Esmaspäeval käivitusid Eestis koroonaviiruse delta tüve laine pidurdamiseks uued piirangud, mis kehtivad peamiselt neile, kes on vaktsineerimata, pole koroonaviirust põdenud või kes ei ole valmis oma nakkusohutust kuidagi teistmoodi tõestama. See kõik annab aimu, milline hakkab olema meie elu sügisel: kui esimesed kaks lainet puudutasid meid kõiki, siis kolmas tuleb peamiselt vaktsineerimata inimeste laine. Just nende seast tuleb lõviosa haigestunuid ja surnuid, nagu me juba näeme, aga neid puudutavad kõige karmimalt ka piirangud.
Seetõttu on oluline, et kõik inimesed – vanusepiir on praegu 12 aastat – laseksid ennast ja oma lähedasi vaktsineerida. See jutt ei ole mingi propaganda ega riigi surve, vaid lihtsalt reaalsus. Meil tuleb selle viirusega veel pikalt koos elada ja kõik senised näitajad maailmas annavad kinnitust, et võimalikult paljude inimeste vaktsineerimine on ainus viis, kuidas saame riiki avatuna hoida.
Arvud näitavad, et riikides, kus vaktsineerituse tase on kõrge, käitub viirus märgatavalt teistmoodi. Näiteks Suurbritannias oli eelmise viiruselaine tipu ajal keskmiselt 1200 surma päevas, praegu on see arv jäänud alla 100. Samal ajal sureb Venemaal iga päev Estonia laeva hukuga võrreldav hulk inimesi ehk umbes 800, mis on kõige kõrgem tase pandeemia algusest saadik. Põhjus on lihtne: Kui Suurbritannias on üle 70 protsendi rahvastikust vaktsineeritud, siis Venemaal on Sputniku vaktsiini arenduse takerdumise ja rahva seas külvatava vaktsiinihirmu tõttu vaktsineeritud vaid 26 protsenti inimestest.
Eestis on on endiselt neid, kes soovitavad ennast mitte vaktsineerida ja koguni valitsuse viiruse leviku piiramiseks seatud korraldustele mitte alluda. Need on kuritahtlikud soovitused, mis võivad paljudele inimestele maksma minna elu ja tervise.
Just vaktsineerimine aitab hoida ühiskonna, see tähendab koolid, töökohad, aga ka inimestele tööd andvad söögikohad, spordisaalid ja meelelahutusasutused avatuna.
Maailmas on seni süstitud 4,5 miljardit vaktsiinidoosi. Kõik Eestis heaks kiidetud vaktsiinid on tervisele ohutud ja neid saanutel on väiksem tõenäosus nakatuda, eriti aga haigestuda raskelt või surra. Näeme seda igapäevastest andmetest: meil on umbes pooled inimesed vaktsineeritud, haigestunute seas on vaktsineerituid umbes iga neljas. Praegu haiglas olijaist on aga üle 90 protsendi neid, kes pole vaktsineerimiskuuri läbinud.
Isegi kui vaktsineeritud inimesed haigestuvad, põevad nad viirust enamasti kergelt. USA-s, kus on vaktsineeritud 170 miljonit inimest, on lõpetatud vaktsineerimiskuuriga inimestel tõenäosus sattuda haiglasse 0,004 ja surra 0,001 protsenti.
Nii et ainus tee viirusekriisist välja on võimalikult kiire vaktsineerimine. Seetõttu on valitsus astunud ka jõulisi samme, et tuua vaktsineerimine igale inimesele võimalikult lähedale. Muu hulgas lähtume põhimõttest, et vaktsineeritud inimestele (samuti viiruse läbipõdenud või hiljuti proovi andnud inimestele) piirangud kehtima ei hakka. Alates esmaspäevast on ilma COVID-19 tõendit kontrollimata sisetingimustes lubatud kuni 50 ja õues kuni 100 osalejaga üritused. See tähendab, et juba praegu peaks meil kõigil see tõend väljaprindituna või telefonis kaasas olema.
TÕSI ON ka see, et delta tüve parema levimisvõime tõttu peavad riigid kehtestama üldisemaid piiranguid. Eestis on võetud seisukoht, et nendes ruumides, kus lähikontakti ei ole enamasti võimalik vältida ja vaktsineerituse kontrolli teha ei saa, näiteks ühissõidukis, tuleks kanda maski. Seda võiks teha ka teistes avalikes siseruumides, kus inimestega lähikontakti vältida ei õnnestu, sest kunagi ei tea, kes parasjagu on vaktsineeritud või kes võib olla viirusega nakatunud. Kandes maski, kaitseme nii enda kui meiega lähikontaktis olevate inimeste tervist.
Viiruste levikuga tajub esmast lööki eesliinitöötaja, kelle töömaht kasvab. Töökoha kaotab aga esimesena teenindava sektori personal. Riigi tugi töökohtade säilitamisel on tähtis, kuid ka siin on raha ja võimalused piiratud. Aidata saab, kuni jätkub rasva, kuid kehvas makromajanduslikus seisus on seegi kiire sulama. Möödunud aasta oli korralik raputus meile kõigile. See pani proovile nii meie vaimse tervise kui avaliku sektori ehk tegelikult meie kõigi rahakoti.
Karmid piirangud ning vaktsiinide arendamine on toonud teatava kindluse, jalad oleksid justkui juba põhjas. Selle aasta suvise majanduse vaheprognoosi kohaselt peaks Euroopa Liidu ja euroala majandus kasvama tänavu 4,8 protsenti ja 2022. aastal 4,5 protsenti. Kevadise prognoosiga võrreldes on kasvumäär 2021. aastal märgatavalt kõrgem. Eelduste kohaselt saavutab reaalne SKP nii euroliidus kui euroalal uuesti kriisieelse taseme selle aasta viimases kvartalis. Kõige kiiremini taastuvad riigid, kus on rohkem vaktsineerituid.
2. augustiks oli minu kodumaakonnas Võrumaal end vaktsineerinud 52,64 protsenti elanikkonnast. Oleme selle näitajaga Ida-Virumaa ees tagantpoolt teised. Enim paistame väikese aktiivsusega silma riskirühma mittekuulujate seas. Selgelt maha oleme jäänud ka üle 80-aastaste vanuserühmas.
Tartus oli näiteks 12–17-aastastest noortest 1. augustiks vaktsineeritud üle poole, Võrumaal oli näitaja 20 protsendi juures. Teise statistika järgi oleme elanike arvu kohta Pärnumaa järel suurima haiguse levikuga maakond. Tegemist on selge seosega, mis näitab, et väike vaktsineerimisaktiivsus hakkab taas järk-järgult mõju avaldama.
