Minu vanaemal oli 15 last. Nad elasid oma perega maal, väikese talus, mitte külluses. Aga ta oli rikas, sest tal oli suur pere, lapsed ja lapselapsed, kes teda armastasid ja tema eest hoolitsesid kuni tal oli aeg minna pilvepiirile. Isegi kui ma kõigest väest püüan, siis võin vaid pisut aimata, mis tunne on olla nii paljude laste ema. Punastades mõtlen teinekord, kui keeruline on vahel kõigest oma kahega hakkama saada. Ja veel praegu, kui meil on laste saamiseks ja kasvatamiseks tubli toetusvõrgustik riigi ja omavalitsuste poolt. Sellegipoolest saab veel paremini lastega perede elu helgemaks ja mugavamaks teha.

Koroonakriis on naiste nägu. Eesliinil töötajad on valdavas enamuses naised. Lastega koju jäävad enamjaolt emad. Kahjuks on kriisis ka lapseootel naistel suurem risk töötuks jääda. Selleks, et lapseootuse aeg ja hiljem lapsega kodus olemine oleks muretum, saame me hoida nende perede vanemahüvitist vähendamata. Ja seda me teeme.

Kui lapseootel naine jääb töötuks, siis sellel ja järgmisel kahel aastal töötuna arvel oldud aega vanemahüvitise arvestamisse ei lähe. See annab kriisis töö kaotanud tulevastele emadele suurema turvatunde, et lapsega koju jäädes saadakse majanduslikult hakkama. Oluline on, et kriisihirmude tõttu ei jääks ükski laps sündimata ja pere saaks muretult pühenduda oma beebi ootusele ja kasvatamisele. Tegu on praegu tähtajalise kriisimeetmega, mis kehtib aastatel 2021-2023. Kui pärast ajutise meetme mõju ja tulemuslikkuse analüüsimist selgub, et meede on jätkuvalt vajalik, siis ma mõtlen, et tasub kaaluda ja arutada, kuidas disainida pikaajaline ja jätkusuutlik uus lahendus, mis töö kaotanud tulevasi lapsevanemaid aitaks. Aga see on juba uus arutelu tulevikuks.

Teine, emotsionaalselt ma ütleks, et isegi veel suurem muudatus, on toetus surnult sündinud laste peredele. Kui mu soovi keegi kuulda võtaks ja täita saaks, siis ma soovin, et mitte ükski pere ei peaks läbi elama tragöödiat kaotada oma veel sündimata laps.

Meie ei saa ära võtta kaotusvalu neilt peredelt, aga saame pakkuda abi ja turvatunnet keerulisel ajal. Pakkuda neile emadele ja isadele aega leinamiseks, kiirustamata ja tundmata pinget, kuidas hakkama saada majanduslikult, kui jõudu igapäevasteks tegemisteks, töötamiseks sel hetkel ei ole. Sünnitoetuse, lühendatud vanemahüvitise ja isapuhkuse võimaldamine annab neile peredele vajaliku aja ja abi.

Kolmas, aga mitte vähem tähtsam muudatus on lastetoetuse maksmise pikendamine kuu võrra 16-19-aastastele lastele. Muudatuse põhjus on praktiline. Septembriks ei ole Sotsiaalkindlustusametile laekunud kõikide edasi õppima läinute laste andmed ja sellepärast saavad osad pered lastetoetust hiljem. Toetuse maksmise pikendamine on vajalik, et kõik pered, kellel on õigus lastetoetus saada, seda ka õigeaegselt saaks.

Meie pered on nii tugevad ja innukad laste saamisel, kui tugev on kõige nõrgem pere. See muudatuste pakett näitab, kui eriilmelised on perede vajadused abile ja toetusele. Mistõttu on oluline, et peredele pakutavate teenuste ja toetusmeetmete puhul arvestame kõikide peredega, nende erinevustega ja vajadustega. Vaid nii sünnib meil rohkem lapsi ja on rohkem õnnelikke peresid.

Pandeemia näitas meile, kui väike on maailm. Ühes maailma otsas alanud viirus levis kiiresti üle kogu maailma ja tabas kõiki piirkondi ühtemoodi. Nakkus käitus igal pool sarnaselt ja levis inimeselt inimesele. Kuigi väljakutse oli globaalne, tuli sellega tegeleda kohalikul tasandil ja tulemused hoopis erinevad. Ilmselt saavad käitumisteadlased ja antropoloogid veel pikalt kirjutada teadustöid erinevate kogukondade tegutsemismudelitest, kuid üks on hetkeks juba selge: kriisis väljendus erinevalt riikide ja rahvaste kultuuriline küpsus.

