Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutab, et streigiõiguse kasutamine ei saa põhineda valel. Jutt, et valitsus on hariduse ja õpetajate vastu hoolimatu, õpetajaamet on kõige vähem makstumaid, oli väljamõeldis.

Ma jätan kasutamata magusa võimaluse kaasa kiita, et streik on hea ja euroopalik asi. Põhilises pole see väide tõsi, küll aga silmakirjalik – nimelt on hea streikimise õigus, sündmusena on asi hoopis mure väljendus, lõppenud kahekõne ja tootmata heaolu. Ühe õpetaja abikaasa kirjutas, et streik on ühe ameti antisolidaarsus ühiskonna suhtes, aga ma lisaksin leevenduse, et kui see kehtestaks kaotusi üles kaaluva õigluse, oleks see sündmusenagi hea.

Ent õiguse kasutamine ei tohi põhineda valel, tahan selgitada. Ka ei tohi ta propageerida ühiskondlikku utoopiat, rünnata demokraatlikku korda ega julgeolekut, sünnitada eesmärgiga mitteseotud pingeid ega kahjusid. Neist tingimusist ei pidanud meie ametiühingud paraku kinni.

Kõrvalsaadusena äratas streik üles olemuslikke hirme, millega Eesti lootis olevat toime tulnud üle-eelmisel kümnendil. Punalipud, võõrkeelsed nõudmised vahetada valitsus, ähvardus halvata energiavarustus, riigikeele ja muu riikliku vastased üleskutsed – need räägivad tulega mängu ebaõnnestumisest. Varjatum, aga veel reaalsem kahju on asjaolust, et arvestatav osa rahvast on ikka veel manipuleeritav usust, et töö asemel toodab heaolu riik ning et klassivõitlus «nende vastu seal üleval» on edasiviiv jõud.

Streigi foon oli väljamõeldis: vildakad vastuseisud teatud otsustele, jutt, et valitsus on hariduse ja õpetajate vastu hoolimatu, õpetaja­amet on kõige vähem makstumaid, rahandusminister välistavat aastani 2016 palgatõusud riigisektoris. Mis muud siis tõesti kui vastasseis!

Tegelikult pole ma sellist asja öelnud ning töötan hoopis selle heaks, et palgad tõuseksid, ja kõigil. Jõus on valitsuse lubadus, et õpetajate palgatõus tuleb 2013. aastal. Iga number sõltub paraku võimalustest, mitte nõudmistest, ja jõus on ka ettevaatlikkus Euroopa majanduslanguse pärast.

Süüdistus hoolimatuses õpetajate suhtes tähendaks minu puhul, et ma ei hooli oma emast ega õest, oleksin unustanud Härma kooli, lapsepõlve ja peretuttavad. Tegelikult olen koolis isegi praktiseerinud. Haridusest hoolimist mõõdab ka eelarve ning taas üks vale on, et kriisi ajal Eesti siin kärpis. Hariduskulud tõusid tegelikult nii summa kui protsendina – ligi seitsmele protsendile SKTst, mis on maailmas tipptase.
Probleem on õpetaja palga osa sellest, ent ometi vastab see OECD keskmisele: põhikoolis on see meil 0,82 protsenti kõrgharidusega töötajate keskmisest OECD 0,81 protsendi vastu. See pole küllalt, aga lisapakkumine saab tulla vaid hariduse seest, sealhulgas reformi, mitte nende arvelt, kelle palgad on kärbitud ning keda on koondatud. Vaja oleks ka õpetajate tugevat toetust reformile, aga kindlasti võib oodata dialoogi uue mõtteviisiga, et tõhusus ja kokkuhoid on midagi iganenut ja ebaväärikat.

Ei saa olla hea õpetajate autoriteedile, et streigikorraldajad on selle üheselt palkade külge sidunud. Võrdluses teiste palgasaajatega on õpetajate probleemid pigem tööajaväline koormus ja tööl kogetav lugupidamatus. Sellest peab rääkima, kui riigi pakutav topeltpuhkus, koolivaheajad, lühem töönädal ja stabiilsus ei ole piisav kompensatsioon.

