läbirääkimistel ärge taganege ühtki kriipsu, nemad ise pakuvad teile osa sellest, mida küsisite; ärge leppige sellega, vaid nõudke rohkemat. Nad on nõus ka sellega ja lõpuks olete saanud kolmandiku või koguni poole sellest, mida teil varem ei olnudki.

Täpselt selle šablooni järgi tegutseb Kreml ka praegu. Meie ülesanne on seda jätkuvalt teadvustada iseendale ja oma liitlastele. Ja me ei tohi astuda lõksu, mille eesmärgiks on meelitada liitlasi Euroopa julgeolekukorralduses järeleandmisi tegema. Kasvõi pisikesi järeleandmisi. Juba kuuleme siit-sealt küsimusi: „Mida NATO või Lääs peaks pakkuma, et olukorda de-eskaleerida?“ See on väljapressimine. NATO ei ole seda olukorda tekitanud. NATO ei kavatse kellelegi kallale minna. NATO ei ähvarda kedagi. Tehes kasvõi väikesi järeleandmisi Euroopa julgeolekukorralduses, on Venemaa saanud midagi, mida tal varem ei olnudki.

Oleme tänasesse olukorda jõudnud Venemaa pikaaegse jõukasutamise ja jõuga ähvardamise tõttu: Venemaa ründas 2008. aastal Georgiat, okupeerib alates 2014. aastast Krimmi ja sõdib Ida-Ukrainas. Venemaa on kasutanud hübriidrünnakuid paljude lääneriikide vastu, püüdes lõhkuda ühiskonna sidusust ja väärata demokraatlikke protsesse.

Ettekäändel, et NATO ohustab Venemaa julgeolekut, on Kreml kasvatanud oma sõjalist ülekaalu NATO idapiiri vastas. Näeme agressiivse stsenaariumiga suuremahulisi sõjalisi õppusi, mille puhul trikitatakse rahvusvaheliste relvastuskontrolli nõuete täitmisega. NATO peasekretäri sõnadega: „on hämmastav, et Euroopa kõige suurema sõjaväe ja tuumavõimekusega riik tunneb, et teda ähvardab Ukraina või mõni liitlaste pataljon piiri ääres“.

Sõjalise ähvardusega paralleelselt näeme Vene võimude poolt üha kasvavaid repressioone oma elanike vastu ehk uute ja uute niinimetatud sisevaenlaste mahasurumist – neist sümboolseim on Nõukogude repressioone uurinud organisatsiooni Memorial International sulgemine. Memorial suleti Vene ülemkohtu otsuse alusel möödunud aasta lõpus põhjendusega, et organisatsioon on välisagent. Kohtumenetluse näilisust ilmestab see, et sulgemist põhjendati sellega, et organisatsiooni materjalid võivad venemaalastel tekitada depressiooni ning ohustada laste tervist ja arengut. Memoriali sulgemine trambib kommunismiohvrite mälestusel, massikuritegude uurimise takistamine ja nende rahva mälust kustutamine loob pinnase uute kuritegude sooritamiseks tulevikus.

Lisaks on Venemaal väga mõjus tööriist Euroopa ühiskondade destabiliseerimiseks – maagaasi hind. Meilgi rahutust tekitava energiakriisi peamiseks põhjuseks on maagaasi järsult tõusnud hind. Mark Leonard on oma raamatus „Mitterahu aeg“ kirjutanud sellest, kuidas ühendused tekitavad sõltuvust ning läbi ühenduste saab teisele poolele teha ka haiget. Seetõttu oleme Nord Stream torujuhtmete vastu olnud algusest peale ning teinud kõik endast oleneva, et  neid ära hoida. Paraku on sõltuvuse ehitamisega edasi mindud ning selle tulemusi tunneme omal nahal. Oleme kõrge elektrihinna pärast teineteise kõride kallal ja meie suur naaber plaksutab käsi.

