Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna saadikuterühma asejuht
Sel sügisel on Eesti poliitikas ootamas vähemalt viis võimaliku kaugema mõjuga arengut, millel tasub silm peal hoida.
Parempoolsete tõetund.
Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna saadikuterühma asejuht
Sel sügisel on Eesti poliitikas ootamas vähemalt viis võimaliku kaugema mõjuga arengut, millel tasub silm peal hoida.
Parempoolsete tõetund.
Parempoolsetele on muutuse ootajatel põhjust Isamaa sees pöialt hoida üksnes juhul, kui nad selgesõnaliselt ütlevad, et Parempoolsete Isamaa lahkub EKREga valitsusest. Vastasel korral saab Parempoolsetest tänasele EKRE valitsusele lihtsalt üks tänasest parem kark, EKRE positsiooni tugevdus ühiskonnas. Siiani kuuleme Parempoolsetelt pigem nõukogude stiilis ebatõsiseid jutte “süsteemi õõnestamisest seestpoolt”. Aga miks peaks keegi kaasa elama ühe partei tühipaljale imagoloogilisele projektile, kus sõnade taga tegusid ei seisa? Kas Parempoolsete Isamaa lahkub EKREga valitsusest või mitte?
Perekonnaseaduse kehtivuse rahvahääletusele panek.
Parempoolsete esimene tõetund saabub abieluküsimuse referendumile paneku hääletusel. Siis näeme, kas Riigikogu Isamaa fraktsioonis üldse mõni parempoolne eksisteerib ja kas Parempoolsete manifesti keskne osa — vastuseis mõttetule rahvahääletusele tänase perekonnaseaduse kehtivuse üle — neist kellelegi ka praktilises poliitilises käitumises midagi tähendab.
Praegune koalitsioonileping räägib ühemõtteliselt “muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panekust”, mis välistab igasuguse mängimise mingi mittesiduva rahvaküsitluse teemaga. Ka muu riigielu küsimuse rahvahääletuse otsus on põhiseaduse järgi riigiorganitele kohustuslik.
EKRE ja Keskerakonna kokkumäng rahvuste lõhestamisele.
Ühtlasi tähendab koalitsioonilepingust kinnipidamine — et toimub muu riigielu küsimuse rahvahääletus põhiseaduse mõttes — selgelt seda, et mittekodanikud rahvahääletusel osaleda ei saa. Nende kohalikud valimised saavad olema teistsugused kui kodanikel.
Keskerakond on kohalike valimiste eel nähtavalt mures, et EKREga koalitsioon on nende mitte-eestlastest valijad loiuks muutnud. EKRE segregeeriv ja rahvast pooleks kiskuv referendum võib olla piisav põhjus, et see muutuks. Kõlvart ja Ratas on üle pika ajal leidnud teema, kus ollakse “ühel poolel”, kus need kaks hoiavad sellele ilmselt koos vargsi pöialt. Võib aga juhtuda, et varem Savisaare taga seisnud mitte-eestlased tulevad välja küll, aga hääletavad hoopis EKRE poolt. Poliitikavaatleja Andrei Kuzitškin on igatahes juhtinud tähelepanu, et Martin Helme seisukohtade sarnasuse tõttu idanaabri liidriga, on lasnamäelased hakanud teda kutsuma hellitlevalt — “naš Putin”.
Eelarve ja pensionireform.
Eelarveauk on, laenuraha on, võimu säilitamise ambitsioone on, aga arukaid ideid ei ole. Samas on ees valimisaasta. Seetõttu pole kahtlust, et võime iga valitsuse osapoole puhul olla tunnistajaks löömingule Eesti jaoks kahtlase väärtusega PR-projektide rahastamise pärast. Eriti tihedaks rebimiseks läheb, kui Riigikohus peaks koalitsiooni unistused täiendada pikaajalist eelarvestrateegiat pensionikogujatelt röövitud vahenditega põhiseadust kaitstes purustama.
Hiiglasliku defitsiidiga planeeritav riigieelarve paneb proovile ka kõik Isamaa varasemad riigirahanduse põhimõtted. Martin Helme on juba bravuuritsenud, et mingit kokkuhoidmist selles valitsuses ei tule, laenuraha on leiutatud ja üldse on meestel meri põlvini. Isamaa praegune sisuline juht Urmas Reinsalu on aga teatanud, et EKRE peab “rahakülvi” asemel välja tulema “rahanduslikult vastutustundliku” kavaga. Jutuks ju tore küll. Kui Isamaa annab aga lõplikult ära kogu Mart Laari aegse konservatiivse rahanduspoliitilise joone, ei päästa neid enam tõenäoliselt ükski Parempoolsete antav etendus.
