Eestil tuleb hakata mõtlema, mis saab siis, kui muutume Euroopa Liidus ise netomaksjaks
Ööl vastu neljapäeva, 7. märtsi, arutas riigikogu esimesel lugemisel otsust Euroopa Liidu taaskäivitamise kava rahastamise kohta.
Oleks üsna rumal mitte toetada otsust, millega antakse rikkamate riikide arvelt Eestile 1,4-1,5 miljardit eurot abiraha, mille peame kinni maksma alles 2058. aastaks.
2020. aasta suvel kiideti liikmesriikide nõukogu poolt heaks eelarveraamistik seitsmeks aastaks 1074,3 miljardi euro suuruses summas ja taaskäivitamise kava 750 miljardi euro suuruses summas.
See õnnestus tänu koroonale ja Ühendkuningriigi lahkumisele. Aga mis saab järgmine kord?
Poliitiliselt on parem, kui eelarve tuludes oleks suurem osa automaatselt laekuvatel omavahenditel: tollituludel, käibemaksueraldistel ja muudel tuludel.
Euroopa Liidu eelarve raamistik koostatakse seitsmeks aastaks. Suurt tähelepanu pööratakse eelarve kuludele. Aga sellega saab hakkama. Probleem on, kuidas moodustuvad eelarve tulud. Need koosnevad nn. rahvatulupõhisest sissemaksest ja omavahenditest, mille hulka selle otsusega ilmus ka laen. Eelarve on ajaloos väga palju muutunud, aga täna on rahvatulupõhine osa umbes 70 protsenti ja omavahendite oma (ilma laenuta) umbes 30 protsenti.
Kuigi see nn. rahvatulupõhine sissemakse arvutatakse keerulise valemi põhjal, on see siiski (minu hinnangul) poliitiliselt otsustatud sissemakse. Omatulud kujunevad automaatselt. Mida aeg edasi, seda raskem on Saksamaal ja Hollandil sellele poliitilisele sissemaksele oma parlamentides toetust saada.
Seni, kuni Eesti on raha saaja rollis, ei puuduta see probleem meid palju. Me saame rohkem kui sisse maksame.
Aga ajad muutuvad. Poliitiliselt on parem, kui eelarve tuludes oleks suurem osa automaatselt laekuvatel omavahenditel: tollituludel, käibemaksueraldistel ja muudel tuludel. Vanasti nii oligi. Rahvatulu põhine komponent tekkis 1978. aastal, 1988. oli selle osa Euroopa Liidu eelarves kõigest 10 protsenti, nüüd 70 protsenti. Selles kontekstis on plastpakendipõhine omavahendite komponent (milline suurepärane nimi) hea idee. See lubab poliitilist sissemakset vähendada. Keskkonna parandamise efektist rääkimata.
Rahalaev, mis Euroopast tuleb, on suur ja kopsakas. Eesti on alates 2004. aastast saanud Euroopast abiraha kokku umbes 9,8 miljardit eurot. Sisse on makstud ca 3,1 miljardit. Eelarveperioodiks 2021-2027 on ühtekuuluvuspoliitika toetusi ette näha 3,37 miljardit. Keskmine aastane sissemakse on 350 miljoni ringis.
Nüüd algav eelarveperiood (koos taastumisrahastuga) toob Eestisse seninägemata suure summa. Raha kasutamine sõltub meist endist. Ilma reeglite täpse järgimiseta võib rohkesti raha kaotsi minna.
Oleme oma arengus jõudnud heaoluriiki. Me oleme maailma 50 jõukama riigi hulgas. Aga selle saavutamisel on olnud abiks võõras raha.
2021. aasta eelarve kuludest kaetakse ainult 71 protsenti meie oma maksutuludest. Viirusekriisi abipaketist saame rohkem, kui ise sinna maksame. Selline olukord ei kesta igavesti. Viirusekriis lükkas ärkamise edasi. Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ei lepi lõpmatuseni, et nemad on maksjad ja kõik teised saajad. Kui suureks lubame tõusta võlaorjusel rahvusvahelistele pankadele?
Prantsusmaa, Holland ei lepi lõpmatuseni, et nemad on maksjad ja kõik teised saajad.
Raha tuleb Euroopa Liidust veel pikka aega. Aga mitte lõputult. Millises olukorras oleme siis, kui muutume ise netomaksjaks? Kas oleme raha ära raisanud, nagu tegi Eesti Wabariik Venemaalt saadud kullaga, või oleme üles ehitanud tootlikud jõud, mis võimaldavad heaoluriiki edasi pidada ja edukalt tulevikku liikuda?
Vaadates Venemaa viimaste kuude toimetamist Ukraina piiri ääres ja kõigis infokanalites Ukraina teemal on selge üks asi. Üllatusrünnakut maavägedega Ukraina vastu, näiteks sellist nagu oli sissetung Krimmi 2014 aastal, Vladimir Putin ei kavanda.
Sest mingi eriline üllatus selline rünnak Kremli poolt kujundatud foonil ei oleks. Vastupidi, Moskva on olukorda eskaleerinud hirmsa kära ja müraga. Viimane ei selgita küll oluliselt tema tegevuse põhjusi ja eesmärke, näitab aga vaieldamatult üht: Kreml soovib, et maailm kuuleks, näeks ja teaks, et Ukrainas võib taas puhkeda täiemahuline sõda.
Nõnda on Lääne vastava ala analüütikkond viimastel nädalatel kirjutanud täis kõik portaalid, lehed ja ajakirjad teooriatega küsimuses mida Kreml „tegelikult“ kavatseb ja miks ta „tegelikult“ teeb seda, mida teeb. Vastused ulatuvad väidetest stiilis, et „Putinil pole „ratsionaalne“ praegu riskida uute sanktsioonidega ja mitte midagi ei juhtu“ kuni ennustusteni kogu Urkaina vallutamisest ja suure sõja algusest Venemaa ja NATO vahel, milleks just praegu olevat sobiv hetk. Aus vastus on ilmselt, et kui mitte muud, siis on suutnud Putin panna Lääne taas mõistatama, mis on tema tegelik plaan ja keegi seda „tegelikult“ ei tea.
Võimalik, et ei eksi ka need, kes arvavad, et Putin ei olegi veel otsustanud, kuhu suunas ja kui kaugele olukorda arendada ja võib vähemasti osaliselt otsustada sõltuvalt esialgsetest Washingtoni ja Brüsseli reaktsioonidest ja luureraporteist Lääne kavatsuste kohta.
Traditsiooniliselt ei ole Kreml võtnud ette agressiivseid rahvusvahelisi samme, mille puhul oleks risk neist mitte terve nahaga pääseda ülemäära suur. Terve naha all tuleb mõista enam-vähem garanteeritud sõjalist edu ja täielikust rahvusvahelisest isolatsioonist pääsemist. Väljavaade saada karistuseks mõned poolkõvad Euroopa sanktsioonid ja murelikud avaldused ei ole kindlasti miskit, mis Moskvat heidutaks.
Nõnda peaks Lääne heidutus olema mõistagi juba praegu võimalikult üheseltmõistetav. Kui Moskva kavatseb avalikku sissetungi Ukrainasse või muid agressiivseid sõjalisi operatsioone Ukraina vastu, annab Lääs Ukrainale kõikvõimalikku sõjalist abi ja on valmis vajadusel ka ise sõjaliselt sekkuma. Alla selle vaevalt Moskvat heidutab, kuid just see on heidutus, milleks Lääs täna valmis ei ole. Vähemasti mitte Saksamaa ja Prantsusmaa.
