Toon ära vaid mõned tsitaadid kõnedest, kuid president Rüütli euroopameelseid seisukohti on veel.

15.04.2003 Euroopa Liiduga ühinemislepingu allkirjastamisel ütles president Rüütel: „Tänane päev on ühtviisi tähtis nii Eestile kui Euroopale. Eesti poolt on see taas kinnituseks kursile, mille valisime koheselt meie taasiseseisvumise järel. Oleme ajalooliselt ja kultuuriliselt kogu aeg Euroopasse kuulunud – seetõttu saab seda protsessi igati loomulikuks pidada. Ja mitte ainult – liitumislepingu allakirjutamisega pöördub ka Euroopa tagasi Eestisse.

Teiste Euroopa riikidega seovad meid ühised väärtused, usk demokraatlikku elukorraldusse, inimõiguste ülimuslikkusesse ja vabaturumajandusse.

Eesti on veendunud, et liitumine Euroopa Liiduga tagab meie riigi julgeoleku, stabiilsuse ja arengu, aitab alal hoida ja tugevdada kultuuri ja võimaldab kaasa rääkida Euroopale olulistes küsimustes ja jagada Euroopa rõõme. Me teame selle tähtsust, sest oleme minevikus tunda saanud, mida tähendab eelöeldu puudumine. Me tahame olla täieõiguslik osa Euroopast ja kujundada koos meie ühist tulevikku. Oleme valmis andma omapoolse panuse, et laienenud Euroopa Liidust kujuneks tõhusalt toimiv ühendus.

Euroopa Liidus on suuremaid ja väiksemaid riike ja rahvaid. See on ühendus, mis on heaks eeskujuks kogu maailmale, kuidas suured ja väikesed võrdsetel alustel omavahel koostööd teevad. Eesti tahab olla oma sõpradele ja liitlastele võrdväärne ja hea partner. Me toome Euroopa Liitu kaasa oma teadmised ja kogemused, oma traditsioonid ja kultuuri. See rikastab.

Meil pole põhjust peljata, et Euroopas lahustuks meie kultuur üldises massis, Euroopa unikaalsus seisnebki tema liikmesriikide võimes toimida edukalt koos, säilitades samal ajal liikmesriikide rahvusliku identiteedi ja eripära. 20. sajandi alguses ütles tuntud Eesti luuletaja Gustav Suits ”jäägem eestlasteks aga saagem eurooplasteks”. Seda lauset on Eestis korratud lugematu arv kordi. Aga tänasel päeval on selles lauses peituvas sügavas mõttes eriline tähendus.”

President Rüütli üks kaalukas kõne oli ka enne rahvahääletust, kus otsustati liitumine Euroopa Liiduga. Oma 13.09.2003 kõnes ta ütles:

Sajandite vältel on ajalugu andnud meie rahvale vähe võimalusi ise oma saatust valida. Täna seisame niisuguse võimaluse künnisel. Homme otsustavad tuhanded kodanikud rahvahääletusel, kas Eestist saab Euroopa Liidu liikmesriik.

(…)

“Homne valik määrab meie tulevase arengutee. Kui valijate enamus ütleb homme ”jah”, siis läheme edasi stabiilset tõusuteed. See viib meid järgmise aasta 1. mail maailma suurima riikide ühenduse ja rikkaima ühisturu täisliikmeks. Kui rahvahääletusel jääb peale ”ei”, siis seisame uudse olukorra ees, mida pole kogenud veel ükski sama teed käinud riik. See tähendaks olulisi muutusi Eesti sise- ja välispoliitikas ning uute suundade kiiret otsimist.

Täna õhtuks peaksid olema esitatud kõik väited Euroopa Liidu poolt ja vastu. Arutleme nendest olulisemate üle veel kord üheskoos.

Senise arutelu keskne teema on olnud Eesti iseseisvus. Euroopa Liidus Eesti iseseisvus ei kao, vaid omandab uue mõõtme.Hakkame ju iseseisva liikmesriigi kodanikena osalema otsuste tegemisel, mis mõjutavad ka teiste Euroopa rahvaste elu.

Keegi võib ju väita, et NATO annab piisavad tagatised meie iseseisvusele ja julgeolekule. Väikeriigi stabiilsus ja julgeolek ei vaja siiski ainult turvatagatisi võimaliku sõjalise ründe vastu. Tänases avatud ja põimunud maailmas võivad riikide julgeolekut mõjutada hoopis uued, märksa raskemini tõrjutavad ohud. Neile saavad riigid edukalt vastu seista ainult koostööd tehes. Euroopa Liidus olles on Eestil hoopis rohkem võimalusi tõrjuda tänapäeva julgeolekuohte.

Normaalseks eluks ja inimeste elujärje tõusuks vajaliku stabiilsuse loob majandusareng. Euroopa Liidus avanevad Eesti kaupadele uued turud, see aga paisutab eksporti ning lisab ettevõtetes uusi töökohti. Kui inimestel jätkub tööd ja nad saavad paremat palka, tunnevad nad end turvalisemalt. Majanduse ja elanike jõukuse kasv suurendab omakorda riigi maksutulusid ning see lubab tõsta ka pensione ja toetusi.

