Harju- ja Raplamaa reformierakondlasi asub juhtima Mart Võrklaev
Pressiteated
20. September 2019 11:45
Reformierakonna Harju- ja Raplamaa ringkondlik organisatsioon valis eile toimunud koosolekul uueks juhiks Mart Võrklaeva.
Senine Rae vallavanem Mart Võrklaev asub alates 7. oktoobrist tööle Riigikogusse. Võrklaeva sõnul on tema eesmärgiks toetada erakonna piirkondlike organisatsioone ja aidata neil teha 2021. aasta kohalike omavalituste valimistel parim tulemus. "2017 kohalikud valimised olid meile väga edukad, mitmetes omavalitsustes, nagu ka Rael, saime volikogus enamuse," ütles Võrklaev.
"See seab meile vastutuse oma tööd igapäevaselt veel paremini teha, sest ideid meil jagub ja meie meeskonnas on tublid inimesed. Kui riigi tasandil näeme tänase valitsuse poolt pidevat vastandumist ja rahva omavahel tülli ajamist, siis tegelikke probleeme me sellises ühiskonnas lahendada ei suuda. Reformierakonna ülesanne on tuua terve mõistus riigijuhtimise juurde tagasi ning tagada kohalikes omavalitsustes riigimehelik ja avatud valitsemine."
Harju-ja Raplamaalt Riigikogusse valitud Reformierakonna esimees Kaja Kallas ütles, et tal on Võrklaeva valimise üle hea meel. "Meie valimisringkonnas on palju tegusaid inimesi ja ma usun, et Mart Võrklaev sobib oma pikaajalise omavalitsusjuhi kogemusega neid suurepäraselt esindama."
Reformierakonna Harju ja Raplamaa ringkondlikku organisatsiooni juhatusse kuuluvad Harju- ja Raplamaalt valitud Riigikogu liikmed ja piirkondlike organisatsioonide esindajad. Reformierakonda kuuluvad omavalitsusjuhid Harjumaal:
Jõelähtme vald: Andrus Umboja vallavanem
Keila linn: Enno Fels linnapea, Timo Suslov abilinnapea
Rae vald: Mart Võrklaev vallavanem
Saue vald: Riho Johanson abivallavanem
Viimsi vald: Laine Randjärv vallavanem, Georg Aher abivallavanem
Reformierakonna blogi: Valitsuse kliimapoliitika on nagu kinnise suuga laulupidu
Blogid
19. September 2019 13:16
Keit Pentus-Rosimannus, riigikogu liige
Kui juhile meeldib kangesti rõhutada seda, kui palju ja kui tõsiselt ta millestki räägib, siis tasub alati vaadata, kas teod sõnu toetamas on. Valitsus on meil suvi läbi teinud kliimapoliitika teemal head nägu, aga järgmisel nädalal toimuvale üleilmsele kliimapoliitika tippkohtumisele läheb endiselt mitte-midagi-ütleva ebaleva positsiooniga. Võita pole sellisest kinnise suuga laulupeost kellelgi.
Keit Pentus-Rosimannus, riigikogu liige
Kui juhile meeldib kangesti rõhutada seda, kui palju ja kui tõsiselt ta millestki räägib, siis tasub alati vaadata, kas teod sõnu toetamas on. Valitsus on meil suvi läbi teinud kliimapoliitika teemal head nägu, aga järgmisel nädalal toimuvale üleilmsele kliimapoliitika tippkohtumisele läheb endiselt mitte-midagi-ütleva ebaleva positsiooniga. Võita pole sellisest kinnise suuga laulupeost kellelgi.
Kliimamuutus on põletav teema riigijuhtide kogunemistel, suurkorporatsioonide peakorterites ning ühe enam ka igapäevases käitumises. Kliimamuutusega seonduv mõjutab laialdaselt kõiki teisi poliitikaid, olgu selleks julgeolek, majandus, energeetika või transport. Kliimamuutustele lahenduste leidmine on järgmine suur megatrend, millel on oma võitjad ja kaotajaid.
Mis on nende muutuste raamistik? Maailma kliimavaldkonna tipp-teadlased on juba selle aasta varakevadel tulnud välja hoiatusega — kui atmosfääri paisatud süsinikusaaste hulk ületab kokku ca 550 Gigatonni piiri, ei ole enam suure tõenäosusega võimalik kliimamuutusi pidurdada või tagasi pöörata. Nagu teada, paisatakse praegu õhku umbes 40 Gigatonni süsinikusaastet aastas. Igaüks saab jagamistehte ise teha, kui mitu aastat limiidi täis saamiseni veel aega on.
Ja mis siis? Väga lühidalt öeldes ei ole sel sajandil mitte ühtegi eluvaldkonda, mida kliimamuutused ei mõjutaks. Tormid, põuad ja üleujutused muudavad haavatavates piirkondades drastiliselt toidu ja vee kättesaadavust. Kui inimestel ei ole võimalik enam toitu kasvatada või kui tormid ja üleujutused on muutnud näiteks kasutuskõlbmatuks puhta vee varud, otsivad nad endale elamiseks uue koha. Sellise, kus kliimamuutused ei ole (veel) elamistingimusi võimatuks muutnud. Taolise rände mõju rahvusvahelisele olukorrale oleks väga suur ja jõuaks vältimatult ka Eestini. Nii peaksid rände vastu sõnades sõdivad populistid olema tegelikult kõige aktiivsemad kliimamuutustele vastu hakkajad. Kliimapagulased on nimelt kliimamuutuste otsene tagajärg. Inimtekkeliste kliimamuutuste eitajad ei ole meie praeguses valitsuses veel suutnud seda loogikaülesannet enda jaoks lahti harutada. Nemad purjetavad muretult vilet lastes kogu ülejäänud tuleviku pärast südant valutavatest vastupidises suunas ja on asunud võitlusse diiselkütuse suurema kasutamise eest Eestis.
Tagajärgi on teisigi. Kliimamuutused on talumatud nii paljudele looduses elavatele liikidele, et eelmise nädala kliimakonverentsil esinenud ühe eksperdi sõnul on loodusteadlased on hakanud tulemusi nimetama „inimtekkeliseks massiliseks liikide väljasuretamiseks“. Lisaks — kiire troopiliste haiguste levik. Laastav mõju väga tundlikule ja niigi kehvas seisus Läänemerele, mille ökosüsteem muutub kliimamuutustega kaasneva vee lisandumise ja soojenemise tõttu oluliselt. Nii ökosüsteemide degradeerumise kui otseste äärmuslikest ilmaoludest tekitatud kahjude majanduslik mõju ulatub mõnede hinnangute järgi 10%ni majanduse koguproduktist (IPBES 2018).
Seda kõik me teame. Ja sellest kõigest hoolimata tuleb EKRE pantvangiks olev valitsusjuht kliimapoliitika üle arutava kogu ette ja ei ütle muud, kui et…tuleb arutada ja testida, kas ühiskond on muudatusteks valmis. Minu arvates on meil poliitikuid vaja selleks, et riigi tuleviku jaoks olulisi muudatusi ette näha ja eest vedada, mitte selleks, et nurgas nohistades avaliku arvamuse uuringuid oodata. Kui me oleksime digiriigile ülemineku ajal olnud sama ebalevad kui praegu süsinikuneutraalsele mudelile üleminekul, käiksime ilmselt siiamaani Skaibi kõnede asemel postkontorites telegramme saatmas ja jookseksime digiallkirjade andmise asemel erinevaid riigiasutusi pidi paber näpus templeid kogumas.