USA on president Bideni „Ameerika on tagasi“ poliitika raames andnud üsna selge signaali, et Washington kavatseb võtta asja tõsiselt. Eelmisel nädalal toimusid telefonikõned Ameerika ja Ukraina presidentide, riiklike julgeolekunõunike, välisministrite, kaitseministrite ja kaitseväe juhatajate vahel, milles ameeriklased ajakirjanduse andmeil kinnitasid, et kaitsevad Ukraina territoriaalset terviklikkust. USA staabiülemate komitee esimees helistas lisaks ka oma Vene vastaspool kindral Borisovile, küllap sama sõnumiga. Eelnevalt tõstis USA Euroopa vägede juhatus Ukraina ohuhinnangu taset „potentsiaalsest kriisist„ „võimaliku kohese kriisi“ tasemele, mis on kõrgeim ohutase. Reedel teatas Türgi, et USA on „kaks nädalat tagasi“ küsinud luba ühe ristleja ja ühe hävitaja läbipääsuks Mustale merele. Laevad jõuavad sinna 14. aprillil lisaks juba praegu Mustal Merel viibivale USA hävitajale ja loovad ameeriklastele Mustal merel täieliku mereväelise ülekaalu. Võrreldes Obama ja Trumpiga ilmutab Washington igatahes ennenägematut otsustavust. Muutunud on ka retoorika. Kui Obama ajal kutsus Valge Maja Vene sissetungi Ukrainasse ebamäärase terminiga incursion (s.o. umbes – sekkumine), Trump arvas, et Krimm kuulub Venemaale ja süüdistas „suure tüki Ukraina ära võtta laskmises“ Obama „režiimi“, siis nüüd on Washington sõnastuses ühtne ja selge. Eelmisel nädalal avaldas nii Valge Maja kui Riigidepartemang muret „Vene agressiooni hiljutise eskaleerimise“ pärast Ukraina vastu.
Euroopa Liit on pärast Borelli kurikuulsat Moskva visiiti olnud Vene ja ka Ukraina poliitikas üsna kidakeelne. Borell on siiski 4. aprillil pidanud telefonikõne Ukraina välisministriga, väljendanud „teravat muret“ Venemaa „sõjalise tegevuse pärast ümber Ukraina“, kuulutanud EL-i „vankumatut“ toetust Ukraina territoriaalsele terviklikkusele ja kutsunud Ukraina välisministri järgmisele EL-i välisministrite kohtumisele Brüsselis 19. aprillil. Täielikult lati alt läbi on jooksnud Prantsusmaa ja Saksamaa. Putin tunneb oma Euroopa partnereid ilmselt väga hästi. Niipea kui Moskva kuskil eskaleerib, hakkavad Pariis ja Berliin rääkima de-eskaleerimisest ja „mõlema poole vastutusest“, see on kindel refleks. Nii ka juhtus. 3 aprillil tegid Macron ja Merkel ühisavalduse, kus kutsusid „kõiki pooli“ üles „vaoshoitusele“ ja „töötama pingete de-eskaleerimise suunas“. Avalduses puudub vähimgi vihje võimalikele vastumeetmetele agressiooni jätkumise korral.
Sellele avaldusele eelnes kahetsusväärne Putin-Merkel-Macron videokohtumine 30. märtsil, kus Moskva taotud sõjatrummide taustal arutasid kolm liidrit „Ukraina sisekonflikti“ lahendamist ilma Ukraina kohalolekuta. Ukrainlaste korduvat ettepanekut pidada nn Normandia formaadi (Venemaa, Ukraina, Saksamaa, Prantsusmaa) kohtumine oli eelnevalt kõigi poolt tagasi lükatud. Lisaks lekkis Kremli ajakirjandusse Prantsusmaa ja Saksamaa poolt esitatud ettepanekud Minski lepete elluviimiseks, mis sisuliselt eiravad Ukraina põhilisi julgeolekumuresid ja mille rakendamine jätaks Donetski ja Luhanski oblastid Ukraina tegeliku kontrolli alt välja, ainult Ukraina nõusolekul. Erinevalt Macronist on Merkel siiski 3. aprillil nõudnud Putinilt vägede tagasitõmbamist Ukraina piiri ääres „et olukorda de-eskaleerida“. Macron, kes on mitu aastat propageerinud dialoogi vajadust ja suhete normaliseerimist Moskvaga, ei ole teadaolevalt oma dialoogipidamisoskust viimastel päevadel praktiseerinud.
Selliste Euroopa partnerite olemasolul võib Putinile muidugi tunduda küll, et tal on Ukrainas enam-vähem vabad käed. Bideni administratsioon on värske ja Moskva poolt kontrollimata. Võimalik, et Washingtoni resoluutne kitumine on Moskva korraks järele mõtlema pannud. Ent info- ja sõjateatris sellest esialgu märke ei ole. Rossija 1 telekanali uudisprogramm „60 minutit“, tuntud kui Kremli meeleolude lakmuspaber, alustas oma 5. aprilli saadet niimoodi: „Kõigepealt tulistest uudistest. Ukraina valmistub täiemastaabiliseks sõjaks Donbassiga, kusjuures rünnakuks on juba kõik valmis. Sellest teatas DNR-i juht Deniss Pušilin, kommenteerides küsimust, kas on veel šanss täielik sõjaline kokkupõrge ära hoida: „Selline võimalus on äärmiselt väike.“ Ja nii edasi ja nii edasi.
Ukraina eriväelased olevat tapnud Donbassis viieaastase poisi, Ukraina snaiper tappis pensionäri. Pikalt ja irooniliselt kõneldi Bideni telefonikõnest Zelenskiga. Seejärel maalisid saatekülalised pildi vasest rahumeelsest Venemaast, keda Ukraina tõmbab konflikti, mida on vaja ainult Läänriikidele ja kuidas Venemaa praegu peab kõiki hoiatama, et ärge sekkuge, muidu me oleme, vastu tahtmist muidugi, sunnitud vaeseid vene kodanikke Donbassis kaitsma.
Sedasorti meediapilt on Vene pea kõigis kanalites jätkunud juba veebruarist. Eskalatsiooni avapauguks oli Donetskis toimunud foorumi „Vene Donbass“ ülekandmine mitmes Vene kanalis, kus RT, ühe Kremli propaganda põhikanali peatoimetaja Margarita Simonjan kutsus Venemaa juhte üles Donbassi Venemaaga liitma. „Emake Venemaa, too Donbass koju“. Samal kongressil esitas eelpoolnimetatud Pušilin programmi „Vene Donbass“, mille järgi on separatistide eesmärk haarata oma kontrolli alla kahe oblasti kui „Vene rahvusriikide“ kogu territoorium. Simonjan ei tee Kremliga kooskõlastamata avaldusi. Siiski teatas Vene Välisministeerium päev hiljem, et tema avaldus on „isiklik ja ta ei ole riigiametnik.“ Veebruaris ja eriti märtsis levivad nii Kremli meedias kui Vene kontrollitud sotsiaalmeediakontodel lood sellest, kuidas Ukraina kavatseb Krimmis ja Donbassis sõjaliselt rünnata ja „vene kaasmaalaste“ „genotsiidi“ korraldada. Selleks olevat USA ja NATO juba pikalt Ukraina natse välja õpetanud. Ohtralt levib videoid ja väiteid Ukrainlaste moodsatest USA-lt või NATO-lt või „Läänelt“ saadud relvadega.
