Reformierakonna fraktsioon otsustas hääletada 2019. aasta eelarve eelnõu vastu.
12. Detsember 2018 07:30
„Meid ei rahulda, et valitsus ei suuda ka kiire majanduskasvu ajal paremat kui elamist peost suhu ning jätab juba prognoositavateks halvemateks aegadeks valmistumata,“ põhjendas Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi otsust.
„Täiesti ambitsioonitu on eelarve ka kulutamise tõhusamaks muutmisel poolest. Toetuseta jäid meie ettepanekud alustada hariduse eestikeeseks muutmisega, klaarida ära piirikaubandus ja pensionide lisamaksustamine, tõsta teadus-arendustegevuse rahastust, kiirendada piiriehitust ning samuti tõsta üksi elava pensionäri toetust,“ lisas Ligi.
Ligi sõnul on eriti häbiväärne kümnete miljonite jagamine väljaspool elementaarseid riigi raha kasutamise reegleid ning riigikogulaste omakasu eesmärgil.
Aivar Sõerd: Selgus Eesti Energia rahaeraldise tegelik põhjus
10. Detsember 2018 16:45
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Aivar Sõerd ütles, et tänasest arupärimisest selgus Eesti Energiasse riigieelarvega tehtava 143 miljoni eurose rahaeraldise põhjus – see on soov ettevõttest võetavad dividendid lähiaastatel kahekordistada.
“Rohkem kui kaks kuud oleme üritanud selgust luua, mis eesmärgil on järgmise aasta riigieelarves Eesti Energia real rahaeraldis 143 miljonit eurot. Paar päeva enne riigieelarve kolmandat lugemist hakkab lõpuks mingisugune selgus saabuma. Täna vastas minister Tõniste Riigikogus Reformierakonna fraktsiooni arupärimisele Eesti Energia investeeringute riigieelarvelisest rahastamisest ja siit saab teha juba mõned järeldused,” kommenteeris Aivar Sõerd tänast arupärimist.
“Rahaeraldise vajadus tuleneb mitte Eesti Energia investeeringutest, vaid hoopis soovist mitmekordistada ettevõttest võetav dividend. Kui järgmisel aastal võetakse Eesti Energiast dividendi 57 miljonit eurot, siis iga-aastane summa kasvab 2022. aastaks 118 miljoni euroni. Lisaks siia juurde, et 2021. aasta summa peaks olema isegi suurem kui ministri välja käidud 103 miljonit eurot. Teisisõnu kavatseb riik lähiaastatel Eesti Energia dividendi lähiaastatel lausa kahekordistada,” lisas Sõerd.
“Tegelik rahaeraldise eesmärk on parandada ettevõtte finantssuhtarve, mille tingib dividendide kahekordistamise plaan,” kommenteeris Sõerd.
“Riigieelarvest raha eraldamise põhjendamine uue õlitehase ehitamiseks oli aga sootuks teadlik eksitamine, sest järgmisel aastal pole ette näha kulusid ei tehase ehituseks ega ka tehase ehituse ettevalmistamiseks,” võttis Sõerd tahtlikult valeinfo levitamise kokku.
Istungi stenogrammi saab lugeda SIIN
Reformierakonna blogi: Keit Pentus-Rosimannus Kadri Simsonile: Keskerakonnal on vara Sovetskoje Šampanskojet avada
Blogid
10. Detsember 2018 10:24
Kadri Simson kirjutas Päevalehes mürgise loo Reformierakonna pihta. Loe Keit Pentus-Rosimannuse vastust.
Päris üllatav on näha, et Keskerakonnal kulus laiavaks ja õhku täis võimuparteiks muutumiseks kõigest napp kaks aastat. Õnnitlused, omamoodi rekord.
Oma vastutusvaldkonnas muidu üsna konarlikult ja häbelikult toimetaval Kadri Simsonil ei tule ministrina näiteks kunagi ei õhinast ega mürgist puudust, kui pakutakse võimalust Reformierakonna suunas salvata ja sajatada. Seekord saadeti Kadri lavale kätega vehkima muidugi selleks, et juhtida publiku tähelepanu kõrvale Keskerakonna viimaste päevade käitumiselt, mis on olnud piinlikus kooskõlas Ühtse Venemaaga sõlmitud koostööleppe vaimuga.
Alustuseks pean Kadri üldist hoogu siiski natuke maha võtma — Keskerakonnal on veel vara valimisvõidu tähistamiseks Sovetskoje Šampanskojet avada. Miks?
Sest me kõik tahame rääkida sisust, Kadri. Ja küsida enestelt — kui kogu see tagurpidiantsla keerati kokku kõigest kahe aastaga, kas me tõesti oleme valmis uuteks “fantastilisteks” segadusteks, mida teie eestvõttel leiutatakse järgmise neljaga?
Keskerakond kinkis lätlastele 600 eurot iga pensionäri kohta
Millest alustame, Kadri? Kas täielikult läbikukkunud alkoholipoliitikast, mille tagajärjel kinkis Keskerakonna valitsus lätlastele iga Eesti pensionäri kohta 600 eurot? Või totaalsest segadusest, mis on suudetud korraldada tervishoius — patsientidest ei saa täna vist enam keegi kindel olla, millistele tema lemmiktohtritele homme raviraha jätkub ja millistele mitte.
Või räägime sihikindlast poliitikast ümbrikupalkade ja järelikult väiksemate tulevikupensionide soosimisel? Või edasipüüdlikemate töö- ja pensioniealiste karistamisel kõrgemate maksudega? Või kriisiaegadeks mõeldud reservide laiakslöömisest ja Eesti kukutamisest rahanduslikust kõrgliigast esiliigasse?
Või räägime järjekindlast vastuseisust eesti keelsele haridusele ja igasuguste Kõlvarti vene-kooli-projektide rahastamisest, mille suurimaks saavutuseks on kaunistada Eesti koolide edetabelite tagumisi otsi ja kustutada sellega vene noorte tulevikuväljavaateid?
On väga sisuline küsimus, kas Eesti rahvas tahab kõike veel ja üha rohkem või väärib hoopis paremat tulevikku.
Miks me Keskerakonda välis- ja julgeolekupoliitikas ei usalda?
Ja Kadri, kui sisust rääkida, siis peame rääkima ka Eesti kaardist.
