Reformierakonna blogi: Koalitsiooni tõehetk: eestikeelne haridus
Blogid
10. September 2019 10:43
Jürgen Ligi, riigikogu liige
Selle koalitsiooni suuremaid tõehetki on täna parlamendi hooaega sisse juhatav eelnõu. Juba esimene hääletus otsustab, kas Eesti haridus muudetakse ühtseks ja eestikeelseks alates lasteaiast. Aga ta otsustab ka, kes meid valitsevad, see on lakmustest kogu praeguse võimu mõttele.
Jürgen Ligi, riigikogu liige
Selle koalitsiooni suuremaid tõehetki on täna parlamendi hooaega sisse juhatav eelnõu. Juba esimene hääletus otsustab, kas Eesti haridus muudetakse ühtseks ja eestikeelseks alates lasteaiast. Aga ta otsustab ka, kes meid valitsevad, see on lakmustest kogu praeguse võimu mõttele.
Asi peaks olema selle parlamendikooseisu kõige suurem, põhimõttelisem ja ühiskonda enim mõjutav reform ja pälvima enamuse toetuse, kuivõrd eelmises riigikogus toetas Reformierakonna sarnast eelnõu kuuest erakonnast sõnades viis, vastu oli ainult KE. Toetajate ülekaal selles riigikogus peaks olema isegi suurem.
Ent Mihhail Kõlvart on öelnud, et praegune koalitsioon sündis just paralleelse venekeelse kooli säilitamiseks. Ta rõhutaks ekstra üle, et Isamaa ja EKRE olid ainsad, kellega vene kooli alles sai hoida. See on päris võigas avaldus kontekstis, kus organisatsioon Vene Kool Eestis on Kapo aastaraamatute peakangelasi kui Kremli käepikendusi, Keskerakonna sõbrad on aga sõnades rahvuskonservatiivid. Euroopas tähendab rahvuskonservatiivne enesemääratlus küll tihti, et ollakse sõsar nõukogulikule konservatiivsusele, järgitakse Kremli poliitilist agendat ja ollakse Kremliga seotud ka rahastuse kaudu. Tänane hääletus on nii Isamaale kui EKREle hea võimalus tõestada vastupidist ja eelnõu toetada.
EKRE puhul saame loota vaid nende valimisprogrammile, mis lubab otsesõnu vene koolide eestikeelseteks muutmist, Isamaa puhul on peale programmi ka hulk eelmise kogu saadikuid, kes siis hääletuseks kempsu ei põgenenud ja rohelist vajutasid. Eriline lootus on taas nende esimehe, aseesimeeste ja peasekretäri toetusele.
Parteide jesuiitlikkust ei saa siiski alahinnata. Koalitsioonilepingusse eestikeelset haridust vaatamata valimislubadustele ei lastud ja kogu poliitiline retoorika püütakse igal võimalusel pöörata eestikeelse õppe asemel eesti keele õppele, mis on üks teine ja igivana asi ja üksi ei tööta. Jüri Ratas paneb plaadi „eesti keele õppe tähtsusest“ mängima juba kolmandat aastat ja teeb seda isegi siis, kui paluda seda mitte teha, vaid rääkida Eesti kooli ühtsest õppekeelest. Haridusminister Reps eitab sama kangelaslikult nii probleemi kui fakte, hiljuti Narva kolledži debatil isegi tõsiasja, mis peaks olema talle igapäevaseks juhiseks — vene koolide PISA testid on eesti omadest aasta võrra kehvemad ehk sealt saavad tema valijad kehvema hariduse ja elusaatuse.
Ratase teise valitsuse koalitsioonileping on veel rohkem venekeelsete haridust turvav ja räägib taas eesti keele õppest. Kindluse mõttes loodi ka selleteemaline Riigikogu erikomisjon ja et tähelepanu eestikeelselt hariduselt eriti kaugele viia, määrati komisjoni juhtima venekeelse hariduse suuremaid eestkõnelejaid Mihhail Stalnuhhin. Päev enne RE eelnõu lugemist anti menetlusse lausa vastueelnõu, mis farsina teeb koalitsiooni poolt koalitsioonile ülesandeks arendada ikka jälle eesti keele õpet. Tuntud näitleja esituses pidi see kindlustama tähelepanu kõrvale juhtimise teemalt.
Sisu poolest on RE eelnõu paindlik ja jätab võimaluse liituda kõigile erakondadele. Põhitekst on lakooniline, seletuskiri markeerib ära hulga teemasid ja autorite visiooni, mis pole siiski valitsusele siduv. Täitevvõimule jääb tema vastutus — korraldada-, sealhulgas analüüse, koostööd, kaasamist, realiseerimist. Asjasse puutuvad omavalitsused kui põhilised koolipidajad ja lasteaiaomanikud, huvigrupid, ülikoolid, teadlased, riigiametid, halduskogud. Koolide, metoodikate, üleminekuvormide, piirkondlikke erisuste asja saab kõike paindlikult otsustada valitsuse korraldusel.
Ent on igati põhjus plaanida ajakuluks kuni üheksa aastat stardiga esimesest klassist, järsema alternatiivi puhul kolm, 1., 4., 7. klaasist. Pikem variant oleks vastus õpetajaskonna probleemile, sest algastmes töötavad klassiõpetajad, kelle õppeks on ülikoolis tekkinud isegi konkurss. Õpetajate puudust peab leevendama ka koolivõrgureform, milleta nad ei saa kunagi täiskoormust.
Ka koolijuhtimisse peab riik saama sekkuda ja selleks oleme esitanud direktorite välishindamise eelnõu. Kui kooli tulemused on nõrgad ja kohalik võim selle juhtimist ei paranda, peab riik saama sekkuda. Avalikuse ette jõudnud skandaalidest süsteemsem on probleem mõnes Põhja-Eesti omavalitsustes, kus koolipidaja ei nõua isegi direktori ja õpetajate keeleoskust. Ent õpetaja, kes ei suuda ega taha ise õppida, ei saa olla eeskuju õpilastele.
Ette tuleb valmistada arvatavalt seitsme seaduse muudatused, planeerida koolivõrk ühtseks, üle vaadata õpetajate ettevalmistus, õppevara, piirkondlikud ja koolide arengukavad, ajakava, rahastus. Poliitiline suunis parlamendi poolt on selleks kõigeks hädavajalik, vastasel korral oleme veerand sajandi pärast sarnases olukorras ning nagu viimane inimarengu aruanne kirjeldab on ühiskond segregeeritud ja ebakindel, venelastel seejuures halvemad võimalused saada head haridust, tööd elukohta kui võiks, isegi tervisenäitajad kehvemad. Keskerakonna huvi võiks olla siin numbrites eriti suur.
