„Valitsus teatas aasta tagasi, et toetab ettepanekut käivitada mahemajanduse tervikprogramm ning Maaeluministeerium peab koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ning Keskkonnaministeeriumiga leidma 1. maiks 2017 mahemajanduse programmi rahastamisvõimalused ja koostöövormi. Veel sügisel 2018. aasta riigieelarve menetlemisel oli Maaeluministeeriumi eesmärgiks, et Eestis oleks elujõuline konkurentsivõimelise põllu- ja kalamajandusega maapiirkond, mis tagab ohutu toidu ja tarbijate rahulolu ning selle eesmärgi täitmiseks on oluline arendada mahetoodete ja -teenuste eksporti,“ tutvustas Kruuse seniseid valitsuse lubadusi.

„Eelmisel nädalal sai teatavaks uudis, et Maaeluministeeriumil on plaan vähendada märkimisväärselt mahepõllumajanduses makstavaid toetuseid. Ja seda kõike samal ajal, mil riik on seadnud eesmärgiks mahepõllumajanduse toetamise. Seda kõike selleks, et suurendada sektori konkurentsivõimet, kaitsta ja suurendada bioloogilist ning maastikulist mitmekesisust, säilitada ja parandada mulla viljakust ning vee kvaliteeti ja parandada loomade heaolu. Nüüd aga puhuvad tuuled teises suunas. Eelmisel nädalal sai teatavaks uudis, et Maaeluministeeriumil on plaan vähendada märkimisväärselt mahepõllumajanduses makstavaid toetusi. “ selgitas Kruuse murelikult.

 „Mahepõllumehed on valitsuse käitumises pettunud ning jagavad seisukohta, et mahepõllumajanduse kiire areng võib olla küll paratamatu, kuid see ei õigusta ettevõtjate usalduse ja õiguspärase ootuse riivet. Ettevõtjad on pühendunud mahepõllumajanduse arendamisele sooviga säilitada ja suurendada Eesti bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust,“ tutvustas Kruuse mahepõllumeeste pöördumise sisu.

„Jätkusuutlik ja kasvav mahepõllundus rikastab Eesti elukeskkonda ning annab loodusele tagasi. Samuti on mahepõllumajanduse toetusel on väga oluline roll veemajanduse sh väetiste ja pestitsiidide kasutamise vähendamisel ning kliimamuutuste leevendamisel,“ lisas Kruuse.

Tulenevalt sellest esitas Urmas Kruuse maaeluministrile järgmised küsimused:

1.            Kolm ministeeriumi pidid leidma 01.maiks 2017 mahemajanduse programmi rahastamisvõimalused ja koostöövormi. Millised on koostöös leitud rahastamisvõimalused?

2.            Millised on olnud aastatel 2015- 2018 mahepõllumajanduse toetuse ühikumäärad?

3.            Miks on toimunud mahepõllumajanduse toetuste ühikumäärade langus?

4.            Kas ühikumäärade langus on tingitud prioriteetide ümberhindamisest?

“Kõige olulisema teemana toon välja meie kultuuriloo lipulaeva Laulu- ja Tantsupidude tuleviku ja jätkusuutlikkuse küsimuse. Pole kahtlustki, et sellest traditsioonist on vaimustuses kõik, nii eestlased kui väliskülalised. Kahjuks seisavad täna peo alustalad püsti suures osas vaid professionaalse vabatahtliku tegevuse najal, sest koorijuhtide, tantsuõpetajate ja puhkpilli- ning rahvapilliorkestrite dirigentide töötasu ei ole juba ammu enam tööturul konkurentsivõimeline,” kommenteeris  Randjärv.

“Leian, et laulupeoliikumise saatus ja tulevik tervikuna peaks olema uues “Kultuurivaldkonna arengustrateegias 2030” kindlasti tõsiselt ja analüüsitult käsitletud. Meie rahvuskultuuri alustalaks olev Laulu- ja Tantsupidu peab saama korralikult ja süsteemselt toetatud ka pidude-vahelisel perioodil. Vastasel juhul võib 2019. aastal toimuv pidu olla kogu 150-aastase laulupidude ajaloo kurvaks lõppakordiks,” lisas Randjärv murelikult.

