Urmas Paet, Euroopa Parlamendi saadik

Sõjalaevade vastasseis Aasovi merel tõi Venemaa sõja Ukraina vastu taas korraks maailma meediapilti, kuigi sõda ja inimeste hukkumine pole seal kogu viimase nelja ja poole aasta jooksul lakanud. Paraku on lihtsalt nii, et juba mõnda aega kestnud konfliktid kipuvad unustusse jääma.

Rohkem kui neli ja pool aastat pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt ning vaenutegevuse algust Donbassis, kannatab Ukraina aga ikka Venemaa agressiooni all. Kestvat vaherahu pole kordagi õnnestunud saavutada ning igal nädalal hukkub kahekohaline arv inimesi. Minski protsess pole andnud mingeid konkreetseid tulemusi, välja arvatud umbes 300 vangi vahetamine aasta tagasi. Initsiatiiv saata piirkonda ÜRO rahuvalvejõud pole samuti kuhugi jõudnud. Moskva pole ilmutanud mingeid märke olukorra lahendamise suunas ning ootab praegu märtsis toimuvate Ukraina presidendivalimiste tulemusi.

Donetski separatistide juhi Zahartśenko tapmine eelmise aasta augustis ei avaldanud julgeolekuolukorrale otsest mõju, kuid Moskva kasutas seda uue poliitilise protsessi käimalükkamiseks. Nimelt viidi Ida-Ukrainas 11. novembril läbi nn valimised, mida ükski riik ei tunnustanud, kuid mille eesmärk oli tugevdada kohapealset poliitilist identiteeti.

Venemaa on jätkanud ka samme täieliku kontrolli saavutamiseks kogu Aasovi mere üle. Kertśi silla avamine mais tegi võimatuks teatud tüüpi laevadele Ukraina Aasovi mere sadamatesse sisenemise. Suvest alates on Venemaa viinud läbi põhjalikku kontrolli Ukraina sadamatesse minevatele ja sealt tulevatele kaubalaevadele, seejuures on kontrollitud rohkem kui tuhandet ELi liikmesriikide lipu all sõitvat laeva. Need piirangud on halvasti mõjunud Ukraina kagupiirkonna majandusele.

Alates Krimmi okupeerimisest on Venemaa suurendanud seal oluliselt sõjalist kohalolekut ning suurendanud repressioone nende suhtes, kes ei pea okupatsioonivõime seaduslikuks. Teravnenud on ka Vene poolt vahistatud poliitvangide küsimus, näiteks Oleg Sentsovi juhtum.

Donbassis on alates sõja algusest 2014. aastal tapetud üle 10 000 inimese ja 24 600 on saanud vigastada. Maapinda paigutatud suure hulga miinide tõttu hukkuvad tsiviilisikud ning ulatuslikud mineeritud alad takistavad ka piirkonna sotsiaalmajanduslikku arengut.

2,5 miljonit põgenikku

Niigi kehv humanitaarolukord on viimastel kuudel veelgi halvenenud rünnakute tõttu tsiviilinfrastruktuurile ning ka vähenenud rahvusvahelise abi tõttu. Humanitaarligipääs separatistide kontrolli all olevatele aladele on piiratud. Eriti kehv on olukord tervishoiu ja toiduga varustamise osas. Sõda on praeguseks tekitanud Ukrainas 1,5 miljonit sisepõgenikku ning umbes miljon välismaale lahkunud põgenikku. 3,4 miljonit inimest mõlemal pool rindejoont sõltuvad otseselt humanitaarabist.

Sõja ja anneksiooni sotsiaalmajanduslikud tagajärjed on ulatuslikud. Vene kontrolli all olevate alade ning muu Ukraina vahel kehtib kaubandusblokaad ning edasine poliitiline ja majanduslik isolatsioon teineteise osas süveneb.

