Heameel oli kuulda värskelt ametisse asunud vabariigi presidendi Alar Karise avakõnest, et tema üks oluline ametisse asumise fookus saab olema sisemine rahu Eestis. Seetõttu on ka oluline, et valitsus siseturvalisuse valdkonnale piisavat tähelepanu osutaks. Kui veel kevadel, koroonakriisi tipphetkel tundus, et riigisektoris, sh turvalisust tagavates ametkondades, tuleb ehk raskeid kärpeid teha, siis täna saab öelda, et seis on läinud oluliselt paremaks. Praeguse teadmise kohaselt plaanib päästeamet järgmisel aastal tõsta päästjate miinimumpalka ligi 12 protsenti. Politseinike ja häirekeskuse päästekorraldajate palgatõus tuleb vähemalt viis protsenti. Turvalisust tagavate inimeste palkade tõstmiseks on kokku järgmise aasta eelarvest 11,7 miljonit eurot. Loomulikult sõltub iga konkreetse inimese palgatõus juba ametite juhtidest, ent arusaamine, et palgatõus läheb esimeses järjekorras neile inimestele, kes kriisi ajal töötasid kõige vastutusrikkamates ja stressirohketes rollides eesliinil, on olemas. 

Möönan, et kindlasti on neid, kes arvavad, politseiniku miinimumpalk 1415 eurot või päästja miinimumina 1190 eurot võiks olla suurem, ent tõsiasi on ka see, et paraku jätsid eelmised valitsused need palgad tõstmata ja kiirenenud majanduskasvu tingimustes liikus riigi keskmine palk neil isegi kriisiajal eest ära. Seda viga ja puudujääki püüamegi nüüd uue eelarvega tasandada. 

Eriline heameel on selle üle, et lisaks kutselistele siseturvalisuse valdkonna töötajatele saavad veerand miljonit eurot juurde ka vabatahtlikud - abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad jne. Nende inimeste panus meie kõigi turvalisuse tõstmisesse on väga oluline ja ühiskonnana peame olema tänulikud kõigile neile inimestele, kes seda rasket tööd meie kõigi turvatunde tagamisel vabatahtlikkuse alusel teevad.  

Eelarves on aga häid uudiseid mitte ainult palgaküsimustes. Nii näiteks saab siseturvalisuse infotehnoloogia valdkond 2022. aastal juurde üle nelja miljoni euro, et arendada eelkõige küberturvalisusega seotud võimelünkasid. Teame, et viimasel ajal on meil olnud mitmeid muresid, kus digipöörde alguses loodud e-riigi süsteemid hakkavad ajale jalgu jääma. Seetõttu on järgmise aasta rahasüst äärmiselt oluline ja seda esimeses järjekorras meie kõigi isikuandmete kaitsmisel. 

Lisaks sooviks ära õiendada juba mõnda aega opositsiooni poolt kultiveeritud väite, et valitsus ei tegele piisavalt idapiiri välja ehitamisega. Ma mõistan, et parim kaitse on rünnak, aga otsese valeinfo levitamisega ei peaks opositsioon siiski tegelema. Kui vaadata, milline siseminister tegelikult piiriehituseks planeeritud vahendeid kärpis, siis vastuseks on eelmine siseminister Mart Helme, kes piirile minevat raha kärpis. Tänane valitsus parandab ka selle vea ja suunab idapiirile järgmisel aastal rohkem vahendeid, et töö saaks seal kiiresti edasi minna. 