“Kuigi tänasel päeval võime olla tänulikud, et viimastel aastakümnetel on suudetud ehitada rida suuri asutusi nagu KUMU, ERM ja valmimas on ka ammu oodatud ja lubatud Muusikaakadeemia saal, on mitmed institutsioonid teadmatuses ning endiselt ootamas oma saatust. Näiteks on teravalt esile kerkinud Patarei vangla saatus ja olukord, samuti meie rahvusooper Estonia ruumide kitsikus,” lisas Randjärv.

“Traditsioonilist kultuurivaldkonda tuleb strateegiliselt ja visioonirikkalt vaadata värske pilguga. Kõige olulisem on positsioneerida väga mitmetahuline kultuurivaldkond sellisena, et erinevad maailmavaatelised tõmbetuuled selle materiaalseid alustalasid ei kõigutaks,” ütles Randjärv.

“Peame olema teadlikud, et meie riik ja kultuur ei saa läbi ilma toimiva ja areneva majanduseta. Kultuurivaldkond ise ei suuda ja ei peagi end „ära tasuma“. Seetõttu peamegi oma kultuuri läbi erinevate eluvaldkondade arendama ja toetama, sest seda ei tee mitte keegi peale meie enda,” võttis Randjärv teema kokku.

“Hoolimata Ühtse Venemaaga koostööleppe väidetavast külmutatusest on valitsuse juhtpartei praktikas järjekindlalt käitunud selle leppe vaimus ja aidanud oma sammudega täita Venemaa strateegilist soovi, et me tasapisi eemalduksime senisest välispoliitilisest liinist, eemalduksime Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmise kristallselgest poliitikast ja hakkaksime endise nõukogude liiduvabariigi segase staatusega järeltulijaiks,” rääkis Reformierakonna esindaja Pentus-Rosimannus.

“Sõnades räägitakse Brüsselis üht, tegudega tehakse kodus vastupidist,” ütles Pentus-Rosimannus ja tõi näite, kuidas valitsuse juhtpartei räägib ühe suupoolega Brüsselis vajadusest Kremli propagandaga võidelda ja teise suupoolega õigustab kodus selle sama Kremli propagandamasina rahastamist ning sealt miljonite Eesti maksumaksja eurodega saadete ostmist.

 “See olukord ei ole mitte ainult skisofreeniline, vaid kahjustab Eesti usaldusväärsust teemal, millega kõik Euroopa Liidu riigid hädas on ja milles on varasemalt meie ekspertiisi usaldatud. Sarnaseid näiteid on paraku palju. Peaministripartei juhtpoliitik mängib avalikult sanktsioonipoliitika leevendamise ideega, valitsuse liige kiidab heaks kümnete miljonite viimise Venemaale tihedalt Kremli poliitikaga läbipõimunud valdkonda, samuti keeldub võimuliit rakendamast parlamendi poolt vastu võetud nn Magnitski nimekirja seadust,“ kõneles Pentus-Rosimannus

 Pentus-Rosimannus lisas, et vaikida ei tohi ka olulisest ja näiliselt siseriiklikust, aga olemuselt vägagi Eesti välispoliitilist tõsiseltvõetavust mõjutavast arengust.

“Kui esimest korda ilmus kuid tagasi pealkiri, et Eesti Valitsus kaalub okupatsioonikahjude enda kanda võtmist, oli ilmselt paljude reaktsioon, et ah, järjekordne pealkirjaviga. Aga oma riigi nimetamine okupatsioonikahjude hüvitajana jäi retoorikas korduma. Kui lisada siia ka visad püüded nullkodakondsuse juurde tagasi pöörduda, ei tundu see kõik enam kuigi juhuslik,“ lisas Pentus-Rosimannus.

 “Järjest rohkem paistab, et suur osa võimupoliitikutest võtabki praegust riigijuhtimist kui mängu. Et valitsusparteide tegelased tulid ühel kenal õhtul kokku, vaatasid üksteisele silma ja ütlesid, et poisid, proovime, mis saab. Testime natuke. Proovime maksumängu. Ja proovime okupandi rolli enda kanda võtmise mängu. Proovime Venemaale meeldimise mängu. Ja proovime, kaugele me sellega välja jõuame,” rääkis Pentus-Rosimannus.