Kriisis on vaja selgeid juhiseid, sest see annab kindlust, et asi on kontrolli all. Selliseid juhiseid ja reegleid igal pool ka kehtestati. Ometi olid teatud riikides karmid piirangud ning teistes riikides polnud neid sootuks nii palju vaja, sest inimesed käitusid lähtuvalt tervest mõistusest ja piirasid end ohutajust tulenevalt ise.

Näiteks kui Lõuna-Koreas tajusid kirikud, et kirikutes võib nakkus paremini levida ja sulgesid ise uksed ilma, et keegi oleks neid selleks sundinud, siis seevastu Serbias ja Montenegros toimusid suured usujuhtide matused, mis tõid kaasa omakorda palju nakatumisi ja surmasid rituaale järginud usklike hulgas, sest usujuhid ütlesid, et usutalitlused töötavad „jumala vaktsiinina“.

Norras keelati ülemaailmse pandeemia alguses meditsiinitöötajatel riigist lahkuda, kuigi riiki ei olnud haigus veel jõudnud. Mitte sellepärast, et nad võiksid mujalt tuua viirust, vaid sellepärast, et valmistuti kriisiks ja meditsiinitöötajatel oli ette nähtud oma roll. Ja üllatuslikult meditsiinitöötajad selle vastu ei protestinud. See näitab Norra kultuurilist küpsust, kus ollakse valmis koos tegutsema.

Soomes ei ole maskikandmise kohustust, ometi inimesed maske kannavad, sest sellest on viiruse leviku tõkestamisel kasu ja see lähtub tervest mõistusest. Viiruse levik on Soomes pea olematu ja seda mitte tänu karmidele piirangutele, vaid inimeste mõistlikkusele. Ilmselt jälle näide nende kultuurilisest küpsusest.

Kuidas on läinud Eestil ja kuidas on lugu meie kultuurilise küpsusega? Ühine tegutsemine on meie individualistlikule ühiskonnale olnud väljakutse, sest meie käitumisele ühiskonnana on tugeva pitseri pannud nõukogude aeg. Taasiseseisvunud Eesti on olnud tugevalt individualistlik ühiskond ja kollektiivsel tegutsemisel on nõukogude ajast negatiivne maik manu. Seetõttu on võib-olla koos tegutsemine meile raskem kui mõnele teisele rahvale ja riigile, kel seda taaka ei ole. Aga me oleme sellega kenasti toime tulnud.

Kuust kuusse teeme uuringuid inimeste ohutaju kohta ning selle kohta, kuidas ollakse valmis oma käitumist vastavalt sellele kohandama. Ja nendest selgub, et piirangute järgimine käib käsikäes inimeste kasvava ohutajuga ning vastupidi. Valitsus ei tohi jääda hiljaks ei piirangute kehtestamisega ega ka nende mahavõtmisega. Valitsus sõltub rahvast ja rahvas sõltub valitsusest. Rahvas on emotsionaalne, aga valitsus peab otsuseid tegema ratsionaalselt, argumentidele tuginedes. Ühelt poolt pead rahva emotsiooni tunnetama, aga mitte minema sellega kaasa. Hea näide emotsiooniga kaasaminekust on 2015. aastast, kui palestiina tüdruk küsis Saksamaal varjupaika ja Merkel vastas, et varjupaigataotlejaid on tuhandeid ja ei saa. Tüdruk hakkas nutma ja ajakirjandus ning avalikkus tampisid Merkeli maatasa. Selle peale tehti kannapööre ja avati uksed pagulastele, mis tõi kaasa teistpidi kriisi.

Oleme täna targemad, kui olime eile ja aasta tagasi. Me juba enam-vähem teame, kuidas me käituma peame. Murdmaks välja vajadusest pidevalt ühiskonda lukku keerata, tulime välja valge raamatuga, et kokku leppida, kuidas ühes või teises valdkonnas võiks inimesed erinevate riskitasemete puhul käituda, hoidmaks ära viiruse laiem leviku ka ilma, et valitsus karme piiranguid kehtestaks. Sest kõikide piirangute kehtestamisel on alati ka nähtamatud ohvrid – inimesed, kes on kaotavad töö või on sunnitud oma elutööna ehitatud ettevõtte sulgema või lapsed, kelle haridustee kannatab. Mõneti oli valge raamatu kokkupanek tervest talupojamõistusest tulenevate käitumisjuhiste kirjapanek, millele aitasid kaasa organisatsioonid, kelle tegevust piirangud kõige enam mõjutasid.

