Margit Sutrop: pandeemiaolukord eeldab teistsugust eetikat
Arvamuslood
15. November 2021 15:45
Margit Sutrop
Meie haiglad on üle koormatud koroonaviirusega nakatunud patsientidega, kelle ravimiseks piiratakse teiste haiguste ravi. Haiglad on sulgenud terveid osakondi, et vabanenud voodeid ja personali kasutada COVID-19 haigete raviks. Plaaniline ravi on kohati peatatud.
Kui eelmisel poolaastal jäi haiglatel tegemata üle 21 000 haigekassa tellitud ravijuhu, siis selle aasta lõpuks võib teadmata kauaks ootele jäetud plaaniliste haigete hulk ulatuda juba 30 000 inimeseni. Juhul kui haiglasse jõuaksid vaid vaktsineeritud COVID-19 haiged, saaksid haiglad nendega hakkama ja plaaniline ravi saaks jätkuda. Lahenduseks saab olla vaid kogu elanikkonna kiire vaktsineerimine, aga vastuseisu on raske murda.
Katastroofiolukord nõuab teistsugust lähenemist
Kas meil tõesti pole muud valikut, kui aktsepteerida, et osa inimesi võtab endale vabaduse end mitte vaktsineerida, vastutamata tagajärgede eest? Kas peame leppima sellega, et osa inimesi ei täida oma solidaarsuskohustust hoida kaitsepookimise läbi enda ja teiste elu ja tervist? Kui tervishoiuressursse ei jagu kõigile abivajajatele, kuidas neid siis õiglaselt jaotada?
Neile küsimustele on püüdnud vastata nii eetikud, juristid kui meedikud. Mind teeb aga murelikuks, et mitmeid meedias väljendatud ettepanekuid on kritiseeritud kui ebaeetilisi, saamata aru, et katastroofiolukord nõuabki teistsugust eetilist lähenemist.
Katastroofimeditsiini eetika lubab piirata inimeste põhivabadusi eesmärgiga hoida ära suurema kahju tekkimine ühiskonna tasandil. Katastroofiolukorras asendub kliinilise meditsiini patsiendikeskne lähenemine rahvatervise raamistikust lähtuva kogukonnakeskse lähenemisega, kus kollektiivsed väärtused (solidaarsus, vastastikusus, turvalisus) kaaluvad üles individuaalsed väärtused (vabadus, autonoomia, privaatsus).
Kõik meditsiinieetika printsiibid – autonoomia, heategemine, mitte-kahjustamine ja õiglus – kehtivad ka katastroofiolukorras, kuid esiplaanile tõuseb vajadus hoida ära suurem kahju (nt suurem suremus või haigestumus).
Eetikas ei ole absoluutselt õiget või valet lahendust, mis igasse olukorda sobiks. Aga on võimalik hinnata, miks üks või teine lahendus on antud olukorras parem või õiglasem. Järgnevalt näitangi, kuidas käib eetiline kaalutlemine katastroofieetika raamistikus ja milliseid argumente on võimalik tuua erinevate lahenduste kasuks.
Enesekaitse argument: üksikisiku individuaalne vabadus ei kaalu üles ühiskonna turvalisust, tervist ja elusid.
See, kas inimene ennast vaktsineerib, on tema isiklik asi. Aga see, kas ta ringi liikudes nakatab kaaskodanikke ja viirust levitab, ei ole enam tema isiklik, vaid kogu ühiskonna asi.
Vabadus ei ole kunagi absoluutne. Inimese vabadus ulatub nii kaugele, kuni ta ei hakka ohustama teiste samasugust vabadust. Kui ühe inimese vabadus kahjustab teisi, on ühiskonnal õigus oma liikmete turvalisuse, elu ja tervise kaitseks seada piiranguid mittevaktsineeritud inimeste liikumisele. See ei ole ka vastuolus meie põhiseadusega.
Sarnaselt Eestile on paljud riigid kehtestanud reegli, et avalikesse kohtadesse lubatakse sisse vaid vaktsineerimistõendi või läbipõdemise tõendi alusel. Mitmed maad on rakendanud meist karmimaid piiranguid vaktsineerimata inimestele.
Kui meil on õpilaste testimine koolis vabatahtlik (eelmisel nädalal keeldus seitse protsenti õpilastest testimisest), siis Saksamaal ja Austrias peavad need lapsed, kes testimisest keelduvad, jääma koduõppele.
Suure nakkusohu puhul kaalub ühiskonna turvalisus ja tervis rohkem kui lapse õigus õppida koos teistega. Muide, on olemas (küll teiste vaktsiinide puhul) Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend, mis ütleb, et lastekollektiivis osalemise puhul on õigus nõuda vaktsineeritust ja vanemaid võib trahvida, kui nad vaktsineerimisest keelduvad.
Mitmed riigid on kehtestanud nõude, et kõik avaliku sektori töötajad või tervishoiutöötajad ja õpetajad peavad olema vaktsineeritud. Eestis on tööandjale pandud kohustus teha vajadusel riskianalüüs ja suure riski korral lõpetada tööleping või suunata töötaja teisele tööle. Seda on seni rakendanud kaitsevägi ja kiirabi.
Meil on vastutus pandud tööandjatele ja nende suhtumine vaktsineerimisse on erinev. Lisaks võtavad kohtuvaidlused aega ja selle aja jooksul võivad vaktsineerimata inimesed edasi töötada, aga ka haigestuda ning nakkust levitada.
Paternalistlik argument: riik peab suure ohu korral kaitsma inimest ka tema enda eest. "Vaktsineerimise kohustus kaitseb inimesi endid ja ka neid, kellega kokku puututakse."
Nii nagu riik võib seadusega kehtestada turvavööde kinnitamise nõude, trahvides neid, kes seda ei tee, võib ta seada ka tingimuseks, et avalikes kohtades liikumisel peab inimene olema vaktsineeritud. Vaktsineerimise kohustus kaitseb inimesi endid ja ka neid, kellega kokku puututakse.
Inimese kehalise puutumatuse rikkumine ohustab inimväärikust ja seetõttu ei ole ükski demokraatlik riik valmis vägisi vaktsineerima. Ent vaktsineerimise kohustuse sidumine tingimuslikult avalikes kohtades liikumisega on eetiliselt õigustatud, sest kaitseb inimest ennast haigestumise eest (isegi kui ta ise seda ei mõista), samuti teiste inimeste tervist.
Piirates vaktsineerimata inimeste liikumisvabadust, säilitatakse ka tervishoiusüsteemi võimekus osutada arstiabi nii vaktsineerimata kui ka vaktsineeritutele.
Autonoomia argument: austame autonoomiat, aga selgitame, et vabadusega kaasneb ka vastutus.
Kui inimene soovib kasutada oma vabadust mitte lasta end kaitsepookida, peab ta mõistma, et tal on ka vastutus oma valiku tagajärgede eest. Uuringud näitavad, et vaktsineeritud inimesed vajavad üle nelja korra vähem haiglaravi ning üle viie korra vähem intensiivravi.
Tervisekassa värske uuringu järgi on perioodil 1.01.2020 - 4.11.2021 haiglaravi vajanud 11 598 inimest, kellest 11 319 (94,7%) on olnud vaktsineerimata. Haiglaravi kulu on olnud kokku 51,65 miljonit, millest 49,28 miljonit (95,4%) on kulunud vaktsineerimata patsientidele.
Meditsiiniõiguse õppejõud Ants Nõmper osutab Eesti Päevalehes ilmunud kommentaaris, et tegelikult on haigekassal võimalus keelduda ravikulude hüvitamisest, kui patsient ei täida arsti ravijuhiseid.
Nimelt ütleb ravikindlustuse seaduse § 28 lõige 1 järgmist: "Kui kindlustatud isik ei täida arsti või pereõe määratud meditsiiniliselt põhjendatud ravi, kaotab ta õiguse ravikindlustushüvitisele seoses haigusjuhtumiga, mille ennetamiseks või mille vastu oli määratud ravi otseselt suunatud."
Mõnel maal ongi seda teed mindud. Singapuri tervishoiuministeerium teatas 8. novembril, et alates 8. detsembrist maksavad kõik koroonaviirusesse haigestunud vabatahtlikult vaktsineerimata COVID-19 patsiendid ise oma haigla ravikulud. Osaliselt vaktsineeritud patsientidelt ei nõuta ravikulude hüvitamist enne 31. detsembrit, et võimaldada neil lõpuni teha kogu koroonaviiruse vastu vaktsineerimise kuur.
Põhjuseks on see, et praegu moodustavad vaktsineerimata inimesed märkimisväärse enamuse intensiivravi vajavatest patsientidest ja kurnavad ebaproportsionaalselt palju kogu tervishoiusüsteemi.
Vähima kahju argument: silmas tuleb pidada võimalikku tagajärge.
Arstid lähtuvad oma tegevuses heategemise printsiibist, nende esmane püüd on aidata igaüht. Ent kui haiglaravi vajavate patsientide hulk kasvab nii suureks, et haiglatel ei jätku enam voodikohti, personali ja seadmeid, et kõiki abivajajaid aidata, tuleb otsustada, kellele võimaldada intensiivravi, kes saavad haiglas aktiivravi ning kes tuleks suunata parima toetava ravi osakonda. See on traagiline olukord ja paneb arstid suure surve alla.
Kevadel 2020 Eesti haiglatele koostatud kliinilise eetika soovituste järgi tuleb intensiivravi ressursside äärmise piiratuse tingimustes lähtuda patsientide järjestamisel ravi tulemuslikkuse ja tulevase elukvaliteedi prognoosist, võttes arvesse patsiendi aktuaalset kliinilist seisundit, kaasuvaid haigusi, üldist tervislikku seisundit ja muid prognostiliselt relevantseid näitajaid ning patsiendi tahet.
"Isegi kui mõni üksik vaktsineeritud inimene satub intensiivravisse, viibib ta seal suure tõenäosusega lühemalt ja prognoos paranemisele on parem."
Kuna on teada, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad raskemalt ja neil on suurem oht surra, tuleks prognostiliselt relevantse näitajana sellesse loetellu lisada ka vaktsineeritus. Isegi kui mõni üksik vaktsineeritud inimene satub intensiivravisse, viibib ta seal suure tõenäosusega lühemalt ja prognoos paranemisele on parem.
