Ta selgitab, mis muutub teatrite rahastamises. Samuti tuleb juttu kultuuriministeeriumi kabinetti jõudnud kultuuripoliitika arengusuundade tööversioonist ehk «Kultuur 2020st» ja sellest, milline osa kultuurivaldkondade töögruppide visioonist ühtib kultuuriministri omaga ja mida ta ulmeks peab.

 

Aasta tagasi ütlesite, et te ei kujuta ette, et saaksime 2013. aastal jätkata kultuurisektoris samasuguste palkadega. Et 700 eurot kõrgharidusega töötajale on koomiline. Ma pole kuulnud, et kultuurisektoris palgad oleks tõusnud.

Tõusevad ikka. Mõnes kohas kohati üle kümne protsendi, näiteks Eesti Kunstimuuseumis ja Eesti Meremuuseumis. Võrreldes eelmise aastaga tuleb palgaraha riigieelarvega kultuurisfääri  pea viis protsenti rohkem.

 

Kust see raha tuleb?

See on puhtalt lisaraha riigieelarvest. Aga leidsime ise ka raha juurde, suutsime mõne asja efektiivsemaks teha. Lisaks tõstis parlament otsesefinantseerimisega muusikateatrite orkestrantide palkasid, et viia need lähemale ERSO omadele.

Eelmine aasta polnud tegelikult Eesti riigile majanduslikult nii hea, et saaksime nii palju juurde maksta, nagu me nüüd maksame. See on poliitiline otsus, et väiksemapalgalised inimesed peavad saama natuke leevendust.

 

Aga kui me võtame viimase paari aasta kultuuriministeeriumi eelarved.

See on lootusetu võrdlus. Näitajad muutuvad kogu aeg. Üks on kultuuriministeeriumi eelarve, teine on kultuurieelarve, kuhu lähevad paljud asjad, mis pole kultuuriministeeriumi eelarves. Investeeringute puhul on võrdlus veel lootusetum. Sest seal on kohalike omavalitsuste investeeringud, mis tulid kultuuriministeeriumi kaudu ja tõstsid enne 2008. aasta kriisi algust kultuuriministeeriumi osakaalu üldisest eelarvest hästi kõrgele.

 

Miks ikkagi kultuuriministeeriumi eelarve osakaal riigieelarves on vähenenud? Et kui 2006. aastal oli see osakaal 3,16, siis nüüd 2012. oli see 2,35 ja alanud aastal 2,02 protsenti.

2012. aasta eelarve viis suuremaks ka CO2 kvoodiraha, mis suures ulatuses läks kultuuri infrastruktuuri arendamiseks. Meenutame siinjuures kas või uusi teatribusse. See «pidu» 2013. aastal kahjuks ei jätku. Kultuurieelarve, ükskõik, mis moel me seda ka ei arvutaks, osakaalu kahanemine kogu riigieelarves on tõsiasi. Ühiskonna vananedes kasvavad ka sotsiaalkulud ja seda parakuprogresseeruvalt.

Mulle tundub, et ka eesti ühiskond on täna suundumas libedale teele, nõudes häälekalt valitsuselt ja parlamendilt kõikvõimalike sotsiaalsete toetuste ja programmide kiiret suurendamist. Kultuurieelarve osakaal ei tohi minu nägemuses olla alla kahe protsendi eelarve kogumahust. Poolas võideldakse täna ühe protsendi eest. Kaks protsenti oleks OECD riikide hulgas tipus, kuid Eesti riigi ja oma eelarve omamise mõte ongi oma kultuur.

Absoluutsummades jagame raha loomingu toetamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks ikka rohkem kui mullu.

 

Aga möku on kultuuriminister, kes ei seisa kultuurinimeste eest, ja just seepärast on kultuurieelarve vähenenud.

See ei ole nii. Otseselt kultuuri toetamiseks mõeldud raha on meil igal aastal ikka natuke rohkem. Kultuurkapitali eelarvet prognoositakse sel aastal võrreldes eelmisega 5,1 protsenti  kõrgemaks. Ja see on päris korralik kamakas raha. Lisaks on see vaba raha, mis pole seotud kohustustega. Muidugi maksab kultuurkapital investeeringuteks 25 protsenti riiklikult tähtsa kultuuriobjekti arendamiseks. Aga ka seda raha on selle protsendi võrra rohkem.

Samuti on kultuuriministeeriumi programmides ˗ Eesti kultuur välismaal, Eesti muusika, kunstigaleriid ja kirjandus ˗ ca 5 protsenti raha rohkem.

 

Kirjandusele mõeldud raha kasv on tõesti märkimisväärne. Kui 2012 oli seda pisut üle 60 000 euro, siis nüüd on see summa 120 000 eurot. Milleks on see raha ette nähtud?