Olgu kodakondsuse või üürnike vallas, ikka ja jälle võetakse Keskerakonna leerist ette katseid panna kahtluse alla, et Eesti Vabariik on hoolimata vahepealsest okupatsioonist ikka see sama Eesti Vabariik, mis asutati 1918. Keskerakonna valitsust on mitmel korral tabatud katselt üritada meid unustama panna, et Eesti Vabariiki okupeeris pool sajandit nõukogude Venemaa, mitte Eesti ise. Et meid okupeeris selle sama Venemaa eellane, kes täna okupeerib Moldovat, Georgiat ja üha suuremat osa Ukrainast. Sildistage meid mistahes nimedega, jah, meie ei unusta seda mitte kunagi ega lase ka teistel.
Me ei unusta ka seda, et Eesti Vabariigi suurim õppetund sõjaeelsest ajast oli — mitte kunagi ei tohi jääda üksi ja alati tuleb hoida läänes tugevaid liitlassuhteid — ning et Keskerakond hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu. Teie tahaksite selle kindlasti unustada, aga meie ei unusta seda mitte kunagi, mistõttu ilmselt on isegi teile mõnevõrra mõistetav, miks me teid ega teisi suuremast Venemaa-sõbralikkusest jutlustavaid jõude Eesti välis- ja julgeolekupoliitika juures lõpuni ei usalda.
Tooge see leping siia, ma rebin selle ise puruks
Seda usaldust on alati võimalik ajas tegudega kasvatada. Paraku mitte nende tegudega, millega Keskerakond on selle valitsuse jooksul hakkama saanud. Oudekki Loone nimetab välispoliitika arutelul Eesti Vabariiki Teiseks Vabariigiks, Enn Eesmaa kõneles veel eelmisel nädalal Ukraina-arutelul nagu Ühtse Venemaa esindaja ja Toomast Vitsut pani eile Venemaa-vastaste uute sanktsioonide arutelult kvoorumi kaotamiseks lihtsalt plehku. Panid tähele, ma Yana Toomi isegi ei maininud.
Kuid isegi vaatamata nendele näidetele, on usaldust endiselt võimalik võita, lihtsalt visake see paganama leping prügikasti. Või kui poliitilisest julgusest jääb endal puudu, siis Kadri, too see Ühtse Venemaa leping minu kätte, ma rebin selle ise puruks.
Vana hea uus Reformierakond
Sisust rääkides tuleb mistahes peaministriparteil vaadata tulevikku realistlikult, mitte uinutada end iseenda hurraahõisetesse. On suur tõenäosus, et järgmisel valitsusel tuleb Eesti juhtida läbi uue majanduskriisi ja keerulise julgeolekuolukorra.
Majanduskriisi märgid on maailmamajanduses juba mõnda aega õhus, analüütikud vaidlevad üksnes selle üle, kust see alguse saab ja millise kuju täpselt võtab.
Putini Venemaa jätkab samal ajal jultunult oma lääne lõhkumise ja naabrite küljest tükk tüki haaval hammustamise poliitikat.
Järgmised neli aastat ei pruugi tulla väikesele Eestile sugugi nii kerged, kui olid valitsusele viimased kaks õpiaastat.
Reformierakond on Eestile selles mõttes kindel valik, et me teeme maksud uuesti korda, kogume raskemateks aegadeks piisavad reservid, kasvatame paarisaja euro võrra pensione ja tõstame kaitsekulusid. Ja ei flirdi Eesti riigi aluste kõigutamise ega vaenlastega. Lähtume elutervest talupojatarkusest — tahad paremat tulevikku, ole igaks juhuks valmistunud ka võimalikeks proovilepanekuteks.
Keit Pentus-Rosimannus Kadri Simsonile: Keskerakonnal on vara Sovetskoje Šampanskojet avada was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Yoko Alender: Eesti elukeskkonnaga potentsiaalist – Ruumiloome ekspertrühma aruanne ja võimalikud järgmised sammud
Blogid
09. Detsember 2018 20:30
Yoko Alender
Eesti elukeskkonnal on meeletu potentsiaal. Looduse ja linna sümbioos, ligipääsetav, turvaline ja peresõbralik. Siiski on elukeskkonna arengus ka palju murettekitavat alates üldistest suundumustest nagu valglinnastumine, maapiirkonna tühjenemine ja linnakeskuste hõrenemine kuni spetsiifilise probleemideni nagu muinsuskaitse ja planeerimise koostöö.
The post Eesti elukeskkonnaga potentsiaalist – Ruumiloome ekspertrühma aruanne ja võimalikud järgmised sammud appeared first on Yoko Alender.
Laine Randjärv: Eesti Kontserdikorralduse võlud ja valud
Blogid
09. Detsember 2018 14:30
Laine Randjärv
Igor Garšnek tegi minuga pika intervjuu Eesti kontserdikorralduse võludest ja valudest. Pealkiri ERR kultuuriportaalis on muidugi taaskord intrigeeriv, ent intervjuu sisu ise on palju laiahaardelisem.
Täna saan juba kaunis rahulikult vaadata tagasi sügisel toimunud “jänese ajujahile”. Meediasse paisati kahetsusväärselt moonutatud kuvand minust, ristati omavahel riigikogu liikmesse puutuv seadus ja läbirääkimiste kulg, mis tegelikult kuidagi seotud poleks tohtinud olla. Sealjuures jäeti tähelepanuta info, et olin nõukogu poolt mulle esitatud tingimustega nõus.
Igor Garšnek tegi minuga pika intervjuu Eesti kontserdikorralduse võludest ja valudest. Pealkiri ERR kultuuriportaalis on muidugi taaskord intrigeeriv, ent intervjuu sisu ise on palju laiahaardelisem.
Täna saan juba kaunis rahulikult vaadata tagasi sügisel toimunud “jänese ajujahile”. Meediasse paisati kahetsusväärselt moonutatud kuvand minust, ristati omavahel riigikogu liikmesse puutuv seadus ja läbirääkimiste kulg, mis tegelikult kuidagi seotud poleks tohtinud olla. Sealjuures jäeti tähelepanuta info, et olin nõukogu poolt mulle esitatud tingimustega nõus.
Eesti Kontserdi arengu visiooni ja üldist arvamust muusikaelust Eestis küsiti minult vaid korra – kui toimus EK nõukogu ja valimiskomisjoni koosolek, kus kõik räägitu ka väga heaks kiideti ja mind juhiks valiti. (Protokoll 13.09). Hiljem huvitas lumepallina veerema pandud pahatahtliku info levitajaid kahjuks vaid vastuoluliste infokildude võimalikult laialdane levik.
Asutuse areng ja minu kogemused muusikaelu korralduse valdkonnas jäid tahaplaanile, kui mitte öelda, et neid teemasid ignoreeriti täielikult.
