Aprilli algusest tõusid pensionid üle Eesti keskmiselt ligi 30 eurot. Esimene samm on sellega astutud, kuid tööpõld eakate elukvaliteedi parandamiseks on veel lai. Pensionide tõstmisega tuleb jätkata, samuti peab keskmine pension saama ja jääma tulumaksuvabaks kõigile pensionäridele olenemata sellest, kas ta peab lihtsalt pensionipõlve või käib tööl.
Vananemine on loomulik osa elust, mis käib meiega kaasas. Kuulun ka ise 60+ põlvkonda ja usun, et nii praegused kui ka tulevased pensionärid nõustuvad minuga, kui ütlen, et vanaduspõlve peab saama nautida ja mõnusalt veeta. See on võimalik siis, kui inimest ei vaeva mure igapäevase toimetuleku pärast, tihti ka üksindus või rasked tervisemured.
Väärikas eas olevate inimeste elukvaliteedi parandamine on Reformierakonna juhitava valitsuse üks prioriteete. Selle kinnituseks võib pidada, et jaanuaris ametisse asunud valitsuse koalitsioonileppes on kirjas nii täiendav pensionitõus kui ka keskmise vanaduspensioni muutmine tulumaksuvabaks.
Kaja Kallase valitsus on olnud ametis pisut üle kahe kuu ja valitsusleppesse kirjutatu on saamas tegelikkuseks.
Aprilli algusest jõustus pensionitõus, millega suurenesid pensionid indekseerimise tulemusena keskmiselt 1,6 protsenti. Koos valitsuse kinnitatud täiendava pensionitõusuga tõuseb keskmine 44aastase staažiga vanaduspension 552 euroni. Sellele lisandub pensionilisa iga lapse kasvatamise eest, mis tõuseb 3,6 eurole. Rahvapensioni määr suureneb 30 euro jagu.
Sellega ei ole töö veel tehtud. Reformierakond on valitsuses võtnud eesmärgi tõsta täiendavalt pensione ka 2022. aastal ja muuta keskmine pension tulumaksuvabaks. Kui riik hoolib oma eakatest, siis tuleb lõpetada olukord, kus riik ühe käega annab pensionitõusu, kuid teisega võtab tõstetud osa tulumaksuna tagasi. Seepärast on mul hea meel, et eelnõu keskmise pensioni tulumaksust vabastamiseks on juba rahandusministeeriumis väljatöötamisel. Sealjuures hakkab keskmine pension olema tulumaksuvaba ka töötavatel pensionäridel. Vanem põlvkond on tööturul oluline ressurss, mistõttu on väga suur viga lükata neid inimesi kõrgema maksustamisega tööturult eemale.
Ei kujuta ette, mis juhtuks koolides, meditsiiniasutustes ja mujal, kui sealt lahkuksid pensionieas suurte kogemuste ja teadmistega inimesed. See viga vajab kiiret parandamist ja seda me ka teeme.
Lisaks täiendavale pensionitõusule ja keskmise pensioni tulumaksuvabastusele on vaja mõelda aga ka sellele, kuidas eakad saaksid vanaduspõlve veeta aktiivselt ja mis samuti oluline – hoiduda üksindusest. Tallinnas on Reformierakonnal selleks idee luua igale pensionärile Aktiivsuskonto. See on konto, kuhu linn kannab igal aastal 200 eurot, mida pensionär saab kasutada erinevateks tegevusteks, mis teda aktiivsena hoiavad. Alustades spordirajatiste ja taastusraviteenuste kasutamisest teatrite külastamise ja ajakirjanduse tellimiseni, et elu ja arengutega paremini kursis olla. Miks mitte ka uute hobidega tegelemast, näiteks maalimise, keraamika, õmblemise ja palju muu sellise õppimisega alustamist?
Tallinna linnale läheb Aktiivsuskonto loomine aastas maksma ligi 19 miljonit eurot. Pealinna üle 800 miljoni euro suuruse eelarve juures ei ole selleks vajaliku raha leidmine kindlasti võimatu, kui on tahet. Eriti, kui vaadata summat, mida Tallinna linn kulutab igal aastal linnajuhtide propagandale (rohkem kui 3,5 miljonit!!!) ning ebavajalike asutuste ja ametnike ülalpidamiseks. Pealegi ei ole Aktiivsuskonto ainult kulu, vaid see toob ka kasu. Ühelt poolt on tänu sellele pensionärid aktiivsemad ja tervemad. Teisalt annab see uut hoogu ka kriisis tugevalt pihta saanud teenusmajandusele.
Kokkuvõtteks. Nende sammudega tagame, et inimesed, kes on ühiskonnale palju andnud, tunneksid end vanemas eas kindlamini ja vajalikena.
Sellest võidab kogu meie ühiskond, sest minu põlvkonna inimestele on tähtis ise toime tulla ja mitte oodata käsi pikalt ees sotsiaalabi. Lisaks sellele, et vanemaealiste elu läheb paremaks, arvan, et ka noorematel on kindlam tunne, kui nad näevad, et nende vanemad ja vanavanemad on hoitud ning nende endi vanaduspõlv turvalisem. Selle viimase nimel peavad just nemad praegu pingutama.
Riigikogu rahanduskomisjoni liige Jürgen Ligi ütles lisaeelarve vastuvõtmisel, et see katab otseseid kriisikulusid, leevendab kriisikahjusid ja parandab põhieelarve vigu.
“Üldise eelarvestiimuli jaoks ei ole kriisieelsete aastate lõtv eelarvepoliitika paraku ruumi jätnud,” ütles Ligi 641 miljoni eurose mahuga kriisileevenduspaketi kohta.
“Kõige loomupärasemad kriisikulud on lisaeelarves meditsiinisüsteemile ja palgatoetustele. Kehtestatud piirangud nõuavad kompensatsioone kultuurile, spordile, toitlustusele, bussiliinidele,” märkis Ligi.
