Hiljuti tuli välja Eurobaromeetri uuring, kus püüti jõuda selgusele, kui usaldavad on eurooplased meedia suhtes ja kas nad tunnevad nn valeuudised ära. Murettekitav on see, et Eesti inimesed on meedia suhtes keskmiselt usaldavamad kui teised eurooplased. Sotsiaalmeediat usaldab 52% Eesti inimestest, Euroopas keskmiselt 36%. Kui küsiti, kui tihti olete kokku puutunud valeuudistega, siis Eesti inimestest 54% vastas, et on kokku puutunud vähemalt korra nädalas, samas kui Euroopas keskmiselt oli see protsent 68. See ei tähenda seda, et Eestis valeuudiseid ei ole, vaid pigem seda, et me ei tunne neid ära.

Eesti inimesed ei leia ka, et valeuudised oleksid demokraatiale nii suureks ohuks, kui seda arvatakse olevat mujal Euroopas. Kui panna siia juurde numbrid sotsiaalmeedia kasutuse kohta üldiselt, mis on Eestis samuti suuremad kui mujal Euroopas, siis oleme me manipuleerimise suhtes rohkem ohustatud kui teised.

Minu jaoks oli sellest uuringust tulenevalt veel üllatav, et Eesti inimene ei ole nii allikakriitiline kui teiste riikide inimesed. Usutakse informatsiooni võrdselt sõltumata sellest, kas see on pärit Rahvusringhäälingust või tundmatu päritoluga kodulehelt.

Eraldi teema Eestis on kahe kogukonna erinev inforuum. Inimene saab olla allikakriitiline ainult selle informatsiooni suhtes, mida ta näeb või mida talle näidetakse. Alles hiljuti toimusid Venemaal „valimised“. Eestis elavast pea 83 000 Vene kodanikust osales valimistel umbes 28 000 ja nendest 94% hääletas Putini poolt. Otsustades Venemaa saatkonna juures tehtud intervjuude järgi, siis need inimesed reaalselt hääletasidki Putini poolt. Toetus Putinile Eestis oli suurem kui Venemaal (kokkuvõttes võitis ta 76% häältega).

Miks see nii oli? Eesti inforuum oli täis infot Venemaal, Ukrainas ja Süüria toimuva kohta, mille eest Putinil on vastutus. Järelikult Eestis elav Vene valija kas ei ole Eesti inforuumis või kiidab selle tegevuse heaks. Ma kaldun arvama, et pigem on probleem inforuumis. Me teame, et ETV+ osakaal muukeelse auditooriumi vaatamisajast oli tänavu jaanuaris 1,6% . Kolleeg Yana Toom rääkis Euroopa Parlamendis, kuidas ta võrdles päeva jooksul eestikeelset ja venekeelset Delfit. Kui eesti keelt kasutavatele inimestele näidati päeva jooksul 36 uudist, siis vene lugeja nägi 6 uudist. Järelikult neile jagati vähem informatsiooni. Tihti kajastati Eestis toimuvat päevase viibega ehk venekeelsed lugejad pidid lugema eilseid uudiseid. Kõik tundub taanduvat sellele, kumb on enne, kas seal kanalis ei ole vaja pingutada, sest venekeelne lugeja seda kanalit ei kasuta või venekeelne inimene ei kasuta seda kanalit, kuna seal ei ole informatsiooni.

Kas saab teha midagi selleks, et muuta meid manipulatsiooni poolt vähem haavatavaks? Kui vaadata inimkonna ajalugu, siis infoga manipuleerimist on tulnud ette alati. Vahe varasemaga on selles, et me elame infoühiskonnas ja kõik levib internetis väga kiiresti. Pärast II maailmasõda ütles Winston Churchill, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Tänapäeva kontekstis on vale teinud kolm tiiru ümber maailma, käinud ära Kuu peal ja vaadanud, kas Marsil on elu, enne kui tõde liigutama hakkab.

Üks lahendus on inimeste harimine eelkõige kriitilise meediatarbimise osas. Ka eesti keeles on ilmunud 8 reeglit, mille järgi valeuudiseid tuvastada.

Teine lahendus, mida paljudes riikides juba tehakse, on faktikontroll. Ka Eestis on Väitlusselts koostöös erinevate meediaväljaannetega poliitikute jutus esinevaid fakte kontrollinud. Ja selle üle on mul väga hea meel. Aga mingit suvalist kodulehekülge, mis kulutulena internetis levib, ei kontrolli keegi. Samas hakkavad need asjad tihti elama oma elu. Faktikontroll on aga vabatahtlike töö ja kuidas ma saan kindel olla, et see, kes väidab, et kontrollib fakte, tegelikult ei taha lihtsalt mõnele valeuudisele templit panna. Euroopas on 11 riigi faktikontrollid ühtset võrku arendamas, tagamaks, et faktide kontroll ka päriselt faktide kontrolliga tegeleb ja faktikontrollijad ka üksteist kontrolliksid.