Eesti areng viimastel aastatel on olnud kiire suuresti tänu välisinvesteeringutele ja usalduse tõusule meie riigi vastu. Usaldus tugines teadmisele, et Eesti on valinud stabiilse arengu tee ja soovib saada Euroopa Liidu liikmeks. Lisaks on hulgaliselt välisraha tulnud Euroopa Liidult toetustena, mis liitumise järel mitmekordistuvad.”

(…)

“Euroopa kultuuril, inimõigustel ning demokraatial põhinevad ühised väärtused ja sihid ühendavad rahvaid rohkem kui üksnes majanduslikud eelised. Eesti järgib neidsamu väärtusi ja püüdleb samade eesmärkide poole. Tahame elada turvaliselt ja jõukalt vabas demokraatlikus ühiskonnas. Sellest ka soov astuda Euroopa Liidu liikmeks.

Küllap nõustute, et liiga paljud meie kaasmaalased on üleminekuaja kiiretes muutustes kaotanud jalge alt kindla pinna. Nii nemad kui me kõik vajame suuremat stabiilsust. Siis suudame kiiremini parandada ka oma rahva elujärge, leevendada sotsiaalseid lõhesid ning jääda hariduse poole püüdlevaks ja omanäolise kultuuriga rahvaks. Parimad võimalused nende sihtide saavutamiseks on Euroopa Liidus, kus poliitikal on alati olnud sotsiaalne, inimesekeskne mõõde.

Hirm, nagu kaotaksime ühenduses oma rahvusliku omapära, keele ja kultuuri, on alusetu. Euroopa Liit kaitseb ja soosib rahvaste omanäolisuse säilimist ning erinevate kultuuride arengut nende mitmekesisuses. Mõni päev tagasi Eestit külastanud Soome president Tarja Halonen kinnitas, et liitumisega seotud kultuuripoliitilised mured ja kahtlused osutusid Soomes alusetuks. Soome kultuurielu on praegu mitmekesine, elav ja tugeval professionaalsel alusel. Ka meie saame kasutada Euroopa Liidu sooduskeskkonda. Samuti võime tunda uhkust, nähes eesti keelt tõusmas Euroopa Liidu ametliku keele seisusse.”

The post President Rüütel, kuidas te toimuvat vaatate? appeared first on Kaja Kallas.

Globaalsed eestlased võivad olla turvavõrgustikuks

Austatud president,

hr minister,

kesknõukogu liikmed,

Head globaalsed eestlased, see tähendab kogu gloobusel elavad eestlased

Lisaks hiljutisele 100ndale juubelile oli mõni aeg tagasi Eesti jaoks üks teine, semantilises, või kui soovite — psühholoogilises mõttes väga oluline tähtpäev. Eesti on olnud pärast iseseisvuse kaotamist vaba rohkem päevi, kuid ja aastaid, kui ta oli seda esimese ja teise maailmasõja vahel.

Vargsi, aeglselt, aga kindlalt on lõpuks taandumas kuskil kuklas paljudel pikalt kribelenud tunne, mida ainult väga harva välja öelda tihati — kauaks meil sel korral seda võimalust vabalt omaenda riiki ehitada antud on. Sellest võbelusest lahti saamine on olnud üks olulisemaid asju, sest see on andnud meile enesekindluse, veendumuse ja teadmise, et kui me Eestit paremaks teeme, kui me Eestit ehitame, siis me teeme seda tundega, et see kõik kestab igavesti. Kõikide me otsuste või otsustamata jätmiste mõju ei ole ajutine, vaid jääb me riiki, kultuuri, keelt ja inimesi mõjutama 50, 100, 200 aasta pärast.

Ma võtan teiega koos mõned hetked, et mõtiskleda selle üle, mis me väikest ja vaprat riiki järgmistel kümnenditel ees ootab. Ja ma seletan lõpuks ka, miks ma sellise mõtterännaku ette võtan.

Eesti õnn ja õnnetus on olnud see, et me ei ela kuskil omaette, poolvaakumis, maailma valudest ja õnnetumistest eraldatuna. Kõik need suured muudatused, millega üleilmselt tegeleda tuleb, mõjutavad Eestit kiiresti ja otseselt. Mis on viis seda sajandit kõige rohkem mõjutavat muudatust?

1. Maailma rahvastiku juurdekasv.
2. Rahvastiku vananemine.
3. Tehnoloogia plahvatuslikult kiire areng.
4. Kliimamuutused.
5. Geopoliitiliste pingete kasv.

Kõigi nende mõjud saavad puudutama ka Eestit ja mitte ühegagi neist ei tule mitte ükski riik maailmas toime kapseldudes, omaette pusides. Kui te lubate teha mul ühe ennustuse, siis ma ütlen, et nendest vältimatutest muudatustest tulevad võitjatena välja need, kes suudavad kohaneda kiiresti ja kes oskavad üleilmselt enda kasuks pöörata selle nähtamatu seeneniidistiku, oma võrgustiku, mis avatud maailmas enda kodanikest tekkinud on. On Eesti valik ja otsus, kas me oskame kõiki teid, kes te iga päev Eestile hingest ja südamest kaasa elate, parimas mõttes riigi jaoks ära kasutada, või takerdume eestluse defineerimisse koduse aadressi põhjal. Kultuur ja identiteet vajab ruumi areneda ja eluga kaasa minna. Kui ma paneme eestlusele piirid, siis ka meie identiteet ja kultuur saab vangistatud.

