Eesti seisab silmitsi majandusliku topeltkriisiga mis nõuab valitsuselt jõulist ja julget tegutsemist. Valitsus peaks kaaluma, kas sellele aitaks ka kaasa koalitsioonileppe uuendamine, kirjutab Europarlamendi kandidaat Kristjan Ilves.
Esiteks kasvukriis: Eesti majandus kahaneb kaheksa kvartalit järjest, peame soosima uusi majanduskasvu allikaid. Oleme jõukuse poolt jõudnud järgi vana-Euroopa vähem jõukamatele riikidele («konvergents»), ent energia kallinemine ning järsk inflatsioon on meie senised konkurentsieelised kiiresti ära söönud. Edasist kasvu ei vea enam odav tööjõud ning odav allhange Skandinaaviasse – eriti arvestades ka nende majanduste jahtumist.
Teiseks fiskaalkriis: riigi rahandus on vajunud defitsiidi suurde auku (5% SKP-st) millest me pelgalt kasvuga enam välja ei rebi – eriti kuna suur osa riigivalitsemise kuludest kasvab koos majandusega (indekseeritud toetused, avaliku sektori palgakasv).
Pakun välja võimaliku tegevuskava kolmes osas – avaliku sektori kokkuhoid, erasektori ja erakapitali rolli suurendamine majanduses ning konkurentsivõime tõstmine.
Probleem on sügavam, kui arvame. Prognoositava maksulaekumise (15,1 miljard eurot) ning avaliku sektori kulutuste kogusumma (18,5 miljard eurot) vahel käriseb auk, mis ulatub 10%-ni SKP-st. See auk kaetakse täna pea võrdselt defitsiidist (laenust) ning välistoetustest (Euroopa Liidu fondid).
Maksumaksja võib rõõmu tunda, et saab kolmandiku võrra rohkem riiki kui ise kinni maksab. Aga olukord pole jätkusuutlik – defitsiit muutub rõhuvaks laenukoormaks ning Euroopa vahendid kukuvad kümnendi lõpuks olulisel määral ära. Augu täitmiseks jääb kaks valikut: kas viie aasta jooksul tõsta Eesti maksukoormus järk-järguliselt Taani-Prantsusmaa tasemeni (45%!) või oluliselt suurendada erasektori, erakapitali, eraisikute rolli majanduses.
Valitsuse põhimõtteline suund on teise variandi poole. Ees seisavad mahukad kärped. Nüüd oleks oluline saavutada tulemus, et need kärped ei päädi lihtsalt teenustasemete langusega vaid stimuleeriksid uusi investeeringuid ja erasektori tegevust.
Pakun välja võimaliku tegevuskava kolmes osas – avaliku sektori kokkuhoid, erasektori ja erakapitali rolli suurendamine majanduses ning konkurentsivõime tõstmine. Ükski nendest meetmetest pole üksinda võetuna eriti radikaalne ega eksperimentaalne – erinevates Euroopa riikides on kõik läbi katsetatud. Koosmõjus võiksid need reformid tagada, et avaliku sektori kärped loovad samaaegselt uusi majanduskasvu võimalusi ning stimuleerivad erasektori investeeringuid.
Avaliku sektori kokkuhoid
Keskvalitsuse juhtimine ühe kontsernina. Praegune olukord – mitusada eraldiseisvat üksust (ministeeriumid, asutused, sihtasutused) tekitab ebatõhusust ning avaliku sektori-sisest palgakonkurentsi. Avalikus sektoris horisontaalsete funktsioonide (IT, finants, personal, kommunikatsioon, õigus) konsolideerimine vähendaks dubleerimist, võimaldaks suuremal määral automatiseerimist ning teenuste sisse ostmist erasektorilt.
Lõviosa avaliku sektori personali kasvust toimub kohalikes omavalitsustes. Ka nende teenuste puhul tuleks leida konsolideerimise võimalusi, kas läbi KOV-de koostöö või ülesannete viimist keskvalitsuse kätte.
Toetuste ja palkade indekseerimise pidurdamine. Indekseeritud toetused võiksid tõusta suhtarvuna maksutulust, mitte SKP-st; suhtarv võiks ajas langeda. Indekseeritud palgad (sh kõrgemate riigiteenistujate) tuleks siduda mediaanpalgaga, mis oluliselt pidurdaks palgarallit.
Lausaliste toetuste lõpetamine. Kõrghariduses, kultuuris, tervishoius, transpordis katab tarbija ainult väikese osa teenuse kulust. Omaosaluse suurendamine nendes teenustes paneks keskklassi valivamalt ning nõudlikumalt teenuseid tarbima. Kõik riigi poolt antud toetused, mis võimalik, tuleks viia vajaduspõhiseks.
Erakapitali ja erasektori rolli tõstmine majanduses
Koos toetuste vähendamisega tuleks tervishoiu, sotsiaalhoolekande, transpordi, hariduse, keskkonnahoiu valdkondades viia läbi reformid mis tõstavad erasektori rolli teenuste osutamisel. Riik toimiks eeskätt platvormiteenuse pakkujana: suunata raha, korraldada andmed, reguleerida teenusepakkujad. See looks uusi võimalusi teenuste ekspordiks ning kiirendaks uute tehnoloogiate kasutuselevõttu nendes sektorites.
Näiteks jääb tervishoius eraisikute panus alla OECD keskmise ning erakindlustuse kasutamises oleme viimasel kohal. Kombineerides haigekassa, täiendava ravikindlustuse ning kõrgema omaosaluse saaks tõsta tervishoiule minevat rahastust. Suunates haigekassa vahendid paindlikult erateenusepakkujate vahel kasvaks ka lisateenuste pakkumine. Erameditsiini teenuseosutajad tegelevad omakorda teenuste ekspordiga, suurendades Eestis olevat meditsiini- ja hooldepersonali ning pakuvad kasvulava uutele tervisevaldkonna tehnoloogiaettevõtetele.