Ta lisas, et paraku kulub tubli veerand rahast asjadele, mis eelarvest unustati välja nagu teise samba väljamakse, või millele ei kavandatud piisavalt raha, näiteks vaktsiinid ja testid.
Riigikogu Reformierakonna fraktsioon peab vastutustundetuks EKRE katseid pidurdada parlamendis lisaeelarve vastuvõtmist, mis takistab vajaliku kriisiabi jõudmist inimeste ja ettevõteteni.
“EKRE annab teist päeva Riigikogu saalis venitusetendust, mille eesmärk on takistada lisaeelarve ja sellega koos käivate seaduste vastuvõtmise edenemist,” selgitas fraktsiooni juht Mart Võrklaev.
Tema sõnul on valitsus lubanud, et sadadesse miljonitesse ulatuvad abimeetmed avanevad kohe, kui lisaeelarve Riigikogu juhataja haamrilöögiga vastu võetakse. “Inimesed ja ettevõtted vajavad kindlust, et saavad piirangute tingimustes riigi abile loota. EKRE pahatahtlik venitamine paneb selle aga tugeva löögi alla,” märkis Võrklaev. „Eile kasutas Ruuben Kaalep kaheksa minutit Riigikogu aega, et lugeda ette vene kirjaniku raamatut. Iga selline trikk viib meid kriisi lahendamisest sammu kaugemale.“
Ta lisas, et opositsioonierakonna tegevus on silmakirjalik, sest eelmise viiruselaine ajal tegi toona opositsioonis olnud Reformierakond kriisiga seotud seaduste vastuvõtmisel koalitsiooniga koostööd, kuigi ka neis oli mitmeid vaieldavaid kohti. “Martin Helme parlamenti toodud lisaeelarve teine ja kolmas lugemine olid samal nädalal, nüüd ei sobi talle aga samal nädalal menetleda eelarvega kaasas käivaid tehnilisi seadusi,” tõi Võrklaev näite.
Võrkaeva sõnul on Reformierakonna fraktsiooni kindel seisukoht nii lisaeelarve kui sellega seonduvad teised seadused veel sel nädalal vastu võtta. „Opositsioonil on absoluutselt õigus küsida küsimusi ja avaldada seisukohti ja Riigikogu peabki need ära kuulama ka siis, kui selleks läheb vaja öö- ja hommikutunde. Aga kriisiabi väljamaksmise venitamist me lubada ei kavatse,“ lõpetas Võrklaev.
Eestil tuleb hakata mõtlema, mis saab siis, kui muutume Euroopa Liidus ise netomaksjaks
Ööl vastu neljapäeva, 7. märtsi, arutas riigikogu esimesel lugemisel otsust Euroopa Liidu taaskäivitamise kava rahastamise kohta.
Oleks üsna rumal mitte toetada otsust, millega antakse rikkamate riikide arvelt Eestile 1,4-1,5 miljardit eurot abiraha, mille peame kinni maksma alles 2058. aastaks.
2020. aasta suvel kiideti liikmesriikide nõukogu poolt heaks eelarveraamistik seitsmeks aastaks 1074,3 miljardi euro suuruses summas ja taaskäivitamise kava 750 miljardi euro suuruses summas.
See õnnestus tänu koroonale ja Ühendkuningriigi lahkumisele. Aga mis saab järgmine kord?
Poliitiliselt on parem, kui eelarve tuludes oleks suurem osa automaatselt laekuvatel omavahenditel: tollituludel, käibemaksueraldistel ja muudel tuludel.
Euroopa Liidu eelarve raamistik koostatakse seitsmeks aastaks. Suurt tähelepanu pööratakse eelarve kuludele. Aga sellega saab hakkama. Probleem on, kuidas moodustuvad eelarve tulud. Need koosnevad nn. rahvatulupõhisest sissemaksest ja omavahenditest, mille hulka selle otsusega ilmus ka laen. Eelarve on ajaloos väga palju muutunud, aga täna on rahvatulupõhine osa umbes 70 protsenti ja omavahendite oma (ilma laenuta) umbes 30 protsenti.
Kuigi see nn. rahvatulupõhine sissemakse arvutatakse keerulise valemi põhjal, on see siiski (minu hinnangul) poliitiliselt otsustatud sissemakse. Omatulud kujunevad automaatselt. Mida aeg edasi, seda raskem on Saksamaal ja Hollandil sellele poliitilisele sissemaksele oma parlamentides toetust saada.
Seni, kuni Eesti on raha saaja rollis, ei puuduta see probleem meid palju. Me saame rohkem kui sisse maksame.
Aga ajad muutuvad. Poliitiliselt on parem, kui eelarve tuludes oleks suurem osa automaatselt laekuvatel omavahenditel: tollituludel, käibemaksueraldistel ja muudel tuludel. Vanasti nii oligi. Rahvatulu põhine komponent tekkis 1978. aastal, 1988. oli selle osa Euroopa Liidu eelarves kõigest 10 protsenti, nüüd 70 protsenti. Selles kontekstis on plastpakendipõhine omavahendite komponent (milline suurepärane nimi) hea idee. See lubab poliitilist sissemakset vähendada. Keskkonna parandamise efektist rääkimata.
Rahalaev, mis Euroopast tuleb, on suur ja kopsakas. Eesti on alates 2004. aastast saanud Euroopast abiraha kokku umbes 9,8 miljardit eurot. Sisse on makstud ca 3,1 miljardit. Eelarveperioodiks 2021-2027 on ühtekuuluvuspoliitika toetusi ette näha 3,37 miljardit. Keskmine aastane sissemakse on 350 miljoni ringis.
Nüüd algav eelarveperiood (koos taastumisrahastuga) toob Eestisse seninägemata suure summa. Raha kasutamine sõltub meist endist. Ilma reeglite täpse järgimiseta võib rohkesti raha kaotsi minna.
Oleme oma arengus jõudnud heaoluriiki. Me oleme maailma 50 jõukama riigi hulgas. Aga selle saavutamisel on olnud abiks võõras raha.
