Andrus Ansip, Euroopa Komisjoni asepresident

Pikki aastaid on Eestil olnud maailmas kadestamisväärne, eeskujuliku riigi maine. Meie demokraatia ja majanduse arengut on käsitletud kui tõelist edulugu. Pole ka ime, sest mitte üheski Euroopa riigis pole alates 1993. aastast majandus kasvanud 17 korda (sic!). Mitte üheski riigis pole tehtud suhtarvuna nii palju investeeringuid kui Eestis.

Nüüd on Eesti pälvinud välismeedias risti vastupidist tähelepanu. Politicos oli pealkiri „Eestist võib saada õpikunäide, kuidas riigi maine prügikasti visatakse“. Mõjukad väljaanded kihavad Helmete solvangutest president Kaljulaidi aadressil. Bloomberg kirjutas, kuidas „Euroopa värskeim rahandusminister tahab hoida riigi valgena“. Väljaanne märgib, et Martin Helme vaated on rassiküsimustes oluliselt radikaalsemad kui rahandusteemades. Bloombergi lugu ilmus veel enne, kui Helmed oma raadiosaates hõiskasid: „Lõpp eelarvedogmadele, lõpp laenu pelgamisele, lõpp headel aegadel varude kogumisele! Prügikasti absurdne jutt strukturaalselt tasakaalus eelarvest!”

Koalitsiooni moodustajad on öelnud, et sajale tuhandele tõrjutule tuli anda väljund valitsusse. See on müüt,et EKRE valijad on olnud alati tõrjutud. EKRE valijad ei ole eile sündinud. EKRE on kasvanud välja Rahvaliidust ja Rahvaliit oli poole oma kuueteistkümnest eksisteerimise aastast valitsust moodustanud erakondade hulgas. Meenutagem, et Euroopa kõige efektiivsem pandipakendi süsteem töötati välja rahvaliitlase Villu Reiljani juhtimisel ja toona rahvaliitlane Aivar Sõerd nimetati vastutustundliku rahanduspoliitika vedajana maailma parimaks rahandusministriks.

Öeldakse, EKRE olevat protest Reformierakonna ülbuse vastu. Et Reformierakond pole osanud neid inimesi kõnetada. Aga tegelikult? Põlva- ja Valgamaal kaotasid sotsid võrreldes eelmiste Riigikogu valimistega pooled oma toetajatest. Need, kes protesteerisid eelmise valitsuse tekitatud massilise piirikaubanduse vastu, loobusid toetamast sotse ja andsid hääle EKRE-le. EKRE toetajate hulgas oli ka üksjagu neid, keda ei rahuldanud Isamaa poliitika. Keskerakondki on tunnistanud, et osa nende eestikeelsete valijate häältest läks EKRE-le.

Reformierakond tahab kõnetada võimalikult paljusid Eesti inimesi, kuid Reformierakond pole kunagi pretendeerinud ainupartei staatusele. Need on Helmed, kes ütlevad, et nad ekrestavad kogu Eesti ja soovivad tulevikus parlamendist oma parteile vähemalt 51 kohta. Kui EKRE lubab meid kaitsta vähemuste pealetungi eest, siis isiklikult mina ei tunne, et geid või juudid mind ohustaksid. Ainus vähemus, kes teisi Eestis endale allutada tahtes meid ohustab, on EKRE.

Jüri Ratase sõnul on punaste joonte aeg Eesti poliitikas läbi. Tema teodki näitavad meile, et oleme jõudnud põhimõttelageduse aega. Minu jaoks pole punased jooned kuhugile kadunud, need tähistavad põhimõtteid. Ka suurema osa Eesti rahva jaoks on punased jooned alles. Samuti ajakirjanike jaoks. Põhimõttelage valitsus ei vasta rahva vaimsusele. Tõsine rahulolematus kajastub muuhulgas ka erakondade toetusprotsentides.

Peaminister Jüri Ratas aina vabandab. Kui tema on ära, vabandavad asendusvabandajad. Yana Toom silub Igor Gräzinit ja vabandab presidendi, venelaste ja lüpsjate ees. Tanel Kiik triigib Mart Helme sõnavõttu ja vabandab kõigi nende ees kes tundsid ennast isiklikult haavatuna. Helir-Valdor Seeder räägib Isamaa üldkogul, kuidas koalitsioonipartnerite kõnepruuk või leping Ühtse Venemaaga talle tegelikult kohe üldse ei meeldi. Meenutagem, kuidas Isamaa tahtis mõned aastad tagasi eelarve struktuurse tasakaalu nõude koguni meie muidu poeetilisse põhiseadusesse kirjutada.