Muidugi nõuab otsus praegu ikka veel Euroopa kõige saastavamate majanduste hulka kuuluvast Eestist kõige innovaatilisema ja kliimamõjuta majanduse kujundamiseks ambitsiooni, järjepidevust ja eestvedamist. Aga kas digiriik ei nõudnud? Muidugi nõuab see investeeringuid. Suuri. Erinevates sektorites tehtavaid. Aga kas digiriik ei nõudnud? Muidugi nõuab see üleminekuaega ja inimeste koolitamist, erasektoriga koos tegemist. Aga kas digiriik ei nõudnud? Neil, kes kurdavad, et isegi 2050. aasta on ikka liiga kiire üleminek ja mine tea, kas me saame ja jõuame, tasub korraks mõelda 1988. aasta peale. Mõelge tollase asjaajamise, majandamise ja tehnoloogia peale. 1988. aasta on praegusest täpselt sama paljude aastate kaugusel, kui 2050. aasta. Kas 1988. aastal teati kohe vastuseid kõikidele küsimustele, mis lahendada on tulnud? Kindlasti mitte. Aga siht seati sellegi poolest ja hakati minema. Sihi suunas, mitte vastupidi.
Kliimamõjuta majandusele üleminekut võib karta, nagu kunagi kardeti arvuteid. Aga seda võib ka näha kui väga suurt võimalust meie tehnoloogiasektorile, võimalust uute, tarkade töökohtade üle käivas üleilmses võidujooksus konkurentsis püsida ja võimalust sel aastal esimesse klassi läinud lastele elamisväärne keskkond üle anda. Kõige keerukam ülesanne on Eestil lahendada energeetikasektoris, kust pärineb ligi 90% heitest. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et küll energeetikas lahenevad asjad iseenesest ja valitsus vaadaku lihtsalt pealt. Põlevkivienergeetika konkurentsist langemine toimub tõesti nii ehk naa, aga energiajulgeolekut tagav tervikplaan iseenesest ei teki. Kui me veel mõned aastad tagasi olime Euroopa Liidus kõige kiiremini taastuvenergia osakaalu kasvatanud riik, siis nüüd oleme toppama jäänud. Mis asendab 10 või 20 aasta pärast saastavat põlevkivienergiat? Kust, kuhu ja kuidas need võimsused tekivad? Selle kava tegemine peaks juba käima. Tean, et leidub küllaldaselt neid, kes vaatavad selle küsimuse juures Eesti metsa poole. Eesti metsadel on elurikkuse hoidmisele lisaks väga oluline tasakaalustav roll ka kliimapoliitikas, millega tarka ja terviklikku lahendust läbi mõeldes igal juhul arvestada tuleb, nii et metsade ära kütmine ei ole variant, mida kaaluda.
Samasugune kava peab (oleks juba pidanud) sündima Ida-Virumaa jaoks. Presidendi mõte, et sotsiaalset probleemi tuleb lahendada sotsiaalpoliitika meetmetega, on kindlasti asjakohane.
Teaduste akadeemia veetud kliimaarutelu käigus oli ilmselt enamiku saalis istujate jaoks selge, kui oluline on tulevikulahendusi otsides investeerida teadusse. Pakkusime juba eelmises parlamendi koosseisus reformierakondlastega innovatsiooni ja teaduse toetamiseks keskkonnatasudest rahastatava Tulevikufondi loomise. Siis hääletati eelnõu pikema jututa maha. Asjata. Sellist lahendust on vaja.
Kuidas praegust seisu kokku võtta? On kolm asja, mida täiendava viivituseta vaja on. Esiteks — otsus selle kohta, et Eesti siht on kliimamõjuta majandusele üleminek. Ebakindluseks ei ole enam aega. See läheb meile nii otseselt kui kaudselt liiga kalliks maksma. Teiseks — kava selle kohta, kuidas muutub energeetikasektor ja kuidas toetame mitmekesist energiaportfelli teket selliselt, et energeetikajulgeolek oleks tagatud. Selle osaks peab olema ka paralleelne sotsiaalpoliitiline lahendus nendele, keda 2050. aastaks läbiviidav energiahüpe puudutab. Kolmandaks — teadusesse investeerimise kava, mis muutust toetaks.
Ainult rääkimisest enam ei piisa ja ükski ladus retoorika ei suuda varjata seda, kui konkreetsed tegevused sihist kaugemale viivad.
Avaldatud Delfis 18. septembril 2019
Valitsuse kliimapoliitika on nagu kinnise suuga laulupidu was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Kaja Kallas: Kõne õiguskantsleri ülevaate arutelul
Blogid
17. September 2019 12:53
Kaja Kallas
Suur aitäh õiguskantslerile ettekande ja tehtud töö eest.
Õiguskantsler tõi välja mitu probleemi, mida me peame oma töös silmas pidama. Esiteks, see, et eelkõige on meie eesmärk inimeste elu paremaks muuta. Selleks peab meil olema ka julgus otsustada. Ning seda tehes peame me tuginema seadustele ja kokkulepitud reeglitele, kuid kordagi unustamata, et me teeme seda Eesti inimeste hüvanguks. Kui on näha, et valitsuse poolt vastuvõetud maksusüsteem karistab töötavaid pensionäre, lapsehoolduspuhkusel olijaid, koondamishüvitise saajaid, toitjakaotuspensioni saavaid isikuid, jne jne, siis tuleb see ebaõiglus lahendada. Kui tehti viga, siis on meie kohustus need vead parandada. Selleks on vaja julgust otsustada ja tahet inimesi aidata.
See toob meid teise punktini, mida õiguskantsler rõhutas – nimelt, nn eesliini ametnikud, nende puudus ja madal tasustamine. Need on logopeedid, spetsialistid, tugiisikud, hooldajad, kes suhtlevad ja tegelevad inimeste igapäevamuredega. See „ilmajäetuse tunne“, see tunne, et inimesed on oma muredega üksi, on suur probleem ja suurendab pettumustunnet ja tõrjutust riigi suhtes. Seaduses on kirjas, kuidas peab olema. Inimesel on õigused, aga teda justkui ei kuule keegi. Selle asemel, et neid eesliini inimesi leida, kes inimesi nende muredega päriselt aitaksid, tegeleb valitsus mingi kaheldava väärtusega sisekaitsereservi loomisega. Loodame, et järgmisel nädalal Riigikogule esitatavas eelarves on ettenähtud raha täiendavate tugispetsialistide koolitamiseks ning nn eesliini ametnike palgatõusuks.
Õiguskantsler pööras tähelepanu ka suurele probleemile, mis meie ühiskonnas on – lapsed katkistest perekondadest. Lisaks laste saamisele peab meie poliitika seisma hea perede hoidmise eest. Jah, perekondi on erinevaid – on traditsioonilisi, on kärgperesid, on üksikvanematega peresid. Ja kõik emad- isad ei jää kokku, kuid selle käigus peab vaatama, et lapsed ei kannataks ja inimlikud suhted kannataksid võimalikult vähe. Seetõttu oleme me ette näinud perede lepitusmenetluse enne kohtusse pöördumist. Õiguskantsler pakkus lahenduseks vahendusmenetluse, sest lepitust tihti pole võimalik, kuid lapsed ei tohi kannatada. Lapsel on vaja mõlemat vanemat, isegi kui need vanemad on lahus. Peame me ka ühiskonnana rääkima rohkem sellest, et laps kannatab, kui ta oma vanemaid ei näe. Kuidas me saame aidata neid lapsi ja perekondi, kes juba on selles olukorras?