Need arvud muudavad murelikuks. Et saaksime hoida inimeste tervist ning sellega kaasnevalt töökohti ja perede kindlustunnet, on vaja vaktsineerimise mahtu kasvatada. Järgmine sulgemine oleks eelmistest raskem. Lapsed peavad saama lasteaeda ja kooli, vanemad tööle.
Koroonakriisi majanduslik mõju eri tööstusharudele ja ettevõtetele on erinev. See sõltub mitmest tegurist, muu hulgas suutlikkusest kohaneda tarneahela häiretega, varude olemasolust ning täppisajastatud tootmisprotsessidele tuginemisest. Turismi ökosüsteemi on rängalt mõjutanud liikumis- ja reisipiirangud, mis koroonakriisi tõttu kehtestati. Võrumaale tähtsas puidusektoris on mõjud samuti tuntavad. Näiteks puitmajade tootmises täheldati kuue kuu võrdluses ekspordikäibe kukkumine 25 protsenti, üheksa kuu võrdluses 18 protsenti. Ettevõtted on tegevust palju kokku tõmmanud. Kardetakse eesootavat: eriti seda, kui sügisel ehitushooaeg lõpeb.
Meist igaühe panus sõprade ja tuttavate veenmisel loeb. On oluline, et jõuaksime võimalikult kiirelt vaktsineerituse tasemeni, mis aitab vältida majandust pärssivaid piiranguid. Teaduspõhine argumentatsioon ning riskide selgitamine tekitavad usaldust. Kutsun üles mitte minema kaasa vaidlustesse, millel puudub tõepõhi. Hoidkem endi tervist. Sellega hoiame töökohti ning oma perekondi.
Kuvand hästi organiseeritud, ratsionaalsest, efektiivsest intelligentse elanikkonnaga e-riigist kipub murenema.
Kuvand hästi organiseeritud, ratsionaalsest, efektiivsest intelligentse elanikkonnaga e-riigist kipub murenema.
Arvan, et aeg on lõpetada vaktsineerimise teemal vandenõuteooriate levitajate ja hirmude külvajate suhtes tolerantsus. Vaba ühiskonnana oleme niigi sunnitud taluma inimeste õigust oma lollust avalikult eksponeerida. Tolerantse inimesena olen valmis kaitsma ka igaühe õigust riskikäituda - ennast surnuks juua, suitsu teha, ilma kiivrita rattaga sõita ja loomulikult ka valitsust kritiseerida. Vaktsineerimisest keeldumine ei ole sedasorti käitumisega aga võrreldav.
Jätame kõrvale ammu toetamist leidnud asjaolu, et vaktsiinivastast desinformatsioonikampaaniat kogu läänemaailmas finantseerib Kreml läbi mitmesuguste erioperatsioonide. Jätame kõrvale ka asjaolu, et paremradikaalid on kohati avalikult salamisi leidnud „minu keha on püha“ tegelastega ühise keele ja kasutavad antivaktsineerimise teemat ära arutus võitluses müstilise „süvariigiga“. Piirdume lihtsalt tõdemusega, et vaktsineeritud inimesel on vähemalt 200 korda väiksem risk ise nakatuda, aga mis ühiskonnale veel olulisem, vähemalt 200 korda väiksem risk ise teisi nakatada.
Vaja on karmimat kätt
Olen nõus, et vaktsineerimist üldiselt kohustuslikuks teha ei saa, inimestel peab jääma võimalus ise langetada vastutustundlik ja informeeritud otsus. Valitsuse ülesanne seejuures on oma inimesi vaktsineerimise teemal aktiivselt teavitada ja vaktsineerimist võimalikult efektiivselt korraldada.
Küll aga olen jõudnud seisukohale, et meie kõigi tervise ja majanduse kestmise ning elu edasimineku huvides on vajalik võtta vaktsiinidest keeldujate ja ka vaktsineerimisega viivitajate suhtes senisest märksa rangem hoiak. Jah, riik ei saa keelata osadel inimestel olla arutu. Aga riik peab ja saab minimeerida arutute inimeste põhjustatud ohtu arukate inimeste tervisele ja elule.
Seega pakun välja järgmised meetmed antivakserite poolt meile kõigile tuleneva kahju vähendamiseks ja vaktsineerimistempo tõstmiseks:
1. Muuta vaktsineerimine kohustuslikuks kõigile meditsiini-, haridus- ja teenindussektori töötajatele.
2. Valitsus, mille prioriteet on Eesti elanikkonna vaktsineerimine, ei saa lubada oma koosseisus antivakserist ministrit, ükskõik, kui segast juttu too oma õigustuseks ka ei räägiks. Kutsun Keskerakonda üles asendama kultuuriminister kellegagi, keda on võimalik lubada kultuuriüritustele ilma teiste tervist ohustamata.
3. Inimene, kes keeldub omal valikul (mitte tervislikel vastunäidustustel) vaktsiinist, peab andma selle kohta allkirja. Inimene, kes loobub vaktsiinist, kaotab koroonaravi vajaduse korral Haigekassa kindlustuse. Kui tahad „ise vastutada“, siis ole valmis oma ravi eest ise ka tasuma.
4. Inimest, kes on keeldunud vaktsiinist ja seab teisi inimesi nakkusohtu, on võimalik vastutusele võtta KARS § 192 alusel.
5. Avalikesse hoonetesse pääseb ainult vaktsineeritud isik või negatiivse tulemusega PCR testi esitamisel. Avalikke teenuseid osutatakse ainult vaktsineerimispassi või negatiivse tulemusega PCR testi esitamisel. Mitmesuguste toetuste saajatele, taotlejatele, dokumentide taotlejatele tuleks sisse seada vaktsineerimisvõimalus. Ühtlasi teha avaliku teenuse osutamine võimalikult laialdaselt seotuks eelneva vaktsineerimisega.
6. Tähtajalise elamisloaga inimesed kaotavad elamisloa, kui keelduvad vaktsineerimisest.
7. Kaaluda võiks ka vaktsineerimispunktide avamist KOV valimistel. Inimene, kes tuleb valima ja ei ole vaktsineeritud, saab minna kõrvaltuppa süsti saama.
1990ndate värvikas ja värske stiil on taas moes - soengutes hundilõige (wolf-cut) ehk lõvilakk, laiad kivipesu teksad ja mustriga nööbitavad särgid. Ka taasiseseisvunud Eesti jaoks oli üheksakümnendates julget pealehakkamist.
