Esiteks peaks Eesti välispoliitika kujundamine ja elluviimine muutuma senisest eesmärgipärasemaks. Pärast eelseisvaid parlamendivalimisi ametisse asuv uus koalitsioonivalitsus võiks välispoliitika arengukava rakendamiseks kasutusele võtta iga kahe aasta tagant uuendatava tegevuskava. See võiks sisaldada mõõdetavaid välispoliitilisi eesmärke igas riigile elulise tähtsusega valdkonnas.

Teiseks tuleks lõpetada välismajanduspoliitika ja äridiplomaatia killustatus ning koondada vastavad valitsusasutused ja toetusmeetmed ühe poliitilise juhtimise alla. Parimaks võimaluseks siin on väliskaubandusministri ametikoha loomine välisministeeriumis. Viimase alluvuses võiks asuda ka arengukoostöö valdkond.

Kolmandaks. Välisteenistus on tugev, professionaalne ja ambitsioonikas siis, kui diplomaadid ise on motiveeritud ja nende tööks vajalikud tugiteenused hästi hallatud. See eeldab professionaalset personalijuhtimist ja diplomaatide karjääri paremat planeerimist. Karjääridiplomaatia on Eestis ennast kõigiti õigustanud ja nii peab see ka jääma. Samas võiks välisteenistus olla avatum nendele erivaldkondade professionaalidele, keda saaks roteeruvalt kaasata avaliku sektori sisese konkursiga. Miks mitte võimaldada ajutine sisenemine välisteenistusse ka kvalifikatsiooninõudeid täitvatele erasektori esindajatele.

Neljandaks, aktiivse välispoliitika elluviimiseks on vaja tegevuste paremat eelarvestamist ja stabiilse rahastamise tagamiseks poliitilist kokkulepet. Välisministeeriumi eelarve osa riigieelarves võiks olla ühe protsendi ringis või umbes 0,35 protsenti SKPst. Viimastel aastatel on siin pigem toimunud suhtarvudes rahastamise vähenemine.

Ja lõpuks, viiendaks, tuleks pidevalt tugevdada ja kaasajastada välisministeeriumi strateegilist kommunikatsiooni nii avalikus diplomaatias kui ka välispoliitiliste otsuste riigisiseses selgitamises.

Välisteenistuse tugevdamine on möödapääsmatu, kui Eesti soovib olla rahvusvaheliselt ambitsioonikas oma julgeoleku- ja majandushuvide kaitsmisel.

Vilja Toomast, Riigikogu liige

Hiljuti korraldas Tallinna Tervishoiu Kõrgkool koostöös Eesti Terviseedenduse Ühinguga rahvatervise teemalise poliitikute debati, millel väitlejana osalesin.

Vananeva rahvastikuga ühiskond nõuab aasta-aastalt suuremaid kulusid riigi rahakotist haiguste raviks. Seetõttu on üheks riigi tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamise meetmeks haiguste ennetus ja tervise edendamine.

Arutasin hiljuti Eesti Terviseedenduse Ühingu debatil, milliseid ennetavaid meetmete saaks Eestis rasvumise, ülekaalulisuse ning sõltuvusainete liigtarvitamise vähendamiseks Eestis kasutusele võtta. Puudutasime ka Eesti rahvatervise süsteemi korraldust ja koordineerimist üldisemalt.

Debati keskseks mõtteks jäi, et terviseedendus, mis omakorda loob eeldused haiguste ennetuseks ning paremaks terviseks on meie kõigi töö. Suhtumine oma tervise hoidmisesse ja haiguste ennetusse, on need väärtushinnangud, mida tuleb kasvatada piltlikult öeldes juba lapseeast peale. Teisisõnu on see kodu, lasteaia, kooli ja laiemalt kogu ühiskonna koostöö.

Uuringute järgi on iga viies Eesti erinevas eas laps ülekaaluline. Loomulikult on ka selle probleemi lahendamiseks vaja haridusasutuste ja kodu head koostööd. Esiteks laste liikumisharjumused, teiseks puhas ja tervislik toit ning selle kõigega peaks alustama juba lasteaiast peale.

Lasteaedades peaksid olema liikumisspetsialisti ametikohad. Kahjuks on selle eesmärgi täitmine hetkel rahaliste vahendite taga kinni ja on täiesti arusaadav, et lasteaia õpetajad ja kasvatajad ei suuda kõiki valdkondasid katta.