2021. aasta eelarve kuludest kaetakse ainult 71 protsenti meie oma maksutuludest. Viirusekriisi abipaketist saame rohkem, kui ise sinna maksame. Selline olukord ei kesta igavesti. Viirusekriis lükkas ärkamise edasi. Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ei lepi lõpmatuseni, et nemad on maksjad ja kõik teised saajad. Kui suureks lubame tõusta võlaorjusel rahvusvahelistele pankadele?
Prantsusmaa, Holland ei lepi lõpmatuseni, et nemad on maksjad ja kõik teised saajad.
Raha tuleb Euroopa Liidust veel pikka aega. Aga mitte lõputult. Millises olukorras oleme siis, kui muutume ise netomaksjaks? Kas oleme raha ära raisanud, nagu tegi Eesti Wabariik Venemaalt saadud kullaga, või oleme üles ehitanud tootlikud jõud, mis võimaldavad heaoluriiki edasi pidada ja edukalt tulevikku liikuda?
Vaadates Venemaa viimaste kuude toimetamist Ukraina piiri ääres ja kõigis infokanalites Ukraina teemal on selge üks asi. Üllatusrünnakut maavägedega Ukraina vastu, näiteks sellist nagu oli sissetung Krimmi 2014 aastal, Vladimir Putin ei kavanda.
Sest mingi eriline üllatus selline rünnak Kremli poolt kujundatud foonil ei oleks. Vastupidi, Moskva on olukorda eskaleerinud hirmsa kära ja müraga. Viimane ei selgita küll oluliselt tema tegevuse põhjusi ja eesmärke, näitab aga vaieldamatult üht: Kreml soovib, et maailm kuuleks, näeks ja teaks, et Ukrainas võib taas puhkeda täiemahuline sõda.
Nõnda on Lääne vastava ala analüütikkond viimastel nädalatel kirjutanud täis kõik portaalid, lehed ja ajakirjad teooriatega küsimuses mida Kreml „tegelikult“ kavatseb ja miks ta „tegelikult“ teeb seda, mida teeb. Vastused ulatuvad väidetest stiilis, et „Putinil pole „ratsionaalne“ praegu riskida uute sanktsioonidega ja mitte midagi ei juhtu“ kuni ennustusteni kogu Urkaina vallutamisest ja suure sõja algusest Venemaa ja NATO vahel, milleks just praegu olevat sobiv hetk. Aus vastus on ilmselt, et kui mitte muud, siis on suutnud Putin panna Lääne taas mõistatama, mis on tema tegelik plaan ja keegi seda „tegelikult“ ei tea.
Võimalik, et ei eksi ka need, kes arvavad, et Putin ei olegi veel otsustanud, kuhu suunas ja kui kaugele olukorda arendada ja võib vähemasti osaliselt otsustada sõltuvalt esialgsetest Washingtoni ja Brüsseli reaktsioonidest ja luureraporteist Lääne kavatsuste kohta.
Traditsiooniliselt ei ole Kreml võtnud ette agressiivseid rahvusvahelisi samme, mille puhul oleks risk neist mitte terve nahaga pääseda ülemäära suur. Terve naha all tuleb mõista enam-vähem garanteeritud sõjalist edu ja täielikust rahvusvahelisest isolatsioonist pääsemist. Väljavaade saada karistuseks mõned poolkõvad Euroopa sanktsioonid ja murelikud avaldused ei ole kindlasti miskit, mis Moskvat heidutaks.
Nõnda peaks Lääne heidutus olema mõistagi juba praegu võimalikult üheseltmõistetav. Kui Moskva kavatseb avalikku sissetungi Ukrainasse või muid agressiivseid sõjalisi operatsioone Ukraina vastu, annab Lääs Ukrainale kõikvõimalikku sõjalist abi ja on valmis vajadusel ka ise sõjaliselt sekkuma. Alla selle vaevalt Moskvat heidutab, kuid just see on heidutus, milleks Lääs täna valmis ei ole. Vähemasti mitte Saksamaa ja Prantsusmaa.
USA on president Bideni „Ameerika on tagasi“ poliitika raames andnud üsna selge signaali, et Washington kavatseb võtta asja tõsiselt. Eelmisel nädalal toimusid telefonikõned Ameerika ja Ukraina presidentide, riiklike julgeolekunõunike, välisministrite, kaitseministrite ja kaitseväe juhatajate vahel, milles ameeriklased ajakirjanduse andmeil kinnitasid, et kaitsevad Ukraina territoriaalset terviklikkust. USA staabiülemate komitee esimees helistas lisaks ka oma Vene vastaspool kindral Borisovile, küllap sama sõnumiga. Eelnevalt tõstis USA Euroopa vägede juhatus Ukraina ohuhinnangu taset „potentsiaalsest kriisist„ „võimaliku kohese kriisi“ tasemele, mis on kõrgeim ohutase. Reedel teatas Türgi, et USA on „kaks nädalat tagasi“ küsinud luba ühe ristleja ja ühe hävitaja läbipääsuks Mustale merele. Laevad jõuavad sinna 14. aprillil lisaks juba praegu Mustal Merel viibivale USA hävitajale ja loovad ameeriklastele Mustal merel täieliku mereväelise ülekaalu. Võrreldes Obama ja Trumpiga ilmutab Washington igatahes ennenägematut otsustavust. Muutunud on ka retoorika. Kui Obama ajal kutsus Valge Maja Vene sissetungi Ukrainasse ebamäärase terminiga incursion (s.o. umbes – sekkumine), Trump arvas, et Krimm kuulub Venemaale ja süüdistas „suure tüki Ukraina ära võtta laskmises“ Obama „režiimi“, siis nüüd on Washington sõnastuses ühtne ja selge. Eelmisel nädalal avaldas nii Valge Maja kui Riigidepartemang muret „Vene agressiooni hiljutise eskaleerimise“ pärast Ukraina vastu.
