Mart Võrklaev: riigikogu, mul on katuseraha pärast piinlik
Arvamuslood
13. Detsember 2018 12:15
Kunagi päriselt katuste parandamiseks loodud katuserahade asemel peaksime täna julgema unistada suuremalt ja võtma ette ka keerulisemaid väljakutseid, kritiseerib Mart Võrklaev riigikogu perspektiivitut "katuserahade" jagamise praktikat.
Minul ja ka teistel omavalitsusjuhtidel üle Eesti võiks täna olla põhjust rõõmustamiseks. Haamrilöök on kõlanud, aeg on asuda kulutama, rõõmustama valijaid ja viima ellu regionaalpoliitikat – nagu riigiisad leiavad, et selle "rahasaju" abil teha saab. Tegelikult aga on piinlik.
Kunagi päriselt katuste parandamiseks loodud katuserahade asemel peaksime täna julgema unistada suuremalt ja võtma ette ka keerulisemaid väljakutseid, kritiseerib Mart Võrklaev riigikogu perspektiivitut "katuserahade" jagamise praktikat.
Minul ja ka teistel omavalitsusjuhtidel üle Eesti võiks täna olla põhjust rõõmustamiseks. Haamrilöök on kõlanud, aeg on asuda kulutama, rõõmustama valijaid ja viima ellu regionaalpoliitikat – nagu riigiisad leiavad, et selle "rahasaju" abil teha saab. Tegelikult aga on piinlik.
Jah, ka meie Rae vallas saame tänu Toompeal tehtud otsusele järgmisel aastal üht teist korda saata. Juba plaanis olnud spordiväljaku laiendamine läheb 10 000 euro võrra "odavamaks". Lisaks on viimaks võimalus paigutada raha ühe pika perspektiiviga unistusse, Rae valla trammiliini eelprojekti koostamisse, mitte suunata seda ainult mõnda karjuvasse puudujääki.
Kas meil seda raha ka päriselt vaja läheb? Muidugi, aga kedagi me tänada küll ei kavatse. Tallinnaga piirnevate omavalitsuste transpordiküsimused muutuvad linnastumise perspektiivis aasta-aastalt üha kriitilisemaks. Riigil oleks ammu aeg hakata vaatama veidi laiemat pilti. Paraku on ilmselge, et ka seekord eraldatud raha taga ei ole mitte pikk plaan, vaid lühinägelik ambitsioon.
Tegelemaks paratamatult ees ootavate väljakutsetega ei peaks kohalikud omavalitsused ega vabaühendused ootama koalitsioonijõuluvana. Meie riik peaks pigem looma jätkusuutliku ning ekspertteadmistele rajaneva rahastuse innovatsiooniprojektide ja nutikate lahenduste arendamiseks. Vägisi jääb aga mulje, et täna ei ole kellelgi julgust ega jaksu vaadata tulevikku. Kustutamist vajavaid tulekahjusid on jalaga segada. Seega on lihtsam kommikott arusaamatute reeglite järgi laiali pudistada ning jääda vastutasuks hääli ootama.
Kõigil hakkab justkui korraks kergem, kuid nii loome tuleviku asemel vaid ajutist väärtust ja kiiresti kaduvat heaolu.
Omavalitsusjuhina ei tahaks ma küsimusele, kust ühe või teise asja jaoks raha saite, silmad maas vastata, et see on see katuseraha. Tahaksin olla uhke, et suudame regionaalpoliitikat teostades mõelda ka tulevastele põlvedele. Selleks aga peab regionaalpoliitika muutuma "popiks" ka riigitasandil. Tänaste rahvasaadikute arusaam sellest, et 10 000 eurot kodukohta suunatud raha seal midagi päriselt paremaks muudab, on väga elukauge.
Kunagi päriselt katuste parandamiseks loodud katuserahade asemel peaksime täna julgema unistada suuremalt ja võtma ette ka keerulisemaid väljakutseid. Seeläbi võiks pikemas perspektiivis tõusta ka kõikide piirkondade võimekus ning seda ausal ja läbipaistval moel.
Kõige hämmastavam aga on muidugi meie rahvaesindajate selgitustest kõlama jäänud õigustus, et ka neil peab olema võimalus eelarveküsimustes kaasa rääkida. Vabandage, aga kes ometi siis otsustab riigieelarve ülejäänud ligikaudu 11,3 miljardi euro üle ja kas see kaob mingisse musta auku?
Hanno Pevkur: koalitsioon koos EKRE-ga ütles sünnijärgsetele eestlastele EI
13. Detsember 2018 13:15
Riigikogus lükati Keskerakonna, Isamaa, Sotsiaaldemokraatide ja EKRE 40 häälega tagasi Reformierakonna fraktsiooni esitatud eelnõu, millega sooviti anda sünnijärgsetele Eesti kodanikele kindlus, et nad ei pea loobuma Eesti kodakondsusest, kui neil on õigus saada ka Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna riigi, USA, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa või Šveitsi kodakondsus.
Reformierakonna poolt eelnõud kaitsnud Hanno Pevkur ütles oma kõnes, et Riigikogu ülesanne peab olema tegeleda eestlaste rahvaarvu kasvatamisega, mitte kahandamisega. „On ebamoraalne ja põhiseaduse vastane panna sünnijärgsed Eesti kodanikud tegema sundvalikut. Me peame tegelema ka nendega, kes on läinud kodumaalt eemale. Ka nendel peab olema teadmine, et kodumaal on nad alati oodatud ja et riik ei sunni neile peale valikut, kas valida ühe või teise riigi kodakondsus,“ ütles Pevkur.
Pevkuri sõnul oli parlamendil võimalus näidata ennast riigimehena. „Näidata Eesti inimestele nii siin kodumaal kui ka neile, kes väljaspool, et jah, me suudame üle olla mingisugustest poliitilistest kokkulepetest ja me mõtleme selle peale, kuidas eestlasi oleks tulevikus rohkem, mitte vähem,“ täiendas Pevkur.
Pevkur märkis, et kahjuks ei toetanud lisaks valitsuserakondadele sünnijärgseid eestlasi ka “rahvuslased” EKRE-st. „Eriti küüniline oli tänane käitumine aga IRLi poolt. Ei tundu väga isamaaline öelda sünnijärgsele eestlasele, et sa ise või su laps peab lahti ütlema Eesti kodakondsusest juhul kui oled väliseestlane või su lapsel on õigus saada teise vanema järgi näiteks ka Belgia kodakondsus. Vastupidiselt justiitsministrile, kes arvab, et topeltkodakondsus on riskantne mäng meie rahvusriigi tulevikuga, leiame meie, et topeltkodakondsus aitab kaasa meie rahvusriigi püsimisele ja tugevdab sidemeid kõigi eestlastega,“ võttis Pevkur Riigikogus toimunu kokku.
Hanno Pevkuri kõne on leitav SIIT
Kaja Kallas: Ajalooline vargus
Blogid
12. Detsember 2018 13:34
Kaja Kallas
Siin on loetelu algatustest, mis jäävad ajalooraamatutesse 2019. aasta riigieelarvest, mille tänane Keskerakonna koalitsioon riigikogus vastu võtab.
