Sel mandaadi aastal korda saadetu (s.o alates juulist 2016 kuni juulini 2017):

Raportid

Olin variraportöör või raportöör 15 erinevas raportis ja arvamuses (mida see täpselt tähendab, saab lugeda siit). Et luua võrdlusmoment, siis keskmiselt saab üks saadik terve mandaadi jooksul valmis 2,56 raportiga (eelmise mandaadi 2009-2014 andmed, sellele arvule lisanduvad arvamustekstid). Paljud minu raportid said ära hääletatud ja jõudsid ka tulemusteni. Paar algatust, näiteks digitaalse sisu direktiiv, Euroopa elektroonilise side koodeks ja elektrituru disain lähevad veel edasi.

Enamus teemasid on seotud digitaalse valdkonnaga. Siia alla käib nii digitaalse sisu direktiiv, mis puudutab tarbijaõigusi äppidega seonduvalt või materiaalsete kaupade direktiiv, mis reguleerib kaupade müümist internetis ja sellega seonduvaid tarbijate õigusi. Samuti tegelen e-privaatsusega, mis puudutab inimeste eraelu ja isikuandmete kaitset internetis ja autoriõiguse reformiga.

Energiapoliitikas oli (ja on) olulisemaks kaks algatust, mis on seotud elektrituru disainiga ehk sellega, kuidas Euroopa elektriturg peaks toimima. Praegu see nimelt ei toimi korralikult ja iga liikmesriik võitleb enda eest. Euroopa Komisjoni ettepanek on panna turud reaalselt toimima nagu nad toimivad Põhja- ja Baltimaades, aga sellele on Lõuna-Euroopast tugev vastasseis. Kuid seal on töö alles üsna algusjärgus ja konkreetsemad vaidlused seisavad ees sügisel.

Üldise digitaalse ja energiapoliitikaga seotud teemade hulgas on olnud ka anomaaliaid nagu näiteks väetiste direktiiv, mida sattusin tegema suhteliselt juhuslikult. Samas on siin nii, et soovid tegeleda failidega, millega kõik tahavad tegeleda, siis pead tegema rohkem tööd, et neid saada. Nii tulebki võtta vastu seadusalgatusi, mida keegi ei taha teha. Väetiste märgistamisel käib peamine vaidlus kaadmiumi taseme üle. Selles osas oli hääletus siseturu komisjonis just 13. juulil.

Ma ei hakka kõikidest failidest eraldi kirjutama, aga isiklikult kõige põnevamaks pidasin robootika ja tehisintellekti raportit, mille tegemise käigus oli meil palju põnevaid kohtumisi ja saime tutvuda paljude erinevate aspektidega, mis puudutavad seda valdkonda.

Esinemised

Tuleb välja, et see mandaadiaasta oli mul 66 esinemist (siia ei ole arvestatud kõnesid ja sõnavõtte täiskogu istungitel ja komisjonides), mis on 4 rohkem, kui eelmisel aastal. Ise imestame, kuidas see on võimalik, sest oleme enamus esinemiskutseid ära öelnud, sest tööd seadusandlusega on nii palju, et lihtsalt ei jõua. Esinemiste puhul eelistan alati paneeldiskussioone, sest need on elavamad, kui lihtsalt avakõned. Pealegi õpib seal teistelt paneelis osalejatelt palju.

Ise korraldasin ka Tallinnas ühe seminari töötamise uuest reaalsusest, kus me arutasime selle üle, kuidas peaks reegleid muutma, et nad vastaksid sellele, kuidas töötamine on ajas muutunud. Kavatsen selle teemaga edasi tegeleda ja aja leides tulla välja ka omade ettepanekutega, mis selle töö käigus on koorunud.

Tunnustused

Tore on sel aastal tõdeda, et tublit tööd on ka märgatud ja mind on mitu korda ära märgitud kui Euroopa Parlamendi ühte mõjukat saadikut. Nii näiteks märkis VoteWatch mind ära 70 mõjuka saadiku hulgas septembris ja märtsis hinnati mind digitaalsetes ja tehnoloogiaküsimustes lausa 6. kohale 751 saadiku hulgas. Samuti märkis VoteWatch mind ära mõjukaima Eesti Euroopa Parlamendi saadikuna. Kui Politico loetles eesistumisega seoses 15 mõjukat eestlast Brüsselis, siis kuulusin samuti nende hulka.

