Maris lauri: sideandmetest nii ja naa
Arvamuslood
24. September 2021 13:15
Maris Lauri
Aeg-ajalt ilmub ajakirjanduses mõni lugu, mille sõnumi võib lühidalt kokku võtta sõnadega: sideandmetega on suur jama. Tõsi, kuid jama koht on tihtipeale mujal esitatust ning asjaosalised on sellest ka vägagi teadlikud. Neile, kes teemaga kursis ei ole, jääb asi aga segaseks. Teema on siiski oluline, mille mõistmist tuleb alustada n-ö algusest.
Mis on sideandmed?
Tegemist on andmetega, mis kajastavad elektroonsete sideseadmete asukohta ja kasutamist. Näiteks infot selle kohta, et telefoninumbril X helistati konkreetsel kellaajal telefoninumbrile Y ja see kõne kestis kaks minutit.
Või et mingi konkreetne telefoninumber asus mingil konkreetsel ajal teatud sidemasti teeninduspiirkonnas. Kusjuures viimane võib ulatuda ka 30 kilomeetrini. Ehk siis sideandmed ei näita, kes on ühe või teise telefoninumbri või telefoni omanikud, ei anna mingit infot sideseansi – telefonikõne, SMS-i - sisu kohta; pole võimalik tuvastada, mida tehti internetiseansi ajal.
Selleks, et siduda sideandmeid konkreetse inimesega, tuleb teada, kellele üks või teine number kuulub. Sel juhul on võimalik sideandmete põhjal tuvastada inimese liikumist ühest masti piirkonnast teise, kõnede tegemist, andmeside kasutamise fakti, aga taas, mitte nende tegevuste sisu.
Isikustamata sideandmete puhul on tegemist infoga, mida saaks kasutada (ja seda on ka tehtud) selleks, et hinnata näiteks inimgruppide liikumistrajektoore: kuhu tavapäraselt nädalavahetuseti sõidetakse või milliste piirkondade vahel toimub igapäevane töine pendelränne.
Sideandmed võimaldavad, juhul kui on teada telefoninumbri kuuluvus, välja selgitada, kus inimene on või kus ta viimati on olnud ning aitab leida eksinud ja kadunud inimesi. Samuti on kasutatud sideandmeid selleks, et avastada mitmeid raskeid kuritegusid, sealhulgas tapmisi.
Isikustatud sideandmed võimaldavad piiritleda kuriteo toimumise ajal kuriteo asukohas olnud inimeste (alustuseks küll telefoninumbrite) ringi, mistõttu on võimalik kuritegu kiiremini avastada. Seega on sideandmetest kasu ja neid on mõistlik teatud juhtudel kasutada.
Kuna sideandmete põhjal on võimalik tuvastada inimese liikumist ja tema üldisemaid tegevusi – aga mitte sisulisi tegevusi -, siis on sideandmete kasutamise puhul paratamatult tegemist inimese privaatsuse riivamisega ja seda ei tohi kergekäeliselt teha. Peab olema selge, millistel tingimustel võib sideandmeid kasutada, kuid seegi, kas ja millistel tingimustel võib sideandmeid säilitada.
Selle üle on Euroopas ja Eestiski korduvalt vaieldud ja vaieldakse senini. Arusaamad, sealjuures Euroopa Kohtu omad, on ajas mõneti muutnud, nende sõnastused on olnud ebamäärased ja ka vastuolulised. Selgust ei ole tegelikult senini. Vaieldakse sideandmete säilitamise võimaluste, erinevatel eesmärkidel kasutamise lubatavuse ja nende kasutamiseks loa andmise üle.
Arusaamade muutumine
Järgnevalt lühidalt sellest, kuidas arusaamad on ajas muutunud.
Sideandmete kasutamise dilemmat püüti Euroopa Liidu tasandil lahendada juba 2002. aastal, mil leiti, et üldjuhul on sideandmed privaatsed, kuid teatud juhtudel võib riik kohustada neid säilitama ning vajadusel ka kasutada. 2006. aastal kehtestati Euroopa Liidus nõue, et raskete kuritegude avastamiseks peavad sideettevõtted teatud aja jooksul sideandmeid säilitama ning see põhimõte kehtestati ka Eestis.
Kuid 2014. aastal leidis Euroopa Kohus, et EL-i direktiiviga kehtestatud sideandmete kohustuslik säilitamine pole seaduspärane ja kuulutas seetõttu direktiivi kehtetuks. Järgmisel aastal leidis riigikohus, et EL-i direktiivi kehtetusest ei järeldu, et Eesti seadus oleks kehtetu, sest riikidel on õigus teatud piirides ise oma regulatsiooni kujundada. Ka õiguskantsler leidis samal aastal, et Eesti seaduses pole põhiseadusega vastuolu.
2016. aastal tegi Euroopa Kohus järgmise otsuse, mille kohaselt ei tohi ka liikmesriigid kõiki sideandmeid säilitada, ning seda, mis on säilitatud, tohib kasutada vaid raskete kuritegude vastaseks võitluseks ja selleks peab loa andma sõltumatu asutus.
Andmete säilitamise lubatavuse juures viitas Euroopa Kohus nii öelda sihistatud säilitamise võimalusele, kus andmeid säilitataks üksnes teatud piirkonna või teatud inimeste kohta, kes võivad kuritegusid toime panna.
"Euroopa Kohus pidas sideandmete üldist säilitamist lubatavaks, kui tegemist on piiratud ajaga ettekirjutusega tulenevalt riigi julgeolekut ähvardava suure ohuga."
2018. aastal täpsustas Euroopa Kohus, et sidevahendi omaniku andmete väljaküsimine on siiski õigustatud ka vähemraskete kuritegude uurimisel. 2020. aastast on pärit kaks Euroopa Kohtu otsust, mis sideandmete küsimust täpsustavad. Olulisim on see, et Euroopa Kohus pidas sideandmete üldist säilitamist lubatavaks, kui tegemist on piiratud ajaga ettekirjutusega tulenevalt riigi julgeolekut ähvardava suure ohuga.
Selle aasta märtsis tehtud otsuse kohaselt ei ole prokuratuur sõltumatu asutus, kes tohiks sideandmete kasutamiseks lube anda, ning, et andmeid tohib kasutada üksnes raskete kuritegude puhul sõltumata sellest, kui vähe andmeid välja küsitakse.
Sellele vastavalt algatati riigikogus mais eelnõu, mille kohaselt annaks sideandmete kasutamise lube kohus ja seda vaid loetud kuritegude puhul. Juunis leidis riigikohus lisaks eelnevale, et Euroopa Liidu õigusega on vastuolus ka üldine säilitamiskohustus ning keelas sideandmete kasutamise kriminaal- ja väärteomenetluses.
Siit võrsubki kõige suurem probleem. Nimelt, kui üldine sideandmete säilitamiskohustus on keelatud - aga siingi on seisukohad ajas mõneti muutunud -, siis praktiliselt pole võimalik sideandmeid kohustuslikus korras üldse säilitada. Seda nii sisuliselt kui ka tehniliselt. Viimane on ülimalt keeruline ja kulukas.
Probleem on aga eelkõige sisuline: nimelt on igasuguse sihitud säilitamiskohustuse puhul tegemist tõsise diskrimineerimisega, sest sellega osutatakse, et mingi piirkonna elanikud või mingi muu tunnusega inimesed on sellised, kelle sideandmeid tuleb säilitada, sest nemad on potentsiaalsed kurjategijad või lähtub nendest oht riigi julgeolekule.
Raskeid kuritegusid teevad nii need, kel on varasem karistusregister, kui ka need, kel pole üldse mingeid kokkupuuteid õiguskaitseasutustega olnud. Kunagi mõne raske kuriteo teinud inimene võib olla asunud seaduskuulekale teele, mistõttu tema lisamine n-ö potentsiaalsete kahtlustatavate hulka – aga sihitud sideandmete säilitamine kuriteoregistri põhjal seda just on – on lubamatu.
Mingi tunnuse põhjal inimeste profileerimine ja selle põhjal nende sideandmete kogumine ja säilitamine on niivõrd tugevalt diskrimineeriv tegevus, et seda teed ei ole võimalik minna.
Ega ükski kurjade plaanidega inimene ei teata ette plaanitavast kuriteost, mistõttu on sideandmete säilitamine üksnes osas, mis võimaldaksid raskete kuritegude uurimist, võimatu. Sideandmeid kasutamata on võimatu mõningaid kuritegusid (näiteks telefonikelmusi ja küberkuritegusid) uurida. Paljude teiste kuritegude uurimine muutuks sideandmeid kasutamata oluliselt keerulisemaks ja vahel isegi võimatuks. Kui kuritegu ei saa uurida, siis ei saa ka nende tegemise eest karistada.
Euroopa riigid on käitunud erinevalt. Mõnede riikide kohtud on kohustusliku säilitamise tühistanud, enamikes riikides kehtib aga jätkuvalt sideandmete säilitamise kohustus. Prantsusmaa näiteks on leidnud, et tulenevalt keerulisest julgeolekuolukorrast – mitmed terroriaktid, jätkuv terrorioht – on neil õigus sideandmeid üldiselt säilitada ja kasutada.
