„ Ida-Virumaal tegutseb praegu üks riigigümnaasium – Jõhvi Gümnaasium. Kuigi varasemalt oli Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis rajada riigigümnaasium Narva, on asutud seda rajama hoopis Kohtla-Järvele. Ajakirjanduses avaldatud arvamused ja vestlused kohalike inimestega osutavad, et riigigümnaasiumi rajamine sinna on olnud halvasti läbimõeldud, kusjuures varasemaid kogemusi pole arvestatud, ettevalmistustööd on selgelt ebapiisavad ning kogu sisuline gümnaasiumi rajamise protsess väga halvasti juhitud,“ kommenteeris Maris Lauri kirjaliku küsimuse esitamise vajalikkust. 

„Riigieksamite tulemuste põhjal ei kuulu Jõhvi Gümnaasium Eesti tugevamate gümnaasiumite hulka, kuigi riigigümnaasiumite rajamise eesmärk oli tagada igas Eesti maakonnas kõrgekvaliteediline gümnaasiumiharidus. Jõhvi Gümnaasiumi riigieksamite tulemused on ka selgelt kehvemad sulgemisele mineva Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi omadest,“ lisas Lauri.

Seoses sellega esitas Maris Lauri ministrile järgmised küsimused:

1.            Mida on teinud Haridus – ja Teadusministeerium koolipidajana Jõhvi Gümnaasiumi õppekvaliteedi parandamiseks? Milliseid pingutusi on tehtud kooli juhtimise tugevdamiseks ja kõrge professionaalsusega eesti keelt väga hästi valdavate õpetajate leidmisel?

2.            Millises seisus on riigigümnaasiumi rajamine Narva? Mida olete ministrina teinud viimase aasta jooksul selle nimel, et riigigümnaasium Narva tuleks?

3.            Miks otsustati rajada riigigümnaasium Kohtla-Järvele, kuigi läheduses asub juba teine riigigümnaasium ning rahvastiku vähenemise tõttu võib osutuda keeruliseks leida piisavalt õpilasi mitmesse riigigümnaasiumisse? Kas otsuse tegemisel arvestati asjaolu, et eesti keelt hästi valdavate ja eesti emakeelega õpetajate leidmine on piirkonnas keeruline ning otstarbekam oleks arendada välja üks tugev gümnaasium koos kõigi vajalike õpetajatega, kellel on ka piisav töökoormus? Kas otsuse langetamisel hinnati Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi kui väga tugeva eestikeelse gümnaasiumi sulgemise järel tekkivaid võimalikke negatiivseid mõjusid eesti kogukonnale ja eestlaste väljarändele piirkonnast tulenevalt heade haridusvõimaluste vähenemisest?

4.            Milline on Haridus- ja Teadusministri kui koolipidaja esindaja ettekujutus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi tulevikust? Palun täpseid selgitusi õppesuundade ja õppekeele osas, samuti sellest, kuidas on plaanis leida uude gümnaasiumisse kõrge professionaalse tasemega eesti keelt väga hästi või emakeelena valdavaid õpetajaid piirkonnas, kus selliste õpetajate leidmine on olnud aastakümneid probleemiks?

5.            Kohalik kogukond on osutanud korduvalt sellele, et uue riigigümnaasiumi direktor ei tegele gümnaasiumi avamiseks hädavajalike sisuliste küsimustega: pole kohtunud kohalikega, potentsiaalsete lastevanematega, pole suutnud esitada selget visiooni võimalikest õppesuundadest jne. Mida kavatseb minister ette võtta tagamaks, et gümnaasiumi direktor hakkaks sisuliselt tegelema gümnaasiumi juhtimisega?

6.            Kas ja millal kohtub koolipidaja kohaliku eestikeelse kogukonnaga ning hakkab huvi tundma reaalsete arengute vastu, mitte ei lepi ilmselt direktori poolt esitatud rahustavate, kuid ebaadekvaatsete sõnumitega, millega püütakse peita kohalike reaalset muret laste hariduse ja eesti kogukonna püsimise pärast?

Esiteks, mulle tundub, et Eesti 200 ei saa aru, kui suure imagoloogilise kahju nad on oma aktsiooniga Eestile teinud. Valimiskampaania ei ole ainult mingi tore mäng, vaid soov võita valijate poolehoid, et pääseda riiki valitsema. See nõuab ka vastutustunnet oma tegude eest. Plakatid olid üleval vene õigeusu jõulude ajal, kui Tallinna kesklinnas oli palju turiste ka Venemaalt. Nii nagu need, kes seda vaatasid Vene meediast, ei saanud ka nemad aru, et tegemist on ühe väikese partei valimisaktsiooniga, küll aga räägivad nad seda igal pool edasi. Raske on neile edaspidi ette heita vene propagandamasina väidete uskumist Eesti kohta, kui nad nägid sellist asja oma silmaga.

