Ka pärismaailmas vaatame iga päev näkku millelegi, mis tihti eilsest. Enne kui EKRE pooldaja solvub (võib-olla juba jõudis ja kirjutab viiendat vihast kommentaari minu kampsunist, olgu ta tänatud), võiks ta korra mõelda, et ehk polegi see peen solvang, vaid sedastus, pealegi ilmne. EKRE lubas ju helge mineviku taastulemist? Tulevikuna. Lisaks süvariigi lõppu, Trumpilt endalt miljardit, kohe neljarajalisi teid ja mitte ühtegi välismaalast tegemas poriseid jalajälgi meie kauni Maarjamaa neitsilikul pinnal.

Kahtlustate, et aasin, ironiseerin? Olen ülekohtune? Mis te nüüd. Lihtsalt asusin nuputama, et kellele antakse poliitikas aasta 2019 suurima kaotaja auhind. Võitjaks selles kaotamise konkursis paistab tulevat EKRE. Ootamatu? See peab selgituse saama, miks nii.

EKRE lubadused teha teisiti pole täitunud

EKRE tuli valimistele lubadusega kõike teistmoodi teha. Otse suhelda rahvaga, teades oma peas, mida rahval tegelikult vaja. Lubati vähem aega kulutada demokraatias vaidlustele, vaid olla otsustav. Lubati kõike head. Pereväärtusi nagu vanasti. Riiki, kus pole teistsuguseid. Otsustavalt seista vastu Euroopa Liidu kasvule nagu Nõukogude Liidule. Kelle peas see võrreldav oli, kes enam mäletab, aga ainukene hea, mida tõeline eestlane on valmis Euroopa Liidust taluma, on teiste raha, mille eest teha enda elu paremaks. Parem, kui need maksjad ei seletaks midagi. Õigupoolest olgu nad vait.

Kuidas siis läinud on? Erakond, mis lubas olla teistsugune on osutunud olevat hoopis näotum, kui keegi ootas. Võim on koondunud kitsa ringi kätte, kitsama kui mistahes teises erakonnas täna. Ka hüvede jagamine toimub sealt. Ministrid, komisjonide esimehed, mistahes positsioonivalikud sünnivad vaid perekonna otsusel. Eksides võib kaitsega arvestada vaid perekonna liige, see, keda perekond valib kaitsta. Roomake. Stiilsemalt. Äkki tuleb teiegi võimalus.

EKRE, selle asemel, et tuua midagi uut Eestile, on põhilisena lauale toonud vaid kõvatamist ja isiklike hüvede otsingut. Ühepäevaminister Kuusik vaidleb kohtus, et saada päeva töö eest 31 000. Iga päev palehigis tööd tegev Mart Järvik ootab 30 000 lahkumishüvituseks. Teisalt tööd ka ju hästi tehtud ja valesti midagi ei läinudki? Kingo läks kõige odavamalt. Oleme ausad, ta polnud ka perekonna kaitse all. Kuul, Ernitsa nimelisest eetikakahurist, mis mõistis nulltolerantsiga hukka valetamise, tuli Kingole piki kaevikut. Mitte vastaste, vaid omade poolt. Õnneks siiski selgus kiiresti, et valetada ei tohi vaid Kingo. Helme näiteks võib.

EKRE on saanud tavalisemaks kui mistahes erakond

EKRE tegevus on osutunud märksa tavalisemaks, kui mistahes senise erakonna oma, ja see on aasta 2019 oluline märk. Nad kaotavad järjest ministreid, rääkides, et seda ei juhtu, et ei taganeta. Abitult kangutasid politseijuhti, said kogeledes vastu näppe ja jäädes valitsusse vaid Ratase väljapääsu võimaluse puudumisel. Peaprokuröri asemel saavad Isamaa ministri Raivo Aegi nimetatud inimese ning isegi maaeluministeeriumi kantsleri vabastamise soov paistab nurka pissiva kaabuga mehel kratist kinni võtnud korravalvuriga pragamisena. Ainus, mis EKREl enda osalusel ette näidata, on aktsiisilangetus, seda siiski lubas enamus erakondi ning tehtud sai ta hoopis Isamaa kummalisel moel, mitte nagu taheti.