Ent siiski peab rääkima ka rahast. Õpetajatele on räägitud, et ka 20 protsenti palgatõusu ei tooks neile keskmist palka, ent tegelikult nad on juba keskmise tasemel, seega eespool enamikust palgasaajatest, oma endistest õpilastest ja praeguste vanematest. Peale Tartu ja Harjumaa teenivad nad kõikjal kohalikust keskmisest rohkem. Vähevõitu, kordan, ent mitte enamikuga võrreldes – selline lihtsalt on seis riigis, mille heaolu on 1990ndate keskpaigast peale kasvanud kõige kiiremini Euroopas. Me ei tohiks olla palgakasvudes ülearu kärsitud, nagu olime laenubuumi aegu, aga lootused on meil endiselt head.

Euroopalikkus ei ole minu töös enam kaugeltki positiivne märk. Pean tegelema nõudmiste ja lubaduste tagajärgedega, kuna kätte võidetud «õigused» ei ole Euroopas kooskõlas võimalustega ning viivad ära töökohti ja konkurentsivõimet. Illusoorsed õigused on kätte toonud reaalsuse, et Euroopa järgmine põlvkond kipub elama kehvemini kui eelmine, lastel tuleb maksta oma vanemate võlgu, pensione ja ravikulusid, kuid ei ole usku, et selleks on ka tasuvat ja meelepärast tööd. Eesti saab uskuda palju paremat, kui käitume järjepidevalt, sealhulgas ei peleta eemale neid, kes investeerivad siin eeldusel, et loodud töökohtadel tööd stabiilselt ka tehakse.

Tean, nende tõdede ja Eesti eeliste kordamine ei ole teinud valitsust armsamaks. Ent hoopis ebameeldiv ja ohtlik oleks otsustusvõimetus ning leppimine kapriisi ja valega. Stiiliküsimused ei tohiks asendada debatti ja riik ei vajaks peaministrit, kes uuringute ja statistika asemel tegeleks suvaliste näidetega tõestamaks, kui keskel on tema jaoks inimene. Valitsus ei tohi maha salata informeeritust, eksperte ega mandaati otsustada – tihti ka avalikust arvamusest sõltumatult.

See on riskantne kohustus ja on tunda, kuidas debatte on hakatud tapma siltidega – mittekuulamisest, mittekaasamisest, isegi kokkulepete rikkumisest. Kokkuleppeid aga tuleb ausalt mäletada ning kaasamine ei ole palju muud, kui õigus olla ära kuulatud.

Olukord on siin juba aastaid radikaalselt erinev meediamullist, mis selle ümber on puhutud. Huvigrupid on hõlmatud otsustamisse – kõigi valimis- ja valitsusprogrammide ning arengukavade koostamisse, seaduste tegemisse, ettevõtete ja sihtasutuste nõukogudesse, isiklikest kontaktidest rääkimata.
Kuvand kipub paraku kujunema üksikutest erimeelsustest ja nende meediavõimendusest. Ei saa muidugi loota, et see valitsus – erinevalt opositsioonist – saaks strateegiliseks liitlaseks ametiühingutele, kes oma meelsuselt on ka Euroopa Komisjoni hiljutise uuringu kohaselt leninlike juurte ja arusaamadega. Ent nende dialoogisoov oleks usutavam ilma rahvaliku sõimuta, millega nad valitsust koos opositsiooniga loosungite sekka kostitatavad.

Sotsiaalpartneritel on neli näidet dialoogi puudumisest või kokkulepete rikkumisest, mis ka streigiõhutuses esiplaanil olid: kollektiivlepingu lõppemise regulatsioon, töötukassa reservide konsolideerimine riigikassasse, töötuskindlustuse maksemäära mittealandamine ja vabatahtlik lahkumishüvitise mitterakendamine.

Maksemäära vaidlus kaldub saama lahenduse, ent tekkis see mäletatavasti sotsiaalpartnerite soovist alandada seda varem, kui valitsuse kehtiv lubadus ja riigieelarve võimalused. Ma ei näe selle teema dramatiseerimisel õigustust, seda enam, et ametiühingud on siin ebajärjekindlad: vastu sõditakse nii tulumaksualandusele kui töötuskindlustuse mittealandamisele, töötukassat nimetatakse «valitsuse taskupangaks», ehkki just tulumaks, mitte töötuskindlustuse raha on riigieelarve jaoks vabalt kasutatav.

