Hiljuti 30. aastat taasiseseisvumisest tähistanud Eestis iseloomustab iga neist kümnendist mõni oluline märksõna. 1990ndatel vaba tegevuskeskkonna taasloomine ja eraettevõtluse hoogustumine, seejärel stabiilsuse tekkimisel ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Eelmisel kümnendil hakkas tugevnema kodanikuühiskonna hääl ja üha olulisemaks peeti oma kodu ümbruses toimuvat. Praeguse ja ilmselt ka lähikümnendite üks suurimaid mõjutajaid on rohepööre.
Ühiskonna mõtteviis ja ootused on muutumises. Muutuvad ootused ka põllumajandusele ja toidutootmisele – viimane on järjest enam nõudluspõhine; seda suunavad üha enam tarbija ootused sellele, millises keskkonnas ning milliseid väärtusi arvestades on toit toodetud. Muutub väga palju.
Me ei saa uuest tegelikkusest mööda vaadata, sest Eesti ei ole isoleeritud saar, vaid on riigina muutuste voolu osa. Puudub võimalus jätkata vanaviisi ja loota, et äkki läheb see kõik varsti mööda. Seega – kui tahame muutustega kaasas käia ja neist kasu lõigata, peame end oma võimalustest ja vajadustest lähtuvalt positsioneerima.
Õige asetamine määrab lõpuks ära, kui edukana me sellest protsessist väljume. Kui vaatame, mis meie ümber mujal Euroopas toimub, siis järjest enam mõistetakse, milliseid võimalusi rohepööre riikide ja majanduste jaoks pakub ning igaüks püüab leida nende võimaluste seas oma nišši.
Põllumajanduse ebakindlus mõistetav
Näiteks on Soome võtnud ambitsioonika eesmärgi saavutada kliimaneutraalsus oluliselt varem kui ülejäänud Euroopa Liit ja saada maailma esimeseks taastumatu ressursikasutuse vabaks heaoluühiskonnaks. Iirimaa on võtnud eesmärgi saada maailmaliidriks jätkusuutlike toidusüsteemide vallas. Näiteid algatustest saaks tuua veelgi, kuid pigem tasub meil keskenduda enda võimaluste mõtestamisele selles ühiskonna ja majanduse jaoks märgilises pöördes.
Euroopa Liidu eesmärk on saada aastaks 2050 maailma esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks, mis tähendab, et selleks ajaks peab olema liidus kasvuhoonegaaside netoheide viidud nulli. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks tehtud ettepanekud kätkevad endas muudatusi eri majandusvaldkondades. Põllumajandus annab praegu kümnendiku kasvuhoonegaaside heitest, seega on põllumajandusel ka oluline roll kliimaeesmärkide saavutamisel.
Samas peab siinjuures meenutama, kust meie põllumajandus tuleb. 2000. aastate alguseks oli Eesti põllumajandus jõudnud madalseisu. Euroopa Liiduga liitumine, juurdepääs mitmesugustele toetustele ja turgudele on põllumajandussektorile andnud hea väljavaate ning juba enam kui 15 aastat on põllumajandus olnud kasvav sektor. Selle taga on meie põllumehe ja tihti ka mitme põlvkonna jagu rasket tööd ning suuri investeeringuid. Ühelt poolt seisab meie põllumajandus praegu tugevamatel jalgadel kui kunagi varem, samas on mõistetav põllumajandussektori ebakindlus ja mure seoses kliimapoliitika võimalike mõjudega meie toidutootmisele.
Millised on põllumajanduse vaates meie seisukohad kliimaalgatuste suhtes? Rohepöörde eesmärgid peaksid arvestama riikide eripärasid ning praegust taset, et vältida nende konkurentsivõime kahjustamist. Samuti tuleb arvestada erinevate sektorite võimekust kasvuhoonegaaside heidet vähendada. Sealjuures on vaja põhjalikult hinnata eri algatuste sotsiaalmajanduslikke mõjusid, juba tehtud investeeringuid ning tehnoloogiate kättesaadavust. Tuleb arvestada ka seda, et toidutootmise mahtu oluliselt vähendamata on põllumajandussektoris kasvuhoonegaaside heite vähendamise võimalused piiratud. Samuti tuleb vältida maakasutuse muutusi, millega võivad kaasneda halvad mõjud nagu ääremaastumine, põllumajandusmaa kontsentreerumine, toidutootmiseks kasutatava maa vähenemine, ökosüsteemide kadu ja elurikkuse vähenemine. Oluline on säilitada toidujulgeolek ja Euroopa Liidu isevarustatuse võimekus toiduga. Praegu on maailmas toitu pigem puudu kui üle ja see seab kõigele omad raamid.
Majandame keskkonnasäästlikult
See ei tähenda, et põllumajandus rohepöördest kõrvale peaks jääma. Vastupidi. Muld, õhk, vesi ja elurikas keskkond on põllumehe peamised tootmisressursid. Seetõttu on väga tähtis nende ressurssidega õigesti ümber käia. Põllumajanduses töötab alati talupojatarkus. Seepärast on meil ka palju rahvatarkusi, mis põllupidamist kirjeldavad – näiteks „Narrid põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda“ või „Kuidas põldu harid, nii põld sulle tasub“. Eesti põllumees lähtub nendest tarkustest; olgu selle kinnituseks näiteks see, kui suurt osa meie põllumajandusmaast majandatakse keskkonnasäästlikult, kui palju meil on mahemaad või kui vähe kasutame väetisi ja taimekaitsevahendeid võrreldes muu Euroopaga. Seega on meil olemas kõik eeldused keskkonnasäästlikuks tootmiseks. Rohepöörde võimaluste võtmes on meil aga kindlasti kasutamata potentsiaali küsimuses, kuidas panna kestlik keskkonnakasutus ka majanduslikus mõttes enda kasuks tööle.