“Kui kaotame usaldusväärsuse teiste riikide silmis, on Eesti väljavaated riigina kehvad. Ma ei arva, et pöördumatu kahju on juba sündinud. Aga kui me neid meie ees lahtirulluvaid märke ja kujunevat mustrit vaikselt pealt vaatame, loobume reageerimast, lööme käega ja võtame omaks hoiaku, et ah las poisid hullavad, siis võime ennast kõik avastada ühel hetkel tulemuste ees, mis on traagilised,“ ütles Pentus-Rosimannus lõpetuseks.

Ettekande tekst

Eesti oli eelmisel aastal esimene riik, kes Euroopa Liidust lahutava Suurbritannia Brexiti otsust omal nahal tunda sai. Kuna Suurbritannia loobus Brexiti rahvahääletuse järel oma eesistumisest, pidime meie üsna lühikese etteteatamisega võtma nende rolli üle pool aastat varem, kui kavandatud oli. Ja tegime seda nii elegantselt ja professionaalselt, et aasta lõpuks ei tulnud enam kellelegi meeldegi, et õigupoolest oleks pidanud käima Suurbritannia eesistumine. 99-aastane Eesti tegi oma ajaloo esimese Euroopa Liidu eesistumise hästi. 

Sootuks kehvem pilt avaneb meie ees aga valitsuspoliitikute, täpsemalt valitsust juhtiva partei poliitikute välispoliitilist liini vaadates. Sellest ei ole mugav rääkida, aga sel teemal ei tohi vaikida, sest vaikides jätaksime me täitmata kohustuse, mis meil parlamendina on -  teostada parlamentaarsest kontrolli valitsuse üle. 

Kas aasta taguse ajaga võrreldes on väliskeskkond Eesti jaoks oluliselt kindlamaks ja soodsamaks muutunud? Mitte oluliselt. Kas valitsuse liikmed, kes alustasid oma ametiaega välispoliitiliselt pretsedenditu sammuga, haarates ilma välisministri osaluseta kitsas valitsuskabineti võimupoliitikute ringis pastaka, et muuta diplomaatide poolt pikalt ettevalmistatud peaministrite ühisavalduse teksti Venemaa kohta leebemaks, on oma sellisest separaat-välispoliitikast loobunud? Kaugel sellest.  

Eesti on rahvusvahelisel areenil varasematel aastatel olnud üks nendest, kes häälekalt hoiatab ebasõbraliku Venemaa erinevate aktsioonide eest. Meie taju ja teadmised siinse regiooni julgeolekuolukorra kohta, nende väljendamise julgus ja täpsus on midagi, mida hinnatakse Euroopas kõrgelt ja seda igati põhjendatult.

Professionaalsus ja usaldusväärsus on olnud meie suurim välispoliitiline kapital. Näitena võib tuua, kuidas Ukraina kriisi ajal 2014. aastal võttis sisuliselt terve Euroopa Liit omaks meie poliitilise liini ja retoorika Putini-Venemaa suunal. Kui varasemalt peeti meid teinekord liigagi kriitiliseks, siis 2014. aasta järel möönsid ka kõige suuremad skeptikud, et meil koos teiste Balti riikidega oli olnud ohu eest hoiatades õigus.

Ka on olnud hinnas meie ekspertiis Venemaa-poolse mõjutustegevuse kohta. See oli põhjus, miks kolm aastat tagasi sündis Brüsselis koos Taani, Leedu ja Suurbritannia kolleegidega tehtud algatusest infosõja, strateegilise kommunikatsiooniga tegelev spetsiaalne üksus. Tolle, muuhulgas Eesti, initsiatiivil loodud üksuse üks ülesannetest on võidelda pideva Kremlist tuleva, Euroopa Liidu diskrediteerimisele, murendamisele suunatud propagandavooga. 

Ja nüüd? Praegune peaministripartei räägib Brüsselile ühe suupoolega vajadusest Kremli propagandaga võidelda ja teise suupoolega õigustab kodus selle sama Kremli propagandamasina rahastamist ja sealt saadete ostmist miljonite Eesti maksumaksja eurodega. Ma räägin peaministri otsusest kaitsta ja kiita heaks miljonitesse ulatuva Eestipoolse rahasüsti tegemisest Kremli propagandakanalile PBK. See olukord ei ole mitte ainult skisofreeniline, vaid kahjustab Eesti usaldusväärsust teemal, millega kõik Euroopa Liidu riigid hädas on ja milles on varasemalt meie ekspertiisi usaldatud. 

