Selle aasta presidendi vastuvõtu pidu oli üldiselt helge. Kui eelmisel aastal minult küsiti, et mis ma arvan, siis ütlesin, et kas meil kordki ei võiks olla aastapäeval mõni helge kontsert, siis seekord just selline kontsert oli. Sai nalja, oli tõsisemaid mõtlemapanevaid kohti nagu ka ilusat muusikat. Mulle väga meeldis ka kontsertlavastuses laste ja õpetajate mängu toomine, tõepoolest on nii oluline, et meil on tasakaal – on nii noored, kes kannavad tulevikku edasi, kui on eakamad, kes annavad edasi oma elukogemust. Toimivas ühiskonnas peavad mõlemad olema võrdselt hinnas.

Presidendi kõne osas toon välja paar aspekti. On tore, et president pöörab juba mitmendat korda tähelepanu ühiskonna nõrgimatele. Abivajajate aitamiseks on vaja raha ja me teame, et meie sotsiaalsüsteem ei ole lõpuni jätkusuutlik, sest on ehitatud töötavate inimeste panusele. Seoses sellega peame me avatult rääkima sellest, kuidas sotsiaalmaksusüsteemi reformida. See ei ole küll nende valimiste teema, ometi ei saa me seda diskussiooni lõputult edasi lükata, sest meil lihtsalt pole lõputult aega. Sundolukorras olles on aga meie valikud juba hoopis raskemad.

Kuna kõik poliitikute lubadused maksab kokkuvõttes kinni erasektor, siis tuleks lahenduste väljamõtlemisele kaasata ka rohkem erasektorit. Kuidas neid teenuseid paremini osutada? Kas on midagi, mida saaks ühtlasemalt riigi ja erasektori vahel jagada? Kui president ütleb, et ettevõtjatel on kõik hästi, siis kas ikka on? Kas me ei võta erasektorit kuidagi iseenesestmõistetavana, justkui oleksid nad ainult väljamaksmisüksus, kellele kulukate lubaduste eest pärast arve esitada? See ei tohi nii olla. Ettevõtjad peavad Eestis samuti olema au sees, mitte teisejärgulised kodanikud.

President tõstatas ka vihakõne teema internetis. See meenutas mulle, et kunagi kutsuti mind koos teiste poliitikutega vastama laste küsimustele koolikiusamisest. Kuulasin, kuidas täiskasvanud rääkisid lastele, et kiusata pole ilus ja teiste kohta internetis inetuste rääkimine pole samuti ilus. Siis aga mõtlesin, et kas me alati käitume ise samamoodi? Mis mõtteid lapses tekitab see, kui kommenteerime internetis ja mujal kurjalt Vabariigi presidendi vastuvõtul osalejate välimust? Kas see ei ole mitte sama asi, mida me lastele ütleme, et nii pole ilus teha? Me loome seda maailma eeskujuga ja peame alustama ikka iseendast. Miks mitte kohe täna.

The post Presidendi kõne: rohkem mõistmist ettevõtjate suunal appeared first on Kaja Kallas.

Kalle Laanet, riigikogu aseesimees

Kuressaare Haigla soovib areneda selleks, et leevendada paljude patsientide vaeva, et jääksid ära sajad ja tuhanded sõidud Tallinna vähiravi protseduuriks ning selle asemel saaksid saarlastest-muhulastest haigestunud oma süsti või või ravilahuse Kuressaares. KH eesmärgist on juba korduvalt kirjutatud, kuid kuna see on nii oluline, siis olgu siinkohal veelkord mustvalgel kirja pandud: raskesti haige peab praegustel tingimustel sõitma Tallinna, et teha vereanalüüs, käia raviarsti vastuvõtul ja saada süst või ravilahus tilguti all ning seejärel kurnatult asuda 4–5-tunnisele koduteele. Kui patsient pääseb ühe päevaga, kestab see senise praktika kohaselt vähemalt 15 tundi või kauem. Kui KH oma kava teostab, saab suurt osa vähiravist teha Kuressaares, mis tähendab maksimaalselt poolepäevast ettevõtmist kodusaarelt lahkumata, 8–10-tunnise teekonna asemel sõitu veerandist kuni paari tunnini.

Kas saab veel selgemalt kirjeldada, et see plaan on patsiendikeskne?