President.
Aasta pärast toimuvateks presidendivalimisteks lepitakse peatselt kokku ka ühine presidendikandidaat. Kõige lihtsam oleks Kadriorgu marssida muidugi Jüri Ratasel. Peaministrikohast riigipea koha kasuks loobudes teeks ta teene nii Eestile kui ka iseendale. Mida kauem see valitsus püsib, seda raskemaks läheb Eesti jaoks hiljem kogu kokkukeedetud kaose korrastamine ja seda piinlikumaks muutub Ratasele endale tema juhitud valitsuse meenutamine ajaloos. Ratas on seni kõik Kadrioru jutud aga tõrjunud.
Kui Stenbocki maja toolist Partsi kassi moodi küüntega kinnihoidmine jääb ka edasi Keskerakonna peamiseks poliitiliseks jooneks, siis on parimad võimalused uue presidendi välja pakkumisel Isamaa. Realistlik analüüs näitab, et Isamaa oleks presidendikandidaadi väljapakkumisel sama tugevas positsioonis ka uues valitsuses.. Ainult, et kumb Isamaa ja milline kandidaat?
Artikkel on kirjutatud ajalehele Postimees ja ilmus 8. septembril
Algava poliitsügise 5 võimalikku murdepunkti was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Reformierakondlased Keit Pentus-Rosimannus ja Jürgen Ligi küsivad peaminister Jüri Rataselt kirjaliku küsimusega, milliseid Eesti ja Läti vahel sõlmitud epidemioloogilisi ohutusmeetmeid puudutanud kokkuleppeid on Eesti rikkunud.
Riigikogu liikmete sõnul nimetas Läti Vabariigi peaminister kokkulepete rikkumist põhjusena, miks Eesti ja Läti vahel inimeste vaba liikumine võib seiskuda. ”See on väga tõsine etteheide ning vajab selgitamist,” märgitakse küsimuses.
Peaminister peab selgitama, milliseid epidemioloogilisi ohutuse meetmeid lubas Eesti rakendada, mis jäeti rakendamata. Samuti küsivad reformierakondlased, milliseid COVID-19 puudutavaid turvameetmeid lubasid Balti riigid omavahelises kokkuleppes rakendada lennujaamades ning kas kiirtestide seal teostamine on epidemioloogiliselt mõistlik lahendus..
“Läti valitsuse liikmed on viidanud, et Balti riigid leppisid omavahel kokku ka riikides rakendatavates eneseisolatsiooni nõuetes. Palun täpsustage, millistes eneseisolatsiooni puudutanud reeglites kokku lepiti? Mis sellest lubatust on Eesti poolt täitmata,” seisab küsimuses.
Peaminister Jüri Ratasel on kirjalikule küsimusele vastamiseks kümme tööpäeva.
Keit Pentus-Rosimannus, välisminister 2014–2015
Rahvastikuministri Iisraelis antud allkiri ja sellest hiljem valitsuse tasandil lahti ütlemine on lihtsalt veel üks näide kogu valitsuse asjaajamse täielikust kaosest või lapsustest. Lõpuks ühed halvad mõlemad, sest kui sellise mustri tulemusena kaotame usaldusväärsuse, jääb meil väikeriigina vähe, millele rahvusvahelistes suhetes loota.
Keit Pentus-Rosimannus, välisminister 2014–2015
Rahvastikuministri Iisraelis antud allkiri ja sellest hiljem valitsuse tasandil lahti ütlemine on lihtsalt veel üks näide kogu valitsuse asjaajamse täielikust kaosest või lapsustest. Lõpuks ühed halvad mõlemad, sest kui sellise mustri tulemusena kaotame usaldusväärsuse, jääb meil väikeriigina vähe, millele rahvusvahelistes suhetes loota.
Nii nagu polnud Prantsusmaa paremäärmuslast ja Putinile hosiannat laulvat le Peni Eestis võõrustanud valitsuse liikmest Helme suvaline “eraisik”, nii ei muundud ka rahvastikuministri portfelli kandev minister Iisraelis nipsust suvaliseks kenaks inimeseks.
