Kaja Kallas: Kõne eestikeelse hariduse arutelul Riigikogus
Blogid
07. Detsember 2020 19:57
Kaja Kallas
Head kolleegid
Palun põhjendage mulle, kuidas on see nii, et enne valimisi on üks jutt ja peale valimisi on teine? Kuidas seda justkui isegi tõstetakse esile kui erilist poliitilist geniaalsust, kui sa oma valijatele antud lubadused järgmisel päeval unustad. Nii Mart Helme kui ka Priit Sibul viitasid sellele, et see meie plaan on väga halb, see plaan ei sobi, aga kus on teie plaan? Kus on teie plaan? Mida me siis peaksime läbi viima?
Enne 2019. aasta valimisi oli üks peamine teema ühtne eestikeelne haridussüsteem. See oli nii Reformierakonna, Isamaa kui EKRE valimisplatvormides. Sel teemal oli mitmeid valimisdebatte, kus nõustuti, et sellega tuleb edasi minna, sest see on vajalik nii eesti keele, kultuuri kui rahva säilimisele, aga ka vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste paremale toimetulekule Eesti ühiskonnas.
Oleme teid püüdnud veenda selle otsuse vajalikkuses nii siin saalis kui ka komisjonis. Seetõttu teen praegu hoopis nii, et kasutan teie veenmiseks selle eelnõu poolt hääletama teie enese sõnu. Viktoria Ladõnskaja-Kubits 13. 09.2018: „Tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse teema on “Venekeelsete lasteaedade ja koolide üleminek eestikeelsele õppele”. Isamaa fraktsioon otsustas selle teema tõstatada riiklikult tähtsa küsimusena, sest midagi vähemat see ei ole.”
Viktoria Ladõnskaja-Kubits: “Poliitikud peavad tegelema strateegiliste otsustega, mis viivad ühiskonda edasi. Antud juhul on selleks otsuseks ühtne eestikeelne haridussüsteem.”
Sven Sester 13.09.2018: “Me näeme tegelikult paralleelühiskonda, kus kõigepealt on sisuliselt erinevad kultuuriruumid, sotsiaalruumid. Kui tulla majandustasemele, siis me näeme täna, et venekeelses inforuumis elavad inimesed ei ole tööturul konkurentsivõimelised, kuna nad lihtsalt ei oska eesti keelt.”
Priit Sibul 13.09: “Jaotusega 60 : 40 gümnaasiumiharidus venekeelsetes koolides on seni olnud ainus reaalne katse liikuda eestikeelse haridusruumi suunas ja see katse on suuresti ebaõnnestunud. Ma arvan, et kõige olulisem põhjus on ebamugavus. Lihtne on öelda, et tehtagu, ebameeldiv on võtta vastutus ning osaleda protsessis, olla vastutaja. 60 : 40 on paljuski jäänud loosungiks. Sandiks ei ole jäänud mitte koolid, õpilased ega lastevanemad, vaid meie ja ametnikud, kes ebaõnnestumist tunnistada pole julgenud. Saalis on vähemalt üks endine haridusminister, mitmeid ministreid peaks siin veel olema, aga keegi ei ole neist tõstnud punast lippu. Ma ei ole kriitiline mitte ainult endiste ministrite suhtes, me kõik oleksime saanud teha rohkem, mina sealhulgas. “
Tõnis Lukas Õpetajate lehes veebruar 2019: “Üleminek ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile alates lasteaiast on Isamaa jaoks prioriteet – panus ka muu koduse keelega noorte tulevikku, ühiskonna sidususse ja Eesti majanduslikku edenemisse. Hariduse ja keeleoskuse kaudu paremate võimaluste loomisega ei ole põhjust viivitada, sest ettevalmistusi on piisavalt tehtud, arendades keelekümblust ning viies juba varem eestikeelse õppe gümnaasiumidesse. Samas peame oluliseks eesti perede huvisid piirkondades, kus ollakse vähemuses, ning säilitame eestikeelsete koolide traditsioonid Ida-Virumaal.”
Jaak Valge Õpetajate lehes veebruar 2019: “Ilma kahtluseta on üleminek oluline ning EKRE soovib seda toime panna võimalikult kiiresti.
Aga üleminek, millega on venitatud, ei saa toimuda kampaania korras, nii et õpilased kannataksid või hariduse kvaliteet langeks. Eri regioonides on kohased erinevad meetmed. Seal, kus domineerib eestikeelne elanikkond, on võimalik kohene üleminek. Ida-Virumaal aga tuleb alustada eestikeelsetest lasteaedadest, kus vene emakeelega lapsed õpiksid eesti keele piisavalt selgeks, et eestikeelsesse kooli minna. Seejärel saavad vene emakeelega lapsed jätkata kas eestikeelses tavalises koolis või venekeelse õppega koolide baasil rajatud süvendatud vene keele ja kultuuri õppega koolis.”
See on täpselt meie ettepanek praegu, härra Valge. Ma loodan, et käitute oma sõnade kohaselt ja toetate meie ettepanekut.
Veel kolleegide arvamusi – Helir Valdor Seeder: “Isamaa on seadnud eesmärgiks ülemineku täielikult eestikeelsele õppele.”