Kahed valimised

Järgmisel aastal on Ukrainas nii presidendi- kui parlamendivalimised, vastavalt märtsis ja oktoobris. Sisepoliitiline olukord on Ukrainas küllaltki stabiilne. Samas näitab viimaste kuude trend siiski presidendi ja tema poliitilise jõu toetuse langust ning populistlike jõudude, seal hulgas Julia Timośenko toetuse tõusu.

Hoolimata majandusolukorra stabiliseerumisest viimastel aastatel, on Ukraina majanduse riskid seotud makrorahandusliku ebastabiilsusega, sest kätte hakkavad jõudma suurte kohustuste tagasimaksmise tähtajad. Suurem osa elanikkonnast on väga madala elatustasemega, mida muuhulgas süvendasid kiire inflatsioon ning grivna devalveerimine viimastel aastatel. Korruptsioonivastane võitlus, maareform ja gaasihindade viimine turuhinnale on esmased tingimused, et saada ka edaspidi Rahvusvahelise Valuutafondi abi.

Hoolimata paljudest raskustest on reformid Ukrainas siiski jätkunud. Olulised on muudatused hariduse, pensionide ja tervishoiuvaldkonnas, et väljuda Nõukogude sotsiaalsüsteemist.

Juunis võttis Ukraina parlament vastu märgilise tähtsusega julgeolekusektori reformi, mille põhimõte on parlamentaarse kontrolli kehtestamine julgeolekuaparaadi üle. See protsess peab siiski jätkuma ning muuhulgas tuleb põhjalikult reformida Ukraina julgeolekuteenistust. Kohtusüsteemi reform liigub liiga aeglaselt ning prokuratuuri pole korralikult reformitud. Samas ka korruptsioonivastane võitlus pole andnud veel piisavalt tulemusi.

Vaatamata seadusruumi täiustamisele, on energiasektori reformid olnud napid, sest on põrkunud oligarhide huvidele ja vastuseisule.
Suuremat hoogu pole sisse saanud ka suurte riigiettevõtete erastamine. Seda lihtsustav seadus võeti sel aastal vastu ning nüüd tuleb jõuda ka teostamisele.
Suhetes Euroopa Liiduga on Ukraina praegune juhtkond ilmutanud huvi edasi liikuda ning ühtlustada Ukraina seadusi ELi omadega ennekõike energia-, tolli- ja digivaldkonnas.

Samas on selge, et Ukraina muutuste kiirusele paneb oma pitseri ettearvamatu sõjaolukord suhetes Venemaaga ning Venemaa edasised sammud. Mäletatavasti teatas Vene president Putin, et suhted Ukrainaga ei hakka muutuma kuni ametis on Venemaale sobimatu praegune juhtkond. Seega halbu sõnumeid on sellest piirkonnast veel tulemas ja jätkuval sõjal Ukraina vastu ei tohi lasta pidevalt kõikjalt mujalt tulevate uudiste voo alla kaduda. Demokraatlik maailm ja seal hulgas Eesti peavad olema Ukrainale toeks seni kuni selle riigi vastu suunatud sõda ja rahvusvahelise õiguse rikkumine lõppeb.

Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:

• Urmas Paet - Euroopa Parlamendi liige
• Urmas Paet (@Urmaspaet) | Twitter
• Urmas Paet (@urmas.paet) * Instagram photos and videos

Sõjas Ukraina vastu hukkub iga päev inimesi was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

Kuigi järgmise kahe aasta kasvuootusi alandati vaid pisut (vastavalt 0.2 ja 0.1 protsendipunkti), oli IMFi põhisõnumiks märkimisväärselt kasvanud riskid, mis viitavad globaalse majanduskasvu olulise aeglustumise ohule. Kaubandussuhete pingestumine ja finantseerimistingimuste karmistumine on peamised riskid, mille realiseerumisega kaasneks maailmamajanduse langusfaas. Leppeta Brexit ja Hiina majanduse oodatust kiirem jahtumine võivad osutuda „päästikuks“, mis viib riskide realiseerumiseni.