Minister on minister. Ministri sõnal on kaal ja allkirjal jõud. Nukuteater, mida meile muud väites etendada proovitakse, pole paraku ei vaimukas ega tõsiseltvõetav. Kui selle käigus ei antaks justkui möödaminnes järjekordset pauku Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse pihta, võikski vast piirduda õlakehitusega — mida lõputute lapsustega silma paistvast seltskonnast ikka oodata. Kui aga sarnastest näidetest, kus ühe seltskonna ees räägitakse üht, teise ees täiesti teist on praeguse valitsuse puhul kujunemas muster, siis seda tuleb märgata, läbi näha ja iga uue katse puhul katki vilistada. Hind on lihtsalt liiga kõrge. Kui me kaotame väikese riigina usaldusväärsuse, on meil varsti vähe, millele loota.
Mina ei tea, kas rahvastikuminister sai aru, millele ta Jeruusalemmas allkirja andis. On aga vähe usutav, et tema välisministrist lähedane võitluskaaslane polnud teadlik ei proua Solmani visiidist ega plaanitud allkirjastamistseremooniast.
Tulemus on aga narrimast narr — üks valitsuse liige andis tundlikus valdkonnas allkirja avaldusele, millega toetatakse Iisraeli võimu ühendatud Jeruusalemma üle ning vastustatakse Euroopa Kohtu otsust. Võiks arvata, et kui midagi sellist positsioonina juba väljendatakse, on see põhjalikult läbimõeldud seisukoht ja ollakse ihu ja hingega ka valmis võetud positsiooni kaitsma ja selgitama. Tuhkagi. Selle asemel kuulsime kobavaid vabandusi, et allkiri anti eraisikuna ja ka siis justkui nagu mitte tervele avaldusele. Kes keda lollitas, kas allkirja andja Iisraelile toetuse otsijaid või vastupidi, jääb igaühe enda mõelda. Igal juhul teatas teine sama valitsuse liige, et Eesti Iisraeli-poliitikat selline ministri positsioonivõtt ja allkiri ei väljenda ning Ida-Jeruusalemma käsitletakse rahvusvahelise õiguse kohaselt okupeeritud aladena. Kuidas tundub, kas kellelegi jääb selliselt käituvast riigi valitsusest usaldusväärne mulje või meenutab rohkem suvalist kobamist ja korraliku kaost?
Selle aasta jaanuaris tähistati Jeruusalemmas Yad Vashemi holokaustikeskuses 75. aasta möödumist Auschwitzi koonduslaagri vabastamisest (muide, tänases Lõuna-Poolas, Oswiecimis asuva Auschwitz-Birkenau memoriaali ja muuseumi külastamine võiks ajalooaine raames gümnaasiumi astmes osa õppeprogrammist olla). Kohale olid tulnud praktiliselt kõikide Euroopa Liidu riikide tipud. Ainult Eesti praegusest EKRE-Kesk-IRL võimuliidust polnud mitte keegi saanud mahti minna. Natside läbi viidud võikaima genotsiidi mäletamisüritusel Eesti valitsuse liige lihtsalt puudus. Mõni aeg hiljem peeti aga taas kohalikule juudikogukonnale silmagi pilgutamata ilukõnesid. Usaldusväärne ja järjepidev valitsus? Või järjekordne näide soodomast ja gomorrast, mis poliitika kujundamisel valitseb?
Võibolla oleks valitseva kaose maik väiksem, kui neid näiteid ei oleks kogunenud juba liiga palju. Meenutan mõnda. Rahandusministri suvaotsus jätta Eesti üksi blokeerima Euroopa Liidu liikmesriikide järeldusi Euroopa stabiilsusmehhanismi teemal, peaminister samaaegselt kinnitamas Eesti toetust. Brüsselis Vene mõjutustegevuse taunimine, Eestis samaaegselt Moskva propakanali rahastamine maksumaksja rahaga. Euroopa Komisjonilt Rail Balticule lisaraha küsimine, Eestis samaaegselt avalikult teatades, et kõige mõjukam valitsuse osapool teeb kõik, et Eesti jaoks olulise ühenduse loomist takistada. Euroopa kliimapoliitika paljusõnaline toetamine ühe valitsuse osalise poolt, teise poolt samaaegne ülbitsemine, et mingit kliimaneutraalsust Eestis ei tule. NATO asemel plaan B leidmisest ja Euroopa Liidu mõnitamisest ei hakka rääkimagi.
Ei maksa arvata, et kõike seda ei märgata meie partnerite ja liitlaste juures. Märgatakse. Ja küllap teatakse seal sama, mis siin — ega see kaos ei lõpe enne, kui vahetub valitsus. Iga järjekordse näite välja toomine ja mitte maha vaikimine toob ka seda päeva lähemale.