Seega, EKRE suur hirm on realiseerunud, nad on saanud tavaliseks, kel juhtide istekoht ületab poliitika. Sest kui küsida, kes sel aastal on oma näost enim kaotanud, on need kaabud. Kaotaja karikas on midagi sellist, mida kaminale ei ihkaks, kuid mis teha. Sest mida õigupoolest peale tavaliseks muutumist on neil ette näidata? Peaminister, keda nad pantvangis hoiavad? Võitja pole temagi, sest partner, mis ei suuda enda lubadusi, realiseerida, tegeleb üha võimsamate avaldustega valdkondades, mis pole nende juhtida. Ning sõdib üha madalama palgaastmega ametnikega, otsides süvariiki. Näiteks võiks Uutes Uudistes saada töövõiduks vabastada keegi, kes peab tööaja arvestust. Murrang missugune.

Kokkuvõtteks. EKRE lubas valitsusest lahkuda, kui taas üks nende minister jalaga saab. Et näidata, et nad on tugevad, lausa midagi erilist. Et erakonna ja ideede kasv on enamat isekohast autojuhiga autos. Sest nad on nii teistsugused. Kuid tühjagi. Ei lahku, vaid kodunesid poole aastaga tavalisemaks kui teised. Mart Järvik saab kinga, mõni Helmedest kinnitab, et valitsuses tuleb jätkata just Reformierakonna hävitamiseks, Ratas noogutab kergendusega ja ongi jõulud.

*Artikkel avaldati algselt Eesti Päevalehes.

Valik, milline on Eestile parim pensionisüsteem homme, aga ka aastate pärast, on nüüd Riigikogu käes. Meie töölaual on kaks eelnõud, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ühine eelnõu ning valitsuse eelnõu. Kahe eelnõu põhimõtteline erinevus on võimaluses võtta pensionisäästud välja ja lõpetada kogumine enne pensioniea saabumist, muutes sellega Eesti pensionisüsteemi põhialuseid. Seda pakub valitsus. Reformierakonna seisukoht on selles küsimuses ühene ja selge – selline võimalus ei ole ei tänaste ega tulevaste pensionäride huvides. Vastupidi, selline valik oleks meie kõigi ühiste huvide vastu. Miks?  Sest ilma kohustusliku kogumispensionita jäävad pensionid ka tulevikus väikeseks, II samba fondideta jäävad Eesti ettevõtete investeeringud madalamaks ja konkurentsivõime nõrgemaks, kõrgepalgaliste töökohtade loomine aeglasemaks ning majanduskasv heitlikumaks. Selline karm stsenaarium vaatab vastu nii Eesti Panga mõjuanalüüsist, Arenguseire Keskuse analüüsist, aga ka valitsuse enda eelnõu seletuskirjast.

Sel sügisel on toimunud mitu avalikku seminari, kus tähelepanu keskmes Eesti pensionisüsteem ja valitsuse soov jagada II sammas laiali. Esinduslikem neist septembris Eesti Pangas, kus esinejateks pensionieksperdid Poolast, Ungarist, Rootsist, Rahvusvahelisest Valuutafondist (IMF), OECD-st ja loomulikult Eestist. Nii Poola kui Ungari esinejad tõdesid, et II samba vabatahtlikuks tegemine nende kodumaal oli suur läbikukkumine. Poola valitsus on otsustanud kogumispensioni süsteemi nüüd sisuliselt taastada, aga suurema maksukoormusega.

Just Eestit väisanud IMF-i iga-aastase missiooni soovitus valitsusele on jätta II sammas kohustuslikuks. Mõned ütlevad seepeale, et praktika on tõe kriteerium. Aga tark ei õpi ainult enda, vaid ka teiste kogemusest. Ja just rahvusvahelisele praktikale IMF-i soovitus tugineb.

