Erkki Keldo: Eesti maagaas, kuld ja nafta on targad inimesed
Arvamuslood
25. Oktoober 2021 10:30
Erkki Keldo
President Alar Karis peatus riigikogu ees peetud ametikõnes tarkuse ideaalil, mis võiks olla Eesti olulisemaks tugevuseks ja konkurentsieeliseks. Ta ei mõelnud selle all pelgalt kõrgkoolidiplomite arvu kasvatamist, vaid «indiviidi ja ühiskonnana oskust oma teadmisi kasutada ja tulla toime, saada hakkama igas olukorras».
Tark rahvas on tugev nagu mastipuu – tunnetab ümbritsevas toimuvat, suudab ka kõige rajumates tormides vastu pidada ning viib riiki kindlalt edasi, võttes kaasa kõik, kes pardal. Me ei tohi maltsvetlaste kombel, käed rinnal, igavikuliselt oodata valgepurjelaeva, mis meid pärituultega paremale maale sõidutaks. Me peame selle ise valmis ehitama, et parandada kõigi kodanike heaolu. Ja tugev mastipuu ehk tark rahvas on selle keskne toimepanev jõud.
Oleme riigina palju juba korda saatnud: me oleme mitmete oma Ida-Euroopa saatusekaaslastega võrreldes parimal elujärjel, ehitanud üles digiriigi ja heaoluühiskonna. Kahtlemata on aga Eestil veel palju kasutamata potentsiaali.
Olgem ausad, palju meid siin Maarjamaal pole, maavarade rohkusega ei saa hiilata ega logistilise asukohaga, nagu Šveits või Luksemburg. Just seetõttu saab Eesti olla edukas vaid siis, kui meil on targad ja hoitud inimesed – ja see peab olema üks riigi ja poliitikute kõige olulisemaid eesmärke juba nüüd ja tulevikus.
Sest kui tarkus ei kasva, kasvab lollus – ning lollus ja ahnus viivad alati ühiskondi hukatusse.
Kõik eeldused on olemas, et võiksime olla maailma kõige targem rahvas. Eesti koolilapsed troonivad võrreldes eakaaslastega PISA testide tulemustes, meil on tugev teadlaskond ja haritus au sees. Küsimus on, kuidas suudame seda konkurentsieelist kasutada ja mida saab rohkem teha, et tarkus kasvaks. Sest kui tarkus ei kasva, kasvab lollus – ning lollus ja ahnus viivad alati ühiskondi hukatusse.
Riigikogus algavad aasta lõpus riigieelarve arutelud, milles panustame varasemast rohkem targa ja jätkusuutliku ühiskonna arendamisse. Liigume kindlal kursil, et õpetajate keskmine palk jõuaks samm-sammult 120 protsendini riigi keskmisest palgast.
Kevadel otsustas valitsus, et õpetajate miinimumpalk tõuseb kolm protsenti. Uues eelarves oleme leidnud võimaluse suurendada palgafondi viis protsenti. Haridusminister on lubanud otsida eelarvest veelgi lisaraha, et õpetajate keskmine palk tõuseks, kokku 7,2 protsendi võrra ja oleks vähemasti riigi keskmisega võrdne. See on erasektori kiire palgatõusu tingimustes suur väljakutse.
Uus riigieelarve näeb ühtlasi ette lisaraha eestikeelse haridussüsteemi arendamiseks kaheksa miljonit eurot, mis annab kõigile lastele võrdsed võimalused ühiskondlikus elus edu saavutada. Ka kasvab teadus- ja arendustegevuse riigipoolne rahastamine 324 miljoni euroni ning saab seega olema üks protsent SKTst.
Mõistagi annan endale aru, et nii mõnigi leiab, sageli õigustatult, et uue riigieelarvega pole tehtud piisavalt.
Õnne Pillak: hoidke neid, kes meie elude eest võitlevad!
Arvamuslood
25. Oktoober 2021 10:15
Õnne Pillak
Arstide liit pöördus meie kõigi poole palvega, et inimesed aitaksid oma valikutega vähendada koroonakriisist tingitud haiglakoormust.
Oma pöördumises kinnitasid nad, et vaktsineerimine on ainus viis viiruse ohjeldamiseks selliselt, et haiglatel oleks võimalik pakkuda igakülgset raviteenust.
Arstid ja õed peavad vajalikuks ka tõhustada piiranguid vaktsineerimata inimestele ning kontrollida neist kinnipidamist. Vastasel juhul on Eesti peagi olukorras, kus arstid peavad valima, milliseid erakorralist ravi vajavaid patsiente ravita jätta, sest inimesi nende eest hoolitsemiseks lihtsalt ei jätku.
Samas on meil hulk inimesi, kes sotsiaalmeedias kutsuvad üles ignoreerima piiranguid ja inimesi ennast mitte vaktsineerima. Korraldavad rahvakogunemisi olukorras, kus me võitleme viirusega, mis levib kiiremini just rahvarohketes kohtades. Kõik need tegevused süvendavad kaks aastat kestnud tervisekriisi, milles tervishoiutöötajad on pingutanud ennastsalgavalt ööd ja päevad, et päästa kõigi koroonahaigete tervis ja elu.
Kuulake neid inimesi, kelle töö on kaitsta meie elu ja tervist, mitte isehakanud virolooge, kes oma teadmised on omandanud interneti avarustes surfates või sotsiaalmeedias jagatust.
Lugesime just Lätis surnud vaktsineerimisvastase partei juhist. Võite kindlad olla, et Läti meditsiinisüsteem võitles tema elu eest sama innukalt, nagu Eestiski vaktsineerimisvastaste elude eest võideldakse.
Mina ei ole viroloog ega meditsiinitöötaja. Ma usaldan ja toetan neid, kes meie tervise eest hea seisavad. Palun sama teha kõigil. Kuulake neid inimesi, kelle töö on kaitsta meie elu ja tervist, mitte isehakanud virolooge, kes oma teadmised on omandanud interneti avarustes surfates või sotsiaalmeedias jagatust. Usaldage meie arste ja õdesid. Nad ütlevad, et töötavad oma võimete piiril. Rohkem ei jaksa. Me seisame tervishoiusüsteemi kokku kukkumise lävel.
Minge vaktsineerige ennast, sest nii aitate ennast, oma lähedasi ja Eesti tervishoiutöötajaid. Kui tegutseme koos, siis saame koroona kontrolli alla.
Margit Sutrop: Eestis on vaid 175 inimest, kes ei saa end tervislikel põhjustel vaktsineerida
Arvamuslood
23. Oktoober 2021 13:30
Margit Sutrop
Kõigil teistel üle 12-aastastel inimestel on võimalik vaktsineerimisega anda oma panus selleks, et keegi ei jääks ravita, lapsed hariduseta ja me kõik ei peaks kevadeni istuma koduseinte vahel.
2015. aasta märtsis toimus lennukatastroof, kus Saksa odavlennufirma Germanwings kaaspiloot Andreas Lubitz otsustas minna vabasurma, võttes kaasa terve lennukitäie reisijaid. Hetkel, kui piloot oli kabiinist väljas, lukustas Lubitz kokpiti ukse, muutis lennuki kurssi ja suunas selle kokkupõrkele Prantsusmaa Alpidega. Kõik 140 reisijat ja 6 meeskonnaliiget, kes oleksid väga tahtnud veel elada, said lennuõnnetuses surma. Hiljem tuli välja, et Lubitz oli juba mõnda aega maadelnud depressiooniga. Tegelikult oli ta sel päeval haiguslehel, raviarst ei teadnud, et ta kavatseb lennata ja lennufirmani polnud haigusleht jõudnud.
See lugu meenus mulle, kui lugesin Eesti Ekspressist (EE 20.10.21) vaktsineerimata koroonapatsientidest intensiivravis, kes ütlevad, et on enda jaoks selgeks mõelnud, et pigem surevad Covid-19 kui vaktsineerimise tõttu. Isegi doktorikraad ei taga seda, et inimene suudaks mõista, et vaktsineerimisega kaasnevad terviseriskid on kordades väiksemad kui COVID-19 haigestumisega kaasnevad riskid elule.