Vabandajad hädaldavad sealjuures, et nende vastu olla põhjendamatu hüsteeria üles köetud. Et olgu rahvas kuss seni kui on vaid sõnad, oodake ikka ära teod! Kuid ka poliitiku iga sõna on tegu. Rahvas ootab sõnade ja tegude ühtsust. Mis mõte on valimistel, kui valitute sõnad ei maksa midagi? Aktuaalse Kaamera kõnekas kaader, kus Mart Helme solvab pressiruumis vabariigi presidenti ja kõiki naisi ning Jüri Ratas ükskõiksel ilmel tema kõrval paberile kritseldusi teeb, oli olukorra masendav üldistus. Peaminister ei tohi olla arg, peaminister ei tohi peita pilku, kui solvatakse presidenti või nülitakse Eesti mainet. See kõik ei ole mingi veidrate märkide keeles peetav mäng, vaid muutus, millest sõltuvad tulevikus investeeringud, millest sõltub see, kas NATO sõdur tahab Eesti eest seista.

Peaministril ei saa olla kama, kui tema juhitud valitsuse ministrid kohtuvad kremlimeelse Le Peniga. Peaminister ei saa jääda ükskõikseks, kui tema koalitsioonipartner kavatseb hakata tegema koostööd Matteo Salvini Põhjaliigaga. Googeldades leiab vaevata pilte, kus Salvini poseerib pöial püsti Kremli taustal Putini pildiga särgis. See pole juhuslik nali, sest paari sekundiga leiab Salvini vähemalt kolmes erineva disainiga Putini- särgis. Eesti valitsus ei tohiks teha koostööd nendega, kelle eesmärk on Euroopa Liitu lõhkuda. Eesti huvides on ühtne Euroopa.

16. mail algavatel Euroopa Parlamendi e-valimistel on meil võimalus oma valikuga näidata, mida viimase kahe kuu jooksul Eestis toimunust arvata. E-valimistele kulub minut. Aga kui me seda minutit Eestile ei pühenda, võib tagajärjeks olla üksi jäetud väike Eesti, kaotatud vabadused ning ühiskondlik elu, kus tooni annavad metslaste kombed.

Eesti poliitikas on kätte jõudnud põhimõttelageduse ajastu. was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

See otsus polnud kerge, aga siiski täiesti kindel. Soov proovida elus midagi uut ja vahetada valdkonda küpses minus juba pikemat aega.  Selle otsuse taga pole midagi päevapoliitilist või skandaalset, lihtsalt inimlik uudishimu ja soov panna end erasektoris proovile. Ajastus oli sõltuv ainult sellest, et Tööandjate Keskliidu tegevjuhi kohale toimunud konkurss jõudis just praegu lõpule.

Kõik need aastad Reformierakonnas ja Eesti poliitikas on olnud pööraselt põnevad, õpetlikud ja edukad. Liitumine Euroopa Liiduga, võitlus majanduskriisiga ja üleminek eurole, energiaturu avamine, haldusreformi käivitamine – kui nimetada vaid mõned eredamad mälestused. Ja loomulikult neljal järjestikusel korral Riigikogu valimiste võitmine, mis tundus ühtmoodi uskumatuna nii 2007 kui 2019 aastal. See on olnud unikaalne kogemus ja unustamatu teekond. Aga elu läheb edasi.

Ma tänan kõiki oma valijaid, kes mind valimistel on usaldanud. Väga loodan, et jäite minu panusega rahule. Minu asendusliige Riigikogus on Signe Riisalo ja Tallinna Linnavolikogus Taavi Toppi. Mõlemad on tublid ja targad inimesed.

Ma tänan kõiki sõpru, konkurente ja kolleege Riigikogus, ministeeriumides, Reformierakonnas ja teistes parteides. Meie sõbralikud kontaktid loodetavasti säilivad, kuigi uues vormis. Eesti elu saab teha paremaks nii avalikus sektoris kui ettevõtluses, kõige paremini aga nende mõistlikus koostöös.

The post Euroopa Parlamendi valimised 26. mai appeared first on Yoko Alender.

