Minu aeg Euroopa Parlamendis hakkab läbi saama ja sel nädalal ootavad mind Strasbourgis ees viimased hääletused. Muuhulgas on hääletusel autoriõiguste reform, mis hiljuti on taas hakanud kirgi kütma. Probleemiks on selle teksti kaks artiklit, 11 ja 13, mille mõlema vastu olen siseturu komisjoni esindajana võidelnud juba rohkem kui aasta (olen sellest varasemalt kirjutanud juba üle aasta tagasi siin https://kajakallas.ee/blogi/kas-vahendaja-on-autor/ ja siin https://kajakallas.ee/blogi/interneti-platvormide-vastutus-oht-sona-ja-loominguvabadusele/). Raport võeti juuni lõpus õiguskomisjonis vastu ja paraku jäid väga napi häälteenamusega mõlemad artiklid sinna sisse. Täiskogu hääletusel ongi nüüd võimalik veel nende artiklite vastu hääletada, kuid julgen ennustada, et ka seal on hääletustulemus väga napp.

Milles on siis probleem?

Artikkel 13 praeguses sõnastuses kehtestab üleslaadimisfiltri (upload filter). See tähendab, et internetiplatvormid peavad sisu eelmonitoorides tagama, et autoriõigusega kaitstud teoseid omaniku loata ei kasutata. Tegu on absoluutse kohustusega, erandid puuduvad. Tulemuseks oleks näiteks see, et inimene ei saa enam YouTube’i oma lapse sünnipäeva videot üles laadida, kui taustal mängib Beyoncé laul. Lisaks on selge, et kui suurtel tehnoloogiagigantidel on võimalik selliseid monitoorimiskohustusi täita, siis väiksematel tegijatel on see palju raskem. Artikli pooldajad väidavad küll vastupidist, kuid tegelikult lähevad sinna alla ka internetimeemid, mis on noorte seas väga populaarne eneseväljendusviis. Näiteks tuvastaks Twitter või Facebook “Game of Thrones’ist” tehtud ekraanitõmmist autoriõigusega kaetud sisuna ja võtaks selle automaatselt maha. Seega on artikkel 13 kahjulik sõnavabadusele ja loominguvabadusele, aga ka vabale konkurentsile. Ühtlasi läheb see vastuollu praegu kehtiva e-kaubanduse direktiiviga, mis keelab taolise kasutajate monitoorimise.

Artikkel 11 sellisel kujul hakkaks piirama uudiste jagamist. Artikkel annab kirjastajale nn naabrusõiguse oma digitaalseid väljaandeid ehk online portaalides avaldatud sisu autoriõigusega kaitsta. On oluline rõhutada, et autoriõigus antakse kirjastajale, kes sisu mõttes midagi ei lisa, sest kirjastaja pole ju autor. Muudatus sillutab tee internetilinkide tasulisele litsentseerimisele, mis tähendaks, et sotsiaalmeedias artikleid jagada vanaviisi enam ei saaks. Raportis on küll kirjas, et ainult linkimisele uued õigused ei kohaldu, aga selle mõtte tähendus on mulle ebaselge, keegi ei jaga ju nii-öelda „paljast linki“. Tähelepanu pälvivad sellised lingid, millega tuleb kaasa ka teksti lühikirjeldus, artiklite puhul tavaliselt esimene lõik ja/või artikli juures olev pilt. Lisaks annaks see artikkel liikmesriikidele vabad käed, milliseid erandeid üldreeglile kohaldada. Seega ei saa me ühtsest Euroopa regulatsioonist rääkida. Kokkuvõttes tähendab artikkel 11 seda, et kirjastaja võib uudise jagamise eest tasu küsida nii tavakasutajalt kui ka näiteks väikselt maakonnalehelt.

Euroopa Parlamendi plenaaristungil tuleb hääletusele õiguskomisjoni mandaat – kas nad võivad sellega alustada kolmepoolseid läbirääkimisi Euroopa Liidu Nõukogu  ja Euroopa Komisjoniga või mitte. Kui enamus on selle  poolt, siis artiklid eraldi hääletusele ei tulegi ja raportöör läheb õiguskomisjoni mandaadiga läbirääkimistele. Kui aga plenaarisutng mandaati ei kinnita, siis tuleb kogu direktiiv hääletusele järgmisel plenaaril. Siis kahjuks mina enam Euroopa Parlamendi saadik ei ole, aga ma loodan, et Igor Gräzin jätkab valitud joont.