Programm on välja kuulutatud, nüüd võivad kõik taotlusi esitada. Üks osa sellest rahast on mõeldud Eesti kirjanduse digitaliseerimiseks. See omakorda jaguneb mitmeks osaks. Üks on see, mis puudutab digiraamatute välja andmist olemasolevate õiguste baasil, näiteks Tammsaare teosed, millel pole enam autoriõigusi ja seega ei maksa see suurt midagi. Teiseks soovime aga käivitada süsteemi, kus riik saaks osta teoste tasuta kasutusõigust ilma territoriaalsete ja ajaliste piiranguteta. Küll jääb aga autorile õigus lubada või mitte lubada oma teose kasutamist uue teose loomiseks. Ja selle viimase osas käivad kõvad vaidlused, kust läheb piir.

 

Tooge välja mõni nimi, kelle teoseid tahab riik osta ja digitaliseerida.

Kindlasti mitte. Aga eks me eelkõige vaatame laste- ja noortekirjanduse peale.

 

Kuidas kommenteerid kuuldusi, et tulevikus enam ei saa riigipoolset kirjandustoetust raamatute trükkimiseks. Et riik hakkab toetama e-raamatuid, kuid kui kirjanik ja kirjastaja soovivad raamatut ka paberkujul näha, siis peavad nad selleks ise raha leidma.

Eks see nii peakski tegelikult olema. Riik saab toetada autorit, et ta saaks luua. Selleks on meil kultuurkapital, nad maksavad stipendiume. Kui selle tulemusena tekib teos, mis auhinnatakse, mis on omakorda loojale täiendav sissetulek, ja kui see teos on väärt võimalikult paljudele inimestele kättesaadavaks muutmist, siis tänapäeval on selleks olemas kaasaegsed tehnoloogilised vahendid. Selleks ei pea tingimata puid maha raiuma.

 

Näiteks kui kultuurkapital otsustab toetada Kivirähki uut jutukogu, siis e-verisoonina oleks see kõigile tasuta kättesaadav?

Ei. Tean neid inimesi väga hästi, kes arvavad, et kui ühiskond toetab mingit kirjanikku stipendiumiga, siis kirjanik on kohustatud muutma selle teose tasuta kõigile kättesaadavaks. Mina oleksin sellise lähenemisega väga ettevaatlik. Stiimul, et autor kirjutaks asja, millega ta ka turul oleks edukas, võiks säilida. Samuti peavad säilima autorile autoriõigused ja autor ise peab otsustama, mis edasi saab.

 

Siis ta võib endiselt e-raamatut müüa 20 euroga?

See on tema õigus. Aga kui riik teeb temale pakkumise, et omandab nii-öelda tasuta kätteandmise õigused ja seda ajalise ja territoriaalse piiranguta, siis on autori asi küsida selle eest riigilt kompensatsiooni. Siis hakkame läbi rääkima, me ei kehtesta siin mingit hinnakirja.

 

See tähendab ametnikearvu kasvu?

Ei, kindlasti mitte. Kui hakkame litsentse ostma, siis teeme selleks üsna erapooletu komisjoni.

Esimeses etapis tegeleme raamatutega, mis on koolides kohustuslikud, et need oleksid tasuta veebist kõigile kättesaadavad. Teiseks soovib riik hakata ostma tema jaoks olulisi teoseid, mida me täna ostame ja mida läbi keeruka süsteemi jaotame raamatukogudele. Seda süsteemi hakkaks asendama, alguses osaliselt loomulikult, aga pigem ikka lähemas kui kaugemas tulevikus.

 

Seega kaob ära paberraamatu ostmiseks riigi toetus raamatukogudele?

Kaugemas perspektiivis päris kindlasti.

 

Mis täpselt juhtub teatrite rahastamisel järgmisest aastast?

Ootame teatritelt üldist arenguplaani, kus on kirjas, mida teater soovib teha järgneval kolmel aastal.

 

Tahan teha head teatrit põnevate lavastajatega!

Sellest jääb nüüd natuke väheks. Kindlasti pole ka see loogiline, et tulen aasta lõpus ja ütlen, et mul tuli geniaalne mõte, et järgmise aasta keskel teen üüratult kalli asja, et äkki õnnestub seda ekstra finantseerida. Kallimad asjad peavad olema kindlasti kolme aasta peale ette nähtud.

