Ravijärjekordade lühendamiseks on Reformierakonnal terve pakett meetmeid, mis muuhulgas sisaldab üle-eestilise digiregistratuuri kehtestamist, senisest laiemat kaug- ja telekonsultatsioonide võimaldamist, esmatasandi arstide ja tugipersonali õiguste suurendamist ja pikemalt lahti olevate tervisekeskuste loomist.

"Aga see pole veel kõik," märkis erakonna juhatuse liige ja endine sotsiaalminister Hanno Pevkur. "Täiendav võimalus ravijärjekordade lühendamiseks on näiteks see, et ravi rahastamisel võetakse arvesse ka raviprotsessi, mille eemärgiks on inimene terveks ravida. Alati ei pruugi see õnnestuda, ent eesmärgiks tuleb see seada. Praegu sõltub ravi rahastamine ainult ravijuhtude ja protseduuride arvust, ent meie arvates tuleb rahastamisel arvestada ka ravi tulemust ja kvaliteeti," märkis endine sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Samuti tuleb Pevkuri hinnangul inimestele tõhusama ravi pakkumiseks Eestis teha kättesaadavaks kõik ravimid, mis on saanud müügiloa ja hinnakokkulepped juba teistes ELi riikides. "Samuti tuleb võimaldada ravimite personaalne pakendamine patsientidele, laiendada e-apteekide kasutust ja arendada muid sarnaseid patsiendisõbralikke lahendusi ravimite tõhusamaks tarbimiseks," lisas Pevkur.

Oluline osa on meie programmis ka sellel, et inimesed püsiksid tervetena ehk ennetuse ja haiguste varase märkamisega seotud punktidel. "Inimeste tervena elatud aastate pikendamisele aitavad kaasa mitmesugused ennetustegevused ja tervislikud eluviisid. Tahame anda perearstid õiguse sõlmida inimestega personaalse terviselepingu, mille üheks osaks oleks iga-aastane tervisekontoroll. Tervislike eluviise tuleb hakata harjutama maast-madlast, seetõttu toetame ka liikuma kutsuva kooli programmi," märkis Reformierakonna programmitoimkonna juht Maris Lauri.

Vaata lisaks:

Mida arvavad väliseestlased sellest, et koalitsioon lõikas läbi paljude eestlaste sidemed oma kodumaaga?

Arvatakse, et Eestist väljas elab kuni 200 000 Eesti inimest. Paljudel neil on mure sellega, et täna ei luba Eesti seadused omada korraga Eesti ja mõne meile sõbraliku riigi kodakondsust. Vahendame teile viie inimese loo, kellest kaks soovis jääda anonüümseks.

Külliki Streber, 39 aastane kolme lapse ema, elab Pariisis

Peale mitme-aastast Londonis töötamist kohtasin oma abikaasat, kes on Prantsuse ja Austraalia kodakondsusega ning lisaks omas USA green card’i, kuna õppis/elas/töötas seal pikalt. Kuna meie elukohaks sai pärast kohtumist Prantsusmaa, siis ei pidanud ma paberimajandusega õnneks tegelema, kuna Eesti oli selleks ajaks juba pikalt EU liige.

Külliki perega

Tänaseks päevaks on meil kolm last, kellel on ka kolm kodakondsust ja õnneks on see lubatud kuni nende 18nda eluaastani. Perena polnud me kaugel ka Inglismaale kolimisest ja sel juhul oleks lastel ehk isegi neli kodakondsust olnud. Või kui oleksin lapsed otsustanud sünnitada Ameerikas, kus elab mu abikaasa pere, siis oleks lastel taas lisakodakondsus olnud ja kokku oleks saanud neid viis. Jah spekuleerida võib ja nii võib nendest “kodakondsuste hankimisest” lausa hasart tekkida… Kuid reaalsus on, et meie kasvatame kolmkeelseid lapsi, kes ongi sõna otseses mõttes maailmakodanikud. Nemad ei vali vanaema juurde minnes, kas sõita Mulgimaale või Saaremaale — nende valikuteks on sõita, kas Eestisse või USA-sse. Neil on 18 aastat aega otsustada, et mis riigi kodanikud nad tulevikus tahavad olla. Ma loodan südamest, et selleks ajaks on see seadus muudetud ja nad ei pea sellist valikut tegema ja millestki loobuma. Ei ole ka välistatud, et me millalgi Eestisse naaseme. Kas sel juhul peaksin siis elamisluba taotlema kui olen seaduskuulekalt Eesti kodakondsusest loobunud?

Lisaks ei ole ma isiklikult veel aru saanud, et kuidas on ühele väiksele riigile nagu Eesti, kahjulik kui kodanikel on ka teine kodakondsus. Positiivseid punkte aga on palju, alustades lihtsustatud reisimisest, töötamisest, soodsamast haridusest jne.