Seega, kui intensiivravi ressursse (voodeid, personali, seadmeid) on ülimalt piiratult, on eetiliselt põhjendatud anda võimalus pigem vaktsineeritud patsiendile, kuna ta vajab toetavat ravi lühemat aega, mis võimaldab aidata rohkemaid patsiente ja vähendab kogu ühiskonnale tekkivat kahju. Tervisekassa andmetel on olnud koroonaravi pikim haiglas veedetud aeg 156 päeva.
Vaktsineerituse kriteeriumi võiks aga rakendada ka plaanilise ravi ressursside jagamisel, kui kriisi tõttu on plaaniline ravi vaid väga väikeses mahus võimalik. Tuleb hoida ära ka olukord, kus muu haigusega hospitaliseeritud vaktsineerimata patsient nakatub haiglas raskelt COVID-19 viirusesse, tema ravile kulub mitmekordselt ressurssi ja ta on tõsiseks ohuks kaaspatsientidele ja personalile.
Vähima kahju printsiibi alusel võib kehtestada reegli, et haigla plaanilisele ravile saamiseks on lisaks PCR-testile vaja ka COVID-19 vaktsineerituse või hiljutise läbipõdemise tõendit.
Võrdsete võimaluste ja panustamise argument: solidaarsuspõhine süsteem kukub kokku, kui kõik ei panusta.
Õiglust saab mõista mitut moodi: see võib tähendada, et ressursse jagatakse kas vajaduse või panuse järgi. Meie solidaarsuspõhine meditsiinisüsteem arvestab praegu nii vajadust kui ka panust.
Haigekassa laekumised tulevad sotsiaalmaksust (mille tasuvad tööandjad), kindlustatuid on aga märksa rohkem (lapsed, üliõpilased, pensionärid). Erakorralist abi saavad needki, kel pole kehtivat ravikindlustust. Seega ei lähtuta ravikulude hüvitamisel ainult panusest, vaid ka vajadusest.
Süsteemi puudusi on tervishoiukorralduse eksperdid kritiseerinud juba ammu. Pikad ravijärjekorrad on olnud mureks ka enne pandeemiat. Nüüd on aga haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide suur hulk tekitanud olukorra, kus plaaniline ravi on praktiliselt peatatud ja intensiivravi pakkumise võimekus on piiri peal.
Kuidas on sellises kriisi olukorras õiglane jaotada äärmiselt piiratud tervishoiuressursse?
Seni on haiglad lähtunud sellest, et kõigepealt tuleb abi anda COVID-19 patsientidele ja teiste ägedate haigestumistega patsientidele. Need, kes ei vaja erakorralist abi, pannakse ootele. Kui kellegi haigus ägeneb, siis saab ta erakorralist ravi. On selge, et ootamine tekitab haigele inimesele lisakannatusi, sellel on tagajärjed patsiendi tervislikule seisundile või lõppeda koguni tema surmaga.
Samuti võib see tööturult hoida pikalt eemal mitte ainult haige, vaid samuti tema omaksed, kes peavad tegelema põetamisega. Plaanilise ravi edasilükkamisel on seega kõrge hind, mida keegi pole välja arvutanud.
Kuna kõigil inimestel (välja arvatud nendel, kellele vaktsineerimine on tervislikel põhjustel vastunäidustatud) on juba mõnda aega olnud võrdne võimalus end tasuta vaktsineerida, siis võiks võtta vaktsineeritust arvesse ka plaanilise ravi jaotamisel.
Kuna vaktsineerimisest keeldunud patsiendid haigestuvad pandeemia ajal massiliselt ja kulutavad ära pea kogu haiglate ressursi, viib nende tegevus (oma tervise hoidmise kohustuse ja solidaarsuskohustuse eiramine) solidaarsuspõhise meditsiinisüsteemi kokkukukkumiseni.
Kuigi enamik inimesi on täitnud oma kohustuse nii oma kui ka kaaskodanike elu ja tervise hoidmisel, tingib vaktsineerimata inimeste ulatuslik haigestumine selle, et ravivõimalusi kõigile ei jätku.
Seetõttu on eetiliselt põhjendatud, et katastroofiolukorras, mil haiglates on tekkinud äärmuslik ressursside nappus ja pole võimalik kõiki abivajajaid aidata, arvestatakse raviressursside jaotamisel ka inimese enda panust, mis võib olla nii vaktsineerituse nõude täitmine kui ka ravikulude katmine.
On küsitud, kas samamoodi tuleks patsiendi panust arvestada ka elustiilihaiguste puhul. Teatud määral seda praegugi arvestatakse. Hapnikuravi pakutakse kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse korral ikkagi vaid suitsetamise lõpetanud inimesele. Lisaks tehakse ravimahu piiranguid: kui patsient vaatamata alkohoolselt maksatsirroosile jätkab alkoholi tarvitamist, piiratakse ühel hetkel ka intensiivravile pääsemist.
Siiski pole tervistkahjustav käitumine ja vaktsineerimisest keeldumine võrreldavad ja neid ei tuleks solidaarsuspõhise meditsiini ressursside jaotamisel samaväärsena käsitleda.
"Samal ajal nõuab vaktsineerimine inimeselt väga väikest pingutust ning väga väikese riski võtmist."
Tervistkahjustavast käitumisest (suitsetamine, alkoholi tarvitamine, vähene liikumine, liigsöömine) loobumine nõuab väga tugevat tahet ja pikaajalist pingutust. Samal ajal nõuab vaktsineerimine inimeselt väga väikest pingutust (üks-kaks või kolm korda süstida laskmist) ning väga väikese riski võtmist (vaktsiini kõrvalmõjude teke on väga väikese tõenäosusega).
Inimene, kes suitsetab või on ülekaalus, kahjustab peamiselt iseenda tervist, aga vaktsineerimata inimesed võivad pandeemia tingimustes olla ohuks ka teistele. On reaalne oht, et koroonaviirusest tingitud ravikulud võivad ammendada kogu haigekassa ressursi ja viia tervishoiusüsteemi kokkukukkumiseni. Oluline on ka see, et kahju – tervishoiuressursside äärmusliku nappuse tekkimine – on olnud ettenähtav.
Kui pea kogu haiglaressurss läheb vaktsineerimata COVID-19 patsientide raviks, tuleks küsida, kas meie haiglad ikka järgivad haiglate juhendi soovitust: "Meditsiinisüsteem käsitleb kõiki patsiente võrdselt, sõltumata sellest, kas tegemist on COVID-19 või muu ägeda haigestumisega."
Kas ei peaks piiritlema, kui palju haigevoodeid eraldatakse koroonahaigetele ja kui palju teistele? See võiks tähendada seda, et COVID-19 osakondi ei tohiks luua juurde teiste osakondade arvelt. See annaks ka teiste haigustega patsientidele, näiteks vähihaigetele, südame- ja veresoonkonna või seedetrakti tõbedega haigetele võimaluse ravile pääseda.
Palju on räägitud sellest, et peame õppima viirusega elama. Võib-olla tähendab see ka seda, et me ei peaks kogu oma meditsiinisüsteemi rakendama pandeemia tagajärgede likvideerimise vankri ette.
Kui pandeemia kestab veel kolm või viis aastat, siis teiste haigustega inimeste ravi edasilükkamine võib põhjustada rohkem kannatusi ja surmasid kui see, et haiglad ei tekita juurde COVID-19 ravikohti teiste osakondade arvelt.
Kokkuvõtteks
Erakorraline olukord nõuab ka erakorralisi otsuseid. Nii on ka eetikas vaja arvestada konteksti, milles me oleme.
Oluline on pakkuda poliitikutele ja haiglatele tuge, moraalset kompassi, mis aitab langetada raskeid otsuseid, mille taga on alati ka eetilised valikud. Mida läbikaalutumad need on, seda mõistetavamad ka inimestele.
Kaja Kallas: ühiskonna lukkupanemist tuleb vältida
Pressiteated
12. November 2021 15:45
Reformierakonna juht Kaja Kallas ütles erakonna volikogul valitsuse otsuseid selgitades, et eesmärgiks on olnud hoida ühiskonda ja majandust nii avatuna.
Reformierakonna juht Kaja Kallas ütles erakonna volikogul valitsuse otsuseid selgitades, et eesmärgiks on olnud hoida ühiskonda ja majandust nii avatuna.
“Enam kui 772 000 inimest on tänaseks vaktsineerimiskuuri läbinud. Me ei saa käituda enam nii nagu esimeses ja teises laines. Ühiskonna lukkupanekut tuleb vältida. Erinevalt varasematest lainetest käivad täna meil lapsed koolis ja trennis, restoranid ja kultuuriasutused on lahti, kaubandus on avatud. Vaktsineeritud inimesel pole peale maski kandmise nõude ühtegi olulist piirangut,” ütles Kallas.
Kallase sõnul on kehtivate piirangute jõustamise mõju näha langema hakanud nakatumisnäitajas. “See vähendab omakorda lähinädalatel survet haiglatele. Sihitud piirangud on andnud soovitud tulemuse ilma kogu ühiskonda koormamata,” ütles Kallas.
Tema sõnul on valitsus enneolematus mahus õpilaste kiirtestimise abil hoidnud lahti koolid ja huvihariduse, sest ükski valitsuse abipakett ei korva laste katkendlikku haridust.
“Me pole kolmanda laine ajal piiranud ettevõtete tegevust. See tähendab, et me pole pidanud tegema maksmaksjale väga kallist kriisieelarvet. Ettevõtted saavad toimida ja valdav osa inimesi saab käia tööl, teenida tulu ega sõltu palgatoetusest,” sõnas Kallas.
Kallase sõnul kannavad kõik piirangud, mis valitsus on seadnud, eesmärki suunata inimesi vaktsineerima. “Alates 1. oktoobrist on esimese süsti saanud 53 519 inimest, kuuri lõpetanud 66 512 inimest ja tõhustusdoosi on saanud 98 845 inimest. Vaktsineerimistempo tõusis märgatavalt, kui kaotasime ära testidega ligipääsu meelahutusele,” selgitas Kallas.
Kaja Kallas märkis, et Eestis on efektiivne tõhustusdooside tegemise süsteem Pfizeri ja Moderna puhul saab tõhustusdoosi kuus kuud ning AstraZeneca ja Jansseni vaktsiinide puhul viis kuud pärast kuuri lõppu.