Erakondade kommentaarid jätavad skepsise, et saalis ilma silmakirjalikkuse paraadita ei saa. Variante on põhimõtteliselt kaks. Kui debatti lausa ignoreerima ei hakata, siis võib oodata algatajale uusi pretensioone andmete ja analüüside ainetel, mis ei kuulu parlamendi, vaid just ülesannet vajava täitevvõimu pädevusse. Ja ilmselt korratakse etteheidet „kus te enne olite!“. Õige vastus on, et haridusministeeriumis poolteist aastat erinevalt Isamaa ja Keskerakonna kahest aastakümnest. Taju, et ühiskond on asjaks valmis vaatamata sellele, et HTMs polnud ettevalmistusi tehtud, lihtsalt jõudis kolme aasta eest kohale. Varem ilmselt ei pruukinud seda valmisolekut ühiskonnas ollagi. Aga kui kolm erakonda alles nüüd eesti keele õppe ettepaneku esitasid, on „kus te enne olite“ kõigi ülejäänute jaoks päevakorrast maas, või kuidas?
Avaldatud 10.09.2019 Delfi
Koalitsiooni tõehetk: eestikeelne haridus was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Kaja Kallas: Kui valitsusel ei ole punaseid jooni, siis Eestil on
Blogid
09. September 2019 13:47
Kaja Kallas
Praegune peaminister on rääkinud, et temal ei ole punaseid jooni ja teemasid, milles pole võimalik kompromissi leida. Tõsiasja, et tõesti kõiges on võimalik kokku leppida, sealhulgas ka poliitilise vastutuse puudumises, kinnitab praeguse valitsuse tegevus iganädalaselt. Kahjuks aga tehakse neid „kompromisse“ või, otse öeldes järeleandmisi, Eesti tuleviku arvelt. Eestil aga on selged punased jooned, mille eest Reformierakond saab eesootaval Riigikogu sügisistungjärgul seista.
1. Üleminek ühtsele eestikeelse haridusele
Reformierakond on Riigikogule üle andnud seaduseelnõu, mis teeb valitsusele ülesandeks haridussüsteemi ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks. On aeg lõpetata kahe paralleelse keelepõhise haridussüsteemi pidamine ja liikuda edasi suunas, kus meil on üks eestikeelne hariduskorraldus. Selleks on meil vaja dialoogi venekeelse kogukonnaga, kohandada lasteaia-ja koolivõrku ning koolitada õpetajaid. See kõik eeldab tugevat poliitilist konsensust ja rahalist tuge. Alustama peaks lasteaedadega ja seejärel liikuma edasi kooliastmete kaupa. Me teame, et vene emakeelega elanikud on üha rohkem valmis panema oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Seega peaks valitsus siin olema teejuht ja edasiviija, kuid kahjuks on koalitsioonileppes kokku lepitud, et jätkatakse vanaviisi. Peaminister räägib üksnes sellest, et vene lastele tuleb õpetada rohkem eesti keelt ja teeb talle omaseid kompromisse laste hariduse ning eesti ja vene kogukondade lähendamise arvelt. Siiski loodan, et meie eelnõu tekitab Riigikogus sisukat arutelu ja ühtse haridussüsteemi vajalikkust ei vaikita maha.
2. Isamaa – põhjus, miks peaksid pensionieaks säästma
Kahtlemata on selle sügise üheks tähtsamaks teemaks valitsuse plaan lõhkuda teine pensionisammas. Kõigile on selge, et valitsusel on teise samba lõhkumisega kiire, sest riigieelarve ja ülejõukäivad valimislubadused vajavad hädasti raha. Rahandusministeeriumis kirjutatakse poliitilise surve all kiiruga kokku seaduseelnõud ilma mõjuanalüüsideta ja õigusliku selguseta. Valitsus on võtnud eesmärgiks lõhkuda ära riigi ja kodanike vahel 17 aastat kestnud kokkuleppe, mis nägi ette ühise pensioniks kogumise. Pensionisüsteem toetud kolmele sambale: riiklik, kohustuslik ja vabatahtlik sammas. Kui ka kohustuslik muudetakse vabatahtlikuks, tähendab see kogu süsteemi lõhkumist, mida parandada enam ei saa. Kindlasti on teise pensionisamba juures kohti, mida saab paremaks muuta läbi paindlikkuse suurendamise ja halduskulude vähendamise, kuid me ei tohi inimestele saata sõnumit, et pensionipõlveks säästma ei pea, sest töötavad inimesed üksi ei suuda vananevat ühiskonda ülal pidada.
On kahju, et Isamaa lõhub seda, mille Mart Laari valitsus ehitas. Reformierakond on valmis pikkadeks päevadeks ja öödeks Riigikogus, et valitsuse küünilist tegevust ohjeldada.
3. Riigina võlgu elamisest hoidumine
Tänaseks teame kõik, et Jüri Ratase eelmine valitsus kulutas enne valimisi liiga palju ja nüüd tuleb prognooside kohaselt riigieelarvet mitmel järgmisel aastal kärpida. Reformierakonna jaoks on alati olnud tähtis, et riigi rahaasjad oleksid korras ja et me ei kulutaks tuleviku arvelt.
Mõistagi võib Eesti kaasata investeeringuteks vajadusel laenuraha, kui meil on läbimõeldud projektid, arvutused ja selge arusaam, mida saavutada tahame. Aga me peame jääma lihtsa põhimõtte juurde, et riigi püsikulud ei tohi olla ülejõukäivad.
Riigieelarve arutamine Riigikogus saab olema pingeline, sest õhus on kahtlus, et valitsus ei käitu rahandusküsimustes vastutustundlikult ja asub selleks, et suurenda seaduses lubatud riigieelarve puudujäägi piire, kokku lepitud eelarvereegleid lõdvendama. Loominguline rahandus, kus igapäevase ülekulutamise eest tasutakse krediitkaardiga, on tee kuhu Eestit viia ei tohi.
4. Kliimamuutus loob eeldused konkurentsivõimelisemaks majanduseks
Alanud sügisel on suure osa maailma riikide tähelepanu ühel selle sajandi kõige teravamal probleemil – kliimamuutustel. EKRE juhtimisel positsioneeris valitsus Eesti mõned kuud tagasi nende üksikute Euroopa riikide ridadesse, kes ikka veel eitavad ilmset. EKRE valitsus positsioneeris Eesti mõned kuud tagasi nende üksikute Euroopa riikide ridadesse, kes ikka veel eitavad ilmset. Tulevikus on majanduslik konkurentsieelis neil riikidel, kus osatakse järjest puhtamalt ja vähemate ressurssidega teha rohkemat. Me ei tohi selle eitamisega leppida. Eesti tuleviku peale mõeldes on oluline ette valmistada energiahüpe ja meie senine konkurentsieelis – kaasaegse tehnoloogia tark kasutusele võtmine uute töökohtade üle käivas võitluses ära kasutada.
5. Riigi jaoks töötavate spetsialistide hoidmine
Meie riigi heaks töötab palju spetsialiste ja eksperte, kes teevad oma tööd pühendumusega. Kahjuks näeme aina sagedamini olukordi, kus ametnike poolt pakutud faktid ja poliitikasoovitused või arvamusavaldused ärritavad valitsuse liikmeid. Me teame, et EKRE juhtide jaoks on paljud tippametnikud „Brüsseli käsilased“ ja kõikjal hiilib süvariik. Alguses tundus see kõik naljakas, kuid EKRE ei teinud nalja – seda näitas Elmar Vaheri juhtum ja EKRE jätkuv soov takistada Lavly Perlingu jätkamist peaprokurörina.
