Kaja Kallas: Kõne erakonna üldkogul: mis on valimiste põhiküsimus?
Blogid
12. Jaanuar 2019 18:45
Kaja Kallas
Head erakonnakaaslased
Ma ei hakka täna oma kõnes tegema pikka sissejuhatust, vaid soovin kohe alguses öelda, et nendel valimistel on inimeste ees selged valikud: kas ida või lääs, kas suletud või avatud, kas tagasi või edasi.
Head erakonnakaaslased
Ma ei hakka täna oma kõnes tegema pikka sissejuhatust, vaid soovin kohe alguses öelda, et nendel valimistel on inimeste ees selged valikud: kas ida või lääs, kas suletud või avatud, kas tagasi või edasi.
Pole kahtlust, et Eesti senine suund on olnud õige. Me oleme 1990ndatel kokku leppinud riigi poliitikate alused, mis on taganud edu. Meile meeldib end võrrelda Põhjamaadega ja see on selles mõttes õige, et alati saab paremini. Samas realistlikum on Eestit võrrelda nende riikidega, kellega me alustasime samalt stardipunktilt. Kui vaadata näiteks Moldovat, siis nemad tegid Nõukogude Liidu lagunemisel teistsuguseid samme ja selle tulemusel on nad siiani Venemaa mõjusfääris. Me oleme valinud õige suuna ja meie juhid on olnud julged õigel hetkel otsustama.
See edu ei ole tulnud lihtsalt niisama, ilma pingutusteta. Eesti edu on ehitanud tegusad, ettevõtlikud, edasipüüdlikud Eesti inimesed.
Eesti on olnud edukas, sest oleme julenud teha asju teistmoodi kui teised. Me oleme teinud asju Eesti moodi. Nimekiri sellistest Eesti moodi tehtud asjadest tuleb pikk: võitsime oma iseseisvuse tagasi lauldes. Tegime rahareformi vastupidiselt ekspertide soovitustele ja hästi tegime. Kaotasime ettevõtte tulumaksu. Lõime perede kindlustunde loomiseks vanemahüvitise süsteemi. Ehitasime digiühiskonna. Võtsime kasutusele e-valimised. Lõime maailmas unikaalse e-residentsuse programmi. Me peame olema riik, mis areneb. Meil on nii palju võimalusi teha asju omamoodi, Eesti moodi ja tänu sellele kasvatada kõikide inimeste toimetulekut. Me kõik tahame ju olla Eesti üle uhked.
Kunagi otsisid kõik vastust küsimusele: mis on Eesti Nokia? See jäigi vastamata. Täna küsitakse – mis on Eesti visioon? Vastuseks oodatakse mingeid rabavaid üllatusi, ootamatuid ideid, mille peale mitte keegi kusagil varem pole tulnud ja mis lähemal vaatlusel osutuvad blufiks või vähemalt teostamatuteks. Meie lahendus on lihtne – me jätkame asjatundliku ja usaldusväärse valitsemisega, rakendame sellist poliitikat, mis on Eestile edu toonud. Oleme paindlikud ja avatud uute mõtete kaasamisel. Me ei jää kinni sundmõttesse, et Eesti tuleb iga päev taasleiutada.
Nendel valimistel on inimestel selged valikud. Esimene neist on, kas läheme edasi või vajume tagasi. Kas ehitame edasi Eesti edu juba olemasolevale vundamendile või pöördume tagasi ja lõhume tükkideks ka alused ning alustame kõike algusest.
Eesti ei tohi vajuda tagasi, vaid peab kindlalt liikuma parema tuleviku suunas.
Teine valik on, kas kuulume itta või läände. Kas põletame sidemed oma liitlastega ja loodame, et meil ei ole kunagi teisi vaja? Kas Eesti peaks edasi kuuluma Euroopa Liitu ja lääne väärtusruumi või olema idas või sootuks kuskil vahepeal? Me ei muuda seda, et Eesti on väike. Samuti ei muuda me Eesti geograafilist asukohta. Seetõttu on meil ainult üks valik: olla koos läänemaailmaga, olla koos NATO ja Euroopa Liiduga.
Kolmas suur valik on selle vahel, kas me oleme avatud või suletud. Kas me oleme ühiskonnana avatud uutele lahendustele, uutele inimestele, uutele ideedele või sulgume endasse ja ehitame müürid. Eesti on olnud avatud majandusega riik ja me oleme sellest palju võitnud. Me peame edasi hoidma avatud ja õiget kurssi, mis tagab meie inimestele vabaduse ja jõukuse.
Head inimesed! Riigikogu valimisteni on jäänud 50 päeva. 50 päeva otsustada, kellele oma hääl usaldada. Jah, mitte ükski erakond ei saa moodustada valitsust üksinda. Kuid on siiski ülioluline, kes on selles valitsuses peaministripartei. Kes annab suuna sellele valitsusele olulistes sõlmküsimustes? Võidule pretendeerivad kaks parteid: Reformierakond ja Keskerakond ja seis on tasavägine.
Räägime nüüd sellest, mis on Eestile tegelikult tähtis. Minu arvates on riigil kaks suurt eesmärki: Esiteks, et Eesti rahvas, keel ja kultuur kestaks ja teiseks, selle kestmise vahend – et majandus areneks. Kõik otsused, mida me siin riigis teeme, peavad olema kantud neist kahest eesmärgist.
Kõigepealt esimesest suurest eesmärgist – mida me saame teha selleks, et meie rahvas kestaks ja oleks õnnelik. Rahva kestmiseks on vaja, et lapsi sünniks.
Me oleme ühiskonnana kokku leppinud, et väärtustame laste kasvatamist ning tagame läbi vanemahüvitise perede turvatunde laste esimestel eluaastatel. See julgustab emasid ja isasid lapse saamiseks töölt eemale jääma, kartmata perekonna sisstuleku vähenemise pärast. Oleme tõstnud ka lastetoetusi, et vanematel oleks kergem toime tulla lastega seotud kasvavate kuludega. Samuti on meil ühiskonnas kokkulepe, et kõigile lastele peab olema tagatud võrdne ligipääs haridusele, selleks on meil tasuta kooliharidus.
Meil on aga üks lapse eluetapp, mille eest vanemad peavad maksma. See on hetk, kui laps läheb lasteaeda, siis tuleb vanematel tasuda lasteaia kohatasu. Mida rohkem lapsi, seda kulukam see on. Ma olen seiskohal, et see oleks õige signaal kõigile emadele ja isadele, kui riik võtaks lapsevanemate kulu enda kanda. See annab vanematele kindlust, kui nad teavad, et riik panustab lapse sündi vanemahüvitise abil ning lapse kasvades tagab talle kvaliteetse haridustee lasteaiast keskkooli lõpuni.
Ma soovin, et Eesti perepoliitika vaataks laste saamisest ka kaugemale. Lapse kasvamine on pikk ja keeruline protsess. Sellest, kuidas tunnevad ennast emad-isad ja pered tervikuna, sõltub otseselt see, millises keskkonnas laps kasvab. Emade käes on sageli võti kogu pere toimimisele, seega peame pöörama suuremat tähelepanu just emade vaimse ja füüsilise tervise hoidmisele.
Kui ma käin koolides kohtumas, siis küsin õpetajatelt, mis on teil peamine probleem? Ja vastus on peaaegu alati – lapsed katkistest perekondadest. Lisaks laste saamisele peab meie poliitika seisma hea perede hoidmise eest. Jah, perekondi on erinevaid – on traditsioonilisi, on kärgperesid, on üksikvanematega peresid. Ja kõik emad-isad ei jää kokku, kuid selle käigus peab vaatama, et lapsed ei kannataks ja inimlikud suhted kannataksid võimalikult vähe. Seetõttu näeme ette perede lepitusmenetluse enne kohtusse pöördumist. Meie eesmärk on, et ka lahkuläinud vanemad mahuksid koos oma lapse koolilõpupildile naeratama.
Oma rahva kestmisel ja kasvamisel on olulisel kohal ka kodakondsuspoliitika ja siin on meil Keskerakonnaga suured erinevused. Osa meie rahvast elab ja sünnib väljaspool kodu-Eestit. Need inimesed on tavaliselt suured Eesti patrioodid. Peame nendega sidet pidama ja näitama, et nad on alati Eestisse tagasi oodatud. Tihti sünnivad välismaal ka lapsed, kelle üks vanem on eestlane ja teine ei ole. See toob kaasa olukorra, kus täisealiseks saamisel peab laps valima kahe kodakondsuse vahel. Me ei tohiks neid lapsi panna sellise valiku ette, seetõttu peab topeltkodakondsus olema lubatud sünnijärgsetele kodanikele. Keskerakonna plaan on jagada kodakondsus kõigile sõltumata keeleoskusest või põhiseaduse tundmisest.
Kuni kestab eesti keel, kestab ka kultuur. Väikest keelt tuleb hoida nagu silmatera. Ka keelepoliitikas on meil Keskerakonnaga selge erinevus. Meie leiame, et Eestis peab haridussüsteem olema eestikeelne alates lasteaiast. Me näeme uuringutest, et kõige rohkem jäävad tööturult eemale need, kes Eestis eesti keelt ei räägi. Mida väiksemad lapsed, seda kergemini õpivad nad keele ära, seetõttu tuleb alustada varakult. Meil ei ole vaja Eestis paralleelseid riigi poolt ehitatud inforuume ja paralleelseid maailmu. Eesti keele oskuse nõue peab jääma alles ka kodakondsuse andmisel. See on väga selge motivaator see väike ilus keel selgeks õppida. Keskerakond aga ei toeta eestikeelsele haridusele üleminekut ning soovib jätkata paralleelmaailmade ehitamist.
Riigi teine suur eesmärk on see, et majandus toimib. Sest hästi toimiva majandusega on võimalik aidata neid, kes tõeliselt abi vajavad. Meie majanduspoliitika on seni olnud edukas. See edu ei ole tulnud lihtsalt niisama, ilma pingutusteta. Eesti edu on ehitanud tegusad, ettevõtlikud, edasipüüdlikud eesti inimesed. Keskerakonda kuulates tundub, nagu Eestis elaksid ainult inimesed, kes ei saa iseendaga hakkama. Meie vahe Keskerakonnaga on see, et meie tahame, et kõigil hakkaks minema paremini, Keskerakond tahab, et abivajajad jääksidki abivajajateks.