Viimase kümne aasta jooksul oluliselt kasvanud majanduse võlakoorem teeb majanduslangusega toimetuleku valusamaks ja keerukamaks. Seetõttu on IMF-i hinnangul eriti oluline eelarve- ja finantspuhvrite loomine.

Eile avaldas Eurostat ülevaate Euroopa Liidu (EL) ja euroala liikmesriikide võlakoormast. Hea uudis: koguvõlg suhtena SKP-sse on langustrendil nii EL-s kui euroalal ja Eesti võlakoormus on endiselt madalaim. Halb uudis: Eesti ei ole enam eelarvepoliitiliselt vastutustundlike riikide esirinnas, vaid 21. kohal – aastavõrdluses on meist kiiremini võlataset vähendanud 20 EL liikmesriiki. Jah, Eesti võlatase on jätkuvalt madalaim, kuid see ei õigusta kuidagi 0.3% eelarvedefitsiiti 2017. aastal kui majandus kasvas nominaalselt ligi 9%.  2017 olnuks valitsusele väga hea aasta finantspuhvrite loomiseks. Selle asemel valitsussektori reservid hoopis vähenesid.

Eesti riigivõlg suhtena SKP-sse alanes möödunud aastal eelkõige seetõttu, et SKP kasvas ja seda ennekõike ikka erasektori panuse tõttu. Nii on jutt Jüri Ratase valitsuse tegevusest võla vähendamisel optiline, reservide vähendamisel aga reaalne. See ei ole parim viis majanduslanguseks valmistumiseks, sest kriisi ajal on tugevad need, kel raha pangakontol mitte uustulnukad laenuturul. Et Eestil läheks ka tulevikus hästi nii tormistel kui headel aegadel on vaja väga häid oskusi ja kogemusi riigi rahaasjade korraldamisel.

The post Maailmamajandus jahtub, riskid kasvavad – mida see tähendab Eestile? appeared first on Andres Sutt.