Hea koosoleku juhataja, austatud saadikud, hea Eesti rahvas. Minust ei saa täna peaministrit. Me kõik teame seda. Siinkohal võiksin ma panna punkti, õnnitleda koalitsiooni ning lahkuda oma kohale neljandas reas ja hoida oma suu edaspidi kinni, vaikida. Aga ma ei tee seda. Mitte keegi meie erakonnast ja sotsiaaldemokraatidest ei tee seda. Ja me kõik teame, oleme viimastel nädalatel näinud ja kuulnud, et üle kogu riigi on veel tuhanded inimesed, kes on otsustanud mitte vaikida. Uus koalitsioon võib ennast veenda, et inimesed on pidanud kõnesid ja tulnud meeleavaldustele, kirjutanud artikleid ja organiseerinud rongkäike Reformierakonna ja süvariigi õhutusel.

Te võite olla nii üleolevad, et nimetada oma riigi kodanike rahumeelseid meelsusavaldusi hüsteeriaks. Te võite olla nii hirmul, et igasugusele teistsugusele arvamusavaldusele reageerite ähvardustega, räägite sulgemisest ja morsipidudest. Te saate nii käituda, sest liberaalne demokraatia lubab kõige hea seas ka sellist käitumist. Aga see ei tähenda, et inimeste vastumeelsus kaoks. See ei tähenda, et inimesed oleksid edaspidi vait. Sest nad ei ole.

Nagu viimastel aastatel, nii olen ka viimastel nädalatel üle Eesti kohtunud inimestega, erinevate erakondade valijatega. Need ei olnud kerged kohtumised. Nii mõnigi kord algas õhtu kellegi pahase püsti tõusmisega ja vihase süüdistuskõnega. Seejärel muutusid vihaseks ka kõik teised, rahvamajade saalides olid inimesed korraga ärevad, hõiguti, ja isegi karjuti, sest keegi oli alustuseks ette näidanud, et nii võib. Siin ruumis võib karjuda, võib näidata näpuga, võib külvata viha ja põlgust. Midagi säärast on juhtunud ka meie riigis. Keegi on öelnud, et poliitikat tehakse Eestis ähvarduste, viha ja valetamisega − ja nüüd seda nii tehaksegi, ja mis sellel siis häda, nii saadaksegi ju tänapäeval võimule: nagu oleks “võim” mitte vahend, vaid eesmärk. Võib-olla mõne jaoks siin saalis nii ongi .

Ent mitte kõik kohtumised ei olnud säärased. On olnud palju kokkusaamisi, kus küsimused on teravad, teemad ärevad, aga küsimusi küsitakse rahulikult ja lugupidavalt. Ja ka kõik need kohtumised, mida ma hetk tagasi kirjeldasin, rahunesid ühel hetkel maha, sest esiteks vastati neile rahulikult, ja teiseks − mitte kõik ruumisolijad ei läinud säärase käitumisega kaasa. Need kohtumised tegid mulle taas kord selgeks, et kuigi valimistel saavutasid edu muu hulgas jõud, mille strateegiaks on viha ja vale, siis nende poolt hääletati rahulolematuse tõttu. See on mõttekoht meile kõigile, ka Reformierakonnale, ka mulle. Olen nõus president Kaljulaidi ja paljude ekspertide poolt öelduga, et meie riigis on inimestel pärismured ning need tuleb lahendada mitte kurjuse, viha ja keelamisega, vaid päristegudega. Jutustajad võime me kõik olla, kuid vähesed suudavad ka päriselt midagi teha. Nagu ütles Viljandimaa aasta ettevõtja Meelis Venno, kui ta kuulis uue koalitsiooni plaanidest: “Kui inimene hakkab nii hullu juttu rääkima, siis on ta reaalsest elust ikka väga kaugele jäänud.”

Eesti ühiskond ei ole valmis. Meil on palju vaja veel teha. Aga meid asub juhtima seisakuvalitsus. Nii on öelnud viimasel nädalal kõnelenud asjatundjad ettevõtlusest ja haridusest, sotsiaalsfäärist või kodanikuühiskonnast. Meid ootab ees seisak.