Käesolevast intervjuust saab lugeja nüüd aimu sisulistest teemadest, mis kontserdielu korraldamist Eestis ja eesti muusikute tegevust puudutavad. Tänan Igor Garšnekit ja ERR kultuuriportaali.
Intervjuu in ilmunud
https://kultuur.err.ee/882915/laine-randjarv-eesti-kontserti-on-kaasa-lo...
IGOR GARŠNEK: Kuna Laine Randjärv on olnud aastatel 1998–2002 Vanemuise kontserdimaja juht, 2007–2011 kultuuriminister, on praegu tegev Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimehena ning kandideeris möödunud sügisel ka Eesti Kontserdi juhiks, siis räägime temaga teemal “Eesti kontserdikorralduse võlud ja valud”.
Tasub teada, et Eestison kontserte korraldavaid organisatsioone kolme liiki: riiklikud (nt EestiKontsert ja ERSO), munitsipaalsed (nt Tallinna Filharmoonia) ja eraõiguslikud(nt Alexela kontserdimaja, Jazzkaar, ERP jpt). Lepingulised ja rahalised suhted võivad neid omavahel aga ka koostööks siduda. Samas on äsja läbi meediakajastuste selgunud, et see koostöö riiklike ja eraõiguslike kontserdikorraldajate vahel võib endaga kaasa tuua ka rahalis-lepingulisi küsitavusi ja vaieldavusi. Nagu Eesti Kontserdis (edaspidi EK) hiljaaegu läbiviidud audit väidetavalt näitaski.
IG: Kuidas sa hindadendise kultuuriministrina ja praeguse Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimehenariiklike kontserdikorraldajate rahastamist suuremas plaanis – kas nenderiigieelarveline toetus ja eeldatav omatulu on vajalikus tasakaalus? Millisedvõiksid need omavahelised proportsioonid olla ideaalis?
LR: Täna on need ligikaudses proportsioonis 40% omatulu ja 60% riigi- või kohaliku omavalitsuse poolset toetust. Saajale tundub ikka, et seda on vähe, toetuse andja leiab, et omatulu võiks olla suurema osakaaluga.
Minu kultuuriministriks oleku ajast (2007–2011) on tänaseks palju muutunud. Mitmed kontserte korraldavad institutsioonid, kes olid veel hiljaaegu kultuuriministeeriumi allasutused (sh kõik etendusasutused), on muutunud sihtasutusteks, sealhulgas ka ERSO ja Eesti Kontsert. Nende toimimine riiklikult loodud äriühingutena on erinev kultuuriministeeriumi allasutuse omast.
Osa kulutustest peab riik garanteerima: töötajate palgad (näiteks EK garanteeritud palgal on sellised kollektiivid nagu RAM ja Hortus Musicus), nende ülem- ja alampiirid; majade ülalpidamiskulud ja investeeringuid. Vaja on panustada renoveerimisse, uutesse tehnoloogiatesse,pillidesse jne. Selleks tehakse kooskõlas ministeeriumiga vastavad plaanid aastate peale ette. Näiteks EK puhul näeb niisugune tegevuskava ette, et järgmise nelja aasta jooksul investeeritakse nelja kontserdimaja (peale Estonia ka Vanemuine, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja) renoveerimisse igal aastal 500 000 eurot.
Kontserttegevuse toetus on ainult üks osa sellest suurest eelarvest. Siin on mänguruumi välisesinejate toomisse, festivalide korraldamisse, maakondlike kontsertide tegemisse jne. Oluline on nii pileti- kui renditulu. See ongi korrelatsioon, kus omavahel võrreldakse riiklikkutoetust ja omatulu.
Lisaks saab arvestada ka toetusi sponsoritelt: EK puhul siis AS Alexela, Silberauto ja Prike (näiteks Hennessy uusaasta kontserdid). Nii etkõik rahad kontserttegevuse toetuseks ei tule alati riigilt või kohalikult omavalitsuselt.
Kas seda riigipoolsettoetust võiks rohkem olla? Senisest veel suurem riigitoetus oleks mu meelest konkurentsi-eelise mõttes ebaaus paljude teiste, mitteriiklike kontserdikorraldajate suhtes. Corelli Music, Pille Lille Muusikute Fond, Vox Clamantis, Jazzkaar jpt korraldavad väga kvaliteetseid kontserte eraalgatuslikult ja nemadtaotlevad projektipõhiseid toetusi näiteks Eesti Kultuurkapitalist. Peamiselt tehakse kõike oma jõudude ja kuludega, tihti ka lihtsalt missioonitundest.
Üks võimalus anda kindlustunnet ja võimalusi ennast tõestanud tegijatele, oleks luua näiteks Eesti Kontserdi resideeriva kollektiivi staatus. Otsuse selle kohta peaks langetama EK loomenõukogu koostöös meie loomeliitudega. Eesti Kontserdil võiks olla koostööprojekte senisest veelgi rohkem, et mitte kinnistuda monopoli-seisundisse.
IG: Millised on sinukogemuste põhjal üldse riiklike kontserdikorraldajate tegevuse probleemsemad kitsaskohad ja miks? Ja kui, siis mida võiks homme teha teisiti kui täna?
LR: Selles valdkonnas on hetkel üks suur lipulaev – Eesti Kontsert ja tema kõrval kuulub päris suur osa Eesti kontserdielu korraldusestka ERSO-le. Kui vaadata ajas tagasi, siis meie riiklik kontserdikorraldus oli tosinkonna aasta jooksul sajandivahetuse ümber väga novaatorlik ja edumeelne. Seda nii EK kui ka üldisema riikliku kultuuripoliitika tasandil. Seda ka võrdluses meie lõunanaabrite Läti ja Leeduga. Riiklikus kontserdikorralduses, eelkõige Eesti Kontserdis (mille alla kuulus ka ERSO), võiksime seda aega tinglikult nimetada “Mäe perioodiks”. Aivar Mäe oli edasiviivaks mootoriks nii asedirektorina 1993–1998 kui direktorina 1999–2008.
Aastate jooksul on EK juhtimises toimunud märkimisväärsed muutused ka rõhuasetustes. Kui “Mäe perioodil” olid peamisteks märksõnadeks kultuur, muusika, produtsentide kõrgtase, kontserdisaalide renoveerimine ja ehitus, siis täna on esiplaanil arendus, turundus ja eksport. Seda tendentsi kinnitab ka ametikohtade loetelu (EK kodulehelt 02.12.18seisuga): arendusjuht, turundus- ja müügiosakonna juht, müügijuht, müügijuhiassistent, müügispetsialist, kommunikatsioonijuht, kommunikatsioonispetsialist, turundusspetsialist, reklaamiplaneerija jne.