Head Riigikogu liikmed,

Moskva on oma nõudmised esitanud. Me saime kinnitust sellele, mida ta tahab. Me ei anna järele Venemaa nõudmistele Euroopa julgeoleku aluspõhimõtetes muutusi teha. Relvaähvardusel läbirääkimisi ei toimu. Seda kinnitas ka möödunud nädala NATO-Vene kohtumine, kus kolmekümnelt NATO liitlaselt kõlas ühine resoluutne sõnum – Venemaa ei saa sõnaõigust NATO otsuste üle. Eesti tegutses aktiivselt selle nimel, et NATO räägiks tugeval ja ühisel häälel.

Nüüd on valik Moskva käes. Paraku ei ole märke, et ta kavatseks pingeid vähendada. On selge, et peame olema valmis selleks, et Venemaa jätkab eskaleerimist ning laiendab sõjalist agressiooni Ukraina vastu. 

Arvestades meie geograafilist asukohta ning seda, et esitatud nõudmised käivad osalt ka meie kohta, siis on meie ees eluliselt olulised küsimused, mis määravad ka alanud aasta julgeoleku- ja välispoliitika fookuse. Peame tegutsema targalt ja otsustavalt. Valitsusel on neli tegutsemisvaldkonda:

Esiteks. Töötame jätkuvalt selle nimel, et hoida ühtset ja selget joont NATOs. Räägime pidevalt oma liitlastega. Me võime Venemaaga dialoogi pidada, kuid me ei lepi ühegi kokkuleppega, mis mõjutab negatiivselt Eesti julgeolekut või õõnestab NATO kollektiivkaitset.

Teiseks. Toetame kõigiti Ukrainat. Euroopa Liit koostöös Ameerika Ühendriikidega on välja töötamas jõulist sanktsioonipaketti juhuks, kui Venemaa eskaleerib sõjategevust Ukrainas. Lisaks diplomaatilisele ja poliitilisele toetusele vajavad ja küsivad ukrainlased oma riigi kaitseks ka praktilist tuge. Selleks töötame liitlaste ja partneritega, et anda Ukrainale relvastusabi. Koostöös Saksamaaga tarnime Ukrainale Eesti ettevõtte toodetud välihaigla. Äsjaste küberrünnakute järel pakkusime Ukrainale toetust ka selles vallas. 

Kolmandaks. NATO idatiiva kaitse- ja heidutushoiakut tuleb tugevdada veel kiiremas tempos. Meie sihiks on rohkem kõrges valmisolekus vägesid ja võimeid ning õppustel läbi harjutatud plaanid nende kasutamiseks. Meie regiooni kollektiivkaitse tugevdamine on olnud ka minu töö fookuses - eelmise aasta juunis osalesin NATO tippkohtumisel Brüsselis, kus võeti vastu rida otsuseid selles vallas. NATO välisministrid arutasid kollektiivkaitse edasist tugevdamist detsembris ja kaitseministrid juba lähiajal. Olen sellega seoses pidanud mitmed vestlusi oma NATO kolleegidega. Peame sellega edasi minema; täna on see vajadus veel selgem kui varem, sest eksimisruumi meil heidutuse ja kaitse osas ei ole.

Neljandaks. Ka Eesti enda panus julgeolekusse peab kasvama ning kasvama kohe nüüd. Oleme palju rääkinud sellest, et meie riigikaitse arendamise plaanid on pikaajalised. Nad ongi, kuid tänases julgeolekuolukorras on meil vaja oma plaanide elluviimist kiirendada ja selleks ka julgeolekurahastust koheselt suurendada. Me ei soovi ju keegi olla mõne kuu pärast olukorras, kus tänasele tagasi vaadates tuleks moodustada lauseid alustades sõnadest „oleks võinud“. Ei – praeguses olukorras me julgeolekus endale riske võtta ei saa, ning küsides liitlastelt suuremat kollektiivkaitsepanust peame suurendama ka oma aktiivsust.