Kommentaar ilmus Delfis 3. septembril 2020.
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:
https://www.instagram.com/keit.pentus.r/
https://www.facebook.com/pentusrosimannus/
Võimuliidu välissuhtlus on nagu soodom ja gomorra was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Andres Sutt, riigikogu liige
Ma olen mures süveneva ebapädevuse ja kasvava onupojapoliitika pärast Eesti riigi juhtimisel.
Andres Sutt, riigikogu liige
Ma olen mures süveneva ebapädevuse ja kasvava onupojapoliitika pärast Eesti riigi juhtimisel.
Läbipaistmatult ning Eesti jaoks kahjulikel tingimustel sõlmitud leping USA advokaadibürooga Freeh, Sporkin & Sullivan LLP, millel on tihedad sidemed Venemaa Föderatsiooniga; vastuseta küsimused seoses Porto Francole laenu andmisega ning maksumaksja huvide kaitsmisega; ihalus luua KredExist riiklik pank, mille kaudu valitsus suunaks oma tarkuses raha majandusse; riigiametite ja riigi enamusosalusega äriühingute juhtkondade mehitamine võimule lojaalsuse, mitte kompetentsi põhiselt — see loetelu ei lõpe siin.
EKRE juhtimisel ja ülejäänud valitsuse vaikival nõusolekul liigub Eesti tagasi ajas ja ruumis. Liigub ühiskonna- ja juhtimismudeli juurde, kus käsulauaks on põhimõte — kellel võim, sellel õigus. Kus avalik huvi ja riigijuhtimise läbipaistvus ei ole osa väärtusruumist. Kus nii oma inimesi kui liitlasi solvatakse ja tugevat ning ühtset Euroopa Liitu nähakse nõrkusena ja Eesti huvide vastu käivana.
Ei, me ei istu kinosaalis ega vaata Christopher Nolani filmi. See kõik juhtub meiega päris elus, nüüd ja praegu. Nii ehitab valitsus võimul püsimise nimel märkamatult ja kindlameelselt endale lojaalset päris süvariiki, lõhestab ühiskonda ja murendab liitlassuhteid. Seda kõike ajal, mil demokraatia vajab kaitset ja hoidmist vähemalt niisama palju, kui iseseisvuse taastamisel pea kolmkümmend aastat tagasi.
Nii nagu kolmkümmend aastat tagasi vajab Eesti täna uut hingamist, restarti. Vajame avatust, mitte enesesse sulgumist ning müüride ehitamist riigi sees ja riigi ümber. Julgust vaadata tulevikku ja võtta riske. COVID-19 järgne maailm on muutunud jõujoontega, ent julgetele ja pealehakkajatele ometi võimalusi pakkuv.
Rahajagamise ja susserdamise asemel peame riigi juhtimisel taaskord keskenduma sellele, kuidas hoida talendid Eestis, kuidas taasluua ühiskonnas see ühtsus ja ühtekuuluvustunne, mida tunneme laulupeol. Kuidas kindlustada, et Eesti on investorite jaoks lemmikpaik, sest siin on lihtne ja mugav äri teha ning bürokraatia ei loo tõkkeid ega venita otsustusprotsesse lõputult pikaks. Siis luuakse Eestis ka kõrgepalgalisi töökohti ja me ei pea kartma, et ühel hetkel kergitavad teotahtelisemad kaabut ja lähevad ennast teostama mujale.
Vajame enam omaniku-mõtteviisi. Eestil on hea kuvand globaalses iduettevõtluse kogukonnas ent selle hoidmine ja tugevdamine eeldavad sallivust ja avatust. Idufirmad ja innovatsioon käivad käsikäes, pakkudes võimalusi teaduse ja ettevõtluse suuremaks koostööks. Just innovatsioon ning ettevõtjate riskijulgus ja ambitsioon globaalselt kasvada loob majanduses lisandväärtust, mis on eelduseks hariduse ja tervishoiu kestlikuks rahastamiseks olukorras, kus me rahvastik vananeb.
Eestlased on alati olnud looduse usku. Nii läheb kliima soojenemine meile kõigile korda. Süsinikujalajälje vähendamine on megatrend, mida võimendavad regulatsioon, pankade ja fondide rahastamistingimused ja üha enam ka tarbija eelistused. Eesti jaoks on tähtis olla
selle trendi laineharjal, mitte sabassörkija ega kliimamuutuse eitaja. Sellest tõuseb kasu teadusele ja ettevõtlusele, ent kõige enam puhast loodust ja elukeskkonda väärtustavale ühiskonnale.
