Ma ei tahaks alustada 30-miljonilise katusepakkumise teemal, sest see on moosivargus suure majanduspoliitilise vale kõrval ja kõlbab ainult magustoiduks. Suur vale öeldi välja 2016. aasta lõpus: tuldi murdma seisakut ja tõmbama majandust käima. Peab leppima poliitilise tüdimusega, mis seda toetas, kuid valetamise ja majandusseaduste ümberkirjutamisega mitte.

Majanduse tervis sõltub väikeriigi oludes aastaid varem loodud keskkonnast ja kiire muutus saab siin olla ainult trauma. Ei olnud majanduse jaoks olemas kiirabi ning väga korralik majanduskasv osutas, et polnud olemas ka patsienti. Küll aga mindi teda kirvega vehkides tekitama.

Olemas oli mõistagi soov teha kulutusi, mis tooksid toetust. Robinal tehtud muudatused on olnud majanduskasvu ja kasvupotentsiaali vaates parimal juhul kasutud, enamasti aga majandust traumeerivad. Ritta laoti hulk mittetootlikku betooni, mis erasektori jaoks tööjõuturgu pingestab, sotsiaalmaksu ning alko- ja gaasiaktsiisi tõus, tulumaksupusserdis, mis subsideerib madalapalgalist majandust, auto-, magusa-, pakendi- ja panditulumaks — kõik kulutamise, mitte majanduse potentsiaali huvides.

Raha kallale pääsemiseks kirjutati ümber ka eelarvereeglid, mille kriisikogemuse pinnalt olime pannud kulutamist ohjeldama. Rahandusminister Sven Sester, kes oli minu samas ametis oleku ajal soovinud need reeglid põhiseadusse kirjutada ja toetanud mind paatosega, kuidas tähtis on riigieelarve tasakaal ja lõdvaks laskmine maksab end kätte, vahetas seisukohad istekoha vastu uues valitsuses ja asus kiitma eelarvedefitsiiti, sest «meid ju ei rahulda majanduskasv».

Reeglid olid aga kirjutatud mõneti põhiseadusliku kaaluga riigieelarve seadusse, mis peaks määratlema ausad kulupiirid üle valitsusevahetuste.

Võetud õigus kulutada tuludest rohkem rakendati kõige halvemal mõeldaval ajal, sest sisenõudlus, mida eelarvedefitsiit ergutada suudab, polnud majanduse takistus olnudki, küll aga oli piduriks muutunud tööjõupuudus ning valitsus nüüd teravdas seda. Teine mure oli olnud välisnõudlus, sest Venemaale kehtestati sanktsioonid, Soome oli vaevelnud surutises ja Euroopa üldiseltki alles hakkas sellest välja tulema.

Statistikat rikkus veel ajutisi asju, näiteks energeetika madalkonjunktuur, aga mitte miski sellest kõigest ei õigusta võetud «meetmeid», vaid pidanuks nad välistama.

Robinal tehtud muudatused on olnud majanduskasvu ja kasvupotentsiaali vaates parimal juhul kasutud, enamasti aga majandust traumeerivad.

Aktsiisitõusudel, tööturu pingestamisel ja üldisel kulutamisel oli oma osa selles, et 0,1 protsendist inflatsioonist on saanud ligi neli protsenti. Majanduskasvus seevastu polegi selle kuumutamisega muutunud midagi: 2018. aastal on see täpselt sama 3,5 protsenti, mis oli võimuvahetuse aastal ning oli kriisjärgne keskmine (2010–2016).

Kõrgem oli ta aastal 2017–4,9 protsenti –, aga mitte kuidagi ei jõudnuks seda tõstma ükski uue valitsuse otsus, küll aga jõudsid pidurdama jõustunud sotsiaalmaksu- ja aktsiisitõusud. Ratase defitsiidiga koostatud eelarved seevastu on käinud koos majanduskasvu langusega: 3,5 protsenti tänavu ja kolm protsenti tuleval aastal. Nii eelarve- kui ka majandusseadusi peaks avalik võim austama rohkem kui suvaline kamp. Aga küsimised selle kohta on peaminister vastamata jätnud, mis ise on vastus: meile on valetatud.

