Minu viga hakkas peale sellest, kui nägin, et olen seaduse mõttes taandatud võrdsesse seisu RK esimehega, kes oli ametis seisuga 31.12.1991. Oma staazhi sai ta täis nõukogude süsteemis töötades. Selgitan veel kord, et tegu ei olnud põhiseadusliku Riigikohtuga, vaid nõukogude ülemkohtuga, kes nimetas ennast, küll üleminekuaja seadusele toetudes, ümber riigikohtuks. Nn ,,riigikohtu esimees” oli selles ametis umbes aasta jagu.

See pani mind põlema, sest üks minu esimesi töid Riigikohtu esimehena oli nõukogude ülemkohtu poolt süüdimõistetute rehabiliteerimine. Neid asju oli kümneid ja kümneid. Ühe selgitava näitena, Ain Seppik pidi ministriametist loobuma omal ajal ülemkohtunikuna tehtud otsuse tõttu. Aga see on ainult üks ja suhteliselt süütu näide. Loodan, et mõistate, et seaduse mõttes end samast seltskonnast leida oli valus… Kuid mitteteadmine ei sega arvamast ja meedial tolmu keerutamast. Selgitan siis veel kord.

Põhiseaduslik Riigikohtu esimees nimetati Riigikogu poolt ametisse 06.12.1992 ja Riigikohus sai oma kvoorumi täis ja ning volitused avaistungiga 14.05.1993.

Minult oodati, et lõpetaksin ülemkohtu ja seda ma tegin, võttes 18st kohtunikust üle 4 (3tsiviil- ja ühe kriminaalkohtuniku) ja ametnikest 2. Ning alustasin uue, Riigikogu poolt legitimeeritud põhiseadusliku Riigikohtu ülesehitamist Tartus, nullist, koos kogu muu kohtureformiga. Kõik see käis Riigikohtu kaudu. Nii kuus ja pool aastat järjepanu. Mitte kõik, kes ametist ilma jäid või kartsid kohtusüsteemi sõltumatust ja lahutamist justiitsministeeriumist, ei olnud just väga rahul sellega, personaalselt aga minuga.

Lahkusin omal soovil, sest olin kurnatud ja vastuolud tolleaegse justiitsministriga olid üsna teravad. Tolleaegne seadus muud võimalust lahkumiseks eluaegsest ametist peale oma soovi ette ei näinud, rääkimata mingist kompensatsioonist. Strasbourgi kandideerima saadeti mind VV otsusega, koos kahe teise kandidaadiga, mitte et lihtsalt võtsin ja läksin. Minu Strasbourgis oleku ajal polnud kohtunikele ette nähtud mingeid sotsiaalgarantiisid. Seega sealt ma mingit pensioni ei saa. Püüdsin saavutada, et maksan Eestis sotsiaalmaksu edasi ja saaksin seeläbi sotsiaalkatte, aga vastati, et see pole võimalik, sest mul pole Eestis töökohta. Mis oli ka tõsi.

Riigikohtu esimeheks nimetati mind tähtajatult. Tänane ametisoleku tähtaeg Riigikohtu esimehele (9 aastat) kehtestati hiljem, peale minu lahkumist. Tagantjärele, minuga poolt sõnagi konsulteerimata, määrati ka RK esimehe pensioniks vajalik Riigikohtu esimehe ametisoleku staazh. Täpselt nii, et jäin lati alla. Ma olin sellega juba leppinud, et asjad on nii, ei tahtnud selle väiklusega oma närve rikkuda. See tolleaegne lati seadmine ei saanud toimida ilma JM ja seal endiselt kontakti ja mõjujõudu omavate isikute teadmata. Pealegi oli seda hea teha, sest asjaosaline oli kaugel ära. Oleksin pidanud sellest stoiliselt üle olema, aga ei suutnud.

Asjakohane regulatsioon oli, on, ja jääb ühe mehe normiks. Nii nagu ka 31.12.1991 ametis olnus RK esimehe suhtes. Kui see ühemehenormsus on vale, siis tuleks kaotada ära mõlemad. Kuid kuidas siis asja reguleerida ?

Lõpetuseks.