Sel põhjusel andsin nädalapäevad tagasi ministritele ülesande koondada konkreetsed ettepanekud riigikaitse arengukava kiirendatud elluviimiseks. Eile arutasime ettepanekuid valitsuskabinetis. Valitsuse põhimõtteline kokkulepe on tõsta erakorraliselt kulutusi laiale riigikaitsele 380 miljoni euro ulatuses, et suudaksime tegutseda kiiremalt ja tõhusamalt nii sõjaliste kui hübriidohtude vastu. Suurendame Kaitseväe võimet kiirelt reageerida ning suuname olulise osa lisarahastusest piisavate varude kindlustamisele, sealhulgas hädavajaliku laskemoona osas. Olulise lisasumma suuname mittesõjalistele riigikaitse arendustele. Muuhulgas tõstame Siseministeeriumi valitsemisala võimet ohte tuvastada ja neile kiirelt reageerida. Tugevdame piirivalvet ja elanikkonnakaitset. Samuti parandame välisteenistuse turvalise side lahendusi.

Kõik need eesmärgid on kehtivates plaanides kirjas. Valitsuse eesmärk on viia plaanid senisest kiiremini ellu. Need sammud on ka signaaliks kõigile teistele, et võtame oma julgeolekut tõsiselt ja et oleme valmis sõnade kõrval ka tegudeks. 

Hea Riigikogu.

Täiendavate rahaliste vahendite otsustamiseks laiale riigikaitsele palun ka teie toetust.

Vaatamata ärevatele aegadele saame jääda enesekindlaks ja rahulikuks. Eesti julgeolekule ei ole täna veel otsest sõjalist ohtu. Me oleme igal sammul rõhutanud, et meie välispoliitika juhtmõte on „Ei kunagi enam üksi“. Meile annavad kindluse meie head liitlassuhted, mille hoidmiseks igapäevaselt tööd teeme. Nii diplomaatilise teenistuse poolt kui kõrgemal poliitilisel tasemel. Oleme NATO ja Euroopa Liidu liikmed ja arutelude laua taga.

Lõpetuseks. Eestis on pikalt püsinud konsensus välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes. Seda üksmeelt on meil vaja just täna ja just neil nädalatel. Meie ees on julgeolekupoliitika järjekindluse ja koordineerimise proovikivi.Väikeriigi jaoks on  julgeoleku- ja välispoliitika konsensus eluliselt oluline – kriitilistel hetkedel võib sellest sõltuda riigi julgeolek või lausa riiklus ise. Kutsun kõiki parlamendierakondi leidma julgeoleku ja riigikaitse küsimustes tasakaalukust ja ühisosa.

Esiteks, Eestil ei ole piisavalt odavatest ehk taastuvenergiaallikatest toodetud elektrit ega ülekandevõimsusi, mis võimaldaksid odaval elektril liikuda meie turupiirkonda. Kõige odavam elekter tuleb tuuleparkidest, nii maismaa- kui meretuuleparkidest, siis hüdroenergiast, seejärel tuumaenergiast ja koostootmisjaamadest. Põlevkivi- ja söejaamad ning maagaasijaamad pakuvad energiat juba oluliselt kallimalt – hinnaerinevus võib olla mitmeid kuni kümneid kordi.

Teiseks, vaieldamatult kõige suurem roll elektrihinna kasvus on olnud maagaasi hinnal. Suur osa Euroopast kasutab energiaallikana just maagaasi. Samas on Venemaa oluliselt vähendanud gaasitarneid Euroopasse. Selle tulemusena kasvas maagaasi hulgihind 2021. aastal neli korda ehk 400 protsenti. Ekspertide hinnang on, et kui Venemaa suurendaks gaasitarneid Euroopasse 20 protsenti, siis langeks maagaasi hind umbes poole võrra. Samas me teame, milline on julgeolekuolukord praegu Venemaa ja Ukraina ümber, sellest saame rääkida juba täpsemalt homme.

Kolmandaks, Euroopas on tootmisvõimsusi vähem, kui vaja. Hoogsalt on tegeletud vanade jaamade sulgemisega, aga uute ehitamine on kallim, aeglasem ja keerulisem, mille tulemusena on süvenenud defitsiit.

Täna peame vaatama, mis aitab meid sellest raskest olukorrast edasi. Minu jaoks on oluline, et me ei jätaks seda kriisi kasutamata, vaid viiksime kiiresti ellu lahendused, mis aasta, kahe ja 10 pärast ei lase samal asjal korduda. Jah, väga kiireid lahendusi energeetikas ei ole, aga kui me jätame suure pildi otsused tegemata, oleme varsti tagasi samas kohas.