The post Autoriõigus: miks ma art. 11 ja 13 vastu olen appeared first on Kaja Kallas.

Jaanus Ratas, Lääne-Nigula vallavolikogu liige, Reformierakond

Lääne-Nigula vallavolikogu ja selle hariduskomisjoni liikmena on kurb tõdeda, et Nõva kool on muutunud sõjatandriks. Majanduslikust aspektist vaadates mõistan, et pisikese kooli ülalpidamine on kallis, kuid mõeldes kooli rollile laiemalt kohalikus kogukonnas, ei tohiks me kinni jääda tabelitesse.

Valla võimukoalitsiooni soov on sulgeda Nõva õpilaskodu ning järgneva sammuna ka Nõva põhikooli kolmas kooliaste. Suurim viga on tehtud nimelt selles, et on unustatud see teema läbi arutada Nõva kogukonnaga. Kusjuures koalitsioonipartner, valimisliit Ühinenud Kogukonnad, on oma valimisplatvormis selgelt lubanud, et juhtimist ei koondata ühte keskusse, vaid kõik kohalikud asjad otsustatakse kohapeal: osavallas, kogukonnas või teeninduskeskuses.

Ilusatest sõnadest hoolimata on kooli küsimuses rakendatud täielikku teerullitaktikat, volikogusse pole selle teema sisulised arutelud kordagi jõudnud. Niisugused töömeetodid ei ole aktsepteeritavad.

Kindlasti ei saa tekkinud olukorra eest vastutavaks pidada ainult üht koalitsioonipartnerit. Ka sotsiaaldemokraatidel olid kohalikel valimistel kõlavad haridust puudutavad teesid. Sotside Lääne-Nigula valla valimisprogrammist selgub, et Nõva kooli lubati põhikoolina hoida niikaua, kuni õpilaste arv seda vähegi võimaldab, ning samal ajal otsitakse aktiivselt võimalusi õpilaste arvu hoidmiseks ja tõstmiseks.

Nõva õpilaskodu on toonud kooli õpilasi ka väljastpoolt valda. Ma ei mõista, kuidas Nõva õpilaskodu sulgemine aitab hoida ning tõsta õpilaste arvu. Süstides süsteemselt ja avalikult ebakindlust kooli tuleviku osas, kahjustab vallavalitsus kooli mainet, mis vähendab õpilaste arvu veelgi.

Nõva kogukond on asunud kaitsma oma identiteeti ja põhiseadusest tulenevaid õigusi, pöördudes ühe Nõva kooli õpilase ja tema vanema eestvedamisel kohtusse, kus esmase õiguskaitse korras keelati õpilaskodu sulgemine. Selle asemel, et astuda dialoogi kohaliku kogukonnaga ja otsida kompromissi, on Lääne-Nigula vallavalitsus avalikult teatanud soovist rakendatud õiguskaitse edasi kaevata. Vallavõimu eesmärk peaks olema parimal moel enda inimeste teenimine, mitte aga kogukonnaelu õõnestamine ning vallale maksumaksja arvel kõrgete õigusabikulude tekitamine.

Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus on Lääne Elu veergudel selgelt väljendanud, et kui õpilaskodu isegi lahti jääb, siis sinna ei pea õpilasi võtma ning õpilaskodu võibki tühjana alles jääda. Õpilaskodu kohtade taotlemise on volikogu delegeerinud täitevvõimule, mis annab head võimalused vallavalitsusele käituda oma äranägemise järgi, toomata seda teemat volikogu ette. Sellest tulenevalt olen teinud volikogu istungil ka ettepaneku, et need pädevused tuleb viivitamatult vallavalitsuselt ära võtta, kuna juba napi kaheksa kuu jooksul on praegune täitevvõim viinud Nõva kogukonna lõhestumiseni ning tekitanud ja tekitamas vallale suuri õigusabikulusid ja mainekahju.

