Liina Kersna, riigikogu liige

Mäletan hetke, kuidas kümme aastat tagasi ühel Stenbocki majas toimunud hommikusel peaministri koosolekul lugesime ülevaadet antidepressantide kasutamise hoogsast kasvust. Parasjagu oli majanduses languse aeg ning loomulikult esitas see väljakutse ka inimeste vaimu vastupidavusele. Ütlesin toona, et mind see statistika väga ei üllata — minu tutvus- ja sõprusringkonnaski oli inimesi, kes kasutasid depressiooniravimeid. „Issand, Liina, mis seltskonnas sina liigud!“ imestas üks end tõenäoliselt liiga pikaks ajaks Stenbocki maja kaunitesse ruumidesse unustanud kolleeg laua teisest otsast.

Tookord, kümme aastat tagasi käis Eestis psühhiaatrite juures depressiooniravil 7000 inimest, neist 246 last. Möödunud aastal jõudis meil depressiooniga psühhiaatri juurde üle 9000 inimese, 470 neist olid lapsed. Mis puutub depressiooniga lähedalt seotud suitsiidide statistikasse, siis mullu katkes enesetapu tõttu 196 Eesti inimese elu.

Asjatundjate hinnangul võib iga enesetapu kohta Eestis arvestada 25 enesetapu katsega. Värske, sel aastal tehtud uuring hindab ühe enesetapu mõjuringiks 139 inimest. Hingekriipiv süütunne ja vastamata küsimused jäävad neid inimesi painama aastateks. Seega muutub igal aastal puhtalt suitsiidide tõttu psühholoogiliselt haavatavaks vähemalt paarkümmend tuhat Eesti inimest. Suure tõenäosusega kasvab nende puhul nii füüsiliste kui ka psüühiliste haigestumiste võimalus, sest vabatahtlikult elust lahkunud lähedastel on lausa neljakordne risk post-traumaatiliseks stressihäireks. Riik neid täna ohvritena ei käsitle. Kuigi sisuliselt klassifitseeritakse ka suitsiidid õnnetusjuhtumitena, mida on võimalik ennetada, siis Eestis puudub täna selleks nii süsteem kui rahastus.

Kui süsteemse ennetustöö tulemusel on meil viimase kümne aastaga tule-, vee- ja liiklussurmade arv vähenenud pea kolm korda (2006. aasta 443 hukkunult 160le 2018. aastal), siis enesetappude arv ei ole olulist muutust näidanud (langus 247lt 212le).

Päästeamet alustas tulesurmade teadliku ennetustööga 2006. aastal, mil tules hukkus 164 inimest. Möödunud aastal viis tuli endaga 50 inimest. 13 aasta jooksul oleme tulesurmade ennetusse investeerinud igal aastal sadu tuhandeid eurosid ning tänu sellele on reaalselt päästetud rohkem kui tuhande inimese elu!

2010. aastast on riik investeerinud ka uppumissurmade ennetusse ning samuti oleme seeläbi suutnud säästa sadu inimelusid. Sarnaselt — süsteemselt, ametkondade üleselt ja tagatud eelarvega — peaksime tegelema ka suitsiidiennetusega.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni suitsiidiennetuse teemalisel seminaril räägiti taas, et üks euro suitsiidiennetusele toob ühiskonnale tagasi poolteist eurot. Riigi seisukohalt oleks tegemist ilmselgelt kasuliku investeeringuga. Et tegeleda süsteemsemalt vaimse tervise teemadega, sealhulgas suitsiidide ennetamisega, küsis sotsiaalministeerium oma eelarvesse nelja aasta peale nelja miljonit eurot. Valitsus ei pidanud seda teemat aga oluliseks ning valdkond sai lisaraha — null eurot!

Vähe sellest — ajal, mil meil ei ole piisavalt ei kliinilisi psühholooge ega koolipsühholooge, ei pea valitsus vajalikuks rahastada nende ametiks vajalikku kuuendat ehk kutseaastat ülikoolis. Neile mõeldud raha kärbiti eelarveprojektist välja. Samas, vajaminevad summad ei ole kaugeltki müstilised. Kliinilised psühholoogid vajaksid kutseaasta rahastamiseks 400 ning koolipsühholoogid natuke üle 200 tuhande euro aastas.

Tänane valitsus näitab reaalsete tegudega selget ignorantsust Eesti rahva vaimse tervise probleemidega tegelemisel. Küsimus ei olegi niipalju rahas kui prioriteetides, sest samal ajal jagatakse neli miljonit sõpradele katuserahadeks ning peetakse 800 tuhande euroga aastas üleval ministrit, kelle töö tegid seni ära kahe ministeeriumi kaks osakonda. Kas oleks ülekohtune öelda, et seetõttu jäävad paljud inimesed, sealhulgas lapsed, otsustaval hetkel hädavajalikust abist ilma?

