Ühed muretsevad, et eestikeelne haridus juurdub liiga aeglaselt. Teised kardavad, et eestikeelses koolis ei suuda vene emakeelega lapsed sammu pidada ja saavad halvema hariduse ning kaotavad oma kultuurilise identiteedi. Lahendusena nähakse vähemalt esialgu vene koolide säilitamist. Kolmandad aga kardavad, et vene ja eesti emakeelega laste samas haridusasutuses õppimine halvendab eesti laste haridust ja rikub nende emakeele ning vähendab eesti kultuurilist pädevust. Nende meelest oleks mõistlik hoida eesti ja vene lapsed eri koolides. Neljandatele ei meeldi, et suund pole võetud koosõppivale koolile, kus eesti ja muu emakeelega lapsed õpiksid võrdselt nii eesti kui vene keelt, pidades seda heaks võimaluseks kaksikidentiteedi omandamiseks.

Usun, et kui tahame eestikeelse haridusega edasi liikuda, vajame ühelt poolt julgust ja põhimõttekindlust, teisalt aga võimet kuulata ja mõista üleminekuga kaasnevaid hirme. Julgust ja põhimõttekindlust on vaja selleks, et järgida põhiseadust, mis ütleb, et Eesti riik tagab eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsimise läbi aegade, samas võimaldades igaühel säilitada oma kultuurilise enesemääratluse. Eesti keele kui riigikeele omandamine on kõigi siin elavate inimeste huvides. Eestikeelne haridus pole aga ainult vahend eesti keele ja kultuuripädevuse omandamiseks, vaid ka ühtse riigiidentiteedi arendamiseks. Lõpuks on see meie julgeoleku küsimus. Siin tuleb murda mõnes Eesti piirkonnas valitsev koolipidaja vastuseis.

Riigigümnaasiumide loomine annab hea võimaluse võtta eestikeelse hariduse korraldamine enda kätte. Narvas planeeritav hariduslinnak on väga oluline samm eestikeelse hariduse koondamiseks. Teine oluline projekt on Lasnamäe riigigümnaasium, mis tuleks ehitada hulga varem kui praegu planeeritud 2027. Kohati võib olla vajalik ka põhikoolide riigistamine.

Teame aga, et lõpuks sõltub kõik koolijuhist, kes võtab tööle õpetajad ning annab tooni kooli keelsuse ja meelsuse kujunemisel. Koolijuhtide riiklik atesteerimine võiks aidata kaasa sellele, et kõikides koolides järgitaks keelenõudeid ja samu tegevuspõhimõtteid.

Ka peaksime määratlema seaduse tasemel, kui palju aineid õpetatakse põhikoolis eesti keeles. Praegu on põhikooli õppekeel kohaliku omavalitsuse valida. Põhikooliõpilasi, kelle õppekeel on vene keel, on 16 protsenti. Kui vene emakeelega lapse haridus piirdub põhikooliga, siis ta tihtipeale ei omandagi eesti keele oskust.

Professor Birute Klaas-Langi sõnul on Läti olnud edukam riigikeele õpetamisel, kuna kehtestas ka venekeelses põhikoolis nõude õpetada teatud hulk aineid riigikeeles (7.–9. klassini on 80 protsenti õppekavast läti keeles, gümnaasiumis täielikult). Meie otsustasime 2007. aastal piirduda vaid gümnaasiumidega, kus 60 protsenti õppemahust peab olema eesti keeles. Venekeelsetes põhikoolides õpetatakse küll eesti keelt, aga pole sundust aineid eesti keeles õpetada. Tulemuseks on, et nende põhikoolilõpetajate osakaal, kes valdavad eesti keelt vähemalt B1-tasemel, on vaid 70 protsenti. Kuna põhikoolis pole eesti keelt piisavalt õpitud, jõuab vaid 60 protsenti muu emakeelega õpilastest gümnaasiumi lõpuks B2-tasemele. Nii pole imestada, et kõrgkooli jõuab venekeelsete põhikoolide lõpetajatest 10 protsenti vähem noori kui eestikeelsetest. Samuti on venekeelsete põhikoolide lõpetajatel raskusi ka kutsekoolides edasiõppimisega.

Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla.

Seega peaksime alustama 2007. aastal tehtud otsuste parandamisest ning palju otsustavamalt määratlema eestikeelse õppe osakaalu eri haridustasemetel. Samas eeldab eestikeelsele haridusele rahumeelne üleminek empaatilist kuulamist ja süsteemset tegelemist inimeste hirmudega, sest eks ole ju erakondade seisukohtade taga nende toetajate vaated.