Teiseks, Kristina Kallas üritab rääkida, et segregatsioon on Eesti kõige suurem „päris probleem“. Aga ei ole ju! Kindlasti on murekoht see, et vene keeles saab Eestis halvema hariduse ja Eesti ei suuda üleval pidada kahte paralleelset haridussüsteemi. Aga pole ju Eestis sellist segregatsiooni, kus jõuga hoitakse eestlasi ja venelasi lahus. Ei ole ju nii, et vene inimesed ei saaks panna oma lapsi eesti koolidesse või lasteaeda? Eile jäi tähelepanuta hoopis teine uudis, mis inimestele Eestis hetkel tõeliselt muret teeb – Euroopa kõige suurem hinnatõus. Eestis on hinnad (eriti eluasemega seotud kulud) aastaga kasvanud 3,4% ja seda paljuski praeguse valitsuse maksutõusude tõttu. Palju Eesti kodusid köetakse gaasiga, alanud 2019. aastal tõusis vedelgaasi ja maagaasi aktsiis veel 25%.

Kolmandaks, Eesti 200 üritab näidata, et ainult nemad on aru saanud, et lapsed peaksid õppima eestikeelses koolis. Ometi meenutagem 2017. aasta kohalikke valimisi, kus see oli Reformierakonna Tallinna valimiskampaania põhiline lubadus. Ka neil valimistel oleme me pikalt rääkinud ühtsest eestikeelsest haridussüsteemist alates lasteaiast. Just sellepärast, et me näeme, et kui Eestis eesti keelt ei oska, siis on hiljem keerulisem nii haridussüsteemis edasiliikumisel kui ka tööturul. Tegime ühtsele eestikeelsele koolile üleminekuks vajaliku muudatusettepaneku ka riigieelarvesse. Märgiline on, et Eesti 200 üks juhtivaid figuure, Margus Tsahkna selle muudatuse poolt ei hääletanud. Küll aga on Margus Tsahkna maksukaose ja hinnatõusu käivitanud valitsuse üks peaarhitekte. Tundub, et rahvusteemast soovitakse agressiivselt rääkida, aga ma ei ole kindel, et sellega soovitakse midagi päriselt teha.

Neljandaks, Kristina Kallas väidab justkui eestlased oleksid süüdi, et venelased pole integreerunud. Mis jutt see on? Me elame ju Eestimaal, kus on loomulik paluda, et siin elavad inimesed õpivad ära meie keele. Eesti keelt räägib maailmas ainult miljon inimest, seda keelt tuleb kaitsta nagu silmatera. Selliselt on see ka teistes palju suuremates riikides – et seal hakkama saada tuleb õppida ära selle riigi keel. Sel põhjusel kodakondsuse saamisel üheks eelduseks keele ära õppimine. Ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile üleminekule on seisnud vastu Keskerakond ja seda just oma vene valijate tõttu, keda on soov hoida erinevas inforuumis. Õnneks näevad üha rohkemad siin elavad vene vanemad, et lastel on tulevikus paremad võimalused, kui nad keele ära õpivad.

Viiendaks, olen nõus Erik Mooraga, kes tänases Eesti Ekspressi juhtkirjas kirjutas, et pahameel ei tekkinud mitte sellepärast, et me ei taha näha, kuidas asjad on. Pahameel tekkis paljudel sellepärast, et me ei taha näha, kuidas neid asju hullemaks keeratakse. On võimalik, et tehtud kahju enam ei korva. Aga üks on kindel, oma esimeste sammudega on Eesti 200 näidanud, et nad on valmis „pika plaani“ tooma ohvriks oma lühiajalisele tähelepanule. See võib olla nende partei huvides, aga see ei ole kuidagi Eesti huvides.

The post Pisendades eestlust ja solvates vene kogukonda – Eesti 200 põrus küpsuseksamil appeared first on Kaja Kallas.

„Ajakirjanduses on väidetud, et aiand süttis naabri tegevuse poolt mitte tavalise ilutulestikuga, vaid signaalraketiga. Kuna aga see konkreetne signaalrakett polnud keelatud ja on võimalus, et raketi kandis aiandi peale hoopis tuul, siis politsei seda juhtumit ei uuri. Tegemist on suure kaotusega kolmkümmend aastat tegutsenud maaettevõttele, kus 22 töötajal on reaalne oht kaotada töö,“ kommenteeris Kruuse kurba juhtumit.