Koolides tuleks minu arvates suuremat tähelepanu pöörata kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamisele. Reformierakond on oma valimisprogrammis välja käinud liikuma kutsuva kooli programmi idee, mis käsitleb kooliõpilaste kehalise kasvatuse õpet laiemalt. Juba alates põhikoolist võiksid lapsed kooli ja kodu vahel liikumiseks kasutada näiteks jalgratast või käia jala. Lastele on vaja eeskujusid, olgu need vanemad õpilased, meeldivad õpetajad või lapsevanemad, kelle ainus liikumisvahend tööle jõudmiseks ei ole buss või auto. Üksnes eeskujudest paraku ei piisa, riik peab selle tarbeks looma turvalise liikluskeskkonna üldisemalt ning senisest enamgi veel panustama jalgrattateedesse.

Lisaks liikumisharjumustele on ääretult oluline kvaliteetne toitumine alates lasteaiast. Kahjuks on endiselt haridusasutusi, mille puhvetite valikus on ülekaalus suhkrurikkad karastusjoogid ja saiakesed.

Kuid see kõik hakkab peale siiski kodust! Väga oluline on lastevanemate teadlikkuse tõstmine nii liikumisest kui toitumisest. Kui vanemad ostavad koju rämpstoidu asemel tervislikku toitu, siis laps ei tea ju, et saiake on maitsvam kui õun. Küllap ta siis ka koolis kulutab oma taskuraha pigem puuvilja, kui magusa karastusjoogi peale.

Kolmandaks murekohaks on noored ja narkootikumid. Kuidas noori narkootikumidest eemale hoida? Uuringute väitel on 25% põhikooli õpilastest vähemalt korra elus proovinud kanepit. Kas me peaksime sellega leppima?

Loomulikult algab ka siin kõik siiski kodust. Kui kodus on kõik hästi ja laste vaba aeg on tihedalt hobidega kaetud, siis pole noortel põhjust veel “lisahobisid” otsida. Oluline on siin ka kooli ja lastevanemate vaheline infovahetus ja tasuta huvialaringide kättesaadavus, sest mitte kõigil peredel pole materiaalset võimekust oma võsukesi mitmesse huviringi panna. Reformierakond lubab vähemalt ühe huvialaringi riigi poolt kinni maksta.

Lisaks narkootikumidele kimbutab noori ka alkoholilembus. Siin toimib samamoodi hästi kooli ja vanemate koostöö.

Me räägime palju kodude ja eeskujude olulisusest, aga head eeskujud ja targad lapsevanemad vajavad head tervisealast haridust. Haridus annab inimesele võimaluse teha elus valikuid, olla tööelus edukas, ühiskonnaelus kaasa rääkida, paremini toime tulla ning saavutada vaimne ja materiaalne heaolu. Haritud inimesed on ühiskonna rikkus nii majanduslikult kui sotsiaalselt. Mida rohkem on oma võimeid tundvaid ja kasutavaid hea tahtega inimesi, seda harmoonilisem on ühiskond ja seda jõukam riik. Eestil saab hästi minna üksnes siis, kui meie inimesed on haritud, loovad, ettevõtlikud ja terved.

Me teame, et tervist säästa-hoida on mõistlikum ja odavam, kui tagajärgedega tegeleda ehk haigusi ravida. Ennetus ja varajane reageerimine annab parima pikaajalise tulemuse. Hea tervis on parema tuleviku pant ja seetõttu peame oma tervist hoidma.

Riigi ülesanne on luua keskkond, mis võimaldab inimestel püsida tervena ning vajadusel pakkuda abivajajale kiiresti kättesaadavat ja kvaliteetset arstiabi. Elanikkonna vananemine põhjustab tervishoiukulude jätkuva kasvu. Riik peab looma tervishoiu jätkusuutliku rahastamise süsteemi ning tagama, et ravikindlustuse vahendeid kasutatakse parima võimaliku lõpptulemuse saavutamiseks.

Parem tervis nõuab paremat ennetustööd was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Kalle Laanet, Riigikogu aseesimees

Nüüd siis läks lahti — tormijooks märtsikuu esimese pühapäeva hingedele-häältele. Mõned poliitilised loomad lähevad hulluks ja käituvad, nagu märtsijänesed.

Kes on märtsijänes? Eelkõige Alice’i raamatust Imedemaalt rahvusvaheliselt tuntuks saanud tegelane, kelle nimi sümboliseerib ajutist — kevadist — hullust.

Lugesin hiljuti ühest Inglismaal levinud müüdist või naeruväärsest vääruskumusest, mille kohaselt paljude inimeste arvates jänesed kevaditi munevad. Põhjus olevat selles, et märtsis, kui jänesed oma pulmamängude tuhinas hulluks lähevad, pääseb jalutaja neile väga lähedale ja näeb neid istumas maapinnale kaabitud lohukeses munakurna kõrval. Samal ajal ilmuvad väljadele kiivitajad, vilkad uhke kuklatutiga toredad linnud hästi tuntud ka Läänemaal ja Saartel. Nende pesad ongi üsna algelised — lohukene maapinnal, mõned kõrred justkui moe pärast voodriks. Muidugi lendab kiivitaja inimese (ja koera) lähenedes minema, pulmamänguline jänesevolask — kes on tõepoolest peast nii segane, et inimesest rääkimata ei pelga isegi peni — istub nende ookri-pruuni-mustakirju munadega lohu kõrval. Nii olevat tekkinud ka legend või legendid munevast lihavõttejänesest, kes lastele kingiks pühademune toovad.