Kahtlemata on praegu tuleviku suhtes küsimusi rohkem kui vastuseid. Võimalik, et rohepööre liigub eespool tehnoloogiliste arengute võimekust ja teostatavat tegelikkust. Samuti oleks olnud õige ja ka õiglane, kui põllumajandus saanuks tuge rohepöörde eesmärkide elluviimiseks. Valmistame praegu ette Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika riiklikku strateegiakava järgmiseks viieks aastaks. Kuna põllumajandus on liidu tasandil ühine poliitika, tuleb suur osa selle reeglitest ja rahastusest just liidu tasandilt. Seega on see oluline hoob, millega aidata põllumajandusel rohepöördega toime tulla.
Siin peavad meie valikud aitama tagada, et toodaksime toitu jätkusuutlikult. See omakorda peab tagama ühelt poolt seda, et keskkond oleks hoitud; teiselt poolt seda, et meie põllumees seejuures majanduslikult edukalt toime tuleks. Kui me suudame rohepöördes enda jaoks võimalusi leida, võivad meie puhas keskkond ja keskkonnasäästlik toidutootmine olla senisest suurem müügiargument nii kodu- kui ka välisturul.
Laenasime maa oma lastelt
Rohepööre annab ajendi ja võimaluse siinsele põllumehele, peame vaid olema valmis leidma jätkusuutlikke lahendusi. Riik tahab jõudsalt panustada teadus- ja arendustegevusse koostöös ettevõtjatega, et leida lahendusi kestlike toidusüsteemide arendamiseks. Meil on juba palju, millest lähtuda – me ei pea hakkama suurt laeva ümber pöörama. Targema tegutsemisega püsib Eesti põllumajandus- ja toidusektor ka edaspidi konkurentsivõimeline. Märksõnadeks on seejuures säästvam ja vastutustundlikum tootmine ning bio- ja ringmajandus.
Kliimamuutustega kohanemine ja nende leevendamine eeldab seniste harjumuste muutmist ja uute tehnoloogiate kasutamist. Praeguste tõhusate taimekaitsevahendite kasutusvõimalused ahenevad, üha olulisemaks muutub integreeritud taimekaitsevõtete kasutamine ning agroökoloogia. Loomakasvatuses tuleb tegelda taudide ja haiguste ennetamisega ning bioohutusnõueid rangemalt järgida. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata mikroobide antibiootikumiresistentsusele ning korrastada antibiootikumide kasutamist.
Üks paremini keskkonda kirjeldavaid ütlusi on see, et me ei ole maad saanud päranduseks mitte oma vanematelt, vaid laenanud oma lastelt. See sobib kogu rohepöörde juhtmõtteks. Kuidas me viimaste põlvkondadena seda laenu kasutanud oleme? Selleks et saaksime oma lastelt laenatud maa kasutuskõlblikuna neile edasi anda, peab igaüks meist nii kodaniku, tarbija kui ka maksumaksjana tegema teadlikke valikuid, arendama majanduses kestlikke ärimudeleid ning oma võimaluste piires keskkonnale sealt võetut tagasi andma.
Riigikogu võttis täna vastu meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse, millega vähendatakse 2022. aastal veeteetasu poole võrra kõigile Eesti sadamatesse või sadama reidile sisenevatele laevadele.
Reformierakonna fraktsiooni poolt sõna võtnud Annely Akkermanni sõnul on laevanduse toetusmeetmed kogu Eesti majanduse toetusmeetmed. „Reisilaevad teenindavad liine Eesti ja Soome ning Rootsi vahel. Teatavasti on need riigid Eesti suurimad kaubanduspartnerid, sealjuures Eesti ekspordimahust 25%,“ selgitas Akkermann.
Ta lisas, et eelmisel aastal kasvas veeteetasude vähendamise mõjul ainuüksi Tallinna Sadama kaubamaht 7%, samas kui Läänemere piirkonna kaubamahud tervikuna vähenesid 7,9%, mis näitab, et ilmselt on Eesti veeteetasu olnud liiga kõrge.
„Valitsus plaanib jätkata reisilaevade erirežiimiga, mis tähendab tööjõumaksude tagastust summas, mis on Eestis makstud tulu- ja sotsiaalmaksu ning laevapereliikmete maksubaasilt, milleks on siis reakoosseisul 1,5 ja juhtivtöötajatel 2,5 -kordne alampalga määr, arvutatud tööjõumaksude vahe. Erirežiimi kehtestamiseks on saadud riigiabiluba kuni 2023 aastani. Hinnanguliselt on meetmest mõjutatud 3000 töökohta laevadel ja 100 töökohta kaldal, peamiselt 4 ettevõttes,“ märkis Akkermann.
Eesti riigikaitse edeneb hästi. Hiljutine lisaõppekogunemine Okas oli väga julgustav kogemus – see õnnestus igakülgselt väga hästi. Idapiirile ajutise traattõkke rajamine toimus plaanipäraselt. Eelarve arvudest on juba räägitud. Aga kahjuks muutuvad kogu aeg ka meid ähvardavad ohud ning seega ei saa Eesti riigikaitse kunagi valmis ja mõistagi vajab suur osa riigikaitselisest varustusest pidevat uuendamist, moderniseerimisest rääkimata.
Eesti riigikaitse edeneb hästi. Hiljutine lisaõppekogunemine Okas oli väga julgustav kogemus – see õnnestus igakülgselt väga hästi. Idapiirile ajutise traattõkke rajamine toimus plaanipäraselt. Eelarve arvudest on juba räägitud. Aga kahjuks muutuvad kogu aeg ka meid ähvardavad ohud ning seega ei saa Eesti riigikaitse kunagi valmis ja mõistagi vajab suur osa riigikaitselisest varustusest pidevat uuendamist, moderniseerimisest rääkimata. Nii et ka töö riigikaitse rajamisel ei saa kunagi otsa, vaid pigem kasvab ja muutub kogu aeg ka keerulisemaks, tehnoloogiliselt mitmekesisemaks, ja – tõhusamaks.
