Kui Postimees palus mul tulla tänasele arvamusliidrite lõunasöögile rääkima, ütles mõistus selgelt: ei ole mõistlik seal esineda!
See on igavene dilemma juhtimises, valitsemises ja ka igapäevaelus: kas mõistus taandub tunnete ees või õnnestub tundeid taltsutada mõistuse häälega? Kas tänases üleilmse finants- ja majanduskriisi kontekstis tähendab mõistus valitsuste aktiivset sekkumist, tunded aga vabaturgu, mis käitub isevoolu ja ettenägematult? Kas tõesti on turumajanduse epohh läbi ja aeg on anda kõik ohjad üle valitsustele? Kas see tähendab tingimata mõistuse võidukäiku ning helget tulevikku?
Vaatame maailma. Maailm pole enam see, mis veel pool aastat tagasi. Kaovad üle-eelmisest sajandist pärit pangad. Mitme tööstusharu säilimine on muutunud küsitavaks. Pead on tõstnud protektsionism, mille tõttu on eelolevaks pühapäevaks kokku kutsutud Euroopa Liidu erakorraline tippkohtumine.
Konkreetsemalt. Ühendkuningriigi valitsus paiskab kriisi leevendamiseks majandusse hiigelsumma, misläbi valitsussektori võlakoormus suureneb 40 protsendilt 60 protsendile sisemajanduse kogutoodangust. Inglise nael odavneb euro suhtes 25 protsenti.
Iirimaal prognoositakse maksude vähemlaekumist 19 protsendi võrra. Eelarve defitsiit ähvardab ületada kümme protsenti SKTst. Valitsus koostab negatiivset lisaeelarvet. Riigikassast palka saavate töötajate tulusid kärbitakse 7,5 protsenti, pensionifondi sissemaksed maksustatakse.
Euroopas lõhkes kinnisvaramull esimesena Hispaanias. Valitsus on rakendanud mitmeid kriisipakette. Tööpuudus läheneb juba 16 protsendile.
Läti otsustas võtta laenu 7,5 miljardit eurot (117 miljardit krooni). Ka Leedu valitsus on võtnud kõrge intressiga laene selleks, et maksta välja palgad ja pensionid. Tulusid on laekunud kavandatust märksa vähem, reserve pole.
Soome on rakendanud mitmeid majanduse elavdamise meetmeid. Juba räägitakse kavatsusest võtta 30 miljardi euro suurune hiigellaen. Viimased Soome majandusprognoosid ennustavad selleks aastaks langust 3,7 protsenti.
Praegustes oludes on raske öelda, kus siluvad riikide abimeetmed turumehhanismide paratamatuid ebakohtasid ja kus on tegu populistliku rumalusega.
Eesti puhul tuleb arvestada, et meie majandus on väike ja avatud, mistõttu igasugustel sisenõudluse stimuleerimisplaanidel võib parimal juhul olla vaid väga piiratud mõju.
Sedasama on IMF öelnud ka meist ligi kaksteist korda suurema majandusega Soome kohta.
Aga see ei tähenda, et Eesti riik ei peaks toetama ettevõtlust ja eriti ekspordivõimekust. Majanduse elavdamise paketi kogumaht on Eestis üle viie miljardi krooni.
Ekspordist. Vaatame Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Venemaa, Jaapani, Hiina või Ühendkuningriigi ekspordimahtude dünaamikat. Sarnasus on hämmastav – möödunud aasta novembris-detsembris kahanesid ekspordimahud kõikjal drastiliselt. Üle 20 protsendi. See pilt on äravahetamiseni sarnane sellega, mis on toimunud Eestis. Meie ekspordimahud kukuvad muu maailmaga samas rütmis.
Jah, me võime öelda, et meie kinnisvaramull hakkas tühjaks jooksma enne üleilmset finantskriisi, kuid samas peame tunnistama, et ka siis, kui kinnisvaramull lõhkenuks veidi hiljem – ikkagi oleksime täna seal, kus me oleme. Isegi kui oleksime suutnud oma majanduse kiiremini orienteerida ekspordile – tänased numbrid näitavad, et just eksportivad riigid kannatavad enim.