Mart Helme 12.03.2019: “Täiesti ühene seisukoht on, et haridussüsteem peab minema üle eesti keelele. Meil on väga selge nägemus, et alustame õpetajate ettevalmistamisest, alustame lasteaedadest, kasvatame lapsed eestikeelseteks, eestikeelsesse kooli ja läheme mõne aasta jooksul, kui meil on õpetajad, õppevahendid ja metoodikad olemas, üle eesti keelele. Mitte ühelgi kolmest partnerist ei ole mingeid erimeelsusi. Yana Toomil võib olla, aga see on personaalne. Mingu kaitsku venekeelset haridust europarlamendis koos Tatjana Ždanokaga”
Kuidas on nii läinud, et nüüd olete peamiseks venekeelse haridussüsteemi kaitsjaks kujunenud teie ise, Mart Helme? Kuidas see küll on nii läinud, et te olete oma valijatele antud lubadused unustanud? Täna me teeme ülesandeks valitsusele see kava välja töötada ja panna paika konkreetsed kuupäevad, et keegi ei saaks vene emakeelega peresid hirmutada, et üleminek toimub homme ja nad ei ole selleks valmis. Üleminek toimuks sujuvalt alustades lasteaedadest, kus lapsi õpetatakse ainult eesti keeles, sealt edasi poleks neil lastel mingit põhjust minna venekeelsetesse koolidesse ja väljakasvamine toimuks järk-järgult. Tasakesi, ilma venekeelsele kogukonnale haiget tegemata, aga ometi nii, et Eestis ei tuleks peale inimesi, kes siin eesti keelt ei oska.
Ja Oudekki Loonele ma tahaksin öelda seda, et ma kuulan seda juttu, et Eesti keeles õppides kaotavad justkui vene emakeelega inimesed oma emakeele ja kultuuri. See ei ole ju nii. Maailmas räägib 150 miljonit inimest vene keelt. On olemas venekeelsed ajalehed, internetisaidid, telekanalid. Mingit ohtu vene keele ja kultuuri kadumisele ei ole. Aga eesti keelt räägib vaid 1 100 000 inimest ja seda tuleb kaitsta. Ja ma tean, et te kõik mõistate seda. Iga päev, mis me lükkame seda otsust edasi, probleem ainult süveneb. Ärme lükka seda otsust edasi. Hääletage ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile ülemineku poolt.
The post Kõne eestikeelse hariduse arutelul Riigikogus appeared first on Kaja Kallas.
Kaja Kallas: katuserahad tuleks suunata tervisekriisi lahendamiseks ja laste vaimse tervise hüvanguks
Pressiteated
02. Detsember 2020 10:45
Kaja Kallas
Reformierakonna fraktsiooni juht Kaja Kallas saatis täna teiste Riigikogu fraktsioonide esimeestele pöördumise ettepanekuga eraldada nn katuserahad tervisekriisiks ja laste vaimse tervise hüvanguks.
“Meil on käes tervisekriis ja ka majanduskriis ei ole kuidagi möödas. Laste vaimse tervisega on järjest suuremad probleemid. Täna tuli teade, et koroonaviirusega on nakatunud rekordilised 524 inimest. Sellise tempoga on meil haiglad jõuludeks täis,” kirjeldas Kaja Kallas olukorda.
Kallase sõnul tegelevad Riigikogu fraktsioonid samal ajal katuserahade jagamisega organisatsioonidele, mis on asutatud ainult mõne kuu eest. “Tervisekriis nõuab seda, et keskenduksime olulisele. Seetõttu on mul ettepanek: palun loobuge katuserahade jagamisest ja eraldage katuserahadeks ettenähtud 6 miljonit eurot tervisekriisi leevendamiseks ja laste vaimse tervise probleemidega tegelemiseks,” kirjutas Kaja Kallas fraktsioonide esimeestele.
“Praegu ei ole aeg jagada omadele ja mõelda ainult oma valijatele. Praegu on aeg mõelda kogu Eestile!” lõpetas Kaja Kallas.
Reformierakonna Riigikogu fraktsioon on neljandat aastat järjest loobunud katuserahade jagamisest. Kokku jagavad Riigikogu fraktsioonid katuserahadena tänavu 6.7 miljonit eurot.
Maris Lauri tegi ettepaneku korraldada rahanduskomisjoni istung katuserahadest avalikuna
Pressiteated
02. Detsember 2020 10:45
Maris Lauri
Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees Maris Lauri saatis komisjonile ettepaneku korraldada avalikuna neljapäevane rahanduskomisjoni istung, kui arutlusele tulevad koalitsiooni ettepanekud nn katuserahade jagamiseks.
“Tavaliselt ei ole rahanduskomisjoni istungid avalikud, kuid leian, et seekord oleks see vajalik. Seda seetõttu, et inimesed kuuleksid, miks ühed või teised kulutused tehakse. Julged esitada, julge ka avalikult kaitsta ja põhjendada!” selgitas Maris Lauri.