Riigikaitse asjus on vast juba kõigile pähe kulunud «kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust...» ja nagu teame, on Eesti riigikaitsekulutused seda tublisti ületanud ja ületamas. Siit tulebki järgmine teema, mille võtmesõnaks on tõhusus. Ka majandusmehed räägivad kulutõhususest, see tähendab, et sama raha eest peab saama rohkem, raha – ja üldse ressurssi – tuleb tõhusalt ja tõhusamalt kasutada. Millest tõhusamalt? No näiteks varasema ajaga võrreldes, kuid kindlasti võrreldes potentsiaalse vaenlasega. Eriti kui see võimalik vastane on Eestist igas mõõtes kordades ja koguni suurusjärkude võrra suurem.
Meie kaitsekorraldus on astumas suurt sammu tõhususe ja kulutõhususe poole, sest lõpuks ometi otsustas vabariigi valitsus Eesti politsei- ja piirivalveameti laevastiku kaitseväe laevastiku ehk mereväega ühendada, PPA annab oma merelised ülesanded ja ressursid kaitseväele üle.
Idanaaber on alati Soome lahte ja Läänemerd ülimalt oluliseks pidanud ja eks ole nii strateegiliselt kui ka taktikaliselt ka mõistetav, mida tähendaks Eestile, kui meil puuduks kontroll vaba liikumise üle lähedastel merealadel. Seda on – teadagi – sada korda lihtsam öelda kui teha. Lisaks meie, Balti riikide ja soomlaste vabadele merevoogudele on ülimalt tähtis, et meie juurde ja meiega koos pääsevad merel liikuma ka meie liitlased – kõige olulisem heidutus selleks, et naabril ei tekiks kiustatust manöövritel harjutatut tegelikult meie maal ellu viima hakata.
Muudatuste ettevõtmiseks on aeg sobiv, sest käesoleva kümnendi jooksul lõpeb kõigil kaitseväe laevadel ja pooltel PPA laevadel tootja ette nähtud kasutusiga ja kuigi seda tärminit võib teatud asjaolude puhul pikendada, on kõigi aluste koordineeritud ja täpselt ajastatud vahetus just eesmärgipärasem ja seega kulutõhusam. Saame muuta merejulgeolekuks vajalike platvormide koguarvu, liiki ja võimeid.
Juba järgmisel aastal küsib Eesti raha Euroopa kaitsefondilt mehitamata ja modulaarsete veesõidukite arendamiseks. See on ainulaadne ja innovaatiline samm mereväe uuendamiseks. PPA ja mereväe laevade konsolideerimine aitab tõsta riigikaitseliste merepäevade arvu töö kvaliteeti kahjustamata.
Rohkem merepäevi tugevdab Eesti iseseisvat kaitsevõimet ja parandab liitlaste võimalusi regioonis toimuvale konfliktile reageerimiseks.
Tsiviilülesannete täitmist ei vähendata ega anta järele kvaliteedis. Rahuaegne patrullvõimekus kasvab, majandusvööndis on võimalik senisest tõhusamalt tuvastada näiteks Vene Föderatsiooni sõja- ja teiste riigi laevu.
Meil on endal parem pilt, eesmärgiks ikkagi tervikpilt meie merel toimuvast, ja samal ajal on meie riigikaitse nähtav, mis peaks vähendama vaenulike jõudude soovi meie merepiiri pidamist testida.
Kõik alused hakkavad tegutsema ühtses käsuahelas, ka see asjaolu, lisaks kvantitatiivsele kasvule, kasvatab meie riiklikku valmisolekut kriisiolukorras operatiivselt sekkuda.
Oma peaministri ametiaja jooksul (2002–2003) võttis meie laevastike-paadinduste ühendamise jutuks Siim Kallas, 2005–2007 siseministri ametis olles alustasin selle protsessi ettevalmistustega, kuid aeg ei olnud selleks veel küps.
Nüüd siis, pärast kevadist ärgitamist – valitsuskabineti 3. juuni 2021 nõupidamisel – oleme selle tähtsa sammu 25. novembril astunud. Vahepealset aega kasutati olukorra värskeks kaardistamiseks ja nii majanduslikuks, strateegiliseks, juriidiliseks kui mõnekski muuks analüüsiks, ning analüüsid näitasid eelkõige just kulutõhusust ehk esialgu ressurssi lisamata saame rohkem tulemust.
Mõistagi on meie mereala kaardistatud ja seda analüüsitud korduvalt varemgi. Seda enam on kõnealune protsess aegjoonel paremini jälgitav ja meie olukorrateadlikkus ning reageerimisvõime on juba jõuliselt paranenud ning kasvavad veelgi.
Mõjuanalüüs kinnitas, et ühendatud laevastike puhul on meil tõhusam riigikaitse, aga ka näiteks võimekus reostust tõrjuda-piirata. Tõhusamaks muutuvad nii mereoperatsioonide juhtimine, s.t et praegune mereoperatsioonide keskus (MOK) ja merevalvekeskus (MVK) viiakse kokku ühisele pinnale.
Ühe katuse alla kokku jooksev merepilt ning ühiselt tegutsevad operatiivjuhid annavad koostöös selge ja tervikliku ülevaate merel toimuvast.
Tuleviku ühendkeskus tegeleb nii Eesti päästepiirkonnas kui ka vajadusel väljaspool seda lennu- ja merepääste sündmuste juhtimise ja lahendamisega ning keskus jääb igapäevaselt seotuks siseministeeriumi valitsemisalas oleva häirekeskusega, muude riigis mereliste tegevustega seotud asutustega ning naaberriikide vastavate keskustega. Ja arusaadavalt tuleb kõige selle jaoks muuta tervet rida seadusi ja teisi õigusakte, kuid kui eesmärk on selge, siis on see seadusandjate ühine huvi tegutseda riigi arengu nimel.
