Pärast Eesti Panga asepresidendi ametit 2001-2009 töötasite Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) tegevjuhi vanemnõunikuna, Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) pangandusdivisjoni juhina ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) direktorite nõukogu liikmena ning võinuksite jätkata rahvusvahelistel töökohtadel. Miks te Eestisse tagasi tulite?

Väga lihtsal põhjusel. Eesti on kodumaa ja mulle läheb korda, mis me riigist saab. Oli ka isiklik ajend – kuna väiksem, praegu 14-aastane poeg oli koolis käinud ainult väljaspool Eestit, siis tahtsime, et tema juurdumus ja suhe Eestiga kinnistuks. Nii oli soov ka pere koju tagasi tuua.

Kes teid Eesti poliitikasse kutsus?

Eesti poliitikasse kutsus mind minu südametunnistus…

No kuulge!

… ja [Reformierakonna esimees] Kaja Kallas. Tegelikult oli nii, et seda mõtet olen mõlgutatud pikemat aega. Kuna Eesti on mulle endale andnud palju hariduse, väärtuste ja töökogemuse mõttes, siis tundsin, et nüüd on minu kord midagi tagasi anda. Kui Kaja Kallas suve hakul helistas, saime kokku ja rääkisime, siis mulle tundus õige aeg [poliitikasse tulemiseks].

Poliitika on ju karm. Teie ei karda haiget saada?

Miks inimene peaks kartma? Ootan põnevusega. Suured ja Eestit mõjutavad otsused, kuhu meie riik läheb, sünnivad poliitikas. Need parlamendivalimised on selles mõttes üliolulised, et millise kursi riik võtab.

Eestis on kahetine olukord. Ühel poolt ütleb riigipea, et teistel erialadel end tõestanud inimesed on oodatud poliitikasse ning teisalt, kui nad siis poliitikasse lähevad, muutub kohe ajakirjanduse ja avalikkuse suhtumine. Ja mitte paremuse suunas.

Sõbrad ja tuttavad ongi küsinud: milleks mul seda jama vaja on. Aga mu enda tunne on kindel: tegemist ei ole jamaga, tegemist on olulise tööga. Veerand sajandiga olen Eestis ja väljaspool kogunud piisavalt kogemust ja kontakte, nüüd tahan need Eesti heaks tööle panna.

Kui Kert Valdaru pani Reformierakonna peasekretäri ameti maha, väideti meedias, et ta ei leidnud valimisnimekirjadesse kõlavaid nimesid ja teiegi tulemise kohta öeldi: väärikas tegija küll, aga mitte pommuudis. Mis tunne on enda kohta seda lugeda?

Väärikas tegija – see kõlab ju hästi.

(Naerab)

Aga mitte pommuudis.

Kas peaks olema pomm? Mind see küll ei häirinud. Eks teod on need, mis inimese eest sageli  räägivad ja neid tahan ma teha.

Miks just Reformierakond?

Väga lihtne. See on erakond, millega minu maailmavaade kõige rohkem haakub. Kui oleks ainult soov poliitikasse minna ja saada seal mingi koht, siis pingi pikkuse mõttes oleks Reformierakond viimane valik. Igas teises erakonnas oleks minu profiiliga inimesi vähem ees.

Mina ei teinud aga oportunistliku, vaid selgelt maailmavaatelise valiku.

Vaidleksin vastu. Parteisse astusite mullu augusti keskel, kuid juba detsembri alguses oli teada, et parlamendivalimistel olete ekspeaministri Siim Kallase ja eksministri Keit Pentus-Rosimannuse järel Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas nr 3 ning erakonna üldnimekirjas nr 11, selja taga nimed nagu Klaas, Laanet, Kersna, Kruuse, Mihkelson, Palling, Randjärv… Muljetavaldav!

Jah, seda küll. Aga kui võtta näiteks endisi rahandus- või majandusministreid, siis Reformierakonnas on [nende] pink päris pikk. Selles osas jään ikka enda arvamuse juurde, kui sobib.

Kuidas te valimisnimekirjas kohe nii etteotsa saite? Kas see oli kokkulepe?

