Yoko Alender (nr. 305) | Reformierakond

305 Yoko Alender

Yoko Alender, miks tegid otsuse kandideerida järgmisse Riigikogu koosseisu Järva- ja Viljandimaal?
Minu põhimõte elus ja töös on, et tahan pidevalt midagi juurde õppida. Teadsin, et Reformierakonnal pole siin piirkonnas pikka aega olnud ühtegi naist kandideerimas ja tundsin, et see on üks igati väärikas väljakutse. Seda enam, et mu enda juured ema poolt ulatuvad Viljandimaale ja isa poolt Järva-Madisele.
Olen kasvanud lasteaia asemel Eesti teedel, isa rändas töö pärast alatihti ringi, andis etendusi ja kontserte ja mina olin tal alati kaasas. See ongi minu Eesti.
Ja mis seal salata – Jürgen Ligiga klapib meil ka koostöö hästi. Poliitika on meeskonnatöö ja need, kes ühest erakonnast koos lähevad inimeste usaldust paluma, peavad ka omavahel hästi toimima.

Kui sa saaksid oma käe järgi ringi teha Eesti riigis asju oma tahtmise järgi, näiteks teades, et sind toetaksid kõik 101 Riigikogu saadikut, mida sa teeksid kohe teistmoodi?
Väga kihvt küsimus! Vaadake, Jüri Ratas tuli välja loosungiga „Õiglane riik kõigile“. Ma arvan, et see ei ole aus loosung, arvan, et täna on see silmakirjalik loosung. Kui valitsuserakonna liikmed tulevad rääkima, et pensionäridel on aeg hakata panustama, olla solidaarne ja täna me karistame seda pensionäri, kes tahab tööd teha ning võtame talt kõrgemat maksu, siis see minu silmis ei ole õiglane Eesti. Mina teeks nii, et riik oleks päriselt õiglane.

Arvan, et inimese ettevõtlikkust, töötahet, tarkust, nutikust karistada, on vale. Eesti püsib sellel, et meil on panustada tahtvad inimesed, kes näevad vaeva, et enda elu paremaks teha, et Eesti elu paremaks teha ja riik peab looma selleks kõikvõimalikud tingimused, mitte seda piirama ja karistama. Ma arvan, et ka eesti pere tugevus tuleb sellestsamast oma elu kujundamise vabadusest. Eesti on tänaseks ikka imeliselt vaba riik ja meil on vabadus siin oma lapsi kasvatada, saada neile hea haridus. Aga ma arvan, et seda turvatunnet, millest need lapsed sünnivad, seda kindlasti rahaga ei osta. Siin näiteks jällegi valitsus panustas miljon uude sihtasutusse, kes justkui peaks iivet tõstma. Ma ei usu sellesse! Küll aga ma arvan, et sellised asjad nagu vanemahüvitis ja lasterikka pere toetus, seal saab riik majandusliku kindlustunnet omalt poolt hästi täpselt sihtides lisada. Toetuste kõrval on muidugi olulised teenused lastega peredele.

Kas mu lapse koolis on õpetaja, kes on stressis ja närviline, kellel on liiga suur koormus ja liiga madal palk või õpetaja, kes tunneb, et kool on tema jaoks hea arengukeskkond, et teda väärtustatakse, et tal on koostöö perega, arvan, et see on lapsevanema jaoks hästi tähtis. Olen igapäevaselt töötanud kultuurikomisjonis neli aastat ja eelkõige just haridusküsimustega. Tean, et eesti kool on ka üks põhjus, miks paljud tulevad Eestisse tagasi. Seda me peame hoidma ja pidevalt arendama. See on ka üks põhjuseid, miks tahame õpetajate palka tõsta 2000€ni. See on täiesti tehtav, prioriteetide küsimus, väga vajalik samm. 

Ühest saadikust Riigikogus küll väga palju ei sõltu, koostöös võib aga palju korda saata. Mis on need asjad, mille puhul võid eelnevale neljale aastale tagasi vaadates rahulolevalt tunnistada, et need on sinu osalusel ära tehtud?
Ma tooksin kaks teemat. Olen erialalt arhitekt ja linnaplaneerija. Kui ma kümme aastat tagasi hakkasin rääkima meie elukeskkonna inimsõbralikkusest, siis see tundus nagu natuke selline UFO-teema. Aga tänaseks on paljude huulil arutlused selle üle, kuidas ühistransporti paremini korraldada, kuidas lapsed saaksid turvaliselt rattaga kooli sõita, olgu see väikeses linnas või suures linnas… need teemad on ikka üha enam pildis ja mulle tundub, et elukeskkonna kvaliteet on muutumas üha olulisemaks.

Aga üks konkreetsem asi on hariduse valdkonnast. See kuidas me oleme ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekule suutnud toetuse taha saada, see on hästi oluline. Kui me kohalike valimiste eel Tallinnas Reformierakonnaga selle idee esitasime, siis teised erakonnad olid alguses täiesti šokis. Aga kui tõime välja faktid, et spetsialistid on selle poolt, et peame lõpetama lõhestamise ja, et pealinna getostumise probleem on oluline mitte ainult tallinlasele, vaid igale eestlasele. See on turvarisk, see on majandusrisk. Nende inimeste potentsiaal jääb Eesti jaoks rakendumata. Ja tänaseks, mulle tundub, kuna ka inimesed küsitluste järgi väga toetavad üleminekut ühtsele eestikeelsele haridusele, siis erakonnad lihtsalt on aru saanud, et nad peavad moel või teisel sellega kaasa tulema.

