Majanduskriisiga toimetulemiseks on valitsus asunud hoogsalt laenama. Lühikese ajaga on Eesti juba laenanud ligi 3,3 miljardit, kuid ühestki investeeringust ega reformist pole seni midagi kuulda. Rahandusministeeriumi värske prognoosi järgi kasvab eelarve nominaalne puudujääk järgmistel aastatel üle 1,7 miljardi euro ja püsib kõrgel tasemel veel aastaid.

Samal ajal kasvab Eesti võlakoormus 31,3 protsendile. See tähendab, et kui võtta aluseks 2019. aasta laenutase, siis Jüri Ratase juhtimisel neljakordistub Eesti võlakoormus viie aastaga. Sisuliselt kasvab Eesti laenukoormus ligikaudselt 2000 eurolt 8000 euroni inimese kohta imikust raugani.

Laenukoormuse kasvust märksa ohtlikum on aga tõsiasi, et võimuliidu poliitikud räägivad aina kõvema häälega sellest, kuidas riigi püsikulude katmine laenurahaga on õige tee. Eriti kurb on Isamaa lõplik poliitiline näokaotus Helir-Valdor Seederi juhtimisel. Kui varasemalt rääkis Seeder, et Eesti ei tohi üle jõu elada, siis nüüd kuuleme Isamaa ümbersündinud juhi suust, kuidas laenuga tehtav pensionitõus ja peretoetused käivad käsikäes.

Reformierakonna seisukoht on, et majanduskriisist tugevamana väljumiseks tuleb laenuraha kasutada, kuid see peab minema Eesti arenguks. Me ei tohi kasvatada hüppeliselt Eesti laenukoormust nii, et sellega ei kaasne positiivset arenguvalu ja laialdasemaid muutusi meie riigikorralduses ja majanduses. Riik saab laenuraha investeerimisel olema suunanäitaja.

Meie sihiks võiksid olla laenu kasutamisel tervemad ja aktiivsed inimesed, bürokraatiat kärpiv digiriik, madalapalgaliste töökohtade vähendamine ja majanduse väiksem jalajälg keskkonnale.

Pakun välja kuus strateegilist investeerimissuunda, milleks võiksime kasutada ligikaudu nelja miljardit laenuraha. Märkimisväärne osa sellest summast tuleks juba praegu riigi poolt võetud laenudest. Kõik investeerimissuunad on mõeldud täide viimiseks järgmisel neljal aastal koos erinevate EL-i struktuurifondide, EL-i taaskäivitusfondi ja muude välisrahastuse võimalustega.

1. Teadus peab jõudma majandusse

Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige viimane ettevõtete osakaalu poolest, mis toovad turule uusi innovaatilisi tooteid või teenuseid. See näitab, kui kehvasti toimib meil teadmussiire majandusse ja kui kaugel oleme teadmistepõhise majanduse poole liikumisel tegelikult.

Kriis annab nii raha kui ka võimaluse selles vallas otsustavalt tegutseda. Rakendusuuringute keskuse loomine ja selle kaudu 200 miljoni euro suunamine erinevateks arendustegevuseks aitaks motiveerida ettevõtteid tegelema senisest aktiivsemalt tootearendusega. Nii saab väiksema riskiga investeerida uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja kasvatada ettevõtete konkurentsivõimet.

2. Vähendame ravijärjekordi ja hoolduskoormust

Eesti tervishoid-ja sotsiaalvaldkond on jätkuvalt abivajajat liigselt väntsutav. Ravi-ja sotsiaalteenused on killustunud tervishoiu, sotsiaalvaldkonna, haridusvõrgu ja omavalitsuste vahel. Samal ajal kulub arstidel ja teistel spetsialistidel liiga palju tööaega bürokraatiale ja aruandlusele. Nurisevad arstid ja nurisevad patsiendid.