Mul on sellest jamast kõrini. Ja häbi, et Te olete sellesse kaasatud. Minu lõplik otsus on, et võtame selle osa eelnõust tagasi, see norm välja ja anname korrigeeritud eelnõu uuesti algsel kujul sisse. Protseduuriliselt võimalik, kuigi lisasekeldust kaasatoov.

Elan ära. Mulle on Teie mõistmine ja toetus tähtis, muu on tühine.

Rait

8.12.2012

Head mõttekaaslased ja sõbrad!

Otsustasin Eesti Vabariigi justiitsministri ametist tagasi astuda. Ma lahkun, et kaitsta Reformierakonda ja Vabariigi Valitsuse töövõimet. See on minu isiklik otsus.
Tegin sellise otsuse oma hinges juba mõnda aega tagasi. Olen oma otsust arutanud peaministriga ja selle temaga kooskõlastanud. Ta toetas mu otsust.

Loomulikult olen ma nukker, et poliitiline olukord on selliseks kujunenud. Mul on kahju, sest paljud algatatud asjad on pooleli.

Sellist otsust – ametist tagasi astuda – ei tee ükski valitud isik hetkeemotsioonist lähtuvalt. Olen selle enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud ja selgitan, miks selline otsus sündis.

Õiguskaitse vajab muudatusi

Lahkun, sest pean raskendatuks töötamist olukorras, kus näen oluliste muudatuste vajadust õiguskaitse valdkonnas, kuid nende tegemine on minu isiku vastaste rünnakute tõttu sihilikult takistatud.

Rea samme inimeste põhiõiguste paremaks kaitsmiseks oleme juba astunud. Oleme viinud seadusandlusesse muudatused, mis nõuavad inimeste teavitamist nende eraelu riivamisest. Oleme sätestanud loetelu, keda üldse ja millisel juhul võib vabas Eestis jälitada. Niisamuti ka põhimõtte, et igaühel, kes tunnistusi annab, on õigus kaitsja abile. Suurendasime märgatavalt rahastamisvõimalusi õigusabiks neile, kes seda vajavad. 2015. aastast rakendub jälitustoimingute infosüsteem, mis annab ülevaate varjatud jälitustegevuse üle. Kõik see töö peab jätkuma – inimeste õiguste kaitse on justiitsvaldkonnas tähtsaim.

Ma ei saa olla ministrina rahul ka sellega, et rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon GRECO andis oma hindamisvisiidil Eestisse prokuratuurile esialgselt murettekitava hinnangu. GRECO hinnangutest üks olulisem seisukoht puudutab järelvalvet prokuratuuri üle. GRECO näeb probleemina ka huvide konflikti ja korruptsiooniriski prokuratuuris.

Näen probleemi, et prokurörid ei arutagi eetikakoodeksi piiridel käimist, mis keelab ühte konkreetset juhtumit kasutada enesereklaamiks. Mida muud kui enesereklaam on pikad persoonintervjuud ühe kriminaalasja alguses? Kas see on erapooletu infojagamine või juba ette publiku häälestamine? Probleeme prokuratuuri eetikakoodeksi järgimisega laiemalt näeb ka korruptsioonivastane ühendus GRECO.

Samuti on kõhedust tekitav käitumine kutsuda inimesi üles andma kriminaalasjas tunnistusi ja lubada ette igaühele karistamatust, kui vaid antakse sobiv tunnistus. Kes Eestis võib olla kindel, et ka tema suhtes seda ühel päeval ei rakendata?

Tsiteerin Advokatuuri esimeest Toomas Vaherit 30.05.2012 Postimehes: „Kõhedust ei tekita mitte niivõrd see, keda praegusel juhul kavatsetakse kahtlustatavaks tunnistada ja keda mitte, kuivõrd asjaolu, et kriminaalseaduse kohaldamine ja kriminaalmenetluse toimetamine on muutunud liiga suures osas politsei ja prokuratuuri suvaks ning et niisugune isikupõhine selektsioon on üldse politsei või prokuratuuri kätes.

/…/ Kriminaalmenetlus, eriti niivõrd tundlikul teemal, ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane. Seega tuleks menetleda kõikide võimalike rikkujate tegusid, hoiduda seaduse valikulisest kohaldamisest ja ka vastuolulistest sõnumitest avalikkusele.

Käesoleval kaasusel on otsene mõju poliitikale, sest prokuratuuri võimalik selektsioon võib mõjutada demokraatia toimimist valimistel."