Kõigi selle sajandi oluliste muutustega toimetulemiseks on me riigi jaoks oluline, et me globaalne eestlaste võrgustik toimiks ja oleks tugev. Miks? Selgitan.

Ma võtan nendest viiest oluliselt muudatusest hetkel välja kolm. Geopoliitilised pinged, kliimamuutused ja rahvastiku vananemine.

Eesti, kogu meie regiooni jaoks on geopoliitiliste pingete ja egode põrkumise ajastul kriitiliselt oluline, kui palju jagub üle maailma neid, kes mõistavad meie tausta ja muresid, kellele saab otse ja ilustamata selgitada, kuhu üks või teine valik (või selle tegemata jätmine) välja viib. Meil on väga professionaalne ja tugev diplomaatiline teenistus. Meie diplomaatide nutikus ja oskus viis meid hiljuti viimase aja suurima välispoliitilise võiduni — ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Aga meil on veel midagi, mida me kasutame oluliselt alla selle potentsiaali. Meil on väljaspool Eestit tegutsevate inimeste näol omamoodi turvavõrgustik, mille iga lüli ja liige on Eesti loo rääkijana ja Eestile sõprade leidja ja hoidjana väga suur väärtus. Meie globaalse eestluse võrgustikus on inimesi, kes on loojad ja ettevõtjad, teadlsed ja innovaatorid, muusikud, meditsiinitöötajad, põllumehed, väikeste, tublide laste emad ja isad jne, jne. Igaühel neist on oma võrgustik, oma mõjuväli, millelaadset on riigi ametlikke kanaleid kaudu väga keeruline luua. Aga sellised, oma võrgustiku sisesed arvamusliidrid on väikese riigi jaoks just keerulistel, pingelistel aegadel kulla väärtusega. Selleks, et taoline turvavõrgustik keerulises olukorras kannaks, on vaja teda vähem keerulistel aegadel toestada ja ehitada. Teisiti ei saa. Sest — vabandage võrdlust — kui maja põleb, on hilja hakata sprinklerite süsteemi välja ehitama. Kas me praegu oleme osanud parimal võimalikul moel kõiki väljapool Eestit tegutsevaid globaalseid eestlasi võrgustikuks siduda? Kas me oleme hakanud mõistma, et Eestisse tagasipöördumisele lisaks, on väga palju riigi jaoks olulist selles tegevuses, mida kõik globaalsed eestlased väljaspool me riigi geograafilisi piire teevad? Kas me oskame seda — mu poolest näiteks Iisraeli või Iirmaa näitel tugevuseks pöörata? Pisitasa. Järjest rohkem. Aga minna on veel pikalt.

Puudutan veel kahte selle sajandi olulisemat muudatust. Kliimamuutuste vastu saamine. Eesti aeglane ärkamine ja märkamine, et planeedi kestmist puudutav on ka meie asi, on sel aastal viimaks tõusnud laiemaks aruteluteemaks. Ma toon selle täna eraldi välja, sest teist praktiliselt igaüks toimetab mõnes sellises riigis, kus kliimamuutuste vastu võitlemine ei ole midagi, mille vajadusest alles hakatakse aru saama. Globaalsele eestlasele lähevad globaalsed mured korda. Seepärast on mul teile palve ja üleskutse — jagage nende riikide kogemusi ja vaadet, kus te tegutsete. Rääkige ja selgitage, andke valjuhäälselt märku sellest, mis mitmetes teistes riikides on juba arusaadavaks muutunud. See on teema, kus teie abi ja tuge on vaja.

Kolmandaks. Rahvastiku vananemine ja tööjõu kahanemine, mis pureb eriti valusalt lähematel aastakümnetel Euroopat, aga ei jäta päris puutumata ühtegi arenenud riiki. Inimesed elavad kauem ja tervemalt — ja see on üksnes hea. Riigid seevastu on aegalsed kohanema kõige sellega, mida oluliselt vanem ühiskond endaga kaasa toob.

Eesti rahvastikuprognoosi kõige optimistlikum versioon ütleb, et mõnekümne aasta pärast on meil 125 000 tööealist inimest vähem. Kuna paljud teist on riikidest, kus selline number tundub pudipadi, siis olgu võrdluseks toodud, et Eesti tööjõuturu suuruseks on meie hiilgeajal kokku veidi üle 600 000 inimese. See 600 000 tööealise inimesega tööturg kahaneb (kõige optimistlikumate prognooside kohaselt) 125 000 inimese võrra.

Miks ma seda rõhutan? Sest see toob mind tagasi räägitu alguse juurde. Kui me mõtleme oma Eesti peale, kui igavesti kestva riigi peale, siis meil ei ole õigustust neid paarikümne aasta peale ette prognoositavaid muutusi ignoreerida. Jah, ei kliimamuutused ega rahvastiku vananemine ei juhtu koos kõigi oma mõjudega homme, aga me teame, et nad on tulemas. Et järgmistel põlvkondadel tuleb uutes tingimustes elada.

Mu meelest on targalt tegutseva riigi loogiline reaktsioon mitme muu sammu kõrval ka see, et me õpime iga oma väikese riigi kodanikku personaalselt, isiklikult hoidma. Et meil on oma strateegia, oma plaan, kuidas me üleüldises, üleilmses talentide, inimeste peale käivas konkurentsis oskame omasid hoida. Kes on oma? Igaüks, kellel on Eesti juured ja kelle süda lööb Eestile.

