Senistest aruteludest ei tule välja, et küsimus pole ainult erinevas õppekeeles, vaid ka erinevas meelsuses, mida haridusasutus kannab ja kujundab. Eesti Vabariigis peaksid kõik koolid ja lasteaiad olema eestimeelsed. Mida eestimeelsus tähendab? Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et eestimeelne tähendab eesti rahvuslikke huvisid silmas pidav, eestlaste püüdlusi pooldav ja toetav.
Tavaliselt mõeldakse meelsusest rääkides patriotismi kasvatamist, mis sageli taandub vaid ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tunnis tehtavale. Aga vaatame asju laiemalt. Rahvuslik huvi on ka see, milliseid teadmisi, oskusi ja väärtushoiakuid kool õpilastes kujundab. Muidugi saab õpilane oma esmased väärtused kaasa kodust. Ent olulist mõju avaldavad ka meedia, suhtlemine eakaaslastega ja kultuur, mida tarbitakse. Kool on ainus koht, kus on võimalik tegelda süsteemse väärtuskasvatusega, mida viivad ellu vastava ettevalmistuse saanud inimesed.
Kõik sõltub õpetajate väärtushoiakutest
Põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas, millest nii eesti- kui ka venekeelsed koolid peavad lähtuma, on kirjas: «Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab Eesti suundumust integreeruda Euroopas.»
Riikliku õppekava alusel koostab iga kool oma õppekava. Koolis ei õpeta lapsi aga õppekava, vaid õpetajad, kellel on suur vabadus valida nii õppemeetodid kui ka õppesisu. Hiljuti Tallinnas tutvustatud OECD uuringu (2018) andmetel on Eesti õpetajate vabadus suurem kui paljudes teistes riikides. Seda enam on meil põhjust muretseda, kui eesti- ja venekeelsete koolide õpetajate väärtushoiakud on erinevad.
Mitmed uuringud (nt Golubeva, M., et al, 2009) näitavad vene emakeelega õpetajate ja õpilaste võõrandumist riigist. Jaan Tõnissoni instituudi 2009. aastal UNESCO rahastusel ning haridus- ja teadusministeeriumi toel tehtud noorte väärtushinnanguid käsitlev rahvusvaheline pilootuuring näitas suuri erinevusi eesti ja vene koolide õpilaste arusaamades, mistõttu ei peetud õigeks esitada koondaruandesse Eesti tulemusi, vaid tehti vahet eesti ja vene emakeelega õpilastel. Uuringut tutvustades on Sulev Valdmaa (Haridus, 2/2010) osutanud, et «UNESCO pilootküsitlus kinnitas tõsiasja, et iseseisvas Eestis on kasvanud üles uus mitte-eestlaste põlvkond, kes on ühiskonda keeleliselt integreerunud või integreerumas, kuid ei ela oma sünnimaa sotsiokultuurilises keskkonnas, vaid sellega nihkes.
Väärtuskasvatus ei tähenda ajupesu
Mismoodi saab noorte väärtusi kujundada? Väärtuskasvatust saab teha väga mitmeti: eeskujude, lugude, käitumise tagasisidestamise ja arutluse kaudu. Nõukogude kooli taotlus oli kasvatada riigile ustavaid ja moraalselt kindlaid kodanikke. Seda püüti saavutada sõjaväelise distsipliiniga tegevuste, propaganda ja tsensuuriga. Kui räägime eestimeelsest väärtuskasvatusest, siis on eesti ühisväärtustega kooskõlas selline väärtuskasvatus, mis toetab eesti keelt ja kultuuri väärtustavate, vabade ja autonoomsete, sallivate, inimõigusi ja rahvaste enesemääramisõigust austavate isiksuste kujunemist.
Küsimus ei ole vaid selles, milliseid väärtusi sõnades tunnistatakse. Väärtused läbivad kõike, mida koolis tehakse. Need puudutavad kooli juhtimist, õpetamis- ja kasvatusmeetodeid, hindamist ning koolis toimuvaid üritusi ning isegi seda, milline näeb välja vahetund (kas jalutatakse ringi nagu Preisi sõjakoolis või lubatakse õpilastel tegelda meelepärasega). Väga palju aitab väärtuste kujunemisele kaasa see, mille eest õpilast koolis kiidetakse või karistatakse. Kui kasvatamine käib autoritaarselt, käskude-keeldude kaudu, siis pärsib see õppurite algatusvõimet ja vastutuse võtmist.
Näiteks ettevõtliku hoiaku kujundamisel on väga oluline, et ka koolis suhtutaks vigadesse kui võimalusse õppida ja teha paremini. Õppimist toetav tagasiside annab õppurile arusaamise, kus ta oma arengus on ning mida tuleb teha, et saavutada parem sooritus. Selline tagasiside motiveerib õpilast rohkem pingutama ja turgutab eneseusku.
Kord ja kuulekus või loovus ja ettevõtlikkus?
Olen koolitanud nii eesti- kui ka venekeelsete koolide direktoreid ja õpetajaid ning näinud, et Eesti venekeelsetel koolidel on üldiselt palju raskem võtta omaks kaasavat juhtimist ja nüüdisaegset õpikäsitust, mille keskmes on õpilase loovuse, ettevõtlikkuse, kriitilise mõtlemise ja ennastjuhtiva õppija kujunemise toetamine.
Tartu Ülikooli eetikakeskus on Briti Nõukogu toel loonud mitmekultuuriliste koolide võrgustiku, mis toetab venekeelsetes koolides toimuvat väärtuskasvatust. Meie võrgustiku koolid on eestvedajad, kes aitaksid meelsasti ka teisi koole järje peale. Oleme koolitustel sageli kuulnud õpetajaid kurtmas, et meie pakutavaid metoodikaid on venekeelses koolis raske rakendada, sest seal põhineb õpetamine autoriteedil, mitte koostööl.
Paljude venekeelsete lapsevanemate ootus on, et õpetaja hoiaks ranget korda ja õpilased teeksid seda, mida õpetaja või lapsevanem ütleb, mitte ei mõtleks oma peaga. Sellise suhtumisega on aga raske kujundada õpilastes eneseväljenduse, kriitilise mõtlemise ja koostöö oskusi, mis võimaldavad neil hiljem hakkama saada turumajanduse ning demokraatia tingimustes.
Ka eestikeelses koolis on veel lubamatult palju elemente tuupimiskoolist, ent vähemalt ollakse koolijuhtimise ja õpetajakoolituse tasandil üksmeelel selles, et kooli ülesandeks on toetada iga õpilase individuaalset ja sotsiaalset arengut. Vaid autonoomiat väärtustav õpetaja saab kasvatada õpilases autonoomiat ning toetada tema enesemääramist, mis võimaldab tal teha oma elus mõtestatud valikuid ja elada õnnelikku elu.
Just seetõttu, et Eesti kooli ülesanne on juurutada nüüdisaegset õpikäsitust ja tegelda süsteemse väärtuskasvatusega, ei ole meil minu meelest teist valikut kui kaotada paralleelne koolisüsteem. Lahendamist vajab küsimus, kust saada piisav hulk pädevaid ja missioonitundlikke eestimeelseid õpetajaid, kes oleksid valmis töötama nii eesti kui ka vene emakeelega õpilastega.