On karta, et surve ekspertidele ja ametnikele suureneb, sest objektiivsed argumendid ja faktid on EKRE nägemuses osa valitsusevastasest vandenõust. Teame, et valitsusjuht hoidub punastest joontest ja on valmis kompromissideks, kuigi Eesti ei saa endale lubade tarkade inimeste eemale peletamist. Tahan, et poliitikas maksaks argumendid ja faktid ning et keegi ei peaks pelgama poliitilist kättemaksu selle eest, kui ta otsustab ühe või teise erakonna poliitikat kritiseerida.
Riigikogu ja selle komisjonid on koht, kus opositsioon saab valvata, et valitsus ei suruks läbi poliitikat pooltõdede, parteitsensuuri ja poliitiliselt ilustatud argumentidega.
Head poliitikahooaja algust!
The post Kui valitsusel ei ole punaseid jooni, siis Eestil on appeared first on Kaja Kallas.
Õnne Pillak: erahuvikoolide toetuse taastamine lõpetab seni valitsenud ebaõigluse Tallinna laste suhtes
09. September 2019 12:15
Õnne Pillak
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimehe, volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liikme Õnne Pillaku sõnul läks küll aega, kuid tänu Reformierakonna järjepidevale pealekäimisele hakkas Tallinna linn jälle erahuvikoolides käivaid lapsi toetama. Pillaku hinnangul on tegu suurepärase otsusega, sest see lõpetab seni valitsenud ebaõigluse, mille kohaselt toetas linn ainult 8000 munitsipaalhuvikoolis käiva lapse huvitegevust, samal ajal kui umbes 21 000 erahuvikoolis õppivat last pidid ise vaatama, kuidas hakkama saavad.
"Minu jaoks on alati olnud oluline, et iga laps leiaks endale meelepärase huvitegevuse, arendaks oma andeid. Seetõttu olen viimased kaks aastat koos erahuvikoolide liiduga töötanud selle nimel, et Tallinna juhte veenda, et nad taastaks erahuvikoolide toetuse. Meid on kuulda võetud ja see on positiivne," ütleb Pillak.
Pillaku sõnul on erahuvikoolid oodanud kümme aastat, et linn taastaks kärbetega ära võetud omapoolse toetuse. "Linn peab toetama kõigi laste huvitegevust. Liiga kaua vaadati sellest mööda ja jäeti erahuvikoolides käivad lapsed toetuseta. Minu tunnustus, et see sai muudetud ja linn taastas erahuvikoolide toetamise."
Vaatamata headele uudistele on Pillak tuleviku suhtes äraootav. "Ma loodan, et lõpuks ühiselt jõutud muudatuse näol ei ole tegu pilootprojektiga, vaid linn jätkab erahuvikoolide toetamist ka järgmistel aastatel ja siis juba aasta algusest ning suuremas mahus," sõnab ta.
Miks me Jüri Ratast umbusaldame
Kõned
30. August 2019 11:00
Jüri Ratas näib väga kena inimene. Ma usun, et enamus meist võib sellele alla kirjutada. Aga tänane umbusaldushääletus ei ole mitte selle üle, kas Jüri Ratas meile meeldib või mitte. Esitasime umbusaldusavalduse kuna Jüri Ratasel on peaministrina vastutus selle ees, mis meie riigis toimub.
Eesti on ikka tahtnud olla maailma areenil võrdne võrdsete seas ja see on meil üsna hästi õnnestunud. Alates taasiseseisvumisest oleme me alati püüelnud olla oma piiridest suuremad ja maadelnud kõvemas kaalukategoorias, kui meie suurus lubaks. See on meile rahvusvaheliselt toonud palju sõpru ja liitlasi, keda me oma väiksuse tõttu nii väga vajame. Me oleme püüelnud välja endiste Nõukogude Liidu riikide seast ja püüdnud oma kohta põhjamaade hulgas. Me ei ole Prantsusmaa või Itaalia, kes võib käituda, kuidas iganes ja kellega endiselt nende suuruse tõttu arvestatakse. Eestiga ei pea arvestama, kui me ise tahame end üksi jätta.
Võib öelda, et peaminister ei vastuta kõikide tema valitsuse ministrite märkide ja väljaütlemiste eest, mis on toonud kaasa Eesti rahvusvahelise maine kahjustumise. Peaminister ju ei ole neid märke teinud. Peaminister on ju lugupidav. Me teame ju, et see ei loe. Väljaspool Eestit on valitsus tervikuna see, kes annab Eestile näo. Ja see nägu pole enam puhas.
Loetelu tõsistest välismaistest väljaannetest annab meile üsna ühese pildi, kuidas Eesti selle valitsuse ajal paistab:
- Foreign Policy 2019: Eesti võitleb enda valitud rassistidega
- BBC: Kuidas Balti eduloo võtsid üle paremäärmuslased
- Euronews: kas paremäärmuslik populism tõukab Eestit Venemaa suunas?
- Bloomberg: Euroopa uusim rahandusminister tahab hoida oma riiki valgena
- Financial times: Helme: olen vastu suuremale euroala integratsioonile
- NY Times: Eesti vastsed ministrid näitasid valgete ülemvõimu käemärki
- Politico: Eesti on liitunud paremäärmuslaste klubiga
- CBS News: Eesti uue valitsuse ministrid toidavad hirme seksismi ja valgete ülemvõimu ees
- Guardian: Rassism, seksism, natsimajandus: Eesti paremäärmuslased võimul
Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, kuid pilt, mis sealt avaneb, ei ole rõõmustav ega midagi, mille üle uhkust tunda. Peaminister vastutab Eesti maine kahjustumise eest ja selle eest, et ta ei suuda oma ministreid vaos hoida. Kui praegune Jüri Ratase valitsus nii edasi jätkab, siis muutub Eesti Euroopa äärealaks ja mõttetuks kolkaks.
2) Peaminister pole suutnud tagada Eesti väärikat valitsemist. Valitsus purjetab alates ametisse astumisest skandaalist skandaali, peaminister ei ole aga teinud midagi, et seda ära hoida. Valitsuse ministrid solvavad ja ründavad võimupositsioonilt erinevaid inimesi ja ühiskonnagruppe –presidenti, naistearste, naisi, ametnikke, teadlasi, Tallinna Ülikooli, õpetajaid, politseid, laulval revolutsioonil osalenuid. Peaminister räägib sidusast ühiskonnast, aga tema valitsuse tegevuse tulemusel pole me ühiskonnana kunagi olnud nii lõhki kui praegu. Kas on tõesti tore niimoodi elada, kus kõik on kõigiga tülis? Valitsemiskultuur on niivõrd ülbe, et ei hoolita uuringutest ega ekspertarvamustest, oma soovide läbi surumise põhjenduseks tuuakse vaid, et „see on meie poliitiline tahe“. Ja kui keegi julgeb midagi arvata või küsida sisulisi küsimusi valitsuse tegevuse kohta, saab vastuseks „kelleks sa ennast pead?“ Selline valitsemisstiil on omane riikidele, kelle sarnased me ei taha olla. Eesti ei ole selline olnud. Valitsemiskultuuri muutumise eest, mis ei hinda demokraatliku arutelu, vaid toodab voorimehelikku sõimu ja väsinud vabandamist vastutab peaminister. Selle kõige juures on kaugelt näha, et ka peaminister ise tunneb häbi, et tema valitsus ei ole mitte naeratav nagu sai lubatud, vaid näkku lajatav.