Esiteks, kui argument on, et eestikeelses koolis saavad vene emakeelega lapsed halvema hariduse, siis selle ümberlükkamiseks on meil olemas faktid – rahvusvaheline PISA uuring näitab, et vene õppekeelega koolide õpilased on eesti õppekeelega koolide õppijatest 1–1,5 aastat maas. See on paljude tegurite koosmõju: koolijuhtimine, õpetajate ettevalmistus, õppematerjalid, koolikultuur ja kodune hoiak. Seega on eestikeelses koolis õppimine vene emakeelega laste huvides.

Selleks, et vene emakeelega lapsed eesti koolis hakkama saaksid, oleks vaja pakkuda neile täiendavat tuge. Professor Birute Klaas-Lang ütles, et iga õpetaja on ka keeleõpetaja. Selleks, et ka nt ajaloo- ja matemaatikaõpetajad saaksid hakkama muu emakeelega laste õpetamisega, peaks nad omandama teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest (LAK-õpe). Praegu ei ole LAK-õpe õpetajakoolituse kohustuslik osa, aga võiks olla. Samuti tuleks selle õpetamist riiklikult rahastada ka õpetajate täiendõppes. Et iga õpetaja ei peaks jalgratast leiutama, on vaja kõrgkoolide ja kirjastuste koostöös õppevara, mis võimaldab erinevate ainete õpetajatel lõimida keele- ja aineõpet. Eriti on vaja õpikuid ja juhendmaterjale ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetamiseks.

Kõige parem oleks muidugi, kui muu emakeelega lapsed omandaksid eesti keele juba lasteaias. On ju üldteada, et võõrkeel omandatakse kõige paremini varases eas, seega peaks ka eesti keele õpe algama lasteaiast. Koalitsioonileppes ongi kokku lepitud, et põhirõhk pannakse eesti keele õppele alushariduses. Kuidas seda teostama hakatakse, saame teada novembriks haridus- ja teadusministeeriumis valmivast tegevuskavast. Tartu Ülikool on riigikogu eesti keele õppe probleemkomisjonile teinud ettepaneku kehtestada riiklikult rahastatud ja kohustuslik eestikeelne eelkool (lasteaia viimane aasta) kõigile lastele, sõltumata kodukeelest.

Teisalt kardetakse, et eesti laste haridus ja keeleline areng kannatavad, kui muukeelseid lapsi on koolis liiga palju. Usun, et hirmud kaovad, kui eesti keele staatus on koolis kindel ja seda õpetatakse heal tasemel. Eestikeelses koolis peaks eesti lastel olema eesti keele süvaõpe, samas kui vene emakeelega lastel peaks olema võimalik õppida eesti keelt teise keelena ja oma emakeelt süvendatult, mitte koos eestlastega, kellele vene keel on võõrkeel. See eeldab muudatusi õppekavas.

Kõige keerulisem olukord on Ida-Virumaal, kus eesti keele kõnelejad on vähemuses. Eesti õppekeelega koolides, kus on palju eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, peab õpetajate palk olema vähemalt poole kõrgem. Seal tuleks nii lasteaias kui koolis pakkuda rohkem võimalusi keelekümbluseks ja toetada eestikeelset huviharidust. Unustada ei tohi, et seal vajavad täiendavat tuge ka eesti kodukeelega lapsed.

Kõige tõsisem probleem on muidugi see, kust saada häid õpetajaid, kes on valmis eesti keelest erineva kodukeelega õpilasi õpetama. Ilmselt on vaja luua atraktiivsemaid motivatsioonipakette nii eesti keele teise keelena õpetajatele kui ka aineõpetajatele, kes tegelevad lõimitud aine- ja keeleõppega.

Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises.

Senisest rohkem tuleks tegelda muukeelsete lapsevanematega. Venekeelsed pered kardavad, et nad ei oska last abistada, kui ta õpib eestikeelses koolis, või et laps jääb neile kaugeks. Selle vastu aitab see, et koos lastega peavad õppima ka vanemad. Suurbritannia kogemus migratsioonitaustaga perede puhul on, et nad korraldavad vanematele toetavaid üritusi, kus algkoolilaste vanematele õpetatakse nii keelt kui ka antakse juhiseid, kuidas oma lapsi toetada, nt matemaatika või mõne muu aine õpetamisel. Meil võiks olla abi sellest, kui koolid ja eesti keele majad toetaksid laste ja lapsevanemate ühist õppimist.

