Urmas Kruuse: põllumajanduspoliitika ei lahenda kõiki probleeme, mis algavad pärast asula lõpu märki linnapiirilt
Arvamuslood
31. Mai 2021 16:30
Urmas Kruuse
Kõigepealt tuleb kaks aastat üleminekuaega, mil senised toetusmeetmed jätkuvad, kuid summad nende elluviimiseks võetakse juba uue perioodi rahakotist.
Neid ridu panin kirja Brüsselis põllumajanduse ja kalanduse nõukogus, kus parasjagu tehti jõupingutusi jõuda kokkuleppele Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformipaketis. Selle nimel on aktiivsed läbirääkimised käinud mitu aastat ja protsess on näidanud, kui keeruline on kompromisside otsimise kunst. Otsustamine käib ju poliitikate üle, mis otsesemalt või kaudsemalt mõjutab sadu miljoneid Euroopa Liidu kodanikke.
Samal ajal oleme Eestis juba pikemat aega teinud ettevalmistusi kõige selle rakendamiseks siseriiklikult. Üks suur ühine nimetaja neil reformiaruteludel Euroopas ja Eestis on eelseisev rohe- ja digipööre. Ühtpidi on see suur väljakutse meie põllumajandus- ja toidusektorile ning laiemalt maapiirkonnale. Kuid juhul, kui teeme õigeid valikuid, võib see kõik saada ka meie edulooks.
Siht silme ees
Natuke enam kui kuu aega tagasi kiitsime valitsuses heaks põllumajanduse ja kalanduse valdkondliku arengukava aastani 2030. See on dokument, mis seab järgmiseks kümneks aastaks suunad põllumajanduses, toidutootmises, kalanduses, aga ka maapiirkondade arengule. Tegu on ministeeriumi ja kõigi valdkonnas ning sektoris toimetavate organisatsioonide ja aktiivsete huviliste ühise ja pikaajalise koostöö tulemusega.
Seadsime põllumajanduse ja kalanduse arengukavas visiooniks, et Eesti toit on hinnatud ja maal on hea elada, ning eesmärgiks, et Eesti toit oleks eelistatud, elukeskkond ja elurikkus hoitud, toidusektori ettevõtted oleksid edukad ning maa- ja rannakogukonnad elujõulised.
ELi ühine põllumajanduspoliitika on üks oluline tööriist, mis peab oma võimaluste, sh eelarvega, aitama meil Eesti valdkondliku arengukava eesmärgid saavutada. Seega on arengukava meile omamoodi kompassiks, kui peame arutelusid ja otsime kokkuleppeid, kuidas ÜPP vahendid järgmiseks seitsmeks aastaks Eesti maaeluvaldkonna arengus tööle panna.
Kaks miljardit eurot
Ühise põllumajanduspoliitika vahendite kasutamiseks koostab iga liikmesriik ÜPP strateegiakava, mida oleme juba mitu aastat siseriiklikult ette valmistanud. Strateegiakava hõlmab edaspidi nii otsetoetusi (I sammas) kui ka maaelutoetusi (II sammas). Strateegiakava dokumendina on sarnane hetkel kehtiva maaelu arengukavaga, aga samas selge samm edasi tervikliku põllumajanduspoliitika suunas.
Kuna ühise põllumajanduspoliitika reformi arutelud Euroopa Liidu tasandil on planeeritust kauem aega võtnud, siis enne, kui jõuame uue ÜPP rakendamiseni, ootab meid kaks aastat üleminekuperioodi. Kõigi sektoris tegutsejate jaoks tähendab see eelkõige seda, et senised toetusmeetmed jätkuvad, kuid vahendid nende elluviimiseks tulevad uue perioodi rahakotist.
Üleminekuperioodil on meil kasutada 383 miljonit eurot otsetoetuste ja 258 miljonit maaelutoetuste maksmiseks. Sellele järgneval perioodil ehk 2023–2027 on meil kasutada üks miljard eurot otsetoetusteks ja 440 miljonit eurot maaelutoetusteks.
Seega kokku on meil järgneva seitsme aasta jooksul põllumajandus- ja toidusektori ning maapiirkonna arendamiseks läbi ühise põllumajanduspoliitika kasutada ligikaudu kahe miljardi euro ulatuses Euroopa Liidu vahendeid.
Ühtpidi on see ligi kahe miljardi eurone pakett väga märkimisväärne summa, mis annab meile palju võimalusi. Samas teame, et arvestades eesseisvaid väljakutseid, on teatud valdkondade rahastamisvajadused oluliselt suuremad. Nendes diskussioonides ei tohiks me ka ära unustada, miks ühine põllumajanduspoliitika on ellu kutsutud.
Kuigi põllumajandus- ja toidutootmine on järjest mitmetahulisem ning maapiirkondade heaolu on selle lahutamatu osa, siis olgem realistid: põllumajanduspoliitika ei lahenda kaugeltki kõiki probleeme, mis algavad pärast asula märgi lõppu linnapiirilt.
Oleme juba sektori ette ka toonud ettepaneku, kuidas ühise põllumajanduspoliitika järgmise perioodi vahendid võiks põllumajandus-, toidusektori ja maapiirkonna arengu vankri ette rakendada. Seda tehes oleme püüdnud leida tasakaalu erinevate vajaduste, prioriteetide ja ülesannete ees, mis meid lähiaastatel ees ootavad. See tasakaal peab tagama, et meie põllumajandus-, toidu- ja muud maaettevõtted on edukad, keskkond on hoitud ning kohalikud kogukonnad ja maapiirkonnad elujõulised.
Selleks on suur osa uue eelarveperioodi ÜPP vahenditest suunatud põllumajandustootjate elujõulisuse ning keskkonnaga seotud väljakutsetega tegelemiseks. Väiksem osa eelarvest on kavas suunata maapiirkonna arenguks, konkurentsivõime suurendamiseks, ühiskonna nõudlusele vastavuse suurendamiseks põllumajandussektoris, põlvkondade vahetusele põllumajanduses, sektori kaasajastamiseks teadmussiirde ja innovatsiooni abil ning põllumajandustootjate positsiooni parandamiseks väärtusahelas (täpsemaid arve vt jooniselt).
Toidu tootmine ja keskkond
Eesti jaoks on oluline, et suudaksime end ise võimalikult mitmekesiselt põhitoiduainetega varustada. See tagab meie inimestele toidu järjepideva ja kindla kättesaadavuse igas eluolukorras. Kui oluline on kodumaine toidutootmine ja selle toimepidevus ning kui haprad on tarneahelad, saime meeldetuletuse COVID-19 epideemia puhkedes, mil võisime toidupoodides ajutiselt kohata tühje kaubalette. See oli olukord, mida viimati mäletame ühest eelmisest riigikorrast. Eesmärgiks peaks olema, et meie toidutootmine ja selle eri lülid on nii eraldi kui koos nii tugevad, et me sellist vaatepilti enam nägema ei peaks.
Arvestades kõikumisi turgudel, tuleb luua piisavalt võimalusi kriisidega toimetulekuks, mille üleelamiseks on vajalik toidu olemasolu. Selleks peavad aga põllumajandus- ja kalandussektor olema valmis järjest uuteks arenguteks ja proovikivideks.
Viimastel kümnenditel on ülemaailmselt toimunud soojenemine ja sagenenud äärmuslikud ilmastikuolud, mis avaldavad põllumajanduslikule tootmisele otsest mõju. Hea ilma korral koristame rekordsaake, pikkade vihma- või põuaperioodide tõttu tuleb aga sektorile ulatada abikäsi. Suuremaid muutusi lükkavad tagant veel ka inimeste kasvavad sissetulekud, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, keskkonnahoid ja loodusressursside jätkusuutlikum kasutamine. Samuti energiaküsimused, tarbijate hoiakute ja eelistuste kiire muutumine, kaubanduse liberaliseerimine ja linnastumine. Seni on Eesti tootjad selle kõigega edukalt hakkama saanud.
Et me oleksime nende arengute eestvedajad, on Euroopa Liidu tasandil vastu võetud ELi roheline kokkulepe, „Talust taldrikule“ strateegia ja elurikkuse strateegia. Kõik need dokumendid toovad kaasa terve rea uusi ülesandeid, kaugema eesmärgiga, et Euroopa toidutootmine muutuks globaalselt jätkusuutliku toidutootmise standardiks. Me ei saa nendes protsessides jääda passiivse pealtvaataja rolli.
Ühine põllumajanduspoliitika annab meile selleks võimaluse, aga siit edasi on juba meie endi kätes, kui tarku, jätkusuutlikke ja tulevikku vaatavaid valikuid me teeme. Meie roll on luua keskkond, milles põllumajandusega seotud valdkondades tegutsevad inimesed ja ettevõtted saavad olla edukad. Selleks tuleb pidevalt otsida kompromisse ja ühisosa.
Eerik-Niiles Kross: loodetavasti ei ole Vladimir Svet Keskerakonnaga kooskõlastanud seisukohta, et tema erakond = vene taustaga inimesed
Arvamuslood
30. Mai 2021 17:00
Eerik-Niiles Kross
Mõne päeva eest avaldas Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet Eesti Päevalehes arvamusloo, mis pidanuks ehk jääma koheununevaks vilksatuseks nagu enamus sedasorti tooteid eesti pealkirjanduses. Kuid kuna pealkiri tõesti otsesõnu kuulutas, et Reformierakond “lõhestab rahvuslikul alusel”, läksin õnge ja lugesin loo läbi.