Märgatavalt on tõusnud ka levimuusika osakaal programmides. Kas levikontserdid peaksid olema riiklikul tasemel korraldatud ja toetatud, on omaette küsimus. Ehkki ei tasuks seda mõtet ka päriselt kõrvale lükata. Näiteks 2018. aasta jaanuaris toimunud uusaasta-kontsert oli erakordselt hea näide erinevate muusikastiilide professionaalselt kokku sobitatud kooslusest (esinesid NOËP ja ERSO, juhatas Kristjan Järvi).
IG: Mõistagi ei pääse üleega ümber raha teemast. Oleme kuulnud, et hetkel pole olukord EK finantsidega kõige paremas korras. Vaatamata piisavale riiklikule finantseerimisele onasutus juba teist aastat eelarvepuudujäägis ehk teisiti väljendatuna –võlgades.
Lugejal võib olla tekkinud küsimus, et miks ma üldse kandideerisin EK juhi ametikohale, kui olen hetkeolukorra suhtes sedavõrd kriitiline. Just seepärast kandideerisingi, et EK vajab radikaalseid muutusi ning ma uskusin end suutvat neid läbi viia.
Eesti vajaks kultuurivaldkonna institutsioonide etteotsa visionääre, kel oleks julgust ja ambitsiooni leida uusi suundi, sest riigi muusikamaastik on sedavõrd viltu vajunud, et iluravist enam ei piisa. Kui armastame riigi- ja valitsusasutuste puhul rääkida tõhusa riigikorralduse poole püüdlemisest, siis sama sihi poole püüdlemisel on arenguruumi ka riiklikus kontserdi korraldamises.
Korrastamist vajaks ka riikliku ja erasektori vahekord, ent see on liiga lai teema, et seda käesoleva intervjuu raames põhjalikumalt käsitleda. Küll aga on selge, et riiklikul kontserdikorraldusel oleks üht-teist õppida erakorraldajatelt. Kui kasutada kultuuri puhul majandusõpiku termineid, võiks öelda, et erafirmades on iga töötaja kõige otsesemalt motiveeritud panustama maksimaalselt ja tema tootlus või tööviljakus on märksa kõrgem. Teisiti väljendudes – nt 10 000 panustatud euroga suudetakse erafirmas produtseerida enam kvantiteeti-kvaliteeti kontsertide osas kui sama summa eest riigifirmas.
IG: Kui kandideerisid Eesti Kontserdi juhi ametikohale, oli sul ju ka oma visioon, kuidas meie kontserdielu veel paremini korraldada. Millised olid ja on sinu peamised ideed selles vallas? Mida oleksid Eesti Kontserdi töökorralduses muutnud ja miks?
LR: Eesti Kontserdisse on kohati kaasa lohisenud ENSV Riikliku Filharmoonia aegne struktuur – muusikakombinaat, julgeksin isegi kasutada kerge kirjandusliku liialdusena terminit “muusikaministeerium”, mis korraldab kontserte, pakub peavarju Rahvusmeeskoorile ja Hortus Musicusele, vahendab artiste ning haldab Väravatorni ja kontserdisaale. Seejuures Estonia kontserdisaali ta lihtsalt vahendab, üüridest seda Estonia Seltsile kuuluvat majaosa Rahvusooper Estonialt ning rentides seda omakorda edasi ERSOle ja teistele kasutajatele. Majade geograafiline haare on lai: lisaks Tallinnale on kinnistud Tartus, Jõhvis,Pärnus ja Peterburis. “Mäe perioodil” suudeti seda kõike hallata ningsel perioodil oli säärane olukord veel ehk ajaloolise järjepidevusena kapõhjendatud.
Küsimusele, mida teeksin teisiti, kui oleksin EK juht, on mul mõistagi vastused olemas. Suure osa neist ideedest esitasin EK nõukogule, kes valis mind juhatuse liikmeks hääletustulemusega 5:0. Ei hakka seda valimisprotsessi saagat ja selle õiguslikkust siin enam uuesti analüüsima. Ütlen vaid lühidalt: olen paljude aastate jooksul Eesti muusikamaastikul tegutsenud nii kontserdipubliku, koorijuhi, kontserdimaja juhi, kultuuriministri, kui Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ja liikme rollis.
Usutavasti suudaksin EK rolli Eesti muusikaelus näha mitte üksnes selle institutsiooni keskselt, vaid samaaegselt nii muusikute poolelt kui ka riiklikust seisukohast. Ja mis pole samuti tähtsusetu, kauase tartlasena vaataksin kõigele sellele mitte üksnes pealinnakeskselt.
IG: Ent kontserdihooajast kui tervikust rääkides – oskad sa nimetada arvu, kui palju Eesti Kontserthooaja (või aasta) lõikes praegu üldse kontserte korraldab, sealhulgas maakondades?
LR: EK aastaraamatust saame teada, et umbes 1300 kontserti aastas. Kui jagame selle päevade arvuga aastas, saame tulemuseks veidi enam kui kolm ja pool kontserti päevas, mida on päris palju. Nende hulgas on küll arvestatud väga vajalikud koolikontserdid, ent hoopis on ära kadunud maakonna-kontsertide traditsioon. Needsamad regionaalsed kontserdimajad võiksid ära katta need regioonid, kuid seda peaks siis süstematiseerima. Potentsiaali ju oleks – meil on olemas nii Vanemuise Sümfooniaorkester kui Pärnu Linnaorkester, Jõhvi naabruses tegutseb Narva Sümfooniaorkester. Nii et on võimalus omaalgatuslikult korraldada sümfooniakontserte just nendes piirkondades n-ö oma jõududega. See annaks Eesti muusikutele esinemiseks lisavõimalusi.
IG: Maakondlike kontsertide juurde tagasi tulles – kui sa ennist ütlesid, et nendele tuleks uuesti elu sisse puhuda, siis kas pidasid silmas maakondlike kontsertide arvu suurendamist või nende kvalitatiivsete näitajate parandamist?
LR: Me võiksime, piltlikult öeldes, korraldada kümme kontserti, kus igale sündmusele jagub paar kuulajat. Samas me võime teha ka ühevõi kaks puupüsti täis saaliga kontserti. Pelgalt statistiline summaarne number – 1300 kontserti aastas – ei anna tegelikku ülevaadet riiklikult rahastatud kontsertelu korraldamisest terves Eestis. Täpsemal uurimisel avastasin, et sellesama statistika järgi pole eelmisel aastal Lääne-Virumaal korraldatud näiteks ühtegi kontserti. Samas on Jõhvi kontserdimajas korraldatud kontserdid kõige suurema kasuteguriga: Jõhvi 15 000 elaniku kohta oli seal kontsertide arvu ja külastatavuse suhe vabariigi parim!