Nii või teisiti valitsus päris sama juttu enam ei räägi ning eelarvet on piirikaubanduspoliitika kiuste kohendanud maksulaekumine. Eelarvest rääkides nimetab peaministernüüd konkreetsemaid asju: haldusreformi, ehkki opositsioonis ise sellele vastu hääletas, omavalitsuste tulubaasi tõstmist, ehkki see võrdub lisanduvate kulukohustustega, Ida-Virru antud viit miljonit, mis on vaevalt kümnendik 2016. aasta otsustest, omavalitsuse maksulaekumist, mis lihtsalt on, laenude tagasi maksmist, mis ei ületa graafikuid ega klapi tema valimislubadustega ulatuslikult laenu võtta.

Silpigi ei kuule sisulistest prioriteetidest, tõhusamatest ja targematest valikutest millegi asemel, eurorahasõltuvuse leevendamisest, küll aga et valitsus annab rohkem raha. Uute kulude, olgu betooni, toetuste või tasuta asjade kõige sügavam tasuvusanalüüs, mida kuuleb, on endiselt, et «küsiti», nagu võisime veenduda juba taristuministriumbusaldusdebatil.

Pihta pannakse 2019. aasta eelarve viimase lõpuga neilt, kes seda otseselt ei märka, ning moositakse seal, kus peetakse valimiste ajal meeles kui isiklikku annetajat. Rahandus aga ei ole jagatav raha, vaid selle põhimõtted. Avaliku huvi ja ausa kulutuse korral ei liigu raha suva ega isikliku huvi, vaid seaduste, konkursside, riigihangete, projektitaotluste, analüüside, alternatiivide kaalumise, pingeridade järgi. Ka selgelt poliitilised eelistused peavad saama usutavalt ära seletatud avaliku huvi vaates.

Kui seni seletas valitsus uusi kulusid lihtsalt saaja sooviga, siis nüüd on mindud veel kaugemale, sooviavaldust polegi tingimata vaja. Kamp parteijuhte on peale muu lihtsalt eraldanud endale mõnikümmend miljonit valijatele katuse pakkumiseks ja nende meelte liigutamiseks. Eksklusiivse 200 000 saab spordiliit, mille presiidiumit juhatab parteijuht Seeder. See pole esimene kord, aga on ainus süsteemiväline ühendus selles ausa konkurentsi valdkonnas. Sama parteimehe kodulinn saab omakorda pihta mitme rahapakiga, millest linnapea loeb ajalehest, mille kulutamiseks pole aga plaanigi.

Teisal kerkib riigi rahaga äkitselt kirik, sest vana ei meeldi. Mitte ühegi tunnuse järgi ei vasta see isegi luteri kiriku enese palvele saada uue asemel abi hoopis muinsuste säilitamiseks ja päriskatusteks. Aga partei Isamaa valik pole isamaa, vaid monument iseendale inimeste hinges. Tühjenev külakool saab äkki miljoni, ehkki riigil on kindlate kriteeriumide järgi ELi rahastatav kakssada korda suurem investeerimisprogramm, millega luua tugev koolivõrk. Ka selle omavalitsuse eelistamisele pole ausat seletust.

Üks omavalitsus saab teada, et riigilt on talle tulemas ujula, teine, et mänguväljakud. Plaani pole, aga raha on teel. Ei seleta ära mingi arengukava ega programm, miks nii kohalik kulu riigi kanda võeti ega miks just nendel, ei ole riigieelarvelekombekohaselt vaadeldud kogu riigi ujula- ega väljakuvõrku. Suvaotsusena läheb raha ka haigla osakonnale, mille arstid on nimetanud perspektiivituks, mida tervishoiuministrid on üle kinnitanud. Meeliülendav on ka valla uus lasteaed, aga mitte see, et pole tegevuskava, mille alusel see vald teistest võrdsem on ja miks läheb asja kinni maksma riik põhjendusega, et olemasolev pole mõnusalt linna tee ääres. Sest kõigel sellel on hoopis teine seletus, nagu ka portsul uutel sihtasutustel, mis on selgelt seotud riigi raha «annetajatega» neile, kuid mitte poliitikaga tõmmata riigi paralleelstruktuure kokku ja uusi mitte asutada. Peaministergiei jää ilma, ta saab 150 000, et sõita konverentsile, kuhu teda pole kutsutud; mispärast otsustatakse sellele peale maksta?

Valitsus pole seletanud muud, kui et see kõik on vajalik — otsekui tuleks kellegi reeglitest kõrgemale tõstmisega ühiskonnale sentigi juurde. Kaotajaid justkui pole, kuigi õiguspäraselt raha oodanutelt võeti see ära. Ja kriitikud on lõksus, sest riigikogus ei ole hääli, et midagi väljahõigatut tagasi võtta ja õiglaselt ümber jaotada. Valitsuse poolt ei saadetud telesse seda kõike seletama mitte vastutajad, pea- või rahandusminister, vaid parim näitleja. Tema moosist ei saanud saatejuht kätte vastuseid, vaid kirjeldusi, kuidas tema valdkonda tuli raha juurde. Riigimehe asemel rääkis küünik.

