“Põlva vald peab tasakaalustatult arenema, kõik piirkonnad on olulised. Tähtis on, et Põlva linnast saaks arenenud ja ligitõmbav vallakeskus nii vallarahvale kui külalistele. Samas elab suurem osa vallaelanikest väljaspool linna. Väiksemates tõmbekeskustes Ahjal, Moostes, Tilsis ja Vastse - Kuustes peavad tänased teenused jätkuma ning arenema. Valla olemuse ja omanäolisuse määravad külad ning vallas tegutsevad kogukonnad, nende soove ja arengusuundi tuleb toetada ja julgustada. Põlva vald saab olla edukas kui toimuvate arutelude käigus leitud ühised eesmärgid ka koostöös ellu viiakse. Meile kõigile on oluline Põlva maakonna ühtehoidmine ja jätkumine. Maakonna suurima vallana peab Põlva vald koostöös Kanepi ja Räpina valdadega selle tagama,” rääkis Lennart Liba tulevikuplaanidest.

“2017. aasta kohalikel valimistel sai Reformierakond Põlva vallas kõige rohkem mandaate, tundub õiglane usaldada rahva tahet ja teostada võimu,” lisas Põlvamaa reformierakondlaste eesvedaja Andrus Seeme.

Kuidas Reformierakond Põlva vallas taas võimule tuli

4. juunil valis Põlva vallavolikogu erakorralisel istungil uueks esimeheks reformierakondlase Lennart Liba. Kuidas nii läks, räägib Põlva valla abivallavanem Martti Rõigas.

Kuidas Reformierakond Põlvas jälle võimule sai?
Kuigi Reformierakond sai viimastel KOV valimistel uues Põlva vallas kõige rohkem mandaate, jäime esialgu koalitsioonist välja. Vallavalitsuse moodustasid Keskerakond, sotsid ja endise maavanema Igor Taro juhitud IRLi taustaga valmisliit Tuleviku Põlvamaa.

Sisuliselt moodustati koalitsioon valitsuserakondade baasil, aga kuu kuu jooksul see head koostööd ei saavutanudki. Reformierakond algatas Igor Tarole umbusaldusavalduse, millega liitus ka Keskerakond. Seejärel pidasime Keskerakonnaga koalitsiooniläbirääkimised ja moodustasime uue vallavalitsuse. Reformierakond sai volkogu esimesehe koha, kelleks sai endine Vastse-Kuuste vallavanem Lennart Liba ning abivallanema koha, mis usaldati mulle.

Kuidas Põlva valla asjad arenevad?
Poolteist nädalat on läinud väga kiirelt, probleeme mida lahendada on palju. Ühtlasi selgus, et endine volikogu esimees on juba pikemat aega korraldanud Eesti 200 projekti, mis ehk seletab, miks tal valla asjadele ülemäära palju aega ei kulunud. Igatahes meie koalitsioon Keskerakonnaga laabub hästi, katsume nii, et kohapealsed mehed ajaksid kohapealset asja ja ei laseks ennast suurest poliitikast eriti häirida. Kogemust meil selles on, olime neli aastat Keskerakonnaga Põlva vallas koalitsioonis ka enne viimaseid KOV valimisi.

Mida peaks suvel Põlvasse sattuv inimene kindlasti vaatama tulema?
23. juunil, võidupühal, avame siin Eesti Vabariik 100 raames ühe esimese täiesti valmis saava linna keskväljaku. Kui ma praegu oma kabineti aknast välja vaatan, siis näen, et seal just praegu tehakse selleks viimaseid toimetusi. Nii et seda tulge kindlasti Põlvasse vaatama!

Taust: Pärast haldusreformi kuuluvad Põlva valda endised Ahja, Mooste, Laheda ja Vastse-Kuuste vallad ning endine Põlva vald koos Põlva linnaga. Põlva vallas oli novembri seisuga 14 291 elanikku, Põlva linnas elas 5465 inimest. Lisainfo: http://www.polva.ee/uldinfo

Jürgen Ligi, riigikogu liige

Usku, et riigid suudaksid tõhusalt iivet kontrollida, et toeta praktika. Suuremate aineliste ja vaimsete võimalustega maades on kalduvus sünnitada väiksem ja sisserännusurve suurem. Vastupidist väita ei ole poliitikute poolt riigimehelik ja seda häirivam oli saada meilboksi riigikogu utoopiahõngulist raportit üleskutsega, et minu fraktsioon «võtaks riigimeheliku hoiaku ja toetaks dokumenti». Me oleme seda dokumenti tõesti kritiseerinud ja saanud teda paranda, ent suruda seda peale poliitilise konsensusena on selgelt liig.

