„Ajal kui riigikassa maksutuludest lausa üle ääre ajab, näeme erakordselt nigelat aktsiisitulude laekumist. Piirikaubandus on võtnud ulatuslikud mõõtmed, alkoholi piirikaubandus Läti piiril ulatub juba 25 %-ni kogu Eesti turust. Olukord iseenesest lähiaastatel ei lahene ja valitsuse tegevusetus tähendab piirikaubandusega leppimist ka järgmistel aastatel,“ lisas Sõerd.

„ Rahandusministeeriumi majandusprognoosist nähtub, et alkoholiaktsiisi maksukadu koos sellele lisanduva käibemaksuga on tänavu 89 miljonit eurot, diislikütuse aktsiisikadu koos käibemaksuga 48 miljonit eurot, kahe aktsiisi osas kokku 137 miljonit eurot. Tänavusse riigieelarvesse sisse kirjutatud aktsiisituludest jääb riigil koos käibemaksuga laekumata 216 miljoni eurot. Valitsus nendes numbrites ohumärke kahjuks ei näe, sest antud hetkel katab muude maksude ülelaekumine ära aktsiisitulude alalaekumise, aga see ei ole jätkusuutlik,“ analüüsis Sõerd Rahandusministeeriumi avaldatud andmeid.

„Kuna riigijuhtimine on pausile pandud, pole mingit lootust, et piirikaubandusele õnnestub lähiaastatel piir panna. Täitumata jääb ka ootus, et lõpeb töötavate pensionäride kõrgem maksustamine ja maksusüsteem muutuks lihtsamaks, arusaadavamaks ja ühetaoliseks,“ võttis Sõerd olukorra kokku.

Pevkur täiendas, et aktsiiside muutmine tehti ilma sisulise mõjuanalüüsita, kirikutele taheti raha anda lausa seadusevastaselt ja VEB fondi eelnõuga sooviti Eesti riigi kohustuseks teha okupatsioonikahjude hüvitamine. “Need on vaid kolm näidet ebakvaliteetsest ja räpakast õigusloomest, mida Riigikogu saal viimase aasta jooksul näinud, rääkimata tarbetutest normidest, mida Eesti õigusesse soovitakse kirjutada,” lisas Pevkur.

Pevkur julgustas õiguskantslerit senisest julgemalt oma arvamust välja ütlema ka enne seaduseelnõude jõudmist parlamenti. “Õiguskantsler osaleb kõikidel Vabariigi Valitsuse istungitel ja juba seal on võimalik seaduseelnõude eksimustele tähelepanu juhtida,” märkis Pevkur.

“Eakad inimesed saavad hästi aru sellest, et see, kui hästi neil läheb, on seotud sellega, kui hästi läheb riigil. Jüri Ratase valitsus läks esimesena pensionäride sissetulekute kallale, kehtestades töötavatele pensionäridele kõrgemad maksud ja nüüd proovivad seda summutada 100 euro lubamisega. Sellist valitsust pensioniealised ei vaja,” ütles ütles Reformierakonna Seeniorite klubi Tallinna piirkonna esimees Ants Leemets.

Reformierakond lubab oma programmis, et pension kasvab endiselt praeguse indekseerimissüsteemi abil ja on seadnud eesmärgiks, et nelja aastaga oleks keskmise pensioni tõus 200 eurot. Lisaks lubab Reformierakond tõsta üksi elava pensionäri toetust, andes neile juurde 13. pensioni ning lõpetada töötavate pensionäride kõrgema maksustamise.

Reformierakonna Tallinna Seeniorite klubi leiab, et kõik Eesti inimesed peavad saama osa meie majandusedust. “Oleme seisnud eakate huvide eest ja seisame ka edaspidi, et saaksime pärast nelja aastat öelda: jah, keskmine pension tõusis tõesti majanduskasvu abil 200 eurot nagu lubasime,” ütles Reformierakonna Tallinna piirkonna juhatuse liige Ivi Eenmaa.

Lähemalt saab Reformierakonna pensionite plaanist lugeda siit.