Meie järjekordne märtsitorm, Riigikogu valimised, toob kaasa samasuguse hulluse, kohatise lauslolluse. Sest kuidas teisiti nimetada nähtust, kus ühed lubavad ilmvõimatut ja teised seda usuvad. Või teevad näo, et usuvad ja annavad sellele vastavalt oma hääle ehk õiguse enda nimel oma elu korraldada neile, kes räägivad päise päeva ajal tõsise ilmega, et kevaditi jänesed munevad?!

Kas on võimalik, et ühtaegu langetatakse makse ja tõstetakse pensione? Eriti veel Eesti tegelike elanike arvu, tegelike tulude ja tegelike maksulaekumiste juures? Meie eelarvetes ja maksutuludes pole ju ülejääke, mille arvel seda teha saaks. Niisiis ei ole võimalik pensione kuigivõrd tõsta ka siis, kui maksutulu ei vähene. Kui maksutulu jääb väiksemaks, siis vähenevad ka kulutused ning kui pensione ei vähendata, siis jääb raha vähemaks mujal — tervishoius, korrakaitses, õppeasutustes. Jänesed ei mune.

Kas on võimalik, et alandame makse ja kaotame ravijärjekorrad?! Ravijärjekordade vähendamiseks — juhul kui meie inimesed mingi ime läbi üleöö palju tervemaks ei muutu, aga jänesed ju vist ikkagi ei mune — niisiis arstile ja protseduuridele pääsemise ooteaja lühendamiseks või koguni kaotamiseks on vaja rohkem arste ja teisi meditsiinitöötajaid, rohkem ruume, rohkem seadmeid. Arstide õpe on pikk ja kallis. Kõige selle korrigeerimiseks on vaja palju raha. Ka maksutulu kahandamata ei ole see võimalik. Või kui siiski, siis mõnest muust valdkonnast raha ära võttes, aga see pole ju ka võimalik. Maksutulu kahandades pole see üldse võimalik. Jänesed ei mune.

Samamoodi on politseiga, päästjatega, õpetajatega, kultuuri ja spordiga, üldse kõigega, mille puhul oleme otsustanud — NB! eelkõige oma põhiseaduses — et rahastame neid ühiselt, makse kogudes ja kogutud raha oma esindajate ehk Riigikogu vahendusel asjakohaselt jagades.

Kas te usute, et jänesed mõnikord — kevaditi — munevad?! No lapsele või lapselapsele „Alice Imedemaal“ ja teisi suurepäraseid lugusid ette lugedes me ju usumegi (või muidu on tegu viletsa lugejaga!). Aga kas tasub uskuda minu kauaaegsete kolleegide, näiteks sotsiaaldemokraatlike või keskerakondlike poliitikute kinnitusi, et teie (loe: meie) elu läheb üleöö paremaks, kusjuures see seisneb selles, et maksame vähem makse ning samal ajal kaovad ravijärjekorrad, pensionid tõusevad, politseinike ja õpetajate palgad tõusevad? Teisisõnu — märtsikuus hakkavad jänesed munema ja toovad oma munad meile koju kätte!

Mõni ratsionaalne mõte eelnenu kinnituseks. Eestis on veidi üle poole miljoni maksumaksja ja enam-vähem 1,3 miljonit elanikku, kes praktiliselt kõik on maksutulu jagamisel saajaiks. Iga maksumaksja peab ühiste hüvede mõttes üleval kahte ja poolt Eesti elanikku, iseennast ja veel ühte ja poolt, ehk kahekesti peame üleval viite ehk meid mõlemaid ja siis veel kolme. See on suur koormus, seda enam, et need, kes tööd ei tee ja maksutulu ei tooda, kasutavad ühiselt kogutud raha rohkem kui need, kes seda nii-öelda toodavad: pensionid, ravikulud ja palju muud. Ühiskonna ja selle teenimiseks riigi pidamiseks oleme nii kokku leppinud (=Põhiseadus!).

Muide, ligi pool kogu Eesti maksumaksjatest elab Harjumaal ja ligi 200 tuhat Tallinnas.

