Reformierakonna blogi: Lapsed sünnivad tunnetest, mitte poliitikast
Blogid
05. Juuni 2018 07:52
Jürgen Ligi, riigikogu liige
Usku, et riigid suudaksid tõhusalt iivet kontrollida, et toeta praktika. Suuremate aineliste ja vaimsete võimalustega maades on kalduvus sünnitada väiksem ja sisserännusurve suurem. Vastupidist väita ei ole poliitikute poolt riigimehelik ja seda häirivam oli saada meilboksi riigikogu utoopiahõngulist raportit üleskutsega, et minu fraktsioon «võtaks riigimeheliku hoiaku ja toetaks dokumenti». Me oleme seda dokumenti tõesti kritiseerinud ja saanud teda paranda, ent suruda seda peale poliitilise konsensusena on selgelt liig.
Jürgen Ligi, riigikogu liige
Usku, et riigid suudaksid tõhusalt iivet kontrollida, et toeta praktika. Suuremate aineliste ja vaimsete võimalustega maades on kalduvus sünnitada väiksem ja sisserännusurve suurem. Vastupidist väita ei ole poliitikute poolt riigimehelik ja seda häirivam oli saada meilboksi riigikogu utoopiahõngulist raportit üleskutsega, et minu fraktsioon «võtaks riigimeheliku hoiaku ja toetaks dokumenti». Me oleme seda dokumenti tõesti kritiseerinud ja saanud teda paranda, ent suruda seda peale poliitilise konsensusena on selgelt liig.
See dokument on kasutu, ausama hinnangu järgi teeb mitmes vaates kahju. Inimesele, kes selles puudutatud poliitikavaldkondadest juba midagi teab, pole seal uut, teised aga ei hakka teda lugema. Riigikogu ei peaks tegelema kasutute asjadega, mida need triviaalsused paremal juhul on. Võib-olla tellitakse sellele viidates mõni uuring, aga miski ei takista seda tegemast ilma riigikogu uue probleemkomisjonita. Poliitilise konsensuse vajalik lähtekoht on usaldus ja autoriteet, aga see komisjon oli osake peaministri partei siseasjadest pärast juhivahetust — üks lisapalk, ehkki paljude rahajagamiste seas pisemaid, ja üks lisaamet, ehkki ministriportfellid ja nendega läbikukkumised on olnud kõlavamad. Favoriidi lubadused Eesti rahvastikuprobleemide põhjused lõpuks kindlaks teha ja lahendamine enda kätte võtta ei teinud asja paremaks nagu ka mitte pliiatsi sattumine peaministri nõuniku kätte, kelle kuulsus põhines nõukogude korra õigustamisel.
Miinimumnõudena ei tohi riigikogu teha kahju, ent raport viskab välja lapsi, keda Eesti on vaba ühiskonnana kasvatanud, kuid jätab alles pesuvett, millest oleme tahtnud vabaneda. Mitmes suunas otsitakse vabanemise vastu nagu revanši, lähenedes rahvastikupoliitika Trooja hobuse sees. Idee kõike suunavast ja suutvast parteist ja valitsusest on selles dokumendis alles ka pärast olulist kohendamist ning see saab sünnitada vaid valeotsuseid ja vastuseisu.
Eestis pole protest läinud emakast loobumisele kirurgiliselt, küll aga ajakirjanduslikult — tema vahetuskaubaks pakkumiseni eluaseme ruutmeetrite vastu.
Vabas ühiskonnas ei saa riik kodanikele nende eraelu dikteerida. Kommunikatsioonihäire on vähim, mis riiklik ebadelikaatsus hellas teemas tekitab, aga moodsaim viis on rünnata iibemuret ennast, mis olukorda ainult halvendada saab. Eestis pole protest läinud emakast loobumisele kirurgiliselt, küll aga ajakirjanduslikult — tema vahetuskaubaks pakkumiseni eluaseme ruutmeetrite vastu. Sellisel pretensioonil pole muud perspektiivi, kui et lapsed, kelle puhul vaadatakse ainiti riigi otsa, jäävad sündimata. Ja paljudele on see suhe meeldima hakanud, lapsi on nimetatud ka keskkonnasaastaks ja lennanud on süüdistused naiste sünnitusmasinateks muutmises. Kõik see surub end noorte ebakindlate hingede ja lastega seotud katsumuste vahele.
Nägin, kuidas noored emad lugesid rahvastikupoliitika alustest välja surve: et nad kiiremini sünnitaksid. Pole teiste asi, tõepoolest. Teiselt poolt tuleb riigil siit järeldada, et otsused selles üksiku ja üldise vastuolus tehakse isiku tasemel, mitte väikese iibe põhjal. Ja ometi on see vaid matemaatika, et sündide edasilükkamine on kaasa toonud iibe vähenemise, sünnitusealiste immigratsiooni peatumise järel mõistagi.
Teiseks ei taandu riik oma väärtuste ja tegevuste kogumis rahvastikupoliitika sisse, nagu on selle dokumendi koostajate pingutus. Ajuti näib, et inimesed on seal kui aedikus kari, kelle kohal kõrgub nende jõudlusele ja juhtimisele pühendunud hiiglane riik. Valikud ja teised väärtused puuduvad pildilt, riiklik plaan on kõik. Selle jõudluskontrolli alla on litsutud kultuuri-, keele-, haridus-, kodakondsus-, majandus-, tervise- ja solidaarsuspoliitikaid. Esimeses versioonis oli see häiriv, viidati isegi mitmekeelsele koolile ja lõdvale kodakondsuspoliitikale. Puudu on vaade, et lapsed on perekonna tunded, õnn ja vara, isiklik vastutus laste eest aga võimsaim inimest ja ühiskonda parandav vägi. Siin on lapsed häda ja viletsus, mida sotsialistlik eestkoste peale surub ja mille kahjusid hüvitama peab.
Sel väärtusloomel on demograafiline tagajärg. Ometi sünnitati praegused pretensioonikad palju kitsamates oludes ja ilma nõudmisteta, mida praegu esitatakse taas sisuliselt oma vanematele, sest nood on too paljunemisealistest üle jääv riik. Äkki mõtleks neile? Mina, mu õed ja vend sündisime suvel, emal oli kodus olemiseks kasutada õpetaja suvevaheaeg ja mähkmete kuivatamiseks päike. Neid toona nimelt pesti, kuigi vett tuli soojendada pliidil nagu muiste, vanemahüvitise asemel oli üürike dekreetpuhkus, nii nagu endiselt on paljudes meie omaga sarnase sündimusegajõukates riikides. Praegu saab iibesse panustada ainult mu ema-isa viieteistkümne lapselapsega sama põlvkond, ei riik ega keegi teine. Ja ärgu öeldagu, et aeg on teine, see on ikka meie ühine aeg ja ta on lahedam, mitte kitsam kui varasem.