Donetski ja Luhanski oblasti kohalikud telekanalid on kaks kuud näidanud väidetavaid Ukraina armee konvoisid mis toovad relvastust ja vägesid oblastite piirile. Välja on kuulutatud mobilisatsioon ja räägitakse kohe algavast Ukraina rünnakust. Viimane OSCE missiooni raport kontrolljoonelt räägib samas mõnest Ukraina soomukist. Ukraina Kindralstaabi i raport räägib aga vene snaiperite taasilmumisest sõjateatrisse ning vastase pidevates provokatsioonidest, kus Ukraina üksusi tulistatakse küladest, kultuuriväärtusega paikadest ja kriitilise infrastruktuuri lähedusest. Loodetakse vastulööke, mida saaks kasutada tõendina „Ukraina agressioonist.“ Üsna sarnane taktika toimub praegu kas Tallinnas Riigikogu ees, kus „politseiriigi“ vastu protestijad proovivad esile kutsuda „politseiriigi reaktsioone.“ Seegi eskalatsioonikatse ei pruugi olla päris juhuslikult Ukraina eskalatsiooniga asjaliselt kokkulangev.
Ühesõnaga, sõnum mida Vene televaataja ja uudistetarbija praegu igapäevaselt saab, valmistab teda ette Venemaa aktsiooniks „Donbassis venelastele Ukraina fašistide rünnaku vastu“ appi minema. Viimastel nädalatel on Vene vägede kontrollitud alalt ühe rohkem vaherahu rikkumisi. Vene telekanalid on nüüd hakanud rääkima stiilis, et pärast pikaaegset külade ja tsiviilelanike pommitamist Ukraina poolelt „alustasime me vastu tulistamist.“ Venekeelses inforuumis on loodud foon, mis põhjendab igasuguse Venemaa-poolse sõjalise tegevuse kui vastutegevuse Ukraina „agressioonile Donbassi ja sealsete venelaste vastu."
5. aprilli ülalkirjeldatud „60 minutit“ sisaldas näiteks sellist lõiku: „Vaatame Ukraina relvajõudude sissetungi võimalikke tulemusi Donbassi. Nende eesmärk ei ole ainult territoriaalne kontroll. See viib venelaste ja Vene passi omanike massilise genotsiidini. Kas Venemaa saab seda lihtsalt pealt vaadata Euroopas 21. sajandil? Muidugi mitte! Sellepärast saab olema kaks Ukrainat: Ida-Ukraina Vabariik ja Lääne Ukraina. Kiiev võib kuuluda Ida-Ukrainale, kuid võib-olla on ta nagu Berliin, kus meil on oma kontrolli all sektor. Ukraina nagu ta on täna, kaob maakaardilt.“
Ukraina maakaardilt kadumise motiiv ei ole aga enam eksalteeritud riiklike telesaadete liialdus.
9. aprillil teatas Vene Välisministeeriumi pressiesindaja, et „Ukraina võtmine NATOsse tähendaks Donbassi sõja suuremahulist eskalatsiooni ja tagasipöördumatuid järelmeid Ukraina riiklusele.“ Päev varem teatas Dmitri Kozak, Putini Ukraina asjade nõunik ja Kremli esindaja Minski läbirääkimistel, et „jõu kasutamine“ Ida-Ukraina üle tagasivõtmiseks, „kus paljudel elanikel on Vene kodakondsus“ tähendaks „Ukraina lõpu algust“ ning Venemaa peaks tegutsema, et „oma kodanikke kaitsta.“ Umbes sama teatas reedel ka Putini pressiesindaja Peskov. Peskov süüdistas Ukrainat „provokatiivse käitumise eskalatsioonis ida-Ukrainas, mis ohustab Venemaa julgeolekut.“ Provokatsioonides ja sõjalises eskalatsioonis süüdistas Ukrainat läinudnädalastes telefonikõnedes Merkeli ja Erdoganiga ka Putin.
Retoorika on seega enam-vähem tasemel, kust sirge näoga mitte midagi tehes taanduda oleks juba keeruline. Arvestades, et mitte mingisugust Ukraina-poolset sõjalise ründe plaani või isegi valmidust tegelikult ei ole, võib muidugi teatada, et Ukraina lõi verest välja ja Venemaa kangelaslik heidutustegevus päästis Donbassis tuhandeid elusid ja hoidis ära genotsiidi.
Miks siiski Putin Ukraina piirile vägesid koondab ja sõjatrummi taob? Nagu öeldud, ilmselt mitte maavägede lausrünnakuks. Ent mingi võidu on ta ilmselt plaaninud siiski koju tuua. Koroonakriis möllab, vaktsiini ei ole või on vähe, Navalnõi on vangis ja tema liikumise hiljutised korruptsioonipaljastused ärritavad rahvast, Putini populaarsus on madal ja sügisel tulevad Duumavalimised. Nii Gruusia 2008 kui Ukraina 2014 lõid Putini populaarsuse kodus pikaks ajaks lakke ja andsid mõlemad mitu aastat rahulikku valitsemist. Lisaks peatasid Gruusia ja Ukraina NATO-sse liikumise.
Kui kogu Ukraina eskalatsioon ei ole lavastus ja tähelepanu tõmbamine, et üllatada mõne muu operatsiooniga kusagil mujal, näiteks Valgevenes või isegi Baltikumis, siis peab ta mingisuguse võidu võtma nimelt Ukrainas. Donbassi staatuse muutmine võiks olla selline lahendus. Venemaa võtab Donetski ja Luganski oblastid avalikult „oma kaitse alla.“ Hoiab ära „ukrainlaste planeeritud genotsiidi“, viib sisse „rahuvalveväed.“ Võib-olla ka aktsepteerib „Donbassi rahva“ palve ja „toob Donbassi koju.“ Selleks pole erilist sõjalist tegevust tarvis, venelased kontrollivad niikuinii oblastiste piiriületusi Venemaaga ja territooriume endid, samas aga „suur sõda“ jääks Eurooplaste rõõmuks pidamata. Ära võiks sellise arengu hoida vaid usutav võimalus, et Lääs toetaks Ukrainat taolisele hõivamisele relvaga vastu astuda. Seda ei saa täna pidada eriti tõenäoliseks. Ära võiks selle hoida ka Ukraina kohene NATOsse võtmine. Viimane lahendaks Ukraina konflikti üldse päevapealt. Kahjuks puudub sellekski täna nii Atlandiülene üksmeel kui olukorra tõsidusest arusaamine Euroopa pealinnades. Ennustan, et pärast seesugust või samalaadset Moskva-poolset sammu hakkavad Lääneriigid umbes poole aasta pärast taas rääkima dialoogi jätkamise vajadusest. Ja ukrainlased ootama Moskva järgmist sammu.
“Ära taha kohe kõike ja korraga, anna endale aega sisse elada, anna endale vähemalt kolm kuud,” ütles mulle hea sõber, kui valitsuse vahetusega sain ülesande juhtida riigikogu keskkonnakomisjoni. Kolmest kaks on tänaseks läbi, mis on tehtud, mis on ees? Keskkonnateemades on Eesti riigil arenguruumi ja seljataga tegemata tööd. Lahendamata probleemipuntraid, rahulolematust jõuab minuni igapäevaselt, kohati […]
The post POLIITKOLUMNIST / Taastame usalduse ringmajandusse appeared first on Yoko Alender.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu, kirjutab Marko Mihkelson.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu, kirjutab Marko Mihkelson.
