Intervjuu on avaldatud ajalehes Vooremaa 18.12.2020

Sellel aastal vaatas maakonnaleht Vooremaa, kuidas Jõgeva- ja Tartumaalt häältemandaadiga riigikokku saanud poliitikud toimetavad. Viimasena on vaatluse all Põltsamaa juurtega, täpsemalt Lustiveres elanud Erkki Keldo, kes noppis ringkonnast kokku 722 häält, neist 492 Jõgeva maakonnast. Lisaks tihedale poliitikuelule sai Keldo sel aastal isaks.

Olete Põltsamaal terve elu elanud ja nüüd olete pealinnas?
Lustiveres käisin põhikoolis, gümnaasiumis oli valida, kas lähen Põltsamaa ühisgümnaasiumisse või Nõo reaalgümnaasiumisse. Tol ajal tundusid reaalained huvitavad. Eriti meeldisid matemaatika ja füüsika. Seega läksingi Nõkku, vend oli seal juba ees. Ülikool viis juba Tallinnasse.

Kust poliitikahuvi tuli?
Ei oskagi täpselt öelda, millal see tuli. Eks juba põhikooli ajal toimetasin õpilasesinduses. See ei olnud tol ajal kindlasti poliitiline, tahtsin lihtsalt aktiivne olla. Pigem tegelesin nooremana rohkem spordiga. 11. klassis hakkasid sümpatiseerima ajalugu ja ühiskonnaõpetus. Reaalkoolis tundub see natuke imelik, läksin ju matemaatika eriklassi (naerab). Kuidagi tekkis tunne, et see, mis ühiskonnas toimub, kõik protsessid on huvitavad. Nii hakkasingi vaatama, kuhu võiks ülikooli edasi minna. Kui klassikaaslased läksid Tartu ülikooli või Tallinna tehnikakõrgkooli inseneriks õppima, siis mina olin väheseid, kui mitte ainus meie lennust, kes läks Tallinna ülikooli riigiteadusi õppima.
Mul oli kindel veendumus, et kui lähen riigiteadusi või ühiskonnateadusi õppima, siis teoreetikuks ma ei jää. Nii kui ülikooli sisse astusin, läksin Reformierakonna peakontori uksest sisse ja ütlesin, et erakonnaga mu vaated klapivad, kas noor ja aktiivne inimene saab ka kaasa lüüa. Sai.

Reformierakond sai siis vaadete pärast valitud?
Jah, kindlasti. Kogu majandusvabadus, üksikisikuvabadus ja teadmine, et inimene on ise oma õnne sepp. See on see, mis mulle perest kaasa on tulnud ja elu jooksul tähtis olnud.
Inimene on oma õnne sepp, see on üks pensionireformi hüüdlause.
Me saime iseseisvaks 90ndate alguses. Inimestel oli väga vähe vara ja kogutud sääste. Oli ju näha, et elanikkonna kasvu ja tööealiste elanike arvu vaadates ei ole reaalne, et maksame esimese samba pealt tulevastele pensionäridele elamisväärset pensioni. Seda näitavad kõik majandusmudelid. Kui tahame, et meil oleks eakana kogutud sääste, väärikas elu, siis on loogiline, et me lepime ühiskonnana kokku, et panustame täna juba oma eakaellu.
Olen nõus, et on inimesi, kes investeerivad, oma raha kasvatavad. Aga kõik numbrid näitavad, et meil ei ole Eestis 500–600 000 investorit, kes oma raha oskaksid paigutada. Minagi ei ole nii osav, et oskaksin endale ilma suurt riski võtmata tootlust 20%-ni kasvatada.
On mõistlik ühiskonnana kokku leppida, et me püüame oma rikkust koos kasvatada, mitte, et iga inimene peab sellega üksi tegelema.

Võtate raha välja, kui võimalus avaneb?
Ei. Tootlused on mõistlikud. Kõik kriitika, mis on välja toodud, on väga palju vanast mudelist. Tegelikult on vahepeal uusi seadusi vastu võetud, on see siis seotud fonditasude, läbipaistvusega, et aktsiatesse võib investeerida. Kõik muutused tehti ära. Ei mina ega Reformierakond tervikuna pole väitnud, et muudatusi ei peaks tegema. Seda saab teha paindlikumaks ja mõistlikumaks. Aga kindlasti pole mõistlik, et ütleme inimestele, et võtke raha välja kui tahate ja tulevikus ise vaadake, kuidas hakkama saate.