Eelmisel neljapäeval arutasime valitsuses elektrituru olukorda ja tuvastasime mitmed kitsaskohad, mille lahendamiseks nüüd edasi töötame.

Esiteks, keskkonnakaitse seab mitmed piirangud uute tootmisvõimsuste arendamiseks, aga looduse ja tuulikute kooseksisteerimine on võimalik. Selleks andis valitsus ministeeriumidele ülesande esitada kohe käesoleva aasta esimese kvartali jooksul analüüs ja ettepanekud maismaa-alade kohta, kuhu oleks võimalik looduskaitselisi ja kõrgusepiiranguid arvestades rajada tuuleenergia tootmisseadmeid. See aitaks tuuleenergia arendajaid edasi, kui on teada ette, milliseid alasid saab projektide arendamiseks kaaluda. Loomulikult on endiselt vajalik kohaliku kogukonna nõusolek.

Teiseks, nii nagu kogu maailm, nii maadleb ka Eesti “mitte-minu-tagahoovis” probleemiga ehk siis üldiselt on inimesed taastuvenergia suhtes positiivselt meelestatud, aga ei soovi näha tuulikuid oma kodukoha lähedal. Seetõttu oleme töötanud välja kohaliku kasu elemendi, mida sel nädalal juba valitsuskabinetis arutame. See peaks suurendama kohalike omavalitsuste ja kogukondade huvi taastuvenergia vastu ja kiirendama ka planeerimismenetlusi.

Kolmandaks, meretuulepargid häirivad inimesi vähem, sest need paiknevad kaugemal. Eesti vetes on tuuleenergia potentsiaal vähemalt 7 GW. Aga merel on samuti kaitsealad, julgeolekuga seonduvad piirangud, kalapüüdmiseks soodsad alad. Seetõttu on vaja võtta vastu mereala planeering, mis lahendaks küsimuse, kuhu meretuuleparke saab rajada, ja annaks ka võimaluse uute tootmisvõimsuste arenguks. Eesti mereala planeeringu kehtestamine ootab riigikogus ehitusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse vastuvõtmist. Kui riigikogu need seadused vastu võtab, saame rajada ka merre uusi tuuleparke.

Neljandaks, energiasalvestus on rohepöörde jaoks võtmetähtsusega. Potentsiaal on Eestis olemas, ka tehnoloogiahinnad on langenud. Kitsaskohtade ületamiseks teeb majandusministeerium analüüsi ja tuleb oma lahendustega välja juba märtsis 2022. aastal.

Viiendaks, tuumaenergia on peale tuule- ja hüdroenergia järgmine kõige odavam energiaallikas. Me ei tea, kas me saame tuumaelektrijaama Eestisse rajada ja kas see on mõistlik. Sellised analüüsid on olnud pikalt ootel. Me otsustasime neid analüüse kiirendada ja tulla nendega välja juba järgmiste aastate jooksul.

Kuuendaks, probleemiks on olnud see, et palju taastuvenergia võimsusi seisab võrguga liitumise taga. Otsustasime astuda sammud liitumiste kiiremaks menetlemiseks. Esiteks, kui võrguettevõtjad on tootjatest sõltumatud, ei teki kahtlust, et täiendavate tootmisvõimsuste liitmine võrku pole nende huvides, seetõttu soovime minna edasi Eesti Energia ja Elektrilevi omandilise eristamisega. Otsustasime, et taotluste menetlemise tähtaegu tuleb lühendada. Arutame ka seadusmuudatust, mille kohaselt kuni 200kW tootjate puhul on võrguettevõtjad kohustatud andma liitumise ja arvestama selle võrguarenduskohustuse sisse. See lahendaks just suurtarbijate muresid, kes on mõelnud oma tarbimise lähedale luua taastuvenergialahendusi, mis kataks nende energiavajadusi.

Seitsmendaks, oleme viimastel kuudel näinud olukorda, kus Soomes või Põhjamaade piirkonnas on Nord Pooli hinnad odavamad kui Eestis. See on tingitud olukorrast, et Soome ja Eesti vahelised ühendused on koormatud ja elektrit sealt rohkem läbi ei mahu. Ülekandevõimsuste suurendamiseks läheme edasi Eesti-Soome kolmanda ühendusega ehk Estlink 3 projektiga, mis peab valmima aastaks 2030.