Eesti senise eduka arengu juures on siiski ka hulk teemasid, millega kõik pole veel liiga hästi ning mis vajavad muutust või lahendust nähtavas tulevikus. On valdkondi, mis on seotud rahaga või selle puudusega, aga on ka küsimusi, mis on seotud suhtumise ja hoiakutega. Usun, et igal Eesti inimesel on oma loetelu teemadest, mis ennekõike peaksid tähelepanu saama, kuid siinkohal panin kirja enda oma. Panin kirja need asjad, mis minu meelest Eestis kõige enam ja kiiremini korrastamist ja tuge vajavad, et me saaksime taas lähemale sellisele unistuste Eestile, kus võimalikult paljudel on hea olla ning et me ühiskond saaks tõrgeteta toimida ja areneda.

Alustan sellest, mis inimestele kõige lähem ehk tervis. Tihti on keeruline saada arsti juurde aega, ootejärjekorrad on pikad ning suurtest keskustest kaugemal elavatel inimestel pole kindlustunnet, et kui vaja, siis jõuab arstiabi ka kiiresti kohale. Seega on tervishoid valdkond, mis vajab kiiresti erilist tähelepanu ja ka ressurssi. Siia kuuluvad ka näited, kuidas ühiskonnalt tegelikult kõige rohkem tuge vajavad inimesed seda ei saa. Näiteks teatud juhtudel vähihaiged, kelle viimane lootus on ühiskondlikel alustel tegutsev ja annetustest sõltuv vähiravifond või ka vähihaigete laste vanemate liit, kes oma liikmete toetuseks korraldab näiteks pardirallisid. Või lastele mugavamad insuliinipumbad, mida haigekassa ei toeta. Nii aga ei peaks olema.

Meil on palju inimesi kodus, et hooldada oma erivajadustega lähedast, seal hulgas last või ka eakat inimest. Samas ei saa nad teenida adekvaatset sissetulekut ega ennast professionaalselt teostada ning on tööjõuturult väljas, samas kui majanduses on tööjõudu puudu. Seega on siin mitu muret korraga – nii inimlikku kui kogu Eesti majandust puudutavat. Adekvaatsest hooldajateenusest on palju puudu. See võimaldaks paljudel end teostada, tööle minna ja olla ühiskonna aktiivne liige.

Liigun siit edasi järgmise valdkonna juurde, kus tunnetan, et õigest suhtumisest jääb vajaka. Ja see valdkond on ettevõtlus. Ikka ja jälle tuleb meelde tuletada seda, et ettevõtjatel on oluline panus sellesse, kui hästi meie riigil läheb. Ettevõtjate tegevusest, loodud töökohtadest ja makstud maksudest tuleneb paljuski see, kui palju on võimalik valitsusel ja riigikogul eelarvest raha jagada. Aga ka see, kas inimestel on jätkuvalt võimalik elada suurematest keskustest väljaspool ehk kas on töökohti. See olulisus ei kajastu paraku suhtumises ettevõtjatesse, kes on võtnud isiklikke riske ja kes annavad tööd endale ja veel paljudele teistele. Ma loodan, et lõpuks muutub õhkkond ja suhtumine ettevõtjatesse ning nende tegevust hinnatakse senisest enam ja nähtavamalt. Ja seda teeb ka riik oma ametkondadega. Et ettevõtjate tegevust ei saadaks lõpmatud kontrollid ja usaldamatus. Et maksusüsteem oleks taas selge ja stabiilne ning jätaks töövõtjale motivatsiooni areneda ja ettevõtjale investeerida. Et bürokraatia astuks sammu tagasi ja saadaks aru, kust see raha, mida riigieelarvest ja omavalitsuste eelarvetest jagada saab, tegelikult tuleb.

Et riik tuleb senisest enam toeks meie ettevõtjatele ka uute eksporditurgude leidmisel, arvestades, et see on majanduskasvu tagamiseks väga oluline.

Ja muidugi on tähtis, et ka aktsiisidega maksustamisel saavutatakse taas kord tasakaalupunkt ses osas, et liiga kõrged aktsiisid ei suruks tarbimist ja raha Eestist välja. Praegune olukord on paraku jätkuvalt kõvasti tasakaalust väljas ning ebamõistlikult suur raha liigub valede määradega aktsiisipoliitika tõttu Eestist välja. Osaliselt seetõttu jääb meil Eestis tegemata mõndagi vajalikku. Kuid see pole ainult riigieelarve laekumiste küsimus. Kaupluste sulgemine Lõuna-Eestis mõjutab kogu sealset elukeskkonda. Seega on vildakas aktsiisipoliitika hoop ka regionaalpoliitikale.

Ka tuleks liikuda edasi erastamisega. Riigi omandisse peaks jääma vaid see osa ettevõtetest, mis on riigile eluliselt vajalik ning riigi otsene osalemine ettevõtluses peab vähenema.

