Jürgen Ligi: riigirahanduse tõehetk
Arvamuslood
03. Mai 2021 09:00
Jürgen Ligi
Meie riigirahandus ei põe praegu niivõrd kroonat kui 2016. lõpus peale tulnud sotsialistlikku suurushullustust, et partei ja valitsus on raha, heaolu ja majanduskasvu algallikas. Järgmisel aastal saabub hetk, mida riik on varsti juba viis aastat kangekaelselt eitanud – tuleb hakata välja ronima EL mudaliigast.
Kõrvalt ei või teada, kui hea eelarvestrateegia saaks valitsuses kokku leppida, aga avalik vaidlus tema üle saaks kindlasti olla arukas ja aus, mitte nagu on praegu. Oma riigi tervise asemel takerdutakse tema miljarditest rääkides esimesse ette jäänud detaili, mõeldakse välja kuulujutte, väidetakse Eestit ajavat eelarvet tasakaalu kriisi ajal ja erinevalt kõigist teistest riikidest keelduvat võtmast laenu.
Tegelikkuses saabub meile tulevast aastast lihtsalt see vältimatu homne, mida riik on varsti viis aastat kangekaelselt eitanud. Välja ronimine august ja ELi mudaliigast, kuhu oma eelarvepoliitikaga kõrgliigast oleme kukkunud, on valuline, nagu ennustatud, ent siiski ettevaatlik ja sujuv. Näiteks erapooletu audiitor eelarvenõukogugi soovitab kiiremat korrektsiooni.
Kui alata tollest detailist, millega enamus kriitikuid ja juhtikirju eelarvejutud ka lõpetab, siis ei, riik ei võta huvihariduselt poolt raha ära. Ilmselt ei vähene see riiklik kulu üldse, vaid omavalitsused riigi kohaliku struktuurina võtavad keskvalitsuselt viis, mitte viiskümmend protsenti huvitegevuse ja -hariduse kogukulust üle.
Keskvalitsus läks alles mõne aasta eest 15 miljoniga huviringe korraldama, teadmata loomulikult ei kohalikke nõudlejatest ega pakkujatest. See oli ühe partei valimislubadus, mis muide oli üles korjatud minu erakonna prügikastist, kuhu ta saadeti kui ebaloomulik kaksteist aastat varem.
Riigi asi on tasandada omavalitsuste tuluerinevusi, mitte ehitada oma paralleelset huvitegevuse korrldamise ja järelevalve süsteemi omavalitsuste sisse, kellele funktsioon on loomupärane.
Mõistlik oleks tegelikult, kui omavalitsused võtaksid üle ka selle teise poole kingitud 15 miljonist, nende enda kogukulu valdkonnas on pooltteistsada miljonit ja keskvalitsus on viimastel aastatel suurendanud nende üldeelarveid sadade miljonitega. Samas on just riigieelarve, mitte KOVde kanda olnud praktiliselt kogu meditsiini- ja majanduskriisi riiklikud kulud ning tema seis on nõrk, samas kui omavalitsuste oma on tublisti kosunud.
Riigi asi on tasandada omavalitsuste tuluerinevusi, mitte ehitada oma paralleelset huvitegevuse korrldamise ja järelevalve süsteemi omavalitsuste sisse, kellele funktsioon on loomupärane. Hooga nurisema asunud omavalitsustegelased peaksid eeskuju võtma järvakas Rait Pihelgasest, kes riigi kulusid tunnustas ja valla panust huviharidusse tõotas.
Tõsi pole ka Mart Laari kuulujutt (PM 28.04.), et valitsus taganeb oma 2 protsendi kaitsekulu kohustusest ning koguni «eemaldub NATOst» ja on sedapidi oht julgeolekule. Kaitsekulud kasvavad tegelikult edasi, 2 protsendile lisandub liitlasvägele võõrustamine Eestis ja kaitseinvesteeringuid. Küll aga loevad SKP langemise tõttu raha üle kõik riigid, Venemaa näiteks vähendab oluliselt ka absoluutnumbrit. Eesti ei paistaks adekvaatne ega lisaks julgeolekut, kui püüaks meditsiini- ja majanduskriisi peale lüüa isiklikke ja NATOs juba väljapaistvaid rekordeid ka sõjalise kulude protsendis SKPst. Kaitsekulusid arvestasid SKP järgiloomulikult ka need valitsused ja koalitsioonid, samuti masu aja «krokodillid», keda temagi oli.
Eesti ei paistaks adekvaatne ega lisaks julgeolekut, kui püüaks meditsiini- ja majanduskriisi peale lüüa isiklikke ja NATOs juba väljapaistvaid rekordeid ka sõjalise kulude protsendis SKPst.
Vale on isegi Laari pealkiri, et ta ei suudaks mitte vaiki olla. Ta on suutnud seda edukalt kõik need aastad, kus Eesti riigirahandus on tema erakonna juhtimisel lammutatud Euroopa nõrgimate hulka ning pealekauba on mindud pensionisäästude kallale. Mõlemat on põhjust esile tuua põhjusel, et ta on vaikinud Eesti Panga nõukogu esimehena, sellal kui Eesti Pank on mõlemat aastaid häälekalt kritiseerinud.
Aga päris asjast. Meie riigirahandus ei põe praegu niivõrd kroonat kui 2016. lõpus peale tulnud sotsialistlikku suurushullustust, et partei ja valitsus on raha, heaolu ja majanduskasvu algallikas. 2019. aastal keerati sinna peale rahvussotsialistlik vint, mille järgi kõik on kokku tahte triumf, tuleb vaid rohkem kulutada ja tulemuseks on suuremad tulud. Majandus pidavat seisma riigitöötajate maksudel ning kuhugi laenuraha ikka minevat, ega ta mutiauku lähe - selline oli rahandusministri argumentatsiooni tase.
Kriisikulud läksidki 2020. libedalt toetajate tasku, ent takerdusid klassivõitlustesse, mida võeti ette nurisejatega, olgu pankade või saagist ilma jäänud põllumeestega. Tulemus oli mitte ainult vähem saaki, vaid ka laene ettevõtetele, sest kriisi aja laenuriskid loodeti sokutada ülemäära pankadele.
Kuid 2016. aastal oli problem põhimõttelisem, veerand sajandi järel olime äkki jõudnud nagu iseseisvuse eelsesse aega tagasi, kus partei oli kõike suunav ja juhtiv jõud. Eelarvesihik seati teadlikult viltu põhjendusega, et majanduskasv, mis oli väga korralik, ei rahulda. Praegu kuuleme selle jutu kaja valitsuskoalitsioonist edasi, uus RES «ei tagavat vajalikku majanduskasvu». See ei tähenda, et oleksime saanud nood lausa nimesildiga lubatud raudteetee ja maanteejupid ning linnahallid, mille põhjenduseks ütlesid pea- ja tarister lihtsalt, aga teie jätsite tegemata. Küll, aga jooksutati palgafondid ja toetuselubadused juba mulluseks kinni ja kõigel sellel polnud muud seost majanduskasvu kitsaskohtadega, kui et nad pingestasid tööjõupuudust veelgi.
Kriisikulud läksidki 2020. libedalt toetajate tasku, ent takerdusid klassivõitlustesse, mida võeti ette nurisejatega, olgu pankade või saagist ilma jäänud põllumeestega.