Üks dokument ei saa panna mõtlevat inimest nõustuma, et ühiskonna suurim probleem on ebavõrdsus ja sellesse tuleb sekkuda iga hinna eest ja kõigi vahenditega. See pole ka kusagil hästi lõppenud. Siin pakutakse seda rahvastikupoliitikana ja rumalate vahenditega. Ei saa võrdsust maksuerandite abil, sest need toimivad enamasti ebavõrdsust suurendavalt, või universaaltoetustega, mis nõrgemaid ei eelista. Hoopis teine asi, kui fookus oleks vaesuse leevendamisel vajaduspõhiselt ja võrdsete võimaluste rõhutamisel teenustes, näiteks hariduses, koolivälises tegevuses, meditsiinis.
Deklaratsioonile, et ressursipiirangutest saab lihtsalt üle kulusid suurendades, ei saa samuti alla kirjutada, nagu ka mitte eesmärgile vabastada lastega pered majandusraskustest, mida normaalses ühiskonnas ikka ette tuleb. Kellelgi ei ole vaja sellist dokumenti lugemaks, et suurel rahval on võime tegelda paljude asjadega, et tervis, liikumine ja toitumine on head ja palgalõhe paha.
Isegi rahvastikukriis diagnoosina on pandud huupi, poliitilise loosungina. Komisjoni initsiaatorid on harrastanud neil teemadel hädaldamist ja riigi süüdistamist ega saa nüüd selgelt pidama. Eesti rahvastik on hakanud taas kasvama, piiride avanemise ja elatustaseme vahe mõju on taandunud, sisseränne on neljandat aastat positiivne ja ainuüksi selle pärast on tarvis uut tooni ja rõhuasetust. Ka eestlased on naasma hakanud, avastanud Eesti atraktiivse elukohana eriti laste kasvatamiseks. Raporti eesmärk jõuda maailma parimate riikide hulka laste kasvatamiseks on saavutatud. On turvaline väikelapseaeg, tipus kool, tervishoid, isegi sularahatoetused palkadega võrreldes. Kampaanialikkus elu edendamisel on lihtsalt kohatu.
Tuleb jõuda tõdemusele, et väike sündimus ei ole seninägematu majandusliku viletsuse, vaid isiklike valikute ja ühiskondliku meelsuse nägu. Valikuvõimaluste avardumine, mitte riigi toe ärakadumine, väärtushinnangud on viinud sündide edasilükkamisele ja neist loobumisele. Pole head ilma halvata ja riigikogu pole leidmas uut retsepti, küll aga vaikib maha olulist. Muutunud väärtussüsteem pärsib pere kasuks otsustamast südant, aga ka pead paistavad segi olevat. Kui kehv on lugu, näitas väitlusseltsi faktikontrolli vastulöök poliitikule, kes väitis rohkem lapsi sündivat peredes — vähem sünnib, arvutati võidukalt välja «fakt», sest abielus inimesi on vallalistest vähem. Ka on laste vähesus üksinduse nägu, aga üksi jäänutel pole eestkõnelejaid, nagu on (õnneks) ahistatavatel. Aga juba ametlikult on 40 protsenti Eesti leibkondadest üksikud inimesed.
Peale moeasjade tuleb meil tunnistada igavikulisemaid, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise kohustusi. Maa ülerahvastatuse ja majanduse probleemidega on see pigem vastuolus. Oma suur kokkulepe tuleb meil sõlmida hoopis ümber eesti keele ja komberuumi ning väärtuse üldisemalt. Riigikeelne ja koosõpe on ainus võimalus vähendada lõhet rahvastiku sotsiaalsetes, majanduslikes, töö- ja tervisenäitajates ning luua ühtsemat meeleruumi, mille ümber Eesti riik taastati. Kodakondsuspoliitika saab meil olla ainult nõudlik, sisseränne ainult kontrollitud. Väljarännesõltub kogu me elukorralduslikust pingutusest, mitte kampaaniapaberitest, tagasirändes saame olla paremad, kasvõi info jagamises ja koolikoha leidmises.
Kui laste kasvatamist toetavas oleme juba üsna head ja ühiskonnana lapsesõbralik, siis kehvad oleme vanadega, diskrimineerimiseni välja nii sõnas kui teos, ilma et seda märkaksime. Vanade ja väetimate ellu toomises on meil suurem ühiskondlik varu. Eduloo moodi on esialgu ainult töövõimereform. Aga noored pered on keskeltläbi too tugev ja edasi jõudev osa ühiskonnast, kes uueks ülalpeetavaks, elamise ja elatisega riigilt, saab ainult poliitilistes utoopiates.
Võrdsus on liiga suures konfliktis vabadusega, et olla eesmärk, küll aga tuleb meil hoida ühtlane kooli ja tervishoiu kättesaadavus, osata olla vajaduspõhisem ja tõrjuda vaesust. Ja mitte eksitamisega suhtelise vaesuse näitajatega, mis ei näita viletsust, vaid on võrdlus.
Aga esmajoones on laps isiklik õnn ja seda ei saa asendada riik. Sularaha ei pane sünnitama, tunded panevad. Riik peab enamikust maksudest tegema temast paremat ja looma võimalusi lapse arendamiseks, hoidmiseks, õpetamiseks, tervishoiuks, et vanemad saaksid teenida ja hakkama. Vanavanemad ka. Ei midagi uut, mida kampaaniaga avastada.
Avaldatud postimees.ee 30.04.2018
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:
Lapsed sünnivad tunnetest, mitte poliitikast was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Reformierakond: elektrituru paremaks toimimiseks tuleb jaotusvõrk omandiliselt eraldada
Pressiteated
03. Juuni 2018 07:30
Reformierakonna juhatus arutas arenguid Eesti energiaturul ja jõudis järeldusele, et elektrituru paremaks toimimiseks tulevikus tuleb jaotusvõrk AS Elektrilevi omandilliselt Eesti Energia AS-st eraldada.
Reformierakonna juhatus leiab, et elektrituru suurema konsolideerumise ärahoidmiseks tuleb jaotusvõrk Eesti Energia kontsernist eraldada. Nii oleks välistatud, et elektritarbija ei maksa kas otseselt või kaudselt tootmisesse tehtud investeeringuid võrgutasude arvelt kinni.
“Jaotusvõrgu eraldamine aitab kaasa ka sellele, et elektriturule saaks tekkida uusi teenusepakkujaid ja innovaatilisi teenuseid, mis kõik toovad tarbijale rohkem pakkumisi ja läbi selle odavama hinna,” ütles Kallas.