Kolmandaks, koolides võiks kriitilist meediatarbimist arendada ka õpilastele võistlusi tehes, kus üks meeskond teeb testi valeuudistest ja teised peavad suutma tuvastada, mis õige ja mis vale. Ameerikas on üks selline test leitav näitena: https://www.theglobeandmail.com/community/digital-lab/fake-news-quiz-how-to-spot/article33821986/

Ma ei taha kuidagi jätta muljet nagu oleks ainult sotsiaalmeedia kasutamisel vajalik kriitiline mõtlemisvõime. Täpselt samamoodi on Eesti inimesed usaldavad mistahes meediaväljaannete suhtes. Eriti vanemate inimeste jaoks on võrdseks infoallikaks linnas või linnaosas valitseva erakonna poolt väljaantav propagandaleht, Rahvusringhäälingu uudis kui Postimehe artikkel. Tihti ei tee inimesed vahet ka arvamusel ja faktil. Ühtmoodi usutakse nii uudistes esitatut, vox populis räägitut kui ka saatejuhi või saatekülaliste arvamusi. Mäletan hästi, kuidas minu vanatädi Ella asus minuga vaidlusesse üht mind puudutaval teemal (et ma ei ela seal, kus ma elan). Kui püüdsin talle seletada, et see pole sugugi nii, tule ja kontrolli ise, siis tema raius vastu nagu rauda: “Aga raadios ju räägiti…”.

The post “Aga raadios ju räägiti” appeared first on Kaja Kallas.

Ma toon kaks näidet, mis minu jaoks seda probleemi ilmestavad.

Esiteks, digitaalse majanduse maksustamine (Komisjoni hiljutine ettepanek). Ma toetan ideed, et digitaalset majandust tuleb maksustada. On tegelikult absurdne, et need ettevõtted teevad Euroopas käivet ja saavad kasumit, aga makse siin ei maksa. Erinevalt Prantsusmaast on Eestil aga Komisjoni ettepanekut raske toetada, kuna oma väiksuse tõttu jääksime me enamus maksudest ilma! Nimelt seab Komisjon oma ettepanekus maksustamise eelduseks „märkimisväärse digitaalse kohaloleku“ liikmesriigis maksustataval perioodil, mis tähendab, et peab olema täidetud üks tingimustest – kas käive üle 7 miljoni euro, kasutajate arv üle 100 000 või ärilepingute arv üle 3000. Prantsusmaa-suurusel riigil on ühe või ka mitme kriteeriumi täitmine lihtne, Eestil aga peaaegu võimatu.

Minu hinnangul on digitaalne maksustamine ainult osa vajalikust reformist. Koos digitaalse maksuga on vajadus ka üleeuroopalise maksude tasumise platvormi järele. Seadusandjana peame me looma tingimused, mis toetavad ettevõtlust, mitte ei takista seda. Praegu paraku aga näeme, et ettevõtted ei ole aktiivsed piiriüleses e-kaubanduses ja seda eriti keeruliste ja erinevate käibemaksureeglite tõttu. Selle tagajärjel jääb kas käibemaks sootuks saamata või siis ettevõtjad loobuvad teenuse osutamisest või kauba müümisest teise liikmeriiki. Olen sellest varasemalt kirjutanud siin: https://kajakallas.ee/blogi/uleeuroopaline-maksuplatvorm/ 

Teiseks, mitmeaastane finatsraamistik (Komisjoni ettepanek tuleb maikuus). Sisuks siis lihtsustatult see, kui palju liikmesriigid ELi kassasse maksma peavad ja milliste kriteeriumite alusel see liikmesriikidesse tagasi investeeritakse. Senini on primaarseks kriteeriumiks raha tagasisaamisel olnud riigi SKT, mis on Eestile kasulik olnud, kuna oleme saanud raha mitmekordselt tagasi. Mitmete suurriikide algatusel arutatakse aga nüüd, et ehk peaks kriteeriume laiendama – lisades tööpuuduse määra, pagulaste integreerimiseks tehtavad kulutused jms. On selge, et Eestile need täiendavad kriteeriumid kasulikud pole. Samas on selge ka see, et „kes maksab, see tellib muusika“ loogika kehtib ka Euroopas ja me peame sellevõrra aktiivsemalt enda eest seisma. Eurorahaga seoses ei saa ma rõhutamata jätta, kui oluline on ühenduste finantseerimiseks mõeldud summasid mitte käest lasta. Samas on siin oluline vahe – kas me küsime raha konkreetse infrastruktuuriprojekti jaoks või püsikulude finantseerimiseks. Viimaste puhul on esiteks küsimus, kas see üldse lubatud on, ja teiseks – kuidas saame hakkama, kui rahad lõppevad?