Kas siis tõesti kogu maailma, sealhulgas Eesti majandust on suunanud pimedad inimesed, kes pole taibanud majanduse tsüklilist iseloomu? Kas maailma on sügavasse kriisi juhtinud mõistus (õigupoolest selle puudus), hulk subjektiivseid ja valesid otsuseid või ahnusest tulenevad tunded, mis on lämmatanud igasugused mõistuslikud argumendid?
2. juunil 2005 valitsuse pressikonverentsil ütlesin järgmist (see lõik on sõna-sõnalt võetud stenogrammist): «Mitte keegi ei juhi tähelepanu sellele, et meie eraisikute laenud on väga hoogsalt kasvanud ja et see hoogne laenukoormuse kasv erasektoris on inflatsiooni oluliselt mõjutav. Me peaksime oma võimalusi hindama reaalsemalt ja ma pean väga oluliseks seda, et ka valitsus ja Eesti Pank kutsuksid inimesi üles mõistlikule tarbimisele ja laenukoormuse väga ettevaatlikule suurendamisele. Ma ei taha kurja kuulutada, kuid on täiesti ilmselge, et nii nagu tekivad börsikrahhid, nii tekivad ka kinnisvarakrahhid. Võimalust, et kinnisvarakriisi ei tulegi, vabaturumajanduse tingimustes ei eksisteeri. See kriis tuleb kindlasti. Need, kes arvavad, et kinnisvarahinnad võivad ainult kasvada, on valel teel. Headel aegadel – aga praegu on kindlasti head ajad, majandus kasvab kuus protsenti – tuleb mõelda ka sellele, et kunagi saabuvad halvemad ajad.»
Aasta oli siis, ma kordan, 2005. Kuidas reageeris sellele arvamusele ajakirjandus? Eesti Päevaleht pealkirjastas oma loo «Peaminister külvab paanikat». Äripäev asus otsima põhjust, miks peaminister räägib kinnisvarakriisist ja sellega kaasnevast majanduslanguse ohust. «Kas pole mitte vaja tähelepanu kõrvale juhtida milleltki oma tegevuspõllul?» kahtlustas Äripäev. Tulevikule mõtlemist ei pidanud Äripäev peaministri tööpõlluks.
Toimetused küsisid arvamust ka ekspertidelt. Nemad arvasid, et Ansip keerutab tolmu. Näiteks ärimees Joakim Helenius oli veendunud, et kriisi ja hinnalanguse asemel tuleb Eestis üksnes hinnatõusu pidurdumine. Eesti kinnisvarafirmade liidu juhatuse esimehe sõnul aga «vingutakse kinnisvaramulli lõhkemise teemal umbes iga poole aasta tagant abstraktseid argumente esitades».
Siin me nüüd siis oleme – silmitsi mitte abstraktsete, vaid vägagi reaalsete probleemidega.
Jah, me ei suutnud kinnisvarabuumi ära hoida. Paljud Eesti ettevõtted jäid neil aastail ilma töökätest ja konkurentsivõimest – ehitussektor neelas kõik, mis ja kes ette jäi. Kui ette ei jäädud, tõmmati üle palkadega. Täna näeme selle ralli ja tralli hinda – kümned tuhanded töötud.
Kas asjad võinuksid minna teisiti? Kas vastutustundlik ajakirjandus võinuks kinnisvarakirge jahutada? Või pidanuksid pangad oma rahakotisuud kiivamalt kinni hoidma? Ausalt öeldes: ei usu, et miski läinuks Eestis oluliselt teisiti, kui läks. Teisiti kui terves meid ümbritsevas maailmas. On asju, kus teiste vigadest õppimise asemel õpib inimene ikka ja jälle omaenda vigadest. Ja on asju, mis tuleb lihtsalt läbi ja üle elada.