Omamoodi tunnustus on olnud ka erinevate noorte liidrite hulka valimine. Nii osalesin oktoobris globaalsete noorte liidrite kohtumisel Napolis ja hiljem valiti mind Euroopa noorte liidrite hulka. Tegime siin omakeskis nalja, et kuna noored liidrid on alla 40-aastased, siis on tore, et mind igale poole ära valiti, sest sain juunis 40 . Aga need valimised ei ole lihtsalt valimised, vaid eelkõige võrgustiku loomised ja olen nende kohtumiste käigus tutvunud väga silmapaistvate inimestega nii äri, poliitika kui ka kunsti valdkonnas. See globaalsete noorte liidrite võrgustik toimib meil päris kenasti edasi ka pärast koosviibimist. Samuti on need alati kohad, kus saab Eestit promoda ja nii mõnelgi on tekkinud Eesti vastu suur huvi.

Peale selle, et endal on väga hea tunne tunnustatud saada, siis tihti on veelgi toredam teisi tunnustada. Näiteks esitasin sel aasal Euroopa Kodaniku auhinna kandidaadiks “Teeme Ära!” algatuse ja minu suureks rõõmuks nad selle auhinna ka võitsid. Lähemalt saab lugeda siit.

Meediakajastus

On hästi teada, et Euroopa Liidu teemadega meediasse pääseda (eriti Eestis) on suhteliselt keeruline, kuna need teemad ei ole tavaliselt piisavalt sensatsioonilised.

Tihti, kui meil Brüsselis külalisgrupid käivad, siis nad imestavad, kui palju me siin tööd teeme ning kui vähe see välja paistab. Sellest olenemata püüan pidevalt siinseid teemasid lahti seletada nii blogis, arvamuslugudes kui ka raadios ja nii palju kui ma Eestis käin, siis ka televisioonis. Muidugi huvitab Eesti meediat rohkem sisepoliitiline olukord, mida kinnitab ka meediaraport, mis näitab, et enim seostatakse mind Eesti meedias Reformierakonna tegemistega, aga tunduvalt enam, kui eelmisel aastal on olnud pildis ka digiteemad, näiteks autoriõigus, jagamismajandus, internetiplatvormid ning pikemalt sai arutletud ka eelmainitud töötamise uue reaalsuse ja robootika teemadel, mainimata ei jäänud ka energeetikat puudutavad küsimused.

Huvitav ongi just vaadata Eesti versus välismaa meediakajastust. Uued tehnoloogiad ja nende reguleerimine, millele ma enamus oma ajast pühendan, pakub rahvusvahelisele väljaannetele väga suurt huvi. Rahvusvahelises pildis olidki kõige kuumemateks teemadeks robootika ja digitaalse ühtse turuga seotud algatused. Kui võtta, et Politico on kõige rohkem loetud ja ka kõige mõjukam väljaanne, siis seal oli mul kokku 16 intervjuud või artiklit. Sellist numbrit ei ole ma arvan kellelgi varasematest ega ka praegustest Eesti saadikutest ette näidata. POliticole järgnesid kajastused Prantsusmaal (eelkõige France24 kanalis). Suur asi on olnud ka kaks korda Guardianis sõna saada.

Kokkuvõttes, on olnud huvitav aasta, kuigi tempo on kohati olnud liiga pöörane. Aga nagu lapsena ei kõndinud ma kunagi, kui sai joosta, ei tee ma ka praegu asju vähem, kui saab teha rohkem

Nüüd aga liigun väljateenitud puhkusele ja kohtume uuesti augustis.