Omaette teema on festivalid – need annavad igale kontserdihooajale omamoodi raami. Enamasti fokusseeruvad nad ühele või teisele teemale – üle aasta toimub klaverifestival, on Eesti nüüdismuusika, vanamuusikafestivale jne.
Mõtlesin, et neid festivale saaks ühildada erialaste töötubadega – näiteks kui on käimas klaverifestival, siis klaveriõpetajad üle Eesti võiksid tulla selle festivali raames toimuvale koolitusele. Veelgi parem,kui nad kuskilt Abjast või Põlvast tuleks sinna koos oma õpilastega. Idee oleks paremini ära kasutada seda maailma tipp-interpreetide know-how’d, mis meile n-ö koduõuele kohale tuleb.
Maakondades toimuvatest festivalidest rääkides on Saaremaa Ooperipäevad kindlasti üks olulisemaid maamärke, mis on tegelikult pigem rahvusvahelise kui kohaliku mõõtmega. Alates 2008. aastast on seda korraldanud Eesti Kontsert. Teerajaja oli juba eelpool korduvalt nimetatud Aivar Mäe, kes suutis keerulisel ajal panna oma meeskonnaga aluse võimsaks muutunud sündmusele, kus täna igaüks kohal olla tahaks. Leian, et EK võiks kaaluda Saaremaa Ooperipäevade veelgi atraktiivsemaks muutmiseks koostööd Rahvusooperiga Estonia.
IG: Kuidas sa iseloomustaksid praegu meie kontserdimaastikul toimuvat laiemas plaanis? Mis on Eesti kontserdikorralduse eripäraks, mis on selle võlud ja valud?
LR: Kui me võrdleme end välisriikidega, siis Baltimaadega on meil nii mõndagi sarnast, sest me tuleme sarnasest ajaloolisest ruumist. Meil on samuti kui Lätis ja Leedus riiklikud kontserdiorganisatsioonid kõrvuti eraõiguslike kontserdikorraldajatega.
Aga kui vaatame maailma muusikaelu tervikuna, siis domineerivad eraõiguslikud kontserdikorraldajad. Vabakutselised interpreedid on kinnistunud erinevate kontserdiagentuuride juurde ja neile korraldatakse tuure üle kogu maailma. Nii Eesti ja ka mõnede teiste endiste nõukogude liiduvabariikide eripäraks on see, et riikliku kontserdikorralduse osa on päris suur.
Näiteks USAs riiklikku kontserdikorraldust ei ole, see on osariikide, aga ka väga paljude erinevate fondide pärusmaa. Pole ka haruldus, kui mõni suurkorporatsioon võtab mõne silmapaistva sümfooniaorkestri n-ö oma tiiva alla.
Leian, et Eesti-suguses väikeses riigis on eelkõige tarvis tagada, et Eesti muusika – olgu siis minevikuklassika või algupärased nüüdisteosed – meie kontserdisaalides ikka pidevalt kõlaks. Ja seda meie oma interpreetide esituses, et nende tegevust ja seeläbi ühtlasi kogu meie muusikahariduse püramiidi – muusikakoolidest muusikaakadeemiani välja –piisavalt väärtustada.
Et mis need “võlud ja valud” ikkagi on? Võlu on see, et meil on kõik kõrgetasemeliseks muusikaelamuseks vajalik tegelikult ju olemas: maailmakuulsad heliloojad, tasemel muusikud, kaasaegsed kontserdimajad ja haritud publik. Aga valu on see, et piiratud võimaluste tingimustes – nii rahaliste ressursside kui potentsiaalse publiku arvu osas – on keerulises olukorras kõik, samavõrd riigi poolt toetatavad kui eraõiguslikud kontserdiorganisatsioonid.
Arvan, et kõikide kontserdikorraldajate üks olulisi “valusid” on ka see, kuidas kaasaegses infotulvas, kus konkureeritakse absoluutselt kõikide eluvaldkondadega teha nii, et potentsiaalne muusikahuviline eelseisvast suurepärasest kontserdist õigel ajal teada saaks ja kontserdile tuleks.
Aivar Sõerd: Eesti Energia investeeringute rahastamist riigieelarvest pole võimalik arusaadavate argumentidega põhjendada
09. Detsember 2018 09:45
Reformierakonna fraktsioon esitas rahandusminister Toomas Tõnistele arupärimise Eesti Energia investeeringute riigieelarvelisest rahastamisest, millele minister vastab 10. detsembril kell 15.00 toimuval istungil.
12. detsembril toimub Riigikogus järgmise aasta eelarve kolmas lugemine. Arupärijad soovivad rahandusministrilt teada, miks on vaja Eesti Energia investeeringuid rahastada riigieelarvest.
“Investeeringuteks laenu võtmiseks on praegu head ajad, sest laenuintressid on madalad. Eesti Energia emiteeritud võlakirjad on kvaliteetsed, need on ka börsil noteeritud ja on olnud sobivaks instrumendiks ka euroala keskpankade varaostuprogrammis. Eesti Energia võlakirju on näiteks kokku ostnud Soome keskpank. Kuna Eesti Ęnergial on head võimalused finantsturgudelt laenuraha saada, siis jääb ettevõtte investeeringute riigieelarvest rahastamise plaan täiesti arusaamatuks,”kommenteeris Reformierakonna saadik Aivar Sõerd arupärimise põhjust.
“Järgmise aasta riigieelarvest on kavas eraldada Eesti Energia investeeringute rahastamiseks kokku 143 miljonit eurot. Soovime teada, kuidas see summa jaguneb planeeritud kolme investeerimisprojekti vahel, ehk milline summa sellest 143 miljonist eurost eraldatakse jaotusvõrgu investeeringuteks, kui palju taastuvenergia investeeringuteks ja kui palju raha on järgmisel aastal vaja uue õlitehase ehituseks. Oleks loomulik eeldada, et see informatsioon on esitatud riigieelarve seletuskirjas, kahetsusväärselt on paraku võimalik teavet saada vaid täiendavate kirjalike arupärimiste vormis,” lisas Sõerd.
Jürgen Ligi: võitlus ühtse ja eestikeelse haridussüsteemi eest jätkub
08. Detsember 2018 09:45
Reformierakonna fraktsioon andis uuesti Riigikogu menetlusse otsuse eelnõu, mis kohustab valitsust korraldama lasteaedade ja põhikoolide muutmine eestikeelseks. Teisipäeval jäi selle heakskiiduks vajalikust 51 häälest Riigikogus puudu vaid üks hääl, poolt oli 50, vastu 2 saadikut.