Tema sõnul said rahandukomisjoni liikmed umbes 60 pöördumist, kus inimesed annavad teada, mida nad arvavad koalitsiooni nn katuserahadest. “Pahameel on suurim abordivastaste ja verise paruni toetamise pärast, kuid paljude arvates on ka kirikutele eraldatud raha liialt suur. Osutatakse, et tervise- ja majanduskriisi ajal ei aidata mitte neid, kes hädas, vaid hoopis omasid, oma poliitikat ja ühiskonda lõhestavaid liikumisi” ütles Lauri.
Rahanduskomisjoni istung algab neljapäeval kell 10 ja 2021. aasta eelarve on seal üks paljudest arutelupunktidest.
Maris Lauri: Hirmu levikust ja kaotamisest
Blogid
01. Detsember 2020 12:54
Maris Lauri
Mõned päevad on erilised. Mitte, et nad oleksid hea või halvad, lihtsalt täis märgilisi sõnu ja tegusid. Eile oli üks neist päevadest. Nii mitmedki varasemad protsessid said endale särava kinnitustärni külge. Hommik algas sellega, et sain veel kord teada, et ma olen Eesti riigi ja rahva vaenlane. Sest minu arusaamad maailmast ja inimestest on teistsugused […]
Sutt küsib Siemilt, miks minister on jätnud rakendusuuringute programmi käivitamata
Pressiteated
30. November 2020 19:30
Andres Sutt
Riigikogu liige Andres Sutt uurib infotehnoloogiaminister Raul Siemilt kirjalikus küsimuses, miks on seni käivitamata Innovatsiooniagentuuri juurde loodav rakendusuuringute programm RUP.
Suti sõnul andis Teadus- ja Arendusnõukogu 5. mail 2020 heakskiidu luua Innovatsiooniagentuuri juurde rakendusuuringute ja eksperimentaalarenduse korraldamiseks iseseisva juhtimissüsteemi ja eelarvega rakendusuuringute programm (RUP), mis toetaks ettevõtjaid uuringuprojektide käimalükkamisel ja sobivate partnerite leidmisel.
“30. novembri seisuga on RUP endiselt käivitamata. Eesti 2035 strateegiadokument seab mh eesmärgiks viia aastaks 2035 Eesti majanduse tootlikkuse tase 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Selle eesmärgi saavutamine on võimalik vaid majanduse innovatsioonimahukuse suurendamise teel, milles rakendusuuringutel on oluline koht,” märgib Sutt. Tema sõnul on RUP-i käivitamiseks vajalikud ministri käskkirjad ette valmistatud, aga seni allkirjastamata.
Seetõttu soovib Sutt teada, miks minister pole käskkirju allkirjastanud, kas RUP-i käivitamiseks on valitsuskabinetis vastuseis, kui jah, siis kelle poolt ning millal allkirjastab Siem RUP-i käivitamiseks vajalikud käskkirjad.
“RUP-i taotlusvoorude avamist ootavad ka konkreetsed ettevõtjad, kelle suuremahuliste ja teadusmahukate investeeringute teostamisel on RUP-i meetmel kriitiline roll. RUP-i avamisega viivitamine seab ohtu nende investeeringute teostamise,” selgitas Andres Sutt.
Kirjalikule küsimusele vastamiseks on ministril aega 10 tööpäeva.
Kaja Kallas: Martin Helme kardab rahvahääletust
Blogid
30. November 2020 18:21
Kaja Kallas
Olen Martin Helmega nõus, et võitlus väärtuste üle on põhimõtteline, aga arusaamad väärtustest ja võitlusest on meil täiesti erinevad.
Esiteks, keegi ei sea kahtluse alla põhiseaduses ette nähtud õigust panna küsimusi rahvahääletusele. Lihtsalt küsimus on, mida rahvahääletusele panna saab ja on mõistlik. Põhiseaduse koostajad nägid ette võimaluse, et rahvahääletusele saab lisaks põhiseaduse muutmisele panna kas eelnõu või olulist riigielu küsimust. Kui Martin Helme on nii kindel, et perekonnaseaduse paragrahv vajab kaitset, peaks ta panema rahvahääletusele perekonnaseaduse eelnõu. Põhjus, miks ta seda aga ei tee, on lihtne – ta on arg.
Ja mida ta kardab? Ta kardab põhiseaduse paragrahvi, mis ütleb, et kui sa paned rahvahääletusele seaduseelnõu, mis kukub läbi, tulevad erakorralised valimised. Valimiste tulemusel vahetuks kindlasti valitsus, sest vaevalt, et keegi praegustest koalitsioonipartneritest enam sama viga teeks. EKRE kaotaks võimu ja seda riski nad ei julge võtta.
Jah, põhiseaduses on ette nähtud ka olulise riigielu küsimuse rahvahääletusele panek, aga oluliseks riigielu küsimuseks ei saa kuidagi pidada seda, kuidas inimesed elavad või mida oma magamistoas teevad.
Siia juurde tuleb lisada veel asjaolu, et meil on terviskriis ja sellega kaasnev majanduskriis. Ajal, mil riik on võtnud tohutult laenu, tundub kuritegelik kulutada aega ja raha rahvahääletuse tegemiseks küsimuses, mis midagi ei muuda. See on põhjus, miks me arvame, et seda rahvahääletust pole vaja ja teeme kõik endast oleneva, et seda lõhestavat referendumit ei toimuks.
