Pool aastat on sobiv aeg, et anda hinnang, kuidas siis ametis oleval Eesti Vabariigi Valitsusel läheb. Lühike ja aus vastus on, et kõigil on jätkuvalt väga piinlik. Usun, et ka peaministril endal.

Eesti valitsemiskultuuri piinlikkusest ülevaate saamiseks piisab sellest, kui vaatame üksnes viimasel paaril nädalal toiminut. Me näeme valitsuse ja võimuliidu liikmete poolset sõnamurdmist, valelikkust, asjatundmatust ja ka korruptiivsuse kahtlusi. Toon esile konkreetsed juhtumid:

1. Kingo hääletatakse välja!

Väliskaubandus- ja infotehnoloogia minister Kert Kingo astus sel nädalal tagasi. Enne jõudis ta valetada avalikkusele ja riigikogule, näidata üles oma laialdast ebakompetentsust ning palgata nõunikud, kellest üks lahkus huvide konflikti tõttu ja teise saavutuseks jäi sotsiaalmeedias avaldatud ropp sõim. Kuus kuud möödus nagu tõsielusarjas, sest väliskaubandusminister lubas mitte käia välismaal ja mitte rääkida inglise keelt. Lõpuks oli olukord liiga piinlik isegi EKRE jaoks ja Kingo hääletati “Rannamaja” valitsusest välja. Nüüd ootame uut, järjekorras juba kolmandat kandidaati sellele ametikohale.

2. Helmed panevad Jüri oma sõnu sööma!

Kuus kuud oleme otsinud Eestile uut peaprokuröri. Jüri Ratas lubas koos Isamaaga toetada Lavly Perlingu jätkamist. Siinkohal tuleb tunnustada justiitsministrit Raivo Aegi, kes kaitses prokuratuuri EKRE alusetute rünnakute eest. Ent, nii nagu tõsielusarjadele kohane, tulevad muutused järsku. Kolmapäeval selguski, et Perlingu kandidatuuriga ei saa edasi minna, sest Helmed on vastu. Kiire lõppmängu tulemusena kaotas Jüri Ratas oma tõsiseltvõetavuse koalitsiooni sees. EKRE mõistis seda ja keeras nädalavahetusel pinget peale, nõudes oma poliitilises avalduses LGBT ühingu rahastamise lõpetamist ja politiseeris uue peaprokuröri leidmise veelgi enam. Jüri Ratas tegi taas sisutühja avalduse valitsuse töörahu teemal.

3. Paljastuvad minister Mart Järviku salakirjad!

Viimased nädalad on Mart Jävik hurjutanud veterinaar-ja toiduametit (VTA), kuna amet teeb oma tööd ja uurib, kas M.V.Wooli toodang sisaldab eluohtliku tüvega listeeriabakterit. Minister väitis, et on kehvalt infomeeritud ja kuulis teemast alles augustis. Tõsielusarjadele omaselt tulid aga välja ministri suvised sõnumid. Sel nädalal avaldas telesaade Pealtnägija minister Järviku ja VTA kirjavahetuse, kust selgus, et minister saatis juba juulis VTA-le kirja, milles esitatud küsimused on koostatud sellise etteheitva põhjalikkusega, et seda võiks kõrvalseisja pidada koguni M.V.Wooli advokaadi kaitsekõneks. Jääb mulje, et valitsuse liige vassib, sekkub VTA tegevusse ja unustab ministri kohustuse olla erapoolik. Eks näis, kes lahkub “Rannamaja” valitsusest järgmisena.