Kui tõsiselt te ise võtaksite meest, kes küla peal käib teisi veenmas, et agressiivse karu toitmine on vale ja ohtlik ja võib kõigile kalliks maksma minna, samas kui ta kodus läheb ja määrib aia taga teibaid ragistavale karule väriseva käega mett nina peale, et see temaga ikka sõbralikum oleks? 

Või teine näide. Valitsuse liikme poolt heakskiidetud 40 miljoni euro viimine Venemaal poliitikaga läbipõimunud strateegilisse sektorisse, mis sanktsioonide tõttu rahanappuses vaevleb. Eesti on varasemalt põhjusega rõhutanud Euroopa Liidu ühtsena püsimise, konsensuslikult kokkulepitud Vene poliitika põhimõtetest kinnipidamise olulisust. 

 Me viimane Välisluureameti raportki kirjutab, et Venemaa ärikliimas ellujäämise ja edu saavutamise esimene tingimus pole mitte konkurentsivõimeline toode või teenus, vaid võimuhierarhias võimalikult kõrge tasemega eestkostja olemasolu. 

Mida teeb sellises olukorras ja selliste teadmiste taustal Eesti riigiettevõte, mille üldkoosolekuks on praeguse valitsuse majandusminister? Kiidab heaks otsuse teha 40 miljoni eurone rahasüst Venemaale, sidudes sellega otseselt Eesti riigiettevõtte käekäigu agressiooni tõttu sanktsioonide all oleva Venemaa ühe poliitikast läbiimbunud haruga. Jah, ma räägin vaguniärist.

Kuidas on pärast sellist otsust võimalik kellelgi tõsiselt võtta Eesti hoiatusi, et majanduslike sidemete kaudu poliitiline manipuleerimine on üks osa Kremli pikaajalisest mõjutuspoliitikast ja sellest tuleks hoiduda? 

Usaldusväärsus, usutavus, oma sõnast kinnipidamine on olnud meie jaoks üks me olulisim välispoliitiline kapital. Kui see kaob, on me väljavaated kehvad. Riigina. 

On veel üks oluline, näiliselt siseriiklik, aga olemuselt vägagi Eesti välispoliitilist tõsiseltvõetavust mõjutav areng, millest rääkimata täna jätta ei saa. 

Üks osa Venemaa mõjutustegevusest on alati sisaldanud ajaloo ümberkirjutamise ja moonutamise katseid. Neid on tulnud tõrjuda hulgal Euroopa Liidu riikidel mitmel erineval moel. Kas rumalusest või teadlikult või ei-tea-kust-tulnud soovituste järgi on praegune valitsus võtnud ette järjest mitu teemat, kus on asetanud Eesti riigi okupandi või kui soovite - ENSV õigusjärglase staatusesse.

Kui esimest korda ilmus kuid tagasi pealkiri, et Eesti Valitsus kaalub okupatsioonikahjude enda kanda võtmist, oli ilmselt paljude reaktsioon, et ah, järjekordne pealkirjaviga. Aga oma riigi nimetamine okupatsioonikahjude hüvitajana jäi retoorikas korduma. Kui lisada siia ka visad püüded nullkodakondsuse juurde tagasi pöörduda, ei tundu see kõik enam kuigi juhuslik.

Kahjuks peab erapooletu vaatleja tõdema, et hoolimata Ühtse Venemaaga koostööleppe väidetavast külmutatusest on valitsuse juhtpartei praktikas järjekindlalt käitunud selle leppe vaimus ja aidanud oma sammudega täita Venemaa strateegilist soovi, et me tasapisi eemalduksime Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmise kristallselgest poliitikast ja hakkaksime endise nõukogude liiduvabariigi segase staatusega järeltulijaiks. 

Kolleegid võimuliidust, kas te annate endale aru, millega te mängite? Kas te annate endale aru, kelle pilli te puhute?

Kui meie uus peaministripartei suunatav välispoliitika juhindub eilses Päevalehes kirjeldatud Toomi-doktriinist ja tahab sellega Putini reźiimile tingimata meeldida, siis küsime  – mille pärast? Kas oma läänepiirile üha uusi vägesid koondav ning kogu läänemaailmas üha jultunumat mõjutustegevust harrastav Venemaa on meie uus ja innovatiivne julgeolekugarantii või on tegemist puhtalt tänase suurima võimupartei lühinägeliku sisepoliitilise mänguga?  