Sveti tekst on ka meie poliittekstide kesist keskmist mõõduks võttes üsna silmapaistev demagoogiauperpall. Svet proovib olla solvunud Kristen Michali selle mõtteavalduse peale: “Tallinna inimesed väärivad enamat kui Lasnamäe vaatega Keskerakond”.
Svet arvab mõistagi, et ei vääri. Ent teeb sellest lausest kaks hoopis teistsugust järeldust. Esiteks tähendavat see, et “Reformierakond ei taha näha Tallinna valitsemise juures vene taustaga inimesi.” Teiseks tähendavat see, et Reformierakond ei plaani tulevases volikogus esindada Lasnamäe eestlaste vaateid.
Loodetavasti ei ole Svet Keskerakonnaga kooskõlastanud seisukoha, et tema erakond=vene taustaga inimesed. Sest see kõlab nagu venekeelne EKRE. Mõttekonstruktsioon, et kuna tallinlased ei vääri Keskerakonna valitsemist tähendab, et Reformierakond ei kavatse Lasnamäe eestlasi esindada meenutab aga vana anekdooti. Teadlased võtsid ämblikult ükshaaval jalgu ära ja käskisid hüpata. Pärast kaheksanda jala äravõtmist ämblik enam ei hüpanud. Teadlased järeldasid, et ämblik kuuleb jalgadega.
Ma ei tea, millega kuuleb Keskerakond, aga kui ta kuulda soovib, siis kordan. Mõte, et Tallinn ei vääri Lasnamäe vaatega Keskerakonda tähendab nimelt seda, mida ta ütleb. Lasnamäe vaade tähendab kurba tõdemust, et Keskerakonna valitsemise ajal on Tallinnast saanud Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn. Sellisele järeldusele jõudis hiljuti üleeuroopaline uuring, mis tõi välja, et Tallinnas kasvab mitte ainult sotsiaalne, vaid ka etniline eraldatus. Kasvab kiiremini kui ükskõik kus mujal Euroopas.
Neid probleeme, eriti Tallinnas, on korduvalt käsitlenud Inimarengu aruanded. Eesti Arhitektide Liit korraldas 2019. aasta lõpul konverentsi. “Eraldatud ruumid”, kus linnale pakuti mitmeid programmilisi lahendusi selle suundumuse muutmiseks. Näiteks lõpetada sotsiaalmajade ehitamine Lasnamäele. Konkreetne soovitus kõlas nii: “Mitte koondada sotsiaaltuge vajavaid inimesi ühele alale, nagu praegu paraku toimub seoses sotsiaalmajade rajamisega peamiselt Lasnamäele, vaid võtta näiteks üle meie naaberlinna Helsingi kogemused. Helsingi linn nimelt opereerib üürikorteritega, mis on hajutatud üle linna nö tavamajadesse, vältimaks madalama sissetulekuga kinniste kogukondade teket."
Samuti soovitati linnale olemasoleva elamufondi korralikku ja kvaliteetset renoveerimist, mitte halva juurde ehitamist, samuti kaasaegse ja kvaliteetse linnaruumi ja arhitektuuri arendamist üldse.
Segregeerumine on Tallinnas ja Eestis muidugi mitmekihilisem probleem kui üksnes linnaruumiline, mis süveneb Keskerakonna poliitika toel maksumaksja raha Lasnamäele valedesse kohtadesse kulutada. Keda täpselt esindab Keskerakond, soovides iga hinna eest hoida venekeelseid lapsi venekeelsetes koolides, jääb üha arusaamatumaks. Viimased arvamusküsitlused näitavad, et valdav enamus, jah, ka Lasnamäe venekeelseid peresid, soovib eestikeelset kooliharidust alates lasteaiast. Jah, seda soovib ka Reformierakond.
Venekeelne Tallinna linnameedia, linna raha kulutamine, miljonites, PBK ja muudele taolistele kanalitele, segased signaalid koroonakriisis, mis proovivad lükata venekeelset inimest uskuma Sputnik-vaktsiini ja mitte usaldama riiki. Igapäevane ja pidev venekeelset tallinlast kapseldav ja isoleeriv poliitika – see on Lasnamäe vaade, mida ükski tallinlane ei vaja.
Härra Svetile soovitan aga leida mõni tekstitundlikum artiklikirjutaja.
Ivi Eenmaa: Lõhestunud pealinn tuleb ühendada
Arvamuslood
29. Mai 2021 11:30
Ivi Eenmaa
Ainuvõim ei ole kellelegi hea. Eriti kui see kestab nii pikalt nagu on kestnud Keskerakonna ainuvalitsus Tallinnas.
Eelmisel nädalavahetusel avaldas Reformierakond aruteluks ja ideekorjeks Ühendatud Tallinna visiooni. Seepeale kirjutas Tallinna linnavolikogu esimees Tiit Terik, et enamus selles visioonis kirjas olevates mõtetest on Tallinnas juba töös. See oleks väga tore, kui see oleks tõsi. Tegelikult on tegemist kahe täiesti erineva lähenemisega Tallinna arengusse. Reformierakonna poolt pakutava Ühendatud Tallinna mõtte eesmärgiks on koguda uusi ideid ja kaasata inimesi linnaelu sõlmküsimuste lahendamisele. Keskerakondlikku mõtteviisi esindav Tiit Terik aga raiuks kõik olemasoleva raudbetooni ja igaveseks. Siit ka sügav vastuseis kõigele uuenduslikule. Keskerakonna juhtimisel on saanud Tallinnast Euroopa üks kiiremini lõhestunumaid pealinnu. Ühendatud Tallinna visioon sündiski soovist lõhestunud pealinn kokku siduda ehk ühendada põlvkonnad, liiklejad, kogukonnad ja asumid liitlasteks.
Tallinna lõhestatuse üks juurpõhjusi peitub hariduslikus segregatsioonis. Keskerakondlastest linnajuhtide järjekindel töö erinevate keeleruumide eraldi hoidmisel on toonud neile möödanikus ilmselt poliitilist kasu, kuid seda muu emakeelega noorte tuleviku arvelt. 2017. aasta suvel, mõnda aega pärast seda, kui Reformierakond käis välja idee ühtsest riigikeelsest haridusest alates lasteaiast, ilmus inimarengu aruanne, mis kinnitas, et keeleline eristatus ehk hariduslik segregatsioon loob lõhestunud maailma. Muu emakeelega noorte jaoks tähendab see tulevikus halvemaid võimalusi hariduse, töö ja elukoha valikul. Lõhestumise nõiaringi purustab hea kvaliteediga riigikeelne haridus alates lasteaiast. Kvaliteetset riigikeelset haridust toetasid lapsevanemad juba neli aastat tagasi, täna on nende sõnum veel selgem. Värskelt ilmunud Eesti ühiskonna lõimumise monitooringu kohaselt arvab 81 protsenti eestlastest ja 66 protsenti teistest rahvustest elanikest, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaiast. Aeg on see samm ära teha. Tulevik on kvaliteetne riigikeelne haridus kõigile. Seejuures käib jutt ju riigikeele heast valdamisest, mitte emakeele äravõtmisest.Ja millegipärast räägivad keskerakondlased ainult venekeelse hariduse vajaduse säilitamisest, sundides sellega juba ette kõigile teistele peale vene keeles õppimise.
Teine suur valdkond, kus linnavalitsusel pole edusamme ette näidata, on kvaliteetse ja easõbraliku linnaruumi loomine. Kui soovime olla 21. sajandi põhjamaine pealinn, siis peab meie linnaruum olema selline, kus kõigil, nii 8- kui 80-aastastel on hea ja mugav olla. Täna jäävad Tallinnas hädasse kõik, emad lastevankritega, eakad invavahenditega ja tugevad ning terved murravad konte. Eriti vanalinnas, mille vaatamisväärsuste üle oleme uhked. Isegi hiljuti valmis saanud Viru tänaval ei ole võimalik kõnniteelt maha astuda ilma kõrvalise abita, rääkimata Pikast, Laiast ja paljudest teistest tänavatest. Kui oled viletsa kõndimisega, ära roni vanalinna! Tänaseks on ilmselgelt unustatud ideed liftist Toompeale Patkuli trepi juurde. Kui süda on haige, ära roni Toompeale! Selline lõhe, kus vanemaealised ei saa ise turvaliselt liikuma või pääsevad kehvemini ligi mitte ainult Tallinna vaatamisväärsusteni, vaid ka näiteks erinevatele sotsiaal- ja tervishoiuteenustele, peab jääma minevikku. Siinjuures on samuti oluline, et kõik olulisemad teenused oleksid sümboolselt 15 minuti kaugusel jalgsi, jalgratta või ühistranspordiga liikudes.
Kolmandaks peaks linn mõtlema sellele, kuidas võimaldada oma elanikele pikem, aktiivsem ja tervem elu. Tihti kaotavad vanemad inimesed pensionile minnes sideme ühiskonnaga ja ka rahalised võimalused jäävad kitsamateks. Tulemuseks on suurem eraldatus ja üksindus. Tänane Tallinna linnavalitsus ei ole selle probleemi lahendamiseks aga initsiatiivi näidanud. Jah, on ju olemas sotsiaalkeskused oma tegevustega, aga suurele osale eakatest need „kohustuslikud“ tegevused ei sobi. Reformierakonnaga oleme käinud seevastu välja idee luua igale Tallinna pensionärile Aktiivsuskonto, millel on aastas 200 eurot, mida pensionär saab kasutada erinevate teenuste jaoks, mis tema keha ja vaimu värskena hoiavad. Näiteks saab selle raha eest külastada spordiasutusi, käia teatris, tasuda taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste eest või tellida ajalehti ning ajakirju. Eakamatele annab see võimaluse vanaduspõlve nautida ning ühtlasi aitab kaasa kriisis kannatada saanud majanduse taastumisele.