On valminud mitu kaalukat mõjuanalüüsi. Eesti Pank on hinnanud valitsuse eelnõud rahvusvahelise kogemuse vastu, analüüsinud, milline oleks muudatuste pikaajaline mõju pensionite suurusele ja maksukoormusele, eraisikute säästmis- ja tarbimiskäitumisele, finantsstabiilsusele ning milline oleks lühiajaline mõju majandusele, kui pensionisäästud saab kasutusele võtta lähiaastatel. Pensionite teemal on just oma uuringu avaldanud Arenguseire Keskus, hinnates, milline oleks pensionite suurus kogumispensioniga ning kogumispensionita (ehk vaid I samba maailmas). Kõik need analüüsid kinnitavad üht – Eesti vananeva rahvastiku tingimustes ei ole kohustuslikule kogumispensionile paremat alternatiivi. Mõlemad analüüsid tuleb võtta eelnõude arutelul Riigikogus lauale. Nii saame Riigikogus teha kaalutud valikud, mitte otsustada õhina- või emotsioonipõhiselt.

Mis on toonud meid siia, aitab meid viia ka edasi

Praeguse  pensionikorralduse kujundamisel 17 aastat tagasi oli keskne eesmärk leevendada elanikkonna vananemisega kaasnevat survet pensionite rahastamiseks. Kogumispensionil, ehk II ja III sambal on selles kandev roll. Ja mida aeg edasi, seda suurem saab olema II samba osatähtsus inimese pensionis – Eesti Panga hinnangul on see 30% kanti, Praxise analüütikute hinnangul 1990ndate põlvkonnal isegi 45% ringis. Nii oleks halvim valik toimiva süsteemi lammutamine, mis põlistaks Eestis Euroopa Liidu madalaimad pensionid suhtena viimasesse palka ja üksi elevate pensionäride kõrgeima vaesusriski. Seepärast seisame me kindlalt II samba laialijagamise vastu. Kõik teised muudatusettepanekud on aga kaalumist väärt.

Eesti kolmel sambal põhinevat pensionisüsteemi on rahvusvahelises võrdluses tunnustatud. Algselt konservatiivsetel põhimõtetel loodud süsteemi on aja jooksul ka korduvalt täiustatud. Suuremad muudatused tehti 2008. ja 2015. aastal ning viimati 2018. aastal, alandades käesoleva aasta septembrist valitsemistasude piirmäärasid ning lubades investeerida aktsiatesse kuni 100% fondi varadest. See 2018. aasta seadus, mis sai teoks koalitsiooni ja opositsiooni koostöös, valiti Riigikogu eelmise aasta parimaks seaduseks.

Teeme pensionisüsteemi veel paremaks

Meie eelnõu eesmärk on lahendada pensionisüsteemi kolm olulist kitsaskohta – esiteks, muuta II samba jäik väljamaksete süsteem paindlikuks, lahendades sellega tänase süsteemi suurima puuduse; teiseks, taastada II ja III samba väljamaksete maksustamine algsel kujul; ning kolmandaks, oluliselt parandada inimeste informeeritust nende pensioniõigustest ja väljamaksete võimalustest. Nendes punktides on meil ka oluline ühisosa valitsuse eelnõuga.

Meie eelnõu kohaselt saavad inimesed valikuvabaduse kogutud pensionivarade kasutamiseks pensionieas. Väljamaksete jäikus on suurim mure, mida inimesed on väljendanud. Lisaks praegu ainsa võimalusena eksisteerivale kindlustuslepingule, saaks inimene edaspidi valida fondipensioni, ühekordse osalise või täieliku väljamakse või nende valikute kombinatsioonide vahel. Erandkorras on võimalik II samba raha enne pensioniiga kasutada täieliku töövõimetuse tekkimisel, teatud tingimustel töötuks jäämisel eelpensioni eas või raske haiguse ravi rahastamiseks.