Inimlik kannatus, vaev ja valu on mõõtmatud, mõõdetavad on aeg ja raha. Me räägime sajakonnast patsiendist aastas, kuid paljud neist käivad ravil nädala-paari tagant, nii et ka aja ja raha kokkuhoid on KH kava kohaselt märkimisväärsed. Inimlike kannatuste vältimine raske haiguse puhul võib muuta ravi tõhusamaks, paranemise kiiremaks, edaspidise elu paremaks. Seda ei ole meie olukorras vast võimalik mingi uuringuga tõestada, kuid kas meil pole küllaldaselt tervet mõistust, ettekujutusvõimet ja empaatiat, et seda ilma paberile kirjutatud numbriteta uskuda? Meil Kuressaare Haiglas on.

Teatud osa vähiravist Saaremaale toomine ei ole konkurentsi küsimus, me ei võistle ühegi teise raviasutusega patsientide ega eelarveeurode pärast. Me tunnistame ja tunnustame Tallinnas ja Tartus seni tehtut, kogunenud oskusteavet ja nüüd soovime seda kõike jätkata, arendada, edendada meie meretaguste patsientide jaoks.

Eeloleval suvel möödub 50 aastat inimese astumisest Kuu pinnale. Neil Armstrong, Kuule astuja, kuulsad sõnad olid: „See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.“ Niisamuti puudutab KH kõnealune tegevus võrdlemisi väikest hulka patsiente kogu Eesti mastaabis, kuid on kindlasti oluline kvalitatiivne muutus Eesti meditsiinis just patsiendikeskse raviteenuse osutamise teel. Ütlen isegi — ideoloogiline muutus, edenemine sõnadelt tegudele.

Seejuures on tähtis mõista, et me ei tee siin Kuressaares haiglat juhtides mingit heategu ega osuta kellelegi teenet, ei, me täidame kõige elementaarsemalt oma kohust — see ongi meie töö. (Niigi on ebamugav, et selle teema aktiivne käsitlemine on paratamatult kokku langenud valimiste ajaga, kuid asjast huvitatud teavad, et oleme sellega tegelenud poliitilisest kalendrist sõltumata pidevalt.)

Mida pean silmas ideoloogilise muutuse all? Ükskõik, milline on ühe või teise meditsiinijuhi kõlbeline palett, kõik sõltub ikkagi suurel määral rahast. Kuid mitte n.-ö. kurgid-sulle-raha-mulle lihtvalemina. Väga palju sõltub sellest, kuidas oma võimalusi kasutada ning just siin on see ideoloogilise muutumise koht: jah, raha on alati vähe, kuid ka selle kasinuse juures hoiame patsiendi vajadused kõige tähtsamana. Ning just nii, et see oleks muutumatu reegel igas olukorras, igal tasandil.

See, mida koos Ida-Tallinna Keskhaiglaga teeme, on vastupidine senisele Eesti meditsiini ideoloogide soovile tsentraliseerida juhtimine, rahastamine ja sedakaudu ka ravi ja teenused.

Mererahvana teame, et kala hakkab mädanema peast. Kui meil on üks suur kala ja sinna juhtub roisubakter sisse minema, siis on kogu meie kala varsti kõlbmatu. Kui meil on mitu kala — mõni suur, mõni keskmine ja lisaks ka väikseid — siis on võimaliku vea hind väike ja me ei riski kogu valdkonna ebaõnnestumisega.

Konkurents on hea äris, spordis, hariduses ja õigesti ohjes hoituna ka meditsiinis. Juhul, kui me ei räägi ärilisest ja rahalisest konkurentsist. Rahaline konkurents väljendub arstide üles- ja üleostmises. Niikuinii konkureerime rahvusvahelisel turul ja meie võimalused selles võistluses võita on kasinad. Tsentraliseerida võime oma ravi- ja raviteenuste ideoloogiat kas või näiteks hoolitsedes, et väikese (maa)haigla spetsialist ei pürgiks pelgalt palga pärast Tallinna või Tartu.