Loomulikult peame abivajajaid aitama, aga me ei tohi unustada, et valdav osa inimesi ei soovi riigilt mingeid armuande. Nad tahavad elada paremini kui varem ja teevad selleks pingutusi. Tugev ühiskond, tugev majandus toetub tugevale keskklassile. Nii on meil ka rohkem võimalusi, et aidata paremini neid, kes abi tegelikult vajavad.
Eelmised aastad on olnud majanduskasvu aastad, kuid nüüd näitab majandus jahenemise märke. Eesti Panga andmetel aeglustub Eesti majanduskasv 2018. aastal olnud 3,5%-lt 2020. aastaks 2% piirimaile. Selge on see, et see praegune majanduskasvupidu hakkab vaibuma. Kui meie räägime faktidest ja vaatame majanduse jahenemisele otsa, ütleb Jüri Ratas: “Ära kutsu kurja karja”. Eestlased on ammu lähtunud põhimõttest “kes suvel ei kogu, see talvel ei söö”. Reformierakond oskab Eesti majandust hoida mitte ainult heal ajal, vaid igal ajal.
Meie majandusprogramm on pikk, põhjalik ja probleemikeskne. Toon siinkohal välja kolm olulist valdkonda, mille eest seisame: õiglane maksusüsteem, innovatsioon ja väliskaubandus.
Üheks Eesti majandusedu aluseks on olnud maksupoliitika. See, et maksud on olnud madalad ning maksusüsteem lihtne ja õiglane, on toonud siia palju töökohti ja jätnud inimestele rohkem raha kätte. Keskerakond on kahe lühikese aastaga jõudnud selle süsteemi muuta segaseks ja ebaõiglaseks. Samuti soovis praegune Keskerakonna juhitud valitsus kehtestada kuus uut maksu. Meie muudame maksusüsteemi lihtsaks ja õiglaseks, kus igaüks saab 500 eurot tulumaksuvabalt kätte ning sealt edasi maksavad kõik ühtlast tulumaksu.
Ma tahan elada riigis, kus pealehakkamine ja initsiatiiv on au sees ja kus töötajal ei tule mõttessegi küsida osa palgatõusu või preemiat ümbrikus, sest rohkem teenimine ei ole karistatud. Vastupidi – mida rohkem jääb inimestele raha kätte, seda jõukam on kogu ühiskond.
Kui käisin paar kuud tagasi maksuametis, siis kohtasin seal üht vanahärrat, kes pahandas maksuameti infotöötajaga maksude üle. Mind märgates kurtis mullegi oma mure. Nimelt oli härra pensionil olev õppejõud, keda paluti osalema eksamikomisjonis. Selle pisikese tööotsa võtmise pärast oli ta maksuametilt saanud kirja, et ta peab nüüd tulumaksu juurde maksma. Kinnitasin härrale, et Reformierakond lõpetab ka töötavate pensionäride kõrgema maksustamise, sest on ebaõiglane, et näiteks pensionil olev arst või õpetaja, kes suudab ja tahab veel töötada, kaotab kuus üle 100 euro tulu. Kui maksud on õiglased, ei ole tungi ka ümbrikupalkade järele.
Eestis on viimasel kahel aastal olnud Euroopa Liidu suurim hinnatõus. Sellest on saanud Eesti inimeste kõige suurem mure. Hinnatõus ei ole loomulikult ainult aktsiisidest sõltuv, kuid siiski on Keskerakonna aktsiisipoliitika hinnatõusule olulise panuse andnud. Aktsiisid ei ole kunagi varem olnud teema, mida kogu rahvas arutab. Ometi oleme Keskerakonna poliitika tulemusel 1,5 aastaga kaotanud 340 miljonit eurot aktsiise ja käibemaksu. Mõistmaks, kui suur summa on 340 miljonit, siis kogu selle aasta peretoetusteks kulus 300 miljonit eurot. Kui panna siia juurde sel aastal 25% tõusnud gaasi- ja elektriaktsiis, siis on selge, et hinnatõuse veavad riigi poolt kehtestatud maksud. Reformierakond alandab aktsiisid konkurentsivõimelisele tasemele.
On kolm valikut, millele ehitada riigi majandusedu: 1) odav tööjõud 2) loodusvarad või 3) teadmised. Me ei ole enam odava tööjõuga maa ja me ei taha seda ka olla. Samuti ei taha me ära kurnata oma loodusvarasid, vastupidi – soovime, et Eesti metsad oleksid jätkuvalt mahemetsad ning loodushoid peab käima käsikäes majanduse arenguga. Seega see, mis meie elu siin Eestis paremaks muudab, on teadmised, oskused ja tehnoloogia.
Oleme läbi aegade teinud asju Eesti moodi, innovaatiliselt. Aga innovatsioon ei juhtu iseenesest, selleks on vaja tarku inimesi. Selleks, et meie majandus oleks targem, peame täna, homme ja ülehomme panustama rohkem teadus- ja arendustegevusse. Keskerakonna juhtimisel on Eestist saanud üks riikidest, kus teadusrahastust viimastel aastatel vähendatud on. Teadusrahastuse tõstmine on oluline, sest mida targemat tööd meie inimesed teevad, seda suuremad on palgad ja seda rohkem ning paremini saame hoolitseda nende eest, kes tegelikult abi vajavad.
Eesti majandus toetub väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Ettevõtjad ei tohi Eestis olla teisejärgulised kodanikud, vaid ühiskonna alustala. Ka neil on vaja konkurentsis püsimiseks mõelda uute lahenduste peale. Kuid neil ei jää selleks aega ega jõudu, kui kogu võhm läheb ära bürokraatiaga tegelemiseks või võimudega suhtlemiseks. Meil on uuendusmeelse riigina kõik eeldused luua ettevõtjaile siin parim võimalik keskkond, seetõttu vähendame bürokraatiat, et ettevõtjad saaksid tegeleda sellega, milles nemad on tugevad.
Tark välismajanduspoliitika
Oma väiksuse kohta oleme olnud uskumatult tublid. Meil on ettevõtluses palju innustavaid innovaatilisi eeskujusid, kes teevad ilma ka suures maailmas, näiteks Skeleton, Taxify, Testlio, kui nimetada vaid mõnda. Aga me tahame, et neid oleks palju rohkem. Kuivõrd Eesti turg on väike, saab riik aidata sellega, et avab Eesti ettevõtetele uksi eksporditurgudel ning toob Eestisse lisainvesteeringuid. Välisministeeriumi tuleb reformida nii, et liitlassuhete ja Euroopa Liiduga suhtlemise kõrval on peamiseks eesmärgiks majanduse toimimisele kaasa aitamine ning selle eest vastutab väliskaubandusminister.
Naljaga pooleks öeldes näib Keskerakonna kaubanduspoliitika olevat see, kui meie inimesed saavad tasuta ühistranspordiga käia Lätist odavat alkoholi, kütust ja sigarette ostmas.
Head kuulajad, nagu ütlesin, siis nende valimiste järgselt on peaministriparteiks kas Reformierakond või Keskerakond.
Suurbritannia peaminister Harold Macmillan on öelnud, et riigimehelt nõutakse kahte omadust: julgust ja ausameelsust. Kui varasemalt oli riigimehelik julgus eelkõige eliidi vastu minek, siis nüüd on vaja julgust seista oma otsuste eest ka siis, kui need kohtavad kriitikat. Ausameelsus tähendab minu hinnangul ka seda, et erinevatele valijagruppidele räägitakse sama juttu, mille eest seistakse.
Seetõttu on mul sõnum Keskerakonna juhile: Hea Jüri, palun ära ole nii kahepalgeline! Ei saa olla nii, et ühelt poolt räägid eestlastele Venemaa ohust, aga samas on su erakonnal jätkuvalt koostööleping sellesama Venemaa võimuparteiga. Ei saa olla nii, et eestlastele räägid riigikaitsest, kuid samal ajal annab sinu juhitav erakond sadu tuhandeid Eesti maksumaksja raha Vene telekanalitele selleks, et pesta eestivastase propagandaga meie inimeste ajusid. Ei saa olla nii, et eestlastele räägid Eesti riigi olulisusest, aga samas otsustad kasutada Vene propagandakanalit Eesti riigipea kõnele vene keeles peale rääkimiseks. Ei saa olla nii, et eestlastele räägid eesti keele tähtsusest, aga samas seisad eestikeelse hariduse vastu. Eesti ja venekeelse kogukonna erinevates inforuumides hoidmine võib olla lühiajaliselt Keskerakonna huvides, kuid pikaajaliselt ei ole see kindlasti Eesti huvides. Eesti huvides on see, et kõik inimesed, kes peavad Eestit oma koduks, oskaksid eesti keelt ja oleksid Eesti patrioodid.
Lisaks eeltoodule tahan lisada veel kolm teemat, mille poolest Reformierakond erineb Keskerakonnast:
1) Kattega lubadused. Reformierakond tunneb vastutustunnet ka valimistel ning lubab seda, mille ka ära teeb. Keskerakond lubas eelmistel valimistel erakorralist pensionitõusu, seda ei ole kahe aasta jooksul tehtud, selle asemel mindi hoopis pensionäre kõrgemalt maksustama. Lubati hoida hinnatõusud kontrolli all, selle asemel on saavutatud Euroopa kiirem hinnatõus. Ka sel korral lubatakse pudrumägesid, milleks eelarves katet ei ole.
2) Aus asjaajamine. Reformierakond peab korruptsiooni ohtlikuks meie rahvuslikule julgeolekule. Asjaajamine peab olema aus ja läbipaistev. Keskerakond aga ajab jätkuvalt enda ja linna rahakotid segamini. See pole mingi uuenenud Keskerakond, vaid paraku vana „hea“ Keskerakond.
3) Kompentsus. Reformierakonna plussiks on see, et meil on palju oma ala eksperte. Meie nimekirjas on 2 peaministrit, 18 ministrikogemusega inimest, 3 linnapead, 11 vallavanemat, 6 volikogu esimeest, 23 ettevõtjat, 2 kaitseväe juhatajat, 2 olümpiakulda, 3 olümpiahõbedat. Lisaks abilinnapeasid ja abivallavanemaid, haiglate ja muuseumide juhte, professoreid, õpetajaid, tippspetsialiste, arste, treenereid, noori ja eakaid. Keskerakonna valitsusest on 2 aasta jooksul lahkunud rohkem kui pooled ministritest.