Ei olnud kokkulepet. Kaks endist peaministrit – Taavi Rõivas ja Siim Kallas – tegid Kristina Šmigunile ja mulle ruumi. Nii see läks, mina midagi küsinud ei ole.

Taavi Rõivase pagendasite parlamendivalimistel üldse Tallinnast Lääne-Virumaale.

Mina ei ole kedagi pagendanud. Arvan, et Taavi teeb Lääne-Virumaal väga hea tulemuse.

Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR

Mitu leeri teil seal Reformierakonnas on – Kaja Kallase, Kristen Michali… Kelle veel?

Meil on ikka üks leer, Reformierakonna leer. Erakond on suur organisatsioon, kindlasti on seal erinevaid arvamusi ja vaateid, aga nii palju kui mina olen seestpoolt näinud, siis ta tegutseb ühe meeskonnana.

Poliitiliselt väga korrektne vastus.

Aga aus vastus. Nii ma mõtlengi.

Teie olete üheselt Kaja Kallase meeskonnas?

Jah, loomulikult, Kaja Kallas on erakonna liider, tema mind sinna kutsus. Seega olen Reformierakonna meeskonnas, mida juhib Kaja Kallas.

Kas keegi on teid õpetanud niimoodi vastama või tulevad need korrektsed vastused teist endast?

Vaadake, kui inimene räägib seda, mida ta mõtleb, siis on ju lihtne vastata.

Kas poliitik saab rääkida ainult seda, mida ta mõtleb või peab ta mõnikord rääkima ka juttu, mis on sobiv?

Arvan, et mõlemad variandid on õiged. Eks poliitikuid on erinevaid, mõned säutsuvad päris tihti ja ei mõtle. Nii nagu igal elualal, seab ka poliitikas keskkond sulle piirid ja mõjutab sind. Aga mina olen alati oluliseks pidanud, et iseendaga ei tohi tülli minna ja tuleb rääkida ausat juttu.

Teid need piirid ei ahista?

Hakkavad ahistama, kui peaksin ütlema midagi, mida ise ei soovi öelda, sest ei pea seda õigeks. Siis jätan ütlemata.

Millist häältesaaki endale ennustate?

Ei taha ennustada. Teen tööd ja näen vaeva, kohtun valijatega, loodan, et leian piisava hulga toetajaid.

Kes võidab parlamendivalimised?

Seda näeme 3. märtsil.

Igav vastus.

Nõus, aga nii on. Reformierakond läheb valimisi võitma, kuid mis on tegelik tulemus, seda me näeme.

Miks Jüri Ratas mõjub peaministri kandidaadina veenvamalt kui Kaja Kallas?

Kas mõjub?

Küsitlused näitavad, et mõjub.

Istuva peaministrina on tal olnud võimalus end näidata. Aga Kaja [Kallas] on väga hea potentsiaaliga, peaministrina oleks ta Eestile väga hea.

Te ei karda kaela langevat igavust, kui jääte pärast valimisi koos Reformierakonnaga riigikogus opositsioonipingile istuma?

Ei karda…

Kõigepealt on ikka plaan teha valitsus või olla valitsuses. Aga opositsioonitöö on ka oluline.

Opositsioonist ei olene midagi, võib teile öelda riigikogust iga reformierakondlane, mõeldes kahele viimasele aastale, kui nende partei on valitsusest väljas.

Hea opositsioon on igal juhul vajalik ja kasulik. Ma ei pelga ka seda tööd.

Kui Reformierakond võidab valimised, kas olete huvitet ministriportfellist?

Kõigepealt tuleb valimised võita. Siis, kui erakond näeb, et võiksin mõne ministriportfelli…

Ma ei küsinud erakonna soovide kohta, vaid kas teie ise olete huvitet ministri ametist?

(Paus)

Mina olen valmis, jah, aga ettepaneku saab teha erakond.

Kuivõrd te peate võimalikuks Kesk- ja Reformierakonna koalitsiooni?

Enne valimistulemusi pole mõtet välistada. Üldiselt saab koalitsiooni teha nende erakondadega, kelle programmides on kõige suurem ühisosa.