Tunnen end nagu reisija kaaperdatud lennukis, mida juhib kamp lärmakaid vaktsiinivastaseid. Lennuk on juba võtnud kursi kindlale katastroofile. Piloot logistab kokpiti ust ning palub sisselaskmist, reisijad ahastavad ning anuvad lennuki kaaperdajaid, et nad mõtleksid enda ja oma lähedaste peale. Aga nood raiuvad, et nemad on vabad inimesed vabas riigis ja nende vabadust ei tohi piirata. Millist vabadust? Vabadust surra või vabadust tappa?
Vabaduse kaks tähendust
Poliitilises filosoofias tehakse vahet negatiivse ja positiivse vabaduse vahel. Negatiivne vabadus on piirangute puudumine, positiivne vabadus aga võimalus tegutseda nii, et omatakse kontrolli oma elu üle ja realiseeritakse oma eesmärgid. Vabaduse positiivne tähendus, mis on seotud inimese või ühiskonna enesemääramisega, ei välista riigi poolt inimeste vabadusele piirangute seadmist, kui see aitab kaasa ühiste eesmärkide realiseerimisele. Positiivne vabadus räägib inimese võimest juhtida oma elu ja teha autonoomseid otsuseid.
Sageli protestivad piirangute vastu just need, kes on ebakindlad, kes ei usalda iseennast. Eneseusalduse puudumisest saab alguse usaldamatus ühiskondlike institutsioonide vastu. Irratsionaalne usaldamatus on enesekaitse olukorras, kus tuntakse, et ei kontrollita olukorda. Hirmul on suured silmad ja hakatakse kahtlustama, et keegi soovib halba.
Moraalse inimese autonoomsed otsused ei ole isekad, vaid arvestavad ka teiste inimeste huvidega. Teatakse, et hea elu ei ole võimalik väljaspool ühiskonda ja kooselu seab piirid üksikisiku vabadusele. Vabadus ei ole kunagi absoluutne. Piir tuleb ette seal, kus ühe inimese vabadus hakkab ohustama teise samasugust vabadust. Ühe inimese vabadus end mitte vaktsineerida põrkub teise inimese vabadusega elule ja tervisele.
Pandeemia korral põrkuvad olulised väärtused: individuaalne vabadus ja tervis/elu; inimeste vaba liikumine ning rahva tervis; üksikisiku enesemääramisõigus ning solidaarsus. Tuleb leida tasakaal erinevate väärtuste vahel.
Vabadusega kaasneb vastutus
Igal medalil on kaks poolt: kui ühel küljel on vabadus, siis teine külg on vastutus. Ei saa olla nii, et ühed võtavad endale vabaduse ja teistele jääb vastutus. Kriisi olukorras peame kõik olema valmis oma vabadust piirama ja ka vastutama.
Iga inimene saab anda oma panuse: vähendades oma kontakte, kandes maski, end kaitsepookides ja aidates oma pereliikmetel ja tuttavatel jõuda vaktsineerima. Suur vastutus on praegu pandud tööandjatele, kes saavad teha immuunsuse (vaktsineerimise või läbipõdemise tagajärjel) tööl käimise tingimuseks; teenindusettevõtetele, kes peavad kinni piirangutest ja nõuavad oma klientidelt koroonatõendi või läbipõetuse tõendi esitamist.
Et hoida ära raskete tagajärgedega haigestumised ja surmad, selleks peavad inimesed end vaktsineerima. Kui nad seda mingil põhjusel ikkagi teha ei saa või ei taha, siis peavad nad suure nakkusohu korral jääma koduseinte vahele. Need, kes seda ei mõista, aitavad kaasa suure kahju tekkimisele.
Egoismi paraad
Täna on Tallinnas Vabaduse väljakul kavas korraldada protest valitsuse kehtestatud piirangute vastu. Piirangute vastu, mis püüavad hoida ära rasked haigestumised ja surmad ning kaitsta vaktsineerimata inimesi nende endi eest.
Kogunemine toimub ajal, mil koroonaviirus levib tohutu kiirusega ja inimesed peaksid hoiduma kontaktidest. Meeleavaldusele oodatakse tuhandeid inimesi, kuigi haiglad on öelnud, et meedikud on väsimusest kokku kukkumas ja hoiatavad, et seniste suundumuste jätkumisel võivad varsti jääda haigla ukse taha isegi erakorralist abi vajavad patsiendid.
On ilmne, et meeleavalduse korraldajatel puudub nii hoolivus kui vastutustunne. Piiramatu vabaduse nõudmine tähendab, et enda vabadus seatakse kõrgemale enda ja teiste elust ning tervisest. Kui Tõnis Mägi laulab sellel meeleavaldusel „Koitu“, mis oli meie ühtehoidmise ja iseseisvuse eest võitlemise hümn, siis täna saab sellest hümn egoismile. Iidolite langemine on suur moraalne kahju.
Ohus on just vaktsineerimata inimesed
Oleme vaid 3-4 nädala kaugusel olukorrast, kus haiglad ei suuda enam pakkuda vajalikku abi isegi kriitilises seisundis patsientidele. Kõige suuremas ohus on täna vaktsineerimata inimesed. Neil on suurem tõenäosus nakatuda, põdeda haigust raskemalt või koguni surra. Nii on uute piirangute eesmärk kaitsta just vaktsineerimata inimesi. Kuigi vaktsineerimisel on oma riskid (mis on võrreldes haigusega imetillukesed), pole meil midagi paremat võtta kui vaktsineerimine, et katastroofi ära hoida.
Inimestel võib olla väga erinevaid põhjusi, miks nad ei ole veel ennast vaktsineerinud. Seetõttu tuleb läheneda neile erineval moel. Kuulata ära nende kõhklused ja kahtlused ja kannatlikult jagada selgitusi. Näiteks on levinud valearvamus, et kui inimene on haige, siis ta ei saa end vaktsineerida. Tegelikult on neid, kes tervislikel põhjustel ei saa end vaktsineerida, Eestis teadaolevalt vaid 175. Krooniliste haigustega inimesed vajavad üldjuhul vaktsineerimist rohkem kui terved. Tuleks julgustada inimesi rääkima oma kõhklustest perearsti või mõne teise asjatundjaga, keda ta usaldab.
Sotsiaalministeeriumi korraldatud uuring Ida-Virumaa vene kodukeelega eakate elanike hoiakute kohta1 näitab, et tõese info jõudmist inimesteni pärsib sotsiaalne eraldatus ja umbusaldus Eesti riigi. Vastuseisu peamised põhjused on ohu alahindamine („viirus kaob iseenesest“, „oht ei ole nii suur“, haigestumise vältimiseks piisab muudest kaitsevahenditest), loodetakse, et haigus läheb ise mööda või kaheldakse vaktsiinide kvaliteedis ja tõhususes. Usutakse vene propagandat, et Lääne vaktsiinid ei ole nii tõhusad kui Sputnik. Uuringust järeldub, et vaktsineerimisotsusele avaldab mõju kõigi nimetatud põhjuste sümbioos, ent kõige tõsisemaks põhjuseks on hirm vaktsineerimise kõrvalmõjude pärast.
Leiame ühise keele
Küsimus on, kuidas võidelda väärinfoga ja aidata inimestel mõista, kuidas vaktsiinid toimivad ja kuidas nad kaitsevad oluliselt suuremate riskide eest, mis on seotud COVID-19 haigestumisega. See ei ole ainult vene kodukeelega inimesteni jõudmise küsimus. Sest hirmu on köetud üles ka eestikeelses elanikkonnas. Kuidas võidelda hirmudega? Kuidas teha nii, et hirmu asemel ei tuleks viha vaid julgus? Kuidas aidata vaktsiinivastasel muuta oma otsust nii, et ta nüüd vaktsineerima minnes oma näo säilitaks?
Usun, et kui arstid võtavad aja ja räägivad iga oma patsiendiga põhjalikult tema tervisest, siis nad jõuavad koos mõistmisele, et kaitsepookimine on enamikul juhtudel parim kaitse. Inimeste veenmisel võiks appi tulla ka kirik, kodanikuühendused ja kultuuriinimesed, kes oskavad rääkida kunstikeeles ja mõistavad, et igal linnul oma laul. Sest tundub, et teadlaste ja poliitikute juttu enam ei kuulata.
Leian, et meditsiiniteadlaste kõrval on vaja rohkem kuulata ka humanitaar- ja sotsiaalteadlasi, kes on uurinud seda, kuidas tekivad väärtuskonfliktid ja lahkarvamused, kuidas inimene mõistab ennast ja maailma. Miks teadust alati ei usaldata või millest üldse sõltub usaldus ja umbusaldus. Sest koroonakriis on ka usalduskriis.