Rahast lähtudes peaksime unustama ka praegused suured haiglad nagu Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum — teeme haiglad ikka Viimsisse ja Kakumäele, Nõmmele ja Vanalinna, sest seal on patsiendid, kellel on raha ja kes maksavad kõige rohkem makse! Aga…

Eesti riik ulatub Sõrvest ja Iklast Narvani, Kalanast Saatse ja Missoni, Varstust Viinistuni ja igale poole, mis sinna vahele jääb. Nii sai 28 aastat tagasi kokku lepitud ja uut kokkulepet ei ole sõlmitud. Postiasutused tõmmatakse kokku, bussiliinid kahanevad, sünnitusosakonnad kaovad… Aga räägime iibe kasvust, kiirest internetist kogu riigis. Otsuseid ei langeta organisatsioonid, vaid inimesed nendes organisatsioonides, eelkõige nende eesotsas. Riik ei ole silmakirjalik, inimesed on. Eesti homse meditsiini kujundajad võtavad endale ränga vastutuse, kui jagavad eksitavat informatsiooni raviteenuste tegeliku maksumuse kohta võrdluses suurte haiglate ja maakondlike raviasutuste vahel. Lähtuda tuleb patsiendi vajadustest, muuhulgas tema asukohast ja rahakotist. Mõistagi pole võimalik kõiki raviteenuseid isegi mitte maakonnakeskustes pakkuda, kuid saarte elanike juurdepääs pealinnas pakutavatele teenustele on pärsitud rohkem kui kaugemateski kohtades mandril. Silmakirjalik on seda eirata.

Niisiis ei tegele KH koos ITKga oma vähiravi plaani teostades väiklase võistlemisega, vaid olemasolevate võimaluste kasutamisega patsiendikeskselt.

Väike samm Kuressaare haiglale, suur hüpe Eesti meditsiinile was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Käisin Tööandjate konverentsil „Tuulelohe lend“, kus alustuseks oli Lennart Meri kõne selle kohta, et me ei unista Eestis enam, vaid ainult säutsume ja haugume. Ma tahan sellele vastu vaielda. On tõsi see, et tähelepanu ei pälvi enam pikad tekstid, vaid lühikesed sõnumid. Kohati tundub mulle praeguses poliitkempluses isegi, et pildile pääseb vaid see, kes suudab suurema verbaalse rusikalöögi anda. Aga ma ei ole nõus sellega, et meil ei ole enam unistusi. Küsimus on, kas neist unistustest tahetakse valimiskampaania saginas kuulda või oodatakse pigem lahendusi muredele siin ja praegu.

Mina küll unistan tuleviku Eestist ja räägin sellest unistusest hea meelega. Minu unistuste Eesti on targa majandusega turvaline puhta loodusega riik, kus elavad õnnelikud inimesed ja mis on parim paik laste kasvatamiseks.

Minu unistuse Eesti on võimaluste Eesti. See on Eesti, kus inimestel on palju vabadusi ja nii vähe keeldusid, kui vajalik. Kui keelud ja reeglid on ühiskonnas kokku lepitud, siis neid ka järgitakse, maksud makstakse ära, liiklusmärkidest peetakse kinni.

Palju vabadusi tähendab ka seda, et inimesed on vabad olemaks sellised nagu nad soovivad. Samuti on inimesed vabad tegelema nende asjadega, mis neid õnnelikuks teevad, tingimusel, et keegi teine selle tagajärjel ei kannata.

Meie inimestel on vabadus Eestist mujale minna, aga on vabadus ka tagasi tulla. Vabadus liikuda Eestist välja tähendab ka teiste inimeste vabadust liikuda Eestisse. Eesti ei tõuka ära inimesi, kes ei ole küll etnilised eestlased, aga soovivad Eesti arendamisele kaasa aidata ja siin elada ja töötada. Oleme uhked, et siia tahetakse tulla, sest ainult nii areneme edasi. Uusi mõtteid ei tule, kui me vahetame ideid ainult samasuguste inimestega.

Liikumisvabadusega on seotud heade transpordiühenduste olemasolu, sest kuidagi peab siia ja siit ära jõudma. Transpordiühendused võimaldavad innovaatilist ettevõtlust arendada ja töökohti luua ka väljaspool Harjumaad. Ühistransport on laialdaselt ja mugavalt kasutusel. Väljaarendamisel on isesõitvate transpordivahendite võrgustik. Autode kasutamise vajadus on tänu sellele langenud kuna enamus kohtadesse saab mugavalt ühistranspordiga.