Riigikogus toimunud aruteludel kurdeti ka, et 30 aastaga pole kuhugile jõutud, ühtlasi andes hinnangu ka iseenda tegevusele, sest on ju kõik parlamendierakonnad osalenud valitsemises. Teisalt nuriseti, et eestikeelsele haridusele üleminekut plaanitakse teostada alles aastaks 2035.

Tõsi, kui oleksime kohe taasiseseisvumise järel olnud otsustavamad, ei oleks meil praegu ilmselt olukorda, kus nii paljud lapsed lõpetavad kooli ebapiisava eesti keele oskusega. Võime küll mõelda, et miks me ei julgenud varem otsustada eestikeelsele koolile üleminekut. Aga tegelikult me ei tea, mis tagajärjed sellel sammul oleks võinud olla. Võibolla oleks eestikeelsele haridusele ülemineku otsus kutsunud esile tormilisema pronksiöö, kui me pronkssõduri teisaldamisel nägime, või koguni seadnud ohtu Eesti iseseisvuse. Ettevaatus on tarkuse ema, ütleb tuntud vanasõna.

Leian, et pole mõtet teha etteheiteid selle pärast, mis on jäänud tegemata. Paneme parem pead kokku ja mõtleme, kuidas võimalikult ruttu jõuda kokku lepitud eesmärgini.

Esimest korda iseseisvusaastate jooksul on valitsus arutamas reaalset plaani Eesti hariduse muutmiseks lasteaiast alates eestikeelseks. Riigieelarves on selleks eraldanud ka esimesed miljonid. Ent ükskõiksusel ja vastupanul selles vallas on pikk ja kangelaslik ajalugu ning üks etapp sellest oli ka äsja riigikogus. “Oluliselt tähtsa riikliku küsimuse” pähe pidime seal aru pidama Eesti keele õpetamise olukorrast vene koolides.

Päevakorrapunkti nimi oli süütu, ent tegeliku probleemiga võrreldes olnuks see nagu koroonakriisi lahendamise asemel nõu pidamine selle üle, kuidas vältida vaktsineerimist ja üle elada selle tüsistusi.

Parlamendi üldkogu ei võtaks ühegi teise õppeaine õpetamist ega isegi venekeelsete koolide õpitulemuste üldist mahajäämust eraldi ette, ent toas ja õues oli elevant: lõhestatud ja kakskeelne koolisüsteem, mis toodab lõhestatud ühiskonda ja kehvi väljavaateid neist venekeelsel poolel. Tegelikult tervikule.

Eesti keele õpe või eestikeelne õpe

Et riigikogu nüüd millelegi nii kitsalt erialalisele keskenduda üritas, oli tolle vastupanuvõitluse kaja ja märk, kuidas suured asjad juhtuvad tihti omast ajast hiljem. Kui praeguse parlamendikoosseisu alguses esitasime taas eelnõu, mis sunniks valitsust eesti keelele üleminekut korraldama hakkama, otsustas valitsusliit selle mitte üksnes põhja lasta, nagu eelmise koosseisu omad, vaid teha ka vastukäigu. Asutati probleemkomisjon, mis nüüdse arutelu algatas, et viia tülikas jutt eestikeelselt õppelt mugavalt eesti keele õppele. Täpselt samuti viisid peaminister ja haridusminister ta eesti keele õppele parlamendis neli aastat, kuigi palusime neil seda mitte teha.

Komisjoni juhiks nagu kits kärneriks pandi Mihhail Stalnuhhin, küll hea eesti keele oskaja ja õpetaja, ent vihane venekeelse õppe kaitsja. Mees kutsus kaasesinejateks spetsialistid, kasvatusteadlase ja filoloogi, ent noistki esimene kõlas nagu kõlab too Eesti nõukogude epidemioloog vaktsiinivastaste filtri kaudu: mingit süstimist ei tohtivat epideemia ajal olla. Stalnuhhin reserveeris endale kaks korda rohkem vastamise aega kui jättis ekspertidele, ent ei pälvinud ainustki küsimust. Arutelust ei saanud suurt asja ka esimese külalise ajal, jutu viis kümnesse alles professor Birute Klaas-Langi ettekanne.