Koolivõrgu lammutamise jätkuks esitles vallavanem nii hariduskomisjonis kui ka volikogus ideed rakendada kolmandas kooliastmes õpilaste arvule kvoot. See tähendaks seda, et kui põhikooli kolmandas astmes langeb õpilaste arv alla 17, siis tuleks see sulgeda. Selle kvoodi alusel kuuluks kolmas kooliaste sulgemisele kohe Nõva koolis, ohtu satuksid Martna ja Risti koolid ning pikemas perspektiivis ka Palivere põhikooli kolmas kooliaste.

Olles ise õppinud esimesed neli kooliaastat endises Liivi algkoolis, kus me olime klassis vaid neljakesi, oskan ma hinnata kodulähedase kooli tähtsust. Kuigi minu järgmine õppeasutus asus vaid 9 km kaugusel kodust ja korraldatud olid õpilaste vedu, kulutasin kooli vahetuse järel iga nädal hinnanguliselt kümme tundi transpordile ning ooteaegadele pärast tunde. Sellest lähtuvalt julgen väita, et kooli elujõudu tuleb hinnata lähtuvalt potentsiaalsete õpilaste olemasolust ja soovist, mitte niivõrd tabelarvutustest.

Mul on ettepanek Lääne-Nigula vallavõimule: tõmmata hariduselu lammutamisele piir ning kuulata otsuste langetamisel ka kohaliku kogukonna arvamust, just nagu seda lubati valimistel vähem kui aasta tagasi.

Jaanus Ratas: Nõva kool kui Lääne-Nigula valla sõjatanner was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Olen töötamise uue reaalsuse kohta varasemalt kirjutanud (https://kajakallas.ee/blogi/tootamise-uus-reaalsus/, https://kajakallas.ee/blogi/tooturg-vajab-eakate-kogemust/). Praegu kehtivad reeglid lähtuvad põhimõttest, et inimene töötab ühe pika töölepinguga ühe tööandja juures 40 tundi nädalas. Sellel arusaamal põhinevad sotsiaalsed tagatised (sh ravi- ja töötuskindlustus) ja ka maksustamine. Kui aga päriselu sellele mudelile enam ei vasta, tuleb ka reegleid vastavalt muuta. Eesmärk peab olema see, et iga sissetulekut tagav tegevus annab võimaluse panustada sotsiaalkindlustusse. Ükski aktiivne makse maksev kodanik ei tohi jääda ilma sotsiaalsetetest tagatistest vaid lepingu nime või maksete laekumise sageduse tõttu.

Eesmärk peab olema tööhõive suurendamine. Töötuskindlustuse süsteem peab seda toetama.

Praegune töötuskindlustussüsteem ei vasta uue aja tööle. Kehtiv seadus ei luba maksta hüvitisi inimestele, kellel on käsundus- või töövõtuleping (näiteks töötaja, kes paaril õhtul nädalas joogatrenne andis, peab töö kaotamisel ka trennide andmisest loobuma). Kehtiv seadus ei luba töötuse ajal ka väikses mahus teenida (nt Uberit sõites). Seega praegune regulatsioon pärsib tööturul jätkamist. Alternatiiv oleks töötuks pidada igaüht, kelle sissetulek jääb alla miinimumpiiri.

Töötuskindlustussüsteem peab rahaliselt tööotsijat toetama, aga kindlustushüvitis peab ajas vähenema. Kogumis peab süsteemi eesmärk olema tagada naasmine tööturule. Selleks tuleb tagada, et tööd otsivate inimeste oskused vastaksid tööturu vajadustele. Praegu jälle see nii pole, kuna töötushüvitistele kvalifitseeruvad vaid need, kel on 12-kuune staaž viimase 3 aasta jooksul. Reaalselt saab töötushüvitisi seega ainult umbes 30 protsenti töötutest. Probleem on selles, et töötud, kes teavad, et nad ei kvalifitseeru töötushüvitistele, ei võta end töötukassas arvele, mistõttu nad jäävad ilma ka koolitustest ja ümberõppest (sellele probleemile on tähelepanu juhtinud nii OECD kui Riigikontroll). Seega on tekkinud surnud ring – töö puudumine välistab ka ümberõppe. Alternatiiv oleks loobuda 12 kuu kriteeriumist (maksete suurus peaks küll seotud olema sissemaksete suurusega) ja panna suurem rõhk koolituste ja ümberõppe kättesaadavusele.