Selle plaani osa peab olema ka muudatuste tegemine seadusandluses, mis ikka veel vaatab mööda me riigi kõrgeimast reeglite kogumist — põhiseadusest. Jah, muidugi ma räägin vajadusest muuta kodakondsusseadust selliselt, et kord sünnijärgse Eesti kodanikuna sündinu ei peaks hetkekski tundma riigi poolset survet kodakondsusest loobumiseks.

See on võlg, mis tuleb ära klaarida.

Me peaksime olema püsti rumalad, kui me rahva vähenemist ja vananemist ette teades omaenda kehtestatud reeglitega omaenda sünnijärgseid kodanikke riigist eemale tõukame. Seadusemuudatuse ettepaneku esitasin parlamendile kevadistungjärgu viimasel nädalal. Aga seegi on teema, kus teie häält on hea kuulda. Teil on veel ees mitmeid kohtumisi Esto raames — võtke nööbist kinni igaühel, kes seadusandlusega Eestis kokku puutub ja nõudke seda, mida põhiseadus sõnaselgelt sätestab — Eesti sünnijärgse kodakondsuse võõrandamatust.

Head sõbrad,

Lubage mul lõpetada tänusõnadega kõigile, kes üleilmse eestlaste kokkutuleku, ESTO 2019. aastal Eestisse tõid. Ma loodan, et need päevad on toonud teile palju ilusaid emotsioone, toredaid taaskohtumisi ja põhjust ikka ja jälle Eestisse tulla. Ma tean, et neid, kes Eestis mõistavad globaalse eestluse olemust, on ESTO järel varasemaga võrreldes oluliselt rohkem. See on teie teene. Aitäh teile.

Elagu Eesti!

Läti peaminister Krišjanis Karinš teavitas 17. juunil avalikkust sellest, et Eesti on rikkunud Lätiga sõlmitud alkoholiaktsiisi kokkulepet, mistõttu Lätil ei jää muud üle, kui vastata sellele omapoolse alkoholiaktsiisi langetusega. Läti peaminister on seda avaldust ka täpsustanud, väites, et mõne aasta eest sõlmisid riigid kokkuleppe, mille kohaselt Läti lubas tõsta alkoholiaktsiisi aeglaselt ja läheneda Eesti tasemele.

„Riigikogu Reformierakonna fraktsioonile oli sellise lepingu väljailmumine üllatav, sest valitsus pole Riigikogu selle kokkuleppe sõlmimisest informeerinud. Välissuhtlemisseaduse § 8 kohaselt on Vabariigi valitsus kohustatud esitama Riigikogule välissuhtlemisalase õigusaktide eelnõusid ning välislepingud ja nende eelnõud," märkis Aivar Sõerd.

Endise rahandusministri sõnul on Lätiga sõlmitud kokkuleppe varjamine lubamatu ja kahetsusväärne, sest Riigikogu rahanduskomisjonis küsiti alkoholiaktsiise langetava seaduseelnõu menetlemisel valitsuse esindajatelt, kas aktsiisipoliitika valdkonnas on Läti riigiga maksupoliitikat mingis vormis kooskõlastatud.

Sõerd soovib, et Ratas vastaks, millal Läti peaministri viidatud kokkulepe sõlmiti, kes on Eesti poolelt selle allkirjastanud, millised on selle kokkuleppe olulised tingimused ja milliseid kohustusi Eesti riik selle kokkuleppega aktsiisipoliitika valdkonnas võttis. Samuti tahab Sõerd teada, kus ja millal saavad Riigikogu liikmed kokkuleppe tekstiga tutvuda ning millisel õiguslikul alusel võttis Eesti valitsus endale volituse selline kokkulepe sõlmida.

Neljandaks küsib Sõerd, kas enne alkoholiaktsiisi langetava seaduseelnõu Riigikogu kevadisel istungjärgul menetlusse võtmist Eesti valitsus informeeris Läti valitsust kavandatavast aktsiisikokkuleppe rikkumisest.

Peaministril on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi kirjalikule küsimusele vastamiseks aega ..

Lisainfo Aivar Sõerd 5062676

Lisan küsimuse täisteksti.

Hr. Jüri Ratas
Peaminister
19.06.2019

Kirjalik küsimus Lätiga sõlmitud alkoholiaktsiisi kokkuleppe kohta

Läti peaminister Krišjanis Karinš teavitas 17. juunil avalikkust sellest, et Eesti on rikkunud Lätiga sõlmitud alkoholiaktsiisi kokkulepet, mistõttu Lätil ei jää muud üle, kui vastata sellele omapoolse alkoholiaktsiisi langetusega. Läti peaminister on seda avaldust ka täpsustanud, väites, et mõne aasta eest sõlmisid riigid kokkuleppe, mille kohaselt Läti lubas tõsta alkoholiaktsiisi aeglaselt ja läheneda Eesti tasemele.