“Avatus ja vaktsineerimine on selle valitsuse suund – eriolukorrad, lukkupanekud ja karmid piirangud ei anna ühiskonnale juurde ühtegi viiruse vastu kaitstud inimest. Jätkame inimeste motiveerimist end vaktsineerida, et hoida ühiskond avatuna. Meie eesmärk on viia koroonasse raskelt haigestuvate ja haiglate ülekoormust põhjustavate inimeste arv minimaalseks.”
Signe Riisalo: kuidas suhtume psüühikahäirega inimestesse?
Arvamuslood
11. November 2021 14:45
Signe Riisalo
Eestis elab umbkaudu 55 000 psüühilise erivajadusega inimest. See tähendab, et 55 000 Eesti inimesel on kas kaasasündinud intellektipuue või elu jooksul diagnoositud psüühiline haigus. Paljud neist inimestest elavad kodus, veidi alla 10 000 kasutab erihoolekandeteenuseid ehk riigi tuge igapäevasel toimetulekul.
Ehkki psüühilise erivajadusega inimesed vajavad igapäevatoimetustes rohkemal või vähemal määral tuge, on neil oma võimetele vastavalt siiski võimalik elada ka täisväärtuslikku elu ja oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.
Nõukogude pärandist uute hoiakuteni
Nõukogude Liidus olid erivajadustega inimesed peidetud suurtesse kombinaadi tüüpi hooldekodudesse väljaspool suuremaid linnu ja asulaid. Nii elamistingimused kui ka pakutud tugi olid toona kaugel inimväärsest elust.
Niisamuti ei saa me tollast aega silmas pidades rääkida psüühilise erivajadusega inimesele võimetekohase hariduse pakkumisest, võimetekohasest eneseteostusest või ühiskonna liikmeks olemisest.
Oli tavaline, et psüühikahäirega inimesed, kes kasutasid erihoolekandeteenuseid, elasid unustatult räämas mõisahoonetes. Neile ei olnud tagatud privaatsust kõige tavapärasemas toimingutes, tihtilugu ka isiklikke riideid, jalanõusid, nuustikut või isegi hambaharja.
Hooldekodude läheduses ei asunud ei elumaju, kino, teatrit, raamatukogu ega kauplusi. Erivajadustega inimestele mõeldud asutused olid rajatud põhimõttel, et nende asukad puutuksid ülejäänud maailmaga võimalikult vähe kokku.
Paljude hooldekodude elanike elu kulges seetõttu aastaid ilma igasuguse tähendusliku tegevuseta. Toonases tänavapildis polnud märgata ei füüsilise ega psüühilise erivajadusega inimesi. Just nimelt sellest ajast pärineb ka paljude eestimaalaste võõristus ja mure turvalisuse pärast vaimse erivajadusega inimestega kokku puutudes.
Sotsiaalministeeriumi tellitud uuring "Suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse" näitab küll, et mida nooremad on inimesed, seda vähem tunnevad nad psüühilise erivajaduse suhtes ettevaatlikku suhtumist ja hirmu. Neil ei ole mälestust ühiskonnakorrast, mis teistsugust ja erinevat inimest vaenas ning sildistas.
Inimväärne elu ja toetav keskkond
"Töötame selle nimel, et pakkuda võimalikult paljudele erihooldekodude elanikele võimalust elada oma kodus."
Eesti on alates 2007. aastast tegutsenud sihikindlalt selle nimel, et psüühikahäirega inimesed ei oleks enam ühiskonnaelust isoleeritud, saaksid osa kogukonna toest ja ise kogukonnaellu panustada ning võimaluse oma aja ja soovide üle ise otsustada. Töötame selle nimel, et pakkuda võimalikult paljudele erihooldekodude elanikele võimalust elada oma kodus - majas või korteris, koos toetavate kaaslastega.
Vaid 13 aastat tagasi elas enamik erihoolekannet vajavatest psüühilise erivajadusega inimestest suurtes hooldekodudes. Selliseid on nüüdseks alles jäänud veel vaid mõni. Ehkki arengud pole sujunud konarusteta, on kogukondades, kuhu psüühilise erivajadusega inimestele mõeldud kodud rajatud on, jõutud peagi heanaaberlike suheteni ja mõistmisele, et erinev ei ole ilmtingimata ohtlik.
Igapäevaelus toetab psüühilise erivajadusega hoolekandeteenuste kasutajaid vastavalt vajadusele näiteks tegevusjuhendaja, kes õpetab, kuidas sõita bussiga või teha süüa, aitab lauluhuvilisel leida laulukoori, spordihuvilisel sportimisvõimaluse, õmblemissõbral sobiva ametikoha ja annab nõu ka muudes argielu küsimustes, millega kogukonnakodude elanikud varem ehk silmitsi pole pidanud seisma.
Mis tulemusi on selline suunamuutus andnud? Inimesed, kes on eelnevalt pidanud elama suurtes hooldekodudes, on tänaseks selgeks õppinud igapäevaeluks vajalikud toimetused, nad tegelevad erinevate huvitegevustega või leidnud võimetekohased töökohad. Ja naabrid? Kogukondades, kus esialgu suhtuti erivajadusega inimeste naabrusesse kolimisse eelarvamusega, aktsepteeritakse nüüd ühiskonna eripalgelisust.
Kartmata seda, mille poolest me erineme ja keskendudes sellele, mis meid ühendab, loome paremad kogukonnad meie kõigi jaoks. Nagu teame, algab igaühe heaolu just nimelt kodust ja tegelikult ju ka kodukohast. Toetame ühiselt neid tuhandeid inimesi, kelle igapäevaelu kulgeb meie omast teisiti, et just nimelt nemad end meie keskel eksisteerides turvaliselt tunneks.
Aivar Sõerd: tegevuspõhise eelarve eksperiment on tekitanud põhiseadusliku probleemi
Arvamuslood
09. November 2021 10:30
Aivar Sõerd
Riigikontroll avaldas hiljuti kontrolliaruande, mille järgi eelmise aasta riigieelarve koondsummad osutusid valeks. Vigade tekkimise põhjused on seotud tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminekuga.
Rahandusministeerium on seda käsitlenud innovatsioonina avalikus sektoris. Kulud on liigendatud tulemusvaldkondade, programmide ja tegevuste lõikes. Programmilisi tegevusi on järgmise aasta riigieelarves kokku 240. Justiitsministeeriumi valitsemisala eelarves pole näiteks enam vanglate ülalpidamiskulu, vaid on inimväärika karistuse täideviimise teenuse kulu.
Programmiliste tegevuste juhtimiseks on püstitatud tulemuseesmärgid, need tuleb saavutada teenuste parema osutamisega. Teenuste kvaliteeti, taset ja efektiivsust hinnatakse mõõdikutega. Näiteks inimväärika karistuse täideviimise teenuse mõõdikuks on vanglaametnike poolt vangide vastu toimepandud süütegude arvu viimine nullini.
Riigieelarve uuenduslik vorm on pälvinud kriitikat, sest programmiliste tegevuste maksumuse hindamiseks moodustatud kulukogumitest pole võimalik välja lugeda, millistest kulukategooriatest need koosnevad. Teenuste osutamiseks on vaja tööjõudu, töövahendeid, tööruume, kütust või muid kuluartikleid. Tegevuspõhises eelarves teenused hinnastatakse ja teenuse hind kujuneb vastavalt kulusisendite kogusele ja maksumusele. Eelarveseaduses on see üks kulukogum. Kui asutus osutab mitut erinevat teenust, siis näiteks asutuse kontorihoone kulu jagatakse kontoripinna ruutmeetrite alusel asutuse poolt osutatavate teenuste vahel. Kulukategooriate sidumine mingi konkreetse teenusega on hinnanguline.
2 mõtet
Riigikontroll on oma aruandes välja toonud, et ministeeriumid teevad otsuseid endiselt kulupõhiselt, mitte tegevuspõhiselt.
Õiguskantsleri hinnangul on eelarvekulud esitatud nii üldiselt, et pole võimalik saada selget ülevaadet, mille tarbeks riigi raha tegelikult kasutatakse.
Eelarve kulude liigendamise kõrgema taseme kulukogumid on tulemusvaldkonnad. Tulemusvaldkonnad on näiteks tark ja tegus rahvas, sidus ühiskond või heaolu. Tulemusvaldkondade sisuks on poliitikasaavutuste loetelud ja poliitikaeesmärkide kirjeldused.
Riigikogu rahanduskomisjon menetles äsja üht tänavusse riigieelarvesse tehtud muudatusettepanekut. Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus läks infosüsteemide litsentseerimiselt üle rendimudelile. Selle asemel et teha üks asutusesisene eelarvekulude ümberkvalifitseerimine, tuleb nüüd tegevuspõhises eelarves teha muudatused seitsme programmilise tegevuse eelarves, sest hinnanguliselt on litsentsikulu seitsme erineva programmi kuluelement.
Järgmise aasta riigieelarvega tutvudes jäi silma, et siseministeeriumi valitsemisalas on programmiline tegevus «Põhiseadusliku korra tagamine». Pealtäha pole seal midagi erilist, aga millegipärast kasvab selle maht pea kaks korda. Sel aastal on 36, järgmisel aastal 63 miljonit eurot. Sisukirjelduse kohaselt panustavad nimetatud eesmärkide saavutamisse kolm riigiasutust. Selleks osutatakse kolme teenust: põhiseadusliku korra tagamise teenust, sisejulgeoleku poliitika kujundamise teenust ning keemia- ja kiirgusohu kõrvaldamise teenust. Küll aga pole seletuskirjas infot selle kohta, millistest kulukategooriatest see 63 miljoni euro suurune kulukogum koosneb. Saame vaid teada, et eesmärkide saavutamisel keskendutakse majandusjulgeoleku suurendamisele, radikaliseerumise ennetamisele ja terrorismivastasele võitlusele.
Taas tuli rahanduskomisjoni istungil teha päring, et mis on selle programmilise tegevuse rahalise mahu kahekordse kasvu põhjus ja kas põhiseadusliku korra tagamise kulu järsk suurendamine on mingi eraldiseisev eelarveprioriteet. Selgus aga, et programmilise tegevuse mahtu kasvatab ühe julgeolekuasutuse kontorihoone juurdeehituse investeeringu kulu.
Eelarve läbipaistvus tähendab, et raha jaotuse kohta on info esitatud kohe täpselt ja süstematiseeritult ning riigikogu liikmed ei pea seda täpsustama. Selline täpsustamine muudab eri valdkondade kohta käiva info killustatuks ega võimalda valdkondadele eraldatud rahasummasid võrrelda.