See dokument on kasutu, ausama hinnangu järgi teeb mitmes vaates kahju. Inimesele, kes selles puudutatud poliitikavaldkondadest juba midagi teab, pole seal uut, teised aga ei hakka teda lugema. Riigikogu ei peaks tegelema kasutute asjadega, mida need triviaalsused paremal juhul on. Võib-olla tellitakse sellele viidates mõni uuring, aga miski ei takista seda tegemast ilma riigikogu uue probleemkomisjonita. Poliitilise konsensuse vajalik lähtekoht on usaldus ja autoriteet, aga see komisjon oli osake peaministri partei siseasjadest pärast juhivahetust — üks lisapalk, ehkki paljude rahajagamiste seas pisemaid, ja üks lisaamet, ehkki ministriportfellid ja nendega läbikukkumised on olnud kõlavamad. Favoriidi lubadused Eesti rahvastikuprobleemide põhjused lõpuks kindlaks teha ja lahendamine enda kätte võtta ei teinud asja paremaks nagu ka mitte pliiatsi sattumine peaministri nõuniku kätte, kelle kuulsus põhines nõukogude korra õigustamisel.

Miinimumnõudena ei tohi riigikogu teha kahju, ent raport viskab välja lapsi, keda Eesti on vaba ühiskonnana kasvatanud, kuid jätab alles pesuvett, millest oleme tahtnud vabaneda. Mitmes suunas otsitakse vabanemise vastu nagu revanši, lähenedes rahvastikupoliitika Trooja hobuse sees. Idee kõike suunavast ja suutvast parteist ja valitsusest on selles dokumendis alles ka pärast olulist kohendamist ning see saab sünnitada vaid valeotsuseid ja vastuseisu.

Eestis pole protest läinud emakast loobumisele kirurgiliselt, küll aga ajakirjanduslikult — tema vahetuskaubaks pakkumiseni eluaseme ruutmeetrite vastu.

Vabas ühiskonnas ei saa riik kodanikele nende eraelu dikteerida. Kommunikatsioonihäire on vähim, mis riiklik ebadelikaatsus hellas teemas tekitab, aga moodsaim viis on rünnata iibemuret ennast, mis olukorda ainult halvendada saab. Eestis pole protest läinud emakast loobumisele kirurgiliselt, küll aga ajakirjanduslikult — tema vahetuskaubaks pakkumiseni eluaseme ruutmeetrite vastu. Sellisel pretensioonil pole muud perspektiivi, kui et lapsed, kelle puhul vaadatakse ainiti riigi otsa, jäävad sündimata. Ja paljudele on see suhe meeldima hakanud, lapsi on nimetatud ka keskkonnasaastaks ja lennanud on süüdistused naiste sünnitusmasinateks muutmises. Kõik see surub end noorte ebakindlate hingede ja lastega seotud katsumuste vahele.

Nägin, kuidas noored emad lugesid rahvastikupoliitika alustest välja surve: et nad kiiremini sünnitaksid. Pole teiste asi, tõepoolest. Teiselt poolt tuleb riigil siit järeldada, et otsused selles üksiku ja üldise vastuolus tehakse isiku tasemel, mitte väikese iibe põhjal. Ja ometi on see vaid matemaatika, et sündide edasilükkamine on kaasa toonud iibe vähenemise, sünnitusealiste immigratsiooni peatumise järel mõistagi.

Teiseks ei taandu riik oma väärtuste ja tegevuste kogumis rahvastikupoliitika sisse, nagu on selle dokumendi koostajate pingutus. Ajuti näib, et inimesed on seal kui aedikus kari, kelle kohal kõrgub nende jõudlusele ja juhtimisele pühendunud hiiglane riik. Valikud ja teised väärtused puuduvad pildilt, riiklik plaan on kõik. Selle jõudluskontrolli alla on litsutud kultuuri-, keele-, haridus-, kodakondsus-, majandus-, tervise- ja solidaarsuspoliitikaid. Esimeses versioonis oli see häiriv, viidati isegi mitmekeelsele koolile ja lõdvale kodakondsuspoliitikale. Puudu on vaade, et lapsed on perekonna tunded, õnn ja vara, isiklik vastutus laste eest aga võimsaim inimest ja ühiskonda parandav vägi. Siin on lapsed häda ja viletsus, mida sotsialistlik eestkoste peale surub ja mille kahjusid hüvitama peab.