4. Tanel Kiigele avaldatakse 100 000 põhjust, miks apteegireform enam ei sobi!

Tanel Kiik on selle skandaalse valitsuse üks tasakaalukamaid ja sisukamaid ministreid. Ta on sotisaalministrina kinnitanud apteegireformi läbiviimise vajalikkust ja seisnud LGBT kogukonna rahastamise eest. Minister Kiige tegevus ei meeldi aga sugugi teistele võimuliidu osapooltele. Intriigid on kuhjumas – samal ajal kui Keskerakond saab apteegiäriga seotud ettevõtjalt 100 000-eurose annetuse, hakkab Keskerakond Kiiges kahtlema. EKRE uudisteportaal küsib, kas Eesti vajab Kiige näol LGBT ministrit? Ja lõpuks – kas peaminister hülgab oma lähima liitlase? See kõik selgub järgmistes osades.

Kõigel eeltoodul ei ole aga midagi pistmist Eesti juhtimisega ja edasi viimisega. Isamaal ja Keskerakonnal oleks aus tunnistada, et see valitsus ei hakka normaalselt tööle ja lõpmatult ei saa veiderdada. Varem või hiljem saavad sellest ka valijad aru. Reformierakond on valmis läbi rääkima ja töötama selle nimel, et Eesti saaks valitsuse, mis ei põhjusta piinlikkust, mis ei umbusalda teadmisi ja fakte, mis suudab otsustada, mitte kraagelda, mis vaatab tulevikku, mitte ei klammerdu minevikku.

The post Jüri Ratasel ei ole toimivat valitsust, tal on piinlik “Rannamaja” show appeared first on Kaja Kallas.

Keit Pentus-Rosimannus, Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees

Postimehe värskelt avaldatud uuring selle kohta, kas ja mida on valmis inimesed kliimamuutuste ära hoidmiseks oma elustiilis muutma, andis väga olulise teadmise — kümnest Eesti inimesest kaheksa inimest on valmis midagi ette võtma. See kinnitab, et meie inimeste vastutustunne tuleviku ees on palju suurem, kui veel hiljuti prooviti muljet luua.

Sotsiaalmeedia kasutajatele on kindlasti tuttav, kuidas kliimamuutusi ja kliimapoliitikat puudutavate postituste alla ilmuvad kiiresti hüüatused stiilis “aga oma käitumist pole keegi valmis muutma!”, “kellele te räägite, Eesti inimesed ei taha midagi kuulda sellest, et peaks oma elustiili muutma!”. Nüüd on mustvalgel näha, et valmisolek on täiesti olemas. Järjest rohkem paistab, et praegu on teadlikkus ja pealehakkamine suurem inimeste isiklikul tasandil kui riiklikul.

Olen jälginud esimesi reaktsioone uuringu tulemustele ja arvan et nipsaka tooniga reaktsioonidest stiilis “mida see pillirookõrre kasutamine ikka muudab” oleks mõistlik hoiduda. Eesti inimeste valmisolek muutusteks on oluline. Seda ei tohi naeruvääristada, sest ilma laiema hoiaku ja platvormita oleks palju keerulisem ette võtta ka suuri muutusi tööstuses ja energeetikas. Inimeste hoiakud, nõudlikkus ja soov väiksema kliimamõjuga toimetamise järgi võib tukkuma jäänud reeglitetegijad lõpuks liikuma saada. Pealegi kujundavad sellised inimeste isiklikud hoiakud oluliselt laiemaid arusaamu selle kohta, mida peetakse ühiskonnas “normaalseks”, mis on põlu all, millest hoidumine on omaksvõetud tava.

Inimeste hoiakute ja harjumuste muutus on see, millel on võime mõjutada oluliselt ka kliimamõju kontekstis kõige suuremat patupesa — energiasektorit.

Kust tuleb süsinikusaaste?

Eesti viimane kliimaaruanne näitab, et iga Postimehe lugeja (ja iga Eestis elava noore ja vana lehe mitte-lugeja) kohta paisatakse meil aastas õhku umbes 15 tonni süsinikusaastet. Kokku 20,9 miljonit tonni süsinikusaastet aastas. Ilmselt on praeguseks igale veidigi kliimamõju vastu huvi tundjale pähe jäänud, et lõviosa sellest tuleb energeetika sektorist. Mis see lõviosa tähendab?