Keit Pentus-Rosimannus: riik saab pikaajaliste huvide eelarve
Arvamuslood
21. Oktoober 2021 08:45
Keit Pentus-Rosimannus
2022. eelarve ei lahenda korraga kõiki Eesti pikaajaliste huvidega seotud vajadusi, kuid astub siiski märkimisväärse sammu selles suunas, et Eesti inimeste tulevikuväljavaade oleks kindlam, kirjutab Keit Pentus-Rosimannus.
Parlament alustab debatti järgmise aasta riigirahanduse olulisima dokumendi üle. Mis selles sisaldub? 2022. aasta riigieelarve leevendab ikka veel tunda andvat kriisivalu, aga ennekõike on 2022. aasta riigieelarve keskmes Eesti pikaajalised huvid. Kuidas?
2022. eelarve ei lahenda korraga kõiki Eesti pikaajaliste huvidega seotud vajadusi, kuid astub siiski märkimisväärse sammu selles suunas, et Eesti inimeste tulevikuväljavaade oleks kindlam, kirjutab Keit Pentus-Rosimannus.
Parlament alustab debatti järgmise aasta riigirahanduse olulisima dokumendi üle. Mis selles sisaldub? 2022. aasta riigieelarve leevendab ikka veel tunda andvat kriisivalu, aga ennekõike on 2022. aasta riigieelarve keskmes Eesti pikaajalised huvid. Kuidas?
Eesti pikaajaliseks huviks on endaga toimetulev, õnnelik rahvas, kes rahumeelselt, demokraatlikus vaimus teostab oma eluunistusi. Õnn ei seisne rahas, aga kindel ja piisav sissetulek on igale inimesele ja perele meelerahu ja rahuldust toov.
Eesti pikaajaliseks huviks on, et keskmine palk tõuseks Euroopa Liidu tippu ja keskmine pension moodustaks vähemalt 40 protsenti keskmisest palgast. Järgmisel aastal tõusevad õpetajate palgad 7,3 protsenti, arstide ja õdede palgad kaheksa protsenti, kõrgharidusega kultuuritöötajate miinimumpalgad 7,5 protsenti, päästjate palga alammäär 12 protsenti, eesliinil töötavate politseinike ja Häirekeskuse päästekorraldajate palga alammäärad viis protsenti. Pensionid tõusevad ligi kaheksa protsenti.
Eesti majanduskonkurentsis võitjate hulgas
Eesti pikaajaliseks huviks on olla rahvusvahelises majanduskonkurentsis võitjate hulgas. Olla rahvusvahelises tööjaotuses kõrget väärtust loov osaline. Maailmamajanduses toimub roheline- ja digitaalne tehnoloogiarevolutsioon. Meie edukusest ja oskusest sellega õigeaegselt kaasa minna sõltuvad juba lähematel aastatel Eesti inimeste palgad ja pensionid.
Seepärast, meie inimeste kindlama tuleviku pärast, investeerime järgmisel aastal uue perioodi eurotoetustest rohe- ja digipöördesse 190 miljonit eurot. Ühest aastast kaugemale vaadates - lähiaastatel saab euroraha toel rohe- ja digipööre Eestis rahastatud 2,2 miljardi euroga. Kasutan võimalust tänada ka eelmist valitsust, kes selle kavaga algust tegi.
Eesti pikaajaliseks huviks on majanduse suurem tootlikkus. Sellest sõltuvad meie inimeste palgad ja pensionid, meie ühiskonna suurem heaolu. Suurem tootlikkus ei ole võimalik ilma teadusinnovatsioonita, ilma targa ja teadusmahuka ettevõtluseta. Seepärast investeerime järgmisel aastal teadus- ja arendustegevusse üks protsent SKT-st ehk 324 miljonit eurot.
Eestikeelse hariduse kava saab rahastuse
Eesti pikaajaliseks huviks on eripalgeline, kuid ühtne ühiskond, kus ei ole kohta segregatsioonil. Ka hariduslikul segregatsioonil. Igal Eestimaa elanikul peab olema võimalus saada osa meie ülikoolide kõrgetasemelisest haridusest ja võimalus leida tulusat tööd - ühtne eestikeelne haridussüsteem on selle eelduseks.
Parlamendis hakatakse järgmistel kuudel arutama eestikeelse hariduse tegevuskava üle. Oleme järgmisel aastal valitsuse reservfondis reserveerinud selle tegevuskava jaoks viis miljonit eurot. Sellele lisandub haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest kaheksa miljonit ning kultuuriministeeriumi 2,4 miljonit eurot. Meie teistest rahvustest inimeste huvides, nende eneseteostuse võimaluste, sissetulekute ja eluõnne huvides investeerime ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekusse.
Ajalooliselt suurimad investeeringud riigikaitsesse
Eesti pikaajaliseks huviks on oma riigi julgeolek. Sel eesmärgil, et Eesti inimesed ei peaks oma riigi iseseisvuse ega oma rahva tuleviku pärast muretsema, investeerime riigikaitsesse, Eesti riigi heidutusvõime jõudluse tõstmisse 2,3 protsenti SKT-st, ajalooliselt rekordilised pea 750 miljonit eurot. See aitab kiiremini täita võimelüngad ja tugevdada Eesti julgeolekut.
2022. aastasse on planeeritud laevatõrje raketisüsteemide, suurekaliibrilise laskemoona, ratassõidukite, täiendavate liikursuurtükkide ning Scoutspataljoni toetussoomukite ümberehituste hanked. Jätkuvad mahukad taristuarendused, näiteks laskemoonahoidlad, väljaõppetaristu, riigikaitsemaja, sõja- ja katastroofimeditsiini keskus ning lahingukool.
Kaitseotstarbelise erivarustuse hangeteks on kavandatud kokku ligi 202 miljonit eurot, millest investeeringud - näiteks relvasüsteemid ja transpordivahendid - moodustavad 127,2 miljonit ja majandamiskulud - nt laskemoon ja kaitsevarustus - 74,6 miljonit eurot.
Eesti pikaajaliseks huviks on me kultuuri kestmine ja kandmine. Vaimu hoidvale ülesandele lisaks toetab kultuur otseselt ka meie majandust. Kultuuri- ja loomemajanduse roll muutub Eestis järjest fundamentaalsemaks. Iga kultuuri investeeritud euro võimendub keskmiselt viiekordseks.
Üks näiteid on Eestit maailmas suuremaks teinud Eesti film. Ühe filmi eelarvest umbes kolmandik kulub filmi enda tootmisele. Ülejäänu jõuab kõikidesse kaasnevatesse sektoritesse, alates toitlustusest lõpetades disainiga. Filmitootmise püsiv rahastamine kasvab järgmisest aastast seitsme miljoni euroni.
Pikaajaliseks huviks on rahanduslik eneseväärikus
Eesti pikaajaliseks huviks on oma riigi majanduslik toimetulek nii headel kui ka halbadel aegadel, ilma välisabita ja ilma võlgade tõttu pealesunnitud poliitika valikuteta. Eesti pikaajaliseks huviks on riigi rahanduslik eneseväärikus.
Eesti pikaajaliseks huviks on, et juba praegu toimuvad, aga tulevikus veelgi süvenevad demograafilised muutused ei tooks kaasa maksukoormuse kasvu, mis lämmataks meie inimeste ettevõtlikkuse ja meie keskklassi - õpetajate, arstide ja inseneride - lootuse paremale elule.
Et maksusurve vähenevale tööealisele elanikkonnale ei muutuks talumatuks, on riigi kulutuste vaos hoidmine ja 30 aasta kestel kiht-kihilt ehitatud riigiaparaadi ajakohastamine vältimatu.
Nendel eesmärkidel, riigi iseseisvuse ja meie inimeste madalamate maksude nimel, aga ka täiendava hinnatõusu ja ülekuumenemise vältimiseks hoiame kulude kasvu kontrolli all ja vähendame eelarvepuudujääki praeguses rahanduskeskkonnas mõistlikule tasemele.