1. 1. Kui on tõendatud, et Keskerakonna kampaaniaid rahastati läbi Tallinna esitades Tallinnale kordades suuremaid arveid, siis 2005-2007 oli Jüri Ratas Tallinna linnapea. Kas ta linnapeana tõesti ei teadnud linna raha asjadest? Kes siis teadis? Kui ei teadnud, siis kuidas on riigivalitsemisega?
   2. Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb ütles eilses „Aktuaalses kaameras“: „Kindlasti kõik kohustused, mis erakond on võtnud, on täidetud või täidetakse õigeaegselt.“ Kõigis kolmes kohtuastmes on tõendatud ja jäänud pidama Erakondade Rahastamise Järelvalvekomisjoni otsus, et 220 000 eurot on Keskerakond saanud varjatud annetustena, mis tuleb riigieelarvesse tagastada. See tähendab, et seda otsust ei saa enam kuhugi kaevata ja see otsus kuulub täitmisele. Selle otsuse täitmise tähtaeg oli 11. detsember 2018. Seda kohustust ei ole ajakirjanduse andmetel Keskerakond siiani täitnud. Seega, mulle tundub, et kas valetab peasekretär öeldes, et „kõik kohustused on täidetud või täidetakse õigeaegselt“ või valetab ERJK öeldes, et see raha ei ole laekunud ja kohustus ei ole täidetud?
   3. Keskerakonna peasekretär Mihhail Korb ütles eilses „Aktuaalses Kaameras“: „Me ei ületa oma võimalusi“. Lihtne matemaatika tekitab küll üksjagu küsimusi, mis selle väite kahtluse alla seavad. Keskerakonnal on sel aastal olnud vähemalt kolm suurt plakatikampaaniat – üks oli üle-Eestiline kampaania suvel, teine oli Jüri Ratase kampaania sügisel ja nüüd on käimas kolmas massiivne plakatikampaania. Kui lugeda kokku Keskerakonna plakatid hetkel Tallinnas, siis neid on näiteks Lasnamäe kanalis 8 korda rohkem kui Reformierakonnal. Kui samal aja on võlg riigi ees 220 000 eurot ja juba 2017. aasta majandusaasta aruande kohaselt (ehk terve aasta, kui Keskerakonda ei juhtinud Savisaar) ületasid kohustused varasid 239 000 euro võrra, siis kas Keskerakond siiski ületab suurelt oma võimalusi või on nad saanud taaskord varjatud rahastamist? Kas ootame uut vilepuhujat, kes 5-10 aasta pärast tõde päevavalgele tooma hakkab?
   4. Praegused Keskerakonna juhid ütlevad, et ei teadnud mahhinatsioonidest midagi, ometi oli kampaaniajuhiks kõikidel nendel aastatel, kui Tallinna ja erakonna rahakotid läksid segi Raimond Kaljulaid, kelle suhtes lõpetati kriminaalasi oportuniteedi põhimõttel. Nagu kirjutab Tartu Ülikooli professor Jaan Sootak, siis „oportuniteedi ehk avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kohtuistungitest pääsenud pole mitte õigeks mõistetud vaid süüteo toime pannud ning kannavad selle eest ka vastutust”. Ehk siis Raimond Kaljulaid võttis asjad omaks, aga tema suhtes lõpetati menetlus. Nagu Raimond Kaljulaid ise on öelnud: “Mõned inimesed kiirustavad kindlasti tegema järeldust, et küllap oli kriminaalasja lõpetamise eelduseks Savisaare vastu tunnistamine. Võin kinnitada, et nii see ei olnud. Edgar Savisaar ja tema kaitsjad saavad peagi tutvuda minu antud ütlustega ning võivad ise veenduda, et ma ei ole tema kohta öelnud ühtegi halba sõna. Ütlusi andsin enda rolli kohta selle kampaania ellu viimisel ning kriminaalasi lõpetati seetõttu, et prokuratuur ei pea minu karistamist selle eest vajalikuks.”. Kas see on tõesti “uuenenud” Keskerakond?
   5. Kohtus jätkub nn Savisaare protsess, kus üks kohtualustest on Kalev Kallo. Kalev Kallot süüdistatakse altkäemaksu andmisele ja võtmisele kaasaaitamises. Meedia vahendusel avalikustatud kohtumaterjalidest oleme saanud lugeda, kuidas Kallo koos Savisaarega Keskerakonnale kampaaniaraha proovis hankida. Raske on uskuda, et sellest ei tea Keskerakonna praegused juhid. Ometi on Kalev Kallo Keskerakonna üleriigilises valimisnimekirjas kõrgel 13. kohal. Kui kogu see rahastamisskandaal on Edgar Savisaare ajastust, siis miks praegune juhtkond selle osalisi endiselt nii kõrgelt hindab?
   6. Kohtutes tõendamist leidnud asi, kus Keskerakonna varjatud rahastmine oli seaotud sellega, et Paavo Pettai ostis 250 000 eurot kallimalt Keskerakonnale pärandatud kinnisvara, toob meelde teise hiljutise skandaali, kus 2018. aastal keegi ärimees ostis Keskerakonna kontori 300 000 eurot turuhinnast kõrgemalt ning  Tallinna linnavalitsus kinnitas samal päeval ka ärimeest huvitava detailplaneeringu ning sama ärimees rentis Keskerakonnale nende praeguse kontori. Huvitav kokkusattumus?
   7. Kui Jüri Ratas ja teised Keskerakonna juhid vannuvad, et must rahastamine on minevik ja tunnistavad Keskerakonna viga, siis miks nad ei tunnista oma süüd ja sõlmi prokuratuuriga kokkulepet? Vastupidi, Keskerakond jätkab kohtuvaidlusi ka peale Savisaare kohtu alt vabastamist.

