Yoko Alender, riigikogu liige

“Lõhesta, et valitseda” on iidne võimuvõte, mida rakendasid nii roomlased, uusaja riikide valitsejad kui britid 20. sajandi keskel Hindustanis, ehk Indiast Pakistani ja hiljem Bangladeshi moodustades.

Armastasin lapsena väga lugeda. Minu jaoks oli lihtne elada sisse heade lugude maailma ja käia koos peategelastega nende põnevaid radu. Alates ülikooliajast ja järjest oma pere kasvatades kadus mu elust ilukirjandus. Lihtsalt ei jagunud aega.

Iga hetk, mil oli võimalik lugeda, lugesin erialakirjandust või heal juhul oma hobide, jooga ja enesearengu teemadel. Läksin isegi niikaugele, et mingil ajal suhtusin ilukirjandusse pisut üleolevalt, tundsin, et ei vaja seda.

Nüüd on kõik mu lapsed kooliealised, igapäevatööks on juba mitu aastat poliitika. Päris pikalt ja põhjalikult lasingi end kaasa haarata hoopis poliitilistel narratiividel. Jah, ka poliitikas elavad narratiivid, toimetavad üksteisevõidu kangelased ja antikangelased. Osavate jutuvõtetega puhutakse elu sisse vanadele müütidele, oskuslikult luuakse uusi vaenlasi.

Kirjandus tuli tagasi

Mõned väidavad, et koroona tuli, et tuua meid tagasi koju, eneste juurde. Minu jaoks tõi koroonaaeg tagasi ilukirjanduse. Olen sel aastal lugenud läbi pea sama palju ilukirjanduslike teoseid, kui eelneva viieteist aasta jooksul. Jagan teiega mõningaid elamusi ja järeldusi.

Mõjus oli itaalia autori, kes kannab kirjanikunime Elena Ferrante, nelikromaan eelmise sajandi elust Naapolis. Tõuke lugemiseks andis romaanide põhjal tehtud seriaal “Minu geniaalne sõbranna”.

Kevadel ja suvel, kui reisipiiirangute tõttu sunnismaiseks jäime, tundsin siirast rõõmu lugemisest, mis tõepoolest viis rändama. Ütlevad ju psühholoogidki, et ilukirjandus mõjub hästi vaimsele tervisele, sest aktiiverib ajupiirkondi, mis stressi käigus känguma kipuvad.

Teisalt tervistab distants omaenese hetkemuredest. Neelasin neid omapärase stiiliga kirjaridu, kuhu oli põimitud nii üldinimlike tundeid ja tõdesid, et pidevalt pidin äratundmisrõõmust abikaasale, sõpradele jagama imetlust: mina siin, üle neljakümnene, neljalapseema, poliitik põhjamaises Eestis, aastal 2020. Ja nemad seal: naised igas eas rügamas Naapoli agulites 1960ndatel. Ometi oli tunne, nagu valgustaks need read just minu sügavamaid hingesoppe.

Filmid jäävad alla

Tõdesin taaskord, et hea ilukirjandusega võrreldavat elamust ei suuda pakkuda isegi jõuliselt vohav ja rikkalik filmide ja seriaalide maailm. See, mis toimub jutuvestja-kirjaniku, lugeja ja keele kokkupuutepunktis, on midagi maagilist. Hetk, mil tajud, et oleme tõepoolest ühendatud, ehkki nii eraldi, ka eraldatuna oleme seotud, oleme üks. On paljut, mis ühiskonnas ja maailmas pidevalt muutub, aga oma kannatustes ja soovis neid ületada, oleme ühendatud.

Elamus kahest hiljuti loetud raamatust, nendest üks dokumentaalne ja teine ilukirjanduslik räägivad lõhestavast, lõhkuvast poliitikast. Kavita Puri “Partition voices” ja Salman Rushdie “Kesköö lapsed” räägivad ühest maailma ajaloo suurimast rahvaste sunniviisilisest ümber-asustamisest. See põhjustas kannatusi, mille ulatust on alles viimasel ajal, sündumste 70. aastapäeva paiku, avalikkuse ette toodud.

Nimelt on kõne all periood peale teist maailmasõda, mil britid mõistsid, et neil tuleb Indiast lahkuda, ent neil puudub tulevikus regioonis arvestatav positisioon. Selle loomiseks aeti Põhja-India rahvad üksteise kõri kallale, et luua Pakistani näol uus riik, kus oma kanda kinnitada.