Ka EKRE-ga?

Noo, EKRE-ga on praegu see ühisosa ülimalt minimaalne.

Tuleme siis tagasi Kesk- ja Reformierakonna võimaliku valitsuse juurde. Kujutate te seda ette?

Inimesel peab ikka kujutlusvõime olema.

Aga täna on see kõik suur spekulatsioon, meil on veel kaks kuud minna ja selle ajaga võib igasugu asju juhtuda.

Kas ka seda, et aprillis olete rahandus- või majandusminister Jüri Ratase valitsuses?

Kõigepealt tuleb valitsus kokku panna. Nagu ütlesin: koalitsiooni saavad moodustada erakonnad, kellel on kõige suurem ühisosa.

Kas Reformi- ja Keskerakonnal on mingit ühisosa?

Midagi me kindlasti leiame. On ka erinevusi, näiteks astmeline tulumaks. Ühisosa, nagu paljudel erakondadel, on see, et iga erakond on Eesti hea arengu ja käekäigu eest väljas.

Kuivõrd on teie kahe erakonna ühisosa ka võim – ühel soov jääda võimule ja teisel soov võimule tagasi saada?

Eks iga erakond soovib olla võimul. Jällegi, sõltub, kuidas kaardipakk 3. märtsi õhtuks jaotub.

Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR

Miks on Reformierakond praeguse valitsuse suhtes nii tige, kohati isiklikult kuri?

Opositsiooni üks roll ongi pakkuda konstruktiivset kriitikat. Majanduspoliitikas me oleksimegi teinud teistmoodi. Näiteks maksud, praegune üksikisiku tulumaksu süsteem, kus tulule vahemikus 1200 kuni 2100 on marginaalne maksumäär 31 protsenti, mis pole mõistlik.

Tulusaajate alumine ots on aga 500-eurosest tulumaksuvabastusest võitnud, seda ei saa eitada?

Võitnuks kõik, kui 500 eurot olnuks kõigil maksuvaba, mis ongi Reformierakonna programmiline seisukoht.

Miks Reformierakond seda siis enne ei teinud, kui te 17 aastat valitsuses olite?

Eks sellel ole hinnalipik küljes, aga küll sinna oleks ühel hetkel jõutud. Täna on oluline maksukaos likvideerida ja teha inimestele arusaadav süsteem, pluss kaotada tuleb pensionäride varasemast kõrgem maksustamine.

Kuivõrd toetuvad valimiste eelsed kuud vastandusele, mille taga on nii poliitikud ja erakonnad, aga ka sotsiaalmeedia plahvatuslikult muutuv roll?

Sotsiaalmeedia on tõesti paljutki muutnud. Rahaline kulu, et jõuda [sotsiaalmeedias] inimesteni, on hästi väike, võrreldes traditsioonilise tele-raadio, ajalehtede ja suurte plakatite reklaamide hinnaga.

Sotsiaalmeedia nii Eestis kui ka väljaspool vormindab sõnumit kujul, mis lugejale-vaatajatele väga hästi sobib, pealegi on palju inimesi, kes võtavad sotsiaalmeediat sama kaaluga nagu klassikalist meediat. Kuigi need on erinevad asjad.

Aga kui palju on parlamendi valimiste kampaania üles ehitatud vastandumisele?

Mingi vastandumine on igas valimiskampaanias ja igas riigis. Kui te küsite, kas see on teadlik konflikti otsimine, siis meil [Reformierakonnas] on valimisprogramm, et mida peame erakonnana oluliseks ja sellele soovimegi saada valijate mandaati. Loomulikult näitame, mille poolest erineme teistest [parteidest]. Sealt tuleb vastandumine, aga mitte isikute pinnalt, loodan ma.

Mida on Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa valitsus õigesti ja hästi teinud?

Ma ei olnud selleks küsimuseks valmis (naerab), aga midagi kindlasti leiab.

Kuid on palju asju, mis meie meelest pidanuks olema teistmoodi ja teistpidi. Aktsiisipoliitika, näiteks.