Tulles nüüd kõne alguse juurde – kas te ei ole märganud, et ajal, mil maailm on meie ees justkui kinni läinud, kui suletud on nii koolid, kinod kui kohvikud, kui meie emotsioone väljendavad ainult silmad, sest meie näod on olnud kaetud; kas te ei ole tähele pannud, et just sel ajal, mil paljud meist on füüsilises, aga veel rohkem vaimses isolatsioonis, et just sel ajal oleme mõistnud, kui vajalikud me tegelikult üksteisele oleme?

Mind on pannud see mõtlema, kuidas me kõik üksteisest sõltume. Ühiskonnana tervikuna, aga ka igas kollektiivis. Isegi üheskoos bussiga sõites või söögilauas istudes, võõrad võõraste kõrval. Üks inimene võib juhuse tahtel ja pahatahtmatult, kuid ka hoolimatusest rikkuda ära kümnete inimeste elu ja tervise. Aga ma olen päris kindel, et enamik inimesi on selle ängistava pandeemia ajal oma vastutustundega ise ära hoidnud kümnete, võib-olla sadade inimeste haigestumist. Ka teie, head Järvamaa inimesed, olete enese teadmatagi olnud paljude oma lähedaste, sõprade ja kolleegide päästjad. Ilma valget raamatut lugematagi…

Ja ma soovin siiralt, et see hoolivuse tunne meie südames püsiks. Et vaktsiin, mille abil me viirusest ühel päeval lõplikult jagu saame, ei muudaks meid immuunseks üksteise murede suhtes. Võib-olla ongi see koroonapandeemia ainus pluss, kui sellest viirusest üldse midagi positiivset otsida – suletuina muutusime me avatumaks. Maailm ei läinud meie jaoks väiksemaks, vaid hoopis vastupidi – suuremaks. Me oleme ka tugevamad kui varem. Kogemusi on meil nüüd rohkem niikuinii. Ja see kehtib ka valitsuse kohta, mille juhina oli mul au teie ees täna siin Paides seista.

Ma tänan teid kõiki ja – olge terved!

22. mail 2021 Paide keskväljakul

Võiksime ju kergekäeliselt samamoodi edasi minna, käitudes nagu SMS-laenu võtja. Kuid ühel hetkel saabuv reaalsus tabab seda valusamalt. Igaühte meist. Praeguses olukorras on valik järgmine – kas reaalne kokkuhoid või maksutõus ja uued maksud.

Miks kärpida püsikulusid?

Eelmise riigi eelarvestrateegia (RES) tegemisel jõuti olukorda, kus kirjutati sisse riigieelarve revisjon ja ca 1 miljardi jagu sisustamata kärpeid ehk sisuliselt õhku. Vastu võetud uues riigi eelarvestrateegias on ette nähtud 4,2% tegevuskulude (majandamis- ja personalikulud) kärbe.

Reaalsed muudatused riigieelarves on planeeritud alates aastast 2022, mis annab piisava aja asutustel läbi mõelda, milliseid reforme on võimalik teha ning mil moel oma tegevust efektiivsemaks muuta.

Kärpekohtade ettepanekud esitavad riigiasutuste juhid, kes seejärel kooskõlastavad otsuse ministriga. Voli otsustada, milliseid kulusid on kõige mõistlikum kokku hoida, jääb asutuse juhile. See on loomulik ja kaasav viis, kus otsustusõigus jääb organisatsioonidele ning ministeeriumid aitavad leida sobivaimad kokkuhoiukohad.

Tahan ka selgitada, miks meil tuleb kärpida just püsikulusid. Härrad tagatoast kirjutavad, et Reformierakond on betooniusku ja tahab ehitada maju ning inimesed sealt seest lahti lasta.

Selles mõttes puudub aga loogika. Kriisis majanduse elavdamiseks tuleb majandusse suunata just ühekordset investeeringuraha, see on ajutine meede.

Kui me tõstame kriisi püsikulusid, olgu siis palku, toetusi või muud taolist, tuleb selle kuluga arvestada igal aastal pärast otsuse tegemist ja muude kulude tegemise võimalus selle võrra kahaneb.