Ajalooliselt suured katuserahad. Kolme valitsuserakonna juhi tehtud täiesti skandaalse otsusega, eirates konkursse, arengukavasid ja pingeridasid, jagatakse laiali 25,7 miljonit eurot! Riigikogu fraktsioonid viskavad selle hunniku otsa lõdva randmega veel 7,3 miljonit eurot, mis ka üksi oleks rekordiline summa. Ehk siis kokku 33 miljonit eurot.
See on kõik.
Jüri Ratase valitsuse viimane eelarve ei sisalda mitte ühtegi ambitsiooni, ühtegi suurt muutust, mitte mingit algatust, mis teeks Eesti toimimist paremaks. Riigivalitsemine on ju teatavasti pausil, seda hoolimata tõsiaasjast, et võib-olla viimast aastat on meil korralik majanduskasv.
Esitasime opositsioonierakonnana riigieelarvesse muudatused, mis oleksid ambitsiooni eelarvesse vähegi lisanud. Valitsus neid ei toetanud.
Valitsus ei toetanud mõtet alustada lõpuks ometi Eesti koolisüsteemi ühtseks ja eestikeelseks muutmist, kuigi valitsuserakond Isamaa arutas selle tegemiseks sügisel Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena ning ka sotsiaaldemokraadid on seda reformi ideeliselt toetanud.
Valitsus ei toetanud mõtet tõsta teadus-arendustegevuse rahastamist, mille riigipoolse panuse kõik valitsuserakonnad on lubanud tõsta 1%ni. Statistikaameti järgi oli see protsent 2017. aastal hetkel 0,52 ehk eesmärgist väga kaugel. Reformierakonna parandusettepanek aga valitsuse toetust ei leidnud.
Valitsus ei toetanud ettepanekut lõpetada töötavate pesnionäride kõrgem maksustamine, mis tuli kaasa 2018. aasta tulumaksureformiga. Jüri Ratase valitsus oli Eesti ajaloos esimene, mis läks pensionäride sissetulekute kallale, üle 60 000 pensionäri, nende seas töötavad arstid ja õpetajad, kaotas pärast reformi sissetulekus, sest oli teinud otsuse pärast väljateenitud pensioniea saabumist edasi töötada. Kuigi valitsuserakonnad lubasid seda ebaõiglust leevendada, arvestades, et meil on iga töökätt tööturule vaja, ei ole Reformierakonna vastav seaduseparandus edasi liikunud ja ka eelarve hääletusel hääletasid nii Isamaa, sotsid, kui Keskerakond selle paranduse vastu. Eelarve ei sisalda ka Keskerakonna poolt juba eelmistel valimistel lubatud erakorralist pensionitõusu. Rääkida on sellest tore, tegudes seda aga ei ole.
Isamaa tõi eelarvekõnelustel lauale idee langetada alkoholiaktsiisi. Kuigi uuringud näitavad, et aktsiisi langetamine kärbiks oluliselt piirikaubandust ja tooks eelarvesse raha tagasi, jäi see idee eelarvest välja. See tähendab, et tänaseks Eestile eelarveprognoosiga võrreldes 340 miljonit eurot vähem sisse toonud alkoholipoliitika jätkub ka järgmisel aastal. Loomulikult hääletas Isamaa läbivalt ka aktsiisilangetamise vastu.
Sisuline reformiidee oli meil ka seoses katuserahadega. Selle asemel, et osta maksumaksja rahaga nende samade maksumaksjate hääli ja jagada seda raha vaitsuserakondade sõpradele, tegime ettepaneku tõsta see üle omavalituste tasandusfondi, kust seda jagataks rahandusministeeriumis välja töötatud kriteeriumite alusel neile, kellel päriselt raha vaja on.
Loomulikult olid valitsuserakonnad selle muudatuse vastu. Sellest hoolimata oleks rekordiline rahavargus riigieelarvest peaaegu läbi kukkunud, kui otsustaval hetkel poleks selgunud, et mõned varem ka katuserahade vastu võidelnud Vabaerakonna saadikud olid sünnipäeval või oli neil hakanud paha.
Tänasel eelarve hääletusel jääb meil üle nentida, et Jüri Ratase valitsuse viimane eelarve jääb ajalukku ainult sellega, et valitsuse liikmed sahkerdasid oma valijatele üle 30 miljoni euro, mis tahetakse iga hinna eest märtsis häälete vastu vahetada. Reformierakond soovib, et järgmise aasta eelarves oleks esikohal jällegi ideed, mis teeksid Eesti elu ja riigivalitsemist paremaks ja seetõttu hääletame me tänavuse eelarve vastu.
The post Ajalooline vargus appeared first on Kaja Kallas.
Reformierakonna blogi: Valitsus võiks seaduse rikkumise asemel seaduse hoopis korda teha
Blogid
12. Detsember 2018 12:32
Valdo Randpere, riigikogu liige
Valdo Randpere, riigikogu liige
Riigikogus on neljapäeval taaskord arutusel Reformierakonna eelnõu, millega antakse Eesti sünnijärgsetele kodanikele õigus teatud tingimustel omada topeltkodakondsust. Tingimuseks on, et sünnijärgne kodanik taotleb kodakondsust Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis, Šveitsis, Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Kanadas või Uus-Meremaal. Seega annab eelnõu topeltkodakondsuse omandamise võimaluse ainult sünnijärgsetele Eesti kodanikele ja kõrvaldab samas vastuolu põhiseaduse ja kehtiva kodakondsusseaduse vahel. Põhiseadus ei luba sünnijärgset Eesti kodakondsust inimeselt ära võtta, aga samas nõuab kodakondsusseadus, et inimene loobuks topeltkodakondsuse vältimiseks, kas Eesti sünnijärgsest või muu riigi omandatud kodakondsusest.
See eelnõu sarnaneb suures osas eelnõule, mille Riigikogu lükkas septembris tagasi. Suurimaks erisuseks on, et käesoleva eelnõuga täiendatakse kodakondsuse seadust kodakondsuse äravõtmise uute alustega. Uute kodakondsuse äravõtmise alustena tuuakse seadusesse riigireetmise ja terrorikuriteo sooritamise eest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumine. Justiitsminister on korduvalt lubanud või ähvardanud sellise seadusemuudatuse algatada, aga tulemust siiani pole. Meie eelnõu pakubki valitsusele võimaluse täita oma lubadus ilma selleks ise vaeva nägemata.
Sama loogika kohaselt võiks valitsus toetada meie eelnõud, kuna sellega määratletakse üheselt mõistetavalt Eesti kodanikena ka Abhaasiast pärit isikud, kelle suhtes on tehtud optsiooni teel Eesti kodakondsuse andmise otsus, kuid kes ei asunud faktiliselt Eestisse elama. Selle asemel, et Alli Ruttole enne valimisi paanikas kaheks aastaks ajutine pass pihku suruda ja selle läbi tema mure vaiba alla peita, võiks valitsus meie eelnõu toetamise kaudu seadust muuta ning anda õigusselge vastuse kõigile Alli Ruttoga sarnases olukorras olevatele inimestele. Eesti ei vaja üksikute ministrite mõttevälgatustest ja lähenevatest valimistest sõltuvat rapsimist vaid selget ja arusaadavat poliitikat. Riik peab tagama õiguse, õigluse ja järjepidevuse.