Mida rohkem me saame oma inimesi töiselt rakendada, seda väiksem on vajadus võõrtööjõu järele.

Riik ei saa sundida iga inimest töötama, aga riik peab toetama neid, kes töötada soovivad. Paraku me riigina seda praegu ei tee. Tulumaksureformiga karistas valitsus töötavaid pensionäre. Eestis on ligikaudu 130 000 töötavat pensionäri, paljud neist õpetajad, meditsiinitöötajad. Jüri Ratase valitsus suurendas töötavate pensionäride maksukoormust, mis vähendab pensionäride sissetulekuid ning pärsib kokkuvõttes pensionieas töötamist. Vastupidiselt signaalile, et pensionäride töötamine ei ole tervitatav, tuleb minu arvates teha kõik selleks, et inimesed võimalikult kaua tööelus osaleks, kui neil selleks soovi on. Armastan tihti tsiteerida Hiina vanasõna, mis ütleb, et õnn on see, kui sul on midagi teha, midagi oodata ja kedagi armastada. Seni kuniks inimestel on tegevust, nad tunnevad end ühiskonnas vajalikuna, on nad ka õnnelikumad. Teiseks peab vaatama üle pensioneas töötamise stiimulid, et inimesed eelistaksid varajasele pensionile minekule edasitöötamist, ka läbi paindlikuma töö.

Paindlikumad töövõimalused ja suurema osalise tööaja rakendamine aitaks tööturule ka rohkem naisi. Statistikaameti andmetel on praegu tööturul hõivatud vaid 61 protsenti tööealistest naistest. Teiste riikide kogemus näitab, et nii osalise ajaga kui tähtajalised lepingud on head lapsevanematele töö jätkamiseks pere kõrvalt. Näiteks Hollandis on osalise ajaga töötamine väga levinud (46% töösuhetest; 75% osalise ajaga töötajatest naised). Sama dünaamika on Belgias, Šveitsis, Austrias, Saksamaal ja Inglismaal – 40% naistest töötab osalise ajaga (EL keskmine 30%). Me peame analüüsima, mida riik saaks teha, et ka Eestis seda arengut soodustada. Esimene samm on tööregulatsiooni paindlikumaks muutmine, millest kirjutan allpool.

Järgmine probleem on mitte-eestlaste madal tööhõive. Statistikaameti andmetel on eesti keelt valdavate mitte-eestlaste tööhõive 67 protsenti samas kui eesti keelt mitte valdavate mitte-eestlaste puhul on vastav arv 52 protsenti. Tihti on eesti keelt mitteoskavad inimesed hõivatud valdkondades, mis on kõige rohkem ohustatud automatiseerimise ja tehnoloogia poolt. Eriti suur riskigrupp on mitte-eestlastest üle 45-aastased naised. Ainus võimalus nende hõivet suurendada ja nende töötuks jäämise riski vähendada on õpetada eesti keelt. Miks me vaatame piiri taha võõrtööjõudu otsides, kui meil on oma inimesed rakendamata? Seetõttu toetame väga eestikeelset kooliharidust maast madalast, et puudulik keeleoskus ei saaks töötamisel takistuseks. Turu-uuringute AS 2018. aasta aprillis tehtud uuringu kohaselt on koolieelse hariduse puhul on eesti- ja venekeelse elanikkonna hoiakud väga sarnased: enamik pooldab ühiseid eestikeelseid lasteaedu. Seega aeg selleks on küps, ühiskondlik toetus on olemas, teeme ära.

Eelnev ei tähenda, et me ei toetaks tarka rändepoliitikat. Ka need reeglid tuleb üle vaadata. Aga see on teine teema.