Kes rumalusest, kes hämamiseks süüdistab eelarve tegijaid tasakaalufetišis kriisi ajal, mida teised riigid ei põdevat. Tegelikult käib siin kogu tasakaaluarvestus struktuurselt, see on: kriisi mõju on maha lahutatud ehk ka nominaalne puudujääk tähendab kuni konjuntuuri piirini tasakaalus eelarvet. Ja nagu ka mullu (PM 9.12.20) kirjutasin, tehti Eesti 2021. aasta eelarve just selles arvestuses ELi suurima miinusega, ainsa riigina ka suurendati seda miinust eelmise aastaga võrreldes ning teistest kiiremini ka kasvatati laenukoormust. Madal maksukoormus pole siin õigustus, sest too on saavutatud distsipliiniga ning kaob tolle kadumisega käest kiirenevas tempos.
Tänavuse eelarve sisuline ehk ilma ajutiste kriisi tagajärgedeta miinuse suurus oli kolme kaitsekulu ja näiteks viiendiku maksutulude suurune. Siiski tuli seda tänavuse kevadel veelgi süvendada, sest välja oli 2021. a. eelarvest kärbitud näiteks koroonatestide, vaktsiinide ja isegi “pensionireformi” vältimatud kulud. Teine koroonalaine ja sulgemised lisasid toetusi ja meditsiikulusid, ent need püsivad ei ole.
Seega kärpima peame me hakkama tulevast aastast oma ränka kroonilist, mitte kriisist tulenevat defitsiiti, millega saavad enamasti piirduda teised riigid. Kui praegu tilguvad uudised näiteks politsei kokkuhoiust, tuleb meenutada just 2016. ja 2019. aasta pöördeid. Siis hakati lisaks palgatõusudele suurendama ka koosseise, mis ei saanudki olla jätkusuutlik. Tänavuseks olime jõudnud olukorda, kus palgafondide külmutamine vaatas vastu kogu nelja aasta RESst koos täitmata eelarveauguga.
Viie aasta eest lõppesid jutud ka hariduse struktuurireformidest, lastest tühje koole idealiseeriti ja paralleelset venekeelset kooli asuti eelisarendma. Taas olime tulemusena tänavu jõudnud neljaks aastaks külmutatud palkadeni. Et neis ja veel paaris eelisvaldkonas palgafonde siiski suurendada, tuli raha teistelt ridadelt ümber tõsta.
Ei ole juttugi eelarve tasakaalu ajamisest kriisi ajal, vaid üsna mõõdukast pingutusest meeletu puudujäägi vähendamisest. Seejuures tuleb osutada veel ühele kõlvatusele, mis tolle pingutuse siiski suureks teeb. Praeguse valitsuse 2021. aasta RESi defitsiidieesmärkidest ambitsioonitum eelmise valitsuse 2020. aasta RES sisaldas siiski veel sadu miljoneid aastas täitamata jäetud kokkuhoiukohususi.
Ka riigieelarved kärpejuttude kiuste siiski kasvavad, kuid nad saavad võimalikust kasinamad põhjusel, et aastatega on tekkinud riigi tulude ja kulude vahele lai lõhe, mis ei sulgu ise, vaid nõuab säästu ja reforme.
Analoogse pettusega sai rahandusminister hakkama juba 2019. a RESis, kuhu joonistas sadu miljoneid aastas euroraha ainult tuluna, mitte kuluna, mida ta samuti automaatselt on. Seegi võimaldas näidata pilti tegelikust palju ilusamana ja protsestide peale praalis minister Helme lihtsalt, et nad ongi tulnud asju teistmoodi tegema. Ebaausalt seega. Aasta pärast see bluff koristati ära ja asendati täitmata kärpelubadustega. Aga ainuüksi kärpimise lubadus lööb jalad alt eelmiste valitsusparteide etteheidetelt defitsiidikärbete eest praegusele valitsusele.
Kokkuvõtteks, eelarvetest tuleb rääkida esmajoones mitte kulude loeteluna, mida on viimased aastad tehtud, vaid jätkusuutlikkuse võtmes, et kulusid, millega uhkeldada, jaguks ka tulevikku. Majandust ootab epideemia taandudes kahtlemata põrge ja ka EL rahalaev. (Võitlus, mida peab selle vastu nüüd eelmise rahandusministri erakond, on eriti totter selles valgusest, et ise oli ta valmis laenama ja kulutama arvet pidanata ja piire seadmata.) Ka riigieelarved kärpejuttude kiuste siiski kasvavad, kuid nad saavad võimalikust kasinamad põhjusel, et aastatega on tekkinud riigi tulude ja kulude vahele lai lõhe, mis ei sulgu ise, vaid nõuab säästu ja reforme.
Kaja Kallas: kriis võimaldab teha vajalikke reforme
Arvamuslood
29. Aprill 2021 13:00
Kaja Kallas
Täna kinnitasime riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks.
Alustada tuleb sellest, et eelarve nõukogu on möönnud, et Eesti on elanud pikalt üle jõu. Oleme ka headel aegadel kulutanud rohkem raha, kui meil on olnud. Eelmisesse riigieelarve strateegiasse oli kirjutatud miljardi jagu tühje kärpeid, mis ei olnud millegagi sisustatud. Seega seisis meie valitsusel ees topeltraske ülesanne – mitte ainult leida kate kriisis tekkinud eelarve vajadustele, vaid ka nendele tühjadele kärbetele, mis eelarve veelgi enam tasakaalust välja viivad.
Tahan rõhutada – eelarve tasakaal ei ole asi iseeneses, aga nii nagu me ei saa pere rahakotti kasutades pikalt üle jõu elada, ei saa me seda teha ka riigi rahakotti kasutades. Kriisis on erasektor pidanud vööd koomale tõmbama, avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne.
Kui majandus kasvab ja kriisi ei ole, tuleb raha ka mustadeks päevadeks kõrvale panna. Seda ei ole viimastel aastatel tehtud, mille tulemusena tabas kriis meid eriti raskelt. Korras riigirahandus suurendab meie majanduse vastupanuvõimet võimalike kriiside vastu tulevikus. Eesti riigi hiljutine võime laenata suuri summasid väga soodsatel tingimustel tulenes meie heast riigireitingutest, mille vundamendi lõi varasem korras riigirahandus.
Riigirahanduse korrastamist me ei tee pelgalt seepärast, et seda nõuavad tulevikus kas Euroopa või Eesti enda reeglid ja seadused. Me teeme seda selleks, et tagada Eesti majandusele võimalikult kiire ja stabiilne areng. Üks hea näide tuleneb Eesti ja Kreeka elatustasemete arengute võrdlusest viimase 15 aasta jooksul. Aastal 2006, vahetult enne eelmist suurt finantskriisi, oli Kreeka Eestist palju rikkam – kui meie võrreldav SKP elaniku kohta oli 68 protsenti EL-i praeguse 27 liikmesriigi keskmisest, oli Kreeka vastav näitaja 98 protsenti ehk meist poole võrra kõrgem. 2019. aasta andmete järgi oli meie näitaja tõusnud 84 protsendini, Kreeka oma aga langenud meist palju madalamale 67 protsendile. Kui Eesti suhteline positsioon paranes 18 protsendipunkti võrra, halvenes Kreeka oma 31 protsendipunkti võrra. See tähendab inimeste heaolu kahanemist, mida me Eesti inimestele ei soovi. Kõik euroala riigid proovivad eelarvega praegu tasakaalu suunas liikuda.