Eetiliselt kaheldav ja seaduserikkumise piiril on anda ühele tunnistajale kaasa tema tunnistus, et suunata või mõjutada teisi tunnistajaid andma seejärel soovitud tunnistusi. See aga on Eesti Vabariigis juhtunud fakt.

Muutmist ja täiendavat ressurssi vajab ka eeluurimissüsteem, mille kohta saime hiljuti kõik murettekitava uudise, et Eesti lipu rüvetajad võivad jääda karistuseta, sest eeluurimine on venitatud üle igasuguste mõistlike tähtaegade ja järelevalve ei toiminud. See kõik ei ole vastuvõetav.

Olen nende probleemide lahendamiseks juba mõni aeg tagasi algatanud protsessi, kuhu on kaasatud nii prokuratuur, advokatuur, siseministeerium kui parlamendierakonnad. Selle protsessi ülesanne on 2013. aasta suveks välja pakkuda seadusemuudatused, et iga Eesti inimese põhiõigused oleksid kaitstud. Tunnustan selles protsessis peaprokuröri, kes on asja tõsiselt käsile võtnud ja peab tähtsaks inimeste põhiõiguste paremat kaitset ning kiiremat kriminaalmenetlust.

***

Konkreetne annetuste uurimine, milles käigus andis ütlusi üle 60 inimese ja tungiti üle 80 inimese pangasaladustesse, lõpetati selgel põhjusel.

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp kirjutab 23.11.2012 Postimehes: „Praegusel juhul lõpetas prokuratuur riikliku süüdistuse esindajana kuriteokahtluste menetlemise ja deklareeris selgelt, et süüdistuseks ei ole alust.“

Kas seda saab veel mustvalgemalt öelda? Ma ei lahku süü tõttu. Reformierakonna poliitika ei ole olnud ega ole müüdav.

Heili Sepp kirjutab 23.11.2012 Postimehes ka: „On väljendatud kartust, et määruse avalikustamisega võeti selles nimetatud isikutelt ära kaitseõigus. Sellel hirmul ei ole alust, sest kaitseõigusest kui põhiõigusest räägitakse siiski vaid isiku puhul, keda riik kahtlustab või süüdistab süüteos.“ Tegelikult võttis prokuratuur kriminaalasja lõpetamise määruses anonüümsete lõikude avaldamisega inimestelt sisulise kaitseõiguse ära.

Kuid võibolla oli just sellist juhtumit vaja, et märgata meie õigussüsteemi auke ja vajakajäämisi ning seda, et süütuse presumptsiooni mõistmine Eestis on kahjuks idaeuroopalikult habras. Süütut inimest ju ei uuritaks, sest kui juba uuritakse, siis ei saa ju olla süüta?

Kui asjad ei muutu, kardan, et kriminaalmenetlusi, mille proportsionaalsuses on põhjust kahelda, tuleb Eestis veel.

Need probleemid ei ole meile ainulaadsed. Proportsionaalsuse ületamise ja suure kriminaaliseerimiskirega võitlevad paljud hiljuti vabaduse saanud riigid – olen sellist tagasisidet saanud ka oma kolleegidelt. Eestit esindanud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste on praegusele Eesti praktikale andnud väga karmi hinnangu ja öelnud, et selliste asjade Inimõiguste Kohtu lauale jõudmisel oleks olnud väga selge, et tegemist oleks tugevalt ebaproportsionaalse riigipoolse tegutsemisega.

***

Lahendust vajavat on palju, küsimused on põhimõttelised. Näen, et põhiõiguste kaitse valdkonnas on vaja teha muutusi. Muutusteks on vaja mandaati ja avalikkuse toetust.

Ma lahkun, et asjad saaks korda tehtud.

Riigikogu töötas taas hommikuni ehk pidas pea ööpäeva kestnud istungi. Hoopis olulisem pika tööpäeva jooksul tehtud otsustest on aga üks otsus, mis suudeti ära hoida.