Kõik see kokku on tõhus samm nii palju kõneks olnud Eesti tõsiselt võetavaks mereriigiks kujunemise teel.
Reformierakonna suurim, 2514 liikmega Tallinna piirkond valis täna toimunud e-üldkogul oma juhiks riigikogu majanduskomisjoni esimehe ja Tallinna linnavolikogu aseesimehe Kristen Michali. Samuti valiti juhid kaheksas Tallinna linnaosas tegutsevatele piirkondlikele organisatsioonidele.
Liberaalina usun ma rohkem inimeste enda vastutustundesse, kui valitsuse jagatavatesse käskudesse ja korraldustesse.
Mitmed Euroopa riigid on neil päevil astunud otsustavaid samme vaktsineerimise ühel või teisel viisil kohustuslikuks muutmise suunas, debatti sel teemal on soovitanud pidada ka Euroopa komisjoni president Ursula von der Leyen.
Liberaalina usun ma rohkem inimeste enda vastutustundesse, kui valitsuse jagatavatesse käskudesse ja korraldustesse.
Mitmed Euroopa riigid on neil päevil astunud otsustavaid samme vaktsineerimise ühel või teisel viisil kohustuslikuks muutmise suunas, debatti sel teemal on soovitanud pidada ka Euroopa komisjoni president Ursula von der Leyen.
Eestis selleks debatiks suurt põhjust ei ole. Peaminister Kaja Kallas on korduvalt öelnud, et sundvaktsineerimist Eesti seadused ei võimalda ja pole mingit kavatsust hakata seda olukorda muutma. Koostöös tööandjate ja töövõtjatega on valitsus töötanud välja korra, kus iga asutus saab riskianalüüsi käigus töötajatelt vaktsineeritust nõuda, kui nende töö kätkeb endas riski nakkust levitada.
Isegi kui kohustuslik vaktsineerimine tooks mõne vaktsineeritu lisaks, ei kaaluks see üles seda konflikti ja tüli, mida selline samm ühiskonnas tekitaks.
Eesti on selle kriisi juhtimisel, eriti Kaja Kallase juhitud valitsuse ajal, lähtunud selgelt liberaalsest joonest. Oleme püüdnud hoida ühiskonda, koole ja ettevõtteid nii avatuna kui võimalik. Kuigi see suund on saanud kriitikat, võib tagantjärgi vaadates öelda, et oleme teinud õigesti, meie haigestumise ja suremusnumbrid on isegi väiksemad, kui paljudes meist oluliselt rohkem suletud olnud riikides, seda ka viimase viiruselaine ajal.
Samal ajal on inimesed saanud käia tööl ja lapsed koolis ning viiruse nähtamatuid ohvreid on seetõttu olnud loodetavasti vähem. Kõik see on juhtunud tänu inimestele, kes on käitunud vastutustundikult, järginud valitsuse seatud reegleid ja ennast vaktsineerinud, aga ka eesliinitöötajatele, kes on teinud kriisi murdmiseks igapäevaselt rasket tööd. Suur tänu neile kõigile!
Saame koroonaviirusele vastu ainult üheskoos. Praegu näiteks on sadadel tuhandetel inimestel võimalus teha tõhustusdoos, olen ise selle sammu astunud ja saan kõigile soovitada, et tunne pärast kolmandat sutsu on palju turvalisem.
Eelmisel nädalal läbis riigikogus teise lugemise eelnõu, mis rõõmustab rohkem kui 280 000 inimest otseselt ja annab kindlustunde kõigile neile, kes lähiajal pensioniealiseks saavad. Nimelt esitas reformierakondlasest rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus valitsuse eelnõu «Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu», mis vabastab kõik pensionärid, nii töötavad kui ka vanaduspõlve pidavad, tulumaksust keskmise pensioni ulatuses.
Eelmisel nädalal läbis riigikogus teise lugemise eelnõu, mis rõõmustab rohkem kui 280 000 inimest otseselt ja annab kindlustunde kõigile neile, kes lähiajal pensioniealiseks saavad. Nimelt esitas reformierakondlasest rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus valitsuse eelnõu «Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu», mis vabastab kõik pensionärid, nii töötavad kui ka vanaduspõlve pidavad, tulumaksust keskmise pensioni ulatuses.
Eelnõu vastuvõtmisel hakkab see kehtima küll alates 2023. aastast, kuid sellega lõpeb ka meie lähiajaloo ühe kõige häbiväärsema sotsiaalse eksperimendi aeg. Nimelt võrdsustati 2016. aasta lõpus pensionärid palgasaajatega ja neilt võeti ära 500 euro suurune tulumaksuvabastus.
Eriti said pihta kõik need pensionärid, kel oli jõudu, tahtmist ja soovi oma elujärge parandada ning jätkasid töötamist. Tulumaks võeti maha nii palga kui ka pensioni pealt ja täiega.
Ettevõtete ja valitsuse tehtud valikute tõttu kriisi haldamisel on Eesti majandus hästi taastunud. 2021. aasta teises kvartalis ületas majanduse maht oma kriisieelset taset Euroopa Liidu võrdluses kõige rohkem. Septembri algul valminud majandusprognoosi järgi kujuneb selle aasta majanduskasvuks 9,5 protsenti ja tuleval aastal neli protsenti.
Minuealistele tähendab tugev majandus paremat toimetulekut. Järgmisel aastal tõuseb pension 38 eurot 590 eurole. 2023. aastal tõuseb see veel 64 eurot 654 eurole. See tähendab, et lähiajal ootab eakaid ees sajaeurone pensionitõus. Lisaks tõstab valitsus järgnevast aastast ka üksi elava pensionäri toetust 115 eurolt 200 eurole.
