See kavandatav rahvahääletus on korraga mõttetu, naeruväärne ja julm. Mõttetu on rahvalt küsida midagi regulatsiooni kohta, mis on juba seaduses kirjas, mida mitte keegi ei ründa. Mõttetu on kriisiolukorras, kus niigi raha vähe, kulutada selle toimumisele ja kampaaniale suuri summasid. Naeruväärne on see rahvahääletus seetõttu, et tegeleme keset suurt kriisi ebavajaliku teemaga ja eelnõu esitaja ei suutnud ühelegi küsimusele sisuliselt vastata ega vastata Aivar Sõerdi küsimusele: mis probleemi me selle eelnõuga lahendame. Ja lisaks on see rahvahääletus julm, sest teeb paljudele inimestele haiget.

Minul ei juhtu selle referendumiga midagi halba. Ma olen kasvanud traditsioonilises perekonnas. Ma ise olen traditsioonilises abielus. Aga on ka teistsuguseid perekondasid. Ja just seetõttu lõikab mulle abielureferendum südamesse. Sest mina ei usu, et inimene on nii loodud, et ta tahab teisele halba. Aga see referendum toob palju halba. Mitte mulle. Mitte teistele meiesugustele, kes me oleme sündinud enamuse esindajatena. Aga see toob halba mitmetele sõpradele ja tuttavatele, kes on sündinud teistsugusena. Mitmetele perekondadele, mis ei lähe selle “õige perekonna” mõiste alla, aga on ometi toimivad ja armastavad perekonnad. Ja tegelikult seeläbi toob see halba kogu ühiskonnale. Te tahate teha rahvahääletust, mis ütleb, et peame ühte armastust paremaks kui teist.

Põhiseadus kaitseb perekonda, mitte abielu. Ja seda sel põhjusel, et põhiseaduse loojad olid ettenägelikud. Perekondi on erinevaid. Nüüd soovitakse öelda, et ainus õige perekond on see, kus on abielus mees ja naine. See pole reaalne elu. 9 aastat tagasi toimunud rahvaloenduse andmetel elas 34,5% seadusliku abikaasaga ja 15,6% vaba-abielus. Alates 2000.aastast on seaduslikus abielus olevate inimeste arv pidevalt vähenenud ja suurenenud on vabaabielus olnud inimeste arv. Juba viimased 15 aastat sünnib Eestis vaba-abieludest rohkem lapsi kui registreeritud abieludest.

Kui õige perekond on see, kus on mees ja naine ning nad on omavahel abielus, siis põhiseadusassamblee liiget Liia Hännit tsiteerides: „Väga paljud perekonnad arvatakse niimoodi riigi kaitse alt välja. EKRE taotlus pole mitte niivõrd kaitsta abielu mõistet samasooliste paaride eest, vaid lüüa kahte lehte Eesti pered.“

Miks meil on seda perede kahte leeri löömist vaja? Kellele see hea on? Kellele see kasulik on? Mis sellest paremaks muutub, kui ütleme osadele, et teie perekond ei ole õige? Jätame selle referendumi, palun, ära.

Paljud koalitsioonisaadikute seast on mulle öelnud, et seda referendumit ei tule ju niikuinii, viidates opositsioonipoolsele plaanitavale obstruktsioonile. Et sellest pole hullu midagi, et te hääletate esimesel lugemisel poolt. Räägite mingit segast juttu küsimuse muutmisest, teades samal ajal, et koalitsioonis pole mingit valmidust seda küsimust muuta, mida ka Siim Pohlak täna siit kõnepuldist kinnitas. Kui te hääletate selle eelnõu poolt, siis me tegeleme järgmised kuud ainult selle küsimusega. Aga vaadake, kallid kolleegid, nagu korduvalt siit puldist öeldud: kõik, mida me siin teeme, läheb ajalukku. Kui te loodate opositsiooni peale, et me ajame selle eelnõu umbe, siis täna on teie viimane võimalus näidata, mis te ise selle referendumi kohta arvate. Kas te julgete üldse midagi arvata või on see teil ära keelatud? Kui te hääletate poolt, lähete ajalukku, kui need, kes tahtsid Putinile meelepärast rahvahääletust Eestis korraldada ja seda kõige keerulisemal koroonaajal. Tänane hääletustulemus jääb kehtima aastateks ja siit on näha, kes hääletasid poliitiliselt motiveeritud kiusamise poolt ja kes vastu.