Eile tekitas suurt furoori “Aktuaalse kaamera” uudis, mis näitas, kuidas meie ministrid Euroopa Parlamendis esinesid ja keeleoskusega hätta jäid. Uudislõiku vaadates oli tõepoolest piinlik. Samas pean eilse meediakajastuse tasakaalustuseks ütlema, et teadus-, tööstus- ja energeetikakomisjonis esinesid Kadri Simson, Urve Palo ja Mailis Reps. Kõik said kenasti hakkama nii inglise keeles kui ka eesti keeles. Teadsid oma teemasid ja vastasid küsimustele. Urve Palo ja Kadri Simson pidasid esialgse kõne inglise keeles, kuid vastasid küsimustele eesti keeles, ka selline võimalus on komisjonis olemas.

Estonian women rule in #europeanparliament ITRE committee today #estonian #presidency #ministers #itre #committee #industry #digital #energy #research

A post shared by Kaja Kallas (@kajakallas) on Jul 11, 2017 at 7:41am PDT

Ma olen alati rääkinud, et keeleoskus on oluline. Isegi olen korduvalt rõhutanud Eesti ajakirjanikele, et järgmistel Euroopa Parlamendi valimistel peaks tegema kõikide saadikuteks pürgijatega intervjuud vähemalt ühes võõrkeeles (soovitavalt inglise), sest kui sa keelt ei oska, ei saa sa siin tegelikult töötada. Jah, plenaaristungil ja komisjonides on tõlge, aga töögrupid on inglise keeles, samuti peab inimestega suhtlema õhtusöökidel, koridorides ja mitteformaalselt, et saada oma ideedele toetust. Seda kõike tõlgi vahendusel teha ei saa.

Samas tundub mulle, et eestlased on keeleoskuse suhtes kriitilisemad, kui teised. Näiteks, kui ma tegin oma esimese kõne prantsuse keeles, siis kohalikud prantslased olid vaimustuses, eestlastelt sain aga kommentaare, et oleks võinud rohkem “conditionnelli” kasutada :). Eestis pidavat keeleõpe keskenduma liialt grammatilisele korrektsusele, kui mujal maailmas rõhutakse sellele, et hakka rääkima, küll grammatika hiljem järgi tuleb, sest kui sa ei räägi, siis sa ka keelt selgeks ei saa.

Ma kardan, et esmakordselt 300-pealise inimhulga (sest siinsed parlamendikomisjonid koos ametnikega on nii suured) ees võõrkeeles esinedes, võib enamusel meist minna sõnad sassi ja jutt takerduda. Mäletan oma esimest esinemist plenaaril 800 inimese ees. Võttis ikka põlve nõrgaks küll. Aga harjutamine teeb meistriks ja tänaseks on see juba tavaline. Loomulikult ei ütle ma, et minister peaks tulema siia õppima, aga see, et võõrkeeles esinemine ehk esmakordselt kohe ei õnnestu, on ka suhteliselt tavaline.

Mul pole mingit põhjust praeguse valitsuse ministreid kaitsta, aga mulle ei meeldi see tigedus ja ühepoolsus, millega Eestis asju kajastatakse. Sellel, kuidas meil kajastatakse ebaõnnestumisi, on palju suuremad tagajärjed, kui lihtsalt kellegi korraks maha tegemine. Me teame, et Euroopa (ka Eesti) üks põhiprobleeme majanduse arengul on see, et me mõistame ebaõnnestumise suurelt hukka. Sellised kajastused ei anna kellelegi julgust proovida, sest nähakse, et nii kui vähegi vääratad, lüüakse sind risti. Olgu see siis ettevõtluses või poliitikas. Ameerikas vaadatakse ebaõnnestumist hoopis teistmoodi: vähemalt sa proovisid ja õppisid sellest midagi. Seal on ka inimeste ettevõtlikkus suurem, sest ei kardeta ebaõnnestuda. Kui võtad ette ainult asju, milles oled kindel, et õnnestud, siis ei arene ka ega sul ole võimalik võita.