Kuid mida rohkem tõuseb pension, seda päevakajalisemaks muutub küsimus keskmise pensioni tulumaksuvabastusest. Vaevalt et kellegi arvates on keskmine pension Eestis nii suur, et seda võiks tulumaksuga maksustada. Vastupidi, meie pensionid on Euroopa Liidus ühed nigelaimad ja põhjusi peame otsima ajast, kuhu olime surutud rohkem kui 50 aastat. Praegu kehtiva süsteemi järgi peaks 2023. aastal aga juba üle 300 000 pensionäri oma pensionilt tulumaksu maksma.
Kui ühiskond hoolib oma eakatest, tuleb lõpetada olukord, kus riik ühe käega annab pensionitõusu, aga teise käega võtab selle tulumaksuna tagasi. Sestap on mul hea meel, et valitsus täitis eakatele antud lubaduse ning kiitis heaks ja saatis riigikokku eelnõu, millega muutub keskmine pension 2023. aasta 1. jaanuarist tulumaksuvabaks.
Keskmise pensioni tulumaksuvabaks muutmine tähendab pensionäridele aastas 370 euro suurust võitu. Seejuures on keskmine pension tulumaksuvaba nii töötaval kui ka mittetöötaval pensionäril. Raske on ette kujutada, kuidas saaksid koolid, meditsiiniasutused ja paljud teised hakkama, kui sealt lahkuvad suurte kogemustega elujõulised ja rõõmsad töötajad. Olen sügavalt veendunud, et oli suur viga neid kõrgema maksustamisega tööturult eemale tõrjuda.
Loomulik on küsida, miks mitte 2022. aastast, miks siis alles 2023. aastast. Vastus on lihtne. Tehniliselt on võimatu maksu- ja tolliameti, sotsiaalkindlustusameti ja teiste infosüsteeme nii-öelda ümber häälestada ja töökorda seada praegu veel nii keerulise tulumaksusüsteemi arvestamisel. Kui seda tööd oleks alustatud eelmise valitsuse ajal, oleks saanud tulumaksuvabastust rakendada juba järgmisest aastast.
Samuti olen kindel, et lisaks töötavatele ja mittetöötavatele pensionäridele võidavad nii pensionitõusudest kui ka keskmise pensioni tulumaksuvabastusest ka lapsed ja lapselapsed. Teadmine, et nende vanematel ja vanavanematel on parem sissetulek ja nad tulevad iseseisvalt endaga toime, muudab ka nooremate elu kergemaks.
Iga kriis mõjutab meid rängalt. Nii ka koroonaviiruse ulatuslikust levikust põhjustatud tervisekriis, millel on nii nähtavad kui nähtamatud ohvrid. Seetõttu on mul heameel tõdeda, et tuleva aasta riigieelarves on üheks oluliseks sihiks seatud inimeste vaimse ja füüsilise tervise hoidmine ja parandamine. Need on valdkonnad, mis on mulle alati südamelähedased olnud.
Tervisekriisis on niinimetatud eesliinil meie meditsiinitöötajad. Iga päev teevad nad suuri jõupingutusi, et inimesi, võibolla koguni meie lähedasi või meid endid ravida ja aidata. Sageli tehes seda enda unetundide ja vabade päevade arvelt. Sestap on ülimalt oluline, et meditsiinitöötajad tunneksid sel raskel ajal ülejäänud ühiskonna tuge. Üks viis seda näidata on tagada meie kõigi ühisest maksurahast nende väärikas sissetulek. Kui riigikogu tuleva aasta riigieelarve heaks kiidab, tõuseb arstide ja õdede miinimumtunnitasu üle 7 protsendi.
Kuigi meditsiini ei minda õppima raha pärast, loodan siiski, et tuleval aastal eesootav palgatõus aitab nende inimeste motivatsiooni hoida. Teisalt on aga selge, et lõpmatuseni ei ole säärase koormuse all töötamine võimalik, ka missioonitundest mitte. On ju meditsiinitöötajadki ennekõike inimesed ja on loomulik, et nemadki väsivad. Meditsiinisüsteemi koormuse vähendamiseks on tegelikult ju lahendus olemas – vaktsineerimine. Järgmise aasta riigieelarves plaanitakse eraldada 16,1 miljonit eurot tõhusama vaktsineerimise korraldamiseks. Arstide ja õdede töökoormuse vähendamise kõrval hoiab vaktsineerimine ka meie endi ja meie lähedaste tervist ning ühiskonna avatuna. Need, kes veel ei ole end vaktsineerinud, tehke seda palun kindlasti.
Lisaks meditsiinisüsteemi koormamisele on koroonakriis ja selle järelmid tõstnud inimeste stressitaset ja mõjunud laastavalt meie vaimsele tervisele. Nii on koroona epideemia välja toonud ja võimendanud vaimse tervise teemad ning tõstnud need senisest kõrgema tähelepanu alla. Järjest levinumad vaimse tervise probleemid survestavad nii meditsiinisüsteemi, aga ka kogu ühiskonda. Survestavad otseselt riigi majandust ja ettevõtlust läbi inimeste langenud töövõime.
Vaimse tervise abi kättesaadavuse parandamiseks rahastatakse 2022. aasta riigieelarvega psühholoogide kutseaastat ja vaimse tervise teenuste arendamist nii kogukonna tasandil kui ka eriarstiabis. Samuti toetatakse tõenduspõhiste ennetustegevuste arendamist. Nendeks tegevusteks on täiendavalt järgmise aasta riigieelarves planeeritud 3 miljonit eurot. Lisaks suunatakse psühhiaatrilise sundraviteenuse tugevdamiseks ning alkoholi ennetustegevuse ja ravi jätkamiseks 3,1 miljonit eurot.