Kriis pakub võimaluse sünergiate otsimiseks
Aga vaatame positiivse poole pealt – iga kriis annab võimaluse teha reforme, milleks muidu tõuget ei ole. Soov kokku hoida paneb riigiaparaati leidma sünergiat erinevate ministeeriumite vahel ning kaardistama kohti, kus riigi erinevates valdkondades tegeletakse samade teemadega. Seetõttu otsimegi kohti, kust kokku hoida. Planeeritud tegevuskulude kokkuhoid alates 2022. aastast ulatub 61 miljoni euroni aastas. Kokkuhoid puudutab tööjõu- ja majandamiskulusid, puutumata jäävad toetused (sealhulgas sotsiaaltoetusi), investeeringud ja finantskulud.
Eesti kaitsevõime ja lai riigikaitse peab olema tugev. Kaitsekulud on ka järgmisel neljal aastal jätkuvalt vähemalt 2% SKP-st, sellele lisanduvad liitlaste vastuvõtmise kulud. Selle üle tasub uhke olla – nö kahe protsendi riike on NATO-s kokku 11, nende seas Eesti.
Koroonakriis on olnud ilmekas näide teaduse ja innovatsiooni olulisusest otsuste langetamisel ja ühiskonnaelu juhtimisel. Seetõttu oleme eelarvestrateegias määranud, et teaduse rahastus ehk investeeringud teadusarenduse tegevuse ja innovatsiooni suurendamisesse peavad moodustama 1% SKPst.
Kuivõrd eelmises riigieelarvestrateegias polnud ette nähtud prioriteetsete valdkondade palgatõuse, siis pingutasime, et raha politseinike, päästjate ja õpetajate palgatõusuks siiski leida. Seda on vähe, ma olen nõus, aga olukorras, kus me peame kõike kokku tõmbama, on need ainsad ametid, kes palka juurde saavad. Sotsiaaltoetused tervikuna kasvavad 6,06%.
Eesti ajaloo suurimad investeeringud
Teine positiivne aspekt on see, et järgmise nelja aasta jooksul tuleb Eesti majandusse valitsussektori investeeringutena üle 8 miljardi euro ehk ca 2 miljardit eurot aastas. Nii suuri summasid ei ole Eesti majandusse kunagi investeeritud. Investeeringute peamine eesmärk on viia ellu Eesti tuleviku seisukohast äärmiselt olulised digi- ja rohepööre.
Rohepööre eeldab uudsete tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu ning sealjuures ka ärimudeli ümberkorraldamist. See ei puuduta üksnes energeetikasektorit ega Ida-Virumaad, vaid kogu majandust laiemalt. Riigil on siinkohal oluline roll aidata kaasa rohepöörde kiirendamisele ning uute turuniššide tekkele.
Rohepöörde elluviimiseks plaanime järgmisel neljal aastal suunata 1,8 miljardit eurot. Mõned näited. Ettevõtete rohepöördeks (sealhulgas näiteks bioressursside väärindamisele, uuenduslikele rohetehnoloogiatele jne) panustame 244,5 miljonit eurot. Keskkonnasäästlikkusse transporti investeerime 207 miljonit eurot, raudteede arendamiseks ja rekonstrueerimiseks 618 miljonit eurot.
Energeetikas paneme fookuse taastuvenergia osatähtsuse ja energiatõhususe suurendamisele ning varustuskindluse tagamisele. Sealhulgas panustame rohegaasi kasutusse võtmisele, kaugküttekatelde renoveerimisele ja rajamisele, kütuste vahetusele ning vesiniku väärtusahela loomisele kokku 78,4 miljonit eurot.
Digipöördega tahame muuta avalike teenuste kasutamise võimalikult lihtsaks ning samas rakendada digiinnovatsiooni uuel tasemel. Ehitame välja kiire internetiühenduse üle Eesti. Digipöörde eesmärk on, et riik suudaks pakkuda avalikke digiteenuseid inimesele tema elusündmusest lähtuvalt ühe tervikliku teenusena ning proaktiivselt siis, kui inimesel neid parajasti vaja on. Digipöörde eesmärk on ka anda ettevõtetele tõuge minna üle uutele tehnoloogiatele.
Plaanime sellele järgmisel neljal aastal pühendada 342,8 miljonit eurot. Digiriigi arendusteks suuname 164,8 miljonit eurot ning ettevõtete digipöördeks 113,3 miljonit eurot. Taasterahastu vahenditest viime ellu koalitsioonileppes lubatud kiire internetiühenduse kättesaadavuse tagamise üle kogu Eesti. Kaugtöö võimaluste parandamiseks ja regionaalse konkurentsivõime suurendamiseks kiirendame viimase miili ühenduste väljaehitamise tempot.
Seega järgmisel neljal aastal näeme enneolematuid valitsussektori investeeringuid eurorahade toel, kuid jätkusuutliku riigi pidamiseks, peame oma jooksvaid kulusid kokku tõmbama. Muidugi on korras riigirahandus kooskõlas talupojatarkusele tugineva eelarveraamistikuga, mille järgi riigi poolt pakutud stiimul sõltub majanduskonjunktuurist. Mida paremini läheb majandusel, seda vähem peaks riik stimuleerima. Kuna praeguste prognooside järgi peaks majandus järgmisel aastal kasvama 4-5 protsendi võrra, peaks selle loogika järgi eelarvepuudujääk vähenema.
Arusaadavalt pole nende eesmärkide samaaegne saavutamine lihtne. Aga taas kasvava majanduse, uute eurorahade ja valitsussektori konstruktiivse lähenemise koosmõjul on see siiski võimalik.
Reformierakondlased tegid Tallinnas ettepaneku lasteaia kohatasu kaotamise pikendamiseks
Pressiteated
28. Aprill 2021 08:45
Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Kristen Michal ja aseesimees Õnne Pillak tegid Tallinna linnavalitsusele ettepaneku pikendada pealinnas aega, mil lasteaia kohatasu küsimine on peatatud. Nimelt näeb linnavalitsuse praegune plaan ette kohatasu taastamist alates 30. aprillist.
"Lasteaia kohatasu kaotamine on olnud vajalik konsensuslik otsus, mis aitab lastega peresid. Eriti kriisiajal. Isegi kui nakatumisnumbrid on languses, siis kriis ei ole läbi ja kohatasu ei peaks taastama," ütleb Õnne Pillak.
Kristen Michal sõnab, et viirusekriisi ajal aitab kohatasu küsimuse kaotamine tõkestada viiruse levikut tugevalt pihta saanud Tallinnas, andes vanematele kergenduse, nagu neile, kes eesliinil olles pole saanud last koju jätta. "Põhimõttena ei peaks lasteaia kohatasu kaotamine olema ajutine kriisimeede, alusharidus peab olema ilma kohatasuta ja selle eest seisame. Fakt, et Tallinnas on lasteaia kohatasu viimase kuue aastaga kerkinud 72% ehk 12% aastas, peaks empaatiavõimelise juhi kulmu kortsutama panema. Lahendame alguses kriisi ja sealt läheme sammhaaval edasi" sõnab Michal.