Kui juba ajakirjandus jutuks tuli, siis sel teemal ka jätkaksin. Ajakirjanduse süüdistamine on ju viimasel ajal justkui heaks tooniks muutunud.
Jah, ka mind häirib, et peaaegu iga mõttekäik, mis erineb ajakirjanike eelarvamusest, kohtab kohe negatiivset vastuvõttu. Kui julged rääkida vajadusest muuta laustoetuste süsteemi, siis lajatatakse sulle pealkirjaga «Ansip läheb lapsetoetuse kallale». Ometi on just nüüd vaja üles leida need, kes tõepoolest vajavad abi, ning vältida sadade miljonite kroonide tuulde loopimist.
Kui ütled, et pole õiglane maksta matusetoetust võrdselt kolm tuhat krooni nii nendele, kes pärivad vaid võlad, kui ka nendele, kes pärivad miljoneid kroone, tuleb pealkiri «Peaminister peab praegust kirsturaha priiskavalt suureks».
Kui hoidud veel mitte küpse idee esitamisest, saad kaela süüdistuse tagatoapoliitika ajamises. See, kes räägib karmi tõtt, on süüdi rahva ähvardamises musta stsenaariumiga. Kellel on veel alles optimismi, see on ilmselt tulnud teiselt planeedilt.
Eesti ajakirjandus on väga tundeline. Ja pealiskaudne. Ma ei usu, et emotsionaalne pealiskaudsus oleks väljaannete turundusstrateegia – peaasi, et aina rohkem müüa ja klikke koguda. Usun, et ajakirjanikud näevadki – ilma igasuguse müügistrateegiata – elu lihtsustatult. Niimoodi on neil alati olnud lihtsam lugejatele ja vaatajatele lähemal olla. Ja tegelikult peaksime seda ajakirjanduse püüdlust – olla oma lugejatele-vaatajatele arusaadav – hukkamõistu asemel hoopis hindama. Miks?
Olen veendunud, et just ajakirjandus on Eestis hoidnud ära sellised sündmuste arengud, nagu oleme näinud viimastel kuudel Lätis ja ka Leedus. Eesti ajakirjandus on hoidnud võimu igal sammul ja sõnal tähelepanelikult silma peal. Tundub, et Lätis ja Leedus ei ole ajakirjandus seda rolli suutnud kanda. Seetõttu tabasid paljud probleemid inimesi täieliku šokina, nendeks ei oldud valmis.
Suhteline stabiilsus Eesti ühiskonnas on olulisemaid tegureid, mis eristab meid paljudest teistest ning aitab Eestist kujundada tasakaaluka, usaldusväärse riigi kuvandi. Uudis hiljutisest uuringust kõneles, et Eestis on peaministri usaldusväärsus kolinal kukkunud ja et valitsust usaldab «vaid» 48 protsenti rahvast. Õigem oleks öelda «koguni» 48 protsenti. Euroopa Liidus keskmiselt usaldab oma valitsust 34 protsenti elanikest, Lätis ja Leedus 16 protsenti. Usun, et nende protsentide kujundamisel on ka ajakirjandusel oma osa. Ei usu küll, et Eesti valitsus oleks oma Läti või Leedu kolleegidest kolm korda tublim.
Tuleme nüüd tagasi majanduse juurde, mis on ajakirjandusest veelgi ettearvamatum. 2007. aastal ütlesin tõepoolest, et «kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi». Usun, et täna tahaksite kõik sedasama. Sest tänaste teadmiste alusel pole 2007. aasta pidamine majanduskriisi aastaks mitte emotsionaalne liialdus, vaid lihtsalt vale: 2007. aastal oli majanduskasv 6,3 protsenti ja keskmine brutopalga kasv 20,5 protsenti, sealhulgas ehituses 29 protsenti.