Tiigrihüpe ehk digipööre - arvutitele ja infotehnoloogiale üleminek 1990ndatel algas riigisektori, erasektori ja iga kasutaja koostöös. Ehk oli osa edust sellest, et Eestis ei olnud sel hetkel segavaid väljakujunenud asjaajamise tavasid? Tulid uued riigijuhid, uued ettevõtted, ja inimesed, kes olid ju ikka needsamad, kes tervitasid julgelt muutusi.
Meil oli ühine eesmärk - luua taas oma vaba riik, luua heaolu endale ja oma lähedastele, kasutades selleks kõiki kõige uuemaid võimalusi, et ehitada üles oma vaba maa. Nii see tiigrihüpe loomulikult toimuski - peatselt kasutasime kõik juba panganduses, muus asjaajamises ja hariduseski e-lahendusi. Meil ei olnud vana, millesse kinnistuda, muutusi nähti positiivsetena, võimalustena - ja selleks need tõepoolest kujunesid. Suutsime üheskoos luua Eestile tugeva konkurentsieelise.
Tänaseks on infotehnoloogia sektori loodud lisandväärtus suurem kui põllumajanduses, riigi e-lahendustega säästame sama palju, kui meil kulub riigi kaitsmisele, ehk ligi 2% SKTst. Eesti tiigrihüpe on üle maailma kuulus edulugu, mis loomulikult vajab pidevat edasi arendamist, sest see ei olegi eesmärk omaette, vaid vahend - tööriistakast heaolu suurendamiseks. Nüüd oleme sisenenud ajastusse, mil toimub järgmine sama suur ülemaailmne pööre - rohepööre. Kas meis on ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem piisavalt südikust ületada hirm, et meie senine elustiil on löögi all? Meie võimalus on tajuda muutusi ja kõndida julgelt eestvedajate hulgas. Kas rohepööre võiks tuua kaasa tähendusrikkama, kohalikuma ja ehk ka lihtsama ja õnnelikuma elu?
Elu ja surma küsimus
Iga kord kui kirjutan rohepöördest, mõtlen, et tasuks alustuseks üle korrata, mis olukorras me tegelikult oleme. Sel suvel, mil osa planeedist põleb, teine osa on üle ujutatud ja meilgi on troopiline suvi, tundub see võibolla üleliigne, ent vaadakem siiski korraks suurt pilti. Maa kliima on tööstusrevolutsiooni järel soojenenud keskmiselt umbes kraadi võrra, Eestis lausa kahe kraadi võrra. Aastal 2018 ilmus IPCC ehk rahvusvahelise kliimateadlaste paneeli raport. Teame, et 1.5-kraadine soojenemine on käes tõenäoliselt juba järgmisel kümnendil.
3-kraadine soojenemine toob kaasa pöördumatud muutused, inimtsivilisatsioon hakkab kokku varisema 4-kraadisest soojenemisest. Raport võrdleb 1.5 kraadise soojenemise mõju 2 kraadise soojenemise mõjuga, mis on samuti väga tõenäoline. Poolekraadine vahe väljendub oluliselt madalamas majanduskasvus nii rikastes kui vaestes riikides, 10 sentimeetrit enam kerkinud mereveetasemes - soolvesi mürgitab põllumaad -, põua ja kuumalainetes, tugevalt kasvavas kliimarändes. Ja nii edasi. Inimkond ei sure 2 kraadi soojenemise juures veel välja. Ent ometi on oluline vahe, kuivõrd suudame soojenemise peatada, kuivõrd kiiresti suudame kliimamuutustega kohaneda. Eesti Keskkonnauuringute Keskus annab ülevaatliku info, mis juhtub maal, kui keskmine temperatuur tõuseb 2-5 kraadi.
Võrdluseks võib ehk tuua inimese enda keha - mõelge, kuidas end tunnete, kui kehatemperatuur kahe, või lausa kolme kraadi võrra tõuseb? See ei ole parteipoliitika ega religioon. See on valik elu ja surma, heaolu ja katastroofide vahel.
Eesti on kliimamuutuste tuules ihaldusväärne paik
Euroopa Liit on demokraatliku ja jõuka piirkonnana kindlasti kliimamuutuste vastu võitlemisel eelistatud seisus. Pariisi kliimakokkuleppega otsustas viis aastat tagasi 195 riiki, et kliimasoojenemine tuleb peatada enne kriitilist piiri. Seekordse Glasgow kliimakonverentsi teema on "sõnadest tegudeks". Kokkulepped on sõlmitud, aeg tegutseda. Euroopa Liidu jaoks seisneb tegutsemine hiljuti tutvustatud Fit for 55 seadusandlikus raamistikus, mille kohta liikmesriigid veel selle aasta jooksul peavad kujundama seisukoha. Nii ka meie.
Ma arvan, et algatus on mitte ainult tervitatav, vaid möödapääsmatu. Riigina seisukohti kujundades võiksime meenutada julgust, innovatiivsust ja ainult parimale orienteeritust, mis meie hoiakutes 1990ndate tiigrihüppe ajal valdav oli. Eesti on kliimamuutuste suhtes looduslikult üsna vastupidav paik, meie loodus toidab ja kaitseb meid, saame olema kogu maailma kannatava rahva jaoks ihaldusväärne asukoht. Meie suhtumisest, julgusest ja avatusest sõltub otseselt ka Eesti püsimine maailmamajanduse konkurentsis. Kui soovime säilitada tänast heaolu ja tasakaalu planeedil ka oma lastele ja lastelastele, peame olema julged, nutikad ja koostööle orienteeritud.
Energeetikas olime võrdlusaastal 1990 põlevkivisektori ulatuslike heitmetega tipus ja oleme tänaseks käinud läbi pika muutuste teekonna. Ent vähemalt sama palju on veel minna, et liikuda taastuva energeetika ja kliimaneutraalsuse suunas. Suur potentsiaal on ka energiatarbe kasvu peatamises, hoonete soojapidavuse tõstmises, energiasüsteemide nutikuses. Aeg saab ümber kõigi fossiilsete kütuste jaoks, seda nii energeetikas kui transpordis. Investeerida fossiilsetesse kütustesse ei ole tänaste teadmiste ja turu tingimuste juures lihtsalt mõistlik ega mõeldav. Punkt.
Auto seisab enamus ajast niisama
Transpordis, tarbimises ja jäätmemajanduses on ka vaja teha läbi mõtteviisi muudatus - nimelt omamisest laenamisele. Planeediga on ju sama lugu, me ei oma seda, vaid laename, oma lastelt ja nemad oma lastelt. See tähendab sisuliselt seda, et kogu transport saab tulevikus olema ühistransport, osa sellest lihtsalt isiklikum ja nõudepõhine ja kindlasti on suund elektritranspordile.