Sel väärtusloomel on demograafiline tagajärg. Ometi sünnitati praegused pretensioonikad palju kitsamates oludes ja ilma nõudmisteta, mida praegu esitatakse taas sisuliselt oma vanematele, sest nood on too paljunemisealistest üle jääv riik. Äkki mõtleks neile? Mina, mu õed ja vend sündisime suvel, emal oli kodus olemiseks kasutada õpetaja suvevaheaeg ja mähkmete kuivatamiseks päike. Neid toona nimelt pesti, kuigi vett tuli soojendada pliidil nagu muiste, vanemahüvitise asemel oli üürike dekreetpuhkus, nii nagu endiselt on paljudes meie omaga sarnase sündimusegajõukates riikides. Praegu saab iibesse panustada ainult mu ema-isa viieteistkümne lapselapsega sama põlvkond, ei riik ega keegi teine. Ja ärgu öeldagu, et aeg on teine, see on ikka meie ühine aeg ja ta on lahedam, mitte kitsam kui varasem.

Üks dokument ei saa panna mõtlevat inimest nõustuma, et ühiskonna suurim probleem on ebavõrdsus ja sellesse tuleb sekkuda iga hinna eest ja kõigi vahenditega. See pole ka kusagil hästi lõppenud. Siin pakutakse seda rahvastikupoliitikana ja rumalate vahenditega. Ei saa võrdsust maksuerandite abil, sest need toimivad enamasti ebavõrdsust suurendavalt, või universaaltoetustega, mis nõrgemaid ei eelista. Hoopis teine asi, kui fookus oleks vaesuse leevendamisel vajaduspõhiselt ja võrdsete võimaluste rõhutamisel teenustes, näiteks hariduses, koolivälises tegevuses, meditsiinis.

Deklaratsioonile, et ressursipiirangutest saab lihtsalt üle kulusid suurendades, ei saa samuti alla kirjutada, nagu ka mitte eesmärgile vabastada lastega pered majandusraskustest, mida normaalses ühiskonnas ikka ette tuleb. Kellelgi ei ole vaja sellist dokumenti lugemaks, et suurel rahval on võime tegelda paljude asjadega, et tervis, liikumine ja toitumine on head ja palgalõhe paha.

Isegi rahvastikukriis diagnoosina on pandud huupi, poliitilise loosungina. Komisjoni initsiaatorid on harrastanud neil teemadel hädaldamist ja riigi süüdistamist ega saa nüüd selgelt pidama. Eesti rahvastik on hakanud taas kasvama, piiride avanemise ja elatustaseme vahe mõju on taandunud, sisseränne on neljandat aastat positiivne ja ainuüksi selle pärast on tarvis uut tooni ja rõhuasetust. Ka eestlased on naasma hakanud, avastanud Eesti atraktiivse elukohana eriti laste kasvatamiseks. Raporti eesmärk jõuda maailma parimate riikide hulka laste kasvatamiseks on saavutatud. On turvaline väikelapseaeg, tipus kool, tervishoid, isegi sularahatoetused palkadega võrreldes. Kampaanialikkus elu edendamisel on lihtsalt kohatu.

Tuleb jõuda tõdemusele, et väike sündimus ei ole seninägematu majandusliku viletsuse, vaid isiklike valikute ja ühiskondliku meelsuse nägu. Valikuvõimaluste avardumine, mitte riigi toe ärakadumine, väärtushinnangud on viinud sündide edasilükkamisele ja neist loobumisele. Pole head ilma halvata ja riigikogu pole leidmas uut retsepti, küll aga vaikib maha olulist. Muutunud väärtussüsteem pärsib pere kasuks otsustamast südant, aga ka pead paistavad segi olevat. Kui kehv on lugu, näitas väitlusseltsi faktikontrolli vastulöök poliitikule, kes väitis rohkem lapsi sündivat peredes — vähem sünnib, arvutati võidukalt välja «fakt», sest abielus inimesi on vallalistest vähem. Ka on laste vähesus üksinduse nägu, aga üksi jäänutel pole eestkõnelejaid, nagu on (õnneks) ahistatavatel. Aga juba ametlikult on 40 protsenti Eesti leibkondadest üksikud inimesed.