Avatud meelega ja arutlev Eesti toob ühikonnale tagasi turvatunde ja loob jõukust meile kõigile. Nii jätkame oma riigi ehitamist, mis kindlustab eesti rahva, keele ja kultuuri püsimise.
Sihitult triiviv laev vajab õigele kursile naasmiseks uut kaptenit ja teistsugust meeskonda. See kapten ja meeskond on olemas ja valmis.
Jälgi autori tegemisi:
https://www.instagram.com/andres_sutt/
https://twitter.com/SuttAndres
Ärka, Eesti! was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.
Me teame, et sügisel on koalitsioonil plaanis tulla Riigikogusse nn demokraatia paketiga, millest üks osa puudutab seda, et põhiseadusesse tuleks kirjutada, et abielu on ainult mehe ja naise vahel.
Kõige pealt tuleb meelde tuletada, et praegu sätestab perekonnaseaduse §1 lg 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Ma ei ole kuulnud, et keegi seda muuta tahaks. Seega on selle küsimuse rahvahääletusele panemine täiesti mõttetu, sest ma ei tea ühtegi poliitilist jõudu Eestis, kes sooviks seda määratlust muuta. Abielu institutsioon ei ole Eestis rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.
Aga vaatamata sellele, et keegi abielu institutsiooni ei ründa, on koalitsioon koalitsioonilepingus ikkagi kokku leppinud, et “viime läbi muu riigielu küsimusena rahvahääletuse ettepaneku kohta täiendada põhiseadust määratledes abielu mehe ja naise vahelise liiduna”.
Abielureferendumi korraldamine on osa EKRE valimisprogrammist. Nädalavahetusel ütleski Martin Helme, et abielureferendum on üks oluline EKRE valmiskampaania osa eelseisvatele kohalikel valimistel. EKRE soov on selle provokatsiooniga lõhestada ühiskonda ja kahjuks on Keskerakond ja Isamaa sellega vastutustundetult nõustunud. Hoiatan juba praegu Keskerakonna ja Isamaa juhte ette, et ühiskonna nii teravast vastandamisest kaotavad kõik peale EKRE.
Kuivõrd praegune valitsus on näidanud, et põhiseaduse tundmine ei kuulu nende tugevuste hulka, siis piinlike seikade ärahoidmiseks tuletan neile põhiseaduskomisjoni liikmena mõned asjad varakult meelde.
Esiteks, põhiseadust on võimalik muuta kolmel viisil:
Kui põhiseaduse muutmine pannakse rahvahääletusele ja kui see siis ei saa rahvalt poolthäälte enamust, kuulutab president välja erakorralised valimised. Valitsuskoalitsioon aga mõtleb, et kavaldab põhiseaduse üle pannes rahvahääletusele muu riigielu küsimusena põhiseaduse muutmise. See ei ole põhiseadusega kooskõlas, sest põhiseaduse muutmise kord rahvahääletusega on põhiseaduses sätestatud koos tagajärjega, mis selline rahvahääletus endaga kaasa toob.
Teiseks, põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks on nõutav Riigikogu koosseisu kolmeviiendikuline häälteenamus ehk siis põhiseaduse muutmisega seotud küsimust ei saa rahvahääletusele panna ainult koalitsiooni häältega, vaid selleks on vaja 61 saadiku toetushääli.
Kolmandaks, rahvahääletuse sidumine kohalike valimistega toob kaasa lõhestumise ka valijate hulgas. Nimelt – rahvahääletusel saavad hääletada vaid kodanikud, kohalikel valimistel aga kõik residendid. Küllap meie ida-naaber, kes on kogu aeg tahtnud väita, et tema kaasmaalasi koheldakse Eestis halvasti, hõõrub rõõmust käsi, kui on võimalik näidata piltide keeles, kuidas valimisjaoskondades on eraldi järjekorrad kodanikele ja mittekodanikele. Lisaks on Putinil ilmselt ülihea meel, et Eesti on muutnud oma suunda ja vastupidiselt varasemale Euroopa orientatsioonile seadnud Venemaa endale eeskujuks, kes sarnase referendumi just hiljaaegu läbi viis.
