Alanud aastal ei toimu küll ühtegi valimist, kuid poliitiline õhkkond saab siiski olema pingestatud. Peamiseks poliitiliseks pingeallikaks kujuneb tõsiasi, et praeguse valitsuse ühisosaks on üksnes võimuteostamise ambitsioon, mitte poliitiline ühine nägemus Eesti arengust. Võimuliidu esimese aasta jooksul viiakse elu kolme erakonna tähtsamad valimislubadused ja seni püsib ka poliitilise ühistegevuse entusiasm. EKRE sai alkoholiaktsiisi langetuse, Keskerakond sai seitse eurot miinus maksud pensionitõusu ja Isamaa saab teise pensionisamba lõhkumise. Nende kolme sammu elluviimise järgselt kaob aga selle valitsuse poliitiline ühisosa, jääb vaid võimul olemise pragmatism.

Peaministrile meeldib rääkida ja seejärel tõestada, kuidas poliitikas ei tohiks olla punaseid jooni. Ometi on ta ise kokku pannud valitsuse, mis on kokku õmmeldud keelava punase niidiga. Näiteks tegi peaminister eelmisel aastal katse algatada maksudebatti aga loodetud aruteluruumi piiras välkkiiresti punaste joontega valitsuspartner Isamaa.

Veel üks näide.  Peaministrile meeldib rõhutada, et see valitsus soovib liikuda kliimaneutraalsuse poole. Tõsi, valitsus on säärase otsuse langenud, kuid sellega ka asi piirdub, sest EKRE ei tunnista inimtekkelist kliimamuutust. EKRE jaoks on igasugune kliimaneutraalsus punane joon ja EKRE soovib hoopis langetada diisliaktsiisi. Diisliaktsiisi EKRE poolt soovitud mahus langetamine viiks aga riigieelarvest vähemasti mitukümmend miljonit ja niigi puudujäägis eelarvest raha ära viimine on eelduspäraselt punane joon Keskerakonnale.

Punaseks keelujooneks on kahjuks selles valitsusliidus ka üleminek eestikeelsele hariduskorraldusele. Me teame, et Isamaa ja EKRE toetavad liikumist eestikeelse haridussüsteemi poole. Siinkohal aga võtab punase keelukaardi välja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, kes rõhutas, et see võimuliit oli ainus võimalus säilitada venekeelne haridus.

Eeltoodud loetelu kirjeldab ilmekalt, kui palju vastuolusid on praeguses võimuliidus ja kuidas rohked punased jooned piiravad koalitsiooni poliitilise tegutsemisruumi üsna ruttu. Poliitilise ühisosa puudumisel lülituvadki valitsused tühikäigule ja riigijuhtumine piirdub ametkonnalt tuleva möödapääsmatu seadusloome heakskiitmisega. Jäik koalitsiooniloogika paneb paika, mida selles võimuliidus teha EI SAA ega jäta peale valimislubaduste täitmist kuigipalju sisukat tegutsemisruumi.

Reformierakond on valmis võimuliiduüleseks koostööks

Kõige parem rohi punaste joonte tõttu kinni kiiluva võimuliidu ravimiseks on praeguse koalitsiooni laiali saatmine. Paraku pole selleks veel koalitsiooni osapooled valmis. Seega tuleb lahendusi otsida väljastpoolt tavalist koalitsiooni ja opositsiooni toimimisloogikat. Eesti ei saa väikeriigina lubada endale pikaldast poliitilise punnseisu luksust ja lõhestavaid poliitikaid.  Toon siinkohal välja kolm valdkonda, kus olles üle tavapärastest poliitilistest vastandumistest, on võimalik Eestit edasi viivaid otsuseid langetada.

1. Euroopa Liit on kokku panemas järgmist eelarvet, kus saab suur rõhk olema kliimaneutraalsusel. Me peame kiiresti otsustama, kuidas liigume edasi investeeringutega saavutamaks kliimaeesmärke. Peame kaaluma erinevaid rahastamisvõimalusi, järjestama investeeringuid mõjukuse alusel ja saatma ettevõtjatele signaali, kuidas plaanib riik toetada roheinvesteeringuid ja energiasäästu. Neid otsuseid me paraku ei näe, sest EKRE ei soovi kliimaprobleemi tunnistada. Reformierakond on siinkohal valmis Keskerakonnale ulatama abikäe ja pakkuma ideid kliimaneutraalsuse suunas liikumiseks ja meie majanduse edendamiseks. Loomulikult võib Keskerakond olla sel juhul kindel meie toetuses Riigikogus.
2. Praegune vildakas astmeline tulumaksusüsteem jääb palga- ja pensionikasvule jalgu. Kiire palgakasv saab karistatud läbi tulumaksuvaba miinimumi vähenemise ja indekseerimisest tulenev pensionitõus tähendab, et aina suurem hulk eakaid peab hakkama pensionilt tasuma tulumaksu. Reformierakond kritiseeris praegust tulumaksusüsteemi valimistel, samuti oli selle süsteemi suhtes väga kriitiline EKRE. Saaksime pakkuda tuleviku suunatuid lahendusi, mis teevad meie maksusüsteemi lihtsamaks, võtavad arvesse seda, kuidas inimesed tulu teenivad ja töötavad ja ei maksusta keskmist vanaduspensioni. Loodan, et lisaks üksnes maksudest rääkimisele on valitsuses ka osapooli, kes on nõus maksukorraldust ka tegudes kaasajastama.
3. Üleminek eestikeelsele hariduskorraldusele läbi eesti keele õpetajate koolitustellimuse suurendamise ja keeleõppe võimaluste laiendamise ei saa jääda Keskerakonna punaste joonte taha. Isamaa ja EKRE on saanud valijalt hääle, et liikuda edasi ühtse eestikeelse hariduse poole. Kui koalitsioonis peavad Isamaa ja EKRE leppima Keskerakonna vetoga, siis riigikogus on hääled eestikeelse haridusega edasi liikumiseks olemas. Vaja on vaid poliitilist tahet.