Juhtub ka seda, et päringutele saadud vastused on eksitavad. Nimetatud julgeolekuasutuse kontorihoone juurdeehituse investeeringu summa kohta tehtud päringute vastustes varieerus see 12 miljonist eurost 29 miljoni euroni.
Tegevuspõhise eelarvestamise põhisisu on, et programmiliste tegevuste eesmärke hinnatakse. Selleks on välja töötatud mõõdikute ja näidikute süsteem. Näiteks eespool mainitud «Põhiseadusliku korra tagamise» programmilise tegevuse mõõdikuks on inimeste osakaal, kes hindavad kõrgelt Eesti valmisolekut tulla toime välisriigi mõjutustegevusega. Selliste inimeste osakaal oli kaks aastat tagasi 37 protsenti, järgmisel aastal on eesmärk tõsta näitaja 57 protsendini. Mõõdikute näitajad selgitatakse välja küsitlusega. Programmilisel tegevusel võib olla ka mitu mõõdikut.
Riigieelarve uuenduslik vorm on pälvinud kriitikat, sest programmiliste tegevuste maksumuse hindamiseks moodustatud kulukogumitest pole võimalik välja lugeda, millistest kulukategooriatest need koosnevad.
Uus vaade riigieelarvele pidi andma igale eurole eesmärgi. Uuendus pidi andma võimaluse paremini jälgida, et riigi raha läheks sinna, kus seda kõige rohkem vaja on, ja et läbi selle paremini planeerida strateegilisi arengusuundi. «Põhiseadusliku korra tagamise» programmilise tegevuse näitel saime teada, et kui tegevuse mahtu suurendada kaks korda, siis Eesti valmisolekut (tulla toime välisriigi mõjutustegevusega) kõrgelt hindavate inimeste osakaal kasvab 20 protsendi võrra.
Paraku pole sellistel totratel analüütilistel harjutustel tarbijaid. Neid pole ka riigikogus ega ministeeriumites. Riigikontroll on oma aruandes välja toonud, et ministeeriumid teevad otsuseid endiselt kulupõhiselt, mitte tegevuspõhiselt. Näiteks eelarve koostamisel käib otsustamine selle üle, kas ja kui palju anda raha, aga ei küsita, millise teenuse osutamiseks või programmi eesmärkide saavutamiseks seda vaja on.
Tegevuspõhise eelarve eksperiment on aga tekitanud reaalse põhiseadusliku probleemi.
Siinkirjutaja hinnangul on uudse riigieelarve läbipaistmatus ületanud igasuguse taluvuse piiri. Ei jäänud muud üle, kui pöörduda õiguskantsleri poole. Ta vastas pika ja põhjaliku märgukirjaga riigieelarve küsimustega tegelevate riigikogu komisjonide esimeeste poole. Õiguskantsleri hinnangul on eelarvekulud esitatud nii üldiselt, et pole võimalik saada selget ülevaadet, mille tarbeks riigi raha tegelikult kasutatakse. Põhiseaduses sätestatud seaduslikkuse ja olulisuse põhimõte ning võimude lahusus ja võimuharudevaheline tasakaal on sellega kannatada saanud.
Tegevuspõhise eelarvestamise eksperiment tuleb tunnistada läbikukkunuks ja lõpetada nii kiiresti kui võimalik.
Jürgen Ligi: vabaduse patoloogia
Arvamuslood
05. November 2021 11:00
Jürgen Ligi
Vabaduse väljaku vastumeeleavaldus ei toimunud vabaduse, vaid vangistuse toetuseks. Kaitsmatute inimeste kogunemine ja vaktsineerimisest keelduma veenmine saavad vabadusele kaasa tuua ainult piiramisi. Aga vaimne vangistus, mida otsimas käidi, ei ole kuidagi parem. Kuuluvus- ja tunnustusvajadus, mida nii rahuldati, asuvad küll inimvajaduse püramiidi tipus, aga nende teenimise viis on madal ja lõhub turvalisust, mis on vajaduste vundament ja ühine hüve.
Ainuüksi selle usuliikumise juhtide isikud ja motiivid ilmestavad, miks keegi ei saa nuriseda teiste pahameele peale, kui ei käitu ise vastutusvõimelise täiskasvanuna. See pahameel on olnud ka vaoshoitud võrreldes ülesköetusega sektis endas ja mitmekihilise ohuga, mida nende liikumine ja jäigastumine kätkeb.
Eesti puhul tuleks suunajate loetelus ekstra ära märkida Kreml, kelle roll teeb vabaduse, oma peaga mõtlemise ja oma õiguse jutu eriti irooniliseks. Ei ole praktilist vahet, kas seekord on Moskva otsest juhtimist, agente või ainult kasulikke idoote, sest see sõda juhib end praeguseks ka ise. Kõikvõimalie kanalite kaudu vaktsiini- ja muude tülide õhutamine läänes on Kremli mõjutustegevuse klassika, koroona avas lihtsalt sellele uue võimaluse. Eestis on üksteist leidnud «rahvuskonservatiivid» ja kremlimeelsed jäänud korduvalt ka koos kaamerate ja mikrofonide ette.
Eesti puhul tuleks suunajate loetelus ekstra ära märkida Kreml, kelle roll teeb vabaduse, oma peaga mõtlemise ja oma õiguse jutu eriti irooniliseks.
Vaktsiinivastasuse lähtekoht arvatakse olevat USA taustaga alternatiivmeditsiiniäri, mille käibed on toetatud meilgi tuntud valeuudistest ja mütoloogiast ning taas kohalikest uhuu-kõlakodaest ja edasimüüjatest. Et ka üldiselt ratsionaalsed eestlased kuuluvad nüüd äkitselt sellesse kultuuriruumi, kus kogu see jamps populaarne on ja iga päev inimesi tapab, selle eest peame kokkuvõttes vaatama kohalike vangivalvurite poole vaba Eesti kõige populaarsemast erakonnast.
Psühholoogia on liikumise liidrite profiili suhtes halastamatu. Kirjeldatakse antisotsiaalset isiksusehäiret, patoloogilist valetamist, vastandlikke seisukohti sõltuvalt olukorrast, tulevikuperspektiivi puudumist. Selles pole paraku ühtki punkti, mis ei iseloomustaks ka konkreetselt Martin Helmet.
Veel mõne kuu eest veenis Helme publikut, et epideemia aitab peatada ainult vaktsineerimine, vaja on vaid vastu pidada. Vastavad videod on Google’iga lihtsalt leitavad. Praegu on leitavad ka intervjuud, millest ühes näiteks väljendab ta «õudset ärritust», et ei räägita parematest lahendustest kui vaktsiin, ning nimetab teadlaste ja valitsuse tegevust seadusevastasteks. Ise ja enda pere vaktsineeritud, hõikas ta Vabaduse väljakul tuhandetele fännidele, et nood mõtlevad oma peaga, sest ei vaktsineeri. Hädavajalikust meditsiiniprotseduurist räägib ta veel ainult kuritegelikkuse ja sundvaktsineerimise võtmes, milleks on selle meelevaldselt ümber defineerinud. Ja jõuab nii lõpuks muidugi üleskutseni kukutada valitsus.
Psühholoogia on liikumise liidrite profiili suhtes halastamatu. Kirjeldatakse antisotsiaalset isiksusehäiret, patoloogilist valetamist, vastandlikke seisukohti sõltuvalt olukorrast, tulevikuperspektiivi puudumist.
Et see mõjub, nägin kasvõi oma nõo pealt sealsamas platsil. Mälus on ta alati kena ja sõbralik poiss, nüüd aga jagas intervjuud nagu võõras. Ta pole enam diplomeeritud bioloog ega sõjaväelane, vaid värske EKRE poliitik ja volikogu liige, kelle kõikemattev paine on, et talle tahetakse teha süsti. Me traditsiooniliselt rahvuslikules suguvõsas polnud Vene ajal kunagi olnud vaja minna poliitika pärast tülli, nüüd teatas tema vastuseks omaste imestamisele, et nood on enamlased ja et võimu vahetumisel võetakse vaktsineerijad vastutusele. Partei poolt, kellest nõukanostalgilisemat eriti polegi. Tundub nagu film, kus perre ilmub korraga punane või haakristipaelaga aktivst.
Platsil oli ka vana lugu arstidest kui mõrtsukatest. Oli hüüdlause «Eesti arstid on saast», ähvardati vastutusele võtmisega, Helme nimetas nad intervjuus meditsiinimaffiaks ja nõudis hüsteeria lõpetamist. Nagu sellest kurnatud meedikutele veel vähe oleks, teatas ta silmagi pilgutamata, et Eesti haiglastes on ruumi küll ja küll. Tulemusena on aktivistid nüüd üritanud ka haiglatesse tungida, et seda tõestada.
Isiklikult Helme määrab juba ka rohud, mis olevat vaktsiinist tõhusamad, ehkki ametlik kinnitus on vastupidine. Imervektiin näiteks kahtlemata aitabki viirust tappa, aga tingimusel, et too ta sisse sedavõrd ära uputada, et tulemus on ka inimesele surmav. Tuleb olla piiritult küüniline, et arsti mängima üldse hakata, ning piiritult häbitu, et jääda ignoreerima kõiki ümberlükkamisi ja selgitusi. Kogu selles võitluses langevad kõige tõenäolisemalt tema enda jüngrid, aga kaalutlus on sedapidi, et iga kadunu asemel toob vastaline viha mitu uut. Ilmset kümned tuhanded inimesed ei loe enam ajalehti, kuula raadiot ega vaata televisiooni, mida ei pakutaks selles mullis, kuhu sisse nad on lasknud end sulgeda.
Kogu selles võitluses langevad kõige tõenäolisemalt Helme enda jüngrid, aga kaalutlus on sedapidi, et iga kadunu asemel toob vastaline viha mitu uut.
Antisotsiaalset häiret ja patoloogilist valetamist on õigupoolest täis kõik viimase aja suured poliitilised erimeelsused, mõni neist, nagu süvariigi teema, lihtsalt iseendast välja imetud. Fenomenaalne on ka ilma perpektiivita elamine. Eesti majanduse areng seisnevat maksimaalses tarbimises, võlgu elamises ja riiklikus kulutamises. Pensioniks ei tohtivat säästa, sest tulevikku polevat võimalik prognoosida ning jooksev kulutmine olla majanduskasv, keskkonnamured olevat hüsteeria ja Maa tervisega olevat kõik korras. Kõik see on perspektiivitu ühiskondlikult ja ökoloogiliselt, aga tootnud poliitilist võimu ja sissetulekut endale ja perekonnale.