Kuidas sai tüli allikaks töötukassa reservide riigikassasse konsolideerimine, oskavad ehk vastata teised, mitte ökonomistid ega riigiasjade tundjad. Loogiliselt ei saa tööandjatel olla mingit huvi kaitsta töötukassa rahapaigutuste suuremaid riske, madalamaid tootlusi ja suuremaid kulusid, vaid hoopis kümme miljonit kokkuhoidu aastas reservide suunamisest riigikassasse. Seletamatu on ka sotside sõjakus sel teemal, sest sarnase, aga töötukassalt ka intressid ja pangakonto võtma pidanud eelnõu tõi valitsusse Ivari Padar. Sama asja surusime peale isegi Kreekale, ent kodus läks raskelt.

Toetusstreikide suurima põhjusena nimetati kollektiivlepingu seaduse muutmist riigikogu poolt. Sellega nõuti riigilt põhiseaduse rikkumist – nimelt ei saa olla, et leping tähtaja lõppemisel edasi kehtib, kui üks pool nii tahab. Selline asi ei saa olla kokku leppimise küsimus. Viimasel hetkel väideti leiduvat kompromiss … mis paraku oli eelnõu enda tekst. Polnud märki, et organiseerijad seda selle vastu streikinud bussijuhtidele rääkinud oleksid. Ka selle regulatsiooniga saime muide Kreekas lihtsamalt hakkama.

Ja viimane etteheide, mida annab eristada, on vabatahtliku töölt lahkumise hüvitamisest loobumine. Too preemia kehtestati 2008. aastal nähtamatult kaugeks 2013. aastaks, ent must valgel kirjas tingimusel, et maksemäär suudetakse hoida 1,5 protsendi piires. Lootus põhines tollal kahele protsendile langenud registreeritud tööpuudusel ja sotside esindus lisas lubaduse, et aegade halvenedes võib sellest loobuda. Ajad halvenesidki ja kokkulepet tuleb mäletada. Maksemäär ei mahu kaugeltki neisse piiridesse ega ole registreeritud tööpuudus kaks, vaid üksteist protsenti.

Ka sisuliselt pole vabatahtliku mittetöötamise soosimine arusaadav ning oleks tähendanud, et töötuskindlustus toimib enamikus vabatahtlike, mitte sunnitult mittetöötajate heaks. Sotsiaaldialoog ei seisa valitsuse taga ega ole siin valdav osa teemasid probleemiks. Ent ootustes tuleb silmas pidada, et poolte hulgas esindab valitsus ainsana ühiskonna ühishuve, valdab ainsana tõsisemateks otsusteks vajalikku ekspertiisi ning – kurb küll – allub seni ainsana avalikule kriitikale.

Euroopa Liidu asjade komisjon arutas oma tänasel istungil Euroopa Komisjoni teatist Energia teekaart 2050, mille eesmärgiks on CO2 heidete vähendamine,
säilitades seejuures Euroopa Liidu energiajulgeolek ja konkurentsivõime.

Euroopa Liidu asjade komisjoni liikme Kalle Pallingu sõnul hakkab elektrienergia mängima märksa suuremat rolli ja kaasa aitama CO2 heite vähendamisele transpordi- , kütte- ja jahutussektoris. „Aastaks 2050 kahekordistub elektrienergia osakaal, mis tähendab, et tänastest tootmisvõimsustest tulevikus ei piisa. Mida kiiremini soovime vähendada CO2 heidet seda kiiremini peame me lisama süsinikuneutraalseid võimsusi elektritootmises. Üks suurimaid sektoreid, mis suurendab hüppeliselt elektrienergia tarbimist vähendades samas vedelkütuste tarbimist on transpordisektor,’’ lausus Palling.