Veel ajal, kui mul oli au siseministrina töötada, hoidsime joont, et iga pingutus siseturvalisuse tugevdamiseks on osa meie laiapindsest riigikaitsest. Meil kellelgi ei tohi olla luksust mõelda, et iseseisvus on iseenesestmõistetav. Vastupidi - selle hoidmiseks on tänapäeva maailmas lisaks kaitseväele vaja tugevat ja pädevat politseid, piirivalvet, kaitsepolitseid ja teisi turvalisust tagavaid ametkondi koos seal töötavate oma ala proffidega. Ajad on muutunud ja enne konventsionaalset konflikti on esmaseks ohuks uut tüüpi hübriidrünnakud, mille äratundmisel ja kahjutuks tegemisel mängivad esimest viiulit eelkõige riigi sisemist rahu kaitsvad ja tagavad inimesed. Jõudu neile selles raskes töös ja loodetavasti annavad järgmise aasta positiivsed eelarveuudised neile sisemist kindlust helgema tuleviku jaoks.

➡️ sümptomaatilise koroonaviiruse tõttu haiglaravil 252 inimest, kokku haiglas 316 koroonaviirusega nakatunut. Haiglajuhid on kinnitanud, et intensiivraviosakondades on pea eranditult vaktsineerimata patsiendid. Haiglakohtade täitumise tõttu peavad haiglad üha enam piirama plaanilist ravi, et tagada vabu intensiivravikohti ning olema valmis ka kõige raskematele haigetele abi pakkumiseks.

➡️ nakatumiskordaja R on praegu 1,2. See tähendab, et oktoobri lõpus on meil kahjuks oodata 1800 ja 1900 nakatunuga päevi; haiglates saab siis aga prognoosi kohaselt olema juba 450 eestimaalast. Kui olukord veelgi halveneb, on haiglad sunnitud täiendavalt ravi piirama – näiteks kui ortopeediaosakond on tehtud pooleldi COVID-osakonnaks ja voodikohti on tavapärasest vähem, kuid tuleb inimene, kes vajab puusaoperatsiooni, siis ei pruugi saada seda teha, sest voodikohad ja meditsiinitöötajad on juba suunatud covid-patsiente ravima.
Arve on veel palju, aga kõige olulisem on teada järgmist. Vähemalt ühe kaitsva doosiga on vaktsineeritud ligi 70% Eestimaa täisealistest elanikest (täpsemalt 67,71% täiskasvanutest ja kokku üle 767 000 Eesti inimese), neist enamik on täielikult vaktsineeritud. Kuid nendest Eesti inimestest, kes jõuavad raske covidiga haiglasse, on üle 70% vaktsineerimata, ja nendest, kes sel sügisel koroonaviirusesse nakatununa surid, on esialgsetel andmetel vähemalt üle 80% olnud vaktsineerimata.

Nakkuse leviku piiramiseks ning iseenda ja oma lähedaste tervise kaitseks on kõige kindlam ja ohutum lahendus vaktsineerimine. Valitsusega arutame võimalusi, kuidas elanikkonna ning eriti riskirühmade vaktsineeritust tõsta. Tänuväärsed on erinevad positiivse motiveerimise lahendused – näiteks toetame neid hooldekodusid, kus hooldajate ja patsientide seas on saavutatud 90-protsendiline vaktsineeritus. Peame veel kaaluma kõike – ka näiteks riskirühma esindajate motivatsiooni tõstmist rahalise boonuse või mõne muu hüve näol. Pandeemial on olnud meie tervishoiule väga suur rahaline mõju: tänavu kaheksa kuuga on COVID-19 haiglaravile kulunud 32,9 miljonit eurot, sellest 31,9 miljonit vaktsineerimata inimestele. Seega tuleb rahaliste boonuste jagamist vaadelda ka laiemas kontekstis.

Selleks, et piirata nakkuse levikut, säästa vaktsineerimata inimesi ja sellega kaitsta haiglate ravivõimekust, peame kaaluma uute piirangute kehtestamist nendele inimestele, kes pole end veel vaktsineerinud. Kui üle 70 protsendi inimestest, kes COVIDisse raskelt haigestuvad, ja üle 80 protsendi inimestest, kes COVIDisse nakatununa surevad, on vaktsineerimata, siis tuleb keskenduda neile. Peame seisma selle eest, et vaktsineerimata inimesed haigust ei saaks – see on nende endi kaitseks ning ka kogu ühiskonna kaitseks, et meie meditsiinisüsteem kokku ei kukuks, lapsed saaksid koolis käia ning majandus toimida. Ka need arutelud on valitsusel algamas. Variante on ka siin erinevaid, näiteks et COVID-tõend kehtiks ainult vaktsineeritutele ja läbipõdenutele, aga mitte enam testitulemuse põhjal.