Aga vaatame ka asja tumedamat poolt. Mis on see viga või oluline valestitegemine, mida sa kahjuks oma mõttekaaslastega pole suutnud peatada?
Tunnen, et praeguse valitususe ajal on eestlaste usaldus riigi vastu langenud. Esiteks see kuidas maksusüsteem keerati tuksi, see kuidas aktsiisipoliitikaga keerati ühe eesmärgi pärast totaalselt vint üle… Mulle tundub, et siin tehti nagu midagi katki. Tükk aega me ehitasime oma riiki. Okei, makse maksta keegi ei taha, aga me tegime seda, sest see on meie riik. See on loogiline ja arusaadav, kuid täna ümbrikupalkade osakaal aina kasvab. Meil on oma peres ka mitu ettevõtet ja tean, et pensionärid ei taha enam ametlikult tööle tulla ning inimlikult ma saan sellest aru, ebaõiglus häiribki. Aga kui ma vaatan seda Riigikogu liikmena, siis mul on otsustajate pärast piinlik. Mina küll isiklikult ei ole nendele nuppudele vajutanud, vaid vastupidi püüdnud seda takistada.
Lihtsalt on tehtud asju selleks, et teha teisiti, aga mitte sellepärast, et see on mõistlik. See on see häda, mis selle viimase valitsuse vahetumisega oli ja seda on olnud murettekitav vaadata. Aga samas see motiveerib jätkama. Praegu ei tohi püssi põõsasse visata.

Yoko peab haridust üheks olulisemaks Eesti edu ja heaolu alustalaks. Paide Arvamusfestivali haridusarutelu vedamas.

Mida saaks või peaks riik pakkuma Järva- ja Viljandimaale?
Järvamaa ja Viljandimaa eripära on, et nemad on need, kes saavad ise hakkama. Peavad saama ise hakkama, sest Ida-Virumaal on oma programm, saartel on täitsa omad teemad, Kagu-Eesti saab palju erikohtlemist, aga Kesk-Eesti on katmata riiklike ekstratoetustega. Selles mõttes mulle tundub, et Järva- ja Viljandimaa on see õige, tubli Eesti, kes saab ise hakkama, kuid sellegipoolest peaks riik natuke rohkem nägema ka siinset identiteeti, toetama ja mõistma seda, et just siin on Eestimaa süda.

Yoko perega esimeses lumes jalutamas. Foto: Annika Metsla / Õhus on Kalamaja

Parim paik on kodu. Yoko koos pere nooremate lastega.

Minust

Yoko Alender (39) on sündinud Tallinnas, kasvanud Stockholmis ja Inglismaal, peale keskkooli naases üksi Eestisse, asus õppima Eesti Kunstiakadeemias ja lõi perekonna. Yoko on erialalt arhitekt- ja linnaplaneerija, töötanud nii mittetulundus, era- kui avalikus sektoris. Alates aastast 2013 on Yoko tegev poliitikuna, olnud kahes koosseisus Tallinna Linnavolikogu liige ja 2015.aastast XIII Riigikogu liige.

Noorena alustas Yoko ettevõtjana kultuurikorralduses olles Valgusfestivali üks loojaid kui ka näiteks Leigo Järvemuusika korralduse juures. Abikaasa ja partneritega koos on Yoko aidanud luua mitmeid Tallinna armastatud söögikohti. Koos abikaasaga kasvatab pere kahte poega ja kahte tütart, kellest noorim läheb sügisel kooli, vanim lõpetab kevadel põhikooli. Yoko on oma isa Urmas Alenderi pärijana hoidnud silma peal armastatud lauliku muusikalise ja kultuurilise pärandi kestmisel, nii plaate, dvd-sid kui tänapäevaseid interneti-helikandjaid avaldades kui ka temast kirjutatud raamatuid, näitusi ja filme nõustades. Yoko hobiks on üle kümne aasta jooga, mis hoiab vormis nii meele kui keha. Eelmisest aastast annab Yoko ka ise õpetajana joogatunde. 

Yoko tegemistest saad lugeda lähemalt tema veebilehelt www.yokoalender.ee

Yoko hobiks on juba üle kümne aasta jooga. Sel aastal koolitas Yoko end joogaõpetajaks, et jagada seda, mida jooga talle aastate jooksul on andnud. Foto: Daisy Lappard / Naisteleht

Poliitikamuudatused, mis mul isiklikult eriti hingel:

  • taastada inimeste usaldus riiki ja maksusüsteemi: 500€ tulumaksuvaba kõigile, sealt edasi võrdne maksumäär; pension tulumaksuvabaks; 
  • õpetajate palga tõus 2000€ euroni;
  • lasteaia- ja kooliharidus ühtseks ja eestikeelseks;
  • kasvatada teadus- ja arendustegevuse rahastamine 1%ni SKPst, et hakkaks tõusma tootlikus, sest see on palgakasvu alus.
5101387