Pihta pannakse 2019. aasta eelarve viimase lõpuga neilt, kes seda otseselt ei märka, ning moositakse seal, kus peetakse valimiste ajal meeles kui isiklikku annetajat.

Tülgastav on sellise moosimise õigustus, et varem on ka tehtud. See määrib kõik ühesuguseks, muudab avalikkuse küüniliseks ja lubab edasi sigatseda. Sest mastaap on täiesti teine ja suund senisele vastupidine.

1990ndate keskel oli küll võimalik kirjutada eelarvesse isegi fiktiivset lisalaekumist ja meeldivat uut kulu, mis tollaste kommete ja mitmekümneprotsendilise inflatsiooni juures oli üsna süütu tegevus. Aga me keelasime selle ära, nagu hiljem ka eelarvetasakaalu halvendamise riigikogus ning struktuurse puudujäägi, et ohjeldada ka tulevasi valitsusi.

Katuseraha instrument tuli kunagi mängu opositsiooniga kokkuleppel, et vältida obstruktsiooni ja saada eelarvet sisuliselt menetleda. Ka peaministrid ei tahtnud endale külge ajalugu, et nende eelarved seotakse usaldushääletusega. See on olnud mõni, mitte praegune mõnikümmend miljonit, ja selleski osalemises mullu loobusime. Kogu eelarvet oleme aga allutanud läbipaistvuse protseduuridele.

Vähemus, mina sealhulgas nii valitsuses kui ka riigikogus, on taotlenud katusepakkumise lõpetamist kauem kui kümnendi. Enamus pole küll nõusse jäänud, mispeale hakkasime riigikogus jagatava puhul nõudma, et kontrollitaks kooskõla ministeeriumide plaanidega, isiklike seoste välistamist, püsikulude vältimist, vastasel korral lükkasime palju soove tagasi.

See, kuidas eelmine rahandusminister on küsinud pool miljonit oma bridžiklubile või endine maavanem toppinud juba aastaid raha sisse igast valimispiirkonna uksest vähimagi seoseta riigi funktsioonidega, on õnneks laiemalt vastu hakanud. Aga tänavune on moraalne madallend minevikku hoopis kõrgemate panustega.

Lugu on avaldatud 9.10 Postimees

Riigi eelarvest tehti valitsuse ühiskassa was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Riigieelarve peab seaduse järgi püsima vähemalt tasakaalus, kuid prognoosi kohaselt langeb valitsussektori eelarve struktuursesse puudujääki. See tähendab, et eelarvetasakaalu nimel tuleb teha positsiooni parandavaid otsuseid. Seda enam, et Euroopa Komisjoni kevadine prognoos ennustab järgmiseks aastaks struktuurset eelarvepositsiooni isegi -0,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Mida teeb Eesti valitsus eelarvega, mille tuludeks kujuneb 11,06 ja kuludeks 11,31 miljardit eurot? Ta loomulikult ei tugevda eelarvepositsiooni ega kasvata reserve, hoopis kulutab neid. Järgmise aasta lõpuks nähakse ette riigi reservide vähenemist ligemale kaheksa protsenti ja samas tempos jätkates tekib riigil 2021. aastal ehk mõne aasta pärast laenuvajadus. Sisuliselt makstakse praegu laene tagasi selleks, et tulevikus neid uuesti võtta.

Riigieelarve rahavoog on negatiivne, kulud on suuremad kui tulud. Sellele vaatamata soovitakse suurendada Eesti Energia aktsiakapitali. Plaani sisu pole selgitatud, samal ajal ei tekita selline tehing eelarves kulurida, aga väljavõetav dividend läheb tuluna kirja. Võib arvata, et eelarve nominaalne puudujääk oleks selleta suuremgi. Mingil moel oleks selline tegu põhjendatud sügava majanduskriisi ja -languse ajal, et saada eelarve reeglitega seatud piiridesse.