Kui jätame kodanikud selle kõige meelevalda ja pingutame üle empaatias, me mitte ainult ei julgusta vaktsineerimise ees kõhklejaid ja pikenda epideemiat, vaid hakkame Eestile ka tulevikus saama koalitsioone, kus «ei tehta koostööd nende väärtustega», vaid tehakse nendega, sest nemad on hetke heaolu nimel nõus kütma elamist sisustuse ja seinamaterjaliga.
Mis vaktsiinivastasusse puutub, siis ilmselt jääbki see seitsmendik meist oma usujuhtide innustusel loodusliku valiku meelevalda, paraku küll mitte üksi. Nad mõistavad vabadust teiste vabadusse sisse sõitmisena ja peavad seda surmani ainult oma asjaks. Nemad ei allu enam argumentidele ega enamasti isegi ebamugavustele, mida koroonapassi puudumine toob. Pigem elavad nad end välja mõne vaese kassapidaja peal, et tunduda endale korraks võitjana ja mitte alistuda «valitsusele». Ent kõhkleva eelviimase seitsmendiku veenmisel ei tohi olla alla andmist, kuni enesekesksus seal pole veel patoloogiline.
Mart Võrklaev: delta tüvi levib nagu tuulerõuged - pääsu pole
Arvamuslood
01. November 2021 17:30
Mart Võrklaev
Paljud inimesed küsivad neil päevil, miks inimesed, kes on teinud koroonaviiruse leviku piiramiseks jõupingutusi ja ennast vaktsineerinud, siiski samuti piirangute all kannatavad.
Valitsus on seadnud eesmärgiks hoida ühiskond nii avatud kui võimalik ja piirangute kehtestamisel eeskätt fokusseerunud vaktsineerimata inimestele, kelle tervis on praeguses kriisis kõige suuremas ohus. Seetõttu ütles peaminister Kaja Kallas juba kolm nädalat tagasi, et vaktsineerimata inimestele tuleks täiendavad kontrollimeetmed kehtestada. Eelmisel esmaspäeval hakkasid need ka kehtima ning COVID tõendiga pääsevad meeelahutusüritusele nüüd vaid need, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud.
Kahjuks on viiruse leviku olukord nende kolme nädala jooksul halvenenud ja seda eriti haiglakoormuse vaatest. Haiglad on juba pidanud plaanilist ravi piirama ja peavad praegu võitlust selle eest, et iga COVIDiga haiglasse sattunud inimene saaks võimalikult head ravi ning ka vältimatu terviserikkega inimesed ei jääks ravimata. Just see on põhjus, miks valitsus eelmisel nädalal kehtestas mõned täiendavad kontrollimeetmed ka vaktsineeritud inimestele – et me saaksime viiruse kasvukurvi madalamaks ja tervishoiutöötajad jõuaksid kõigile inimestele abi pakkuda.
Ma mõistan nende inimeste frustratsiooni, kes on ennast vaktsineerinud ja nüüd tunnevad, et sellest polnud justkui kasu. Saan lohutuseks öelda, et kasu kindlasti oli, võrreldes eelmise lainega oleme just tänu ennast vaktsineerida otsustnud inimestele saanud vältida koolide ja ettevõtete täielikku sulgemist. Ja kasu on vaktsineerimisest ka inimestele endile, sest vaktsineerimata inimestega võrrledes on neil privileege praegu märksa rohkem. Aitäh kõigile pea 800 000 inimesele, kes selle sammu on astunud! Väga loodan, et viiruse kolmas laine õnnetub meil ületada nii, et riigi lukkupanemist ei tule ja nähtamatuid ohvreid, kelle vaimne tervis või majanduslik olukord kannatavad, on selles laines vähem.
Pole välistatud, et Eesti ikkagi satub olukorda, kus uusi kontrollimeetmeid on inimestevaheliste kontaktide vähendamiseks vältimatult vaja. Aga kinnitan, et põhimõte valitsuse kõikide otsuste taga on üks: hoida riiki võimalikult avatud, minimeerides samal ajal kriisi ohvrite arvu. See ongi keeruline tasakaaluülesanne, kus iga otsus puudutab kedagi isiklikult, aga loodetavasti tuleme sellega toime.
Seega, kui te pole veel ennast vaktsineerinud, siis võtke julgelt ühendust oma perearstiga ja küsige talt vaktsineerimise kohta. Kuigi sotsiaalmeedias hüppab iga päev välja mõni vaktsineerimise kohta värske tarkuse avastanud inimene, siis arstide ja teadlaste seas tegelikult vaidusi ei ole. Väga suurel enamikul inimestest aitab vaktsineerimine seda viirust kas vältida või märgatavat kergemini läbi põdeda. Ja viiruse deltatüvi levib umbes sama tõhusalt kui tuulerõuged, ehk varem või hiljem saab see haigus teid kahjuks kätte. Viimastel nädalatel on vaktsineerima jõudnud varasemast rohkem inimesi, peame pöialt, et see trend jätkuks.
Kristen Michal: Mihhail Kõlvart peaks Tanel Kiigele kirjade saatmise asemel Tallinna vaktsineerimise kätte võtma
Arvamuslood
31. Oktoober 2021 16:00
Kristen Michal
Keskerakonna ainuvõimu kadumine pealinnas ja sotsiaaldemokraatide linnavõimuga liitumine peab tähendama uuendusi. Sotsidel on võimalik küsida, mida iganes nad tahvad.
Kohalike valimiste tulemused pealinnas tõid kõrged ootused uuenemisele. Ajalooraamatutesse, kui üldse miski, läheb faktina, et volikogusse valiti kuue erakonna nimekirjast rahvaesindajad ja absoluutsest enamust enam keegi ei saanud. Hea ja linnakodanikule kasulik tulemus. Loodan, et linnajuhtimisse tekib lõpuks sisemine konkurents ja järelevalve, mille puudumine varem oli ainuvõimu negatiivne sünonüüm. Ainuvõim muuseas, olgu ta liberaalide, veganite, tarkade või lollide oma, kipub ennast mõne tsükliga ammendama, nii juhtus ka siin. Seetõttu ongi ootused uuendustele kõrged.
Käima on läinud koalitsioonikõnelused. Kõnekaimad stardis on pildid kõnelustelt. Kohale on tuldud tervete poliitperekondadega. Puudu on vaid auesimehed. Sotsiaaldemokraatide puhul võiks sellest välja lugeda sõnumi, et kuna Keskerakonnal ei ole nüüd enam teisi valikuid, saab küsida, mida hing ihaldab. Sest kelle juurde neil nüüd minna oleks? Keskerakonna puhul on koer maetud mujale (ülekantud tähenduses, et keegi ei solvuks, kinnitan, et loo valmimise käigus ei maetud ühtegi koera).
Parteiline sangpomm
Keskerakonna juhtimise viletsad strateegilised, taktikalised ja piirkonnatöö valikud andsid nendel kohalikel valimistel korraliku tagasilöögi üle-Eestilises tulemuses. Keskerakonna toetus 2017. aasta kohalike valimistel oli Tallinnata 19%, sel korral 14%. Ehk siis 2017 aastal 73 753 häält versus sel korral 55 654 inimest. Miinust veidi rohkem kui 18 000 valijat.
Pika analüüsi aeg tuleb, kui õhtud pikad ja pimedamad. Lühidalt siiski, sangpomm kujundujumise meeskonnale tuli Ratase - Kõlvarti valikust võtta EKRE ligi nii, et valijagi neil enam vahet ei teinud.
Tervisekriisis pidev populaarsuse otsimine, selle asemel, et valitsusega ühte jalga käia pole ka just usaldust loov. Selle parimaks näiteks on linnapeast Keskerakonna aseesimees, kes istub samas kontoris Tanel Kiigega, kes kandideerib ja kogub hääli koos Tanel Kiigega, aga omavahel otse suheldud ei saa - linnakodanik saab koostöö asemel lugeda peent irooniat, kuidas üksteisele kirju kirjutatakse. Poliittehnoloogia sisekonkurentsis pealinna tiiva reitingu tõstmiseks on riigile kasvav probleem.
Tagasi Tallinnasse. Nagu öeldud, tänases olukorras on sotsiaaldemokraatidel võimalik läbirääkimistel kõike küsida, sest Keskerakonnal ei tule niipea muid valikud. See on nagu Peep Vainu koolitusel küsimus, et kui sattud restorani, kus saad tellida kõike, mida tellid? Pakun mõned asjad, mille koalitsioonileppesse saamine ja lähiaastail startimine saab selle valitsusliidu edu mõõduks.
10 asja, millest alustada
- Koroonakriisis koostöö ja eestvedamine vaktsineerimisel. Linnapea teatas mõned päevad tagasi, et temagi jaoks on olulisim koroonakriisi lahendamine koos sotsiaaldemokraatidega. Kiiduväärt lähenemine! Selle asemel, et saata oma parteikaaslasele ja kandideerijale Tanel Kiigele kirju tulebki kätte võtta Tallinna vaktsineeritus. Lasnamäel, linnapea kodupiirkonnas, on raske haigestumise eest kaitse saanud pisut üle poolte täiskasvanutest ja koolilastest vaid iga kolmas. Linnapea sõna selle peale, et nüüd asutakse pealinnas koroonakriisiga tegelema ja asjad paranevad.
- Linnaruum. Turvaline, inimkeskne linnaruum, liikluses ei ühtegi hukkunut (nullvisioon), turvalised rattateed, 30 km/h kesklinnas, andmepõhine ühistransport, linnaametite juhtide avalik konkurss ja roteerumine, planeerimise põhimõtteline ringivaatamine ning mõnus linnaruum. Kriisiajal üks olulisemaid asju, et saaks liikuda kodu ümber ise, lapsed saaks rohkem välja ning veidigi elust pinget maha.
- Peatänava projekt. Üks kahest võimuliitu moodustavast erakonnast seda lubas. Selle tulek või mittetulek on märk ruumilisest kuuluvusest - põhjamaad või idanaaber.