Seega tuleb investeerida 600 miljonit eurot targematesse tervishoiu-ja sotsiaalvaldkonna IT-lahendustesse. Raha saame suunata juba olemasolevate tervishoiu digilahenduste kiiremasse arendamisse nagu näiteks e-tervis ja e-konsultatsioonid eriarstidega. Senisest hoopis jõulisemalt saame investeerida laialdasemasse personaalimeditsiini kasutamisse koos geeniandmetega.

Raviteenuse fookus ja ka rahastamine tuleb suunata haiguste ennetamisele ja ravi tulemuslikkuse tagamisele. Igapäevased tervisetoimingud nagu näiteks retseptide haldamine, ülevaade personaalsetest terviseandmetest, ennetavad arstlikud kontrollid, suhtlus perearstiga ja raviteenusele tagasiside andmine võiksid olla lihtsalt korraldatavad läbi e-lahenduste.

Kindlasti vajame kvaliteedihüpet ka inimeste hoolduskoormuse vähendamisel. Olgu selleks siis eakate hooldus, kroonilised haiged või erivajaduste-ja puudega lapsed. Selleks on vaja rajada kaasaegseid hoolduskodusid, peremaju, ravi-ja teenuskeskusi, kus pakutakse ravi-, hooldus ja rehabilitatsiooniteenuseid. Ümberkorralduste tulemusena peavad arstiabi ja sotsiaalteenused olema inimestele mugavamalt kättesaadavad. 

3. E-teenustega teeme riigi kokkuhoidlikumaks

Me peaksime investeerima lähiaastatel 800 miljonit eurot e-Eesti, erinevate IT-tugiteenuste ja interneti püsiühenduse kättesaadavuse parandamiseks. Kiire internetiühendus peaks olema välja ehitatud igas Eestimaa paigas.

Meie e-riigi arendajad vajavad pikaaegset rahalist kindlust, et võtta ette e-Eesti edasi arendamine. Me teame, et Eesti mitmed suured IT-süsteemid on aegunud ja ootavad hädasti rahasüste. Oluline on mõista, et viies meie IT-süsteemid, e-riigi teenused uuele tasemele ja panustades erinevate andmete ristkasutusse on meil võimalik teha oma riiki nutikamaks, inimese jaoks lähedasemaks ja kokkuvõttes ka maksumaksjale säästlikumaks.

Suund võiks olla automatiseerimisel ja kõiksugu dokumentide täitmisega tegelevate ametikohtade vähendamisel. Ühtlasi eeldab suurt järele aitamist omavalitsuste e-teenuste võimekus. Absurdne on ju eeldada, et Türi ja Tallinna e-teenuste arendamise võimekus on samaväärne.

4. Digiründame madalapalgalisi töökohti

EAS-i juurde tuleks luua 400 miljoni eurone rahastusprogramm, mille eesmärk on toetada teenindus-ja turismisektori digitaliseerimist ja seeläbi vähendada tööjõu osakaalu neis majandusvaldkondades.

Koroonakriis on kõige tugevamalt tabanud just teenindus- ja turismisektoris töötavaid inimesi. Ühtlasi on neis sektorites ka madalamad palgad. Kriis annab võimaluse osa neid töökohti asendada digitaalsete lahendustega ja seeläbi suunata töötajaid ümberõppele ja konkurentsivõimelisema palgaga sektoritesse.

Seega on igati mõistlik panustada erinevatele digitaalsetele iseteeninduslahendustele, ostu-ja kojukande lahendustele ning teenindusplatvormidele, mis võimaldavad vähendada tööjõuosakaalu ja suurendada seeläbi konkurentsivõimet. Kuna ettevõtete suurus ja digivõimekus on väga erinevad, siis on riigipoolne õla allapanek möödapääsmatu.

5. Kliimapoliitika on präänik meie konkurentsivõimele

Kliimapoliitika on tegelikult meie ettevõtete konkurentsivõime küsimus. Tulevikus on ilma kahtluseta edukamad need ettevõtted, mis suudavad toime tulla ühe karmistuvate keskkonnanõuetega.