Lahendusi pakkudes on meie kõigi kohustus kasutada ilusat, selget ja korrektset eesti keelt.
Lõpetuseks tasub meil Riigikogus lähtuda õiguskantsleri soovitusest tõmmata end heas mõttes trimmi. Tsiteerin: „Tunnustagem kõiki neid, kes räägivad loogilist, ausat ja selget juttu ja kelle teod on jutuga kooskõlas. Ja järelikult laitkem neid, kes lubavad väikese isikliku võidu nimel alatust, tüütamist, laiskust, valetamist , tõeväänamist ja inimeste ärakasutamist.“
Aitäh!
The post Kõne õiguskantsleri ülevaate arutelul appeared first on Kaja Kallas.
Yoko Alender: Läbipõlemisest…
Blogid
15. September 2019 20:37
Yoko Alender
Läbipõlemisest, stressist, sellega toimetulekust ja selle ennetamisest ja sellest, miks tegutseb Riigikogus Tähelepaneliku Eesti toetusrühm?
The post Läbipõlemisest… appeared first on Yoko Alender.
Kaja Kallas: Isamaa ja EKRE – venekeelse haridussüsteemi garandid
Blogid
10. September 2019 14:53
Kaja Kallas
Head kolleegid,
Teie jaoks tundub see olevat mäng. Eestikeelne haridus on teie jaoks mäng ja nali. Et oh Reformierakond tuleb eelnõuga ja me mängime nad üle. Anname ise sarnase eelnõu sisse, et mitte hääletada Reformierakonna eelnõu poolt. Siis ei saa justkui keegi öelda, et me tegelikult ei soovi midagi eestikeelse haridussüsteemiga teha. Aga tegelikult on see ju avalikkuse eksitamine. Võiks isegi öelda, et see on oma valijatele valetamine.
Enne valimisi oli eestikeelsele haridusele üleminek teravate debattide teema, kus Reformierakonna välja käidud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut toetasid nii Isamaa kui ka EKRE. Ka keskerakonna esindajad toetasid seda sõnades, kui esinesid eestikeelsete valijate ees. Kui 2018. aastal oli Reformierakonna eelnõu Riigikogus, siis jäi selle vastuvõtmisest puudu täpselt üks hääl. Eelnõu poolt hääletasid tookord koalitsioonisaadikutest Aivar Kokk, Tarmo Kruusimäe, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Helir-Valdor Seeder, Sven Sester, Priit Sibul, ja EKRE saadikud. Oleks väga kummaline, kui nad nüüd on oma seisukohta muutnud ja seda eelnõu toetama ei tule.
Miks on ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile üleminek vajalik? Ühtne haridussüsteem on võrdsete võimaluste ja lõimumise teema. Seni kuni hoiame osa ühiskonda erinevas inforuumis, ei ole lõimumisest mõtet rääkida. See võib olla ühe erakonna lõhiajalistes poliitilistes huvides, aga ei ole ühiskonna huvi. 2018. A inimarenguaruanne nendib: “riik selekteerib lapsed 3-aastaselt paralleelmailmadesse ja imestab, et lõimumine ei toimi”. Nii loome alates lasteaiast ebavõrdsust, mis jätkub edasistes haridus-, töökoha ja elukohavalikutest.
Eksperdid on oma soovitused andnud. Inimesed on oma toetust väljendanud. Praxise lõimumismonitooring kinnitab, et umbes 70% (sh inimesed teise emakeelega kui eesti keel) toetab eesti keele õppe algust alates lasteaiast. Lisaks oli ühtse eestikeelse kooli teema valimistel üks põhilisi aruteluobjekte. Seda teemat ajasid sõnades Reformierakonnale lisaks ka Isamaa ja EKRE. Ka eesti 200, kes riigikokku ei pääsenud. Kui lüüa kokku valimistulemus, toetas seda ideed 612 735 valijat. Ehk vähemalt 62,5% Riigikogu valimistel osalenutest. Kui võtta, et paljud Keskerakonna toetajad toetasid seda ideed samuti, siis on see protsent veelgi suurem. See on valija tahe ja seda tuleb arvestada.
Pidevalt on suurenenud eesti keelest erineva emakeelega laste osakaal eestikeelses koolis (8,4%) ja keelekümbluskoolides (20%). Uuringud on näidanud, et just parema sotsiaalmajandusliku taustaga venekeelsed pered, kes toetavad tugevamalt ka lapse õpimotivatsiooni ja haridusedukust, otsustavad panna lapse eestikeelsesse kooli. Kes seisab aga nende laste eest, kelle sotsiaalmajanduslik taust pole nii hea? See on meie kätes, et kõigile Eestis kasvavatele lastele anda parim võimalik haridus ja see läbi paremad võimalused.
Inimarenguaruanne kinnitab, et kehvemast keeleoskusest tulenevat ebavõrdsust annaks leevendada ühtse eestikeelse lasteaia ja kooliga, mis valmistaks lapsi võrdselt ette edasisteks valikuteks. Inimarenguaruanne (mis oli koostatud ekspertide poolt) sõnastas selget vajaduse minna üle ühtsele haridussüsteemile. Statistika näitab, et varajane keeleõpe on tulemuslik ja seetõttu on üha rohkem vanemaid otsustanud panna oma lapsed eestikeelsesse lasteaeda.
Loomulikult ei tähenda see, et kõigist tehakse eestlasi. Alati on võimalus tagada ka emakeele oskus ja oma kultuuri tunnid. Mitte keegi ei taha venekeelsele kogukonnale haiget teha. Vähemalt meie ei taha.
Eelmisel riigikogu arutelul nenditi, et olulisim probleem on hetkel poliitiline otsus – hakkame peale, teeme ära. Üleminek saab toimuda järk-järgult, koos spetsialistide, lastevanemate ja lasteaia- ja koolipidajatega lahendusi mõeldes. Lahendused saavad olla piirkonniti erinevad, sest me teame, et piirkonnad on erinevad.
Eestikeelne haridussüsteem lahendaks ühe Eesti tõelise probleemi, kus me tekitame juurde hariduslikku ja tööalast eraldumist ning kus me kasvatame Eestis peale inimesi, kes eesti keelt ei räägi.
Miks ka siin kõlas mitmeid kordi, miks ei ole tehtud? Ise olite võimul pikalt jne jne. Aga mis küsimus see on? Kuidas see aitab meil seda probleemi praegu lahendada? Kui varasemalt ei olnud ühiskondlikku toetust, siis ei saanud teha. Nüüd on. On vaja ainult poliitilist tahet ja see sõltub teist, head koalitsioonisaadikud.
Kui te täna seda eelnõud ei toeta, siis võib täie kindlusega öelda, et venekeelse hariduse jätkamine on selle koalitsiooni hind EKRE ja Isamaa jaoks. Nagu Mihhail Kõlvart ütles EKRE ja Isamaaga koalitsiooni minemise põhjenduseks: “Kõige olulisemaks faktoriks kujuneski selge arusaam sellest, et see oli ainus võimalus säilitada Eestis venekeelne haridus. Ma rõhutan – ainus! Minnes koalitsiooni Reformierakonnaga või mis veel hullem – jäädes opositsiooni – oleks võimalus vene kooli säilitamiseks olnud võrdne nulliga.”