Marko Mihkelson: miks saatis Eesti välja Vene diplomaadi?
Arvamuslood
26. Aprill 2021 14:30
Marko Mihkelson
Meie otsus saata välja Vene saatkonna töötaja on kõigiti mõistetav, loogiline ja vähim, mida saame solidaarsuse märgiks oma liitlasega teha.
Meie otsus saata välja Vene saatkonna töötaja on kõigiti mõistetav, loogiline ja vähim, mida saame solidaarsuse märgiks oma liitlasega teha.
Plahvatus oli kõrvulukustav. Lähikondsetes külades klirisesid majade aknad, maa värises hirmsa jõu raputustest. Kusagil taamal metsaviiru kohal tõusis taevasse tulesuitsusegune hiiglaslik sammas. Ümberkaudsed oskasid vaid oletada, mis oli juhtunud. Järgmise täistunni raadiouudised lahendasid mõistatuse – ühe hetkega oli hävinud Eesti kaitseväe varustusladu. Päästjatel polnud midagi teha, tuli vaid kinnitada kolme inimese hukkumine.
Järgnesid tummad kuud, kus uurimine jooksis vaikselt liiva. Mitte ühtegi juhtlõnga, mitte ühtegi infokildu. Keegi ei võtnud vastutust diversiooni eest. Jäi mulje, nagu plahvatuse põhjustanud sütik oli tunginud hävitustööd tegema kusagilt maa sügavusest.
Hetkel, kui uurijatel oli juba kadumas viimanegi lootus, lahenes kõik ootamatult ladusalt. Eesti luureteenistused said liitlaste partnerteenistustelt olulise vihje, mille kaudu tuvastati plahvatuse toimepanijad – need olid Venemaa sõjaväeluure ohvitserid, kes olid varjunimede all saabunud riiki Riia ja Helsingi kaudu.
See oli rahvusvahelise õiguse ja Eesti suveräänsuse jäme rikkumine, millele tuli viivitamatult reageerida. Diplomaatiliste kanalite kaudu algas töö liitlastelt solidaarsete sammude taotlemiseks, et panna Venemaad vastutama toimepandu eest. Vähim, mida teha sai, oli paluda koordineeritult diplomaatide kattevarjus töötavate Vene luurajate maalt väljasaatmist.
Eelnev oli mõistagi väljamõeldud lugu, kuid paraku tegeliku elu sugemetega. Ma väga loodan, et Eesti ei pea mitte kunagi olema sellises olukorras, nagu on seda nendel päevadel Tšehhi Vabariik, meie liitlane NATO-s ja partner Euroopa Liidus.
Meie välispoliitiline mantra – mitte kunagi enam üksi – on samavõrd oluline ka tšehhidele. 1968. aasta Praha kevade sündmused on tšehhidel siiani hästi meeles. Siis olid nad üksi, raudse eesriide taga Nõukogude tankide tallata.
16. oktoobril 2014 lasid Venemaa sõjaväeluure GRU eriüksuse 29155 kuus ohvitseri Tšehhi-Slovakkia piiri lähedal asuvas Vrbetices õhku 58 tonni laskemoona. Hukkus kaks valvurit. Operatsioon, millesse olid ilmselt kaasatud ka kohalikud agendid, omas Venemaale sedavõrd suurt kaalu, et seda oli isiklikult tulnud juhtima lääneriikide vastaseks terroritegevuseks loodud kurikuulsa üksuse komandör kindralpolkovnik Andrei Averjanov.
Nii Tšehhi võimud kui uurivad ajakirjanikud eesotsas Bellingcatiga tegid kindlaks, et laskemoonalao hävitamisel osalesid samad ohvitserid (kindralmajor Denis Sergejev, polkovnik Anatoli Tšepiga ja doktor Aleksander Miškin), kes neli aastat hiljem, 2018. aastal, üritasid Suurbritannias Salisburys keemiarelvaga mürgitada GRU endist luureohvitseri Sergei Skripali ja tema tütart Viktoriat. Venemaa president hindas nende tegevust Tšehhis kangelastähe vääriliseks.
Venemaa eriteenistused on aastakümneid kestvas läänevastases hübriidsõjas silma paistnud kõiksugu sigadustega, kasutades oma eesmärkide saavutamiseks kohalikke terrorirühmitusi, sisepoliitilist lõhestatust või lihtsalt tapnud oma agentide käe läbi Kremlile ebasobivaid persoone. Endise FSB ohvitseri Aleksander Litvinenko mõrvamiseks Londonis 2006. aastal ei peetud paljuks ka radioaktiivse aine – polooniumi – kasutamist.
Midagi võrreldavat sellega, mille GRU eriüksus pani toime 2014. aastal NATO liikmesriigis, aga hästi ei mäleta. Seda ei saa kirjeldada kuidagi teisiti, kui Tšehhi Vabariigi suveräänsuse ja rahvusvahelise õiguse jultunut rikkumist, sisuliselt sõjalise diversiooniaktiga võrreldavat tegu, millel peavad selle toimepanijale olema karmid tagajärjed.
On loomulik, et Tšehhi valitsus alustas informatsiooni avalikustamise järel koheselt tööd liitlastega ühiste sammude astumiseks. Euroopa Liit ja NATO tegid kiires tempos oma avaldused. Lisaks palus Praha liitlastelt neid solidaarsuse märgiks toetada ka diplomaatide kattevarjus töötavate luurajate väljasaatmisega.
Mäletatavasti palus Suurbritannia 2018. aastal toimunud Novitšoki rünnaku järel samuti liitlaste tuge. Lisaks brittidele saatsid siis Vene "diplomaate" välja 26 riiki (Moldovast Iirimaani ja Soomest USA-ni) ja eraldi ka NATO peakorter. Kokku pidi kohvrid pakkima 140 Vene agenti.
Praegune olukord pole kuidagi erinev brittide palvest ja selle põhjustest. Seega on loomulik, et tšehhide üleskutsele on juba reageerinud vähemalt neli riiki – Slovakkia, Leedu, Läti ja Eesti.
Meie otsus saata välja Vene saatkonna töötaja on kõigiti mõistetav, loogiline ja vähim, mida saame solidaarsuse märgiks oma liitlasega teha.
Me ju tahame, et ka meie liitlased oleksid meiega solidaarsed ja toetavad siis, kui Eestit peaks tabama hübriidrünnak. Pealegi vaid sõnadega reageerimine annaks Venemaale vale signaali – nad ju vaid levitavad sooja õhku ega julge meiega midagi ette võtta, loetaks Kremlis nõrkuse märke ja võetaks ette uue operatsiooni kavandamine.
"Kremlilt pole mõistagi põhjust oodata kahetsust ega vabandust, vaid võltsnarratiive ja asümmeetrilist vastulööki."
Venemaa närviline käitumine näitab, et tšehhide vastase diversiooniakti toimepanijate isikustamine on olnud õige ja faktitruu. Kremlilt pole mõistagi põhjust oodata kahetsust ega vabandust, vaid võltsnarratiive ja asümmeetrilist vastulööki, mida lubas Läänt ähvardades president Putin oma aastapäevakõnes.
Ühe versiooni kohaselt peab Moskva tšehhide tegevust kattemanöövriks, et varjutada USA mahitatud "ebaõnnestunud sõjalist riigipöördekatset" Valgevenes. Ka selline infomanipulatsioon näitab, et Moskval on hädasti vaja oma diversioonitegevust summutada.