Reformierakonna blogi: Eesti piiri arendamisest
Blogid
04. Juuni 2018 13:38
Johannes Kert, Riigikogu liige
Viimastel kuudel on selgunud poliitilisi kirgi õhutav fakt, et piiri väljaehitamiseks on vaja seni teadaolnust oluliselt suuremat investeeringut. Piiriehituse rahastamise küsimuses on puhkenud kohati üsna intensiivne arutelu.
Johannes Kert, Riigikogu liige
Viimastel kuudel on selgunud poliitilisi kirgi õhutav fakt, et piiri väljaehitamiseks on vaja seni teadaolnust oluliselt suuremat investeeringut. Piiriehituse rahastamise küsimuses on puhkenud kohati üsna intensiivne arutelu.
Mulle meenub, et piiri väljaehitamise arutelu algas kaitsepolitseinik Eston Kohveri röövimisest piiri vahetus läheduses. Sellele järgnes juhtumi käsitlemine avalikkuses kuni ühe Soome piirivalve kolonelleitnandi avaliku sisukohavõtuni sellest, et Soomes ei saaks taoline vahejuhtum aset leida kuna piir Venemaaga on vastavalt välja ehitatud ja varustatud.
Sellele järgnes peagi poliitiline otsus ka Eestis piir välja ehitada ja algas planeerimine, mis on leidnud kajastust hiljuti mitmetes avaldatud artiklites.
Tänaseks on tööd piiri väljaehitamiseks alanud ja nn. proovialad on ka valmis. Proovialade väljaehitamine on mõistlik algus, mis on andnud meile täpsema, mõnede inimeste jaoks kohati šokeeriva teabe tegelikest vajadustest piiriehituse rahastuseks. Eestlaste ohutunnet on kasvatanud kardetud migratsioonilaine Euroopasse ja Soome kogemus ootamatult Venemaalt piirile ilmunud jalgratastel migrantidest. Ka senised kogemused nii Kagu-Eestis kui ka Narva jõel kinnitavad senisest paremini valvatava piiri vajalikkust. Piiri väljaehitamise teeb kalliks mitte ainult juurdepääsu ja ühendusteede, tara, piiripostide ja muu sellise ehitamine vaid vajadus moodsa elektroonilise, kohati ka lendava sensoritesüsteemi abil valve korraldamise ja kui võib öelda et ka kaitse järele. Eriti rõhutaksin vajadust kaitse järele, sest praegusel droonide ehk mehitamata lennuvahendite ajastul on viimaste piiriületused mitte ainult vaja fikseerida vaid need lennuvahendid on vaja ka alla tuua. Põhjused ei ole mitte niivõrd võimalikus luuretegevuses meile oluliste objektide suhtes vaid võimalikus kriminaalses veostes ühes meie õhupiiri rikkumise faktiga. Mehitamata küllaltki väikesemõõdulised, väga madalalt lendavad, seega raskestimärgatavad/avastatavad lennuvahendid on suutelised kandma kuni kümneid kilogramme veoseid. Antud veosed võivad sisaldada salakaubana narkootikume, küllalt suuri sularahakoguseid või midagi muud väikesemõõdulist, aga hinnalist nagu näiteks kalliskivid või mida iganes muud kriminaalset. Eesti kaitsetööstus on täna võimeline tootma vahendeid droonide efektiivseks allatoomiseks, aga sellise tehnika soetamine piisavates kogustes teeb piiri ehitamise kalliks.
Jagan PPA peadirektori arvamust, et piir tuleb siiski täies ulatuses välja ehitada ja varustada nii moodsalt kui võimalik, et tagada maksimaalse efektiivsus. Piiri ehitus võiks olla jagatud etappideks, mis kajastavad prioriteetide järjekorda ja oleks sellele vastavalt, jagades rahastamise koormuse pikema perioodi peale.
Olen arvamusel, et kuna tegemist on samaaegselt nii Eesti kui ka EL-i välispiiriga, on loogiline ja õigustatud ootus piiri väljaehitusel EL-i kaasrahastuseks.
Tahan siinkohal tuletada lugejatele meelde, et Eesti maismaal asuv idapiir ei ole sugugi kogu piir, mille väljaehitamisele peab tähelepanu pöörama. Lisaks tuleb valvata Soome lahel ja Läänemerel kulgevat merepiiri ning need olulised piirilõigud tuleb valvatavuse huvides välja ehitada.
Kuigi Läti ja Soomega seob meid ühine Shengeni ruum, siis Soome lahel peame siiski jälgima meie territoriaalvett ja sellega piirnevat piiri rahvusvaheliste vetega. Sama vajadus on ka meie selja taga Läänemerel, võttes arvesse eelkõige Vene Föderatsiooni nii laevade kui ka lennukite marsruute Peterburi piirkonna ja Kaliningradi piirkonna vahel.
Võimekus merel efektiivselt piiri valvata ehk merel toimuvat jälgida ja vajadusel objekte ja muid anomaaliaid tuvastada ei ole kitsalt ainult Siseministeeriumi huvides. Asjast on väga huvitatud ka Kaitseministeerium, Majandus –kommunikatsiooniministeeriumi erinevad ametkonnad ja Keskkonnaministeerium. Nii et huvi peaks olema ametkondadevaheline. Ametkondadevaheline koostöö või õieti selle puudumine on Eestis krooniline haigusnähtus kui mitte nimetada seda moodsa Eesti üheks väheseks, kuid arenguid väga pärssivaks ja ressursse raiskavaks puudeks. See on üks riigireformi põhiteemasid ja loodetavasti leiab tänasest oluliselt põhjalikuma käsitlemise.
Merepiiri jälgimine algas just nende vahenditega, mis osutusid taastatud Eesti Vabariigi piirikaitsele/hiljem valvele käepäraseks ja jõukohaseks. Asuti hankima mereseire radareid. Kuna merevägi alustas aktiivset tegevust hiljem, siis kujunes ka mereseire süsteem pigem piirivalve keskseks ja eelkõige piirivalve vajadustest lähtuvaks. Eesti saamisel NATO täisliikmeks oli Kaitseministeeriumi haldusalas õhuväe poolt rajatud moodsate radaritega varustatud rahuaegne õhuvaatlussüsteem, mis võimaldas meile saadaoleva õhupildi edastada ka NATO-le. See tegi omakorda võimalikuks praeguse NATO poolt pakutava õhuturbe lahenduse ja vajaduse tekkides õhukaitse lahenduse. Suutmatuse või kohati isegi soovimatuse tõttu ametkondade vahel tegevusi piisavalt koordineerida, jäi soovitav tase olukorrateadlikkusest merel saavutamata. Näiteks võib tuua olukordi, kus ametkonnad ei suutnud üksteisele reaalajas sobivaks töödeldud informatsiooni edastada. Seega olukorras, kus meie mereseire pilt NATO-s puudub, ei pruugi NATO-l ka hea tahtmise juures olla võimalik meile abi teatud julgeolekuolukordade ennetamiseks ja lahendamiseks merel osutada.