Kaheksandaks, vesinik on tulevikuenergeetika element. Jaanuari alguses otsustasime toetada kolme üleeuroopalise tähtsusega vesinikutehnoloogia projekti rajamist Eestisse, mis loodetavasti toovad siia nii täiendavaid investeeringuid kui ka tulevikutehnoloogiaid, mis aitavad energiakriisi lahendada.

Head kuulajad!

See, et me oleme olnud Põhjamaade elektrituru osa, on 2016. aastast kuni 2021. aasta teise pooleni Eesti kodutarbijatele toonud 40 protsenti odavamad elektrihinnad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Need madalad hinnad on meie ühiskonna mõnes mõttes uinutanud. Selle kriisi lahendamisel peame vaatama, et me ehmatusest last pesuveega välja ei viskaks.

Selge on ka see, et kõigil ei ole soovi ega ka oskust börsi järgi tarbimist sättida, seetõttu peame rohkem selgitama, millised riskid ja võimalused on nii fikseeritud hinnaga kui ka kõikuva börsipaketiga lepingute valimisel.

Börsihinnaga lepingute puhul on väga madalate hindade kõrval risk ka väga kõrgeteks hindadeks. Seda riski saab maandada fikseeritud hinnaga lepingutega. Aga selleks, et inimesed sõlmiks rohkem fikseeritud hinnaga lepinguid, peame looma paremad tingimused elektrimüüjatele, et nad saaksid pakkuda kodutarbijatele madalamat fikseeritud hinda.

Hetkel saavad kodutarbijad fikseeritud lepingutest igal ajahetkel välja astuda, mis omakorda ei motiveeri elektrimüüjaid pakkuma odavamaid hindu. Riigikogus on menetluses elektrituruseadus, mis täpsustab lepingutest taganemise tingimusi, et tarbijatele muutuksid fikseeritud hinnaga lepingud odavamaks. Elektrimüüjate sõnul võimaldaks kindluse andmine tuua fikseeritud pakettide hindu alla isegi paarikümne euro võrra MW/h kohta. Mida kiiremini riigikogu elektrituruseaduse vastu võtab, seda kiiremini jõuavad soodsamad fikseeritud elektrihinnad inimesteni.

Natuke pikem lahendus on saada Soomega kokkuleppele turu pudelikaelatasu jagamises, mis Lätiga meil juba toimib. Kui see kokkulepe ei liigu tehnilisel tasandil piisavalt kiiresti, olen valmis seda ka adresseerima kõrgemal poliitilisel tasandil. Ka see võimaldaks pakkuda fikseeritud hindu madalamal tasemel.

Kui tingimused elektrituruseadusega on loodud, saaksid inimesed järgmise talve elektrihinna šokkide vältimiseks oma hinnad pikemalt stabiliseerida, sest on teada, et see olukord ilmselt ei kao pikalt.

Elektrituru toimimisega on vahetult seotud ka Euroopa süsinikuhinna mehhanism, mis minu hinnangul tuleb üle vaadata. Elu on näidanud, et praegune lahendus ei ole parim ja seda tuleb täiustada. Majandusele on mõistetav ja talutav, kui heitkogustega kauplemise süsteemi hinna muutus oleks planeeritavam ehk lineaarsem, mitte nii nagu praegu, meenutades sõitu ameerika mägedel.

Lugupeetud riigikogu!

Nagu nentisin, on pikalt kehtinud madalad elektrihinnad mõjunud uinutavalt ja vajadus energiat säästa pole olnud nii aktuaalne. Aga endiselt kehtib tõde, et kõige odavam elekter on säästetud elekter. Seetõttu peame vaatama, kuidas saaksime aidata inimestel ennast ise aidata.

Selleks on vaja nii energiasäästu meetmeid kui ka meetmeid oma vajaduste katmiseks mõeldud väiketootmiste rajamiseks. 2022. aastast käivitub enamik Euroopa Liidu taastekavas plaanitud toetusmeetmetest, lisaks on planeeritud korterelamute rekonstrueerimise toetamine REACT-EU abil, mille abil saab elamuid ja korterelamuid muuta energiasäästlikumaks kogumahus üle 110 miljoni.