- Lasteaia kohatasu kaotamine. Meie jaoks on tegu hariduse ühtsuse küsimusega, kui tasu pole põhikoolis, ega gümnaasiumis, isegi kõrghariduse saab kohatasuta, miks see alguses, alushariduses peaks teisiti olema? Sotside põhjendused on teised, Keskerakonnal kolmandad, aga 854 eurot on oluline summa lastega peredele. Raha lasteaedadel saamata ei jää, selle saab hoida kokku linnajuhtide enesereklaamist ja viletsate lepingut arvelt. Kui soovite, aitan.
- Ettevõtjate kohtlemine. Tallinna planeerimisprotsess ja asjaajamine on legendaarselt vilets. Tahtmise korral on, mida muuta. Veelgi enam, laiema juhtimiskultuuri aluspõhimõte peaks olema, et uuendused on teretulnud. Nii tunneks ennast siin koduselt uus maailm ja saaks kasu sellest Tallinna linnakodanikud.
- Meie emad - isad vanaduspensionil olles ja nende heaolu. Aktsiivuskonto A+ 200 lisaeuroga loomine juhtub varem või hiljem. See, et vanaduspensionil olija saab ennast aktiivsena hoida, ning toetada seeläbi kodukandi ettevõtmisi on nende valimiste üks paremaid plaane. Tervisekriisi kestes ülimalt aktuaalne.
- Ühendused linnas ja välja. Linna sees tuleb värvimise asemel rajada korralikult ühendatud rattateede võrgustik. Ühistransport peab kvaliteedis muutuma, täna pole enam mõõta tasutus (keskslängis tasuta) vaid kvaliteet. Uued trammiliinid erinevates suundades ja üle linna piiride, võimalusi selleks on, olen kindel, et uus võimuliit ei jää hätta. Metroobuss, mis keskerakonna transpordiosakonnal juba soetatud võiks jääda üleminekuks pärislahendustele.
- Valveperearstiteenuse loomine ja Tallinna Uus Haigla. Tallinna Uue Haigla rajamise koostööd pidas linnapea väga oluliseks uue võimuliidu loomisel, olen temaga päri. See on suur ja oluline samm, et pealinna regioonis tekiks uus ekspordipotentsiaaliga Terviselinnak. Riik on juba 280 miljonit selle katteks leidnud, linnal tuleb oma panus panna. Peamine - tempo on kiire, et asjad tehtud saaks.
- Tallinn - Helsinki tunnel. Võib tunduda kauge, kui selleks tuleb hakata ettevalmistusi tegema, sest peale Rail Balticu valmimist on see järgmine suur asi. Pealgi üks väheseid projekte, mis siin regioonis jõukust loob ja meie konkurentsivõimet Riia ning Stockholmiga kasvatab, mitte vaid ümber ei jaga.
- Siia võiks lisada veel palju. Linnahalli kordategemine, nagu lubatud. Linnavolikogu revisjonikomisjoni tegutseda laskmine. Liiklejad on liitlased printsiip või haridusametis korra loomine. Näiteks eestikeelsele haridusele üleminek ilmselt siiski selle võimuliiduga jääb vaid riigi surveks, aga näiteks toiduahela läbiraiumine on ka sotside suur lubadus.
Need on vaid kümme punkti. Kõik neist oleks olnud laual meiega. Tallinn on jõukas linn, halvad kulutused maha ja arukad valikud asemele. Ootused uuele võimuliidule on kõrged.
P.S Peale seda, kui linnapea teatas AKs, et öölinnapea statuuti ei looda, sest „tegeleme ikka pärisasjadega" ei saa see tegemata jääda. See on väike kuid oluline märk, et ainuvõim on läbi. Ka mentaalselt. Kui on.
Lugu ilmus algselt Eesti Päevalehes.
Aivar Sõerd: Eesti pensionäride vaesusrisk on üks Euroopa Liidu kõrgemaid
Arvamuslood
27. Oktoober 2021 20:15
Aivar Sõerd
2016. aasta hilissügisel väljakuulutatud maksuvaba tulu reformiga tehti maksuvaba tulu määr sõltuvaks maksumaksja aastatulu suurusest. Kehtestati üldine regresseeruv maksuvaba tulu, mis hakkab sissetulekute kasvades astmeliselt vähenema. Reformierakond oli selle reformi vastu, sest see muutis maksusüsteemi keerulisemaks ja ebaõiglaseks kuna kehtestatud maksuküür sõi ära suure osa eelkõige keskmist palka saavate inimeste palgatõusust.
2016. aasta hilissügisel väljakuulutatud maksuvaba tulu reformiga tehti maksuvaba tulu määr sõltuvaks maksumaksja aastatulu suurusest. Kehtestati üldine regresseeruv maksuvaba tulu, mis hakkab sissetulekute kasvades astmeliselt vähenema. Reformierakond oli selle reformi vastu, sest see muutis maksusüsteemi keerulisemaks ja ebaõiglaseks kuna kehtestatud maksuküür sõi ära suure osa eelkõige keskmist palka saavate inimeste palgatõusust.
Maksureformi käigus kadus ära varasem pensionide täiendav tulumaksuvabastus. Uue ja varasema maksusüsteemi võrdluses kaotasid töötavad pensionärid rohkem kui tavalised töötajad.
Keskmine pension oli tookord veidi üle 400 euro kuus. Maksureformi autorid möönsid, et suurema sissetulekuga pensionärid tõesti kaotavad mõnevõrra raha, aga väiksema pensioniga pensionärid olevat võitjate poolel. 80 protsenti Eesti inimestest olevat võitnud uuest maksusüsteemist, kuulutas tookord peaminister. Senisest rohkem hakkasid “panustama” umbes 10 protsenti pensionäridest.
500 euro suurune regresseeruv maksuvaba tulu määr fikseeriti aastateks. See seisab paigal nagu kevadel Suessi kanalit blokeerinud kaubalaev Ever Given. Raha väärtuse kallal aga toimetab inflatsioon. Indekseerimine on tõstnud igal aastal pensione ja tänavu kerkis keskmine pension koos erakorralise pensionitõusuga 552 euroni. Maksuvaba tulu reformi tulemusena peab maksma 500 eurot ületavalt pensioniosalt tulumaksu.
Prognoositavalt on 2023. aastal on keskmine pension 654 eurot kuus. 2023. aasta prognoositava keskmise pensioni puhul oleks tulumaks sellest 30,8 eurot kuus. Seega suur osa aastasest pensionitõusust läheks tulumaksuks. On juba läinud ka seni. Neid, kelle maksukoormus pole tõusnud, on selleks ajaks alles jäänud vaid 22 protsenti pensioniealistest.
Eesti pensionäride vaesusrisk on üks Euroopa Liidu kõrgemaid. Riigikogus on sellel nädalal esimesel lugemisel seaduseelnõu, mis vabastab keskmise pensioni tulumaksust. Maksuvaba tulu rakendub pensioniealistele keskmise vanaduspensioni ulatuses sõltumata muudest tuludest. Seega seadusemuudatusest võitjad on ka töötavad pensionärid.
Seadusemuudatuse rakendamiseks on vaja teha IT arendusi ja muudatusi Maksu- ja Tolliameti e-maksuameti ning Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemides. Seadusemuudatuseks on vaja ettevalmistusaega ja rahandusministeerium on kavandanud eelnõu jõustumist alatest 2023. aastast.
Liina Kersna: hoiame koolid avatuna nii kaua kui vähegi võimalik
Arvamuslood
26. Oktoober 2021 11:00
Liina Kersna
Koroonapandeemia on Eestis kestnud üle pooleteise aasta. Pikas vaates võib see tunduda lühikese ajana. Tegelikult pole aga praegu juba kolmandas klassis käivad õpilased teistes tingimustes saanudki eriti õppida ja praeguste abiturientide gümnaasiumiaeg on olnud kahtlemata kõike muud, kui nad gümnaasiumiteed alustades ette kujutasid. Rääkimata koolieelikutest, nemad ei mäletagi koroonaeelset aega. Nende ajaarvamine ongi ainult selles nn uues reaalsuses.
Viimased poolteist aastat, millel on praegu otsene mõju juba kolmele õppeaastale, on meie haridussüsteemi oluliselt muutnud. Ühelt poolt oleme teinud ülivõimsa digi(tiigri)hüppe, saanud tõestuse, et paindlikud õppeviisid on võimalikud. Teisalt on see aeg toonud esile ka meie haridussüsteemi nõrgad kohad.
Kolmandikule õpilastest kaugõpe ei sobinud
Pandeemia pani meid distantsilt nii õppima kui ka töötama. Juba on uuringuid, mis näitavad, kuidas distantsõpe on õpilaste õpitulemusi ja -motivatsiooni mõjutanud.
Õpilasi, kellel oli enda hinnangul distantsõppe ajal raske õpitavast aru saada, oli kevadel haridus- ja noorteameti tehtud rahuloluküsitluste andmetel 4. klassis 18 protsenti, 8. klassis 22 protsenti ja 11. klassis 26 protsenti. Tulemusi üldistades oli kaugõppe ajal õppimisega hädas hinnanguliselt 16 000 algklasside, 9 400 7.-9. klasside ja 6 100 gümnaasiumiõpilast.
Ka Tallinna Ülikooli korraldatud distantsõppe uuringu tulemused ütlevad, et ligi kolmandik õpilastest hindas kaugõpet vähem tõhusaks kui tavaõpet ning et nad tulid distantsilt õppimisega halvemini toime. Pooled selles uuringus osalenud õpetajatest leidsid, et distantsõpe oli vähem tõhus kui tavapärane õppekorraldus. 42 protsendi õpetajate hinnangul omandasid õpilased ainekava materjali vähem.
Rahuloluküsitlused näitasid ka, et pikalt distantsilt õppinud 11. klassi õpilastest pea pooled ütlesid kevadel, et neil on alati või tihti "kõigest kõrini". Stressis inimese õpimotivatsioon on madalam ja ka õpitulemused on sellest mõjutatud.
Need tulemused näitavad, et pandeemia tõttu kaugõppel oldud aeg on mõjunud ja mõjub negatiivselt nii õpitulemustele kui ka õpilaste vaimsele tervisele.
Õpilünkade tasandamine ja õpilaste vaimne tervis prioriteediks
Teadlaste ja ekspertide hinnangul on õpilünkadel kumulatiivne iseloom. Mahajäämus süveneb järgnevatel õppeaastatel, õpimotivatsioon langeb, põhjustades varast õpingute katkestamist, mis omakorda toob kaasa sotsiaalkulusid ja vähendab inimeste edukust tööturul.