Samas tekitab valitsuse selline rabelemine väikese lootuse, et äkki suudab uus siseminister kogu valitsuse nimel toetada ka Reformierakonna poolt esitatud eelnõud. Sellele on valitsuse nimel andnud negatiivse hinnangu endine minister Andres Anvelt. Äkki on uus siseminister Katrin Raik valmis seaduse rikkumise kõrvalt ka seaduse parandamisega tegelema ja andma meie eelnõule oma toetuse? Veel ei ole hilja!
Vaadates eelnõu sisu ja mõeldes sellele, kui paljusid tuhandeid eestlasi selline seadusemuudatus positiivselt puudutaks, võiks uskuda, et eelnõu saab igal juhul Riigikogu enamuse toetuse. Aga päris nii lihtne see siiski pole. Eelnõud toetavad Reformierakond ja Vabaerakond. Reformierakond on eelnõu algataja ja nende toetus eelnõule on seega täiesti loogiline. Vabaerakonna sõnum on ka selge — topeltkodakondsus on praktikas realiteet ja kodakondsusseadus tuleks kooskõlla viia meie tegelikkusega.
Vastu hääletajad võib jagada tinglikult kahte leeri. Vasakpoolsed parteid Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatide näol ründavad eelnõud, kuna see ei anna inimestele võimalust olla samaaegselt nii Eesti kui Venemaa kodanik ning naturaliseeritud kodanikud ei saa seaduslikku võimalust omada topeltkodakondsust. Keskerakonna ja sotside arvates on selline lähenemine ebaõiglane ja annab sünnijärgsetele kodanikele põhjendamatu eelise teiste kodanike ees. Nende järeldus on, et kui anda sünnijärgsetele kodanikele mingi õigus juurde, siis võtaks see automaatselt mingeid õigusi vähemaks kõigil teistel. Mina sellest loogikast aru ei saa.
Eriti markantselt väljendab seda joont juba eelpool mainitud Andres Anvelti poolt valitsuse nimel antud arvamus eelnõu suhtes. Muu hulgas on selles kirjas: “Lubades mitmikkodakondsust osale Eesti kodanikest ja jättes teise osa kõrvale, põhjustab see sotsiaalseid pingeid, ebaõiglustunnet ja vastandumist, mis omakorda suurendavad oluliselt ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule“??? . Sellise hüsteeritseva seisukoha peale on paslik veel kord küsida, et kas ilma mingi seadusliku aluseta enne valimisi Alli Ruttole ajutise passi andmine on siis ka käsitletav kui „oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule“?
Täiesti arusaamatu on mulle, et ei IRL ega EKRE toeta meie eelnõud. Ja seda täpselt vastupidisel põhjusel kui sotsid ja kesk. IRL ja EKRE väidavad, et topeltkodakondsuse lubamine ohustab Eesti julgeolekut, kuna annab võimaluse Vene kodanikel olla ka Eesti kodanik. See on täpselt see, mida see eelnõu välistab ja mille pärast vasakpoolsed selle eelnõu vastu on!?!?
Ma usun ja loodan, et Riigikogu saalis toimub väikene ime ja meie eelnõu läbib esimese lugemise. Hoiame oma väheseid sünnijärgseid kodanikke ja ärme peletame neid eestlasi kodumaast veel kaugemale, kes ühel või teisel põhjusel hetkel Kodu-Eestis olla ei saa. Jätame neile alles sideme ja Eestiga kokkukuuluvuse tunde ja küll nad siis ehk kunagi ka siia tagasi pöörduvad. Topeltkodakondsuse eelnõu toetamine oleks esimene samm selles suunas.
Valitsus võiks seaduse rikkumise asemel seaduse hoopis korda teha was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Reformierakonna blogi: Meie Euroopa
Blogid
12. Detsember 2018 12:27
Taavi Rõivas, Reformierakond
Taavi Rõivas, Reformierakond
Nelja aasta eest seisin Belgia väikelinna Ypres keskväljaku lähedal, kohal, kus oli toimunud rida Esimese Maailmasõja lahinguid kokku ligi miljoni langenuga. Minu kõrval seisid 26 teise Euroopa Liidu liikmesriigi juhid, sealhulgas Saksamaa liidukantsler, Prantsusmaa president ning Belgia ja Suurbritannia peaministrid. Sealt mitte kaugel Austria liidukantsler, Ungari peaminister, Itaalia peaminister ja kõik ülejäänud. Vaid saja aasta eest olid need riigid omavahel selsamal maalapil lepitamatus sõjas ning nüüd, kõik koos, mõtlemas vaid üht: ei iial enam! Sada aastat on inimkonna ajaloos silmapilk ning see sõda ei jäänud Euroopa pinnal kaugeltki viimaseks.
Teine maailmasõda lõppes vaid seitse kümnendit tagasi ning ainult kolme aastakümne eest ei oleks eestlane Ypresse tulla saanudki, sest asusime teisel pool sõja tagajärjel rajatud raudset eesriiet. Tahan kogu südamest uskuda, et see aeg on nüüd igaveseks möödas, sest Euroopa riigid soovivad ühiselt otsustada ning koos kogu kontinendi tulevikku kujundada.
Just seal, minu jaoks seni võõras Belgia väikelinnas oma kolleegidega külg külje kõrval seistes mõistsin, kui palju me tegelikult oleme viimase kolme kümnendiga saavutanud. Nii Euroopa ühtsust luues kui Eestit iseseisva riigina ehitades.
Minuealised ja vanemad mäletavad veel hästi, mis tunne oli elada ilma sõnavabaduse, liikumisvabaduse või ajakirjandusvabaduseta. Vabaduseta kritiseerida võimu ja pakkuda paremaid ideid. Vabaduseta ise otsustada. Vabaduseta olla see, kes sa soovid. Need on vabadused, mille kaitseks on Euroopa Liit loodud ning neid euroopalikke väärtusi peab ka Eesti igal võimalusel kaitsma.
Ilma Euroopa Liiduta oleks Eesti elatustase oluliselt madalam, julgeolek märksa vähem kaitstud ning Eesti inimeste võimalused vabalt reisida piiratud. Euroopa Liidu mõju Eesti arengule ja heaolule on võimatu alahinnata.
Ühiselt oleme tugevamad
Ma ei nõustu hetkekski Eesti äärmusparteiga, kelle arvates on Eesti tulevik parem väljaspool Euroopa Liitu. Meie mälu on pikem kui vaid üks inimpõlv ning me teame hästi, mis juhtub, kui väikeriik maailma tõmbetuultes üksi jääb. Teame ka seda — liigagi valusalt — mismoodi on elada ilma elementaarsete isikuvabadusteta ning iseotsustamise õiguseta. Ma ei nõustu ka teiste Euroopa äärmusparteidega, sest näen, et nende siht on lõhkuda kõike seda, mida Euroopa on ühiselt aastakümnete jooksul ehitanud.
