Olen otsustanud kandideerida Riigikokku, sest usun, et just praegu on minu teadmiste, oskuste ja kogemuste arsenal ning samuti tegutsemisenergia sellises valmisolekus, et seda tuleks rakendada avalikes, mitte pelgalt isiklikes huvides.

Mind võiks Riigikokku valida sellepärast, et teemad, mis on minule tähtsad, on seda ka igale saarlasele, igale inimesele, kes elab väljaspool Tallinna ja Harjumaa tõmbepiirkonda. Minu ja valija huvid kattuvad. Olen tõestanud end tegutseja ja lahenduste otsijana.

Ma olen sündinud ja kasvanud Saaremaal. Põhi- ja gümnaasiumihariduse omandanud samuti kodusaarel. 13 aastat õppinud ja töötanud mandril ning seejärel aastal 2009 tulnud koos elukaaslase ja esimese lapsega tagasi Saaremaale. Renoveerinud koduks vanaema talu. Ja selleks, et võimaldada endale maal elamist, rajanud samasse tootmisettevõtte ehk loonud oma perele töökohad. Alates Saaremaale naasmisest mõelnud, löönud aktiivselt kaasa ja vedanud koduvalla ning kogu maakonna arengu kavandamist. Koordineerinud Lääne-Saare valla ühinemisläbirääkimisi, saades seeläbi väga suure hulga informatsiooni omajaks.

Aga lühidalt... Mu kodu on Saaremaal. Mu pere - abikaasa ja lapsed - elavad Saaremaal. Mu vanemad elavad Saaremaal. Mu ettevõtted tegutsevad Saaremaal. Ma olen pealaest jalatallani Saare maakonnaga seotud ja minu heaolu sõltub 100% piirkonna heaolust. Ehk mulle on eluliselt tähtis piirkonna areng ja helge tulevik ning tunnen, et vastutan selle eest.

Juhul kui osutun Riigikokku valituks, soovin jääda sellest hoolimata iseendaks. Teiseks olen veendunud, et lähitulevikus tuleb sõnastada ümber, anda uus tähendus paljudele tänastele dogmadele. Sealhulgas sellele, milline on elu Eestimaal väljaspool Tallinna ja Harjumaad. Milline on elu maapiirkondades, milline saartel. Ajaperspektiiv, millega mina täna arvestan on 20 aastat. See on aeg, mil minu lapsed saavad täiskasvanuks. See on aeg, mil ma loodan, et mu vanemad saavad nautida väärikat vanaduspõlve. Järgmise nelja aasta jooksul tuleb astuda samme, et see kõik võimalikuks saaks. Ma näen täna, et maakohtadel on ootus riigi otsustavusele. Järelikult on vaja ka kedagi, kes teaks, mis maapiirkondades täna toimub.

Ma olen alati Eesti jaoks olemas olnud. Kõik, mida teinud olen, on ületanud minu enda vajadused. Ma ei oska teisiti. Mul on kolm last - tütred Meele (5) ja Roosi (3) ning poeg Ruudi (1). Abikaasa Kristel, hetkel lapsehoolduspuhkusel, korraldab ja toimetab perefirmas.

Tegelen sedavõrd paljude eriilmeliste asjadega, et klassikaliseks puhkuseks nö juhtme seinast välja tõmbamiseks aega ei jäägi ja ilmselt pole selleks ka vajadust. Kõige suurem hobi on ilmselt muusika. Löön kaasa meelelahutuskollektiivis Onud. Elan tulevikule. Minevikus tehtut ei reasta. Ainus kindel võimalus saada mitte unustatud ja seda positiivselt on panustada oma laste ja lähedaste heaolusse.