Eesti autopark on praegu suhteliselt aegunud ja mis veel murettekitavam, üha paisuv. Eraauto neelab täna veerandi pere eelarvest, seisab 94% ajast niisama, raisates väärtuslikku ressurssi. Kahjuks ei ole meie senine transpordi planeerimine olnud suunatud kliima- ja inimeste tervisele vaenuliku arengu peatamiseks. Nüüd on aeg muutuseks. Kasutajad muudavad teatavasti oma harjumusi alles siis, kui eraauto alternatiivid on piisavalt mugavad, kaasaegsed ja ligipääsetavad.
Hea näide sellest on Elroni rongid, mille kasutus tõusis uute rongide ja kiiruse tõstmisega märgatavalt. Edasi ei tasuks nüüd aga ka jalgrattureid rongidest eemale peletada, vaid leida mõistlik viis neile ruumi luua - meenutagem, et iga rattur võtab ummikust ühe auto! Oluline on ka Rail Baltic, mis aitab osa maanteetranspordist säästlikuma rongi peale. Haja-asustusega Eestis ja kindlasti ka pealinnas on vaja teha tõsist ja läbivat tööd, et muuta inimeste liikumine mugavaks, sidusaks, turvaliseks ja jätkusuutlikuks. Kui ühistranspordi, jalgsi- ja jalgratta kasutamise osakaalu suurendame, saame boonusena kaasa parema tervise ja rahulolu - see on hea näide sellest, et muutuv maailm ja elustiil saab oskuslikul planeerimisel tuua kaasa suuremat heaolu.
Kiikame keemilise väärindamise poole
Metsandusesektor moodustab Eesti majandusest pea kümnendiku, ei ole eestlast, kellele mets korda ei läheks. Siin on tuleviku märksõnaks rohkem metsa, sealhulgas ka seda, mis pakub liigirikkust, väärtuslikke elupaiku ja vajalikku puhvrit loodusele. Kui me ei suuda pöörata liigirikkuse kadu taastumisele, ei suuda loodus meie planeedil inimese tekitatud kliimamuutustele vastu seista.
Majandusmetsast ootab enamus aga kõrgemat lisandväärtust, vähem põletamist. Metsal on süsiniku sidujana ja liigirikkuse hoidjana asendamatu roll. Põletusse peaks jõudma ainult puidutööstuse jääk ja kohalikud metsamajanduse jäägid, millele pole muud kasutust. Mida pikemaks ajaks jääb puit põletamata kujul maa peale, olgu siis maja, mööbli või kanga näol, seda enam süsinikku see seob. Teadaolevalt oleme mehaanilise töötlemise poolelt Eestis lisandväärtuse maksimumi saavutanud ja kiikame järgmise sammu - keemilise väärindamise suunas. Kindlasti vajab hindamist loodava tehase keskkonnamõju, ent suures pildis on Ida-Virumaale plaanitav tehas ja katsetused puidukeemiaga Imaveres kindlasti tervitatav algatus. Metsanduse ja puidu puhul tuleb arvesse võtta, et kliimamuutuste seisukohast tuleb teha otsuseid, mis aitaksid pidurdada soojenemist just järgmistel kriitilistel kümnenditel. Seda arvestavad ka Fit for 55 metsasektorit puudutavad suunised.
Miks ma sellest 1990ndate moest alguses kirjutasin? Need noored, kes täna selle moe järgi riietuvad, selles värskuses end otsivad ja avastavad, kasvavad üles kliimamuutuste reaalsuses, mis on juba tajutavad. Kliimamuutuste peatamine ja nendega kohanemine on nende jaoks loomulik, möödapääsmatu. Meie põlvkond - kes me sündisime 1970ndatel, 80ndatel – võtsime 1990ndatel nii loomulikult omaks tehnoloogia. Rohepöörde suhtes tunnetame ehk, et see heaolu, mida oleme ehitanud, on justkui ohus. Meie senine eluviis on ohus.
Nii nagu ei kadunud raamatud ja kohvikud, kui saabus infotehnoloogia, ei kao ka heaolu. Küll aga peame leidma jätkusuutlikuma eluviisi, senisel moel jätkates kuluks nimelt 1.6 planeedi ressurssi, aga seda meil pole. Mida tähendab kommentaar "Eesti peab enda eest seisma" EL kliimapaketi kohta? Ehk seda, et peame seisma heaolu eest? Põlevkivi, diisel või bensiin, isegi mitte auto kui sellise omamine ei ole ju tegelikult heaolu. Tegelik heaolu on kestmine. Tähendusrikas ja kindel töö on heaolu. Innovatsioon kui inimese loomingu väljendus on heaolu. Võimalus liikuda, vabalt valitud ajal ja kohta turvaliselt on heaolu. Vabadus elada ja teostada end konkurentsivõimeliselt omal maal on heaolu. Need on asjad, mille nimel võidelda, elada, mille nimel jaatada maailma muutumist, olles ise südikas ja julge eestvedaja selles muutumises.
Omavalitsusjuhtide ja kohalike meditsiiniteenuste osutajate koostööks on palju võimalusi, et vaktsineerimistempot kiirendada. Selleks on vaja natuke rohkem tahtmist, planeerimist ning siirast usku.
Suvi on olnud erakordselt kuum ja ilus. Inimesed saavad nautida üritusi, kontserte ja teatrietendusi. Selle kõrval ei tohiks valvsust kaotada, sest viirus on endiselt meie seas pead tõstmas. Suvisest vaktsineerimisest sõltub, kas me saame olla ka sügisel avatud riik, kus lapsed saavad muretult koolis käia ja huvialadega tegelda ning ettevõtted ei pea taas oma uksi sulgema.
* Vaktsineerimine toimub Jõhvi Pargi keskuse apteegis. Vaktsineerida saab esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kella 16-19.
* Ida-Viru keskhaigla vaktsineerib Jõhvis Jewe ja Pargi keskuses ning Kohtla-Järvel Wironia keskuses ja Iidla kaubanduskeskuses graafiku järgi.
* Info on leitav Facebookist ja vaktsineerimise kaardirakenduselt, mis on alati reaalaja infona https://vaktsineeri.ee/covid-19/lahen-vaktsineerima/.