Viimastel aastatel on sellel reformil olnud mitu tagasilööki, põhiliseks takituseks blokeerivad erakonnad. 2016. aasta koalitsioon tõmbas esimese asjana tagasikäigukangi ja eraldas raha hoopis eestikeelsuse 60/40 nõudest loobumiseks vene gümnaasiumides. See on täpselt vastupidine praegusele otsusele lisarahastada eesti koole, kus muukeelsete osakaal on sedavõrd suurem, et vaja läheb tuge.

Rahvuskonservatiivide põhimõtteline viga

Kui 2017. aasta alguses tõstsime eestikeelse ühtluskooli poliitilisse päevakorda, andsid selle pihts tuld nii Keskerakond, Isamaa kui sotsid. Eksharidusminister Jevgeni Ossinovskile kuulub siin Eesti poliitikaajaloo kõige baroksemaid avaldusi vene kaardist, rahvustevahelisest vaenust, roostes suurtükist jms, kusjuures idee ise oli tegelikult täiesti uus ja roostevaba. Guugeldan teda vahel ja imestan, sest küsimise peale on ta mulle vastanud, et asi tuleb ära teha. Praegu loodan tema toele.

Kui rahvuskonservatiive võiks eeldada olevat teemas kindel käsi, siis võta näpust. Nad polnud jätnud haridusministeeriumisse maha ainustki nähtavat märki, et tahetaks ja suudetaks luua ühtset eetikeelset kooli, kuigi olid seitse aastat pluss viis aastat järjest haridusportfelli hoidnud. Ma ei oska öeldagi, kui palju saab seda neile ette heita, kuna 1997. aasta otsus lükata eesti keelele ülemineku algus 2000. aastalt 2007. aastasse ja selle piiramine gümnaasiumiga ei pälvinud erilist tähelepanu isegi riigikogust vaadates. Ometi tehti siin ära väga põhimõtteline viga, sest algus pidanuks olema just alumises otsas, alushariduses ja algkoolis ning asi läinuks siis palju lihtsamalt nii laste kui õpetajatega.

Et meile on osatud iga eelnõu peale ette heita põhiliselt vaid seda, et me ei teinud asja ära haridusministri portfelli hoidmise ajal - plaani ennast eelnõud konktreetselt ette ei kirjutanud ja kritiseerida ei andnud -, siis siin on esimene põhjus - polnud ees eeltööd ega isegi ideed, aga neiks paratamatult vajalik portfell oli olnud alati teiste käes. Nii võttis see lihtsalt pool aastat kauem, aga pole vabandus venitada praegu. Teine põhjus on juba formaalloogiline - mitte tegemata asjade, vaid juba ära tehtud asjade tegemist saab poliitikule ette heita.

2019. aasta tagasilöögis on tähelepanu vääriv, et kuigi ametlik vastuseis tuleb Keskerakonnalt, kes venekeelse kooli kaudu on harjutanud oma valijaskonna isoleerimist ja konserveerimist, olid kõige vihasemad vastulaused hoopis rahvuskonservatiividelt. Ei oldavat nõus eksperimentidega, ehkki riigikeelsus on avaliku ja tasuta hariduse loomulik rahvusvaheline praktika.

Praegu on Isamaa avatum, aga EKRE ainsad mured on venelaste eraldi hoidmine ja neile vaid keele õpetamine. Selle kohta ütles juba 2017. aasta Inimarengu aruanne, et keeleõpe üksi ühiskonda ei aita ja keeltki ei saa selgeks teisekeelses keskkonnas. Et vaja on barjääride murdmist ning keele ja aineõppe sidumist, kinnitavad kõik lähedased teadused.

Pidur peal

Kas tänavune koalitsioon alustas tegelikult rabedalt ning prof. Klaas-Langi pettumus (PM 27.01) oli asjakohane. Mina raporteerisin ajakirjandusele enda teadmisest, et eestikeelsele õppele üleminek lepiti kolitsiooniläbirääkimistel kokku, kuid osalenud Mailis Reps ja Jaak Aab kiirustasid vastu vaidlema, et venekeelne kool jääb.
Praegused otsused viitavad õnneks muule.

Ma loodan, et portfelli uus hoidja Liina Kersna ning eraldatud raha suudavad reformi kindlustada. Keskerakonna vastuseis ei tundu neile endilegi päris veenev, avalik teadlikkus on uuel tasemel ning vene kool tuntavalt hääbub. Venekeelsesse mulli jääjate tulevik on tume ning isegi parteiliselt on neile ilmunud uus ja küünilisem manipuleerija.