Haiglate ülekoormamise vältimiseks ja plaanilise ravi lahti hoidmiseks on mulle tutvustatud erinevaid ettepanekuid. Näiteks ka selliseid, kus riik nõuaks vaktsineerimata inimestelt COVID-19 ravikulud tagasi või et vaktsineerimata inimesed liiguksid plaanilise ravijärjekorra lõppu. Rõhutan, et need näited on teoreetilised ning valitsus ei pea selliseid samme realistlikuks. Eesti ravisüsteem on solidaarne – igaühel on õigus saada ravi. Küll aga näitab olukorra tõsidust see, et sellised ideed üldse esile kerkivad. Iga COVID-19 haige inimese haiglakoht tuleb nende inimeste arvelt, kes on ammu oodanud näiteks mõnd vajalikku protseduuri.

Minu seisukohad on järgmised:
➡️Tahan, et meie ühiskonnaelu jääks avatuks. Tahan, et lapsed saaksid edasi koolis käia ning meie majandus ja kultuurielu toimiks. Ja pean väga oluliseks, et meie haiglad saaksid pakkuda nii korralist kui ka erakorralist abi kõigile, kes seda abi vajavad.
➡️Toetan, et politsei kontrolliks senisest tõhusamalt covid-tõendite esitamise ja maskikandmise kohustusest kinnipidamist.
➡️Pean möödapääsmatuks, et kogu elanikkonna ning eriti riskirühmade vaktsineeritus kiiresti tõuseks ning selleks on vajalikud valitsuse tasandil uued ja mastaapsed meetmed.
➡️ Vaktsineerimata ehk kõrge haiglasse sattumisse riskiga inimeste võimalusi tuleb ajutiselt täiendavalt piirata meelelahutuses ja vaba aja veetmisel.

Näeme teiste riikide kogemusest, et kontrollimeetmed ei ole igavesed ning kui vaktsineeritus kasvab ja haigus ühel hetkel taandub, saame nendest järk-järgult loobuda. Eesti praegune vaktsineerituse tase seda aga veel ei võimalda.

Praegu peame keskenduma sellele, et kaitsta ülekoormuse eest meie haiglaid ja sellega ka meie inimesi.
Vaktsiine jagub kõigile soovijatele. Kui Sa veel pole seda teinud, palun mine esimesel võimalusel vaktsineerima. Sellega kaitsed ennast ja kõiki inimesi enda ümber – nii lähedasi kui ka neid, keda Sa ei tunne. Ja kui Sind on seni hoidnud tagasi mõni mure või hirm, palun:
➡️räägi sellest oma perearstiga,
➡️helista perearsti nõuandeliinile 1220,
➡️helista riigiinfo telefonile 1447
➡️või pöördu nõustamispunkti.

Koroonaviiruse levik on ulatuslik ja riskitase kõrge, seega on praegu oluline, et inimesed peaksid hoolikalt kinni kehtivatest kontrollimeetmetest: kontrollitud tegevustes saab osaleda vaid COVID-tõendiga ning nendes avalikes siseruumides (nagu poed või teeninduskohad), kus tõendit ei küsita, tuleb kanda maski.

Aitäh kõigile inimestele, asutustele ja ettevõtetele, kes kehtestatud reegleid hoolsalt järgivad!

The post Koroonaviiruse leviku olukorrast ja võimalikest lahendustest appeared first on Kaja Kallas.