Te olete Reformierakonnas olnud kampaaniameister, peasekretär. Mis võimalusi erakond Teile veel pakkunud on?
Peasekretär olen erakonnal praegugi. Novembris sai kaks aastat, see on kõige värskem amet erakonna sees. Olen tõesti saanud erinevaid ameteid proovida, aidanud kampaaniaid teha. Eks peasekretärina tuleb seda praegugi teha.
Olen olnud piirkondade divisjonis, mis tähendab, et näinud üle Eesti erinevate omavalitsuste ja inimeste rõõme-muresid, aidanud seal kampaaniad ette valmistada ja programme läbi mõelda.
Kampaanias on kõige tähtsam inimestega otse suhtlemine, olen saanud palju vahetut tagasisidet, mida Eesti inimesed näevad, mis on riigis hästi, mida võiks paremini teha, mis on eakate ja nooremate mured ning rõõmud.

Valimised on tulekul, kampaaniad algavad kohe. Mida tulevik toob?
Eks kohalikud valimised on, nagu sõnagi ütleb, kohalikud. Jõgeval, Põltsamaal on oma teemad, aga arvan, et meeldib see meile või mitte, tänase valitsuse tõttu on ühiskonnas tekkinud väga konkreetne väärtuskonflikt, väärtuste ja arusaamade kriis. On poliitilisi jõude, kes selgelt tahavad tulevikku vaadata, kuidas majandust kasvatada, kuidas pakkuda paremat tööd. Julgen öelda, et tänane valitsus ei tegele ühegi loetletud teemaga.
Kõik, mis koroonaviirust puudutab, kui vaktsiin, mis järgmise aasta algul Eestisse jõuab, jõuab massidesse alles järgmise aasta teises pooles kui sedagi. Ka kriisiga hakkama saamine, suured sektorid nagu turism, on halvatud ja see jõuab inimesteni. See pole küll konkreetselt kohalike omavalitsuste teema, aga täna näeme ka koduomavalitsuse pealt, et tulubaas on langemas, kuna inimeste tulumaksu enam nii palju ei laeku. Tuleb hakata kärpeid tegema, vaadata üle sotsiaalsüsteemid.
Ma arvan, et kohalikud valimised lähevad kahe asja võtmes: väärtusküsimus tervikuna ehk kuhu Eesti peaks liikuma. Teisena arvan, et inimeste majanduslik hakkamasaamine. Ideaalis võiksid lisanduda kohalikud teemad, näiteks haridusvõrgu korraldamine. See on väga suur väljakutse.

Te elate Lustiveres, olete seal koolis käinud. Ka Lustiveret ootavad ees muudatused. Kuidas seda vaatate?
Volikogus seda arutama peamegi. 15 aasta jooksul on Põltsamaa vallas vähenenud õpilaste arv poole võrra, see tähendab, et ka pearaha on sama palju vähenenud. Üldiselt on koolimajade arv jäänud samaks, ülalpidamiskulud samuti, võib-olla aastate jooksul kasvanudki. Õpetajaid on samuti koolidesse vaja.
Vaadates, kui palju on meil võimalik raha haridusse suunata ja kui palju kulusid on, ei jää muud võimalust kui haridust reformida. Aga inimest ei tohi sealjuures ära unustada. Tekib küsimus, kui lähedale jäävad lastele koolid, kui palju on võimalik pakkuda huviharidust, kui kool liigub kaugemale. Ülitähtis on bussiliiklus, et lapsed saaksid mugavalt ja turvaliselt koju ja kooli.
Ma tean, et vallavalitsuses tehakse sellega tööd, aga tean, et ees ootavad väljakutsed ning on vajadus selgitada.
Olen seda meelt, et inimestele tuleb ausalt öelda. Alustati sellest, et reform aitab kvaliteeti parandada. Ja kui järgmine käik on maakoolide sulgemine, siis on esimene küsimus, kas kvaliteet polnud piisavalt hea. Nii ei tohi olla. Aus vastus on ju see, et meil lihtsalt ei jätku raha nii paljude koolimajade ülalpidamiseks, asi pole kvaliteedis. Kvaliteet peab muidugi hea olema, aga valla arengut ja inimeste arvu vähenemist vaadates ei ole võimalik kõiki koolimajasid üleval pidada.