Kasutusel on muidki lahendusi, mille vastavus Euroopa Kohtu praktikale ei ole selge: näiteks lühendatud säilitamistähtajad. Seetõttu vaidlused Euroopa Kohtus jätkuvad. Ka praegu on seal menetluses paar juhtumit, millest oodatakse suuremat selgust just selles, et kuidas siis andmeid säilitada, kui üldine säilitamine on lubamatu aga profileeritud säilitamine rikuks väga rängalt inimeste õigusi.
Kas võti peitub selles, et tohib kasutada üksnes mittekohustuslikult säilitatavaid andmeid? Kahjuks puudub meil Eestis arusaam ja teadmine, milliseid andmeid sideettevõtted säilitaksid oma ärihuvides. On kindel, et nad seda teevad ja teeksid, kuid millises ulatuses ja millise ajavahemiku jooksul, pole kahjuks üheselt selge.
Seni aga ootame veel Euroopa Kohtu järgmisi otsuseid, mis peaksid loodetavasti andma vastuse, kuidas siis sideandmeid säilitada. Siis saab ka Eesti astuda vastavad sammud.
Muuhulgas peaks selgeks saama, kuidas lahendada olukord, kus teatud juhtudel on EL-i õigusega pandud liikmesriigile kohustus kasutada teatud rikkumiste uurimiseks muuhulgas sideandmeid.
Ärgem jätkem tähelepanuta sedagi, et riigikohtu leidis juunikuises otsuses, et kuni 2020. aasta lõpus tehtud Euroopa Kohtu otsuseni, valitses märkimisväärne teadmatus sideandmete lubatud säilitamis- ja kasutamisviiside küsimuses, samuti möönis riigikohus Euroopa Kohtu praktika jätkuvat ebaselgust sideandmete säilitamise lubatavuse mõningates aspektides.
Väited, et selle teemaga Eesti õigusasutused ja justiitsministeerium ei tegele, on lihtsalt valed ning asjaosalised, kes vahel ka avalikkuses sõna võtavad, teavad seda ise väga täpselt, samuti nagu ka vastavaid dilemmasid.
Sideandmeid saab ja tuleb kasutada raskete kuritegude vastu võitlemisel, aga kuidas ja millistel tingimustel neid andmeid koguda ja missugustel eesmärkidel kasutada, on vaidluskoht. Kasutamistingimused kriminaalmenetluses on riigikogu menetluses olevas eelnõus juba kirjas ja väärivad vastuvõtmist, kuigi need kogu probleemipundart ei lahenda.
Ivi Eenmaa: kõrgem pension seenioridele muudab ka laste ja lastelaste elu oluliselt kergemaks
Arvamuslood
22. September 2021 09:30
Ivi Eenmaa
Tänu ettevõtete ja valitsuse tehtud valikutele kriisi haldamisel on meie majandus hästi taastunud. Minuealistele tähendavad tugev majandus ja korras riigirahandus suuremat pensioni ja paremat toimetulekut.
Võrreldes kevadega suurenes keskmise vanaduspensioni prognoos oluliselt. Järgmisel aastal kasvab keskmine pension 15 euro võrra 590 eurole ja 2023. aastal 31 euro võrra 632 eurole. Kui lisada ka erakorraline pensionitõus, ulatub keskmine vanaduspension 2023. aastal 654 euroni.
Lisaks sellele on Reformierakonnal kindel plaan muuta keskmine pension tulumaksuvabaks. Pensioni tõustes muutub see järjest vajalikumaks. Kui riik hoolib oma eakatest, tuleb lõpetada olukord, kus riik ühe käega annab pensionitõusu, kuid teise käega võtab selle tulumaksuna tagasi. Keskmine vanaduspension ei ole veel nii suur, et seda peaks tulumaksuga maksustama. Eelnõu keskmise pensioni tulumaksuvabaks muutmiseks on hetkel valitsuses kooskõlastusel ja kui kõik läheb plaanipäraselt, on 2023. aasta 1. jaanuarist keskmine pension taas tulumaksuvaba. Seejuures on keskmine pension tulumaksuvaba nii töötava kui mittetöötava pensionäri jaoks. Raske on ette kujutada, kuidas saaksid koolid, meditsiiniasutused ja paljud teised hakkama, kui sealt lahkuvad suurte kogemustega elujõulised ja rõõmsad töötajad. Olen sügavalt veendunud, et oli suur viga neid kõrgema maksustamisega tööturult eemale tõrjuda.
Kuigi häid uudiseid on alati tore tuua, tuleb siiski ka nentida, et eakate toimetuleku parandamine pole olnud kerge ülesanne. Eelmised kaks valitsust jätsid endast maha tohutu eelarveaugu, millest me veel välja jõudnud pole. Ka uue majandusprognoosi järgi teeb riik 2022. aastal miljardi võrra enam kulusid, kui eelarvesse tulusid laekub. Sestap peame majandama mõistlikult. Pealegi usun, et me keegi ei taha, et meie tänane heaolu tuleks järgmiste põlvkondade arvelt.
Mul on suur usk valitsuse poolt käivitatavasse riigireformi, millega muudetakse riigi toimimine efektiivsemaks. Kindlasti aitab see kulud kontrolli alla saada ja neid ka kontrolli all hoida. Riigi tulemusliku reformimisega eelarvetasakaalu jõudmine kindlustab, et praegune pensionitõus ei jää ühekordseks aktsiooniks ning tulevikus ei pea valima, kumb on tähtsam - pensionitõus või päästjate ja õpetajate palgatõus.
Samas ei peaks eakatele parema toimetuleku tagamine olema ainult riigi ülesanne. Eestis on 79 omavalitsust ja kuna ees seisavad nende volikogude valimised, on just praegu õige aeg arutada, mida saaks lisaks riigile teha iga omavalitsus, et seal elavatel eakatel oleks väärikam vanaduspõlv. Kuna ise olen olnud Tallinna asjade juures rohkem kui 25 aastat, räägin, mida siin selleks teha saaks.
Reformierakonnaga oleme käinud välja idee luua igale Tallinna pensionärile Aktiivsuskonto, millel on aastas 200 eurot aktiivseteks tegevusteks. See plaan sündis sügaval koroonakriisi ajal ja sellega tahame aidata viirusekriisis kannatanuid. Teenindussektori ettevõtteid, kes ei saanud inimeste tervise kaitseks kehtestatud piirangute tõttu pakkuda oma teenuseid, ja pensionäre, kes jäid kriisis veel rohkem üksi, sest teistega kohtudes oli tõsine risk nakatuda raskesse viirusesse. Olen oma eakaaslastega sel teemal palju rääkinud ja võin kinnitada, et üksindus on tõsine mure.
Aktiivsuskontoga saab pensionär omale igal aastal 200 eurot, mida ta saab kasutada erinevateks teenusteks, mis teda aktiivsena hoiavad. Olgu see siis sportimine, kultuuriüritustel käimine või näiteks ajakirjanduse tellimine. Pensionärid saavad taas tunda end osana ühiskonnast ning ettevõtjad pakkuda neile aktiivsusteenuseid. Kui varem oli nii, et ettevõtjad panustasid oma tegevusega majanduskasvu, tänu millele sai maksta kõrgemaid pensione, siis nüüd aitavad ka pensionärid ettevõtjatel pärast kriisi kiiremini taastuda. Järjekordne näide, et pensionärid ja ettevõtjad on omavahel parimad sõbrad.
Aktiivsuskonto 200 eurot võiks olla algus. Nelja või viie aastaga võiks see kasvada 300 euroni ning linna tänasest toest, 125 eurost aastas võiks saada 200 eurot aastas. Ehk siis Tallinna tugi pensionäridele võiks tulevikus kasvada 500 euroni aastas. Alati võib küsida, mille või kelle arvelt? Oleme läbi arvutanud ja ütleme otse välja – Tallinna linnavalitsuse priiskava elulaadi ja poliitiliste emissaride tegevuse lõpetamise arvelt saame selleks juba poole vajaminevast rahast ning teise poole linnale linnaeelarve tulude kasvust, sest linnastumine kui trend jätkub.
Üks asi on aga kindel. Seenioride elatustaseme tõstmise ja nende kaasamisega aktiivsesse ellu muutub laste ja lastelaste elu oluliselt kergemaks.
Mart Võrklaev: parem riigireform täna kui maksutõus tulevikus
Arvamuslood
16. September 2021 19:00
Mart Võrklaev
Sügishooaja algus tähendab poliitikas ühtlasi seda, et ees ootavad tulised vaidlused riigieelarve üle. Kuigi meie majandus on heas seisus, ei tohi me eelarvet tehes unustada vastutustundlikku majandamist. Tuleva aasta riigieelarve peamine eesmärk peab olema riigi toimimise efektiivsemaks muutmine.
Tänu ettevõtete ja valitsuse tehtud valikutele kriisi haldamisel on Eesti majandus viirusest põhjustatud kriisile hästi vastu pidanud. Selle aasta teises kvartalis ületas Eesti majanduse maht oma kriisieelset taset teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes kõige rohkem. Kuigi see võimaldab meil tõsta plaanitust rohkem näiteks õpetajate ja päästjate palku, kasvatada kaitsekulusid rekordilise tasemeni ja suurendada teaduse rahastust, ei tohi siiski unustada, et riik teeb ka uue prognoosi järgi 2022. aastal miljardi võrra enam kulusid, kui eelarvesse tulusid laekub.