Töötamise uue reaalsusega seonduvalt on küsimus tegelikult laiem kui töötuskindlustus ja hõlmab ka tööõiguse regulatsiooni, maksustamist ja ravikindlustust.

Tööõiguse regulatsiooni probleem on selle jäikus. Kõik töötamise vormid, mis pole pika töölepingu all (tähtajaline töö, projektipõhine töö jms), on erandid, mis tähendab, et need on lubatud ainult teatud tingimuste täitmisel. Regulatsiooni jäikuse tõttu on palju iseloomult töölisi suhteid reguleeritud lepinguliselt võlaõiguse alusel. Oluline on aga aru saada, et võlaõiguslik suhe ei pruugi tagada sotsiaalset kaitset (nt oht kaotada ravikindlustus igakuiste maksete puudumise tõttu) ega ka maksude laekumist. Paradoksaalne on see, et kuigi jäikus on tingitud soovist töötajat kaitsta, on seesama jäikus suunanud töölised suhted nõrgema kaitsega võlaõiguse alla. Seda olukorda tuleb muuta. Vajadus tööõiguse järele ei kao kunagi ja tööõigus peab jääma nõrgemat poolt kaitsma, aga regulatsioon peab paindlikum olema. Kõik töötamise vormid peavad võrdselt lubatud olema. Sest jällegi meie eesmärk on, et inimesed oleksid hõivatud ja neile laieneks ka sotsiaalne kaitse juhuks, kui nad peaksid hätta sattuma.

Ravikindlustuse probleem on see, et praegune regulatsioon eeldab igakuulist maksustavat tulu teatud ulatuses, mida projektipõhise ja ka osalise ajaga töö puhul ei pruugi reaalne olla. Kui Jevgeni Ossinovski leiab, et seda probleemi on kõige õigem lahendada kõigile tasuta ravikindlustuse andmisega, siis mina leian, et hoopis reeglid tuleb uuele ajale vastavaks ja paindlikumaks teha. Lähteküsimuseks peaks olema see, milline periood võetakse arvestamise aluseks. Kuivõrd sissetulek võib olla ebaühtlane ja jaotunud pikema perioodi peale, samas oma sissetulekute pealt on tasutud maksud, siis kaaluda tuleks selle aja pikendamist vähemalt ühe aasta peale, aga soovitavalt veel pikema perioodi peale. Võrdluseks: töötuskindlustusmaksete puhul on referentsperioodiks kolm aastat – miks ei võiks see periood ravikindlustuse puhul sama olla? Alternatiiv on praegusest paindlikum „isiklik sotsiaalmaksukonto“ (sõltumata tööandjast). Kõikide inimestele ravikindlustuse andmine võib tuua veelgi enam kaasa surve tööandjatele maksta ümbrikupalku, sest sissetuleku ametlikust saamisest ei sõltu inimese jaoks enam midagi

The post Eesmärgiks suurem tööhõive appeared first on Kaja Kallas.

Olen töötamise uue reaalsuse kohta varasemalt kirjutanud (https://kajakallas.ee/blogi/tootamise-uus-reaalsus/, https://kajakallas.ee/blogi/tooturg-vajab-eakate-kogemust/). Praegu kehtivad reeglid lähtuvad põhimõttest, et inimene töötab ühe pika töölepinguga ühe tööandja juures 40 tundi nädalas. Sellel arusaamal põhinevad sotsiaalsed tagatised (sh ravi- ja töötuskindlustus) ja ka maksustamine. Kui aga päriselu sellele mudelile enam ei vasta, tuleb ka reegleid vastavalt muuta. Eesmärk peab olema see, et iga sissetulekut tagav tegevus annab võimaluse panustada sotsiaalkindlustusse. Ükski aktiivne makse maksev kodanik ei tohi jääda ilma sotsiaalsetetest tagatistest vaid lepingu nime või maksete laekumise sageduse tõttu.

Eesmärk peab olema tööhõive suurendamine. Töötuskindlustuse süsteem peab seda toetama.