“Enamus erakondi on väljendanud antud reformile toetust ning selle läbi minek on neile kätte võtmise asi,” kommenteeris Reformierakonna esimees Jürgen Ligi.
“Sisulist kriitikat eestikeelsele haridusele ülemineku kohta Riigikogus ei kõlanud. Olemuselt on ülemineku korraldamine täitevvõimu ülesanne, valitsuse juhtida on nii ressursid, ekspertiis, koolivõrk, inimesed, koostöö koolipidajate ja lapsevanematega kui õpetajakoolitus. Teadlikult ei kirjuta me eelnõuga ette tähtaegu, kuid muudatustega tuleks alustada kohe ja sellisel juhul peaks asjaga toime tulema viie aastaga,” lisas Ligi.
Andres Sutt: START! 88 päeva valimisteni
Blogid
07. Detsember 2018 19:23
Andres Sutt
Minu kõne valimiskampaania avaüritusel 5.detsembril restoranis TOA
Head sõbrad ja külalised!
Mul on väga hea meel, et võtsite aega tulla täna siia, et rääkida Eesti tulevikust ja poliitika rollist selle kujundamisel. Millise riigi anname me üle oma lastele on minu jaoks alati olnud poliitikakeskne küsimus. Ja seepärast on mul eriti hea meel näha täna siin nii palju noori, lisaks endiselt noortele hallipäistele vanemaealistele:)
Minult on palju küsitud, miks ma otsustasin tulla poliitikasse? See on pikalt küpsenud, ent siiski emotsiooniga otsus. Olen seda teemat põhjalikult arutanud sõprade ja pere ringis hea mitu aastat. Kaalunud plusse ja miinuseid. Kuulnud innustust ja keelitamist, et milleks mulle seda jama vaja on.
Kuid sel suvel jõudsin äratundmisele, et just nüüd on õige aeg. Eesti on mulle liiga kallis ja meie ühine tulevik liiga südamelähedane, et kõrvalt vaadata kuidas Eesti tulevikku kujundatakse. Jah, ma soovin vastutada Eesti tulevikku mõjutavate otsuste eest. Ja need otsused tehakse poliitikas.
2019.a. valimised on võtmetähtsusega. Ma usun, et me kõik siin tunnetame, et Eesti ühiskond ja poliitika on teelahkmel ning sarnast olukorda pole me oma riigi poliitikas ammu näinud. Need valimised määravad, kuhu suunas liigub Eesti mitte ainult järgmised neli aastat, vaid mis saab meie riigist kümne, kahekümne ja kõigi järgnevate aastate jooksul. Need valimised on ennekõike just väärtuste põhised. Kas me austame jätkuvalt arvamuste paljusust ja sõna- ning mõttevabadust? Kas me usume jätkuvalt, et rahvusriik ja eesti keel arenevad paremini olles avatud ja rahvusvaheline, mitte müüridega ümbritsetud?
99 aastat tagasi ütles rahvusülikooli toonane kuraator Peeter Põld, et rahvusülikool ei saa tegutseda omaette, üksinda, vaid peab olema osa rahvusvahelisest teaduslikust ühispüüdest. Minu jaoks kehtib see pea sada aastat vana visioon ka täna – Eesti on rahvusriigina edukas olles rahvusvaheline ja avatud. Kuid me peame kuulma ka nende muresid, kes näevad avatuses ja rahvusvahelistumises ohtu meie rahvale ja meie kultuurile. Me peame andma kõigile turvatunde ja südamerahu, et Eesti rahvas ja keel ja riik on kaitstud.
Me kõik tõdeme, et maailm meie ümber on muutunud vähem sõbralikuks ja vähem avatuks, nii Ameerikas kui Euroopas. Hirmu külvamine ja lugupidamatus väitluskaaslase suhtes on saanud uueks normaalsuseks. Ei loe enam faktid, vaid emotsioonid. Üksteise peale karjumine on asendanud kaalutletud ja riigimeheliku arutelu. Selline käitumine ei kuulu Eesti kultuuriruumi. Seetõttu vajab Eesti hädasti rohkem riigimehi, kes on oma maa päris patrioodid. Ja vähem konjunkturiste, kes nimetavad end ainsana patriootideks.
Õnneks ei muutu aga mõned asjad. Loodus- ja majandusseadused püsivad ka siis, kui meie ümber valitseb paralleelreaalsus, tõejärgsus, sallimatus ja vastandumine. Ma tunnistan teile, et mul ei ole kõiki vastuseid ning lahendusi kõikidele probleemidele. Aga mul on veerandsajandipikkune majanduspoliitika ja finantskriiside lahendamise kogemus Eesti Pangast, Rahvusvahelisest Valuutafondist, Euroopa Stabiilsusmehhanismist. Mul on kogemus ka Eesti ühest suurimast äriettevõttest Eesti Energiast.
Maailmamajandus on hetkel selle tsükli tipus. Need, kel pikem elukogemus teavad, et tulevastel aastatel on meie radaril järgmine majanduslangus. Selleks, et Eesti suudaks keerulistel aegadel teha tarku valikuid, väljuda langusest võitjana ning selle mõju ühikonnale pehmendada, on vaja valitsusse liikmeid, kellel on eelnev kogemus kriisidega toimetulekust.
Olen veendunud, et ainult tugev majandus saab garanteerida meile parema tuleviku. Seetõttu soovin poliitikas keskenduda eelkõige just majandusteemadele. Tugev majandus on see, mis tagab meie riigi kaitse, meie riigi tervishoiusüsteemi rahastamise ja väärika pensionipõlve. Tugev majandus on see, mis tagab parima hariduse meie noortele ning see, mis meelitab meie talendid koju. Tugev majandus on see, mis loob kõrgepalgalisi töökohti ning tagab parima tuleviku nii meile kui meie noortele ja nende lastele.
Tugevat majandust saab luua ainult nii, et majanduspoliitikaga tegelevad just need kellel on selleks kogemus ning teadmised. See on minu panus ja pakkumine Eestile tulevastel valimistel.
Elu on mind õpetanud, et ühtegi vägitegu ei ole võimalik teha üksinda. Selleks olen ma teid kutsunud täna siia, et üheskoos töötada selle kallal, et Eestist saaks riik, kus meil kõigil on hea olla. Riik, kus me tunneme end turvaliselt nii kaitse kui majanduse poolest. Riik mis on salliv ja avatud. Riik, mille ärikeskkond tõmbab ligi ettevõtjaid, kes loovad uusi skype, transferwise ja paljusid teisi ägedaid ettevõtteid. Riik, kus meil kõigil on võimalus anda endast parim ning oma unistusi teostada. Riik, mille üle oleme uhked ning riik mille võime uhkusega pärandada enda järeltulijatele.