Ei tohi hetkekski unustada, et ka nüüd ja praegu käib Euroopa pinnal sõda. Olen külastanud oma kodumaad iga päev lahingus kaitsvat väeüksust Ida-Ukrainas ja näinud purukspommitatud haiglaid ning lasteadasid Slovjanskis. Ei ole mitte mingisugust kahtlust, et tegemist on Vene Föderatsiooni agressiooniga iseseisva Euroopa riigi vastu.
Kui küsisin 2015. aasta viimases valimisdebatis Edgar Savisaarelt, et kas tema arusaamist mööda Krimm vabastati või annekteeriti, jäi ta vastuse võlgu. Lootus, et Jüri Ratase ajastu Keskerakonna positsioone oluliselt muudab, on kahjuks osutunud asjatuks, sest alles eelmisel nädalal jättis suur osa keskfraktsioonist oma allkirjade ja poolthäälteta Riigikogu Ukraina toetuseks tehtud avalduse ning teised püüdsid välis- ja euroopa asjade komisjonis pehmendada Eesti seisukohti tulevaste sanktsioonide küsimuses.
Eesti häälele Euroopas tuleb anda tugevam kõla
Neljateist ja poole aastaga on Eestist saanud riik, kes suudab Euroopa Liidu eri otsustuskogudes kaasa rääkida kõikidel teemadel ning selle eest teen sügava kummarduse meie professionaalsetele riigiametnikele ning diplomaatidele. Eesti esindajate seljatagune on alati kindel ning tean omast käest, et olgu tegemist ülemkogu või terviseministrite nõukoguga, professionaalne tugi on kaljukindel.
Seda muidigi eeldusel, et valitsuse liikmed ikka kohale lähevad… Nähes hiljutist kokkuvõtet nõukogudel osalemisest, kus mitme ministri osalusprotsent on ümmargune null ning mitmel teisel lihtsalt nadi, tahtsin nad kõik enda juurde kutsuda ja sõnad peale lugeda.
“Mis teil küll mõttes on?” küsiksin neilt: “Eesti on läbi aastatepikkuse töö saavutanud koha Euroopa Liidu otsustajate laua taga ning Teile on osaks saanud au ning vastutus meid seal esindada. Ning te lihtsalt ei lähe kohale? Sest koosolek tundub e_b_a_oluline???” Euroopa Liidus ei ole ebaolulisi nõukogusid ning võimalus olla osaline ministrite klubis, kes otsustavad Euroopa tuleviku küsimusi nii ametlikel koosolekutel kui kuluaarides, saab osaks vähestele. Meist mitte kaugel on riike, kus ollakse valmis sõdima oma õiguse eest Euroopa Liidu laua taha pääseda. Ja meie ministrid jätavad kohale ilmumata, sest päevakord ei tundu piisavalt huvitav… Jah, mõistagi ei ole mina see, kes saaks Ratase valitsuse ministritele sõnad peale lugeda, aga oi, kuidas tahaks, sest ametisolev peaminister ei ole juhtunud oma valituse ükskõiksust märkama.
Ma tunnustan siinkohal Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest Toomas Vitsutit, kes — sarnaselt oma eelkäijatele — on alati nõudnud ministreid komisjoni ette Eesti seisukohti kaitsma. Miks ministrid sageli ei tule, on aga küsimus peaministrile.
Küllap on ministrite leige suhtumine ka peamiseks põhjuseks, miks Eesti inimeste usk sellesse, et Eesti häälel on Euroopa Liidus kaalu, on järsult langenud. Suvel avaldatud Eurobaromeetri uuringu järgi usub meie hääle kõlasse vaid napp viiendik eesti inimesi. Milline raiskamine, eriti kui võrrelda seda numbrit nelja viiendikuga, kes Euroopa Liitu Eesti jaoks väga oluliseks peavad. Oma negatiivse panuse annavad küllap ka mitu Eesti ametliku joonega järjekindlalt vastuollu minevat Euroopa Parlamendi saadikut, kuid peamine vastutus lasub siiski valituse tegevusetusel.
Eesti inimesed on Eurobaromeetri küsitluses öelnud, et Eesti hääl on jäänud Euroopa Liidu asjades talumatult nõrgaks. Reformierakond on seisukohal, et see ei pea nii jääma ning Eesti peab taas saama Euroopa Liidu otsustajate tuumikusse.
Meie Euroopa was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Reformierakonna fraktsioon otsustas hääletada 2019. aasta eelarve eelnõu vastu.
12. Detsember 2018 07:30
„Meid ei rahulda, et valitsus ei suuda ka kiire majanduskasvu ajal paremat kui elamist peost suhu ning jätab juba prognoositavateks halvemateks aegadeks valmistumata,“ põhjendas Reformierakonna fraktsiooni esimees Jürgen Ligi otsust.
„Täiesti ambitsioonitu on eelarve ka kulutamise tõhusamaks muutmisel poolest. Toetuseta jäid meie ettepanekud alustada hariduse eestikeeseks muutmisega, klaarida ära piirikaubandus ja pensionide lisamaksustamine, tõsta teadus-arendustegevuse rahastust, kiirendada piiriehitust ning samuti tõsta üksi elava pensionäri toetust,“ lisas Ligi.
Ligi sõnul on eriti häbiväärne kümnete miljonite jagamine väljaspool elementaarseid riigi raha kasutamise reegleid ning riigikogulaste omakasu eesmärgil.
Aivar Sõerd: Selgus Eesti Energia rahaeraldise tegelik põhjus
10. Detsember 2018 16:45
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees Aivar Sõerd ütles, et tänasest arupärimisest selgus Eesti Energiasse riigieelarvega tehtava 143 miljoni eurose rahaeraldise põhjus – see on soov ettevõttest võetavad dividendid lähiaastatel kahekordistada.
“Rohkem kui kaks kuud oleme üritanud selgust luua, mis eesmärgil on järgmise aasta riigieelarves Eesti Energia real rahaeraldis 143 miljonit eurot. Paar päeva enne riigieelarve kolmandat lugemist hakkab lõpuks mingisugune selgus saabuma. Täna vastas minister Tõniste Riigikogus Reformierakonna fraktsiooni arupärimisele Eesti Energia investeeringute riigieelarvelisest rahastamisest ja siit saab teha juba mõned järeldused,” kommenteeris Aivar Sõerd tänast arupärimist.
“Rahaeraldise vajadus tuleneb mitte Eesti Energia investeeringutest, vaid hoopis soovist mitmekordistada ettevõttest võetav dividend. Kui järgmisel aastal võetakse Eesti Energiast dividendi 57 miljonit eurot, siis iga-aastane summa kasvab 2022. aastaks 118 miljoni euroni. Lisaks siia juurde, et 2021. aasta summa peaks olema isegi suurem kui ministri välja käidud 103 miljonit eurot. Teisisõnu kavatseb riik lähiaastatel Eesti Energia dividendi lähiaastatel lausa kahekordistada,” lisas Sõerd.