Olete tegev Põltsamaa vallavolikogus. Jõgevamaa poliitiline elu on sel aastal olnud tormiline, vallajuhid on kõigis valdades vahetunud. Kuidas elu Põltsamaal tundub?
Koalitsioon on sama, eelmine vallavanem astus tagasi tervislikel põhjustel. Arusaamad koalitsioonis ei ole muutunud. Toimetatakse hooldekodu ehitamise teemadel, samuti uue lasteaia ehitamine, veekeskus on valmis saanud, kergliiklusteedega tegeletakse.
Võib-olla on natuke südamel Lustivere-Põltsamaa kergliiklustee. Seal on maanteeamet ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium öelnud, et kui tuleb Pikknurme-Risti möödasõit 2 + 2 lahendusega, siis enne ei ole mõtet midagi projekteerida, sest esimesed projektid näitavad, et see tuleb üle Lustivere-Põltsamaa tee.
Prioriteedid on suuresti jäänud samaks. Põhjus, miks muutusi on palju olnud, seisneb minu arvates 2017. aasta haldusreformis. Ma ei olnud seotud küll siis ühegi valla juhtimisega, aga tagantjärele tarkusena võib öelda, et inimeste ootused aeti kohapeal liiga kõrgeks. Ühinemislepingu investeeringutesse pandi kõik objektid. See polnud realistlik, vaid soovide nimekiri. Aga mina vallakodanikuna vaatasin, et nelja aastaga ehitatakse Põltsamaale staadion, ujula, kõik teed tehakse korda, Puurmani saab uue lasteaia.
Ühinemislepingusse pandud investeeringute maht ja reaalsuse vahe on kolme ja enama aasta jooksul olnud seitse miljonit eurot. Seda pole kusagilt võtta. Aga vallakodanik, kes on ühinemislepinguga tuttav, küsib, kus need asjad on. See on tekitanud palju tõmbetuuli. Raha on niigi vähe ja tuleb otsustada, mis on prioriteet. Ühinemise ajal tundusid kõik need asjad prioriteetsena ja need ongi olulised, lihtsalt raha pole.

Tõmbetuuli Põltsamaal on palju, me räägime koolitoidust, haridusvõrgust, Puurmani tahtest lahkuda. Inimesed ei tundu rahul olevat.
Keeruline öelda, sest ma ei ole igapäevase vallajuhtimise juures. Volikogu vaatab suuremat pilti, vallajuhtimine on operatiivsem. Seda saabki kahtepidi võtta: selge, et kui inimesed rahul pole, tuleb endale tuhka pähe raputada ja öelda, et midagi oleks saanud kindlasti paremini teha.
Tegelikult oleks algusest peale pidanud selgelt ütlema, miks haridusvõrgu uuendamist tehakse. Ma ei saa kõigi Puurmani inimeste eest rääkida, aga kompromiss oli, et Puurmanisse jääb alles 9-klassiline kool, aga halduskulude kokku tõmbamiseks on mõistlik, et lasteaed ja kool viiakse ühise juhtimise alla.
Teine rahulolematus on see, miks pole investeeringuid, mis lubatud said. See algab peale suhtlemisest: kui inimestele näitad, et nelja aasta jooksul tehakse selliseid investeeringuid, aga rahalist katet pole algusest peale olnud, siis ei ole midagi teha.
Põltsamaa võlakoormus, kui võtta arvesse ka lasteaia ehitus, milleks saadi riigilt raha, oli 57,5%. Lubatud on 60. Kriisi ajal tõsteti seda kõrgemaks, aga võlg tuleb tagasi maksta. Ma arvan, et seal rahulolematus ongi.