Pandeemia on näidanud, et eriti noorte vaimne tervis on väga haavatav, kui ära võtta ühtekuuluvustunne ja suhtlemisvõimalused.
Maailmapanga, UNESCO ja UNICEF-i kolm poliitikasoovitust pandeemia kahjulike tagajärgede vähendamiseks on:
hoida koolid avatuna; tagada kõigile õpilastele tugi õpilünkade tasandamiseks; võimaldada kõigile õpetajatele ettevalmistus ja tugi õpilaste õpilünkade diagnoosimiseks, õpetamise kohandamiseks vastavalt laste individuaalsetele vajadustele ja efektiivsemaks digikeskkondade kasutamiseks olukorras, kus on vajalik uuesti distantsõppele minna.
Ka Eesti haridusvaldkonnas oleme neid soovitusi järginud.
Õpilünkade tasandamiseks lisavahendid
ÜRO, Maailmapanga, Euroopa Komisjoni ja UNESCO analüüside järgi on pikaajaline koolide sulgemine tekitanud märkimisväärseid õpilünki, sest kaugõpe lihtsalt pole nii tõhus kui tavapärane õpe.
Teadlased on koroonamõjude uuringutes välja toonud ka asjaolu, et kui lastel tekivad baasoskustes lüngad, mõjutab see järgmiste oskuste omandamist kogu hilisema elu jooksul. Oskused, mida lapsed omandavad nooremas eas on aluseks kõrgema taseme oskustele, mida omandatakse hiljem.
Samuti on õpilünkade tekkimisel suur mõju õpimotivatsioonile, need on omavahel tihedalt seotud. Õpilastel, kes saavad õpitavast aru ja oskavad, motivatsioon suureneb, ning õpilastel, kes ei saa õpitavast aru, motivatsioon väheneb. See omakorda mõjutab järgnevaid õpitulemusi ning edasisi haridusvalikuid.
Seega on väga oluline õpilünkadele tähelepanu pöörata nüüd ja kohe.
Kevadel eraldasime 13,5 miljonit eurot, et õpilaste õpilünkade ja -motivatsiooniga tegeleda: kuus miljonit jagasime õpilünkade tasandamiseks koolidele ja 7,5 miljoniga toetasime õpilaste õpimotivatsiooni, vaimse tervise ja üldpädevuste arengut õpihuvilaagrites.
Uues riigieelarves on 12 miljonit eurot ette nähtud täiendavateks tugiteenusteks, et korraldada õpe paindlikult ja õppijakeskselt. Lisaraha pakub võimalust iga õppija vajadusi silmas pidada, näiteks korraldada õpet väiksemates õpperühmades, pakkuda individuaalseid konsultatsioone või palgata ka abiõpetajaid. Jätame koolidele vabaduse ise koos koolipidajaga otsustada, milliste tugiteenuste jaoks lisaraha kasutada. Toetust saavad kõik üldharidus- ja kutsekoolid.
Koroonalaine kolmandaks laineks valmistudes pidasime esmatähtsaks, et koolid jääksid avatuks, et me ei saadaks õpilasi kergekäeliselt ja lausaliselt distantsilt õppima. Koos terviseameti ja teadusnõukojaga töötasime välja lihtsustatud karantiini põhimõtte, mis kehtis kõigile koolis nakatunuga lähikontaktis olnud lastele ja noortele.
Haridusasutuses toimunud lähikontakti korral ei ole jäänud õpilased koju, vaid pidevalt testides selgitasime välja tegelikud viiruse kandjad, kes jäid koju. Terviseameti andmed näitavad, et koolis testitud lähikontaktsetest osutus positiivseks septembris veidi üle nelja protsendi, aga oktoobris üle kuue protsendi, mis näitab, et koolikeskkonna lähikontaktsed nakatuvad harvem kui ühiskonnas üldiselt.
"Oleme pidanud oluliseks piirkondliku olukorraga arvestamist, et mitte sulgeda koole lausaliselt."
Muidugi, kui piirkonna viiruseleviku tase on kõrge, saab koolijuht koostöös Terviseametiga saata kas kooli, klassi või kooliastme ajutiselt distantsiõppele. Seda ka vajaduse korral tehakse. Oleme pidanud oluliseks piirkondliku olukorraga arvestamist, et mitte sulgeda koole lausaliselt.
Praegu on nakatumistase riigis taas väga kõrge. Oleme selgelt punases ja haiglad täituvad väga kiiresti, eelkõige vaktsineerimata vanemaealiste inimestega. Kuna riigis on nakatumisnäitajad kõrged, on meil ka koolikoldeid palju.
17. oktoobri seisuga oli terviseameti andmetel Eestis kokku 178 kollet, neist 103 on seotud haridusasutustega. Koolis on nakatunud 1268 last ja 269 täiskasvanut. Näeme, et laste hulgas nakatuvad just nooremad õpilased ja vanematest õpilastest need, kes pole vaktsineeritud.
Ka täiskasvanutest on enamus nakatunuid vaktsineerimata, kuigi nakatuvad ka vaktsineeritud õpetajad, kuna nende vaktsiini tõhusus on hakanud langema. Seetõttu otsustasime valitsuses, et kõik haridustöötajad saavad vaktsineerimisest kuue kuu möödudes kohe tõhustusdoosi.
Koolide lahtihoidmiseks on äärmiselt oluline, et koolipere - nii koolitöötajad kui ka noored - oleks vaktsineeritud. Õpetajatest on vaktsineeritud 83 protsenti. Praegu on pisut üle 45 protsendi 12–15-aastastest õpilastest vähemalt ühe doosiga vaktsineeritud ja 16–17-aastastest pisut üle 60 protsendi.
Euroopas oleme noorte vaktsineerituse tasemelt 15. kohal, meist oluliselt rohkem on noori vaktsineeritud Taanis, Norras, Soomes, Belgias, Hispaanias, Portugalis, Islandil, Itaalias. Teiste riikide kogemused on näidanud, et vaktsineerimine hoiab viiruse levikut kontrolli all ning vähendab oluliselt raskete haigusjuhtude tekkimist. Ka koolid saavad seal toimida oluliselt stabiilsemalt.
Head lapsevanemad, kui teie kooliealine laps, keda saab vaktsineerida, ei ole veel vaktsineeritud, siis palun konsulteerige koolivaheajal oma perearstiga. Vaktsineeritud õpilane saab rahuliku südamega käia nii koolis kui ka huvihariduses.
Me näeme, et ebastabiilne koolikorraldus on osadele lastele mõjunud nii laastavalt, et nad kukuvad koolisüsteemist lausa välja. Kui üks uks sulgub, peab avanema teine. Meie, täiskasvanud, peame teadma, millisest uksest lahkuv laps sisse astub. Kui vaja, tuleb leida lisaaega, et mõni keerulisem teema koos õpetajaga selgeks saada. Sellest võib sõltuda õpilase edasine toimetulek.
Püüame teha kõik, et õpilased ja õpetajad saaksid vaadata üksteisele silma. Et meie koolid oleksid avatud ning lapsed saaksid jätkuvalt maailma parimat haridust. Selleks on oluline, et nii õpetajad kui ka võimalikult palju õpilasi oleks viiruse eest vaktsiiniga kaitstud. Meil ei ole muud valikut.
Kaja Kallas: Poliitiline avaldus COVID-19 olukorrast
Blogid
25. Oktoober 2021 16:47
Kaja Kallas
Tegin 25. oktoobril riigikogus poliitilise avalduse COVID-19 olukorrast
Head riigikogu liikmed!
Koroonaviiruse olukord Eestis on taas erakordselt kriitiline. Nii nagu ilmselt kõik Eesti inimesed, lootsin ka mina, et me sellisesse olukorda enam ei satu. Nii nagu enamik Eesti inimesi, nii ka mina, tegime kõik selleks, et hullem oleks juba möödas, kuid kahjuks see nii ei ole.
Koroona esimeses laines piisas sisuliselt soovitustest, et inimesed hoiaksid üksteisest distantsi. Teises laines teati sellest viirusest juba rohkem ja inimesed olid julgemad, sest enamus ei jäänud haigeks või ei põdenud seda haigust raskelt. Selle tagajärjel oli haiglates rohkem COVIDiga inimesi, kuid ulatuslike piirangutega saime selles olukorras hakkama.
Ja enamus tunnetaski rohkem kui kunagi varem, kuidas me kõik üksteisest sõltume. Ühiskonnana tervikuna, aga ka igas kollektiivis. Isegi üheskoos bussiga sõites või söögilaua taga istudes. Üks inimene võib juhuse tahtel ja pahaaimamatult, kuid ka hoolimatusest rikkuda ära kümnete inimeste elu ja tervise. Aga enamik inimesi on selle ängistava pandeemia ajal oma vastutustundega ise hoidnud ära kümnete, võib-olla isegi sadade inimeste haigestumise. Ja ma olen selle eest piiritult tänulik!
Nüüdseks on vaktsiinid kõigile kättesaadavad ja enamus on samuti omalt poolt andnud panuse nii enda kui ka ühiskonna kaitseks. Ja nüüd on kolmandas laines tänu vaktsineerimisele muutunud see, kes on vähemus, keda me kaitsma peame. Kui esimeses kahes laines vajasid kõige suuremat kaitset eakad, siis nüüd kolmandas laines vajavad eeskätt kaitset need inimesed, kes on vaktsineerimata.
Maikuus korraldas Euroopa Komisjon eurobaromeetri uuringu suhtumisest vaktsineerimisse. Ja kui seda võrrelda tasemetega, kuhu riigid on praeguseks vaktsineerimisega jõudnud, siis on üllatav, kuidas see on korrelatsioonis kevadises uuringus prognoosituga. Ka meie oleme pidama jäänud täpselt sinna, kus maikuus inimeste suhtumise järgi ennustada võis. Kevadine ennustus ütles, et jääme pidama 58 protsendi peal, ning nii see hetkel ongi.