Ja veel! Tallinna linnajuhtidel on viimane aeg sotsiaalteenuste kaasajastamisele mitte ainult mõtlema hakata, vaid elu ise nõuab uusi ja kiireid lahendusi. Suurte, mitte midagi ja kõikehõlmavate sotsiaalkeskuste asemel vajavad inimesed palju enam individuaalset koduabi ja kui nii ka enam ei jaksa, siis inimväärset hoolitsust hooldekodus. Vahepeal võiks veel olla üks etapp – tinglikult nimetatult teenusmaja, mis sisuliselt tähendab korterelamuid koos juurde käivate sotsiaalteenustega inimestele, kes seal elavad. Täna „toodab“ linnavalitsus elu elamist nõukaaegse ühiselamu printsiibi järgi ja sotsiaalmaja mõiste on devalveeritud.
Kokkuvõtteks, kuigi tänastele Tallinna juhtidele võib tunduda, et veel neli aastat Keskerakonna ainuvõimu on see, mida linnaelanikud vajavad, siis tegelikult see nii ei ole. Tallinnas on kõikide inimeste elukvaliteeti võimalik veel kõvasti tõsta ning Ühendatud Tallinna visioonis olemegi Reformierakonnaga käinud välja ideed, kuidas seda teha saaks. See visioon on muide elav arutelu dokument, mis ootab kõikide linnakodanike mõtteid ja tagasisidet.
Yoko Alender: Eesti mets – meie pühakoda ja tootmisliin
Arvamuslood
29. Mai 2021 10:15
Yoko Alender
Kliima- ja elurikkuse eesmärkide täitmine ja kvaliteetse toormaterjali pakkumine kohalikule puidutööstusele ei ole teineteist välistavad.
Ilmselt ei ole Eestis inimest, kes poleks käinud või vähemasti mõelnud metsast. Armastame lausa öelda, et oleme metsarahvas. Samal ajal tõdeme, et "puit on eesti märk", edukaim ekspordiartikkel, millele soovime võimalikult kõrget lisandväärtust.
Soovime, et see puit, mis metsast raiutakse jääks planeedile põletamata kujul võimalikult kauaks, süsinikku siduma, kliimamuutusi peatama. Ideaalina soovime ilmselt kõik, et rahva ja riigina pärandame oma lastele rohkem ja parema tervisega metsa.
Ehkki kõik me metsas käime, temast mõtleme ja üha valjemini arvame, on metsal meie jaoks ilmselgelt väga erinev tähendus. Eesti metsa tulevik on küsimus, mis aktuaalsena vajab ka riigikogu keskkonnakomisjoni panust. Millised on need huvid, arvamused ja hoiakud, millega rahvaesindajatena metsa tulevikku kujundavaid otsuseid langetades arvestame?
Mets on kirik
Mets ise ei küsi ega arva midagi. Vähemasti mitte nii, et see meie meeli ärritaks. Puud kasvavad ja kõrguvad meie kohal sõnatuna, praegu erkroheliste värsketena, kesk kevadmärga õitsvat vaipa, sügisel värvilisena, mullalõhnalisel, talvel harva ka valge vaikse vaiba all. Jalutame, naudime ehk üha enam just seda, et miski meie tähelepanu vilkudes, piiksudes ei nõua, vaid hingab ja muutub ikka tasapisi omasoodu.
Selles kosutavas rahus on aega pöörata pilk sissepoole, puhastada aistingutest ja emotsioonidest üleküllastunud meel ja puhtama, puhanuna metsast argimöllu tagasi pöörata. Ajal, mil vaimse tervise mured on üheks sagedasemaks, kui mitte kõige sagedasemaks terviseprobleemiks ei saa alahinnata teadlaste soovitust stressirohkel ajal metsas käia. Ja seda me teemegi. Koroonaaeg tõi uued rekordid riigimetsa matkaradade külastuskordades.
Tartu Ülikoolis on nüüd lausa teaduslikult tõestatud, et mõnede jaoks meist on mets kirik (Novaator 17.05). Viiteid sellele on olnud varemgi, nii teadlaste, kirjanike kui mõne minu ametikaaslase sulestki. Uurijad Remmel ja Jonuks nendivad, et eestlase enesekuvand metsarahvana on tegelikult üsna hiljutine nähtus ning seda seob paljude teiste kultuuridega, kus leiduvad sarnased ettekujutused, linnastunud inimese romantiline igatsus taastada ühtekuuluvustunne loodusega.
Keskkonnakomisjonis kohtusime eesti digi-start-up kogukonnast võrsunud ülemaailmse algatusega Single.Earth, kus metsaomanikul võimaldatakse teenida tulu metsamaterjali müügi asemel sellest, et mets hoitakse alles, minimaalse sekkumisega. Kaasaegses linnastunud, digitaliseerunud ühiskonnas ei saa ignoreerida metsa kultuurilist, tervistavat, emotsionaalset, kui soovite vaimset tähendust.
Mõelgem lihtsalt võrdluseks riigi kulutustele vaimse tervise häirete tõttu kaotatud töötundidele, ravile ja ravimata jätmisest tulnud muude haiguste ravile, mõelgem ka sellele, kui palju toetab riik kirikute säilimist ja koguduste arengut. Metsa kultuuriline väärtus on nii nagu puiduressursski soovi korral rahanumbrites mõõdetav.
Olen jälginud sarnaste uurimuste ja artiklite ilmumist näiteks Rootsi meedias. Rahva üldist religioonileigust, metsaga seotud tajutud vaimusust, metsarahva identiteeti ja kasvanud keskkonnahuvi kajastatakse Rootsis äravahetamiseni sarnaselt.
Nii nendivad eesti uurijadki, et viimastel aastatel on eestlaste arusaam metsast ja loodusest hakanud avarduma: "Kui varem mõisteti loodust ennekõike Eesti loodusena, siis viimasel ajal kostab aina enam hääli, mis näevad Eesti loodust globaalse keskkonna osana."
Paljude jaoks on Eesti mets planeedi maa ohus oleva looduse meie osa, mille kaitsmine ja hoidmine on meie kõigi asi. Keskkonnademokraatia kui nähtus on üha tugevam ja mets kui meie valdav loodusvorm, kooslus ja elupaik üha sagedamini arutelude südames.
Ka keskkonnakahjul on majanduslik mõju, olgu selleks kasvõi vähenev loodusturism, mille pakkumine seni on olnud Eestit rikastav omapära ja mille järele pandeemias muutunud maailmas nõudlus pigem kasvab. Neile, kes elurikkuse olulisust majandusteooria abil mõista soovivad soovitan lugeda hiljuti ilmunud nn Dasgupta elurikkuse raportit.
Töökoda ja pärandus
Paljude jaoks tähendab mets ja metsast saadav toormaterjal tööd, tootmisliini. Seda, mis toob leiva lauale. Metsa- ja puidutööstus koos seotud sektoritega toodab kümnendiku eesti majanduse lisandväärtusest ja annab tööd igale kümnendale eesti töötajale (vt siit).
Selles arvestuses kajastub ka riigimetsa osa, mis eelmisel aastal panustas riigieelarvesse rekordilised 66 miljonit, ehk siis 0.6% riigieelarve kogumahust ehk siis umbes sama palju kui kõik ministeeriumid järgmisel aastal oma kulutusi riigieelarve kehvast seisust tingituna kärpima peavad.
Samuti on mets mõnedele meist esivanemate pärandus, esivanemate töö, mida nüüd oma laste heaks soovitakse käegakatsutavaks, rahaliseks kasuks pöörata. Samal ajal võib sealsamas asuda pesitsema üks paljudest Maa ohustatud liikidest, kelle heaks tuleb seada uusi looduskaitselisi piiranguid.
Kas looduskaitse kulusid peavad katma kõik maksumaksjad riigi ühise rahakoti, ehk riigieelarve kaudu, või on õigustatud ootus, et maaomanik, kelle maal loodusväärtus juhtub olema panustab teistest enam piirangutele alludes?
Kas soovi korral peaks omanik kaitse all oleva maa saama viivitamatult riigile müüa nii maa kui piiranguteta majandatava metsa väärtuse eest, või hoopis saama asemele taotleda enda omandisse samas vääringus piiranguteta riigimaa?
See on küsimus, mille kohta on hetkel arvamust kujundamas kohtud ja mille tulemusel võib muutuda senine riigi poolt kaitse alla võetavate maade väljaostmise praktika. Range kaitse all olevatest metsadest 5% kuulub eraomanikele.
Tajumaks inimeste meelsust ja muresid jälgin "näoraamatu" kaudu erinevaid metsanduse teemalisi arutelusid. Kohati on kummastav, kuidas diametraalselt erinevaid arvamusi esitatakse mõttekaaslasi koondavas kõlakojas täpselt samasuguse raevu, pealiskaudsuse ja lausa asjassepuutumatute emotsioonide, mitte argumentidega.