Mul on sõnum ka kõigile neile, kes kahtlevad, kas minna valima või kelle poolt hääletada. Reformierakond on ainuke erakond, kes suudab pakkuda alternatiivi praegusele Keskerakonna poolt juhitavale valitsusele. Kui teile ei meeldi see, mis suunas see valitsus meid praegu juhib või juhtimata triivima jätab, siis tulge valima ja hääletage just Reformierakonna poolt. Annan teile selleks kolm põhjust:
1) Reformierakond tagab selle, et Eesti ei sulgu endasse, vaid on avatud ja liigub edasi õigel kursil.
2) Reformierakond tagab, et Eestis on esikohal vabadused, mitte riik; et Eesti on riik, kus edasipüüdlikkust soodustatakse, mitte ei karistata; kus arenguvõimalused on kõigil ning kus maksusüsteem on lihtne ja õiglane.
3) Reformierakond ei ole kunagi teinud kompromisse olulistes küsimustes – rahvuslikud huvid, julgeolek, majanduspoliitika järjepidevus. Seda ei tee me ka edaspidi. Valitud suunale võib kindel olla.
Meie partneriks saavad olla kõik need, kes toetavad meiega samu väärtusi. Ma ei näe, et meiega samu väärtusi kannaks EKRE. Ma ei näe, et EKRE sooviks Eestile paremat tulevikku ning kuulumist Läände, Euroopa Liitu. Näen vaid klassiviha ja hirmude õhutamist oma positsiooni parandamiseks. Vihaga saab küll palju lõhkuda, kuid vihale ei saa midagi ehitada.
Head erakonnakaaslased, täna kinnitame ka Riigikogu valimiste nimekirja. Need on need inimesed, kes lähevad eesliinile, et tuua koju valimisvõit. Vanade tugevate tegijate kõrval on meie nimekiri oluliselt täienenud uute inimestega.
See näitab, et inimesed julgevad poliitikasse tulla ning tugevad tegijad teevad seda just meie ridades. Kõigi meie kandidaatide kohta leiab midagi, mille pärast just tema on meeskonnas oluline lüli. Ma usun siiralt, et sellise meeskonnaga teeme võidutulemuse ja mul on suur au ja rõõm seda meeskonda vedada. Eraldi tahan esile tuua veel meie kontori meeskonda eesotsas peasekretär Erkki Keldoga. Nad töötavad kulisside taga palehigis, et eesliinil oleks lihtsam. Meil on tugev valimisnimekiri ja head mõtted, kuidas Eestit edasi viia. Nüüd on meie kandidaatide ja erakonnakaaslaste ülesanne anda oma parim, et valimisvõit koju tuua! Meie seisame tegusate Eesti inimeste eest! Meie seisame Eesti rahva, keele ja kultuuri jätkumise eest! Meie tagame edasiviiva majanduspoliitika! Meie seisame selle eest, et Eesti areneks! Meie tagame õiglase maksupoliitika! Meie seisame parema tuleviku eest!
Nüüd on meil jäänud ainult üks ülesanne. Lähme ja võidame üheskoos need valimised!
The post Kõne erakonna üldkogul: mis on valimiste põhiküsimus? appeared first on Kaja Kallas.
Andres Sutt: Mongoolia 20 aastat hiljem
Blogid
12. Jaanuar 2019 16:33
Andres Sutt
Minu esimene kokkupuude Mongooliaga oli 1999. aasta suvel, kui olin koos kolleeg Peter Lõhmusega kutsutud nõustama Mongoolia keskpanka ja riigiametnikke, kes soovisid oma riigi finantssektorit reformida. Võrreldes Eestiga oli Mongoolia pangandus üheksakümnendate lõpus astumas alles esimesi samme ning kriisid olid tavapärane nähtus. Selleks ajaks oli mul siiski seljataga mitu Eesti pankade restruktureerimise lainet ja Aasia ning Vene kriisi mõjud olid veel värsked ka Eestis. Nii, et kogemust mida jagada, meil oli, kuid see ei päästnud Mongooliat ära järgmistest kriisidest.
Fotomeenutusi esimesest Mongoolia missioonist mul ei ole, aga meenub üks lugu hotellist, mis iseloomustas toonaseid väljakutseid tavaelus. Et oli suvi, siis kasutati seda aega kaugkütte torustiku jm turgutamiseks nagu seda ka nõukogude ajal Eestis tehti. Hotelli sisse registreerimisel vabandati ette-taha, et seoses hooldustöödega ei ole neil sooja vett. Turumajanduse mugavustega juba harjunud inimesele ei olnud see just parim stardipositsioon, sest ilm oli palav ja korralik dušš oli mu soovide nimekirjas esimesel kohal. Aga hotellipersonalil oli lahendus pakkuda – kui te sooja vett siiski soovite, siis saame teile teha erandi. Meel rõõmus, läksin tuppa, et kohver lahti pakkida. Veidi aja pärast koputati uksele ja ulatati mulle ämber tulise veega. Iseenesest tore, aga ühtegi nõud peale vanni hotellitoas ei olnud. Eestlase leidlikkus ja varasemad kogemused tulid appi ja asjad said ikka aetud.
Vahetult enne viimaseid jõule naasin 2-nädalaselt Mongoolia reisilt, kus taaskord olin nõu ja jõuga abiks Mongoolia keskpangal, et aidata neil üles ehitada finantsstabiilsuse analüüsiks kasutatavat infosüsteemi ning tugevdada finantssektoriga seotud riskide analüüsivõimekust.
Kakskümmend aastat hiljem näeb Mongoolia pealinn Ulaanbaatar välja hoopis teistmoodi. Klaasfassaadiga hooned, hulk kraanasid pooleliolevate kõrghoonete ehitusel, tipptunnil 1.5 miljoni elanikuga suurlinna ummistunud liiklus, mille kõrval Tallinna ummikud on pisiasi, ja liikluskultuur või õigemini kultuuritus, mis meenutas mulle 1990ndate keskpaiga Eestit. Muutunud on nii pangandus, majandus kui ka ühiskond. Mongoolia panganduse väljakutsed on täna traditsioonilisemad, kui need olid 20 aastat tagasi – need on seotud kiire laenukasvu, ehitus- ja tarbimisbuumiga. Endiseks on jäänud Mongoolia majanduse sõltuvus toormeekspordist ja -hindadest. Nimelt moodustavad Mongoolia ekspordist olulise osa kivisüsi, mille peamiseks tarbijaks on Hiina terasetööstus, vask ja kuld. Mongoolia on oluliselt mõjutatud Hiina ja maailmamajanduse käekäigust.
Ulaanbaatari suurim väljakutse ei ole täna mitte kraanist tulev soe vesi nagu tol 1999.a. suvel, vaid hoopis õhu kvaliteet. Nimelt elab pealinna äärealal ligi pool miljonit inimest gerides (Mongoolia vilttelk), mille kütmiseks kasutatakse ahjudes kivisütt. Ulaanbaatar on maailma külmim pealinn ja minu külaskäigu ajal langes öösel termomeeter tihti alla -30C ja gerisid köeti täie hooga. Ulaanbaatar asub aga mägedega ümbritsetud orus, mistõttu jääb toss paigale ja vaikse külma ilmaga on söesuitsu lõhna tugevalt tunda. Lisaks õhureostusele puudub gerides vesi ja kanalisatsioon ehk tegemist on ka terava sotsiaalse probleemiga, sest kaasaegse kinnisvara omandamine on nende inimeste jaoks liiga kallis.
Mongoolia rahvusköök on endiselt suurepärane. Proovisin kahe nädala jooksul enam kui kümmet erinevat liharooga veise, lamba ja hobuse lihast ning need olid kõik väga, väga head. Eriti meeldisid mulle pajaroad ja supid, mis oma lihtsuses ja maitseelamuses olid võrratud. Vaieldamatud lemmikud olid pajaroad nagu horhog (lambaliha, kartul, porgand, sibul), kus traditsiooni kohaselt oli potis tulikuum kivi (fotol on näha prae keskel olev must kivi), mis rooga edasi küpsetas. Maitsvaid toite serveerisid alati sõbralikud ja lahked teenindajad. Kui küsite, kui palju see kõik maksis, siis Eesti hindadega võrreldes vähe – väga korraliku lõuna- või õhtusöögi sai umbes 25,000 tugriku eest, mis on veidi üle 8€.
Mongoolia piimatee oli samas midagi nii erilist, et minu seikleja maitsemeel jäi hätta, et see enda jaoks meeldivaks mõelda. Selle erilise tee tegemiseks kasutatakse musta teed, täispiima (millise looma piima minu tee puhul täpselt kasutati läks tõlkes kaduma) ja lisatakse soola. Seiklejatel soovitan siiski proovida! Kohalik piimast destilleeritud jook airag (sarnane sakega) jäägu aga järgmiseks korraks.
Vihjed moegurmaanidele – kes tahab endale kašmiirist riideid, siis Mongoolias on kašmiir parima kvaliteediga ning oluliselt sõbralikuma hinnaga, kui seda leidub Euroopas. Valik on suur nii naistele kui meestele – kinnastest-sokkidest mantlini välja ja mõistagi kõik, mis sinna vahele jääb.
Ja lõpetuseks. Eesti e- ja edulugu teati Mongoolias hästi. Minult küsiti, mida te tegite, et olete 25 aastaga jõudnud ühiskonnana nii kaugele? Rääkisin neile oma versiooni – Eesti edu taga oli soov kiiresti liikuda käsumajandusest turumajandusse, jõuda elatustasemes järele Soomele, taasühineda Euroopa, ja laiemalt lääne väärtusruumiga, mis põhineb demokraatial ja avatusel, liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga, võtta kasutusele euro. Nii oli Eesti avatud välisinvestoritele, kellest Soome ja Rootsi investorid moodustasid enamuse eriti algusaastatel. Nad tõid Eestisse lisaks investeeringutele ka Põhjamaade ärikultuuri ja väärtused. Eestit iseloomustavad samuti tugevad põhiseaduslikud institutsioonid, võimude lahusus ning ühiskonna väärtused, mis muuhulgas ei aktsepteeri korruptsiooni. Ja kõige olulisem – meie oma inimeste ettevõtlikkus, õpihimu ja töö. Aga ma lisasin ka, et täna ei ole need väärtused enam iseenesest mõistetavad ja nii nagu paljudes lääne demokraatiates on ka Eestis esile kerkinud väga erinevaid nägemusi ja arvamusi meie tuleviku osas ning hirm ja viha on sisse pugenud paljude inimeste hinge. Aga just seepärast tuleb meil Euroopa riigina edasi liikuda ja seista kindlalt demokraatlike väärtuste eest.