Olen üllatusega kuulanud kommentaare, milles tõsimeelselt väidetakse, et majanduskasvu ja paraneva maksulaekumise tingimustes kaovad eelarvemured ja -puudujääk justkui iseenesest. Ei. Ei kao. Iseenesest paisuvad ainult kulud ja lisanduvad maksuraha kasutamise soovid.
Kulude kontrolli all hoidmine nõuab poliitikutelt valikuid. Nõuab pingutust. Kasvava majanduse tingimustes muide eriti. 2022. aasta eelarvet kokku pannes oleme valitsuskabinetiga seda silmas pidanud.
Riigieelarve tulud kasvavad järgmisel aastal 17 protsenti. Kulud kolm protsenti. Veel aasta tagasi 2022. aastaks kavandatud 4,9 protsenti struktuursest puudujäägist jõuame järgmise aasta eelarvega 2,6 protsenti defitsiidini. See on 739 miljonit parem positsioon.
Jah, minna on veel tükk maad, enne kui jälle kulud ja tulud Eestis klappima saame, aga pika sammu Eesti pikaajalistes huvides oleva heas vormis riigirahanduse poole liigume teie abiga siiski.
Eesti ja kogu maailma lühiajaliseks mureks on tervisekriis. Kriisiga toimetulekuks ja kriisi tekitatud kahjude tervendamiseks panustame järgmisel aastal üle 150 miljoni euro. See raha, 12 miljonit eurot läheb muuhulgas viiruse tõttu koolide kinni-lahti käimisest tekkinud õpilünkade parandamiseks, vaktsineerimise korraldamiseks 38,3 miljonit eurot, testimiseks 19,6 miljonit eurot. Esmakordselt suuname riigieelarvest kolm miljonit eurot selleks, et süsteemselt vaimse tervise teemadele tähelepanu pöörata.
2022. eelarve ei lahenda korraga kõiki Eesti pikaajaliste huvidega seotud vajadusi, kuid astub siiski märkimisväärse, 13,6 miljardi eurose sammu selles suunas, et Eesti inimeste tulevikuväljavaade oleks kindlam.
Jürgen Ligi: präänikud jäägu vastutustundlikele
Arvamuslood
19. Oktoober 2021 11:45
Jürgen Ligi
On üsna tavapärane, kui valitsus peatab valimiste eel otsused, mis ei pruugi kõigile meeldida, aga ka ebamoraalne, kui kaalul on inimeste elu ja tervis. Koroona ajal on. Ei ole ka ebatavaline, kui valimiste eel jagatakse kodanikele raha, ent pole eetiline, kui läbi on kaalumata selle otstarbekus ja üles tunnistamata võimaluste piirid.
Nüüd juhtuski valimise eelõhtul, et üks koalitsioonipartei võttis valitsuses aja maha ning lubas inimestele vaktsineerimatuse eest sularaha avaliku kirja näol partnerile.
Erakondade erimeelsused on ju samuti tava, ent seda ei sobi publikule ette mängida olukorras, kus nakatumiskõver on pööranud lakke, sajad inimesed on raskelt haiged, haiglate jõuvarud hakkavad otsa saama ja iga päev surrakse. Parteide kirjavahetus pole siin asjakohane. Ka sularahalubadused tõrksatele ja põhimõttelistele vaktsiinivastastele ei aita viirusele piiri panna. Küll aga kultiveerivad need mentaliteeti, et vastutustundetus tasub end riikliku preemia näol ära.
Samamoodi ebaaus on ergutada mittevaktsineerimist mõistuavaldustega, mida on teinud kolm parlamendierakonda viiest. Üks neist levitab ka ise vandenõuteooriaid ja kutsub kodanikke vastuhakule, sest on otsustanud teha epideemiast poliitika.
Lihtsalt eemaletõukav on, kuidas politrukid rüütavad valitsuse erimeelsused justkui ilmavaatesse: peaministripartei soovivat piiranguid, eelmine peaministripartei aga stimuleerimisi. Aeg on näidanud pigem vastupidist. Ratase valitsuselt ei nõutud mitte piiranguid juurde, vaid nende paremat põhjendamist ja valimist. Samas hakkasime varakult soovitama viirusega elama õppimise strateegiat. Nii valitsus mullu sügisel oma tegevused ka sõnastas ja sealtpeale on elu püütud hoida võimalikult avatuna. Nii leevendused kui ka nende tagasipööramised olid pigem kahe valitsuse järjepidevad ja tänavu tehtud igal juhul koos. Nüüd lihtsalt on taas olukord, kus on tarvis murda uut tüve ja lainet. Nii kujutasidki arengut algusest peale mudelid, ent nii tõsised tõotavad olukord ja piirangud olla viimast korda, kui tegutseda, sest vaktsiine on.
Egoismile ei tohi teiste arvel peale maksta, see tuleb teha ebamugavaks ja teatud hüvedest ilma jäämisega alla suruda. Tervislikel põhjustel vaktsineerimatusel on alust kõigest kümnetel inimestel, on öelnud Andres Merits, aga sisendavad seda endale kümned protsendid.
Murda, mitte stimuleerida, on tarvis ka egoistlikke motiive, et vaktsineerituidki oleks vabaduseks vajalikul määral. Egoismile ei tohi teiste arvel peale maksta, see tuleb teha ebamugavaks ja teatud hüvedest ilma jäämisega alla suruda. Tervislikel põhjustel vaktsineerimatusel on alust kõigest kümnetel inimestel, on öelnud Andres Merits, aga sisendavad seda endale kümned protsendid. Sealhulgas mõtlevad ka tipp-poliitikud endale avalikult välja perearstide soovitusi ja delikaatseid isikuandmeid, mille tõttu nemad ise turvalisuse eest vastutada ei saavat. Aga poliitikutel ja erakondadel peaks siin olema hoopis vastupidine ja ühene sõnum.
Vaktsiin annab kaitse, mis lubab vaktsineeritute nakatumise võimalust pidada mõistlikuks riskiks, mida tasub taluda. Süsti saanuid ei kõlba enam piirama hakata, see oleks liigne trauma ja demoraliseeriv ka kahtlejatele: näete ise, pole mõtet, ma ei saa sellest midagi, ütleksid siis paljud. Totrad vastuväited, nagu vaktsineeritud nakatuvad ka, sundvaktsineerida ei tohi ja vaktsiin tapab ja sandistab, on sedavõrd kinnistunud, et ilma piirangutega mugavustsoonist välja viimiseta vastuväited piisavad ei ole.
Nood vastused on ka keerulisemad kui rumalused ise, sest vaktsiin ei välista midagi, aga sellega nakatutakse nõrgemini, lühemalt ja üldjuhul ilma haiguseta, haigust kantakse edasi palju ebatõenäolisemalt ja üsna kindlasti ei haigestuta raskelt, ei satuta intensiivi ja kui satutaksegi, siis ei surda, üksi koroonasse ilmselt mitte. Mittevaktsineeritutest sureb dr Peep Talvingu hinnangul haiglas 40 protsenti.
Oma immuunsüsteemi maksab usaldada küll, aga mitte proovile panna. Hoiatustes tasub olla kuuldavam, rääkida riskidest, põdemise raskusest, pikast koroonast ja kahjustustest. Uuringud räägivad kopsukahjustustest IQ ja potentsi languseni. Muidugi lämmatatakse hoiatusi kellelegi ikka alternatiividega «Rootsis elava kuulsa» tundmatu professori avastustest ja artiklitest, kus paremal juhul on kurja juurena ära vahetatud infection ja injection. Aga päris lõpp peab paratamatult jääma Charles Darwini pärusmaaks, sundvaktsineerimine on keelatud ja viiruse peatamiseks vajaliku protsendi tarbeks tuleb sundida liigutama just kõhklejad ja ükskõiksed.
Sõnumina on vaja ka tunnet, et süstist hoidumine võtab juurdepääsu ihaldatud tegevustele. Esimese asjana tuleks kehtestada päriselt kontroll piirangute täitmise üle avalikes asutustes. Seda ju peaaegu pole. Vaja pole üksikuid suuri jõudemonstratsioone märulipolitsei stiilis, vaid rohkem kontrolle ning kodanikujärelevalvet. Mõnigi näide, kus nõuete eirajate minema saatmine on vastu võetud väga positiivselt ja poliitilised vastuhakkajad end lolliks teinud, peaks julgustama. Ja testimine ei peaks olema enam nii vaba aseaine vaktsineerimisele.