Tänan oma suurepärast tiimi ja toetajaid – Karinit, Martinit, Triinu, Lona-Liisat, Kairit, mu oma lapsi Anna-Liisi, Kristianit ja Karli. Ja kõige rohkem Siirit, kes alguses oli sellele mõttele nii väga vastu ja nüüd on suurim toetaja.
Lennart Meri ütles „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine“. Anname siis igaüks enda panuse Eesti püsimiseks ning selle nimel, et meie tulevik oleks helge. Toomas Hendrik Ilves ütles „Teeme Eesti suuremaks!“. Teeme seda koos.
Ma loodan, et olen kandidaat, keda te võite Riigikogu valimistel toetada avameelselt ning julgelt.
Üheskoos parema tuleviku ja suurema Eesti eest!
The post START! 88 päeva valimisteni appeared first on Andres Sutt.
Reformierakonna juhatus saatis üldkogule kinnitamiseks 12 ringkonna valimisnimekirjad
Pressiteated
07. Detsember 2018 15:15
Reformierakonna juhatus saatis täna 12. jaanuaril toimuvale üldkogule kinnitamiseks 125 nimega 12 ringkonna valimisnimekirjad, mille nimekirjatoimkond koostas sisevalimiste esimese vooru tulemuste põhjal.
Valimiste üldnimekirja järjestus selgub käimasolevas sisevalimiste teises voorus, mis lõppeb 12. detsembril.
“Läheme neile valimistele vastu selgelt kõige tugevama nimekirjaga, kus on hea tasakaal kogenud poliitikute ja uute, värskete ideedega inimeste vahel,” ütles erakonna esimees Kaja Kallas.
Reformierakonna nimekirjas on:
- 2 peaministrit
- 18 ministrikogemusega inimest
- 3 praegu ametis olevat linnapead
- 11 vallavanemat
- 6 volikogu esimeest
- 23 ettevõtjat
- 2 kaitseväe juhatajat
- 2 olümpiakulda, 3 olümpiahõbedat
- lisaks abilinnapeasid ja abivallavanemaid, haiglate ja muuseumide juhte, professoreid, tippspetsialiste, arste, treenereid, noori ja eakaid.
Haabersti, Kristiine ja Põhja-Tallinn
Kristen Michal - Riigikogu liige, varasem majandus- ja justiitsminister
Heidy Purga - Riigikogu liige, endine raadio- ja teleajakirjanik, DJ
Arto Aas - Riigikogu liige, varasem riigihaldusminister
Signe Riisalo - lastekaitse ja hoolekande asjatundja
Ants Leemets - Tallinna Linnavolikogu liige, varasem regionaalminister
Merike Lang - Eesti Vabaõhumuuseumi juht
Liis Klaar - eakate teenusmaja eestkõneleja, Tallinna Linnavolikogu liige
Andres Aro - ettevõtja
Gerol Silkin - ettevõtja
Katrin Helendi - Haabersti piirkonna juhatuse liige
Lembit Kolk - meistersportlane, Eesti kergejõustiklane ja karatetreener
Kristo-Enn Vaga - Reformierakonna Noortekogu peasekretär
Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita
Siim Kallas - peaminister 2002-2003, Euroopa Komisjoni asepresident 2004-2014
Keit Pentus-Rosimannus - Riigikogu liige, välisminister 2014-2015, keskkonnaminister 2011-2014
Andres Sutt - finantskonsultant, Eesti Panga asepresident 2001-2009
Kristina Šmigun-Vähi - kahekordne olümpiavõitja
Ivi Eenmaa - Tallinna Linnavolikogu liige, Tallinna linnapea 1997-1999
Ülle Rajasalu - Harju maavanem 2010 -2018, Riigikogu liige, Pirita linnaosakogu esimees
Toomas Kruusimägi - Tallinna Inglise Kolledži direktor
Helen Mahmastol - ettevõtja
Kaupo Nõlvak - ettevõtja
Juhan Kangilaski - arhitekt ja linnaplaneerija
Tiit Soorm - RE Lasnamäe piirkonna juht
Rainar Enden - isa, väikeettevõtja
Taavi Toppi - IT spetsialist, Pirita linnaosakogu liige
Margit Elviste - õppejõud ja projektijuht
Meelis Soll - ettevõtja
Mustamäe ja Nõmme
Urmas Paet - Eesti välisminister 2005-2014
Maris Lauri - Riigikogu liige, varasem rahandus- ja haridusminister
Johannes Kert - kindralleitnant reservis, Riigikogu liige, varasem kaitseväe juhataja
Vilja Toomast - Riigikogu liige
Õnne Pillak - kaksikute ema, Tallinna Linnavolikogu liige
Eero Merilind - ettevõtja ja perearst
Tõnu Meijel - Eesti Ujumisliidu ja Spordiklubi Keila Swimclub juhatuse liige, peatreener
Toomas Kärk - Mustamäe linnaosakogu liige
Sten Laansoo - Nõmme linnaosakogu liige
Art Kuum - majandusekspert
Harju- ja Raplamaa
Kaja Kallas - Reformierakonna esimees
Marko Mihkelson - Riigikogu liige
Aivar Sõerd - Riigikogu liige, varasem rahandusminister
Kalle Palling - Riigikogu liige
Laine Randjärv - Riigikogu liige, varasem kultuuriminister
Mart Võrklaev - Rae vallavanem
Madis Milling - Riigikogu liige
Timo Suslov - Keila linna abilinnapea
Andrus Umboja - Jõelähtme vallavanem
Tiit Vahenõmm - Saku vallavolikogu esimees
Tiina Rühka - Raasiku vallavolikogu esimees
Jaan Alver - Lääne-Harju vallavolikogu liige
Liana Nõgene - ettevõtja
Kadri Kurm - Lääne-Harju vallavolikogu liige
Vladas Radvilavicius - ettevõtja, näitleja
Margus Soom - ehitusettevõtja, Kuusalu vallavolikogu aseesimees
Ott Kasuri - Harku vallavolikogu liige, haridus ja kultuurikomisjoni esimees
Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa
Kalle Laanet - Riigikogu aseesimees, varasem siseminister
Urve Tiidus - Riigikogu liige, varasem kultuuriminister
Aivar Viidik - Hiiumaa vallavolikogu esimees
Jaanus Ratas - ettevõtja
Heiki Kranich - ettevõtja, varasem rahandus- ja keskkonnaminister
Maire Forsel - ettevõtja
