Kalle Laanet, riigikogu aseesimees
Kuressaare Haigla soovib areneda selleks, et leevendada paljude patsientide vaeva, et jääksid ära sajad ja tuhanded sõidud Tallinna vähiravi protseduuriks ning selle asemel saaksid saarlastest-muhulastest haigestunud oma süsti või või ravilahuse Kuressaares. KH eesmärgist on juba korduvalt kirjutatud, kuid kuna see on nii oluline, siis olgu siinkohal veelkord mustvalgel kirja pandud: raskesti haige peab praegustel tingimustel sõitma Tallinna, et teha vereanalüüs, käia raviarsti vastuvõtul ja saada süst või ravilahus tilguti all ning seejärel kurnatult asuda 4–5-tunnisele koduteele. Kui patsient pääseb ühe päevaga, kestab see senise praktika kohaselt vähemalt 15 tundi või kauem. Kui KH oma kava teostab, saab suurt osa vähiravist teha Kuressaares, mis tähendab maksimaalselt poolepäevast ettevõtmist kodusaarelt lahkumata, 8–10-tunnise teekonna asemel sõitu veerandist kuni paari tunnini.
Kas saab veel selgemalt kirjeldada, et see plaan on patsiendikeskne?
Inimlik kannatus, vaev ja valu on mõõtmatud, mõõdetavad on aeg ja raha. Me räägime sajakonnast patsiendist aastas, kuid paljud neist käivad ravil nädala-paari tagant, nii et ka aja ja raha kokkuhoid on KH kava kohaselt märkimisväärsed. Inimlike kannatuste vältimine raske haiguse puhul võib muuta ravi tõhusamaks, paranemise kiiremaks, edaspidise elu paremaks. Seda ei ole meie olukorras vast võimalik mingi uuringuga tõestada, kuid kas meil pole küllaldaselt tervet mõistust, ettekujutusvõimet ja empaatiat, et seda ilma paberile kirjutatud numbriteta uskuda? Meil Kuressaare Haiglas on.
Teatud osa vähiravist Saaremaale toomine ei ole konkurentsi küsimus, me ei võistle ühegi teise raviasutusega patsientide ega eelarveeurode pärast. Me tunnistame ja tunnustame Tallinnas ja Tartus seni tehtut, kogunenud oskusteavet ja nüüd soovime seda kõike jätkata, arendada, edendada meie meretaguste patsientide jaoks.
Eeloleval suvel möödub 50 aastat inimese astumisest Kuu pinnale. Neil Armstrong, Kuule astuja, kuulsad sõnad olid: „See on väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale.“ Niisamuti puudutab KH kõnealune tegevus võrdlemisi väikest hulka patsiente kogu Eesti mastaabis, kuid on kindlasti oluline kvalitatiivne muutus Eesti meditsiinis just patsiendikeskse raviteenuse osutamise teel. Ütlen isegi — ideoloogiline muutus, edenemine sõnadelt tegudele.
Seejuures on tähtis mõista, et me ei tee siin Kuressaares haiglat juhtides mingit heategu ega osuta kellelegi teenet, ei, me täidame kõige elementaarsemalt oma kohust — see ongi meie töö. (Niigi on ebamugav, et selle teema aktiivne käsitlemine on paratamatult kokku langenud valimiste ajaga, kuid asjast huvitatud teavad, et oleme sellega tegelenud poliitilisest kalendrist sõltumata pidevalt.)
Mida pean silmas ideoloogilise muutuse all? Ükskõik, milline on ühe või teise meditsiinijuhi kõlbeline palett, kõik sõltub ikkagi suurel määral rahast. Kuid mitte n.-ö. kurgid-sulle-raha-mulle lihtvalemina. Väga palju sõltub sellest, kuidas oma võimalusi kasutada ning just siin on see ideoloogilise muutumise koht: jah, raha on alati vähe, kuid ka selle kasinuse juures hoiame patsiendi vajadused kõige tähtsamana. Ning just nii, et see oleks muutumatu reegel igas olukorras, igal tasandil.
See, mida koos Ida-Tallinna Keskhaiglaga teeme, on vastupidine senisele Eesti meditsiini ideoloogide soovile tsentraliseerida juhtimine, rahastamine ja sedakaudu ka ravi ja teenused.
Mererahvana teame, et kala hakkab mädanema peast. Kui meil on üks suur kala ja sinna juhtub roisubakter sisse minema, siis on kogu meie kala varsti kõlbmatu. Kui meil on mitu kala — mõni suur, mõni keskmine ja lisaks ka väikseid — siis on võimaliku vea hind väike ja me ei riski kogu valdkonna ebaõnnestumisega.
Konkurents on hea äris, spordis, hariduses ja õigesti ohjes hoituna ka meditsiinis. Juhul, kui me ei räägi ärilisest ja rahalisest konkurentsist. Rahaline konkurents väljendub arstide üles- ja üleostmises. Niikuinii konkureerime rahvusvahelisel turul ja meie võimalused selles võistluses võita on kasinad. Tsentraliseerida võime oma ravi- ja raviteenuste ideoloogiat kas või näiteks hoolitsedes, et väikese (maa)haigla spetsialist ei pürgiks pelgalt palga pärast Tallinna või Tartu.
Rahast lähtudes peaksime unustama ka praegused suured haiglad nagu Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum — teeme haiglad ikka Viimsisse ja Kakumäele, Nõmmele ja Vanalinna, sest seal on patsiendid, kellel on raha ja kes maksavad kõige rohkem makse! Aga…
Eesti riik ulatub Sõrvest ja Iklast Narvani, Kalanast Saatse ja Missoni, Varstust Viinistuni ja igale poole, mis sinna vahele jääb. Nii sai 28 aastat tagasi kokku lepitud ja uut kokkulepet ei ole sõlmitud. Postiasutused tõmmatakse kokku, bussiliinid kahanevad, sünnitusosakonnad kaovad… Aga räägime iibe kasvust, kiirest internetist kogu riigis. Otsuseid ei langeta organisatsioonid, vaid inimesed nendes organisatsioonides, eelkõige nende eesotsas. Riik ei ole silmakirjalik, inimesed on. Eesti homse meditsiini kujundajad võtavad endale ränga vastutuse, kui jagavad eksitavat informatsiooni raviteenuste tegeliku maksumuse kohta võrdluses suurte haiglate ja maakondlike raviasutuste vahel. Lähtuda tuleb patsiendi vajadustest, muuhulgas tema asukohast ja rahakotist. Mõistagi pole võimalik kõiki raviteenuseid isegi mitte maakonnakeskustes pakkuda, kuid saarte elanike juurdepääs pealinnas pakutavatele teenustele on pärsitud rohkem kui kaugemateski kohtades mandril. Silmakirjalik on seda eirata.
Niisiis ei tegele KH koos ITKga oma vähiravi plaani teostades väiklase võistlemisega, vaid olemasolevate võimaluste kasutamisega patsiendikeskselt.
Väike samm Kuressaare haiglale, suur hüpe Eesti meditsiinile was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