Teiseks, maksustamisperioodi tulust arvatakse välja kõik III samba väljamaksed ning II samba tähtajatu või enam kui 15-aastase tähtajaga pensionilepingu või fondipensioni väljamaksed. Praegu lähevad need väljamaksed maksustatava tulu arvestusse täies ulatuses, mille tulemusel kaotab kõige rohkem keskklass ehk inimesed, kelle kuukeskmine sissetulek jääb 1200 ja 2100 euro vahele. Selles tuluvahemikus maksustatakse igat juurde tulevat eurot 31% maksumääraga.

Ning kolmandaks saab Pensionikeskus ülesande teha inimesele lihtsal ja arusaadaval moel kättesaadavaks ülevaate tema kogunenud pensioniõigustest ja valikuvõimalustest, sh kõikidesse pensionisammastesse kogutud õiguste ja varade suurus, tootlus erinevates ajaperioodides ning võrrelduna valitud fondile vastava turuindeksiga, tasutud haldustasud, väljamaksete võimalused ning pensioniprognoos.

Miks alles nüüd ja miks just sellised muudatused?

Me ei saa muuta minevikku. Küll on meil võimalus ja kohustus kujundada tulevikku, tehes selliseid poliitikavalikud, mis mõjutavad positiivselt Eesti inimeste edasist käekäiku. Miks neid muudatusi on vaja teha? Sest Eesti rahvastik vananeb ja inimesel peab olema võimalik usaldada oma riiki ja riigi antud pikaajalisi lubadusi. II samba vabatahtlikuks tegemise pooldajad eiravad Eesti demograafilisi trende, nii nagu kliima soojenemise eitajad ignoreerivad teadlaste uuringuid ja fakte. Eitajatele on see usu küsimus ja jätkem neile vabadus uskuda. Kuid päriselu läheb edasi ning päris probleemid vajavad lahendusi. Eestis on üksi elavate pensionäride vaesusrisk Euroopa Liidu kõrgeim. Ilma tööeas pensioniks säästmata jääbki inimene sõltuvaks ainult riiklikust pensionist. Riiklik pension kaitseb tulevikus vaid vaesuse vastu, tagades elamiseks hädavajaliku, kuid on ebapiisav elustandardi säilitamiseks. Nii Eesti tänased kui tulevased eakad väärivad enamat ning seepärast on meie pensionisüsteemi hoidmine ja paremaks tegemine meie ühine huvi.

Ma mõistan ahvatlust sirutada käsi 17-ne aastaga kogutud raha järele ja kasseerida sisse maksutulu II sambast väljavõetud rahalt. Ühelt miljardilt teeniks valitsus ühekordset maksutulu vähemalt 200 miljonit, kahelt miljardilt vähemalt 400 miljonit, tänase astmelise maksusüsteemi abil ilmselt rohkemgi. Poliitikakalendris on see eriti kasulik 2021. aastal, enne kohalikke valimisi. Kuid rahanduslikult on see valik vastutustundetu ja ebakompetentne ning kindlasti ei ole see riigimehelik. Pensionisäästude kallale on läinud ka teiste riikide rahahädas valitsused. Poola ja Ungari kurvast näitest kuulsid kõik Eesti Panga pensioniseminaril osalenud.

Seame ambitsioonika eesmärgi

Laseme laialijagamise asemel samba rahal hoopis kasvada ja 7-8 aasta pärast on II sambas ca 10 miljardit ja seda konservatiivsetel eeldustel: aastane laekumine 0.5 miljardit eurot ning senine keskmine tootlus 3.7%. Nii teenib riik oma kodanike huve päriselt ega teeni lühiajaliselt oma inimeste arvelt. Seame eesmärgiks, et tulevikus on pension mitte 40% viimasest palgast, vaid hoopis 70%. Selleks peab meie pensionisüsteem soodustama suuremat, mitte väiksemat säästmist tööaastatel. Ja vaid I sambaga ei saavuta seda kunagi.