88,8% Eesti süsinikusaastest pärineb energeetikast. See hõlmab kõiki põletatud kütuseid, kulugu need siis elektri tootmiseks või sooja tootmiseks, büroodes või kodudes. Veel mõni aeg tagasi oli levinud hoiak, et seda osa ei saa inimesed ju kuidagi mõjutada. Aga energiasääst? Nagu näitab ka värske SEI kliimaneutraalsuse uuring, on energiasäästu potentsiaal suur. Väga palju energiat kulub meil endiselt hoonetes, mille ehitusaasta jääb perioodi, kus energiasääst tähendas sügise saabudes aknaraamide vatiga täis toppimist ja kleeppaberiga üle kleepimist. Selle valdkonna süstemaatiline ja põhimõtteline ettevõtmine võiks anda suure tüki muutusest.

Aprillis avalikustatud eurobaromeetri uuringu järgi on Eesti inimesed tegelikult juba praegu mitmes olulise kliimamõjuga valdkonnas Euroopa Liidu keskmisest eespool (ja mitmes muidugi veel ka alla keskmise). Näiteks 38% ütleb, et nad on juba oma kodu energiakulu vähendamiseks seda väiksemal või suuremal moel soojustanud. ELi tervikuna on majaapidamises energiapidavust parandanud keskmiselt ainult 24% (eksiarvamus on, et see puudutab ainult külma ilmaga riike. Kuumades maades tähendavad need investeeringud lihtsalt, et hooneid muudatakse kuuma ja päikest vähem sisselaskvateks). Samuti ütles 68% Eestis vastanutest, et nad proovivad vähendada ühekordsete asjade kasutust nii palju kui võimalik. Euroopa Liidu keskmine on ses vallas pisut väiksem — 64%.

Postimehe uuring näitab, et Eestis on kõige suurem valmisolek teha muutusi kiirmoe tarbimise vallas. Kas see üldse loeb? Loeb, ja väga. Näiteks Euroopa Liidu tekstiilitööstus toodab aastas umbes 16 miljonit tekstiilijäätmeid, mis jõuavad lihtsalt järjest kasvavatele prügimägedele. See tähendab miljoneid tonne vett ja raisatud energiat. Lennu- ja meretranspordi heidetest on järjest rohkem juttu, aga näiteks neli aastat tagasi, 2015, paisati tekstiilitööstuses õhku 1,2 miljardit(!) tonni süsinikusaastet, mis on rohkem kui lennunduses ja meretranspordis kokku. Näiteks teie ümbertöötlemata jääva teksapaari jalajälg on umbes 33 kilo õhku paisatud süsinikusaastet ja 15 000 liitrit kulutatud vett. Jah, see loeb.

Muidugi on kõige robustsema mõjuga põlevkivisektor, mida inimese igapäevase käitumise tasandil tehtavate muudatustega justkui muuta ei saa. Need on otsused, millest pole valitavatel võimalik hoiduda. See, kuidas nad otsuseid teevad, on omakorda aga vägagi mõjutatud teadlikkusest ja nõudlikkusest, mis ühiskonnas kliimamõju teemal olemas on. Nii on inimeste poolt piltilikult öeldes plastkõrte asemel pillirookõrte eelistamine ühel hetkel otseseselt seotud ka energiahüppega. Signaal on valitsuses otsuste tegijatele antud.

Kolm mõtet isiklikuks muutuseks

Mu käest küsitakse tihti kohtumistel ja esinemistel lihtsaid soovitusi, mida ise oma isiklikus elus kliimajälje vähendamiseks järgida proovin ja mida teistele soovitan. Iseenesest kõik justkui väikesed asjad, aga kõigil oma mõju.