Ja kelle südametunnistusele kirjutame kümned, kui mitte sajad seetõttu elamata jäänud elud?

Avaldatud EPL 19.10.2019

Valitsuse probleemid vaimse tervisega was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

„Rahvusvaheliselt usaldusväärne ja kindlatele tegevusprotseduuridele alluv toiduohutussüsteem on kogu Eesti toiduekspordi aluseks,“ ütles maaelukomisjoni aseesimees Urmas Kruuse. „Maaeluministri tänane avaldus, et üks toidutootja peaks VTA kohtusse kaevama, näitab, et ta on valmis VTA tegevusse poliitiliselt sekkudes panema Eesti toiduohutussüsteemi usaldusväärsuse kahtluse alla. Selline poliitiline tegevus võib osutuda kõigile toidueksportijatele ülimalt kulukaks, sest võib meie tootjatele sulgeda välisturud.“ 

Urmas Kruuse ütles, et kui maaeluministril on konkreetseid etteheiteid VTA sisulisele tegevusele, siis tuleb nendest kohe rääkida, sest toiduohutuse puhul võib kaalul olla inimese tervis. „Kui ministril on teada vead VTA kontrolltegevuse teaduslikus metoodikas, siis tuleb sellest ka rääkida. Toiduohutuse valdkonnas võib veal olla inimelu hind,“ lisas Kruuse.

Urmas Kruuse tegi täna ka maaelukomisjoni esimees Tarmo Tammele ettepaneku kutsuda maaeluminister Mart Järvik kujunenud olukorda erakorraliselt komisjoni ette tutvustama.

Järgmise aasta eelarvest rääkides ei saa me üle ega ümber ebaõiglusest pensionäride suunal. See on erakordne, et valitsus hakkab keskmist pensionit maksustama tulumaksuga. Keskerakonna poolt suurelt lubatud 100-eurosest erakorralisest pensionitõusust jääb peale tulumaksu maksmist alles ainult 1,4 eurot. See on mastaapne pensionäride ja valijate petmine.

Olen märganud, et peaminister proovib jätta muljet nagu oleks pensionide indeksseerimisest tulenev pensionitõus selle valitsuse töövõit. Nii see aga pole – pensionitõus tuleneb headest aegadest majanduses ja tugevast palgakasvust. Indekseeritud pensionitõus toimub iga riigieelarvega ja see on seadusest tulenev kohustus, mitte poliitikute suuremeelsus. See valitsus suutis pensioni erakorraliselt tõsta kõigest 7 eurot aga sellelt võetakse tulumaksuga 5,60 tagasi. Head valitsuserakonnad, palun kuulake, mis summadest me räägime – 1 euro ja 40 senti. Lubatud sajast eurost on saanud 2 pätsi saia kuus!

Kõige tagatipuks lubas Keskerakond oma valimisprogrammis, et keskmine pension hoitakse tulumaksuvaba. Eelarves on asjad vastupidi. Aga see pole esimene kord kui peaminister murrab oma sõna.

Asi, mida me järgmise aasta eelarves aga ei näe, on investeeringud. Valitsus on edasi lükanud 100 miljoni euro ulatuses investeeringuid! Ära on jäetud investeeringud, mis võtaksid kasutusele Euroopa Liidu ja CO2 kvoodimüügirahad. Eelarvega vähendatakse ka kaitseinvesteeringuid ja Rail Balticu arendamise rahastust. Investeeringute pealt kokku hoides vähendame oma tuleviku majanduskasvu potentsiaali ja maksutulusid.

Me ei saa rääkida järgmise aasta eelarvest ilma vastamata küsimusele, kuidas me siia olukorda jõudsime. Oleme ju viimased pool aastat elanud teadmises, et riigieelarvet tuleb kärpida vaatamata headele aegadele majanduses. Praegune eelarvepuudujääk pärineb Jüri Ratase eelmisest valitsusest, mis viis enne valimisi ellu suure kuluralli ja ebaõnnestunud maksupoliitika. Meie praegune riigi kehv rahaline seis on otseses seoses varasemate otsustega.

Toon siinkohal näited halbadest otsusest, mille oleks pidanud tegemata jätma. Ebaõnnestunud aktsiisipoliitika, mis tekitas massilise piirikaubanduse ja viis eelarvest üle 350 miljoni. Astmelise tulumaksu sisse viimine, mis maksustab sel aastal keskmise pensioni ja viis tagatipuks riigieelarvest raha. Tasuta ühistransport on valmistanud pettumuse neile, kes vajavad igapäevasteks liikumisteks toimivaid ühendusi. Aga see viib eelarvest 40-50 miljonit aastas.  Samuti lasi eelmine valitsus tegevuskuludel pidurdamatult kasvada, sest ees oli valimisaasta.