Mõne kuu jooksul pidid kümned miljonid inimesed kolima koduküladest ühele või teisele poole uut piiri. Sikhid, moslemid, hindud, parsid ja teised olid seni elanud üheskoos suhteliselt rahumeelselt. Ent kohalike äärmuslaste toel jagati koos brittidega rahvad religioonide alusel uutesse piiridesse. Järsku olid vaenlased need, kes seni olid olnud naabrid, tuttavad, koolivennad, sõbrad. Tuttavast ja omast sai järsku võõras. Maha tõmmati joon: teie ja meie, omade ja võõraste, sõprade ja vaenlaste vahele.

Jaga ja valitse

“Jaga ja valitse” ehk keeleliselt täpsemalt “lõhesta, et valitseda” on iidne võimuvõte, mida rakendasid nii roomlased, uusaja riikide valitsejad ja tõepoolest, ka britid 20. sajandi keskel Hindustanis, ehk Indiast Pakistani ja hiljem Bangladeshi moodustades.

Sellest, mida see pikas perspektiivis kaasa tõi, on kirjutanud minust targemad nii ajaloo-, ühiskonna- kui tänase maailma-poliitika uurijad. Tagajärjed kestavad ja arenevad ikka edasi. Ent mis on selle võimuvõtte sisu ja tugevus, miks see elab tänaseni?

Võimulolija ajab rahva otsitud põhjusel tülli ja garanteerib kesk (enda tekitatud) segadust omale kasuliku arengustsenaariumi. Kas oleme tõepoolest ka meie väikses armsas ja minu põlvkonna vaatest meie vanemate poolt vabaks lauldud Eestis oma poliitilistes narratiivides just siia jõudnud?

Milleks meile see peatükk ja kuidas see ometi läbi lugeda, nii et saad aru, vähemasti püüad mõista ka teist poolt, jääd endaks ja suudad ikkagi kirjutada järgmise peatüki hoopis oma stiilis, kopeerimata? Õiguskantslergi toonitas hiljuti Riigikogu ees tabavalt, et Eesti omariikluse mõttega ei ole kooskõlas vaenulikesse leeridesse ässitava poliitikastiili sissevedu.

Tänavajõukude loogika

Võib-olla on inimeste õigeteks ja valedeks jagamise mõju selles, et minnakse identiteedi kallale. Antakse inimesele identiteet, öeldakse ette, kes sina oled. Ei peagi enam ise enesearengu ja väärtustega vaeva nägema. Tänavajõukude loogika. Kaugenetakse argumentidest, lähenetakse ummisjalu ja emotsionaalselt. Ütle, et meie oleme paremad kui nemad, korda seda piisavalt palju ja peatselt oma ülimust usutaksegi. Usutakse oma (ülem)võimu.

Üheks viisiks seda demonstreerida on rahvaküsitlus, mis sisuliselt küsib enamuselt vähemuste õiguste kohta. Referendum väidab end kaitsvat abielu instititutsiooni, ehkki miski seda ei ohusta, kui jätta kõrvale päriselu, kus enamus inimesi valib elada koos abiellumata, ja suurem osa neist, kes abiellub lõpetab lahutusega. Referendub kahjuks seda päriselu eirab. Ei aita. Ei püüagi. Sest see ongi raske. Küll aga valmistutakse vastuseisuks. Tuleb öelda “ei” või “jah”, olla poolt või vastu. Aga millele täpsemalt, seda me veel tegelikult ei teagi. Jääb mulje, et pole väga vahetki, pigem kisub umb- või usaldushääletuseks praegusele valitusele.

Eesti Vabariik on üles ehitatud nii, et poliitiline võitlus ei käiks pelgalt skaalal “ei” või “jah”, poolt või vastu ja selle eest oleme tänulikud neile, kes olid enne meid. Nähes pelgalt musta ja valget, valides vaid “ei” ja “jaa” vahel jääb suur osa ühiskonnast alati kaotajaks.

Mitmenäoline riik

Meie valimissüsteem soosib mitmeparteilist riigikogu ja koalitsioonivalitsusi, kus viimastel aastatel on olnud esindatud nii konservatiivsed kui liberaalsed ja parem- ja vasakskaalal erinevad maailmavaated.

Põhiseadus näeb ette ühendava rolli ka presidendile, kelle valimiseks on vaja üle kahe kolmandiku rahvaesindajate toetust. Pinnas tasakaalukaks arenguks tundub olevat loodud ideaalne.