“Tegelik rahaeraldise eesmärk on parandada ettevõtte finantssuhtarve, mille tingib dividendide kahekordistamise plaan,” kommenteeris Sõerd.
“Riigieelarvest raha eraldamise põhjendamine uue õlitehase ehitamiseks oli aga sootuks teadlik eksitamine, sest järgmisel aastal pole ette näha kulusid ei tehase ehituseks ega ka tehase ehituse ettevalmistamiseks,” võttis Sõerd tahtlikult valeinfo levitamise kokku.
Istungi stenogrammi saab lugeda SIIN
Reformierakonna blogi: Keit Pentus-Rosimannus Kadri Simsonile: Keskerakonnal on vara Sovetskoje Šampanskojet avada
Blogid
10. Detsember 2018 10:24
Kadri Simson kirjutas Päevalehes mürgise loo Reformierakonna pihta. Loe Keit Pentus-Rosimannuse vastust.
Päris üllatav on näha, et Keskerakonnal kulus laiavaks ja õhku täis võimuparteiks muutumiseks kõigest napp kaks aastat. Õnnitlused, omamoodi rekord.
Oma vastutusvaldkonnas muidu üsna konarlikult ja häbelikult toimetaval Kadri Simsonil ei tule ministrina näiteks kunagi ei õhinast ega mürgist puudust, kui pakutakse võimalust Reformierakonna suunas salvata ja sajatada. Seekord saadeti Kadri lavale kätega vehkima muidugi selleks, et juhtida publiku tähelepanu kõrvale Keskerakonna viimaste päevade käitumiselt, mis on olnud piinlikus kooskõlas Ühtse Venemaaga sõlmitud koostööleppe vaimuga.
Alustuseks pean Kadri üldist hoogu siiski natuke maha võtma — Keskerakonnal on veel vara valimisvõidu tähistamiseks Sovetskoje Šampanskojet avada. Miks?
Sest me kõik tahame rääkida sisust, Kadri. Ja küsida enestelt — kui kogu see tagurpidiantsla keerati kokku kõigest kahe aastaga, kas me tõesti oleme valmis uuteks “fantastilisteks” segadusteks, mida teie eestvõttel leiutatakse järgmise neljaga?
Keskerakond kinkis lätlastele 600 eurot iga pensionäri kohta
Millest alustame, Kadri? Kas täielikult läbikukkunud alkoholipoliitikast, mille tagajärjel kinkis Keskerakonna valitsus lätlastele iga Eesti pensionäri kohta 600 eurot? Või totaalsest segadusest, mis on suudetud korraldada tervishoius — patsientidest ei saa täna vist enam keegi kindel olla, millistele tema lemmiktohtritele homme raviraha jätkub ja millistele mitte.
Või räägime sihikindlast poliitikast ümbrikupalkade ja järelikult väiksemate tulevikupensionide soosimisel? Või edasipüüdlikemate töö- ja pensioniealiste karistamisel kõrgemate maksudega? Või kriisiaegadeks mõeldud reservide laiakslöömisest ja Eesti kukutamisest rahanduslikust kõrgliigast esiliigasse?
Või räägime järjekindlast vastuseisust eesti keelsele haridusele ja igasuguste Kõlvarti vene-kooli-projektide rahastamisest, mille suurimaks saavutuseks on kaunistada Eesti koolide edetabelite tagumisi otsi ja kustutada sellega vene noorte tulevikuväljavaateid?
On väga sisuline küsimus, kas Eesti rahvas tahab kõike veel ja üha rohkem või väärib hoopis paremat tulevikku.
Miks me Keskerakonda välis- ja julgeolekupoliitikas ei usalda?
Ja Kadri, kui sisust rääkida, siis peame rääkima ka Eesti kaardist.
Olgu kodakondsuse või üürnike vallas, ikka ja jälle võetakse Keskerakonna leerist ette katseid panna kahtluse alla, et Eesti Vabariik on hoolimata vahepealsest okupatsioonist ikka see sama Eesti Vabariik, mis asutati 1918. Keskerakonna valitsust on mitmel korral tabatud katselt üritada meid unustama panna, et Eesti Vabariiki okupeeris pool sajandit nõukogude Venemaa, mitte Eesti ise. Et meid okupeeris selle sama Venemaa eellane, kes täna okupeerib Moldovat, Georgiat ja üha suuremat osa Ukrainast. Sildistage meid mistahes nimedega, jah, meie ei unusta seda mitte kunagi ega lase ka teistel.
Me ei unusta ka seda, et Eesti Vabariigi suurim õppetund sõjaeelsest ajast oli — mitte kunagi ei tohi jääda üksi ja alati tuleb hoida läänes tugevaid liitlassuhteid — ning et Keskerakond hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu. Teie tahaksite selle kindlasti unustada, aga meie ei unusta seda mitte kunagi, mistõttu ilmselt on isegi teile mõnevõrra mõistetav, miks me teid ega teisi suuremast Venemaa-sõbralikkusest jutlustavaid jõude Eesti välis- ja julgeolekupoliitika juures lõpuni ei usalda.
Tooge see leping siia, ma rebin selle ise puruks
Seda usaldust on alati võimalik ajas tegudega kasvatada. Paraku mitte nende tegudega, millega Keskerakond on selle valitsuse jooksul hakkama saanud. Oudekki Loone nimetab välispoliitika arutelul Eesti Vabariiki Teiseks Vabariigiks, Enn Eesmaa kõneles veel eelmisel nädalal Ukraina-arutelul nagu Ühtse Venemaa esindaja ja Toomast Vitsut pani eile Venemaa-vastaste uute sanktsioonide arutelult kvoorumi kaotamiseks lihtsalt plehku. Panid tähele, ma Yana Toomi isegi ei maininud.
Kuid isegi vaatamata nendele näidetele, on usaldust endiselt võimalik võita, lihtsalt visake see paganama leping prügikasti. Või kui poliitilisest julgusest jääb endal puudu, siis Kadri, too see Ühtse Venemaa leping minu kätte, ma rebin selle ise puruks.
Vana hea uus Reformierakond
Sisust rääkides tuleb mistahes peaministriparteil vaadata tulevikku realistlikult, mitte uinutada end iseenda hurraahõisetesse. On suur tõenäosus, et järgmisel valitsusel tuleb Eesti juhtida läbi uue majanduskriisi ja keerulise julgeolekuolukorra.
Majanduskriisi märgid on maailmamajanduses juba mõnda aega õhus, analüütikud vaidlevad üksnes selle üle, kust see alguse saab ja millise kuju täpselt võtab.
Putini Venemaa jätkab samal ajal jultunult oma lääne lõhkumise ja naabrite küljest tükk tüki haaval hammustamise poliitikat.
Järgmised neli aastat ei pruugi tulla väikesele Eestile sugugi nii kerged, kui olid valitsusele viimased kaks õpiaastat.