Sageli tõden, et metsal on aruteludes väiksem roll, kui hinges keeval ärritusel, usaldamatusel. Üksteist ahastuses, hukkamõistus ja apokalüptilisuses üle trumpavaid avaldusi metsa teemal saab lugeda ka professionaalsete kirjanike ja kultuuriinimeste sulest (ERR 04.05).
Metsatööstus on looduskaitsjate sagenevate pöördumiste ja uue valitsuse loodushoiule senisest enam tähelepanu pööravaid plaane kommenteerides teinud murelikke avaldusi sektori kahanevate tegutsemisvõimaluste pärast.
Viimati tekitas poleemikat kevadise raierahu rahvaalgatus, mille kehtestamisel olevat ohus paljud metsasektori töökohad. Ometi tõestab riigimetsas aastate jooksul edukalt juurutatud praktika, mil kevadisel pesitsusajal, kui metsaalune märg ja pehme masinatega metsa ei minda, töötajad on samal ajal hõivatud istutustöödega. Pesitsusrahu kehtestamine ka erametsas on üks konkreetsetest küsimustest, mis metsanduse ja looduskaitse esindajad lähiajal keskkonnakomisjoni kokku toob.
Sisukaid, argumenteeritud ja õigustatult murelike arutelusid kohtab metsa teemal üha sagedamini ka ajakirjanduses, ka seal on näha üsna selget polariseerumist: Postimehes ilmub valdavalt metsanduse suhtes kriitilisi, Maalehes diametraalselt vastupidiseid kajastusi.
Õhtuleht ja Levila on pakkunud pikki ja süvitsi minevaid artikleid. Eesti Ekspress korraldas metsaseminari, kus tutvustati näiteks Soome kogemusi püsimetsandusega. Rahvusringhääling panustab teadlikkuse kasvu nii regulaarselt hea Osooni saate kui näiteks Keskkonnakuu filmide kaudu ja puidutööstuse ühe positiivseima tahu - puitarhitektuuri tutvustava saatesarja kaudu. Mets läheb meile korda.
1,6 planeeti
Ülesanne, mis seisab otsustajate ees ka metsaga seoses on usalduse taastamine. Usalduse taastamine sellesse, et riigimets ei ole eelkõige riigieelarve täitmiseks, vaid majanduslikud, looduskaitselised ja kultuurilised väärtused on võrdselt olulised ja peavad ka tegudes saama senisest enam tasakaalu.
Selleks on valitsus otsustanud vähendada raiesurvet RMK dividendiootuse vähendamise kaudu, sel aastal poole vähem kui eelmisel, ja aasta pärast veel poole vähem. Sama oluline on aga teenitud kasumi suunamine senisest suuremas mahus ja tulemuslikumalt looduskaitsesse ja metsa kultuurilise väärtuse hoidmisse koostöös kohalikega. Oluline on, et RMK näitaks suunda ka lageraietele alternatiivsete säästlike metsandusvõtete juurutamisel.
Hiljuti ühes vestluses looduskaitsjatega küsiti minult, kas poliitikud ei võiks jätta töökohtade teemat metsa- ja keskkonna aruteludes kõrvale? Poliitikute roll ei ole üht või teist olulist huvi, asjaolu ja mõju laua alla sokutada, vaid pidevalt muutuvas maailmas otsida tasakaalu.
Kliima- ja elurikkuse eesmärkide täitmine ja kvaliteetse toormaterjali pakkumine kohalikule puidutööstusele ei ole teineteist välistavad. Küsimus on määrades, tänase võimaliku tasakaalupunkti leidmises. Teades, et kogu füüsiline ressurss, mida inimesed elutegevuseks planeedil maa kasutavad tuleb moel või teisel loodusest, iga meie suutäis, ihukate ja sissetulekki on planeedi arvelt ja avaldab sellele mõju.
Samal moel jätkates, vajaksime 1.6 planeeti. Samuti on teadlaste abiga üha selgemaks saanud, et järgmised paar aastakümmet on määrava tähtsusega kliimamuutuste peatamisel. On üha raskem leida põhjuseid suurendada subsideerimise kaudu metsapuidu põletamist taastuvenergeetika sildi all.
Inimtegevuse keskkonna- ja kliimamõju ei ole võimalik eirata, samuti ei ole võimalik eirata seda, et me kõik tahame teha tööd, tahame puhata, tahame lastele haridust, arstiabi, vanematele penisonipõlves kindlustunnet. Jätkusuutlik areng. Võtmesõna, mida iga päev peame uuesti sisustama.
Hiljuti on ilmnenud tõsiseid rikkumisi ametnike poolt ja ka kitsaskohti seadusandluses. Täiendusi vajavad näiteks kõrgendatud avalike huviga alade määratlus, raielankide suuruse arvestus, aga ka metsaandmete jagamine teadlastele uurimustööde tegemiseks. Mets ei peaks olema sõjatanner vaid meie ühine huvi ja rikkus.
Kuidas seda rikkust majandada nii, et säiliks kultuuriline väärtus, taastuks elurikkus, et mets kui elupaik oleks terve, majandusmetsast saadava puidu kvaliteet kõrge, peab saama kokku lepitud koostatavas metsanduse arengukavas. Järgmisel nädalal on keskkonnaministeerium lubanud tutvustada saavutatud kokkuleppeid.
Lisaks on plaanis muudatused nii metsa- kui looduskaitseseaduses, mis peaksid tooma juurde teaduspõhisust, täpsust ja avatust metsa majandamisel ja tulemuslikkust elurikkuse taastamises. Ühiskonnale sooviks rohkem kuulamist, enne mõistmist ja siis enese mõistetavalt väljendamist, erinevate väärtushinnangute ja vaadete aktsepteerimist. Otsustajatena on meie kohus neid kõiki kuulata, arvestada ja püüda tasakaalustada, keskkonnakomisjonis alati keskkonnahuvi arvestades.
Eerik-Niiles Kross: kuidas vastata tsiviillennuki kaaperdamisele?
Arvamuslood
29. Mai 2021 09:00
Eerik-Niiles Kross
Läinud pühapäeval Valgevene julgeolekuteenistuse ja lennuväe läbi viidud operatsioon on tekitanud Euroopa pealinnades keskmist mõõtu pahameeletormi. Valgevene võimud kasutasid libapommihäiret ja sõjalennukit MiG29 ning sundisid Ateenast Vilniusesse lendava Ryanairi reisilennuki koos 171 pardal viibijaga maanduma Minskis, vangistasid pardal viibinud ajakirjaniku Raman Pratasevitši ja tema Vene kodanikust sõbranna ning hoidsid lennukit seitse tundi kinni.
Lennundusasjatundjad, sealhulgas Ryanairi juht Mike O’Leary on kinnitanud, et säärast intsidenti rahvusvahelise lennundusmaailma lennundusajalugu ei tunne. Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (IACO) teatas, et Valgevene «võib olla rikkunud Chicago konventsiooni». Rahvusvaheline Õhutranspordi Assotsiatsioon leidis, et «Valgevene tegevus oli vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega.» Need avaldused on küll Valgevene tegevust hukka mõistvad, ent samas üsna ebamäärased.
Kuigi mitmed asjassepuutuvad riigid, nagu Iirimaa, kelle lennufirma on Ryanair; Leedu, kuhu lennuk lendas, on toimunu kvalifitseerinud «riiklikuks terrorismiks» ja «piraatluseks», USA on nimetanud seda «rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamiseks» ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen «täiesti lubamatuks lennukirööviks» ning NATO peasekretär Jens Stoltenberg «riiklikuks lennukirööviks,» on õiguslik hinnang toimunule ilmselt keerulisem.
1944. aastal vastu võetud ja 1947. aastast kehtiv maailma lennundust reguleeriv Chicago konventsioon keelab küll relvade kasutamise tsiviillennukite vastu ja kehtestab lennuvabaduse kui ühe lennunduse põhiprintsiibi, ent kinnitab samas, et igal riigil on tema õhuruumi üle täielik suveräänsus ja riigid tohivad nõuda oma õhuruumi läbivate lennukite maandumist.
Kuigi nii EL, NATO kui ka kõik lääne suurriigid leidsid kiiresti ja üksmeelselt, et Valgevene tegi midagi lubamatut, jõutakse asjale lõpliku õigusliku hinnangu andmiseni küllap alles kuude kui mitte aastate pärast. IACO-l on 193 liiget, ta tegeleb küll rahvusvahelise lennuregulatsiooniga ja jälgib selle täitmist, ent tal puudub jõustamisõigus, mis on riikide pärusmaa. Ka Valgevene ja Venemaa (kes on muidugi ka selles asjas asunud Valgevene poolele) on IACO liikmed. IACOs langetatakse otsuseid konsensuslikult.
Lõppeva nädala neljapäeval kogunes IACO intsidendi tõttu kokku kutsutud erinõupidamisele. Küsimust hakatakse arutama ka ÜROs. Lühidalt, puhtõiguslikult ei ole praegu sugugi selge, kuidas kehtiva konventsiooni alusel Valgevene tegevust kvalifitseerida ja milline tuleb lahendus.