Eelmiste valitsuste kulutamispeod on jätnud sügava jälje. Läbimõtlemata aktsiisipoliitikaga 340 miljonit euro kinkimine Lätti ja miljardi ulatuses tühjade kärbete kirjutamine riigieelarvesse on otsused, mille tagajärgi tunneme siiani. Oleme küll jõudnud paremasse seisu, kui kevadel arvasime, kuid kui hakkame nüüd ohtralt raha kulutama, nullime kogu pingutuse ja kukume tagasi auku, millest veel väljagi pole jõudnud. Sestap peab tuleva aasta riigieelarve peamine fookus olema riigireformil ehk meie riigi efektiivsemaks muutmisel.
Kindlasti on iga ministeeriumi haldusalas tegevusi, mida saaks teha efektiivsemalt ja maksumaksja raha otstarbekamalt kasutades.
Riigireform ning kulude kontrolli alla saamine ja kontrolli all hoidmine on ka majanduskasvu aastatel vajalikud ainuüksi seetõttu, et teame ette riiki juba lähemas tulevikus ootavaid katsumusi – rahvastik vananeb, vananemisega seotud kulud kasvavad, samal ajal jääb tööealisi maksumaksjaid vähemaks. Kui jätkame üle jõu elamist, maksab see varem või hiljem kätte.
Meenutan, et täna oleme hakkama saanud maksutõusudeta, kuid riigireformi ette võtmata on need tulevikus üha kasvavate kulude katmiseks vältimatud. Teisiti ei ole võimalik maksta tulevikus õpetajatele, politseinikele, päästjatele paremat palka, tagada pensionäridele väärikat elatustaset ega kulutada riigikaitsele vähemalt kaks protsenti SKP-st ning teadus- ja arendustegevusele vähemalt ühte protsenti SKP-st.
Urmas Klaas: südalinna kultuurikeskus saab tõelisuseks
Arvamuslood
16. September 2021 09:00
Urmas Klaas
Lõviosa aktiivsest arutelust on seni käinud südalinna kultuurikeskuse asukoha ümber, vähem on räägitud hoone sisust ja ka keskkonnast hoone ümber. Raamatukogu ja kunstimuuseum muidugi, aga võimalusi, mida uudne kontseptsioon veel pakkuda võiks, on palju. Seetõttu korraldame avaliku ideekorje, mille tulemused leiavad koha arhitektuurikonkursi tingimuste paketis.
Sel nädalal langetas riigikogu otsuse, et Tartu südalinna kultuurikeskus saab riiklikult tähtsa kultuuriehitisena riigi rahalise toetuse. Võib julgelt öelda: kauaoodatud kultuurikeskus, mis ühendab kaht Tartule üliolulist kultuuriinstitutsiooni, riiklikku Tartu kunstimuuseumi ja Tartu linnaraamatukogu, saab reaalsuseks. See mõte ei ole sündinud üleöö, seda hoonet on Tartusse planeeritud ligi 20 aastat.
Südalinna kultuurikeskusega sünnib midagi Eesti mõistes enneolematut: see on esimene selline suur kultuurirajatis, kus juba planeerimisfaasis on võetud eesmärgiks tuua erinevad kultuurivaldkonnad ja nende vahel tekkiv sünergia ühe katuse alla kokku.
Kultuurikeskust ei ehita Tartu vaid endale, see hoone on tähtis kogu Lõuna-Eestile ja laiemaltki. Nüüdisaegne hoone annab võimaluse eksponeerida Tartu kunstimuuseumi hindamatuid, kuid seni ruumipuuduse tõttu ladudes peidus olevaid kunstikogusid, ning aitab luua linnaraamatukogule inspireeriva keskkonna, kus põimuvad kunstid ja haridus. Südalinna kultuurikeskusest kujuneb üksnes kultuurile ja haridusele keskenduv tarbimisvaba avalik ruum otse Tartu südames.
Ehitame kliimaneutraalse puithoone
Tartu linn ei saa südalinna kultuurikeskust ilma riigi abita ehitada, seetõttu on senised sammud keskuse suunas olnud üsna ettevaatlikud. Nüüd tuleb asuda tegudele. Juba on alustatud põhjalikke arutelusid ja uuringuid eri valdkondades, et ükski oluline aspekt ei jääks läbi kaalumata.
Viimase aasta jooksul toimunud väga aktiivses diskussioonis on tulevast hoonet ette kujutatud väga erinevalt. Vastuse, milline hakkab hoone välja nägema, annab Eesti arhitektide liiduga koostöös korraldatav rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, mille kuulutame välja 2022. aastal. Selle tingimustes tuleb kirjeldada hoone täpset mahtu, lisanduvaid avalikke funktsioone, võimalikke arheoloogilisi piiranguid ning hoonet ümbritseva avaliku linnaruumi põhimõtteid, kus on arvestatud ökoloogiliselt mitmekesise linnaloodusega.
Rahvusvahelise arhitektuurikonkursi üks põhitingimusi on kliimaneutraalse puithoone ehitamine. Puit ehitusmaterjalina on järjest enam populaarsust koguv ka suurte ühiskondlike hoonete puhul, selliseid näiteid võib leida Eestistki üksjagu. Näiteks eelmisel aastal valminud RMK peahoone Tartus või Narvas ehitatud õppe- ja majutushoone, mis on seni suurim avalik puitehitis Eestis.
Ka Tartu ettevõtjatel on kogemusi erakordsete puitehitiste ehitamisel. Nii valmis 2015. aastal Norras Bergenis tol hetkel maailma kõrgeim puitehitis, mille rajas meie enda Tartu ettevõte Kodumaja.
Uus ilme Küüni tänavast Emajõeni
Arhitektuurikonkursiga soovime leida parima lahenduse ka hoonet ümbritsevale piirkonnale, konkursi võistlusala ulatub Küüni tänavast Emajõeni. Kultuurikeskus on niivõrd tugeva mõju ja suure külastajate hulgaga avalik hoone, mis vajab enda ümber ka läbimõtestatud avalikku ruumi, kus oleks hea olla kõigil linnakodanikel ja külalistel. Suurema ala lahendamine arhitektuurivõistlusel kannab eesmärki tagada nii füüsiline kui ka tunnetuslik side vanalinna ja Emajõe vahel, see eeldab ka Vabaduse puiestee senise lahenduse uuesti mõtestamist.
Palju on räägitud kesklinna pargi ühest praegu kasutatavaimast atraktsioonist – populaarsest mänguväljakust, uue keskuse valmides ei kao see kuskile, vaid saab veelgi atraktiivsemaks mängukohaks.
Kuid oluline on leida väljund ka noorte jaoks, kellel praegu koosolemise kohti napib. Mis võiks olla parem, kui anda neile otse südalinnas ruumi nii kohtumisteks kui ka üksiolemiseks, kultuurikeskuses tegevuse leidmiseks või niisama kultuurses keskkonnas vaba aja veetmiseks.
Loomulikult on hoone esmane funktsioon olla koduks raamatukogule ja kunstimuuseumile, kuid maja täisväärtuslikuks toimimiseks ja sünergia saavutamiseks peavad seal olema ka ürituste korraldamiseks vajalikud ruumid, ühiskasutav ala, kohvikud.
Palju on räägitud ka tulevase hoone ülalpidamiskuludest. Selge on see, et südalinna kultuurikeskuse rajamisega ei tohi ohverdada linna investeerimisvõimekust. 2020. aastal valminud tasuvusanalüüsid näitavad, et hea planeerimise ja läbimõeldud tegutsemise korral ei pruugi uutesse ruumidesse kolimine suurendada linna eelarvest makstava tegevustoetuse vajadust. Ka praegu toetab linn raamatukogu tegevust aastas umbes 1,4 miljoni euroga. Keskusesse on planeeritud ka hoone sisuga sobivad üüripinnad, mille peamine eesmärk on aidata katta hoone tegevuskulusid.
Teeme meie kingituse oma rahvale Eesti riigi 110. aastapäevaks ning töötame selle nimel, et 2028. aastal oleks südalinna kultuurikeskus avatud ja meie kõigi kasutada.
Asukohast ja parkimisest veel kord
Kesklinna park on asukohaks valitud väga põhjalike ja pikalt kestnud arutelude järel. Mõistan igati inimeste muret pargipuude vähenemise pärast. Südalinna kultuurikeskuse eesmärk ei ole siiski ohverdada Tartu rohelust, vaid luua lahendus, kus hoonet ümbritsev keskkond on meeldiv nii inimestele kui ka loomadele, lindudele või isegi putukatele.
Kindlasti ei ole plaanis teha pargis lageraiet, nagu valimisvõitluses on korduvalt proovitud näidata. Tartu üks olulisimaid arengudokumente, üldplaneering, võimaldab kultuurikeskuse jaoks kasutada kuni poolt pargiala, mis ei tähenda automaatselt selle täisehitamist või kõigi pargipuude hävimist.
Me teame, kui tähtis on tartlastele roheluse säilimine, ja suhtume sellesse väga vastutustundlikult: arhitektuurivõistluse tingimusi koostades pöörame pargi ja elurikkuse teemale väga suurt tähelepanu.