Kliimapoliitika hakkab üha enam mõjutama ettevõtete laenuvõimet, kaupade transporti-ja logistikat, tootearendust, pakendamist ja majandustegevusega kaasnevat jäätmete hulka. Eeltoodu on terviklik ahel, millest saab paljude ettevõtete konkurentsivõime uus mõõdupuu.

Meie ühiskondlik heaolu sõltub sellest, kui kiiresti ja väikeste kuludega suudavad meie ettevõtjad Euroopa kliimaeesmärkidega kohanduda. Lisaks erasektorile peab avalik sektor rohepöördesse panustama läbi säästlike transpordivõimaluste, erinevate liikumisviiside ristkasutuse ja paremini planeeritud ühistranspordi kaudu.

Seega on iseenesestmõistetav, et suuname suurusjärgus 1,6 miljardit eurot läbi spetsiaalse kliimafondi meie ettevõtluse ja ühenduste digitaliseerimisse, majanduse roheinnovatsiooni ja konkurentsivõime tõstmisse.

6. Ida-Virumaa vajab uut majandusmudelit

Vananev ja vähenev rahvastik, kliimapoliitikaga karmistuvad keskkonnanõuded mõjutavad Ida-Virumaad järsult ja pikaajaliselt. Ida-Virumaa majandus, tööhõive ja omavalitsuste tulubaas sõltub palju põlevkivisektorist. Nüüd, kui põlevkivitööstus tõmbub paratamatult koomale, tuleb Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamiseks investeerida 400 miljonit eurot.

Konkurentsivõimelisel põlevkivi väärindamisel on kindlasti oma koht, kuid sealsete inimeste oskusi ja karjäärivõimalusi on vaja jõuliselt mitmekesistada, selleks, et vältida pikaajaliste sotsiaalprobleemide kuhjumist. Investeeringute meelitamiseks peaksime mõtlema rätsepalahendusi, nagu näiteks investoritega koostöös treeningkeskuste loomist, mis Ida-Virumaale lõppastmes töökohti looksid.

Kokkuvõtteks

Raha kasutamine Eesti arengupidurite kaotamiseks on hädavajalik ja praegu on selleks õige aeg. Peame suutma teha pikema vaatega reforme ja tekitama positiivse stiimuli möödapääsmatuks kohanemiseks.

Raviteenuse kättesaadavuse parandamine, kliimaeesmärkidega kaasaminek, e-teenuste laiendamine ja paindlikumad transpordilahendused on valdkonnad, kus iga laenatud euro meile hiljem lisatulu toob.

The post Investeerime neli miljardit Eesti arengupidurite kaotamiseks appeared first on Kaja Kallas.

Keit Pentus-Rosimannus, Riigikogu liige

Järjekindel, tulevikuvõimalustele keskenduv, pandeemiašokist üle saanud ja uut hoogu näitav — umbes nii võtaksin kokku Euroopa Komisjoni presidendi Ursula Von der Leyeni seekordse aastakõne. Tugev avaldus Venemaa aadressil on juba palju tähelepanu saanud, toon sellele lisaks välja kolm Eesti vaates olulisemat teemat, kirjutab Keit Pentus-Rosimannus.

Üle-euroopaline digi-ID

Esiteks tugev panustamine uuele majandusele, digiteenustele. Eesti kõrvadele oli kindlasti puhas muusika, et Ursula von der Leyen ristis eesoleva kümnendi Euroopa Liidu jaoks digidekaadiks ja tõstis teemaks Euroopa ühise, turvalise digi-ID loomise.

Kõik, kes ajavad asju ja tegelevad ettevõtlusega rohkem kui ühes Euroopa Liidu riigis, on seda algatust oodanud pikisilmi. Kui Eesti suudab tänu digi-ID-ga seotud digitaalsele allkirjale aastas kokku hoida umbes kaks protsenti SKT-st, siis võime ainult ette kujutada, milline on efekt, kui sama võimalus tegib kogu Euroopa Liidus.