Euroopa Liit on vähemasti esialgu reageerinud kui mitte ülemäära jõuliselt, siis vähemasti kiiresti. Juhuse tõttu langes intsident kokku Euroopa Ülemkoguga, kus Euroopa liidrid said asjaolude üle mõtteid vahetada. Juba 24. mai hommikul, päev pärast intsidenti, tegi EL avalduse, kus nimetas Valgevene tegevust «vastuvõtmatuks sammuks» ja «vägivaldseks tegevuseks» (coercive action), nõudis rahvusvahelist uurimist, et «teha kindlaks rahvusvaheliste lennureeglite rikkumine», ja lubas oma meetmeid «toimunu eest vastutajate suhtes».
Seega, EL ei ole esialgu ütelnud, et rahvusvahelisi lennundusreegleid on rikutud, samas vastumeetmeid on hakatud juba rakendama. Teisisõnu, ELi vastumeetmed on esialgu eelkõige poliitilised ja toimunu õiguslik menetlemine on lahutatud praktilisest tegevusest.
Keeruline, ent võimas oleks lõplikult loobuda Lukašenka legitiimsuse tunnustamisest ning tunnustada opositsiooninõukogu Valgevene legitiimse valitsusena.
Kuidas peaks EL ja lääs laiemalt toimunule reageerima, on tegelikult keeruline ja mitmekihiline küsimus. Nagu sellistel puhkudel ikka, oleks õigeks raviks kõigepealt vajalik õige diagnoos. Ent kuivõrd pretsedente pole ja õiguslik analüüs võtab aega ja ei pruugi lõpuks olla üheselt selge, on ilmselt otsustatud tegutseda seda ära ootamata. Rahvusvahelistest reageeringutest järeldub, et Euroopa liidrid mõistavad teravalt säärase käitumise ohtlikkust ja selle edaspidise ärahoidmise hädavajalikkust. Lukašenka on korraga rünnanud Teisest maailmasõjast kehtinud tsiviillennunduse rahu, mis on normaalse rahuaegse rahvusvahelise suhtlemise üks alustingimusi, on seadnud ohtu Euroopa kodanike elu, kasutanud sõjalennukit teise riigi kodanike ja vara vastu, on astunud pretsedenditu sammu demokraatliku opositsiooni vastu. Kuivõrd tema aktsioon on tõepoolest pretsedenditu, ei ole selleks puhuks ei kodifitseeritud ega tavaõiguslikku vastust. Seda alles töötatakse välja.
Euroopa ja ka USA on esimese reaktsioonina astunud samme, mis sisuliselt isoleerivad Valgevene läänemaailmast. Brüssel on soovitanud Euroopa lennufirmadel vältida Valgevene õhuruumi ja lõpetada lennud Valgevenesse, Leedu ja Ukraina on sulgenud oma õhuruumi Valgevenesse ja Valgevenest lendavatele lennukitele, tehakse ettevalmistusi Belavia ehk Valgevene lennufirma lendude keelustamiseks Euroopasse. Kaalumisel on ka maismaaühenduste sulgemine.
Euroopa lennureisijate ja lennukite turvalisuse seisukohalt on selline rektsioon muidugi mõistetav. Ent selliste sanktsioonide sihtmärgi üle võiks vaielda. Kuigi Belavia on muidugi täielikult Valgevene võimude kontrolli all, ei ole ettevõte kindlasti Ryanairi lennuki kaaperdamises osaline ega selles vähemasti otseselt süüdi. Valgevene täielik isoleerimine läänemaailmast lükkab riigi senisest veel enam Moskva rüppe, raskendab oluliselt demokraatliku opositsiooni tegevust ja suhtlust läänega ja muudab lääne niigi jõuetuvõitu praktilise tegevuse demokraatlike jõudude toetamisel senisest veel märksa keerulisemaks. Valgevene satub rahvusvaheliste ühenduste mõttes sarnasesse olukorda Põhja-Koreaga, kus rahvas on sisuliselt diktaatori pantvangis. Moskva kommentaatorid on jõudnud vastava arengu üle juba rõõmustada.
Venemaa võimalik roll Ryanairi kaaperdamises on küsimus, milles Euroopa liidrid esialgu ühte meelt ei ole. Kui Briti välisminister Dominic Raab teatas, et «pole mõeldav, et säärane operatsioon ei olnud Venemaaga vähemalt kooskõlastatud», siis Saksa kantsler Angela Merkel leidis, et Venemaa osaluse kohta «puuduvad kindlad teated», ja lubas küsimuse tõstatada järgmises vestluses Putiniga.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron võttis lääneriikide kimbatuse õigete vastusammude leidmiseks kokku järgmiselt: «Ei ole selge, mida veel saab teha. Te ise ka ei tea vastust... selles juhtumis, kas me alustamne relvastatud konflikti? Kas me katkestame suhted täielikult? Me tegime seda juba. Me läheme siit edasi, aga kuhu?» Macron pidas samas hingetõmbes vajalikuks ka avaldada kahtlust sanktsioonipoliitika tõhususe suhtes üldiselt. Sanktsioonid Venemaa suhtes ei olevat efektiivsed ja «me» olevat «lähenemas tõehetkele oma suhetes Venemaaga». Paljud Euroopa riigid tahtvat suhteid Venemaaga «ümber kujundada».
Protestijad Valgevene saatkonna ees Varssavis nõudmas Raman Pratasevitši vabastamist.
Prantsuse presidendi arusaamad Vene poliitikast ei ole esialgu siiski Euroopas prevaleerivad. Kõigist Euroopa riigijuhtidest tundus just tema olevat Lukašenka tegevusest häiritud mitte ainult Lukašenka tegevuse enda pärast kui selle ebasobivast ajastusest «Vene suhetee ümberkujundamise» takistusena.
Oleks muidugi tõeline iroonia, kui Euroopa vastus Valgevene riiklikule terrorismile saaks olema Vene sanktsioonipoliitika leevendamine. Sellist arengut esialgu siiski ehk eeldada ei saa.
Svjatlana Tsihhanovskaja tegi ettepaneku kutsuda Valgevene opositsioon järgmisele G7 kohtumisele. Teatava üllatusena otsustas just Macron seda ettepanekut toetada.
Kõige olulisem Valgevene saatusele ja Euroopa tõsiseltvõetavusele saabki olema mitte niivõrd otsene reageering Valgevene lennuõiguste ja isegi Lukašenka kõrilõikajate sanktsioonide alla panekul kui kahes poliitilises suunas. Esiteks, kuivõrd ja kui palju reaalset tuge annab Euroopa edaspidi Valgevene opositsioonile. Keeruline, ent võimas oleks lõplikult loobuda Lukašenka legitiimsuse tunnustamisest ning tunnustada opositsiooninõukogu Valgevene legitiimse valitsusena.
Teiseks, kuivõrd käsitletakse Valgevene ja Vene eriteenistuste ja valitsuste ühisvastutust Valgevenes toimuva eest. On avalik informatsioon, et Valgevene KGB toimib sisuliselt FSB allüksusena, Minskis tegutseb suurearvuline Vene spetsialistide staap, kes aitab läbi viia opositsiooni ahistamise operatsioone, koordineerib tegevust Moskvaga, ja nagu vihjas Briti välisminister Raab, kindlasti ei istunud käed rüpes ka Ryanairi operatsioonis. Euroopa muutub oma reaktsioonides Valgevene režiimi suhtes tõsiseltvõetavaks siis, kui ta ei teeskle, et seda seost ei eksisteeri.
Tallinna meerikandidaat Kristen Michal: senine juhtimine on meie armsast Tallinnast teinud Euroopa ühe kiiremini lõhestuva pealinna
Arvamuslood
28. Mai 2021 15:30
Kristen Michal
Reformierakond läheb pealinnas sügisel mandaati küsima plaanile ühendada üks Euroopa lõhestunumaid suurlinnu. Lõhestumine on Tallinna pikalt liiga Lasnamäe keskselt juhtinud Keskerakonna valikute tagajärg. Plaan ühendada põlvkonnad, liiklejad, kogukonnad ja asumid liitlasteks kannab nime Ühendatud Tallinn.
Tahad minna kiiresti, mine üksi, kui aga kaugele, siis koos. Tallinna senine juhtimine on meie armsast pealinnast teinud Euroopa ühe kiiremini lõhestuva pealinna. Lihtsalt öeldes – ühed lähevad teistelt kiiremini eest ja isegi kui kõik saavad sammukese elus edasi, siis vahed kasvavad. Mis mul sellest, mõtlete? Kui me ei taha pealinna, kus paremat ja muud eristab üha kõrgemaks kasvav aed, mille ühel poolel on võimalik ja teisel mitte, siis puutub igaühesse meist ja väga.
Riigikeelne haridus ja lasteaia kohatasu kaotamine
Lõhestatuse piir jookseb paljuski just mööda haridusrada. Hiljutine monitooring näitas, et 66% Eesti teistest rahvustest elanikke arvab, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaias; nii arvavaid eestlasi on 81%.
Isegi kui metoodikas on erinevaid arvamusi, siis kahtluseta riigikeelne hea haridus annab, mitte ei võta. Ühtse hariduse teel on seisnud ees Keskerakond, omakasulikus lootuses hoida seeläbi keeleruume üksteisega opositsioonis. Selle jaoks tuli isegi EKREga valitsus moodustada, vähemalt nii nad põhjuseks ütlesid. Irooniline, et see kunstlik opositsioon viib elujõele pandud tammi purunedes peatselt palju inimesi valima Keskerakonna asemel veelgi ägedamat riigiga vastandujat EKREt.