Reformierakond ei ole kordagi teinud ettepanekut langetada mootorikütuse aktsiisi.

Ikka oleme, ka meie valimisprogrammis on aktsiisipoliitika muutmine kirjas. (Reformierakond peab oma valimisprogrammis õigeks “Aktsiiside alandamist konkurentsivõimelisele ja tarbimist vähendavale tasemele.” – Toimetus)

Kas see ongi Reformierakond anno 2019, kui teie ühes valimisreklaamis tõstab mees auto pagasiruumi õllekohvri ja ütleb, Reformierakonnale osutades, vali parem tulevik?

On selline reklaam, või?

Teistpidi ei saa ma ühelegi inimesele ette heita, kui nad seal [Lätis odavama alkoholi järel] käivad. See on majanduslikult väga ratsionaalne valik. Nüüd tuleb need vead parandada ja tegeleda teemadega, mis Eesti majandust tegelikult edasi viivad.

Ja need teemad on?

Ettevõtjasõbralik ärikeskkond, mis soosib investeeringuid. Välisinvesteeringute ligimeelitamine. Innovatsiooni toetamine.

Toomas Sildam ja Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR

Olete praegusele valitsusele heitnud ette, et pole kogutud reserve ja eelarve pole tasakaalus ning ütlesite:  “Kui maailma majandus peaks kriisi sattuma, ja kriis ükskord tuleb, on Eestil täna sellest kindlasti raskem üle saada. See näitab, et eelmisest finantskriisist ei ole õpitud.” Mida õppima peaks?

Õppima peab väga lihtsat asja – kui valusalt kriis mõjutab konkreetset riiki või ettevõtet, on peaasjalikult kinni selles, kui korras on tema kodu. 2017 kasvas Eesti majandus nominaalselt 8 protsenti, aga meie riigieelarve oli nominaalselt ikka defitsiidis, kuigi selles olukorras pidanuks eelarve olema ülejäägis. Sest kui langus tuleb, langeb ka tulubaas ja tuleb hakata kärpima.

Ideaalis peaks riik oma eelarvepoliitikaga olema majanduse kiire kasvamise ajal ülejäägis ja kui majandus on langusfaasis, saab seda eelarve poolega toetada.

Kui täpselt teie ennustasite näiteks aastal 2007 ette majanduskriisi?

Ei ennustanud. Need, kes väidavad, et neil on kristallkuul ja sinna vaadates saavad väga täpselt öelda, et nüüd kriis tulebki, nemad blufivad. See on nagu maailmalõpu kuulutamisega – et kui kuulutad finantskriisi tulekut, siis küll ta ükskord ikka tuleb.

Täna jagan arvamust, et majanduse globaalne tõusufaas on läbi. Üheksa ja pool aastat on kestnud kasvufaas, eriti aktsiaturgudel, aga mullu oli aktsiaturgudel [2008. aasta] finantskriisi järel kõige halvem aasta. Hiina majandus aeglustub kiiresti… Neid märke on palju. Maailma majandus jahtub.

Küsimus on nüüd, kui palju ja kui kiiresti, ja kust pauk peaks tulema. Kindlasti ei ole need samad põhjused, mis olid 2007, kui põhjuseks sai eraisikute rämpslaenuturg Ühendriikides.

Millal tuleb järgmine kriis ja kui sügav see on?

Millal tuleb, seda saame öelda tagantjärele. Aga täna on mõistlik ette valmistuda. Ka Eestis jäi majanduskasvu tipp möödunud aasta kolmandasse või neljandasse kvartalisse. Kui tuleb tõsisem globaalne jahtumine, küll me näeme ka miinusnumbreid.

Majanduslangust?

Jah, muidugi.

Mis seisus on praegu Eesti majandus?

Kui vaadata üldiseid näitajaid, siis kasv oli tugev, tööpuudus on hästi madal, palgad on kasvanud… Tüüpiline tipu vaade.

Võrreldes 2007-2008 on kindlasti parem jooksevkonto seis, mis täna on pigem ülejäägis, mitte sügavas miinuses nagu toona. Pangad on täna tugevamad, kui olid kümme aastat tagasi. Inflatsioon aeglustub samuti. See on hea. Kõige suurem erinevus on, et toona oli meil Eesti kroon, täna oleme euroalas.