Kui Isamaa ja EKRE ei tule meie eelnõud toetama, näitab see, et nemad on venekeelse hariduse jätkamise garandid. Mingisugune etendus andes sisse eelnõu, mis kohustab valitsust tegema arengukava, mida juba tehakse, on lihtsalt valijate eksitamiseks.
Tuletan meelde, et te olete valitsuses. Kui tahate teha, siis tehke. Võtame vastu selle otsuse ja anname valitsusele ülesande tulla välja konkreetse kavaga Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. Kui ei taha, siis olge ka oma valijate suhtes ausad. Hääletades tänase eelnõu maha ütlete selgelt ka oma valijatele eestikeelset haridussüsteemi ei tule, sest see on selle koalitsiooni hind. Aga ma palun teid, olge ausad oma valijate ees. Öelge ka neile ausalt, et teil mingit plaani eestikeelse haridussüsteemi loomiseks pole. Te ei soovi seda. Valitsus ja haridusministeerium ei kavatse midagi teha.
Aga ma siiski loodan, et seisate oma sõnade ja lubaduste taga, mis oma valijatele andsite enne valimisi. Et seisate oma häälte taga, mis eelmises Riigikogus selle eelnõu toetuseks on antud.
Palun toetage seda eelnõu. Anname valitsusele ülesande Vabariigi valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. Anname avapaugu ühe tõelise Eesti väljakutse lahendamiseks.
Aitäh!
The post Isamaa ja EKRE – venekeelse haridussüsteemi garandid appeared first on Kaja Kallas.
Reformierakonna blogi: Koalitsiooni tõehetk: eestikeelne haridus
Blogid
10. September 2019 10:43
Jürgen Ligi, riigikogu liige
Selle koalitsiooni suuremaid tõehetki on täna parlamendi hooaega sisse juhatav eelnõu. Juba esimene hääletus otsustab, kas Eesti haridus muudetakse ühtseks ja eestikeelseks alates lasteaiast. Aga ta otsustab ka, kes meid valitsevad, see on lakmustest kogu praeguse võimu mõttele.
Jürgen Ligi, riigikogu liige
Selle koalitsiooni suuremaid tõehetki on täna parlamendi hooaega sisse juhatav eelnõu. Juba esimene hääletus otsustab, kas Eesti haridus muudetakse ühtseks ja eestikeelseks alates lasteaiast. Aga ta otsustab ka, kes meid valitsevad, see on lakmustest kogu praeguse võimu mõttele.
Asi peaks olema selle parlamendikooseisu kõige suurem, põhimõttelisem ja ühiskonda enim mõjutav reform ja pälvima enamuse toetuse, kuivõrd eelmises riigikogus toetas Reformierakonna sarnast eelnõu kuuest erakonnast sõnades viis, vastu oli ainult KE. Toetajate ülekaal selles riigikogus peaks olema isegi suurem.
Ent Mihhail Kõlvart on öelnud, et praegune koalitsioon sündis just paralleelse venekeelse kooli säilitamiseks. Ta rõhutaks ekstra üle, et Isamaa ja EKRE olid ainsad, kellega vene kooli alles sai hoida. See on päris võigas avaldus kontekstis, kus organisatsioon Vene Kool Eestis on Kapo aastaraamatute peakangelasi kui Kremli käepikendusi, Keskerakonna sõbrad on aga sõnades rahvuskonservatiivid. Euroopas tähendab rahvuskonservatiivne enesemääratlus küll tihti, et ollakse sõsar nõukogulikule konservatiivsusele, järgitakse Kremli poliitilist agendat ja ollakse Kremliga seotud ka rahastuse kaudu. Tänane hääletus on nii Isamaale kui EKREle hea võimalus tõestada vastupidist ja eelnõu toetada.
EKRE puhul saame loota vaid nende valimisprogrammile, mis lubab otsesõnu vene koolide eestikeelseteks muutmist, Isamaa puhul on peale programmi ka hulk eelmise kogu saadikuid, kes siis hääletuseks kempsu ei põgenenud ja rohelist vajutasid. Eriline lootus on taas nende esimehe, aseesimeeste ja peasekretäri toetusele.
Parteide jesuiitlikkust ei saa siiski alahinnata. Koalitsioonilepingusse eestikeelset haridust vaatamata valimislubadustele ei lastud ja kogu poliitiline retoorika püütakse igal võimalusel pöörata eestikeelse õppe asemel eesti keele õppele, mis on üks teine ja igivana asi ja üksi ei tööta. Jüri Ratas paneb plaadi „eesti keele õppe tähtsusest“ mängima juba kolmandat aastat ja teeb seda isegi siis, kui paluda seda mitte teha, vaid rääkida Eesti kooli ühtsest õppekeelest. Haridusminister Reps eitab sama kangelaslikult nii probleemi kui fakte, hiljuti Narva kolledži debatil isegi tõsiasja, mis peaks olema talle igapäevaseks juhiseks — vene koolide PISA testid on eesti omadest aasta võrra kehvemad ehk sealt saavad tema valijad kehvema hariduse ja elusaatuse.
Ratase teise valitsuse koalitsioonileping on veel rohkem venekeelsete haridust turvav ja räägib taas eesti keele õppest. Kindluse mõttes loodi ka selleteemaline Riigikogu erikomisjon ja et tähelepanu eestikeelselt hariduselt eriti kaugele viia, määrati komisjoni juhtima venekeelse hariduse suuremaid eestkõnelejaid Mihhail Stalnuhhin. Päev enne RE eelnõu lugemist anti menetlusse lausa vastueelnõu, mis farsina teeb koalitsiooni poolt koalitsioonile ülesandeks arendada ikka jälle eesti keele õpet. Tuntud näitleja esituses pidi see kindlustama tähelepanu kõrvale juhtimise teemalt.
Sisu poolest on RE eelnõu paindlik ja jätab võimaluse liituda kõigile erakondadele. Põhitekst on lakooniline, seletuskiri markeerib ära hulga teemasid ja autorite visiooni, mis pole siiski valitsusele siduv. Täitevvõimule jääb tema vastutus — korraldada-, sealhulgas analüüse, koostööd, kaasamist, realiseerimist. Asjasse puutuvad omavalitsused kui põhilised koolipidajad ja lasteaiaomanikud, huvigrupid, ülikoolid, teadlased, riigiametid, halduskogud. Koolide, metoodikate, üleminekuvormide, piirkondlikke erisuste asja saab kõike paindlikult otsustada valitsuse korraldusel.
Ent on igati põhjus plaanida ajakuluks kuni üheksa aastat stardiga esimesest klassist, järsema alternatiivi puhul kolm, 1., 4., 7. klaasist. Pikem variant oleks vastus õpetajaskonna probleemile, sest algastmes töötavad klassiõpetajad, kelle õppeks on ülikoolis tekkinud isegi konkurss. Õpetajate puudust peab leevendama ka koolivõrgureform, milleta nad ei saa kunagi täiskoormust.