Tänaseks on olukord mereseire pildi ametkondade vahel edastamiseks/vahetamiseks muutunud mõnevõrra lootustandvamaks, sest vastava varustuse hange on Kaitseministeeriumi poolt läbi viidud. Käesoleva aasta lõpuks on valmimas vajalikud ühendused mereseire pildi edastamiseks Politsei ja Piirivalveameti, Veeteede Ameti ja Mereväe vahel, mis omakorda teeb võimalikuks mereseirepildi edastamise ka vastutavale NATO mereväestaabile. Alles sellega saab Eesti lugeda lõpuks täielikult NATO-sse integreerituks.
Mereseire pilt, mida me pärast rohkem kui kahekümne aastast jõupingutust saame suuteliseks vahetama, on aga kaugel täiuslikkusest. Kakskümmend aastat tagasi hangitud sensorite süsteem piirivalve radarite näol ei rahulda täna enam ka Politsei ja Piirivalveametit ennast. Olemasolev süsteem on vananenud, vajab remonti ja kohatist välja vahetamist. Mereväe /NATO merekaitse vajadustest lähtuvalt on vajalik oluliselt täielikum seirepilt, aga ka tuvastatud merepilt ja mitte ainult merelt vaid ka mere seest ja alt. Usun, et mere all ja mere sees toimuv peaks huvitama ka Majandus -Kommunikatsiooniministeeriumit meresõiduohutuse, merealuste energiakaablite, sidekaablite julgeoleku ja küberkaitse seisukohast lähtuvalt. Keskkonnaministeeriumi huvi võiks olla merereostuse viivitamatu tuvastamise ja kalavarude kaitseks vajaliku informatsiooni hankimine. Meie territoriaalvetes ja majandusvööndis toimuvast pidev ja adekvaatne informatsioon on vajalik Politsei- ja Piirivalveametile nii piiririkkumiste fikseerimiseks kui ka ennetamiseks. Ilma mereseireta, mis on põhieelduseks tuvastatud merepildile, ei ole mõtet rannikukaitsest tänapäevases mõistes edasi rääkida.
On oluline, et pärast saavutatud edu ei jäädaks loorberitele puhkama. Aasta tagasi on siseminister oma käskkirjaga moodustanud ametkondadevahelise töögrupi mereseire arendamiseks. Senine suurem saavutus paistab olevat olemasoleva sensoritesüsteemi auditi tellimine. Millal peab valmima ühtne ametkondadevaheline kooskõlastatud projekt riikliku mereseire lahenduse elluviimiseks, ei ole kahjuks kuskilt loetav. Kogu eelkirjeldatud loole annaks tublisti hoogu juurde teadmine sellest, kes vastutab riigis olukorrateadlikkuse saavutamise eest merel. See oleks konkreetne vastutus, mida kanda ja võimeka juhi käes hakkaks asi liikuma senisest süsteemsemalt, järjekindlamalt ja energilisemalt. Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, ja Taanis kannab seda vastutust mereväe ülem. Meil ei õnnestu vastutajat ühestki dokumendist leida/välja lugeda. Seni on vaatamata viimase paari aasta edule kõik koondunud nn ametkondadevahelisele eikellegimaale. Nõrgaks julgen lugeda ka poliitilist tahet või on tegu probleemi mittemõistmisest tuleneva ükskõiksusega, apaatsusega, minnalaskmisega, igal juhul on tegemist järjekindluse puudumisega. Maapiiri ehitamise alustamiseks läks vaja Eston Kohveri röövimisest tekkinud poliitilist diskussiooni. Tänaseks on ehitus alanud ja vähemalt maksumuse suurusjärk teada. Seda, kui palju maksab olukorra teadlikkus merel, ei saa me veel niipea teada. Loodetavasti ei lähe meil merelt või mere alt midagi kriitiliselt olulist kaduma ja me saavutame järjekindla positiivse arengu loogilisele mõistusele tuginedes, määrates riikliku vastutaja ja andes talle konkreetse ülesande, ressursi ja tähtajaga.
Avaldatud 10. aprillil EPL online
Jälgi autorit sotsiaalmeedias:
https://www.facebook.com/johannes.kert
Eesti piiri arendamisest was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Lauri Luik: Rahvusvahelise Koolispordi Föderatsiooni (ISF) asepresident tutvub Eestis koolinoorte orienteerumise MM 2019 ettevalmistustega
Blogid
04. Juuni 2018 07:19
Lauri Luik
01.-04.juunini Eestis ametlikul visiidil viibiv Rahvusvahelise Koolispordi Liidu asepresident Robson Aguair tutvub 2019.aasta kevadel Otepääl korraldatava koolinoorte orienteerumise MM ettevalmistustega.
Laupäeval 02.juunil Otepääl toimunud võistluse korralduskomitee koosolekul arutati koostöös Eesti Koolispordi Liidu, Eesti Orienteerumisliidu ja Tehvandi Spordikeskuse esindajatega suurvõistluse ettevalmistusega seotud küsimusi. Koosolekul osalenud Eesti Koolispordi Liidu president Lauri Luik ja Eesti Orienteerumisliidu president Meelis Mälberg kinnitasid valmisolekut 800 osavõtjaga võistluse edukaks läbiviimiseks.
Eesti on 2017.aastal Tartus edukalt läbiviidud orienteerumise MM järgselt väga tugevalt kinnitatud eduka korraldajariigina spordiala maailmakaardile. Tehvandi Spordikeskuse kompetents erinevate talialade suurvõistluste korraldamisel on samuti tuntud üle maailma. ISF asepresident Robson Aquairi sõnul on Rahvusvahelisel Koolispordi Föderatsioonil Otepää piirkonna spordi-ja majutusasutuste ja korraldusmeeskonnaga tutvumise järel väga kõrged ootused järgmise aasta koolinoorte suurvõistluse kõrgetasemeliseks läbiviimiseks.
Täna pärastlõunal toimub kultuuriministeeriumis kohtumine spordi asekantsler Tarvi Pürniga, kellega arututakse koostöövõimalusi suurvõistluse ettevalmistamisel. Seejärel külastab asepresident Robson Aguair Riigikogu ja kohtub Riigikogu liikme ning EKSL presidendi Lauri Luigega.