Esiteks — taaskasutus. Rõivad, mis sulle enam kuidagi ei klapi, võivad kellegi teise jaoks olla kihvt avastus. Vii need näiteks uuskasutuskeskusesse ja ise eelista odava kiirmoe keti asemel stiilseid taaskasutuspoode ja -turge. Kui oled kiivas oma asjade hoidja, siis kui rõivad piisavalt kauaks riiulile karpi pakituna puhkama jätta, on mõne aasta pärast väikese ümbertöötlemise järel jälle nagu uued.

Teiseks — väldin plastikut. Olgu kõrred või topsid-taldrikud või pudelid — olen nende kasutamisest igal võimalusel loobunud. Tööl on laual korduvkasutatav joogitops mida kraanist täitmas käin. Kodus on näpus ja öökapil klaasist, täidetav pudel. Kui on suuremad üritused, kus nõusid kulub ohtralt, olen ikkagi eelistanud päris ebamugavatele plastiknõudele keraamilisi ja klaasist nõusid. Neid, muide, saab eriti suurte koguste vaja minemise korral ka laenutada. Ei ole vajadust alati osta.

Kolmandaks — tarbin võimalikult palju kodumaist. Eesti toit maitseb paremini, kui ei-tea-kust kohale lennutatud kraam. Väiksem kliimajälg on sellele ainult heaks boonuseks.

Avaldatud ajalehes Postimees 22.10.2019

Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias

• Login * Instagram
• Keit Pentus-Rosimannus

Kas pillirookõrs aitab kaasa energiahüppele? was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Liina Kersna, riigikogu liige

Mäletan hetke, kuidas kümme aastat tagasi ühel Stenbocki majas toimunud hommikusel peaministri koosolekul lugesime ülevaadet antidepressantide kasutamise hoogsast kasvust. Parasjagu oli majanduses languse aeg ning loomulikult esitas see väljakutse ka inimeste vaimu vastupidavusele. Ütlesin toona, et mind see statistika väga ei üllata — minu tutvus- ja sõprusringkonnaski oli inimesi, kes kasutasid depressiooniravimeid. „Issand, Liina, mis seltskonnas sina liigud!“ imestas üks end tõenäoliselt liiga pikaks ajaks Stenbocki maja kaunitesse ruumidesse unustanud kolleeg laua teisest otsast.

Tookord, kümme aastat tagasi käis Eestis psühhiaatrite juures depressiooniravil 7000 inimest, neist 246 last. Möödunud aastal jõudis meil depressiooniga psühhiaatri juurde üle 9000 inimese, 470 neist olid lapsed. Mis puutub depressiooniga lähedalt seotud suitsiidide statistikasse, siis mullu katkes enesetapu tõttu 196 Eesti inimese elu.

Asjatundjate hinnangul võib iga enesetapu kohta Eestis arvestada 25 enesetapu katsega. Värske, sel aastal tehtud uuring hindab ühe enesetapu mõjuringiks 139 inimest. Hingekriipiv süütunne ja vastamata küsimused jäävad neid inimesi painama aastateks. Seega muutub igal aastal puhtalt suitsiidide tõttu psühholoogiliselt haavatavaks vähemalt paarkümmend tuhat Eesti inimest. Suure tõenäosusega kasvab nende puhul nii füüsiliste kui ka psüühiliste haigestumiste võimalus, sest vabatahtlikult elust lahkunud lähedastel on lausa neljakordne risk post-traumaatiliseks stressihäireks. Riik neid täna ohvritena ei käsitle. Kuigi sisuliselt klassifitseeritakse ka suitsiidid õnnetusjuhtumitena, mida on võimalik ennetada, siis Eestis puudub täna selleks nii süsteem kui rahastus.

Kui süsteemse ennetustöö tulemusel on meil viimase kümne aastaga tule-, vee- ja liiklussurmade arv vähenenud pea kolm korda (2006. aasta 443 hukkunult 160le 2018. aastal), siis enesetappude arv ei ole olulist muutust näidanud (langus 247lt 212le).