3) Jüri Ratas on nüüdseks olnud peaminister peaaegu 3 aastat. Tema peaministriks olek on sattunud heale ajale, kus majandus on kasvanud. Meile vaatab praegu vastu mõõdetav eelarve kriis. Mitte ainult pole elatud väga heal ajal eelmiste valitsuste kogutud tugevusreservide arvelt, vaid on elatud ka tuleviku arvelt, mis on tekitanud hädavajaduse kärpida. Nüüd, kus maailmamajandus on kiiresti ja oodatult jahtumas, ei sobi peaministriks mees, kes ei saanud riigi rahanduse korrashoiuga hakkama isegi headel aegadel. Kui vastab tõele väide justkui oleks peaminister tahtlikult enne valimisi hoidnud kinni informatsiooni riigieelarve tegelikust seisust, siis see on tõeliselt vastutustundetu. Kui see valitsus läheb muutma riigieelarve baasseadust, et riigieelarve veel suuremasse miinusesse lasta, siis tehakse kulutusi tuleviku arvelt. Head Isamaa erakonna saadikud – teie endine juht ja vaimne liider, Mart Laar, tahtis riigieelarve tasakaalu kirjutada põhiseadusesse – kuidas te seda kõike vaikides pealt vaatate? Kui aga riigieelarves peab tegema ulatuslikke kärpeid, mis puudutavad kõiki, siis ei maksa unustada, et selle segaduse tekkimise eest vastutab peaminister.
4) Riigieelarve puudutab kulusid, aga millega praegune valitsus absoluutselt ei tegele, on majanduse kasvatamine ehk paremate võimaluste loomine Eesti inimeste sissetulekuid suurendada. Kui varasemalt oli Eesti tuntud innovatsiooni ja uute lahenduste poolest ka avalikus sektoris, siis nüüd on see valdkond pausil, pigem isegi taandarengu kursil. Väikese avatud majandusega riigina on meie majanduse toimimiseks ülioluline, kuidas läheb meie ettevõtjatel välisturgudel ning ka see, et välisinvestoritel oleks meie riigi ja majanduse vastu huvi. Ometi pandi väliskaubandusministriks inimene, kes ei soovi, ei suuda ega oska seda tööd teha. Ka selle eest vastutab peaminister. Kui me tahame rabeleda välja keskmise sissetuleku lõksust, siis peame tegema rohkem investeeringuid teadus- arendustegevusse, samas peaminister teaduse suurema rahastamise eest ei seisa ning rikub kokkulepet, millele ise allkirja andis. Peaministri sõna ja allkiri võiks meie riigis siiski midagi maksta.
5) Jüri Ratas on peaminister valitsuses, mis läheb lõhkuma aastaid ehitatud pensionisüsteemi. Nii läheb see valitsus pensionäride kindlustunde kallale, mida ükski varasem valitsus pole teinud. Kui valitsus võtab tagasi lubadused, mis aastate eest on inimestele antud, siis õgvendatakse inimeste üldist usaldust riigi vastu. Rääkimata sellest, et tuleviku sissetulekute laiali jagamine on lihtsalt vastutustundetu. Meil puuduvad uuringud ja andmed, eksperte ei kuulata - on vaid nüri poliitiline tahe. Peaminister vastutab.
6) Eesti on siiani olnud õigusriik. Õigusriik tähendab, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Õigusriik tähendab ka seda, et ühiskond toimib vastavalt kokkulepitud reeglitele ja reeglitest peavad kinni pidama kõik. Eriti need, kel on võimupositsioon. Reeglid on ettenähtud nõrgemate kaitseks. Õigusriigis on kodanikel kindlus, et toimib võimude lahusus ja kui reegleid rikutakse, saab loota poliitilisest võimust sõltumatu politsei, prokuratuuri ja kohtu peale. Elmar Vaheri skandaalis ei ole vale mitte ainult see, et reeglite vastaselt üritati minna kangutama oma kohalt politseijuhti, vaid ka see, et üks valitsuspartei üritab edasi oma kontrolli alla saada politseid, prokuratuuri ja ka kohtuid. Peaminister vaatab pealt ja laseb sel juhtuda. Peaminister läheb meedia väitel reede õhtul nõudma ministri tagasi astumist, aga peab leppima grupipildiga, kus öeldakse, et kõik on hästi. Peaminister vastutab selle eest, et õigusriigi lõhkumise katsed tema valitsuse ministrite poolt üldse võimalikud on.
7) Me ju teame, et paljude selle valitsuse probleemide algallikas on EKRE. Aga murelikuks teeb see, et peaministri sõna selles valitsuses ei maksa ja peale jääb alati EKRE seisukoht. Peaminister on pärast valitsuse ametisse astumist juba 14 korda pidanud koalitsioonipartneri käitumist hukka mõistma, selle eest vabandama või selgitama, et nende öeldud sõnad ei vasta tõele või ei esinda valitsuse seisukohta. Muuhulgas on ta öelnud, et valitsuse ministrite käitumine on „lubamatu“ või „kohatu“ või „ei tohi korduda“. Sageli oleme näinud ka olukordi, kus peaminister vastab, et ta ei tea, mis tema valitsuse ministrid teevad. Nii ei teadnud peaminister sellest, et välisminister on sõlminud Poola ja Ungari kolleegidega eelkokkulepped migratsiooniküsimustes. Samuti ei teadnud peaminister aktsiisikokkulepetest Lätiga. Peaminister ei teadnud, et rahandusminister läheb Euroopasse esindama enda, mitte valitsuse seisukohti. Ega ka mitte sellest, et siseminister läks läbi rahandusministri survestama Politsei- ja Piirivalveameti juhti lahkuma. Kui peaminister ei tea, mis tema ministrid toimetavad ega suuda oma sõna valitsuses maksma panna, siis ei ole ta selle valitsuse juht.
Seda loetelu võiks jätkata veel pikalt, kuid selge on see, et valitsussegaduse eest vastutab peaminister. Kui rikkumised või üleastumised oleksid üksikud, saaks nõuda konkreetse ministri tagasiastumist. Kuivõrd need rikkumised korduvad praktiliselt nädalast nädalasse, siis see saab juhtuda vaid peaministri heakskiidul. Peaminister, kes laseb Eestit lõhkuda, vastutab selle eest isegi kui see ei toimu mitte tema aktiivsete tegude, vaid passiivse pealt vaatamisega. Head koalitsioonisaadikud, kelle suurim soov on Riigikogus olles jääda iseendaks, te ju tegelikult tunnete ka piinlikust ja saate sisimas aru, et nii ei peaks riiki juhtima. Eestit ei pea valitsema kurjalt ja lõhestavalt. Saab ka teistmoodi. Kas teil tõesti ei ole karikas nendest jamadest veel täis? Millal te leiate üles südametunnistuse, mis ütleb teile, et vaevaga ehitatud Eesti laiali lõhkumine on vale ja selle peatamine on minu käes? Ma väga loodan, et see päev on saabunud ja te ühinete opositsiooniga ning avaldate umbusaldust peaministrile.