Tegemist on kaheastmelise süsteemiga. Esimene aste on see, et kõik teatrid, kes tahavad saada kultuuriministeeriumilt riigi toetust, me ei räägi kulkast, räägime ainult riigitoetusest, siis nad esitavad oma loomingulised plaanid, mida siis hindab tähtis komisjon (Jaak Allik, Tõnu Tepandi, Kaarel Oja, Priit Raud, Monika Larini, Kristiina Garancis, Tea Varrak, Marika Tuusis  ja Ragnar Siil. See komisjon teeb ministrile riigi käest tegevustoetust saavate teatrite nimekirja. Pole oluline, kas tegemist on endiste riigiteatritega või on need erateatrid loomise algusest peale. Kui teater sellesse nimekirja satub, siis kolmandik tema eelarvest on riigi poolt makstud, kolmandiku peab ta aga alati ise teenima. Aga nüüd selle puuduva kolmandiku osas, vot see on nüüd kultuuripoliitiline instrument teatriraha jagava komisjoni käes. Teater võib riigilt oma eelarvesse saada ligi kuuskümmend või ainult kolmkümmend protsenti.

 

Ütleme, et näiteks Ugala ei satu sellesse nimekirja, mis siis saab? Maja ju vajab kütmist.

Majade teema on eraldi. See on teema, millega siin tegeldakse, sest majade halduskulude jagamine on karjuvat ebaõiglust täis. Raha on jagatud ühe valemi järgi, aga sellega pole ka keegi rahul, loodan, et veebruaris jõuame uue mõistliku lahenduseni.

Praegu on maja riigi vara ja oleme kohustatud seda kütma. Kui tekib olukord, et teatritrupp ja loominguline pool pole suuteline majas midagi tegema, siis tuleb juhtkonda muuta.

 

Kui teatrijuht lastakse lahti?

Kardan küll. Kui tähtis komisjon ütleb, et sellist teatrit pole vaja finantseerida, siis on riigil ainus võimalus võtta omad mehhanismid kasutusele ja vahetada teatrijuht välja.

 

Siis ju põhimõtteliselt midagi ei muutu, vanad riigiteatrid saavad igal juhul riigilt raha.

Ma ei oska ette näha, mis juhtuma hakkab. Aktuaalne küsimus on, kelle repertuaariplaan ja loomingulised plaanid on selles mõttes kultuuriliselt atraktiivsemad riigi poolt finantseerimiseks. See võimaldab komisjonil langetada otsust, et kui teater teeb meelelahutusliku iseloomuga rahvatükki jõekäärus, siis tehku aga, raha nad selleks riigilt ei saa, aga need, kes teevad kõrget kunsti, nemad saavad selle võrra rohkem kinni makstud.

 

Üllatusena avastasin eelarvest rea kulinaariakultuur, millele eraldate 1000 eurot!

Rohkem raha pole. Aga kuskilt tuleb peale hakata ja see on nüüd märgiline. Kes märgist aru saab, see saab. Minu meelest võiks eesti ühiskond täna olla jõudnud arenguetapile, et öelda, et ka kulinaaria on kunst, see pole lihtsalt kõhutäide.

Loomulikult leiad kohe tuhat inimest, kes ütlevad, et meil on nälgivate inimeste hordid, tõsi, et meil on inimesi, kes kehvalt toime tulevad, aga see pole argumendiks, et lülitada see osa meie Eesti kultuurist välja.

 

Mida ikkagi selle tuhande euroga teha plaanite?

Olgu see märk, et tahame seda valdkonda kindlasti edasi arendada. Me ei hakka toidutegemist doteerima, aga võistlusi, konverentse ja teadvustamist, hariduslikke tegevusi ˗ seda võiks ju riik toetada.

 

Kaks aastat tagasi istusin ma siin kabinetis ja teie vastse kultuuriministrina lubasite sahtlist välja võtta kultuuripoliitika arengusuunad. Tean, et täna on vastav dokument, mis pole veel avalik, teie laual. Olen lugenud eri valdkondade töögruppide ettepanekuid aastaks 2020 ja siis ühe üldise paberiga, mida võiks kokku võtta nii, et eesti kultuuri tuleks säilitada.

Ootasin, et need valdkonnad oleksid uuendusmeelsemad. Ühisosa, milles suudetakse kokku leppida ja kultuuriministeeriumile saata, on üsna deklaratiivne ja mitte midagi ütlev. Mina tahaks loota, et saame selle asja konkreetsemaks.

Oleme ajagraafikust maas, aga kuna kõikidele valdkondadele oli oluline haridusküsimus kõikidel tasanditel, siis 23. jaanuaril kohtun haridusministriga. «Kultuur 2020» dokumendis peame suutma ära markeerida teemad, mis puudutavad Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemiat, kunstiakadeemiat, kuid ka Viljandi kultuuriakadeemiat.

Aga Eesti riigi juhtimises on juba aastaid levinud selline tendents, et horisontaalset koostööd on vähe, iga ministeerium on oma vürstiriik, kes ajab oma asja. Kooskõlastamist napib.