Euroopa Liit on pärast Borelli kurikuulsat Moskva visiiti olnud Vene ja ka Ukraina poliitikas üsna kidakeelne. Borell on siiski 4. aprillil pidanud telefonikõne Ukraina välisministriga, väljendanud „teravat muret“ Venemaa „sõjalise tegevuse pärast ümber Ukraina“, kuulutanud EL-i „vankumatut“ toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja kutsunud Ukraina välisministri järgmisele EL-i välisministrite kohtumisele Brüsselis 19. aprillil. Täielikult lati alt läbi on jooksnud Prantsusmaa ja Saksamaa. Putin tunneb oma Euroopa partnereid ilmselt väga hästi. Niipea kui Moskva kuskil eskaleerib, hakkavad Pariis ja Berliin rääkima de-eskaleerimisest ja „mõlema poole vastutusest“, see on kindel refleks. Nii ka juhtus. 3 aprillil tegid Macron ja Merkel ühisavalduse, kus kutsusid „kõiki pooli“ üles „vaoshoitusele“ ja „töötama pingete de-eskaleerimise suunas“. Avalduses puudub vähimgi vihje võimalikele vastumeetmetele agressiooni jätkumise korral.
Sellele avaldusele eelnes kahetsusväärne Putin-Merkel-Macron videokohtumine 30. märtsil, kus Moskva taotud sõjatrummide taustal arutasid kolm liidrit „Ukraina sisekonflikti“ lahendamist ilma Ukraina kohalolekuta. Ukrainlaste korduvat ettepanekut pidada nn Normandia formaadi (Venemaa, Ukraina, Saksamaa, Prantsusmaa) kohtumine oli eelnevalt kõigi poolt tagasi lükatud. Lisaks lekkis Kremli ajakirjandusse Prantsusmaa ja Saksamaa poolt esitatud ettepanekud Minski lepete elluviimiseks, mis sisuliselt eiravad Ukraina põhilisi julgeolekumuresid ja mille rakendamine jätaks Donetski ja Luhanski oblastid Ukraina tegeliku kontrolli alt välja, ainult Ukraina nõusolekul. Erinevalt Macronist on Merkel siiski 3. aprillil nõudnud Putinilt vägede tagasitõmbamist Ukraina piiri ääres „et olukorda de-eskaleerida“. Macron, kes on mitu aastat propageerinud dialoogi vajadust ja suhete normaliseerimist Moskvaga, ei ole teadaolevalt oma dialoogipidamisoskust viimastel päevadel praktiseerinud.
Selliste Euroopa partnerite olemasolul võib Putinile muidugi tunduda küll, et tal on Ukrainas enam-vähem vabad käed. Bideni administratsioon on värske ja Moskva poolt kontrollimata. Võimalik, et Washingtoni resoluutne kitumine on Moskva korraks järele mõtlema pannud. Ent info- ja sõjateatris sellest esialgu märke ei ole. Rossija 1 telekanali uudisprogramm „60 minutit“, tuntud kui Kremli meeleolude lakmuspaber, alustas oma 5. aprilli saadet niimoodi: „Kõigepealt tulistest uudistest. Ukraina valmistub täiemastaabiliseks sõjaks Donbassiga, kusjuures rünnakuks on juba kõik valmis. Sellest teatas DNR-i juht Deniss Pušilin, kommenteerides küsimust, kas on veel šanss täielik sõjaline kokkupõrge ära hoida: „Selline võimalus on äärmiselt väike.“ Ja nii edasi ja nii edasi.
Ukraina eriväelased olevat tapnud Donbassis viieaastase poisi, Ukraina snaiper tappis pensionäri. Pikalt ja irooniliselt kõneldi Bideni telefonikõnest Zelenskiga. Seejärel maalisid saatekülalised pildi vasest rahumeelsest Venemaast, keda Ukraina tõmbab konflikti, mida on vaja ainult Läänriikidele ja kuidas Venemaa praegu peab kõiki hoiatama, et ärge sekkuge, muidu me oleme, vastu tahtmist muidugi, sunnitud vaeseid vene kodanikke Donbassis kaitsma.
Sedasorti meediapilt on Vene pea kõigis kanalites jätkunud juba veebruarist. Eskalatsiooni avapauguks oli Donetskis toimunud foorumi „Vene Donbass“ ülekandmine mitmes Vene kanalis, kus RT, ühe Kremli propaganda põhikanali peatoimetaja Margarita Simonjan kutsus Venemaa juhte üles Donbassi Venemaaga liitma. „Emake Venemaa, too Donbass koju“. Samal kongressil esitas eelpoolnimetatud Pušilin programmi „Vene Donbass“, mille järgi on separatistide eesmärk haarata oma kontrolli alla kahe oblasti kui „Vene rahvusriikide“ kogu territoorium. Simonjan ei tee Kremliga kooskõlastamata avaldusi. Siiski teatas Vene Välisministeerium päev hiljem, et tema avaldus on „isiklik ja ta ei ole riigiametnik.“ Veebruaris ja eriti märtsis levivad nii Kremli meedias kui Vene kontrollitud sotsiaalmeediakontodel lood sellest, kuidas Ukraina kavatseb Krimmis ja Donbassis sõjaliselt rünnata ja „vene kaasmaalaste“ „genotsiidi“ korraldada. Selleks olevat USA ja NATO juba pikalt Ukraina natse välja õpetanud. Ohtralt levib videoid ja väiteid Ukrainlaste moodsatest USA-lt või NATO-lt või „Läänelt“ saadud relvadega.