Järjest rohkem on tunne, et suur osa võimupoliitikutest võtabki praegust riigijuhtimist kui mängu. Et valitsusparteide tegelased tulid ühel kenal õhtul kokku, vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid, et  poisid, proovime, mis saab. Testime natuke. Proovime maksumängu. Ja proovime okupandi rolli enda kanda võtmise mängu. Proovime Venemaale meeldimise mängu. Ja proovime, kaugele me sellega välja jõuame.

Ma ei arva, et pöördumatu kahju on juba sündinud. Aga kui me neid meie ees lahtirulluvaid märke ja kujunevat mustrit vaikselt pealt vaatame, loobume reageerimast, lööme käega ja võtame omaks hoiaku, et ah las poisid hullavad, siis võime ennast kõik avastada ühel hetkel tulemuste ees, mis on traagilised.

Meid mõjutav väliskeskkond ei muutu kahjuks lihtsamaks. 

Jah, me oleme suutnud hoida ühtsust Euroopa Liidus. Me suhted Ameerika Ühendriikidega püsivad tugevad. NATO on kohalolu meie regioonis kasvatanud ja meie siiras tänu kuulub kõigile liitlastele, kes meie regioonis julgeolekut tagada aitavad. Kaitsekoostöö edeneb. Daesh on senise ajaloo suurima koalitsiooni koostöö abil purustatud. 

Meie naaber on aga endiselt ettearvamatu Putini Venemaa. Jätkub intensiivistuv ja vahendites valimatu piiritagune mõjutustegevus. Jätkub sõda Ukrainas, Süürias, tuumaähvardused Põhja-Koreas. Lähis-Ida pinged püsivad. Üleilmne keskkonna- ja kliimaolukord halveneb. Protektsionistlik retoorika sageneb. Ameerika Ühendriikide võimukoridorides puhuvad tõmbetuuled.

Neis oludes ei ole Eestis välispoliitikas kohta oportunistlikul mängurlusel.

Kui 100 aasta pärast veebruaris iseseisva Eesti parlament siin saalis välispoliitilist olukorda analüüsib, siis peaks tollastel, tulevikukolleegidel olema võimalik 2018. aastale tagasi vaadata ja öelda - jah, siis tehti kõik, mis võimalik, et me ees seisnud ohtude ja hädade eest oma riiki hoida.

Maailm meie ümber ongi hulluks läinud. Mingid rebelitest isemõtlejad on hakanud ette kujutama, et küll oleks tore elada detsentraliseeritud maailmas, kus kaupade ja teenustega saab vabalt kaubelda, oma peaga mõelda ja ise otsustada, ilma mingi vahemeheta, kes kõike suunab ja otsustab ning lõpuks ka koore riisub. Ei, see on ohtlik trend. Milleks meile mingit detsentraliseeritud jagamismajandust? Mis blockchain? Mis vahemeeste väljajätmine? Trendikas on liikuda trendidele vastupidises suunas. Meil on nüüd kombeks nii, et ka sinna, kus vahemeest ei olnud, tuleb see tekitada. Inimene ei ole ju ometi üksi nii tark kui valitsus või rohelist raamatut lugenud minister.

Mida küll oskaks edukas inimene teha fikseeritud määrast rohkem teenitud rahaga? Üldse on need edumeelsed inimesed ohtlikud. Kipuvad ise asju välja mõtlema ja riigi eest ära tegema. Saavad paganad veel rikkaks. Nii ebaõiglane. Nende liigsest agarusest tulenevat motivatsiooni tuleb kärpida. Õnneks ulatab laialijagamismajandus siin abistava käe – astmeline tulumaks. Mida rohkem astmeid, seda parem, sest siis ei saa keegi täpselt aru. 5000 astet tundub selline ohutu number. See peaks ometi neid keskmisest kõrgemale pürgijaid kammitsema. Alati peab midagi vastu ka andma. Täiendav ajugümnastika maksudeklaratsioonide täitmisel on ideaalne kingitus, sest bürokraatia on laialijagamismajanduse üks lemmiktermineid.