Tõsi, pärast 2007. aasta aprillimässu tekkis paljudel emotsionaalne kartus, et kohe-kohe hakkavad inimesed töökohtadest ilma jääma. Seda ei juhtunud. Tööpuuudus 2007. aastal oli vaid 4,7 protsenti, väikseim iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajaloos. Tööpuudus pöördus tõusule alles enam kui aasta pärast 2007. aasta aprilli.
Kas Eesti riiki valitseti noil aastail justkui piduuimas, saabuvad ohud magati maha?
Ei ütleks nii. Headel aegadel maksime tagasi varem võetud võlgu – valitsussektori võlakoormus langes seeläbi 3,5 protsendini SKTst, mis on väikseim valitsussektori võlakoormus Euroopa Liidus.
Eesti valitsussektori reservidest koguti 20 miljardit krooni aastatel 2003–2007. Varasemast ajast pudenes reservidesse viis miljardit krooni põhiliselt erastamisest. Kõige suurem oli reservi suunatud eelarveülejääk selsamal 2007. aastal – 6,5 miljardit krooni.
Vähe kogusime, öeldakse nüüd. Kas aga reservide kogumine oli noil aastail nii endastmõistetav asi, nagu nüüd näib? Kas valitsusel ei olnud siis raha kusagile mujale panna? Jätke! Muidugi oli. Remontimata teede, ehitamata haiglate ja koolimajade järjekord oli ja on oi kui pikk.
Nii Juhan Partsi kui minu eelmises valitsuses oli üheks partneriks Rahvaliit, kelle tolleaegne esimees Villu Reiljan lõpetas iga teise vaidluse probleemist olenemata põlastava nendinguga, et raha reservidesse kogumisega nuumab Eesti riik Saksa majandust. Sellele konstateeringule järgnes alati nõudmine laenata raha meie probleemide kiireks lahendamiseks.
Need, kes süüdistavad meid nüüd selles, et me rohkem raha ei säästnud, soovitasid paar aastat tagasi aina kasvavate vajaduste rahuldamiseks (sealhulgas avaliku sektori palkade tõstmiseks) veel lisaks laenu võtta.
Eksperdid, teiste hulgas ka Indrek Neivelt, leidsid samuti, et raha reservidesse kogumine on riigile kahjulik, sest inflatsioon söövat reserve kogu aeg väiksemaks. Emotsioonidele alludes oleks valitsusel olnud kergem ja populaarsem raha kohe rahva hüvanguks ära kulutada. Mõistus käskis halvemateks aegadeks valmistuda ja raha reservidesse panna. Panimegi.
Hiljem on reitinguagentuurid ja Rahvusvaheline Valuutafond viidanud just Eesti valitsussektori reservidele, mis on tasakaalustanud meie erasektori nõrka finantspositsiooni.
Reservid on Eesti riigi erakordne tugevus tänases üleilmses finantskriisis, seda eriti meie naabrite taustal. Reservid ja vähene võlakoormus annavad meile aega rahulikumalt uue olukorraga kohanduda ning hoiduda paanilistest, kaheldava väärtusega otsustest. Tagantjärele on reservide kogumine teeninud ka rahva emotsionaalse heakskiidu.
Samas püsib emotsionaalne kuvand, mille järgi peaminister vaatab maailma läbi roosade prillide. Seda tõestavat 2007. ja 2008. aasta kiire palgatõus, milles olevat süüdi raha liiga lahkelt jaganud valitsus. Jah, fiskaalseid eesmärke silmas pidades oli kiire palgatõus valitsussektoris vale. Seda tuleb tunnistada. Kuid valitsus ei langeta otsuseid üksnes fiskaalseid argumente vaagides. Valitsus ei saa otsuseid langetades eirata rahva ootusi, tundeid.
Meenutagem, et veel aasta tagasi täitsid leheveerge lood Eestist massiliselt välismaale lahkuvatest inimestest. Edgar Savisaar leidis järjest suuremaid ja suuremaid lahkujate numbreid ning lubas jääjatele hiiglaslikku palgatõusu. Tegelikult on majanduslikel põhjustel kodumaalt lahkumine tõepoolest probleem. Mitmes riigis on seda probleemi ignoreeritud – tagajärjeks töötajate massiline siirdumine teistesse riikidesse.