Riigikogu Reformierakonna fraktsioonile oli sellise lepingu väljailmumine üllatav, sest valitsus pole Riigikogu selle kokkuleppe sõlmimisest informeerinud. Välissuhtlemisseaduse § 8 kohaselt on Vabariigi valitsus kohustatud esitama Riigikogule välissuhtlemisalase õigusaktide eelnõusid ning välislepingud ja nende eelnõud. Lätiga sõlmitud kokkuleppe varjamine on kahetsusväärne, sest Riigikogu rahanduskomisjonis küsiti alkoholiaktsiise langetava seaduseelnõu menetlemisel valitsuse esindajatelt, kas aktsiisipoliitika valdkonnas on Läti riigiga maksupoliitikat mingis vormis kooskõlastatud. Läti peaministri kaudu avalikuks tulnud kokkuleppe varjamine Eesti valitsuse poolt on lubamatu ja kahetsusväärne.

Seoses sellega palun Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel peaministrilt vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Millal Läti peaministri viidatud kokkulepe sõlmiti, kes on Eesti poolelt selle allkirjastanud, millised on selle kokkuleppe olulised tingimused ja milliseid kohustusi Eesti riik selle kokkuleppega aktsiisipoliitika valdkonnas võttis?
2. Kus ja millal saavad Riigikogu liikmed selle kokkuleppe tekstiga tutvuda?
3. Millisel õiguslikul alusel võttis Eesti valitsus endale volituse selline kokkulepe sõlmida?
4. Kas enne alkoholiaktsiisi langetava seaduseelnõu Riigikogu kevadisel istungjärgul menetlusse võtmist Eesti valitsus informeeris Läti valitsust kavandatavast aktsiisikokkuleppe rikkumisest?

Aivar Sõerd
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige

Kallase sõnul andis Mart Helme umbusaldamine Riigikogus väga selge pildi sellest, milline on tema nägemus Eestist. “Paljudest asjadest, mida ta seal ütles, jäi minu jaoks kõlama, et talle see Eesti ei meeldi. Ta ei varjanudki, et ta tahab seda Eestit lõhkuda,” rääkis Kallas.

“Mina olen alati olnud nii uhke Eesti ja eestlaste üle. Ja usun, et seda saab öelda kõigi kohta siin ruumis. Eesti on ilus maa toredate ning ettevõtlike inimestega,” ütles Kallas erakonnakaaslastele.   

“Peame seisma Atlandi hartas sõnastatud läänemaailma vabaduste eest, mida oleme juba pidanud enesestmõistetavaks, kuid mis on hetkel rünnaku all: sõnavabadus, usuvabadus, vabadus puudusest ja vabadus hirmust. Hirm on see, mida ähvardamine ja laimamine kutsub esile paljudes ühiskonnagruppides ja sellele peame vastu seisma. Reformierakond peab pingutama selle hirmu maha võtmise nimel, sest inimesed, kes on hirmul, ei tee õigeid otsuseid,” ütles Kallas.

“Varem või hiljem moodustame selle valitsuse niikuinii. Vanarahvas ütles, et käre külm ei kesta kaua,” lõpetas Kallas.

Kõne täistekst: 

Head erakonnakaaslased

Tundub nagu viimatisest korralisest üldkogust eelmisel aastal on möödas terve igavik, sest toimunud on nii palju. Kui 2018. aasta aprillis valiti mind erakonna esimeheks, siis olid erakonnal rasked ajad. Erakonna rahaline seis ei olnud hea, samuti hakkas sügisel langema erakonna toetus. Samal ajal tundus, et teised erakonnad olid saanud valimiskampaaniaga varasema stardi, terve suve saime näha erakorralise pensionitõusu lubamise plakateid igal pool üle Eesti. Olime ajakirjanduse suure kriitika all, sest pealtnäha ei suutnud oma peamisele konkurendile pakkuda võrdväärset konkurentsi ja Keskerakonna võit tundus paljudele olevat vankumatu. Suure kriitika all olin ka mina erakonnajuhina, sest oli palju neid, kes kahtlesid, et ma suudan erakonda juhtida nii, et me valimised võidaksime. Tuleb veel märkida, et olime erakonnale varasemalt tundmatus olukorras – läksime valimistele opositsioonis.

Ometi suutsime oma read koondada ja panna kokku tugeva meeskonna ning hea programmi. Kohtusime üle kogu Eesti inimestega ning kuulasime neid. Meile joonistus välja, et inimeste peamiseks mureks seoses valitsuse tegevusega on tõusnud maksud ning meil oli sellele ainsa erakonnana ka selge lahendus pakkuda. Meie visioon targa majandusega Eestist, kus elavad õnnelikud inimesed, kõnetas valijaid. Meie kogu meeskond – nii kandidaadid kui ka abilised – töötas palehigis ühes rütmis ja nii hakkas erakond valijate hulgas järjest toetust tagasi võitma. Meie toetajad ootasid pikalt, et me ütleksime selgelt välja: kui võidame, siis meie ei lase EKREt võimu juurde. Niipea kui me seda tegime, hakkas meie toetus kindlalt tõusma. Nii läkski, et 3. märtsi valimistel sai Reformierakond kõigi aegade kõige parema tulemuse: 162 363 häält, 34 kohta Riigikogus.

Kaks kuud hiljem toimunud Euroopa Parlamendi valimistel võitsime taas selgelt – 87 160 häält ja kaks kohta Euroopa Parlamendis, kuhu lähevad Andrus Ansip ja Urmas Paet.