Reformierakond on Eestile selles mõttes kindel valik, et me teeme maksud uuesti korda, kogume raskemateks aegadeks piisavad reservid, kasvatame paarisaja euro võrra pensione ja tõstame kaitsekulusid. Ja ei flirdi Eesti riigi aluste kõigutamise ega vaenlastega. Lähtume elutervest talupojatarkusest — tahad paremat tulevikku, ole igaks juhuks valmistunud ka võimalikeks proovilepanekuteks.
Keit Pentus-Rosimannus Kadri Simsonile: Keskerakonnal on vara Sovetskoje Šampanskojet avada was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Yoko Alender: Eesti elukeskkonnaga potentsiaalist – Ruumiloome ekspertrühma aruanne ja võimalikud järgmised sammud
Blogid
09. Detsember 2018 20:30
Yoko Alender
Eesti elukeskkonnal on meeletu potentsiaal. Looduse ja linna sümbioos, ligipääsetav, turvaline ja peresõbralik. Siiski on elukeskkonna arengus ka palju murettekitavat alates üldistest suundumustest nagu valglinnastumine, maapiirkonna tühjenemine ja linnakeskuste hõrenemine kuni spetsiifilise probleemideni nagu muinsuskaitse ja planeerimise koostöö.
The post Eesti elukeskkonnaga potentsiaalist – Ruumiloome ekspertrühma aruanne ja võimalikud järgmised sammud appeared first on Yoko Alender.
Laine Randjärv: Eesti Kontserdikorralduse võlud ja valud
Blogid
09. Detsember 2018 14:30
Laine Randjärv
Igor Garšnek tegi minuga pika intervjuu Eesti kontserdikorralduse võludest ja valudest. Pealkiri ERR kultuuriportaalis on muidugi taaskord intrigeeriv, ent intervjuu sisu ise on palju laiahaardelisem.
Täna saan juba kaunis rahulikult vaadata tagasi sügisel toimunud “jänese ajujahile”. Meediasse paisati kahetsusväärselt moonutatud kuvand minust, ristati omavahel riigikogu liikmesse puutuv seadus ja läbirääkimiste kulg, mis tegelikult kuidagi seotud poleks tohtinud olla. Sealjuures jäeti tähelepanuta info, et olin nõukogu poolt mulle esitatud tingimustega nõus.
Igor Garšnek tegi minuga pika intervjuu Eesti kontserdikorralduse võludest ja valudest. Pealkiri ERR kultuuriportaalis on muidugi taaskord intrigeeriv, ent intervjuu sisu ise on palju laiahaardelisem.
Täna saan juba kaunis rahulikult vaadata tagasi sügisel toimunud “jänese ajujahile”. Meediasse paisati kahetsusväärselt moonutatud kuvand minust, ristati omavahel riigikogu liikmesse puutuv seadus ja läbirääkimiste kulg, mis tegelikult kuidagi seotud poleks tohtinud olla. Sealjuures jäeti tähelepanuta info, et olin nõukogu poolt mulle esitatud tingimustega nõus.
Eesti Kontserdi arengu visiooni ja üldist arvamust muusikaelust Eestis küsiti minult vaid korra – kui toimus EK nõukogu ja valimiskomisjoni koosolek, kus kõik räägitu ka väga heaks kiideti ja mind juhiks valiti. (Protokoll 13.09). Hiljem huvitas lumepallina veerema pandud pahatahtliku info levitajaid kahjuks vaid vastuoluliste infokildude võimalikult laialdane levik.
Asutuse areng ja minu kogemused muusikaelu korralduse valdkonnas jäid tahaplaanile, kui mitte öelda, et neid teemasid ignoreeriti täielikult.
Käesolevast intervjuust saab lugeja nüüd aimu sisulistest teemadest, mis kontserdielu korraldamist Eestis ja eesti muusikute tegevust puudutavad. Tänan Igor Garšnekit ja ERR kultuuriportaali.
Intervjuu in ilmunud
https://kultuur.err.ee/882915/laine-randjarv-eesti-kontserti-on-kaasa-lo...
IGOR GARŠNEK: Kuna Laine Randjärv on olnud aastatel 1998–2002 Vanemuise kontserdimaja juht, 2007–2011 kultuuriminister, on praegu tegev Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimehena ning kandideeris möödunud sügisel ka Eesti Kontserdi juhiks, siis räägime temaga teemal “Eesti kontserdikorralduse võlud ja valud”.
Tasub teada, et Eestison kontserte korraldavaid organisatsioone kolme liiki: riiklikud (nt EestiKontsert ja ERSO), munitsipaalsed (nt Tallinna Filharmoonia) ja eraõiguslikud(nt Alexela kontserdimaja, Jazzkaar, ERP jpt). Lepingulised ja rahalised suhted võivad neid omavahel aga ka koostööks siduda. Samas on äsja läbi meediakajastuste selgunud, et see koostöö riiklike ja eraõiguslike kontserdikorraldajate vahel võib endaga kaasa tuua ka rahalis-lepingulisi küsitavusi ja vaieldavusi. Nagu Eesti Kontserdis (edaspidi EK) hiljaaegu läbiviidud audit väidetavalt näitaski.
IG: Kuidas sa hindadendise kultuuriministrina ja praeguse Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimehenariiklike kontserdikorraldajate rahastamist suuremas plaanis – kas nenderiigieelarveline toetus ja eeldatav omatulu on vajalikus tasakaalus? Millisedvõiksid need omavahelised proportsioonid olla ideaalis?
LR: Täna on need ligikaudses proportsioonis 40% omatulu ja 60% riigi- või kohaliku omavalitsuse poolset toetust. Saajale tundub ikka, et seda on vähe, toetuse andja leiab, et omatulu võiks olla suurema osakaaluga.
Minu kultuuriministriks oleku ajast (2007–2011) on tänaseks palju muutunud. Mitmed kontserte korraldavad institutsioonid, kes olid veel hiljaaegu kultuuriministeeriumi allasutused (sh kõik etendusasutused), on muutunud sihtasutusteks, sealhulgas ka ERSO ja Eesti Kontsert. Nende toimimine riiklikult loodud äriühingutena on erinev kultuuriministeeriumi allasutuse omast.
Osa kulutustest peab riik garanteerima: töötajate palgad (näiteks EK garanteeritud palgal on sellised kollektiivid nagu RAM ja Hortus Musicus), nende ülem- ja alampiirid; majade ülalpidamiskulud ja investeeringuid. Vaja on panustada renoveerimisse, uutesse tehnoloogiatesse,pillidesse jne. Selleks tehakse kooskõlas ministeeriumiga vastavad plaanid aastate peale ette. Näiteks EK puhul näeb niisugune tegevuskava ette, et järgmise nelja aasta jooksul investeeritakse nelja kontserdimaja (peale Estonia ka Vanemuine, Pärnu ja Jõhvi kontserdimaja) renoveerimisse igal aastal 500 000 eurot.