The post Mongoolia 20 aastat hiljem appeared first on Andres Sutt.
Kuidas tulla Üldkogule?
11. Jaanuar 2019 20:45
Üldkogu toimub 12 jaanuaril kell 18.00 Tallinnas, Sadama 25a - Klubis laev. Enne A-terminale vasakule ja siis otse üle ristmiku, kruiisilaevade sadamas.
Parkida saab vahetus läheduses.
Arto Aas: Riigireform vajab suurte sõnade asemel konkreetseid tegusid
Blogid
11. Jaanuar 2019 10:30
Arto Aas
Riigipuu 2017, allikas: Rahandusministeerium
Kõik algab suhtumisest. Kui riigireform on ka tegelikult riigijuhtide prioriteet, siis järgnevad konkreetsed teod ja tulemused. Kuniks reformide läbi viimine on valitsejatele oluline pelgalt avaliku kuvandi tugevdamiseks, siis järgnevad erikomisjonid, arengukavad, lõputud kaasamised jne.
Kaks aastat tagasi Riigikogus loodud riigireformi erikomisjon
saatis viimasel hetkel Riigikogu ette riigireformi ja hea halduse põhialuste
dokumendi. Selles kaheleheküljelises paberis on iseenesest mõistlikud ideed,
aga seda kõike on liiga vähe ja liiga hilja. Ühtegi reaalset reformi see
dokument ei käivita. Puhas propagandasamm, et saada kirja üks linnuke valitsusliidu
hõredas teguderegistris. Lugu on seda silmakirjalikum, et samal ajal kukkus Riigikogus
läbi Keskkonnaameti ja – inspektsiooni ühendamine, mis oleks olnud küll pisike,
aga siiski reaalne riigiuuenduslik samm.
Istuv Jüri Ratase valitsus ei seadnud riigireformide läbi
viimist oma valitsemisaja prioriteediks. Sellest tulenevat pole ka suurt
imestada, et ühtegi struktuurset muudatust või riigivalitsemise reformi ellu ei
viidud. Tõsi, nii palju jätkus Ratase valitsusel tarkust, et ei pööratud tagasi
haldusreformi ega maavalitsuste reorganiseerimist. Olgem tänulikud ka selle
eest. Tänaseks on riigi ehitamine juba aastakese pausil ning midagi uut enne
märtsi valimisi oodata pole. Seega tasub pigem keskenduda tulevikule ja mõelda,
mida suudavad riigijuhid järgmise nelja aasta jooksul ellu viia, et Eesti
riigijuhtimine oleks tõhus, paindlik ja kaasaegne.
Riigiuuenduste tööpõld on küll lai, kõige keerulisem ja
aeganõudvam on neist põhiseaduse muutmine, mida tuleks kasutada vaid siis, kui tekkinud
probleemi teisiti lahendada pole võimalik. On siiski üks valdkond, kus
põhiseaduse muutmine on möödapääsmatu – presidendi valimised.
Muudatused presidendi valimiskorras peavad võtma arvesse
haldusreformi tõttu toimunud omavalitsuste arvu vähenemist ja tagama
tulemusliku valimisprotsessi. Eesti peab jääma parlamentaarseks riigiks ja
presidendi valimine peab eelistatult toimuma Riigikogu poolt. Samas tuleb
pikendada kandidaatide ülesseadmise tähtaegu, mis võimaldaks selgitada parimat
kandidaati läbi debattide ja võrdse mõõduvõtmise.
Ma pole kindlasti ainus, et kes arvab, et riigivalitsemise
reformid vajavad konkreetseid tegusid. Tukkuma jäänud valitsus äratas ka
ettevõtjad ja nii sündisid Riigireformi sihtasutuse 67 ettepanekut Eesti
valitsemismudeli muutmiseks. Mitte kõik ettepanekud pole mõeldud reaalsuseks saama,
mitte kõik ideed pole uudsed ega olulised. Ometi on nendes rohkem sisu ja
värskust kui paljudes teistes poliitikadokumentides, mis parteide kontorites
küpsevad.
Ühendades Riigireformi SA ja Reformierakonna ettepanekud saab
sõnastada viis prioriteeti riigivalitsemise reformimiseks.
- Halduskoormuse, õigusloome ja bürokraatia vähendamine
Vaja on riigireformi jätkamist, mis muudaks riigikorralduse
paindlikumaks, tõhusamaks ja kaasaegsemaks. Riiklikke funktsioone ja teenuseid
saab pakkuda senisest efektiivsemalt ja väiksema halduskoormusega, seadmata
seejuures ohtu nende kättesaadavust või kvaliteedi. Ühiskonna ülereguleeritus
pidurdab arengut ja on maksumaksjale ebamõistlikult koormav.
Vähendada tuleb üleliigset õigusloomet ja halduskoormust,
seda nii omavalitsuste, ministeeriumide kui Riigikogu tasandil. Tuleb kaaluda ametnikele
suurema kaalutlusõiguse andmist, sest kõike ei saa ega pea seadustesse kirja
panema. Samuti tuleb kärpida Vabariigi Valitsuse tasandil arengukavade arvu.
Riigi pakutavad teenused ja funktsioonid tuleb kaardistada ja
hinnastada. Seejärel saab lõpetada ebavajalikud või ülemäära kallid teenused.
Teenuste osutamine tuleb delegeerida sinna, kus erasektor teeb seda tõhusamalt.
Innovaatiliste lahenduste kasutamine hoiab kokku riigi, kodanike ja ettevõtete
raha ja aega.
- Riigi ametiasutuste ja tugiüksuste ühendamine
Käsikäes bürokraatia vähendamisega saab kärpida ka
ametiasutuste arvu, sealjuures avaliku sektori sihtasutuste,
mittetulundusühingute ja muude allüksuste hulka. Riik on vohama hakanud just kümnetes
allasutustes, mitte niivõrd ministeeriumites, kus töötab kõigest paar protsenti
riigipalgalistest. Sarnaste funktsioonidega asutuste ühendamine tõstab tõhusust
ja võimaldab tõsta juhtimise ning teenuste kvaliteeti. Nii võiks näiteks
Maanteeameti, Veeteede ameti ja Lennuameti baasilt sündida Taristuamet. Samuti
on ohtralt konsolideerimise ruumi Maaelu- kui Haridusministeeriumi haldusalas.
Julgelt tuleb reformida Euroopa Liidu ja riigieelarveliste
toetuste jagamise süsteemi, muutes selle lihtsamaks ja rohkem tulemustele
orienteerituks. Jätkata tuleb riigi kinnisvarareformi ja tugiteenuste
konsolideerimist. Lõpuni tuleb viia riigi teenusmajade rajamine
maakonnakeskustes, mis vähendab kulusid ja suurendab avalike teenuste
kättesaadavust ühest punktist. Konsolideerida
saab riigi IT asutusi seal, kus see tõstab töö kvaliteeti ja vähendab kulusid.
Suurendada tuleb riigijuhtimise paindlikkust ja vähendada
ametkondlikku kapseldumist.
- E-riigi uuele tasemele viimine
Uinuma jäänud Eesti e-tiiger tuleb üles äratada, et rakendada
e-teenuseid kodanikele ja ettevõtetele veel suuremas mahus. Peame võimaldama
andmete kasutust kvaliteetsemate ja põhjendatud otsuste tegemiseks. Tuleb
laiendada andmete ristkasutust. Kaasaegsed e-lahendused aitavad vähendada ettevõtjate
halduskoormust (aruandlus 3.0, e-maksuameti arendused, riigi andmehalduse
korrastamine ja automatiseeritud teenused).
Soodustada tuleb tehisintellekti kasutamist ja reaalaja-majandust, et lihtsustada
bürokraatiat, vähendada halduskoormust ja varimajandust. Kiiremas korras tuleb
üle minna masinloetavatele e-arvetele. Oleks elementaarne, et riik
teavitab ennetavalt dokumentide aegumisest, tuletab meelde vaktsineerimisaegu
jne. Riiklikud e- lahendused peaksid arvestama ja ennetama elukaaresündmusi.
- Riigipalgaliste arvu vähendamine.
Eesti on vananeva rahvastikuga riik, kus riigi ülalpidamise
koormus on iga aastaga üha väiksema maksumaksjate grupi õlgadel. Et riik ei
muutuks automaatselt paksemaks peaks riigipalgaliste arv vähenema 750 inimese
võrra aastas. Seda võib nimetada neutraalseks strateegiaks, mis ei muuda meid
tänasega võrreldes veel sitkemaks ega tõhusamaks. Kui veel eelmise valitsuse
ajal, 2016.aastal õnnestus riigipirukat kokku tõmmata 1712 töötaja, siis
2018.aastal kõigest 162 inimese võrra. Lihtne arvutus näitab, et kahe valitsuse
ambitsiooni ja võimekuse vahe on kümnekordne!
Vähendades ebavajalikku bürokraatiat ja õigusloomet,
kasutades innovaatilisi lahendusi ja tõhusamaid töövahendeid on võimalik
vähendada avaliku sektori töötajate arvu ka ambitsioonikalt. Kusjuures siingi
ei piisa ainult loosungitest, eesmärgi saavutamiseks on vaja konkreetseid ja
mõõdetavaid näitajaid. 2017.aastal töötas valitsussektoris 116 tuhat inimest. On
täiesti reaalne vähendada avalikus sektoris töötavate inimeste arvu nelja
aastaga vähemalt 4000 inimese võrra, jättes seejuures puutumata sisejulgeoleku
ja tervishoiusektori.
- Juhtimiskvaliteedi tõstmine avalikus sektoris.
Avaliku sektori suurim väärtus on selles töötavad inimesed.
Ainult hästi haritud, ambitsioonikad ja motiveeritud inimesed suudavad ellu
viia suuri muutusi. Avaliku sektori tippjuhtide valik, täiendkoolitus ja
tasustamine peab olema läbipaistev, süsteemne ja kaasaegne. Süvendada tuleb ametiasutuste
koostööd ning juurutada vaieldavate olukordade lahendamise põhimõtted.