Donetski ja Luhanski oblasti kohalikud telekanalid on kaks kuud näidanud väidetavaid Ukraina armee konvoisid mis toovad relvastust ja vägesid oblastite piirile. Välja on kuulutatud mobilisatsioon ja räägitakse kohe algavast Ukraina rünnakust. Viimane OSCE missiooni raport kontrolljoonelt räägib samas mõnest Ukraina soomukist. Ukraina Kindralstaabi i raport räägib aga vene snaiperite taasilmumisest sõjateatrisse ning vastase pidevates provokatsioonidest, kus Ukraina üksusi tulistatakse küladest, kultuuriväärtusega paikadest ja kriitilise infrastruktuuri lähedusest. Loodetakse vastulööke, mida saaks kasutada tõendina „Ukraina agressioonist.“ Üsna sarnane taktika toimub praegu kas Tallinnas Riigikogu ees, kus „politseiriigi“ vastu protestijad proovivad esile kutsuda „politseiriigi reaktsioone.“ Seegi eskalatsioonikatse ei pruugi olla päris juhuslikult Ukraina eskalatsiooniga asjaliselt kokkulangev.
Ühesõnaga, sõnum mida Vene televaataja ja uudistetarbija praegu igapäevaselt saab, valmistab teda ette Venemaa aktsiooniks „Donbassis venelastele Ukraina fašistide rünnaku vastu“ appi minema. Viimastel nädalatel on Vene vägede kontrollitud alalt ühe rohkem vaherahu rikkumisi. Vene telekanalid on nüüd hakanud rääkima stiilis, et pärast pikaaegset külade ja tsiviilelanike pommitamist Ukraina poolelt „alustasime me vastu tulistamist.“ Venekeelses inforuumis on loodud foon, mis põhjendab igasuguse Venemaa-poolse sõjalise tegevuse kui vastutegevuse Ukraina „agressioonile Donbassi ja sealsete venelaste vastu."
5. aprilli ülalkirjeldatud „60 minutit“ sisaldas näiteks sellist lõiku: „Vaatame Ukraina relvajõudude sissetungi võimalikke tulemusi Donbassi. Nende eesmärk ei ole ainult territoriaalne kontroll. See viib venelaste ja Vene passi omanike massilise genotsiidini. Kas Venemaa saab seda lihtsalt pealt vaadata Euroopas 21. sajandil? Muidugi mitte! Sellepärast saab olema kaks Ukrainat: Ida-Ukraina Vabariik ja Lääne Ukraina. Kiiev võib kuuluda Ida-Ukrainale, kuid võib-olla on ta nagu Berliin, kus meil on oma kontrolli all sektor. Ukraina nagu ta on täna, kaob maakaardilt.“
Ukraina maakaardilt kadumise motiiv ei ole aga enam eksalteeritud riiklike telesaadete liialdus.
9. aprillil teatas Vene Välisministeeriumi pressiesindaja, et „Ukraina võtmine NATOsse tähendaks Donbassi sõja suuremahulist eskalatsiooni ja tagasipöördumatuid järelmeid Ukraina riiklusele.“ Päev varem teatas Dmitri Kozak, Putini Ukraina asjade nõunik ja Kremli esindaja Minski läbirääkimistel, et „jõu kasutamine“ Ida-Ukraina üle tagasivõtmiseks, „kus paljudel elanikel on Vene kodakondsus“ tähendaks „Ukraina lõpu algust“ ning Venemaa peaks tegutsema, et „oma kodanikke kaitsta.“ Umbes sama teatas reedel ka Putini pressiesindaja Peskov. Peskov süüdistas Ukrainat „provokatiivse käitumise eskalatsioonis ida-Ukrainas, mis ohustab Venemaa julgeolekut.“ Provokatsioonides ja sõjalises eskalatsioonis süüdistas Ukrainat läinudnädalastes telefonikõnedes Merkeli ja Erdoganiga ka Putin.
Retoorika on seega enam-vähem tasemel, kust sirge näoga mitte midagi tehes taanduda oleks juba keeruline. Arvestades, et mitte mingisugust Ukraina-poolset sõjalise ründe plaani või isegi valmidust tegelikult ei ole, võib muidugi teatada, et Ukraina lõi verest välja ja Venemaa kangelaslik heidutustegevus päästis Donbassis tuhandeid elusid ja hoidis ära genotsiidi.
Miks siiski Putin Ukraina piirile vägesid koondab ja sõjatrummi taob? Nagu öeldud, ilmselt mitte maavägede lausrünnakuks. Ent mingi võidu on ta ilmselt plaaninud siiski koju tuua. Koroonakriis möllab, vaktsiini ei ole või on vähe, Navalnõi on vangis ja tema liikumise hiljutised korruptsioonipaljastused ärritavad rahvast, Putini populaarsus on madal ja sügisel tulevad Duumavalimised. Nii Gruusia 2008 kui Ukraina 2014 lõid Putini populaarsuse kodus pikaks ajaks lakke ja andsid mõlemad mitu aastat rahulikku valitsemist. Lisaks peatasid Gruusia ja Ukraina NATO-sse liikumise.
Kui kogu Ukraina eskalatsioon ei ole lavastus ja tähelepanu tõmbamine, et üllatada mõne muu operatsiooniga kusagil mujal, näiteks Valgevenes või isegi Baltikumis, siis peab ta mingisuguse võidu võtma nimelt Ukrainas. Donbassi staatuse muutmine võiks olla selline lahendus. Venemaa võtab Donetski ja Luganski oblastid avalikult „oma kaitse alla.“ Hoiab ära „ukrainlaste planeeritud genotsiidi“, viib sisse „rahuvalveväed.“ Võib-olla ka aktsepteerib „Donbassi rahva“ palve ja „toob Donbassi koju.“ Selleks pole erilist sõjalist tegevust tarvis, venelased kontrollivad niikuinii oblastiste piiriületusi Venemaaga ja territooriume endid, samas aga „suur sõda“ jääks Eurooplaste rõõmuks pidamata. Ära võiks sellise arengu hoida vaid usutav võimalus, et Lääs toetaks Ukrainat taolisele hõivamisele relvaga vastu astuda. Seda ei saa täna pidada eriti tõenäoliseks. Ära võiks selle hoida ka Ukraina kohene NATOsse võtmine. Viimane lahendaks Ukraina konflikti üldse päevapealt. Kahjuks puudub sellekski täna nii Atlandiülene üksmeel kui olukorra tõsidusest arusaamine Euroopa pealinnades. Ennustan, et pärast seesugust või samalaadset Moskva-poolset sammu hakkavad Lääneriigid umbes poole aasta pärast taas rääkima dialoogi jätkamise vajadusest. Ja ukrainlased ootama Moskva järgmist sammu.