Kokkuvõttes lisaks sellele, et planeeritav rahvahääletus on põhiseaduse vastane ja teenib Venemaa huve, on siiski arusaamatu, miks sellist lõhestavat referendumit üldse ette võtta? Tegemist ei ole olulise riigielu küsimusega, keegi ei ründa abielu institutsiooni ning kohalikel valimistel on palju olulisemaid teemasid, mis inimestele päriselt korda lähevad. Keskerakonna ja Isamaa juhid võiksid leida endas selgroogu ja mitte lasta Eestit lõhkuda üksnes sellepärast, et see on ühele võimuparteile kasulik. Ükski koalitsioonileppe punkt ei ole nii tähtis, et põhiseadusega vastuolu minnes lõhestada ühiskond pikaks ajaks.
The post Abielureferendum on provokatsioon, milles meie ühiskond ei peaks osalema appeared first on Kaja Kallas.
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus ütles täna parlamendis toimunud arutelul, et me ei tohi leppida osade lääneriikide kõhkleva hoiakuga Valgevene suhtes.
„Euroopa Liit ja lääs laiemalt peab hoidma ukse demokraatliku Valgevene eest võitleva rahva jaoks avali ja kindlustama, et Valgevene rahvas saaks teha otsuse oma tulevikutee valiku osas vabalt, hirmu, vägivalla ja ähvardusteta. Meie kohus on mitte jätta valgevenelasi üksi vastamisi diktaatoritega, mitte jätta Valgevenet diktaatorite mängukanniks,“ ütles tänasel riigikogu erakorralisel istungil Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnega esinenud Pentus-Rosimannus.
„Lääneriigid ei tohi seista silmad pärani kinni, sest see üksnes julgustab diktaatoreid järgmistele avantüüridele. Moldova, Gruusia, Ukraina – aitab!”
“Tänane parlamendi avaldus Valgevene demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks on just seetõttu oluline. Veel olulisem on nüüd, et avaldusele järgneks konkreetne kava ja tegevused, et sealsele vaba ühiskonna eest võitlevale kodanikuühiskonnale tegelikku tuge pakkuda,“ lisas ta.
Nädalavahetusel toimus Keskerakonna kongress ja seal esinenud erakonna juhtfiguuride sõnavõttudest jäi kõrva meeletu eneseõigustamine – EKRE-ga koalitsiooni tegemine hea, sest Reformierakond on ikka palju hullem. Ka Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederi viimastes sõnavõttudes on kuulda eneseõigustust ja Reformierakonna kirumist.
Tahes tahtmata tekib küsimus, et miks te olete enda poolt eelmisel varakevadel langetatud otsustega nii kaitses? Jääb mulje nagu mõlemad erakonnad püüaksid endale ja oma toetajatele õigustada, et Reformierakonnale „ei“ ütlemine isegi läbirääkimiste alustamiseks ja ülepeakaela EKRE rüppe jooksmine, on olnud ainumõeldav ja õige otsus. Kui see tõesti oleks nii, siis te ei peaks ju end nii meeletult veenma?
Reformierakond on olnud koalitsioonis nii Keskerakonna kui ka Isamaaga. Mõlemal juhul oleme me võtnud vastu palju Eesti jaoks olulisi edasiviivaid otsuseid. Me ei ole lõhkunud, vaid ehitanud juba olemasolevale. Me ei ole otsinud teemasid, mis Eesti ühiskonda lõhestavad, vaid püüdnud leida kohti, mis inimesi kokku toovad. Seda ei saa aga öelda praeguse koalitsiooni kohta. „Sidusa ühiskonna“ sildi all käib ühiskonna pooleks rebimine, solvamine ja ründamise sellise hooga, mida Eesti pole varem näinud.
Teiseks torkab silma, et endiselt räägib Keskerakond sellest, mis Reformierakond on valesti teinud. Seda mantrat kordas Edgar Savisaar ja kordavad edasi ka nädalavahetusel valitud värsked Keskerakonna juhatuse liikmed. Mul on teile küsimus – kaua te seda juttu räägite? Te olete nüüdseks 4 aastat valitsust juhtinud, kokku pannud 5 riigieelarvet! Mis te ise olete selle ajaga ära teinud, mille üle uhkust tunda? Alkoholiaktsiiside tõstmine ja seejärel jälle alandamine? Riigile üüratu laenu võtmine, mis läheb igale Eesti elanikule imikust raugani maksma 4000 eurot? Toimiva ja lihtsa maksusüsteemi lõhkumine? Teise pensionisamba lõhkumine? Välistööjõu ja tudengite kiusamine? Keskerakond on selles koalitsioonis kõik ära andnud, et täita vaid koalitsioonipartnerite lubadusi.