Kaja Kallase kõne Riigikogust 30.08.2019
Reformierakonna blogi: Mehed, meie hobused põlevad
Blogid
27. August 2019 13:53
Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna fraktsiooni asejuht
Amazonase hiigelpõleng ei ole mingi kauge „nende asi“. Kõrvulukustav vaikus, mida meie valitsusest ühe viimase aja suurima keskkonnakriisi kohta kosta on olnud, iseloomustab kahjuks teravalt praegust Eesti võimupoliitikute suhtumist kõigisse tulevikuprobleemidesse. „Las minna, sest kui mõju kätte jõuab, pole enam meie vastutada“ — nii võiks kokku võtta EKRE valitsuse poliitikad nii keskkonna-, pensioni-, eelarve-, kui välispoliitikas.
Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna fraktsiooni asejuht
Amazonase hiigelpõleng ei ole mingi kauge „nende asi“. Kõrvulukustav vaikus, mida meie valitsusest ühe viimase aja suurima keskkonnakriisi kohta kosta on olnud, iseloomustab kahjuks teravalt praegust Eesti võimupoliitikute suhtumist kõigisse tulevikuprobleemidesse. „Las minna, sest kui mõju kätte jõuab, pole enam meie vastutada“ — nii võiks kokku võtta EKRE valitsuse poliitikad nii keskkonna-, pensioni-, eelarve-, kui välispoliitikas.
Miks on Brasiilia vihmametsade põleng nii valus teema ja miks peaks iga tulevikust hooliv valitsus sel teemal sõna võtma? Sest Amazonase vihmametsad (millest lõviosa asub just Brasiilia territooriumil) on ajalooliselt sidunud suure osa kogu maakeral õhku paisatavast CO2st ja tootnud olulise osa kogu maakera hapnikust. Sellisel moel on just vihmametsade süsinikuheite sidumise suutlikkus aidanud kliimamuutuste kiirenemise vastu. Pole vihmametsi, pole enam ka seda suutlikkust. Mitte ilma asjata ei ole Amazonase vihmametsi nimetatud maakera kopsudeks. Kuidas ilma kopsudeta pikaajaliselt toime tulla, see katse aitaks ilmselt mõista teema olulisust, aga mul ei ole südant toda katset soovitada isegi mitte meie valitsusele. Lisaks. Need metsad on kogunud endasse süsiniku väga pika aja jooksul. Metsad on hinnanguliselt vähemalt 55 miljonit aastat seal seisnud. Kogu see biomassi talletunud süsinik vabaneb nüüd korraga ja paiskub õhuookeani, kiirendades edasist soojenemist veelgi.
Lopsakad vihmametsad pole lihtsalt tore koht, mida on ilus vaadata. Need on oma liigirikkuselt terviklik unikaalne kooslus. Teadlased on hinnanud, et kui Brasiilia vihmametsade terviklik ökosüsteem tules hävib, võtab taastumine varasemas liigirikkuses ja terviklikkuses aega kuni 10 miljonit aastat. See, nagu The Atlanticu ajakirjanik Rober Meyer oma paari päeva taguses loos märkis, on 33 korda kauem, kui Homo sapiens on maakeral eksisteerinud.
Kas Brasiilias toimuv pole mitte looduse eneseregulatsioon? Ei ole. Niisked vihmametsad ei sütti iseenesest. Isegi mitte sellise kuumaperioodi järel, mida sel aastal Brasiilias näha sai. Põlengute ulatus ja rohkus (Brasiilia Amazonases üle 35 000 põlengu) on seotud intensiivse metsaraidega, mis Brasiilia uue, paremäärmusliku presidendi ajal uuesti hoo sisse sai. Selle aasta jaanuarist alates on vihmametsade raiumine kasvanud Brasiilia enda andmetel eelmiste aastatega võrreldes 80%. Tühjaks raiutud maa-ala pannakse põlema, et seda sellisel moel põllumajanduseks ette valmistada. Sageli hooletult ja ilma igasuguseid reegleid järgimata ette võetavad põletamised levivad algsetest piiridest üsna hõlpsalt edasi. Tulemust näeme lõõmava metsa näol juba kolmandat nädalat.
Miks peaks Eesti või ükskõik millise teise Euroopa riigi valitsus üldse sel teemal sõna võtma ja sekkuma? Sest mõju, mis intensiivse vihmametsa raiumisest mõjutet massiivsete põlengutega kaasneb, puudutab reaalselt kogu maakera. Ja kui perekond Helmetel just mingeid muid värskeid andmeid pole, siis planeet Maad on meil täpselt üks. Paralleeliks tasub mõelda näiteks olukorrale, kus Eestis asuks suur osa kogu maakera puhta vee varust. Kujutame ette, et meil oleksid juhtumisi võimul tegelased, kes laseksid lühiajalise sisepoliitilise huvi ajel kogu selle varu ära solkida. Kas keegi arvab, et see ainult meie mure?
Brasiilia Amazonase olulisust mõistvad organisatsioonid on juba nädal tagasi palunud kõikidelt valitsustelt ja riikidelt kõva hääle tegemist. Mis sellest kasu on? Arvestatava surve loomine Brasiilia populistist riigijuhile ja teadlikkuse, üleilmsete protsesside omavahelise seotuse mõistmise kasv. Ilma selle viimaseta pole kliimamuutuste vastu võimalik saada. Soome valitsuse liikmed on juba Prantsuse riigipeaga koos kutsunud üles boikoteerima Brasiilia lihatooteid ja lõpetama nende impordi, sest just veiste kasvatamine (soja tootmise kõrval) on peamisi põhjuseid Brasiilia vihmametsade hävitamisele ja selle põllumaaks pööramisele. Kas ei oleks aeg Eesti valitsusel tukkumine lõpetada ja nädalaid pärast kriisi algust ka oma seisukoht kujundada?
Need hobused, mis praegu põlevad, ei ole „nende“. Need on meie. Eelkõige meie järgmiste põlvkondade omad.
Avaldatud 26. augustil 2019 Delfis
Jälgi autorit sotsiaalmeedias:
Mehed, meie hobused põlevad was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Kaja Kallas: peaminister peab Helmed ametist vabastama või ise tagasi astuma
Pressiteated
15. August 2019 21:15
Kaja Kallas
Reformierakonna esimees Kaja Kallas ütles täna, et tekkinud olukorras tuleb Jüri Ratasel sise- ja rahandusminister ametist vabastada või ise tagasi astuda.
"Politsei- ja piirivalveameti peadirektor süüdistab valitsuse liikmeid sisuliselt võltsimises. Lisaks üritab rahandusminister siseministri eest peaministri teadmata vabastada politsei- ja piirivalveameti juhti," kirjeldas Kallas olukorda.