 

Kas olukord on hullemaks läinud?

Aga täna on põhjust olla murelik. Aastaid on Eesti muusika fenomeniks see, et anded leitakse üles lastemuusikakoolide poolt ja siis neid koolitatakse Eestis kuni konservatooriumini välja. Siis tulevad täiendusõpped välismaal, nii tulevad Pärdid ja teised.

Reaalteadused on tõesti olulised, aga me ei saa unustada, et kuskil on kunstiõpe. Ma ei taha rääkida majade ehitamisest, see on teine teema. Aga ilma õppekeskkonnata ei saa õpetada.

Huvikoolid, muusikakoolide võrk, on mehitatud vanema põlvkonna pedagoogidega, kui nemad loobuvad oma ametist, siis kuidas selle palga peale peaks uue põlvkonna inimesed tulema, mina küll ei tea. Oma tööle pühendunud muusikakooliõpetaja teenib üldhariduskooli õpetajaga võrreldes kordi vähem. See on kohalike omavalitsuste rida ja see asi ei tööta.

 

Milline on teie ettepanek?

Ma jätaks selle enese teada. Aga toon võrdluseks, et spordis kaotati munitsipaal- ja riiklikud spordikoolid, asemele loodi pearahapõhine toetussüsteem eraõiguslikele klubidele, mis on osutunud elujõuliseks. Tõsiselt tuleks arutada, kas midagi analoogset võiks teha ka kultuuris.

 

Lisaks hariduseteemadele tundsid kõik valdkondade töögrupid muret rahastuse stabiilsuse pärast, soovitakse kolme- kuni viieaastasteks perioodideks raha jagamist.

Viis aastat on ulme. Riik ei võta kunagi nii pikaks ajaks kohustusi. Kui teeme täna riigieelarve strateegiat, siis teeme seda + kolmega ehk siis kokku nelja aasta perspektiivis. Selle raames on võimalik kolmeaastaseid projekte kokku leppida. Siiani jõudmine on olnud valuline protsess ja selles asjas on rahandusministeerium olnud meiega ühes paadis. Riigikontrolli seiskoht oli küll, et tänane õigusruum sellist asja ei võimalda, aga peale tohutut kirjavahetust, jõuti seisukohani, et seadus ei keela ka seda, aga nad väidavad, et sellest pole kasu. Mis selles kontoris toimub, sellest on mul väga raske aru saada. Aga on nagu on.

Oma suurte programmide rahajagamised oleme täna ümber korraldanud just nii, et nendele, kellele 2013 raha antakse, kui me nendega nii kokku lepime, siis kirjutame lepingusse, et järgmistel aastal rahastame neid samas ulatuses.

 

Näiteks  PÖFF ja Jazzkaar?

Jah, mõni veel. Ameerikas on ütlus, et kui sul on eelarverida, siis võid olla üliõnnelik, sest rea väljavõtmine on keeruline. Meie oleme paindlikumad, meil on neid kindlaid ridu vähem. Ega mina pole ka nende kindlate ridade suur pooldaja, sest see paneb raha kinni, tegijatele saabub kindlus, et niikuinii on rahastatud ja siis hakkab kvaliteet langema. Kultuuris peab konkurents toimima. Ridade vähesust võiks aga kompenseerida kolmeaastane rahastamine.

 

Pea kõik valdkonnad ootavad ka statistikat.

See on olemas, iseküsimus kui lihtsalt see on leitav. Üritame lihtsamaks teha.

 

Samuti, et ERR jäädvustaks ja kajastaks.

Siis tuleb Margus Allikmaa  (ERRi juhatuse esimees- H.S.) juurde minna. Kultuuriministeerium ei saa ERRi mõjutada, seadus ei luba. Kõigile kultuuritegijatele, kes on mures, võin Allikmaa mobiilinumbri anda.

Kihnlased, mulgid, setud ja võrukad sooviks omakeelseid uudised ERRi, väga mõistlik mõte. Pealegi rahvusringhäälingu seaduses on otse öeldud, et nad on kohustatud tegema saateid vähemustele, sealhulgas keelevähemustele, aga iga kord, kui setud läksid saadet küsima, siis öeldi, et anname teile tasuta eetriaja, aga toimetuse peate meile kinni maksma! Sellest vähesest kultuuriruumi rahast võttis ERR veel kümnist. Ringhäälingu nõukogu Paavo (Nõgene, kultuuriministeeriumi kantsler ja ERRi nõukogu liige – H.S.) juhtimisel nüüd tümitas neid nii kaua, et sellest aastast ERR seda kümnist ei võta.

 

Soovitakse aktiivsemat välissuhtlust, meie kultuuri eksporti.