Kolmandaks tõusis Keskerakonna kongressil väärtuste küsimus. Keskerakonna aseesimees Mailis Reps ütles, et EKRE valiti partneriks kuna nende väärtused sobivad Keskerakonnale paremini kui väärtused, mida kannab Reformierakond. See on nüüd küll huvitav areng. Meenutuseks Keskerakonna juhtide varasemad väljaütlemised:
Jüri Ratas: „Kui ma ütlesin, et erakond, kes lõikab päid maha, kes ei ole nõus teatud rahvuste või rassidega, see on minu jaoks võimatu nendega ühiselt koostööd teha ja EKRE on tõesti nii öelnud.“ (22. 11. 2018)
Jüri Ratas: „Mul on võimatu mõista käitumist, millega EKRE poliitikud tallavad jalge alla meie vaba riigi alusväärtusi.“ (11.11.2018)
Jüri Ratas: „Kui jutt on olnud EKREst, et kui see erakond jätkuvalt soovib päid maha võtta, kui ta jätkuvalt soovib segregatsiooni rahvuse ja rassi alusel, kui ta ütleb nendele naisterahvastele, kellel ei ole mingil põhjusel lapsi, et nad on kuidagi teisejärgulised, siis need on need kohad, kus ma ei saa üle joone astuda ja koostööle asuda.“ (16.1.2019)
Jüri Ratas: „Valimiste võitu on vaja selleks, et välistada Reformierakonna ja EKRE äärmusparempoolse valitsuse loomine. Õiglane riik austab kõiki oma inimesi, mitte ei vastanda kogukondi küüniliselt häälte nimel. “ (13.10.2018)
Jüri Ratas: „Ma olen öelnud, et kui EKRE oma väärtusi ei muuda, on minul väga raske nendega koostööd teha. Kui ta muudab, siis me võime sellest teemast rääkida.“ (4.3.2019, päev pärast valimisi, ETV)
Seda nimekirja võiks veel jätkata, eriti enne valimisi väljaöeldud jõuliste sõnumitega, millega välistati EKRE-ga koostöö. Ent on ühemõtteliselt selge, et Keskerakonna juhid olid varasemalt veendunud, et neil on EKRE-ga täiesti erinevad väärtused ja kui EKRE väärtused ei muutu, siis nendega koostööd pole võimalik teha. Ma usun, et kõik nõustuvad, et EKRE väärtused ei ole muutunud. Kui nüüd Keskerakonna aseesimees ütleb, et koalitsioonis EKRE-ga ollakse seetõttu, et nende väärtused kattuvad, siis ainuke järeldus saab olla, et hoopis Keskerakonna väärtused on muutunud ja kõik, mille eest sõnades nii jõuliselt seisti enne valimisi, on ära antud. Või pole neid väärtusi tegelikult kunagi olnudki. See on kurb mõlematpidi.
Ma imestan endiselt, et Reformierakonnale heidetakse ette, et me esimesel tunnil peale valimistulemuste selgumist ei keeranud selga valijatele antud lubadustele, vaid jäime oma antud sõnale kindlaks. Kui oma lubaduste kohene unustamine on tunnustamisväärt „poliitiline strateegia“, siis on meil poliitilise kultuuriga midagi ikka väga valesti läinud.
Kokkuvõtvalt on Eesti arengu jaoks kahjulik, kui Keskerakond muutub Jüri Ratase juhtimisel EKRE maailmavaate võimendajaks ja suurimaks tagant kiitjaks. Sellisel juhul on meil peaminister, kes jääbki vältima Helmede punaseid liine. Nii ei suuda ta kaitsta ja kõnetada neid ühiskonnagruppe, kes praegust ühiskonda lõhki kiskuvat kurssi ei toeta. Lõpetuseks soovitan Keskerakonnal ja Isamaal lõpetada oma erakonna ja valijate hirmutamise Reformierakonnaga. Kui teil on ebamugav, piinlik ja hirmtunne, siis seda põhjustab teie kolmas koalitsioonipartner, mitte meie.
Tõeliseks väärtuste lakmuspaberiks tuleb sügisel Riigikokku jõudev ühiskonda lõhestav referendum. Kui Keskerakond läheb toetama ühiskonda pooleks rebiva referendumi korraldamist, siis on kõigile üheselt selge, et selle valitsusega ei ole muutunud mitte EKRE, vaid Keskerakonna väärtused.
The post Kas EKRE väärtustest on saanud Keskerakonna väärtused? appeared first on Kaja Kallas.