Usun, et praegu on kohalikel omavalitsustel riigi kõrval senisest suurem roll. Tunneme kohalikke olusid ju tunduvalt paremini: mis viisil, kuidas ja mis kanalites liigub info, missugused on tõhusamad vahendid teavitustööks, kus toimuvad suveüritused jne. Vähetähtis pole ka kohapealne tunnetus, et kui maakonna ühes nurgas on väga kriitiline seis, siis ei pea tervet maakonda piirangutega karistama.
Lisaks koostööle üleriigilise meedia ja kõneisikutega on tehtud Ida-Virumaa omavalitsustega n-ö kriisikoosolekuid ning edastatud sisend Ida-Virumaa kriisikomisjoni ja saadetud infot vaktsineerimise kohta kohalikesse omavalitsustesse. Koostöös Ida-Viru ettevõtluskeskuse ja Corrigo tervisekeskusega saadi esimesena vabariigis luba vaktsineerida terveid kollektiive.
Jõhvi peab maakonnakeskusena võtma senisest suurema rolli teavituskampaania eestvedamisel.
Tegusid ja infot on justkui olnud piisavalt, aga numbrid räägivad kahjuks teist keelt. 19. juuli seisuga oli vaktsineeritute osakaal elanike arvust Ida-Virumaal 31,4% (Eesti keskmine 44,9%). Jõhvi, Lüganuse, Alutaguse ja Toila vallas on vaktsineeritute osakaal samas suurusjärgus Eesti keskmisega, vahemikus 38 (Jõhvi) kuni 47 protsenti (Toila). Meie suuremates linnades on see näitaja paraku tunduvalt väiksem: Sillamäel 26,1, Narvas 27,9, Kohtla-Järvel 30,2 ja Narva-Jõesuus 32,8 protsenti.
Jõhvi peab maakonnakeskusena võtma senisest suurema rolli teavituskampaania eestvedamisel. Sel nädalal valmib Jõhvil plaan, missugused on need sammud, mida me koostöös meditsiiniasutustega astuma peame.
Eesmärgid peavad olema sellised: vaktsineerimistalgud ning koostöö sotsiaalosakonnaga (helistada läbi eakad või nende lähedased ja anda infot vaktsineerimisvõimaluste kohta). Kõige tähtsam on vaktsineerimise kättesaadavus − mobiilsed ja võimalikult mugavad võimalused vaktsineerimiseks meie maakonna linnade eri asumites.
Eesmärk on eraldi fookusesse võtta noorte (alates 12. eluaastast) vaktsineerimise teavitus. Selleks on lähiajal plaanis appi kutsuda vallaasutuste juhid, et nad kasutaksid oma infokanaleid (Stuudium, meililistid jne), et noorte vaktsineerimisvõimalusi puudutavat infot levitada. Siinkohal sügist oodata ei tasu: tegutsema peab kohe, et huvitegevus ja õppetöö juba mitmendat aastat järjest ei kannataks.
Peale selle tuleb ära kasutada suviseid üritusi ning tutvustada ja jagada seal inimestele võimalikult palju infot. Tuleb arvestada ka seda, et meediat, sh sotsiaalmeediat, ei tarbi mitte kõik inimesed ning seega tuleb inimestele läheneda teisiti. Plaan on Jõhvis kokku kutsuda korteriühistute juhid, et nad saaksid infot jagada ja seda trepikodadesse üles riputada.
On selge, et vaktsiine jätkub ja vaktsineerimiskohtigi on piisavalt. Inimestel on lihtsalt palju küsimusi ning enamjaolt valdab neid ka hirm teadmatuse ees. Seepärast tulebki oma perearsti usaldada ning vestelda temaga võimaluse korral silmast silma. Vaktsineerimispassist pääsu ei ole ja seega ootame selle kasutuselevõttu!
Vaktsineerimisnumbrite kasv ja ka terve maakonna turvalisuse saavutamine on eelkõige meie elanike endi kätes. Meie teeme erisugustele sihtgruppidele teavitust ja kampaaniaid, soodustame mobiilset kohapealset vaktsineerimist jne, teie ülesanne on vaktsineerima tulla ning tuua endaga kaasa mõni seni vaktsineerimata pereliige.
Elanikud peaksid teadvustama, et just nende kätes on uue viiruselaine ulatus ja tugevus ning majandusele ja haridusele stopi peale panemine või mittepanemine. Suvi läheb kiirelt ning me kõik soovime, et sügis oleks meile avatud.
Selleks kutsume me teid viiruse vastu ühisrindele: valitsus, kohalik omavalitsus ja muidugi kõik inimesed, kes te vaktsineerima lähete!
Reformierakonna Riigikogu fraktsioon asus seisukohale, et kui sügisel tulevad COVID19 viiruse leviku takistamiseks uued piirangud, peaksid need kehtima vaid neile, kes pole vaktsineeritud, viirust läbi põdenud või hiljuti negatiivset testi andnud.
Reformierakonna Riigikogu fraktsioon asus seisukohale, et kui sügisel tulevad COVID19 viiruse leviku takistamiseks uued piirangud, peaksid need kehtima vaid neile, kes pole vaktsineeritud, viirust läbi põdenud või hiljuti negatiivset testi andnud.
“Meie kõigi jaoks on oluline mõista, et kõiki ühiskonnaliikmeid puudutavate piirangute aeg ei tule tagasi. Neile, kes on ise astunud samme viiruse leviku peatamiseks, peab elu olema sama vaba kui praegu,” ütles Reformierakonna fraktsiooni juht Mart Võrklaev.
Tema sõnul kinnitasid fraktsiooni kohtumisel osalenud valitsuse liikmed, et selliselt on uusi piiranguid võimalik seada ning valitsus pingutab, et plaan sügiseks välja töötada. “Tänaseks on vaktsineerimine kõigile Eesti inimestele kättesaadav ja julgustan kõiki seda lihtsat sammu astuma,” ütles Võrklaev.
Fraktsioonijuhi sõnul on nii inimeste kui ettevõtjate suhtes aus süsteem, kus need, kes viirust ise ei levita, saavad piirangutest vähem puudutatud. “Arvestades uusi viirusetüvesid, on selge, et meie miinimumeesmärk peab olema 70% elanikkonnast vaktsineerimine, parem oleks veel rohkem.”
“Võimalus on ka, et sügisel me uusi piiranguid kehtestama ei peagi. Selleks tuleb meil praegusel puhkuste aega kasutada selleks, et viirusel septembris enam levikuvõimalusi ei olegi. Kõik vaktsineerima!” lõpetas Võrklaev.