Enamgi veel, väga paljudes küsimustes ootab meid tagasiminek. Me oleme arenenud, rikaste ja innovaatiliste Põhjamaade kõrval, nende eeskuju on meid innustanud. Samal ajal on nende edu suurimaid saladusi olnud meeste ja naiste võrdne positsioon ühiskonnas, nad kasutavad kogu oma väikeste ühiskondade potentsiaali täielikult ära. Uue võimuliidu mehed on asjatundjad väheses, kuid enda arvates eksperdid naiseks olemise alal. seetõttu käsivad nad meil sünnitada järjest rohkem lapsi, küsimata kordagi, millal naine tahab lapsi sünnitada. Ma vastan teile, mehed, kes te ei suutnud mulle läbirääkimiste ajal isegi silma vaadata. Naine tahab lapsi siis, kui ta on õnnelik ja kui ta on veendunud, et ka tema lapsed on õnnelikud ning kasvavad üles turvalises perekonnas, heasoovlikus ühiskonnas. Muidugi on vaja ka õnnelikke mehi, kuid ma väidan, et tänane Eesti ühiskond ei arvesta naistega − kindlasti mitte piisavalt. Ma näen üle Eesti igal pool enesekindlaid, töökaid mehi, aga ka ägedaid, inspireerivaid, tarku naisi, kes on kogukondliku elu mootorid, arstid, õpetajad, raamatukogutöötajad, kohvikupidajad, pädevad juhid, nad on sädeinimesed. Valitsusse nad millegipärast aga ei kõlba. Naised ei kõlba isegi selle laua taha, kus härrad arutavad naiste kehasid puudutavaid küsimusi. Naine on seisakuvalitsuse jaoks vaid sünnitusmasin. Meie elame 21. sajandis, mis sajandis elate teie? Erinevad uuringud on näidanud, et ühiskonnad, kus naisi on rohkem valitsemise juures, kus naistega arvestatakse, on tasakaalukamad ja vähem vägivaldsed. Miks me seda ei taha? Mida te kardate?

Te kardate muutusi. Te ei muuda midagi ja te isegi ei varja seda. Aga Eesti vajab reforme. Palgatõus, ettevõtluse arendamine, tööjõu puudus, konkurentsivõime kasvatamine, maailma majanduses toimuvate arengutega kaasas käimine, keskkond, targa majandusmudeli arendamine, kaasaegne haridussüsteem − need on vaid mõned väljakutsetest, millest on minuga kõnelenud ettevõtjad ja riigiametnikud, analüütikud ja tippjuhid. Need on probleemid, millele on vaja lahendust, kuid mida teie ei paku. Selle asemel kõnelete kulutamisest ja laenamisest ning seda olukorras, kus riigi rahanduslik seis on täbar − ja ma ei hakka isegi küsima, kuidas lähevad kokku teie ideed kõigist teistest täiesti sõltumatust Eestist ja laenuorjusest?

Järgmine suur teema. Haridus. Eestis antakse suurepärast haridust. Me oleme olnud paindlikud arvestamaks maailmas toimuvaid muutusi ja uuenenud vajadusi. Minu vestlused direktorite ja õpetajatega on süstinud minusse võib-olla kõige rohkem lootust tuleviku osas, sest nad on pühendunud, kirglikud ja pika perspektiiviga. Aga nad on ka öelnud, et on oluline, et suurepärast haridust antakse kõigile, kes Eestis elavad, sõltumata keelest, mida nad kodus räägivad. Me teame hästi, et Eesti on liiga väike riik selleks, et suuta üleval pidada kahte võrdsel tasemel haridussüsteemi, sest seeläbi kannatavad need, kes ei õpi eesti keeles. See on hariduslik ebavõrdsus ja riigi ülesanne on sellega tegeleda, sest see on ühiskonnale kahjulik. Aga teie ei tegele.

Teema, millest te samuti ei räägi, on kliimasoojenemine. Olen kohtunud viimastel aastatel paljude lahedate Eesti noortega ning meie vestluste peateemaks ei ole olnud aktsiisid või neljarealised maanteed, vaid kliima ja väiksem ökoloogiline jalajälg. Noored on mõistnud, et kliimamuutused ei oota meid kauges tulevikus, vaid on juba kohal. Teil saab aga valitsuses olema erakond, mis eitab terve rea muude faktide kõrval ka kliimamuutust. Kõik teemad, mida me arutame Eesti tuleviku jaoks, muutuvad mõttetuks, kui kliimasoojenemine meie eksistentsi siin maalapil kahtluse alla seab. Mõni võib arvata, et väikesest Eestist ei sõltu midagi, aga kui kõik nii arvavad, ei muutugi kokkuvõttes midagi. Eestist võiks saada uudsete tehnoloogialahenduste ja teadliku, järjepideva tegutsemise abil kõige puhtam, vähemsaastavam Euroopa riik. Nii, nagu meist kunagi sai Euroopa kõige digitaliseeritum riik. Me ju tahame sellises Eestis elada.