Päästeamet alustas tulesurmade teadliku ennetustööga 2006. aastal, mil tules hukkus 164 inimest. Möödunud aastal viis tuli endaga 50 inimest. 13 aasta jooksul oleme tulesurmade ennetusse investeerinud igal aastal sadu tuhandeid eurosid ning tänu sellele on reaalselt päästetud rohkem kui tuhande inimese elu!

2010. aastast on riik investeerinud ka uppumissurmade ennetusse ning samuti oleme seeläbi suutnud säästa sadu inimelusid. Sarnaselt — süsteemselt, ametkondade üleselt ja tagatud eelarvega — peaksime tegelema ka suitsiidiennetusega.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni suitsiidiennetuse teemalisel seminaril räägiti taas, et üks euro suitsiidiennetusele toob ühiskonnale tagasi poolteist eurot. Riigi seisukohalt oleks tegemist ilmselgelt kasuliku investeeringuga. Et tegeleda süsteemsemalt vaimse tervise teemadega, sealhulgas suitsiidide ennetamisega, küsis sotsiaalministeerium oma eelarvesse nelja aasta peale nelja miljonit eurot. Valitsus ei pidanud seda teemat aga oluliseks ning valdkond sai lisaraha — null eurot!

Vähe sellest — ajal, mil meil ei ole piisavalt ei kliinilisi psühholooge ega koolipsühholooge, ei pea valitsus vajalikuks rahastada nende ametiks vajalikku kuuendat ehk kutseaastat ülikoolis. Neile mõeldud raha kärbiti eelarveprojektist välja. Samas, vajaminevad summad ei ole kaugeltki müstilised. Kliinilised psühholoogid vajaksid kutseaasta rahastamiseks 400 ning koolipsühholoogid natuke üle 200 tuhande euro aastas.

Tänane valitsus näitab reaalsete tegudega selget ignorantsust Eesti rahva vaimse tervise probleemidega tegelemisel. Küsimus ei olegi niipalju rahas kui prioriteetides, sest samal ajal jagatakse neli miljonit sõpradele katuserahadeks ning peetakse 800 tuhande euroga aastas üleval ministrit, kelle töö tegid seni ära kahe ministeeriumi kaks osakonda. Kas oleks ülekohtune öelda, et seetõttu jäävad paljud inimesed, sealhulgas lapsed, otsustaval hetkel hädavajalikust abist ilma?

Ja kelle südametunnistusele kirjutame kümned, kui mitte sajad seetõttu elamata jäänud elud?

Avaldatud EPL 19.10.2019

Valitsuse probleemid vaimse tervisega was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

„Rahvusvaheliselt usaldusväärne ja kindlatele tegevusprotseduuridele alluv toiduohutussüsteem on kogu Eesti toiduekspordi aluseks,“ ütles maaelukomisjoni aseesimees Urmas Kruuse. „Maaeluministri tänane avaldus, et üks toidutootja peaks VTA kohtusse kaevama, näitab, et ta on valmis VTA tegevusse poliitiliselt sekkudes panema Eesti toiduohutussüsteemi usaldusväärsuse kahtluse alla. Selline poliitiline tegevus võib osutuda kõigile toidueksportijatele ülimalt kulukaks, sest võib meie tootjatele sulgeda välisturud.“ 

Urmas Kruuse ütles, et kui maaeluministril on konkreetseid etteheiteid VTA sisulisele tegevusele, siis tuleb nendest kohe rääkida, sest toiduohutuse puhul võib kaalul olla inimese tervis. „Kui ministril on teada vead VTA kontrolltegevuse teaduslikus metoodikas, siis tuleb sellest ka rääkida. Toiduohutuse valdkonnas võib veal olla inimelu hind,“ lisas Kruuse.

Urmas Kruuse tegi täna ka maaelukomisjoni esimees Tarmo Tammele ettepaneku kutsuda maaeluminister Mart Järvik kujunenud olukorda erakorraliselt komisjoni ette tutvustama.