Lõpetasime riigikogus hiljuti kevadistungjärgu korralised istungid, mille käigus tehti minu hinnangul hulgaliselt olulisi otsuseid. Tähtsaimad nendest puudutavad vahest riigi lisaeelarvet, Euroopa taasterahastut ja riigi eelarvestrateegiat. Päris paljud teemad puudutavad ja mõjutavad otseselt ka Lõuna-Eesti inimesi.
Lõpetasime riigikogus hiljuti kevadistungjärgu korralised istungid, mille käigus tehti minu hinnangul hulgaliselt olulisi otsuseid. Tähtsaimad nendest puudutavad vahest riigi lisaeelarvet, Euroopa taasterahastut ja riigi eelarvestrateegiat. Päris paljud teemad puudutavad ja mõjutavad otseselt ka Lõuna-Eesti inimesi.
Lisaeelarvega eraldati 641 miljonit eurot, et leevendada ja elavdada tõsises pandeemiakriisis pihta saanud majandust ja valdkondi. Kaeti tervishoiu, haiglate ja kiirabi erakorralised kulud. Praegu, kui viiruse leviku ohutase on Eestis alles äsja taas rohelisest kollaseks muutunud, on seda ehk keeruline meenutada, aga veel kevadel oli valitsus sunnitud riigi päris lukku keerama, et nakkuskõver langusesse saada. Et majanduse toetamine piirangute ajal oli edukas, näitavad meie praeguse majanduskasvu näitajad, mis on üle viie protsendi ning naabritest märgatavalt suuremad.
Eestile ligi miljard eurot pakkuval taasterahastul on kaks suurt eesmärki: koroona mõjul kõige suuremat kahju kannatanud valdkondade toetamine ja tulevikukindluse parandamine eelkõige rohe- ning digipööret silmas pidades.
Taasterahastu puhul ongi olulisemad investeeringud seotud rohe- ja digipöördega, kuhu on plaanis suunata üle 600 miljoni euro.
Kriisis tugevalt pihta saanud turismisektori toetuseks soovitakse suunata 17,7 miljonit eurot, ettevõtete tootearenduseks ja arenguks 28 miljonit eurot.
Muu hulgas soovitakse rahandusministeeriumi ettepanekul viimase miili netiühenduse tagamiseks kasutada 24 miljonit, ettevõtete digipöördeks 73 miljonit ja uuenduslike rohetehnoloogiate kasutuselevõtuks 206 miljonit eurot.
Kuigi tundub, et sellise teretulnud algatuse vastu ei saaks keegi olla, selgus riigikogus, et taasterahastu pidurdamiseks tehti suurel hulgal muudatusettepanekuid, mis oleks parlamendi töö kuudeks halvanud. Et Euroopa raha kiiresti majandusse jõuaks, sidus valitsus taasterahastu küsimuse oma usaldushääletusega. Nii sai oluline otsus siiski vastu võetud.
Praegune valitsuskoalitsioon algatas seadusemuudatuse, millega 1. jaanuarist 2023 muutub keskmine pension Eestis tulumaksuvabaks. Sellega lõppeb olukord, kus riik ühe käega annab pensionitõusu, kuid teisega võtab tõstetud osa tulumaksuna tagasi.
Seejuures on keskmine pension tulumaksuvaba nii töötavale kui mittetöötavale pensionärile. Praeguses tööjõupuuduses on oluline hoida vanemat põlvkonda tööturul, mitte lükata neid tööturult eemale kõrgema maksustamisega.
Tuleb ka täiendav pensionitõus. 2023. aasta jaanuaris tõuseb pension 20 euro võrra, mis tähendab, et keskmine pension oleks 2023. aasta 1. jaanuarist 595 eurot.
Praeguste prognooside kohaselt on pensioniindeks Eestis iga-aastaselt tõusmas ja nii on 2023. aasta 1. aprillil meil keskmine vanaduspension eeldatavasti 622 eurot ja 2024. aastal 652 eurot. Seega tõuseb keskmine pension 2024. aasta 1. aprilliks praegusega võrreldes 100 euro võrra ja kogu pensionitõus on vanaduspensioni saajale esitatud eelnõu järgi tulumaksust vaba.
Eelmises riigi eelarvestrateegias polnud ette nähtud esmatähtsate valdkondade palgatõuse. Vastuvõetud eelarvestrateegias on leitud raha kolmeprotsendiliseks palgafondi kasvuks, et tõsta politseinike, päästjate ja õpetajate palkasid.
Täpsemad arvud selguvad koos riigieelarvega, mis põhineb majandusprognoosidel. Seda on muidugi vähe, aga vähe on rohkem kui mitte midagi ja seda olukorras, kus on kärpimiste aeg. Näiteks õpetajate miinimumpalk peaks tõusma 1354 euroni. 2022. aastal on õpetajate palkadeks kavandatud kokku 400 miljonit eurot.
Kõik me elame ja toimetame mingis kohalikus omavalitsuses ja on oluline, et vallal ja sealsetel elanikel läheb hästi.
Minu meelest on ka väga tähtis, et leiti võimalus eraldada omavalitsustele täiendavalt lisaeelarvega 46 miljonit eurot. 16 miljonit eraldati täiendavalt toetusfondi ja 30 miljonit eurot investeeringuteks. See on kindlasti abiks pandeemia tõttu tekkinud kulude katmisel ja arengule hoo andmisel.
Kagu-Eestile on väga oluline ka ühenduste loomine. Oleme valitsuskoalitsioonis otsustanud, et lähiaastatel ehitatakse välja kiire internetiühendus üle Eesti. Plaanide kohaselt on soov viimase miili ühenduste väljaehitamise tempot oluliselt tõsta.
Viirus on meile toonud uue vajaduse kaugtöö järele, aga see on loomulik ka ilma viiruseta maailmas. Hoiame kokku aega ja raha. Aga selleks on vaja normaalset internetiühendust.
Jätkatakse ka neljarealiste maanteede ehitust ja projekteerimist, mis on tegelikult Lõuna-Eestile samuti väga oluline, et Tartust Tallinna saaks kiiremini ja turvalisemalt. Juba mõnda aega tagasi algasid ehitustööd Tartu Riia tänava ringristmikul, mis on kahjuks olnud Eesti liikluses õnnetusterohkeim koht. Tööde lõppedes saab turvalisemaks Lõuna-Eesti ühendus Tartuga.
Meile on muidugi ka väga oluline, et idapiiri arenduseks on raha olemas ja ehitus käib. Praegu Leedus toimuvat vaadates on tähtis, et saaksime võimalikult nüüdisaegse piiri ja oleksime kaitstud Eestisse ebaseaduslikult tulla soovivate inimeste eest.