Teeme ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun hääletage eelnõu tagasilükkamise poolt!

The post Kavandatav rahvahääletus on korraga mõttetu, naeruväärne ja julm appeared first on Kaja Kallas.

Kristen Michal: Keskerakonna võimumängu ohvriks langenud lapsevanematel pole õrna aimugi, kes läheb esmaspäeval kuhuKristen Michal, Riigikogu liige

Haridusvaldkonnas, mis mõjutab pea iga perekonda, ettevõtet või asutust, on suurem kaos, kui soodsate telerite letis hullude päevade avamisel. Vähemalt niipalju on selge: kaose põhjuseks on valitsuse otsustamatus ning Keskerakonna võimumäng.

Ainus, kes järjepidevat juttu räägib on Tartu linnapea Urmas Klaas. Ärge nüüd arvake, et mul tallinlasena seda lihtne möönda on, aga paistab, et Tartu on viiruse teises laines paremini juhitud, kui minu kodulinn ja vabariik. Ehk tasuks sealt ka muus õppust võtta?

Agu Sihvka alustas algusest. Ma päris algusest ei alustaks, pigem keskelt, et lugeja kannatust mitte proovile panna. Tervisekriisi ning viirus esimene laine sai Eesti jaoks üsnagi viisakalt läbitud. Mis seal salata, tihti ka Eesti rahva loomuomase korraarmastuse, muretsemise ning siinse tava abil, et lähemal kui viis meetrit on juba abielu. Igatahes oli peale seda aega, et valmistuda teiseks laineks. Oli ju üldteada, et teine või ka kolmas laine tulevad, kuniks pole vaktsiini või ravi. Küsimus oli, mida õpime esimesest ja millised oskused võtame kaasa teise. Näiteks taju, et hariduse kinnipanek on viimane, nagu plaanilise ravi piiramiseni mitte jõudmiseks tuleb pingutada.

Kuldkala mäluga valitsus?

Viimase kuu uudiseid ning juhtimisotsuseid vaadates justkui poleks esimest lainet olnudki. Alustati kohe teisest lainest, hullemini kui esimesega.

Meenutusena — sügisel oli Tallinnas kooliaega vaid paar nädalat olnud, nakatumiskordaja oli kümme korda madalam kui täna, ometi teatasid siinsed haridusvaldkonna juhid tähtsalt, et aeg on distantsõppele minna. Lootus oli, nagu esimeses laines, koguda poliitilise viirusejuhtimise eest plusspunkte. Kae kui otsustav käitumine, oli otsustajate ootus pealkirjadele. Kuid lapsevanemad, haridusvaldkonna inimesed, meedia ja avalikkus hoopis vihastas — ning Tallinna linnapea koos oma aparaadiga sai noomida. Noomitus oli nii karm ja mitmes keeles, et linnapead ei nähtud mõnda aega.

Kuid õppetund ei jäänud järgmiseta. Nakatumine kasvas, kordaja oli kolmekohaline, viimati juba 400 kandis, Ida-Virumaal neljakohaline, aga valitsus ei suutnud otsustada. Ainus otsus, mis tuli, oli restoranide sulgemiskellaaja nihutamine kaks tundi varasemaks. Ehkki ammu olid Ida-Viru arstid ning paljud valdkonna inimesed soovitanud asutada konkreetseid samme kontaktide vähendamiseks. Et mitte jõuda lausalisteni — eriolukorrani ja lukkupanekuni. Otsustamatus tõi kaasa kriitika ning viimaks juba surve omavalitsustes ja ekspertidelt. Soovitan lugeda Eesti Ekspressi geniaalset sissevaadet valitsuse otsustusprotsessi.