Aga üks küsimus painab meid kõiki. Me võitsime kahed valimised, aga miks me ei ole saanud valitsust moodustada? Miks teistele erakondadele on mistahes muu variant koalitsiooniks parem kui koos Reformierakonnaga? Kas meil on põhjust peeglisse vaadata ja mõelda, miks see nii on?

Mulle on ette heidetud küll seda, et ma valisin valed inimesed endaga kaasa teiste erakondadega suhtlema. Ja seda, et ma jäin oma põhimõtetele kindlaks. Ning seda, et ma ei olnud nõus võimu nimel tegema salakokkuleppeid pandimaja omanikuga. Kuid need ei ole ju tegelikud põhjused, miks meiega isegi läbirääkimistele ei tuldud. Tegelikud põhjused on mujal. Tänaste teadmiste valguses võin kindlalt öelda, et teiste erakondade juhtidel oli juba enne valimisi küpsenud plaan Reformierakond igal juhul välja jätta.

Reformierakond tundub olevat vaenlase kuju kõikide koalitsioonierakondade jaoks. Vaenlase kuju oleme seetõttu, et me sümboliseerime paljudele seda Eesti edulugu, mis sai alguse Eesti taasiseseisvuse ajal ja mis paljudele ei meeldi. Ühine vaenlane ühendab. Valitsuskoalitsioonis on  ebamugavust, aga mitte selle juhtide seas. Kui koalitsioonierakondade juhid hoiavad kokku, siis võib see asi kesta väga kaua ja meil ei tarvitse luua illusiooni, et see kohe laiali läheb. 

Me pole varasemalt olnud opositsioonis, kui valimised võitsime. Me pole ka olnud positsioonis, kus ilma meieta saab valitsust kokku panna. Meil on olnud ajalooliselt võimalus oma partnereid valida, sest Keskerakonda juhtis Edgar Savisaar, kellega koostöö olid välistanud teised erakonnad ja seda sõna ka peeti. Me oleme varasemalt saanud teiste erakondadega läbi rääkida jõupositsioonilt, valida endale meelepäraseid koalitsioonikaaslasi. Nüüd peame leppima uue olukorraga, kus ilma Reformierakonnata saab teha valitsusi. Tehakse isegi siis, kui see keerab senise Eesti poliitilise kursi pea peale.

Ka seekord olid ka teised jõud välistanud koostöö EKREga ning tundsime end seetõttu kindlamalt, kui oleks ehk pidanud. Peale valimisi selgus, et sõnad ei maksa midagi. Mitmed juhtivad keskerakondlased on öelnud, et koalitsioon Reformierakonnaga poleks neile lihtsam kui koalitsioon EKREga. Miks?

Mulle meeldis üks mõttearendus internetis, et tegelik sõda pole mitte enam ideoloogiate, või parem-vasak skaalal, vaid tõeline sõda on nende vahel, kes üritavad võtta, hävitada ja lõhkuda ning nende vahel, kes üritavad midagi ise luua. Hävitada on alati lihtsam kui ehitada. Toitu ära süüa on alati lihtsam kui seda valmistada. Midagi kelleltki ära võtta on lihtsam kui seda nullist luua. Lõhkuja ei pea raiskama aega vaidlustele või keerulistele mõttearendustele, mida loomine eeldab. Lõhkuja ei pea koheselt vastutama tagajärgede eest, mida lõhkumine endaga kaasa toob. Loomine ja ehitamine võib võtta aastaid, lõhkumine vaid paar nädalat.

Reformierakond on alati olnud looja ja ehitaja, mitte lõhkuja. Oleme ehitanud toimiva maksusüsteemi, ettevõtete tulumaksuvabastuse, vanemahüvitise süsteemi, e-residentsuse, kui mainida vaid mõnda. Hoidnud riigi rahakoti korras ja välispoliitika õigel kursil. Nagu kõik, kes midagi ehitavad, on ka meil juhtunud eksimusi, aga suures pildis on Reformierakond inimestele antud sõna pidanud. Me pole teinud Eestile olulistes küsimustes kompromisse ja ei tee seda ka edaspidi. Ma usun, et Eesti poliitikas on loojad ja ehitajad olnud ka sotsiaaldemokraadid. Keskerakonda võib pidada ehitajaks Tallinnas. Isamaa oli Eesti iseseisvuse algusaegadel kindlasti õigusriigi üks loojatest.

Praegune valitsus on olnud ametis 40 päeva. See tundub igavikuna, sest valitsusse on võetud erakond, kes on loomult lõhkuja ja see annab paraku tooni kogu valitsusele. On lõhutud ühiskonna habrast tasakaalu. On solvatud naisi, naistearste, õpetajaid, lastekaitsjaid, teadlasi, muukeelseid elanikke. On seatud küsimärgi alla Eesti senine välispoliitiline suund. On valetatud. On söödud valijatele antud lubadusi ja sõnu. On isegi võetud tagasi allkirju varasematelt lepingutelt. On külvatud ühiskonnas hirmu ja teadmatust. Kraavi on aetud riigi rahandus ning poliitiline õhustik rusub meie teadlasi, ametnikke, ettevõtjad ja loomeinimesi. Valitsus on asunud lammutama Eesti ühiskonna põhialuseid, Eesti mainet ning sellega seadnud Eesti tahtlikult või tahtmatult ohtu. Olulised arenguprojektid külmutatakse. Soovitakse minna tagasi patriarhaalsesse aega.