“Ära taha kohe kõike ja korraga, anna endale aega sisse elada, anna endale vähemalt kolm kuud,” ütles mulle hea sõber, kui valitsuse vahetusega sain ülesande juhtida riigikogu keskkonnakomisjoni. Kolmest kaks on tänaseks läbi, mis on tehtud, mis on ees? Keskkonnateemades on Eesti riigil arenguruumi ja seljataga tegemata tööd. Lahendamata probleemipuntraid, rahulolematust jõuab minuni igapäevaselt, kohati […]
The post POLIITKOLUMNIST / Taastame usalduse ringmajandusse appeared first on Yoko Alender.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu, kirjutab Marko Mihkelson.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu, kirjutab Marko Mihkelson.
Ükskõik kui keerulised ka riikidevahelised suhted ei oleks või kui habras poleks rahvusvaheline julgeolekupilt, on just välisministrite ja diplomaatide roll hoida kontakte ning püüelda pingete maandamise või olemasolevate probleemide lahendamise suunas. Seda eriti sellistes suhetes, mis mõjutavad Eesti ja kogu regiooni julgeolekut.
See, et Eesti ja Vene välisministrid ei olnud enne reedest Eva-Maria Liimetsa ja Sergei Lavrovi telefonikõnet suhelnud enam kui viis aastat, on väga kõnekas. Küsimus pole selles, et telefonikõned või kohtumised lahendaksid sügavalt juurdunud probleeme. Seda eeldada oleks naiivne. Kuid samal ajal on fakt, et ka kõige vastandlikumaid positsioone on võimalik tasandada kannatliku ja sihikindla diplomaatilise tegevuse kaudu.
Kui Jaan Poska oleks omal ajal lähtunud arvamusest, et enamlastega ei tohiks mingil juhul läbi rääkida, sest tegemist on ju terroristidega, siis poleks meil praegu Tartu rahu ega selle artikkel II tähenduslikku alust kogu Eesti-Vene suhete ajaloole.
Ministrite paarikümneminutiline kõne oli pigem tutvumiskontakt, kus pooled esitasid oma nägemuse kahepoolsetest suhetest ja rahvusvaheliselt olulistest küsimustest. Väga hea, et Liimets sai võimaluse otse Venemaa välisministrile välja öelda meie suhtumise pingete eskaleerumisest Ukraina piiridel.
Just Venemaa agressioon Ukraina vastu on põhjustanud aastatepikkuse Vene-Lääne suhete jahenemise, mis omakorda mõjutab Eesti-Vene suhteid. Meil pole vaja ennast petta – mida halvemad on suhted Venemaa ja lääneriikide vahel, seda pingelisem ja ohtlikum on ka meie julgeolekuolukord. Seda aitab maandada eeskätt meie tugev liitlassuhe NATO-s, usutav heidutus ja diplomaatiline tõsiseltvõetavus, sealhulgas ka suhetes Venemaaga.
Reedese kõne sisuküsimustes polnud midagi üllatavat. Lavrov esitas tuntud loetelu Moskva jutupunktidest, mis on otsati pärit juba 1990. aastatest. Sellele vastu esitas Liimets omad seisukohad, mis on samuti teada ja tuntud meie järjekindlast välispoliitilisest agendast suhetes Venemaaga. See, et kokkupuutepunkte napib, pole ju kellelegi üllatus.
Mis puudutab piirilepingute teemat, siis püüab Venemaa diplomaatiliselt veeretada palli Eesti poolele, kuigi teab ise suurepäraselt, et lepete ratifitseerimine on peale nende allakirjutamist 2014. aastast jäänud toppama just Kremli ja riigiduuma taha.
Lavrovi vihjed territoriaalsete nõudmiste osas pole tõsiseltvõetavad, sest see klausel juba sisaldub Lavrovi enese allkirjaga kinnitatud leppes. Jüri Ratase teise valitsuse ministrite välispoliitilistele jänesehaakidele vaatamata pidas ka endine välisminister Urmas Reinsalu territoriaalsetest nõudmistest rääkimist kohatuks.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu.
Kuidas siit edasi? Suhetes Venemaaga ikka tasa ja targu, sihikindlalt oma põhimõtetele ja liitlassuhetele nii NATO-s kui Euroopa Liidus toetudes. On ilmne, et igasugune sõjaline eskalatsioon Ukrainas üksnes halvendab ka meie suhete fooni Venemaaga.
Samal ajal on oluline Eesti diplomaatidel hoida töös need konsultatsioonide kanalid, mis võimaldaksid otse rääkimist olemasolevate praktiliste küsimustega tegelemisel, nagu näiteks piiriülene koostöö (kohe on avanemas uued Euroopa Liidu vahendid piiriüleste projektide tarbeks). Ka president Kersti Kaljulaidil tuleb lähiajal otsustada, milline koreograafia valida juuniks kavandatud soome-ugri maailmakongressiks.
Selle aasta eelarve vastuvõtmisest on möödas pisut üle kolme kuu. 2021. aasta eelarvest moodustavad tulud 11 miljardit ning kulud ja investeeringud 13 miljardit, vahe kaks miljardit eurot on kaetud laenuga.
Juba detsembris vastu võetud eelarve kohta ütles praegune valitsuse majandusnõunik Ardo Hansson, et tegu on Euroopa kõige halvema eelarvega, sest suur osa laenurahast kulub püsikulude katteks. Riigina elas Eesti juba enne koroonakriisi aastaid laialt üle jõu. Ometi ei ole vastu võetud 2021. aasta eelarve kriisieelarvet. Loodeti, et koroonaviiruse mõju jääb Eestis väikeseks ja pandeemiast tulenevad mõjud ühiskonnale hakkavad järk-järgult taanduma.