„Praegune olukord on ääretult kurb, sest tegemist on ettevõttega, mis tegutseb maapiirkonnas ja mille käekäigust sõltub mitmete seal läheduses elavate inimeste sissetulek. Viimasel ajal on palju räägitud üleskutsest piirata rakettide ja ilutulesiku kasutamist, tundub et inimeste väärtushinnangud on aja jooksul muutunud ja õhku lastud raha asemel väärtustatakse pigem turvalisust, jätkusuutlikkust ja puhast loodust,“ lisas Kruuse.

Tulenevalt antud juhtumist esitas Kruuse siseministrile järgmised küsimused

1.            Kas tõesti tänane seadusandlus võimaldab õhku lasta erinevaid signaalrakette, ilma et selle eest peaks vastutama?

2.            Kui see nii on, kas politsei kavatseb selle sündmuse valguses teha ettepaneku seaduse muudatuseks või keelata teatud tüüpi signaalraketid?

3.            Kas teatud tüüpi signaalraketid põlevad õhus kauem ning seetõttu on vara süttimise oht suurem võrreldes tavaliste ilutulestikurakettidega?

Liina Kersna, riigikogu liige

„Surmahirmu tundva naise pilku või vägivaldses kodus kasvanud väikese sõstrasilma vaadet ei ole võimalik unustada. Need on hetked, kui ma tunnen, et mina vastutangi nende inimeste saatuse eest!” Nii ütles mulle pärast pikki pühi Põlva politseis Kagu-Eesti politsei juht Helmer Hallik. Kohtusin temaga esimest korda kolm aastat tagasi, kui läksin tema juurde uurima, et miks on Põlvas oluliselt kasvanud vägivallast teatamiste arv. See paistis riiklikust statistikast silma. Vastus oli lihtne — meid usaldatakse. Ja see on pikaaegse pühendunud töö tulemus.

Kagu-Eestis sai politsei tänavuste jõulupühadel ajal 21 teadet lähisuhtevägivallast. Üheksa juhtumit oli Põlva-, seitse Võru- ja viis Valgamaal. Sealse politsei sõnul mõjutavad nende tööd eelkõige kolm tegurit: pühad, raha laekumise päevad ning täiskuu. Seekordsed pühad olid siiski üsna rahulikud, mõnel palgapäevale järgnenud nädalavahetusel olevat sama palju tööd. Samas nad ei arva, et vägivalda oleks kodudes vähemaks jäänud.

Sotsiaalmeediast vastu vaadanud helged jõuluidüllid ei olnud reaalsus mitte igas peres. Tänavu tuli näiteks purjutav täisealine poeg koos elukaaslasega vanematele pühadeks külla, et olla tunnistajaks sellele, kuidas purjus ema ründab noaga purjus isa. Teises peres raevus ravimeid võtmata jätnud psüühikahäiretega ema. Nüüd viidi ta taaskord haiglasse, sest läks kallale naabrile. Kodukülastusel selgus, et õnneks on pikast töötusest meeleheitel olnud isa saanud lõpuks tööd. Selles majas on mitu last juba perest eraldatud, kuid kõige pisem on siiski kodus. Politsei kiidab neile juba tuttavat poissi, kes hoolimata keerulisest kodusest olukorrast saab endaga hakkama. Pliidil keevad poti sees viinerid ning poiss kinnitab politseinikele, et kõik on hästi. Hallidest tellistest laotud sein lubab aimata, kui külmad on selles puuküttega maja korteris hommikud.

Politsei- ja Piirivalveameti aasta liidri tunnustuse pälvinud Põlva politsei juht Katrin Satsi hoiab erilises fookuses just laste ja perede heaolu ning tihedas koostöös kohaliku ohvriabi töötaja Anne Klaariga otsivad nad alati võimalusi tegeleda probleemide põhjustega, murdmaks muidu korduma kippuvaid käitumismustreid. See ei ole lihtne ülesanne, sest ohvritele sobivaid teenuseid on vähe või ei ole need piisavalt kättesaadavad.

Näiteks, kuipalju ohver on teie arvates laps, kes elab vägivaldses kodus, kuid keda ennast otseselt ei peksta? Mina arvan, et on, sest korduvalt on tõestatud — see jätab inimese hinge haava, mis ühel hetkel võib omakorda väljenduda vägivaldses käitumises. Viimane aeg on hakata käsitlema vägivalda näinud lapsi kui passiivseid ohvreid, mitte kui ainult tunnistajaid. Selleks on vaja muuta ohvriabiseadust, et vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsed saaksid ohvriabiteenuseid ka siis, kui lapsevanem ei algata vägivallatseja vastu kriminaalmenetlust. Teame, et vägivalla nägemine mõjub laste hingedele sama laastavalt kui otseselt vägivalla kogemine. Uuringud kinnitavad, et oluline osa vägivaldses keskkonnas kasvanud lastest on ühel päeval ise kas vägivallatsejad või ohvrid. Seda mustrit saab murda vaid läbi varajase märkamise, sekkumise ja süsteemse toetamise.