Alanud aasta ei peaks Eesti jaoks olema tühikäigu aasta. Kutsun üles vaatama poliitikat laiemalt, kui jäik koalitsioonilepe seda võimaldab. Proovime leida koostöökohti ja otsustusjulgust valdkondades, mis on Eesti arengu jaoks tähtsad. Nii on lootust, et aasta 2020 ei ole poliitiline paigalseisu ja skandaalidele reageerimise aasta. Aastal 2021 käivitub uus valimistsükkel ja sisukaks poliitika ajamine on siis keerulisem.

The post Valitsuse punased jooned saab murda koostöö riigikogus appeared first on Kaja Kallas.

Riigikogu rahanduskomisjoni liige Andres Sutt ütles pärast tänast rahanduskomisjoni istungit, kus kuulati huvirühmasid, et kogumispensionite süsteemi lõhkuva eelnõu kohta ei kõlanud ühtegi toetavat seisukohta. 

„Väga selgelt tuli välja, et eelnõu pigem vähendab kui suurendab pensione olukorras, kus rahvastik vananeb. Dementsuse Kompetentsikeskus tõi üheselt välja, et pikaajalise sotsiaalhoolekande kulud kasvavad ning need kulud jäävad järjest enam inimeste kanda – tegelikult vajab pensioni- ja sotsiaalhoolekandesüsteem hoopis raha juurde,“ ütles Sutt ja lisas, et ometi ei soovi koalitsioon huvirühmade arvamusi ja muresid kuulda võtta.

Suti sõnul on eelnõus olulised põhiseadusliku riive aspektid, eriti võimalus võtta II sambast lisaks oma 2% panusele välja ka 4% riigi makstud osa.

„Kohustusliku kogumispensioni kaotamine suurendab survet maksutõusuks, kasvab majanduse heitlikkus, vähenevad investeeringud, pensioni investeerimiskonto ei saa tegelikult valmis ja nii ei ole see ka tegelik valik, ka seaduse rakendamistähtajad ebareaalsed“ märkis Riiigkogu liige.

„Kinnitust said kõik murekohad, millest nii huvirühmad kui ka meie oleme korduvalt rääkinud. Riigimehelik oleks seaduseelnõu tagasi võtta ja teha Eesti pensionisüsteem tegelikult paremaks. Koalitsioonis valitseb aga riigimehelikkuse defitsiit ja nii ollakse valmis ohverdama rahva huvid koalitsioonileppele,“ lõpetas Sutt.

Ma ei tahaks tema ütlusi korrata, aga stenogrammi ja ajaloo huvides pean seda siiski tegema. Oma pühapäevases raadiosaates teatas siseminister nimelt järgmist: "See, mis on nüüd juhtunud Soomes, no see ajab ikka ihukarvad püsti. See ajab ihukarvad püsti ja ma ütlen, et järgmine Soome peaminister on Jussi Halla-aho, sest midagi nii mõistusevastast, kui praegu Soomes toimub, ei ole seal ilmselt toimunud juba mitu sajandit. [---] Seda normaalset riiki püüab siin mõnigi erakond meil uppi keerata, et muuta Eesti samasuguseks. Nagu praegu nüüd selle Soome valitsuse ees saavad seisma ikka väga naljakad asjad. Ja ma tuletaksin meelde ikkagi Vladimir Uljanov-Lenini ütlust, et igast köögitüdrukust võib saada minister, või kuidas ta ütles. Nüüd me siis näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja kuidas seal mõnestki teisest tänavaaktivistist ja harimatust inimesest on saanud samuti valitsuse liige. [---] Nüüd me siis tegelikult mingil määral võime näha, kuidas toimub punaste ajalooline kättemaks valgetele ehk siis punased, kes tahtsid juba siis Soome riiki likvideerida, on nüüd saanud võimule ja nüüd siis üritavad meeleheitlikult Soome riiki likvideerida, teha Soomest mingit sorti europrovintsi, mis kannab küll nime võib-olla territooriumina Suomi või Finland, aga mis tegelikult lohiseb täielikult selle nii-öelda fukuyamaliku ajaloo lõpu ideoloogilise filosoofia sabas."