Läbi aegade suurimad investeeringud

Riigi eelarvestrateegia sisaldab kärpeid ka riigi raha eest tehtavates investeeringutes, sest lisavahendid tulevad selleks Euroopa Liidust.

Kokku saame järgmisel neljal aastal investeerida Eesti majandusse kaks miljardit eurot aastas, mis on läbi aegade suurimad investeeringud Eestis. Kui me lisaks siia veel riigipoolseid suuremahulisi investeeringuid, kasvaks märkimisväärselt oht majanduse ülekuumenemiseks.

Erasektor on pidanud kriisi ajal kärpima ning juba ainuüksi solidaarsusest peaks samaga vastama ka avalik sektor. Aastaid on räägitud riigireformist, kuid tegudeni pole veel jõutud, seejuures on riigi kulud ja töötajate arv jätkuvalt paisunud justkui pärm.

Efektiivsem ja digitaalsem riik pakuks kiiremat ja kvaliteetsemat teenust kõigile Eesti inimestele vähema bürokraatiaga. ELi rahade eest arendatav protsesside digitaliseerimine loob meile targemaid ja efektiivsemaid töökohti, mis on otsene investeering inimestesse kõrgepalgaliste spetsialistide näol.

Viimaste aastate palgatõusu, eelkõige kriisi ajal, on samuti vedanud avalik sektor. Samaaegselt on erasektor pigem vaevelnud kvalifitseeritud tööjõu puuduses ning konkureerinud ebaõiglaselt palgatasemetega avalikus sektoris.

Üha rohkem on kuulda ka erasektori muret riigiaparaadi paisumise üle, mis väljendub rohkemates regulatsioonides ja aruandluses. Kasvav hulk riigitöötajaid, kes tegeleb bürokraatiaga, ei ole jätkusuutlik. Riigiasutustes tuleks vaadata süsteemselt üle, kas asjad on nii nagu peavad või saaks ka teisiti.

On ju teada, et avalikus sektoris on kahjuks tavaks saanud eelarveaasta lõpus kasutamata raha igal juhul ära kulutada, kartuses, et vastasel juhul võetakse see tagasi. Endise Rae vallavanemana olen uhke, et ajapikku ja koostöös asutuste juhtidega saavutasime usaldusliku olukorra, kus vajadusel eraldasime lisavahendeid.

Ei saa planeerida õhku

Vastukaaluks käituti eelarvega mõistlikult ning aastalõpu jääke ei löödud iga hinna eest sirgeks. Usun, et siin on avalikus sektoris veel pikk tee minna, käitumaks riigi rahakotiga heaperemehelikumalt.

Aasta-aastalt aina süvenev riigi eelarvemiinus tekitab olukorda, millest väljatulek muutub üha raskemaks, kärbete vajadus suureneb ning maksutõus saab möödapääsmatuks. Riigi eelarvestrateegiasse ei saa planeerida õhku. Pidevas miinuses elamine ei ole jätkusuutlik, kuid selge on see, et maksutõusu ei soovi keegi – see on ka Reformierakonna tõekspidamine.

Mõeldes tulevikule tuleb küsida, millise riiki me järeltulevatele põlvkondadele pärandame. Kas kõrvuni võlgades või tulevikku vaatava ja efektiivselt toimiva riigi? Reformierakonna fraktsiooni esimehena julgen kindlalt väita, et meie soovime jätkusuutlikku ja hästitoimivat Eestit.

Ligipääs avalikule inforuumile on miski, millele enamik inimestest mõtleb harva. Selleks ei näi ju ka põhjust olevat, üldjuhul saame oma igapäevased tööd, toimetamised suurepäraselt aetud. Nii ei oskagi me teadvustada, et osale Eesti inimestest on need samad tegevused igapäevane peavalu.

Juurdepääs avalikele teenustele, olgu selleks käik apteeki, toidupoodi või mõnda ametiasutusse, aheldab aga tihtilugu ligipääsetavusprobleemiga kimpus olijad koju ja toidab müüti, et erivajadustega inimesi on vähe ning olukord ei ole üldse nii halb. Tegelikkuses kannatab aga nii digitaalses- kui füüsilises maailmas ligipääsetavusega seotud puuduste all 12% Eesti elanikkonnast (1). See on 154 000 eri raskusastme ja puudeliigiga Eesti inimest ja meie kõigi ühine eesmärk peab olema nende elu parimal võimalikul moel toetada.