Investeeringud. Avalikud vahendid tuleks kasutada finantsinstrumentide loomiseks mis meelitavad ka ligi erakapitali (nt laenugarantiid, PPP projektid). Euroopa Liidu vahendid tuleb suunata sinna kus on kõige suuremad majanduslikud kordajad ning vajadus ühekordsete investeeringute järel: taristu (teed, hoonete rekonstrueerimine, sidevõrgud, energeetika) ning haridus.
Kust vähendada? Avaliku sektori innovatsiooniprojektid, ettevõtlustoetused ning riigi e-teenused on püsikulud, mida tuleks rahastada riigieelarvelistest vahenditest. Ettevõtlustoetused peavad olema suunatud ekspordivõimekuse tõstmisele, mitte siseriiklikule tegevusele. See toob nendesse kuludesse ka heaperemeheliku ning valvsa pilgu, mis on «odava» Euroopa Liidu rahaga mõneti puudu.
Erastamine. Eesti Energia (tervikuna, mitte ainult Enefit Green), Tallinna Sadam, Omniva on arvestatava kasvupotentsiaaliga ning rahvusvahelise haardega ettevõtted. KOV-dele kuuluvad kümnete kaupa ettevõtted, mis on liiga väiksed et toimida efektiivselt. Levira eeskujul strateegilise vähemusosaniku kaasamine toob riigile ühekordset tulu ning avab ettevõtetele uusi kasvuvõimalusi. Erastamine vähendaks ka riigi ahvatlust eelistada oma ettevõtteid turgude korraldamisel.
Konkurentsivõime tõstmine
Uus tiigrihüpe. Viimase kahe aasta hüpped tehisaru võimekuses on teinud võimalikuks selle laialdase kasutuselevõtu ettevõtluses ning riigihalduses. Riigid on võrdsel stardipositsioonil – koolitades kümneid tuhandeid inimesi aastas ning toetades tehisaru laialdast rakendamist riigihalduses ning võtmesektorites (sh tervishoid, haridus, energeetika) looksime endale globaalse konkurentsieelise. Selleks on vaja avaliku, erasektori ühispingutust ning ettevõtlus- ning hariduse toetust sihitud suunamist.
Konkurentsi tõstmine. Väiksel turul tuleb pidevalt pingutada tagamaks toimivat konkurentsi olulistel jaeturgudel. Madal konkurents tähendab kõrgemaid instressimäärasid ning hinnarallisid. Selle valguses peaks üle vaatama konkurentsiolukorda panganduses ja finantsteenustes, sidesektoris, jaekaubanduses ning energeetikas, kaotades ära turu moonutused ning piirangud, mis pärsivad innovatsiooni ja raskendavad uute tulijate sisenemist turule.
Sellise reformikava õnnestumist ei saa panna üksnes rahandus- või majandusministri õlule.
Uued turud. Riik peaks jätkama pingutusi luua läbi regulatiivkeskkonna ning riikliku tellimuse innovatsiooni (ajalooliselt nt e-residentsus, sõidujagamisteenused). Praegused pingutused teha Eesti personaalmeditsiini, roheinnovatsiooni (tulevikukütused, uued materjalid, ringmajandus), kaitsetööstuse valdkondades globaalseks tegijaks tuleb jätkata.
Need ei ole lihtsad reformid. Sellise reformikava õnnestumist ei saa panna üksnes rahandus- või majandusministri õlule. See eeldab fokusseeritud pingutust igas valdkonnas ning peaministri keskset juhtimist. Kärped ning erasektori rolli tõstmine majanduses tekitavad kindlasti ka vastumeelsust, nii avalikkuses kui riigiaparaadi sees.
Võrreldes aastatagusega, mil praegune valitsus ja koalitsioon tööd alustasid, on avanenud poliitiline võimaluste aken. Murekohad on laialdaselt teadvustatud, ning ühiskondlik tellimus julgeteks muudatusteks on palju selgem. Samuti on muutunud võimude vahekord Toompeal: koalitsioonierakondadega on liitunud viis endist keskerakondlast. Reformierakonna suur esindatus Riigikogus (38 kohta) saab tagada reformide läbi viimiseks kolmeks aastaks stabiilset keskkonda.
Lihtsaim viis majandus- ja fiskaalreformide keskpunkti tõstmiseks on uuendada koalitsioonilepe. Aeg on selleks paras – mitmed eelmisel aastal kokku lepitud võtmeeesmärgid on kas ära tehtud (maksuküüru kaotamine, riigiikaitse 3% SKTst) või ära tegemisel (rohepööre, investeeringud energeetikasse, üleminek eestikeelsele haridusele). Uus lepe oleks riigikaitse, majanduskasvu ning fiskaaldistsipliini dokument.
Koalitsioonileppe uuendamisel saaks õppida veast, mida tehti eelmisel aastal koalitsioonikõnelustel, kus sisulised kokkulepped sündised kinniste uste taga. See protsess peaks kaasama laiemalt erakonna liikmeid, nagu on paljudes Lääne Euroopa riikides tavaks, ning seekaudu ka avalikkust. See võtaks mõned kuud, mistap on oluline praegu diskussioonidega alustada. Siis oleksid suured otsused paigas sügisesteks riigieelarve läbirääkimisteks.
Silmas tuleb pidada suurt sihti – et kärpimine ja fiskaaldistsipliin looksid ka tingimused erasektori tegevuse suurendamiseks ning majanduskasvuks.