Ukraina vabadussõda määrab ka meie saatuse 

„Venemaa ekspansionistlike taotluste proovikiviks Kesk-Euroopa idaosas on kahtlusteta Ukraina. Soovime seda või mitte, kuid ka meie julgeolek sõltub suuresti Ukraina iseseisvusest. Need read kirjutasin noore ajakirjanikuna 10. märtsil 1994, vahetult enne oma esimest tööreisi Ukrainasse. Peaaegu kolmkümmend aastat hiljem oleme olukorras, kus karmis genotsiidisõjas oma vabaduse ja eksistentsi eest võitlev Ukraina määrab ära nii Eesti kui ka kogu Euroopa edasise saatuse. Ka praegu on minu töised tegemised ja püüdlused välispoliitikas suuresti Ukrainaga seotud.  

Minu töösuhe Ukrainaga algas hetkest, kui maailmast huvituva ajaloolase ja ajakirjanikuna hakkasin Postimehe lugejatele 1993. aastast lahti kirjutama selle sajandi suurimat geopoliitilist dilemmat – kas Ukrainast saab vaba maailma täieõiguslik liige või langeb riik Vene impeeriumi rüppe tagasi. Ukrainat on aegade jooksul Lääne ja Ida tõukumiste ja tõmbumiste tõttu korduvalt jagatud ja liidetud. Sarnaselt Eestiga asusid Ukraina toonased rahvuslikud liidrid oma riiki rajama kohe pärast monarhia kokkuvarisemist Venemaal 1917. aastal. Erinevalt meist ei suutnud Ukraina riik iseseisvana püsima jääda. Selleni jõuti alles sajandi lõpul. 

Ukraina iseseisvumine 1991. aasta augustis ning sama aasta detsembris toimunud edukas iseseisvusreferendum otsustasid lõplikult Nõukogude impeeriumi lagunemise. Just Ukraina veenev eraldumine Moskva orbiidilt andis vajaliku puhveraja Eestile, et kasutada ajaloolist võimaluste akent ning ühineda 2004. aastaks NATO ja Euroopa Liiduga.  

Vaatamata sellele, et Ukraina on territooriumilt Euroopa suurimaid riike, pole nende rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse tee olnud lihtne. Näiteks veel 2004. aasta lõpul oranži revolutsiooni päevil küsis Prantsusmaa endine peaminister Édouard Balladur minu kui Riigikogu väliskomisjoni esimehe käest siiralt, mis riik see Ukraina ikka päriselt on ja kus ta kaardil asub. Vaatasime siis tema kabinetis kaardile ning tõdesime koos, et Ukraina on territooriumilt isegi veidi suurem Euroopa riik kui Prantsusmaa. 

Ukraina geopoliitiline dilemma lahenes lõpuks ikkagi veriselt. 2013. aasta lõpul puhkenud väärikuse revolutsioon sünnitas Ukrainas pidurdamatu kodanikuühiskonna, mis oma läänemeelsusega survestas Venemaad sõja kasuks otsustama. Ma ei unusta kunagi neid hetki Kiievi kesklinnas Maidanil, kui 2014. aasta jaanuari lõpul sattusin otse revolutsiooni epitsentrisse. Väljas oli 30 külmakraadi, kui barrikaadidest kaitstud Kiievi keskväljakul koos Ukraina endise kaitseministriga ringi liikusime ja inimestega suhtlesime. Kuuldes, et oleme Eestist, jäi kõlama vastus: „Oleme siin väljas surma trotsides, et saada Eesti-sarnaseks riigiks, kus inimesed otsustavad ise oma tuleviku üle ning kus võimud ei varasta rahva tagant. Moskva-meelsed võimud püüdsid küll revolutsiooni verre uputada, kuid pidid ise alla andma ja Ukrainast põgenema. 

Selle peale haaras Venemaa viimasest õlekõrrest. 20. veebruaril 2014 Krimmi ründamisega alanud sõda, mille eesmärk on Ukraina hävitamine ja laiemalt Euroopa julgeoleku segipaiskamine, vältab tänaseni. Kõigil neil kordadel, kui olen kaheksa aasta jooksul Ida-Ukrainas olukorraga tutvumas käinud (viimati veel 2021. aasta augustis Mariupolis), olen tajunud, kui ohtlik on kasvõi hetkeks unustada, et keset Euroopat käib sõda. 

Paraku ei tulnud Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu mulle ja teistele valdkonnaspetsialistidele üllatusena. Geopoliitiline dilemma lihtsalt ei jätnud Ukrainale muud väljapääsu, kui iseenda iseseisvuse säilitamise nimel astuda vabadussõtta agressori vastu ning päästa sellega teised rahvad, sealhulgas Eesti, võimaliku rünnaku eest.  

Sõja lõppu veel ei paista ning mitte keegi ei tohiks endale lubada Venemaa alahindamist. Me jätkame Ukraina toetamist kõigi nende raskuste kiuste, mida argipäev meie endi eludesse paiskab. Eesti ja teiste riikide toetus Ukrainale kannab selget eesmärki – Venemaa peab selle sõja kaotama ja oma kuritegude eest vastutuse võtma. Meil seisab veel väga palju tööd ees, et kindlustada nii Ukraina kui ka Eesti julgeolek ja hoida Venemaa oma piirides. 

Lisalugemiseks Marko raamatud:
„Venemaa: valguses ja varjus
(Varrak, 2010) ja „Murdeajastu (Varrak, 2019).  

Jälgi Markot Twitteris: @markomihkelson või loe Marko Mihkelsoni blogi.