Peale moeasjade tuleb meil tunnistada igavikulisemaid, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise kohustusi. Maa ülerahvastatuse ja majanduse probleemidega on see pigem vastuolus. Oma suur kokkulepe tuleb meil sõlmida hoopis ümber eesti keele ja komberuumi ning väärtuse üldisemalt. Riigikeelne ja koosõpe on ainus võimalus vähendada lõhet rahvastiku sotsiaalsetes, majanduslikes, töö- ja tervisenäitajates ning luua ühtsemat meeleruumi, mille ümber Eesti riik taastati. Kodakondsuspoliitika saab meil olla ainult nõudlik, sisseränne ainult kontrollitud. Väljarännesõltub kogu me elukorralduslikust pingutusest, mitte kampaaniapaberitest, tagasirändes saame olla paremad, kasvõi info jagamises ja koolikoha leidmises.

Kui laste kasvatamist toetavas oleme juba üsna head ja ühiskonnana lapsesõbralik, siis kehvad oleme vanadega, diskrimineerimiseni välja nii sõnas kui teos, ilma et seda märkaksime. Vanade ja väetimate ellu toomises on meil suurem ühiskondlik varu. Eduloo moodi on esialgu ainult töövõimereform. Aga noored pered on keskeltläbi too tugev ja edasi jõudev osa ühiskonnast, kes uueks ülalpeetavaks, elamise ja elatisega riigilt, saab ainult poliitilistes utoopiates.

Võrdsus on liiga suures konfliktis vabadusega, et olla eesmärk, küll aga tuleb meil hoida ühtlane kooli ja tervishoiu kättesaadavus, osata olla vajaduspõhisem ja tõrjuda vaesust. Ja mitte eksitamisega suhtelise vaesuse näitajatega, mis ei näita viletsust, vaid on võrdlus.

Aga esmajoones on laps isiklik õnn ja seda ei saa asendada riik. Sularaha ei pane sünnitama, tunded panevad. Riik peab enamikust maksudest tegema temast paremat ja looma võimalusi lapse arendamiseks, hoidmiseks, õpetamiseks, tervishoiuks, et vanemad saaksid teenida ja hakkama. Vanavanemad ka. Ei midagi uut, mida kampaaniaga avastada.

Avaldatud postimees.ee 30.04.2018

Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:

Jürgen Ligi

Lapsed sünnivad tunnetest, mitte poliitikast was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Johannes Kert, Riigikogu liige

Viimastel kuudel on selgunud poliitilisi kirgi õhutav fakt, et piiri väljaehitamiseks on vaja seni teadaolnust oluliselt suuremat investeeringut. Piiriehituse rahastamise küsimuses on puhkenud kohati üsna intensiivne arutelu.

Mulle meenub, et piiri väljaehitamise arutelu algas kaitsepolitseinik Eston Kohveri röövimisest piiri vahetus läheduses. Sellele järgnes juhtumi käsitlemine avalikkuses kuni ühe Soome piirivalve kolonelleitnandi avaliku sisukohavõtuni sellest, et Soomes ei saaks taoline vahejuhtum aset leida kuna piir Venemaaga on vastavalt välja ehitatud ja varustatud.

Sellele järgnes peagi poliitiline otsus ka Eestis piir välja ehitada ja algas planeerimine, mis on leidnud kajastust hiljuti mitmetes avaldatud artiklites.

Tänaseks on tööd piiri väljaehitamiseks alanud ja nn. proovialad on ka valmis. Proovialade väljaehitamine on mõistlik algus, mis on andnud meile täpsema, mõnede inimeste jaoks kohati šokeeriva teabe tegelikest vajadustest piiriehituse rahastuseks. Eestlaste ohutunnet on kasvatanud kardetud migratsioonilaine Euroopasse ja Soome kogemus ootamatult Venemaalt piirile ilmunud jalgratastel migrantidest. Ka senised kogemused nii Kagu-Eestis kui ka Narva jõel kinnitavad senisest paremini valvatava piiri vajalikkust. Piiri väljaehitamise teeb kalliks mitte ainult juurdepääsu ja ühendusteede, tara, piiripostide ja muu sellise ehitamine vaid vajadus moodsa elektroonilise, kohati ka lendava sensoritesüsteemi abil valve korraldamise ja kui võib öelda et ka kaitse järele. Eriti rõhutaksin vajadust kaitse järele, sest praegusel droonide ehk mehitamata lennuvahendite ajastul on viimaste piiriületused mitte ainult vaja fikseerida vaid need lennuvahendid on vaja ka alla tuua. Põhjused ei ole mitte niivõrd võimalikus luuretegevuses meile oluliste objektide suhtes vaid võimalikus kriminaalses veostes ühes meie õhupiiri rikkumise faktiga. Mehitamata küllaltki väikesemõõdulised, väga madalalt lendavad, seega raskestimärgatavad/avastatavad lennuvahendid on suutelised kandma kuni kümneid kilogramme veoseid. Antud veosed võivad sisaldada salakaubana narkootikume, küllalt suuri sularahakoguseid või midagi muud väikesemõõdulist, aga hinnalist nagu näiteks kalliskivid või mida iganes muud kriminaalset. Eesti kaitsetööstus on täna võimeline tootma vahendeid droonide efektiivseks allatoomiseks, aga sellise tehnika soetamine piisavates kogustes teeb piiri ehitamise kalliks.