Üldse jääb inimestele liiga palju raha kätte. Ja kui see juhtub, siis võivad nad lolliks minna. Näiteks hakkavad jooma. Seda ei saa riik lubada, sest valitsus teab, et alkohol kahjustab inimeste tervist, rohelises raamatus kirjutati. Seega tuleb tõsta käraka hinda. Siis hakkavad inimesed mõtlema oma tervisele. Eeldada, et selgitustöö ja harimine inimest muuta võiks on ju nii üheksakümnendad. Hoopis kallim hind motiveerib inimesi trenni tegema ja alkost ülejääva raha ökotoitu ning hantlitesse investeerima. Kuigi jah, siin tuleb mängu see halb vaba kaubandus ja neetud Euroopa Liit (EL), ja see Schengen. Sai ju omal ajal sellele jamale vastu seistud, lausa kongress võttis ametliku seisukoha mitte toetada liitumist EL-iga. Mõned edumeelsemad kipuvad valitsuse kiuste läbi hammustama, et EL-is vabakaubandus toimib. Ka need, kelle mõjutamiseks suunatakse vahendeid PBK-sse. Kui alkohol on Eestis poole kallim, siis on nutikam pöörata kastiauto esiots lõunapoole. Paha lugu. Kümned miljonid aktsiisi jääb laekumata. Mitte et eesmärk oli rohelises raamatus soovitatut rakendada, st inimesi vähem jooma panna ning seeläbi aktsiisilaekumisprognoose alandada. Need alanesid ise, ainult selle väikese mööndusega, et inimesed ei tarvita mitte vähem alkoholi vaid ostavad seda mujalt ning varuvad ette. Ja kui ökoloogiliselt kasvatatud kikerherned peavad külmkapis vabastama koha õllele, siis muidugi ei mõjuta see inimesi rohkem jooma. Ega? Parem on ikka tõsta alkohinda ja peita pudelid pimedasse poenurka, ehk siis läheb janusel meelest. No ja need maapoed. Need võiks kõik kinni panna. Kes seal üldse käib? Mingid joodikud ainult, linnapeal teatakse seda värki.

Tsentraalsel majandamisel on veel üks suur pluss. See võimaldab valitsusel teada asju, mida inimene oma piiratud mõttemaailmas ise eales teada ei saa. Kui vabaturumajandus põhineb nõudluse ja pakkumise omavahelisel seosel, siis laialijagamismajandus on targem. Seal tehakse otsused inimeste eest. Näiteks võib vabalt muuta bussiliinid Virumaast Võrumaani kõigile inimestele tasutuks. Lisaks võib lubada ühele liinile kauaoodatud rongiliiklust, samal ajal muutes bussiliikluse sel liinil priiks. Loogiline ju. Selle lõbu maksavad muidugi kinni maksumaksjad ise, eriti rohkem teenivad maksumaksjad, aga mis vahet seal on. Mõiste tasuta pälvib laialijagamismajanduses alati suuri ovatsioone, tõsi, vaid nende poolt, kes saavad. Klassikalises majanduses sellist terminit kahjuks ei eksisteeri.

Ka see pole veel kõik. Laialijagamismajandus võimaldab näiteks minna riigieelarvega allapoole nullnivood. Vanasti nimetati seda defitsiidiks ehk puudujäägiks või siis lihtsalt miinuseks. Laialijagamismajandus tunneb aga terminit allpool nullnivood. Sest see kõlab paremini. Ja kui ta kõlab paremini, siis on ta ju ka fiskaalpoliitiliselt tunduvalt ohutum. Nüüd saab teha rohkem otsuseid tulevaste põlvede arvelt. Mida nemad ka teavad?! Nad pole ju veel sündinudki. Siis on veel hulk inimesi, kes vaatamata sellele, et nad on ületanud mingi müstilise väljamõeldud vanaduspiiri, kipuvad ikka ühiskonda aktiivselt panustama ja tööd tegema. Mida nad ometi mõtlevad?! Oot, see on ju see sihtgrupp, kellele tuleb katteta raha juurde lubada. Paneme 100 eurot! Ei, vist liiga palju, makse ei laeku nii hästi. No okey, paneme 70. Siis peaks olema mõneks ajaks rahu majas, vähemalt järgmise aasta märtsini. Tehtud! Aga millega seda katta? Hmm… töötavatelt pensionäridelt sai juba võetud. Kust veel? Alkoholi enam Eestist ei osteta, seda pole mõtet torkida … Aga võtaks siis pangad ja teised ettevõtjad ette. Need suplevad ju alati rahas ning pealegi pole neil mingit seost laialijagamismajandusega, raha tuleb ju raamatupidaja käest või ATM-ist …