Võib-öelda, et minu poolt nende küsimuste esitamine on puhas kadedus, sest me ei saa endale lubada nii massiivset valimiskampaaniat ja oleme pidanud oma varasemate võlgade tasumiseks tegema pingutusi ja tõmbama kulutusi kokku. Aga see kõik ei muuda olematuks seda, et ülaltoodud küsimustele peaks siiski „uuenenud“ Keskerakonna juhid vastuseid andma.

The post 7 vastamata küsimust Keskerakonna musta raha skandaalis appeared first on Kaja Kallas.

“Riigikassa andmetel oli 31.12.2018 seisuga riigi reservides likviidset finantsvara kokku 1 088,2 miljonit eurot, millest 676,6 miljonit eurot oli likviidsusreservis ja 411,5 miljonit eurot stabiliseerimisreservis. Sama kuupäeva seisuga oli riigikassasse hoiule võetud teiste isikute finantsvara kokku summas 1 313,9 miljonit eurot, sealhulgas Haigekassa reserve 148,6 miljonit eurot ja töötukassa reserve 832,7 miljoni eurot. Seega võib väita, et valitsuse enda reservid on ammendunud ja nõuded ületavad varasid, kuna riigikassal on kohustusi teiste isikute vastu suuremas summas kui on likviidsusreservi ja stabiliseerimisreservi varasid kokku,” selgitas Sõerd arupärimise vajadust.

“Riigi reservid vähenesid 2018. aastal 67,3 miljoni euro võrra. 31.12.2017 seisuga oli likviidsusreservis 743,2 miljonit eurot ja stabiliseerimisreservis 412,2 miljonit eurot. 2017. aasta riigi majandusaasta koondaruande andmetel vähenesid reservid ka 2017. aastal. Seega on riigi reservid vähenenud kahel viimasel aastal,” lisas Sõerd.

“Keskvalitsus on sisuliselt võtnud siseriiklikku laenu Eesti Haigekassalt, Eesti Töötukassalt ja sihtasutustelt, kes on oma finantsvara riigikassas hoiustanud. Reformierakonna fraktsioon on juba pikemat aega hoiatanud, et head ajad majanduses ei kesta igavesti. Meie oleme olnud alati seda meelt, et heal ajal peab reserve koguma, et majanduslikult kitsamatel aegadel oleks, mida kulutada. Kahjuks on keskerakondlik valitsus täpselt vastupidiselt käitunud,” kommenteeris Sõerd.

Eelnevast tulenevalt esitas Sõerd rahandusministrile järgmised küsimused:

1. Kuidas on tekkinud selline olukord, et kiire majanduskasvu aastatel ja maksutulude väga hea laekumise olukorras ning arvestades sellega, et 2018. aastal laekus eelarvesse ka ühekordne suurem summa AS Tallinna Sadam riigile kuulunud aktsiate müügist, on tulnud riigieelarve negatiivset rahavoogu katta Haigekassa, Töötukassa ja teiste institutsioonide reservide arvel?

2. Kas Haigekassalt, Töötukassalt ja teistelt institutsioonidelt siseriikliku laenuna saadud raha on arvestatud keskvalitsuse võlakoormuse hulka?

3. Kas Haigekassa ja Töötukassa reservide tühjendamine riigi igapäevaste kulude katmiseks on Rahandusministeeriumi hinnangul kooskõlas Eesti Haigekassa ja töötuskindlustuse seadusega?

4. Millistest vahenditest kaetakse riigieelarve miinust edaspidi, kui Haigekassa ja Töötukassa reservid ammenduvad, nii nagu on juba juhtunud keskvalitsuse enda reservidega?

5. Milline on siseriikliku laenuna Haigekassalt ja Töötukassalt laenatud finantsvara tagastamise tähtaeg?

6. Kuidas jagunevad likviidsusreservi allesjäänud finantsvarad erinevate institutsioonide – Haigekassa, Töötukassa ja sihtasutuste vahel?