Mind häirib asjale siiski peale jäänud pidur. Eesti keele arengukava pärineb teistsugusest poliitilisest minevikust ja eesti keele ülemineku ambitsioon on seatud liiga kaugusele, 2035. aastasse. Paberid jätavad omakorda mulje, et kõike üritatakse uputada detailidesse ning millegagi ei kavatsetagi riskida selle nimel, et kehva perspektiiviga aastakäike ei tekiks aina juurde.
Aga olukord muutuks suuresti ise, kui näidataks välja laia poliitilist tahet. Probleemid ja liikumissuunad on tegelikult ära kirjeldatud, on vaja sõnumit, et tuleb minema hakata.

Teadlased, spetsialistid, koolijuhid, õpetajad, poliiikud, praktikud, koolipidajad, lapsevanemad tuleb saada koos vankri ette ja hirmud maha võtta. Kus ei saada, tuleb omavalitsuse kool riigistada ja koolijuhid välja vahetada.

Pooleteise aastakümne asemel võiks sihik olla lasteaedade viimase klassi muutmisel eelkooliks juba tuleval aastal. Sealt aastahaaval edasi ametlikult juba eestikeelse gümnaasiumini kulub vaid üheksa aastat, millega koos peaks lisanduma eestikeelsuse lisamine ka vahepealstes aastakäikudes.
Tulemus pole koolide mehaaniline liitmine, kui selleks just üksmeelt ei teki. Ja kuigi laste kohanemsvõime on räägitust suurem, jäävad ikkagi mingid traditsioonid, koolivalikud ja kokkuhoidmised, mis väldivad suurt traumat, sealhulgas eesti keelele ja koolile.

Et aineõppe ühendada keeleõppega, pole puudu tingimata õppematerjalid, sealhulgas on juba olemas e-õppe võimalus. Muidugi on vaja täiend- ja ümberõpet, õpetajakoolitust, pilootprojekte, vanemakoolitust, koolijuhitide ettevalmistust, aga seda kõike siiski trgemise käigus. Kiiret on abi huvitegevus muutmisest eestikeelseks. Präänikuks peavad olema motivatsioonipaketid ja piitsaks riiklik kvaliteedikontroll ning personalivalikud. Õpetajakutset alandavad on hädaldamised, et ôpetajad ei saa õppimisega hakkama.

Üks motivatsioonipakett vôiks meie jaoks olla Lätis. Juba eelmisel õppeaastal oli neil 7.-9. klassis vähemalt 80% õppest ja gümnaasiumides kogu õpe läti keeles. Miks eestlased kaugelt väiksema muukeelsete osakaalu juures kehvemad peaksid olema ja kuidas tohivad?

Tänavuse aasta esimeses pooles koos majanduse kiire taastumisega hoogustus palgakasv. Paranenud maksutulude laekumine on tõstnud ka avaliku sektori palgakasvu ootusi ja järgmise aasta riigieelarve üks eesmärke ongi panustada inimestesse. Eelkõige tähendab see õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja politseinike palgatõusu.

Majandusprognoos lubab ligi 7 protsendilist palgakasvu, aga hinnatõusu arvesse võttes jääb palga reaalkasvuks alla 3 protsendi. Seega hinnatõus võtab ära üle poole inimeste nominaalsest sissetulekute kasvust.

Osa sissetulekute kasvust pühib minema ka maksuvaba tulu süsteem. Maksuvaba tulu reformi tulemusel kehtestati kord, kus maksuvaba tulu määr hakkas sõltuma aastatulust. Jäigalt fikseeritud tuluvahemik, ehk maksuküür vahemikus 1200 kuni 2100 eurot, on muutumatuna püsinud aastaid ja seda pole keegi tarbijahinnaindeksi muutusega korrigeerinud. Kui inimesed oma tuludega liiguvad sellesse tuluvahemikku, siis 1200 euro suuruse sissetuleku juures hakkab 500 euro suurune maksuvaba tulu määr järsult vähenema ja jõuab 2100 euro juures nullini. Sellest süsteemist tulenev tulumaksukoormuse kasv võtab seega samuti ära osa sissetulekute kasvust.