Alles hiljuti nõudsid meie arstid 40-protsendilist palgatõusu. Avalikkus toetas nende nõudmisi. Arstide palgad tõusidki hüppeliselt, tõusid ka teiste töötajate palgad. Palgakasv oli kiirem tootlikkuse tõusust.
Jah, praeguste teadmiste juures oleksid valitsuse otsused ilmselt olnud teistsugused. Palkade tõstmise võimalusi arutades oleksin ka mina pidanud olema pessimistlikum. Eksisin. Ilmselt mitte esimest ega ka viimast korda oma elus.
Kui tohiksin nüüd ühe küsimuse esitada saalile (näen, et siin on ka mitmeid ettevõtjaid ja ettevõtete juhte): kas siin istub kedagi, kel õnnestus 2007. aasta sügisel koostada eelarve, mis pidas vastu terve 2008. aasta? (Tõusis kaks kätt – toimetaja märkus.)
Nagu juba öeldud – 2007. aastat majanduskriisiks pidada ei ole võimalik. Aga võib-olla see polnudki nii paha, et ajakirjanduses hakkasid kriisijutud peale n-ö enneaegselt. See aitas meie inimestel ja ettevõtetel alustada uuteks oludeks ettevalmistumist aegsasti.
Kuid kriisi pideval kuulutamisel on ka nõrk külg. Lõputu rääkimine ja kirjutamine kriisist, mida veel polnud, võis inimesi hoopis uinutada ja panna alahindama kriisist tulenevaid ohte, aga ka suunata inimesi Eesti majandusest raha välja tõmbama.
Kriis ei ole midagi sellist, mida terava ja targa pilguga inimesed näevad, kuid juhmi ja töntsi pilguga inimesed mitte. Kriis on valus ja see puudutab kõiki. Kriis ei saa jääda kellelegi märkamatuks, kui ta tõepoolest on kriis. Öelda, et nüüd on kriis käes, ei ole raske. Märksa keerulisem on vastata küsimusele, mis saab edasi.
Ilmselt on õigus sel juhtimisteoreetikul, kes väidab, et määramatuse olukorras – keegi ei tea täpselt, mis saab edasi – näitavad erinevate prognooside esitajad eelkõige omaenda iseloomu, mitte niivõrd asjakohaseid teadmisi, mida kellelgi ei ole. Optimistlikum juht usub paremaid stsenaariume, loomult pessimist süngemaid. Ilmselt kuulun esimesse kategooriasse.
Mul on hea meel, et valitsus suutis muutunud oludes lühikese aja jooksul koostada kaheksa miljardi krooni suuruse kärpe-eelarve. Rahandusliku usaldusväärsuse säilitamiseks on selle lisaeelarve vastuvõtmine Eestile hädavajalik.
Muidugi võib küsida, mille nimel praegu pingutame. Paastumine on vajalik, kuid paastumine ei saa ju olla strateegia.
Esiteks: riik peab olema võimeline maksma pensione ning õpetajatele ja politseinikele palka ka aasta lõpus. Reservid aitavad meid, kuid kulutusi kärpimata võivad nad liiga kiiresti kuluda.
Teiseks: lisaeelarve vastuvõtmine lisab stabiilsust meie rahandusele. Kulude kärpimine loob eeldused eurotsooniga liitumise kriteeriumide täitmiseks juba käesoleva aasta lõpuks või järgmise alguseks. Kriteeriumide täitmine võimaldaks Eestil liituda eurotsooniga 1. jaanuarist 2011.
Mida euro meile annab? Loomulikult on eurole üleminek üksnes vahend, mitte eesmärk omaette. Eelkõige taastaks eurole üleminek usalduse Eesti majanduse vastu. Praeguse rahvusvahelise rahanduskriisi tingimustes ei maksa loota, et välisinvestorid uuriksid põhjalikult Eesti valuutakomitee süsteemi iseärasusi.