Demokraatia tulemuslikkust on raske, tegelikult isegi kohatu mõõta. Üks ebaadekvaatsemaid mõõdikuid on seejuures parlamendi istungi pikkus - oleme Riigikogu saalis teinud poole tunniga rohkem olulisi otsuseid kui seekord öö läbi istungit pidades. Loomulikult ei ole põhjust öelda, et Riigikogu ülipikad istungid näitavad saadikute ebainimlikku töökust. Vaheaegade võtmine on opositsiooni võimalus parlamendi tööd takistada ning sellisena tuleb seda ka käsitleda. Vähetulemuslik, kurnav aga üdini demokraatlik. Iga kord, kui opositsioon seda soovib, tuleb koalitsioonil nende taktikepi järgi ööd kaasa teha, sest vastasel juhul blokeeritakse ühiskonna jaoks oluliste seaduste või otsuste vastuvõtmine. Antud juhul soovitakse blokeerida 2013. aasta riigieelarve vastuvõtmist.

Samas on nendel ööistungitel ka selge ja Eesti inimeste heaolu otseselt mõjutav tulemus - opositsiooni soov sundida valitsusliit järsult tulumaksu tõstma ei ole läbi läinud ning öö öö järel liigutakse lähemale eelarve vastuvõtmisele, mis maksukoormat hoopis tuntavalt langetab.

Keskerakond nimetab ööistungite põhjusena küll hoopis soovi alandada arvest ca 4% (ehk keskmiselt 96 senti kuus) moodustavat elektriaktsiisi, kuid jätab targu nimetamata sama ettepaneku teise poole, milleks on kõrgem tulumaks kõigile. Kui palju kõrgem, seda võime vaid oletada, sest eelnõu ei ole esitatud (siit ka jutud ettepaneku vastuolust eelarve koostamist reguleeriva seadusega). Vihje uutest maksumääradest annab aga asjaolu, et tulumaksu laekumist riigieelarvesse soovitakse näha kahe kolmandiku võrra suuremana (293 miljoni asemel 494 miljonit eurot).

Jutt ei käi seega paarist protsendipunktist, vaid järsust maksutõusust kõigile. Kui kõrvutada seda elektriaktsiisi langetamisest lubatava tuluga (24 miljonit), on kõrgema tulumaksu negatiivne mõju pere rahakotile enam kui kaheksa korda suurem. Keskmise sissetuleku ja elektriarve juures on vastavad numbrid üsna täpselt 1 euro väiksem elektriaktsiis ja 8 eurot suurem maksuarve kuus. Arvuta kuidas tahad, 7 eurot kuus või 84 eurot aastas võtaks riik rohkem kui vastu annaks.

Vast on kohane meelde tuletada, et elektriaktsiis järgmisel aastal ei tõuse. Elektri hinnatõusu kardetakse hoopis turu avanemisest - otsusest, mis tehtud pea kümme aastat tagasi ning mida oleme (Euroopa Liidus lubatu piires) maksimaalselt kaua edasi lükanud, et mõju võimalikult palju leevendada. Tasakaalustamaks turu avanemise mõjusid püüame leida võimalusi taastuvenergia tasude alandamiseks.

Lisaks sellele, et kõrgem tulumaks haukab senisest suurema tüki iga pere eelarvest, on sel ka kaugem, meie laste tulevikku mõjutav tagajärg. Nimelt on kõrgematel tööjõumaksudel teaduslikult tõestatud tugev majandusarengut pärssiv mõju. OECD analüüs näitab, et vaid ettevõtte tulumaksu tõstmise negatiivne mõju ületab eraisikute tulumaksu negatiivse mõju majanduskasvule.

Majanduskasv ei ole aga pelgalt number tabelis, see on näitaja, mis mõõdab ühiskonnas toodetud kaupade ja teenuste (lisand)väärtuse kasvu ning sedakaudu ettevõtete võimekust vastavalt tööviljakuse kasvule ka palkasid tõsta. Kõrgema tööviljakuse kaudu saavutatav heaolu kasv on asi, mille võib julgelt nimetada Eesti ühiskonna üheks olulisemaks strateegiliseks väljakutseks.

Olen ühes hiljutises intervjuus öelnud, et valitsusliidu saadikud on valmis opositsiooni soovitud maksutõusu ärahoidmiseks kasvõi kuu aega kõik ööd Toompeal veetma ja küllap minu ametikaaslased on selle väitega päri. 24 tundi järjest töötamine ei ole tulemuslik (veel vähem meeldiv) üheski ametis, aga kui see aitab hoida ära kõrgema tulumaksu ning hoida Eesti kurssi majandusarengul, on meie asi see ära kannatada.