Vaimse tervise teenuste kättesaadavuse parandamiseks kogukonna tasandil ja esmaste vaimse tervise alaste konsultatsioonide pakkumiseks on plaanis jätkata toetuste maksmist kohalikele omavalitsustele. Spetsialistide nappuse leevendamiseks rahastatakse kliiniliste psühholoogide ja psühholoog-nõustajate ehk kogukonnapsühholoogide kutseaastat. Eraldatava rahaga kavatsetakse tasuda nii tulevaste psühholoogide ja nõustajate endi kui ka nende juhendajate töö eest praktikaaastal. Niisamuti jätkatakse üleriigilise vaimse tervise abiliini ja veebinõustamise tegevust. Jätkub ka hingehoiu teenuse osutamine hoolekandeasutustes ja laste vaimse tervise keskustes pakutavate teenuste kvaliteedi arendamine.
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma.
Rohepöörde kava on väga suur asi. See on suurte ja keeruliste reformikavade kogum. Esialgu põhiliselt kavade, mis peavad muutuma seadusteks.
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma.
Rohepöörde kava on väga suur asi. See on suurte ja keeruliste reformikavade kogum. Esialgu põhiliselt kavade, mis peavad muutuma seadusteks.
Reformikavade puhul peab olema selge, mis on oodatud ja kavandatud tulemus ajas ja ruumis. Mis on rohepöörde kavandatav tulemus Mauritiuse saarel ja minu kodaaias? Mis on tulemus aastal 2050 ja 2100, aga mis on tulemused ja tagajärjed täna ja homme?
25 aastat tagasi panin oma koduukse ees suusad alla ja läksin metsa suusatama. Täna on talvel suusatamise võimalused juhuslikud, kui just ei raja kodu juurde kunstlumega rada. Mis pole väga reaalne.
Viimaste aastate kuumade suvede kiuste olime abikaasaga seda meelt, et eestlane kannatab mõne kuuma ilma välja ilma konditsioneerita. Sel suvel andsime alla ja muretsesime konditsioneeri, teades väga hästi, et konditsioneer võtab palju rohkem energiat kui kütmine. Kuumus on nähtavasti tulnud, et jääda.
Vaja on taimi kasta, aga veepuudus kummitab.
Viimasel kahel aastal ründavad meie aeda lõunast sisse rännanud hiidnälkjad, keda tuleb kokku korjata ja hävitada iga päev. Nad on tulnud, et jääda.
Kui palju ja mitme aasta jooksul tõuseb merevesi?
Mul on täna neli lapselast. Suure tõenäosusega on nad elus veel aastal 2100. Missugune on nende elukeskkond siis?
Võime öelda, et kliima soojenemine on nähtav ja tajutav. Selles pole kahtlust. Ja ka selles pole kahtlust, et kliima soojenemine kujutab endast meie tavapärasele elule ja keskkonnale suurt ohtu. Kui plaažil päevitamine välja arvata.
Küsimus on – mida teha?
Vastust otsime rohepöördest.
Rohepööre peab olema kodanike rohepööre, inimeste rohepööre, mitte valitsuste ega ka Euroopa Komisjoni rohepööre. Rohepöörde elluviimisele teevad kahju agressiivsed ja väga häälekad huvigrupid – olgu need kliimamuutuste eitajad või hoopis äärmuslikud keskkonnaühendused –, kes ei tunnista mingeid muid vaateid, ei tunnista enamust ja on valmis koguni vägivallaks.
Rohepööre ei tohi olla ka mitte mingite huvigruppide plaan endale soodsate toetuste kaudu täiendavate kasumite kindlustamiseks.
Mida see kõik tähendab? See tähendab, et seda pööret ei juhi mingi uus plaanikomitee käskude ja keeldudega, vaid ühiskond ja majandus on korraldatud niiviisi, et iseregulatsiooni abil saavutatakse rohepöörde eesmärgid. See tagab mitte ainult kliimakatastroofi vältimise, vaid ka selle, et ka 80 aasta pärast elavad inimesed paremini ja nii majanduslik kui ka sotsiaalne ja keskkondlik heaolu kasvab.
Majanduslikult on rohepöörde elluviimiseks vaja kolme sammast – investeeringuid, õiglast hinnakujundust tavapäraseks toimimiseks ja sotsiaalpoliitikat, et muutustega kohaneda ja võimalike kriiside tagajärgedest üle saada.
Investeeringuteks on meil täna märkimisväärsed rahalised ressursid. Euroopa Liidu poolt antud raha taastekava jaoks on tohutu summa. Meie risk on selle raiskamine, ebaotstarbekas kasutamine.
Euroopa rahavihm loob meis illusiooni, et see võib kesta igavesti. Kas tõesti ka 80 aastat? Peame oma mõtteviisi muutma. Meie rahalised vajadused tuleb kas lähemas või kaugemas tulevikus katta meie oma võimalustega, maksta ise kinni võimalikult palju hüvesid ja korjata tasakaalustamiseks piisavalt makse.
Euroopa siseturu õiglase toimimise tagamiseks on välja töötatud detailsed ja mahukad konkurentsireeglid, millest kinni pidamist järgitakse karmilt. Konkurentsireeglite üks tähtis osa on riigiabi reeglid. Riigiabi on lubatud struktuurseteks ümberkorraldusteks ja strateegilisteks investeeringuteks, mitte ülalpidamiskulude katmiseks.
Seoses rohepöörde plaaniga on riigiabi kasutamise võimalusi oluliselt suurendatud. Meie risk on see, et me näeme teravalt tänase pärastlõuna vajadusi, aga mitte homse ega ülehomse vajadusi. Meil on riigiabi raiskamise ja vale kasutamise kogemus olemas. Katsume seda meeles pidada ja vigu vältida.