Tähelepanuta jäeti paljude 80–90protsendise käibelangusega ettevõtlussektorite abipalved ja hoiatused lähituleviku kohta. Kriisis saavad enim räsida turismi- ja kultuuriettevõtted, aga nagu meres ujub suurte vaalade ümber palju väikseid kalu, pakuvad suurte ettevõtete ja sündmuste klientidele teenuseid lai ring väikeettevõtjad transpordi-, koristus-, pesupesemis-, disaini-, tervise-, heaolu- ja mitmelt muultki alalt. Nemad olid jäetud 2021. aasta eelarves toetuseta, nende kümneid aastaid üles ehitatud ettevõtlus sulas ja nad tundsid, et riik on nad hätta jätnud.
Jaanuari keskel ametist lahkunud valitsuse üks viimaseid otsuseid oli koolid avada, mille mõjul oleme nüüd jõudnud koroonasse nakatunute suhtarvult maailma esimeseks. Siinjuures väärib rõhutamist, et Eestis sureb kõige väiksem osa nakatunutest, keskmiselt üks inimene 100st. Me peame olema lõputult tänulikud oma meditsiinitöötajatele.
Uus valitsus istus külglibisemises auto rooli, ühel pool teed kivid ja kännud, teisel pool sügav kraav.
Jaanuari lõpul ametisse asunud valitsus võttis üle koroonapandeemias ägava riigi, mille eelarve oli defitsiidis, aga seal ei olnud siiski raha haigete ravimiseks ega tervete vaktsineerimiseks, samuti mitte enim räsitud elualade ettevõtete ja töötajate turgutamiseks. Ilmselt puhtast lohakusest oli unustatud eelarvesse planeerimata teisest pensionisambast väljujatele lubatud raha. Vastutustundetu on valitsuse reservi tühjaks jätminegi, mis võtab valitsuselt võimaluse kiiresti reageerida.
Uus valitsus istus külglibisemises auto rooli, ühel pool teed kivid ja kännud, teisel pool sügav kraav. Mõnikord tuleb teel püsimiseks anda gaasi, kuigi vaistlikult tahaks vajutada pidurit.
Lisaeelarvega võttiski uus valitsus vastu raske, aga mõistliku otsuse – anda gaasi – suurendada kulusid 461 miljonit eurot. Tõsi, eeldatakse, et 161 miljonit eurot laekub eelarvesse maksudena tagasi, osa suunatakse investeeringuteks ja osa kulusid kantakse ühelt realt teisele ning seega eelarve tasakaalu ei mõjuta. Siiski prognoositakse eelarve defitsiidi suurenemist 453 miljoni euro võrra ehk 1,6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kõrge haigestumise määra tõttu vajab suurimat toetust tervishoiuvaldkond – kokku 130 miljonit eurot, mis kulub vaktsineerimisele, haiglate ja kiirabi erakorraliste kulude katmiseks.
Suuruselt teine eraldis, 117 miljonit, on aga labane detsembris vastu võetud eelarve veaparandus. Nimelt tuleb seoses pensionireformiga teisest sambast lahkujatele kaasa panna kompensatsioon summas, mille riik jättis sotsiaalmaksust teise pensionisambasse kandmata ehk kahekordne inimese enda teise pensionisambasse paigutatud kaks protsenti brutopalgatulult, lisaks intress.
Mõnikord on minult küsitud, miks Eesti ei võiks jaotada koroonatoetust otse kõigile leibkondadele nagu Ameerika Ühendriigid. Kõigil Eesti leibkondadel ei ole läinud halvasti.
Suurim toetus ettevõtlussektorile ja leibkondadele antakse töötukassa kaudu, sinna suunatakse otse 102 miljonit. Pandeemia venimise puhuks paigutatakse valitsuse reservi veel 57 miljonit eurot. Mõnikord on minult küsitud, miks Eesti ei võiks jaotada koroonatoetust otse kõigile leibkondadele nagu Ameerika Ühendriigid. Kõigil Eesti leibkondadel ei ole läinud halvasti.
Mõni sektor, näiteks e-kaubandus, on mõistetavatel põhjustel jõudsalt arenenud. Kokku kasvas keskmine brutopalk eelmisel aastal 2,9 protsenti. Töötukassa võimaldab suunata toetuse töötajatele nendes ettevõtetes, mille käive on võrreldes 2019. aastaga vähenenud üle poole võrra. Abimeetmed peavad olema täpselt sihitud.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu toetatakse peale töötukassa meetmete 19 miljoni euroga valitsuse otsuse alusel tegevust piirama pidanud ettevõtteid, 25 miljoniga euroga turismiettevõtteid ja nelja miljoni euroga bussiettevõtteid.
Omavalitsustele kavandatakse investeerimistoetusi 30 miljonit ja lisa-koroonakulude katteks varutakse 16 miljonit. Linnade ja valdade lisakulude all nähakse ette näiteks lasteaia kohatasu ja huvitegevuse tasude vähenemist ning sotsiaalkulude suurenemist.
Haridus- ja teadusministeeriumile eraldatakse 12 miljonit laste ja noorte õpilünkade täitmiseks ning vaimse tervise taastamiseks. Samuti abivajavatele peredele õppimiseks tarvilike arvutite soetamiseks ja koolidesse kiirtestide ostuks.
Kultuuriministeeriumile eraldatakse toetuste tarbeks 38 miljonit. Seni olid lahendamata loovisikute toetamise küsimused, kelle laualt kultuuriasutuste sulgemine ja sündmuste ärajäämine on aasta kestel leivapurugi ära pühkinud.
Maksude tõstmiseks ei ole ruumi, tuleb keskenduda juba kehtestatud maksude hoolsamale kogumisele ja riikliku bürokraatia kärpimisele.