Jagan PPA peadirektori arvamust, et piir tuleb siiski täies ulatuses välja ehitada ja varustada nii moodsalt kui võimalik, et tagada maksimaalse efektiivsus. Piiri ehitus võiks olla jagatud etappideks, mis kajastavad prioriteetide järjekorda ja oleks sellele vastavalt, jagades rahastamise koormuse pikema perioodi peale.

Olen arvamusel, et kuna tegemist on samaaegselt nii Eesti kui ka EL-i välispiiriga, on loogiline ja õigustatud ootus piiri väljaehitusel EL-i kaasrahastuseks.

Tahan siinkohal tuletada lugejatele meelde, et Eesti maismaal asuv idapiir ei ole sugugi kogu piir, mille väljaehitamisele peab tähelepanu pöörama. Lisaks tuleb valvata Soome lahel ja Läänemerel kulgevat merepiiri ning need olulised piirilõigud tuleb valvatavuse huvides välja ehitada.

Kuigi Läti ja Soomega seob meid ühine Shengeni ruum, siis Soome lahel peame siiski jälgima meie territoriaalvett ja sellega piirnevat piiri rahvusvaheliste vetega. Sama vajadus on ka meie selja taga Läänemerel, võttes arvesse eelkõige Vene Föderatsiooni nii laevade kui ka lennukite marsruute Peterburi piirkonna ja Kaliningradi piirkonna vahel.

Võimekus merel efektiivselt piiri valvata ehk merel toimuvat jälgida ja vajadusel objekte ja muid anomaaliaid tuvastada ei ole kitsalt ainult Siseministeeriumi huvides. Asjast on väga huvitatud ka Kaitseministeerium, Majandus –kommunikatsiooniministeeriumi erinevad ametkonnad ja Keskkonnaministeerium. Nii et huvi peaks olema ametkondadevaheline. Ametkondadevaheline koostöö või õieti selle puudumine on Eestis krooniline haigusnähtus kui mitte nimetada seda moodsa Eesti üheks väheseks, kuid arenguid väga pärssivaks ja ressursse raiskavaks puudeks. See on üks riigireformi põhiteemasid ja loodetavasti leiab tänasest oluliselt põhjalikuma käsitlemise.

Merepiiri jälgimine algas just nende vahenditega, mis osutusid taastatud Eesti Vabariigi piirikaitsele/hiljem valvele käepäraseks ja jõukohaseks. Asuti hankima mereseire radareid. Kuna merevägi alustas aktiivset tegevust hiljem, siis kujunes ka mereseire süsteem pigem piirivalve keskseks ja eelkõige piirivalve vajadustest lähtuvaks. Eesti saamisel NATO täisliikmeks oli Kaitseministeeriumi haldusalas õhuväe poolt rajatud moodsate radaritega varustatud rahuaegne õhuvaatlussüsteem, mis võimaldas meile saadaoleva õhupildi edastada ka NATO-le. See tegi omakorda võimalikuks praeguse NATO poolt pakutava õhuturbe lahenduse ja vajaduse tekkides õhukaitse lahenduse. Suutmatuse või kohati isegi soovimatuse tõttu ametkondade vahel tegevusi piisavalt koordineerida, jäi soovitav tase olukorrateadlikkusest merel saavutamata. Näiteks võib tuua olukordi, kus ametkonnad ei suutnud üksteisele reaalajas sobivaks töödeldud informatsiooni edastada. Seega olukorras, kus meie mereseire pilt NATO-s puudub, ei pruugi NATO-l ka hea tahtmise juures olla võimalik meile abi teatud julgeolekuolukordade ennetamiseks ja lahendamiseks merel osutada.