Omal ajal oli Eesti rahanduse üheks põhiliseks juhtmõtteks luua võimalikult soodne keskkond ettevõtlusele, selleks et võimalikult kiiresti luua majanduslik heaolu, mis ei jää maha Euroopa riikidest. Selleks oli vaja investeerida tootmisvõimsuse kasvu.
Täna peame vaatama riigi rahandusele otsa, et küsida, kuidas meie praegu kehtiv süsteem vastab uutele väljakutsetele – rohepöördele ja sellega seotud tehnoloogilise ja sotsiaalse pöörde vajadustele.
Vajalik on omavalitsuste kaasamine tuleviku investeeringutesse. Suur tuulepark või mõni muu tulevikuinvesteering näib midagi võõrast ja tülikat, millele kohalikud elanikud (muuseas – valijad) vaatavad kahtluse ja umbusuga. Omavalitsusi kaasamata jäämegi võitlema kuulsa nähtusega – „Mitte minu tagaaias“; ingliskeelse tuntud lühendiga NIMBY.
Hiljuti kaasati põhiliselt taastuvenergiale suunatud ettevõtte Enefit Green kapitali laiendamisse suur arv kodanikke. See on väga positiivne sündmus. Inimesed vaatavad tulevikku, milles taastuvenergia tootmine on üks võtmeküsimus.
Omavalitsused ja kogukonnad on vaja kaasata tuleviku projektidesse kui osanikud. Omavalitsused (või organiseerunud kogukonnad) võiksid saada vähemalt veerandi suuruse osaluse uues projektis. See eeldab muidugi rahandusliku poole kokku leppimist. Mis on investeerija panus, omavalitsuse ja riigi panus, ja millised on kõikide osapoolte kohustused ja vastutus. Nii peaks kujunema õiglase tulude ja kulude, hüvede ja kohustuste jagamise mehhanism.
Omavalitsuste kaasamine on ka rohepöörde jaoks vajaliku sotsiaalpoliitika tähtis osa. Just omavalitsused puutuvad kõige otsesemalt kokku inimestega ja nende muredega, antud juhul ka rohepöördest tekitatud raskustega. Tõsi on, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja sotsiaalpoliitikat, mis muudaks muutused tarbimises ja tootmises vastuvõetavaks. Selleks on vaja mõistlikku toetuste süsteemi. Aga see peab olema suunatud inimesele, mitte tootele ega teenusele.
Muidugi ei saa sotsiaalprobleemide lahendamist ainult omavalitsustele jätta. Riiklikul hariduspoliitikal on tähtis roll noore põlvkonna suhtumiste ja käitumismudelite kujundamisel. Rohepööre nõuab ka kõikide meie haritust, meie arusaamist loodusnähtustest ja -protsessidest.
Looduslikke ressursse on vaja kokku hoida. On vaja kokku hoida vett, metsa, maavarasid, energiat. On vaja kokku hoida täna ja 30 ning 80 aasta pärast. Seda ei saa teha käsumajanduse võtetega, käskude ja keeldudega. Pika plaani jaoks on vaja majanduslikku mehhanismi. Ja selle põhiliseks elemendiks on õiglane ja õige hinnakujundus.
Igasugused subsiidiumid, kunstlikult alandatud hinnad, tasuta tooted ja teenused töötavad rohepöörde vastu. Ressursside suur raiskamine on tasuta ühiskondlik transport.
Tervitan pakendite maksustamise otsust. Vaieldamatult on see samm ressursside säästliku kasutamise suunas.
Juba aastal 1513 kirjutas Niccolo Macchiavelli, et valitseja peab olema kitsi. Kui valitseja teeb kingitusi, teeb ta head vähestele ja halba paljudele.
Taastuvenergia võimsused on mõeldud elektri tootmiseks. Pärast sellesuunaliste investeeringute rakendumist tuleb see elekter kinni maksta tarbijatel. Me tahame energiat kokku hoida. Seetõttu pole loogiline riigieelarve teiste tulude ja kulude arvel soodustada elektritarbimist. Taastuvenergia toetused (100 miljonit aastas kellegi lisakasumit) peavad jääma minevikku.
Elektri ja vedelkütuste hindade subsideerimine, käibemaksu ja aktsiiside alandamine töötab energia kokkuhoiu vastu. See on lühinägelik ja kahjulik poliitika. Kütuse ja energia hindade muutumisega kaasnevad raskused tuleb tasandada riiklike ja kohalike sotsiaaltoetuste süsteemi abil. Ei saa olla nii, et valitsuse poolt subsideeritud hindade kaudu võidavad ka jõukamad inimesed, kellel seda üldse vaja pole.
Subsideerimine on pöördvõrdeline kokkuhoiuga.
Teemasid, mis on seotud rohepöördega, on palju. Peame kõiki neid käsitlema mõistusega, ilma hüsteeriata, ilma kiirustamiseta. Siis saavad võimalikud muutused meie elus kodanikele omaseks.
iina Rahvavabariigi tõus üheks maailmapoliitika juhtriigiks on olnud kiire, võiks isegi öelda, kaunis äkiline. Sellel teemal on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid.
Eesti on Hiinast kaugel. Hiina president Jiang Zemin külastas Eestit 2002. aastal. Toimus kohtumine ka tolleaegse peaministriga. Hiina president alustas vestlust nii: «Me oleme kaks väga sarnast riiki. Meil on üks ja sama suur ja problemaatiline naaber!» Kohtumine oli heatujuline ja probleemivaba. See oli siis.
Täna mõjutab Hiina ka meid. Suhted Hiina ja Venemaaga, vastasseis USAga, Hiina mõju maailmakaubandusele, Hiina tegutsemine Euroopa Liidus – see on nüüd.
Mind innustas seda lugu kirjutama üks hiljaaegu leotud mahukas kirjutis Hiina poliitika motiividest. Euroopa Liidu sisemiste probleemide mõistmiseks on vaja mõista liikmesriikide poliitika tausta, eelkõige ajaloolist tausta. Sama lugu on Hiinaga.