Ühed muretsevad, et eestikeelne haridus juurdub liiga aeglaselt. Teised kardavad, et eestikeelses koolis ei suuda vene emakeelega lapsed sammu pidada ja saavad halvema hariduse ning kaotavad oma kultuurilise identiteedi. Lahendusena nähakse vähemalt esialgu vene koolide säilitamist. Kolmandad aga kardavad, et vene ja eesti emakeelega laste samas haridusasutuses õppimine halvendab eesti laste haridust ja rikub nende emakeele ning vähendab eesti kultuurilist pädevust. Nende meelest oleks mõistlik hoida eesti ja vene lapsed eri koolides. Neljandatele ei meeldi, et suund pole võetud koosõppivale koolile, kus eesti ja muu emakeelega lapsed õpiksid võrdselt nii eesti kui vene keelt, pidades seda heaks võimaluseks kaksikidentiteedi omandamiseks.

Usun, et kui tahame eestikeelse haridusega edasi liikuda, vajame ühelt poolt julgust ja põhimõttekindlust, teisalt aga võimet kuulata ja mõista üleminekuga kaasnevaid hirme. Julgust ja põhimõttekindlust on vaja selleks, et järgida põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riik tagab eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimise läbi aegade, samas võimaldades igaühel säilitada oma kultuurilise enesemääratluse. Eesti keele kui riigikeele omandamine on kõigi siin elavate inimeste huvides. Eestikeelne haridus pole aga ainult vahend eesti keele ja kultuuripädevuse omandamiseks, vaid ka ühtse riigiidentiteedi arendamiseks. Lõpuks on see meie julgeoleku küsimus. Siin tuleb murda mõnes Eesti piirkonnas valitsev koolipidaja vastuseis.

Riigigümnaasiumide loomine annab hea võimaluse võtta eestikeelse hariduse korraldamine enda kätte. Narvas planeeritav hariduslinnak on väga oluline samm eestikeelse hariduse koondamiseks. Teine oluline projekt on Lasnamäe riigigümnaasium, mis tuleks ehitada hulga varem kui praegu planeeritud 2027. Kohati võib olla vajalik ka põhikoolide riigistamine.

Teame aga, et lõpuks sõltub kõik koolijuhist, kes võtab tööle õpetajad ning annab tooni kooli keelsuse ja meelsuse kujunemisel. Koolijuhtide riiklik atesteerimine võiks aidata kaasa sellele, et kõikides koolides järgitaks keelenõudeid ja samu tegevuspõhimõtteid.

Ka peaksime määratlema seaduse tasemel, kui palju aineid õpetatakse põhikoolis eesti keeles. Praegu on põhikooli õppekeel kohaliku omavalitsuse valida. Põhikooliõpilasi, kelle õppekeel on vene keel, on 16 protsenti. Kui vene emakeelega lapse haridus piirdub põhikooliga, siis ta tihtipeale ei omandagi eesti keele oskust.

Professor Birute Klaas-Langi sõnul on Läti olnud edukam riigikeele õpetamisel, kuna kehtestas ka venekeelses põhikoolis nõude õpetada teatud hulk aineid riigikeeles (7.–9. klassini on 80 protsenti õppekavast läti keeles, gümnaasiumis täielikult). Meie otsustasime 2007. aastal piirduda vaid gümnaasiumidega, kus 60 protsenti õppemahust peab olema eesti keeles. Venekeelsetes põhikoolides õpetatakse küll eesti keelt, aga pole sundust aineid eesti keeles õpetada. Tulemuseks on, et nende põhikoolilõpetajate osakaal, kes valdavad eesti keelt vähemalt B1-tasemel, on vaid 70 protsenti. Kuna põhikoolis pole eesti keelt piisavalt õpitud, jõuab vaid 60 protsenti muu emakeelega õpilastest gümnaasiumi lõpuks B2-tasemele. Nii pole imestada, et kõrgkooli jõuab venekeelsete põhikoolide lõpetajatest 10 protsenti vähem noori kui eestikeelsetest. Samuti on venekeelsete põhikoolide lõpetajatel raskusi ka kutsekoolides edasiõppimisega.

Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla.

Seega peaksime alustama 2007. aastal tehtud otsuste parandamisest ning palju otsustavamalt määratlema eestikeelse õppe osakaalu eri haridustasemetel. Samas eeldab eestikeelsele haridusele rahumeelne üleminek empaatilist kuulamist ja süsteemset tegelemist inimeste hirmudega, sest eks ole ju erakondade seisukohtade taga nende toetajate vaated.

Esiteks, kui argument on, et eestikeelses koolis saavad vene emakeelega lapsed halvema hariduse, siis selle ümberlükkamiseks on meil olemas faktid – rahvusvaheline PISA uuring näitab, et vene õppekeelega koolide õpilased on eesti õppekeelega koolide õppijatest 1–1,5 aastat maas. See on paljude tegurite koosmõju: koolijuhtimine, õpetajate ettevalmistus, õppematerjalid, koolikultuur ja kodune hoiak. Seega on eestikeelses koolis õppimine vene emakeelega laste huvides.

Selleks, et vene emakeelega lapsed eesti koolis hakkama saaksid, oleks vaja pakkuda neile täiendavat tuge. Professor Birute Klaas-Lang ütles, et iga õpetaja on ka keeleõpetaja. Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla. Samuti tuleks selle õpetamist riiklikult rahastada ka õpetajate täiendõppes. Et iga õpetaja ei peaks jalgratast leiutama, on vaja kõrgkoolide ja kirjastuste koostöös õppevara, mis võimaldab erinevate ainete õpetajatel lõimida keele- ja aineõpet. Eriti on vaja õpikuid ja juhendmaterjale ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamiseks.

Kõige parem oleks muidugi, kui muu emakeelega lapsed omandaksid eesti keele juba lasteaias. On ju üldteada, et võõrkeel omandatakse kõige paremini varases eas, seega peaks ka eesti keele õpe algama lasteaiast. Koalitsioonileppes ongi kokku lepitud, et põhirõhk pannakse eesti keele õppele alushariduses. Kuidas seda teostama hakatakse, saame teada novembriks haridus- ja teadusministeeriumis valmivast tegevuskavast. Tartu Ülikool on riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonile teinud ettepaneku kehtestada riiklikult rahastatud ja kohustuslik eestikeelne eelkool (lasteaia viimane aasta) kõigile lastele, sõltumata kodukeelest.

Teisalt kardetakse, et eesti laste haridus ja keeleline areng kannatavad, kui muukeelseid lapsi on koolis liiga palju. Usun, et hirmud kaovad, kui eesti keele staatus on koolis kindel ja seda õpetatakse heal tasemel. Eestikeelses koolis peaks eesti lastel olema eesti keele süvaõpe, samas kui vene emakeelega lastel peaks olema võimalik õppida eesti keelt teise keelena ja oma emakeelt süvendatult, mitte koos eestlastega, kellele vene keel on võõrkeel. See eeldab muudatusi õppekavas.

Kõige keerulisem olukord on Ida-Virumaal, kus eesti keele kõnelejad on vähemuses. Eesti õppekeelega koolides, kus on palju eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, peab õpetajate palk olema vähemalt poole kõrgem. Seal tuleks nii lasteaias kui koolis pakkuda rohkem võimalusi keelekümbluseks ja toetada eestikeelset huviharidust. Unustada ei tohi, et seal vajavad täiendavat tuge ka eesti kodukeelega lapsed.

Kõige tõsisem probleem on muidugi see, kust saada häid õpetajaid, kes on valmis eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi õpetama. Ilmselt on vaja luua atraktiivsemaid motivatsioonipakette nii eesti keele teise keelena õpetajatele kui ka aineõpetajatele, kes tegelevad lõimitud aine- ja keeleõppega.

Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises.