Elades „keskmisele“ orienteeritud ühiskonnakorralduses, jäävad meil tihtilugu märkamata need olukorrad, mis paljudele meie seast igapäevast ebamugavust tekitavad. Mõistmine tekib paraku alles siis, kui ise mingil eluhetkel oma tavapärasest rutiinist välja kistud oleme.

Ligipääsetavusega seotud raskusi ei koge seega vaid erivajadusega inimesed. Niipea kui peame mõne vigastuse tõttu loobuma oma tavapärasest elukorraldusest või meist saavad näiteks lapsevanemad, seisame silmitsi olukordadega, kus puudub kaldtee, lift või raskendab meie teekonda hoopis kõrge tänavaäär.

Samamoodi mõjutab meie liikumisvõimalusi vananemine. Nii tunnistab kõigest 41% 65aastastest ja vanematest (2), et neil puuduvad igapäevategevustes piirangud. See tähendab, et suurem osa meie vanemaealistest kannatab ligipääsetavusega seotud takistuste all. See on miski, millega peame arvestama, et meie jätkuvalt vananeva ühiskonna eest hoolt kanda ja juba täna valmistuda selleks, kui ühel päeval ise taoliste probleemidega silmitsi seisame.

Hea meel on tõdeda, et viimastel aastatel on märgata ligipääsetavusega arvestamist nii erakui avalikus sektoris. Edusammude headeks näideteks on Riigi Kinnisvara AS poolt ligipääsetavate riigimajade rajamine, valitsuse pressikonverentside ning vabariigi aastapäeva teleülekannete ning laulu- ja tantsupeo vahendamine eesti viipekeeles ja kirjeldustõlkes, infoja abiliinide kasutamine kuulmispuudega inimestele kaugtõlke läbi ja Paksu Margareeta rekonstrueerimine ligipääsetavaks. Lähiaastatel töötatakse välja ka automaatsubtiitrite lahendus ERRi telesaadetele.

Eesti Puuetega Inimeste Koja juht Meelis Joost on tõdenud, et ligipääsetava keskkonna disain peab algama rohujuure tasandilt. Ehk märksõnapaar „kaasav disain“ on see, millele iga (süsteemi) projekteerija, arhitekt, ehitaja jne peab oma tööd planeerides mõtlema. Kui elada pidevas ligipääsetavuse kriisis, tekib oma elukorraldusega leppimine. Ühiskonnana ei saa me aga aktsepteerida, et oluline osa inimestest meie ümber peab taolisi puudusi normaalsuseks. Muutus algab märkamisest ja meie inimesed peavad kõik olema samaväärselt ühiskonna tegemistesse kaasatud.

2012. aastal võttis Eesti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimisel kohustuse parandada järjepidevalt puuetega inimeste olukorda. Konventsiooni artikkel 9 ütleb, et riik peab võtma kasutusele asjakohaseid meetmeid, tagamaks puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele, ning muudele avalikele ehitistele ja teenustele nii linna- kui ka maapiirkondades. Nii on ka riigikantselei juures tegutsev Ligipääsetavuse rakkerühm seadnud ambitsioonika eesmärgi muuta Eesti aastaks 2035 ligipääsetavaks. Rakkerühma ülesannete hulka kuulub näiteks tehiskeskkondade ligipääsetavuse olukorra analüüs ja poliitikasuuniste ning lahenduste väljatöötamine, mida on võimalik ligipääsetavuse parandamiseks järgmise kümne aasta jooksul teha.

Ka sotsiaalministeerium, ühes nelja teise ministeeriumiga, on valmistamas ette eelnõu, mis keskendub digitaalsele ligipääsetavusele. See tähendab, et teatud elektroonilistele ja digitaalsetele toodetele ja teenustele nagu näiteks pangaautomaadid, hakkavad kehtima kindlad ligipääsetavusnõuded. See omakorda lihtsustab erivajadusega inimese iseseisvat toimetulekut ja võimendab ühiskonna kaasatust üldiselt. Ka Eesti Puuetega Inimeste Koda aitab ministeeriumi valdkonna ekspertiisiga ning seisab selle eest, et vajalik info ligipääsetavuse vajaduste kohta jõuaks õigeaegselt otsustajateni.

On oluline, et kõikidele inimestele Eesti 79 omavalitsuses on tagatud ligipääs inimväärsele ja väärikale elule. Selleks on aga vaja meie kõigi panust. Märkame ja pingutame ühiselt õnnelikuma Eesti nimel.

(1) Sotsiaalkindlustusameti registriandmed
(2) Elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse uuring 2020