Mitte ükski erakond peale Isamaa ei küsinud ega saanud oma valijatelt mandaati Eesti pensionisüsteemi põhialuste muutmiseks. Ja just seda II samba vabatahtlikuks muutmine on. Vastupidi, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond lubasid kaitsta II sammast laialijagamise eest. Austagem oma valijaid ja seiskem neile valimiste eel antud lubaduste eest.

Meie oleme avatud kõikidele ettepanekutele, mis kitsaskohtade lahendamisele kaasa aitavad. Niisamuti on lubanud käituda ka valitsuserakonnad. Valitsuse eelnõule on kooskõlastusringil juba esitatud hulgaliselt kommentaare, sh ministeeriumitelt, mis osundavad olulistele puudustele ja riskidele. Arvestame nendega.

Teeme opositsiooni ja valitsuse eelnõudest ühe hea seaduse.  Võtame aega selleks, et kuulata eksperte, kaaluda mõjuanalüüse ja ettepanekuid ning teha seejärel Riigikogus informeeritud valikud. Et me ei looks iseenesetarkusest  21. sajandi suurima poliitkelmusega vormilt vabatahtlikku ja maailma halvimat toodet.

Nii toimides tagame tänaste ja tulevaste pensionäride heaolu ka pärast aktiivset tööiga, põlvkondade vahelise solidaarsuse ning pensionite pikaajalise rahastamise. Et sünniks seadus, mille üle on põhjust rahulolu, mitte häbi tunda. Seadus, mis seisab tänaste ja tulevaste pensionäride huvide eest. Selle eest, et me saaksime järgmisele põlvkonnale anda üle toimiva pensionisüsteemi, mitte madalad pensionid ühes tühja pensionikassa, võlakoorma ja kõrgemate maksudega.

The post Parim pensionisüsteem Eestile appeared first on Andres Sutt.

Järgmise aasta riigieelarvest rääkides tuleb paraku alustada tõdemusest, et riigi rahaline seis on halb. Viimastel aastatel Jüri Ratase valitsused jooksvateks kulutusteks ära kulutanud üle miljardi euro. See toob omakorda kaasa selle, et ka aastal 2021 peab riigieelarvet prognooside kohaselt enam kui 100 miljoni euro ulatuses kärpima. Samal ajal on meil olnud majanduses aastaid head ajad ja riigitulud on aina kasvanud. Ülekulutamise lõpetamiseks teeb Reformierakond valitsusele ettepaneku hoida kokku 204 miljonit eurot ehk 0,7% SKP-st. Riigi rahanduse kaosesse juhtimine on Jüri Ratase vastutus ja seega oleks aus tema poolt ära teha ka vigade parandus.

Majanduseksperdid räägivad aina rohkem majanduse jahtumisest, mis tähendab, et ebaõnnestunud rahanduspoliitika viljad saavad olema veelgi hapumad. Tulenevalt kehvast riigieelarve seisust teeb Reformierakond konservatiivseid rahalisi ettepanekuid. Meie prioriteediks edasistes riigieelarve aruteludes on teadustegevus, õpetajad, IT-investeeringud ja tulumaksusegadus, sest need on valdkonnad, kus valitsus on käitunud sõnamurdjana.

Kõige suurem pettus saab järgmise aasta riigieelarves osaks pensionäridele. Vaatamata peaministri suurele lubadusele tõsta pensionit 100 eurot, näeme eelarves hoopis, et esmakordselt hakatakse keskmist pensionit, mis on 528 eurot, maksustama tulumaksuga. Tulumaksu hakkab oma pensionilt varasemaga võrreldes maksma 80 000 pensionäri rohkem, mis tähendab, et kokku 305 000 vanaduspensionärist lausa 202 000 maksavad tulumaksu. Töötavad pensionärid maksavad tulumaksu nii pensioni kui ka palga pealt. Selle ebaõigluse leevendamiseks teeb Reformerakond ettepaneku, mille kohaselt oleks keskmine vanaduspension tulumaksuvaba.