Ükskõik kui keerulised ka riikidevahelised suhted ei oleks või kui habras poleks rahvusvaheline julgeolekupilt, on just välisministrite ja diplomaatide roll hoida kontakte ning püüelda pingete maandamise või olemasolevate probleemide lahendamise suunas. Seda eriti sellistes suhetes, mis mõjutavad Eesti ja kogu regiooni julgeolekut.
See, et Eesti ja Vene välisministrid ei olnud enne reedest Eva-Maria Liimetsa ja Sergei Lavrovi telefonikõnet suhelnud enam kui viis aastat, on väga kõnekas. Küsimus pole selles, et telefonikõned või kohtumised lahendaksid sügavalt juurdunud probleeme. Seda eeldada oleks naiivne. Kuid samal ajal on fakt, et ka kõige vastandlikumaid positsioone on võimalik tasandada kannatliku ja sihikindla diplomaatilise tegevuse kaudu.
Kui Jaan Poska oleks omal ajal lähtunud arvamusest, et enamlastega ei tohiks mingil juhul läbi rääkida, sest tegemist on ju terroristidega, siis poleks meil praegu Tartu rahu ega selle artikkel II tähenduslikku alust kogu Eesti-Vene suhete ajaloole.
Ministrite paarikümneminutiline kõne oli pigem tutvumiskontakt, kus pooled esitasid oma nägemuse kahepoolsetest suhetest ja rahvusvaheliselt olulistest küsimustest. Väga hea, et Liimets sai võimaluse otse Venemaa välisministrile välja öelda meie suhtumise pingete eskaleerumisest Ukraina piiridel.
Just Venemaa agressioon Ukraina vastu on põhjustanud aastatepikkuse Vene-Lääne suhete jahenemise, mis omakorda mõjutab Eesti-Vene suhteid. Meil pole vaja ennast petta – mida halvemad on suhted Venemaa ja lääneriikide vahel, seda pingelisem ja ohtlikum on ka meie julgeolekuolukord. Seda aitab maandada eeskätt meie tugev liitlassuhe NATO-s, usutav heidutus ja diplomaatiline tõsiseltvõetavus, sealhulgas ka suhetes Venemaaga.
Reedese kõne sisuküsimustes polnud midagi üllatavat. Lavrov esitas tuntud loetelu Moskva jutupunktidest, mis on otsati pärit juba 1990. aastatest. Sellele vastu esitas Liimets omad seisukohad, mis on samuti teada ja tuntud meie järjekindlast välispoliitilisest agendast suhetes Venemaaga. See, et kokkupuutepunkte napib, pole ju kellelegi üllatus.
Mis puudutab piirilepingute teemat, siis püüab Venemaa diplomaatiliselt veeretada palli Eesti poolele, kuigi teab ise suurepäraselt, et lepete ratifitseerimine on peale nende allakirjutamist 2014. aastast jäänud toppama just Kremli ja riigiduuma taha.
Lavrovi vihjed territoriaalsete nõudmiste osas pole tõsiseltvõetavad, sest see klausel juba sisaldub Lavrovi enese allkirjaga kinnitatud leppes. Jüri Ratase teise valitsuse ministrite välispoliitilistele jänesehaakidele vaatamata pidas ka endine välisminister Urmas Reinsalu territoriaalsetest nõudmistest rääkimist kohatuks.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu.
Kuidas siit edasi? Suhetes Venemaaga ikka tasa ja targu, sihikindlalt oma põhimõtetele ja liitlassuhetele nii NATO-s kui Euroopa Liidus toetudes. On ilmne, et igasugune sõjaline eskalatsioon Ukrainas üksnes halvendab ka meie suhete fooni Venemaaga.
Samal ajal on oluline Eesti diplomaatidel hoida töös need konsultatsioonide kanalid, mis võimaldaksid otse rääkimist olemasolevate praktiliste küsimustega tegelemisel, nagu näiteks piiriülene koostöö (kohe on avanemas uued Euroopa Liidu vahendid piiriüleste projektide tarbeks). Ka president Kersti Kaljulaidil tuleb lähiajal otsustada, milline koreograafia valida juuniks kavandatud soome-ugri maailmakongressiks.
Selle aasta eelarve vastuvõtmisest on möödas pisut üle kolme kuu. 2021. aasta eelarvest moodustavad tulud 11 miljardit ning kulud ja investeeringud 13 miljardit, vahe kaks miljardit eurot on kaetud laenuga.
Juba detsembris vastu võetud eelarve kohta ütles praegune valitsuse majandusnõunik Ardo Hansson, et tegu on Euroopa kõige halvema eelarvega, sest suur osa laenurahast kulub püsikulude katteks. Riigina elas Eesti juba enne koroonakriisi aastaid laialt üle jõu. Ometi ei ole vastu võetud 2021. aasta eelarve kriisieelarvet. Loodeti, et koroonaviiruse mõju jääb Eestis väikeseks ja pandeemiast tulenevad mõjud ühiskonnale hakkavad järk-järgult taanduma.
Tähelepanuta jäeti paljude 80–90protsendise käibelangusega ettevõtlussektorite abipalved ja hoiatused lähituleviku kohta. Kriisis saavad enim räsida turismi- ja kultuuriettevõtted, aga nagu meres ujub suurte vaalade ümber palju väikseid kalu, pakuvad suurte ettevõtete ja sündmuste klientidele teenuseid lai ring väikeettevõtjad transpordi-, koristus-, pesupesemis-, disaini-, tervise-, heaolu- ja mitmelt muultki alalt. Nemad olid jäetud 2021. aasta eelarves toetuseta, nende kümneid aastaid üles ehitatud ettevõtlus sulas ja nad tundsid, et riik on nad hätta jätnud.
Jaanuari keskel ametist lahkunud valitsuse üks viimaseid otsuseid oli koolid avada, mille mõjul oleme nüüd jõudnud koroonasse nakatunute suhtarvult maailma esimeseks. Siinjuures väärib rõhutamist, et Eestis sureb kõige väiksem osa nakatunutest, keskmiselt üks inimene 100st. Me peame olema lõputult tänulikud oma meditsiinitöötajatele.
Uus valitsus istus külglibisemises auto rooli, ühel pool teed kivid ja kännud, teisel pool sügav kraav.
Jaanuari lõpul ametisse asunud valitsus võttis üle koroonapandeemias ägava riigi, mille eelarve oli defitsiidis, aga seal ei olnud siiski raha haigete ravimiseks ega tervete vaktsineerimiseks, samuti mitte enim räsitud elualade ettevõtete ja töötajate turgutamiseks. Ilmselt puhtast lohakusest oli unustatud eelarvesse planeerimata teisest pensionisambast väljujatele lubatud raha. Vastutustundetu on valitsuse reservi tühjaks jätminegi, mis võtab valitsuselt võimaluse kiiresti reageerida.
Uus valitsus istus külglibisemises auto rooli, ühel pool teed kivid ja kännud, teisel pool sügav kraav. Mõnikord tuleb teel püsimiseks anda gaasi, kuigi vaistlikult tahaks vajutada pidurit.
Lisaeelarvega võttiski uus valitsus vastu raske, aga mõistliku otsuse – anda gaasi – suurendada kulusid 461 miljonit eurot. Tõsi, eeldatakse, et 161 miljonit eurot laekub eelarvesse maksudena tagasi, osa suunatakse investeeringuteks ja osa kulusid kantakse ühelt realt teisele ning seega eelarve tasakaalu ei mõjuta. Siiski prognoositakse eelarve defitsiidi suurenemist 453 miljoni euro võrra ehk 1,6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Kõrge haigestumise määra tõttu vajab suurimat toetust tervishoiuvaldkond – kokku 130 miljonit eurot, mis kulub vaktsineerimisele, haiglate ja kiirabi erakorraliste kulude katmiseks.