Teadmatus ja usaldamatus viivad välismaised analüütikud-investorid hoiakuni, et Eestis kui väikese majandusega, kuid suure jooksevkonto puudujäägiga riigis tuleks rahvuslik valuuta – kroon – devalveerida. Devalveerimise kartus tähendab aga seda, et välismaalt ei tule Eestisse enam uut raha. Euroga liitumine võtaks investoritelt devalveerimise hirmud. Ja ühtlasi tagaks meie säästude säilimise.
See on just nimelt pigem tunnete kui mõistuse küsimus. Aga tunded, mille aluseks on usaldamine või umbusk, ongi ju alati olnud kriiside põhilisteks vallandajateks.
Eestisse on jätkuvalt põhjust investeerida. Need põhjused pole kusagile kadunud. Eestis on tööjõukulud koos maksudega 8–10 eurot tunnis, Soomes, Rootsis, Norras ja Saksamaal 30–40 eurot tunnis. Tootmismahtude kahanemine sunnib igat ettevõtet olema nii kuluefektiivne kui võimalik. Eesti võib siin olla võimaluseks.
Need Eesti ettevõtjad, kes viimase kolme aasta jooksul loobusid koostööst oma Soome või Rootsi partneritega kinnisvara arendamise kasuks, peaksid oma kunagised partnerid jälle üles otsima. Nagu 1990. aastatel, saaksime koos välisinvesteeringutega ka turu, kuhu Eestis tehtut eksportida.
Eelnev ei tähenda, et valitsuse asi on istuda ja oodata välisinvesteeringuid. Kuid arvan siinkohal, et kõige kavandatu tutvustamine väljuks tänase teema raamest.
Üks on selge. Me kõik peame kui just mitte ümber õppima, siis vähemalt juurde õppima. Midagi ei tule enam kergelt. Mis kergelt tuli, see ka kergelt kadus.
Järgmised aastad toovad kaasa põhjalikke muutusi. Eelkõige meis endis, meie hoiakutes. Ma ei usu, et kolme aasta pärast on Eestis edukuse mõõdupuuks uhke auto, suvila Hispaanias või väljavahetatud elukaaslaste arv.
Usun, et ühiskond hakkab üha enam hindama loovat ja lojaalset töötegijat ning tööandjat, kes loob tõelisi väärtusi, mitte üksnes virtuaalset petukaupa. Ja poliitikas, mis suudab rasketel aastatel vastu seista populismi ahvatlustele, muutub normiks terve mõistus. Eesti rahval seda jätkub, pole kahtlust.
Usun ka, et siinsamas Postimehe arvamusliidrite lõunasöögil – millist traditsiooni kindlasti tasuks jätkata – istub kolme aasta pärast palju uute ideedega uusi inimesi. Neid on ka täna meie seas, kuid neid märgatakse harva.
Kui palju ajakirjanikke, näiteks, teadis midagi professor Urmas Varblasest, enne kui kuuldi temast kui valitsuse nõustajast kaheksa miljardi krooni kärpimisel? Tundub, et mitte eriti palju. Kes veel kui mitte Varblane, kinnitavad majanduse asjatundjad professor Varblase pädevust. Aga miskipärast täidab avalikku ruumi ikka veel füürilaskjate edev jutuvada.
Usun, et tõusikute ajale Eestis järgneb tõusuaeg. Kui te enam ei usu, et oleme 15 aasta pärast Euroopa viie jõukama riigi seas, hüva – püstitame siis usutavama sihi. Miks mitte ei võiks Eesti olla see riik, kes tänu oma paindlikkusele ja samas järjekindlusele väljub kriisist tugevamana kui sinna sisenedes – nii majandusliku konkurentsivõime kui vaimu poolest? Pöörakem siis kriis enda kasuks!