Selleks on eelarves üle 500 000 euro. Aga kindlasti ei saa ministeerium tegeleda kellelegi lennupileti ostmisega, selleks on kulka.

Loodud on valdkondade arenduskeskusi ja nad on saanud seemneraha ühistegevuse arendamiseks. Nüüd peaks see ühistegevus kandma vilja, loodud rahvusvahelised kontaktid peaksid tootma konkreetseid lepinguid. Aga mõningatel on ettekujutus, et kui lepingud nõuavad avaliku raha peale maksmist, siis on see lõputu protsess ning riik jääbki peale maksma. Nii ikka ei ole!

Kui keegi saab läbi avaliku võimu poolt rahastatud tegevuse mingisuguseid kasumlikke kontakte, siis tal lasub moraalne kohustus ise panustada kasvõi natuke sellest kasumist ühistegevusse. Praegu on nii, et kui riik maksab koostegemise kinni, siis see meeldib kõigile, aga kui hakatakse teenima märkimisväärset kasumit, siis kujutatakse ette, et see raha on tema oma ja seda pea mitte mingil juhul konkurentide ega järgmise põlvkonnaga jagama. See on põhimõtteliselt vale lähenemine.

 

Ligipääsetavus. Kultuur väljaspool Tallinna ja Tartut.

Seda tuleb möönda, et see probleem ei kao kuskile. Mida professionaalsemaks kultuur  muutub, seda keerulisem on teda punktist A punkti B liigutada.

Samas «Teater maale» ju toimib, see on kõvasti aidanud, eriti saarlasi. Siin on positiivseid näiteid, näiteks Paide kultuurikeskuse publikuosa kordategemise tulemusena läheb sinna nüüd Estonia esinema. ERSO võiks kõikides kontserdimajades kindlasti mängida neli korda aastas, eelmine aasta ei jõutud Tartusse ühelgi korral.

 

Aga neid ei saa kohustada.

Kohustada ei saa, aga mingi mehhanism tuleks välja mõelda, et nad seda teeks. Või siis Vene Teatri külastused Ida-Virumaale, mida nüüd tänu Marat Gatsalovile tegema hakatakse. Sest teater peab ikka minema sinna, kust ta publik on.

Mis puutub Eesti Kontserti, siis nende peatähelepanu on kinnisvarade ülalpidamisel. Aga selles osas ei maksa alahinnata kultuuriministeeriumi võimet sekkuda. Küll me midagi välja mõtleme.

Vahepeal oli mõte, et igas maakonnakeskuses oleks professionaalne kunstigalerii, ma ei usu, et see tõeks saaks. Sest Jõgeval pole majanduslikku eeldust selleks. Näituseruumid, see on teine asi. Sinnani vast jõuame.

Arvata, et riik ostab kõikidesse maakonnakeskustesse digitaalse kinotehnika, seda ei maksa ka arvata.

 

Miks?

Sest see ei tasu kunagi ära.

 

Aga nii kaob seal ka kommertskino näitamine, sest sellest aastast Hollywoodi kommertsfilme ei tehta enam filmilindile, ainult digikoopiale. Väljaspool Tallinna ja Tartut sellist tehnikat pole.

Kõikides kohtades ei kuku välja. Täna on digitaalne kino Tallinnas, Tartus ja Narvas. Tean, et Pärnus käivad intensiivsed läbirääkimised uue kino ehitamiseks. Me oleme omakorda mõtlemas sellele, kuidas meie teatrimajades oleks kinosaal.

 

Ehitate Viljandi, Rakverre kinosaali?

Ilmselt ka Kuressaarde, aga mitte sada protsenti riigi rahadega. Ükskord oleme selle lolluse teinud, ostsime kõikidesse kultuurimajadesse 35mm filmilindi tehnika, mida ei saanud aastatki kasutada, sest tehnoloogia areneb nii kiirelt. Kinol on veel üks tähtis aspekt – Euroopa Liit keelab kinoärisse sekkuda riigil ja nii konkurentsi moonutada. Nii et me saame rääkida vaid väärtfilmide näitamisest.

Kindlasti ei ehita me kinosaale, saame vaid varustada teatrisaalid digitehnoloogiaga.

 

Nii et tulevases Rakvere teatri digisaalis ma viimast «Bondi» vaadata ei saa?

Nii palju kui mina olen sellest aru saanud, siis ei saa jah. Rakvere on piisavalt suur koht, et tegelikult peaks seal kinobisness olema. Kui kohalik omavalitsus tahab seda toetada, siis ta võib seda teha, aga meie ei saa panna raha mingisugusesse ettevõttesse väärtfilmi näitamise sildi all, aga tegelikult näidatakse «Bondi».