Yoko Alender: laste suur arv ei saa olla eesmärk omaette, kui ei tagata nende elukvaliteeti
Blogid
01. Juuni 2018 07:30
Yoko Alender
Kas riik saab sekkuda väga isiklikku pere vabadusse, nagu seda on otsus last muretseda või lapsi muretseda? Siin tuleks eelistatult öelda hoopis “lapsi rõõmutseda”, nagu pakkus professor Rein Veidemann. Laste rõõmutsemine on isiklik otsus ja riigi sekkumisse mina ei usu.
The post Yoko Alender: laste suur arv ei saa olla eesmärk omaette, kui ei tagata nende elukvaliteeti appeared first on Yoko Alender.
Lauri Luik: Koolinoorte orienteerumise maailmameistrivõistlused toimuvad 2019. aastal Lõuna-Eestis
Blogid
29. Mai 2018 12:09
Lauri Luik
Eesti Koolispordi Liidu (EKSL) president Lauri Luik ja Rahvusvaheline Koolispordi Föderatsiooni (ISF) president Laurent Petrynka allkirjastasid lepingu, mille kohaselt toimuvad koolinoorte orienteerumise maailmameistrivõistlused 2019. aasta mais Lõuna-Eestis.
“Eesti Koolispordi Liidu jaoks on sedapuhku tegu juba viiendate maailmameistrivõistluste korraldamisega. 1995. aastal toimusid koolinoorte maailmameistrivõistlused orienteerumises, 2009. aastal kergejõustikus, 2014. aastal murdmaasuusatamises ning 2016. aastal 3×3 korvpallis. Siiani oleme korraldatud suurvõistlustele vaid positiivset tagasisidet saanud. Rahvusvaheline toetus julgustas meid taaskord seda vastutusrikast ülesannet võtma,” ütles EKSL-i president Lauri Luik.
“EKSL-i peamine eesmärk on edendada tervislikke eluviise ja sporti koolinoorte hulgas. Peame oluliseks koolispordi arendamist ka rahvusvahelisel tasandil. Oma võimete proovilepanek ülemaailmses konkurentsis on noortele kahtlemata ainulaadne ja unustamatu kogemus. Lisaks võistlemisele kõrges konkurentsis on rahvusvahelised võistlused kultuuriliselt harivad ja silmaringi laiendavad,” sõnas Luik.
EKSL-i peasekretäri Madis Pettai sõnul on enam kui 900 osavõtjaga rahvusvahelise koolinoorte tiitlivõistluse korraldamine Eestis väljakutse mitte ainult EKSL-le, vaid meie spordistruktuurile tervikuna, mis annab hea võimaluse näidata väikese riigi tugevusi. “Koolinoorte maailmameistrivõistlused orienteerumises toimuvad koostöös Eesti Orienteerumisliiduga. 2017.aastal Tartus toimunud täiskasvanute orienteerumise MM-i edukas läbiviimine Eesti Orienteerumisliidu ja orienteerumisklubide poolt annab meile kindluse õnnestuda tuleval aastal võistluse läbiviimisel samal tasemel . Eesti koolinoorte koondisele on kodused tiitlivõistlused aga taaskord suureks võimaluseks hästi esineda ja püüda kõige kirkamaid medaleid.”
ISF on ülemaailmne koolispordiföderatsioon, kuhu kuulub 104 liikmesriiki.
Kaja Kallas: Nelja Energia tehingust
Blogid
29. Mai 2018 11:38
Kaja Kallas
Avaldan esiteks, et 10 aastat tagasi oma varasemas karjääris advokaadina olen nõustanud nii Vardar Eurust kui OÜ’d Nelja Energia. Kuid antud asjas omab see tähtsust ainult nii palju, et olen hästi kursis Eesti elektrituru arengu ja probleemidega.
Hetk tagasi (29. mail) avaldati uudis, et riigile kuuluv ettevõte AS Eesti Energia ostab enamusosaluse taastuvenergiaettevõttes OÜ Nelja Energia. Ma leian, et rahandusminister ei oleks pidanud seda tehingut heaks kiitma. Kuid, kui ta on juba heaks kiitnud Eesti Energia plaani laieneda tootmisettevõttena nagu pressiteatest tundub, peab ta tegema otsuse eraldada Eesti Energia kontsernist jaotusvõrgu varad. Põhjendan.
AS Eesti Energia kuulub 100% riigile. Kui elektriturg avanes, siis oli selle eesmärk mitmekesistada Eestis elektritootmiseks kasutatavaid energiaallikaid ja ka tootjaid, et tekiks reaalne konkurents elektri pakkujate vahel. Turule tuligi juurde uusi pakkujaid ja hinnad läksid alla. Nüüd, kui Eesti Energia läheb ostma suurt konkurenti, siis liigume me konkurentsiolukorras vastassuunas ehk tugevdame turgu valitseva ettevõtja seisundit. Jah, vastu võib väita, et AS Eesti Energia tegutseb Põhjamaade elektriturul, kus on palju konkurente, kuid see ei muuda siiski olematuks fakti, et Eesti väiksel turul konkureerivad pakkujad kaovad ära.
Ka energeetikaalases debatis kaovad ära konkureerivad arvamused, sest kogu teadmine on monopoliseeritud Eesti Energia kätte. Eesti Energia toetab ülikoole ja need omakorda toetavad Eesti Energia poliitikaid. Energiaalase tõe monopol asub Eestis Eesti Energia käes.
Kui tuli uudis, et Eesti Energia pakkumine on osutunud parimaks Nelja Energia ostul, siis oli minu esimene mõte, et järelikult Eesti Energia läks pakkuma ettevõtte eest kõrgemat hinda, kui erasektor oleks pakkunud. Väga huvitav oleks teada, kui kaugele maha jäi järgmine pakkumine, et mõista kui suurelt Eesti Energia üle pakkus.
Eesti Energia läheb ettevõtet ostma kõrgema hinnaga kui teised erasektori pakkujad arvavad, et on ettevõtte väärtus. Ja miks? Sellepärast, et nende varade portfellis on ka jaotusvõrgu varad, mille risk on teatavasti 0%. Kliendid on sunnitud ostma jaotusvõrgu teenust, sest muidu elekter lihtsalt nendeni ei jõua. Vertikaalselt integreeritud (nii tootmist kui ka elektri jaotusteenust osutava) ettevõttena on neil võimalik pakkuda varade eest rohkem, sest nende riskid on maandatud jaotusvõrgu varadega.