Teiseks, Martin Helme ütleb, et see rahvahääletus on küsimus väärtuste üle. Jah, aga väärtus pole mitte hetereoseksuaalsus või homoseksuaalsus (see on lihtsalt bioloogiline paratamatus), vaid väärtus on vähemuste sallimine ja vähemuste õiguste kaitse. Demokraatia on küll enamuse võim vähemuse üle, kuid see toob endaga kaasa ka kohustuse seista vähemuste õiguste eest.
Martin Helme ütleb, et toetus abielu traditsioonilisele mõistele on vastulöök globalistlikule agendale tervikuna. Juhin tähelepanu, et see jutt kattub sõna-sõnalt sellega, mida propageerib Putin. Lisaks ei anna abielu traditsioonilise mõiste kaitsmine mitte midagi suures plaanis, kus enamus lapsi sünnib Eestis kooseludes ehk väljaspool registreeritud abielusid. Kus inimesed abielluvad vähem ja pooled abielud lahutatakse. Mida annab mõiste kaitsmine kui inimesed ei ela enam ammu nii nagu Martin Helme tahab inimesed elama suruda?
Kolmandaks, olevat referendumi mõte näidata koht kätte Euroopale. Jah, vastab tõele, et Eesti on tahtnud olla Euroopas võrdne võrdsete seas, mis tähendab ka seda, et meile on Euroopa väärtusruum sobinud. Sinna väärtusruumi on kuulunud ka see, et inimesi ei kiusata nende nahavärvi, veendumuste, seksuaalse sättumuse ja muu tõttu. Olen nõus, et vähemuste üle referendumi korraldamine viib meid Euroopa väärtusruumist pigem tagasi nõukogudeaegsesse mentaliteeti ja sellel ei ole midagi seost meie suveräänsusega. Suveräänne rahvas otsustas rahvahääletusel, et me tahame olla Euroopa Liidus ja seda ei ole keegi uuesti rahvahääletusele pannud. Alates iseseisvuse taastamisest on meie välispoliitiline suund olnud see, et me ei oleks kunagi enam üksi. Liikumine tagasi mingisse iganenud nõukogulikku väärtusruumi sellele kaasa ei aita. Meid lihtsalt ei mõisteta.
Kui Martin Helme tahaks tõepoolest seista Eesti suveräänsuse, rahvuslike ja kultuuriliste väärtuste eest, siis ta ei õõnestaks Eesti julgeolekut sammudega, mis jätavad meid üksi. Ta hoopis annaks EKRE fraktsioonile korralduse hääletada järgmisel esmaspäeval Reforemierakonna eelnõu poolt, mis annaks tõuke ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekuks, et meil Eestis ei kasvaks peale lapsi, kes eesti keelt ei oska ja eesti kultuuri ei austa. Kui talle oleks oluline eesti rahva käekäik, siis ta ei pidurdaks laste vaimset tervist puudutavaid eelnõusid ja keskenduks koroonakriisi majanduslikule leevendamisele. Mitte ei tegeleks referendumiga, mis Eesti inimeste elus midagi paremaks ei muuda.
The post Martin Helme kardab rahvahääletust appeared first on Kaja Kallas.
Reformierakonna uus juhatus nimetas aseesimeesteks Pentus-Rosimannuse, Ligi ja Kruuse
Uudised
28. November 2020 10:45
Esimest korda uues koosseisus kogunenud Reformierakonna juhatus nimetas erakonna juhi Kaja Kallase ettepanekul erakonna aseesimeesteks Keit Pentus-Rosimannuse, Jürgen Ligi ja Urmas Kruuse.
Lisaks kolmele aseesimehele nimetas juhatus erakonna välispoliitiliseks koordinaatoriks Urmas Paeti ja laekuri positsioonile Andres Sutti.
“Mul on hea meel minna kohalikele valimistele vastu juhatuse koosseisuga, kus on nii kogenud kui uusi poliitikuid ja esindajaid paljudest Eesti nurkadest. Laiendasime veidi juhatuse liikmete vastutusvaldkondi, et erakonna juhtimist kaasajastada ja paindlikumaks muuta,” ütles Kaja Kallas.
Reformierakonna juhatusse kuuluvad Jürgen Ligi, Urmas Paet, Maris Lauri, Kristen Michal, Hanno Pevkur, Aivar Sõerd, Marko Mihkelson, Keit Pentus-Rosimannus, Urve Tiidus, Urmas Klaas, Yoko Alender, Urmas Kruuse, Andres Sutt, Maris Toomel, Maido Ruusmann ja Jaanus Tamkivi.
Kaja Kallas: strateegia “Eesti 2035” seab õiged eesmärgid, valitsuse teod viivad meid aga vastassuunas
Pressiteated
25. November 2020 19:45
Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni juht Kaja Kallas ütles tänasel parlamendi arutelul strateegia “Eesti 2035” üle, et dokument seab küll õiged eesmärgid, aga valitsuse teod viivad meid risti vastupidises suunas.