Jaanus Müür - Läänemaa keskkonnainspektsiooni juht
Tiiu Aro - Saaremaa vallavolikogu esimees
Lääne-Virumaa
Taavi Rõivas - Peaminister 2014-2016
Indrek Kesküla - Väike-Maarja vallavanem
Mati Raidma - Riigikogu liige, keskkonnaminister 2014-2015
Katrin Kuusemäe - vähiravifondi „Kingitud elu” tegevjuht
Leo Aadel - Haljala valla vallavanem
Riho Tell - Tapa vallavanem
Marko Torm - Rakvere linnapea
Ida-Virumaa
Eerik-Niiles Kross - julgeolekuekspert, ettevõtja
Maris Toomel - Reformierakonna Ida-Viru RKO juht
Aivar Surva - Riigikogu liige
Sergei Gorlatš - Kinnisvaraarendaja, ettevõtja
Merike Peri - Kohtla-Järve linnavolikogu liige
Andrea Eiche - Lüganuse vallavanem
Olesja Ojamäe - Toila PKO juht
Toomas Nõmmiste - spordi- ja kultuuri tegelane
Priit Palmet - Alutaguse vallavolikogu liige
Järva- ja Viljandimaa
Jürgen Ligi - Riigikogu liige, varasem rahandus-, haridus-, kaitse- ja välisminister
Yoko Alender - Riigikogu liige
Madis Timpson - Viljandi linnapea
Rait Pihelgas - Järva vallavanem
Tõnu Juul - arst
Mati Sadam - Türi vallavolikogu liige, treener
Sulev Kannimäe - Viljandi valla piirkondliku organisatsiooni esimees
Tarmo Alt - Paide linnavolikogu liige, treener
Taimo Tugi - Mulgi vallavolikogu liige
Jõgeva- ja Tartumaa
Urmas Kruuse - Riigikogu liige, maaeluminister 2015-2016
Valdo Randpere - Riigikogu liige
Toomas Järveoja - Elva vallavanem
Ülvi Nool-Kõre - ettevõtja, Agromix OÜ/ATC AS müügidirektor
Raivo Meitus - Jõgeva vallavolikogu esimees
Aivar Saarela - Mustvee vallavolikogu esimees
Illari Lään - ettevõtja
Merili Ranniste - RE Jõgeva- ja Tartumaa arendusjuht
Erkki Keldo - Reformierakonna peasekretär
Tartu linn
Urmas Klaas - Tartu linnapea
Margit Sutrop - Tartu Ülikooli professor, humanitaarteaduste valdkonna dekaan
Ants Laaneots - erukindral, varasem kaitseväe juhataja, Riigikogu liige
Urmas Siigur - meditsiinidoktor
Signe Kivi - Tartu Kunstimuuseumi direktor, varasem kultuuriminister
Hele Everaus - arst ja arstiteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Raimond Tamm - Tartu abilinnapea
Airis Meier - Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsiooni nõunik, Reformierakonna välissekretär
Reno Laidre - Tartu abilinnapea
Andrus Punt - Tartu linnavolinik
Võru-, Valga- ja Põlvamaa
Hanno Pevkur - Riigikogu liige, varasem sotsiaal- ja siseminister
Liina Kersna - Riigikogu liige
Maido Ruusmann - Tõrva vallavanem
Andrus Seeme - Kanepi vallavanem
Einike Mölder - noortevaldkonna ekspert
Aivar Rosenberg - Eesti talupidaja ja poliitik
Margus Lepik - Valga vallavanem
Ülo Needo - Põlva vallavaolikogu liige
Anti Haugas - ettevõtja
Peeter Sibul - AS Räpina Haigla juhatuse esimees
Pärnumaa
Toomas Kivimägi - Riigikogu liige
Annely Akkermann - ettevõtja
Jüri Jaanson - Riigikogu liige, kahekordne olümpiahõbe
Toomas Rõhu - pikaajaline Tõstamaa vallavanem
Meeli Pärna - Tantsukooli WAF omanik
Andres Mõis - ettevõtja
Marika Valter - ettevõtja
Madis Koit - ettevõtja, Eesti Lauatenniseliidu juhatuse esimees
Jüri Lebedev - ettevõtja
Jüri Jaanson: Noorte liikumisõpetus peab saama prioriteediks
06. Detsember 2018 07:15
Eile oli Riigikogu suures saalis arutelul „Spordipoliitika 2030 – 2017-2018 tegevused“.
Reformierakonna fraktsiooni saadik ja kahekordne olümpiahõbe Jüri Jaanson tõdes Riigikogus spordipoliitika arutelul, et spordile juurde antud raha pole Eesti noori rohkem liikuma pannud.
„Nimelt püsib uuringute tulemusel kuni 19-aastaste inimeste piisava liikumisharrastuse tase juba aastaid 45-46 % peal, Eurobaromeetri järgi on see isegi 35% ja on eelmiste aastatega võrreldes langenud. Kahjuks pole spordipoliitika arengukava 2030 rakendamine seda kriisi suutnud vältida vaatamata sellele, et avalikku raha on spordile juurde tulnud üle miljoni euro ja kohalike omavalitsuste kulutused spordile on mullusega võrreldes suurenenud 6%,“ on Jaanson murelik.
„Reformierakond leiab, et riik peab selgelt sõnastama oma vastutuse ulatuse ja väljendama, milline osa spordi alustaladest peaks parema kogutulemuse huvides olema riigi kanda. Noorte liikumisõpetus ja –harrastus peab saama riigi prioriteediks. Noortesse liikumishuvi süstimine ja liikumisõpetus peab olema meie haridussüsteemi osa koostöös huviharidusega. Kooli kehalise kasvatuse tunnid tuleb integreerida spordialade treeningutega ja kehalise kasvatuse õpetajaid kaasata treeneritena spordiklubides,“ nimetas Jaanson erakonna ettepanekud olukorra parandamiseks.
„Liikumine tuleb noorte jaoks huvitavaks teha. Noorte kaasamine liikumisse peab saama osaks ministeeriumite koostöös tekkivas sünergias. Koolid vajavad toetamist ja nõustamist, liikuma tuleb saada iga õpilane ja miks mitte ka õpetaja. Samuti peab riik pühendama tähelepanu ka erivajadustega inimeste spordisüsteemi korrastamisele ja nende ligipääsule liikumisvõimalustele. Parasport on rahvusvaheliselt muutunud aina professionaalsemaks ja Eesti puudega inimestel peab olema võimalus tipptasemel kaasa lüüa,“ lisas Jaanson.