Kontserttegevuse toetus on ainult üks osa sellest suurest eelarvest. Siin on mänguruumi välisesinejate toomisse, festivalide korraldamisse, maakondlike kontsertide tegemisse jne. Oluline on nii pileti- kui renditulu. See ongi korrelatsioon, kus omavahel võrreldakse riiklikkutoetust ja omatulu.
Lisaks saab arvestada ka toetusi sponsoritelt: EK puhul siis AS Alexela, Silberauto ja Prike (näiteks Hennessy uusaasta kontserdid). Nii etkõik rahad kontserttegevuse toetuseks ei tule alati riigilt või kohalikult omavalitsuselt.
Kas seda riigipoolsettoetust võiks rohkem olla? Senisest veel suurem riigitoetus oleks mu meelest konkurentsi-eelise mõttes ebaaus paljude teiste, mitteriiklike kontserdikorraldajate suhtes. Corelli Music, Pille Lille Muusikute Fond, Vox Clamantis, Jazzkaar jpt korraldavad väga kvaliteetseid kontserte eraalgatuslikult ja nemadtaotlevad projektipõhiseid toetusi näiteks Eesti Kultuurkapitalist. Peamiselt tehakse kõike oma jõudude ja kuludega, tihti ka lihtsalt missioonitundest.
Üks võimalus anda kindlustunnet ja võimalusi ennast tõestanud tegijatele, oleks luua näiteks Eesti Kontserdi resideeriva kollektiivi staatus. Otsuse selle kohta peaks langetama EK loomenõukogu koostöös meie loomeliitudega. Eesti Kontserdil võiks olla koostööprojekte senisest veelgi rohkem, et mitte kinnistuda monopoli-seisundisse.
IG: Millised on sinukogemuste põhjal üldse riiklike kontserdikorraldajate tegevuse probleemsemad kitsaskohad ja miks? Ja kui, siis mida võiks homme teha teisiti kui täna?
LR: Selles valdkonnas on hetkel üks suur lipulaev – Eesti Kontsert ja tema kõrval kuulub päris suur osa Eesti kontserdielu korraldusestka ERSO-le. Kui vaadata ajas tagasi, siis meie riiklik kontserdikorraldus oli tosinkonna aasta jooksul sajandivahetuse ümber väga novaatorlik ja edumeelne. Seda nii EK kui ka üldisema riikliku kultuuripoliitika tasandil. Seda ka võrdluses meie lõunanaabrite Läti ja Leeduga. Riiklikus kontserdikorralduses, eelkõige Eesti Kontserdis (mille alla kuulus ka ERSO), võiksime seda aega tinglikult nimetada “Mäe perioodiks”. Aivar Mäe oli edasiviivaks mootoriks nii asedirektorina 1993–1998 kui direktorina 1999–2008.
Aastate jooksul on EK juhtimises toimunud märkimisväärsed muutused ka rõhuasetustes. Kui “Mäe perioodil” olid peamisteks märksõnadeks kultuur, muusika, produtsentide kõrgtase, kontserdisaalide renoveerimine ja ehitus, siis täna on esiplaanil arendus, turundus ja eksport. Seda tendentsi kinnitab ka ametikohtade loetelu (EK kodulehelt 02.12.18seisuga): arendusjuht, turundus- ja müügiosakonna juht, müügijuht, müügijuhiassistent, müügispetsialist, kommunikatsioonijuht, kommunikatsioonispetsialist, turundusspetsialist, reklaamiplaneerija jne.
Märgatavalt on tõusnud ka levimuusika osakaal programmides. Kas levikontserdid peaksid olema riiklikul tasemel korraldatud ja toetatud, on omaette küsimus. Ehkki ei tasuks seda mõtet ka päriselt kõrvale lükata. Näiteks 2018. aasta jaanuaris toimunud uusaasta-kontsert oli erakordselt hea näide erinevate muusikastiilide professionaalselt kokku sobitatud kooslusest (esinesid NOËP ja ERSO, juhatas Kristjan Järvi).
IG: Mõistagi ei pääse üleega ümber raha teemast. Oleme kuulnud, et hetkel pole olukord EK finantsidega kõige paremas korras. Vaatamata piisavale riiklikule finantseerimisele onasutus juba teist aastat eelarvepuudujäägis ehk teisiti väljendatuna –võlgades.
Lugejal võib olla tekkinud küsimus, et miks ma üldse kandideerisin EK juhi ametikohale, kui olen hetkeolukorra suhtes sedavõrd kriitiline. Just seepärast kandideerisingi, et EK vajab radikaalseid muutusi ning ma uskusin end suutvat neid läbi viia.
Eesti vajaks kultuurivaldkonna institutsioonide etteotsa visionääre, kel oleks julgust ja ambitsiooni leida uusi suundi, sest riigi muusikamaastik on sedavõrd viltu vajunud, et iluravist enam ei piisa. Kui armastame riigi- ja valitsusasutuste puhul rääkida tõhusa riigikorralduse poole püüdlemisest, siis sama sihi poole püüdlemisel on arenguruumi ka riiklikus kontserdi korraldamises.
Korrastamist vajaks ka riikliku ja erasektori vahekord, ent see on liiga lai teema, et seda käesoleva intervjuu raames põhjalikumalt käsitleda. Küll aga on selge, et riiklikul kontserdikorraldusel oleks üht-teist õppida erakorraldajatelt. Kui kasutada kultuuri puhul majandusõpiku termineid, võiks öelda, et erafirmades on iga töötaja kõige otsesemalt motiveeritud panustama maksimaalselt ja tema tootlus või tööviljakus on märksa kõrgem. Teisiti väljendudes – nt 10 000 panustatud euroga suudetakse erafirmas produtseerida enam kvantiteeti-kvaliteeti kontsertide osas kui sama summa eest riigifirmas.
IG: Kui kandideerisid Eesti Kontserdi juhi ametikohale, oli sul ju ka oma visioon, kuidas meie kontserdielu veel paremini korraldada. Millised olid ja on sinu peamised ideed selles vallas? Mida oleksid Eesti Kontserdi töökorralduses muutnud ja miks?
LR: Eesti Kontserdisse on kohati kaasa lohisenud ENSV Riikliku Filharmoonia aegne struktuur – muusikakombinaat, julgeksin isegi kasutada kerge kirjandusliku liialdusena terminit “muusikaministeerium”, mis korraldab kontserte, pakub peavarju Rahvusmeeskoorile ja Hortus Musicusele, vahendab artiste ning haldab Väravatorni ja kontserdisaale. Seejuures Estonia kontserdisaali ta lihtsalt vahendab, üüridest seda Estonia Seltsile kuuluvat majaosa Rahvusooper Estonialt ning rentides seda omakorda edasi ERSOle ja teistele kasutajatele. Majade geograafiline haare on lai: lisaks Tallinnale on kinnistud Tartus, Jõhvis,Pärnus ja Peterburis. “Mäe perioodil” suudeti seda kõike hallata ningsel perioodil oli säärane olukord veel ehk ajaloolise järjepidevusena kapõhjendatud.