Koolid kinni. Ei, lahti aga distantsilt. Ei, koolivaheaeg. Ei, väiksemad kooli. Kuhu edasi?

Aga siis hakkas juhtuma. Kõigepealt uinutas avalikkuse valvsust ametniku moodi ennast igast asjast distantseeriv Tanel Kiik. Vaatasin minagi õhtul rahvusringhäälingut — sõnum oli selge: pole plaani hariduses midagi piirata, arutada tuleb. Lapsevanemad läksid magama, võtsid järgmisel hommikul kohvi ja lõuna ajal tuli kõigile telegramm Saint Helena saarelt. Kirjutas peaminister, keda kuri väljamaine viirus oli viinud enesega tõtt vaatama. Piirata! Koolid kinni ja Ida-Virumaal kõik peale lindude lennu ja muru kasvamise kinni oli tema sõnum. Üllatus oli tuntav. Sündinud oli midagi ootamatut … otsus?

Koolides seega oleks Jüri Ratase telegrammi järgi lõppenud mistahes õppetöö. Üldhariduskoolid on esmaspäevast suletud, nii ta kirjutas.

Tubli lapsevanem suhtles lapsega ja andis teada, et ehk tuleb kodus õppida. Pisemate laste vanemad ohkasid, vaatasid ettevõttes või asutuses ringi ja mõtlesid, et korralik jama aasta lõpus, aga valikut pole. Kuid siis tuli järgmine üllatus — Tallinnas teatas linnapea, et aeg on hoopis koolivaheajaks. Vanemad ohkasid taas ja mõtlesid taas, et mis seal ikka. Kuid seejärel teatas haridusministriks saanud kena lillelise särgiga Jaak Aab, et mis koolivaheaeg, distantsõpe tuleb. Vanemad ei ohanud enam. Mille peale ütles Tallinna linnapea Kõlvart, et valitsuses pole just arukad otsused, veel vähem etteaimatavad. Vanemad olid temaga nõus. Osa mõtles, et kuhu ta siis nüüd ise kiirustas koolivaheaeg välja kuulutades. Ning siis said vanemad teada, et järgmine nädal on aeg loovtöödeks. Lõpuks oli asi selge, mõtlesid vanemad.

Nad eksisid. Sest kogu selle tralli keskel oli Tartu linnapea Urmas Klaas juba enne valitsuse otsust öelnud valitsejatele, et Tartu teeb oma otsused ise, kui valitsus jalgu kõhu alt välja ei võta. Valitsuse segaste otsuste otsa kõlas talt sõnum, et kõige väiksemad koolijütsid ei peaks koju jääma, see pole arukas. Tema ütles neljapäeva lõunal, lehed tuli Tallinnasse reedeks. Nii juhtus siinkandis 24 tundi hiljem, et koolid said ülesande 1–3 klassi lastele haridust edasi anda. See on seis reedel kell 19, kui seda kirjutan.

Põhjuseks võitlevad leerid

Vanemad enam ei ohka. Kaose juurpõhjus otsustusvõimetu valitsuse hädale otsa on Keskerakonna võitlevad leerid. Ratas ja Aab ühel poolel ja Kõlvart ning Belobrovtsev teisel poolel. Mõlemal poolel soov paista otsustav. Otsa Kõlvarti soov põgeneda ajaloo eest, et tema on selle valitsuse ristiisa, kes lasi sel võitluseta sündida ja püsida, saades vahetusena ametikoha. Tunnistamata endale veel, et ainus viis, kuidas sellest vabaneda on viga tunnistada ja parandused sisse viia.

Segadus on igatahes võimas. Vanemad, kes päeva uudistest eemal, ei oma õrna aimugi, kes läheb esmaspäeval kuhu. Kes meenutaks kaklevatele Keskerakondalastele, et klaarigu oma jõuvahekordi tagatoas, kuid lapsed ja vanemad võiks sellest puutumata jääda? Jõuluvana ja vitsakimp?