Milline hoone täpselt tuleb ja kuidas see sobitub olemasolevasse keskkonda, sellele saame vastused arhitektuurivõistluselt.
Nii maailmas kui ka Eestis on palju häid näiteid, kuidas hoone arhitektuur on väga oskuslikult kokku põimitud olemasoleva looduskeskkonnaga. Olen kindel, et see õnnestub ka Tartus.
Selge on see, et nii parkimine kui ka ligipääsetavuse teemad tuleb väga põhjalikult läbi analüüsida.
Hoone keskne asukoht Tartu kesklinnas tagab selle, et suurem osa külastajaid saab tulla kas jalgsi, rattaga või ühissõidukiga ning selle kõigega tuleb keskust kavandades ka arvestada. Samas pole tegu ainult kohaliku asutusega, vaid see on nii Lõuna-Eesti elanike kui ka linna külaliste tõmbekeskus, seetõttu on siiski oluline ka parkimisvõimaluse olemasolu.
Tartu on võtnud eesmärgiks luua mugavad võimalused jalutajatele ja ratturitele, mis samas tähendab parkimiskohtade vähenemist kesklinna tänavatel. Mitme hiljutise tänavaremondi käigus on linnatänavatel juba parkimiskohti vähendatud, värskemad näited on Ülikooli ja Vanemuise tänav. Üldplaneering näeb ette veel mitme tänava muutmist jalakäija eelistusega tänavaks, mis viib veelgi enam parkimist hoonetealustesse parkimismajadesse.
Oleme alustanud uuringut, kus analüüsitakse parkimiskohtade vajadust kavandatavas kultuurikeskuses, sealjuures invakohtade ja jalgratta parkimiskohtade nõudlust. Sama töö käigus uurime ka kesklinna parkimisküsimusi.
Tuleb avalik ideekorje maja ja pargi sisu kohta
Kuigi linnavalitsusele on aeg-ajalt ette heidetud, et südalinna kultuurikeskuse asjus ei ole toimunud debatti, ei saa sellega nõustuda. Raske on leida lähiajaloost ühtegi teist Tartu teemat, mida oleks saatnud sama aktiivne diskussioon. Küll aga on vaidlused tihtipeale saanud poliitilise värvingu, kuigi otsused kultuurikeskuse rajamiseks kesklinna parki on üldplaneeringuid ja arengukavu koostades ammu tehtud. Linna ei saa planeerida nii, et võtame iga nelja aasta järel uue suuna.
Lõviosa senisest aktiivsest arutelust on käinud hoone asukoha ümber, vähem on räägitud hoone sisust ja ka keskkonnast hoone ümber. Muidugi on teada hoone põhilised funktsioonid raamatukogu ja kunstimuuseumina, aga võimalusi, mida uudne kontseptsioon pakkuda võiks, on veel väga palju. Seetõttu korraldame nii hoone kui ka pargiala funktsioonide kohta avaliku ideekorje, mille tulemused leiavad uuringute ja analüüside kõrval oma koha rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tingimuste paketis.
Palju räägitud ja ka meile eeskujuks olev Helsingi raamatukogu Oodi oli kingitus Soome rahvale riigi 101. aastapäevaks. Teeme meie kingituse oma rahvale Eesti riigi 110. aastapäevaks ning töötame selle nimel, et 2028. aastal oleks südalinna kultuurikeskus avatud ja meie kõigi kasutada.
Kalle Laanet: Zapad 2021 pingestab rahvusvahelist julgeolekuolukorda
Arvamuslood
15. September 2021 11:30
Kalle Laanet
Ameerika Ühendriikide ja liitlasvägede lahkumine Afganistanist oli algselt plaanitud lõpule viia eelmisel nädalavahetusel 11. septembril, mil möödus 20 aastat Al-Qaeda rünnakust Ameerika Ühendriikide vastu, millega algas nn ülemaailmne terrorismivastane sõda. Ühtlasi oli see iga nelja aasta tagant Venemaa ja Valgevene korraldatava strateegilise õppuse Zapad 2021 aktiivse faasi teine päev. Õppus ise leiab aset kogu lääneservas Arktikast Musta mereni (ja seega NATO idaservas).
Augustisse nihkunud pretsedenditult ulatuslik, nii lääneriikide kui Afganistani relvajõudude liikmete ja tsiviilisikute evakueerimine kujunes dramaatiliseks. Tõenäoliselt üllatas Afganistani valitsuse ja relvajõudude kiire kukkumine isegi Talibani.
Afganistanist lahkumisel on aga märkimisväärsed poliitilised tagajärjed. Seda eelkõige muidugi piirkonna riikide jaoks, aga ka Venemaa ja Hiina on mures uue terrorismi (nn Khorasani Provintsi Islamiriik) ning islami fundamentalismi leviku ja ebastabiilsuse kasvu pärast. Ka Euroopa on mures võimalike uute ebaseadusliku rände lainete ning oopiumi/heroiini sissevoolu pärast.
Venemaa ja Hiina ei süüdista mitte ainult Ameerika Ühendriike ja selle liitlasi Afganistanist lahkumises (see on nüüd üha enam "nende" probleem). Moskva ja Peking väidavad, et Ameerika jätab nad ka lõpuks külma kätte.
USA ja Ühendkuningriigi lennukikandjate (lisaks Madalmaade ja Kanada mereväe aluste) lähetamine Jaapanisse, et vastata Hiina ennast kehtestavale käitumisele India ja Vaikse ookeani piirkonnas, samuti USA presidendi Joe Bideni ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski hiljutine kohtumine Valges Majas näitavad aga vastupidist.
Üha autokraatsemaks muutuv Valgevene on igal juhul Kremli vasall. Aleksandr Lukašenko ei saa enam oma päästja, Vladimir Putini, ettepanekutest (st otsustest) keelduda. Teisalt on Kiiev kindlalt vastu Moskva poliitikale, mille selge eesmärk on muuta Ukraina samasuguseks Venemaa vasallriigiks.
Venemaa viis aprillis Ukraina piiridele ja okupeeritud Krimmi umbes 80 000 sõdurit, tekitades muret uue agressiooni pärast. Enamus isikkoosseisust on nüüdseks ära toodud, kuid maha jäi suurem osa sõjatehnikast, mida tõenäoliselt kasutatakse Zapad 2021 aktiivses faasis ja/või pärast seda.
Lisaks on plaanitud arvestataval hulgal ronge rasketehnika vedamiseks, peamiselt suunaga Venemaalt Valgevenesse. Zapad 2021 tuleb varasematest 2013. ja 2017. aasta õppustest erinevalt vaadata. Vene vägede sõjaline kohalolek Valgevenes on üks peamisi erinevusi, sest üle riigi on Vene vägedel viis saabumispiirkonda - Minsk, Viciebsk, Mahiliou, Brest ja Hrodna.
Venemaa ja Valgevene on leppinud kokku, et loovad oma 2021–2025 strateegilise partnerlusprogrammi raames kolm ühist lahingutreeningu keskust: ühe Valgevenes Grodno piirkonnas õhu- ja õhutõrjejõudude jaoks ning kaks Venemaal: erivägede väljaõppeks Kaliningradi oblastis ja maaväe väljaõppeks Nižni Novgorodis.
"EL-i lennu kaaperdamine ja rände kasutamine hübriidoperatsioonina EL-i piiril ületavad kindlasti mõistlikud eeldused, et neid toiminguid oleks saanud teha ilma Venemaa nõusolekuta."
Pilti täiendab Valgevene ülimalt provokatiivne käitumine oma lääne NATO ja Euroopa Liidu naabrite suhtes. Diktaator Lukašenko on muidugi pettunud ja vihane selle peale, kuidas reageerisid lääneriigid 2020. aasta augustis jämedalt võltsitud valimistele ning tema terrori- ja repressioonipoliitikale Valgevene rahva vastu, kuid EL-i lennu kaaperdamine ja rände kasutamine hübriidoperatsioonina EL-i piiril ületavad kindlasti mõistlikud eeldused, et neid toiminguid oleks saanud teha ilma Venemaa nõusolekuta.
Kuna Leedus on juba ligi 4000 ebaseaduslikku migranti, võivad Lukašenko ettearvamatud ja oportunistlikud tegevused aidata potentsiaalselt kaasa soovimatule eskaleerumisele, provokatsioonidele ja vahejuhtumitele ELi piiridel.
Massiivne ebaseaduslik ränne üle Euroopa lõunapiiri on olnud katalüsaatoriks poliitilistele muutustele, sealhulgas populistlike parempoolsete parteide ja liikumiste tõusule. Selle relvastatud vorm, mida kasutatakse hübriidsõja vahendina NATO idapoolsete riikide vastu, on pingete eskaleerimise uus etapp Kremli liitlaselt. EL-i ja USA survel katkestas Iraagi valitsus ajutiselt Bagdadist Minski suundunud lennud, millega jõudis Leedu, Läti ja Poola piiridele tuhandeid "turiste".
Hübriidrünnakud, mille eesmärk on destabiliseerida ja nõrgendada tajutavaid vastaseid, mängivad olulist rolli poliitilistes ja sõjalistes doktriinides, mida Venemaa ja Venemaa nimel ka Valgevene aktiivselt praktiseerivad. Seda eesmärki täidaks ka Ukraina alistamine, mida Putin püüab saavutada lisaks Venemaa sõjalise positsiooni olulisele tugevdamisele Valgevenes.