Riigikogu väliskomisjoni aseesimees Marko Mihkelson rõhutas täna riigikogus Valgevene demokraatia ja kodanikuühiskonna toetuseks tehtava avalduse algatajate nimel peetud kõnes, et Valgevene edasisest käekäigust sõltub ka Eesti ja teiste Balti riikide tulevik.
„Valgevenel saab olla reaalselt vaid kaks valikut. Kas säilitada iseseisvus ning rajada eneseteadlikule kodanikuühiskonnale tuginev Euroopasse kuuluv demokraatlik õigusriik või kaotades suveräänsuse muutuda provintsiks Vene impeeriumi koosseisus. Viimasel juhul tähendaks see ka endast jõuliselt märku andnud kodanikuühiskonna lämmatamist. Eesti seisukohalt on määrava tähtsusega, millise valiku Valgevene rahvas teeb. Kui peale jääb esimene stsenaarium, siis on tekkimas tõsine lootus, et tšekistide autoritaarsusele ja vägivallale rajatud Vene impeeriumi viimane mudel laguneb lõplikult. Ehk siis Valgevenel võib olla praegu võimalus lüüa viimane nael Vene impeeriumi kirstu,“ ütles Mihkelson.
Ühtlasi leidis Mihkelson, et Euroopa Liidul tuleks lähiajal formuleerida selge sõnum Valgevene rahvale ning demonstreerida oma tõsiseid kavatsusi reaalse abiga uute ja vabade valimisteni jõudmisel, kodanikuühiskonna, majanduse ning suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetamisel. Samas tuleb tema sõnul arvestada, et teekond saab olema pikk ja toob paratamatult kaasa suhete pingestumise Venemaaga. Mihkelson lisas, et Eestil ja teistel Balti riikidel on siin kindlasti mängida eriline roll.
„Arengud Valgevenes on pikaajalised ja seepärast ei tohi ka praegu luua illusiooni, et kodanike vabadusi ja nende demokraatlikke õigusi austav Valgevene on kohe-kohe reaalsus. Kuid üks on selge, valgevenelaste rahvuslik ärkamine, julgus seista silmitsi võimude abitu vägivallaga ning lootus paremale tulevikule on toonud kaasa põhimõttelise murrangu,“ lõpetas Mihkelson.
Täna kommunismiohvrite memoriaalis toimunud totalitaarsete režiimide ohvrite mälestustseremoonial riietasid Reformierakonna riigikogu fraktsiooni naissaadikud end Valgevene rahvaga solidaarsuse märgiks valgesse.
Reformierakonna fraktsiooni liikme Signe Riisalo sõnul soovivad nad valgesse riietumisega avaldada solidaarsust Valgevene naistele ja toetada Valgevene demokraatiat. Samuti viidata, et totalitaarne režiim rikub inimõigusi ja vabadusi ka täna.
"Minu õetütrega õpib Hollandis koos 23-aastane Valgevene neiu Sasha. Ta rõõmustas väga, kui presidendi Roosiaia vastuvõtule kutsuti tema Eestis õppiv kaasmaalane ja kinnitas, et Eesti vabaduse lugu inspireerib Valgevene noori. Tema Valgevene eakaaslased on viimased nädalad seisnud rahumeelsetel demonstratsioonidel inimõiguste ja -vabaduste eest Minski tänavatel. Osad neist on tänaseks politseivägivalla tõttu haiglaravil," ütles Riisalo.
"Täna totalitaarsete režiimide ohvrite rahvusvahelisel mälestuspäeval kõlanud kõned väljendasid kurbust meie inimeste kannatuste tõttu, aga ka toetust ja kaastunnet Valgevene rahvale. Vähim, mida saime Reformierakonna naistega, emade, tütarde ja abikaasadena teha, oli valgesse riietudes toetada Valgevene emade, tütarde ja abikaasade ning kogu rahva püüdlust olla demokraatlik riik, kus inimõigused ning -vabadused on väärtused," sõnas Riisalo.
Lisaks Signe Riisalole riietasid tänasel mälestusüritusel end valgesse Reformierakonna fraktsiooni juht Kaja Kallas ning liikmed Heidy Purga ja Liina Kersna. Manusesse on lisatud pilt mälestusürituselt.
Praegune valitsus on oma tegudes vasakpoolne, tihti äärmuslusse kalduv. Praegune valitsus on sõnavabadust piirav. Praegune valitsus politiseerib riigi toimimist. Kõike seda tehakse viisil, mida pole taasiseseisvunud Eestis varem olnud. See pole mitte ühe tegu, vaid kõigi kolme tegu.