Advokaadina nägin juba 10 aastat tagasi mitme projekti juures, kuidas Eesti Energia tuli pakkuma selgelt rohkem, kui ükski erasektori ettevõtja pakkus. Ometi on see ju kokkuvõttes maksumaksja raha, mida selliselt kulutatakse. Vägisi tekib tunne, et riigile kuuluv ettevõtja saab alati ajada käe riigi näiliselt lõputusse rahakotti ja raha ei loeta nii, nagu seda erasektori ettevõtjad teevad. Olen sellest varasemalt kirjutanud juba 2013. aastal. Panen siia kohe vastused tol korral esitatud vastuväidetele, mis kindlasti ka nüüd teemaks tulevad.
https://kajakallas.ee/blogi/moned-motted-seoses-eesti-energia-jarjekordse-infosojaga/
https://kajakallas.ee/blogi/vastus-eesti-energiale-vol-2/
https://kajakallas.ee/blogi/vastus-eesti-energia-pressiteatele/
2018. aastal on siia juurde lisandunud veel argument, et tänapäeval on võim selle käes, kes omab andmeid. Andmed nii tootmiste kui tarbimiste kohta on jaotusvõrgu käes. Kui tahta pakkuda uusi teenuseid nagu näiteks energianõudluse juhtimine (demand-response), siis peab andmeid omav platvorm olema neutraalne kõikidest tootjatest. Vastasel juhul neid teenuseid lihtsalt ei teki, sest see ei ole suurima tootja huvides. Samas on sellised teenused ilmselgelt tarbijate kasuks, sest võimaldavad tarbijatel oluliselt säästa ja teatud juhtudel isegi teenida.
Seega kokkuvõtvalt peab nüüd konkurentsiamet otsustama, kas ikka saab heaks kiita Nelja Energia ostu, arvestades, et see tugevdaks turgu valitsevat seisundit ja laiendaks riigile kuuluva ettevõtte tegevust sinna, kus erasektor võib tegutseda. Lisaks peab rahandusminister kohe tegema otsuse, et Eesti Energia peab müüma ära jaotusvõrgud ehk Elektrilevi OÜ.
Vastasel juhul Eesti Energia turgu valitsev seisund tugevneb veelgi ning näeme ka edaspidi olukorda, kus jaotusvõrku ei investeerita piisavalt, samas aga tehakse tehinguid, kus võetud riske maandatakse jaotusvõrgu varadega.
The post Nelja Energia tehingust appeared first on Kaja Kallas.
Kaja Kallas: Miks Eesti Gazpromilt kahjude hüvitamist ei nõua?
Blogid
29. Mai 2018 07:18
Kaja Kallas
Olen aastaid tegelenud konkurentsiõiguse ja energeetikaga. Seega paistab hästi silma, kui valitsus end nendel teemadel pädevana ei tunne.
Gazprom on peamine gaasitarnija mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis, ka Eestis. Euroopa Komisjon avaldas 2015. aastal oma esialgse seisukoha, et Gazprom on rikkunud ELi konkurentsieeskirju, püüdes oma strateegiaga piki riigipiire gaasiturge üksteisest eraldada kaheksas liikmesriigis – Eestis, Lätis, Leedus, Bulgaarias, Poolas, Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris. Komisjon leidis, et see strateegia võis võimaldada Gazpromil nõuda ebaõiglaselt kõrget gaasihinda viies liikmesriigis – Eestis, Lätis, Leedus, Bulgaarias ja Poolas.
Pikk menetlus lõppes mõned päevad tagasi, kui Komisjon võttis vastu otsuse, millega kehtestatakse Gazpromile kohustused tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Nendes riikides, kus hind võis olla ebaõiglaselt kõrge, peab Gazprom kehtestama struktureeritud protsessi, et tagada konkurentsipõhised gaasihinnad. Uus gaasihind peab kajastama konkureerivaid Lääne-Euroopa mandriosa võrdlushindu, sealhulgas hindu vedelgaasibörsidel. Gazpromi tarbijatele antakse lepingupõhine õigus nõuda madalamat gaasihinda, kui nende makstav gaasihind erineb konkurentsipõhistest Lääne-Euroopa võrdlusnäitajatest. Turutesti järel on Komisjon veendunud, et nii tagatakse konkurentsipõhised gaasihinnad kõnealustes piirkondades ja välditakse edaspidi naftahinna alusel indekseeritud lepingute kohaste gaasihindade märkimisväärset erinevust konkurentsipõhistest võrdlushindadest. Lisaks peab Gazprom kõrvaldama kõik klientidele kehtestatud piirangud, mis takistavad neil gaasi muudesse riikidesse edasi müüa ning võimaldama gaasitarned nendesse piirkondadesse, mis on võrkudevahelise ühenduse puudumise tõttu muudest liikmesriikidest endiselt eraldatud, nimelt Balti riikidesse ja Bulgaariasse.
Gazpromi kohustusi tutvustades andis konkurentsipoliitika eest vastutav volinik Margrethe Vestager signaali, et koosmõjus Euroopa Kohtu hiljutise Gasorba lahendiga on tegu kasuliku pretsedendiga, millele saavad tugineda nii valitsused, ettevõtted kui kodanikud oma kahjunõuetes Gazpromi vastu. (Gasorba lahendi alusel on Komisjoni poolt tuvastatud asjaolud omakorda indikatsiooniks liikmesriikide kohtutele, st abiks rikkumise tõendamisel.)
Leedu on selgelt kogu pika protsessi vältel väljendanud, et soovib Gazpromi poolt tekitatud kahjude hüvitamist ning taotles kahjude reguleerimist ka Komisjoni otsuses. Aga Eesti? Varasemalt on Eesti positsioon olnud, et Gazpromi tuleb konkurentsiõiguse nõuete rikkumise eest trahvida. Meile tekitatud kahjude hüvitamist pole Eesti aga selgelt nõudnud. Miks pole Eesti selgelt väljendanud, et ka meie soovime, et Gazprom hüvitaks ebaõiglast hinda küsides tekitatud kahju? Peaksime ehk Leedult oma huvide eest seismist õppima.
The post Miks Eesti Gazpromilt kahjude hüvitamist ei nõua? appeared first on Kaja Kallas.
Kaja Kallas: E-riik pole ega saagi kunagi valmis
Blogid
25. Mai 2018 10:13
Kaja Kallas
Avaldasin eelmisel nädalal artikli e-riigi murekohtadest. Artikkel tekitas elava arutelu ja kommentaaride tulva (sh Urve Palo), selle üle on mul ainult hea meel. Et riigina areneda, peame rääkima ka sellest, mis hästi ei ole. Meil ei tohi olla tabuteemasid.
Avaldasin eelmisel nädalal artikli e-riigi murekohtadest. Artikkel tekitas elava arutelu ja kommentaaride tulva (sh Urve Palo), selle üle on mul ainult hea meel. Et riigina areneda, peame rääkima ka sellest, mis hästi ei ole. Meil ei tohi olla tabuteemasid. Seda üllatavam oli Palo isiklik rünnak, kuigi oleks võimalik olnud vastata sisuliselt ja murekohtasid ümber lükates.