See teeb Eesti tugevamaks?

Kindlasti. Siis olid ju jutud, et kohe-kohe kroon devalveeritakse ja sellega lähevad allavett nii kohalikud kui ka Rootsi pangad, praegu sellist küsimust ei eksisteeri.

Aga maailma majandus?

Seda iseloomustab pikk kasvutsükkel, mida on rahastatud paljuski võla juurde võtmisega ja nüüdseks on võlg globaalselt kasvanud 250 triljoni dollari kanti, mis on hästi suur number –üle KOLME korra maailma SKP-st. Hiina võlg on kasvanud kolme korrani nende SKP-st – võlapõhised kasvuvõimalused on ammendunud.

Paremal juhul ootab ees aeglasema kasvu periood, aga kindlasti näeme finantssektoris ka pankrotte või selle lähedasi olukordi, mitte tingimata pankades, aga varade väärtust võivad oluliselt kaotada näiteks investeerimisfondid. On ju päris palju institutsionaalseid investoreid, kes on olematu tootluse maailmas võtnud järjest suuremaid riske, et tootlust genereerida.

Kuidas peaks Eesti käituma olukorras, kus – teie enda sõnul – USA ei ole enam vabakaubanduse eestkõneleja ja Hiina majandusreformide eesmärk pole enam suurem avatus?

Liitlassuhted peavad paigas olema, oma kodu peab korras olema. Kui sul enda rahandus on paigas, siis langusest ei pruugi kriis tulla. Põhiküsimus ongi, kas langusest saab kriis või on Eesti nende seas, kes suudavad languse pöörata oma võimaluseks.

Miks on Tallink Eesti kapitali ainus suur rahvusvaheline edulugu?

Neid ettevõtteid ei saagi tulla palju, kes teevad Eestist kapitalimahukat äri nagu Tallink. Cleveron on veel üks hea näide, mis mulle kohe meenub. Paljugi määrab meie rahvaarv.

Andres Sutt Autor: Siim Lõvi /ERR

Mida arvate ÜRO ränderaamistikust?

On palju räägitud, mida see ei ole ja vähem räägitud, mida see on. Ränne on reaalsus, inimesed liiguvad, erinevatel põhjustel. On loogiline, et püütakse kokku leppida põhimõtted, kuidas rännet korraldada. See ei kirjuta ette, kuidas üks või teine riik peab enda migratsioonipoliitikat ajama, see on iga riigi suveräänne otsus.

Eesti parlamendi saadikuna oleksite hääletanud ÜRO ränderaamistiku toetamise poolt?

Jah.

Ometi on see Eestisse toonud kurjust, tigedust ja hirmu. Kuivõrd teie seda tunnete?

Ma ei arva, et ränderaamistik on toonud. See on pigem sümptom, et tekkis niivõrd äge arutelu, ka konflikt riigikogu ees [EKRE meeleavaldusel]. Väitlused peavad jääma sõnade tasandile.

Mille sümptom see ägedus on?

Siin peegeldub ebakindlus, vastamata küsimused. Inimesi rõhub Nõukogude ajast pärit mineviku taak, kui siia toodi sadade tuhandete kaupa sisserändajaid, et Eesti rahvust lahjendada. Kui räägime moslemitest, siis me ei ole nendega harjunud, see kultuuriline erinevus hirmutab. Näen siin kommunikatsiooni ja selgitamise vajadust, kindlasti pidanuks ränderaamistikku paremini selgitama.

Kui avatud peaks Eesti olema neile, kes tahavad siia heade kavatsustega tööle tulla?

Eesti peaks olema avatud Eestile lojaalsetele inimestele. Nii nagu president Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja jooksul korduvalt ütles “Teeme Eesti suuremaks!”. See tähendab muuhulgas, et oleme avatud neile, kes jagavad meiega samu väärtusi, samu püüdlusi. Siin on juba palju mitte-eestlasi, kes on Eestile väga lojaalsed.