"Sellises olukorras ei jää peaministril küll muud üle, kui sellised ministrid vabastada või siis terve valitsusega tagasi astuda," ütles Kallas.
Reformierakonna blogi: Eelarverevisjon Helme moodi — loosungid ja näidishukkamine
Blogid
15. August 2019 11:21
Eelarverevisjon Helme moodi — loosungid ja näidishukkamineAivar Sõerd, riigikogu liige
Eelarverevisjon Helme moodi — loosungid ja näidishukkamineAivar Sõerd, riigikogu liige
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon arutas eelmise aasta lõpus nullbaasiga eelarvestamisele üleminekut. Istungile kutsusime ka peaministri, et ära kuulata valitsuse konkreetsed ettepanekud. Valitsuse plaan oli üldsõnaline, ebamäärane ja loosunglik. Rahandusministeeriumi hinnangul pidi kõik probleemid ära lahendama tegevuspõhisele eelarvestamisele üleminek. Nüüd on rahandusminister välja tulnud oma plaaniga riigieelarve revisjoniks, mis on sama üldsõnaline ja kampaanialik kui Jüri Ratase eelmise valitsuse riigieelarve reformimise plaanid.
Riigieelarve reformimise juttudega viikse tähelepanu eemale tegelikest probleemidest, milleks on süvenev eelarvedefitsiit ajal, kui majandus kasvab, ja sellest tulenevalt tekkinud vajadus hakata laenurahaga kinni maksma eelarve jooksvaid kulusid. Ratase eelmine valitsus põhjendas eelarvemiinust ja laenu võtmist sellega, et riigil on vaja teha investeeringuid. Selleks kuulutati välja strateegiliste investeeringute programm.
Tänaseks on sellest realiseerunud 5 km pikkune Riisipere ja olematu asustusega Turba vaheline raudteejupp. Tallinna linnahalli enneolematu konverentsikeskuse rajamine on aga takerdunud. Euroopa Komisjoni riigiabi loa kirjutamisele on kulunud juba kolm aastat, hoone laguneb ja järgmise aasta riigieelarves on selle investeeringu real täpselt null eurot. Tänaseni pole teada, mis on saanud riigi üürielamute programmist ja mis probleemid sellega ära lahendati.
Laenu on aga võetud hoogsalt. Riigisisest laenu on võetud sotsiaalkindlustusreservidelt, töötukassa kogutud suurtest reservidest on tänaseks alles riismed. Selle aasta algul võttis rahandusministeerium Euroopa Investeerimispangalt (EIB) välja 215 miljoni euro suuruse laenuosa. Juunis lasi rahandusministeerium käiku võlakirjad, et saada 200 miljonit eurot laenuraha eelarve jooksvate kulude katteks. Uusi investeeringuid pole aga selle 415 miljoni euro suuruse laenuraha eest kavandatud.
Vasakliberaalide näidishukkamine
Rahandusminister Helme arvates on riigieelarve kulude poole lõhki ajanud erinevad huvigrupid, kes on osavalt oma hea äraelamise maksumaksja taskusse sokutanud. Kui need puugid eelarvest välja rookida, tekib eelarves vaba raha, millega saab ära katta koalitsioonierakondade valimislubadused. Küllap me saame näha, kuidas leitakse mõned “vasakliberaalset ideoloogiat” propageerivad MTÜd ning korraldatakse näidishukkamine, lõpetades ära nende riigieelarvest rahastamise.
Eelarve remontimise õhinas aga selgub, et need MTÜd saavad suurema osa oma vahenditest hoopis Euroopa Liidu eelarvest rahastatavatest projektidest. ELi projektide rahade ümbersuunamine ei anna paraku riigieelarve kulude kokkuhoiule erilist efekti.
Järgmise aasta riigieelarve kava peab valitsus esitama septembri lõpuks riigikogule. Tahaks kuulda ja näha, et eelarveremont ei jää vaid poliitiliste loosungite tasemele, vaid tuleks ka mõni sisuline samm.
Avaldatud Äripäev 12.08.2019 Aivar Sõerd: Eelarverevisjon Helme moodi — loosungid ja näidishukkamine
Vaata autori tegemisi:
Eelarverevisjon Helme moodi — loosungid ja näidishukkamine was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Reformierakonna blogi: Põlistatud pensionivaesus
Blogid
14. August 2019 17:40
Andres Sutt, riigikogu liige
Pensionisüsteemi reformi aruteluga valitsuserakondades on jõutud kokkuleppeni II sammas laiali jagada. Kas see otsus sündis teadmis- või õhinapõhiselt, on nüüdseks retooriline küsimus. Mida, millal ja kuidas täpselt on plaanis II sambaga teha, on aga endiselt ebaselge. Ja tundub, et on ebaselge ka otsustajatele.
Miks on II samba reform oluline?
Andres Sutt, riigikogu liige
Pensionisüsteemi reformi aruteluga valitsuserakondades on jõutud kokkuleppeni II sammas laiali jagada. Kas see otsus sündis teadmis- või õhinapõhiselt, on nüüdseks retooriline küsimus. Mida, millal ja kuidas täpselt on plaanis II sambaga teha, on aga endiselt ebaselge. Ja tundub, et on ebaselge ka otsustajatele.
Miks on II samba reform oluline?
Jätkusuutlik pensionisüsteem arvestab nii demograafia kui majanduses toimuvaga, kuid jääb mulje, et valitsuse plaanitav reform ei arvesta kumbagi. Eestis on 65+ vanuses üksi elavate inimeste vaesusriski määr Euroopa Liidu kõrgeim. Täna on ühe pensionäri kohta kolm tööealist, aastaks 2040 on tööealisi pensionäri kohta kaks. Nii jääb esimesse, riiklikkusse pensionisambasse maksumaksjad kolmandiku võrra vähemaks. Lihtsustatult: kui täna oleks Eestis ühe pensionäri kohta kaks tööealist kolme asemel, oleks keskmine pension kolmandiku võrra väiksem, ilma et tõstaksime makse või pensioniiga. Kui soovime, et ka 2040. aastal oleks keskmine pension 40% keskmisest palgast, ulatuks pensionisüsteemi puudujääk poole miljardi euroni.
Pensionisüsteemi reform on üks olulisim majanduspoliitiline otsus, mis määrab Eesti inimeste ja majanduse heaolu pikaks ajaks. Kiirustamine ja ilma põhjaliku analüüsita nii olulise reformi otsustamine viitab, et valitsus ei ole kindel oma ettepaneku mõistlikkuses ega usu ka ise oma kestvusse. Või siis on hirm, et mõjuanalüüs näitab, et kogumispensioni vabatahtlikuks tegemine (loe: kaotamine) põlistab Eestis pensionivaesuse ja väärikas pensionipõlv jääb vaid unistuseks.
Õhinapõhiselt otsustades on valitsus kordamas samu vigu kui õlleaktsiisi tõstmisel 70% võrra, mis andis hoogu piirikaubandusele. Või rabistades ja läbimõtlematult tehtud 500-eurone tulumaksuvabastus, mis lõpptulemusena tabas kõige valusamalt just töötavaid pensionäre ja keskklassi. Neid, keda see muudatus pidanuks aitama.