Eelkõige püüavad Venemaa ja Valgevene korraldada suuri sõjalisi õppusi NATO läheduses täiesti hämaral ja segasel viisil. Lääs, sealhulgas Eesti, on näidanud üles avatust, näiteks võõrustasime eelmisel nädalal Tapa sõjaväelinnakus Viini dokumendi külastuse raames 25 OSCE riigi, sh Venemaa relvastuskontrolli eksperte.
Läbipaistvuse puudumine ja olemasolevate usaldust suurendavate meetmete valikuline kasutamine Venemaa ja Valgevene poolt tekitab Zapad 2021 osas muret. Lääne jaoks on oluline jälgida mitte ainult õppust, vaid ka edasisi arenguid Venemaa Föderatsiooni Lääne sõjaväeringkonnas.
NATO on õppinud Venemaa agressioonidest Gruusias (2008) ja Ukrainas (alates 2014), mis järgnesid kiiresti just suurtele sõjalistele õppustele. Vastuseks on allianss loonud usaldusväärse heidutuse ja kaitse, järgitakse pingete vähendamise ja eskaleerumise vältimise poliitikat; Venemaa ja Valgevene suurenenud sõjaline kohalolek ning agressiivne ja läbipaistmatu sõjategevus püüavad tahtlikult kõigutada piirkondlikku stabiilsust ning ei edenda vastastikust usaldust ja heanaaberlikke suhteid.
NATO liitlastel pole seega muud võimalust, kui säilitada valvsus ja valmisolek end kaitsta, samuti näidata üles valmisolekut ja võimet toetada oma partnereid, eriti Ukrainat.
Pärtel-Peeter Pere: kellele on vaja jalgrattateid?
Arvamuslood
15. September 2021 10:00
Turvalised jalgrattateed ja hea linnaruum on tänavu kohaliku omavalitsuse valimiste üks olulisemaid teemasid. Inimeste ohutus peab olema alati kõige tähtsam. Täna see linnas nii ei ole. See peab muutuma.
Mullu hukkus 9 inimest, 134 korral sõitis auto inimese vigaseks, sealhulgas lastele ning seda ülekäigurajal. Linn on keeldunud nullvisioonist: et liikluses ei hukkuks kedagi. Sajad linnad on nullvisiooni (ing k Vision Zero) eesmärgiks võtnud, Oslo, Oulu ja Helsingi selle saavutanud. Rakendusliku Antropoloogia Keskuse koostatud “Laste ligipääsetavuse uuring” kinnitab, et ei laste ega lastevanemate sõnul pole tänavad ohutud. Lisaks närvilisele autoliiklusele ohustavad rattad ning elektritõukerattad inimesi kõnniteedel. Autoga pole kuskil parkida. Korterit ei saa osta ilma parkimiskohata, isegi kui autot kasutada pole plaanis. Ettevõtlus kiratseb, kui tänavaid valesti disainitakse - mõelgem Pärnu maantee lõigule Vabaduse väljaku ja Hariduse tänava vahel, Narva maanteele või Liivalaiale.
Kõigil on õigus autoga sõita, aga kõik autod ei mahu ära
Kõigil on õigus ja vabadus autoga sõita. Tallinnas on 450 autot 1000 elaniku kohta ning linna eesmärk on 650 autot 1000 elaniku kohta, kui lugeda teedeprojekte. Helsingis on see suhe 350/1000 nagu ka Stockholmis ning trend on langev. Miks rohkem ehitatakse autodele sõiduteid, seda rohkem saab autosi. See on linnaplaneerimises aastakümneid empiiriliselt tõestatud nähtus nimega esilekutsutud nõudlus (ing k induced demand).
Lahendus on anda võimalus inimestele valida, kuidas nad sõita tahavad. Kõik ei taha ega pea autoga sõitma. See on väga hea uudis autojuhtidele: nii saame vähem autosid liikluses.
Muutus on õhus.Värske Arenguseire Keskuse uuring näitab, et 20% autoga liikujatest oleks valmis eraautost loobuma kui linnavalitsus tagaks turvalised ja mugavad jalgrattateed ning parema ühistranspordi. Ühiskond on pikisilmi ootamas muutusi. Põhjamaade linnade eeskujul saab ka Tallinnas olla 10-20% liiklusest rattasadulas - aasta ringi.
Mis kasu inimesed rattateedes saavad?
Lehelt RattagaValima.ee saab lugeda kaheksat punkti, mida tähendaks meile igapäevane rattaliiklus. Inimeste elukvaliteet tõuseb, paraneb nii füüsiline kui vaimne rahvatervis.Elanikud saavad liikuda paremini: kiiremini, mugavamalt, tervislikumalt, mitmekesisema valikuga ja soodsamalt - isiklikust autost sõltumata. Autoliiklus on sujuvam, sest teed poleks umbes, kuna autoga liikleb vähem inimesi. Töötajad on produktiivsemad, sest igapäevane liikumine aitab inimestel tervena püsida, mistõttu võetakse vähem haiguspäevi. Lisaks on töötajaid kergem leida, kuna kontor ei asu väljasurnud tänaval. Äridel on suurem käive, sest tänavatel on inimesi, kes käivad ostlemas või teenuseid tarbimas, täpselt nagu see on juhtunud mujal linnades. Kinnisvara on soodsam soetada, kuna arendajad ei pea ehitama iga kui viimse korteri juurde parkimiskohti, mille eest inimesed on sunnitud viiekohalise summa maksma ka siis, kui nad ei oma linnas autot; Vaegliikujad ei ole enam kodudesse vangistatud: turvalisematel ja siledatel teedel pääsevad ka vaegliikujad iseseisvalt liikuma. Lapsed pääsevad iseseisvalt liikuma: kooli, trenni ja kodu vahel liikumised ei pea enam sõltuma lapsevanema taksojuhiks olemisest, sest linnaruum on ohutu.
Hästi korraldatud rattaliiklusest võidavad kõik. Kõik lahendustel - olgu nad lihtsad, kiired kui pikaajalised - seisavad ees vanad olijad. Aeg on muutusteks.
Lugu ilmus algselt Postimehes 15.09.2021: https://arvamus.postimees.ee/7338210/partel-peeter-pere-kellele-on-vaja-...
Kaja Kallas: Euroopa väärtuspakkumise keskmes on usaldatav ühenduvus
Blogid
14. September 2021 18:17
Kaja Kallas
Minu ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Micheli arvamusartikkel
Selleks, et näha kui tugevalt oleme omavahel seotud, pidime kogema üleilmset pandeemiat – seda nii inimestena (sotsiaalsed sidemed), majanduses (väärtusahelad) kui ka oma digitaalses elus. Just see ulatuslik digitaalne ühenduvus ja seotus, eriti andmete kaudu, on see, mis illustreerib meie elu erakordset ümberkujunemist.
Tänapäeval määratletakse maailma selle järgi, kuidas inimesed, riigid ja majandused on omavahel ühendatud, olgu siis taristu või inimestevaheliste sidemete kaudu. Ühenduvusest on saanud tänapäeva rahvusvaheliste suhete peamine tööriist – alates transpordist, kaubandusest ja keskkonnatehnoloogiatest kuni ühtsete standardite ja inimestevaheliste kontaktideni. Ühenduvusel on ka geopoliitiline mõõde. Üha enam on selge, et need riigid, kes panustavad ühtsete standardite loomisse, on need endale kehtestanud ning need, kes neid haldavad või välja töötavad, kujundavad tänapäeva ja eriti homset maailma. Need riigid valivad selle tee oma huvide edendamiseks ning maailma mõjutamiseks oma visiooni ja väärtuste põhjal.
Euroopa Liit on maailma majanduse mootor. Me tahame täita oma majanduslikule mõjuvõimule vastavat rolli – kaitsta liidu ja selle kodanike huve ning kujundada parem, õiglasem, turvalisem ja jätkusuutlikum maailm.
Euroopa Liit on rahuprojekt, mis põhineb vabadusel ja usaldusel, ühendamaks riike ja rahvaid, kes jagavad samu põhimõtteid inimõiguste ja väärikuse, õigusriigi, õigluse ja kaasatusest. See on hõlmanud söe- ja teraseturge, andmete vaba liikumist, piiriülest koostööd ja energiavõrkude loomist ning sidevõrkude arendamist. Meie võrgud ja rakendused jäävad alati mitmekesisteks ja võimaldavad alati vabadust, kuna need peegeldavad meie sidevõrgu demokraatlikku ülesehitust. Seetõttu ühenduvad nad hästi ka teiste sarnaste demokraatlike süsteemidega.
Kõige inspireerivam näide inimeste ühendamisest ELis on programm Erasmus. See on kõige edukam inimestevahelise ühenduvuse projekt ning üks hinnatumaid ja sümboolsemaid näiteid Euroopa integratsioonist. Piiriüleste usaldusraamistike kohta saab tuua veel näiteid: vaktsineerimistõend COVID-19 vaktsiiniga vaktsineeritud isikutele, „rändle nagu kodus“ ning meie usaldusteenuste ja digitaalse allkirjastamise raamistik (eIDAS), mis ühendab inimesi ja ettevõtteid. Usaldus on tähtis – seal, kus on usaldus, on olemas võrgud, mis on ühenduseks valmis.