Eesti on investeerinud rohkem teadusesse ja haridusse nii, et meie majandus on innovaatiline ja targem, sest nii loome rohkem jõukust. Oleme suutnud enda kasuks pöörata tugeva digikuvandi, mis meil on. Üle maailma pöördutakse kõikjalt Eestisse uute innovaatiliste lahenduste testimiseks ja Eesti tuleb nii palju kui võimalik vastu ja pakub lahendusteks platvormi.

Üle maailma teatakse Eestit kui kohta, kus mitte ainult ei räägita, vaid tehakse ära. Selline avatus ja koostöövaim toob siia uusi töökohti ja ettevõtetele võimalusi arendada ja oma lahendusi sinna peale ehitada. Oleme avatud majandus ning meie majandus areneb kiiremini kui Euroopa majandus keskmiselt. Riik aitab ettevõtteid eksporditurgudel. Meie inimesi hinnatakse kõikjal maailmas oma teadmiste ja tegususe pärast ja me oleme üksteise üle uhked.

Eestis on palju väikeettevõtteid, kes toodavad nišitooteid, millel kogu maailmas võib olla turg, seetõttu on Eestis üsna hästi arenenud internetikaubandus. Kogu Eesti on kaetud heade internetiühendustega, mis võimaldavad oma ettevõtet arendada ja tööd teha mistahes Eesti paigas. Tänu Eesti ettevõtete üldisele usaldusväärsusele Eesti tooted ja teenused üle ilma tuntud ja tunnustatud. Selle kõrval ei ole kuhugi ka kadunud väikesed rätsepatöökojad ja perekohvikud, mis pakuvad kohalikul tasandil head teenust. Ettevõtlusega tegelemise reeglid, seal hulgas maksude tasumine, on lihtsad.

Kuna Eesti inimesed on loovad ja tänapäeva maailm pakub erinevaid võimalusi, siis on Eesti disain on maailmas oma kvaliteedilt tuntud. Eestimaa peal ringi käies on kõik unikaalsed ja ajaloolised objektid hästi eksponeeritud. Lisaks kuivadele faktidele on tutvustatud ka kohtade ja objektidega seotud legende ja pärimusi. Rahvakultuur on noorte hulgas popp ja seeläbi elab täiel rinnal.

Töötamisvõimalused on paindlikud ja annavad vanematele võimaluse rohkem veeta koos aega nii, et pered on hoitud. Mehed osalevad rohkem laste kasvatamises, misläbi on paranenud kohustuste jagunemine peredes ja pered tunnevad suuremat kindlustunnet lapsi saada. Tööturul hinnatakse ka eakate kogemust ning kaasatakse neid ühiskonna ellu võimalikult palju. Kuna Eesti inimesed on teadlikud tervislikest eluviisidest, siis on Eesti inimeste keskmine eluiga oluliselt paranenud. Inimeste vaimne tervis on parem, sest me oskame teineteist märgata ja toetada. Tervisemuredega inimesed saavad kiiresti oma abi ning vajalikke teenuseid ja see toimub riigi ja erasektori koostöös.

Mida aeg edasi, seda suurema väärtuse omandab puhas loodus ja värske õhk. Puhas loodus annab ka puhast toitu. Suurem osa energiast saadakse taastuvatest energiaallikatest.
Mis kõige tähtsam – Eesti on koht, kus saab nautida inimväärset elu. Kus ettevõtlikkus on au sees ning mõeldakse välja innovaatilisi lahendusi. Kus on turvaline elada. Ning kus inimesed tunnevad uhkust oma riigi ja teineteise saavutuste üle. See kõik on võimalik, kui me teeme õigeid otsuseid ja pöörame suuna õigele teele.

Artikkel ilmus Maalehes 21.02.2019.

The post Unistuste Eestisse tuleb uskuda appeared first on Kaja Kallas.

Ainukene jõud, kellel on kogemust pöörata Eesti õigele kursile, on Reformierakond. Uuringute järgi on vahe Keskerakonnaga väga väike - Sinu hääl otsustab, milline saab olema Eesti tulevik.

Tule valima ja vali parem, mitte keskpärane tulevik. Vali Reformierakond.

E-hääletama saab minna www.valimised.ee