Jutt, nagu see peletaks kõhklejad hoopis eemale, kokkuvõttes ei kehti, näitab teiste riikide praktika. Vaktsiini vastu jagataksegi tervise kõrvale vabadusepräänikut. Kasvõi Lätis tekkisid süstimisjärjekorrad, kui rakendati piirangud mittevaktsineeritutele. Inimesed üldjuhul ei taha enamuse elust kõrvale jääda, aga neid ei lasta Lätis enam eriti mujale kui toidupoodi, kui süstid tegemata. Soome seadustas äsja koroonapassi. Belgias jäävad ilma tõendita kättesaamatuks söögikohad, kultuuriasutused, spordiklubid, haiglad, hooldekodud. Itaalias muutus koroonapass kohustuslikuks, ikka koos tagajärgedega. Eri riigid annavad tööandjatele juurde õigusi vaktsineerimatuse eest vallandada ja muudavad vaktsineerimist ametite kaupa kohustuslikuks. Aga teiselt poolt vabanetakse kõrge vaktsineerituse tõttu piiranguist.
Pole minu asi öelda, millised täpselt peaksid tulema praeguse laine allasurumise piirangud, selleks on teadusnõukoda ja täitevvõim, küll aga ergutada valitsust lähtuma teadusnõukoja soovitusest piirata vaktsineerimisest hoidujaid ja jätta teised rahule.
Lätis tekkisid süstimisjärjekorrad, kui rakendati piirangud mittevaktsineeritutele. Inimesed üldjuhul ei taha enamuse elust kõrvale jääda, aga neid ei lasta Lätis enam eriti mujale kui toidupoodi, kui süstid tegemata. Soome seadustas äsja koroonapassi. Belgias jäävad tõendita kättesaamatuks söögikohad, kultuuriasutused, spordiklubid, haiglad, hooldekodud.
Pole liiast meelde tuletada, et vaktsineerimise eest tuleb edaspidi maksma hakata. Samuti plaanilise ravi piiramist. Oleks ebaloogiline, kui haiglad ei mõtleks üldse sedapidi, et vaktsineerituid saab lihtsamini aidata, ja eelistaksid järjekordade koostamisel neid, kes on ohutumad. Aga see pole muidugi põhiküsimus, vaja on samme, mis jõuavad paljudeni.
Kategooriliselt ei saa nõus olla poliitikaga «midagi tuleb teha» ja «kõik meetodid on head». Õigus on riigil teha ainult kaalutletud ja jõukohaseid otsuseid ning vältida kahju tegemist. Kes kiirustaks praegu süstima, kui selle eest makstaks tulevikus hoopis peale? Aga hospitaliseerimiskõverad on juba püsti. Samas oleks nii põhjust nuriseda ja enda osa kohta küsida ka teistel ning kõigil panna kõrva taha teadmine, et teinekord ehk ei maksa kiirustada, et tervis pole enda, vaid riigi asi, kodaniku asi on talt raha oodata.
Aga tervis tõesti pole ainult oma asi sedapidi, et nakkus rikub teiste tervist ja haigus on ka ühiskonnale väga kallis. Vaid mõni protsent kümnetest miljonitest, mis kulub koroonaravile haiglates, langeb vaktsineeritud patsientide arvele. Tegelikult ei tohiks haiglate eetikareeglite järgi koroonahaigeid ka teistele eelistada, mida nakkuse pärast praktikas siiski tehakse, tulemuseks omakorda kannatused.
Otsustega venitamine ei tasu ennast ka parteidele ära – kui püüda inimkaod ja ressursid unustada. Värske küsitluse järgi on ainult EKRE valijad mittevaktsineeritute suurema piiramise vastu, ent isegi Keskerakonna omadele hoopis meeldinuksid enne valimisi säärased otsused. Vahest siiski ei maksa lõpuks tahta igale vähemusele meeldida ega ka nii Ida-Euroopa olla. Praegu jagab vaktsineerituse tabel kontinendi eranditult lääneks ja idaks, kus meie asume viimases.
Signe Riisalo: valitsuselt heakskiidu saanud perelepituse prioriteet on lapse heaolu
Arvamuslood
19. Oktoober 2021 10:45
Signe Riisalo
Pere luues on kõigil soov elada harmoonilises kooselus, selle paratamatu osa on aga paraku ka arusaamatused ja sellest tulenevad lahkhelid. Kahe täiskasvanu mõlemapoolsel soovil on võimalik paarisuhte raskusi ületada, kuid teinekord lähevad teed siiski lahku ja kunagine teineteise mõistmine võib osutuda keerukaks. Selleks, et säästa lapsi lapsevanemate lahkuminekujärgsest asjaajamisest ja hoida esiplaanil nende heaolu, on valitsus kinnitanud riikliku perelepitussüsteemi loomise.
Eelmisel nädalal toimunud valitsuse istungil kiideti heaks perelepitusseaduse eelnõu, millega luuakse riiklik perelepitussüsteem. See võimaldab vanematel lahku minnes sõlmida lapse heaolust lähtuvaid elukorralduse kokkuleppeid nii kohtuväliselt kui ka varajases faasis kohtumenetluse ajal.
Perelepituse eesmärk ei ole vanemate omavaheline leppimine, vaid lapse edasise elukorralduse osas kokkuleppele jõudmine. Oluline on meeles pidada, et kokkulepete tegemisel peab alati olema kõige keskmes laps ja paarisuhte lõppemisel ei vanemlussuhe. Lapse vajadus mõlema vanema järele ei lõpe täiskasvanute vahelise kooselu purunemise järel. Niisiis on perelepituse fookus vanemate koostööle keskenduval kokkuleppel, mille raames on võimalik kokku leppida lapsega suhtlemise õiguse, alaealise lapse elatise ja teatud juhtudel ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise või muutmise küsimustes.
Põhiline perelepituse juures on see, et kogu ülalmainitu toimub soovituslikult kohturaamistikust väljaspool. See on alternatiiv kohtumenetlusele, mis näeb ette erapooletu eksperdi (perelepitaja), enamasti kas psühholoogia-, sotsiaaltöö- või õigusalase haridusega eriväljaõppe saanud praktiku poolt läbi viidud sessioone, kus perelepitaja aitab osapooltel leida lahkuminekuprotsessi käigus tekkinud laste edasist eluolu puudutavatele küsimustele lahenduse, mis sobib mõlemale osapoolele. Üldjuhul toimub lahkumineva paari suunamine perelepitaja juurde kas kohtuniku või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja kaudu. Küll aga võiks tulevikutendents olla iseseisev teenusepakkuja juurde pöördumine ja seda juba enne, kui elukorralduse muudatustega kaasnev teravaks muutub.
Igal aastal pöördub erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtusse ligi 4000 inimest. Perelepitusteenuse senisest suurem kasutamine vähendaks seeläbi ka kohtute koormust. See tähendab väiksemat survet üldisele kohtusüsteemile ning personaalsemaid kokkuleppeid lapsevanemate vahel. Perelepitussüsteemi loomist ja lapse elukorraldust puudutavate küsimuste eelkõige kohtuvälist lahendamist toetavad ka nii riigikohtu esimees kui õiguskantsler. Riigikohtu esimees Villu Kõve on märkinud, et kohtutes lahendatavate perekonnaasjade arv on plahvatuslikult kasvanud ja tema hinnangul peaks riik selliste kohtuid koormavate asjade jaoks asutama kohtuvälise lepitusorgani. Täna seesugune juriidiliselt siduv ja riiklikult toetatud süsteem veel puudub, kuid valitsuse otsus riikliku perelepitussüsteemi loomist toetada võib juba järgmiseks sügiseks olukorda muuta. Seda muidugi juhul, kui otsus ka Riigikogus toetust leiab.
Ka lahkuminevad lapsevanemad ise on nentinud, et kohtusse minemine ei ole eelistatud ning kõigi osapoolte ühine huvi on tagada muutunud olukorras lastele parimad tingimused. Lisaks tõdesid teenuse sihtrühma uuringus „Minu lahkumineku kogemus” osalenud 303 Eesti täiskasvanut lahkumineku kogemuse osas, et sellistes protsessides on tihtilugu abi kellestki kolmandast, kes suudab suunata inimesi mõistlikkusele.