Peaminister kas ei saa sellest aru või laseb sel lihtsalt juhtuda, sest vastutasuks on ta saanud peaministritooli. Meie silme all valmistatakse ette Eesti radikaalset suunamuutust -  kus alavääristav retoorika on uus normaalsus, kus Euroopa Liidu õõnestamine on osa igapäevasest valitsusliikmete jutust, kus riigi rahandus on kaoses, kus peaministri allkiri pole väärt midagi, rääkimata siis tema sõnast. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Eesti suveräänsust ei ohusta miski nii palju, kui meie endi rumalus. 

Mart Helme umbusaldamine Riigikogus lõi väga selge pildi sellest, mis on tema nägemus Eestist. Paljudest asjadest, mis ta seal ütles, jäi minu jaoks kõlama, et talle see Eesti ei meeldi. Ta ei varjanudki, et ta tahab seda Eestit lõhkuda. 

Mulle meeldib Eesti Vabariik väga. Olen olnud nii uhke Eesti ja eestlaste üle. Ja usun, et seda saab öelda kõigi kohta siin ruumis. Eesti on ilus maa toredate ning ettevõtlike inimestega. Objektiivselt räägivad faktid meie kahjuks – me oleme väike ja kõrvaline kant. Meil on vaid 1,3 miljonit inimest. Eesti keel pole ühegi suure keele sugulaskeel. Me asume geograafiliselt ida ja lääne vahelisel piiril. Meie majanduslik tase on alla Euroopa keskmise. Eestit peetakse sageli Venemaa mõjusfääri loomulikuks osaks. Aga me oleme alati olnud suuremad kui need faktid meil võimaldavad olla! Eestis on tehtud innovaatilisi asju, mille üle me kõik oleme saanud uhked olla.  Meile meeldib see Eesti, mis me oleme 27 aastaga ehitanud ja me oleme valmis pikaks võitluseks, et seda Eestit lõhkumise eest kaitsta.

Praeguse koalitsiooni jaoks on Eesti liikunud liiga kiiresti ja seetõttu talluvad nad praegu raevukalt pidurit. Reformierakond aga arvab, et selleks, et jõuda teiste arenenud riikide elatustasemele, peame liikuma kiiremini. Tegema samme, et meie majandusest saaks teadmistepõhine majandus ning meie inimeste heaolu kasvaks.

Meil tuleb kaitsta põhimõtteid, mille olemasolu me oleme pidanud iseenesestmõistetavaks – sõnavabadust, majandusvabadusi, loominguvabadust, demokraatiat, Eesti välispoliitilist suunda, aga ka elementaarset viisakust ning head sõna. See on võitlus Eesti valitud suuna eest. Me peame edasi hoidma avatud ja õiget kurssi, mis tagab meie inimestele vabaduse ja jõukuse.

Liberaalid ei vaja oma seisukohtade kaitsmiseks räuskamist, vastaste ähvardamist, laimamist ja valetamist. Me ei saa ega tohi langeda oma vastaste tasemele, sest sellega oleme ära andnud selle, mis on meie trump ja tugevus. Meie tugevus on meie kompetents. Meie tugevus on põhimõttekindlus. Kui laskume, oleme samuti asunud lõhkuma seda Eestit, mida nii armsaks peame.

Olen veendumusel, et Eestit teeb suuremaks Eesti inimeste võimekus, mitte riigi võimekus. Aga inimeste võimekust kasvatab see, kui tal on võimalikult palju vabadusi, aga nende kasutamise eest vastutab ta ise. Juba vanad eestlased ütlesid, et igaüks on oma õnne sepp. Meie ideoloogia on võimaluste ideoloogia ja see toetub Euroopa neljale põhivabadusele: inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vabadusele. Üha rohkem peame seisma ka Atlandi hartas sõnastatud läänemaailma vabaduste eest, mida oleme juba pidanud enesestmõistetavaks, kuid mis on hetkel rünnaku all: sõnavabadus, usuvabadus, vabadus puudusest ja vabadus hirmust. Hirm on see, mida ähvardamine ja laimamine kutsub esile paljudes ühiskonnagruppides ja sellele peame vastu seisma. Reformierakond peab pingutama selle hirmu maha võtmise nimel, sest inimesed, kes on hirmul, ei tee õigeid otsuseid. Ma ei näe kedagi teist, kes sellele vastu seisaks. Tuleviku loob see, mida teeme täna, mitte homme.

Head kaaslased,

Uskuge mind - Eestile on võimalik kokku panna palju parem valitsus kui praegune. Küsimus on vaid tahtes. Nii Isamaa kui Keskerakonna juhid teavad sisimas, et praegune valitsus ei hakka kunagi Eesti jaoks tööle. Nii Isamaas kui ka Keskerakonnas on palju inimesi, kes ei jaga mingiski punktis koalitsiooni juhtiverakonna soovi Eestit lõhkuda. Aga hetkel on olukord, kus parteiline kuuluvus kaalub veel üles eetika. Kaua see nii kesta ei saa, pidev südametunnistusega vastuollu minek ei ole tervislik. Kinnitan täna veelkord, et koos Reformierakonnaga on võimalik moodustada valitsus, mis võtab arvesse kõikide valijate huve. See valitsus oleks positiivne, tulevikusuunatud, loov ja ehitav, Euroopasse kuuluv ja ühiskonna suhtes lugupidav. Varem või hiljem sündiv uus koalitsioon ei ole kantud mineviku pettumustest ja ühiskonda lõhestavast poliitikast. See koalitsioon ei saa olema kantud vihast ühise vaenlase vastu, vaid soovist midagi päriselt Eesti jaoks ära teha. 