Avaliku teenistuse aastaraamatu andmetel oli avalikus sektoris keskmine brutopalk eelmisel aastal 1831 eurot. Selline tulutase paikneb maksuküüru osas, kus maksuvabast tulust enam suurt midagi järgi ei jää. Maksuvaba tulu on selle tuluastme juures 150 eurot. Meenutame, et 2017. aastal oli üldine maksuvaba tulu määr 180 eurot kuus. Seega keskmise palgaga avaliku sektori töötaja maksuvaba tulu määr ei ulatu enam isegi selleni, mis oli enne maksuvaba tulu reformi. Päästjate, politseinike, päästetöötajate ja õpetajate palgad on keskmisest madalamad, aga liiguvad samuti tuluvahemikku, kus maksuvaba tulu hakkab järsult vähenema.

Maksuvaba tulu süsteem kaotas ka keskmise pensioni tulumaksuvabastuse. Järgmise aasta riigieelarve seletuskirja andmetel kasvab keskmine vanaduspension alates järgmise aasta aprillist 38 euro võrra 590 euroni. Maksuvaba tulu süsteemiga aga kehtestati kord, et ka keskmine pension 500 eurot ületavas osas läheb tulumaksuga maksustamisele. Kui varem hoolitseti selle eest, et keskmine pension tulumaksuga maksustamisele ei läheks, siis nüüd see enam nii pole. Seega, kui järgmisel aastal tõuseb keskmine pension 38 euro võrra, siis tulumaksuna läheb keskmisest pensionist maha 18 eurot.

Vanemaealiste suhtelise vaesuse määr on Eestis Euroopa kõrgemate hulgas. Praegune valitsus on teinud otsuse vabastada keskmine pension tulumaksust ja eelnõu on peagi jõudmas Riigikogu menetlusse. Selle eelnõu jõustumine on kavandatud alates 2023. aastast ja see on esimene samm, et tuua inimesed lõpuks ometi eelmise valitsuse loodud teenimist karistava maksuküüru alt välja.

See hooliv ja vastutustundlik riigieelarve on saanud teoks suuresti tänu sellele, et meie majandus on tempokalt kasvanud. Ja majanduse taastumine on omakorda jõudu saanud valitsuse kahest olulisest tegevusest. Esiteks, mahukast ja hästi sihitud 2021. aasta lisaeelarvest, mille kevadel kiirkorras välja töötasime. Ning teiseks, teadlikust poliitikast, millega hoidsime tervisekriisis majanduse ja ühiskonna võimalikult avatuna.

Eesti majandus on tugev ja jõudnud sellele tasemele, kus olime enne koroonakriisi algust. Vaatame arve. Meie majandus kasvas eelmise aasta teise kvartaliga võrreldes 12,9 protsenti. Sellest siiski lähtuda ei saa, kuna eelmise aasta langus oli toona alanud tervisekriisi tõttu väga sügav. Seega vaatame aega enne tervisekriisi algust – ja ka 2019. aastaga teise kvartaliga võrreldes on Eesti majanduskasv tubli 4,7 protsenti.

Samuti on taastumas tööhõive. Kui mullu teises kvartalis oli töökoht 76,3 protsendil Eesti tööealisest elanikkonnast, siis tänavu juba 78 protsendil – seegi näitaja on sarnane kriisieelsele 2019. aastale.

Majanduse tugev seis on meie riigieelarve tugitalaks. Pikaaegne Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher on öelnud: “Ainus raha, mis valitsusel on, tuleb maksudest ja laenamisest: samadest maksudest, mille üle kõik kurdavad, et need on juba liiga kõrged; samadest laenudest, mis tõstavad intressimäärasid ja mis tuleb tagasi maksta. Sendid ei lange taevast, need tuleb teenida siin maa peal.”

Tänu tugevale majandusele ja julgetele otsustele saime koostada 2022. aastaks vastutustundliku riigieelarve, mis keskendub sellele, et meie inimesed oleksid hästi hoitud, meie majandus saaks kasvada ning ühtlasi sillutada teed meie riigi jätkuvale arengule. See on terve Eesti eelarve, kus prioriteediks on terved, haritud ja õnnelikud inimesed ning tugev ja kaitstud Eesti.

Hea riigikogu!

Valitsus on teile üle andnud 2022. aasta riigieelarve eelnõu, mille tulude maht on 13,13 miljardit, kulude maht 13,64 miljardit ning investeeringute maht 716 miljonit eurot. Maksukoormus on järgmisel aastal 33,7 protsenti SKTst, mis on väiksem kui käesoleval aastal.