Kindel on, et  Piirissaarde 3D-kino ei hakka keegi ehitama, tuleb vaadata DVD-lt või sõita Tallinna. Ooperis käiakse ka Tallinnas.

 

Loovisikud soovivad veel, et nad oleks sotsiaalselt kindlustatud

Oi, see on nii lõputu teema. Mina ka ei saa aru, miks rahandusametkond hoiab küünte ja hammastega kinni industriaalühiskonna loogikast. Täna on skeem selline, et sul peab olema alaline töökoht, siis sulle makstakse üks kord kuus palka, sealt arvestatakse maksud ja siis sul on haigekassakaart taskus. Kui saad kaks korda aastas palka, sinu pealt on kõik maksud makstud, kuid vaatamata sellele sina ei saa haigekassakaarti. Aga nende inimeste hulk, kelle sissetulekud pole püsivalt kuised, vaid aastapõhised, kasvab plahvatuslikult. 

Sellest rahandusametnikega rääkides räägiks nagu seinaga. Ei, neil on seal miski IT-süsteem, mida muuta pole võimalik jne. Oleme teinud mikroskoopilise arengu, aga sooviksime, et  kui esitad tuludeklaratsiooni ja sealt on näha, et oled sotsmaksu miinimumi ära maksnud, siis sellega arvestatakse. Praegune süsteem pole õiglane.

Aga et oleks mingi kategooria loovisikuid, kes ise midagi ei teeni, aga neile antaks loovisiku kaardi eest pensioni -ja ravikindlustus, siis tuleb oodata teist kultuuriministrit. Sest nii saaks iga inimene, kes poe taga laulab, pudel Bocki käes, öelda, et ta on loovisik. Sotsiaalsete garantiide saamiseks peab loovisik ise ka panustama ühiskonda, tal tuleb teatavas ulatuses maksta sotsiaalmaksu. Kui sul pole sissetulekuid, siis pole see kultuuripoliitika, vaid vaesuse ja sotsiaalministeeriumi probleem. Või kui otsustad, et müüd käest-kätte turul pilte, makse ei maksa, siis mis on õigustus nõuda ühiskonnalt, et keegi teine sinu need kulutused kannaks?

 

Filmikunsti töögrupp sooviks, et aastal 2020 tehtaks Eestis 14 filmi, neist viis filmi oleks eelarvega 2-3 miljonit eurot, 2-3 filmi 1,2-miljonilise eelarvega ja ülejäänud siis alla 1,2- miljonilise eelarvega.

Tehku, kes keelab.

 

Raha ei ole.

Vat sulle. Me ei tea, mis tehnoloogia on 2020. aastal. Niisuguste plaanide tegemine on kohvipaksult ennustamine. Aga kui rääkida rahvuslikust filmitööstusest, siis selle olemasolu eeldab kümmet mängufilmi aastas. Kümme on 2012. saak. Nii et selles suunas saab liikuda. Tänane süsteem on selline, et kui mingi asi läheb tootmisse, siis EFSA määrab tootmistoetuse, kui film saab valmis, siis antakse EFSA-le koopia DVD-l ja kõik. Kas seda filmi keegi vaatab, see ei oma tähtsust. Produtsendid ei vastuta. Turunduspool on filmimaailmas ääretult nõrk.

Loodav Eesti Filmi Instituut, mille põhikiri on kinnitatud, peab tegelema filmi arendamisest turunduseni. Kui keegi arvab, et filmid tuleb 100 protsenti riigil kinni maksta, siis see pole teostatav ega mõistlik, film on tööstus, kus peab omavastustus ka olema. Arvata, et ehitame Nõukogude Liitu ja riiklikku filmistuudiot, seda ei tule!

 

Seega filmirahvale võttepaviljoni riik ei ehita?

Unustagu!

 

10 000 elanikuga asumitesse kino.

Kino võib tulla küll, aga riik ei ehita seda, las eraettevõtlus ehitab.

 

Filmirahvas pakkus välja ka uue rahastamismudeli  - kehtestada audiovisuaalsele teenuse pakkujatele litsentsitasu 5 protsenti,  mida siis kasutataks ERRi ja filmide tootmise rahastamiseks.

Olen põhimõtteliselt veebidomeenide maksustamise vastu. Filmide laenutustasu maks, mis sisuliselt puudutakse see ainult VOD-teenuseid, ja kinopiletimaks  ei annaks aga mingit arvestatavat lisaraha. Tuleb otsida muid lahendusi.