„Dokumenti lugedes ei saa üle ega ümber kognitiivsest dissonantsist, mis tekib. Ühelt poolt on ju kõik õige. Kes ei tahaks, et „Eesti oleks loov, vastutustundlik ning avatust ja kogukondi väärtustav ühiskond, mis hoiab ja edendab Eesti identiteeti ning tagab mitmekesise, ligipääsetava ja ajaga kaasaskäiva elujõulise kultuuriruumi“? Aga kui vaadata valitsusliikmete tegevust, siis tundub, et nende kohta see ei käi. Nemad jooksevad risti vastupidises suunas,“ ütles Kaja Kallas.
Kallas tõi näiteks ka strateegilise sihi 3.2.1 „Arukas inimene hindab teadmisi, hoiab ennast, teisi ja elukeskkonda ning suhtub toetavalt kõikidesse ühiskonnagruppidesse“. „Kui vaadata valitsuskoalitsiooni tegevust – soovi iga hinna eest ühiskonda lõhestada läbi vähemuste vaenamise, siis jälle tekib küsimus, et kas nende kohta see ei käi?“
Samuti tõi Kallas välja, et eesmärgiks seatud avatuse ja koostöömeelsuse asemel soovib valitsus sulgeda ühiskonda välismaalaste seaduse muudatustega ja peletab Eestist eemale välisinvesteeringuid.
„Eraldi tahaks välja tuua, et „Eesti riigieelarve on jätkusuutlik ja makromajanduse tasakaalustamisele suunatud“ tundub nagu mingist paralleelmaailmast pärit lause, sest me teame, et praegune valitsus ja paraku ka eelmine ei ole teinud midagi selle jaoks, et eelarve oleks jätkusuutlik ja makromajanduse tasakaalustamisele suunatud,“ ütles Kallas.
„Siht on üks, aga teod on paraku teised. Kuna strateegiadokumendiga on palju vaeva nähtud ja ideaalis saame ilusate sihtidega kõik nõustuda, siis on mul ettepanek ka päriselt nende sihtide suunas samme ja otsuseid teha, mitte kapata suure galopiga vastassuunas,“ lõpetas Kaja Kallas.
Kaja Kallas: Strateegia „Eesti 2035“
Blogid
25. November 2020 17:48
Kaja Kallas
Kõne strateegia „Eesti 2035“ arutelul Riigikogus
Minu nägemuses peaks strateegia aluseks olema visioon Eestist ja kui see on paigas, siis kaardistatakse see, mis meid selle visiooni poole viivad. Otsused ja sammud, mis viivad meid visioonile lähemale – neid me teeme, otsuseid ja samme, mis viivad sellest visioonist kaugemale, ei tee. Strateegia võiks vastata küsimustele, mida me üritame teha, kuidas me üritame seda teha ja kuidas me teame, et me oleme liikumas oma eesmärgi suunas. Kui mõõdik ütleb, et me oma eesmägi suunas ei liigu, siis mida me teeme selleks, et suunda muuta.
Meie ees arutlusel oleva dokumendi esimene osa puudutab probleeme, mis meie ees seisavad ja teine osa ütleb, et keegi peaks midagi tegema.
Minu loogika ütleks, et kõik alamstrateegiad erinevates tegevusvaldkondades ehk arengukavad peaksid minema kokku selle suure strateegiaga. Näitama konkreetse suuna kätte. Aga ometi – alles eile kuulasime siin samas saalis põllumajanduse ja kalanduse arengukava esitlust maaeluministri poolt – see on näiteks aastani 2030, mitte 2035. Kuidas need asjad omavahel klapivad? Miks selline segadus?
Lisas on toodud mõõdikud, mis peaks näitama, kas oleme strateegias toodud sihtidele lähemale liikumas. Paljude sihtide juures mõõdikud puuduvad või on lihtsalt öeldud, et uue metoodika tõttu lisatakse algus ja sihttase alles järgmisel aastal. Miks seda ei saa kohe paika panna? Aga kuidas sa mõõdadki sihte nagu „hoolivus ja koostöömeelsus“ või „ühiskonnarühmade vahelised kontaktid“?
Dokumenti lugedes ei saa paratamatult üle ega ümber kognitiivsest dissonantsist, mis tekib. Ühelt poolt on ju kõik õige. Kes siis ei tahaks, et „Eesti oleks loov, vastutustundlik ning avatust ja kogukondi väärtustav ühiskond, mis hoiab ja edendab Eesti identiteeti ning tagab mitmekesise, ligipääsetava ja ajaga kaasaskäiva elujõulise kultuuriruumi“? Või et eesti keel peab püsima elujõulisena? Või et Eesti julgeoleku tagatiseks on liikmelisus ja panus NATOs ja Euroopa Liidus ning tihe koostöö liitlastega? Või et „Eesti oleks konkurentsivõimeline, teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik“? Kõik me kirjutame nendele aluspõhimõtetele alla, aga kui vaadata valitsusliikmete tegevust, siis tundub, et nende kohta see ei käi. Nemad jooksevad risti vastupidises suunas.