Sellel riigieelarvel on kolm suunda: 1) võtame riigi igapäevased kulutused kontrolli alla; 2) investeerime inimestesse; 3) tagame Eestile kiire ja jätkusuutliku arengu.

Kõigepealt, võtame riigi igapäevased kulutused kontrolli alla. Viimastel aastatel riigi rahakotti uuristatud auk oli suurem ja sügavam, kui oleks tohtinud. Hakkame seda parandama. Muu hulgas tähendab see ka riigi erinevate tegevuste ühendamist ja riigireformi elluviimist, et riigisektor saaks tõhusamaks. Soovime juba järgmisel jõuda väiksema kui kolmeprotsendilise defitsiidini. Kui veel aasta tagasi prognoositi võlakoormuse jõudmist 30,8 protsendini SKTst ehk 10,2 miljardi euroni, siis nüüd kokku lepitud eelarve järgi püsib see järgmisel aastal 20 protsendi piires: 6,4 miljardit 2022. aastal ja 7,8 miljardit aastaks 2025.

Teiseks on see eelarve eelkõige hoitud ja haritud inimeste eelarve. Tõstame esile meie inimesed, kelle õlgadele on tervisekriisi negatiivsed mõjud kõige raskemalt langenud – õpetajad, tervishoiutöötajad, politseinikud, päästjad, kultuuritöötajad. Nemad on võtmetähtsusega ka “Eesti 2035” strateegias sihiks seatud aruka ja terve inimese, hooliva ja koostöömeelse ühiskonna ning turvalise elukeskkonna seisukohast. Seega toetades neid, toetame ühtlasi riigi pikaajaliste sihtide saavutamist.

Selleks, et õpetajate palk oleks uuel aastal võrdne riigi keskmise palgaga, tõstame õpetajate palga alammäära üle seitsme protsendi. Sama palju tõstame ka kultuuritöötajate palku. Eesliini politseiametniku miinimumpalka tõstame pea viis protsenti ja päästja miinimumpalka ligi 12 protsenti.

Tagame meditsiinitöötajate kollektiivlepingus kokku lepitud palgatõusu – arstide ning õdede miinimumtunnitasu tõusu üle seitsme protsendi ning hooldustöötajatel 10 protsenti. Samuti tõstame riigi rahastatud hoolekandeteenuste osutajate palgad õendustöötajatega samale tasemele. Sellega anname panuse, et suure hoolduskoormusega inimeste osakaal väheneks senisega võrreldes oluliselt ning tervena elada jäänud aastate arv kasvaks meestel 63 ning naistel 64,6 eluaastani, nagu “Eesti 2035” strateegias on ka sihiks seatud. Mõtleme sellele, et veel 2020. aastal oli neid aastaid meestel 55,5 ja naistel 59,5. 

Sellel pandeemial on olnud ka nähtamatud ohvrid ning meile on oluline, et abivajajad saaksid tuge. Toetame vaimset tervist ja rahastame tegevusi, mis aitavad tasandada meie laste õpilüngad. Loome perelepituse süsteemi, et oleks vähem katkistest peredest lapsi. Vaatamata sellele, et kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab üle 100 miljoni euro, toetame kohalikke omavalitsusi lastele huvihariduse pakkumisel üle 10 miljoni euroga. Lisaks toetame põhikooliõpilaste kultuuriranitsat, mille eesmärk on tagada parem juurdepääs kultuurile, olgu tegu muuseumitunniga, kino- või teatrikülastusega või kontserdielamusega. Soovime, et lapsed saaksid koolis rohkem puhast mahetoitu, mida saavad pakkuda kohalikud väiketootjad.

Mõned kriitikud on küsinud, mis kasu on korras riigirahandusest ja täpselt sihitud kriisimeetmetest. Siin on konkreetne näide – sellel aastal langetatud õiged majanduspoliitilised otsused toovad uuel aastal kaasa keskmise pensioni kasvu seitse protsenti.

Järgmise aasta riigieelarve kolmas oluline suund on Eesti riiki kiire ja jätkusuutlik areng.

Meile kõigile on tähtis, et Eesti oleks kaitstud. Lubasime, et kaitsekulude eelarve hoiame vähemalt kahel protsendil SKTst ja oma lubadust me auga ka täidame. Riigikaitsesse suuname võrreldes tänavusega 103 miljonit eurot rohkem, kokku ligi 750 miljonit eurot, mis moodustab üle 2,3 protsendi SKTst. Seega jõuavad kaitsekulud Eesti ajaloos rekordilisele tasemele. See on kindel sõnum nii meie liitlastele kui ka vastastele – Eesti võtab oma julgeolekut väga tõsiselt ja panustab sellesse.