Probleemi lahendamisel tuleb lähtuda eelkõige lõppeesmärgist, mitte vaielda
selle üle, kelle vastusvaldkonnaga on tegemist.
Kindlasti väärib toetust Riigireformi SA ettepanek, et uue
valitsuse ministrikandidaadid peavad läbima enne ametisse asumist parlamendis
avaliku kuulamise.
Kokkuvõtteks. Riigireformiga tuleb jätkata vähendades oluliselt riigi sekkumist ettevõtete ja inimeste igapäevaellu, piirates regulatsioone ja tõmmates kokku avaliku sektori suurust ning selles hõivatud inimeste arvu. Riigivalitsemine peab olema innovaatiline, tõhus ja kasutajasõbralik ning kasutama kulude ja aja kokkuhoiuks parimat tehnoloogiat. Eesti võiks olla kõige edumeelsema juhtimismudeliga riik Euroopas.
Urmas Kruuse: põllumajandusloomade aretustoetuse jagamisel seakasvatuse eelistamine ei ole õiglane
10. Jaanuar 2019 11:45
Reformierakonna fraktsiooni saadik ja Riigikogu maaelukomisjoni aseesimees Urmas Kruuse tegi maaeluminister Tarmo Tammele ettepaneku muuta põllumajandusloomade aretustoetuse jagamine õiglasemaks ja viia ühikumäärad vastavusse tegelike kulude ja lubatud maksimaalse hüvitamise suurusega.
„Minu kirjalikule küsimusele põllumajandusloomade aretustoetuse kohta vastas maaeluminister, et 2019. aastal on aretustoetuseks makstav summa sama, mis eelmisel aastal (3 825 000 eurot) ning et konkreetne aretusühingutele tõuraamatu pidamise ja jõudluskontrolli läbiviimise kulude hüvitamiseks ettenähtav toetuse summa määratakse ministri käskkirjaga. Sellest tulenevalt teen ettepaneku vaadata ministril veelkord üle Maaeluministri määrus „Põllumajandusloomade aretustoetuse saamiseks esitatavad nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“, täpsustas Kruuse.
„Täpsemalt on mure toetuse määradega. Hetkel on põllumajandusloomade jõudluskontrolli läbiviimise ja geneetilise väärtuse hindamise määrades väga suured erinevused. Sigade ühikumäärasid tõsteti mitmekordselt, teistel põllumajandusloomadel võivad need sellel aastal isegi langeda. See on tekitanud loomakasvatussektoris ebaõigluse tunde ning jätnud võimaluse spekulatsioonideks,“ täpsustas Kruuse peamist murekohta.
„Minu ettepanek on kohelda põllumehi õiglasemalt ning viia ühikumäärad vastavusse tegelike kulude ja lubatud maksimaalse hüvitamise suurusega. Samuti palun konkreetselt välja tuua põllumajandusloomade kaupa ühikumäärad alates aastast 2016-2019 ning lisada sinna ka maksimaalselt lubatud hüvitamise ühikumäärad,“ lisas Kruuse.
„Tänane situatsioon, kus eelistatakse ühte tõuaretust teistele, ei lähe kahjuks kuidagi kokku Keskerakonna nn õiglase riigi kontseptsiooniga või kui läheb, siis ainult keskerakondlaste ja nende lähikondlaste jaoks,“ võttis Kruuse tekkinud olukorra kokku.
Maris Lauri: riigigümnaasiumide rajamine peab olema läbimõeldud ja vastutustundlikult juhitud protsess
09. Jaanuar 2019 14:00
Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Maris Lauri esitas haridus ja teadusminister Mailis Repsile kirjaliku küsimuse Ida-Viru gümnaasiumihariduse kohta.
„ Ida-Virumaal tegutseb praegu üks riigigümnaasium – Jõhvi Gümnaasium. Kuigi varasemalt oli Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis rajada riigigümnaasium Narva, on asutud seda rajama hoopis Kohtla-Järvele. Ajakirjanduses avaldatud arvamused ja vestlused kohalike inimestega osutavad, et riigigümnaasiumi rajamine sinna on olnud halvasti läbimõeldud, kusjuures varasemaid kogemusi pole arvestatud, ettevalmistustööd on selgelt ebapiisavad ning kogu sisuline gümnaasiumi rajamise protsess väga halvasti juhitud,“ kommenteeris Maris Lauri kirjaliku küsimuse esitamise vajalikkust.
„Riigieksamite tulemuste põhjal ei kuulu Jõhvi Gümnaasium Eesti tugevamate gümnaasiumite hulka, kuigi riigigümnaasiumite rajamise eesmärk oli tagada igas Eesti maakonnas kõrgekvaliteediline gümnaasiumiharidus. Jõhvi Gümnaasiumi riigieksamite tulemused on ka selgelt kehvemad sulgemisele mineva Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi omadest,“ lisas Lauri.
Seoses sellega esitas Maris Lauri ministrile järgmised küsimused:
1. Mida on teinud Haridus – ja Teadusministeerium koolipidajana Jõhvi Gümnaasiumi õppekvaliteedi parandamiseks? Milliseid pingutusi on tehtud kooli juhtimise tugevdamiseks ja kõrge professionaalsusega eesti keelt väga hästi valdavate õpetajate leidmisel?
2. Millises seisus on riigigümnaasiumi rajamine Narva? Mida olete ministrina teinud viimase aasta jooksul selle nimel, et riigigümnaasium Narva tuleks?
3. Miks otsustati rajada riigigümnaasium Kohtla-Järvele, kuigi läheduses asub juba teine riigigümnaasium ning rahvastiku vähenemise tõttu võib osutuda keeruliseks leida piisavalt õpilasi mitmesse riigigümnaasiumisse? Kas otsuse tegemisel arvestati asjaolu, et eesti keelt hästi valdavate ja eesti emakeelega õpetajate leidmine on piirkonnas keeruline ning otstarbekam oleks arendada välja üks tugev gümnaasium koos kõigi vajalike õpetajatega, kellel on ka piisav töökoormus? Kas otsuse langetamisel hinnati Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi kui väga tugeva eestikeelse gümnaasiumi sulgemise järel tekkivaid võimalikke negatiivseid mõjusid eesti kogukonnale ja eestlaste väljarändele piirkonnast tulenevalt heade haridusvõimaluste vähenemisest?
4. Milline on Haridus- ja Teadusministri kui koolipidaja esindaja ettekujutus Kohtla-Järve riigigümnaasiumi tulevikust? Palun täpseid selgitusi õppesuundade ja õppekeele osas, samuti sellest, kuidas on plaanis leida uude gümnaasiumisse kõrge professionaalse tasemega eesti keelt väga hästi või emakeelena valdavaid õpetajaid piirkonnas, kus selliste õpetajate leidmine on olnud aastakümneid probleemiks?
5. Kohalik kogukond on osutanud korduvalt sellele, et uue riigigümnaasiumi direktor ei tegele gümnaasiumi avamiseks hädavajalike sisuliste küsimustega: pole kohtunud kohalikega, potentsiaalsete lastevanematega, pole suutnud esitada selget visiooni võimalikest õppesuundadest jne. Mida kavatseb minister ette võtta tagamaks, et gümnaasiumi direktor hakkaks sisuliselt tegelema gümnaasiumi juhtimisega?
6. Kas ja millal kohtub koolipidaja kohaliku eestikeelse kogukonnaga ning hakkab huvi tundma reaalsete arengute vastu, mitte ei lepi ilmselt direktori poolt esitatud rahustavate, kuid ebaadekvaatsete sõnumitega, millega püütakse peita kohalike reaalset muret laste hariduse ja eesti kogukonna püsimise pärast?
Kaja Kallas: Pisendades eestlust ja solvates vene kogukonda – Eesti 200 põrus küpsuseksamil
Blogid
09. Jaanuar 2019 08:00
Kaja Kallas
Vaatasin järele Eesti 200 pressikonverentsi, kus Kristina Kallas selgitas plakatite tagamaid. Kuigi selgitused olid agressiivselt kaitsvad ja kohati jäi mulje, et rumal on ülejäänud avalikkus, kes asjast aru ei saa ja ainukesed targad on Eesti 200 juhid.
Tahaksin paar asja korrigeerida.
Esiteks, mulle tundub, et Eesti 200 ei saa aru, kui suure imagoloogilise kahju nad on oma aktsiooniga Eestile teinud. Valimiskampaania ei ole ainult mingi tore mäng, vaid soov võita valijate poolehoid, et pääseda riiki valitsema. See nõuab ka vastutustunnet oma tegude eest. Plakatid olid üleval vene õigeusu jõulude ajal, kui Tallinna kesklinnas oli palju turiste ka Venemaalt. Nii nagu need, kes seda vaatasid Vene meediast, ei saanud ka nemad aru, et tegemist on ühe väikese partei valimisaktsiooniga, küll aga räägivad nad seda igal pool edasi. Raske on neile edaspidi ette heita vene propagandamasina väidete uskumist Eesti kohta, kui nad nägid sellist asja oma silmaga.
Teiseks, Kristina Kallas üritab rääkida, et segregatsioon on Eesti kõige suurem „päris probleem“. Aga ei ole ju! Kindlasti on murekoht see, et vene keeles saab Eestis halvema hariduse ja Eesti ei suuda üleval pidada kahte paralleelset haridussüsteemi. Aga pole ju Eestis sellist segregatsiooni, kus jõuga hoitakse eestlasi ja venelasi lahus. Ei ole ju nii, et vene inimesed ei saaks panna oma lapsi eesti koolidesse või lasteaeda? Eile jäi tähelepanuta hoopis teine uudis, mis inimestele Eestis hetkel tõeliselt muret teeb – Euroopa kõige suurem hinnatõus. Eestis on hinnad (eriti eluasemega seotud kulud) aastaga kasvanud 3,4% ja seda paljuski praeguse valitsuse maksutõusude tõttu. Palju Eesti kodusid köetakse gaasiga, alanud 2019. aastal tõusis vedelgaasi ja maagaasi aktsiis veel 25%.