Ühes loos ei jõua kõiki meid puudutavaid otsuseid tutvustada, kuid neid on veel ja veel. Näiteks Kagu-Eesti programm, koroonakriisist tingitud majandusraskuste leevendamise toetus Leaderi programmis ja nii edasi.
Hoiame üksteist ja teineteist, viirus pole veel kuhugi kadunud. Oleme koos selle möödunud raske pandeemia-aasta üle elanud ja pingutame edasi.
Iga vaktsineeritud inimene annab meile suurema kindlustunde, et sügisel saame jätkata normaalse eluga ega pea kolmandat korda riiki lukku keerama. Et majandus saaks olla avatud ja kasvada, lapsed saaksid käia koolis ja lasteaias. Et meditsiinitöötajad ei peaks iga päev töötama ülekoormusega, et emad ei peaks Hunt Kriimsilma kombel mitmel ametil rügama. Et me igapäev saaks olla jälle selline, nagu see oli enne koroonaviirust. Koroonaaeg on kõigile olnud raske nii hakkamasaamiselt kui vaimselt. Sügis ja talv paistavad kauged. Mõistan.
Iga vaktsineeritud inimene annab meile suurema kindlustunde, et sügisel saame jätkata normaalse eluga ega pea kolmandat korda riiki lukku keerama. Et majandus saaks olla avatud ja kasvada, lapsed saaksid käia koolis ja lasteaias. Et meditsiinitöötajad ei peaks iga päev töötama ülekoormusega, et emad ei peaks Hunt Kriimsilma kombel mitmel ametil rügama. Et me igapäev saaks olla jälle selline, nagu see oli enne koroonaviirust. Koroonaaeg on kõigile olnud raske nii hakkamasaamiselt kui vaimselt. Sügis ja talv paistavad kauged. Mõistan. Samal ajal saame me kuulda uutest tüvedest, mida ei pea piirid. Mis liiguvad oma teed mööda, ka meile siia. Saan aru, et mõte uuest viiruselainest, piirangutest tekitab praegu vaid trotsi. Karm tõsiasi on aga, et meie enda otsustada on, milline saab olema sügis - kas sörgime viirusel sabas kogu kahjudega või kaitseme ennast selle eest. Vaktsineerimine on parim võimalus, kuidas saame ennast viiruse eest kaitsta.
Eesti inimesed on olnud tublid.
7. juuli seisuga on Eesti vaktsineeritud 52% täisealistest inimestest. Huvi vaktsineeritud saada on suur, küsitluste järgi plaanib ennast vaktsineerida 77% inimestest. Küll aga tuleb lisada, et piirkonniti on pilt väga erinev. Kõige suuremad murelapsed on Maardu, kus on vaktsineeritud 26% ja Ida-Virumaa, kus on vaktsineeritud 29,4% elanikest. Kuid rõõmustamiseks pole erilist põhjust ka Tallinnas, kus vaktsineeritus jääb pigem tabeli lõpuotsa, mitte esirinda. Tallinnas on vaktsineeritud 48,15% inimestest, aga kui vaadata numbri sisse, siis Lasnamäe 35,15%, Põhja-Tallinn 45,70% ja Mustamäe 49,33% protsendiga vajavad suuremat tähelepanu ja pingutust, et enam inimesi saaks vaktsineeritud. Teistes linnaosades on üle poolte ja rohkem veel inimestest vaktsineeritud.
Tallinnas Lasnamäe, Põhja-Tallinn, Mustamäe on kohad, kus tuleb pingutada rohkem. Tuleb sihitatult ja rohkem selgitada, kutsuda inimesi vaktsineerima, luua võimalusi sinna, kus inimesed käivad, teha neile vaktsineerimine lihtsaks, mitte otsida mööda linna süüdlast taga ja jätta muljet, justkui suurem osa Tallinnas elajatest on kaotanud lugemisoskuse ega taha vaktsineerida. Paraku kuuleb just seda viimast Tallinna linnajuhtidelt ikka ja jälle. Pange ennast korraks inimese kingadesse, kes ei ole veel vaktsineeritud võib-olla sellepärast, et vaktsineerimisaja broneerimine on talle liiga keeruline või pole sobivat aega saada. Kui Tallinna linnavõim süüdistab madalates vaktsineerimisnumbrites inimeste enda saamatust, on see oma inimeste alavääristamine. Tallinna linnajuhid, lõpetage ära inimeste alavääristamine ja looge neile paremad võimalused!
Linnapeal tuleb rohkem keskenduda lahendustele, mitte vabandustele.
Tallinnas tuleb pingutada rohkem selle nimel, et Lasnamäel, kus praeguseks on vaktsineeritud 35% inimestest, saaks Nõmme eeskujul vaktsineeritud 60% ja rohkem veel inimestest. Tallinnas on vaktsineerimisega probleem, sellele juhtisin linnavolikogus koos Dr. Eero Merilinnuga vaktsineerimisjuhi ja linnapea tähelepanu juba mõni aeg tagasi. Küsisime, mis on nende lahendused vaktsineerimistempo tõstmiseks, et mitte olla enam koos Ida-Virumaa ja Maarduga mahajääjate seas. Panime kaasa mõned ideed, mida nad saavad lahendustena arutada. Järgnenud on vaikus. Sellest võib järeldada vaid, et ega lahendustele mõelda ei soovita, sest Lasnamäele ja Mustamäele vaktsineerimiskeskused on juba ju tehtud. Aga nendest ei piisa. Selleks, et inimesed ennast vaktsineeriks, tuleb see teha neile mugavaks ja lihtsasti kättesaadavaks. Kodu lähedal, elavas järjekorras, ühe telefonikõne või kliki kaugusel.
Minu ettepanek Tallinna linnapeale on parteisisese mõõduvõtmise asemel kohtuda vaktsineerimise eest vastutava tervise- ja tööministri Tanel Kiigega ja leppida kokku, kuidas Tallinnas muuta vaktsineerimine soovijatele kiiremini ja mugavamalt kättesaadavaks ning järgmised kuud panna kogu linna meediamasin tööle sel eesmärgil, et iga inimene saaks asjakohast ja vajalikku selgitust vaktsineerimise vajalikkusest, et inimesed tuleksid vaktsineerima.
Kõigile inimestele panen aga südamele – palun minge vaktsineerima. Nii saame olla vabad.