Euroopa Liit on üles ehitatud nende saavutuste najal. Need on meie investeeringute summa – need investeeringud ühisprojektidesse ning ühistesse reeglitesse ja standarditesse võimaldavad meie majandusel õitseda ning kaitsevad meie tarbijate ja kodanike õigusi. ELil on ka pikk kogemus selle investeerimismudeli kordamisel väljaspool meie piire. Hiljutised näited on ambitsioonikad ühendussidemed Kagu-Aasia riikidega, Jaapani ja viimati Indiaga.
Ka muud osalised on esitanud üksikasjalikke ühenduvuspakkumisi, mida on juba palju kajastatud. Need pakkumised pärinevad aga autokraatlikest režiimidest ning peegeldavad nende režiimide olemust. Need pigem süvendaks kui vähendaks ebatervislikke sõltuvussuhteid. Selline sõltuvus muudab avatud ühiskonna loomise palju keerulisemaks.
Euroopa Liidul on rahvusvahelisel areenil – kaubanduses, majanduskoostöös, arenguabis ja humanitaarmeetmetes – tohutu mõju. Meil on ka sellele vastavad eelarved. Oleme algatanud mitmeid partnerlusi ühenduvuse valdkonnas. Siiski on meil veel palju ruumi oma ettevõtmise järgmisele tasandile viimiseks. See tähendab, et peame parendama pakkumist, mis oleks sisukas, täpselt määratletud ja hästi turundatud ning vastaks meie standarditele ja väärtustele. Teisisõnu, peame looma ja rakendama ülemaailmse väärtuspakkumise, mis austab põhiõigusi.
Need standardid peavad põhinema usaldusel. Kodanikel, ettevõtetel, avalikul ja erasektoril ning loomulikult meie partneritel peab olema usaldus meie pakutava vastu, mis peab põhinema kahel sambal: läbipaistvusel ja vastutusel.
Läbipaistvus peaks olema meie pakutava ühenduvuse suunav põhimõte. Digivaldkonnas peavad kodanikud teadma, kes kasutab nende isikuandmeid ning kuidas ja kes nende andmeid kasutab. Nad peaksid teadma, kuidas algoritmid määravad – tehisintellekti abil või ilma selle abita –, mida nad oma sotsiaalvõrgustikes näevad, või kuidas need algoritmid mõjutavad nende isiklikke valikuid. Võim peab olema inimeste, mitte „suure venna“ käes.
Läbipaistvus peab kehtima ka riigirahanduse ja maksustamise kohta. Võrdsed tingimused rahvusvaheliste ettevõtete maksustamisel on muutunud avaliku arvamuse seisukohalt otsustava tähtsusega küsimuseks. See on ülioluline ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul, et võimaldada neil suurettevõtete kõrval suurtes taristuprojektides osaleda. Samuti suurendab süsiniku hinna kehtestamine rahvusvahelises kaubanduses läbipaistvust ja õiglust kliimamuutuste vastases võitluses.
Usalduse loomisel on oluline ka vastutus. Maksumaksjad tahavad olla veendunud, et riigieelarvet kulutatakse või investeeritakse targalt, rahastades projekte, mis vastavad tegelikele vajadustele ja austavad inimeste tervist, nende õigusi ja keskkonda. Kõik partnerid, kellega me alustame suuri ettevõtmisi, peavad olema kindlad projektide usaldusväärsuses ja prognoositavuses. Usaldus on Euroopa väärtuste keskmes. Suudame usaldatava ühenduvuse teha kõige atraktiivsemaks koostööpakkumiseks kõigi meie partnerite jaoks.
Euroopa usaldatava ühenduvuse arendamine hõlmab järgmisi samme.
Peame andma maksimaalse tõuke meie olemasolevatele partnerlustele ühenduvuse valdkonnas, luues samas uusi liite sarnaselt mõtlevate partneritega, nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan, Austraalia ja India.
Peame tugevdama koostööd sarnaselt mõtlevate partneritega rahvusvahelistel foorumitel, nagu G7 ja OECD. Usaldatav ühenduvus peaks oma standardites hõlmama vastupanuvõimet ja kaksiküleminekut.
Peaksime tõhustama ELi finantssuutlikkust nende projektide jaoks ja jätkama ELi tasandi meetmete vastavusse viimist liikmesriikide meetmetega. See tagab tõhusa ja tervikliku lähenemise Euroopa tiimina ning suurendab mõjusust. Toetuste andmine võib tõhustada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide ja erasektori rahastamist, tagamaks tõhusad, jätkusuutlikud ja rahaliselt elujõulised projektid.
Põhiprojektide kindlaks määramine koostöös sarnaselt mõtlevate riikidega oleks võtmetähtsusega. Kliima, digitaalne ja küberturvalisus peaksid prioriteetide loendis kõrgel kohal olema. Taristu valdkonnas peaksime eelistama strateegiliste kommunikatsioonikoridoride teostatavusuuringuid, et teha kindlaks projektid, mis on tulusad ja kasulikud piirkondadeülesel tasandil. Meie väärtuspakkumine peaks hõlmama ka tehnoloogiapakette, mis on avatud meie partneritele nii arenenud kui ka arengumaades, et vähendada digitaalset lõhet ühendatud ja alaühendatud partnerite vahel.
Edu saavutamiseks peame – koos mõttekaaslastega ja vajaduse korral asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonide raames – kehtestama ühised standardid ning edendama koostalitlusvõimet, ühiseid investeeringuid ja abimehhanisme. Euroopa Liidu kogemus ja juhtpositsioon standardite kehtestamisel ja levitamisel annaks sellesse protsessi hindamatu panuse.
Peaksime ELi usaldatavale ühenduvusele läbimõeldud kuvandi looma ning seda edendama.
Peame oma Lääne-Balkani, Lõuna-Kaukaasia, Kesk-Aasia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika strateegilistele partneritele tegema pakkumisi, mis vastaks nende vajadustele. Aafrika mandri vabakaubanduspiirkonna käivitamine pakub ajaloolist võimalust arendada koos suuri ühenduvusprojekte.
Selleks, et tagada põhiõigused ja -vabadused, millesse me usume, on hädavajalik, et maailma demokraatlikud riigid ühendaksid kiiresti jõud ja vastaksid ülemaailmsele nõudlusele füüsilise või virtuaalse infrastruktuuri järele, eelkõige pakkudes alternatiivi globaalsetele osalistele, kelle huvid ja väärtused on vastuolus meie omadega. Usaldatav ühenduvus pakub raamistikku demokraatlike riikide ühenduvuskavade koondamiseks. Euroopa Liit on koos oma mõttekaaslastega võimeline võtma juhtrolli, et liikuda digitaalsete ja roheliste muutuste suunas, mis tagavad vabama, turvalisema, jõukama ja jätkusuutlikuma tuleviku.
Artikkel ilmus 14.09.2021 väljaannetes Eesti Päevaleht, Die Welt (DE), Gazeta Wyborcza (PL), De Tijd/L’Echo (BE), El Mundo (ES), EU Observer, Il Sole/25 Ore (IT)
The post Euroopa väärtuspakkumise keskmes on usaldatav ühenduvus appeared first on Kaja Kallas.
Margit Sutrop: uus hariduse arengukava määrab sihid järgmiseks 15 aastaks
Arvamuslood
14. September 2021 15:00
Margit Sutrop
Esmaspäeval arutas riigikogu hariduse valdkonna arengukava, mis seab sihid aastani 2035. Vastu võtab selle valitsus, kes võib peale parlamendis toimunud arutelu teha sellesse veel muudatusi. Kuigi vahel küsitakse, et kas arengukavadest ka midagi sõltub, ütleb minu kogemus, et tegelikult toetuvad edasised otsused ja rahastamisvalikud suuresti arengukavades kokkulepitule.
Esmaspäeval arutas riigikogu hariduse valdkonna arengukava, mis seab sihid aastani 2035. Vastu võtab selle valitsus, kes võib peale parlamendis toimunud arutelu teha sellesse veel muudatusi. Kuigi vahel küsitakse, et kas arengukavadest ka midagi sõltub, ütleb minu kogemus, et tegelikult toetuvad edasised otsused ja rahastamisvalikud suuresti arengukavades kokkulepitule.
Hariduse arengukava koostamise protsess algas suurejooneliselt juba 2018. aastal visiooniloomega aastaks 2035. Moodustati kolm ekspertrühma: heaolu ja sidususe, konkurentsivõime ning väärtuste ja vastutuse töörühm, mille töös osalesid sajad eksperdid; kaasamisüritustes ja konverentsidel lausa tuhanded.
Ekspertrühmade tulevikuvisioonid ja ettepanekud anti ministeeriumile pidulikult üle päev pärast riigikogu valimisi, märtsis 2019. Visiooniloome järel algas arengukava teksti kirjutamine. See sai valmis juba eelmise valitsuse ajal, aga alles nüüd oleme jõudmas selle vastuvõtmiseni.