Tänaseks on olukord mereseire pildi ametkondade vahel edastamiseks/vahetamiseks muutunud mõnevõrra lootustandvamaks, sest vastava varustuse hange on Kaitseministeeriumi poolt läbi viidud. Käesoleva aasta lõpuks on valmimas vajalikud ühendused mereseire pildi edastamiseks Politsei ja Piirivalveameti, Veeteede Ameti ja Mereväe vahel, mis omakorda teeb võimalikuks mereseirepildi edastamise ka vastutavale NATO mereväestaabile. Alles sellega saab Eesti lugeda lõpuks täielikult NATO-sse integreerituks.

Mereseire pilt, mida me pärast rohkem kui kahekümne aastast jõupingutust saame suuteliseks vahetama, on aga kaugel täiuslikkusest. Kakskümmend aastat tagasi hangitud sensorite süsteem piirivalve radarite näol ei rahulda täna enam ka Politsei ja Piirivalveametit ennast. Olemasolev süsteem on vananenud, vajab remonti ja kohatist välja vahetamist. Mereväe /NATO merekaitse vajadustest lähtuvalt on vajalik oluliselt täielikum seirepilt, aga ka tuvastatud merepilt ja mitte ainult merelt vaid ka mere seest ja alt. Usun, et mere all ja mere sees toimuv peaks huvitama ka Majandus -Kommunikatsiooniministeeriumit meresõiduohutuse, merealuste energiakaablite, sidekaablite julgeoleku ja küberkaitse seisukohast lähtuvalt. Keskkonnaministeeriumi huvi võiks olla merereostuse viivitamatu tuvastamise ja kalavarude kaitseks vajaliku informatsiooni hankimine. Meie territoriaalvetes ja majandusvööndis toimuvast pidev ja adekvaatne informatsioon on vajalik Politsei- ja Piirivalveametile nii piiririkkumiste fikseerimiseks kui ka ennetamiseks. Ilma mereseireta, mis on põhieelduseks tuvastatud merepildile, ei ole mõtet rannikukaitsest tänapäevases mõistes edasi rääkida.

On oluline, et pärast saavutatud edu ei jäädaks loorberitele puhkama. Aasta tagasi on siseminister oma käskkirjaga moodustanud ametkondadevahelise töögrupi mereseire arendamiseks. Senine suurem saavutus paistab olevat olemasoleva sensoritesüsteemi auditi tellimine. Millal peab valmima ühtne ametkondadevaheline kooskõlastatud projekt riikliku mereseire lahenduse elluviimiseks, ei ole kahjuks kuskilt loetav. Kogu eelkirjeldatud loole annaks tublisti hoogu juurde teadmine sellest, kes vastutab riigis olukorrateadlikkuse saavutamise eest merel. See oleks konkreetne vastutus, mida kanda ja võimeka juhi käes hakkaks asi liikuma senisest süsteemsemalt, järjekindlamalt ja energilisemalt. Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, ja Taanis kannab seda vastutust mereväe ülem. Meil ei õnnestu vastutajat ühestki dokumendist leida/välja lugeda. Seni on vaatamata viimase paari aasta edule kõik koondunud nn ametkondadevahelisele eikellegimaale. Nõrgaks julgen lugeda ka poliitilist tahet või on tegu probleemi mittemõistmisest tuleneva ükskõiksusega, apaatsusega, minnalaskmisega, igal juhul on tegemist järjekindluse puudumisega. Maapiiri ehitamise alustamiseks läks vaja Eston Kohveri röövimisest tekkinud poliitilist diskussiooni. Tänaseks on ehitus alanud ja vähemalt maksumuse suurusjärk teada. Seda, kui palju maksab olukorra teadlikkus merel, ei saa me veel niipea teada. Loodetavasti ei lähe meil merelt või mere alt midagi kriitiliselt olulist kaduma ja me saavutame järjekindla positiivse arengu loogilisele mõistusele tuginedes, määrates riikliku vastutaja ja andes talle konkreetse ülesande, ressursi ja tähtajaga.

Avaldatud 10. aprillil EPL online

Jälgi autorit sotsiaalmeedias:

https://www.facebook.com/johannes.kert

Eesti piiri arendamisest was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

The post Yoko Alender: laste suur arv ei saa olla eesmärk omaette, kui ei tagata nende elukvaliteeti appeared first on Yoko Alender.