Jõgeva-Põltsamaa tee äärde kerkib biosöetehas, samas lähevad ümberkaudsed koolid kinni. Isegi kui inimesi sinna tööle tuleks, pole lapsi kuhugi panna. Noored pered ei tulekski siis siia.
Ümberkaudseid koole tervikuna kinni ei panda. Selle aasta septembris vaatasime, et koolidesse läks esimestesse klassidesse üks või kaks last. Me teame ju tegelikult täna ette järgmise kuue aasta tänaseid kodanikke, kes on valda sisse kirjutatud. Näeme, kes on koolidesse tulemas. See pilt pole positiivsuse poole. See on ka perspektiivi küsimus. Lustivere näitel tean, et on palju vanemaid, kes käivad Põltsamaal tööl, viivad oma lapsed sinna kooli, trennid ja huviharidus on sealsamas. Töölt tulles võtavad lapsed kaasa. Aga Lustiveres on ju kool olemas.
Mida aeg edasi, seda mugavamaks muutub transport, on see siis busside või autode näol. Olen rääkinud, et vallas võiks olla nõudetransport. Saaremaa vallas on seda arutatud. Bussid sõidavad mingite hetkedeni, aga on inimesi ja autosid, mida saaks ära kasutada, see muudaks transpordi personaalsemaks. Soomes on seda ammu tehtud. See on perspektiivi küsimus, suurtes linnades, kus koole on rohkem, viiakse lapsi kooli 20–40 minutit, samamoodi sõidavad bussid. See on inimeste valikute küsimus.

Jõgevamaa valija küsib kindlasti, mis Te maakonna heaks riigikogus ära teinud olete? Katuserahasid ju Reformierakonnalt ei tule.
Nii mina ja Reformierakond oleme selgitanud katuserahade teemat tervikuna. Kui seda Mart Siimanni valitsuse ajal alustati, prooviti mõne koha koolide katuseid remontida. Aga vaatame nüüd, mis on juhtunud viimastel aastatel. Meil on tervishoiu- ja koroonakriis, aga millega tegeletakse? 171 000 anti abordivastastele. Nii nagu president ütles, on tegu imporditud teemaga, et veel inimesi lõhestada. Katuserahasid jagatakse MTÜ-dele, kus juhatuse liikmed on kas Keskerakonna, EKRE või Isamaa liikmed.
Kui küsida, mida ma riigikogus teen, siis olen algusest peale öelnud, et riigikogu liikmed on valitud erinevatest ringkondadest, kuid iga liige peab minu arvates seisma Eesti heaolu eest tervikuna. Peame vaatama, et riigi rahandus oleks korras, majandus oleks korras. Kui iga riigikogu liige hakkaks tekki enda poole tõmbama ja ütlema, et tema piirkonnale on midagi vaja, siis see riigi arengut kaugemale ei vii.
Meie erakonnas ja mina seisan selle eest, et Tallinna-Tartu maantee ehitataks neljarealiseks, see läheb konkreetselt läbi Jõgeva- ja Tartumaa. Kindlasti seisan ka kiire interneti eest, et oleks võimalik kasutada eõpet ja kaugtööd. Et need, kes tahaksid jääda Jõgevale või Põltsamaale elama, ei peaks tingimata Tartusse või Tallinnasse kolima. Selleks on vaja kiiret ja usaldusväärset internetti. Neid teemasid on rohkem: maksusüsteem on kõigil ühine, kui see on paremini korraldatud, võidavad sellest kõik.

Kui palju valijatega kohtute?
Omajagu. Sel aastal on füüsiliselt olnud raske kohtuda, suvel sai natuke. Meil on Põltsamaal traditsioon, et osaleme kohvikutepäevadel, oleme väljas Reformierakonna kalakohvikuga. Pakume suitsulesta, -rääbist ja uhhaad. Samal ajal saame valijatega suhelda ja kogu teenitud raha annetame heategevuseks. Esimene kord toetasime kohalikke kaitseliitlasi vormide ostmisel, kaks teist korda SOS-lasteküla.
Kuna olen tegev ka Põltsamaa piirkonnas, kohtume oma piirkonna elanikega, räägime valla asjadest. Aga inimene ei pea eristama, kas ta tahab rääkida riigi või kohaliku omavalitsuste teemadel. On neid, kes helistavad ja küsivad lihtsaid praktilisi küsimusi. Minu kui poliitiku töö ja kohustus on teda aidata.