Te olete lugenud meie väärtuste dokumenti, mis me nädalavahetusel avaldasime. Arusaadavalt, ei ole see koalitsioonileping, vaid väärtused ja põhimõtted, millele tuginedes meie valitsus tegutseks. Meie ja teie ülesanne selle riigi ja selle rahva ees ei ole iga hinna eest uus koalitsioon, vaid parem tulevik. Meid kõiki ei ole siia valitud mitte selleks, et vajutaksime lihtsalt rohelist nuppu, vaid selleks, et me mõtleksime, kuulaksime ja võtaksime vastutuse. Oma valijate, oma laste, oma riigi ees.

Ja just seetõttu küsin ma täna siit teie käest, kes te olete juba allkirjastanud koalitsioonilepingu: kus teie plaan on? Kus on see leping, mis tegeleks teie poolt hääletanute murede, hirmude ja rahulolematusega? Kus on need eesmärgid, lahenduskäigud, tegutsemisplaanid, mis vähemalt püüaks lahendada probleeme ja annaks inimestele lootust? Te olete oma valijaid alt vedanud. Teie valijad, kes teie peale lootsid, on jäetud juba esimesel päeval üksinda nende hirmude ja selle ebakindlusega, mis pani neid teie poolt valima. Meid ootab ees neli aastat eimiskit. Teie sisutühi koalitsioonileping ei tekita mitte kelleski head tuju − mitte kelleski peale teie enda, sest võim on ju käes.

Selle võimu nimel on tehtud paljutki. On valetatud. On ära visatud põhimõtteid. On ära visatud varem öeldud sõnu. On ära visatud isegi suur osa oma valijaid. Inimesi on ära ostetud magusate töökohtade, pehme tugitooli ja ülakorruse kabinetiga. Aga mitte kõiki. Ma tean, et paljud teie seas ei ole toimuvaga rahul. Ma tean, et nad on puhta südametunnistuse ja oma ideaalide nimel keeldunud hüvedest, mida neile on pakutud. On isegi parteist väljaastunuid, sest inimese enda väärtused ei lubanud kulpi lüüa erakonna peavoolule. See nõuab julgust, suurt julgust.

“Tuleb jääda iseendaks,” ütles hiljuti üks esimest korda Riigikokku valitu. Ma soovin talle jõudu. Sest tema esimene proovikivi ei tule kuue kuu või kahe aasta pärast. See proovikivi on täna ja lähipäevadel. Küsimusele, kas sa jäid iseendaks, tuleb sul vastata praegu. Vahel öeldakse, et praegu toimuv ongi poliitika − partei käskudele tuleb kuuletuda, isegi kui see läheb vastuollu nii iseenda südametunnistuse kui ka sinu valijate usaldusega. Ma ei ole sellega nõus, see ei ole poliitika. Poliitika on ühine tegutsemine parema hüve nimel ja seda ei saa siis, kui esimesel päeval alustatakse iseenda ja oma valijate reetmisega.

Ma palun sinult ainult üht: hetkel, mil su käsi sirutab punase nupu poole, et mind läbi kukutada ning järgmistel päevadel rohelise nupu poole, et IKE koalitsioon heaks kiita, oota paar sekundit ja mõtle, lihtsalt mõtle korraks, kas sa tulid siia selle nimel? Kas see on see, mis teeb Eesti paremaks? Kas see on see, mida need tuhanded, kes sind ennast siin ruumis esindama usaldasid, tahtsid? Kas sa ärkad homme hommikul ja oled enda üle uhke? Kas sinu lapsed on sinu üle tulevikus uhked? Vaata oma lastele korraks mõtteis silma ja küsi, kas nende maailm saab olema tänu sulle parem? Kui sa vastad kõigele “jah”, on kõik hästi − siis vajuta. Aga kui sa kahtled, kui sa arvad, et seda ei taha tegelikult sinu valijad ega sinu lapsed ega sügaval oma südames ka sina ise, siis tea, et sinu otsus ei ole paratamatu. Me oleme vaba riik ja sina oled vaba inimene. Sinu otsus on valik. Sinu valik. Ja alati on võimalik ka mõni teine valik. Lihtsalt küsi endalt korraks seda kõike. Sest isegi küsimine on muutunud siin riigis haruldaseks, kuna nõuab kaht väikest asja − südametunnistust, ja julgust.