Suuruselt teine eraldis, 117 miljonit, on aga labane detsembris vastu võetud eelarve veaparandus. Nimelt tuleb seoses pensionireformiga teisest sambast lahkujatele kaasa panna kompensatsioon summas, mille riik jättis sotsiaalmaksust teise pensionisambasse kandmata ehk kahekordne inimese enda teise pensionisambasse paigutatud kaks protsenti brutopalgatulult, lisaks intress.
Mõnikord on minult küsitud, miks Eesti ei võiks jaotada koroonatoetust otse kõigile leibkondadele nagu Ameerika Ühendriigid. Kõigil Eesti leibkondadel ei ole läinud halvasti.
Suurim toetus ettevõtlussektorile ja leibkondadele antakse töötukassa kaudu, sinna suunatakse otse 102 miljonit. Pandeemia venimise puhuks paigutatakse valitsuse reservi veel 57 miljonit eurot. Mõnikord on minult küsitud, miks Eesti ei võiks jaotada koroonatoetust otse kõigile leibkondadele nagu Ameerika Ühendriigid. Kõigil Eesti leibkondadel ei ole läinud halvasti.
Mõni sektor, näiteks e-kaubandus, on mõistetavatel põhjustel jõudsalt arenenud. Kokku kasvas keskmine brutopalk eelmisel aastal 2,9 protsenti. Töötukassa võimaldab suunata toetuse töötajatele nendes ettevõtetes, mille käive on võrreldes 2019. aastaga vähenenud üle poole võrra. Abimeetmed peavad olema täpselt sihitud.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kaudu toetatakse peale töötukassa meetmete 19 miljoni euroga valitsuse otsuse alusel tegevust piirama pidanud ettevõtteid, 25 miljoniga euroga turismiettevõtteid ja nelja miljoni euroga bussiettevõtteid.
Omavalitsustele kavandatakse investeerimistoetusi 30 miljonit ja lisa-koroonakulude katteks varutakse 16 miljonit. Linnade ja valdade lisakulude all nähakse ette näiteks lasteaia kohatasu ja huvitegevuse tasude vähenemist ning sotsiaalkulude suurenemist.
Haridus- ja teadusministeeriumile eraldatakse 12 miljonit laste ja noorte õpilünkade täitmiseks ning vaimse tervise taastamiseks. Samuti abivajavatele peredele õppimiseks tarvilike arvutite soetamiseks ja koolidesse kiirtestide ostuks.
Kultuuriministeeriumile eraldatakse toetuste tarbeks 38 miljonit. Seni olid lahendamata loovisikute toetamise küsimused, kelle laualt kultuuriasutuste sulgemine ja sündmuste ärajäämine on aasta kestel leivapurugi ära pühkinud.
Maksude tõstmiseks ei ole ruumi, tuleb keskenduda juba kehtestatud maksude hoolsamale kogumisele ja riikliku bürokraatia kärpimisele.
Uudsena nähakse ette toetusmeede võlaõiguslike lepingute alusel töötavatele inimestele, kellele töötukassa meetmed ei laiene. Neid ei võtnud eelmine valitsus kuulda.
Loodetavasti aitab 2021. aasta esimene lisaeelarve meditsiini- ja haridussüsteemi töös hoida ning majandusvaldkondadel pandeemia üle elada. Maailm on muutunud ja tuleb kohaneda. Aasta teisel poolel avanevad Euroopa Liidu rahastud, kust saab otsida abi, et ettevõtlust ümber kujundada.
Riigi rahanduse korraldajad peavad kaugema eesmärgina silmas pidama riigieelarve tasakaalu saavutamist. Maksude tõstmiseks ei ole ruumi, tuleb keskenduda juba kehtestatud maksude hoolsamale kogumisele ja riikliku bürokraatia kärpimisele. Praeguse lisaeelarvega lõikame augu suuremaks, aga õige pea on vaja see kokku tõmmata. Mida varem alustame, seda kergem on vaev taluda.
Riigikogu rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd ütles täna Riigikogus 2021. aasta lisaeelarve teise lugemise arutelul peetud kõnes, et Reformierakond peab oluliseks, et lisaeelarve abimeetmed jõuaksid võimalikult kiiresti piirangute ja koroonakriisi tõttu kannatanud inimeste ja ettevõteteni.
„Käesolev lisaeelarve tuli koostada seetõttu, et eelmise valitsuse poolt koostatud tänavune riigieelarve ei arvestanud nakatumiste hüppelise tõusu ja uute piirangutega. Lisaraha tuleb eraldada tervishoiusüsteemile, toetada tööturgu ja leevendada piirangutest tulenevaid kahjusid,“ ütles Sõerd.
„Lisaeelarve koostamisel on lähtutud põhimõttest, et kriisiabi peab olema lühiajaline, otseselt seotud kriisiga, kiiret mõju avaldav ja mitte püsivalt kulusid paisutav. Eelkõige on lisaeelarve suunatud tööturuteenustele ja –toetustele, piirangutest tingitud kahjude leevendamisele, nendest piirangutest otseselt mõjutatud sektoritele ning eesmärgile kiirendada kriisist väljatulemist,“ sõnas ta.
Sõerdi sõnul said koroonakriisi tõttu enim kannatada turismi- ja transporditeenused, HORECA sektor ning langus nendel tegevusaladel süveneb ja jätkub. „Samas enne lisaeelarvet sai näiteks turismisektor toetusmeetmete puhul arvestada vaid 9,7 miljoni euroga. Nüüd on lisaeelarvega eraldatud turismisektorile eraldi tugipaketina 25 miljonit eurot ja lisaks on ette nähtud ettevõtluse toetuspaketina 19 miljonit eurot,“ rääkis Sõerd.
Samuti tõi Sõerd välja, et lisaeelarvega eraldatakse kohalikele omavalitsustele raha investeeringuteks. „Kohalikel omavalitsusel tuleb neid rahasid kasutada vastutustundlikult COVID-19 olukorra järgselt majandusolukorra taastamiseks, aga eelkõige kiireloomuliste investeeringutena siseruumide ventilatsiooni parandamiseks,“ lausus Sõerd.
Lisaeelarvele teiseks lugemiseks esitatud muudatusettepanekute kohta ütles Sõerd, et suur osa neist polnud kriisiga seotud ega avalda kriisist tingitud piirangutega toimetulekuks kiiret mõju. „Näiteks oli lisaeelarvele tehtud muudatusettepanek suunata raha põlevkivi kaevandusalade varingutega seotud uurimistööde tegemiseks ning mahajäetud ja korrastamata karjääride korrastamisprojektide koostamiseks. Isegi kui need on vajalikud tegevused, ei kattu need praegu lisaeelarve eesmärkidega,“ selgitas Sõerd.
Kaitseminister Kalle Laanet allkirjastas käskkirja, millega moodustab enda ametiajaks teda riigikaitsega seonduvates küsimustes nõustava koja.
Nõukoja esimees on Taavi Rõivas ning liikmed Merle Maigre, Riho Terras, Katri Raik ning Toomas Luman. Nõukoja liikmed valiti eesmärgiga katta viit olulist valdkonda: rahvusvahelised suhted, küberpoliitika, kaitsevägi, kohalik omavalitsus ja vabatahtlikkus riigikaitses.
Kaitseminister Kalle Laanet allkirjastas käskkirja, millega moodustab enda ametiajaks teda riigikaitsega seonduvates küsimustes nõustava koja.