P.S Paar päeva on esmaspäevani, ma ei imestaks kui selle segaduse keskel tuleks uus juhis — vanemad peavad kooli minema. Ja lapsed meisterdavad seni koduste vahenditega kuusele ilusa punase ratta. Et oleks silme ees.

Kristen Michal: Keskerakonna võimumängu ohvriks langenud lapsevanematel pole õrna aimugi, kes… was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Õnne Pillak, kaksikute ema, Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees

Tallinna 124st lasteaiast 90s on probleem õueala välisvalgustusega, selgus Tallinna Keskkonna ja Kommunaalameti poolt selle aasta esimeses pooles tehtud analüüsis. Olen üks nendest vanematest, kes saab pimedatel õhtutel pimesikku mängida ja loota, et lasteaiast koju kaasa võetud lapsed on ikka omad. Küllap sellepärast mõistan õpetajate ja lastevanemate muret hästi ega lase linnavalitsuse liikmetel probleemist mööda vaadata.

Kõikide lasteaedade korda tegemine, kus õue mängualade välisvalgustus on halb või sisuliselt olematu, läheks maksma 5,4 miljonit eurot. Järgmisel aasta Tallinna 861 miljoni suurusest eelarvest on aga neile lasteaedade arendamiseks, mis lähiaastatel suuremahulisse remonti ei lähe, kokku ette nähtud vaid 2 miljonit eurot. Linnavalitsuse andmetel on renoveerimist vajavaid lasteaedasid Tallinnas 103. Sellest 2 miljonist eurot peab jätkuma nendele lasteaedadele väiksemateks remonditöödeks, tuleohutusnõuete täitmiseks, avariiremontideks, õuealade tingimuste parandamiseks ja kõige muuhulgas ka 90 lasteaia hooviala välisvalgustuseks. 2021. aasta eelarves on (esialgu) ette nähtud 400 000 eurot viie lasteaia välisvalgustuse korda tegemiseks.

Ometi me teame, et 90 lasteaias on probleem. Praegu!

Tegu on laste tervise ja turvalisusega, millest me räägime. Mida rohkem on lapsed õues ja liiguvad, seda tervemad nad on. Seda tugevam on nende immuunsus. Seda rõõmsamad nad on. Eriti praegu koroonakriisiajal, kui laste huvitegevus on piiratud, on õues mängimine ja liikumine vajalik.

Olen juhtinud linnapea tähelepanu lasteaedade pimedatele ja ohtlikele mänguväljakutele. Küsinud korduvalt abilinnapea käest, mis on linnavalitsuse plaan. Oktoobris vastas abilinnapea, et eesmärgiks on kõikide lasteaedade hoovialade välisvalgustus korda teha viie aastaga. Vaadates aga selle ja järgmise aasta tegevusi, siis investeeringute tempo näitab, et viisaastakuplaan on selgelt liiga optimistlik pakkumine. Sellele aastal tehti korda korda seitsme lasteaia õuealade valgustus. Nagu öeldud järgmisel aastal on plaan teha korda nimekirja ootele jäänud üheksakümnest lasteaiast viie välisvalgustus. Sedagi riigilt saadud toetuse abiga. Ei taha parem mõeldagi, et kas ilma riigitoetuseta poleks korda tehtud ühegi lasteaia õueala valgustust. Igatahes praeguse tempo juures saavad kõikide lasteaedade õuealad korraliku valgustuse 18 aastaga. See on selgelt liiga pikk aeg.

Raske öelda, kas linnavalitsuse liikmed ei mõista või ei suuda mõista, aga leidmaks lahendusi, korrutavad nad kui hüppama hakanud makilint sellel aastal korda tehtud seitsme lasteaia ja järgmise aasta viie lasteaia nime. Vahel küll mokaotsast vaiksel mainitakse, et see järgmise aasta nimekiri võib minna pikemaks. Esialgu on neid lubadusi raske uskuda. Kahjuks. Elu on näidanud, et kui planeeritud ei ole, siis rohkem ka ei tehta. Pigem vastupidi, nagu näitas selle aasta linna investeeringutekava, kust jäi ellu viimata investeeringuid 10 miljoni euro eest.