Nii kümnete ja sadade miljonite kaupa raha loopides ja rumalat maksupoliitikat tehes jõudsimegi tänasesse olukorda. Sama mustrit jätkatakse järgmise aasta eelarvega. Selle asemel, et investeerida ja tulevikku vaadata lapime me eelmiste aastate ülekulutamist ja raiskamist. Teeme seda tuleviku investeeringute ja arengu arvelt. Eelarves on edasi lükatud rahalisi kohustusi, millest pole pääsu, ära on jäetud investeeringud, mis on ammu planeeritud. Eelarve auke lapitakse hädavaledega ja raamatupidamislike trikkidega. Tulumaksu laekumise kasvu prognoositakse uues eelarves 25% enam kui sel aastal. Vägisi tekib küsimus, et kas valitsus tõepoolest usub nii suurt maksuhüpet (ja sel juhul millele tuginedes?) või on see soovmõtlemine, et eelarve paberil klappima saada?

Eelkirjeldatud trikitamine toimub olukorras, kus riigi maksutulud kasvavad mitmendat aastat. Järgmisel aastal on riigil maksutulusid 505 miljonit rohkem. Kas me näeme, et valitsus suudab riiki arendada samas tempos sellega, kuidas kasvab meie majandus? Vastus on, et ei näe! Me kuuleme kuidas ei saa investeerida ja kuidas on vaja koguda rohkem makse.

Mida ma veel eelarvet vaadates näen? Eelarve koostajatel puudub pikk plaan, suund ja arusaam, mis saab Eestist tulevikus. Me kõik teame, et tulevikus vähenevad Eestile eraldatavad Euroopa Liidu investeeringurahad. Mõistlik oleks, et hakkame selle peale varakult mõtlema. Aga seda muret me eelarves ei näe. Me näeme hoopis seda, et EL raha sisse üritatakse peita riigi püsikulusid. See on vastutustundetu ja hammustab meid valusalt tagasi tulevikus.

Meie tuleviku väljavaade on kehvapoolne ka siis, kui me ei investeeri haridusse ja teadusse. Järgmise aasta eelarves on küll näha pisike teadusrahastuse kasv, kuid see pole siiski 1% SKPst, mida Keskerakond ja Isamaa lubasid presidendi ja haridusjuhtide silme ees allkirja andes. Selle valitsuse käekiri ongi sõnamurdmine.

Nii jõuamegi peaministrile armsaks saanud maksudogmadeni. Usun, et maksudogmadest rääkimise hiiliv tagamõte on fakt, et meie riigi rahandus on ära rikutud. Sadu miljoneid maksumaksja raha on viimaste aastatel ära kulutatud nii, et mingit edasiminekut pole toimunud. Kas on valminud mõned suured infrastruktuuri ehitised – teed, sillad, kiirem raudtee? Ei ole. Kas need valmivad lähiaastatel? Ei valmi. Palju on juttu ja käratsemist, aga sisu puudub.

Nüüd soovibki peaminister ühiskonda ette valmistada selleks, mis on tema jaoks ainus pääsetee – suruda oma käsi sügavamale maksumaksja taskusse. Maksude tõstmine selleks, et mitte minna pankrotti, on maksudogmade jutu tegelik mõte. Olgu siis plaan maamaksu kuuekordistamisest või suur kihk lõhkuda teine pensionisammas. Ikka selleks, et igalt välja võetud pensionisäästuks kogutud eurolt võtta võimalikult rasvast maksutulu.

Head valitsuse liikmed! Minu soovitus on: palun vaadake faktidele näkku ja tunnistage, et Eesti rahanduslik olukord on kehv. Te kärbite keset majanduskasvu, te lapite kulusid, mitte ei investeeri, te räägite uutest maksudest, mitte majanduse elavdamisest. Sel eelarvel ei ole suunda, eesmärke ega ka mitte raha. Lubasite võimule tulles suuri muutusi, eelarves neid näha ei ole. See on sõnamurdjate eelarve.

Opositsioon teeb kindlasti oma ettepanekud, kuidas olukorda parandada. Soovin, et koalitsiooni esindajad kuulaksid peaministrit, ei jääks kinni dogmadesse ja toetaksid neid ettepanekuid, mis on Eestile mõistlikud ja vajalikud.

Värskelt piirkonna juhiks valitud Laine Randjärv tänas seni piirkonda juhtinud Märt Vooglaidu ning lisas “Olen tänulik usalduse eest ning väga lootusrikas vaadates tulevikku - nii tugeva meeskonnaga piirkonna juhatuses koos tegutsedes saab elu Viimsis ainult paremaks minna. Kahe aasta jooksul, mis jäänud KOV valimisteni, pöörame erilist tähelepanu hariduse, huvihariduse ja tervise-edenduse valdkondadele ning Viimsi, kui traditsioonilise rannarahva teemadele - sadamatele, saartele ja merekultuurile. Järgmise aasta raames, mis on Viimsis keskkonna aasta, on palju ära teha, et meie valla elanikud muutuksid teadlikumaks, ümbrust säästvamaks ja elukeskkonnaga enam arvestavaks.”