Olen olnud Riigikogus hetkel 2 aastat, millest esimene aasta läks asjast arusaamiseks. Nüüd tunnen, et tiivad kannavad ja oleks võimalik ka ehk midagi ära teha. Mind huvitab kaasarääkimine ennekõike kultuuri- ja haridusteemadel, kuid tänu oma pikale karjäärile rahvusvahelises filmitööstuses ja oma eriala tõttu olen kursis väga paljude erinevate riikide elu-olu ja poliitikaga – seega ei ole ka välispoliitilised küsimused mulle võõrad.

Minu teemaks on ja jääb kultuur ning kindlasti olen see inimene, kes jätkab ka Toompeal olles tööd oma põhierialal, mis tähendab, et ma saan olema inimene põllult. Usun, et kutseliste poliitikute kõrval peavad olema ka kindlasti praktikud, kes seisavad kahe jalaga maa peal ja esindavad talupoja mõistust.

Valituks osutumise korral tahaksin, et loomemajandus ja selle üks ja väga suur ning oluline valdkond – audiovisuaalvaldkond - ometi pääseks künka tagant minema ja leiaks õiglase koha meie majandus- ja kultuuriruumis. Kultuuriministeeriumi eelarvel oleks aeg tõusta. Eesti saab ennekõike ennast teadvustada maailmale kultuuri ja teaduse kaudu. Mind huvitab FIEndus ja välispoliitilised küsimused.

Olen suutnud koos oma meeskonnaga nullist üles ehitada filmifestivali, mis tänaseks on jõudnud maailma tippu - PÖFF on selle nimi. Eestit tuntakse filmimaailmas Pimedate Ööde filmifestivali järgi. Olen samuti suutnud koos teistega üles ehitada filmihariduse, mille peale rajati Balti Meedia- ja Filmikool ning õpetanud 20 aastat filmitudengeid ning koolilapsi.

Mul on kaks tütart: Martina Tramberg on sündinud 1986. aastal ning Triin Tramberg 1990. aastal. Mulle meeldib puhkust veeta enamasti oma maakodus. Tööalaselt olen nii palju pidanud reisima, et tunnen hetkel siirast rõõmu võimalusest veeta aega koos oma laste ja lapselapsega lihtsalt olles. Arvan, et elades sellist hullumeelselt pingelist, huvitavat ja tihedat elu, on suur rõõm, et mul on õnnestunud üles kasvatada koos PÖFFiga kaks väga toredat iseseisvat ja armast inimest.