Kuidas edasi? Esiteks. Olen 2021. aasta linnaeelarvesse teinud ettepaneku eraldada õuealade välisvalgustuse korda tegemiseks vahendid veel 11 lasteaiale. Pelguranna lasteaed, Kivimurru lasteaed, Unistuste lasteaed, Ülemiste lasteaed, Loitsu lasteaed, Raadiku lasteaed, Liivalossi lasteaed (Lembitu 6 ja 14), lasteaed Kikas, Allika Lasteaed, Sinilinnu lasteaed on need lasteaiad, kelle välisvalgstuse rekonstrueerimise projektid valmivad järgmise aasta aprillis. Teiseks. Lasteaedade hoovialade välisvalgustuse korda tegemine kõikides Tallinna lasteaedades peab olema Tallinnas järgmiste aastate üks olulisematest tegevustest, et kõik lasteaiad saaksid kiiremas korras korraliku õueala valgustuse ja lapsed saaksid rohkem õues mängida, avastada, sportida ja leiutada.

Tallinna lasteaedade õuemänguväljakud peavad saama kiiremini kui 18 aastaga korraliku valgustuse was originally published in Reformierakond Tallinnas on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Lauri sõnul on eelarves ette nähtud puudujääk, mis pole majandusoludele kohane. „Majanduses prognoositakse kasvu, koroonakriisis on lootust ohjamisele, kuid vaatamata sellele on Eesti ainuke riik Euroopa Liidus, mis paisutab ulatuslikult eelarve puudujääki.“

Samuti tõi ta välja, et puudujääki põhjustavat laenuraha ei kasutata investeeringuteks. “Eesti riigi investeeringud – jättes kõrvale ELi vahenditest tehtavad – on sellest puudujäägist mõnevõrra üle 20%. Isegi matemaatika kaheline peaks aru saama, et 20% ei ole 100%, vaid sellest 5 korda väiksem,“ sõnas Lauri.

Teiseks tõi Maris Lauri välja, et valitsus jagab eelarveraha endale ja omadele. „Vaatame, mis juhtus lisaeelarve vahenditega. Mis juhtus MESis, mis juhtus Kredexis. Suur hulk raha jagati kummaliste põhjendustega, märkimisväärne osa rahast maandus omadele. Riigikontrollilt tulid tõsised etteheited. Kas midagi on muutunud? Ei ole ja ei tulegi. Vargus ja raiskamine jätkub.“

„Parim näide nahaalsusest on viimasel nädalal kirgi kütnud kübeke riigieelarvest, nn katuserahad, ametliku nimetusega regionaalsed investeeringud, mis pole enam ei regionaalsed ega ka investeeringud. Ilma vähimagi häbita suunatakse raha endale oma poliitilise agenda ajamiseks. Eesti valitsuse ametlikuks poliitikaks on saanud abordivastasus. Samuti Eesti riigi õõnestamine Putini sõprade rahastamisega. Aga ka raha jagamine lobigruppidele, kes riiklikult määratud (tervise)poliitikate vastu võitlevad,“ ütles rahanduskomisjoni aseesimees.

Kolmandaks oli Maris Lauri kriitiline, sest eelarve kahe lugemise vahel ilmusid sinna Euroopa Liidu vahendid, mida rahanduskomisjonis ei arutatud.

„Rahanduskomisjonis olen püüdnud juba kolm kuud saada selgust, kuhu neid rahasid plaanitakse kasutada. Suurematest võimalikest kulutustest võiks ju aimu olla. Rahanduskomisjon sai ühe A4 lehe suuruse selgituse, napima kui see, mis on Euroopa Komisjoni kodulehel. Samal ajal kui Riigikogu rahanduskomisjonile lubatakse taas ülevaadet, ei tea mitmendat korda viimase kahe kolme kuu jooksul, langetab valitsus kinniste uste taga kedagi kaasamata otsuseid. Nii ei tohi asjad käia!“ lõpetas Maris Lauri.