Praegune töötuskindlustussüsteem ei vasta uue aja tööle. Kehtiv seadus ei luba maksta hüvitisi inimestele, kellel on käsundus- või töövõtuleping (näiteks töötaja, kes paaril õhtul nädalas joogatrenne andis, peab töö kaotamisel ka trennide andmisest loobuma). Kehtiv seadus ei luba töötuse ajal ka väikses mahus teenida (nt Uberit sõites). Seega praegune regulatsioon pärsib tööturul jätkamist. Alternatiiv oleks töötuks pidada igaüht, kelle sissetulek jääb alla miinimumpiiri.

Töötuskindlustussüsteem peab rahaliselt tööotsijat toetama, aga kindlustushüvitis peab ajas vähenema. Kogumis peab süsteemi eesmärk olema tagada naasmine tööturule. Selleks tuleb tagada, et tööd otsivate inimeste oskused vastaksid tööturu vajadustele. Praegu jälle see nii pole, kuna töötushüvitistele kvalifitseeruvad vaid need, kel on 12-kuune staaž viimase 3 aasta jooksul. Reaalselt saab töötushüvitisi seega ainult umbes 30 protsenti töötutest. Probleem on selles, et töötud, kes teavad, et nad ei kvalifitseeru töötushüvitistele, ei võta end töötukassas arvele, mistõttu nad jäävad ilma ka koolitustest ja ümberõppest (sellele probleemile on tähelepanu juhtinud nii OECD kui Riigikontroll). Seega on tekkinud surnud ring – töö puudumine välistab ka ümberõppe. Alternatiiv oleks loobuda 12 kuu kriteeriumist (maksete suurus peaks küll seotud olema sissemaksete suurusega) ja panna suurem rõhk koolituste ja ümberõppe kättesaadavusele.

Mida rohkem me saame oma inimesi töiselt rakendada, seda väiksem on vajadus võõrtööjõu järele.

Riik ei saa sundida iga inimest töötama, aga riik peab toetama neid, kes töötada soovivad. Paraku me riigina seda praegu ei tee. Tulumaksureformiga karistas valitsus töötavaid pensionäre. Eestis on ligikaudu 130 000 töötavat pensionäri, paljud neist õpetajad, meditsiinitöötajad. Jüri Ratase valitsus suurendas töötavate pensionäride maksukoormust, mis vähendab pensionäride sissetulekuid ning pärsib kokkuvõttes pensionieas töötamist. Vastupidiselt signaalile, et pensionäride töötamine ei ole tervitatav, tuleb minu arvates teha kõik selleks, et inimesed võimalikult kaua tööelus osaleks, kui neil selleks soovi on. Armastan tihti tsiteerida Hiina vanasõna, mis ütleb, et õnn on see, kui sul on midagi teha, midagi oodata ja kedagi armastada. Seni kuniks inimestel on tegevust, nad tunnevad end ühiskonnas vajalikuna, on nad ka õnnelikumad. Teiseks peab vaatama üle pensioneas töötamise stiimulid, et inimesed eelistaksid varajasele pensionile minekule edasitöötamist, ka läbi paindlikuma töö.

Paindlikumad töövõimalused ja suurema osalise tööaja rakendamine aitaks tööturule ka rohkem naisi. Statistikaameti andmetel on praegu tööturul hõivatud vaid 61 protsenti tööealistest naistest. Teiste riikide kogemus näitab, et nii osalise ajaga kui tähtajalised lepingud on head lapsevanematele töö jätkamiseks pere kõrvalt. Näiteks Hollandis on osalise ajaga töötamine väga levinud (46% töösuhetest; 75% osalise ajaga töötajatest naised). Sama dünaamika on Belgias, Šveitsis, Austrias, Saksamaal ja Inglismaal – 40% naistest töötab osalise ajaga (EL keskmine 30%). Me peame analüüsima, mida riik saaks teha, et ka Eestis seda arengut soodustada. Esimene samm on tööregulatsiooni paindlikumaks muutmine, millest kirjutan allpool.