Majanduskasvu tingimustes läheb eelarvel muidu hästi, maksutulu kasvu on oodata nii sotsiaal- kui käibemaksust, kuid keeruka maksusüsteemi põhjustatud kaose tõttu väheneb füüsilise isiku tulumaksust kogutav tulu. Seda eelkõige seetõttu, et tuleval aastal tuleb elanikele tagasi maksta 102 miljonit eurot. See on summa, mille ulatuses inimesed ei osanud, ei teadnud või ei julgenud kasutada maksuvabastust ja sisuliselt andsid riigile intressita laenu.

Alkoholiaktsiisi tunamulluse prognoosiga pani valitsus puusse. 55 miljonit eurot ehk 20 protsenti puudujääki ei pane arvama, et sel ja järgmisel aastal olukord paraneb. Kannatajaks jäävad näiteks kultuur ja sport, kuna neid toetav kultuurkapital saab alkoholiaktsiisi pealt vähem tulu.

See ei ole eelarve, mida vastutustundlik poliitik toetada saaks. Mina seda kindlasti ei tee.

Riigieelarve kulude poolelt tuleb positiivsena välja tuua õpetajate keskmise palga kasv umbes 1500 euroni. See tõus peaks kiirem olema, õpetaja palk on praegu 109 protsenti riigi keskmisest, mis on endiselt kaugel mõnda aega tagasi välja öeldud plaanist tõsta peadagoogide palk 120 protsendini riigi keskmisest.

Reformi­erakonna plaan on ambitsioonikam: nelja aastaga tahame viia õpetajate palga 2000 euroni, järgmise aasta riigieelarve seda mõtet ei kanna. Positiivsena tuleb hinnata päästjate 24protsendist põhipalga tõusu järgmisel aastal, samuti kultuuritöötajate, politseinike, lasteaia- ja sotsiaaltöötajate töötasu kasvu.

Riigi panus teadus- ja arendustegevusse jääb mullusega võrreldes samale tasemele: 0,81 protsenti SKTst.

See ei vii sammukestki lähemale riigieelarvestrateegias püstitatud eesmärgi ega riigi arengu seisukohast olulise tähiseni — toetada teadusinvesteeringuid hiljemalt 2020. aastaks ühe protsendiga SKTst ja jõuda koos erasektori panusega kolme protsendini SKTst.

Mullusele tasemele on jäänud kohalike teede toetus ja raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenuse hüvitamise mahtki.

Milleks valitsusel raha ülearugi jagub, on omakasu järgides regionaalinvesteeringute sildi all jagatav kommiraha. Üle kuue korra varasemast rohkem raha igasugu sihtkapitalidele ja objektidele, millest osa tarvis pole toetust taotletudki.

Palju on ilmajäänuid, Pärnus näiteks vajab ehitushindade tõusu tõttu renoveerimiseks lisatoetust Pärnu sõudeklubi, et oma hoone ehituse ja sportlaste arengutingimuste parandamisega toime tulla.

Rahajagamist, mis ei põhine vajaduspõhisel analüüsil, võiks sportlikult võttes võrrelda dopingu andmisega. Doping on teadupärast ebaaus eelis ja laastab ühiskonda kaugelt sügavamalt kui vaid sel kombel saadud tulemusega.

Tuleb riigikogu valimiste aasta ja omakasu valitsusliikmete ja koalitsioonierakondade käitumises on riigieelarve kõige nähtavam ja kandvam osa. See ei ole eelarve, mida vastutustundlik poliitik toetada saaks. Mina seda kindlasti ei tee.

Avaldatud Pärnu Postimehes 9.10

Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:

Jüri Jaanson

Riigieelarve kui viimsepäeva pidu was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Käisin täna õpetajate päeva puhul Pirita Majandusgümnaasiumus ja vastasin seal teise ja neljanda klassi laste küsimusele. Üllatuslikult oli klassis pidevalt püsti umbes kümme kätt ja küsimusi jäi lõpuks veel ka vastamata. See on huvitav, et väiksemad lapsed ei jõua kõiki küsimusi ära küsida, aga mingist vanusest, ma ei teagi kust see piir jookseb, vaatavad noored ainult oma telefoni. Mulle tundub, et uudishimu on siiski hea ja ettevõtlik inimene on uudishimulik. Nii et ma alati soovitan kõigil julgelt küsida. Kuna Pirital näitasid lapsed head eeskuju, siis panen kirja mõned küsimused koos vastustega, mis täna arutluse all olid :)

Kõigile õpetajatele soovin ma ilusat õpetajate päeva!

Kelleks sa väiksena tahtsid saada?

Hoiukassade peavalitsuse juhatajaks, sest mu isa parasjagu oli sel ametil. Ainus põhjus, miks ma tahtsin seda teha, oli see, et mulle tundus see nimetus hullult äge.