Kuna mul oli au juhtida ühte neist visiooniloome ekspertrühmadest, tunnen kaasvastutust selle valmimise eest. Teades töö mahtu ja töötunde, mille sajad eksperdid visiooniloomele pühendasid, on kurb tõdeda, et visiooniloome lennukus ei ole jõudnud arengukavasse. Selle eesmärgid on üldsõnalised.
Uus arengukava on üldhariduse keskne. Kuigi visiooniloome rõhutas, et haridus peab alati toetuma teadusele, pole hariduse arengukavas teadusel kohta, sest arvati ilmselt, et seda käsitleb TAIE (teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava). Siin öeldakse vaid, et hariduspoliitika peab olema teadmispõhine. Ent teadus annab ka sisendi, mida ja kuidas õpetatakse. Teadusliku maailmavaate levitamine hariduse kaudu on üha olulisem.
Hariduse 2035. aasta visiooniloome alustas Eesti ühiskonna ees seisvate väljakutsete kaardistamisest ja, NB! neile hariduse ning teaduse kaudu lahenduste otsimisest. Hariduse sihtide seadmise aluseks oli tulevikuseire: kuhu maailm ja Eesti liigub aastaks 2035 ja mismoodi peaks Eesti haridus sellest lähtuvalt muutuma.
Kusjuures eelduseks võeti, et me mitte ei lohise muutustega kaasa, vaid kujundame ise ümbritsevat keskkonda soovitud suunas. Aga selleks peame esmalt leppima kokku, kuhu me tahame aastaks 2035 liikuda.
Valminud arengukava lähtub pigem hariduse enda kitsaskohtade lahendamise vajadusest ja hoidub ütlemast, milline peaks olema maailm, mille me oma lastele ja lapselastele jätame. See aga tähendab, et loobume hariduse kaudu ümbritseva maailma kujundamisest ega suuda tegelikult olla valmis ka globaalseteks muutusteks, sh rohe- ja digipöördeks.
Räägitakse umbmääraselt Eesti elu edendamisest, aga mitte sellest, millist elu me tahame. Kas on see kartus ühiskonda lõhestanud väärtuskonfliktide ees ja soov vältida valulisi teemasid?
Üks julge otsus on siiski tehtud. Nimelt ütleb arengukava välja, et eesmärgiks on "ühise kultuuri- ja väärtusruumi kujunemine ning kvaliteetne eestikeelse haridus". Öeldakse, et Eestis tuleb "seada eesti keele ja kultuuri õpetamine riiklikuks prioriteediks, väärtustades eesti keele kui emakeele ja riigikeele õpet." (lk. 19)
Eesmärgiks seatakse eesti keelest erineva ema- ja või kodukeelega põhikoolilõpetajatele piisava eesti keele oskuse tagamine ning eesti keele kui kõrghariduse ja teaduskeele arengu toetamine. Plaanitakse tõhustada ka välisüliõpilastele ja -õppejõududele eesti keele õpet.
Seega toetab hariduse arengukava Eesti keele arengukavas 2021-2035 seatud sihti, et minnakse üle valdavalt eestikeelsele kooliharidusele, mis tähendab, et õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles.
Eesti keele arengukava rõhutab, et "eestikeelne kooliharidus tagab laste ja noorte lõimumise eesti kultuuri- ja väärtusruumi ning annab kõigile võrdse võimaluse osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel" (lk. 8).
Teame ju, et keskhariduse järgsetes haridusvalikutes on suur lõhe eestikeelses põhikoolis ja venekeelses põhikoolis õppinute vahel. Venekeelse põhihariduse omandanutest suundub gümnaasiumijärgselt kõrgharidusse 42 protsenti, eestikeelse kooli vilistlastest aga 52 protsenti. Seega on eestikeelne haridus vene emakeelega laste huvides.
Tuleviku haridus
Need üleilmsed suundumused, mis avaldavad mõju Eesti arengule, on tehnoloogia kiirenev areng (digipööre, inimese asendamine tehisintellektiga), demograafilised suundumused (Eestis elanikkonna vähenemine, rahvastiku vananemine, rändesurve, hargmaisus), haridussüsteemi ja tööturu muutus (üldpädevuste rolli kasv, õppe individualiseerumine, tehnoloogilised uuendused).
Just neist tulevikusuundumustest lähtudes pakkusid ekspertgrupid haridusvisioonis 2035 välja järgmised fookuspunktid: õmblusteta haridussüsteem, mis hõlmab nii formaalset, mitteformaalset kui ka informaalset õpet ja võimaldab paindlikke, individualiseeritud õpiteid ning elukestvalt õppida; ühtne eestikeelne haridussüsteem ning, lõpuks kõige tähtsam – teaduse ja innovatsiooni esmatähtsaks seadmine kui hariduse vundament ning Eesti konkurentsi võti. Sõnad on tuttavad, aga mida need tähendavad?
Õppijakesksus tähendab iga õppija võimete ja vajadustega arvestamist; et õppija juhib ise oma õppimist. Praegune haridussüsteem on nagu kaubamaja, mis pakub ühesuguseid ja samas suuruses riideid.
Tuleviku haridus peaks meenutama pigem rätsepaülikonna õmblemist kui vabrikutoote sobitamist ja arvestama, et inimesed on erinevad. Et haridus saaks igale inimesele anda võimaluse elada rahuldustpakkuvat elu, peab ta toetama iga õppija potentsiaali avamist ja rakendamist terve elukaare jooksul.
Paindlike, individualiseeritud õpiteede mõte on, et iga inimene saaks kogu elukaare jooksul õppida just neid asju, mis teda huvitavad, milleks tal on võimeid ja mida ta saab oma töös ja tegevustes rakendada.
Kindlasti peab haridus vastama ka tööturu vajadustele. Ent lähtuda ei tuleks mitte praegusest tööturust, vaid vajadusest tööturgu muuta nii, et see nõuaks haritumat ja paremate oskustega töötajat.
21. sajandi oskusteks peetakse õpioskusi, enesejuhtimise oskusi, kriitilise mõtlemise ja suurte andmehulkade töötlemise oskust, digikompetentsust, loovust ja kohanemist, sotsiaalset intelligentsust, programmeeriva mõtlemise ja uue meedia kirjaoskust, kultuuridevahelist kompetentsi, disain-mõtlemise ja virtuaalse koostöö oskust. Neid oskusi on vaja arendada nii noortel kui ka vanadel.
Üha kiirenevate muutuste ja tehnoloogia arengu tõttu suureneb surve inimeste vaimsele tervisele, mistõttu tuleks panna rohkem rõhku ka eluoskustele (kuidas ohjata stressi, juhtida emotsioone, vältida läbipõlemist, jne). Elukestev õpe: tulevikus tuleb kogu elu juurde õppida.
Õppimine toimub tulevikus üha enam avatud haridusruumis: õppeasutustes, virtuaalruumis, noorsootöö keskustes, spordi-, muusika- ja kunstikoolides ja huviringides, kultuuriasutustes, kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevustes ning töökohapõhiselt. Individuaalseid andeid ja võimeid arvestava paindliku õpitee loomine võiks alata juba põhikoolis või isegi lasteaias (kui valitakse laste hobid), aga peamine valikute tegemine toimub ikka põhikooli järgselt.
Keskhariduse omandamisel peaks õpilastel olema suuremad võimalused valida oma õppesuund ja see, kas kombineerida üldhariduskoolis pakutavat kutseharidusega või võtta juba osa kursusi ülikoolist, võttes suuna kõrgharidusele.
Huvihariduse ja kooli vahel kõrguvad barjäärid peaksid kaduma, sest just huvihariduse kaudu saab noor inimene võimaluse arendada oma loovust ja erinevaid andeid. Noorsootöös ja vabatahtlikuna kodanikuühendustes tegutsemine annab noortele hea võimaluse kaasa rääkida ühiskonna asjades, ise korraldada ning vastutada.
Ka ülikoolis peaks tulevikus saama erinevaid erialasid rohkem kombineerida, omandada praktilisi oskusi kutsekoolis ja arendada oma kunstilisi võimeid huvikoolis. Uued mikrokraadid annavad kiireid võimalusi omandada juurde digipädevusi, juura, andmetöötluse, tervise või psühholoogia alaseid teadmisi.
Tulevikus peaks inimestel tekkima võimalus arvestada oma õpitees rohkem ka töökogemusi. Analoogiliselt inimese tervisekontoga võiks tulevikus olla igal inimesel oma elektrooniline õpikonto, mis kajastaks nii seda, mida ta erinevates õpikeskkondades on õppinud, kui ka oskusi, mida ta on omandanud töökohal.
Kuidas jõuda kokku lepitud sihtideni?
Õppijakesksest lähenemisest oleme rääkinud ka eelmistes haridusstrateegiates. Juba Eesti elukestva õppe strateegia 2020 seadis eesmärgiks iga õppija individuaalse ja sotsiaalse arengu toetamise, koostööd, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendava õpikäsitluse rakendamise kõigil haridusastmetel ja -liikides.
"Kuni me ei suuda tagada seatud eesmärki, et õpetajate palk on 120 protsenti riigi keskmisest palgast, ei ole meil lootust õpetajate järelkasvu probleemi lahendada."