Mis on valijate mured, kui palju on muret tänase valitsuskoalitsiooni pärast?
Seda on väga palju, eriti meie valijate seas. Erakondade reitingud näitavad, et Reformierakonna toetus on tõusnud, valitsuse koond ja Keskerakonna langus näitab eriti maapiirkondades, et tänase valitsusega ei olda rahul.
Näiteks novembrikuus vahetus kolm ministrit, oli erinevaid väljaütlemisi. See kõik ühe kuu jooksul. Samal ajal tõusis nakatumiskordaja 100 pealt 300ni. Haiglad saavad täis. Inimesi häirib täna kõige rohkem, et kokku laenatakse üle viie miljardi euro. Kas kodanikud saavad aru, mis nad vastu saavad? Võetakse meeletult laenu, mis pärast jääb meie kõigi tagasi maksta. Tegime arvutuse: kui enne oli iga elaniku kohta, imikust raugani, laenusumma 1800 eurot ja kui kogu laenuplaan läbi saab, on see 8000 eurot. Näiteks viieliikmelise pere kohta 40 000 eurot, mis on väga suur summa.
Kriisi ajal pole tehtud reformi, suured investeeringud, millest räägiti, puuduvad. Tallinna haiglat polnud riigieelarveski, on vaid lootus, et ehk saadakse Euroopa liidust kogu raha. Kriisi ajal tegeletakse iseenda probleemide lahendamisega. Kui peaminister ütleb, et Eesti kõige tähtsam olukord on see, kas valitsusel on töörahu või mitte, siis mind kodanikuna, veel vähem riigikogu liikmega, see kindlasti ei rahulda.

Majanduskriis on tulekul. Kas Reformierakonnal on plaan, kuidas meid sellest välja tuua?
Opositsioonis detailset plaani on anda keeruline, aga oleme selgelt öelnud, et iga kriisi tuleb kasutada tulevikku vaatamiseks. Selle kriisi küsimus on kogu digiriik, meie e-teenused. See on koht, kuhu panustada. Teine teema, millest räägitakse palju, aga on jäänudki vaid sõnaks, on kliima. See võib Jõgevamaal tunduda kaugena. Osad väidavad, et kliimamuutusi pole, teised, et on. Aga teaduslikult on tõestatud, et kliimamuutused on inimtekkelised.
Maailmas ja Euroopas on selge suundumus puhtama keskkonna poole. Inimestele tuleb sellest rääkida otse ja lihtsas keeles. Väga palju raha suunatakse järgmistel aastatel rohepöördesse. Oleme seda erakonnas arutanud, et seda tuleks võtta kui võimalust, mitte kohustust.
Kui Eesti tegi 1990. aastatel väikese paindliku riigina digipöörde, mida suurriikidel pole võimalik, siis järgmistel aastatel võiks teha rohepööret: investeerida saadud summad ettevõtlusesse, energiamajandusse.
Üle ega ümber ei saa sellest, et Eesti panga endine president Ardo Hansson ütles, et kui tahta Jüri Ratase valitsuse ülekulutamist tasa teha, siis tuleks järgmisel neljal ja viiel aastal kärpida 450 miljonit eurot. See pole reaalne. Ja jällegi võiks kodanikuna küsida, mida me sellest saanud oleme. Kui palju on olnud investeeringuid ja tegevusi? See raha on lihtsalt jooksvateks kuludeks ära kasutatud. Nii enam jätkata ei saa, tulevad tõsised vaidlused, mida ja kui palju pakkuda suudame ja kas kuskil tuleb kärpima hakata või tulusid suurendada.
Riigi ja omavalitsuste rahakotid on õhukesed. Kärpima hakatakse tavaliselt ametnikest.
Seda tuleb vaadata tervikuna. Mõistma peab eesmärki ja mida saavutada tahame. Põltsamaal viisime raamatukogud ühise juhtimise alla. Tol hetkel tekkis küsimus, kas raamatukogud pannakse kinni. On arusaadav, et igasse raamatukokku pole vaja oma juhatajat. Ja kodanikule on tähtis, et teenuse kvaliteet ei halveneks. Elanikule ei ole tähtis, kas tegemist on raamatukogu või teeninduspunktiga või kuidas sealne juhtimine korraldatud on. Tähtis on kvaliteet. Kui juhtimise pealt on võimalik rahva raha kokku hoida, siis tuleb seda teha. Siin on kaks küsimust: sätestada, mis on eesmärk ja kas teenuse kvaliteet tõuseb või langeb.

Kuidas kolme omavalitsuse juhtimisstiili vaatate?