Senisest rohkem tuleks tegelda muukeelsete lapsevanematega. Venekeelsed pered kardavad, et nad ei oska last abistada, kui ta õpib eestikeelses koolis, või et laps jääb neile kaugeks. Selle vastu aitab see, et koos lastega peavad õppima ka vanemad. Suurbritannia kogemus migratsioonitaustaga perede puhul on, et nad korraldavad vanematele toetavaid üritusi, kus algkoolilaste vanematele õpetatakse nii keelt kui ka antakse juhiseid, kuidas oma lapsi toetada, nt matemaatika või mõne muu aine õpetamisel. Meil võiks olla abi sellest, kui koolid ja eesti keele majad toetaksid laste ja lapsevanemate ühist õppimist.

Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises. Teisalt nuriseti, et eestikeelsele haridusele üleminekut plaanitakse teostada alles aastaks 2035.

Tõsi, kui oleksime kohe taasiseseisvumise järel olnud otsustavamad, ei oleks meil praegu ilmselt olukorda, kus nii paljud lapsed lõpetavad kooli ebapiisava eesti keele oskusega. Võime küll mõelda, et miks me ei julgenud varem otsustada eestikeelsele koolile üleminekut. Aga tegelikult me ei tea, mis tagajärjed sellel sammul oleks võinud olla. Võibolla oleks eestikeelsele haridusele ülemineku otsus kutsunud esile tormilisema pronksiöö, kui me pronkssõduri teisaldamisel nägime, või koguni seadnud ohtu Eesti iseseisvuse. Ettevaatus on tarkuse ema, ütleb tuntud vanasõna.

Leian, et pole mõtet teha etteheiteid selle pärast, mis on jäänud tegemata. Paneme parem pead kokku ja mõtleme, kuidas võimalikult ruttu jõuda kokku lepitud eesmärgini.

Esimest korda iseseisvusaastate jooksul on valitsus arutamas reaalset plaani Eesti hariduse muutmiseks lasteaiast alates eestikeelseks. Riigieelarves on selleks eraldanud ka esimesed miljonid. Ent ükskõiksusel ja vastupanul selles vallas on pikk ja kangelaslik ajalugu ning üks etapp sellest oli ka äsja riigikogus. “Oluliselt tähtsa riikliku küsimuse” pähe pidime seal aru pidama Eesti keele õpetamise olukorrast vene koolides.

Päevakorrapunkti nimi oli süütu, ent tegeliku probleemiga võrreldes olnuks see nagu koroonakriisi lahendamise asemel nõu pidamine selle üle, kuidas vältida vaktsineerimist ja üle elada selle tüsistusi.

Parlamendi üldkogu ei võtaks ühegi teise õppeaine õpetamist ega isegi venekeelsete koolide õpitulemuste üldist mahajäämust eraldi ette, ent toas ja õues oli elevant: lõhestatud ja kakskeelne koolisüsteem, mis toodab lõhestatud ühiskonda ja kehvi väljavaateid neist venekeelsel poolel. Tegelikult tervikule.

Eesti keele õpe või eestikeelne õpe

Et riigikogu nüüd millelegi nii kitsalt erialalisele keskenduda üritas, oli tolle vastupanuvõitluse kaja ja märk, kuidas suured asjad juhtuvad tihti omast ajast hiljem. Kui praeguse parlamendikoosseisu alguses esitasime taas eelnõu, mis sunniks valitsust eesti keelele üleminekut korraldama hakkama, otsustas valitsusliit selle mitte üksnes põhja lasta, nagu eelmise koosseisu omad, vaid teha ka vastukäigu. Asutati probleemkomisjon, mis nüüdse arutelu algatas, et viia tülikas jutt eestikeelselt õppelt mugavalt eesti keele õppele. Täpselt samuti viisid peaminister ja haridusminister ta eesti keele õppele parlamendis neli aastat, kuigi palusime neil seda mitte teha.