Olen näinud Eestit eemalt ja mõistan, et me ei ole siin maailmas üksi. Ka teised tulevad välja uudsete lahendustega. Eesti e-riik vaevleb visiooniküsimuses – kuidas edasi? Jah, meil on toimiv digiretsepti süsteem, seda ei vaidlusta keegi. Aga kas sellest piisab? Kas sellele saame ehitada oma arengu järgmise viie, kümne aasta jooksul? Kui e-tervise süsteemi kritiseerivad nii meedikud kui patsiendid, siis kuidas saame öelda, et see on ainulaadne edulugu ning et ruumi arenguks pole? Minu jaoks on toimiva e-riigi alustala kasutamislihtsus ja efektiivsus, aja ja raha kokkuhoid. E-riik peab olema näoga oma kasutajate poole.
Küsimusega „kuidas edasi“ vaevleb ka e-residentsuse projekt. Kui ühelt poolt riik teeb promo, kutsudes inimesi e-residentideks, aga teiselt poolt pangad neile arveid ei ava, siis on see riigi usaldusväärsuse probleem, millega tuleb tegeleda. Pankadele kehtiv regulatsioon ei saa valitsusele üllatusena tulla ja valitsus ei saa selles kedagi, ka mitte Brüsselit süüdistada. Küsimus on, kuidas sellise regulatsiooni kontekstis e-residentsusega jätkata. Riik peab olema partner pankadele aitamaks lahendada kitsaskohti, et e-residentsust ka reaalselt kasutada saaks.
On selge, et selleks, et kodanikud ja ettevõtted saaksid osa digitaliseerimisest, peavad olema korralikud ühendused ja selle taristu loomisega peab riik tegelema.
Ettevõtete vähese digitaliseerimise probleemi lahendamiseks ei piisa aga internetist ja selle kasutamise õpetamist, pakkuda tuleb terviklahendusi. Meie ettevõtete mahajäämus tuleneb sellest, et digi (nii konkreetsed tööstuspõhised IKT-lahendused kui e-arved, e-kaubandus, piiriülene veebimüük) ei ole olemuslik osa ettevõtlusest. Teiseks ohustab meie mahajäämust see, et keskmise eesti ettevõtte käibekasv on minimaalne (umbes 1% aastas). Riigi ülesanne on endalt küsida, kuidas neid trende muuta.
Eesti madala sissetuleku lõks on tegelikult laiem kui ettevõtete vähene digitaliseerimine. Odavat allhanget tehes võib tootlikkus olla ka 100%, aga oluliselt rikkamaks ei saa sellest ei töötaja ega riik. Me peame muutuma odavast allhankemaast riigiks, mis ise lisandväärtust toodab. Majanduse arengu jaoks on vajalik, et intellektuaalne omand (nt patent), mis tegelikult raha sisse toob, kuulub meile, mitte välisinvestoritele. Et kõrgest lisandväärtusest hiljem kasu saada, tuleb sellesse investeerida. Iga „targalt“ teadus- ja arendustegevusse investeeritud 1 euro annab 10-20 aasta pärast tagasi 7-10 eurot. Ka just avaldatud Euroopa Komisjoni soovitustes Eestile on välja toodud, et Eesti tootlikkuse aeglane kasv on tingitud tagasihoidlikest tulemustest teadusuuringute, tehnoloogia ja innovatsiooni valdkonnas.
Vastupidiselt etteheidetele ei usu Reformierakond, et riigil puudub vastutus majanduse käekäigu osas. Riigil peab olema terviklik visioon – kuidas teadus-tööstus, digitaliseerimine ja maksusüsteem riigi arengut toetavad. Riik peab endalt pidevalt küsima „kuidas edasi?“ – ainult nii saame me areneda. Digiriigi eelduseks on lihtsus, tõhusus ja kasutamismugavus. Digiriigi edasi arendamiseks peab olema poliitiline tahe. Praegusel valitsusel näib see tahe puuduvat. On selge, et digiriiki peab edasi arendama, see ei ole valmis ja ei saagi kunagi valmis.
The post E-riik pole ega saagi kunagi valmis appeared first on Kaja Kallas.
Reformierakonna blogi: Kui kliima kisub käest
Blogid
24. Mai 2018 04:47
Keit Pentus-Rosimannus, riigikogu liige, endine välisminister
Tehke oma sõprade hulgas väike test. Paluge tõsta käsi neil, kes arvavad, et üleilmsed kliimamuutused tähendavad Eesti jaoks eelkõige soojemat ilma, sellist meeldivat vahemerelist kliimat. Eranditult alati leidub keegi, kes ongi parajasti just seda meelt. Teine levinud hoiak on enamasti käegarehmav — ah, mis sa mässad selle kliimamuutuste teemaga, mõju saab olema tunda nii pika aja pärast, et kes teab, kas meid siis enam olemas ongi.
Keit Pentus-Rosimannus, riigikogu liige, endine välisminister
Tehke oma sõprade hulgas väike test. Paluge tõsta käsi neil, kes arvavad, et üleilmsed kliimamuutused tähendavad Eesti jaoks eelkõige soojemat ilma, sellist meeldivat vahemerelist kliimat. Eranditult alati leidub keegi, kes ongi parajasti just seda meelt. Teine levinud hoiak on enamasti käegarehmav — ah, mis sa mässad selle kliimamuutuste teemaga, mõju saab olema tunda nii pika aja pärast, et kes teab, kas meid siis enam olemas ongi.
Õnneks on järjest rohkem Eestis neidki, kes jagavad IMFi, Maailma Majandusfoorumi, OECD ja 95% teadusmaailma veendumust — kliimamuutused on üks nn megatrendidest, mis mõjutavad järgmiste aastakümnete jooksul maailmas toimuvaid arenguid ja muutusi kõige enam. Kui me maailmas toimuvast hoolime, on kliimapoliitika üks Eesti olulistest tulevikupoliitikatest.
Kelle asi?
Miks peaks Eesti muretsema ja ülemaailmses kliimapoliitikas kaasa rääkima? Põhjused on ilmsed. Esiteks, ehkki kliimamuutused ei tähenda meie jaoks otsest merre vajumist või kõrbestumist, toovad need meiegi kodus kaasa ekstreemsete ilmade kordades sagedasema esinemise. Tormid, üleujutused, väga kuumad ja väga külmad ilmad ei ole siis enam mitte vahvad üleriikliku hobipildistamise pidupäevad, vaid toovad kaasa igapäevast muret ja otsest majanduslikku kahju. Kopenhaagenit räsinud 2011. aasta torm põhjustas mõnedel hinnangutel kahe miljardi eurose kahju. Pärnus katuseid lennutanud ja rannikul tuppa nõudnud mere tõttu kõvasti pahandust teinud 2005. aasta jaanuaritorm tuleb paljudele iga tugevama tuulega siiani meelde. Karmi tõena tähendavad teadlaste hinnangul kliimamuutused paraku siin piirkonnas ekstreemsete ilmanähtuste oluliselt sagedasemaks muutumist, mitte kestvat kena suveilma.