Aeg on nendest mängudest edasi liikuda teha seda, mis teha tuleb. Kõigile Eestimaa lastele tuleb anda parem tulevik. Seda tahavad vanemad ja meie oleme nendega ühel poolel, Keskerakond teisel. Kogukondade ja keeleruumide ühte inforuumi kokku toomine on nii majanduslik kui kriisides ka julgeolekuküsimus. Andes tugevust ja tuge ning paremad võimalused olla igal noorel oma saatuse valaja ja õnne sepp. Haridus peab olema ühtne algusest, kohatasu tuleb lasteias kaotada. 71 eurot kuus ja 854 eurot aastas ühe ja 1708 kahe lapsega on perele suur raha.
Turvaline ja hea linnaruum – paljude omanäoliste keskustega
Linn on inimesed. Inimesed tahavad ise valida, kuidas nad liiguvad. Tahame linnaplaneerimist tuleb põhimõtteliselt muuta. Tänane süsteem Tallinnas on üsna mäda ja olen viisakas seda öeldes. Elanikud pole rahul veidrate üllatustega, ettevõtjad ootavad aastakümneid ehituslube, muudatusi.
“Pole midagi teha“ ning „Tallinn on kikilipsu kujuline” - selle mantraga läheb Keskerakond valimistele vastu. Kui miski vilkalt liigub, tekib habemega huumori austajatel arutelu kas seekord küsiti mõnikümmend tuhat või oli ehk miljon veenvat argumenti. Kahjuks on siinkandis juba nii tihti reegliks, et head arengud juhtuvad siinkandis tihti hoolimata mitte tänu linnajuhtidele.
Suurt plaani aastakümnete arenguteks aga peaks hoidma linn. Tahame pikka vaadet silme ees hoides arendada 21.sajandi linna. Suurt elavat linna, kes leiab taas ülesse oma paljud omanäolised keskused, kus elu täis peatänavaid (ja mitte üks vaid rohkem), mis on ümbritseva linnaga ja omavahel ühendatud nii, et turvaliselt saaks ise liikuda 8 ja 80 aastane. Me tahame anda inimeste linna - ja vabaduse ise valida, kas nad on lastele taksojuhid - või saavad lapsed ise. Me tahame linna, kus liiklus on nagu koolivaheajal.
Liiklejad on liitlased
Parema linnaruumi osa on meie plaanis põhimõtteline – liiklejad on liitlased. Linn on inimesed. Igaüks, kes valib liikuda jalgsi, ühistranspordi või rattaga, võtab ummikust ära auto. Põhjamaade ja Euroopa linnu vaadates me näeme: 10-20% autosid oleks vähem, kui inimestele anda võimalused ise valida liikumisviis.
Aeg selliseks linnaks on küps. Keskerakonna senine poliitika on olnud vastandav.
Viisteist aastat kiusati autoomanikke, et tõestada, kuidas kogu linna transpordipoliitika ja liikuvus on kokku võetav tasuta bussiga, mille nimeks oma looja järgi Edgar. Autostumine aga kasvas enne covidit ja autokasutus ületas ühistransporti (viide all**) , näidates ilmekalt, et ainus mida linn on seni veatult taganud, on linna transpordibosside hea elu. Täna, enne valimisi, saame näha imesid, linn teeb hoogtöös rattateid. Kolm aastat ootamist - ja rattateid tuleb … roheluse arvelt. Vaja on põhimõtelist muutust, et tekiks head tänavad, kus liiklejad saaks olla üheskoos liitlased, mitte vaenlased. Linn on meie kõigi ühine eluruum.
Pealegi, Lasnamäe pole süüdi, et Keskerakonna linnajuhtimine vaid sealsest lähtub ja neilegi tegelikult mesijutuga ühenduse asemel isolatsiooni pakub. Haridusega on Keskerakond Lasnamäe isoleerinud, transpordis tõrjunud mõtet kiirest trammiühendusest kesklinna või rongist Põhja-Tallinna ning Lasnamäe vahel läbi Kristiine. Uued trammiühendused tuleb planeerida linna sees ja üle linna piiride. Haabersti, Mustamäe-Nõmme, Lasnamäe, Pirita suund vajavad paremaid lahendusi. Lähiaastail on riigis selleks 40 miljonit eurot. See on alles algus. Suurim ühendus, mis loob jõukust ja kasvu on püsiühendus, tunnel Helsingi ja Tallinna vahel.
Korralik, puhas, kiire ühistransport koos rattateedega võtavad ummikust auto, säästavad aega lapsevanematel, sest lapsed saavad ise kohale, ning perele jääb raha muuks. Eks igaüks ise teab palju see summa on, aga hinnanguliselt 10- 20% palgast vaba raha poleks vist halb? Ning võimalus hommikul üks kohv teha, selle asemel, et sunnitud laste vedusid teostades ummikus istuda?
Aktiivne elu
Ühendatud Tallinna visiooni luues otsisime vastust küsimusele, kuidas saaks üks suur linn aidata elanikel elada kauem, tervemana ja aktiivselt? Mis on see, mis aitaks meie emadel, isadel, vanaemadel, vanaisadel või meil endil vanaduspensionile jäädes olla sotsiaalsemad, olla osa ja ühenduses? Linnaruum aitab ühendada ka põlvkondi.
Põhjamaades öeldakse, et üksindus ning aktiivsuse, võrgustiku ja kontakti kadumine on vaikne tapja. Meil on pikk tee minna, et meie inimesed elaks kauem ja tervemalt. Nii sündis idee Aktiivsuskontost A+. Lihtsalt öeldes – see on nagu aeg. Seda ei saa ära anda, kuid saab enda jaoks, sõpradega, eakaaslastega olemiseks kasutada. Meie plaan on, et iga Tallinna vanaduspensionär saaks aastas 200 euro eest kasutada teenuseid, mis hoiavad keha ja vaimu värskena. Näiteks käia ujumas, kasutada taastusravi, osaleda ringides, käia teatris või tellida Eesti ajakirjandust.
See plaan, mille kogumaht Tallinna 861 miljonise eelarve juures on 19 miljonit, on hea ja parempoolne lahendus ka majanduse jaoks. Kriisis on just siinkandis vabaaja ehk külalislahkuse sektor pihta saanud. Toetused katavad vaid osa sellest, linna üürisoodustused vaid pisku. Kliendid kes heameelega oma kodulinnas tegevusi ette võtaks, on uus võimalus konkureerida ning avaliku raha kasutusena ka parempoolsem kui umbes hinnatud toetused mistahes varasema näitaja järgi. Tagajärjeks meie pensionäridele uued võimalused olla sotsiaalsed, ühenduses ja elada aktiivselt ning ettevõtluse taastumine.
Head tallinlased – nagu te näete, kõigil on võimalik elukvaliteeti tõsta, väikeste ja suurte lahendustega, kuid peaasjalikult uute lahendustega Ühendatud Tallinna visioonis.
10 olulisemat asja mida soovime on:
- Turvaline ja kaasaegne tänavaruum, kus on kõigile liiklejatele oma ruum. Ei ühtegi liiklussurma ja turvalisus, mis sobib 8- ja 80-aastastele
- Lapsed aktiivselt ise liikuma, nii koolis, kui kooli ja trenni
- Palju omanäolisi asumikeskusi, kus olulisem on 15 minuti kaugusel jalgsi või rattaga
- Puhas, kiire, andmepõhiselt liikuv ja moodne ühistransport, mis vähendab ummikuid ja säästab auto raha perele
- Riigikeelne haridus lasteaiast ja lasteaia kohatasu kaotamine kõigile
- Hea haridus kodulähedases koolis, e-õppega täiesti uute võimaluste loomine, et iga koolilaps saaks kuulata aineid parimatelt õpetajatelt
- 21.sajandi reaalajas andmetel toimiv linn, mis ennetab linnakodanike vajadusi sündmuste puhul, aitab vähendada liikuvusprobleeme ning luua paremat elukvaliteeti tehisintellekti abil
- Vanaduspensionäridele Aktiivsuskonto A+, 200 eurot aastas aktiivsusteenuste jaoks ja Teenusmajade rajamine
- Valveperearstikeskused igasse linaosasse, mis oleks avatud peale tööpäeva ning uue Tallinna Haigla rajamine ning areng koostöös PERHi, erasektoriga ja arhitektide-linnaplaneerijatega
- Ettevõtlikule inimesele partnerlus, kiirem planeerimisprotsess, vabadus innovatsiooni katsetada, julgus uut proovida, mis saaks alguse Tallinnast
Soovime saada nendele mõtetele tagasisidet aadressil www.reform.ee/yhendatudtallinn , nii saame plaane veel paremaks. Meie eesmärk sügisel on otsida oma ideele toetust ning saavutada olukord, kus oleme võimelised osalema koalitsiooni loomisel. Tallinna inimesed väärivad enamat kui Lasnamäe vaatega Keskerakond, meie ideed ühendavad põlvkonnad, keeleruumid, kogukonnad ja erinevad liikumisviisid tervikuks.
Erkki Keldo: riik peab muutuma tõhusamaks, aga mitte sümbolite ja eesliinitöötajate arvelt
Arvamuslood
28. Mai 2021 09:30
Erkki Keldo
Mida vanemaks saavad riigid, seda suuremaks paisub avalik sektor. Bürokraatidel on omadus bürokraatiat juurde toota, ajada siirdeid üha rohkematesse valdkondadesse. See ei ole ilmtingimata halb, sest paremini korraldatud teenused või suurem kontroll protsesside üle aitavad meil ühiskonnana nii mõnelgi juhul edukamalt toimida. Kuid liigne bürokraatia seevastu halvab majanduse, aeglustab protsesse ja muudab kõik teenused kallimaks. Lõpuks kannatab kogu ühiskond.