Põltsamaa oma olen rohkem näinud, teiste omi mitte nii palju. Minu arvates on omavalitsuste juhtimises ja üldse poliitilises juhtimises muutunud arusaam, et muutusi ei saa teha kogukonda kaasamata. Peab mõistma, et muutuse elluviimiseks peab alustama rohujuure tasandilt. Tuleb võtta kogukond, selgitada eesmärki. Isegi kui otsus on esialgu ebapopulaarne, tuleb selle vajadust selgitada. Nii et kabinetivaikuses otsused ära tehakse ja öeldakse, et nii on, pole enam võimalik. Muutus on toimunud, külaseltsid, kogukonna ühendused, kultuuriseltsid — inimesed on väga teadlikult oma võimalustest ja õigustest kaasa rääkida ja küsida. Liigume selles mõttes linnade ja valdade tasemel õiges suunas. Juhtimine muutub aina avalikumaks ja avatumaks.

Jõgevamaa on vananeva rahvastikuga, noori peresid peale tulemas pole. Mida teha saame?
Kui oleks lihtne vastus olemas, küll seda omavalitsused siis teeksid. Tuleb mõelda, mida suudame päriselt noorele perele pakkuda, kes siia tulla tahaksid. Olen rääkinud Tallinnas elavate tuttavatega, esimene asi, mis inimestele oluline, on töökoht. Et oleks töö, kus areneda, kus neid hinnatakse.
Seega on väga tähtis, et omavalitsused otsiksid erinevaid siseriiklikke või välisriiklikke investeeringuid, et siia tuleks ettevõtteid, kes töökohti pakuksid. Samas on näiteid ka Põltsamaalt, kus inimesed käivad tööle Tartusse või Tallinnasse. Autod ja teed on paremaks läinud, kui tulevad juurde ühendused, ei pea iga päev kontorisse sõitma. Paljudel on võimalus tööd teha ka kaugelt. Aga selleks on vaja kvaliteetset teenust enda kodus, on see internet või muu ühendus.
Lihtsat lahendust pole, on süstemaatiline töötamine inimestele vajalikus suunas, et nad siia tuleks.
Teine probleem, mida tuleb riigi tasandil tervikuna vaadata, on seotud kinnisvara soetamisega. Selle valitsuse suunas saab positiivselt öelda, et palju raha on suunatud KredExi meetmesse, ehk renoveerida vanu kortermaju, teha nad energiatõhusamaks ja tänu sellele atraktiivsemaks uueks elamispinnaks.
Riigi poolt järgmine samm on aga selge turutõrge: uusi kortereid ehitatakse Tallinnasse ja Tallinna ümber, Tartusse ja Tartu ümber, natuke ka Pärnusse ja Pärnu ümber. Sellega suuresti uute majade ja korterite ehitus otsa saabki.
Inimesed, kes maale elama tahavad tulla, ei taha oma elukvaliteedis kaotada, nad tahavad normaalset elamispinda. Riik peab vaatama, kuidas turutõrget eemaldada.

Jõgevamaal puudub ju korteriturg täielikult. Me võime siia ehitada kaks tehast: Playwoodi ja teine on kohe valmimas. Inimesi pole aga kuhugi panna.
Põltsamaal on Palmako tehas. Pole saladus, et inimesi tuleb bussiga Tartu vallast ja tänase maksusüsteemi järgi läheb nende tulumaks Tartu, mitte Põltsamaa valda. Oleme rääkinud, et kuna inimesed on liikuvamaks muutunud, tuleks süsteem üle vaadata. Kuidas oleksid omavalitsused ettevõtlust motiveeritumad toetama, et nad saaksid tulubaasi lisa. Paljud Palmako töötajad ei ela Põltsamaa vallas, mis tähendab, et vallal pole huvi otseselt ettevõtlusele abiks olla, sest nad mingit kasu ei saa. Suuremat pilti vaadates oleks mõistlik, et meil on ja tekib tööstusi ning ettevõtteid juurde, mis võiksid valdu motiveerida.

