Maido Ruusmann (nr. 334) | Reformierakond

334 Maido Ruusmann

Kas (Kagu-)Eesti on kallis?

Hea lugeja ja kaasamõtleja

Praeguse valitsuse läbimõtlemata otsused on Eestile ette seadnud arengusuunad, mis suuresti ei ühti minu nägemusega meie riigi ja rahva tulevikust.

Eestile edu toonud maksupoliitika alustalade jõuline murdmine on meid toonud olukorda, kus peetakse täiesti normaalseks, et teise riigi eelarvet toetatakse sadade miljonite eurodega, et meie emad sünnitavad autodes ja valitsus panustab „tasuta“ projektidesse, mis tuleb maksumaksjal kokkuvõttes ikkagi kinni maksta. Selline olukord on minu arvates kaugel normaalsusest ja selle muutmiseks on vaja tegusid. Praegune keskerakondlik valitsus on ilmekalt näidanud, kuidas probleemide lahendamise asemel tegeletakse asendustegevustega, et tähelepanu tegelikest murekohtadest eemale juhtida.

Olen sündinud, kasvanud ja praktiliselt kogu elu elanud Kagu-Eestis, Tõrva linnas. Tegutsenud erasektoris nii juristi, kvaliteedispetsialisti kui ka kinnisvaraettevõtte arendusjuhina. Olen olnud ka kaheksa aastat Tõrva Loitsu peakorraldaja ja kahekordne Balti meister bagikrossis, mis on andnud mulle sportlasele omase eesmärgipõhisuse ja tulemusele orienteeritud tegutsemistahte - kui vaja, käärin käised üles ja asun tegudele.

Viimased kümme aastat olen töötanud Valgamaal, Tõrvas omavalitsusjuhina, mistõttu olen hästi kursis Kagu-Eestis elavate inimeste tegelike muredega, mis meie igapäevast elu mõjutavad ja suunavad nii pere, töö, kui ka kogukonna tasandil.

Eelpool nimetatud asjaoludest tulenevalt olen otsustanud kandideerida 2019. aasta märtsi toimuvatel Riigikogu valimistel ning valmis sportlasele omaselt võitlema parema Eesti, eelkõige Kagu-Eesti eest! Usun, et minu pikaajaline kogemus kohalikus omavalitsuses aitab mul Riigikogus kaasa rääkida ka regionaalpoliitikat puudutavatel teemadel ning seista nende inimeste eest, kes on otsustanud oma elu üles seada mujal kui Tallinnas või Tartus

Töökohad on hädavajalikud!

Viimaste aastate kõige suuremad probleemid on Eestis seotud tööjõuga ehk naljatades võib öelda, et kui tööjõudu lihtsalt ei jätku, siis ei ole see valitsuse jaoks ka probleem.

Töökohtade olemasolust üksi ei piisa, et inimene oleks valmis tulema maale elama. Panustada tuleb ka elukeskkonda. Et meie lapsed saaksid käia tasuta kodulähedases lasteaias, koolides töötaksid tasemel õpetajad ja huviringe oleks piisavalt. Täiskasvanute puhul on tähtis, et ka pärast tööd oleks midagi teha: minna kinno, sportima või kontserti nautima. Samuti, et elukeskkond ja avalikud teenused oleksid kvaliteetsed ning kättesaadavad.

Tegelikult on meil väga suur tööjõupuudus ning tänu olematule regionaalpoliitikale oleme samas olukorras, kus töökohti väljaspool suuremaid asulaid jääb järjest vähemaks. Riigil on küll keeruline töökohti luua, kuid riik saaks omalt poolt kaasa aidata sellele, et ettevõtjad tunneksid ennast turvaliselt. Näiteks, riik saaks toetada ettevõtluse arengut läbi finantsgarantiide pakkumise, et ettevõtjal oleks turvalisem võtta riske, investeerida ja seeläbi pakkuda tööd.

Arvan, et järgmised suured väljakutsed seisavad Eesti riigil ees haridus- ja meditsiinisüsteemis ehk meie õpetajad ja perearstid jäävad järjest vanemaks ning puuduvad motivaatorid, et noored tippspetsialistid oleksid valmis tulema elama väljaspoole suuremaid keskusi. Seda probleemi ei ole riigi tasemel tõenäoliselt veel lõpuni teadvustatud. Kuidas tuua maale meditsiinitöötajaid ja õpetajaid? Tõenäoliselt on motivaatoriks raha ehk märksõnadeks on õpetajatele üle Eesti keskmise palgataseme tagamine ning näiteks noortele perearstidele erinevate toetusmehhanismide väljatöötamine, et tuua kõrghariduse spetsialistid tööle ja elama ka väljaspoole suuremaid keskusi.

Meid ühendavad teed!