Perelepitusega on Eestis tegeletud juba üle 20 aasta. Esimesed perelepitajad koolitati sotsiaalministeeriumi toel välja 1997.–1998. aastal. Praegu pakuvad teenust kohalikud omavalitsused, kuid teenuse kättesaadavus, kvaliteet ja hind on piirkonniti erinev. Selleks, et kindlustada perelepitusteenuse üle-eestiline kättesaadavus ja ühetaoline kvaliteet, on oluline, et riigis oleks piisaval määral vajalike kompetentsidega perelepitajaid, et teenusele oleks seatud kindlad nõuded ning nii peredel kui ka kohtutel oleks üks kindel kontakt, kuhu teenuse saamiseks pöörduda.
Riikliku perelepitusteenuse paremaks rakendamiseks on sotsiaalkindlustusametis (edaspidi SKA) alates 2020. aastast viidud läbi erinevaid ettevalmistavaid ja toetavaid tegevusi. Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismide toel on välja töötatud riikliku perelepitusteenuse korraldusmudel ja koolitusprogramm, mille alusel riiklike perelepitajaid sel aastal ka koolitama asuti. Niisamuti tegeldakse juba praegu 2022. aasta sügisel rakenduva seaduse osas inimeste teavitamisega ja septembris alustati ka teenuse piloteerimisega. Seaduse jõustumiseni saavad pered pöörduda teenuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole või võtta ühendust SKAga e-posti aadressil perelepitus
sotsiaalkindlustusamet [dot] ee ning koostöös püütakse perele leida võimalikult mugav teenuse saamise viis.
Kooselava pere eesmärgiks peab olema peresuhete hoidmine ja enne kui sellest loobuda otsustatakse, on võimalik tuge saada mitmelt poolt. Abi leiab nii perenõustajatelt kui pereteraapiast, mille siht on kutsuda peresuhetes esile muutusi, mis kõigile osapooltele sobiksid. Kui aga lahkuminemise soov on lõplik, tuleb seda teha viisil, mis säästaks lapsi ja täpselt selleks perelepitus loodud ongi.
Reformierakond: koroonakriisi lahendamine vajab reeglite tõhusamat kontrolli ja piiranguid vaktsineerimata inimestele
15. Oktoober 2021 14:00
Reformierakonna valitsusdelegatsiooni liikmete sõnul on neil Keskerakonnaga peetavatel läbirääkimistel koroonakriisi lahendamiseks osades seisukohtades ühisosa, kõige suuremad erimeelsused on aga täiendavate piirangute kehtestamises vaktsineerimata inimestele.
Reformierakonna valitsusdelegatsiooni liikmete sõnul on neil Keskerakonnaga peetavatel läbirääkimistel koroonakriisi lahendamiseks osades seisukohtades ühisosa, kõige suuremad erimeelsused on aga täiendavate piirangute kehtestamises vaktsineerimata inimestele.
“Toetame tulemuspõhise vaktsineerimise premeerimist, näiteks perearstide ja kohalike omavalitsuste puhul,” ütles koalitsiooninõukogu liige, Reformierakonna riigikogu fraktsiooni juht Mart Võrklaev. “Aga ainult vaktsineerimisega praegust kriisi enam lahendada ei saa. Seetõttu on vajalikud praeguste reeglite rangem kontroll ja täiendavad piirangud vaktsineerimata inimestele, vastasel juhul võib meid oodata Läti saatus.”
Reformierakonna valitsusdelegatsiooni seisukohad läbirääkimistel Keskerakonnaga:
1. Esmatähtis on, et juba kehtivaid reegleid senisest oluliselt rohkem täidetakse. Valitsus arutas olukorda eile koos PPA direktoriga ning selle tulemusena lepiti kokku, et kontrollimeetmeid rikkuvad ettevõtted võetakse suure tähelepanu alla. Korduvrikkujate kohta hakatakse koguma informatsiooni ja politsei hakkab läbi viima sihitud kontrolle.
2. Ajutiselt (näiteks kaheks kuuks) tuleb piirata vaktsineerimata inimeste osalemist meelelahutuses ja vaba aja veetmisel. Haiglasse jõuavad ennekõike mittevaktsineeritud inimesed. Seega on haiglate ülekoormuse vältimiseks hädavajalik vaktsineerimata inimeste kontaktide vähendamine.
3. Toetame tulemuspõhise vaktsineerimise premeerimist ja soodustamist. Soovime kokku leppida, kuidas premeerida näiteks perearste ja omavalitsusi, kes saavutavad kõrge vaktsineerituse taseme. Võiksime lähtuda eesmärgist, et üldine vaktsineeritus omavalitsuse elanikkonnas või perearstinimistus võiks olla 70% ja riskirühmade seas 85%.
4. Tuleb tagada, et vaktsineeritud inimeste kaitstus koroonaviiruse vastu püsiks kõrge. Tervise-ja tööminister peab valitsusele lähiajal esitama veelgi täpsema plaani koos selgete tegevustega, kuidas liikuda edasi tõhustus-ja kolmandate doosidega laiemates elanikegruppides. Eelmisel nädalal otsustas valitsus, et COVID-19 vaktsiini tõhustusdoose hakatakse lisaks eakatele ja hooldekodude elanikele pakkuma ka tervishoiu, sotsiaal- ja haridusvaldkonna töötajatele.
5. Tuleb vähendada inimeste hirme seoses vaktsineerimisega. Selleks oleme juba laiendanud vaktsineerimisnõustamise võimalusi ning leiame, et vaktsineerimisega seotud müütide ja hirmude ümber lükkamisele tuleb pöörata veelgi rohkem tähelepanu.
Mart Võrklaev: vaktsineerimata inimeste pandeemia toob vaktsineerimata inimestele piirangud
Arvamuslood
15. Oktoober 2021 11:00
Mart Võrklaev
Mul on halvad uudised vaktsineerimata inimestele. Seoses Eestis leviva koroonaviirusega läheb teie elu sel sügisel kahjuks keerulisemaks. Nii peaminister kui ka teadusnõukoda on välja öelnud, et vaktsineerimata inimestele, kes ei ole viiruse leviku piiramiseks piisavalt samme astunud, tuleks kehtestada täiendavad piirangud. Muide, täpselt sama otsuse tegi eile Läti valitsus.
Miks see on vajalik? Aga seepärast, et vaktsineerimata inimesed haigestuvad Covidisse sagedamini, põevad seda haigust palju raskemalt ja levitavad ka edasi suuremates kogustes kui vaktsineeritud. Meenutan, et üle-eelmisel kevadel oli meil eriolukord ja piiratud meie kõigi liikumisvabadus. Ka möödunud kevadel pidi valitsus uue, Briti tüve tõttu kasvama hakanud nakkuskõvera allapoole pööramiseks riigi lukku panema ja jällegi meie kõigi vabadust piirama. Ilmselt tuleb meil sama teha ka kolmandat korda, aga nüüd ühe suure erinevusega: enda koroonaviiruse vastu kaitsmine vaktsineerimise abil on meil tasuta ja suve algusest saadik kättesaadav igaühele. Tulevikus peame õppima koroonaviirusega koos elama ja ka praegu on meie huvi hoida riiki ja majandust võimalikult avatuna. Seega tulebki kontrollimeetmeid tõhustada just vaktsineerimata inimestele – see on märksa mõistlikum kui olukord, kus piirangud peab kehtestama kõigile.
Kaitsta tuleb just nende inimeste vabadusi, kes on enda ja teiste kaitsmiseks sammu astunud ning ennast vaktsineerida lasknud.
Palju on räägitud, et vaktsineerimata inimeste piirangud on mingi eriti tõsine inimõiguste riive või vabaduse piiramine. Ma pole sellega nõus. Riik astub siin samme selleks, et kaitsta inimeste elu ja tervist, samamoodi nagu on kohustuslik turvavöö või ehitusplatsil kiivri kandmine. Vaktsineerimata vähemus on põhjus, miks me ei saa praegu rääkida riigi avamisest nagu põhjamaades. Ma mõistan, et see pole nende inimeste suhtes lahkelt või empaatiliselt öeldud, aga kahjuks see on nii.
Ja teistpidi, kaitsta tuleb just nende inimeste vabadusi, kes on enda ja teiste kaitsmiseks sammu astunud ning ennast vaktsineerida lasknud. Tean, et paljudel ei ole see otsus tulnud lihtsalt, ja tahan neid enam kui 750 000 inimest tunnustada ja just nende õiguste eest seista.