Eesti riigi administreerimiskulud on aastaid kasvanud, viimastel aastatel märkimisväärselt kiiremini kui majandus. Avaliku sektori koomaletõmbamine on poliitikule sama hea kui kukkuva noa püüdmine, sest ühel või teisel moel on see alati kellelegi ebameeldiv ja tekitab kriitikat – aga seda tuleb teha, mitte pigistada probleemide ees silma kinni ega lükata neid tulevikku laste kaela.
Reformierakonda süüdistatakse seetõttu kasinuses, rahasaju ajal vihmavarju kandmises, dogmades ja inimestest mitte hoolimises. Karm fakt on aga see, et eelmiste valitsuste ajal süvenes riigivõlg kiiresti, eelarve oli aastaid miinuses, toimus suur ülekulutamine. Eelmisesse riigieelarve strateegiasse oli rahandusminister kirjutanud miljardi jagu tühje kärpeid, mis ei olnud mitte millegagi sisustatud. Praegusel koalitsioonivalitsusel on seetõttu topeltraske ülesanne leida kate kriisis tekkinud eelarvevajadustele ja ka nendele tühjadele kärbetele, mis eelarve veel rohkem tasakaalust välja viisid.
Rahandusminister on seadnud asutustele eesmärgi vähendada tegevuskulusid. Kuidas seda tehakse, on asutuste ja organisatsioonide otsustada, sest ükski poliitik ei tunne valdkondi nii süvitsi kui selle valdkonna tippeksperdid. Loomulikult on Reformierakonna soov, et sümbolite kallale selles protsessis ei minda, ent meil pole kombeks kaitseväe juhatajale öelda, kuidas on kõige õigem riiki kaitsta, või politseiametile ette kirjutada, kuidas peab olema korraldatud siseturvalisuse tagamine.
Julgustame asutuste juhte otsima kohti, kus tõhusamaks muutuda: seejuures kaitstes eesliinitöötajaid. Iga kriis annab võimaluse teha reforme, milleks muidu tõuget ei ole. Soov kokku hoida paneb riigiaparaati leidma koostööd ministeeriumite vahel ja kaardistama kohti, kus riigi eri valdkondades tehakse samu asju.
Avalik sektor peab olema solidaarne erasektoriga, tööinimeste ja ettevõtjatega. Bürokraatide armee paisumisele tuleb piir panna, sisemised ressursid üle vaadata. Erasektoris ei kuku pastakas pärastlõunal, sama mentaliteet peab olema riigi juhtimisel. Riigi funktsioon ei ole rohkem riiki tekitada, vaid otsida viise, kuidas inimesed saaksid mugavamalt oma asjad aetud ja paremini elatud.
Avalik sektor peab olema solidaarne erasektoriga, tööinimeste ja ettevõtjatega.
Korras riigirahandus suurendab meie majanduse vastupanuvõimet tuleviku kriiside vastu ja vähendab survet maksutõusudeks. Eesti riigi võime laenata suuri summasid väga soodsatel tingimustel tuli meie headest riigireitingutest, mille vundamendi lõi meie varasem korras riigirahandus.
Kavandatud reformid ja kulude kokkuhoid võimaldavad nii tuua pensionitõusu, kehtestada pensioni tulumaksuvabastuse kui ka tõsta vähemalt kolm protsenti õpetajate, siseturvalisuse töötajate, kultuuritöötajate palgafondi. Ei saa jätta märkimata, et eelmises riigi eelarvestrateegias polnud ette nähtud sellises mahus prioriteetsete valdkondade palgatõuse.
Reformid on vajalikud, et riigiasutused tuleks mugavustsoonist välja – just nagu olid sunnitud seda tegema ettevõtjad püksirihma koomale tõmmates. Seejuures peame aga tagama ametite põhifunktsioonid ja riigi järjepidevuse, mis võimaldab meil tulevikus ühiskonna jõukust veelgi kasvatada ja pakkuda paremaid elutingimusi kõigile Eesti inimestele. Alati on lihtsam mitte midagi teha, kiruda ja vanduda, kuid see meie elu kokkuvõttes paremaks ei tee.
Maido Ruusmann: huvi ja nõudlus maamajade järele kasvab lähiaastatel veelgi, riik tuleb käendustes appi
Arvamuslood
27. Mai 2021 10:00
Maido Ruusmann
Lahendus sünniks koostöös pankadega, kellega ühiselt hinnatakse nii laenutaotleja võimalusi kui vara väärtust.
Muigi inimeste huvi maaelu vastu kasvab, püsivad ääremaade kinnisvarahinnad endiselt madalal ning kodu ostmiseks laenu saamine on keeruline. Maaeluministeerium valmistub tõrke ületamiseks maaelanikele appi tulema, pakkudes Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu eluasemelaenudele omalt poolt lisa.
Investeeringuteks raha pole
Üks telliskivi maksab poes keskmiselt 80 senti, pole vahet, kas ostad selle Tallinnast või Valgast. Kui aga hunniku kive koju viid ja neist seina laod, erineb selle väärtus põhjas ja lõunas enam kui viiekordselt.
Eluhoonetega tehtud tehingute keskmine ruutmeetrihind Harjumaal oli tänavu märtsis 1568 eurot, samas kui Valgamaal maksis üks ruutmeeter oma kodu kõigest 290 eurot. Võib jääda mulje, nagu oleks Kagu-Eestisse kodu ostmine soodne ja mõistlik ning maaelu võrreldes pealinnaga oluliselt odavam.
Nii see olekski, kui poleks ühte olulist aga – nimelt pole madala turuväärtusega kinnisvara pankadele atraktiivne laenu tagatis. Ehitamine on ühtmoodi kulukas igal pool, kuid valmis maja väärtus võib erineda mitmekordselt. Ilma laenuta kodu osta ja renoveerida suudavad aga vaid vähesed.
Kui Tartus ja Tallinnas saab keskmist palka teeniv leibkond eluasemelaenu hõlpsasti, siis Kagu-Eestis kinnisvara ostmiseks ootavad pangad sageli kas suuremat igakuist sissetulekut või lisatagatist. Isegi kui pank laenuga nõustub, ei pruugi soetatava kinnisvara tagatisel saadav summa olla piisav. Nii võib unistus sellest päris oma kodust unistuseks jäädagi.
Kinnisvara madal turuväärtus on mitmes Eestimaa paigas kaasa toonud turutõrke. Kui omanikud ei saa pikema aja vältel laenu kinnisvara korrastamiseks, langeb vara väärtus veelgi. Samaaegselt olemasolevate elamispindade amortiseerimisega väheneb piirkonna eluruumide kvaliteet tervikuna ning kasvab vajadus kaasaegsemate tingimuste järele. Nõudlust rahuldada pole aga võimalik, sest raha investeerimiseks lihtsalt ei ole.
Maamajad kehvas seisus
Citadele panga poolt hiljuti Baltikumis läbiviidud küsitlusest selgus, et tervelt kolmandik eestimaalastest eelistaks võimalusel elada maal. Seda mõistagi juhul, kui raha poleks takistuseks. Tungi maale kinnitavad ka rändenäitajad, mitmeski Kagu-Eesti omavalitsuses on sisseränne viimastel aastatel ületanud väljarände.
Nõudlust maakodude ja suvilate järele on veelgi kasvatanud koroonapandeemia, aina enam on trendiks nn mitmepaikne elu, kus osa aastast elatakse maakodus ning osa linnas. Maa-ameti andmetel tehti tänavu veebruaris kinnisvaraturul ostu-müügitehinguid 11 protsenti rohkem kui aasta tagasi.
Kuigi tehingute koguarv on viimase aastaga kasvanud, on kinnisvara hinnakäärid maakonniti endiselt mitmekordsed. Näiteks kasvas Võrumaal suvilate ruutmeetrihind koroona-aastal koguni 96%, samas kui Valgamaal langes nende hind sama aja jooksul 17%.
Kokkuvõtlikult võib prognoosida, et huvi ja nõudlus maamajade järele kasvab lähiaastatel veelgi. Müügile jõuavad aga peamiselt sellised objektid, millesse pole pikkade aastate vältel investeeritud ja mis seetõttu kohe sisse kolimiseks ei kõlba. Nende korrastamiseks kaasaegsetele nõuetele ja ootustele vastavaks on vaja täiendavat laenu, mida vara madala turuväärtuse tõttu on sageli raske saada.
Probleemi lahendamiseks on Maaelu Edendamise Sihtasutusel valminud kava, mille kohaselt hakkaks riik edaspidi suurlinnadest kaugemal asuva kinnisvara soetamiseks omalt poolt täiendavat käendust pakkuma.
Riigi poolne tugi võimaldaks maale kodu rajaja omafinantseeringu viia minimaalseks ning tekitada lisavahendeid maja ehitamiseks või renoveerimiseks. Lahendus sünniks koostöös pankadega, kellega ühiselt hinnatakse nii laenutaotleja võimalusi kui vara väärtust.
Uued laenuvahendid
Käesoleva aasta veebruaris kinnitatud Maaelu Edendamise Sihtasutuse strateegiaga lisati ühingu põhikirjaliste eesmärkide hulka lisaks maaettevõtluse toetamisele ka eluasemelaenude käendamine koos krediidi- ja finantseerimisettevõtetega, et tagada maaettevõtluses piisav tööjõud.