Kolmandaks, Eesti 200 üritab näidata, et ainult nemad on aru saanud, et lapsed peaksid õppima eestikeelses koolis. Ometi meenutagem 2017. aasta kohalikke valimisi, kus see oli Reformierakonna Tallinna valimiskampaania põhiline lubadus. Ka neil valimistel oleme me pikalt rääkinud ühtsest eestikeelsest haridussüsteemist alates lasteaiast. Just sellepärast, et me näeme, et kui Eestis eesti keelt ei oska, siis on hiljem keerulisem nii haridussüsteemis edasiliikumisel kui ka tööturul. Tegime ühtsele eestikeelsele koolile üleminekuks vajaliku muudatusettepaneku ka riigieelarvesse. Märgiline on, et Eesti 200 üks juhtivaid figuure, Margus Tsahkna selle muudatuse poolt ei hääletanud. Küll aga on Margus Tsahkna maksukaose ja hinnatõusu käivitanud valitsuse üks peaarhitekte. Tundub, et rahvusteemast soovitakse agressiivselt rääkida, aga ma ei ole kindel, et sellega soovitakse midagi päriselt teha.
Neljandaks, Kristina Kallas väidab justkui eestlased oleksid süüdi, et venelased pole integreerunud. Mis jutt see on? Me elame ju Eestimaal, kus on loomulik paluda, et siin elavad inimesed õpivad ära meie keele. Eesti keelt räägib maailmas ainult miljon inimest, seda keelt tuleb kaitsta nagu silmatera. Selliselt on see ka teistes palju suuremates riikides – et seal hakkama saada tuleb õppida ära selle riigi keel. Sel põhjusel kodakondsuse saamisel üheks eelduseks keele ära õppimine. Ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile üleminekule on seisnud vastu Keskerakond ja seda just oma vene valijate tõttu, keda on soov hoida erinevas inforuumis. Õnneks näevad üha rohkemad siin elavad vene vanemad, et lastel on tulevikus paremad võimalused, kui nad keele ära õpivad.
Viiendaks, olen nõus Erik Mooraga, kes tänases Eesti Ekspressi juhtkirjas kirjutas, et pahameel ei tekkinud mitte sellepärast, et me ei taha näha, kuidas asjad on. Pahameel tekkis paljudel sellepärast, et me ei taha näha, kuidas neid asju hullemaks keeratakse. On võimalik, et tehtud kahju enam ei korva. Aga üks on kindel, oma esimeste sammudega on Eesti 200 näidanud, et nad on valmis „pika plaani“ tooma ohvriks oma lühiajalisele tähelepanule. See võib olla nende partei huvides, aga see ei ole kuidagi Eesti huvides.
The post Pisendades eestlust ja solvates vene kogukonda – Eesti 200 põrus küpsuseksamil appeared first on Kaja Kallas.
Andres Sutt: Uustulnuk Andres Sutt: trotsihääled muudaksid uue riigikogu grimassiks
Blogid
05. Jaanuar 2019 14:15
Andres Sutt
Poliitikasse uustulnukana astunud rahvusvahelise haardega ekspankur Andres Sutt (51) ei karda opositsiooni jäämist ega ministri portfelli ning on pearivaali Keskerakonna suhtes oluliselt leebem, kui Reformierakonna vana kaardiväe sõdurid. Andres Sutti küsitles valimiseelses intervjuusarjas ajakirjanik Toomas Sildam.
Poliitikasse uustulnukana astunud rahvusvahelise haardega ekspankur Andres Sutt (51) ei karda opositsiooni jäämist ega ministri portfelli ning on pearivaali Keskerakonna suhtes oluliselt leebem, kui Reformierakonna vana kaardiväe sõdurid. Andres Sutti küsitles valimiseelses intervjuusarjas ajakirjanik Toomas Sildam.
Pärast Eesti Panga asepresidendi ametit 2001-2009 töötasite Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) tegevjuhi vanemnõunikuna, Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) pangandusdivisjoni juhina ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) direktorite nõukogu liikmena ning võinuksite jätkata rahvusvahelistel töökohtadel. Miks te Eestisse tagasi tulite?
Väga lihtsal põhjusel. Eesti on kodumaa ja mulle läheb korda, mis me riigist saab. Oli ka isiklik ajend – kuna väiksem, praegu 14-aastane poeg oli koolis käinud ainult väljaspool Eestit, siis tahtsime, et tema juurdumus ja suhe Eestiga kinnistuks. Nii oli soov ka pere koju tagasi tuua.
Kes teid Eesti poliitikasse kutsus?
Eesti poliitikasse kutsus mind minu südametunnistus…
No kuulge!
… ja [Reformierakonna esimees] Kaja Kallas. Tegelikult oli nii, et seda mõtet olen mõlgutatud pikemat aega. Kuna Eesti on mulle endale andnud palju hariduse, väärtuste ja töökogemuse mõttes, siis tundsin, et nüüd on minu kord midagi tagasi anda. Kui Kaja Kallas suve hakul helistas, saime kokku ja rääkisime, siis mulle tundus õige aeg [poliitikasse tulemiseks].
Poliitika on ju karm. Teie ei karda haiget saada?
Miks inimene peaks kartma? Ootan põnevusega. Suured ja Eestit mõjutavad otsused, kuhu meie riik läheb, sünnivad poliitikas. Need parlamendivalimised on selles mõttes üliolulised, et millise kursi riik võtab.
Eestis on kahetine olukord. Ühel poolt ütleb riigipea, et teistel erialadel end tõestanud inimesed on oodatud poliitikasse ning teisalt, kui nad siis poliitikasse lähevad, muutub kohe ajakirjanduse ja avalikkuse suhtumine. Ja mitte paremuse suunas.
Sõbrad ja tuttavad ongi küsinud: milleks mul seda jama vaja on. Aga mu enda tunne on kindel: tegemist ei ole jamaga, tegemist on olulise tööga. Veerand sajandiga olen Eestis ja väljaspool kogunud piisavalt kogemust ja kontakte, nüüd tahan need Eesti heaks tööle panna.
Kui Kert Valdaru pani Reformierakonna peasekretäri ameti maha, väideti meedias, et ta ei leidnud valimisnimekirjadesse kõlavaid nimesid ja teiegi tulemise kohta öeldi: väärikas tegija küll, aga mitte pommuudis. Mis tunne on enda kohta seda lugeda?
Väärikas tegija – see kõlab ju hästi.
(Naerab)
Aga mitte pommuudis.
Kas peaks olema pomm? Mind see küll ei häirinud. Eks teod on need, mis inimese eest sageli räägivad ja neid tahan ma teha.
Miks just Reformierakond?
Väga lihtne. See on erakond, millega minu maailmavaade kõige rohkem haakub. Kui oleks ainult soov poliitikasse minna ja saada seal mingi koht, siis pingi pikkuse mõttes oleks Reformierakond viimane valik. Igas teises erakonnas oleks minu profiiliga inimesi vähem ees.
Mina ei teinud aga oportunistliku, vaid selgelt maailmavaatelise valiku.
Vaidleksin vastu. Parteisse astusite mullu augusti keskel, kuid juba detsembri alguses oli teada, et parlamendivalimistel olete ekspeaministri Siim Kallase ja eksministri Keit Pentus-Rosimannuse järel Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas nr 3 ning erakonna üldnimekirjas nr 11, selja taga nimed nagu Klaas, Laanet, Kersna, Kruuse, Mihkelson, Palling, Randjärv… Muljetavaldav!
Jah, seda küll. Aga kui võtta näiteks endisi rahandus- või majandusministreid, siis Reformierakonnas on [nende] pink päris pikk. Selles osas jään ikka enda arvamuse juurde, kui sobib.
Kuidas te valimisnimekirjas kohe nii etteotsa saite? Kas see oli kokkulepe?
Ei olnud kokkulepet. Kaks endist peaministrit – Taavi Rõivas ja Siim Kallas – tegid Kristina Šmigunile ja mulle ruumi. Nii see läks, mina midagi küsinud ei ole.
Taavi Rõivase pagendasite parlamendivalimistel üldse Tallinnast Lääne-Virumaale.
Mina ei ole kedagi pagendanud. Arvan, et Taavi teeb Lääne-Virumaal väga hea tulemuse.
Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR
Mitu leeri teil seal Reformierakonnas on – Kaja Kallase, Kristen Michali… Kelle veel?
Meil on ikka üks leer, Reformierakonna leer. Erakond on suur organisatsioon, kindlasti on seal erinevaid arvamusi ja vaateid, aga nii palju kui mina olen seestpoolt näinud, siis ta tegutseb ühe meeskonnana.
Poliitiliselt väga korrektne vastus.
Aga aus vastus. Nii ma mõtlengi.
Teie olete üheselt Kaja Kallase meeskonnas?
Jah, loomulikult, Kaja Kallas on erakonna liider, tema mind sinna kutsus. Seega olen Reformierakonna meeskonnas, mida juhib Kaja Kallas.
Kas keegi on teid õpetanud niimoodi vastama või tulevad need korrektsed vastused teist endast?
Vaadake, kui inimene räägib seda, mida ta mõtleb, siis on ju lihtne vastata.
Kas poliitik saab rääkida ainult seda, mida ta mõtleb või peab ta mõnikord rääkima ka juttu, mis on sobiv?
Arvan, et mõlemad variandid on õiged. Eks poliitikuid on erinevaid, mõned säutsuvad päris tihti ja ei mõtle. Nii nagu igal elualal, seab ka poliitikas keskkond sulle piirid ja mõjutab sind. Aga mina olen alati oluliseks pidanud, et iseendaga ei tohi tülli minna ja tuleb rääkida ausat juttu.
Teid need piirid ei ahista?
Hakkavad ahistama, kui peaksin ütlema midagi, mida ise ei soovi öelda, sest ei pea seda õigeks. Siis jätan ütlemata.
Millist häältesaaki endale ennustate?
Ei taha ennustada. Teen tööd ja näen vaeva, kohtun valijatega, loodan, et leian piisava hulga toetajaid.
Kes võidab parlamendivalimised?
Seda näeme 3. märtsil.
Igav vastus.
Nõus, aga nii on. Reformierakond läheb valimisi võitma, kuid mis on tegelik tulemus, seda me näeme.
Miks Jüri Ratas mõjub peaministri kandidaadina veenvamalt kui Kaja Kallas?
Kas mõjub?
Küsitlused näitavad, et mõjub.