Elamute ja korterelamute tarbeks käivitame lähinädalatel elamumajanduse energiatõhususe meetmed: väikeelamute energiatõhustamise meetme ja korterelamute energiatõhustamise erakorralise meetme. Otsime võimalusi, et neid mahte kiirelt suurendada, sest need mahud on ilmselgelt liiga väikesed võrreldes huviga, mis inimestel tekkinud on. Hetkel on pankadega läbirääkimisel ka elamuinvesteeringute fond, kuid sellest saab täpsemalt rääkida, kui on juba tulemusi.

Lisaks on ka ettevõtete rohepöörde programm kogumahus 220 miljonit eurot.

Head kuulajad!

Need kõik on pikaajalised lahendused, mis aitavad inimestel end kindlustada hinnašokkide vastu tulevikus. Aga me ei saa üle ega ümber sellest, et energia hinnašokk tabanud nii kodu- kui ka äritarbijaid hetkel valusalt. Kuivõrd valitsus nägi seda šokki tulemas, siis töötasime juba oktoobris välja meetmed inimeste ja äritarbijate aitamiseks. Esiteks, jätsime ära eelmise valitsuse poolt seadustatud aktsiisitõusud. Teiseks, alandasime elektri võrgutasu 50 protsenti kõigile tarbijatele. Kolmandaks, alandasime gaasi võrgutasu 100 protsenti kõigile tarbijatele. Neljandaks, tegime sihitud meetme, millega hüvitatakse 80 protsenti elektri, kaugkütte ja gaasi hinnatõusust kuni mediaansissetulekuga leibkondadele.

Nende meetmete kogumaksumus on 245 miljonit eurot. Seda on palju rohkem, kui kõrgetest energiahindadest tulenevad täiendavad tulud riigieelarves. Näiteks energiakandjate käibemaksu on eelmisel aastal üle laekunud 41 miljonit eurot.

Praeguse seisuga on Eesti programm kodutarbijate ja ettevõtjate toetamiseks üks mahukamaid, pikaajalisemaid ja ulatuslikumaid toetusprogramme kogu Euroopas. Meie programmist peaksid saama ühel või teisel moel tuge kõik energiatarbijad. 380 000 leibkonnale maksame tagasi elektri-, gaasi- ja küttearvete hinnatõusu 80 protsendi ulatuses ja seda seitsme kuu vältel – tagasiulatuvalt 2021. aasta septembri algusest kuni käesoleva aasta märtsi lõpuni.

Nagu te kõik teate, on meil sisuliselt kaks valikut – kas anda kõigile natuke või sihtida suurema toega neid, kes seda tuge rohkem vajavad. Makstes toetust kõigile, on plussiks kiire menetlus, nii nagu elektri ja gaasi võrgutasu puhul seda ka tegime. Kui tahame suuremas mahus aidata neid, kes rohkem tuge vajavad, tähendab see paratamatult rohkem asjaajamist nii taotlejate kui ka menetlejate poolt.

On hakanud levima arvamus, justkui oleks energiatoetuse taotlemine ebatavaline. Vastupidi, inimesed suhtlevad riigiga taotluste kaudu pidevalt: avalduse peab tegema selleks, et saada riigilt maksutagastust, lastetoetusi, kohalikult omavalitsuselt huvihariduse toetust, elatisabi, COVIDi-kriisis taotlesid ettevõtted ka palgatoetust. Loomulikult võiks ideaalses maailmas olla toetuse taotlemine lihtsam, ent praegu on küsimus kiiruses – kõige olulisem on, et inimesed saaksid kiiresti oma taotlusi esitama hakata, saaksid kiiresti toetused kätte ja toetuste väljamaksed ei seisaks mitmeid kuid arendatava IT-lahenduse taga.

Tublimad omavalitsused nagu Tartu on juba üksjagu taotlusi ära menetlenud ja esimestele inimestele toetused väljagi maksnud. Julgustan omavalitsusi tegutsema kiirelt ja oma inimesi aitama. Toetuste kohta rohkem infot saate rahandusministeeriumi kodulehelt.