Kliimamajandus

Teiseks kliimamajanduse ambitsiooni tõstmine selliselt, et Euroopa vähendaks süsinikusaastet aastaks 2030 55 protsenti seni kavandatud 40 protsendi asemel. Suur rõhk saab olema energiasektori ümberkorraldamisel ja energiasäästul. Viimane on taas suurepärane võimalus Eesti teadlastele ja ettevõtetele, kellel on majade energiasäästlikuks muutmise vallas pakkuda väga häid terviklikke lahendusi ja näiteid, kuidas soojaarved kahanevad tervikliku lahenduse korral 60 protsenti.

Energiasektori ümberkorraldamise puhul on omaette huvitav tutvuda energia kasutamise näitajatega viimase poole aasta jooksul, ehk COVID-19 ajal. Wärtsilä raport võrdles Euroopa Liidu energiatootmise numbreid 2019. ja 2020. aastal (arvestades 2020 näitajate hulka ka EL-ist lahkunud Suurbritannia).

Need näitasid söe kasutamise kukkumist eelmise aastaga võrdluses 20 protsenti, emissioonide kahanemist 20 protsenti, energia nõudluse kahanemist kümme protsenti ja sedagi, et kogu toodetud energiast 45 protsenti tuli 2020. aastal taastuvatest allikatest. Samal ajal, kui poliitfoorumitel muudkui vaieldakse, on energiasektori üleminek juba toimumas.

Hiina on rivaal

Kolmas teema, mis von der Leyeni kõnes tähelepanu püüdis, puudutas Hiinat. Möönmine, et hegemooni staatust püüdev Hiina on Euroopa Liidu rivaal, oli sellisel tasandil ja sellise selgusega oluline sõnum. Nagu ka tunnistamine, et Euroopa Liidu liikmesriikide suutlikkus sellega arvestavat ühist Hiina poliitikat kujundada on olnud kasin. Järelemõtlemise koht on see ka Eestile.

Nagu kõikide kõnedega, on sõnadega seatud sihtidest olulisemad nendele järgnevad reaalsed teod. Euroopa Liidul ei ole demograafilist prognoosi teades ülemäära palju loomulikke konkurentsieeliseid teiste maailma piirkondade ees.

Küll aga on meil on võimalik teaduse ja ettevõtete koostööd toetades, sinna investeerides praegu tihti vana ja aeglase hallpeana kujutatavast Euroopast kujundada elujõuline, uue tehnoloogia võimalusi oma inimeste elujärje parandamiseks ära kasutav tegelane.

Lähikuud näitavad, milline reaalne kava, millised reaalsed otsused nendele Euroopa Komisjoni presidendi sõnumitele järgnevad.

Kava on hea. Otsused oleksid veel paremad was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Aga mõned kiired tähelepanekud. Esimene asi, mis silma hakkas, oli plaan ehitada uus Biomeditsiini agentuur, et võidelda piiriüleste ohtudega. Kas tekkinud tervisekriisi lahenduseks on tõesti uus agentuur, julgen kahelda. Suurendab ainult bürokraatiat ja vajab täiendavat raha. Lisaks tõstatas VDL ka küsimuse, et tervisekompetentsides peaks olema Euroopa pädevus. Vähemalt võib sellest niimoodi aru saada. Terviseteemad on ikka iga liikmesriigi enda pädevuses olnud, kas uute pädevuste lisamine annaks Euroopale midagi juurde. Kahtlen, et liikmesriigid sellega nõus saavad olla. Pealegi võiks eelnevalt tegeleda eelkõige sellega, et olemasolevad Euroopas kokkulepitud asjad töötaksid – nagu näiteks ühtne siseturg, mis on oluline Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks.