Suuremad vaidluskohad puudutavad kahte teemat: täiendava autoriõiguse andmist ajalehtede kirjastajatele ja tehnoloogia kasutusele võttu autoriõigusega kaitstud sisu monitoorimiseks internetis. Kuna viimasest olen juba kirjutanud (http://kajakallas.ee/2017/04/24/interneti-platvormide-vastutus-oht-sona-ja-loominguvabadusele/), siis keskendun sel korral ainult naabrusõigusele ehk Euroopa Komisjoni plaanile anda kirjastajatele täiendav autoriõigus kahekümneks aastaks. Ettepaneku kohaselt oleks kirjastajatel õigus oma digitaalseid väljaandeid (st online portaalides avaldatud sisu) autoriõigusega kaitsta, mis tähendaks siis internetilinkide litsentsimist ja loomulikult selle eest ka raha küsimist.

Tasub silmas pidada, et internet on toonud kaasa paljude ettevõtlussektorite muutumise. Valdkondades, kus enne oli vaja vahendajaid, ei ole neid enam vaja, sest interneti kaudu saavad inimesed otse suhelda ja tehinguid teha. Igaüks saab blogi pidada ja oma arvamust seal avaldada. Juhul, kui sel arvamusel on kaalu, siis jagavad teised inimesed seda ja nii jõuab see arvamus suurte hulkadeni. Vanasti oli aga avaldatud tekstide kontroll selgelt ajakirjanduse kirjastajate käes. Arusaadavalt tekitavad sellised muutused pahameelt ja vastasseisu nende hulgas, kellele siiani kuulus avaldamise eesõigus ja seeläbi ka sissetulek.

Sama olukord on autoritega muudes valdkondades. Kui ennist oli muusikul vajalik leping suure plaadifirmaga, et inimesed temast teadlikuks saaksid, siis nüüd võib hea esitus internetis levida nagu kulutuli ja autor jõuab publikuni, kelleni ta varem ilma vahendajata poleks jõudnud. Publik on aga autorile väga oluline, sest kui keegi tema teoseid ei kuule või ei loe, siis pole lootustki, et ta nende eest tasu saaks.

Siiani on autoriõigus kuulunud nendele isikutele, kes on konkreetse teose loonud. Nemad saavad otsustada, kellele seda teost kasutada anda ja mis tingimustel. Loomulikult kuulub nende õiguste hulka ka õigus saada oma loomingu eest tasu. Nn kirjastajate õigusega antaks autoriõigus kellelegi, kes ise midagi loonud ei ole ja kellele ajakirjanikud juba on loovutanud oma teoste ehk artiklite autoriõigused. Kirjastaja ei lisa artiklitele midagi, ta ei loo otseselt midagi uut, vaid pakub platvormi uudiste ja arvamuslugude avaldamiseks. Eksperdid hindavad, et kirjastajatele täiendavate õiguste andmine paneb ajakirjanikud veelgi halvemasse positsiooni, sest pirukas ju kogumis ei suurene, vaid sinna sigineb juurde vahendaja, kes tahab saada oma osa.

Kirjastajad väidavad, et nad ei saa toota kvaliteetset ajakirjandust, kui nad seda lisaõigust digitaalsele sisule ei saa, sest sellest, kui palju loevad inimesed nende leheküljel uudiseid või lugusid, sõltub reklaamikäive. Kui inimesed piirduvad ainult pealkirja või sisututvustuse lugemisega mingil teisel lehel, siis jäävad nad sellest käibest ilma. Nicholas Carr on kirjutanud oma raamatus “Pealiskaudsed” (“The Shallows”), kuidas me enam ei süvene pikkadesse tekstidesse, vaid tihti piirdume ainult pealkirjade lugemisega. Kuidas panna inimesed uuesti pikemaid tekste lugema on küsimus, mida kirjastajatele täiendava autoriõiguse andmisega siiski paraku ei lahenda.