PS: Hetkel on väga palju neid eestlaseid, kellel on lisaks Eesti riigile, omandatud ka teine kodakondsus kuigi see pole kõikide seadustega täielikult kooskõlas.

Hollandis elav eestlanna, kahe lapse ema, kellest üks sündinud Eestis, teine Hollandis

Sattusin Hollandisse elama seoses abiellumisega. Eesti kodakondsus tähendab mulle lojaalsust. Lojaalsust riigile ja maale, mida armastad ja mõistad. Praktilist kasu sellest ma eriti ei märka, sest elan EL-i riigis.

Minu Eestis sündinud pereliikmetel on Eesti kodakondsus. Noorem laps on sündinud Hollandis ja temal on hetkel sünnijärgne topeltkodakondsus. Oma valiku peab ta ühel hetkel loomulikult ise tegema. Aga kuna ta ühest kodakondsusest peab loobuma, tekitab see meis, tema vanemates, tunde, et ta sunnitakse valima oma isa ja ema vahel. Sunnitud valiku tegemise hetkel kaotab tegelikult selline laps pool oma identiteedist. Minu laps tunneb end mõlemas riigis koduselt, teda on õpetatud väikesest peale mõlemat riiki armastama ja omaks pidama. Ja ühel hetkel lükkab üks riikidest ta sunnitult endast eemale.

Olen topeltkodakondsuse pooldaja, vähemalt nende laste puhul kindlasti, kellel on sünnijärgselt vanemate poolt topeltkodakondsus. Lapsed ei peaks olema valiku ees , kas valida oma ema või isa kodakondsus. Sest minu lapsel on näiteks isa hollandlane ja ema eestlane. Ja väita , et kahte maad ei saa armastada, on ilmselge vale. Kui sind on sünnihetkest ümbritsenud kaks keelt, kaks kultuuri, kahe riigi traditsioonid, kahest rahvusest perekonnad, siis ilmselgelt armastab selline laps neid kõiki. Ta armastab ju oma ema ja isa, seega ka seda riiki, kust vanemad pärit on.

Torontos elav eestlane, kahe lapse isa

Võibolla alguses võiks olla täpsustatud et ma tänan seaduseelnõu eest mis topeltkodakonsust lubab, sest nii Kanadas ka üle ilma on kindlasti mitme passiga ja Eestile väga lojaalseid inimesi, kellele seaduse vastuvõtmine vaid rõõmu teeks ja kindlustunnet annaks.

Meie sattusime välismaale seoses abikaasale tehtud tööpakkumisega. Mõtlesime, et oleks huvitav ja hariv kogu perega mingi osa elust välismaal veeta. Kuigi oleme sünnimaast kaugel, on meil säilinud tihe side Eestiga. Meil on Eestis mitmeid tööalaseid ettevõtmisi ja seal elavad endiselt meie pereliikmed, sõbrad ja tuttavad. Seega realiseerime ennast jätkuvalt Eesti kodanikena, kasutame kodanike õigusi ja täidame kohustusi Eesti riigi ees. Anname oma hääled alati ka Riigikogu ja kohalikel valmistel. Oleme kasutanud kodanikena ka Eesti saatkonna abi erinevates toimingutes. Emotsionaalselt on see ka auasi olla Eesti kodanik. Samuti ei ole vähetähtis viisavaba liikumine EU-s ja paljudes teistes riikides.

Meie pereliikmed on sünnijärgsed Eesti kodanikud ja me naudime seda privileegi. Me ei näe probleemi ka veel mõne teise riigi passi omamises, eriti kui on tegu Eestile sõbraliku riigiga. Sooviksime, et sünnijärgsetel eestlastel (või nende järeltulijatel) selline võimalus jääks. Eesti riigile on oluline et selliste kodanike arv säiliks ja paremal juhul ka kasvaks.

Suhtume topeltkodakondsuse seadustamisesse meile sõbralikest riikidest kodanikele väga hästi. Kanadas on näiteks palju selliseid inimesi. See aitab hoida ja kindlustada sidet Eestiga, samuti motiveerib uusi lojaalseid ja tingimustele vastavaid inimesi Eesti kodakondsust taotlema.

Hetkel ei pea lapsed ilmtingimata kodakondsuse valikut tegema, sest Kanadas võib elada ka selle riigi kodakondsust omamata. Kui Kanada kodakondsuse valimine tooks kaasa Eesti kodakondsuse kaotamise siis oleks see ilmselt probleem. Tõenäoliselt valiksime meie abikaasaga Eesti oma, aga laste puhul võib pigem vastupidi minna.