Kas ohvrid on inimesed, kelle lähedane on teadmata kadunud või teinud enesetapu? Seaduse silmis ei ole. Täna käsitleb riik ohvrina vaid kuritegevuse ohvrit ning neile laienevad ka ohvriabiteenused. Samas sooritab Eestis aastas keskmiselt 200 inimest enesetapu. Olen seda meelt, et nii kadunud kui ka enesetapu teinud inimeste lähedastele peaksid laienema ohvriabiteenused.

Kahjuks on paljud asenduskodudes elavad lapsed politseile tuttavad. Nad teavad nende laste kodusid, kust nad on ära viidud ja kahjuks jõuavad need lapsed liiga tihti ka hiljem politsei vaatevälja. Üldiselt on asendushooldust vajavate laste arv aasta aastalt vähenenud. Lõppeval aastal oli lapsi, kes ei saa elada koos oma bioloogiluste vahematega Eestis ligi 1200. Neist ligi 900 elab lastekodudes, perekodudes 72 ning perekondadesse on võetud kasvama 200 last.

Uuringud näitavad, et vaid 15% Eesti peredest on valmis võtma enda juurde elama võõrast last. Miks enamus meist ei ole selleks valmis? Uuringu järgi on kaks peamist põhjust: majanduslikud võimalused ja hirm traumeeritud lapse ees. Kui palju me ühiskonnana väärtustame hooldusperede tööd? Hoolduspere vanematoetuse miinimumsumma, mida paljud kohalikud omavalitsused maksavad, on 125 eurot + 240 eurot lapse isiklikeks kuludeks. On see adekvaatne tasu? Vanematest eraldatud laste kasvatamine nõuab perelt hiiglaslikku pingutust. Ühiskond peaks sellist missiooni palju rohkem väärtustama. Igal juhul on see maksumaksjale oluliselt odavam kui maksta kinni katkise hinge loodud kaost.

Lastekodude külastamised ei ole kunagi kerged. Elu ebaõiglus joonistub tihtipeale selgelt välja just laste peal ja seda on raske taluda. Kui 30 aastat tagasi tegutsesid piirkondlikud lastekodulaste jagamispunktid, kuhu jõudnud lapsed olid tihti kasimata ja haiged, siis tänane pilt on muidugi 100% erinev. Laste elamistingimused on paremad kui paljudel peredel, õed-vennad saavad olla koos, neil on korralikud riided seljas ja saapad jalas, toad on täis mänguasju. Seda küll tihti annetajate toel. Kõik tundub olevat olemas, aga tegelikult on puudu midagi väga olulist. Lastekodudesse jõuavad vähem või rohkem traumeeritud lapsed, kes on harva tundnud armastust. Hingevalu, millega need lapsed peavad hakkama saama, võib olla väga suur. Tihtipeale on nende laste elukogemuses hoolimatust, vägivalda, alkoholi, narkootikume. Selleks, et nende väikeste inimeste hingehaavad saaksid ravitud, peaks neile lastele ja noortele olema tagatud regulaarne psühholoogiline tugi. Täna seda ei ole. Kahjuks on sel valusad tagajärjed. Jällegi — tõhusam ja odavam oleks aidata täna ja kohe, mitte tegeleda juba ühiskonnale oluliselt kallimate tagajärgedega.

Ma olen täiesti kindel, et aina rohkem inimesi saavad aru ning on valmis ka rohkem panustama selle nimel, et meie keskel oleks vähem katkiseid hingi ja seetõttu ka vägivalda ja elmata jäänud elusid. Selleks peaksime tõstma fookusesse inimese. Nelja aastaga Riigikogus olen näinud, et tegelikult me ei väärtusta ühiskonnas piisavalt neid, kes oma tööga toetavad teisi inimesi — õpetajaid, treenereid, noorsootöötajaid, logopeede, eripedagooge, psühholooge, hooldajaid, tugiisikuid, vanemliku hooleta jäänud laste kasvatajaid jt. Samas me teame, et majandus, siseturvalisus ning tervishoid saavad hästi toimida vaid tervete inimeste toel. Mõtteviis, et ennetamine on ühiskonnale oluliselt odavam kui tagajärgedega tegelemine, ei ole veel juurdunud. Meie järgmine suurim ühiskondlik kokkulepe võiks olla hakata väärtustama inimesega tegelevaid ameteid. Sest tegelikult vastutame väikese sõstrasilma saatuse eest meie kõik, mitte ainult Helmer.

Artikkel ilmus Lõuna-Eesti Postimehes 7.01.2019

Liina Kersna: Kes vastutab väikese sõstrasilma saatuse eest? was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.