Nõukoja esimees on Taavi Rõivas ning liikmed Merle Maigre, Riho Terras, Katri Raik ning Toomas Luman. Nõukoja liikmed valiti eesmärgiga katta viit olulist valdkonda: rahvusvahelised suhted, küberpoliitika, kaitsevägi, kohalik omavalitsus ja vabatahtlikkus riigikaitses.
Nõukoja ülesanded on kaitseministri nõustamine laiapindse riigikaitse ja kaitseministri vastutusvaldkonda kuuluvates küsimustes ning ettepanekute tegemine ja soovituste andmine kaitse- ja julgeolekupoliitika edendamiseks ja arendamiseks.
Laanet märkis, et kaitseministri nõukoda saab olema võimendus Eesti laiapindse riigikaitse arengule nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelistelt.
Nõukojal on õigus oma ülesannete täitmiseks kaasata, sealhulgas kutsuda nõukoja koosolekutele seisukohti esitama, informatsiooni andma või küsimuste arutelust osa võtma eksperte.
Nõukoja esimees Taavi Rõivas ütles, et Eesti riigi julgeolek ei saa mitte kunagi valmis, selle nimel tuleb iga päev pingutada. "Anname hea meelega oma panuse tagala kindlustamisse."
Nõukoja liikme tööd ei tasustata.
Putini esinemine meenutas tema varasemaid teleteadaandeid uutest „maailma parimaist“ relvadest. Näiteks märtsis 2020 teatas ta, et „Venemaa on välja arendanud uued ründerelvade süsteemid, mida maailm pole varem näinud ja mis sunnivad USA-d proovima järgi jõuda“.
Putini esinemine meenutas tema varasemaid teleteadaandeid uutest „maailma parimaist“ relvadest. Näiteks märtsis 2020 teatas ta, et „Venemaa on välja arendanud uued ründerelvade süsteemid, mida maailm pole varem näinud ja mis sunnivad USA-d proovima järgi jõuda“.
Nii nagu keegi pole lõpuni kindel, kas ja kui palju venelastel neid maailma jõudude tasakaalu muutvaid uusi relvi tegelikult on ja kas nad tegelikult ikka töötavad, pole tänaseni selge kui palju venelaste vaktsiin tegelikult koroonaepideemiat ohjeldada aitab. Augustis 2020 oli Sputnik-V veel katsetamise faasis ja selle lubamine masskasutusse kõigi Lääne ekspertide arvates ohtlik. Näiteks Saksa tervishoiuminister Jens Spahn ütles siis, et suhtub „sellisesse eksperimenti“ väga skeptiliselt.
USA tollane tervishoiuminister Alex Azar ütles augustis 2020 venelaste Sputniku uudise peale, et „tegemist ei ole võidujooksuga, kus peab esimene olema.“ Kreml on ilmselgelt algusest peale teisel arvamusel. Juba vene vaktsiini nimi viitab külma sõja aegsele USA - N. Liidu kosmosevõidujooksule, kus venelased suutsid enne ameeriklasi tehiskaaslase orbiidile saata.
Moskva ongi võtnud Suptnik-V kasusutele elemendina „suures vastasseisus“ läänemaailmaga, diplomaatias, mõjutusoperatsioonides ja meediamanipulatsioonides. Vaktsiini põhiülesandele, tundub, pole ülemäära palju tähelepanu pööratud. Tänaste prognooside järgi suudab Venemaa 2021. aasta lõpuks toota maksimaalselt 50 miljonit doosi Sputnikut. Märtsi keskel oli Venemaal vaktsineeritud 3,5 miljonit inimest ehk 2.5% elanikkonnast. Valdavas enamikus euroliidu riikidest on samal ajal vaktsineeritud üle 15% elanikest ja tempo kogu Euroopas kasvab. Venemaal on esialgne vaktsineerimistempo aeglustunud.
Moskva alustas kohe pärast oma vaktsiini olemasolu väljakuulutamist mastaapset globaalset desinformatsioonikampaaniat „Lääne vaktsiinide“ vastu. Hiljuti avalikustatud USA luureasutuste raport tõi välja neli väljaspool Venemaad tegutsevat meediaplatvormi, igaüks mõne vene luureteenistuse kontrolli all, mis tegutsevad alates 2020 sügisest Pfizeri, Astrazeneca ja Moderna vaktsiinide diskrediteerimise ja Sputniku promoga. Lood sellest, et Pfizeri vaktsiin tekitab näohalvatust ja Astra Zeneca muudab kasutajad ahviks levivad nii nende portaalide kui vene trollide ülemaailmse võrgustiku kaudu. Veebruaris kirjutas New York Times ulatuslikust vene valitsuse toel läbi viidud desinformatsioonikampaaniast Lõuna-Ameerikas. Vene kontrolli all Twitteri ja Facebook kontod postitasid sadu lugusid, mis seostasid Lääne vaktsiinide võimalikku seost vaktsineeritute surmaga jättes postitamata lood, mis need seosed ümber lükkasid. Sarnaseid kampaaniaid on täheldatud kõigis piirkondades, kus Venemaa üritab Sputnik-V-d müüa, kaasaarvatud muidugi Ida-Euroopas.
Paanika levib alati edukamalt kui ratsionaalsus. Ka Eestis oleme täheldanud inimeste umbusku vaktsiinide suhtes, mille Euroopa Liit ja USA on turvaliseks kuulutanud, mille tootmisprotsessid ja katsetused on demokraatlike valitsuste poolt verifitseeritud ja mis erinevalt Sputnikust on ka meile kättesaadavad. Ometi leidub ka meil poliitikuid, kes peavad vajalikuks Sputnik-V manipulatsioonidega kaasa minna ja seda umbusku süvendavad. Selline tegevus peaks kvalifitseeruma rahva tervise vastaseks kuriteoks, sest on päris selge, et vaktsineerimisprotsessi aeglustamine tähendab reaalset ohtu inimeludele.
Sputniku turunduskampaania Euroopa Liidus ei ole seni ülemäära edukas olnud, sest õnneks ei ole vaktsiini turule laskmise otsus Euroopa Liidus mitte poliitikute, vaid teadlaste käes. Mõistagi annab Euroopa müügiloa puudumine venelastele võimaluse moosida oma traditsioonilisi sõpru üksikutes liikmesriikides. Saavutatud on lepingud kahe Euroopa Liidu riigiga.
Ungari ootas märtsi lõpuks 2 miljonit doosi Sputnikut. Saadi ainult 365 000 doosi. Slovakkias saavutas Sputnik esimese tõelise välispoliitilise eesmärgi, nimelt pidi Slovakkia peaminister Sputniku ostmisest tekkinuid skandaali tõttu tagasi astuma. Slovakkia on seni saanud 200 000 doosi Sputnikut, mida rahvale veel süstima pole hakatud.
Nii Austria kantsler Kurz kui ka Tšehhi peaminister Babiš on teatanud valmidusest osta EL-i loa puudumisele vaatamata Sputnikut. Kurz pidas sel teemal Putiniga isegi telefonikõne. Sputnikut on soovitanud ka vana venelaste sõber Tšehhi president Zeman. Pole ilmselt tähtsusetu, et nii Babišit kui Zemanit on korduvalt kahtlustatud kunagistes sidemetes KGB-ga.