Mis siis ometi juhtunud on, et oleme jõudnud aega, kus isegi ühisest välispoliitikast on loobutud ja osa valitsusliikmeid valib meie suurima liitlase sisepoliitikasse sekkumise ja erakonna ajalehes kutsutakse üles “ülemaailmse komandör Trumpi selja taha jõuliseid meetodeid kasutama”?

Võõrandunud ja lõhestavat poliitnarratiivi eristab heast ilukirjandusest see, et hea ilukirjandus ei sulge, vaid vastupidi avab silmi. Kirjanikul, kunstnikul on võim, võim ja võime näha ja näidata

Kirjandus ei kasuta emotsiooni olemasoleva eelarvamuse tugevdamiseks, vaid viib kogetust kaugemale, püüab luua pinnast mõistmiseks. Kirjandus kasutab emotsiooni ehitavalt, kui soovite — puudutab seda osa meis, mis ühendab. Ehkki väljamõeldult, ette kujutatult saad astuda võõrasse ja samas nii lähedasse, saadki käia teise kingades.

Saad näiteks mõista mehena seda, mida tunneb naine, ja vastupidi või hoopis märgata, et ehk on soost siiski olulisem inimene, inimlikkus. Võid võitjana kogeda kaotuse valu ja vastupidi. Mõista neid, keda sunniti minema, mõista neid, kes pidid jääma. Mõista muutuvat, aga mõista ka seda mis püsib, mõista erinevat eiramata seda, mis ühendab.

Veel eristab ilukirjandust poliitnarratiivist see, et puudub varjatud agenda. Õigemini — heal ilukirjandusel on see agenda minu jaoks justnimelt inimese mõistmisvõime arendamise püüe. Igaüks meist loob oma lugu, oma pere- ja tööeluski loome ja jutustame oma lugu. Inimene on õnnelik, kui tema elu tema sisemisele narratiivile vastab, ta elab oma väärtuste järgi toimides, iseendana. Teisalt on oluline olla piisavalt avatud, õppimisvõimeline, et eaga uusi teadmisi ja kogemusi saades oma lugu ümber jutustada, tehes vahet muutumatul ja muutuval.

Vastamata küsimused

Mis on aga igaühe ülesanne ja võimalus tänaseid poliitnarratiive lugedes?
Kindlasti tähelepanelikkus, püüe läbi näha, millist emotsiooni soovib jutustaja tekitada?
Kas on olemas sisulised argumendid, milline on poliitnarratiivi taga elav eesmärk?
Ehk aetakse meile pelgalt “lõhesta, et valitseda” stiilis kärbseid pähe?
Mis saab tegelikest probleemidest, mis muide sageli on ühised neil, keda omavahel erinevates küsimustes tülli on aetud?
Milline on osava jutu taga märkamatult töötav agenda? On see võimul püsimine, “omadele jämedama vorstiviilu” lõikamine, seniehitatu teisititegemise soovist lõhkumine?
Või usume siiski veel peaminister Jüri Ratase ilusat muinasjuttu koalitsioonist, mis loodi, et sidusat ühiskonda ehitada?
Ilukirjanduses tekib hea loo puhul lugeja pähe ja südamesse pilt, tema arusaam sellest, millest lugu jutustab. Jääb üle eneselt küsida, kas lugu sidusast ühiskonnast ja pilt, mida näeme täna Eestis on kooskõlas?

Kahjuks ei usu seda muinasjuttu vist enam keegi, isegi valitsuse liikmed ise.

Ometi ei tohi unustada, et meil kõigil on võim, võime ja võimalus maailma muuta, eelkõige alustades iseendast. Meil on võimalik, kui me ei suuda seda kohe päriselus, siis kasvõi ilukirjanduse kaudu näha väitluste, võitluste, hukkamõistude ja eemale tõukamiste, võitjate ja kaotajate taga inimesi.

Alati ja ikka on erinevates poliitleerides ka neid, keda vaatamata kõigele ühendab siiras püüe paremuse poole. Meil on võimalus — meil on kohustus — säilitada inimlikkus, püüe mõista ja alati otsida seda, mis meid ühendab.

Lõhesta, et valitseda was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

“Täna saime kaks võitu. Esiteks Mart Helme lahkub siseministri kohalt ja teiseks Martin Helme umbusalduse vastu ei hääletanud isegi mitte tema enda erakond,” ütles Kaja Kallas. Tema sõnul pole sellist olukorda, kus umbusalduse poolt hääletab 46 ja vastu mitte ühtegi saadikut selle koalitsiooni ajal olnud.