Millised võiksid need piirangud siis olla? Seda valitsus omavahel arutab, aga loetlen siin mõne variandi, mida võiks teiste riikide eeskujul kaaluda.
Tuleks kaaluda vaktsineerimata inimestele täiendavate liikumispiirangute kehtestamist. Näiteks võiks Covidi tõendit küsida ka kaubanduskeskuste ustel. Kindlasti peaksid kõigile avatuks jääma toidupoed ja apteegid (kus tuleb maskikandmiskohustust ka rohkem kontrollida), kaubanduskeskustes aga saaks sellisel juhul käia ilma maskita. Läti näiteks sellise piirangu just kehtestas.
USAs on vaktsineerimine tehtud kohustuslikuks kõigile keskvalitsuse töötajatele, kaasa arvatud meditsiinitöötajad. Californias on vaktsineerimine kohustuslik õpetajatele. Eestis on see valik jäetud tööandja teha. Mina kujutan ette, et oma töö tõttu paljude inimestega lähikontaktis olevate inimeste puhul on põhjendatud nõuda, et nad oleksid vaktsineeritud. Meenutame kahetsusväärset juhtumit ühest hooldekodust, kus vaktsineerimata töötaja majja toodud viirus tappis hulga seal elavaid eakaid inimesi. Nagu ka sotsiaalkaitseminister on öelnud, peaksid hooldekodudes elajatega kontaktis olijad olema vaktsineeritud.
Koormus meie haiglasüsteemile kasvab ja juba tuleb taas piirata plaanilist ravi. Olukorras, kus paljud inimesed peavad oma puusa- või põlveliigese operatsiooni taas määramatusse aega edasi lükkama, on minu arvates väga põhjendatud öelda, et need vähesed, kes sellele operatsioonile pääsevad, peaksid juba terviseohutuse vaatest olema vaktsineeritud. Õigus selline otsus teha peaks haiglatele jääma.
Me ei kujuta ju ette, et mõni toidukoht teatab, et nende kokad ei pese käsi, sest see piirab nende vabadust.
Ei tohiks olla võimalik olukord, kus mõni ettevõte teatab avalikult, et kuigi valitsus on kehtestanud koroonatõendi kontrollimise nõude, tema seda ei täida. Selline asutus tuleks viivitamatult sulgeda kui terviserisk. Me ei kujuta ju ette, et mõni toidukoht teatab, et nende kokad ei pese käsi, sest see piirab nende vabadust.
Lõpetuseks lugu Iisraelist, kus riigi üks tuntumaid vaktsineerimisvastaseid Hai Shaulian sai koroona, sattus haiglasse ja lõpuks suri nagu koroonahaiged ikka piinarikkalt lämbudes. Sealjuures jäi ta viimase hetkeni kindlaks, et koroonaviirust pole olemas ja valitsus on ta mürgitanud. See näitab, et viirus ei hooli tema tegevuse üle peetud arutelust, vaid liigub lihtsalt inimeselt inimesele. Selle piiramisel tuleb lähtuda teadlaste soovitustest, mitte Facebookis kõige kõvemat häält tegevate inimeste arvamusest. Teadusnõukoda ütles eile, et pooldab karmimaid piiranguid vaktsineerimata inimestele. Kuulame siis, mida nad räägivad.
Hanno Pevkur: turvatunnet lisarahata osta ei saa
Arvamuslood
14. Oktoober 2021 09:00
Hanno Pevkur
Valitsus andis septembri lõpus riigikogule üle tänavuse riigieelarve. Kuigi eelarves on palju positiivset, millest tahaks kirjutada, keskendun hetkel turvalisusega seotud teemadele. Palju tähelepanu on juba saanud see, et kaitsevaldkonda jõuab 2022. aastal rekordiline summa, 749,6 miljonit eurot. Selle raha eest saab lappida nii mõnegi kaitseväe võimelünga. Ent kaitsevõimest rääkides ei saa ära unustada siseturvalisusega seotud küsimusi.
Heameel oli kuulda värskelt ametisse asunud vabariigi presidendi Alar Karise avakõnest, et tema üks oluline ametisse asumise fookus saab olema sisemine rahu Eestis. Seetõttu on ka oluline, et valitsus siseturvalisuse valdkonnale piisavat tähelepanu osutaks. Kui veel kevadel, koroonakriisi tipphetkel tundus, et riigisektoris, sh turvalisust tagavates ametkondades, tuleb ehk raskeid kärpeid teha, siis täna saab öelda, et seis on läinud oluliselt paremaks. Praeguse teadmise kohaselt plaanib päästeamet järgmisel aastal tõsta päästjate miinimumpalka ligi 12 protsenti. Politseinike ja häirekeskuse päästekorraldajate palgatõus tuleb vähemalt viis protsenti. Turvalisust tagavate inimeste palkade tõstmiseks on kokku järgmise aasta eelarvest 11,7 miljonit eurot. Loomulikult sõltub iga konkreetse inimese palgatõus juba ametite juhtidest, ent arusaamine, et palgatõus läheb esimeses järjekorras neile inimestele, kes kriisi ajal töötasid kõige vastutusrikkamates ja stressirohketes rollides eesliinil, on olemas.
Möönan, et kindlasti on neid, kes arvavad, politseiniku miinimumpalk 1415 eurot või päästja miinimumina 1190 eurot võiks olla suurem, ent tõsiasi on ka see, et paraku jätsid eelmised valitsused need palgad tõstmata ja kiirenenud majanduskasvu tingimustes liikus riigi keskmine palk neil isegi kriisiajal eest ära. Seda viga ja puudujääki püüamegi nüüd uue eelarvega tasandada.
Eriline heameel on selle üle, et lisaks kutselistele siseturvalisuse valdkonna töötajatele saavad veerand miljonit eurot juurde ka vabatahtlikud - abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad jne. Nende inimeste panus meie kõigi turvalisuse tõstmisesse on väga oluline ja ühiskonnana peame olema tänulikud kõigile neile inimestele, kes seda rasket tööd meie kõigi turvatunde tagamisel vabatahtlikkuse alusel teevad.
Eelarves on aga häid uudiseid mitte ainult palgaküsimustes. Nii näiteks saab siseturvalisuse infotehnoloogia valdkond 2022. aastal juurde üle nelja miljoni euro, et arendada eelkõige küberturvalisusega seotud võimelünkasid. Teame, et viimasel ajal on meil olnud mitmeid muresid, kus digipöörde alguses loodud e-riigi süsteemid hakkavad ajale jalgu jääma. Seetõttu on järgmise aasta rahasüst äärmiselt oluline ja seda esimeses järjekorras meie kõigi isikuandmete kaitsmisel.
Lisaks sooviks ära õiendada juba mõnda aega opositsiooni poolt kultiveeritud väite, et valitsus ei tegele piisavalt idapiiri välja ehitamisega. Ma mõistan, et parim kaitse on rünnak, aga otsese valeinfo levitamisega ei peaks opositsioon siiski tegelema. Kui vaadata, milline siseminister tegelikult piiriehituseks planeeritud vahendeid kärpis, siis vastuseks on eelmine siseminister Mart Helme, kes piirile minevat raha kärpis. Tänane valitsus parandab ka selle vea ja suunab idapiirile järgmisel aastal rohkem vahendeid, et töö saaks seal kiiresti edasi minna.
Veel ajal, kui mul oli au siseministrina töötada, hoidsime joont, et iga pingutus siseturvalisuse tugevdamiseks on osa meie laiapindsest riigikaitsest. Meil kellelgi ei tohi olla luksust mõelda, et iseseisvus on iseenesestmõistetav. Vastupidi - selle hoidmiseks on tänapäeva maailmas lisaks kaitseväele vaja tugevat ja pädevat politseid, piirivalvet, kaitsepolitseid ja teisi turvalisust tagavaid ametkondi koos seal töötavate oma ala proffidega. Ajad on muutunud ja enne konventsionaalset konflikti on esmaseks ohuks uut tüüpi hübriidrünnakud, mille äratundmisel ja kahjutuks tegemisel mängivad esimest viiulit eelkõige riigi sisemist rahu kaitsvad ja tagavad inimesed. Jõudu neile selles raskes töös ja loodetavasti annavad järgmise aasta positiivsed eelarveuudised neile sisemist kindlust helgema tuleviku jaoks.