Näiteks Iisraelis, mis on vaid üks näide paljude seas ja seda ei saa absolutiseerida, on selline: lepitakse kokku, kui suur on filmidel, mida rahvuslik filmifond rahastab, break even point’i ja kui see punkt saavutatakse ehk teenitakse teatav kasum, siis peab päris märkimisväärse osa sellest loovutama rahvuslikule filmifondile. Selline süsteem eeldab teistsugust mentaliteeti. Oleme sellest loodava instituudiga rääkinud, nõukogul on võimalus selline süsteem kehtestada, seda ei saa seaduse alusel kehtestada.

Meie probleem on kommunism meis enestes.

 

Muusikud sooviksid, et professionaalsetele muusikutele kompenseeriks pilliostu riik.

Vabandust, ostan sulle pilli ja sa siis lähed Soome orkestrisse mängima. Väga hea mõte, veel mõni?

Kui tõsiselt rääkida, siis kulka pani oma eelmise aasta otsusega pillifondi 50 000 eurot. Ehk siis loome pillifondid, kuhu ostame kalleid pille, mida antakse mõnele virtuoosile mõneks ajaks tasuta mängimiseks. Need ei muutu inimeste eraomandiks. Kui ta sõidab selle viiuliga Ameerikasse, siis me kätt ette ei pane, kuid kui see periood otsa saab, siis ütleb vastav komisjon, et nii, nüüd on su teenistus nii hea, et pead ise enesele pilli ostma. Ja pill läheb kellelegi teisele.

 

Disainerid pakkusid välja, et Kredexi eeskujul asutataks riikliku tagatisega süsteem loomeprojektide vaherahastamiseks.

Miks nad panka ei lähe? Ega Kredex ei anna ka midagi tasuta. Disainiga on nii, et kui sa oled disainer ja ei suuda teha tööstusega koostööd ehk siis tööstus pole huvitatud sinu disainist… siis mis asi see on? Kus viga on, kas disainerites või tööstuses? Me saame küll osapooli natuke vahendada, et nad ühe laua taga kokku saaks, seletada, et disain on hästi tähtis asi, aga kui tööstus ei osta või ei osta konkreetsete disainerite asju, mis sa siis ikkagi teed? Disain on olemuselt rakenduskunst. Ega me ei ehita sama suurt muuseumi, nagu on Kumu, et seal siis disainerite töid näidata. Kuskil peab tekkima turumajanduslik suhe ka.

Kui tööstus kujutab ette, et disainerite töö ja vaev on riigi poolt kinni taotud, ja nemad võtavad tasuta, siis ei lähe ka nii.

 

Muusikud pakkusid veel välja, et lastemuusikakoolide baasil loodaks muusika-ja haridus – ja kontserdikeskused, mida rahastaks 1/3 ulatuses riik, 1/3 ulatuses omavalitsus ja 1/3 õppija.

Põhimõtteliselt räägitakse erakoolist. Üsna perspektiivne idee, palun väga. Spordiklubid tegutsevad sarnaste põhimõtetega. Seda tuleks arutada. Sest täna on muusikakoolid munitsipaalkoolid, neid toetades peab riik maksma raha omavalitsustele. Aga nii nagu õpetajate palk on teatud omavalitsustes osaliselt kadunud, haridusministeerium tikutulega taga otsib, et kus papp on, nii võib juhtuda ka muusikakoolide toetustega.

Kunagi oli juttu huviringide ringirahadest, et riik maksaks seda. Ma siis uurisin Tallinna linnalt, et mis siis saab, kui riik annab selle ringiraha, siis Tallinna vanad ütlesid «väga hea, me kohe vähendame finantseerimist.»

Kui KOVide suhtumine on selline, siis ei saa seda teha.

 

Loodetakse, et 2020 on valmis uus ooperimaja, samuti EMTA ja Otsa kooli ja balletikooli hooned.

Ei mina tea, seda pead küsima haridusministeeriumilt. Mina ei saa mõjutada seda grammiga. Meile meeldiks, kui arhitektuuriliselt huvitavaid hooneid ehitataks. Aga anname selgelt aru,  et meie vaesuse juures kosmost ehitada oleks ebaõiglane kellegi teise suhtes.

EKAga on sama lugu. Ei saa ju kultuuriministeerium öelda, et võtame kuskilt selle miljardi ja ehitame tuletorni keset linna. Selle võrra jääks kultuuri ja loomuse toetamine väiksemaks.

Kultuuriministrina jälgin murelikult, kuidas mõned ülikoolid keskenduvad ehitamisele, mitte hariduse andmisele. Loomulikult on tänapäeval oluline ka õpikeskkond, kuid ühiskonna võimalused ja ülikoolide tahtmised peavad olema ikka tasakaalus.

 

Raamatukogud soovivad, et rahastus oleks vähemalt 2012. aasta tasemel ja et see kasvaks iga aasta 10 protsenti.

