Eesti Vabariigis ei ole peale iseseisvumise taastamist kunagi varasemalt eriolukorda kehtestatud. Kordagi varem pole valitsus koondanud enese kätte korraga nii palju võimu. Eriolukorra kehtestamine koroonaviiruse vastaseks võitluseks oli vajalik samm, sest kriisides tuleb tegutseda kiiresti ja tavapärast bürokraatiat eirata. Peaminister Jüri Ratas rääkis koroonakriisi alguses kostööst ja põhjendas eriolukorra vajalikkust just viiruse leviku peatamisega. Eriolukorra välja kuulutamisega andsime valitsusjuhile usalduskrediidi ja vastutuse.
Esimestel kriisinädalatel astus valitsus tõepoolest vajalikke samme viiruse leviku peatamiseks. Seejärel hakkas aga olukord muutuma. Mida nädal edasi, seda vähem oli eriolukord seotud rahvatervise kaitsmisega ja aina rohkem tegeleti poliitilise punktivõtuga. Väljaöeldud koostöösoov osutus tegelikkuses võimuliidu teerullipoliitikaks. Ei olnud ju teise pensionisambasse maksete peatamine, lisatööjõu põllumajandusest eemale peletamine ja kütuseaktsiisi langetamine kuidagi seotud viiruse peatamisega.
Kõik eeltoodud punktid olid EKRE valimislubadused, ehk EKRE jämedad vorstid. Ühel hetkel tõusiski enesekindlust kogunud Martin Helme vaieldamatuks valitsuse liidriks. Just rahandusministri suust kuulsime kõige sisukamat ja täpsemat informatsiooni tervishoiu- ja majanduskriisi kohta, kuid saime ka esmateate eriolukorra pikendamise kohta. Eriolukorrale tekkis lisaks peaministrile veel mitu juhti EKREst. Me nägime perspektiivi suletud ühiskonnast, kus piirid on kinni, rahvakogunemised keelatud, ettevõtlus on peatunud ja valitsuse käes on palju võimu. Me saime kiirkursuse sellest, miks vabadused on meile kallid.
Eriolukorra viimased nädalaid iseloomustab poliitiline peataolek, vastukäivad sõnumid ja täiesti juhuslik lähenemine piirangute vähendamisele. On ilmselge, et mingi hetk said valitsuse liikmetel ideed otsa, plaani ja ühtegi head mõtet lihtsalt enam ei olnud. Poliitiline konkurets makstud Facebooki reklaamikampaaniate kujul ja erakondlik näokaotuse hirm halvas valitsuse tegevuse. Selle korralageduse peale reageeris ka Tallinna linnapea ja Keskerakonna aseesimees Mihhail Kõlvart. Linnapea koostas Tallinnale alternatiivse avamise strateegia ja ironiseeris peaministri poolt nõutud 2+2 reegli järgmist olukorras, kus basseinid on avatud. Olgu öeldud, et sisemine kriitika on tihti kõige tähendusrikkam.
Eriolukorra lõpp oleks pidanud sisaldama sõnumit, kuidas elab Eesti selle viirusega edasi. Peaministri murelikust tõdemisest, et teine laine tuleb, on vähe praktilist kasu. Inimesed ja ettevõtjad ei saa oma elu planeerida teadmisel, et võib olla tuleb sügisel jälle kõik seisma panna. Me peame tulevikus nii palju kui võimalik suutma viiruse peatada kohe nakkuskoldes, hoidma ühiskonna võimalikult avatuna, tagama tavapärase raviteenuse ja leidma ühiskondliku tasakaalupunkti viirusega elamisel. Vajame selgust, kuidas töötavad lasetaiad ja koolid viiruse tagasituleku korral, kuidas toimib kaubandus ja toimuvad kultuuriüritused.
Teadmatus toob ühiskonda ebakindluse, mis omakorda kutsub esile töötuse ja vaesuse.
Eriolukord on selleks korraks läbi. Me ei jookse enam ajaga võitu ja saame rahulikult mõtestada koroonakriisi võimalikke edasisi etappe. Kui oleme ühises COVID19 viirusega toime tulemise plaanis kokku leppinud, saame taas keskenduda ka kõigele sellele, mis viimastel kuudel on tahaplaanile jäänud.
Kriis on võimalus majanduse konkurentsivõime tõstmiseks, kriis on võimalus tervishoiu tugevdamiseks, kriis on võimalus targemaks ühistranspordiks ja logistikaks. Kriis on võimalus jätta ministeeriumides kõrvale suur hulk üldisi arenguplaane ja bürokraatiat ning keskenduda neile sammudele, mis annavad konkreetse positiivse muutuse. Kriisi läbi mõtestamine, otsustusjulgus ja värske pilk on see mida vajame.
The post Eriolukorra mõtestamata lõpp appeared first on Kaja Kallas.