Frankfurdis elav 35 aastane rase naine

Elan juba aastaid seoses tööga Frankfurdis. Minu jaoks tähendab Eesti kodakondsus, et olen täieõiguslik eestlane. Praktiline kasu kodakondsusest tuleneb vast e-riigi süsteemidest, mis mõningatel juhtudel lihtsustab elu välismaal. Kui peaksin kahe erineva kodakondsuse vahel valima, siis jätaksin endale kindlasti Eesti kodakondsuse. Kuna laps sünnib välisriigis, siis saab ta automaatselt kaks kodakondsust. Vajadusel laseksin lapsel ise hiljem valida. Olen kindlasti topeltkodakondsuse poolt, sest see suurendab rahvuslikku kuuluvust.

Luksenburgis elav 36 aastane eestlanna

Kolisin välisriiki üksi üle 10 aasta tagasi. Peagi tekkis pere ja peamiselt nii enda kui abikaasa töö tõttu ei näe ma kahjuks hetkel Eestisse naasmise võimalust. Minu jaoks on Eesti kodakondsus väga oluline, eriti suure tähtsuse on eestlus ja Eestimaa omandanud just võõrsil elades. Tahan, et minu lapsed omandaksid eesti keele ja oleksid kursis Eesti kultuuri ja ajalooga.

Enda puhul näen ainuvõimaliku valikuna vaid Eesti kodakondsust, olen eestlane ja ei näe hetkel ühtegi põhjust, miks Eesti kodakondsust mõne teise riigi kodakondsuse vastu vahetada. Lastega on veidi keerulisem. Hetkel on neil ema poolt Eesti ja isa poolt Hispaania kodakondsus. Kui lapsed saavad täiskasvanuks, siis ehk ise valivad emma-kumma kodakondsuse kasuks, kui selleks peaks vajadus tekkima. Topeltkodakondsuse lubamine oleks ainuõige ja õiglane, et laste puhul, kelle üks vanematest pole eestlane, ei tekiks nö „susserdaja“ tunnet.

„Põhiseadus sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta ei luba, ent kodakondsusseaduse topeltkodakondsuse keelu tõttu kaotame siiski Eesti kodanikke. Meiega sama väärtusruumi riikide kodakondsus ei tohiks aga olla selle põhjus,“ selgitas Reformierakonna fraktsiooni poolt Riigikogus ettekande pidanud Valdo Randpere.

„Selle eelnõu seaduseks saamist ootasid väga paljud eestlased, kes erinevatel põhjustel elavad hetkel väljaspool Eestit, aga tahavad säilitada sideme oma kodumaaga ja kunagi siia tagasi pöörduda. Riigikogus täna seda võimalust ei antud. Eelnõu lükati tagasi 50 häälega. Keskerakonna ja sotside vastuhääled ei tulnud üllatusena, aga kahepalgeline ja samas nukker oli, et EKRE ja IRL, kes muidu võidu nö sinimustvalget trummi löövad, eelnõu vastu olid,“ kommenteeris Randpere hääletuse tulemusi.  

„Eelnõu eesmärk oli hoida eestlasi ja eestlust ning see eelnõu lähtus Eesti Vabariigi Põhiseaduse mõttest ja sisust. Nimelt ütleb põhiseadus, et sünnijärgne kodakondsus on alati olemas ja äravõtmatu. Kodakondsusseaduse sõnastus aga on tekitanud piirangu, kus seadust täita tahtev hoolikas ametnik peaks nõudma inimeselt loobumist Eesti kodanikuks olemast, kui ta tahab olla näiteks ka USA kodakondne, kuna elab seal. See aga on suur viga. Meie eesmärk on hoida eestlust ja tagada, et eestlased hoiaks sidet oma kodumaaga sõltumata nende hetke elamiskohast. Ükski õigusakt või ametniku tegevus ei tohi võimaldada sünnijärgse eesti kodakondsuse kaotust. Rõhutan veelkord üle - jutt käib vaid sünnijärgsetest kodanikest ehk neist, kes on saanud Eesti kodanikuks sünniga. Riigi ülesanne on hoida eestlasi Eestiga seotult, mitte tõrjuda eemale,“ täpsustas eelnõu algatajate esindaja Hanno Pevkur.

„On ebamoraalne ja põhiseaduse vastane panna sünnijärgsed Eesti kodanikud tegema sundvalikut Eesti ja Rootsi, Eesti ja USA, Eesti ja Austraalia, Uus-Meremaa või Šveitsi kodakondsuse vahel. Meie eelnõu oleks lahendanud reaalse probleemi ja vastuolu põhiseaduse ning kodakondsusseaduse vahel,“ lisas Pevkur.