Palju olulisem igaühe heaolule on aga tõsiasi, et me ei eksisteeri vaakumis, vaid ühel ja samal kivisel maapallil, kus inimesed saavad tänapäeval suhteliselt vabalt liikuda. Kõik maailma kliimat mõjutav valu jõuab lõpuks ka meie koduaeda, olge mureta ja ärge tehke endale illusioone.
Riikidest, kus muutuv kliima tähendab veepuuduse, kõrbestumise või veetaseme tõusu tõttu elamiskõlbmatuks muutuvaid tingimusi, läheb prognooside kohaselt uut, talutavamate tingimustega elukohta otsides liikvele umbes kuni 200 miljonit inimest. Kui paljud neist end Põhjamaades sisse seavad, on praegu keeruline väga täpselt ennustada. Mõelda tasub selle peale aga varakult ja eelkõige võtmes, kas ja milliseid tehnoloogilisi lahendusi oleks meil võimalik juba täna pakkuda piirkondades, kus kliima- ja sellest tulenev rändehäda on kõige suurem. Näiteks vee- ja toidupuuduse piirkondades.
Kas Eestist võiks targa majandamise abil saada kõige puhtam riik Euroopas?
Kliimapoliitika keskne osa on õhkupaisatavate kasvuhoonegaaside, atmosfäärisaaste vähendamine. Inimkeeles öeldult, puhtam majandamine. Miks? Et ära hoida kiiresti kasvavast õhuheitest maakera ümber tekkivat liigpaksu kasvuhoonegaasi kuplit, mille all ilm kiiresti soojeneb.
Kui meie kliimaignorandid on varmad võtma seisukohta, et Eesti on nii väike, et siinne väike tossutamine suures pildis midagi ei muuda — parem kiire kasum peos, kui puhtam õhk lastelastele -, siis vastupidine hoiak on palju viljakam. Seda nii emotsionaalses kui ka majanduslikus plaanis.
Eestist võiks vabalt saada uudsete tehnoloogialahenduste ja teadliku, järjepideva poliitika abil kõige puhtam, vähem saastavam Euroopa Liidu riik. Nii, nagu meist kunagi sai kõige digitaliseeritum EL riik.
Me oleme hoolimata oma jõudsalt töötavatest põlevkivikateldest suutnud Eestis õhku paisatavat CO2-e 1990ndatega võrreldes vähendada ümmarguselt 50% võrra. Jah, suur osa sellest vähenemisest on tulnud kogu nõukogudeaegse majandusstruktuuri kokkupakkimisest, aga mitte ainult. Eestis ollakse hoolimata vahepealsest jõulisest vastu-lobby’st oma tööstuste vastu järjest nõudlikud ja oodatakse neilt järjest puhtamat tootmist. Oleme teinud jupikaupa investeeringuid, muutmaks NSVL-aegse ehituskvaliteediga hooned soojapidavamaks ja seega oluliselt vähem energiat kulutavaks. Taastuvatest allikatest toodetud energia osakaal Eesti kogu energiaportfellis on kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Nii 194 riiki koondava ÜRO kui ka Euroopa Liidu tasandil on meie saastamise vähendamine ja ressursisäästu pingutused juba täna positiivset tähelepanu äratanud. Seda targalt edasi arendades võiks me IT-riigi kuvand saada eduka kaksikvenna.
Fossiilmajandus vs tark rohemajandus
Paljud tänase majandusmudeli aluseks olevad ressursid on napid ja taastumatud. Maailma rahvastik samal ajal aina kasvab. Nõudmised kasvavad. Elatustase kasvab. Tarbijaid tuleb järjest juurde. Loodusvara on aga ikka sama palju, kui seda oli tuhat aastat tagasi. See on täiendav põhjus, miks loodusvara säästvale ja kokkuhoidlikult kasutavale tehnoloogiale ja majandusmudelile pole tegelikult kuskil alternatiivi. Kiiremad võidavad.
Fossiilmajandusega targa rohemajanduse vastu minek on kulukuselt ja ebamõistlikkuselt sama hea, kui auruveduriga minna hõljukrongi vastu. Lühiajaliselt võib ju tunduda kuidagi nostalgiliselt armas sedasi omasoodu popsutada, aga üsna kiiresti saab selgeks, et teised liiguvad kiiresti ja oluliselt kvaliteetsemates tingimustes eest ära.
Soome Innovatsioonifond Sitra tegi koostöös Rootsi Keskkonnainstituudiga hiljuti põhjaliku analüüsi ja avalikustas Eestile antud soovitused, kuidas saaksime oma kliimapoliitikat tulemuslikumaks muuta. Need soovitused kattuvad olulisel määral mõtetega, mis olid meil Keskkonnaministeeriumiga 2014. aasta suvel laual kliimapoliitika põhialuseid välja töötama hakates — alates tööstuste energiatõhusamaks muutmisest, lõpetades näiteks kogu maanteedel liikuva ühistranspordi järk-järgult biogaasile üleviimisega. Sitra värskeid soovitusi tasub aga väga tähelepanelikult lugeda just ambitsioonikuse nurga alt.
Kui tahame süsinikuheite viia miinimumini, on selle eelduseks aastakümneid ette läbi mõeldud realistlik plaan põlevkivienergeetikast väljumiseks selliselt, et tagatud oleks energiajulgeolek ja praeguses põlevkivipiirkonnas kohalike töökohtade säilimine. Ennetavalt öeldult — Eesti metsadel on elurikkuse hoidmisele lisaks väga oluline tasakaalustav roll ka kliimapoliitikas, millega tarka ja terviklikku lahendust läbi mõeldes igal juhul arvestada tuleb, nii et metsade ära kütmine ei ole variant, mida kaaluda. Mõtteid sellise selge plaani tegemisest on veeretatud pikalt, aga otsustavust on seni puudu jäänud.
Kliimapoliitika ei lähe meist kellestki mööda ja võitjate seas on tulevikus paratamatult need riigid, kes suudavad võimalikult vähestest ressurssidest võimalikult puhtalt võimalikult palju välja pigistada. Loodetavasti kuulub me kõigi ettekujutustes Eesti, Euroopa kõige puhtam ja säästlikum riik tulevikus just nende riikide hulka.
Avaldatud Postimehes 23.05. 2018.
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:
Kui kliima kisub käest was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.