Kolleegid EKREst on viimased kaks nädalat käinud mööda Riigikogu ringi, rind kummis ja rääkinud, kuidas nende kangekaelne riigikogu töö venitamine on “karistanud” koalitsiooni ja teinud EKREst tänavuse kevadistungjärgu suured võitjad.
Spordis on hea põhimõte: teod räägivad valjemalt, kui sõnad. Võidab see, kes viskab rohkem punkte, mitte see, kes kõvemini karjub. Nii ka poliitikas.
Nüüd, kui Riigikogu kevadistungjärgu korralised istungid on lõppenud, on ilmselge, et selle istungjärgu võitjad on koalitsioonist. Reformierakond ja Keskerakond lõpetasid need ääretult rasked viis kuud nii, et mitte ükski vajalik asi ei jää Riigikogus tegemata. Meie kontol on juba kirjas lisaeelarve, Euroopa taasterahastu ja kokkulepe RESi teemal, samuti kompromiss NETSi üle, jäätmeseadus ja alaealiste vanema loata psühhiaatri juurde lubamine, kui kõige olulisemaid asju nimetada. Nüüd kevadel lisanduvad sellesse loetelusse turvaline biomeetriliste andmete andmebaas, kohalike valimistega seotud seadused ning eesti keele arengukava.
Kogenumad riigikogus olijad teavad, et Riigikogu istungjärgu lõpul koguneb alati päevakorda suurem hulk otsuseid, mis oleks hea enne istungjärgu lõppu ära koputada. Mitmed neist saime laualt maha juba teisipäeval ja kolmapäeval. Teise seadustega tegelemist jätkame kas suve jooksul või sügisel ja teeme seda sellises tempos, et saame kõik olulised nüansid rahulikult läbi arutada.
Martin Helme ütleb, et koalitsioon “ohverdas ABISe nimel kogu oma legislatiivse agenda”. Ei, see polnud absoluutselt nii. EKRE ei saavutanud oma liikmete sisutühjade kõnede, hüsteeriliste protseduuriliste küsimuste ning kahe läbikukkunud umbusaldusavaldusega (mis jäid meelde ainult EKRE liikmete uskumatult ebaviisaka käitumisega) mitte midagi peale selle, et nende tõsiseltvõetavus võimalike koalitsioonipartnerite silmis on mõneks ajaks alla igasugust arvestust. Kui millestki on kahju, siis kultuurikomisjonis põhjaliku töö tulemusena valminud riiklikult oluliste kultuuriobjektide pingerida, mida EKRE ühese vähese asjana tuliselt toetas, jääb nende enda mängurluse tõttu samuti mõneks ajaks Riigikogus otsustamata.
Kui lõpetada spordivõrdlusega, siis Riigikogus ongi kogu mäng ehitatud üles nii, et koalitsiooni võit seadusandlikus võitluses on ootuspärane. Soovin opositsioonile siiski pead mitte norgu lasta, suvel on kindlasti aega valmistuda, et sügisel tulla aruteludesse sisulisemate argumentidega. Siis on lootust, et sügisistungjärk jääb nende poolt meelde rohkema, kui Riigikogu maine määrimisega.
Eile kogunenud Reformierakonna Rae piirkonna üldkoosolek valis uue piirkonna juhatuse, kinnitas valimisnimekirja moodustamise põhimõtted ja toetas vallavanema kandidaadina praegust vallavanemat Madis Sarikut.
Piirkonna juhina jätkab praegune Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Mart Võrklaev.
Eile kogunenud Reformierakonna Rae piirkonna üldkoosolek valis uue piirkonna juhatuse, kinnitas valimisnimekirja moodustamise põhimõtted ja toetas vallavanema kandidaadina praegust vallavanemat Madis Sarikut.
Piirkonna juhina jätkab praegune Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juht Mart Võrklaev.
“Lisaks suurepärase kvaliteediga üld- ja keskharidusele tahame edasi liikuda plaaniga pakkuda lähitulevikus Rae vallas ka innovaatilist kutseharidust. Olles tituleeritud ka logistikapealinnaks, on meil selle jaoks olemas ideaalne baas. Rae vallas keskhariduse lõpetavad noored ei peaks ilmtingimata minema haridusteed jätkama vallast väljapoole. Rae vald võiks olla tulevikus koht, kus on võimalik alates lasteaiast kuni ameti leidmiseni elada oma koduvallas,” ütles vallavanem Madis Sarik.
Reformierakonna Rae piirkonna juhatusse valiti Mart Võrklaev, Bärbel Salumäe, Tarmo Gutmann, Madis Tafenau, Tõnis Kõiv, Anna Õuekallas, Kai Lasn, Aivo Hommik ja Tanel Tammela
Üldkoosolek kinnitas valimisnimekirja moodustamise põhimõtted. Valimisnimekirja juhib Mart Võrklaev, teisel koha on Madis Sarik ja kolmandal Rae vallavolikogu liige ja Lagedi alevikuvanem Bärbel Salumäe, sealt edasi on valimisnimekiri koostatud tõmbluku põhmõttel ehk vaheldumisi mehed ja naised.
“Reformierakonna katusekampaania sõnum on "Paremini hoitud Eesti". Et Rae vald oleks paremini hoitud, tuleb valla juhtimises jätkuvalt arvestada nende ideede ja initsiatiividega, mis tulevad meie kogukondadest. Vald on meie inimeste jaoks, mitte vastupidi,” ütles Bärbel Salumäe.
Rae piirkonna juhi Mart Võrklaeva sõnul on Reformierakonnal Rae vallas väga tugev meeskond. Valimisprogramm seab eesmärgiks jätkata uudsete lahenduste toomist Rae valda, kui Eesti ühte kiiremini arenevamasse kohalikku omavalitsusse, kuhu on oma kodu loonud noored, teadlikud ja kõrgete ootustega inimesed.
“Läheme valimistele ambitsiooniga teha parem tulemus, kui eelmisel korral, mil valijad usaldasid Reformierakonnale vallavolikogus enamuse. Niinimetatud kuldse ringi vallana on meie elanike jaoks väga olulised erinevad liikumise ja transpordiga seotud küsimused. Plaanime jõuliselt edasi liikuda nii Tallinn-Peetri-Järveküla-Jüri trammiga, bussiliinide arendamise ja isejuhtivate busside kasutuselevõtuga, kui ka jalgsi ning jalgrattaga liikumise soodustamise ja võimaluste loomisega. Teine oluline valdkond, kus kogu riigil tuleb suur arenguhüpe teha, on jäätmemajandus, ka siin plaanime juba lähiaastatel suuri samme astuda ning eeskujuks olla,” sõnas Võrklaev.