Lühiajaline poliitiline omakasu
Keskerakonna ettepanek siduda oma II samba lammutamine erakorralise pensionitõusuga on omakasupüüdlik rahanduslik silmamoondus. „Tõstes“ 4% II samba laekumistest tagasi I sambasse parandab rahanduslikku seisu ainult paberil, sest raha pensionisüsteemi juurde ei teki. Sissemaksete ja enne pensioniiga raha väljavõtmise muutmine vabatahtlikuks on sisuliselt kogumispensioni lõpetamine. Olemuslikult on II samba kaotamine Eesti pensionisüsteemi riigistamine, sest pension jääb sõltuma ainult riigikassa jooksvast seisust.
Omakasupüüdlikult kalkuleerides peaksin ka mina ja minu 50+ eakaaslased pigem hääletama II pensionisamba kaotamise poolt kui seisma kogumispensioni kaotamise vastu. Kuid mina ei soovi pärandada oma lastele ja järgmistele põlvedele katkist pensionisüsteemi. Ja ma ei ole kohanud ühtegi pensionäri, kes sooviks, et kõrgem pension tuleks nende laste ja lastelaste kõrgemate maksude arvelt. Sest ilma kõrgemate maksude ja/või pensioniea tõstmiseta ei ole võimalik Eestis säilitada tänast keskmise palga ja keskmise pensioni suhet.
Erakorralise ja korralise pensionitõusu teeb võimalikuks tugev majandus. Ent just sellele sõdivad II samba kaotajad vastu. II sambasse kogunenud ligi 4.4 miljardist eurost on suurusjärgus 600 miljonit investeeritud Eesti ettevõtetesse. Ilma II sambata olnuks need investeeringud tegemata. Umbes 400 miljoni eest on veel projekte, mida pensionifondid oleks valmis rahastama. Kuid II samba ümber valitseva ebaselguse ning kogumispensioni vabatahtlikuks muutmise riski tõttu jäävad need investeeringud tegemata.
Niisamuti aitaks majanduse arengule ja seeläbi pensionitõusule kaasa võimekas väliskaubandusminister, kes on võtnud oma missiooniks teha Eesti atraktiivseks välisinvestoritele. Käies selleks maailmas ringi ja tutvustades Eestit, tuues nii riiki raha ja hästi tasustatud töökohti. Täna on valitsuses väliskaubandusminister vaid ametinimetus.
Kuidas teha pensionisüsteemi paremaks?
Iga oluline algatus peab põhinema analüüsil ja mõjuhinnangul. On iseenesestmõistetav, et II samba reformi juures ei piisa vaid fiskaalmõjude hindamisest. Sama oluline on eri stsenaariumite makromõjude- ja õigusanalüüs. Konsulteerimine huvirühmadega ning seejärel eelnõu koostamine ja sisuline arutelu Riigikogus. Mis takistab valitsusel modelleerimast näidisinimese elukaart — kuidas pensionisüsteemi muudatused mõjutavad Mari ja Jüri nende elu eri etappidel, millised on nende valikukohad ja -võimalused?
II samba reformi teadmispõhise otsuse toetajaid süüdistatakse venitamistaktikas. Näiteks tuuakse 20 aastat kestnud haldusreform, mille alguses tehtud analüüsidega ei olnud lõpuks midagi peale hakata ja otsus tuli teha poliitilise tunde põhjal. Kuid on suur vahe, kas mõju- ja stsenaariumianalüüsiks võetakse aega 4 kuud või viidatud 20 aastat ehk 240 kuud. Eesti ei ole enam ammu üleminekumajandus, mis teeb oma esimesi samme turumajanduse suunas. Ligi kolmkümmend aastat demokraatiat seab kvaliteedinõuded seadusloomele.
Praegune kiirustamine on mõistetav vaid poliitiliselt ent on kaugel professionaalsest õigusloomest.
Olen ka varem öelnud, et II sammast saab ja tulebki paremaks teha. Teeme tootlused paremini võrreldavaks, fondide ja haldurite vahetamise piirangutevabaks, avame pensionisäästude turu suuremale konkurentsile. Anname inimestele II samba raames vabaduse ise oma pensioniraha investeerida, näiteks sarnaselt investeerimiskonto süsteemile. Samuti peab muutma väljamaksed pindlikumaks, sh võimaldades raha osalist väljavõtmist pensioniea saabudes või ravi rahastamiseks. Ja kindlasti on võimalusi veel.
II sambast raha võtmine on populistlik rahastusallikas teiste poliitiliste lubaduste täitmiseks. Aga siis tuleb ka nii öelda ja avalikustada selle hind tänastele ja tulevastele pensionäridele.
Avaldatud 13.08.2019 Õhtuleht Andres Sutt | Põlistatud pensionivaesus
Jälgi autori tegemisi:
Põlistatud pensionivaesus was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Reformierakonna blogi: Michal: pensionivaradega mäng seab ohtu juba lähituleviku pensionid
Blogid
14. August 2019 17:20
Kristen Michal, riigikogu liige, Reformierakonna volikogu esimees
“Pensionid peavad tõusma majanduse kasvu, hästi juhitud rahanduspoliitika ja aruka valitsemisega”
Kristen Michal, riigikogu liige, Reformierakonna volikogu esimees
“Pensionid peavad tõusma majanduse kasvu, hästi juhitud rahanduspoliitika ja aruka valitsemisega”
Tänane valitsus on tema hinnangul valimas siiski teist rada — skeemi kus valitsuse jooksvateks kulutusteks saab loodetakse raha tuleviku säästude vähenemise arvelt. Valitsus on jõukuse, pensionide kasvatamise asemel plaanimas end ebapopulaarsusest välja osta, inimestele nende endi sääste jagades. Valitsuse küüniline hoiak toob kaasa ka teise mõju pensionäridele — mida vähem sõltub iga tööinimese panusest sotsiaalkassasse nende tulevik, seda väiksem on huvi panustada ka tänaste pensionite tõusu ja see on väga halb.
Kujutage hetkeks, et olete rajanud aastatega palktare, kus vanaduseni elada. Ühtäkki tulevad külla Jüri, Mart ja Helir. Seltskond tervikuna pole just hea mainega aga sisse nad imbuvad. Kuidagi suudavad nad teid survestada, et maailmamajanduse jaheduse peletamiseks tuleb koos ära põletada järjest kõik teie tare seinapalgid. Nii saab kohe soe teil ja neil. Veelgi enam, kuna juba põletate tulevikku, saavad kolm külalist kiita seda kõvahäälselt enda teeneks ning kutsuda ka teisi inimesi teie tuleviku põlemise soojusest osa saama — on ju tore suur lõke! Mujal on jahe aga meie tõime soojuse!
Lõkke kustudes pole tulevikuks rajatud tare. Nagu pole neid kes müüsid pileteid teie tuleviku põlemisele. Lolliks jääte teie, mitte Jüri, kellel Pirital kena maja või Mart oma mõisas.