Venelased proovivad Sputnikuga niisiis üsna erilist köietrikki ja teataval määral on neil sellega olnud ka edu. Euroopas promotakse vaktsiini, mille kõrvalmõjudest ja katsetulemustest on väga vähe teada, kui usaldusväärset alternatiivi Lääne vaktsiinidele. Kusjuures viimased on toodetud Lääne institutsioonide erilise tähelepanu all, nende võimalike kõrvalmõjude iga juhtum, haruldasem kui lennuõnnetus, on suure avalikkuse tähelepanu all üle kontrollitud ja nad on kõigil tasemeil turvaliseks kuulutatud. Seejuures on selge, et venelastel ei ole tegelikult võimekust vähegi mõjusas mahus oma vaktsiini toota ja praktilislt kogu Venemaa on endiselt vaktsineerimata.
Tänaseks on saavutatud koomiline olukord, kus Moskva poolt algusest peale äärmuseni politiseeritud vaktsiini peavad Euroopa poliitikud vajalikuks apoliitiliseks kuulutada. Kui seda ei tehta, saadakse Moskvast süüdistus russofoobias. 22. märtsil süüdistas Putin Euroopat Vene vaktsiini „tahtlikus diskrediteerimises.“ Vene Otseinvesteeringute Fond, Sputniku investor, teatas aga oma Twitteri-kontol: „Eurooplased tahavad turvaliste ja efektiivsetee vaktsiinide valikut, mida te seni pole suutnud pakkuda“. Ja süüdistas Euroopat „poliitilises kallutatuses“.
Ohtlikuks muutub Euroopale mitte teadmata kõrvalmõjudega Sputnik, mida niikuinii massiliselt kunagi Euroopasse ei jõua, vaid massiliselt vaktsineerimata venelased, kes jäävad sündmuste senise arengu jätkudes veel aastateks meie piiri taga koroonat levitama.
Venemaa otsib praegu intensiivselt võimalusi Sputnikut välismail toota, sest kodus ei suudeta. Ilmselgelt peab ta hakkama mingit vaktsiini kiiresti Venemaale importima. Kremli propagandatrikkide suhtes Lääne inimestega võrreldes märksa immuunsemad venelased tunduvad igatahes pigem eelistavat justnimelt neid paljukirutud Lääne vaktsiine. See lugu meenutab taas külma sõda, kus Moskva rääkis kõvahäälselt viljaabist arengumaadele samal ajal Kanadast ja USA-st nisu importides, et kohapealset toidupuudust leevendada.
Sputnikul on väljavaade aga saada uueks Polzunovi aurumasinaks, mis küll võib-olla töötas ja oli esimene, aga roostetas kuuri alla samal ajal kui vilja peksti Watti masinatega. Ka Venemaal.
Pensionide tõstmisega on vaja jätkata ka järgmistel aastatel. Samuti ei tohiks tõstetud pensioni osa ära süüa tulumaks, keskmine pension peaks saama ja jääma tulumaksuvabaks. Riik ei peaks ühe käega andma pensionitõusu ja teisega võtma tulumaksuna tagasi tõstetud osa, kirjutab Signe Riisalo.
Pensionide tõstmisega on vaja jätkata ka järgmistel aastatel. Samuti ei tohiks tõstetud pensioni osa ära süüa tulumaks, keskmine pension peaks saama ja jääma tulumaksuvabaks. Riik ei peaks ühe käega andma pensionitõusu ja teisega võtma tulumaksuna tagasi tõstetud osa, kirjutab Signe Riisalo.
Ühel päeval me kõik jääme vanaks, ütleb fraas tuntud poplaulust. Kuid me ei pea tingimata vanaks jääma, võiksime rohkem väärtustada ja edendada aktiivsena vanaks saamist. Vanaks saamise osa on pensioniikka jõudmine, millega peaks kokku käima ka elamisväärne pension ning töötamine vaid siis, kui selleks on soov, mitte aga vajadus tagada ellujäämiseks esmavajalikku.
Loomulikult on selleks tarvis tõsta pensione ja mitte ainult. Keskmise pensioni maksuvabaks muutmine jätab pensionäridele kätte ka selle tõusu osa, mille praegu tulumaks ära sööb. Tõsi, sellest võidavad keskmise pensioni saajad, kes võib-olla ka veel töötavad. Leian, et riik ei peaks ühe käega andma pensionitõusu ja teisega võtma tulumaksuna tagasi tõstetud osa.
Pensionitõus peab jätkuma ka järgnevatel aastatel
Iga-aastast pensionide indekseerimist mõjutab ka eelmise aasta pensioni suurus. Nii on ka tänavune pensionide erakorraline tõstmine lisaks indekseerimisele seemneks järgmise aasta tõusule.
Aprilli algusest jõustus pensionitõus, millega kasvavad pensionid keskmiselt 1,6 protsenti. Koos erakorralise pensionitõusuga kasvas keskmine, 44-aastase staažiga vanaduspension 24 eurot, 528 eurolt 552 euroni. Eelmise valitsuse otsusena lisandub sellele veel ühele vanemale pensionilisa tõus lapse kasvatamise eest.
Kõige kehvemal järjel pensionäride ehk rahvapensioni saajate, keda on Eestis ca 3000, sissetulekute järeleaitamiseks suurenes rahvapensioni määr 30 euro võrra, millega tõusis rahvapension 255 euroni.
Erakorraline pensionitõus on vaid üks osa suuremast pildist, millega soovime vanemaealiste heaolu tõsta. Terviklik lähenemine vanemaealiste väärtustamisele võimaldab neil tunda end väärika ja väärtuslikuna, rahuldada oma sotsiaalseid ja inimlikke vajadusi, saada osa avalikust- ja kultuurielust, hoida vaim virgena ja hing erksana, teha soovi korral südamelähedast tööd või panustada ühiskonda muul viisil. Näiteks toetades vabatahtlikuna teisi vanemaealisi või edendades kogukonnaliikumist.
On hea meel, et järjest enam on levimas mõtteviis, et vanemaealine on väärt töötaja ning kogukonnaliige oma kogemuste ja teadmistega. Sellele keskendus ka ülemöödunud aastal toimunud sotsiaalkampaania "Vanus on väärtus", mille fookuses oli eakama töötajaskonna motiveeritus ja vajalikkus.
Tallinna ülikooli arenguprogrammiga "Vanemaealiste huvikaitse võimekuse arendamine" pakutakse organisatsioonide esindajatele koolitusi selleks, et luua toetavat keskkonda aktiivsena vananemiseks ja osata selleks teadlikult tekitada vajalikke muutusi.
Käesoleva aasta märtsikuus kutsusin kokku vaimse tervise staabi koos ekspertidest koosneva mõttekojaga, et töötada välja leevendusmeetmeid pikaleveninud kriisist tingitud stressitaseme tõusule. Vaimse tervise küsimused puudutavad kõiki elanikkonnagruppe, sealhulgas vanemaealisi, keda ei kammitse mitte üksnes koroonaviiruse leviku piiramiseks kehtestatud kehtestatud liikumispiirangud, vaid tihti ka üksindus, hirm ja ärevus.
Viimastel kuudel jälgime murelikult pensioni teisest sambast lahkujate arvu, mis sunnib meid ühiskonnana võtma rohkem vastutust üksikisiku majandusliku toimetuleku eest pensionipõlves. Solidaarsuspõhimõttel toimiv pensioni esimene sammas on justkui tuleviku päästerõngas, kuid tööealiste osakaalu vähenedes eesolevatel aastatel saab surve ühiskonnale olema suur.