Üha tavalisemaks on muutumas olukord, kus inimeste töö- ja elukohad ei ole samas piirkonnas ning palga väljateenimiseks tuleb igapäevaselt sõita kümneid kilomeetreid. Iseenesest ei ole selles olukorras midagi halba, sest elame vabas maailmas, kus inimeste liikumine on järjest tavapärasem.

Selleks, et igapäevaselt pere ja töö vahel pendeldada ja seda turvalisel viisil, on vaja, et meie piirkonna teed oleksid heas olukorras ja aastaringselt ühtemoodi läbitavad. Kagu-Eesti maakonnad on vaieldamatult kõige suurema kruusakattega teede osakaaluga maakonnad Eestis.

„Tänu“ praegusele valitsusele on meil küll maakonnasisene tasuta ühistransport, kuid mis kasu on sellest tavalisel tööinimesel, kui busside väljumisajad on ebamõistlikud ja tegelikele vajadustele mittevastavad? Mis kasu on tasuta ühistranspordist, kui meie riigiteed on alarahastuse tõttu nii halvas seisukorras, et kevadel ja sügisel ei pääse seesamune tasuta transport teedel liikuma, sest teed pole lihtsalt sõidetavad?

Ühistranspordi dotatsioonidele kulub aastas juba enam kui 100mln eurot, eelmisel aastal kehtima hakanud nn tasuta ühistransport lisas varasemale hoobilt ligi 21 miljonit eurot. See raha kuluks hoopis paremini ära teede olukorra parandamisse.

Reformierakonnal on plaan muuta riiklikku teede rahastamise plaani nii, et senise 30 miljoni asemel hakataks riigiteedesse investeerima 60 miljonit eurot aastas. Ainult läbi suurema rahastuse saame tagada, et riigiteed oleksid aastaringselt sõidetavad.

Samamoodi on tasuta ühistranspordil alternatiive. Selles vallas tuleks lähtuda vajaduspõhisusest ja võimaldada seda tasuta neile, kellele see on põhjendatud. Aga täies jõus tööinimene saab aru, et tasuta lõunaid pole olemas. Eelkõige peaks seadma ühistranspordi arendamises esikohale kvaliteedi ja inimeste tegelikele vajadustele vastava liinigraafiku.

Kas Eesti on kallis?

Kagu-eestlasena näen igapäevaselt, kui mastaapseks on muutunud maksuraha viimine üle lõunapiiri. Viimastel aastatel on Lätti jäetud 340 miljonit eurot maksuraha. Kui töömees Tõnise jaoks on tegemist täiesti hoomamatu summaga, siis valitsus kehitab õlgu ja räägib sellest, kuidas majandus areneb ja maksutulud suurenevad. Äraviidud maksuraha eest saaks aga panustada kogu Eesti arengusse nii, et elu oleks võimalik ka väljaspool suuremaid keskusi.

Elu on muutunud Eestis juba niivõrd kalliks, et kui on valida odavama ja kallima vahel, siis valitakse odavam. Lätti minnakse juba põhimõtte pärast. Seega tuleb pidurit tõmmata üha kallinevale Eestile. Aktsiisid tuleb langetada piirini, mis enam ei motiveeri inimesi üle piiri sõitma, maksud tuleb tuua koju.

Juurtest tuleb kinni hoida!

Kagu-Eesti on eriline piirkond, kus kohtuvad omavahel mitmed rahvakillud ja omapärased kultuurid. Oleme paik Eestimaa veerel, naabriteks Venemaa ja Lätimaa.

Kohalikku kultuuri tuleb austada ja tuleb seista selle eest, et meie Kagu-Eesti eripärastel kultuuridel oleksid ka riiklikult toetatud eriprogrammid. Ilmekas näide on setod, keda riik toetab eriprogrammiga, mis on ennast tõestanud. Aeg on küps selleks, et ka võrokesed ja mulgid saaksid oma eriprogrammi, et seeläbi muuta piirkonda konkurentsivõimelisemaks. 

Olen olnud ka Mulgimaa vanem ja näinud, et turistidel on suur huvi rahvusliku kultuuri vastu. Seega on meie kultuur teema, mida tuleks kindlasti edasi arendada ka majanduselavdamise vaatevinklist. 

Vaja on tegusid!

2019. aasta valimiste põhiteemaks ei ole pagulased, lõimumine venelastega või neljarealised teed algusega Tallinnast.

Põhiteemaks on minu arvates see, kas saame Eesti riigi õigele teele tõmmata ning ühes sellega panustada eelpool väljatoodud kitsaskohtades lahendamisse või jätkame paadina tormisel merel, kus silmapiiri ja kindlat jalgealust ei ole ning laseme ennast juhtida juhusel.

Leian, et ainukene selge alternatiiv praegusele riigis valitsevale poliitikale on Reformierakonna arusaam ja siht Eesti paremaks tegemisele. 

Väärime mitte keskpärast, vaid paremat Eestit!

5297969