Uudsena nähakse ette toetusmeede võlaõiguslike lepingute alusel töötavatele inimestele, kellele töötukassa meetmed ei laiene. Neid ei võtnud eelmine valitsus kuulda.
Loodetavasti aitab 2021. aasta esimene lisaeelarve meditsiini- ja haridussüsteemi töös hoida ning majandusvaldkondadel pandeemia üle elada. Maailm on muutunud ja tuleb kohaneda. Aasta teisel poolel avanevad Euroopa Liidu rahastud, kust saab otsida abi, et ettevõtlust ümber kujundada.
Riigi rahanduse korraldajad peavad kaugema eesmärgina silmas pidama riigieelarve tasakaalu saavutamist. Maksude tõstmiseks ei ole ruumi, tuleb keskenduda juba kehtestatud maksude hoolsamale kogumisele ja riikliku bürokraatia kärpimisele. Praeguse lisaeelarvega lõikame augu suuremaks, aga õige pea on vaja see kokku tõmmata. Mida varem alustame, seda kergem on vaev taluda.
Riigikogu rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd ütles täna Riigikogus 2021. aasta lisaeelarve teise lugemise arutelul peetud kõnes, et Reformierakond peab oluliseks, et lisaeelarve abimeetmed jõuaksid võimalikult kiiresti piirangute ja koroonakriisi tõttu kannatanud inimeste ja ettevõteteni.
„Käesolev lisaeelarve tuli koostada seetõttu, et eelmise valitsuse poolt koostatud tänavune riigieelarve ei arvestanud nakatumiste hüppelise tõusu ja uute piirangutega. Lisaraha tuleb eraldada tervishoiusüsteemile, toetada tööturgu ja leevendada piirangutest tulenevaid kahjusid,“ ütles Sõerd.
„Lisaeelarve koostamisel on lähtutud põhimõttest, et kriisiabi peab olema lühiajaline, otseselt seotud kriisiga, kiiret mõju avaldav ja mitte püsivalt kulusid paisutav. Eelkõige on lisaeelarve suunatud tööturuteenustele ja –toetustele, piirangutest tingitud kahjude leevendamisele, nendest piirangutest otseselt mõjutatud sektoritele ning eesmärgile kiirendada kriisist väljatulemist,“ sõnas ta.
Sõerdi sõnul said koroonakriisi tõttu enim kannatada turismi- ja transporditeenused, HORECA sektor ning langus nendel tegevusaladel süveneb ja jätkub. „Samas enne lisaeelarvet sai näiteks turismisektor toetusmeetmete puhul arvestada vaid 9,7 miljoni euroga. Nüüd on lisaeelarvega eraldatud turismisektorile eraldi tugipaketina 25 miljonit eurot ja lisaks on ette nähtud ettevõtluse toetuspaketina 19 miljonit eurot,“ rääkis Sõerd.
Samuti tõi Sõerd välja, et lisaeelarvega eraldatakse kohalikele omavalitsustele raha investeeringuteks. „Kohalikel omavalitsusel tuleb neid rahasid kasutada vastutustundlikult COVID-19 olukorra järgselt majandusolukorra taastamiseks, aga eelkõige kiireloomuliste investeeringutena siseruumide ventilatsiooni parandamiseks,“ lausus Sõerd.
Lisaeelarvele teiseks lugemiseks esitatud muudatusettepanekute kohta ütles Sõerd, et suur osa neist polnud kriisiga seotud ega avalda kriisist tingitud piirangutega toimetulekuks kiiret mõju. „Näiteks oli lisaeelarvele tehtud muudatusettepanek suunata raha põlevkivi kaevandusalade varingutega seotud uurimistööde tegemiseks ning mahajäetud ja korrastamata karjääride korrastamisprojektide koostamiseks. Isegi kui need on vajalikud tegevused, ei kattu need praegu lisaeelarve eesmärkidega,“ selgitas Sõerd.
Kaitseminister Kalle Laanet allkirjastas käskkirja, millega moodustab enda ametiajaks teda riigikaitsega seonduvates küsimustes nõustava koja.
Nõukoja esimees on Taavi Rõivas ning liikmed Merle Maigre, Riho Terras, Katri Raik ning Toomas Luman. Nõukoja liikmed valiti eesmärgiga katta viit olulist valdkonda: rahvusvahelised suhted, küberpoliitika, kaitsevägi, kohalik omavalitsus ja vabatahtlikkus riigikaitses.
Kaitseminister Kalle Laanet allkirjastas käskkirja, millega moodustab enda ametiajaks teda riigikaitsega seonduvates küsimustes nõustava koja.
Nõukoja esimees on Taavi Rõivas ning liikmed Merle Maigre, Riho Terras, Katri Raik ning Toomas Luman. Nõukoja liikmed valiti eesmärgiga katta viit olulist valdkonda: rahvusvahelised suhted, küberpoliitika, kaitsevägi, kohalik omavalitsus ja vabatahtlikkus riigikaitses.
Nõukoja ülesanded on kaitseministri nõustamine laiapindse riigikaitse ja kaitseministri vastutusvaldkonda kuuluvates küsimustes ning ettepanekute tegemine ja soovituste andmine kaitse- ja julgeolekupoliitika edendamiseks ja arendamiseks.
Laanet märkis, et kaitseministri nõukoda saab olema võimendus Eesti laiapindse riigikaitse arengule nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelistelt.
Nõukojal on õigus oma ülesannete täitmiseks kaasata, sealhulgas kutsuda nõukoja koosolekutele seisukohti esitama, informatsiooni andma või küsimuste arutelust osa võtma eksperte.
Nõukoja esimees Taavi Rõivas ütles, et Eesti riigi julgeolek ei saa mitte kunagi valmis, selle nimel tuleb iga päev pingutada. "Anname hea meelega oma panuse tagala kindlustamisse."
Nõukoja liikme tööd ei tasustata.