Head valijad üle Eesti. Tahan kinnitada teile, et Eesti on endiselt demokraatlik riik. Uut koalitsiooni võib süüdistada sisutühjuses, aga ta on demokraatlik. Ja palun ärge süüdistage milleski uue koalitsiooni valijaid. Nende hääl peab kuulda olema, nende vajadused peavad saama kaetud, nende mured vastatud − ärge vaigistage ega sildistage neid. Meie riigis on veel väga palju teha ja kuigi uus koalitsioon on selle vajaduse suhtes ükskõikne, siis paljud inimesed tunnevad ennast kõrvalejäetuna. See on reaalne ja päris, ning nende muredega tegelemine peab olema samuti reaalne ja päris. Siis on meil lootust. Sest meil on lootust.

Meil on endiselt alles meie Eesti. Keegi ei ole seda meie käest ära võtnud ja ei võta ka tulevikus, sest meil on alles meie inimesed. Meil olete alles teie, ametnikud kõigis ministeeriumites ja riigiasutustes − teie, kes te hoiate alles Eesti riigi järjepidevust. Teie, kes te tegelete iga päev meie inimeste vajadustega. Suur osa siin saalisolijatest on kuulnud teie hirmudest ja sellest, et paljud teist tahavad töölt lahkuda. Ma palun teid: ärge lahkuge. Töötage − meie Eesti nimel. Jah, ma palun teid: ärge tundke hirmu.

Meil olete alles teie, arstid, kes te teete pühendumisega oma tööd. Pidage vastu, kui teid nimetatakse mõrvariteks. Meil olete alles teie, õpetajad, kellest sõltub selle riigi tulevik rohkem kui kellestki teisest. Jääge endale kindlaks, kui teid nimetatakse süvariigi agentideks. Ärge kartke.

Meil on alles ka meie ettevõtjad, kelle tegevus ei täida ainult meie riigikassat, vaid kes annavad tööd tuhandetele inimestele. Ma palun ka teid: jätkake, ärge kartke, teie abi on lähiajal vaja paljudel.

Meil on alles ka meie kohtunikud. Olge julged ja otsustage oma südametunnistuse järgi, isegi kui teid ähvardatakse. Meil on endiselt alles tublid põllumehed ja vaprad tuletõrjujad, andekad kirjanikud ja suurepärased teadlased. Meil on alles kodanike ühendused ja vabatahtlikud, meil on alles müüjad ja taksojuhid, meil on alles emad ja vanaemad, isad ja vanaisad. Ma palun teid kõiki: olge enesekindlad ja seiske oma põhimõtete eest. Meil on alles meie vaba ajakirjandus, kuigi see on rünnakute all. Võitlus vaba ajakirjanduse säilimise eest on võitlus vaba Eesti eest. Ärge kartke, sest kui teie otsustate vaikida, siistõesti ei ole meil enam lootust. Aga meil on lootust. Ma kutsun üles kõiki Eesti riigi kodanikke osalema meie riigi tulevikus. Rohkem kui kunagi varem sõltub see meist. Ärge kartke. Ärge vaikige. Seiske julgelt oma põhimõtete eest. Eesti on endiselt meie.

See kõne siin ei olnud teade alistumisest ja hüvastijätust. Mõne päeva pärast teatatakse siit puldist valitsemise algusest − mina teatasin just meie vastuseisu algusest. Ma olen endiselt valmis enamikega teist võrdsetel alustel Eestit valitsema, aga kuni seda ei juhtu, ei lase me Eestit hävitada. Me ei lase meie riiki vihkamisse ja seisakusse juhtida.

Meil kõigil on võimalus demokraatlikus Eesti riigis käituda vastavalt oma südametunnistusele ja julgusele. Hoidkem seda, et see võimalus säiliks ka tulevikus.

Aitäh!

The post Kõne Riigikogus 15.04.2019 appeared first on Kaja Kallas.