Kaks riiki – Saksamaa ja Hispaania – on juba proovinud kirjastajatele täiendavat autoriõigust anda, kuid need eksperimendid saab lugeda läbikukkunuks ja võib öelda, et täiendava õiguse andmine kirjastajatele kahjustab väiksemaid väljaandjaid ja innovatsiooni uudiste sektoris. Hispaanias pandi selle uue õiguse sisseviimise tagajärjel 2015. aastal kinni nii GoogleNews kui ka rida väikesemaid Hispaania uudisteagregaatoreid, mis viis Hispaania ajalehtede online lehekülgede kasutamise languseni (6% esimese 3 kuuga). Rohkem kaotasid just väikesed väljaandjad, kelle lehtedele inimesed enam ei läinudki, sest artiklid ei jõudnud tavapärastest allikatest enam nendeni. Kui ma olen igapäevaselt harjunud küll käima Postimehe ja Delfi lehekülgedel, siis Meie Maa lehele jõuan ma vaid siis, kui viidet artiklile näen, mis mind huvitab. Kui uudiste kokku kogumine pole lubatud, ma tõenäoliselt selle asemel regulaarselt Meie Maa leheküljel ikkagi käima ei hakka.

Kui kogu internetiliiklus üritatakse suunata suurte kirjastajate juurde, siis on oht ka informatsiooni mitmekesisusele, sest väikesematel pole tõenäoliselt sellist läbirääkimisjõudu, et endale koht kätte võidelda. Samuti võidavad sellest suured platvormid, kes saavad endale lubada kokkuleppeid suurte väljaandjatega, kuid väiksemad teenusepakkujad sarnases positsioonis pole ning seetõttu võivad oma poe kinni panna. Arvestades, et selle ettepaneku taga on suuresti tahe hiigelplatvormide nagu Google karistamine, on tegelikult just Google see, kes antud regulatsioonist võitjana välja tuleb.

Tuleb silmas pidada, et üha suurenevaks probleemiks on ka valeuudiste (fake news) teke ja levik, siis nende uudiste levikut ei takistaks ükski kirjastaja täiendav autoriõigus. Kui nn pärisuudiste levi on piiratud uute regulatsioonidega, siis on üsna tõenäoline, et inimesed loevad ja jagavad selliseid “uudiseid” üha rohkem. See aga on juba ohuks demokraatiale. Winston Churchill ütles pärast II maailmasõda, et vale on poolel teel ümber maakera, kui tõde püksid jalga saab. Kui me paneme tõe veel lisaks ka vannituppa kinni, siis on üsna kindel, et tõel pole suurt võimalust üldse löögile pääseda.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 26. juunil 2017.

Valitsuse üksikud eksimused võivad rikkuda haldusreformi eduka lõpuni viimise. Toimetulekuraskustes ja pelgalt 2700 elanikuga Loksa linnale erandi lubamine kõneleb sellest, et põhimõtted ja riigimehelikkus on asendunud parteipoliitiliste mahhinatsioonidega. Erandite tegemine parteipileti alusel rikub haldusreformi seaduse eesmärki ja on solvav kõigi nende omavalitsuste suhtes, kes pingutasid kriteeriumide täitmise nimel.

Ebaõiglus tekitab alati uusi probleeme ja ilmselt sünnitab ka Loksa erand uusi kohtuvaidlusi teiste omavalitsustega. Seega tänased valitsuse otsused pigem tekitasid uusi konflikte, mitte ei lahendanud neid. Kõige enam kannatavad aga mõistagi Loksa elanikud ise.

Raske on varjata ka pettumust IRL-i poliitikutes, kes seni on vähemalt retooriliselt nõudnud omavalitsuste ühendamisel suuri ja julgeid otsuseid. Nüüd on siis ka selles valdkonnas igasugustest põhimõtetest loobutud.

Valitsus jättis täna otsustamata ka nelja omavalitsuste ühinemisgrupi liitmise. Selliste otsustega venitamine on arusaamatu ja seab ohtu vajalike valimistoimingute läbi viimise kohalikeks valimisteks. Pole eriti usutav, et järgmise paari nädala jooksul ilmneks olulist uut informatsiooni omavalitsuste ühinemiste suhtes.

Valitsus kinnitas tänasel istungil kuus haldusreformi erandit, mille järgi jätkavad iseseisvate kohalike omavalitsustena: Loksa linn; Kuusalu vald; Häädemeeste vald; Saarde vald; Kanepi vald; Põlva vald; Narva-Jõesuu linn; Sillamäe linn; Toila vald ja Antsla vald.