Erinevalt Skripalide juhtumist on lääneriigid olnud loiud Praha palvetele vastama. Selle üheks põhjuseks võib olla soov kuidagigi vähendada pingeid Vene-lääne suhetes, mis seoses Moskva surve kasvuga Ukrainale ja Valgevenele on ajaloo ühes madalaimas punktis.
See soov on loomulik ja mõistetav, kuid kas selline rahustamispoliitika pole siiski mitte enesepettus? Kui Eesti hoiaks suu kinni ja jätaks Tšehhi Vabariigi oma palvetes üksinda, siis kas meie või kogu regiooni julgeolek oleks tugevam ja stabiilsem? Kindlasti mitte. Ajalugu on korduvalt kinnitanud, et Venemaa agressiivset läänevastast poliitikat tõrjub ja taandab vaid usutav vastasjõud.
See lugu pole veel lõppenud. Me ei tea lõpuni, millist survet avaldatakse Washingtonis, Berliinis või Londonis Venemaa tegevusele. Ükskõik kust me ka ei vaata, ühtviisi on oluline, et Venemaale ei jääks muljet, nagu oleks NATO territooriumil mingisugused eritsoonid, kus nende (terrori)tegevus või "rahurüütlite kangelasteod" on rohkem lubatud kui mujal.
Eerik-Niiles Kross: Euroopal on viimane aeg vahetada Venemaaga suheldes käiku, sest nad on peaaegu iga riigi vastu läbi viinud salajase operatsiooni
Arvamuslood
25. Aprill 2021 16:00
Eerik-Niiles Kross
1939. aasta augustis koondas Hitler vägesid Poola piirile. Berliin oli kuid süüdistanud Poolat etnilises puhastuses sealsete sakslaste vastu. Poola kaalus täiemahulise mobilisatsiooni väljakuulutamist. Prantsuse ja Briti diplomaadid üritasid igal moel Poolat veenda mitte mobiliseeruma, sest see „võivat Hitlerit provotseerida.“
Me kõik teame, mis järgnes.
Muide, nädal enne 1. septembrit oli Hitler öelnud oma kindralitele: „Ma annan teile propagandistliku casus belli. Selle usutavus pole oluline. Võitjalt ei küsita, kas ta rääkis tõtt.“
Lääne diplomaatide instinkt nii 1939. aastal kui 2021. aastal on sõjalise eskalatsioonile reageerida katsetega deeskaleerida. Iseenesest ongi sõja ärahoidmine üks diplomaatia põhieesmärke.
Eskalatsioonid võivad aga olla väga erinevad. Küllap tuleb ette n.ö. paratamatuid eskalatsioone, kus riikide reaalsed huvid õnnetu juhuse või pikaaegse konflikti tõttu arenevad sõjalise konflikti lävele. Taolist juhtub aeg-ajalt näiteks India ja Hiina vahel, kuigi sealgi on küllap enamasti üks agressiivsem osapool. Ekspansiivsete ambitsioonidega autokraatide puhul on sõjaline eskalatsioon aga enamasti kunstlikult esile kutsutud. Valedele ehitatud ettekäänete, erioperatsioonide ja infosõja abil proovitakse nii oma kodanike kui maailma silmis luua õigustus mingisuguseks agressiooniks.
Selle skeemi järgi talitas Hitler septembris 1939, samuti Stalin Soomele kallaletungimisel novembris 1939, Putin 2008 Gruusias ja 2014 Ukrainas. Maailm on näinud sedasorti silmamoonduse küll alati peaaegu kohe läbi, ent esmalt peaaegu alati reageerinud katsetega olukorda „rahustada.“
Seda võiks kutsuda de-eskalatsiooni lõksuks. Diktaatorid on ammu aru saanud, et demokraatlike riikide juhid ei taha uskuda teiste riikide halbu kavatsusi ja isegi kui usuvad, siis reageerivad instinktiivselt diplomaatiliste rahustuskatsetega. Vene sõjalises ja eriteenistuse doktriinis kutsutakse seda „reflektiivseks kontrolliks“. Näiteks: kui tahta, et Prantsuse ja Saksa diplomaadid hakkaks rääkima de-eskalatsioonist, tuleb korralikult eskaleerida.
Selle lõksu põhiefektiivsus seisneb autokraatsete ja demokraatlike riikide välispoliitiliste eesmärkide põhimõttelises erinevuses. Esimesed tahavad hoida oma kodanikke vaos ja suruda oma huve naabritele peale, teised tahavad oma kodanike heaolu kasvatada ja leida naabritega vastastikku kasulikke koostöövorme. Viimased ei suuda uskuda, et esimeste jaoks võib suhete halvenemine olla hea, sest vaenlaste olemasolu ja kriisiolukorrad õigustavad agressiivset käitumist. Kui sa tahadki agressiivselt käituda, siis on eskalatsioon täitsa ratsionaalne vahend.
Putini viimane eskalatsioon (mis muide ei ole veel kaugeltki möödas, vaatamata Moskva viimaste päevade avaldustele) täitis eesmärke osaliselt. Berliin ja Pariis hakkasid täpselt eeldatule rääkima, et ukrainlased ei tohiks mingil juhul „provokatsioonile alluda“ ja kutsusid üles de-eskalatsiooniks. Ent kollektiivselt suutsid USA, EL ja NATO siiski üsna ühtselt ja eriti EL-i kohta ka üsna ühemõtteliselt reageerida. Vähemasti retoorikas. Kremli juttu etnilisest puhastusest, mida Kiiev „Donbassi rahva“ suhtes planeerivat, ei võtnud keegi tõsiselt. Lääs ütles selgelt, et toetab Ukrainat.
Lääne tegelikud sammud olid samas taas täiesti ebaadekvaatsed. Lääs seadis oma eesmärgiks de-eskalatsiooni. Iga laps peaks aru saama, mõeldes hetke Venemaa välispoliitilistele sammudele vähemalt 2008. aastast saadik ja sarnastele dünaamikatele varasemas ajaloos, et de-eskalatsioon saab olla ainult taktikaline eesmärk. Tegelik eesmärk peaks olema Venemaa naabrite vastase agressiooni ja Läänev-astase hübriidsõja peatamine.
On vesiselge, et mureväljendustest ja ka ettevaatlikest reaktsioonidest sanktsioonide näol selleks pole piisanud. Venemaa deklareeritud eesmärk on endiselt NATO ja Euroopa Liidu likvideerimine, „uue julgeolekukorralduse“ loomine Euroopas ning oma mõjusfääri ehk „õigustatud huvide sfääri“ kinnistamine ja sellele maailma aktsepti saavutamine. Selleks ollakse valmis kasutama sõjalist jõudu, riikliku terrorismi akte NATO ja EL territooriumil, laia arsenali erioperatsioone mõrvadest destabiliseerimis-, diskrediteerimis- ja korrumpeerimiskampaaniateni.