Järgmise riigieelarvega saavad petta ka õpetajad. Viimastel aastatel on võetud sihiks, et õpetaja töötasu võiks olla 120% keskmisest palgast. Valitsus plaanib sellest eesmärgist kaugeneda. Seega teemegi ettepaneku leida 9 miljonit lisaraha õpetajatele, et liikuda õpetajate palgatõusuga kiiremini soovitud eesmärgi suunas.

Millised on Reformierakonna muudatusettepanekud?

Riigieelarves tuleb leida lisaraha teadusele, õpetajatele, e-riigile ja keskmise pensioni tulumaksuvabastuseks. Eesti tulevikku ja edu ei ole võimalik tagada ilma teadmiste ning IT-võimekuse arendamiseta. Reformierakond soovib eelarves leida kokku enam kui 21 miljonit eurot investeeringuteks teadusele, e-riigile ja eestikeelsele haridusele. Investeeringud teadus-ja haridustegevusse ja riigi IT-süsteemide arendamiseks on möödapääsmatud, kui soovime, et riigi e-teenuste kättesaadavaus säiliks ja meie ettevõtlus oleks jätkuvalt konkurentsivõimeline. Tähtis on ka, et teeksime algust eestikeelsele haridusele üleminekuga, sest Eesti on liiga väike kakskeelse haridussüsteemi jaoks.

Riigieelarvesse muudatuste tegemisele tuleb loomulikult ära näidata ka kust leitakse vajalik lisaraha. Reformerakonna katteallikateks on tasuta ühistranspordi kaotamine (25 miljonit), ministeeriumide majanduskulude vähendamine (10 miljonit), CO2 kvoodimüük (10 miljonit) valitsuse reservi kasutamine (6 miljonit) ja rahvastikuministri koha ära kaotamine (600 000 eurot).

Kokkuvõtvalt soovime, et kuluralli asemel suunataks eelarvega pilk tulevikku inimeste heaolu kasvatamisele. Õpetajate palgatõusu, teadustegevuse ja infotehnoloogia suurema rahastamisega on võimalik ehitada paremat ühiskonda ja suurendada majanduslikku heaolu ning keskmise pensioni tulumaksuvabastus tagaks eakate õiglasema kohtlemise.

The post Riigieelarves tuleb leida lisaraha teadusele, õpetajatele, e-riigile ja keskmise pensioni tulumaksuvabastuseks appeared first on Kaja Kallas.

Lubadused muutustest on samuti lootusrikkad, kuid kardina taha ei maksa etendusel siiski piiluda. Muidu hajub maagia.

Stardi suvel ehk enesekehtestamise degradeerunud lääne üle jätan lühiduse huvides kõrvale. Kuid nädalaid kestnud piinlikuks kiskunud läbirääkimised Lasnamäe kanalis filmivõtetest seda olid. Teada me ei saagi, kas Lenfilmi või Mosfilmiga oleks need ehk olnud ladusamad. Kuid signaal anti, et linnas on uus mees, kellel pikk vöödiline sau. Püüdes midagi head selles leida, loodan, et linnapea sai omal nahal kogeda, kui totralt on Tallinna transpordi- ja liikluse juhtimine korraldatud. Aastaid muuseas.

Samasse kategooriasse läheb häbenema pannud laulupeo transpordikaos või stagnatsiooni üks sümboleid, Tallinna Linnatranspordi juhtide lai elu. Loetagu Eesti Ekspressi, kes veel pole lugenud.

Iga imik ja pensionär, igaüks toetab Tallinna transporti 160 euroga aastas. Ka selleks moodustatud äriühingu juhtide reisikirge, soovi valitud alkoholi järele ning vajadust endale luksuslik buss osta. Kordan, igaüks meie peredest, nagu isegi naabrivanamemm panustab 160 eurot aastas, et Linnatranspordis juhtkonnal reisikirg ei kustuks. Samasugune juhus oli korra ka Eesti Vabariigis, Maanteaametis. Taolised tegelased said kiiresti töölt vabaks. Miks Tallinnas see teisiti ikkagi on?