Me oleme soovinud, et energiahinna tõusu leevendusmeede aitaks väga paljusid Eestimaa inimesi. Anname sellele toetusmeetmele ka võimaluse ja aega tööle hakata. Tahan siiski rõhutada seda, et kui selgub, et sellest pole piisavalt abi inimesed, kes tuge vajavad, jäävad meetmest välja, oleme valmis tegema täiendusi või muudatusi. Luban, et reageerime kiiresti, nagu oleme seda teinud ka seni. Ja nagu eelnevalt öeldud, see meede kehtib tagasiulatuvalt septembrist märtsini.

Lugupeetud riigikogu!

Kõik need tegevused ja meetmed, mis ma olen teile loetlenud, oleme koos hea koalitsioonipartneriga juba energiakriisi lahendamiseks otsustanud. Tänan ja tunnustan Keskerakonda nende kuude jooksul tehtud töö eest. Meil on koalitsioonis aga ühine arusaam, et nendest meetmetest kriisist väljumiseks ei piisa. Seetõttu töötame edasi, selleks et pakkuda leevendust neile, kes eelmiste meetmete alt on veel välja jäänud.

Energiahindade järsk tõus on tabanud ka ettevõtjaid ja teisi juriidilisi isikuid, seetõttu peame vältima likviidsuse puudusest tekkivat lumepalliefekti. Otsime lahendusi ka KredExi meetmete hulgast, näiteks laenukäenduse meedet või täiendavaid meetmeid käenduslepingute jaoks. Olemasoleva süsteemi täiendamiseks on kaalumisel ka energiamüüjate täiendava likviidsusvajaduse toetamine ning kava taasavada erakorraline käibekapitalilaen.

Veel täna arutame koalitsioonipartneriga elektri börsihinnale ülempiiri seadmist ja ettevõtjatele võrgutasu nulli viimist. Need on sammud, mis on täiendavalt laual ja kus otsime koalitsioonis ühisosa.

Ma tänan siinkohal Keskerakonda selle eest, et oleme viimase aasta jooksul suutnud langetada palju kriise lahendavaid otsuseid. Kõik ministrid laua taga on kaasa mõelnud ja oma lahendusi pakkunud. See annab mulle optimismi ka praeguse olukorra suhtes.

Me teame, et lahendused sünnivad läbi arutelude, erinevaid fakte ning argumente kaaludes ja ühise kokkuleppe nimel sisuliselt pingutades. Lahenduste leidmise teeb keerulisemaks, kui poliitikute meediaesinemised muutuvad tähtsamaks kui sisuline töö läbirääkimiste laua taga. Sellised on alati kehtinud koalitsioonivalitsuse mängureeglid ning neist kinni pidades on enamasti leitud lahendused Eesti inimeste muredele. Me teame varasemast, kuidas üksmeelt leida, ja vajame seda üksmeelt ka praegu.

Head rahvaesindajad!

Kogu Euroopa ja arvestatav osa maailmast on sügisest saati jälginud šoki ja uskumatusega, mida teevad energiahinnad. See šokk ja ehmatus on saanud ka paljude Eestimaa inimeste ja ettevõtjate arvetel jahmatavaks reaalsuseks. Seda jahmatavamaks, et vaid vähesed oskasid sellist hinnatõusu pikalt ette näha.

Ma kinnitan teile, et valitsus ei jäta Eesti inimesi selle vapustusega üksi. Keegi ei pea valutama südant ega kaotama und energiaarvete pärast. Riik tuleb oma inimestele appi. Nii praegu kui ka pikemas plaanis. Meie inimeste ja ettevõtjate mure on riigi mure.

Samal ajal seisame pikaajaliste lahenduste eest, et vähendada hinnašokke, tagada kõikide Eesti tootmisvõimsuste töökorras olek ning hoogustada uute tootmisvõimsuste turule tulekut.