Istuva peaministrina on tal olnud võimalus end näidata. Aga Kaja [Kallas] on väga hea potentsiaaliga, peaministrina oleks ta Eestile väga hea.
Te ei karda kaela langevat igavust, kui jääte pärast valimisi koos Reformierakonnaga riigikogus opositsioonipingile istuma?
Ei karda…
Kõigepealt on ikka plaan teha valitsus või olla valitsuses. Aga opositsioonitöö on ka oluline.
Opositsioonist ei olene midagi, võib teile öelda riigikogust iga reformierakondlane, mõeldes kahele viimasele aastale, kui nende partei on valitsusest väljas.
Hea opositsioon on igal juhul vajalik ja kasulik. Ma ei pelga ka seda tööd.
Kui Reformierakond võidab valimised, kas olete huvitet ministriportfellist?
Kõigepealt tuleb valimised võita. Siis, kui erakond näeb, et võiksin mõne ministriportfelli…
Ma ei küsinud erakonna soovide kohta, vaid kas teie ise olete huvitet ministri ametist?
(Paus)
Mina olen valmis, jah, aga ettepaneku saab teha erakond.
Kuivõrd te peate võimalikuks Kesk- ja Reformierakonna koalitsiooni?
Enne valimistulemusi pole mõtet välistada. Üldiselt saab koalitsiooni teha nende erakondadega, kelle programmides on kõige suurem ühisosa.
Ka EKRE-ga?
Noo, EKRE-ga on praegu see ühisosa ülimalt minimaalne.
Tuleme siis tagasi Kesk- ja Reformierakonna võimaliku valitsuse juurde. Kujutate te seda ette?
Inimesel peab ikka kujutlusvõime olema.
Aga täna on see kõik suur spekulatsioon, meil on veel kaks kuud minna ja selle ajaga võib igasugu asju juhtuda.
Kas ka seda, et aprillis olete rahandus- või majandusminister Jüri Ratase valitsuses?
Kõigepealt tuleb valitsus kokku panna. Nagu ütlesin: koalitsiooni saavad moodustada erakonnad, kellel on kõige suurem ühisosa.
Kas Reformi- ja Keskerakonnal on mingit ühisosa?
Midagi me kindlasti leiame. On ka erinevusi, näiteks astmeline tulumaks. Ühisosa, nagu paljudel erakondadel, on see, et iga erakond on Eesti hea arengu ja käekäigu eest väljas.
Kuivõrd on teie kahe erakonna ühisosa ka võim – ühel soov jääda võimule ja teisel soov võimule tagasi saada?
Eks iga erakond soovib olla võimul. Jällegi, sõltub, kuidas kaardipakk 3. märtsi õhtuks jaotub.
Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR
Miks on Reformierakond praeguse valitsuse suhtes nii tige, kohati isiklikult kuri?
Opositsiooni üks roll ongi pakkuda konstruktiivset kriitikat. Majanduspoliitikas me oleksimegi teinud teistmoodi. Näiteks maksud, praegune üksikisiku tulumaksu süsteem, kus tulule vahemikus 1200 kuni 2100 on marginaalne maksumäär 31 protsenti, mis pole mõistlik.
Tulusaajate alumine ots on aga 500-eurosest tulumaksuvabastusest võitnud, seda ei saa eitada?
Võitnuks kõik, kui 500 eurot olnuks kõigil maksuvaba, mis ongi Reformierakonna programmiline seisukoht.
Miks Reformierakond seda siis enne ei teinud, kui te 17 aastat valitsuses olite?
Eks sellel ole hinnalipik küljes, aga küll sinna oleks ühel hetkel jõutud. Täna on oluline maksukaos likvideerida ja teha inimestele arusaadav süsteem, pluss kaotada tuleb pensionäride varasemast kõrgem maksustamine.
Kuivõrd toetuvad valimiste eelsed kuud vastandusele, mille taga on nii poliitikud ja erakonnad, aga ka sotsiaalmeedia plahvatuslikult muutuv roll?
Sotsiaalmeedia on tõesti paljutki muutnud. Rahaline kulu, et jõuda [sotsiaalmeedias] inimesteni, on hästi väike, võrreldes traditsioonilise tele-raadio, ajalehtede ja suurte plakatite reklaamide hinnaga.
Sotsiaalmeedia nii Eestis kui ka väljaspool vormindab sõnumit kujul, mis lugejale-vaatajatele väga hästi sobib, pealegi on palju inimesi, kes võtavad sotsiaalmeediat sama kaaluga nagu klassikalist meediat. Kuigi need on erinevad asjad.
Aga kui palju on parlamendi valimiste kampaania üles ehitatud vastandumisele?
Mingi vastandumine on igas valimiskampaanias ja igas riigis. Kui te küsite, kas see on teadlik konflikti otsimine, siis meil [Reformierakonnas] on valimisprogramm, et mida peame erakonnana oluliseks ja sellele soovimegi saada valijate mandaati. Loomulikult näitame, mille poolest erineme teistest [parteidest]. Sealt tuleb vastandumine, aga mitte isikute pinnalt, loodan ma.
Mida on Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus õigesti ja hästi teinud?
Ma ei olnud selleks küsimuseks valmis (naerab), aga midagi kindlasti leiab.
Kuid on palju asju, mis meie meelest pidanuks olema teistmoodi ja teistpidi. Aktsiisipoliitika, näiteks.
Reformierakond ei ole kordagi teinud ettepanekut langetada mootorikütuse aktsiisi.
Ikka oleme, ka meie valimisprogrammis on aktsiisipoliitika muutmine kirjas. (Reformierakond peab oma valimisprogrammis õigeks “Aktsiiside alandamist konkurentsivõimelisele ja tarbimist vähendavale tasemele.” – Toimetus)
Kas see ongi Reformierakond anno 2019, kui teie ühes valimisreklaamis tõstab mees auto pagasiruumi õllekohvri ja ütleb, Reformierakonnale osutades, vali parem tulevik?
On selline reklaam, või?
Teistpidi ei saa ma ühelegi inimesele ette heita, kui nad seal [Lätis odavama alkoholi järel] käivad. See on majanduslikult väga ratsionaalne valik. Nüüd tuleb need vead parandada ja tegeleda teemadega, mis Eesti majandust tegelikult edasi viivad.
Ja need teemad on?
Ettevõtjasõbralik ärikeskkond, mis soosib investeeringuid. Välisinvesteeringute ligimeelitamine. Innovatsiooni toetamine.
Toomas Sildam ja Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR
Olete praegusele valitsusele heitnud ette, et pole kogutud reserve ja eelarve pole tasakaalus ning ütlesite: “Kui maailma majandus peaks kriisi sattuma, ja kriis ükskord tuleb, on Eestil täna sellest kindlasti raskem üle saada. See näitab, et eelmisest finantskriisist ei ole õpitud.” Mida õppima peaks?
Õppima peab väga lihtsat asja – kui valusalt kriis mõjutab konkreetset riiki või ettevõtet, on peaasjalikult kinni selles, kui korras on tema kodu. 2017 kasvas Eesti majandus nominaalselt 8 protsenti, aga meie riigieelarve oli nominaalselt ikka defitsiidis, kuigi selles olukorras pidanuks eelarve olema ülejäägis. Sest kui langus tuleb, langeb ka tulubaas ja tuleb hakata kärpima.
Ideaalis peaks riik oma eelarvepoliitikaga olema majanduse kiire kasvamise ajal ülejäägis ja kui majandus on langusfaasis, saab seda eelarve poolega toetada.
Kui täpselt teie ennustasite näiteks aastal 2007 ette majanduskriisi?
Ei ennustanud. Need, kes väidavad, et neil on kristallkuul ja sinna vaadates saavad väga täpselt öelda, et nüüd kriis tulebki, nemad blufivad. See on nagu maailmalõpu kuulutamisega – et kui kuulutad finantskriisi tulekut, siis küll ta ükskord ikka tuleb.
Täna jagan arvamust, et majanduse globaalne tõusufaas on läbi. Üheksa ja pool aastat on kestnud kasvufaas, eriti aktsiaturgudel, aga mullu oli aktsiaturgudel [2008. aasta] finantskriisi järel kõige halvem aasta. Hiina majandus aeglustub kiiresti… Neid märke on palju. Maailma majandus jahtub.
Küsimus on nüüd, kui palju ja kui kiiresti, ja kust pauk peaks tulema. Kindlasti ei ole need samad põhjused, mis olid 2007, kui põhjuseks sai eraisikute rämpslaenuturg Ühendriikides.
Millal tuleb järgmine kriis ja kui sügav see on?
Millal tuleb, seda saame öelda tagantjärele. Aga täna on mõistlik ette valmistuda. Ka Eestis jäi majanduskasvu tipp möödunud aasta kolmandasse või neljandasse kvartalisse. Kui tuleb tõsisem globaalne jahtumine, küll me näeme ka miinusnumbreid.
Majanduslangust?
Jah, muidugi.
Mis seisus on praegu Eesti majandus?
Kui vaadata üldiseid näitajaid, siis kasv oli tugev, tööpuudus on hästi madal, palgad on kasvanud… Tüüpiline tipu vaade.
Võrreldes 2007-2008 on kindlasti parem jooksevkonto seis, mis täna on pigem ülejäägis, mitte sügavas miinuses nagu toona. Pangad on täna tugevamad, kui olid kümme aastat tagasi. Inflatsioon aeglustub samuti. See on hea. Kõige suurem erinevus on, et toona oli meil Eesti kroon, täna oleme euroalas.
See teeb Eesti tugevamaks?
Kindlasti. Siis olid ju jutud, et kohe-kohe kroon devalveeritakse ja sellega lähevad allavett nii kohalikud kui ka Rootsi pangad, praegu sellist küsimust ei eksisteeri.
Aga maailma majandus?
Seda iseloomustab pikk kasvutsükkel, mida on rahastatud paljuski võla juurde võtmisega ja nüüdseks on võlg globaalselt kasvanud 250 triljoni dollari kanti, mis on hästi suur number –üle KOLME korra maailma SKP-st. Hiina võlg on kasvanud kolme korrani nende SKP-st – võlapõhised kasvuvõimalused on ammendunud.
Paremal juhul ootab ees aeglasema kasvu periood, aga kindlasti näeme finantssektoris ka pankrotte või selle lähedasi olukordi, mitte tingimata pankades, aga varade väärtust võivad oluliselt kaotada näiteks investeerimisfondid. On ju päris palju institutsionaalseid investoreid, kes on olematu tootluse maailmas võtnud järjest suuremaid riske, et tootlust genereerida.