Alates vähemalt 2014. aastast on Venemaa viinud peaaegu iga Euroopa riigi vastu läbi operatsioone, mis igaüks üksikult väga lähedal avalikule sõjalisele aktile. Korraldatud on agressiivseid küberrünnakuid valitsusasutuste ja parlamentide vastu. 2015. aasta rünnak Bundestagi vastu veenis Saksamaad, et küberrünnakute vastu tuleb luua EL-i sanktsionirežiim. See on tänaseni korralikult jõustamata. Mõrvatud on EL-i ja NATO riikide kodanikke, Suurbritannias on kasutatud närvimürki Briti kodaniku vastu, Eesti territooriumilt on sõjalise operatsiooniga inimröövitud julgeolekuohvitser, Leedu laev on interneeritud ja meeskond vangistatud, Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja teiste riikide territoorriumidel on GRU poolt treenitud paramilitaarseid üksusi kohalikest radikaalidest, Prantsusmaale on saadetud jalgpallihuligaane etendavaid eriüksuslased rahutusi initsieerima, Hollandis on luurajatest libaorganisatsiooni abil mõjutatud referendumi tulemusi, Montenegros on GRU eriüksus proovitud tappa peaministrit ja kukutada valitsus, Kreekas proovis vene luure läbi kukutada Makedoonia NATO-sse võtmise lepet.
Need on vaid mõned näited. Samaaegselt okupeerib Venemaa ebaseaduslikult Krimmi, mille meenutamine on viimasel ajal Lääne liidrite retoorikast pea täiesti kadunud ning peab Ida-Ukrainas juba seitse aastat agressiivset sõda seda ise rutiinselt eitades.
Kõigi nende agressiivsete aktide suhtes on Lääs seni reageerinud iga kord vastavat juhtumit
esiteks üksikjuhtumina käsitledes ja teiseks pigem pehmelt. Ainus küllalt muljetavaldav reaktsioon lääne poolt oli enam kui 300 vene diplomaadi väljasaatmine NATO ja EL riikidest pärast Skripalide vastu tehtud terroriakti.
Nüüd on saanud avalikuks, et 2014. aastal Tšehhis toimunud laskemoonalao plahvatus oli üks Venemaa Euroopa-vastastest riiklike operatsioonide reast. GRU eriüksus, kindralleitnandi otsesel juhtimisel, teostas NATO riigi territooriumil terroriakti, milles hukkus kaks NATO riigi kodanikku ja tekitati ulatuslik majanduslik kahju.
Kuidas peaks Lääs sellele reageerima?
Tšehhi valitsus on palunud EL-lt ja NATO-lt toetusavaldusi ning solidaarsuse kinnitusena Vene diplomaatide väljasaatmist. Tšehhid ise saatsid esialgu välja 18 vene luurajat ja arreteerisid kümmekond kohalikku paramilitaari, keda venelased on riigis aastaid kultiveerinud. venelased vastasid 20 tšehhi väljasaatmisega, mis viis Tšehhi Moskva saatkonna personali mõne inimeseni. EL on Moskva vastusammu kritiseerinud ja Praha on otsustanud saata välja enamiku Vene saatkonnast ning viia saatkondade arvuline koosseis võrdeks.
EL ja NATO on toetusavaldused Tšehhile teinud ja need on täitsa reljeefsed. Mõlemas avalduses nähakse rünnakut Tsehhi vastu rünnakuna Euroopa julgeoleku vastu, nõutakse sellise tegevuse kohest lõpetamist ja lubatakse adekvaatset reaktsiooni.“
Kuid Tšehhi üleskutsele saata solidaarsuse kinnitusena välja Vene diplomaate on seni reaalselt reageerinud neli riiki. Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu. Kõik.
Võimalik, et saabuval nädalal lisanduvad teised liitlased, ent kui seda ei juhtu, on Putinil 2014. aasta rünnakust juba rohkem kasu kui kahju. Kui Moskva pääseb taolisest täiesti pretsedenditust teost, millist isegi N. Liit külma sõja ajal ei tihanud ette võtta, paari diplomaadi väljasaatmise ja mõne mureavaldusega, on see Kremlile uus kinnitus, et taolised asjad tasuvad ära. Lisaks saab neid kasutada NATO liitluse diskrediteerimiseks. Kui rünne Suurbritannia vastu tõi 300, aga tõsisemgi rünne Tšehhi vastu 30 diplomaadi väljasaatmise, siis tõestab see et mitte iga liitlane NATO-s pole ühtviisi oluline.
Euroopal on viimane aeg vahetada käiku. Me peame selgelt välja ütlema, et eesmärk on Venemaa agressiooni peatamine, sest kuidas teisiti peaks süsteemsete agressiivsete operatsioonide läbiviimist nimetama. Meie eesmärk ei ole de-eskalatsioon. Tõeline de-eskalatsioon saabub siis kui Moskva tunneb, et agressioonist on rohkem kahju kui kasu. Niikaua kui agressiivsed sammud naabrite suhtes aeglustavad nende naabrite lähenemist EL-ile ja NATOle, tasuvad nad ennast Kremli silmis igal juhul ära. Venemaa naabrite NATO-sse ja EL-i võtmist ei ole võimalik Moskvaga „kokku leppida.“ Moskva on näidanud, et ta ründab nii oma naabreid kui NATO riike välis- ja sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Seni on ta nende rünnetega pigem need eesmärgid saavutanud. Tagasihoidlikud sanktsioonid ja suhete ajutine jahenemine on selle kõrval väike hind. Gruusia ja Ukraina NATO-sse võtmine peatus, Euroopa Liidu reputatsioon on kahjustatud kogu idapartnerluse alal, Prantsusmaa on refleksiivkontrollitud „dialoogi jätkama“, Saksamaa ehitab Nord Stream kahte, Valgevene on endiselt diktaatori käes, Vene opositsioon on vangis või surnud ja Euroopa on endiselt mures.
Aeg on hinnata kõiki venelaste viimaste aastate Euroopavastaseid operatsioone ühe suure operatsioonina. Määrata neile õiglane hind. De-eskalatsioon ei peata agressiooni. Agressiooni peatab ainult agressori kalkulatsioon, mis ütleb, et ta ebaõnnestub. Lühidalt, kui Euroopa soovib „peace in our time“, siis on aeg Chamberlaini veast lõpuks ometi õppida. Aeg on Euroopa poolseks eskalatsiooniks. Erinevalt vene omast on meil selleks eksistentsiaalne vajadus.
Reformierakondlased soovivad Tallinna linnaruumi arukat kasutamist kriisi ajal
Pressiteated
23. Aprill 2021 08:00
Reformierakonna fraktsioon tegi Tallinna linnavolikogus ettepaneku, mille kohaselt oleks suvel suurem osa linnaruumist mõeldud kasutamiseks kohvikutele, restoranidele ja teistele meelelahutuse ja külalislahkuse sektori ettevõtetele ning liiklemiseks jalgratturitele ja jalakäijatele.
Reformierakonna fraktsiooni esimehe Kristen Michali sõnul on nende sammude eesmärk kujundada Tallinna linnaruum ümber selliselt, et see aitaks siinsetel inimestel ja ettevõtetel viirusekriisis paremini toime tulla ning tõstaks pealinna elukeskkonna kvaliteeti pärast kriisi.