Mulle meeldis Macroni kujund, et me ei tohi olla generatsioon, kes käib unes, minevikku unustades, me peame oma demokraatiat kaitsma. Turvaline Euroopa tundub meile enesestmõistetav. Turvaline Eesti tundub meile enesestmõistetav. Aga ajad muutuvad ja Eestile on Euroopa julgeoleku tugevdamine vajalik. Olin isegi üllatunud, et tema selle teema tõstatas. Minu kogemus Euroopas on see, et Kesk-Euroopa riigid pigem tunduvad rahu ja vabadust pidama iseenesestmõistetavaks ning meie nõukogudeaegne kogemus ja mälu tekitab pigem elevust ja huvi. Kui kuulata selleteemalisi arutelusid, siis sageli on tunne, et Euroopas on unustatud Euroopa Liidu algpõhjus – majanduslik ja poliitiline allianss, mis tagaks rahu.

Keerulised küsimused ei saa taanduda „ei-jah“ vastustele, meil peab olema konstruktiivne arutelu. Kritiseerida on alati lihtsam kui lahendusi pakkuda, aga just viimane on valitsejate ülesanne.

The post Kaks tundi Macroniga appeared first on Kaja Kallas.

„Viimase paari kuu jooksul on meedia olnud täis uudiseid sellest, kuidas meri on madal ja parvlaevad ei saa mandri ning Hiiumaa vahel tõrgeteta liigelda. Viimati mõõtes selgus aga, et sügavust on küllalt. Halenaljakas lugu, mida uudistes põnev kuulata, aga hiidlastele on see toonud kaasa aja, raha ja närvikulu. Tean, et Hiiumaa vallavalitsus on kohalike ettevõtjate ja kodanike puudulikust laevaühendusest tekkinud kahjud kokku löönud ja soovib nende kompenseerimist. Hiidlased väärivad riigi vabandust ja valuraha,“ ütles Urve Tiidus.

„Valuraha kõrval on riigil Hiiumaa arenguks vaja pakkuda ka pikemat plaani. Lisaks sellele, et Eesti poliitiline juhtkond suvekuudel ennast Hiiumaal näitamas käib ja saarel kinnisvara omab, tuleks tegudeski piirkonna vastu huvi ja mõistmist näidata,“ lausus Riigikogu aseesimees Kalle Laanet.

Reformierakondlastest Riigikogu liikmed soovivad valitsuse 2019. aasta eelarves näha veel kaht objekti: Hiiumaa spordikeskust ja Hiiumaa sotsiaalkeskust. Sügisel ülesaareliseks omavalitsuseks ühinenud Hiiumaa vallas on juba tehtud hulk ettevalmistusi mõlema rajamiseks. Riigi täiendava investeeringu vajadus on umbes 10 miljonit eurot. Läänemaalt pärit riigikogulane Lauri Luik, kes on muuhulgas ka Eesti Koolispordi Liidu president, lisas, et peab Hiiumaa spordikeskuse plaani oluliseks hiidlaste tervisekäitumise seisukohalt - kaasaegsed sportimisvõimalused on oluline osa sellest.

„Need objektid tagavad Hiiumaa sotsiaalmajandusliku arengu ja kinnitavad, et saar saab riigilt tähelepanu rohkem, kui vaid laevakanali hädasüvenduse jagu. Majandus kasvab ja valitsus tahab värskele eelarvestrateegiale tuginedes investeerida aastatel 2018–2021 kokku 2,3 miljardit eurot. Ka Hiiumaa objektid peavad investeeringukavas koha leidma,“ lisas Riigikogu aseesimees Laanet. "Saarte inimeste jaoks on sellistel investeeringutel suur väärtus ja tähendus. Palju suurem kui suurlinnas, kuhu raha kontsentreerub niikuinii."

Lauri Luik juhtis tähelepanu kogu Lääne-Eesti regiooni mõtestatud koostöövajadusele. „Riigi regionaalpoliitika vajab haldusreformi järel ümbermõtestamist ja nii Hiiumaa, Saaremaa kui Läänemaa kontekstis,” sõnas Luik.

Kalle Laanet, Urve Tiidus ja Lauri Luik valiti 2015. aasta Riigikogu valimistel parlamenti Hiiu-, Saare- ja Läänemaa valimisringkonnas.