Komisjoni juhiks nagu kits kärneriks pandi Mihhail Stalnuhhin, küll hea eesti keele oskaja ja õpetaja, ent vihane venekeelse õppe kaitsja. Mees kutsus kaasesinejateks spetsialistid, kasvatusteadlase ja filoloogi, ent noistki esimene kõlas nagu kõlab too Eesti nõukogude epidemioloog vaktsiinivastaste filtri kaudu: mingit süstimist ei tohtivat epideemia ajal olla. Stalnuhhin reserveeris endale kaks korda rohkem vastamise aega kui jättis ekspertidele, ent ei pälvinud ainustki küsimust. Arutelust ei saanud suurt asja ka esimese külalise ajal, jutu viis kümnesse alles professor Birute Klaas-Langi ettekanne.

Viimastel aastatel on sellel reformil olnud mitu tagasilööki, põhiliseks takituseks blokeerivad erakonnad. 2016. aasta koalitsioon tõmbas esimese asjana tagasikäigukangi ja eraldas raha hoopis eestikeelsuse 60/40 nõudest loobumiseks vene gümnaasiumides. See on täpselt vastupidine praegusele otsusele lisarahastada eesti koole, kus muukeelsete osakaal on sedavõrd suurem, et vaja läheb tuge.

Rahvuskonservatiivide põhimõtteline viga

Kui 2017. aasta alguses tõstsime eestikeelse ühtluskooli poliitilisse päevakorda, andsid selle pihts tuld nii Keskerakond, Isamaa kui sotsid. Eksharidusminister Jevgeni Ossinovskile kuulub siin Eesti poliitikaajaloo kõige baroksemaid avaldusi vene kaardist, rahvustevahelisest vaenust, roostes suurtükist jms, kusjuures idee ise oli tegelikult täiesti uus ja roostevaba. Guugeldan teda vahel ja imestan, sest küsimise peale on ta mulle vastanud, et asi tuleb ära teha. Praegu loodan tema toele.

Kui rahvuskonservatiive võiks eeldada olevat teemas kindel käsi, siis võta näpust. Nad polnud jätnud haridusministeeriumisse maha ainustki nähtavat märki, et tahetaks ja suudetaks luua ühtset eetikeelset kooli, kuigi olid seitse aastat pluss viis aastat järjest haridusportfelli hoidnud. Ma ei oska öeldagi, kui palju saab seda neile ette heita, kuna 1997. aasta otsus lükata eesti keelele ülemineku algus 2000. aastalt 2007. aastasse ja selle piiramine gümnaasiumiga ei pälvinud erilist tähelepanu isegi riigikogust vaadates. Ometi tehti siin ära väga põhimõtteline viga, sest algus pidanuks olema just alumises otsas, alushariduses ja algkoolis ning asi läinuks siis palju lihtsamalt nii laste kui õpetajatega.

Et meile on osatud iga eelnõu peale ette heita põhiliselt vaid seda, et me ei teinud asja ära haridusministri portfelli hoidmise ajal - plaani ennast eelnõud konktreetselt ette ei kirjutanud ja kritiseerida ei andnud -, siis siin on esimene põhjus - polnud ees eeltööd ega isegi ideed, aga neiks paratamatult vajalik portfell oli olnud alati teiste käes. Nii võttis see lihtsalt pool aastat kauem, aga pole vabandus venitada praegu. Teine põhjus on juba formaalloogiline - mitte tegemata asjade, vaid juba ära tehtud asjade tegemist saab poliitikule ette heita.

2019. aasta tagasilöögis on tähelepanu vääriv, et kuigi ametlik vastuseis tuleb Keskerakonnalt, kes venekeelse kooli kaudu on harjutanud oma valijaskonna isoleerimist ja konserveerimist, olid kõige vihasemad vastulaused hoopis rahvuskonservatiividelt. Ei oldavat nõus eksperimentidega, ehkki riigikeelsus on avaliku ja tasuta hariduse loomulik rahvusvaheline praktika.