Kas sa oled valetanud? Mina olen küll päris palju valetanud.

Olen. Kui ma olin umbes teie vanune, siis ma tahtsin endale saada väikest õde ja hakkasin kõigile rääkima, et mu ema ootab beebit. Pärast hakkasid kõik küsima, et kus see beebi siis nüüd on ja ma olin päris suure supi sees.

Kui vana sa oled?

41 – Oi, minu ema on ka nii vana!

Miks sa poliitik oled?

Ma olin tegelikult advokaat, aga tundub, et poliitik olemine on mul veres. Ma tahan kaasa lüüa nende reeglite loomises, mille järgi me siin ühiskonnas elame.

Mis sulle ei meeldi oma töös?

Mulle ei meeldi, kui mind isiklikult rünnatakse.

Kas sa kardad, et tuleb kolmas maailmasõda?

Loodan, et ei tule. Ma usun, et inimesed on nii head ja targad, et saavad omavahel jutule enne, kui sõjaks läheb.

Minu emme ütleb, et uued sõjad on hoopis telefonis.

Jah, see on tõsi. Te peate oleme ettevaatlikud oma telefonidega, mida te seal avate ja kus internetis käite.

Kas sa oled sattunud küberkiusamise ohvriks?

Jah, seda on ette tulnud, näiteks õelad kommentaarid on ka küberkiusamine.

Mis sulle advokaaditöö juures meeldis?

Mulle meeldis see, et ma sain inimesi aidata. Advokaat aitab näiteks neid inimesi, kes on sattunud kohtu alla. Aga mina tegelesin rohkem lepingutega. Kui kaks iniemst tahtsid omavahel milleski kokku leppida, siis ma aitasin neil kirja panna, et milles nad täpselt kokku lepivad

Kui sa ei oleks poliitik, siis mis sa teeksid?

On palju töid, mida ma olen alati tahtnud teha, näiteks ma olen alati tahtnud olla jäätisemüüja ja ettekandja, kuigi ma kardan, et mul kukuks kõik maha ja läheks katki. Aga tegelikult on veel palju põnevaid asju, mida võiks teha, näiteks mind väga huvitab kõik mis puudutab uusi tehnoloogiaid.

Mida sa kardad?

Ma kardan, et mu perega midagi juhtub.

Mis telefon sul on?

iPhone SE – (tekkis elav diskussioon sellest, mis telefon kellelgi on).

Mitu korda sa oled oma telefoni ära lõhkunud?

Ühe korra, nimelt mu telefon kukkus WC potti. – See on täpselt nagu minu issil juhtus!

Mis keeli sa räägid?

Inglise, soome, eesti, prantsuse keelt, vene keelest saan aru.

Mis on sinu elus olnud kõige õnnelikum sündmus?

See, kui mul sündis poeg.

Kui pikad su tööpäevad on? Minu isa ükskord tuli kell 2 öösel töölt.

Eile näiteks oli mul tööpäev kella 9ni, üleeile 10ni, aga kui mu poeg on minuga, siis ma katsun oma tööpäevad varem lõpetada.

Kas sa oled varastanud? Minu vend ükskord varastas, sest tal ei olnud nii palju raha selle asja jaoks ja siis ta pidi selle asja varastama.

Ei ole. Ma soovitan, et kui sul ei ole raha mingi asja jaoks, siis ära seda kindlasti varasta!

Kas sul on lemmikloom?

Ei ole, aga kunagi oli kass.

Mis on su lemmikvärv?

Sinine. Jaa, sellepärast, sul ongi sinine kleit!

Kas see kell sinu selja taga töötab? (vaatab kella)

Ei, see seisab. Kell ei ole pool kolm.

The post Õpetajate päev: lapsed küsisid, mina vastasin appeared first on Kaja Kallas.

Ajaloo üheks parimaks võrguässaks tituleeritud Giba andis täna Kiili gümnaasiumis noortele näidistunni. Suure mehe tunneb ära tema soojast ja siirast olemusest, ilma OMi ja MMi medaleid kokku lugematagi. Aitäh Eesti Võrkpalliliidule eesotsas Hannoga, kes suurmehe Eestisse tõi. Suured tänud ka Kiili Gümnaasiumile ning auväärt kolleegidele Eesti Koolispordi Liidust. Olümpiatšempion, kahekordne OM hõbe ja kolmekordne maailmameister on meie koolinoortele kahtlemata suureks innustajaks.