"Kuna suveajal on autoliiklus Tallinnas hõredam, saaks sõiduteede ja parkimisalade arvelt anda kohalikele ettevõtetele tegutsemiseks rohkem ruumi. Nii saaksid restoranid, kohvikud ja teised meelelahutuse ja külalislahkuse sektori ettevõtted pakkuda klientidele tooteid ja teenuseid välitingimustes, jälgides kõiki sotsiaalse distantseerumise ja hajutamise nõudeid. Ettevõtetele on see hea võimalus raskel ajal tulu teenida ja linnakodanikele võimalus puhata oma kodulinnas peale pikka kriisi," ütleb Michal.
Linnavolikogu liige, arhitekt ja linnaplaneerija Juhan Kangilaski lisab, et kriisiaeg on hea võimalus linnaruumi arukaks ümberkorraldamiseks. "Paljud linnad on kasutanud kriisi selleks, et teha reforme, mis pikemas plaanis inimeste elukvaliteeti parandavad. Näiteks Vilniuses, San Franciscos, Seattles, Portlandis ja New Orleansis said restoranid parkimiskohtade ja sõiduteede arvelt tänaval tegutsemiseks ruumi juurde, Tartus avati autovabaduse puiestee. Sarnaseid asju tuleb teha ka Tallinnas," sõnab Kangilaski.
Kangilaski arvab ka, et ratturitele ja jalakäijatele suvel liikumiseks suurema ala andmine aitaks ühelt poolt raskustes olevat teenindussektorit, sest mida rohkem on tänavatel liikuvaid inimesi, seda rohkem on potentsiaalseid kliente restoranidele, kohvikutele, kauplustele ja teistele ettevõtetele. "Eriti, kui nad saavad kliente teenindada välitingimustes.
Teisalt aitaks jalgratturitele ja jalakäijatele uute alade loomine anda tõuke ka positiivsetele muutustele linnaruumis laiemalt. Nii ei oleks inimesed sunnitud kasutama liikumiseks ainult autot, vaid saaksid valida ka alternatiivsete liikumisviiside vahel. Vähem autosid tähendab ühtlasi vähem ummikus veedetud aega ning tervemaid inimesi ja paremat elukeskkonda," selgitab Kangilaski.
Reformierakond toetab peaminister Kaja Kallase Valge raamatu algatust
Pressiteated
22. Aprill 2021 09:00
Mart Võrklaev
Peaminister Kaja Kallasega viirusekriisist väljumise Valget raamatut arutanud Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni hinnangul on tegemist väärt algatusega, millest võiks saada kriisist väljumise strateegia üks aluseid.
Reformierakonna fraktsioon avaldas lootust, et ohutasemete valgusfoorisüsteem saab üsna peagi heaks kiidetud ja leiab rohket kasutamist. “Peame olema valmis, et viirus mõjutab meie igapäevaelu veel kaua. Seetõttu on väga hea, et valitsus vaatab ajas ka kaugemale ja on tulnud välja riskitasemete värviliseks, võiks öelda puust ja punaseks tegemise initsiatiiviga,” märkis Reformierakonna fraktsiooni juht Mart Võrklaev.
Võrklaeva hinnagul tuleks valge raamat varustada kommunikatsiooniplaaniga ja pühendada selle avalikkkusele tutvustamisele aega ning ressursse. “Eesti inimestel peaks olema selge, mis tasemel me täpselt asume ja mida iga inimene või ettevõte vastaval ohutasemel tegema peab.”
“Tuleks välja töötada ka Valge raamatu lihtsustatud versioon, mis on kõigi inimeste informeerimiseks hästi kasutatav, sisaldades juhiseid ja vahendeid, mida ettevõtted ja asutused saaksid riskitaseme kommunikeerimiseks kasutada,” selgitas Võrklaev.
Tema sõnul tuleb inimeste ja ettevõteteni viia sõnum, et lisaks riigile on ka neil endil vastutus viirusega võitlemiseks samme astuda. “Meie kõigi käitumisest sõltub see, kas saame viiruse lõpuks kontrolli alla või jääme riigi avamise ja sulgemise vahele pendeldama.”
Reformierakonna parlamendifraktsiooni hinnangul on kriisist väljumise võtmeküsimuseks see, kui hästi Eesti inimesed pakutud käitumisreeglid omaks võtavad ja ühiselt pingutavad, et neid reegleid ka järgitaks. Reeglite süstemaatilise ja tahtliku rikkumisega peaksid aga käima kaasas proportsionaalsed sanktsioonid.
Marko Mihkelson: mida arvata Putini aastakõnest ja selles lühemat tähelepanu leidnud rahvusvahelisest osast?
Arvamuslood
21. Aprill 2021 15:00
Marko Mihkelson
Tegemist oli tüüpilise maskirovkaga ehk pettemanöövriga, mille eesmärgiks oli ühtaegu Lääne uinutamine ja samas hirmutamine. Kreml püüab sellega ära hoida Lääne proaktiivsemat käitumist. Jäetakse mulje, justkui Venemaa on valmis taanduma ja sõber olema, kui Lääs hoidub uutest sanktsioonidest või Ukraina jõulisest toetamisest.
Putin ei teinud teatavaks ühtegi välis- või geopoliitilist avangut (Valgevene või Donbassi liidendamine, nagu spekuleeriti), kuid jättis kõik edasised taktikalised valikud lauale, sealhulgas jõu kasutamise võimaluse Ukrainas või mujal.
Putin rääkis punastest joontest, mida (Lääs) ei tohi ületada. Kus need jooned on, jättis Putin enda teada. Ehk siis joon võib olla paindlik ja sõltub Kremli hetkemeeleolust.
Putin andis mõista, et Venemaa provotseerijad saavad hävitava vastulöögi. Sellega jättis ta avatuks võimaluse, et just provokatsioonid Ukrainas võivad anda Kremlile võimaluse sõjajõu rakendamiseks. Ehk tõlgituna - kui Venemaa tahab Ukraina vastu agressiooni laiendada, ei hoia teda miski tagasi. Provokatsioonide esilekutsumine (a la Mainila 1939) pole kahjuks probleem.
Putin hoidis selgelt fookuses Valgevenet ja Ukrainat, andes mõista Venemaa esmastest strateegilistest huvidest. Ukraina puhul rääkis ta president Janukovitšist ja riigipöördest, vihjates sellega, et president Zelenski on justkui illegaalne riigipea. See pole küll uus narratiiv, kuid ikkagi väga tähenduslik praeguses pingete kasvu olukorras.
Valgevenest rääkides kurtis Putin, et sõjalise riigipöördekatse avastamine pole Läänes leidnud mingit vastukaja. Kreml sidus mõlemad "riigipöörde jutud" üheks looks. Seega on mõlema riigi suunaline tegevus Moskva esmatähelepanu all lähematel aegadel. Ehk (kassihiire) mäng jätkub.
Kokkuvõte - Venemaa on valmis Läänega rääkima, kuid ainult omadel tingimustel. Nende tingimuste hulka kuulub Lääne mõju taandamine Ukrainast ja Valgevenest ning Venemaa demokraatide toetamise lõpetamine ehk Venemaa siseasjadesse sekkumisest loobumine, nagu Kreml seda kirjeldab.
Vahetult pärast Putini kõne lõppu algasid erinevates Venemaa linnades meeleavaldused Aleksei Navalnõi toetuseks, kellest mõistagi ei rääkinud Putin ise sõnagi. Eks õhtuks paistab, millise ulatuse need võtavad ja kui vägivaldseks need võimude poolt keeratakse.
