Liis Klaar (nr. 232) | Reformierakond

232 Liis Klaar

Väärikas vananemine-parem pension!

Aasta naisena ütlesin, et minu elus on kolm A-d:
AUSUS - iseenda ja teiste vastu
AUSTUS - esivanemate pärandi, oma maa ja rahva vastu
ARMASTUS - ühendab kõike ja andestab kõik

Raske aeg sundis kodumaalt lahkuma

Sündisin 1938. aastal Tallinnas – Ellen ja Georg Kõlli esimese lapsena. Minu isa oli tegev panganduses ja töötas Pikalaenu panga juhatajana. Mõlemad vanavanemad olid pärit Viljandimaalt, seega olen pesuehtne mulk. Varajase lapsepõlve veetsin Meriväljal, kuhu kolisime pärast Tallinna pommitamist 1941. aastal, kuigi kodu polnud valmis. Maja ei saanudki valmis, sest 1944. aastal põgenesid minu vanemad koos minu ja väikevennaga Saksamaale. Saksa sõjavägi taandus ja võttis kaasa nii palju eraisikuid, kui laevadele mahtus ning meie pere oli üks neist.

Sügise, talve ja järgmise kevade rändasime mööda sõjast laastatud Saksamaad, et jõuda Augsburgi põgenike laagrisse, mis asus USA tsoonis. Laagris algas minu koolitee, seal andsin ka hellakese lubaduse ja laagris sündis ka minu väike õde.

Alles 1950. aastal läksime Rootsi, kus elasid minu onud, ema vennad, kes olid põgenenud purjekatega otse üle Läänemere. Rootsis lõpetasin ka gümnaasiumi, astusin ülikooli, kus peaaineks olid sotsioloogia ja pedagoogika/psühholoogia. Pärast ülikooli lõpetamist asusin tööle Teedevalitsuse juurde ja tegelesin hoopis arvutisüsteemide ning administratiivsüsteemidega.

Kuulusin nii skautliikumisse kui üliõpilasorganisatsioonidesse, olen Korp! Filiae Patriae vilistlane. Stockholmis abiellusin Matti Klaariga ning seal sündisid ka meie pojad Toivo ja Margus. Mul on seljataga 50 aastat abielu, millest on sündinud kaks poega ja 5 lapselast.

Elutee viis maailma rändama

1973. aastal hakkasime rändama, põhjuseks olid järjest huvitavamad tööpakkumised Mattile. Nagu hea naine ikka, loobusin mõni aeg oma karjäärist, sest lapsed olid väikesed ja eri maades elamine tundus ka huvitav.

Kolisime Šveitsi, Matti töökohaks oli Zürich ja meie elukohaks väike küla, Greifensee, mis asub paarkümmend kilomeetrit väljaspool, kus elas suhteliselt palju välismaalasi, kes enamasti olid teadlased ja töötasid ülikoolide juures. Greifensees hakkasid mõlemad poisid koolis käima. Külaelu oli intensiivne, kus tegelesid kõiksugu huvirühmad nii lastele kui täiskasvanutele – oli vaja ainult kaasa lüüa – ise õppisin intensiivselt saksa keelt ning sain kätte ka diplomi.

1980. – 1982. aastatel oli meie elukohaks Jõnkõping, Lõuna-Rootsis. Seal sain jälle tööle minna, kus töötasin linnavalitsuses, personalijuhi abina. Peapõhjus oli Rootsi tagasipöördumiseks see, et lapsed näeks vanavanemaid rohkem ja oleks viibiks eestikeelses keskkonnas. Koht osutus paraku geograafiliselt valeks, sest eestikeelne keskkond ja tegevus toimus ikka peamiselt Stockholmis ja osalt ka Göteborgis, kuid mitte seal, kus meie elasime (300 km Stockholmist).

1983. aastal tuli uus pakkumine Šveitsi tagasi minna ja sinna me ka läksime, seekord Baselisse. Poistel oli see muidugi jälle uuesti koolisüsteemi ja keele vahetamine, mis oli seotud teatud raskustega. Kuna minul ikka veel tööluba polnud, tegelesin igasuguste asjadega nagu tõlkimisega saksa keelest rootsi keelde jne.

Süda igatses Eestimaad

Vaevalt jõudsime ennast seal sisse elada, kui tuli huvitav pakkumine minna Kanadasse läänerannikule Vancouverisse. Seekord pidasime ka poistega nõu, sest Toivo oli juba gümnaasiumis ja oli vaja terve perekonna nõusolekut, et uuesti kolida. Otsustasime siiski Vaikse ookeani rannikulinna kasuks ning 1984. aastal maandusime Vancouveris. Seal algas hoopis teistmoodi elu - vabam, rahulikum ja kuna loodus ning kliima soodustasid, tegutsesime seal ka väga palju värskes õhus. Poisid lõpetasid mõlemad gümnaasiumi kiituskirjadega. Toivo kolis Torontosse, sest sai stipendiumi Toronto ülikoolis – õppis politoloogiat, Margus läks kohalikku ülikooli majandust õppima ja mina alustasin uut karjääri.

Kanadas tuli kogu aeg ennast täiendada, et tööturul karjääri teha. Olin kindlustusmaakleri parem käsi, et arendada oma kliendibaasi, tegin järjest eksameid ja sain siis vastavaid litsentse. Vancouveris olin ka Eesti Seltsi esinaine. Toivo oli juba 1989. aastal otsustanud, et tuleb aastaks siia esimese lääne tudengina – tuli ja jäi. 1991. aastal otsustas abikaasa, et ka tema tahaks Eestis midagi korda saata, sai Šveitsi suurima edasikindlustusfirma õnnistuse ja alustas siin kindlustusseltside koolitamisega. Me Margusega müüsime Vancouveris maja maha, muretsesime koerale uue peremehe, pakkisime asjad kokku ja tulime järgi.

Olen nüüd 26 aastat siin elanud ning pean tunnistama, et need on olnud mu elu intensiivsemad ja ka põnevamad aastad.

Olulised on heategevus ja väärikas vananemine

Olen jõudnud palju korda saata. Hariduselt olen sotsioloog ja elanud ning töötanud Rootsis, Šveitsis ja Kanadas. Olin Lastehaigla toetusfondi juht kuni 1999. aastani, mil mind valiti Riigikokku (1999-2003). Mind valiti ka aastal 1998. aastal Aasta Naiseks ja 10 aastat hiljem olin Lions Piirkonna esinene naiskuberner. Kui siia tulin, siis lubasin endale, et tahan lapsi ja naisi aidata. Usun, et olen seda kaudselt ka teinud.

Soovin, et maksusüsteem saaks korda ja et töötava pensionäri pension oleks tulumaksuvaba. Pensionäridel peab olema võimalus osaajaliselt töötada, et pension igal aastal tõuseks (kuni 90% keskmisest palgast). Samuti on olulised teemad eestikeelne haridussüsteem, kaitsevõimetõus ja kindlustamine.

Tegelen aktiivselt ka eakate probleemidega. Südamesooviks on pakkuda neile väärikat vananemist igas mõttes, ehk nii olmelist, kui ka hingelist. Soovin süstida oma põlvkonnale, kes kasvas üles NL ajal, rohkem enesekindlust ja enesest lugupidamist. Meie laste ees on avatud maailm, nad saavad ise hakkama. Me väärime hoolivust ja väärikat vananemist. Ilma eakateta poleks ei eesti keelt, ega ka taasiseseisvunud Eesti riiki!

501 3124