Käitumisteadlaste uuringute kohaselt on vaktsineerimata veel vaktsiinivastased ja inimesed, kes kõhklevad. Vaktsiinivastased on oma veendumustes kindlad ja ükskõik, mida keegi teeb või ütleb, ei pane neid oma seisukohti muutma. Küll aga saame püüda veenda neid inimesi, kes kõhklevad. Uuringute järgi on nende inimeste peamine mure hirm vaktsiini kõrvaltoimete ees. Hirm on liiga tugev emotsioon selleks, et öelda lihtsalt: “Ära karda!” Selleks pakkusime koostöös käitumisteadlastega välja erinevaid lahendusi selleks, et neid hirme ületada. Küll on avatud nõuandetelefonid, viiakse läbi motiveerivat intervjueerimist, kus püütakse jõuda inimeste hirmude tuumani. Kohale saab kutsuda lektoreid, kes räägivad, kuidas vaktsiinid toimivad. See kõik võtab meeletult aega ja paraku saab haigus paljud need inimesed kätte kiiremini, kui nad lõpuks oma vaktsineerimisotsuseni jõuavad.
Vaktsiinide ja koroonaviiruse kohta levib palju müüte. Üks neist on see, et ega vaktsiinid tegelikult ei kaitse, sest ka vaktsineeritud inimesed surevad. Tõsi ta on, et vaktsiin ei tee kedagi surematuks. Mida rohkem on vaktsineeritud inimesi, seda rohkem on ka surijaid nende seas, kes on vaktsineeritud. Aga vaktsiinid aitavad elusid päästa. Andmeid võrreldes näeme, et vaktsineerimata inimesel on tõenäosus haiglasse sattuda 2,5 korda suurem kui vaktsineeritud inimesel, vaktsineerimata 60+ inimesel on tõenäosus surra kolm korda suurem kui sama vanal inimesel, kes on vaktsineeritud.
Ühelt poolt võiks ju öelda, et las need, kes end kaitsta ei taha, siis kannatavad ja ärme näe nendega vaeva. Ma ei ole sellega nõus. Inimesed, kes pole vaktsineeritud, on ikkagi meie oma Eesti inimesed ja teeme koos arstide ja teadlastega kõik, mis meie võimuses, et neid rahuliku ja tõenduspõhise jutuga veenda.
Meie kohustus on kõiki raskelt haigestunuid ravida. Ja paraku seda haigust raskelt põdedes satutakse haiglasse, hingamisaparaatide alla. COVID on nakkushaigus, mistõttu tuleb sellised haiged teistest eraldada.
COVIDisse nakatunud vaktsineerimata inimesed on nakkavamad kui vaktsineeritud, nad põevad raskemalt ning satuvad suurema tõenäosusega ja kauemaks haiglasse. Haiglates on meil peamiselt vaktsineerimata inimesed. Kuigi vaktsineerimata on küll ainult kolmandik inimestest, siis sümptomaatilise COVIDiga haiglates viibijatest moodustavad nad 69 protsenti, ning nendest, kes on praegu haiglas ja on intensiivravil viibinud, on praegu 76 protsenti vaktsineerimata.
Kui haiglatesse tuleb järjest enam COVIDi haigeid, siis tuleb sulgeda teisi erialasid. Valikud on karmid – esmalt jäetakse ära plaanilised operatsioonid, näiteks valutavad puusad, liigesed, ka südameoperatsioonid lükatakse edasi. Need inimesed ei saa oma haigusi valida ja vajavad ravi. COVIDi haiged saavad kaitsta end vaktsineerimise läbi, et nad seda haigust nii raskelt ei põeks ja haiglatesse ei satuks.
On mõned poliitikud, kes on julmalt öelnud, et vabaduse kaitsel peavadki mõned inimesed surema. Ma ei ole sellega nõus. See on erakordselt küüniline hoolimatus inimeste suhtes ja vanemate inimeste surmade normaliseerimine. Inimesed pole surematud, aga nad ei peaks surema koroonaviiruse piinarikast surma. Ja paraku ohustab COVID ka teiste inimeste elu ja tervist.
Mõned riigikogu liikmed ütlevad, et haiglates on ruumi küll ja selle pärast muretsema ei pea. Küsimus ei ole ju voodites. Neid võib ju järjest juurde tuua. Küsimus on inimestes, kes COVIDi osakondades töötavad. Tuleb silmas pidada, et COVIDi osakonnas on vaja kaks komplekti meditsiinitöötajaid, sest tuleb kanda turvavarustust.
See on raske töö ja meditsiinitöötajad ei ole nõus enam COVIDi osakondades töötama. Sundida neid ei saa ja nii ongi haiglajuhid topeltsurve all – ühelt poolt töötajad, kes ei taha seda tööd enam teha, ja teiselt poolt haiged, keda muudkui peale tuleb. Jah, me valitsuses otsustasime tõsta COVIDi voodikoha kompensatsiooni 75 protsenti, aga isegi raha ei motiveeri enam neid inimesi.
Kui mõni riigikogu liige ütleb, et haiglates pole mingit koormust, siis ma saan organiseerida teile ekskursiooni COVIDi osakonda, et teil on oma silmaga võimalik näha, mis tööd inimesed peavad tegema ja kuidas need haiged hapnikupuuduse all kannatavad.
Eesti meditsiinisüsteemil on praegu raske hetk, mille ületamiseks nad vajavad toetust ja töörahu. Riigikogus valitseb üldiselt konsensus näiteks riigikaitse küsimustes: keegi meist ei vaidlusta, et Eesti iseseisvuse säilitamiseks vajame liikmesust NATOs ja kaitseinvesteeringuid. Ma väga palun, et leiaksime samasuguse konsensuse ka meditsiinisüsteemi toetamise küsimuses. Et keegi meist ei demoniseeriks, ründaks või ähvardaks Eesti inimeste tervise kaitsmisel viimast välja panevaid meditsiinitöötajaid. Jõudu teile, Eesti arstid ja õed.
Kuigi vaktsineerimata on umbes üks kolmandik Eesti inimestest, siis sümptomaatilise COVIDiga haiglates viibijatest moodustavad nad umbes kaks kolmandikku. Seetõttu on just vaktsineerimata inimeste liikumist vaja piirata, et nad haigeks ei jääks ja haiglasse ei satuks, sest vastasel juhul kannatab kogu ühiskond. Põhiseadus ütleb otsesõnu, et ükski õigus ei ole absoluutne. Põhiõigusi võib piirata, kui seda on vaja teiste kaitseks ja nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, ning just nii see hetkel on.
Tänasest jõustusid mitmed uued kontrollmeetmed, mille eesmärk on vähendada koormust haiglavõrgule. Alates tänasest saavad kontrollitud tegevustes osaleda üksnes vaktsineeritud või läbipõdenud täiskasvanud. See muudatus hõlmab täiskasvanute sportimist, treenimist, noorsootööd, huvitegevust ja -haridust, täiendkoolitust ja täiendõpet. Inimesed, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, ei tohi edaspidi osaleda ka spordivõistlustel ning spordi- ja liikumisüritustel, minna avalikesse saunadesse, spaadesse, basseinidesse, veekeskustesse ja ujulatesse, konverentsidele, teatrisse, kontsertidele ja kinno, võtta osa meelelahutusteenustest, käia muuseumites ja näitustel või veeta toitlustusasutustes kohapeal aega.
Vaktsineerimata inimeste ligipääsu kontrollitavatele üritustele ja tegevustele piiratakse, kuna neil on väga kõrge nakatumise risk ja olles nakatunud, levitavad nad viirust rohkem kui immuunkaitsega inimesed, samuti on neil suur oht põdeda haigust rängemalt ja sattuda haiglasse.
Samuti on tänasest rangem maskikandmise kohustus. Ilma maskita inimesi müügi- või teenindusaladele lubada ei tohi. Ja kaitsemaski kandmine on rangelt soovituslik nii vaktsineeritud kui haiguse läbipõdenud inimestele ka kontrollitud üritustel. Nõutud on kaitsemaski kandmine, soovitavalt meditsiinilise maski kandmine ning maski kandmist ei saa enam asendada suu ja nina katmisega salli, krae või millegi muuga. See on vajalik, sest koroonaviiruse delta tüvi on oluliselt nakkavam kui pandeemia algul levinud viirusetüved.
Need meetmed kehtivad vähemalt 10. jaanuarini.
Mis saab edasi? Kas kehtestatud kontrollimeetmetest piisab? Kui me neid meetmeid järgime, siis ma väga loodan, et nendest piisab. Me teame, et täna saavad positiivse testitulemuse inimesed, kes nakatusid enne piirangute kehtestamist, haiglasse jõuavad raskemini haigestunud nädal või kaks pärast haigeks jäämist. Seega peab valitsus olema valmis ka järgmisteks sammudeks. Meenutan siiski, et ka kevadise laine harjal oli neid, kes nõudsid ülikarme piiranguid ja eriolukorda. Tagantjärele vaadates tegime siiski õigesti, et võrdlemisi liberaalsete piirangute juurde jäime.
Selleks, et reeglid toimiksid, tuleb neist kinni pidada. Enamik inimesi teevadki seda. Jah, me oleme suurendanud patrullide ja kontrollide arvu, aga reeglite järgimine on meie kõigi huvides. Selleks, et koolid, ettevõtted saaksid olla lahti ja inimesed vajalikku abi ning haiglad ei ummistuks COVIDi haigetest.
Meie eesmärk on hoida ühiskond nii lahti kui võimalik ning aidata haiglatel aidata kõiki, mitte ainult COVIDi haigeid. Kui otsus mitte vaktsineerida on teie lõplik valik, siis palun hoidke ennast eriti hoolikalt ja vältige igasuguseid kontakte, kuni viiruse levik on taas langusesse pööranud. Jah, me tahaks olla nagu Põhjamaad, kus tänaseks on enamikust piirangutest lahti saadud, kuid nende vaktsineerituse tase on nii kõrge, eriti vanemaealiste hulgas, ja seetõttu saavad nad teha neid julgeid samme. Meil on paradoksaalselt just “vabadusvõitlejad” need, kes takistavad kogu ühiskonda täieliku avatuse suunas liikumast.
Lõpetuseks: hooligem endast, oma rahvast ja ligimestest ning aidakem tervishoiutöötajaid! Raske COVIDi põdemine ja koroonasurmad on välditavad. Aitäh kõigile, kes on ennast juba vaktsineerinud, aitäh kõigile, kes peavad oma piirangutest kinni, ja aitäh kõigile, kes seda tööd teevad!
The post Poliitiline avaldus COVID-19 olukorrast appeared first on Kaja Kallas.