Praegu on Isamaa avatum, aga EKRE ainsad mured on venelaste eraldi hoidmine ja neile vaid keele õpetamine. Selle kohta ütles juba 2017. aasta Inimarengu aruanne, et keeleõpe üksi ühiskonda ei aita ja keeltki ei saa selgeks teisekeelses keskkonnas. Et vaja on barjääride murdmist ning keele ja aineõppe sidumist, kinnitavad kõik lähedased teadused.

Pidur peal

Kas tänavune koalitsioon alustas tegelikult rabedalt ning prof. Klaas-Langi pettumus (PM 27.01) oli asjakohane. Mina raporteerisin ajakirjandusele enda teadmisest, et eestikeelsele õppele üleminek lepiti kolitsiooniläbirääkimistel kokku, kuid osalenud Mailis Reps ja Jaak Aab kiirustasid vastu vaidlema, et venekeelne kool jääb.
Praegused otsused viitavad õnneks muule.

Ma loodan, et portfelli uus hoidja Liina Kersna ning eraldatud raha suudavad reformi kindlustada. Keskerakonna vastuseis ei tundu neile endilegi päris veenev, avalik teadlikkus on uuel tasemel ning vene kool tuntavalt hääbub. Venekeelsesse mulli jääjate tulevik on tume ning isegi parteiliselt on neile ilmunud uus ja küünilisem manipuleerija.

Mind häirib asjale siiski peale jäänud pidur. Eesti keele arengukava pärineb teistsugusest poliitilisest minevikust ja eesti keele ülemineku ambitsioon on seatud liiga kaugusele, 2035. aastasse. Paberid jätavad omakorda mulje, et kõike üritatakse uputada detailidesse ning millegagi ei kavatsetagi riskida selle nimel, et kehva perspektiiviga aastakäike ei tekiks aina juurde.
Aga olukord muutuks suuresti ise, kui näidataks välja laia poliitilist tahet. Probleemid ja liikumissuunad on tegelikult ära kirjeldatud, on vaja sõnumit, et tuleb minema hakata.

Teadlased, spetsialistid, koolijuhid, õpetajad, poliiikud, praktikud, koolipidajad, lapsevanemad tuleb saada koos vankri ette ja hirmud maha võtta. Kus ei saada, tuleb omavalitsuse kool riigistada ja koolijuhid välja vahetada.

Pooleteise aastakümne asemel võiks sihik olla lasteaedade viimase klassi muutmisel eelkooliks juba tuleval aastal. Sealt aastahaaval edasi ametlikult juba eestikeelse gümnaasiumini kulub vaid üheksa aastat, millega koos peaks lisanduma eestikeelsuse lisamine ka vahepealstes aastakäikudes.
Tulemus pole koolide mehaaniline liitmine, kui selleks just üksmeelt ei teki. Ja kuigi laste kohanemsvõime on räägitust suurem, jäävad ikkagi mingid traditsioonid, koolivalikud ja kokkuhoidmised, mis väldivad suurt traumat, sealhulgas eesti keelele ja koolile.

Et aineõppe ühendada keeleõppega, pole puudu tingimata õppematerjalid, sealhulgas on juba olemas e-õppe võimalus. Muidugi on vaja täiend- ja ümberõpet, õpetajakoolitust, pilootprojekte, vanemakoolitust, koolijuhitide ettevalmistust, aga seda kõike siiski trgemise käigus. Kiiret on abi huvitegevus muutmisest eestikeelseks. Präänikuks peavad olema motivatsioonipaketid ja piitsaks riiklik kvaliteedikontroll ning personalivalikud. Õpetajakutset alandavad on hädaldamised, et ôpetajad ei saa õppimisega hakkama.

Üks motivatsioonipakett vôiks meie jaoks olla Lätis. Juba eelmisel õppeaastal oli neil 7.-9. klassis vähemalt 80% õppest ja gümnaasiumides kogu õpe läti keeles. Miks eestlased kaugelt väiksema muukeelsete osakaalu juures kehvemad peaksid olema ja kuidas tohivad?