Kuidas peaks Eesti käituma olukorras, kus – teie enda sõnul – USA ei ole enam vabakaubanduse eestkõneleja ja Hiina majandusreformide eesmärk pole enam suurem avatus?
Liitlassuhted peavad paigas olema, oma kodu peab korras olema. Kui sul enda rahandus on paigas, siis langusest ei pruugi kriis tulla. Põhiküsimus ongi, kas langusest saab kriis või on Eesti nende seas, kes suudavad languse pöörata oma võimaluseks.
Miks on Tallink Eesti kapitali ainus suur rahvusvaheline edulugu?
Neid ettevõtteid ei saagi tulla palju, kes teevad Eestist kapitalimahukat äri nagu Tallink. Cleveron on veel üks hea näide, mis mulle kohe meenub. Paljugi määrab meie rahvaarv.
Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR
Mida arvate ÜRO ränderaamistikust?
On palju räägitud, mida see ei ole ja vähem räägitud, mida see on. Ränne on reaalsus, inimesed liiguvad, erinevatel põhjustel. On loogiline, et püütakse kokku leppida põhimõtted, kuidas rännet korraldada. See ei kirjuta ette, kuidas üks või teine riik peab enda migratsioonipoliitikat ajama, see on iga riigi suveräänne otsus.
Eesti parlamendi saadikuna oleksite hääletanud ÜRO ränderaamistiku toetamise poolt?
Jah.
Ometi on see Eestisse toonud kurjust, tigedust ja hirmu. Kuivõrd teie seda tunnete?
Ma ei arva, et ränderaamistik on toonud. See on pigem sümptom, et tekkis niivõrd äge arutelu, ka konflikt riigikogu ees [EKRE meeleavaldusel]. Väitlused peavad jääma sõnade tasandile.
Mille sümptom see ägedus on?
Siin peegeldub ebakindlus, vastamata küsimused. Inimesi rõhub Nõukogude ajast pärit mineviku taak, kui siia toodi sadade tuhandete kaupa sisserändajaid, et Eesti rahvust lahjendada. Kui räägime moslemitest, siis me ei ole nendega harjunud, see kultuuriline erinevus hirmutab. Näen siin kommunikatsiooni ja selgitamise vajadust, kindlasti pidanuks ränderaamistikku paremini selgitama.
Kui avatud peaks Eesti olema neile, kes tahavad siia heade kavatsustega tööle tulla?
Eesti peaks olema avatud Eestile lojaalsetele inimestele. Nii nagu president Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja jooksul korduvalt ütles “Teeme Eesti suuremaks!”. See tähendab muuhulgas, et oleme avatud neile, kes jagavad meiega samu väärtusi, samu püüdlusi. Siin on juba palju mitte-eestlasi, kes on Eestile väga lojaalsed.
Aga ma saan aru ka neist, kes kardavad, et Eestisse tuleb kontrollimatu hulk sisserändajaid. Need hirmud vajavad vastamist: rändepoliitika on Eesti enda kujundada ja see on kontrollitud rändepoliitika, mitte nii, et igaüks, kes tahab, saabki tulla.
Andres Sutt ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR
Kas Eesti peaks võtma laenu ja ehitama valmis neljarealised maanteed Tallinnast Narva, Tartusse ja Pärnusse?
Neljarealised maanteed valmis ehitada on väga mõistlik. Kas selleks peab laenu võtma, on puhtalt finantstehniline otsus.
Kas rahandusministrina toetaksite laenu võtmist kaasaegsete maanteede ehitamiseks?
Ma ei ole rahandusminister, seda esiteks. Kui oleksin, siis arvestaksin ka majanduse üldise konjunktuuriga.
Täna ei oleks mõistlik ehitada korraga kõiki kolme maanteed, niikuinii napib meil töökäsi, pluss kohe on tulemas kiirraudtee Rail Baltic [ehitus]. Kõige olulisem on suur pilt, plaan, et millises järjekorras me oluliste teemadega edasi liigume.
Kas rahandusminister Andres Sutt võtaks kuulda rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi ettepanekut teha null-eelarve: vaatama iga ministeeriumi puhul algusest peale üle, kes, milleks ja kui palju raha vajab?
Andres Sutt isiklikult seda mõtet toetab. Vanemad kolleegid [Reformierakonnas] on küll öelnud, et see oleks suur, tõsine ja keeruline ettevõtmine. Ometi oleks mõistlik vaadata, kuhu on enamus meie riigieelarve rahadest nö kinni müüritud. Ja mitte vaadata ainult seda, et kui palju ja kuhu igal aastal uut raha juurde tuleb.
Seejuures ma ei arva, et null-eelarvet tehes leiaksime mõne kivi alt palju raha, kuid distsipliini mõttes oleks kõigil ministeeriumitel oluline aegajalt põhjendada, miks nad neid kulutusi teevad. Põhjendus ei saa olla, et kogu aeg on nii tehtud.
Kas te seriaali “Pank” vaatasite ja tundsite Eesti lähimineviku ära?
Vaatasin. Kuna olin ise selles ajastus ja nendes protsessides, siis võibolla otsisin liiga palju dokumentaalsust, mida seal [seriaalis] kindlasti ei ole.
Siiski tundsin ära palju episoode ja nägin ka palju kohti, mis päris elus olid teistmoodi.
Oli see paratamatus, et Eesti pangad läksid välispankade kontrolli alla?
See oli hea, et nii läks. Kui keerame kella tagasi [Venemaa kriisi aegsesse] aastasse 1998, siis oli meil õige mitu rahvuslikku panka, kes olid laenanud rahvusvaheliselt võlakirjaturult, mis oli Eesti jaoks selleks hetkeks juba kinni.
See, et need pangad [Rootsi suurte pankade poolt] ära osteti, oli Eestile kui riigile hea. Ent ma mõistan näiteks Hansapanga inimesi, kes panga nullist üles ehitasid ja kellele uue omaniku tulek loomulikult ei meeldinud. Aga ärimaailmas ongi päeva lõpuks kõik asjad müügiks, kui jõutakse sobiva hinnani.
Mis on märtsikuistel parlamendivalimistel kõige olulisem küsimus?
Kõige tähtsam, et inimesed tuleksid valima. Et valima tuleksid erinevate erakondade toetajad, mitte ainult need, kes tahavad e-hääletusel või valimisjaoskonnas väljendada oma trotsi, protesti või meelepaha. Ma tõesti ei arva, et trots ja protest peaksid andma näo Eesti parlamendi uue koosseisule. Siis oleks see grimass, aga Eesti väärib paremat.
Sellega alustame ERR.ee veebilehel intervjuude sarja “Uustulnukad”, kus ajakirjanik Toomas Sildam küsitleb eelseisvatel riigikogu valimistel erinevates erakondades esmakordselt kandideerivaid inimesi.
The post Uustulnuk Andres Sutt: trotsihääled muudaksid uue riigikogu grimassiks appeared first on Andres Sutt.
Reformierakonna Üldkogu 2019
Uudised
04. Jaanuar 2019 09:45
Üldkogu toimub 12. jaanuaril kell 18.00 Tallinnas, Sadama 25a Laev Arenas (vt. kaardilt). Uksed avatakse kell 17.00.
Registreerimine kodulehel, e-mailiga registreeri
reform [dot] ee või telefonil 680 80 80.
Üldkogul peab kõne erakonna esimees Kaja Kallas. Kinnitatakse Reformierakonna valimisprogramm, nimekirjad 2019. aasta Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisteks. Samuti anname kampaaniale võimsa avalöögi. Pärast ametlikku osa ootab ees uusaastapidu, kus loob meeleolu Sofia Rubina bänd ja pidu kestab südaööni! Aasta jooksul silmapaistvamatele jagame kuldoravaid.
Tule ise ja võta oma töökas meeskond kaasa!
Üldkogule järgnev pidu on Sulle koos kaaslasega tasuta, kuid annetus peokulude katteks on tervitatav.
Mugavalt saad seda teha otse veebilehelt reform.ee/toeta
Saaja: Eesti Reformierakond
Konto: EE532200221002169472
Makse peab olema tehtud eraisiku kontolt ja selgituses sõna Annetus.
Kohtume Üldkogul!
Urmas Kruuse: Kas inimese elutöö hävitamise eest vastutab tõesti vaid tuul?
03. Jaanuar 2019 15:00
Reformierakonna fraktsiooni saadik Urmas Kruuse esitas siseministrile kirjaliku küsimuse seoses vastutuse võtmisest 2019. aasta esimestel minutitel maha põlenud Nurmiko pereettevõtte põhjal.
„Ajakirjanduses on väidetud, et aiand süttis naabri tegevuse poolt mitte tavalise ilutulestikuga, vaid signaalraketiga. Kuna aga see konkreetne signaalrakett polnud keelatud ja on võimalus, et raketi kandis aiandi peale hoopis tuul, siis politsei seda juhtumit ei uuri. Tegemist on suure kaotusega kolmkümmend aastat tegutsenud maaettevõttele, kus 22 töötajal on reaalne oht kaotada töö,“ kommenteeris Kruuse kurba juhtumit.
„Praegune olukord on ääretult kurb, sest tegemist on ettevõttega, mis tegutseb maapiirkonnas ja mille käekäigust sõltub mitmete seal läheduses elavate inimeste sissetulek. Viimasel ajal on palju räägitud üleskutsest piirata rakettide ja ilutulesiku kasutamist, tundub et inimeste väärtushinnangud on aja jooksul muutunud ja õhku lastud raha asemel väärtustatakse pigem turvalisust, jätkusuutlikkust ja puhast loodust,“ lisas Kruuse.
Tulenevalt antud juhtumist esitas Kruuse siseministrile järgmised küsimused
1. Kas tõesti tänane seadusandlus võimaldab õhku lasta erinevaid signaalrakette, ilma et selle eest peaks vastutama?
2. Kui see nii on, kas politsei kavatseb selle sündmuse valguses teha ettepaneku seaduse muudatuseks või keelata teatud tüüpi signaalraketid?
3. Kas teatud tüüpi signaalraketid põlevad õhus kauem ning seetõttu on vara süttimise oht suurem võrreldes tavaliste ilutulestikurakettidega?