Suur punane tuli läks põlema, kui lugesin, et Euroopa komisjon teeb ettepaneku kehtestada miinimumpalga reeglistik. Kuidas see välja hakkab nägema? Osades riikides pole miinimumpalga regulatsiooni, osades on väga karm. See on muidugi iga sotsiaaldemokraadi unistused, aga hetkel ja jällegi Euroopa konkurentsivõime seisukohast, mitte kõige mõistlikum mõte.

Praegu valitseb totaalne segadus Schengeni viisaruumis. On kehtestatud piirikontrolle ja inimeste vaba liikumine on selgelt piiratud. Kõnes oli viide, et komisjon pakub välja uue strateegia tuleviku Schengenile, aga mida see tähendab? KUi siiani on olnud vaba liikumine, siis järelikult uus strateegia piirab seda? Või paneb täpsemalt paika, kuidas ja millal võib liikumist piirata?

VDL ütleb, et me peame tegema sellest Euroopa digitaalse dekaadi. Sellest on muidugi pikalt räägitud, aga lõpuks taandub kõik detailidele ja tehtud saab vähe. Meie jaoks muidugi positiivne, et mõte on tuua välja ka Euroopa digitaalne identiteet ehk meie id-kaart, millega me nii harjunud olema. Jällegi – supermõte, aga teostus on keeruline, kui osades riikides pole isegi inimestel isikukoode.

Huvitav oli see, et VDL toob välja vajaduse reformide suuri multilateraalseid organisatsioone nagu WTO ja WHO. Kuigi selle mõttega võib nõus olla, tekib siiski esmalt küsimus, kas alustama ei peaks iseendast ehk Euroopa Liidust ja institutsioonidest.

VDL kirjeldas ka välispoliitilisi valikuid ning muuhulgas teatas, et Euroopa Komisjon tuleb välja Euroopa Magnitski nimekirja ettepanekuga. Sel on Eestiga samuti seos, sest selle algataja kunagi oli tol ajal Euroopa Parlamendi liige Kristiina Ojuland. Aga huvitavaim selles lõigus on viide Venemaa tegevusele ja mustritele selles ning ütluses „no pipeline will change that“. Mis see tähendab? Kas VDL on Nordstreami gaasitoru vastu? Kas tõesti Euroopa Komisjon võtab sellega seoses midagi ette?

Huvitav viide oli ka digitaalsele maksule, mida arutatakse OECD ja G20-ga, kuid VDl ütles, et kui seal ei jõuta kokkuleppele õiglases maksusüsteemis, siis tuleb Euroopa Komisjon välja oma ettepanekuga. Väga tahaks teada detaile. Siiani on maksuteemad olnud liikmeriikide pädevus, aga olen nõus, et digitaalsed teenused on midagi uut ja maailmaülest, kus oleks vaja selgemaid kokkuleppeid. Küll aga on ettepanekud, mida siiani on nähtud, olnud üsna suurte riikide väravasse. Kuidas see õiglane digitaalne maksustamine tagatakse, jääme ootama detaile.

Mulle endale läheb väga korda õigusriigi teema, mida VDL ka oma kõnes puudutas, sest õigusriik kaitseb inimesi võimulolijate omavoli eest. Juba selle kuu lõpus võtab Euroopa Komisjon vastu oma esimese õigusriigi raporti, mis katab kõiki liikmesriike. See pidavat olema tööriist, mis tuvastab varakult probleemid ja pakub lahendusi. Saam aru, et murelapsed on siin eelkõige Ungari ja Poola, aga kui nii edasi, siis ei lähe palju, kui ka Eesti sinna nimekirja satub.

Loomulikult oli kõnes veel palju muid teemasid ja palju ilusaid sõnu, aga nagu Euroopa puhul ikka – saatan on detailides ja arvestades hetkeolukorda kardan pigem, et heade ideede teostamine läheb pigem raskelt kui kergelt.

The post Mõtted Ursula von der Leyeni kõnest appeared first on Kaja Kallas.