Eesti inimeste jõukuse kasv peab olema eesmärk, isegi kui selleks tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid
Tänane valitsus ei otsi lahendusi, kuidas kasvatada Eesti inimeste jõukust ja seeläbi pensione, vaid valib säästude sirgekslöömise teed ja see on halb valik. Valitseja kes teab tänaseid muresid ning vaatab kümnendite taha teab, et tema ülesanne oleks luua kõik võimalused, et Eestis jõukus kasvaks. Vaid uue jõukuse juurde loomisel saab kasvada see, mida üheskoos kogume ja jagame selleks ning neile kes vajavad. Ehitame tunneli Helsinkisse? Toome uusi ettevõtteid Eestisse? On keegi kuulnud julgetest plaanidest, mis loovad, mitte ei jaga?
Paremad avalikud teenused, tervishoid, pensionid, politsei ja õpetajate palgakasv — mistahes ühiskonnas olulised valdkonnad saavad lisaraha kui majanduses ja rahanduses tehakse arukaid valikuid. Arukas valik on headel aegadel reservide kogumine — asi millega kumbi Ratase valitsus silma ei jää, pigem vastupidi. Kiites madalat võlataset, mis on Eesti valitsuste poliitika kaks viimast kümnendit unustavad valitsuse osalised, et maailmamajanduse jahtudes, kriisides on vaja ja reserve, millega kehvematel aegadel teha investeeringuid ja säilitada tööhõivet. Ratase mõlema valitsuse valik ei ole olnud käitud vastutsükliliselt vaid vastupidi — headel aegadel kulutada rohkem ja hoogsamalt. Lootest sellest populaarsust, kuid tuues häda riigile. Hoolimata Eesti Panga ja paljude asjatundjate hoiatustest.
Tänaseks on tagajärjed käes. Majandus hakkab jahtuma. Tänane valitsus peab lappima eelmise Ratase valitsuse ülekulu. Tehes seda näoga, et probleemi tekitasid neli aastaaega ja rahvusvaheline vandenõu, igatahes mitte nemad. Karma mehed, tere, nagu ütleb Nublu. Meie, maksumaksjate õnnetus on siiski, et see pull käib meie raha eest. Ja nüüd kus eelmiste valitsuste miinus on näha väga selgelt (taas tervitused, Jüri), siis viimane õlekõrs ennast ebapopulaarsusest välja osta on viia turule inimeste tulevikusäästud. Ehk siis lihtsamalt — küüniline lootus, et kui pensioni teine sammas, mida igaüks kogub isendale, teha vabatahtlikuks, saame kõik sõnumi kätte — selle valitsuse ja riigiga rahaasju ajada ei tasu. Veelgi enam — kui varem sõltus meie sissetulekust ja maksudest meie tulevik, siis ühe vähem seda sidet riigiga jääb.
Küünikud ebapopulaarsusest end välja ostmas
Nii küpseski valitsuse küünikutel skeem — kui igaühe pensioniks kogutu vabaks anda, küll mõni selle ikka poodi viib. Remont, reis, ehk isegi uus transistor ja tuulejope? Nüüd ja kohe. Valitsusele tähendab see aga lootust ajutiselt jooksvateks kuludeks raha saada. Veelgi enam, alltoonina soovi käituda sõnamurdlikult ja loota, et enam ei kogutaks, siis pole riigil vaja ka juurde panustada teie kogutule. Taas vaba raha, nagu maast leitud! Kogemused tagajärgedest on juba olemas riikides, kus saama tee läbi proovitud — olgu lihtsalt öeldud, et inimeste tuleviku kindlustamise väljavaade sellest ei parane. Kuid kas see mitte ei peaks olema hea ja vastustundliku valitsemise eesmärk — Eesti inimestele parem tulevik?
Eesti tee on arukas majandus ja rahanduspoliitika ning kokkuhoidlik valitsemine ning Ratase kahe valitsuse poliitika sellesse kultuuriruumi ei kuulu. Pensionid tuleb tõusma saada pikaajaliselt ja kestlikult, mitte krediitkaardiga eelmise kuu krediitkaardi arvet makstes, lootes saabuvat lotovõitu. Valitsuse küüniline hoiak toob kaasa ka teisase mõju pensionäridele — mida vähem sõltub iga tööinimese panusest sotsiaalkassasse nende tulevik, seda väiksem on huvi panustada ka tänaste pensionite tõusu. Kui palgast ja maksudest sõltub ühe vähem enese tuleviku kindlustamine ja riik sõna ei pea, siis ega Eesti inimene hätta jää, hätta jääb ühiskond ja selle nõrgemad.
Kokkuvõtteks — mida varem sellelt teelt ära pööratakse, seda väiksem on kahju. Laristamise asemel on valitsusel aeg koguda reserve, et olla valmis kui majanduses jahedamaks läheb, kaugel sügis enam ei ole.
Arvamuslugu avaldati 12.08.2019 EPL, Kristen Michal pensionireformist: ühtäkki tulevad külla Jüri, Mart ja Helir ning suudavad jaheduse peletamiseks ära põletada kõik teie tare seinapalgid
Jälgi autorit sotsiaalmeedias
Michal: pensionivaradega mäng seab ohtu juba lähituleviku pensionid was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Kaja Kallas: 100 päeva tõestust, et see valitsus ei hakka tööle
Blogid
08. August 2019 08:14
Kaja Kallas
Valitsuse 100 esimest päeva on möödunud räuskamise, solvamise ja vabandamise tähe all. Me teame, keda valitsuse liikmed on selle aja jooksul solvanud (ametnikud, õpetajad, lastekaitsjaid, diplomaadid jne), aga me ei tea suurt midagi sisulistest algatustest, mis Eesti elu edasi viiks. Teame seda, et Eestile on valitsuse poolt tehtud suur mainekahju välismaal, mida ametnikud ja diplomaadid peavad siluma. Teame, et Eesti välispoliitiline kurss on väikeste sammudega muutunud. Ainus kindel tegu, mille valitsus on korda saatnud, on alkoholiaktsiisi alandamine.
Eelmine valitsus juhtis riigi rahanduslikult tupikusse ja seda pole isegi veel asutud lahendama. Lihtsalt oodatakse sügist ja majandusprognoosi. Samuti pole sisuliselt asutud lahendama Ida-Virumaa ja põlevkivi energeetikaga seotud probleeme. Ollakse võimul lihtsalt võimul olemise pärast.
Rohkem on vaidlust retoorika üle. Üks koalitsioonipartner ütleb, et tema retoorika ei muutu ja teised püüavad uskuda vastupidist. Koalitsioonile on tooniandja kindlasti EKRE, mitte Keskerakond, kes peaks olema valitsuse juhtiv erakond. Valitsuse 100 päeva on kinnitanud, et Jüri Ratasel ei olnud õigus, kui ta ütles, et EKRE muutub, kui nad valitsusse võtta.
Kokkuvõttes seda valitsust iseloomustab palju solvavaid sõnu, vähe tegusid. Selleks, et järgmised 100 päeva ei oleks nii armetud, tuleks see valitsus laiali saata ja uuele võimalus anda.
The post 100 päeva tõestust, et see valitsus ei hakka tööle appeared first on Kaja Kallas.