Või strateegilised sihid: „3.2.1 Eestis elavad arukad, tegutseda ja tervist hoidvad inimesed.“ Loomulikult! „Arukas inimene hindab teadmisi, hoiab ennast, teisi ja elukeskkonda ning suhtub toetavalt kõikidesse ühiskonnagruppidesse“. Jällegi saab absoluutselt nõus olla. Aga kui vaadata valitsuskoalitsiooni tegevust – soovi iga hinna eest ühiskonda lõhestada läbi vähemuste vaenamise, siis jälle tekib küsimus, et kas nende kohta see ei käi?
Või „3.2.2 Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud.“ Ilus. Aga valitsus tegeleb lisaks vähemuste vaenamisele ka välismaalaste seadusega, mis vastupidi ühiskonda sulgeb ja pisemaks muudab. Tundub, et valitsus ei usu ka ise sellesse, sest mõõdikuid ei alg- ega sihttaseme kohta toodud pole.
„3.2.3. Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne, vastutustundlik“. Seda tahaks küll, aga tegelikkuses näeme teistsugust trendi. Eile alles kirjutas Ahti Asmann, et suuri investeeringuid Eestisse enam teha ei saa. Kui vaadata mõõdikuid, siis nende sihtide saavutamine tundub utoopiline – teadus-arendustegevuse kulud erasektoris eesmärk praeguselt 0,6%-lt 2%-le 2035.aastaks. Aga kuidas? Oludes, kus teaduse rahastamine pigem väheneb ja midagi selle jaoks ei tehta. Või siis teine majanduse mõõdik – tööjõu tootlikkus osakaaluna Euroopa keskmisest. Praegu on see 78,6%, aga eesmärgiks on 110%. Kuidas ometi? Mis me selle jaoks teeme? Pigem näen teistsugust trendi. Strateegia sissejuhatuses kirjeldatakse, et oleme vananev ühiskond. Samuti seda, et tootlikkust suurendab tehnoloogiate kasutuselevõtt, aga see on Eestis kesine. Teame, et praegune valitsus on piiranud nii tööstusele kui põllumajandusele ka täiendava tööjõu kasutamise. Kust tuleb see tootlikkuse kasv? Mis on need sammud, mis me sinna suunas astuma peame?
Öeldakse, et ära räägi mulle oma prioriteetidest, näita oma eelarvet ja ma ütlen sulle, mis su prioriteedid on. Strateegiat tuleks vaadata koos eelarvega. Ka dokument ise ütleb, et strateegiliste sihtide saavutamist peavad toetama riigi fiskaalpoliitilised otsused. Kui me aga kõrvutame strateegiat ja valitsuse fiskaalpoliitilisi otsuseid, siis ühelt poolt ütleb strateegia, et Eestis on suur hariduseta inimeste osakaal ja seda tuleks parandada, teistelt poolt neljaks aastaks ette planeeritav riigieelarve strateegia ei näe aga ette õpetajate palgatõusu. Kes neid hariduseta inimesi harib kui õpetajaid pole?
Eraldi tahaks veel välja tuua, et lause „Eesti riigieelarve on jätkusuutlik ja makromajanduse tasakaalustamisele suunatud“ tundub nagu mingist paralleelmaailmast pärit, sest me teame, et praegune valitsus ja paraku ka eelmine ei ole teinud midagi selle jaoks, et eelarve oleks jätkusuutlik ja makromajanduse tasakaalustamisele suunatud.
Kokkuvõttes dokumendis on palju ilusaid sõnu ja sihte, aga kui valitsus ühelt poolt lepib kokku, et need on olulised sihid, mille poole peab liikuma, aga teiselt poolt hakkab tegema kiireid samme täpselt vastupidises suunas, siis pole sellest ilusast dokumendist midagi kasu ning vastuseks on kakofoonia. Siht on üks, aga teod on paraku teised. Kuna strateegiadokumendiga on palju vaeva nähtud ja ideaalis saame ilusate sihtidega kõik nõustuda, siis on mul ettepanek ka päriselt nende sihtide suunas samme ja otsuseid teha, mitte kapata suure galopiga vastassuunas.
The post Strateegia „Eesti 2035“ appeared first on Kaja Kallas.
Viis sammu, millega saab juba 2021 Tallinna paremale kursile
Blogid
24. November 2020 20:58
Reformierakonna Tallinna piirkonna juht ja linnapeakandidaat
Teades lõppsihti, kuhu jõuda tahad, saavad teekond ja vahepunktid selgemalt silme ette. Tahate kapteniks, minge merekooli. Nii ütleb üks siinkandi juhtivaid koolitajaid, Meremõrtsukas Eesti filmiklassikas „Arabella, mereröövli tütar“. Sama üdi võite lugeda või kuulata igaühelt, kes edukalt plaane teinud.
Reformierakonna Tallinna piirkonna juht ja linnapeakandidaat
Teades lõppsihti, kuhu jõuda tahad, saavad teekond ja vahepunktid selgemalt silme ette. Tahate kapteniks, minge merekooli. Nii ütleb üks siinkandi juhtivaid koolitajaid, Meremõrtsukas Eesti filmiklassikas „Arabella, mereröövli tütar“. Sama üdi võite lugeda või kuulata igaühelt, kes edukalt plaane teinud.