Ka koolijuhtimisse peab riik saama sekkuda ja selleks oleme esitanud direktorite välishindamise eelnõu. Kui kooli tulemused on nõrgad ja kohalik võim selle juhtimist ei paranda, peab riik saama sekkuda. Avalikuse ette jõudnud skandaalidest süsteemsem on probleem mõnes Põhja-Eesti omavalitsustes, kus koolipidaja ei nõua isegi direktori ja õpetajate keeleoskust. Ent õpetaja, kes ei suuda ega taha ise õppida, ei saa olla eeskuju õpilastele.
Ette tuleb valmistada arvatavalt seitsme seaduse muudatused, planeerida koolivõrk ühtseks, üle vaadata õpetajate ettevalmistus, õppevara, piirkondlikud ja koolide arengukavad, ajakava, rahastus. Poliitiline suunis parlamendi poolt on selleks kõigeks hädavajalik, vastasel korral oleme veerand sajandi pärast sarnases olukorras ning nagu viimane inimarengu aruanne kirjeldab on ühiskond segregeeritud ja ebakindel, venelastel seejuures halvemad võimalused saada head haridust, tööd elukohta kui võiks, isegi tervisenäitajad kehvemad. Keskerakonna huvi võiks olla siin numbrites eriti suur.
Erakondade kommentaarid jätavad skepsise, et saalis ilma silmakirjalikkuse paraadita ei saa. Variante on põhimõtteliselt kaks. Kui debatti lausa ignoreerima ei hakata, siis võib oodata algatajale uusi pretensioone andmete ja analüüside ainetel, mis ei kuulu parlamendi, vaid just ülesannet vajava täitevvõimu pädevusse. Ja ilmselt korratakse etteheidet „kus te enne olite!“. Õige vastus on, et haridusministeeriumis poolteist aastat erinevalt Isamaa ja Keskerakonna kahest aastakümnest. Taju, et ühiskond on asjaks valmis vaatamata sellele, et HTMs polnud ettevalmistusi tehtud, lihtsalt jõudis kolme aasta eest kohale. Varem ilmselt ei pruukinud seda valmisolekut ühiskonnas ollagi. Aga kui kolm erakonda alles nüüd eesti keele õppe ettepaneku esitasid, on „kus te enne olite“ kõigi ülejäänute jaoks päevakorrast maas, või kuidas?
Avaldatud 10.09.2019 Delfi
Koalitsiooni tõehetk: eestikeelne haridus was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Kaja Kallas: Kui valitsusel ei ole punaseid jooni, siis Eestil on
Blogid
09. September 2019 13:47
Kaja Kallas
Praegune peaminister on rääkinud, et temal ei ole punaseid jooni ja teemasid, milles pole võimalik kompromissi leida. Tõsiasja, et tõesti kõiges on võimalik kokku leppida, sealhulgas ka poliitilise vastutuse puudumises, kinnitab praeguse valitsuse tegevus iganädalaselt. Kahjuks aga tehakse neid „kompromisse“ või, otse öeldes järeleandmisi, Eesti tuleviku arvelt. Eestil aga on selged punased jooned, mille eest Reformierakond saab eesootaval Riigikogu sügisistungjärgul seista.
1. Üleminek ühtsele eestikeelse haridusele
Reformierakond on Riigikogule üle andnud seaduseelnõu, mis teeb valitsusele ülesandeks haridussüsteemi ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. On aeg lõpetata kahe paralleelse keelepõhise haridussüsteemi pidamine ja liikuda edasi suunas, kus meil on üks eestikeelne hariduskorraldus. Selleks on meil vaja dialoogi venekeelse kogukonnaga, kohandada lasteaia-ja koolivõrku ning koolitada õpetajaid. See kõik eeldab tugevat poliitilist konsensust ja rahalist tuge. Alustama peaks lasteaedadega ja seejärel liikuma edasi kooliastmete kaupa. Me teame, et vene emakeelega elanikud on üha rohkem valmis panema oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Seega peaks valitsus siin olema teejuht ja edasiviija, kuid kahjuks on koalitsioonileppes kokku lepitud, et jätkatakse vanaviisi. Peaminister räägib üksnes sellest, et vene lastele tuleb õpetada rohkem eesti keelt ja teeb talle omaseid kompromisse laste hariduse ning eesti ja vene kogukondade lähendamise arvelt. Siiski loodan, et meie eelnõu tekitab Riigikogus sisukat arutelu ja ühtse haridussüsteemi vajalikkust ei vaikita maha.
2. Isamaa – põhjus, miks peaksid pensionieaks säästma
Kahtlemata on selle sügise üheks tähtsamaks teemaks valitsuse plaan lõhkuda teine pensionisammas. Kõigile on selge, et valitsusel on teise samba lõhkumisega kiire, sest riigieelarve ja ülejõukäivad valimislubadused vajavad hädasti raha. Rahandusministeeriumis kirjutatakse poliitilise surve all kiiruga kokku seaduseelnõud ilma mõjuanalüüsideta ja õigusliku selguseta. Valitsus on võtnud eesmärgiks lõhkuda ära riigi ja kodanike vahel 17 aastat kestnud kokkuleppe, mis nägi ette ühise pensioniks kogumise. Pensionisüsteem toetud kolmele sambale: riiklik, kohustuslik ja vabatahtlik sammas. Kui ka kohustuslik muudetakse vabatahtlikuks, tähendab see kogu süsteemi lõhkumist, mida parandada enam ei saa. Kindlasti on teise pensionisamba juures kohti, mida saab paremaks muuta läbi paindlikkuse suurendamise ja halduskulude vähendamise, kuid me ei tohi inimestele saata sõnumit, et pensionipõlveks säästma ei pea, sest töötavad inimesed üksi ei suuda vananevat ühiskonda ülal pidada.
On kahju, et Isamaa lõhub seda, mille Mart Laari valitsus ehitas. Reformierakond on valmis pikkadeks päevadeks ja öödeks Riigikogus, et valitsuse küünilist tegevust ohjeldada.
3. Riigina võlgu elamisest hoidumine
Tänaseks teame kõik, et Jüri Ratase eelmine valitsus kulutas enne valimisi liiga palju ja nüüd tuleb prognooside kohaselt riigieelarvet mitmel järgmisel aastal kärpida. Reformierakonna jaoks on alati olnud tähtis, et riigi rahaasjad oleksid korras ja et me ei kulutaks tuleviku arvelt.
Mõistagi võib Eesti kaasata investeeringuteks vajadusel laenuraha, kui meil on läbimõeldud projektid, arvutused ja selge arusaam, mida saavutada tahame. Aga me peame jääma lihtsa põhimõtte juurde, et riigi püsikulud ei tohi olla ülejõukäivad.
Riigieelarve arutamine Riigikogus saab olema pingeline, sest õhus on kahtlus, et valitsus ei käitu rahandusküsimustes vastutustundlikult ja asub selleks, et suurenda seaduses lubatud riigieelarve puudujäägi piire, kokku lepitud eelarvereegleid lõdvendama. Loominguline rahandus, kus igapäevase ülekulutamise eest tasutakse krediitkaardiga, on tee kuhu Eestit viia ei tohi.