30 iseseisvuse taastamise järgse aasta jooksul on Eesti tulnud välja kindlasti raskematest olukordadest kui see energiakriis, millega täna silmitsi seisame. Olgu nendeks Vene vägede väljaviimine, ELi ja NATOga liitumine piiratud ajaaknas või kahekohaline majanduslangus ülemaailmses finantskriisis. Kõigist nendest raskustest aitas meid üle ühiselt ja järjekindlalt ning poliitilisi vastasseise ületades lahenduse poole liikumine.

Praeguse olukorra unikaalsus seisneb selles, et meil on omavahel põimunud nii energia- kui ka julgeolekukriis, mis kulmineeruvad kaheaastase kurnava tervisekriisi ajal. Aga me tuleme ka sellest kitsikusest välja. Nagu varemgi, üheskoos, lõppeesmärki silmas pidades.

Meie valitsus on valmis arutama kõiki lahendusi, et leida ühisosa, mis meid edasi aitab. Olen veendunud, et aastate pärast tänasele tagasi vaadates saame öelda, et ka sellest kriisist väljus Eesti tugevamana, iseseisvamana ja jätkusuutlikumana. Aitäh!

The post Poliitiline avaldus elektrituru olukorrast appeared first on Kaja Kallas.

Kunagi olin mina ka Estonia nõukogu liige. Lisaks meeldib mulle ooper ja ballett, nii et olen pikalt jälginud arutlusi uue ooperimaja üle, ja mõni kord nendes aruteludes ka osalenud. Missugused variandid on küll laual olnud! Kõigepealt muidugi hõlmikpuu-ooper, siis Solarise kohale, siis mere äärde, siis Lasnamäe veerule. Ühestki pole midagi välja tulnud. Ja ikka on jutuks tulnud ka juurdeehitus.

Nüüd on juurdeehitus kantud n-ö riiklikku plaani. Julgen arvata, et nii lähedal pole Estonia ooperi- ja balletisaali ehitus veel kunagi olnud.

Ajalooline Estonia teater, eestluse sümbol, pommitati puruks märtsis 1944. Mul on küsimus: miks taastati Estonia teatrihoone peaaegu endisel kujul? Miks varemeid ei lammutatud, et asemele ehitada midagi Sõpruse kino või Narva Gerassimovi-nimelise kultuuripalee taolist?

Ma ei tea, kuidas mõtlesid tolleaegsed otsustajad, kuid Estonia teater ja kontserdisaal taastati, mitte küll täiesti samasugusena, ümberehitatuna, aga see hoone kui sümbol säilitati. Ja hoone kui sümbol säilib ka siis, kui sinna tehakse juurdeehitus.

Loomulikult võib kusagile Lasnamäele või mereranda ehitada isikupäratu klaaskasti, milles on suurepärane ooperisaal.

Loomulikult võib kusagile Lasnamäele või mereranda ehitada isikupäratu klaaskasti, milles on suurepärane ooperisaal. Aga see pole enam Estonia. See pole hoone, kus esimese istungi pidasid Asutav Kogu ja Eesti Kongress, ja kus valiti taastatud eesti vabariigi presidente.

Tänast sümboolset Estoniat hoiavad elus ooperiteater ja kontserdisaal. Mis saab sellest hoonest siis, kui teater ära Lasnamäele kolib?

Juurdeehitus tänase Estonia hoonele on muidugi väljakutse. Minu jaoks pole probleemiks ei maht ega mingid vaated, millega kõik on harjunud. Kindlasti on hulgaliselt tehnilisi probleeme, aga need on tänapäeva tehnika abil lahendatavad. Minu küsimus on, milline saab olema selle juurdeehitise projekt. Kas see tuleb ilmetu tehnohoone või tuleb see rajatis, mis harmooniliselt sulandub ajaloolise Estonia hoonega?

Kui paljud inimesed märkavad, et Peeter I ajal rajatud Kadrioru lossi tagaküljele ehitati 1930ndatel juurdeehitis, suur banketisaal? See sulandub täiesti harmooniliselt ajaloolisse lossihoonesse. Selle projekteeris vene emigrandist arhitekt Aleksander Vladovski, kes suutis meisterlikult sulatada kokku erinevaid ajaloolisi stiile ja kaasaega.

Ootaksin väga, et Estonia juurdeehitis sulandub sama harmooniliselt ja stiililiselt ajaloolisse sümbolhoonesse.