Toimetulek sõltub ka pensionieas eeskätt meist endist ja sellest, kui hästi oleme väärikaks vanaduspõlveks valmistunud. Kas loodame ühiskondliku ressursi ümberjagamise solidaarsuspõhimõttele ehk esimesele sambale või oleme loonud endale turvalist ja aktiivset pensioniaega võimaldava sissetuleku teise ja kolmanda pensionisamba toel?
Igal juhul tuleb arvestada, et ka tulevikus on esimese samba pension pigem väike ning laheda äraelamise jaoks on mõistlik ise juurde koguda. Üks võimalus selleks on see, et tööandjad lülitavad motivatsioonipaketti nn tööandjapension. Tõsi, seda võimalust kasutatakse Eestis veel liiga vähe.
See kõik viitab sellele, et pensionide tõstmisega on vaja jätkata ka järgmistel aastatel. Samuti ei tohiks tõstetud pensioni osa ära süüa tulumaks, keskmine pension peaks saama ja jääma tulumaksuvabaks. Oma tulevase pensioni pärast peaksid hoolt kandma aga kõik töötajad ja tööandjad juba praegu, sest ainult üheskoos saame luua eeldused inimväärseks pensioniks. Nii et me ei peaks kartma vanaks jäämist, vaid hoopis tunduma rahulolu ja heameelt vanaks saamise üle.
Pensioniealiste toimetulek Eestis
Absoluutses vaesuses elavaid vanemaealisi ehk sellises olukorras olevaid inimesi, kes ei suuda end ära elatada, on Eestis vähe. 2019. aastal elas absoluutses vaesuses 2,3 protsenti Eesti elanikest ning 65-aastastest vanemaealistest elas absoluutses vaesuses alla ühe protsendi.
Absoluutse vaesuse piir oli 2019. aastal 221 eurot üheliikmelise leibkonna kohta. Samal ajal aga suhtelise vaesuse määr, mis on sissetulekute ebavõrdsuse näitaja, oli kõige kõrgem just 65-aastaste ja vanemate inimeste hulgas ja seda peamiselt seetõttu, et selles vanusegrupis on tööhõive väiksem ja elatakse tihti üksi.
2019. aastal elas statistikaameti andmetel 41,4 protsenti 65-aastastest ja vanematest inimestest ja 76,8 protsenti üksinda elavatest 65-aastastest ja vanematest inimestest suhtelises vaesuses ehk nende netosissetulek jäi alla suhtelise vaesuse piiri (611 eurot).
2018. aasta pensioni adekvaatsuse raporti kohaselt on pensionid vaesuse leevendamisel võtmetähtsusega, sest pension on peamiseks sissetulekuallikaks vanemaealistele. Pensionide piisavus tähendab seda, et pensionärid ei ole vaesusriskis ja neil on võimalus osaleda avalikus, sotsiaal- ja kultuurielus. Viimane aitab omakorda leevendada teist olulist vanemaealiste probleemi, milleks on üksindus ja sotsiaalsesse isolatsiooni jäämise risk.
Euroopa Komisjon on oma iga-aastases Eesti riigiraportis korduvalt tõstatanud vanemaealiste vaesuse temaatika. Viimases raportis tuuakse taas välja asjaolu, et vanemaealiste (65-aastased ja vanemad) suhtelise vaesuse määr on Eestis endiselt väga kõrge. Eesti vanemaealiste suhtelise vaesuse määr on Euroopa kõrgeimate hulgas, oleme Läti ja Bulgaaria järel kolmandal kohal.
Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi iseloomustab teiste EL-i riikidega võrreldes madal sotsiaalkaitsekulutuste osatähtsus SKT-s. Sama kehtib ka vanaduspensionide kohta. Eesti riigi kulutused vanaduspensionidele on ühed väiksemad Euroopas. Euroopas kulus 2018. aastal vanaduspensionidele keskmiselt 10,1 protsenti SKT-st, kui Eestis oli see vaid 6,4 protsenti SKT-st.
Tegeleme Riigikogus praegu valitsuse palvel kiirendatud korras lisaeelarvega, et saaksime märtsis kehtestatud piirangute mõjul pihta saanud ettevõtetele abi pakkuda. Praeguse plaani järgi peaksime lisaeelarve võtma vastu aprilli keskel ja rahandusministri sõnul saab siis kohe hakata ka leevendusmeetmeid rakendama. Lisaeelarve üldine mõte on see, et kui piirangud ühel hetkel leevenevad, siis on ettevõtjad valmis päevapealt startima ja Eesti elu taas käima tõmbama.
Kõige olulisemaks toetuseks on lisaeelarves palgatoetus, mida makstakse neile ettevõtetele, kes kriisieelse ajaga võrreldes on kaotanud vähemalt poole käibest. Eelmisel kevadelgi väga populaarseks osutunud toetuse mõte on hoida töökohti valdkondades, kus piirangute tõttu tegevust praegu ei toimu. Palgatoetuseks on märtsis ja aprillis ette nähtud 140 miljonit eurot. Aasta lõpuni jätkub ka haigushüvitise maksmine alates teisest päevast, et vältida nakatunud inimeste soovi viirusega tööle asuda.
Lisaks näeb eelarve ette 19 miljoni eurose erakorralise toetuspaketi neile ettevõtetele, kelle kuludest moodustavad palgad väiksema ja püsikulud suurema osa. Riik toetab ka 25 miljoniga toitlustus-, majutusja spaaettevõtteid, täiendavalt toetame kultuurisektorit ja rahvusvaheliste ürituste korraldamiseks juba tehtud kulutusi.
Eraldi toetus, kokku 46 miljonit, on ette nähtud kohalikele omavalitsustele. Mõte on selles, et katta linnadel-valdadel seoses kriisiga tekkinud kulutusi ning teha ka investeeringuid, mis keerulisel ajal majandust elavdavad ning aitavad tulevikus viirust kontrolli all hoida. Näiteks soovitab valitsus investeerida koolide ventilatsioonisüsteemidesse ning paigaldada klassidesse CO2 taset näitavad andurid.
Haridussüsteemi toetamiseks näeb lisaeelarve ette kokku 14 miljonit eurot, mille peamine eesmärk on tasandada kriisist tekkinud õpilünkasid näiteks suvel toimuvate õppelaagritega. Samuti toetatakse 6 miljoni euroga erahuvihariduse ja -tegevuse, erakoolide, eralasteaedade ja -hoidude pidajaid. Vahendid on ette nähtud ka distantsõppeks vajalike sülearvutite soetamiseks ning kiire internetiühenduse loomiseks.
Lisaks majandusele on lisaeelarves väga selge fookus tervishoiusüsteemil. Eesmärk on toetada vaktsineerimist, mille lisakulutusteks eelmine valitsus paraku raha ette ei näinud. Lisaeelarvega luuakse võimekus asuda maikuus, kui riskigruppide enam kui 360 000 inimest on omad sutsud kätte saanud, juba tõelise suurvaktsineerimise käigus ülejäänud elanikkonda süstima. Selleks luuakse elukohalähedased vaktsineerimispunktid ja pannakse paika suuri rahvahulki hallata suutev logistika.
Selge on, et majandus- ja viirusekriisi lahendamine pole teineteisega vastuolus, vaid kiireim tee majanduse taastumiseks on viiruse enda ühiskonnast välja juurimine. Just sellega lisaeelarve ka tegeleb ja seetõttu loodan, et saame selle aprilli keskel ka vastu võtta. Et saaksime aprilli lõpust piiranguid leevendama hakata, sõltub aga meie kõigi ühisest pingutusest: kanname jätkuvalt maske, piirame oma kontakte ja võimalusel vaktsineerime ennast!