Tallinna järgmise aasta eelarve vihjab, et pealinnal seda pikemat sihti väga selgelt silme ees pole. 50% SKPst, koos Harjuga 65% lisandväärtusest loov piirkond seda siiski vajaks. Õnneks oskan ka aidata, mitte vaid laita. Koos kaasamõtlejatega on meil hulk ideid, mida ainuvõimu kulumise hädaga maadlevale linnavõimule pakkuda. Pealegi, kuna see on meie kodulinn ning kes teab, ehk on järgmisel sügisel suurem muutus riigis algamas just Tallinnast, oleks ju patt küünalt vaka all hoida.
Panen kirja viis olulisemat muutust, mis tuleks eelarvega esile kutsuda ning milleks on praegu just hea aeg. Kui on julgust.
Alustuseks heast — konservatiivsus raha laenamisel erineb valitsuse laenubuumist
Alustades sellest, mis on hästi. 861 miljonit väärt eelarves on kiiduväärt printsiip, et laenuraha ei ole jooksvate kulude katteks. Konkreetne vastandus riigi tänasele laenuplaanile, kus kraanist voolab nagu homset ei oleks ja laenuga kaetakse igapäevakulu, mitte vaid investeeringuid. Paradoksaalne on aeg, kus parempoolne liberaal peab leidma, et pealinn ajab rahaasju arukamalt, kui seda teeb riigi valitsus, aga täna on valitsuse pärast piinlik. Kompliment linnapeale, õige hoiak.
Kiitev tuleb olla, öeldes, et kaasava eelarvega tehtavad sammud on siiski edasi. Väikesed sammud, aga suund õige. Reformierakonna idee asumifondist, millel oleks igal aastal kaheksa miljonit anda linnaosades ja asumites kodanike endi otsustada, teostub 800 000 euro mahus. Väiksem ja hulga bürokraatlikum on see algus, kui meie algne plaan, kuid selle teostumise pärast on paljudel hea meel. Siit saab edasi minna.
Esiteks — lastega pered ja lasteaiad korda, investeeringud ajas ette
Nüüd aga sellest, mis nii hästi ei ole, aga mida saaks juba selle eelarvega muuta. Esiteks, mina linnapeana kasutaks kriisi selleks, et lasteaiad ja lasteasutused ennaktempos ette võtta. Asi Tallinna lasteaedadega on tõsine — 124st lasteaiast on aastaks 2030 vaja remontida 103, et nad nõuetele vastaks. Et 2030. aastaks saaks korda kõik lasteaiad, tuleks korrastada aastas ca 9–10 lasteaeda. 2021 on plaanitud valmima neli. Kuuega alles alustatakse. See pole normaal-, ega ennaktempo, hoopis teadmine, et valdkond pole prioriteet. Tervisekriisist tulevas majandussurutises oleks vajalike investeeringute ettepoole toomine aga vajalik samm. Ka majandusele ja tööhõivele.
Lasteaedade remont, vajalik ventilatsioon ning kasvõi õuevalgustus, kõik need hüüavad juba ammu. Kes pole ise käinud, kujutage ette, kuidas pimedal õuealal õpetajad, lambike otsaees, otsivad lapsi nagu jaaniusse. Tallinn AD 2020, sõbrad, reaalsus. Tallinna 124 lasteaia hooviala valgustamisega on korras vaid 19. Ja iga õueala valgustus maksaks ca 60 000 ehk vaja on kokku ca 5,4 miljonit. Sellel aastal on juba tehtud või tehakse korda 12 lasteaia õueala välisvalgustus, jääb teha veel 90.
Teiseks — ühtne, riigikeelne haridus, kaotame lasteaia kohatasu
Teiseks, põhikoolis, gümnaasiumis, isegi kõrgkoolis me ei küsi lapse eest kohatasu, aga alushariduses küsime. On meil siis printsiibina ühtne haridus või mitte? 71 ja pisut peale eurot kuus on 854 eurot aastas ning kahe väikse lapsega perele 1704 eurot aastas. Põhimõte — haridus on ühtne, riigikeelne ja kohatasuta algusest lõpuni, peaks ka siin kehtima. See kriis on ekspertide hinnangul ning tööturgu vaadates naise nägu. Kas keegi arvab, et perel väikeste lastega läheb praegusel ajal kergemaks? Mina linnapeana seda ei arvaks ja poleks pärast kohatasu kaotamist kriisi esimeses laines seda taastama asunud.
Kolmandaks — põhimõtteline muutus linnaruumi loomises, palkame paremaid inimesi
Kolmandaks, julgemad sammud põhimõtteliselt elukvaliteeti muutvates valikutes. Põhimõtteline valik muuta linn palju atraktiivsemaks ei küsi palju raha, vaid pisut ametkohtadelt vabastamisi ja uute inimeste palkamist. See teeks meid muuseas ka kriisikindlamaks. Kui hakata lähtuma valikust, et planeerimine on suurema vaate osa ning iga planeering saab hinnatud valikus, kas see loob sunnitud sõite või vabatahtlikku liikumist, siis muutuks linn iga kuu ja aastaga. Paremaks.