Mida poliitik siis lubada saab? Näiteks olemasolevate ressursside tõhusamat kasutamist: raha küll juurde ei tule, kuid kasutame seda nutikamalt, tulemuslikumalt. Kandideerijalt peab küsima, kuidas täpselt tema lubadusi on võimalik ellu viia. Viimaste aastate jooksul on tehtud palju sotsialistlikke lollusi, näiteks meile, saarlastele alatine teema — praamindus. Ikka ja jälle tuletan meelde, et kuigi erafirma ostis uued praamid, siis need maksime kinni meie, praamisõitjad ja maksumaksjad, piletite ja riikliku dotatsiooni näol. Sotsialistlikud poliitikud otsustasid, et peame ostma veel ühed uued laevad, mis sest, et eelmised oleks veel vähemalt kümme aastat suhteliselt uued olnud ja veel palju kauem meid teeninud. Niisiis — sõidame ikka sama palju, aga maksame kahtede laevade eest, kuigi me seda otseselt ei taju. Sotside loosung oli viimati „inimese eest“ — saarlastena võime otsustada, et ei meie ega hiidlased inimeste hulka ei kuulu!

Valikuid tehes — olgu valimistel või igapäevaelus — on esmane mõistlik tegu vaadata, mida see lubaja (ja tema erakond) on seni tegelikult teinud? Üleüldse ja oma lubaduste täitmiseks.

Kas me usume natukestki, kui isik, kel pole Saaremaa ja Hiiumaaga mingit pistmist, lubab silla ehitada? Küsigem, ja me saame teada, et ta ei tea ei saarte elust ega sillast mitte mõhkugi.

Kas see on võimalik?!

Ja ikka ja jälle, mõelgem lubadusi kuulates, kas lubatav on üldse kuidagi võimalik ja kui kuidagi ongi, siis kas lubaja senine tegevus annab põhjust uskuda, et selle täitmine kuidagi võimalik on (või vähemalt, et ta oma lubadust vähemalt ise tõsiselt võtab). NB! Otsuseid ei tee erakonnad, vaid ikka inimesed.

Pidagem silmas, et lähiajal ei ole tõenäoline niinimetatud „isevalitsus“ ehk ühe partei moodustatud valitsus ja võim. Ikka tuleb luua koalitsioone ehk valitsemiseks sõlmida kokkuleppeid, mis tähendab vastastikuseid järeleandmisi, lubatust loobumisi. Kaalugem, mitmendal kohal on konkreetselt meile antud lubadused selles valguses — millest loobutakse koalitsiooniläbirääkimiste käigus?

Ükskõik, mida meile, mere ja saartega seotud inimestele gastroleerivate kandidaatide poolt ka ei lubataks, Eestis on edaspidigi pigem vilets suusailm ja ei muutu meie armas isamaa päikeseparadiisiks — ikka ise peame kuidagi toime tulema ja seejuures tegelikkust arvesse võtma.

Kokkuvõtteks: ärgem laskem märtsitormil oma pead segi ajada ja end märtsijäneseks muuta, ega selleks, kes usub, et jänesed munevad. Jänesed ei mune, ka 3. märtsi jänesed mitte!

Märtsitorm ja märtsijänes was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

 “Kui on igal juhul soov iseseisev Keskkonnainspektsioon likvideerida, siis on ainus mõistlik lahendus selle liitmine samuti järelvalveasutusena tegutseva Politsei- ja Piirivalveametiga. Ühtlasi annaks see ka sõnumi, et keskkonna vastu suunatud tegusid võetakse Eestis tõsiselt, mitte ei liiguta nende kontrolli lahjendamise teed,” ütles Keit Pentus-Rosimannus. “Valitsusliit tahab lükata keskkonnarikkumise tuvastamise ja kontrolli ametile, mille roll ja töö iseloom on täiesti teistsugune. Nende plaan on sisult sama hea, kui perevägivallale reageerimise ülesanne panna Perekonnaseisuametile.”

Kalle Palling selgitas, et Keskkonnainspektsiooni liitmisega PPAga astutaks ka riigireformis oluline samm edasi. “Mõeldakse oma ministeeriumi “silotorni” piiridest kaugemale ja saavutatakse suurem sünergia. Täna on endiselt nii, et paljudel juhtudel peab lisaks keskkonnainspektorile kaasa kutsuma ka politsei. Meie pakutud samm lõpetaks selle jabura olukorra ja annaks järelvalvele keskkonnas suurema jõu.”

Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni ühendamise eelnõud (seaduseelnõu nr 789) hakatakse arutama parlamendi Keskkonnakomisjonis esmaspäeval, 11. veebruaril kell 11. Sama ettepanekut sisaldanud seaduseelnõu kukkus 2018. aasta detsembris Riigikogu kolmandal lugemisel läbi, kuid esitati 2019. aasta jaanuaris uuesti.