Laaneots ja Laanet: Venemaa agressiivsus kasvab, Baltikumi olukord on pingeline
Arvamuslood
13. Oktoober 2021 21:30
Kalle Laanet
Järgmisel aastal tõusevad Eesti kaitsekulutused rekordilise 749.6 miljoni euroni.
Et täpsemat hinnata vene president Vladimir Putini sel aastal ette võetud agressiivseid samme meie lähinaabruses, tuleb kõigepealt mõista suurriigi majanduslikku olukorda. 2007-2008. aasta majanduskriis räsis Venemaad tõsiselt.
Kui rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi aastaraamatu "The Military Balance 2021“ järgi oli Venemaa SKT 2013. aastal veel $2,3 triljonit USD, siis 2020. aastal langes see $1,4 triljonile. Venemaa majanduslangus jätkub siiani. Võrdluseks: USA-l oli samal 2020. aastal SKT $20,8 triljonit, Hiinal 15,2 triljonit, Saksa-maal $3,31 triljonit, Kanadal $2,16 triljonit.
Kriis kestab
Maailma vallutamisse takerdunud Venemaa juhtkonnas valitseb siiani peataolek, kuidas lahendada kriis. Majanduse ja ühiskonna kaos süveneb, riigi üldine olukord halveneb aeglaselt kuid järjekindlalt. Venemaa elanike ringis käib ringi anekdoot Putini sõbra, endise presidendi Dmitri Medvedevi legendaarseks saanud vastusest rahva muredele: „Raha pole kuid te pidage vastu“. Näib, et president Putin soovib kõige rohkem, et tema autoriteet ja isiklik erinevates maailma pankades hoitav raha säiliksid, ning Venemaa jääks maailmas ka edaspidi suurvõimu staatusesse tema juhtimisel.
Seetõttu püüabki meie idanaaber siseriiklikele probleemidele lahendust leida agressiivsest välispoliitikast. Selle aasta kevadel püüdis Putin relvade tärinal taaselustada laiamõõdulist konflikti Ukrainaga. Aprillis 2021 koondas ta oma vägesid Krimmi ning Ida-Ukraina piiride lähistele. Kallaletungiks Ukrainale oli Kremli käsul pühapäevaks 25. aprill 2021 koondatud koos alaliste üksustega ligi 110 täies relvis vene sõdurit lahingutehnikaga.
Ukraina oli sunnitud suurendama oma relvajõudusid, kuid õnneks ennetasid Venemaa kallaletungi USA ja Suurbritannia. USA kaks tiibrakettidega Tomahawk (laskekaugus kuni 1600 km) relvastatud fregatti Donald Cook ja Roosevelt läbisid 20. aprillil 2021 Bosporuse väina ja alustasid Mustal merel liikumist Krimmi poolsaare suunas.
Nendele järgnesid üsna pea tiibrakette kandvad briti fregatid, kes lähenesid julgelt Krimmi poolsaarele, mis de jure ei kuulu Venemaale. Legendaarse kuulsuse sai briti fregatt Defender, kes sisenes varem Ukrainale kuulunud, nüüd Kremli poolt ühepoolselt deklareeritud territoriaalvetesse, möödudes okupeeritud Krimmi poolsaare rannikust 24 kilomeetri kaugusel reageerimata Moskva hüsteerilistele ähvardustele kasutada relvi, millede paugud jäidki brittidele kuulmata. Sõda Venemaa ja Ukraina vahel hoiti ära.
Baltikumi äralõikamine
2013. aasta septembris pidasid Venemaa ja Valgevene ühise strateegilise õppuse Zapad, mille käigus harjutati juba praktiliselt maastikul Balti riikide Euroopast äralõikamist Leedu ja Poola vahel oleva, nn Suwalki koridori sulgemise teel. Seda märkasid Balti riigid ja teatasid NATO peakorterisse. Brüsseli energiline protest nullis Kremli salakavatsused.
Septembris 2021 toimunud strateegilistel õppustel Zapad-2021 osales Vene kindralstaabi andmetel kokku ligi 200 tuhat sõjaväelast. Valgevene kindralstaabi esimese aseülema kindral Viktor Gulevitši sõnul harjutas Valgevene territooriumil ligi 12 800 sõjaväelast, s.h. 2500 vene sõdurit ja 50 võitlejat Kasahstanist.
Pressiga suheldes ei maininud Gulevitš aga, et Valgevenes harjutasid ka vene eliitväekoondise, 1. Kaardiväe tankiarmeesse kuuluva 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviisi üksused. Neid mainiti vene pressis möödaminnes alles pärast õppuste lõppu. Selgituseks lugejale - tankiarmee oma enam kui 600 tanki ja tankidiviis oma 320 tankiga on disainitud vaenlase ründamiseks operatiivtasandil, manööverdamiseks, suuremastaabilisteks läbimurreteks sügaval vastaspoole tagalas, jõudes sageli sadade kilomeetrite kaugusele rinde eesliinist.
Venemaa sõjalisele tegevusele lisaks järgnes suve alguses lahti rullunud hübriidrünnak Valgevene poolt Euroopa Liidu idapiiri vastu, mis teeb meile ja teistele Balti riikidele suurt muret. Kokkuvõtlikult öeldes võib Eesti ja teiste Balti riikide julgeolekuolukorda pidada pingeliseks.
Vajame rohkemat
Need Venemaa selgelt provokatiivsed sammud nõuavad Eestilt rohkemat, kui lihtsalt tähelepanu. Oleme NATO liikmesriik allianssi piiril. Me peame näitama ennast riigina, kes ei võta oma vabadust iseenesestmõistetavalt teiste arvelt, kes on valmis end vajadusel kaitsma kõikide olemasolevate vahenditega ning liitlaste abil ja panustab oluliselt oma riigikaitsesse. Selline tegevus on reaalsuses kõige tõhusam heidutus meie ettearvamatule idanaabrile.
Järgmisel aastal kasvab Eesti kaitse-eelarve rekordilise 749,6 mln euroni. Hüppeline kaitse-eelarve kasv tuleb peamiselt kaitseotstarbeliste investeeringute tõusust – järgmisel aastal tõusevad Kaitseministeeriumi valitsemisala investeeringud 167 mln ehk 147% võrra. Võimekuse kasvatamine Eesti riigikaitses ning lisaraha investeerimiseks annab reaalse võimaluse arendada, mitte vaid hoida iseseisvat kaitsevõimet.
Näiteks sõlmisime mõned nädalad tagasi lepingu laevatõrje raketisüsteemide ja meremiinide soetamiseks. Eesti kui mereriik ja mererahvas saab seeläbi panna suuremat rõhku oma territoriaalvete ja saarte kaitsmisele. Oluline samm rannikukaitses on tehtud, kuid laevastiku kaitsevõimekuse suurendamine ootab veel ees, ehkki merel oleme tõesti teinud suure hüppe edasi.
Järgmise aasta rekordiline eelarve annab meile ka võimaluse vaadata üle teised pikalt veninud võimearendused, motiveerida palkade tõstmisega kaitseväelasi ja kaitseliitlasi ning kindlustada suhteid liitlastega. Teame ka, et kaitseväe brigaadid pole üksnes paberil, vaid koosnevad reaalsetest väljaõpetatud meestest ja naistest, relvastusest ja tehnikast.
Kuid endiselt on meie riigikaitses lünkasid ning seetõttu peame näiteks alustama keskmaa õhukaitsesüsteemi loomist. Ämaris on küll alaliselt Balti õhuruumi turvavad liitlaste hävitajad kuid ainult neist riigi õhuruumi kaitseks ei piisa.
Vastase lennuväe õhumanöövrite piiramisvõimekus keskmaa õhutõrje süsteemiga koos reaalse eelhoiatusega toetab kriisiolukorras liitlasvägede kiiret ja turvalist saabumist Eestisse. Just olukorrateadlikkus ning luureinfo on tänases maailmas kõige hinnatumad relvad.
Suurte sõjaliste kaitseoperatsioonide puhul peame varakult omama vajalikku eelinfot, aga ka suunama rohkem ressursi üha enam levinud hübriid- ja küberrünnakute ennetamisse. Teadmine ohtudest mis võivad meid oodata ees ning enesekindlus, et meile tullakse appi, tagavadki meie väikese kuid kaitstud riigi julgeoleku.