Nii erakonna sees kui ka väljas on inimesi, kes arvavad, et peame valitsuses osalema iga hinna eest. Näeme, et Keskerakond on peaministritooli ja valitsuses olemise eest maksnud väga kõrget hinda. 

Aga mis on see hind, mida tahetakse Reformierakonnalt võimu eest küsida täna?  Me ei saa olla palujad, kes annavad ära kõik juhtpositsioonid valitsuses, nagu see on juhtunud Keskerakonnaga. Meie jaoks ei tohi olla võim mitte eesmärk iseeneses, vaid vahend selleks, et Eesti elu edendada ja õiges suunas viia. Loomulikult saame oma ideid ellu viia ja nende eest seista valitsuses olles, kuid minu arvates ei tohi see juhtuda iga hinna eest. Me ei saa järele anda väärtustes, mille eest oleme seisnud. 

Oleme hetkel opositsioonis ning kasutame neid võimalusi, mida opositsioonis olek meile annab. Töötame sellega, et ehitada suhteid teiste erakondade inimestega ning suurendada usaldust, mis võimaldaks koostööd teha. Pakume paremat alternatiivi ja otsime poliitilisi kompromisse.

Meil on fraktsioonis suurepärane meeskond ja hea töine meeleolu. Eriti hea meel on mul selle üle, et 34 liikmest 13 on naised, mis teeb meie praegusest fraktsioonist kõigi aegade kõige paremini tasakaalus oleva, kuigi 50%-st jääb siiski puudu. Seega arenguruumi on. Ka olulisi positsioone jagades pidasime silmas, et lisaks kompetentsile oleks ka soolist tasakaalu arvestatud ja nii ongi, et positsioonid jagunevad enam-vähem võrdselt. Olen selle üle uhke, et meil on fraktsioonis palju oma ala eksperte, kompententseid ja töökaid inimesi, nii naisi kui mehi, nii uusi tulijaid kui vanu tegijaid. Meie tugevuseks on ka meie piirkondade juhid, omavalitsusjuhid ja aktiivsed liikmed, kes kannavad Reformierakonna väärtusi ja loovad üle Eesti ühtse meeskonna. Suur aitäh teile! 

Käsitlegem tänast poliitilist olukorda, kus meil on Riigikogu suurim, ühtehoidev ja koosmõtlev fraktsioon, mitte kui vaksali ootesaali, vaid kui võimalust selgitada, täpsustada ja kaitsta oma seisukohti. Ka opositsioonis olek tuleb maksimaalselt ära kasutada, et olla valmis võtma vastutust siis, kui praegune valitsus Eesti maksejõuetusse ja kriisi viib.

Varem või hiljem moodustame selle valitsuse niikuinii. Vanarahvas ütles, et käre külm ei kesta kaua. Teeme selleks pingutusi, kuid kuniks seda ei juhtu, saame tegeleda ka muude asjadega, millega valitsemise kõrvalt aega napiks. Järgmised valimised on kaugel, aga nagu alati tulevad nad kätte väga kiiresti. Meil on hetkel aega tugevdada oma organisatsiooni. Meil on aega mõelda ka uute valijagruppide peale. Siiani on olnud nii, et muukeelsete valijate jaoks on ainuke valik olnud Keskerakond. Kuna Keskerakond on neid valijaid petnud, siis on hetkel lahti võimaluste aken, mis võib panna ka muukeelsed valijad hääletama mitte oma rahvuse, vaid maailmavaate põhjal. Me peame oma maailmavaadet ja ideid neile selgitama ning muutuma nende jaoks aktsepteeritud valikuks, ilma et teeksime kompromisse oma põhivalijatega. Meil on aega mõelda suurelt uute innovaatiliste strateegiate peale.  

Head erakonnakaaslased,

Novembris saab Reformierakond 25- aastaseks. Põhjused, miks reformierakond loodi, on täna aktuaalsemad, kui kunagi varem. „Kodanike riigi manifestis“ on kirjas: “Meie võimalus on radikaalses edasiliikumises. Me peame astuma samme, mis on ajendatud mitte piiratusest ja tigedusest, vaid julgest uuenduslikkusest.” Sellele saab alla kirjutada ka täna.

Reformierakonnal lasub vastutus Eesti  ees. Meie esmased ülesanded on 1) panna mängu kogu oma professionaalsus ja kompetents, et mitte laste riigivankrit täiesti kraavi minna ning 2) asuda seda vankrit ise vedama. Nii nagu valimiste puhul peab erakond ja meie toetajad mobiliseeruma. See pole erakonna juhtkonna asi, see on iga liikme ja iga toetaja asi. On alanud võitlus avatud Eesti eest, Euroopa Eesti eest, targa ja sõbraliku Eesti eest!

Jõudu meile selleks!