4. Kliimamuutus loob eeldused konkurentsivõimelisemaks majanduseks
Alanud sügisel on suure osa maailma riikide tähelepanu ühel selle sajandi kõige teravamal probleemil – kliimamuutustel. EKRE juhtimisel positsioneeris valitsus Eesti mõned kuud tagasi nende üksikute Euroopa riikide ridadesse, kes ikka veel eitavad ilmset. EKRE valitsus positsioneeris Eesti mõned kuud tagasi nende üksikute Euroopa riikide ridadesse, kes ikka veel eitavad ilmset. Tulevikus on majanduslik konkurentsieelis neil riikidel, kus osatakse järjest puhtamalt ja vähemate ressurssidega teha rohkemat. Me ei tohi selle eitamisega leppida. Eesti tuleviku peale mõeldes on oluline ette valmistada energiahüpe ja meie senine konkurentsieelis – kaasaegse tehnoloogia tark kasutusele võtmine uute töökohtade üle käivas võitluses ära kasutada.
5. Riigi jaoks töötavate spetsialistide hoidmine
Meie riigi heaks töötab palju spetsialiste ja eksperte, kes teevad oma tööd pühendumusega. Kahjuks näeme aina sagedamini olukordi, kus ametnike poolt pakutud faktid ja poliitikasoovitused või arvamusavaldused ärritavad valitsuse liikmeid. Me teame, et EKRE juhtide jaoks on paljud tippametnikud „Brüsseli käsilased“ ja kõikjal hiilib süvariik. Alguses tundus see kõik naljakas, kuid EKRE ei teinud nalja – seda näitas Elmar Vaheri juhtum ja EKRE jätkuv soov takistada Lavly Perlingu jätkamist peaprokurörina.
On karta, et surve ekspertidele ja ametnikele suureneb, sest objektiivsed argumendid ja faktid on EKRE nägemuses osa valitsusevastasest vandenõust. Teame, et valitsusjuht hoidub punastest joontest ja on valmis kompromissideks, kuigi Eesti ei saa endale lubade tarkade inimeste eemale peletamist. Tahan, et poliitikas maksaks argumendid ja faktid ning et keegi ei peaks pelgama poliitilist kättemaksu selle eest, kui ta otsustab ühe või teise erakonna poliitikat kritiseerida.
Riigikogu ja selle komisjonid on koht, kus opositsioon saab valvata, et valitsus ei suruks läbi poliitikat pooltõdede, parteitsensuuri ja poliitiliselt ilustatud argumentidega.
Head poliitikahooaja algust!
The post Kui valitsusel ei ole punaseid jooni, siis Eestil on appeared first on Kaja Kallas.
Õnne Pillak: erahuvikoolide toetuse taastamine lõpetab seni valitsenud ebaõigluse Tallinna laste suhtes
09. September 2019 12:15
Õnne Pillak
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimehe, volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liikme Õnne Pillaku sõnul läks küll aega, kuid tänu Reformierakonna järjepidevale pealekäimisele hakkas Tallinna linn jälle erahuvikoolides käivaid lapsi toetama. Pillaku hinnangul on tegu suurepärase otsusega, sest see lõpetab seni valitsenud ebaõigluse, mille kohaselt toetas linn ainult 8000 munitsipaalhuvikoolis käiva lapse huvitegevust, samal ajal kui umbes 21 000 erahuvikoolis õppivat last pidid ise vaatama, kuidas hakkama saavad.
"Minu jaoks on alati olnud oluline, et iga laps leiaks endale meelepärase huvitegevuse, arendaks oma andeid. Seetõttu olen viimased kaks aastat koos erahuvikoolide liiduga töötanud selle nimel, et Tallinna juhte veenda, et nad taastaks erahuvikoolide toetuse. Meid on kuulda võetud ja see on positiivne," ütleb Pillak.
Pillaku sõnul on erahuvikoolid oodanud kümme aastat, et linn taastaks kärbetega ära võetud omapoolse toetuse. "Linn peab toetama kõigi laste huvitegevust. Liiga kaua vaadati sellest mööda ja jäeti erahuvikoolides käivad lapsed toetuseta. Minu tunnustus, et see sai muudetud ja linn taastas erahuvikoolide toetamise."
Vaatamata headele uudistele on Pillak tuleviku suhtes äraootav. "Ma loodan, et lõpuks ühiselt jõutud muudatuse näol ei ole tegu pilootprojektiga, vaid linn jätkab erahuvikoolide toetamist ka järgmistel aastatel ja siis juba aasta algusest ning suuremas mahus," sõnab ta.
Miks me Jüri Ratast umbusaldame
Kõned
30. August 2019 11:00
Jüri Ratas näib väga kena inimene. Ma usun, et enamus meist võib sellele alla kirjutada. Aga tänane umbusaldushääletus ei ole mitte selle üle, kas Jüri Ratas meile meeldib või mitte. Esitasime umbusaldusavalduse kuna Jüri Ratasel on peaministrina vastutus selle ees, mis meie riigis toimub.
Eesti on ikka tahtnud olla maailma areenil võrdne võrdsete seas ja see on meil üsna hästi õnnestunud. Alates taasiseseisvumisest oleme me alati püüelnud olla oma piiridest suuremad ja maadelnud kõvemas kaalukategoorias, kui meie suurus lubaks. See on meile rahvusvaheliselt toonud palju sõpru ja liitlasi, keda me oma väiksuse tõttu nii väga vajame. Me oleme püüelnud välja endiste Nõukogude Liidu riikide seast ja püüdnud oma kohta põhjamaade hulgas. Me ei ole Prantsusmaa või Itaalia, kes võib käituda, kuidas iganes ja kellega endiselt nende suuruse tõttu arvestatakse. Eestiga ei pea arvestama, kui me ise tahame end üksi jätta.
Võib öelda, et peaminister ei vastuta kõikide tema valitsuse ministrite märkide ja väljaütlemiste eest, mis on toonud kaasa Eesti rahvusvahelise maine kahjustumise. Peaminister ju ei ole neid märke teinud. Peaminister on ju lugupidav. Me teame ju, et see ei loe. Väljaspool Eestit on valitsus tervikuna see, kes annab Eestile näo. Ja see nägu pole enam puhas.
Loetelu tõsistest välismaistest väljaannetest annab meile üsna ühese pildi, kuidas Eesti selle valitsuse ajal paistab:
- Foreign Policy 2019: Eesti võitleb enda valitud rassistidega
- BBC: Kuidas Balti eduloo võtsid üle paremäärmuslased
- Euronews: kas paremäärmuslik populism tõukab Eestit Venemaa suunas?
- Bloomberg: Euroopa uusim rahandusminister tahab hoida oma riiki valgena
- Financial times: Helme: olen vastu suuremale euroala integratsioonile
- NY Times: Eesti vastsed ministrid näitasid valgete ülemvõimu käemärki
- Politico: Eesti on liitunud paremäärmuslaste klubiga
- CBS News: Eesti uue valitsuse ministrid toidavad hirme seksismi ja valgete ülemvõimu ees
- Guardian: Rassism, seksism, natsimajandus: Eesti paremäärmuslased võimul
Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuid pilt, mis sealt avaneb, ei ole rõõmustav ega midagi, mille üle uhkust tunda. Peaminister vastutab Eesti maine kahjustumise eest ja selle eest, et ta ei suuda oma ministreid vaos hoida. Kui praegune Jüri Ratase valitsus nii edasi jätkab, siis muutub Eesti Euroopa äärealaks ja mõttetuks kolkaks.