Küsimusele, mida teeksin teisiti, kui oleksin EK juht, on mul mõistagi vastused olemas. Suure osa neist ideedest esitasin EK nõukogule, kes valis mind juhatuse liikmeks hääletustulemusega 5:0. Ei hakka seda valimisprotsessi saagat ja selle õiguslikkust siin enam uuesti analüüsima. Ütlen vaid lühidalt: olen paljude aastate jooksul Eesti muusikamaastikul tegutsenud nii kontserdipubliku, koorijuhi, kontserdimaja juhi, kultuuriministri, kui Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe ja liikme rollis.
Usutavasti suudaksin EK rolli Eesti muusikaelus näha mitte üksnes selle institutsiooni keskselt, vaid samaaegselt nii muusikute poolelt kui ka riiklikust seisukohast. Ja mis pole samuti tähtsusetu, kauase tartlasena vaataksin kõigele sellele mitte üksnes pealinnakeskselt.
IG: Ent kontserdihooajast kui tervikust rääkides – oskad sa nimetada arvu, kui palju Eesti Kontserthooaja (või aasta) lõikes praegu üldse kontserte korraldab, sealhulgas maakondades?
LR: EK aastaraamatust saame teada, et umbes 1300 kontserti aastas. Kui jagame selle päevade arvuga aastas, saame tulemuseks veidi enam kui kolm ja pool kontserti päevas, mida on päris palju. Nende hulgas on küll arvestatud väga vajalikud koolikontserdid, ent hoopis on ära kadunud maakonna-kontsertide traditsioon. Needsamad regionaalsed kontserdimajad võiksid ära katta need regioonid, kuid seda peaks siis süstematiseerima. Potentsiaali ju oleks – meil on olemas nii Vanemuise Sümfooniaorkester kui Pärnu Linnaorkester, Jõhvi naabruses tegutseb Narva Sümfooniaorkester. Nii et on võimalus omaalgatuslikult korraldada sümfooniakontserte just nendes piirkondades n-ö oma jõududega. See annaks Eesti muusikutele esinemiseks lisavõimalusi.
IG: Maakondlike kontsertide juurde tagasi tulles – kui sa ennist ütlesid, et nendele tuleks uuesti elu sisse puhuda, siis kas pidasid silmas maakondlike kontsertide arvu suurendamist või nende kvalitatiivsete näitajate parandamist?
LR: Me võiksime, piltlikult öeldes, korraldada kümme kontserti, kus igale sündmusele jagub paar kuulajat. Samas me võime teha ka ühevõi kaks puupüsti täis saaliga kontserti. Pelgalt statistiline summaarne number – 1300 kontserti aastas – ei anna tegelikku ülevaadet riiklikult rahastatud kontsertelu korraldamisest terves Eestis. Täpsemal uurimisel avastasin, et sellesama statistika järgi pole eelmisel aastal Lääne-Virumaal korraldatud näiteks ühtegi kontserti. Samas on Jõhvi kontserdimajas korraldatud kontserdid kõige suurema kasuteguriga: Jõhvi 15 000 elaniku kohta oli seal kontsertide arvu ja külastatavuse suhe vabariigi parim!
Omaette teema on festivalid – need annavad igale kontserdihooajale omamoodi raami. Enamasti fokusseeruvad nad ühele või teisele teemale – üle aasta toimub klaverifestival, on Eesti nüüdismuusika, vanamuusikafestivale jne.
Mõtlesin, et neid festivale saaks ühildada erialaste töötubadega – näiteks kui on käimas klaverifestival, siis klaveriõpetajad üle Eesti võiksid tulla selle festivali raames toimuvale koolitusele. Veelgi parem,kui nad kuskilt Abjast või Põlvast tuleks sinna koos oma õpilastega. Idee oleks paremini ära kasutada seda maailma tipp-interpreetide know-how’d, mis meile n-ö koduõuele kohale tuleb.
Maakondades toimuvatest festivalidest rääkides on Saaremaa Ooperipäevad kindlasti üks olulisemaid maamärke, mis on tegelikult pigem rahvusvahelise kui kohaliku mõõtmega. Alates 2008. aastast on seda korraldanud Eesti Kontsert. Teerajaja oli juba eelpool korduvalt nimetatud Aivar Mäe, kes suutis keerulisel ajal panna oma meeskonnaga aluse võimsaks muutunud sündmusele, kus täna igaüks kohal olla tahaks. Leian, et EK võiks kaaluda Saaremaa Ooperipäevade veelgi atraktiivsemaks muutmiseks koostööd Rahvusooperiga Estonia.
IG: Kuidas sa iseloomustaksid praegu meie kontserdimaastikul toimuvat laiemas plaanis? Mis on Eesti kontserdikorralduse eripäraks, mis on selle võlud ja valud?
LR: Kui me võrdleme end välisriikidega, siis Baltimaadega on meil nii mõndagi sarnast, sest me tuleme sarnasest ajaloolisest ruumist. Meil on samuti kui Lätis ja Leedus riiklikud kontserdiorganisatsioonid kõrvuti eraõiguslike kontserdikorraldajatega.
Aga kui vaatame maailma muusikaelu tervikuna, siis domineerivad eraõiguslikud kontserdikorraldajad. Vabakutselised interpreedid on kinnistunud erinevate kontserdiagentuuride juurde ja neile korraldatakse tuure üle kogu maailma. Nii Eesti ja ka mõnede teiste endiste nõukogude liiduvabariikide eripäraks on see, et riikliku kontserdikorralduse osa on päris suur.
Näiteks USAs riiklikku kontserdikorraldust ei ole, see on osariikide, aga ka väga paljude erinevate fondide pärusmaa. Pole ka haruldus, kui mõni suurkorporatsioon võtab mõne silmapaistva sümfooniaorkestri n-ö oma tiiva alla.
Leian, et Eesti-suguses väikeses riigis on eelkõige tarvis tagada, et Eesti muusika – olgu siis minevikuklassika või algupärased nüüdisteosed – meie kontserdisaalides ikka pidevalt kõlaks. Ja seda meie oma interpreetide esituses, et nende tegevust ja seeläbi ühtlasi kogu meie muusikahariduse püramiidi – muusikakoolidest muusikaakadeemiani välja –piisavalt väärtustada.
Et mis need “võlud ja valud” ikkagi on? Võlu on see, et meil on kõik kõrgetasemeliseks muusikaelamuseks vajalik tegelikult ju olemas: maailmakuulsad heliloojad, tasemel muusikud, kaasaegsed kontserdimajad ja haritud publik. Aga valu on see, et piiratud võimaluste tingimustes – nii rahaliste ressursside kui potentsiaalse publiku arvu osas – on keerulises olukorras kõik, samavõrd riigi poolt toetatavad kui eraõiguslikud kontserdiorganisatsioonid.
Arvan, et kõikide kontserdikorraldajate üks olulisi “valusid” on ka see, kuidas kaasaegses infotulvas, kus konkureeritakse absoluutselt kõikide eluvaldkondadega teha nii, et potentsiaalne muusikahuviline eelseisvast suurepärasest kontserdist õigel ajal teada saaks ja kontserdile tuleks.