Aga ma saan aru ka neist, kes kardavad, et Eestisse tuleb kontrollimatu hulk sisserändajaid. Need hirmud vajavad vastamist: rändepoliitika on Eesti enda kujundada ja see on kontrollitud rändepoliitika, mitte nii, et igaüks, kes tahab, saabki tulla.

Andres Sutt ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas Eesti peaks võtma laenu ja ehitama valmis neljarealised maanteed Tallinnast Narva, Tartusse ja Pärnusse?

Neljarealised maanteed valmis ehitada on väga mõistlik. Kas selleks peab laenu võtma, on puhtalt finantstehniline otsus.

Kas rahandusministrina toetaksite laenu võtmist kaasaegsete maanteede ehitamiseks?

Ma ei ole rahandusminister, seda esiteks. Kui oleksin, siis arvestaksin ka majanduse üldise konjunktuuriga.

Täna ei oleks mõistlik ehitada korraga kõiki kolme maanteed, niikuinii napib meil töökäsi, pluss kohe on tulemas kiirraudtee Rail Baltic [ehitus]. Kõige olulisem on suur pilt, plaan, et millises järjekorras me oluliste teemadega edasi liigume.

Kas rahandusminister Andres Sutt võtaks kuulda rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi ettepanekut teha null-eelarve: vaatama iga ministeeriumi puhul algusest peale üle, kes, milleks ja kui palju raha vajab?

Andres Sutt isiklikult seda mõtet toetab. Vanemad kolleegid [Reformierakonnas] on küll öelnud, et see oleks suur, tõsine ja keeruline ettevõtmine. Ometi oleks mõistlik vaadata, kuhu on enamus meie riigieelarve rahadest nö kinni müüritud. Ja mitte vaadata ainult seda, et kui palju ja kuhu igal aastal uut raha juurde tuleb.

Seejuures ma ei arva, et null-eelarvet tehes leiaksime mõne kivi alt palju raha, kuid distsipliini mõttes oleks kõigil ministeeriumitel oluline aegajalt põhjendada, miks nad neid kulutusi teevad. Põhjendus ei saa olla, et kogu aeg on nii tehtud.

Kas te seriaali “Pank” vaatasite ja tundsite Eesti lähimineviku ära?

Vaatasin. Kuna olin ise selles ajastus ja nendes protsessides, siis võibolla otsisin liiga palju dokumentaalsust, mida seal [seriaalis] kindlasti ei ole.

Siiski tundsin ära palju episoode ja nägin ka palju kohti, mis päris elus olid teistmoodi.

Oli see paratamatus, et Eesti pangad läksid välispankade kontrolli alla?

See oli hea, et nii läks. Kui keerame kella tagasi [Venemaa kriisi aegsesse] aastasse 1998, siis oli meil õige mitu rahvuslikku panka, kes olid laenanud rahvusvaheliselt võlakirjaturult, mis oli Eesti jaoks selleks hetkeks juba kinni.

See, et need pangad [Rootsi suurte pankade poolt] ära osteti, oli Eestile kui riigile hea. Ent ma mõistan näiteks Hansapanga inimesi, kes panga nullist üles ehitasid ja kellele uue omaniku tulek loomulikult ei meeldinud. Aga ärimaailmas ongi päeva lõpuks kõik asjad müügiks, kui jõutakse sobiva hinnani.

Mis on märtsikuistel parlamendivalimistel kõige olulisem küsimus?

Kõige tähtsam, et inimesed tuleksid valima. Et valima tuleksid erinevate erakondade toetajad, mitte ainult need, kes tahavad e-hääletusel või valimisjaoskonnas väljendada oma trotsi, protesti või meelepaha. Ma tõesti ei arva, et trots ja protest peaksid andma näo Eesti parlamendi uue koosseisule. Siis oleks see grimass, aga Eesti väärib paremat.

Sellega alustame ERR.ee veebilehel intervjuude sarja “Uustulnukad”, kus ajakirjanik Toomas Sildam küsitleb eelseisvatel riigikogu valimistel erinevates erakondades esmakordselt kandideerivaid inimesi.