Eestikeelne haridus saab eelarves lisaraha, sest me tahame, et kõik Eesti lapsed saaksid hea hariduse ja oskaksid Eestis eesti keelt tasemel, mis võimaldab ühiskonna- ja tööelus võrdselt kaasa lüüa. Eraldame kaheksa miljonit eurot eestikeelse haridussüsteemi arendamiseks ja tagame muu emakeelega laste rühmadesse lasteaedades ja üldhariduskoolides rahastuse eestikeelse lisaõpetaja kaasamiseks.

Eesti on maailmas suutnud hoida väikese, aga tubli digiriigi kuvandit. Viimastel aastatel on Eesti riigi digieelarve olnud tagaplaanil, digitiiger näljas ning digiriigi arengusse ega küberturbe püsirahastussse pole märkimisväärset lisaraha tulnud. Aga järgmisel aastal see suhtumine muutub. Selleks, et hoida meie digitiiger jooksmas ning anda talle võimalused taas esiritta jõuda, oleme eraldanud 30 miljonit täiendavat eurot digiriigi arenguks ja küberturvalisuse tagamiseks.

Me tahame, et Eesti oleks tark ja innovaatiline ning siinsetel töökohtadel toodetaks rohkem lisandväärtust, mille eest saab maksta ka rohkem palka. Seetõttu on ülioluline strateegiline roll teadusel, arendustegevusel ja innovatsioonil. Ja just sellepärast suurendame teadus- ja arendustegevuse rahastamist 29,5 miljoni võrra, kokku ligikaudu 300 miljoni euroni.

Ja selleks, et anda inimestele kindlustunnet, oleme otsustanud ära jätta kõik varasemalt planeeritud aktsiistõusud. Me ei tõsta aktsiise, sest me ei taha veelgi kiirendada hinnatõusu. Samuti on meil plaanis lisada eelarvele kõrge elektrihinna kompenseerimist võimaldavad meetmed. Kui elektrihind püsib pikalt ebamõislikult kõrgel tasemel, siis me aitame selle mõju meie inimestele ja ettevõtjatele vähendada. Inimesed ei peaks tundma teadmatust ja ärevust energiaturgude hinnašokkide ees.

Head kuulajad!

Need on vaid mõned näited sellest suurest pildist, mis järgmise aasta riigieelarvesse pikkade ja põhjalike arutelude tulemusel sai. Koroonakriis koondas kogu tähelepanu teistelt valdkondadelt endale ja planeerimine muutus lühiajaliseks. Nüüd on aeg taas teistsuguseks lähenemiseks, pikaks plaaniks. Nii Eestit kui kogu maailma ootavad ees tõsised muutused ja pikaajalised väljakutsed, olgu see tehnoloogia, demograafia või kliima valdkonnas. Mul on hea meel, et meie pikaajalises strateegias “Eesti 2035” on kokku lepitud, kuidas me riigi ja ühiskonnana nendeks väljakutseteks valmistume.

Käesolev eelarve panustab nii strateegias toodud kaugematesse sihtidesse kui ka sellesse, et Eesti inimesed ja riik oleksid hästi hoitud kohe praegu. Olulist tuge on ka sellest, et järgmisel nädalal kinnitab Euroopa Komisjon Eesti taastekava, millega toome enneolematult suured investeeringud avaliku sektori projektidesse, eriti rohe- ja digivaldkonda. Need investeeringud tõstavad meie majanduse konkurentsivõimet ja vastupidavust nii kliimamuutustele kui ka võimalikele uutele kriisidele.

Uus riigieelarve on meie inimestest ja Eesti tulevikust hoolimise eelarve. Usun, et Eestit viib edasi tugev, tark ja ühtne poliitika, mis peegeldub ka riigieelarves. Reformierakond on varem Eestit keerulistest aegadest välja vedanud ja kanname eestvedaja rolli ka nüüd. Tänan siinkohal hea koostöö eest Keskerakonda, kellega üheskoos selle riigieelarve kokku panime.

Austatud riigikogu!

Palun teil toetada 2022. aasta riigieelarve eelnõu! Aitäh ja jõudu tööle!

The post Poliitiline avaldus riigieelarve algatamisel riigikogus appeared first on Kaja Kallas.