Need on KOVide asutused, neil on õigus seda summat suurendada kasvõi nelikümmend protsenti. Põhimõtteliselt oli vale, et riik hakkas raamatukogudele ostma laudu, toole ja raamatuid. See on KOVi funktsioon, nii oli see kokku lepitud, ja kokku oli lepitud ka see, millise protsendi tulumaksust saab KOV oma funktsioonide täitmiseks. Kui nad täna undavad, et neil ei ole raha, siis on see nende prioriteetide küsimus – sa kas ostad raamatuid või paned tänavavalgustust, kas ostad raamatuid või teed televisiooni.

 

Kas riik plaanib raamatukogude toetamissüteemist väljuda?

Jah. Kui räägime elektrooniliste raamatute kaudu tekstide kõigile kättesaadavaks muutmisest, siis seda me ei tee läbi rahvaraamatukogude, vaid rahvusraamatukogu.

 

2020. aastal puudub siis nn Langi kohustuslik nimekiri?

Ei, sest seda pole vaja. Mingid asjad on veebis tasuta kättesaadavad, osa tasu eest. Seal, kus on vaja riigi sekkumist, et eestikeelne tekst oleks kättesaadav, on see tasuta saadav, selleks ei pea raamatukogusse minema. Ülejäänu on turumajandus.

Võib-olla peamegi tegema raamatukogude seaduse ümber. Kutsume kokku visioonäride rühma, kelle ülesanne on öelda, mis koht on raamatukogu 2020. aastal. Juba täna on need sotsiaalvõrgustikeks kujunenud, aga siis ei maksa öelda, et see on kultuuriministeeriumi rida. Täna on aga nii, et kohalik omavolitseja (täheviga, mida Lang teeb meelega), et tõstke nüüd mässu, las Lang ostab nüüd siia meil raamatuid, ja seda võimalikult igasuguste piiranguteta. Siis ostan ise Cartlandi täis ja siis lähen kohalikele valimistele kuulutama, et tõin teile kultuuri.

 

Kuidas tagantjärele hindate nn Langi nimekirja, mis kukkus ju läbi.

Vastupidi. Ei kukkunud läbi. Praegu korjatakse andmeid kokku, aga juba täna võib öelda, et kultuuriajakirjanduse lugemine raamatukogude kaudu on suurenenud kaks korda. Võrumaal olid kohalikud ütelnud, et näed, uus ajaleht on ilmunud, Sirp nimeks!

Igal juhul on see positiivne. Mõnes kohas vannutakse tulist kurja, aga mis see minu asi on, kui keegi tahab Cartlandi lugeda. Lugegu. Aga see pole riigi teema.

 

Öeldakse, et need kohustuslikud raamatud koguvad tolmu riiulitel.

Kindlasti ei vasta see tõele. Valik neis nimekirjades on suur, kui tehti vale valik, siis on see valikutegijate probleem. Enamasti on valikud tehtud õigesti, suur osa raamatukogusid on rahul.

 

Etenduskunstid. Soovitakse luua ringreisiteater kui institutsioon.

On ju huvitavaid mõtteid! Meil on ju selline asi olemas, see on Vana Baskini Teater, mis saab riigilt tuge AITAdena ja projektilt  «Teater maale» on nad põhitaotlejad.

 

Laenuhüvitused ka e-raamatute pealt. 

Seda pole vaja. Kui riik ostab litsentsi, siis edasi ei tule ühekordseid hüvitisi.

 

Kohustuslik muuseumipäev kooliprogrammi.

Väga hea mõte. Mitte ainult üks päev, vaid võiks lausa mitu olla. Arutada tuleks, kuidas seda finantseerida. Kõik see seostub haridusteemaga.

 

Riiklik garantii rahvusvahelistele näitustele.

Tuleb. Tuleb uue muuseumiseadusega.

 

Kultuuriministeeriumi olulisemad ja suuremad programmid aastal 2013

«Eesti kirjandus» 120 000 €

Muusikavaldkonna toetusprogramm 813 174 €

«Kunstigaleriid» 90 000 €

«Eesti kultuur maailmas» 564 301 €

«Heliloomingu tellimine» 165 000

«Muusikakonkursid ja noor muusik» ja «Muusikatrükised»: 105 000 €

«Teatrialased üritused ja programmid» 40 000 €

«Väärtfilmilevi» 245 000 €

«Osalemine rahvusvahelistel raamatumessidel» 89 000 €

«Toetus kultuuriseltsidele ja –ühendustele» 44 738 €

«Rahvusvähemuste ja väliseestlaste kultuuriühingud» 106 253 €

«Kultuuripoliitika ja –uuringud» 25 000 €

«EL kultuuriprogrammis osalevate Eesti projektide kaasrahastamine» 46 322 €