Õnne Pillak: soovime anda alla 14-aastaste laste vanematele 10 päeva lapsepuhkust lisaks
Pressiteated
21. Aprill 2021 15:00
Õnne Pillak
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liikmel Õnne Pillakul on lastega peredele häid uudiseid. Nimelt on täna riigikogus esimesel lugemisel töölepingu seaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt hakkavad alla 14-aastaste laste vanemad 2022. aasta 1. aprillist saama 10 tööpäeva lapsepuhkust.
„Oluline on pakkuda hoolt ja tuge kõigile lastega peredele. Ka neile, kellel on juba suuremad lapsed, ja täna riigikogus arutlusele tulev 10-tööpäevane lapsepuhkus seda just teeb,“ ütleb Pillak.
Pillak selgitab, et ettepaneku kohaselt hakkab lisapuhkus kehtima järgmise aasta 1. aprillist ja arvestusperiood algab peale vanemahüvitise perioodi lõppemist, kuni lapse 14-aastaseks saamiseni. „Lapsepuhkus on tasustatud, makstava tasu suurus on 50 protsenti lapsevanema keskmisest palgast,“ täpsustab ta veel.
„Lastega perede heaolu parandamine on alati olnud Reformierakonna jaoks oluline. 2004. aastal hakati Reformierakonna eestvedamisel maksma vanemahüvitist, mis toetas sündivuse kasvu ning aitas kaasa töö- ja pereelu ühildamisele. Tallinnas oleme teinud ettepaneku lasteaia kohatasu kaotamiseks. Tänu sellele võidaks ühe lasteaias käiva lapsega pere igal aastal 852 eurot ja kahe lapsega pere 1704 eurot,“ ütleb Pillak.
„Järgmise aasta aprillist alla 14-aastaste laste vanematele planeeritav võimalus saada 10 tööpäeva lapsepuhkust lisaks on samuti väga oluline samm lastega perede heaolu parandamisel. Esiteks annab see peredele hea võimaluse rohkem koos olemiseks. Teiseks väärtustame seeläbi rohkem neid vanemaid, kes on viimase aasta jooksul pidanud Hunt Kriimsilma kombel toimetama mitmel ametil korraga. Olles oma igapäevatöö kõrvalt veel ka koduõpetaja ja kokk,“ sõnab Pillak.
Aivar Viidik: Hiiumaa rohepööre näitab eeskuju
Arvamuslood
21. Aprill 2021 10:15
Aivar Viidik
Hiiumaa on esimene Eesti omavalitsus, kus kliimaneutraalsuse saavutamise kava paika pandi
Märtsis võtsime Hiiumaa vallavolikogus vastu ajaloolise otsuse: aastaks 2030 tahame vähendada kodusaare süsinikuheidet 40 protsenti ja aastaks 2050 peab Hiiumaa olema kliimaneutraalne. Ametlikult on dokumendi nimi maakondlik energia- ja kliimakava, mis paneb paika, kuhu soovime saare majandusmudeli ja elukeskkonna arendamisel aastaks 2030 liikuda. Kuna Hiiumaa on esimene Eesti omavalitsus, kes seesuguse dokumendi vastuvõtmiseni jõudis, on heameel tutvustada selle kava olemust ja sisu.
Energia- ja kliimakava idee on üle võetud nn Linnapeade paktist, mis käivitati Euroopas 2008. aastal. Selle eesmärgiks oli koondada kohalikke omavalitsusi, mis on vabatahtlikult pühendunud Euroopa Liidu kliima- ja energiaeesmärkide saavutamisele ja ületamisele.
Allakirjutanud linnad lubavad oma tegevusega toetada ELi eesmärgi rakendamist, milleks on vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 40 protsendi võrra. Algatusega on nüüdseks liitunud enam kui 7000 kohalikku omavalitsust ja piirkondlikku asutust 57 riigist.
Nagu linnapeade paktki ütleb, on kliimakava põhieesmärgiks vähendada süsinikuheidet kohaliku omavalitsuse territooriumil. Hiiumaa kontekstis võib seda lihtsustatult nimetada «Rohelise Hiiumaa» ideoloogia rakendamiseks. Ehk igapäevaelu nutikate ja roheliste lahendustega, säästliku kohaliku taastuva ressursi kasutuse ja majandusarenguga soovime vähendada saare ökoloogilist jalajälge ning olla sellega eeskujuks teistelegi.
Tõsi on muidugi see, et võrreldes mõne teise Eesti piirkonnaga on Hiiumaa juba praegu üsna «roheline». Hiljutine Maailmapanga uuring näitas, et elanikkonna rahulolu oli Hiiumaa puhul kõige kõrgem just välisõhu kvaliteedi ja madala mürataseme osas. Üldise elukeskkonna kvaliteedihinnangu järgi oli Hiiumaa elanike arvates Eestis kõrgel neljandal kohal. Seega võib öelda, et looduslik ja inimsõbralik elukeskkond on aluseks üldisemale rahulolule.
Näiteks praamid ja maakonna ühistranspordi võiks viia üle kohapeal toodetud vesiniku- või elektritoitele.
Hiiumaa energia- ja kliimakava 2030 eesmärkide saavutamine põhineb kolmel peamisel tegevussuunal:
• Energiatõhusus.
See tähendab energiasäästlikumate lahenduste kasutuselevõttu nii avalikus ruumis kui tootmis-, kontori, ja eluhoonetes. Kõige lihtsamaks näiteks siin on tänavavalguslahenduste LED-tehnoloogiale üleviimine. Aga kindlasti puudutab see ka hoonete energiatõhusamaks muutmist ning säästlikemate IKT lahenduste juurutamist.
• Taastuvate energiaallikate laialdasem kasutamine.
Hiiumaa kontekstis on selleks nii tuulegeneraatorite kui päiksepatareide kasutuselevõtt energiatootmises.
• Kliimakohanemine.
Siin on hea tuua näiteid erinevatest ühendustest, mis Hiiumaa jaoks on esmaolulised. Näiteks praamid ja maakonna ühistranspordi võiks viia üle kohapeal toodetud vesiniku- või elektritoitele. Samuti tuleks mõelda maakonnaülese elektrijalgrataste ja/või -rendiautode võrgustiku väljatöötamisele. Lisaks täidab nii kliima kui rohe-eesmärke kindlasti kiire internetivõrgu ja 5G tehnoloogiate arendamine, mis võimaldab teha tööd maakodust lahkumata, mis omakorda vähendab süsiniku jalajälge.
Kõigi nende meetmete tark ja tõhus rakendamine annab võimaluse täita Hiiumaa suurim eesmärk – energiasõltumatuse saavutamine 2030. aastaks. See tähendab, et tarbitakse taastuvatest allikatest toodetud energiat ning kasutatakse biojäätmeid ringmajanduse põhimõtteid järgides.
Kui liita siia juurde asjaolu, et Hiiumaa metsad on juba mahedad ja ehk liigub seda teed ka tavapõllumajandus ning kui arvestada, et Euroopa Liidu uues eelarveperioodis on kliimapoliitika ja taastuvenergeetika võtme-eesmärkideks, ei ole Hiiumaa kui rohesaare eesmärk sugugi vaid unistus ja Hiiumaa võib selles osas olla teistele Eesti omavalitsustele heaks suunanäitajaks.