Järgmine probleem on mitte-eestlaste madal tööhõive. Statistikaameti andmetel on eesti keelt valdavate mitte-eestlaste tööhõive 67 protsenti samas kui eesti keelt mitte valdavate mitte-eestlaste puhul on vastav arv 52 protsenti. Tihti on eesti keelt mitteoskavad inimesed hõivatud valdkondades, mis on kõige rohkem ohustatud automatiseerimise ja tehnoloogia poolt. Eriti suur riskigrupp on mitte-eestlastest üle 45-aastased naised. Ainus võimalus nende hõivet suurendada ja nende töötuks jäämise riski vähendada on õpetada eesti keelt. Miks me vaatame piiri taha võõrtööjõudu otsides, kui meil on oma inimesed rakendamata? Seetõttu toetame väga eestikeelset kooliharidust maast madalast, et puudulik keeleoskus ei saaks töötamisel takistuseks. Turu-uuringute AS 2018. aasta aprillis tehtud uuringu kohaselt on koolieelse hariduse puhul on eesti- ja venekeelse elanikkonna hoiakud väga sarnased: enamik pooldab ühiseid eestikeelseid lasteaedu. Seega aeg selleks on küps, ühiskondlik toetus on olemas, teeme ära.

Eelnev ei tähenda, et me ei toetaks tarka rändepoliitikat. Ka need reeglid tuleb üle vaadata. Aga see on teine teema.

Töötamise uue reaalsusega seonduvalt on küsimus tegelikult laiem kui töötuskindlustus ja hõlmab ka tööõiguse regulatsiooni, maksustamist ja ravikindlustust.

Tööõiguse regulatsiooni probleem on selle jäikus. Kõik töötamise vormid, mis pole pika töölepingu all (tähtajaline töö, projektipõhine töö jms), on erandid, mis tähendab, et need on lubatud ainult teatud tingimuste täitmisel. Regulatsiooni jäikuse tõttu on palju iseloomult töölisi suhteid reguleeritud lepinguliselt võlaõiguse alusel. Oluline on aga aru saada, et võlaõiguslik suhe ei pruugi tagada sotsiaalset kaitset (nt oht kaotada ravikindlustus igakuiste maksete puudumise tõttu) ega ka maksude laekumist. Paradoksaalne on see, et kuigi jäikus on tingitud soovist töötajat kaitsta, on seesama jäikus suunanud töölised suhted nõrgema kaitsega võlaõiguse alla. Seda olukorda tuleb muuta. Vajadus tööõiguse järele ei kao kunagi ja tööõigus peab jääma nõrgemat poolt kaitsma, aga regulatsioon peab paindlikum olema. Kõik töötamise vormid peavad võrdselt lubatud olema. Sest jällegi meie eesmärk on, et inimesed oleksid hõivatud ja neile laieneks ka sotsiaalne kaitse juhuks, kui nad peaksid hätta sattuma.

Ravikindlustuse probleem on see, et praegune regulatsioon eeldab igakuulist maksustavat tulu teatud ulatuses, mida projektipõhise ja ka osalise ajaga töö puhul ei pruugi reaalne olla. Kui Jevgeni Ossinovski leiab, et seda probleemi on kõige õigem lahendada kõigile tasuta ravikindlustuse andmisega, siis mina leian, et hoopis reeglid tuleb uuele ajale vastavaks ja paindlikumaks teha. Lähteküsimuseks peaks olema see, milline periood võetakse arvestamise aluseks. Kuivõrd sissetulek võib olla ebaühtlane ja jaotunud pikema perioodi peale, samas oma sissetulekute pealt on tasutud maksud, siis kaaluda tuleks selle aja pikendamist vähemalt ühe aasta peale, aga soovitavalt veel pikema perioodi peale. Võrdluseks: töötuskindlustusmaksete puhul on referentsperioodiks kolm aastat – miks ei võiks see periood ravikindlustuse puhul sama olla? Alternatiiv on praegusest paindlikum „isiklik sotsiaalmaksukonto“ (sõltumata tööandjast). Kõikide inimestele ravikindlustuse andmine võib tuua veelgi enam kaasa surve tööandjatele maksta ümbrikupalku, sest sissetuleku ametlikust saamisest ei sõltu inimese jaoks enam midagi

The post Eesmärgiks suurem tööhõive appeared first on Kaja Kallas.