Räägime eakatest ka. Hiljuti sotsiaalministeeriumi asekantsleriga rääkides oli ta murelik, et Mustvee vallas saavad sotsiaaltöötajad riigi madalaimat palka. Aga sotsiaaltöötajaid juurde ei tule.
Meil on täna olnud 30 aastat aega iseseisvat riiki üles ehitada. Stardiplatvorm oli madalam kui teistel. Üleöö lihtsad lahendused puuduvad, mured on kõigile arusaadavad. Meil tuleb mõista, kas ja kui palju suudame kohapeal sotsiaalteenust pakkuda ja kuidas suudaksime eakate elutingimusi tervikuna parandada.
Meie maksusüsteem ilmselgelt ei soosi ega motiveeri eakat minema kas või poole kohaga tööle, sest ta saab kõrgemalt maksustatud. Meil on pensionieas õpetajaid, kes saavad samuti karistatud.
See kõik algab tervelt elatud aastatest, me peame panustama rohkem sinna, et inimeste eneseteadlikkus ja tervisekäitumine oleks paremad. Sest mida kauem on inimene terve, seda kauem on ta ühiskonnas aktiivne, teenib mõistlikku tulu. Keegi ei eeldagi, et inimesed käiksid surmani tööl, see pole ka eesmärk. Aga eakatega rääkides pole nende eesmärk jääda koduseks ja mitte midagi teha. Nad tahavad samamoodi panustada. Nad tunnevad end vajalikuna, saavad toimetada, neil on eesmärk. Aga täna pole neil mõtet tööl käia, sest maksusüsteem võtab kõik ära.

Millega vabal ajal tegelete?
Vaba aega pole palju jäänud, eriti viimased neli kuud, kui väike poiss nõuab palju tähelepanu. Ka tööpäevad on päris pikad, tuleb teha riigikoguliikme tööd, erakonna peasekretäri ja valijatelt saadud mandaati täita Põltsamaa vallas. Aga kui aega üle jääb, mängin jalgpalli ja enne kriisi tulekut proovisin harrastusmälumänguri rolli. Käime vahepeal spordimälumängu mängimas ja niisama mälumängu proovimas. Koolipõlvest olen Jõgevamaa meister jalgpallis ja lauatennises.

Sport arendab distsipliini ja spordimehelikkust, mida on poliitikas väga vaja.
Eriti poliitikas, kus on üks kohtumine teise otsas. Mulle endale ei meeldi üldse hilineda, see näitab minu arust austust kolleegide vastu. Tahes-tahtmata mõnikord tuleb mõnele koosolekule lausa joosta. Arvan, et distsipliin tervikuna on poliitikas väga teretulnud. Veel tähtsam on poliitikas oma sõna pidamine, seda võiks olla rohkem. Inimesed tahaksid seda ka rohkem näha. Olgu otsus ebapopulaarne, aga ära seletatav. Ühiskond on nii kiiresti arenenud ja mõnikord tundub, et inimesed tahavad lihtsaid lahendusi väga keerulistele probleemidele. Aga neid ei ole.

Mis tunne on isa olla?
Väga äge. Võib ju mõelda, et tead seda tunnet, aga tegelikult ei tea enne, kui asi kätte jõuab. Äge on vaadata, kuidas väike poiss kasvab, iga päev midagi uut juurde õpib.

Mis Te oma pojale elutarkuseks kaasa annate?
Seda, mida minu isa suuresti mulle. Ole lugupidav enda ja teiste suhtes, siis ollakse sinuga. Ole töökas, aus, ole inimene kõige lihtsamas mõttes. Jää iseendaks. Kui oled töökas, aus, näed vaeva, siis varem või hiljem naeratab õnn ka sulle. Ole iseenda õnne sepp, ei tasu loota, et keegi teine sinu eest rasked otsused ja tööd ära teeb.
Arvan, et ausad, viisakad, teistest lugupidavad inimesed on igas ühiskonna arenguetapis teretulnud. Ja muidugi on oluline olla aktiivne ühiskonnas ja enda tegevustes. Tema ei pea poliitikasse minema, pigem las toimetab ja teeb ettevõtlust, äkki saab riigile rohkem maksutulu tuua ja inimestele häid töökohti pakkuda.

ERKKI KELDO

Sündinud 7. novembril 1990 Jõgeval

Haridus
2014 — … Tallinna tehnikakõrgkool — majandusteadus, magister 2013 Tallinna ülikool — politoloogia, bakalaureus Nõo reaalgümnaasium Lustivere põhikool

Töö
2018 -… Reformierakonna peasekretär 2018 Riigikogu aseesimehe nõunik 2017- … Põltsamaa vallavolikogu aseesimees 2016–2018 Reformierakonna piirkondade arendusdivisjoni nõunik 2016–2018 Reformierakonna fraktsiooni nõunik 2014–2016 Reformierakonna kampaanianõunik 2013 — … Põltsamaa vallavolikogu liige Muu tegevus 2016–2018 Reformierakonna noortekogu esimees

Poliitik Erkki Keldo: distsipliin on poliitikas väga teretulnud was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.