Tallinna eelarve järgmisel aastal kasvab. Paraku pole teada see, mille jaoks linnavalitsus lisaraha kulutab. Endiselt on lasteaedade ja teede-tänavate kõrval valikus Tallinna Televisioon, MUPO ning linnavalitsuse PR-masin.

Tallinna lasteaedade probleemid ja rahapuudus ei tule enam kellelgi üllatusena. Pigem on küsimus, kui kaua jätkab linnapea ühe pealinna põletavama probleemi eitamist. On valikukoht, kas nuumata edasi linna üha kasvavaid meediakulusid või anda see raha lasteaia õpetajate palgatõusuks. Ainuüksi Tallinna Televisiooni 2,9 miljoni euro suuruse eelarvega saaks pealinna lasteaedade pedagoogide palkasid tõsta 11%. Selle ettepaneku oleme linnapeale ka teinud.

Lastele, lastevanematele ja ka lasteaedade personalile tuleb linnavalitsusel anda kindlus, et lasteaedasid hoitakse. Et lapsel on võimalik käia lasteaias, kus on soe, ilus, turvaline, kus on olemas korralikud mängu- ja õppevahendid ja kus laual on hea soe toit. Selleks, et see kindlus oleks, tuleb tõsta lasteaedade rahastamist. Järgmisel aastal võiks see tõus olla 10%.

Teed või Mupo

Teiseks suureks murekohaks, mis kindlasti lisaraha vajab, on katkised teed. Olukorra parandamiseks tuleb suurendada teederemondi vahendeid vähemalt 7 miljonile eurole aastas ning hakata teekatteid uuendama kogu sõidutee ulatuses, praeguse akude lappimise asemel.

Selleks vajalik lisaraha on Tallinna eelarves ka olemas, sest järgmisel aastal annab riik kohalike teede korrastamiseks võrreldes selle aastaga 64% suuremat toetust, millest Tallinna eelarvesse tuleb peaaegu 3 miljonit eurot. Reformierakonna ettepanek on lõpetada linnavalitsuse turvafirma ehk Munitsipaalpolitsei doteerimine ning investeerida sellest vabanev 3 miljonit eurot teede remonti.

Tervishoid või PR

Novembris korraldas Tallinna linnavalitsus seminari tervishoiu teemal. Mul on hea meel, et tervishoid on linnavalitsuse jaoks oluline valdkond.

Eesti hooldusravi põhimõtete järgi tuleks kolmandik hooldusraviks mõeldud vahenditest anda omavalitustel, teiste hulgas Tallinnal. See oleks nende panus oma elanike tervisesse, et muuta hooldusteenus oma inimestele kättesaadavamaks. Tallinnal on täna kahjuks kodutöö tegemata.

Tallinlaste tervisesse investeerimise asemel on linnavalitsus eelistanud aastate jooksul suurendada linnavalitsuse tegevuskulusid, kuid uute asutuste ja ametikohtade loomise ning uhkete kõnekoosolekutega inimesi teatavasti terveks ei ravi. Linnavalitsus peaks rohkem väärtustama oma inimeste tervist ja hakkama sellesse panustamist. Sellepärast oleme teinud ettepaneku, et linnavalitsus rahastaks senise 0 euro asemel hooldusravi 1 322 433 euroga.

Usun, et lahendamatuid probleeme ei ole olemas, on lihtsalt valed prioriteedid ja otsused. Tallinnast on võimalik luua linn, mis hoolib nii suurtest kui ka väikestest, kuid selleks tuleb linna juhtimisel teha otsuseid elanike huvisid ja soove arvestades.

Tallinnas linnavalitsuse liikmete südametunnistusele koputades tuletan meelde, et ennekõike oodatakse neilt linlaste elu paremaks muutmist ja hädavajalike probleemide lahendamist.

Nii nagu me teeme iga päev oma kodumajapidamises valikuid, mida võtta ja mida jätta, tuleb teha neid valikuid ka linnamajandamises. Ma loodan, et volikogusse saadetavas Tallinna 2013. aasta eelarves on tehtud targad valikud. Sellised, mis arvestavad Tallinna inimeste vajadusi ja muudavad meie igapäevast elukeskkonda paremaks.