Tuuakse välja viis põhimõttelist Hiina poliitikat kujundavat tegurit.
Esiteks, Konfutsiuse filosoofia. Selle mõttevaramu on rikkalik, sealhulgas moraali ja eetika valdkonnas. Poliitika aluseks on lojaalsus hierarhiale, nii perekondlikule kui ka ühiskondlikule. Tingimusel, et hierarhia eesotsas on moraalne juht. Taiplik lugeja märkab hierarhiale lojaalsuse põhimõtte erakordset sobivust kommunistliku partei võimumudeliga.
Teiseks, sajand alandusi. Hiinat on nöökinud britid, jaapanlased ja venelased. Suurriigid – Inglismaa, Venemaa, Jaapan – tegid Hiinas, mida tahtsid. Võeti ära Mandžuuria, Amuuri ümbruse alad, Hongkong. See ei tohi korduda.
Kolmandaks, marksism-leninism. Hiinlased ei ole loobunud sellest kontseptsioonist, kuigi praktikas ei ole just märgata väga hoolsat marksismi dogmadest kinnipidamist. Pigem on põhjus selles, et see on ideoloogia, mis vaimselt vastandub läänemaailmale, on alternatiiv, millele kasvõi sõnades võib toetuda.
Taiwan näitab, et ka hiinlased võivad hästi elada Hiina Rahvavabariigile alternatiivse ühiskonnakorralduse all.
Neljandaks, unustatud liitlane. Hiina leiab, et Teises maailmasõjas andis Hiina suure panuse liitlaste võitu, eelkõige Jaapani üle, aga lääne suurriigid ei tunnista Hiinat kui võrdset võitjariiki.
Ja viiendaks Taiwan. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et Taiwan on vaid üks saar, mis peaks automaatselt olema Hiina territooriumi osa. Hoopis olulisem on, et see on hiinlaste riik, kus on hoopis teistsugune ühiskondlik korraldus – kodanlik demokraatia, läänelik ühiskond. Taiwan näitab, et ka hiinlased võivad hästi elada Hiina Rahvavabariigile alternatiivse ühiskonnakorralduse all. Seepärast on Hiina Rahvavabariik väga tundlik selles suhtes, kuidas Euroopa riigid Taiwanisse suhtuvad. Eks Euroopa sümboliseeri ju Hiina Rahvavabariigist erinevat ühiskonnakorraldust.
2013. aasta detsembris kuulusin ma delegatsiooni Euroopa Liidu ja Hiina juhtide tippkohtumisel. Meie poolel olid juhid presidendid Barroso ja Van Rompuy, Hiina poolel president Xi Jinping ja peaminister Li Keqiang. Läbirääkimised ei andnud mingit tulemust peale sõbraliku isikliku suhtlemise. Hiinlased soovisid saada Euroopa tehnoloogiat, meie soov oli õiglane ja tasakaalus investeerimiskeskkond. Midagi ei tulnud välja, meie ei olnud nõus andma Hiinale juurdepääsu oma tehnoloogiale, nemad ei olnud nõus meie investeeringutele õiglast investeerimiskeskkonda lubama.
Aga tippkohtumine koosnes väga huvitavatest kohtumistest ja üritustest. Tähelepanelik osaleja sai rohkesti teada. Kõige huvitavam oli õhtusöök Hiina presidendi residentsis, milles osales õige vähe inimesi. President Xi pidas huvitava kõne, milles ta (minu arvates) iseloomustas Hiina poliitikat üsna avameelselt. Mulle jäi meelde mitu olulist põhimõtet. President rõhutas, et Hiina toetab kõiki rahvusvahelisi kooslusi (mitte riike), mis on suunatud ühepoolse ülevõimu vastu (loe: Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit). Ta mainis esimesena Shanghai Kooperatsiooni Organisatsiooni (8 riiki), siis BRICi, Mercosuri ja teisi.
Vahepeal on tekkinud ju ka organisatsioon 17 + 1 Ida- ja Lõuna-Euroopa riikidest Hiina juhtimise all. Muide, äsja oli uudis Hiina presidendi kohtumisest Kagu-Aasia riikide ühenduse ASEAN juhtidega. Toetudes oma kogemusele rahvusvahelises lennunduses, võin kinnitada, et see riikide rühm on valdavalt Hiina-vaenulik. Uudises oli, kuidas president Xi nendele riikidele oma sõbralikkust kuulutas.
Hiina president selgitas veel mõningaid huvitavaid juhtmõtteid. Ta ütles, et viimasel ajal on maailmas kaks nähtust, millest Hiina on õppust võtnud ja mida on otsustanud iga hinna eest vältida. Üks on Nõukogude Liidu lagunemine, teine suurlinnade slummistumine.
Kümmekonna aasta jooksul on Hiinas linnadesse tulnud 300 miljonit inimest ja riik ehitab massiliselt elamurajoone, et ei tekiks midagi Brasiilia suurlinnade taolist. Loomulikult tulenevad sellest keskkonna- ja transpordiprobleemid, mille lahendamiseks on nad väga huvitatud Euroopa kogemustest.
Ma ei ole mingi Hiina-spetsialist (kui palju on meil hiina keele oskajaid ja muid Hiina-asjatundjaid?), aga ajad on muutunud. 20–30 aastat tagasi oli üks Eesti välispoliitika juhtmõtteid, et konflikte Hiinaga tuleb vältida. Hiina oli kuidagi kaugel ja polnud nii oluline. Täna on Hiina kõikjal. Me arutame, kas Hiina investeeringud on teretulnud või mitte, kogu maailma erutavad probleemid uiguuridega ja Hongkong. Taiwanist ja Lõuna-Hiina merest rääkimata.
Maailmapoliitika on muutunud neetult mitmekesiseks.