Paraku pole me praegu sellele eesmärgile palju lähemal kui seitse aastat tagasi. Pädevad ja motiveeritud õpetajad on siht, mida me oleme korranud strateegiast strateegiasse. On selge, et kuni me ei suuda tagada seatud eesmärki, et õpetajate palk on 120 protsenti riigi keskmisest palgast, ei ole meil lootust õpetajate järelkasvu probleemi lahendada.
Endiselt on vähe võimalusi arvestada õppekava osana ka huvihariduses või töökohapõhiselt omandatut. Ikka toimub õpetamine kõigile ühesuguse õppekava järgi ja samas tempos, arvestamata erinevaid isiksuse tüüpe ja õppijate vajadusi.
Võib arvata, et mitmed haridussüsteemi murekohad - sage õpingute pooleli jätmine (eriti poistel), kehv õpimotivatsioon, madala haridustasemega mitteõppivate noorte hulga kasv, koolikiusamine, vaimse tervise probleemid, õpetajate lahkumine koolist - on otseselt seotud sellega, et meie haridussüsteem ei suuda arvestada õppijate eripäradega, tagada kõigile rõõmu ja rahulolu pakkuvat ning arengut toetavat õpikeskkonda.
Arengukava seab sihiks valikuterohked õpivõimalused, aga samal ajal teame, et koolides ei jätku õpetajaid, erinevate suundade pakkumine jääb gümnaasiumis sageli rahapuuduse taha, erinevate võõrkeelte õpetamine on kokku kuivanud.
Kõrgkoolid on viimastel aastatel oma õppekavad lihvinud nii odavaks kui võimalik, jättes ära erinevad vaba- ja valikained ning pakkudes üha enam vaid standardpaketti. Õppe kvaliteet kannatab, sest tugevate õppejõudude palkamiseks, tagasisidestamiseks ja praktikavõimaluste pakkumiseks puuduvad ressursid.
Kõrghariduse alarahastamine on probleem, millega on seni veel liiga vähe tegeldud. Kõrghariduse rahastamine on langenud 2009. aasta tasemele ja kõrgkooli õppejõudude palgamure vajab lahendamist.
Vähemalt pooled ülikoolide doktorikraadiga lektoritest saavad väiksemat põhipalka kui on üldhariduskoolide õpetajatele seatud eesmärk, 120 protsenti Eesti keskmisest palgast. Kolmes (väiksemas) ülikoolis saavad üldhariduskoolide õpetajatega sarnast kvalifikatsiooni omavatest lektoritest vähemalt pooled põhipalka, mis on alla õpetajate palga miinimumi.
Pea kõigi arengukavas seatud sihtideni jõudmiseks vaja teadust ja kõrgharidust. Arengukava ütleb, et ülikoolidel on suur vastutus nii õpetajate ja õppejõudude järelkasvu tagamisel kui ka hariduse edenemiseks vajaliku teaduse, arendustöö ja innovatsiooni arendamisel. Samas pole siin sõnagi kõrgkoolide vastutusest Eestile olulistes valdkondades haritlaste ettevalmistamisel, digi- ja rohepöörde läbiviimisel, rahva tervise tagamisel või Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmisel.
Lõhe deklareeritud ja elatud väärtuste vahel
Arengukava tõdeb, et Eesti ühiskonna üks kitsaskohti on vahe deklareeritud ja tegelike väärtuste vahel. Mida aga teha, et meie sõnad ja teod ei läheks enam lahku?
Mäletan, kuidas 2018. aasta sügisel toimus riigikogu konverentsisaalis üks järjekordne teaduse ja kõrghariduse rahastamise teemaline konverents, mille paneeli kutsuti lisaks ametisolevale haridus- ja teadusministrile kõik endised ministrid. Arutati, et Eestis on taasiseseisvumisest alates vastu võetud kümneid strateegiaid või arengukavu, aga suur osa neis kirjapandust on jäänud täitmata. Ja kui neid ei täideta, ei vastuta keegi.
Ma ei olnud tookord veel rahvaesindaja. Osalesin konverentsil ülikooli professorina ja heitsin poliitikutele ninatargalt ette, et miks nad siis neid strateegiaid vastu võtavad, kui ei kavatsegi neid täita.
Nüüd olen ise rahvasaadiku rollis ja pidin otsustama, kas riigikogu saab kiita heaks järjekordse arengukava, mille puhul pole teada, kuidas kokku lepitud eesmärkideni jõuda või kust tulevad inim-, aja- ja rahalised ressursid, mida nende elluviimiseks vaja läheb.
Otsustasime, et saab. Lootuses, et arengukava täitmine on protsess, mille jooksul toimub pidevalt vigade parandus. Ja et meie valitsejad mõistavad, et Eesti tuleviku võti on haridus ning leiavad vajalikud ressursid haridusvaldkonna rahastamiseks.
Riigikogus moodustati vaimse tervise toetusrühm
Pressiteated
14. September 2021 14:15
Vilja Toomast
Vilja Toomasti eestvedamisel moodustati täna riigikogus vaimse tervise toetusrühm toetamaks vaimse tervise rohelises raamatus seatud eesmärkide täitmist. Toomasti hinnangul tuleb valdkonna arengut soodustada nii koroonapandeemia tingimustes, aga ka pikemas perspektiivis, sest järjest levinumad vaimse tervise probleemid survestavad nii meditsiinisüsteemi, ühiskonda kui ka otseselt riigi majandust ja ettevõtlust läbi inimeste töövõime.
„Lisaks meditsiinisüsteemi koormamisele on koroonakriis ja sellest tulenevad piirangud mõjunud laastavalt inimeste stressitasemele ja vaimsele tervisele. See on toonud vaimse tervise teemad ka kõrgema tähelepanu alla. Valitsus on seadnud prioriteediks vaimse tervise korralduse, kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamise ning kevadel kiideti heaks vaimse tervise roheline raamat,” ütles Vilja Toomast.
Toomasti hinnangul on toetusrühma kokku kutsumise eesmärgiks tõstatada vaimse tervisega seonduv problemaatika ka Riigikogu tasandil, et luua püsiv ja toimiv koostööplatvorm seadusandja, ministeeriumi ning vaimse tervise valdkonnas tegelevate asjaosaliste vahel. “Toetusrühm soovib anda oma panuse rohelises raamatus toodud vajaduste ja eesmärkide täitmisel. Seega loome seadusandja tasandil platvormi sünergiaks, mis võimaldaks meil tulevikus likvideerida pudelikaelad Eesti vaimse tervise poliitikas ning tagada parem ligipääs ravile ja toetada ennetustegevusi,” rõhutas Toomast.
Lähiperspektiivis peab Toomast oluliseks, et koostataks sisulisem analüüs koroonakriisi mõjust rahva vaimsele tervisele. “Samas pikemas vaates tuleb teadvustada, et vaimse tervise probleemid on järjest enam levinud, suuresti just noorema elanikkonna hulgas. Vaimse tervise probleemide mõju nii meie meditsiinisüsteemile, ühiskonnale, aga kasvõi meie majandusele läbi inimeste töövõime, on märkimisväärne,” nentis Toomast.
Vaimse tervise toetusrühma esimeheks valiti Vilja Toomast. Toetusrühma liikmed on Timo Suslov, Toomas Järveoja, Õnne Pillak, Annely Akkermann, Heidy Purga, Jüri Jaanson, Marko Torm, Tiiu Aro, Yoko Alender ja Andres Metsoja.
Reformierakonna fraktsioon: eelarve prioriteedid peaks olema riigireform, võtmevaldkondade palgatõus, kaitsekulude kasv ja eestikeelne haridus
Pressiteated
13. September 2021 13:15
Mart Võrklaev
Täna kogunenud Reformierakonna fraktsioon kuulas rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse ülevaadet käimasolevatest eelarveläbirääkimistest ja toetas valitsusdelegatsiooni seatud prioriteete.
“Tänu ettevõtete ja valitsuse tehtud valikutele kriisi haldamisel on majandus hästi taastunud. Siiski tuleb meeles pidada, et riik teeb ka uue prognoosi järgi 2022. aastal miljardi võrra enam kulusid, kui eelarvesse tulusid laekub. See tähendab, et võrreldes kevadega on olukord küll veidi lihtsam, aga riigireformi ning bürokraatia ja kulude piiramist tuleb kõikides valitsemisvaldkondades jätkata,” sõnas Reformierakonna fraktsiooni juht ja koalitsiooninõukogu liige Mart Võrklaev.
Võrklaeva sõnul seisab Reformierakond eelarveläbirääkimistel selle eest, et võtmevaldkondades nagu siseturvalisus ja haridus tuleks kevadiste plaanidega võrreldes suurem palgatõus, et näiteks õpetajate või päästjate palgad keskmisest palgast liiga kaugele maha ei jääks.
“Tähtis on, et meie kaitsekulud arvestaksid jätkuvalt keerulise julgeolekuolukorraga. Järgmise aasta eelarves kasvavad kaitsekulud rekordilise tasemeni ja jäävad terve RESi perioodi üle 2% SKTst,” märkis Võrklaev. Tema sõnul tuleb eelarveläbirääkimistel tagada, et teadus-arendustegevusele eraldataks jätkuvalt 1% SKTst.
Võrklaev lisas, et fraktsiooni liikmed toetasid ka raha eraldamist novembris valmiva eestikeelse hariduse tegevuskavale, et vajalike tegevustega saaks kiiresti alustada.