2) Peaminister pole suutnud tagada Eesti väärikat valitsemist. Valitsus purjetab alates ametisse astumisest skandaalist skandaali, peaminister ei ole aga teinud midagi, et seda ära hoida. Valitsuse ministrid solvavad ja ründavad võimupositsioonilt erinevaid inimesi ja ühiskonnagruppe –presidenti, naistearste, naisi, ametnikke, teadlasi, Tallinna Ülikooli, õpetajaid, politseid, laulval revolutsioonil osalenuid. Peaminister räägib sidusast ühiskonnast, aga tema valitsuse tegevuse tulemusel pole me ühiskonnana kunagi olnud nii lõhki kui praegu. Kas on tõesti tore niimoodi elada, kus kõik on kõigiga tülis? Valitsemiskultuur on niivõrd ülbe, et ei hoolita uuringutest ega ekspertarvamustest, oma soovide läbi surumise põhjenduseks tuuakse vaid, et „see on meie poliitiline tahe“. Ja kui keegi julgeb midagi arvata või küsida sisulisi küsimusi valitsuse tegevuse kohta, saab vastuseks „kelleks sa ennast pead?“ Selline valitsemisstiil on omane riikidele, kelle sarnased me ei taha olla. Eesti ei ole selline olnud. Valitsemiskultuuri muutumise eest, mis ei hinda demokraatliku arutelu, vaid toodab voorimehelikku sõimu ja väsinud vabandamist vastutab peaminister. Selle kõige juures on kaugelt näha, et ka peaminister ise tunneb häbi, et tema valitsus ei ole mitte naeratav nagu sai lubatud, vaid näkku lajatav.
3) Jüri Ratas on nüüdseks olnud peaminister peaaegu 3 aastat. Tema peaministriks olek on sattunud heale ajale, kus majandus on kasvanud. Meile vaatab praegu vastu mõõdetav eelarve kriis. Mitte ainult pole elatud väga heal ajal eelmiste valitsuste kogutud tugevusreservide arvelt, vaid on elatud ka tuleviku arvelt, mis on tekitanud hädavajaduse kärpida. Nüüd, kus maailmamajandus on kiiresti ja oodatult jahtumas, ei sobi peaministriks mees, kes ei saanud riigi rahanduse korrashoiuga hakkama isegi headel aegadel. Kui vastab tõele väide justkui oleks peaminister tahtlikult enne valimisi hoidnud kinni informatsiooni riigieelarve tegelikust seisust, siis see on tõeliselt vastutustundetu. Kui see valitsus läheb muutma riigieelarve baasseadust, et riigieelarve veel suuremasse miinusesse lasta, siis tehakse kulutusi tuleviku arvelt. Head Isamaa erakonna saadikud – teie endine juht ja vaimne liider, Mart Laar, tahtis riigieelarve tasakaalu kirjutada põhiseadusesse – kuidas te seda kõike vaikides pealt vaatate? Kui aga riigieelarves peab tegema ulatuslikke kärpeid, mis puudutavad kõiki, siis ei maksa unustada, et selle segaduse tekkimise eest vastutab peaminister.
4) Riigieelarve puudutab kulusid, aga millega praegune valitsus absoluutselt ei tegele, on majanduse kasvatamine ehk paremate võimaluste loomine Eesti inimeste sissetulekuid suurendada. Kui varasemalt oli Eesti tuntud innovatsiooni ja uute lahenduste poolest ka avalikus sektoris, siis nüüd on see valdkond pausil, pigem isegi taandarengu kursil. Väikese avatud majandusega riigina on meie majanduse toimimiseks ülioluline, kuidas läheb meie ettevõtjatel välisturgudel ning ka see, et välisinvestoritel oleks meie riigi ja majanduse vastu huvi. Ometi pandi väliskaubandusministriks inimene, kes ei soovi, ei suuda ega oska seda tööd teha. Ka selle eest vastutab peaminister. Kui me tahame rabeleda välja keskmise sissetuleku lõksust, siis peame tegema rohkem investeeringuid teadus- arendustegevusse, samas peaminister teaduse suurema rahastamise eest ei seisa ning rikub kokkulepet, millele ise allkirja andis. Peaministri sõna ja allkiri võiks meie riigis siiski midagi maksta.
5) Jüri Ratas on peaminister valitsuses, mis läheb lõhkuma aastaid ehitatud pensionisüsteemi. Nii läheb see valitsus pensionäride kindlustunde kallale, mida ükski varasem valitsus pole teinud. Kui valitsus võtab tagasi lubadused, mis aastate eest on inimestele antud, siis õgvendatakse inimeste üldist usaldust riigi vastu. Rääkimata sellest, et tuleviku sissetulekute laiali jagamine on lihtsalt vastutustundetu. Meil puuduvad uuringud ja andmed, eksperte ei kuulata - on vaid nüri poliitiline tahe. Peaminister vastutab.
6) Eesti on siiani olnud õigusriik. Õigusriik tähendab, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Õigusriik tähendab ka seda, et ühiskond toimib vastavalt kokkulepitud reeglitele ja reeglitest peavad kinni pidama kõik. Eriti need, kel on võimupositsioon. Reeglid on ettenähtud nõrgemate kaitseks. Õigusriigis on kodanikel kindlus, et toimib võimude lahusus ja kui reegleid rikutakse, saab loota poliitilisest võimust sõltumatu politsei, prokuratuuri ja kohtu peale. Elmar Vaheri skandaalis ei ole vale mitte ainult see, et reeglite vastaselt üritati minna kangutama oma kohalt politseijuhti, vaid ka see, et üks valitsuspartei üritab edasi oma kontrolli alla saada politseid, prokuratuuri ja ka kohtuid. Peaminister vaatab pealt ja laseb sel juhtuda. Peaminister läheb meedia väitel reede õhtul nõudma ministri tagasi astumist, aga peab leppima grupipildiga, kus öeldakse, et kõik on hästi. Peaminister vastutab selle eest, et õigusriigi lõhkumise katsed tema valitsuse ministrite poolt üldse võimalikud on.
7) Me ju teame, et paljude selle valitsuse probleemide algallikas on EKRE. Aga murelikuks teeb see, et peaministri sõna selles valitsuses ei maksa ja peale jääb alati EKRE seisukoht. Peaminister on pärast valitsuse ametisse astumist juba 14 korda pidanud koalitsioonipartneri käitumist hukka mõistma, selle eest vabandama või selgitama, et nende öeldud sõnad ei vasta tõele või ei esinda valitsuse seisukohta. Muuhulgas on ta öelnud, et valitsuse ministrite käitumine on „lubamatu“ või „kohatu“ või „ei tohi korduda“. Sageli oleme näinud ka olukordi, kus peaminister vastab, et ta ei tea, mis tema valitsuse ministrid teevad. Nii ei teadnud peaminister sellest, et välisminister on sõlminud Poola ja Ungari kolleegidega eelkokkulepped migratsiooniküsimustes. Samuti ei teadnud peaminister aktsiisikokkulepetest Lätiga. Peaminister ei teadnud, et rahandusminister läheb Euroopasse esindama enda, mitte valitsuse seisukohti. Ega ka mitte sellest, et siseminister läks läbi rahandusministri survestama Politsei- ja Piirivalveameti juhti lahkuma. Kui peaminister ei tea, mis tema ministrid toimetavad ega suuda oma sõna valitsuses maksma panna, siis ei ole ta selle valitsuse juht.
Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt, kuid selge on see, et valitsussegaduse eest vastutab peaminister. Kui rikkumised või üleastumised oleksid üksikud, saaks nõuda konkreetse ministri tagasiastumist. Kuivõrd need rikkumised korduvad praktiliselt nädalast nädalasse, siis see saab juhtuda vaid peaministri heakskiidul. Peaminister, kes laseb Eestit lõhkuda, vastutab selle eest isegi kui see ei toimu mitte tema aktiivsete tegude, vaid passiivse pealt vaatamisega. Head koalitsioonisaadikud, kelle suurim soov on Riigikogus olles jääda iseendaks, te ju tegelikult tunnete ka piinlikust ja saate sisimas aru, et nii ei peaks riiki juhtima. Eestit ei pea valitsema kurjalt ja lõhestavalt. Saab ka teistmoodi. Kas teil tõesti ei ole karikas nendest jamadest veel täis? Millal te leiate üles südametunnistuse, mis ütleb teile, et vaevaga ehitatud Eesti laiali lõhkumine on vale ja selle peatamine on minu käes? Ma väga loodan, et see päev on saabunud ja te ühinete opositsiooniga ning avaldate umbusaldust peaministrile.
Kaja Kallase kõne Riigikogust 30.08.2019
Reformierakonna blogi: Mehed, meie hobused põlevad
Blogid
27. August 2019 13:53
Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna fraktsiooni asejuht
Amazonase hiigelpõleng ei ole mingi kauge „nende asi“. Kõrvulukustav vaikus, mida meie valitsusest ühe viimase aja suurima keskkonnakriisi kohta kosta on olnud, iseloomustab kahjuks teravalt praegust Eesti võimupoliitikute suhtumist kõigisse tulevikuprobleemidesse. „Las minna, sest kui mõju kätte jõuab, pole enam meie vastutada“ — nii võiks kokku võtta EKRE valitsuse poliitikad nii keskkonna-, pensioni-, eelarve-, kui välispoliitikas.
Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna fraktsiooni asejuht
Amazonase hiigelpõleng ei ole mingi kauge „nende asi“. Kõrvulukustav vaikus, mida meie valitsusest ühe viimase aja suurima keskkonnakriisi kohta kosta on olnud, iseloomustab kahjuks teravalt praegust Eesti võimupoliitikute suhtumist kõigisse tulevikuprobleemidesse. „Las minna, sest kui mõju kätte jõuab, pole enam meie vastutada“ — nii võiks kokku võtta EKRE valitsuse poliitikad nii keskkonna-, pensioni-, eelarve-, kui välispoliitikas.
Miks on Brasiilia vihmametsade põleng nii valus teema ja miks peaks iga tulevikust hooliv valitsus sel teemal sõna võtma? Sest Amazonase vihmametsad (millest lõviosa asub just Brasiilia territooriumil) on ajalooliselt sidunud suure osa kogu maakeral õhku paisatavast CO2st ja tootnud olulise osa kogu maakera hapnikust. Sellisel moel on just vihmametsade süsinikuheite sidumise suutlikkus aidanud kliimamuutuste kiirenemise vastu. Pole vihmametsi, pole enam ka seda suutlikkust. Mitte ilma asjata ei ole Amazonase vihmametsi nimetatud maakera kopsudeks. Kuidas ilma kopsudeta pikaajaliselt toime tulla, see katse aitaks ilmselt mõista teema olulisust, aga mul ei ole südant toda katset soovitada isegi mitte meie valitsusele. Lisaks. Need metsad on kogunud endasse süsiniku väga pika aja jooksul. Metsad on hinnanguliselt vähemalt 55 miljonit aastat seal seisnud. Kogu see biomassi talletunud süsinik vabaneb nüüd korraga ja paiskub õhuookeani, kiirendades edasist soojenemist veelgi.
Lopsakad vihmametsad pole lihtsalt tore koht, mida on ilus vaadata. Need on oma liigirikkuselt terviklik unikaalne kooslus. Teadlased on hinnanud, et kui Brasiilia vihmametsade terviklik ökosüsteem tules hävib, võtab taastumine varasemas liigirikkuses ja terviklikkuses aega kuni 10 miljonit aastat. See, nagu The Atlanticu ajakirjanik Rober Meyer oma paari päeva taguses loos märkis, on 33 korda kauem, kui Homo sapiens on maakeral eksisteerinud.
Kas Brasiilias toimuv pole mitte looduse eneseregulatsioon? Ei ole. Niisked vihmametsad ei sütti iseenesest. Isegi mitte sellise kuumaperioodi järel, mida sel aastal Brasiilias näha sai. Põlengute ulatus ja rohkus (Brasiilia Amazonases üle 35 000 põlengu) on seotud intensiivse metsaraidega, mis Brasiilia uue, paremäärmusliku presidendi ajal uuesti hoo sisse sai. Selle aasta jaanuarist alates on vihmametsade raiumine kasvanud Brasiilia enda andmetel eelmiste aastatega võrreldes 80%. Tühjaks raiutud maa-ala pannakse põlema, et seda sellisel moel põllumajanduseks ette valmistada. Sageli hooletult ja ilma igasuguseid reegleid järgimata ette võetavad põletamised levivad algsetest piiridest üsna hõlpsalt edasi. Tulemust näeme lõõmava metsa näol juba kolmandat nädalat.
Miks peaks Eesti või ükskõik millise teise Euroopa riigi valitsus üldse sel teemal sõna võtma ja sekkuma? Sest mõju, mis intensiivse vihmametsa raiumisest mõjutet massiivsete põlengutega kaasneb, puudutab reaalselt kogu maakera. Ja kui perekond Helmetel just mingeid muid värskeid andmeid pole, siis planeet Maad on meil täpselt üks. Paralleeliks tasub mõelda näiteks olukorrale, kus Eestis asuks suur osa kogu maakera puhta vee varust. Kujutame ette, et meil oleksid juhtumisi võimul tegelased, kes laseksid lühiajalise sisepoliitilise huvi ajel kogu selle varu ära solkida. Kas keegi arvab, et see ainult meie mure?
Brasiilia Amazonase olulisust mõistvad organisatsioonid on juba nädal tagasi palunud kõikidelt valitsustelt ja riikidelt kõva hääle tegemist. Mis sellest kasu on? Arvestatava surve loomine Brasiilia populistist riigijuhile ja teadlikkuse, üleilmsete protsesside omavahelise seotuse mõistmise kasv. Ilma selle viimaseta pole kliimamuutuste vastu võimalik saada. Soome valitsuse liikmed on juba Prantsuse riigipeaga koos kutsunud üles boikoteerima Brasiilia lihatooteid ja lõpetama nende impordi, sest just veiste kasvatamine (soja tootmise kõrval) on peamisi põhjuseid Brasiilia vihmametsade hävitamisele ja selle põllumaaks pööramisele. Kas ei oleks aeg Eesti valitsusel tukkumine lõpetada ja nädalaid pärast kriisi algust ka oma seisukoht kujundada?
Need hobused, mis praegu põlevad, ei ole „nende“. Need on meie. Eelkõige meie järgmiste põlvkondade omad.
Avaldatud 26. augustil 2019 Delfis
Jälgi autorit sotsiaalmeedias:
Mehed, meie hobused põlevad was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.