Usun, et targemad liikuvusega tegelejad on siinkandis ammu õigesti tähele pannud, et inimene on võimeline liikuma mistahes viisil, valides selle, mis talle mugavam ja turvalisem. Autostumine on sunnitud valik, oleme ausad. Ning hea tänavaruum, kus 8- ja 80-aastane ise turvaliselt liikuma saavad, nagu ka kvaliteetne ühistransport, on autoga liikleja parimad liitlased.
Miks? Sest kui on reaalne, positiivne valik, saavad inimesed valida ja koormus ka ummikuteks väheneb. Otsa veel teadmine, et linnaosade elutsükleid planeeringutes vaadates on võimalik palju sunnitud „emme ja issi kui autojuhid“ sõite asendada ise turvaliselt liikuvate ja seeläbi oma tervist hoidvate laste toimetamisega. Maailmas pole see muuseas ennenägematu, uudis on see vaid siinkandi tomatitalvodele.
Seega kehtestame indeksi, mis mõõdab, kas plaan toob linna kvaliteetset tänavaruumi ja ise liikumist ja iga päev saab pisut parem.
Neljandaks — uus Tallinna Terviselinnak, koostöö erasektoriga, valveperearsti teenus tööinimesele
Neljandaks. Suur pilt. Tallinna lähiaastate suur investeering on pealinna haiglate ühendamine. See pole vaid idee betoonist, taristust (ehkki tervisekriis näitab, et sedagi oleks vaja), vaid idee suuremast muutusest. Tallinna linnapeana teeks ma kõik, et siinkandis tekiks juurde suurem terviselinnak, kus koos teadus- ja arendustegevuse ning erasektoriga kasvaks töökohtade ja ekspordipotentsiaal. Lihtsamalt öeldes — puhas Eesti loodus, kõrge lisandväärtusega tark töö, Euroopa vananemas — otsa head ühendused maailmaga — kas mitte see pole vaade kuidas Eesti võiks tulevikus olla midagi ilusat? See tooks tööd, jõukust ning kasvataks Eesti elukvaliteeti.
Tervisevaldkonnas tuleks ära ka teha sammud, milleks oleme plaani esitanud. Muidugi, see on alles kaks korda maha hääletatud, kuid nagu Asumifondi kogemus näitab, aega läheb, head ideed juhtuvad. Valveperearstikeskuste vajadus, kus tööinimene saaks pärast tööaega teenuse ja mis nädalavahetusel töötaks ülelinnalisena, on kuum teema. Kriis on näidanud, et taolist tulevikku juba arutatakse. Meie plaan aitaks inimestel saada kiiremini lahenduse ning hoida EMO ressurssi kriitilisemas seisus abivajajatele. Taas põhimõtteline valik, kas teha midagi moepärast või põhimõtteliselt. Plaan on, linnapeana ma kasutaks, mis sest, et see on teiste idee.
Viiendaks — linna teenuste kvaliteet, ettevõtlusega side ning ühendus Helsinkiga
Viiendaks. Tegelikult jõuaks veel ka viiekümneviiendaks lisada, ideid on palju. Kontrastina ainuvõimule, mis kulutab. Linnapeana koristaks ma ära kõik linnajuhtide pildid tasutud lehtedest kuni oktoobrini 2021. Ning kasutaks vabaneva pinna või siis raha Tallinnas väikeettevõtjate aitamiseks. Nii selleks, et tuua Eesti inimesi, tervisenõudeid täites, teenust ostma, kui selleks, et luua võimalusi, kus vabas õhus tekiks kauplemisruumi, mis kriisis turvaline. Mõni miljon meediakulude arvelt, see kiitus oleks siiras, mitte ostetud.
Linnapeana ma küsiks Tallinna transpordijuhtidelt, kas nad iga päev sõidavad sama transpordiga, millega inimesed? Ning küsiks valget A4 ulatades, mis täpselt takistab juhtkonna hea elu (meenutan alkoholioste, luksbusse jpm) arvelt lisamast mõnda trammi/bussi liinile, kus tipptunnil koormus, inimeste tihedus suur ning seetõttu vahet hoida keerukam. Kui nemad ei saa hakkama, leiame need, kes saavad. Ning need, kes ei keeruta aastaid uute trammiliinide ja ühenduste rajamisel pealinnas ja üle piiride.
Ning küsiks linnavalitsuses suure ringi küsimuse: kas kellelgi on paremat ja suuremat ideed Eesti majanduse ja julgeoleku ning Tallinna atraktiivsuse kasvatamisel kui Tallinn — Helsinki tunneli eestvõitleja olemine? Kui seda vastust ei tule, asuks tegutsema, ühendus naabritega toob jõukust mõlemale rahvale. Ning kriisi ajal ehk annab ka suuremat pilti, et mitte vaid elada ettekujutuses, et jõukaks saab vaid senist ümber jagades. Uut tuleb luua.
P.S Kui ma oleks linnapea, oleks ma selle loo eest tänulik. Preemiana eelistaks kirjutaja tegusid tordile, kui sobib.
Viis sammu, millega saab juba 2021 Tallinna paremale kursile was originally published in Reformierakond Tallinnas on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.