Eestile on normaalseks arenguks vaja ka seda, et elu oleks jätkuvalt võimalik ja motiveeritud kõikjal Eestis. Üks, mida siin riik selleks teha saab, on nüüdisaegsed ühendused erinevate Eesti piirkondade vahel. Et liikumine oleks Eestis nii kiire kui turvaline. Selleks on vaja lisaks neljarealisele Tallinna-Tartu maanteele kiiret ja ohutumat mitme sõidurajaga teed ka Tallinna ja Pärnu, Jõhvi ja Narva ning Aasmäe ja Risti vahele Haapsalu maanteel. Praegune olukord neil teedel on ebastabiilne, aega kulub palju ning ka traagilisi õnnetusi juhtub tihti. Me peaksime senisest enam võtma arvesse ka seda, et iga traagiline liiklusõnnetus põhjustab peale inimliku traagika ka olulist kahju kogu riigile ja majandusruumile. Nii küüniliselt, kui see ka ei kõla, aga igal hukkunud või invaliidistunud inimesel on kõrge hind ka kogu ühiskonnale. Näiteks Norras rehkendatakse, et iga hukkunu toob ühiskonnale 3 miljonit eurot kahju. Ehk on ka see lisaargument, et meie teede liiklusohtlikkust vähendada.

Lisaks neile on mul veel mõned asjad, mis loodetavasti kiiret lahendust ootavad. Korralik ja intensiivne eesti keele õpe kõigis meie koolides algusest peale. Eesti keele tund peaks olema iga päev. Ja ka adekvaatne ühiskonnaõpetus meie koolides, nii eesti- kui venekeelsetes.

Eesti inimesi tuleb ergutada Eesti lippu senisest märksa enam kasutama ja näitama. Lipuseadusest tuleks eemaldada kõik asjatud piirangud meie riigilipu uhkusega näitamiseks ja lehvimiseks nii kodude kui asutuste juures ja ka lihtsalt meie avalikus ruumis. Eesti märgi otsinguid aitaks see lõpetada, sest Eesti märk on olemas – meie sinimustvalge, mida tuleks lihtsalt julgemalt näidata.

Siia juurde kuulub ka selle märkamine, mis meie muutuvas kultuuripildis väärtuslikku tekib ning hoidmist väärib. Traditsioonilise teatri ja kontserttegevuse kõrval on see näiteks ka selline nähtus nagu Lottemaa. Midagi, mis on meie enda oma meie oma lastele. Lottemaad tuleb aidata püsida.

Ja lõpetuseks turvalisus. Sõbraliku ja koduse Eesti kuvandiga ei lähe ega tohi kokku minna pättide rünnakud inimeste vastu Tallinna või Pärnu tänavatel ega kuskil mujal. Eesti riigi 100. sünnipäeval peame jõudma olukorda, kus Eesti inimestes on võimalikult vähe hirmu. See puudutab avalikku korda, liiklusohutust, oma kodu ja lähedaste turvalisust ning selles osas on vaja veelgi pingutada, et nii oleks. Politseinike arvu vähendamisest nüüd igal juhul aitab. Vastupidi – politsei vajab jõudu juurde.

Ja meie riigi kaitsekulutuste adekvaatne tase pole vajalik mitte seetõttu, et NATO nõuab, vaid ennekõike seetõttu, et teeksime ka ise oma turvalisuse jaoks kõik, mis on meie võimuses. Ilma selleta on paraku ka paljud muud pingutused pikemas vaates väheolulised.

Nagu alguses kirjutasin on need mõned mu mõtted asjadest, mis Eestis lähiajal senisest palju suuremat või teistsugust tähelepanu ja tuge vajavad. See ei ole lõplik loetelu. Nii on teadusuuringute rahastamine ja teaduse tugevam sidumine ettevõtlusega püsiv vajadus, mis Eesti inimeste elatustaseme kasvu peaks kindlustama või see, kuidas tagada eakate inimlik toimetulek enne seda aega, kui pensionifondidest hakkab reaalset tulu tõusma ja palju muudki. Eesmärk on see, et Eestis oleks hea olla. Lastel hea kasvada, hea tööd teha ja hea vananeda. Et inimesed ei läheks Eestist ära ainult selle pärast, et kuskil mujal on justkui natuke parem majanduslikult või ka õhkkonna mõttes.