MES-i käesoleva aasta eelarves on selleks planeeritud kuni 5 miljonit eurot laenuvahendeid ning ettevalmistamisel on pilootprojekt uue meetme testimiseks. Esialgse kava kohaselt on laenuabi mõeldud ennekõike asulatele, kus elab kuni 1000 elanikku, millega välistatakse suuremad linnad ja alevid. Kaaslaenu maksimaalseks suuruseks on täna pakutud kuni 100 000 eurot ning maksimaalseks tagastamistähtajaks 50 aastat.
Pikem maksegraafik võrreldes pankadega vähendab igakuiste laenumakset suurust. Laenuvõtja tasub esmalt oma kohustused panga ees ning maksab alles seejärel tagasi sihtasutusest saadud laenu. Taoline kooslaenamine annab võimaluse oma kodu osta, ehitada ja renoveerida ka nendes piirkondades, kuhu pangad ei soostu piisavat laenusummat välja käima.
Ühe võimaliku paigana meetme testimiseks kaalutaksegi just Kagu-Eestit, samuti Ida-Virumaad. Ühest küljest on eluasemelaenudega seotud probleem neis piirkondades kõige ilmsem, teisalt on inimeste huvi kinnisvara soetamise ja maale elama kolimise vastu järjest kasvanud. Kui meede osutub edukaks, on seda hiljem võimalik rakendada maapiirkondades üle terve Eesti.
Uue pilootlahenduse katsetamist just Kagu-Eestis toetab seegi asjaolu, et mitmed varasemad eluasemetega seotud meetmed on siin edukalt rakendunud. Näiteks võib tuua aasta-aastalt populaarsust koguva Hajaasustuse Programmi või Kagu-Eesti spetsialistide eluasemetoetuse.
Riigipoolne täiendav abi eluasemelaenude näol ei loo mitte ainult paremaid võimalusi maal elamiseks, vaid aitab piirkondadesse uute töötajate, spetsialistide ja ettevõtjate lisandudes edendada maaelu tervikuna. Regionaalse ebavõrdsuse vähenemisest võidab riik tervikuna.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo: järgnevatel aastatel pensionid tõusevad
Uudised
27. Mai 2021 12:00
Signe Riisalo
2023. aasta jaanuaris tõuseb pensioni baasosa eeldatavasti 20 euro võrra, mis tähendab, et keskmine pension oleks 2023. aasta 1. jaanuarist 595 eurot. Niisamuti saadeti kooskõlastusringile eelnõu, mille järgi oleks alates 2023. aasta 1. jaanuarist Eesti keskmine riiklik vanaduspension püsivalt tulumaksust vaba.
Praeguse valitsuse üks põhilisi eesmärke on tagada meie vanemaealistele väärikas vanaduspõlv. Seetõttu olen kooskõlastusele saatnud eelnõu, millega kavandatakse pensioni baasosa 20 euro suurust erakorralist tõusu. Käesoleval nädalal saatis ka rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus kooskõlastamisele eelnõu, millega plaanitakse keskmine pension püsivalt tulumaksust vabastada. Kui praegu rakendub pensionäridele üldine maksuvaba tulu, mis sissetuleku kasvades hakkab vähenema, siis alates 2023. aastast hakkab eelnõu järgi riikliku pensioni saajatele kehtima maksuvaba tulu keskmise vanaduspensioni ulatuses olenemata nende muudest sissetulekutest.
Vaid taoliste sammude läbi saame olla kindlad, et pensionäridel säilib ka vanaduspõlves isiklik otsustusvabadus – ka töötamist pensionieas soodustavad need sammud. Pensioni baasosa erakorraline tõstmine suurendab kõikide vanaduspensioni, töövõimetus- ning toitjakaotuspensioni saajate pensione. Erakorraline pensionitõus aitab enam just madalamat pensioni saavaid ja mittetöötavaid pensionäre. Keskmine 44-aastase staažiga inimese vanaduspension tõuseb 2023. aasta 1. jaanuaril seega pea 595 euroni ja seesugune samm puudutab 321 000 inimest.
Lisaks erakorralisele pensionitõusule suurenevad pensionid iga-aastaselt aprillikuus ka indekseerimise läbi. Indekseerimise puhul võetakse 80% ulatuses arvesse eelmise aasta sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise muutusi ja 20% ulatuses eelmise aasta tarbijahinnaindeksi muutust. Indekseerimine toimub juhul kui need arvud suurenevad. Praeguste prognooside kohaselt on pensioniindeks iga-aastaselt tõusmas ja nii on 2023. aasta 1. aprillil keskmine vanaduspension eeldatavasti 622 eurot ja 2024. aastal 652 eurot. Seega tõuseb keskmine pension 2024. aasta 1. aprilliks praegusega võrreldes 100 euro võrra ja kogu pensionitõus on vanaduspensioni saajale esitatud eelnõu järgi tulumaksust vaba.
Erakorraline pensionitõus ja keskmise pensioni tulumaksu vabastus on vaid osa vanemaealiste heaolu tõstmise plaanist. Unustada ei saa ka meie kõigi isiklikku vastutust vanaduspõlveks valmistudes. Solidaarsuspõhimõttel toimiv esimene sammas tagab toimetulekuks baassissetuleku, kuid mugavaks äraelamiseks peame ka ise juurde koguma. Pensioni kasvav baasosa ja eeldatav tulumaksust vabastus aitavad sel teel aga kaasa.
Siim Kallas: paisunud avalikku sektorit tuleb jõudsalt kärpida
Arvamuslood
27. Mai 2021 11:00
Siim Kallas
Puhkpilliorkestri võimalik koondamine on meie ühiskonda juurteni raputanud. Mind ka, sest ma olen ka mänginud puhkpilliorkestris, marssinud laulupeol, kandnud vabatahtliku tuletõrje musta mundrit ja valget ohvitserimütsi. Eredad mälestused.
Hüsteeria on meid vallutanud– eelarve kulutusi kärbitakse!
See hüsteeria on selleks, et viia tähelepanu meie riigi rahaasjade kehvast seisust kõrvale.
Toetused ei tee õnnelikuks
Me kulutame palju. Me räägime oma madalast maksukoormusest, aga hoopis vähem riiklike kulutuste tasemest. Kui maksukoormus on umbes 33% sisemajanduse kogutoodangust, siis kulude tase on 45,9%. Me kulutame aastas 5,2 miljardit eurot rohkem, kui maksudena kogume. See on 30% riigieelarvest.
Me elame Saksa ja Hollandi ja teiste Euroopa Liidu jõukamate riikide raha arvel. See ei saa kesta lõputult.
Avalik sektor paisub jõudsalt ja selle kärpimine on igati õigustatud. Kui palju on meil igasuguseid riiklikke asutusi!
Aga hoopis suurem vajaliku ja võimaliku kärpe koht on eelarvest makstavad igasugused subsiidiumid, ja tasuta teenused. Euroopa Liiduga liitumise järel on need meie ühiskonna üle ujutanud.
Kusjuures need ei ole meie ühiskonda õnnelikuks teinud. Toetuste saajad on rahulolematud, et miks nii vähe. Need, kes toetusi ei saa, on rahulolematud, et miks teised saavad.
Tasuta teenuste kasutajad on rahulolematud, et teenuste kvaliteet ei ole nii hea, kui tahaks. Ja mitte ükski volikogu ega riik ei suuda tagada tasuta teenuste kõrget kvaliteeti. Tasuta bussitransport vajab paremaid palku bussijuhtidele, paremaid busse ja sõitjate soovidele paremini vastavaid sõidugraafikuid. See tuleb tagada maksumaksja rahast, ja maksumaksja raha kulutamisele on vastuseis, sealhulgas ka nende poolt, kes maksavad, aga tasuta teenust ei kasuta. Ülikooli professorite palgad on lubamatult madalad.
Tasuta hüved ja igasugused toetused teevad meele hapuks, toodavad kaebusi, hädaldamist, rahuolematust.
Niccolo Machiavelli kirjutas 1503. aastal, et kui valitseja teeb kingitusi, teeb ta head vähestele ja halba paljudele.
Müüt tasuta laenust
Enne eelarve koostamist rääkisid laenuvõtmise propagandistid, et laenu saab tasuta ja igaveseks. Riigieelarve seletuskiri ütleb, et 2021. aastal on laenu tagasimakse 497 miljonit eurot. Ligi 500 miljonit. Kui suur see avaliku sektori kärpe summa oligi?
Tõmbame ometi selle abirahade jagamise ja ka paisunud avaliku sektori kokku! Sõimata saab igal juhul, ka siis, kui kärbid kümme eurot. Võtame siis suurelt ette! Sõimata saab, aga raha jääb alles. Tänane Euroopa eelarve ja suurpankade poolt jagatav kerge laenuraha on võimaldanud avaliku sektori kulutuste kontrollimatut kasvu, mida ei pea katma maksurahast.
Aus mäng on, kui ühel poolel on need, kes soovivad kulutada ja teisel poolel need, kes maksavad. Need pooled seisavad demokraatias vastamisi. Need kaks poolt peavad olema tasakaalus. Kui ühiskond tahab rohkem kulutada, siis peab ta valmis olema ka selle eest ausalt ja ise maksma. Kui ise ei maksa, pole õigust ka kulutusi paisutada.