“Kuna aga reeglid on sellised, et umbusalduse läbiminemiseks on vajalik 51 poolthääle enamus, siis paraku jääb Martin Helme seekord veel ametisse ja see jääb kõigi koalitsioonisaadikute hingele. Aga jää on hakanud liikuma,” rääkis Kallas.

“Eestile saab moodustada parema valitsuse, mille pärast ei peaks iga nädal piinlikkust tundma ning mis tegeleks Eesti ees seisvate probleemidega nagu koroonakriis, haridus, majanduse probleemid, laste vaimne tervis ja keskkonnahoid,” lõpetas Kallas.

Arvestades Donald Trumpi suhtumist rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja tegevusse rahvusvahelisel areenil, toob Joe Biden kindlasti stabiilsust rahvusvahelistesse suhetesse ja USA asub ehk taastama oma rolli rahvusvahelistes organisatsioonides. See on väikeriikidele oluline. See ei tähenda, et neid organisatsioone ei peaks reformima, sest Trumpi kriitika oli kohati ka õigustatud. Joe Bideni võit annab meile teatavat meelerahu, sest stabiilne ja toimiv NATO on meie julgeoleku nurgakivi. Kindlasti paranevad ka Ameerika suhted Euroopa Liiduga, sest vastasseis Hiinaga jääb ja maailmapoliitikas on Ameerika ja USA väärtuspõhiselt olnud siiani liitlased, kellel on targem hoida kokku kui eraldi.

Kuivõrd need valimised olid nii pingelised ja tasavägised kuni lõpuni, siis kahjuks peale valimisi on USA ühiskond jätkuvalt lõhestunud ja hetkel ei paista, et Bidenil õnnestuks neid leere lepitada, aga ta peab seda üritama. Vastasel juhul on USA toimimine ka rahvusvahelisel areenil raskendatud, sest president on hõivatud sisepoliitiliste võitlustega. Kindlasti kandub tugev vastandumine ja valimistulemuste legitiimsuse kahtluse alla seadmine üle ka meie poliitikasse. Juba praegu näeme, et Eesti valitsuskoalitsiooni liikmed süüdistavad meie liitlase uut presidenti valimispettuses. See ei aita heade suhete hoidmisele kaasa.

Kuigi Biden võitis, ei maksa siiski tähelepanuta jätta, et 70 miljonit inimest hääletas Trumpi poolt. Vaatamata sellele, et teda korduvalt tabati valetamas, rassistlikke ja misogüünseid seisukohti esitamas, tema valitsemine oli kõike muud kui demokraatiat austav, ei kahanenud tema toetus kui inimesed seda kõike pealt nägid. See annab halva signaali, et nüüdses maailmas nii võibki ja valijate poolehoidu sa ei kaota.

Trump on olnud meie äärmuspartei suur eeskuju. Temalt on nad õppinud nippe ja kasutanud tema poolt väljakäidut justkui õpikuna ka Eestimaal. Kas see Trumpi langemisega lõpeb kui suur eeskuju kaob eest ära? Kardan, et mitte. Trumpi lõhestamise ja vaenamise poliitika ametlikult küll lõppes ja sellest võiks järeldusi teha ka Eestimaal. Aga kuigi Trump ei ole jaanuarist alates enam president, ei kao ta poliitika areenilt kuskile. Lihtsalt tema austajad ei saa taguda endale vastu rindu kui võitjatele, vaid nüüd on nad selgelt kaotajate pool. Eesti poliitikud ei ole tavaliselt väljendanud oma poolehoidu teiste riikide kandidaatidele, sest liitlastega peame saama läbi, sõltumata sellest, kes parasjagu president on. Seekord Eesti valitsusliikmed asusid juba kampaania ajal valimiste kaotaja poolele. Vaevalt see jäi tähelepanuta ka meie liitlaste juures. Sloveenia peaminister, kes tõttas Trumpi ennetähtaegselt võidu puhul õnnitlema oli ülemaailmne naerualune. Meie praeguste valitsejate praegune käitumine seades kehtluse alla tulemuste legitiimsust, läheb paraku samasse ooperisse.

Joe Biden on korralik ja tsiviliseeritud inimene. Ta peab kindlasti kinni õigusriigi põhimõtetest ja austab nii oma liitlasi kui vastaseid ning taastab vähemalt osaliselt taastab USA liidrirolli maailmas. Tugev liitlane on Eestile hea.

The post Mida tähendab Joe Bideni võit meie jaoks? appeared first on Kaja Kallas.