Glasnost, perestroika ja paigalmarss Tallinna moodi

Gorbatšovi üks kaubamärk – leppimatu alkoholi vastane võitlus kogub igatahes hoogu. Linnaositi raporteeritakse plaani alusel pressiteadetes tugevast toetusest alkoholi vastu. Linnaosavanem seisab valvel ja ei võta tilkagi!

Tühja sest, et probleem, mida lahendama asutakse, oleks juba täna lahendatav, kui signaal tuleb. Kui keegi avalikku korda rikub, tuleb lahendada, mitte panna inimesi ootele, rääkides, et tuleks. Ainus detail milles alkoholivastases võitluses sisu, on omavalitsusel vabadus teha otsus hommikusel ajal müügi piiramiseks kohtades, kus see segab möödaminejaid. Ka selle lahenduse on endine siseminister Kalle Laanet juba Riigikogus algatanud, omavalitsused saavad vabadust ise otsustada juurde. Jätkuks selleks siis tarkust.

Uutmise ja avalikustamise liini alla käib ka uudis, et Tallinna TV olevat sulgetud. Selgub ju, et suleti vaid pool. Parem pool ehk ligi kaks miljonit aastas jäi siiski maksumaksja raha sinna jooksma. Küsite, et mis silmamoondus see nüüd on? Ei mingi. Seda ligi kahte miljonit on hädasti meil kõigil linnaelanikena vaja, et tagada linnaelanikele hädavajalikku teavitust linnajuhtide tegudest.

Täna siis jagati uudist Raepressi seljatamisest. Mitte, et kõik kes ilusat eesti keelt armastavad ei rõõmustaks uudis kantseliidi kodu sulgumisest, on selle taga tegelikult seitsme ametniku asendamine kuuega. Avalik sõnum otsa, et linnas on võrdselt nii eesti- kui venekeelset kommunikatsiooni vaja. Kahekeelne Tallinn oleks kena ja sümboolne pealkiri.

Pressimasin kujundatakse ümber pressimaks toetust venekeelse linnakodaniku käest

Nagu lotosaates, ka pisut numbreid, mille lõi meenutuses kokku revisjonikomisjonis meid esindav Õnne Pillak. Tallinna linnavalitsuse avalike suhete teenistuses töötab avalike suhete ja linnameediaga kokku 35 töötajat.

Raepress oma 7 vallandatava ja 6 uue kommunikatsioonitöötajaga. Ain Saarmaa juhitavas avalike suhete teenistuses töötab 9 ametnikku. Nende seas linnapea Edgar Savisaare endised nõunikud Juhan Padam ja Jüri Kuuskemaa. Lisaks on avalike suhete teenistuse struktuuris Pealinna toimetus 10 töötajaga. Lisaks veel Aleksandr Tšaplõgini juhitav Stolitsa, kus töötab 9 inimest.

Vaid mõni kuu tagasi, selle aasta augustis, loodi avalike suhete teenistusse kommunikatsioonijuhi ametikoht, kelle ülesandeks on Tallinna meediakanalite ja pressiteenistuse töö koordineerimine. Nüüd on uus konkurss tulema, taas uued inimesed palgale kommunikatsiooniosakonda.

Olnuna ise lootusrikas, et Tallinnas ühteist muutub vahetusega, pean praegu tunnistama, et see mis toimub, pole muud kui pressimasina ümberhäälestus kirillitsale. Selmet julgelt loobuda palgalisest kiitusest ja loota, et tehtavad valikud juhtimises on mõõdupuuks, jääb selleks kestma ostetud kiituse kõla.

Tulles alguse juurde tagasi. Gorbatšovi paljud meist veel mäletavad. Lubadused muutustest olid suuremad lubajast. Lootus paremale on tugevam ülekaalust. Nii ka Tallinnas.

*Lugu avaldati Eesti Päevalehes