Isegi kui väga tahaks, ei saa kuuldut kuidagi võtta tunnustusena Soome riigile, tema valitsusele ega peaministrile. Seda käsitlevad solvanguna Soome peaminister ise, Soome poliitikud, ajakirjandus ja lihtinimesed,  ja esialgu nägi selles solvangut isegi Eesti valitsuse  juht Jüri Ratas.

On see kõik juhuslik? Kas Mart Helme alavääristas Soome riiki kogemata, kuuma peaga? Kas nüüd, kui on vargsi lastud käiku ebasiiras, hädapärane vabandus, milles on palju rohkem kõiki teisi süüdistavat, süüdimatut ülbust  kui kahetsust ja arusaamist sellest, mis tegelikult on toimunud, kas nüüd tõesti võime juhtunu muretult selja taha jätta, nagu soovitab Jüri Ratas? 

Kas me tõesti usume, et kui peidame selja taha kõik need valed ja solvamised, mis Mart Helme on endale lubanud, et  pärast seda kõike näeme siseministrina inimest, kes ühtäkki hakkab austama nii meie sõprade, liitlaste kui ka Eesti riigi enda väärikust?

Kas me tõesti peame - Isamaa esimehe soovituse järgi - suhtuma Mart Helmesse nii,  nagu suhtutakse Vladimir Žirinovskisse Venemaal - klouni, keda keegi ei võta enam tõsiselt. Aga, hea kolleeg, Žirinovski ei kuulu Venemaa valitsusse. Isegi Venemaal hoitakse Žirinovski-sugused räuskajad valitsusest eemal.  

Kas me siis tõesti ei mõtle sellele, et andes väga olulisel positsioonil olevale ministrile vaba voli ennast naeruvääristada, et sellega vähendame oluliselt nii Eesti valitsuse kui kogu Eesti riigi tõsiseltvõetavust? Ja üldsegi mitte ainult meie sõprade ja liitlaste seisukohalt, vaid Eesti enda inimeste silmis. Me alandame Eesti riiki.

Me võiksime siin üle loetleda ka Mart Helme poolsed Riigikogu liikmete ründamised, erinevate inimgruppide ründamised, solvangud paremale ja vasakule, kuid leiame, et ainuüksi Soome valitsuse ja Soome peaministri Sanna Marini vastase isikliku rünnakuga on ta kahjustanud Eesti ja Soome suhteid, Eesti riigi mainet, alavääristanud naisi ja mõnitanud lihtsaid tööinimesi. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Me kõik siin saalis mõistame, miks Jüri Ratase valitsuse jaoks ei eksisteeri punaseid jooni, eriti olukorras, kus ohus on koalitsiooni püsimine. Aga me ei anna siin ju täna hinnangut koalitsioonile ega valitsusele. Me räägime täna Eesti riigile ilmselgelt kahju teinud ministrist. Mart Helme ei ole sugugi esimene poliitik, kes ei sobi ministriametisse või kes on loobunud sellest ise, aga kellel on võimekust juhtida erakonda. See ei ole meie otsustada.

Mis aga kindlasti on meie otsustada siin ja täna, see on sõnum, mille me anname nii eesti kui soome rahvale oma riigi usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse kohta. Kahte asja enam korraga ei saa: usaldada ühtaegu Mart Helmet ja  austada oma riigi väärikust. Tuleb valida väärikuse taastamise ja veel sügavamasse häbisse vajumise vahel. Eesti Vabariigi valitsuse liige ei saa olla inimene, kellel puudub vähimgi enesekriitika, kuid kellel seevastu on haiglaslik viha kõige endast erineva vastu, eelkõige naiste vastu.

Ma väga loodan, et täna osutub siin saalis kõhklustest tugevamaks südametunnistuse ja vastutustunde hääl. Elu on korduvalt näidanud, et andes sõrme inimestele, kelle eesmärgiks on konflikte provotseerida ja eskaleerida - kaotad lõpuks käe. Ja mitte ainult käe. Provokaatorile võib see parimal juhul olla mäng, rahvale ja riigile - halvimal juhul elu küsimus. Sest ükski plaan B ei korva seda kaotust, mida Mart Helme  tegevus on kaasa toonud Eesti julgeolekule - Eesti ühiskonna sisemise lõhestamise ja välissõpradest järkjärgulise isoleerimise läbi. Eesti rahvas ei ole sellist mandaati andnud mitte kellelegi meist, mitte ühelegi ministrile. Seepärast ei näe me teist võimalust kui avaldada Mart Helmele umbusaldust.

Tänan!