Parlamendisaadik leiab, energiajulgeoleku ja konkurentsivõime samaaegseks säilitamiseks on tarvis stabiilse hinnaga baasvõimsusi, milleks sobib kõige enam tuumaenergia. „Ülejäänu peaks katma taastuvenergia, mille arendamisel peaksime lähtuma ühtsetest turutingimustest ja statistikakaubandusest kogu Euroopa Liidus. Usun, et parim kombinatsioon  konkurentsivõime ja energiajulgeoleku tagamiseks aastast 2030 on 50:50 tuuma- ja taastuvenergia tootmist, arvestades sealjuures turumajanduslikke põhimõtteid,’’ rõhutas Kalle Palling.

„Selleks, et valutult asendada saastav põlevkivienergia puhta tuuma-ja taastuvenergiaga on vajalik käivitada Eesti tuumajaama programm, mis sisaldab eeskätt vastava seadusandluse vastuvõtmist ja vajaliku personali koolitusprogrammide sisseviimist Eesti ülikoolides. Sellises tegevusplaanis on kokku lepitud ka Reformierakonna ning IRL-i koalitsioonilepingus,’’ lisab Palling.

Jõgeval 16. korda toimuvatel Alo Mattiiseni muusikapäevade žüriisse kuuluv Riigikogu aseesimees Laine Randjärv (Reformierakond) kinnitab, et koalitsioonileppes 2014. aastaks kavandatud huvihariduse toetamiseks mõeldud ringiraha kehtestamist oodatakse pikisilmi.

„Sellel nädalal nägin mitut puhku, millise pühendumisega töötavad Eesti eri paikades koolide muusikaõpetajad ja huvijuhid ning milliseid tulemusi nende töö õpilaste esinemiste näol annab. Kohati läheb meelest, et tegemist ei ole mitte professionaalsete muusikute, vaid kooliõpilastega. Sageli põhineb see kooliprogrammile lisanduv töö vaid juhendajate entusiasmil ja ei ole eraldi tasustatud,“ rääkis Randjärv, kes lisaks Jõgeval toimuvatele koolinoorte muusikapäevadele külastas reedel ka Viljandi muusikakooli orkestri juhtide juubelile pühendatud kontserti.

„Jutuajamises Alo Mattiiseni muusikapäevade peakorraldaja Maret Ojaga sain kinnitust, et ringiraha oodatakse pikisilmi, sest see võimaldaks ligipääsu huviharidusele senisest suuremale hulgale lastele. Ka neile, kellel täna vanemate majanduslike võimaluste tõttu huviringides raske käia. See pakuks ühtlasi ka võimaluse pedagoogide tööd paremini tasustada,“ ütles Riigikogu aseesimees Randjärv.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas ütles eile Brüsselis toimunud parlamentidevahelisel nõupidamisel, et mitmed Euroopa Liidu riigid peavad senisest enam pingutama eelarve tasakaalu saamiseks.

„On elementaarne, et päris mitmed Euroopa riigid vajavad kulude ja tulude kiiret tasakaalu viimist. Rõhutaksin aga ka seda, et enamik riike vajab paradigma muutust, kus maksumaksja rahakotile üle jõu käiv laisk sotsiaalriik tuleb asendada majanduskasvu soosiva majanduskliimaga," lausus Aas.

Senisest tõhusama otsustamise vajalikkust Euroopas rõhutas ka samal nõupidamisel osalev Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juht Taavi Rõivas. „Üha suuremate abifondide ehitamise asemel tuleb keskenduda iga riigi eelarvepoliitikale ning suhtuda senisest resoluutsemalt nendesse, kelle eelarve on liiga suures defitsiidis," ütles Rõivas ja lisas, et abifondid on küll tõhus valuvaigisti, kuid nad ei ravi võlahaigust. Tõhusaks raviks on vaja kärpeid ja reforme.

Brüsselis toimub 27.-28.veebruarini Euroopa Parlamendi ja rahvusparlamentide delegatsioonide kohtumine, kus arutatakse riikide eelarvepoliitika juhtimist nn. Euroopa Semestri raames. Nõupidamisel osalevad ka Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso, Herman van Rompuy ja mitmed Euroopa Komisjoni volinikud.