Lugupeetavad erakonnakaaslased,
Pisut vähem kui kuu aega tagasi, 13.novembril täitus Reformierakonnal 15 tegutsemisaasta. Kolme kuu pärast, 9.märtsil täitub aga 20 aastat erakonna eelkäija Eesti Liberaaldemokraatliku Partei sünnist. Need on ütlemata pidulikud ja ajaloolised hetked. Paraku käib inimsaatus oma rada ja nii jõudis möödunud nädalast meieni kaks kurba sõnumit.
Meie hulgast on lahkunud Reformierakonna asutajaliige Uno Mereste – suurmees, kelle panust teadusesse, Eesti iseseisvuse taastamisse ja Reformierakonna kujunemisse on raske ülehinnata. Ta oli tunnustatud majandusteadlane, geograaf, keelemees ja õigusloolane, 1973. aastast Tallinna Tehnikaülikooli professor ja 1994. aastast Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik. Uno Mereste oli vahetult seotud Eesti iseseisvumise taastamise ja edukaiks osutunud turumajanduslike reformide käivitamisega. Eesti Panga nõukogu esimehena aastail 1992 kuni 1997 oli ta kompromissituim Eesti krooni kaitsja.
Möödunud nädal viis meie hulgast ka teise suure liberaali – Otto Graf Lambsdorffi. Mitmekordse Saksamaa Liitvabariigi majandusministri, pikaajalise FDP esimehe ja Liberaalse Internatsionaali presidendi.
NSVL agoonia ajal olid Saksa liberaalid üks kindlamaid jõude Euroopas, kes uskusid Ida-Euroopa rahumeelse vabanemise võimalikkusesse ja mitmeti toetasid seda. Lambsdorffi autoriteet liberaalide maailmaorganisatsiooni juhina võimaldas alles iseseisvuse taastamisele pürgiva Eesti esimesel liberaalsel erakonnal lülituda käigult rahvusvahelisse poliitilisse perre. See oli hindamatuks kanaliks Eesti ja kogu Baltikumi taotluste viimisel vaba maailma teadvusse. Lambsdorff oli ka üks veendunumaid Euroopa Liidu ittalaienemise toetajaid.
Head sõbrad, tõuseme ja langetame pea kahte suurmeest mälestades.
Aitäh.
Reformierakond: 15 aastat julgeid sihiseadeid ja saavutusi
Ustavate kaasvõitlejate lahkumine on alati raske. Aga ma usun, et nad läksid rahuliku südamega. Sest tunnistagem – liberaalidel on mille üle uhkust tunda. Eriti meie väikeses ja armsas Eestis. Ja selles on Reformierakonna rolli võimatu ülehinnata.
15 aasta tagune välkülesvõte aitab meile meelde tuletada, kust me alustasime. Vaatasin 1994. aasta 12. detsembri „Postimeest” ja sealt paistab kätte selle päeva kaks peamist uudist – neist üks kõneleb, et „Vene väed sisenesid eile varahommikul Tšetšeenia territooriumile” ja teine, et “Euroopa Liidu liidrid on nõus alustama Balti riikidega assotsieerumisläbirääkimisi”. See oli see kontekst, see tõuke- ja tõmbeväli, kust me erakonnana oma teekonda alustasime.
Esimesest päevast peale on Reformierakond olnud visioonipartei. Meie sünnitunnistuseks oli valgustuslik ja programmiline Kodanike Riigi Manifest, mis on suunahoidjana aktuaalne tänaseni. Eesti jaoks olulisi ambitsioonikaid ja uuenduslikke, esmapilgul kättesaamatuid eesmärke oleme aga püstitanud kogu aeg, kõik need aastad.
Selles osas oleme tänaseni silmapaistev erakond Eestis. Meil on oma selge positiivne visioon ja meil on alati ka konkreetne tegevuskava selle elluviimiseks. Ka täna. Me ei ole hetkekski valmis loobuma oma eesmärgist viia Eesti Euroopa Liidu jõukaimate hulka.
Ehkki paljud sellesse ei usu ja majanduskriis on meie liikumist aeglustanud, rühime selle suunas sentimeeter sentimeetri haaval iga päev. Meie tõus sel sajandil on olnud Euroopa kiireimaid. Tänane Euroopa keskmine nõuaks meilt aga pooleteist korda suuremat SKP-d ja esimese viie hulgas oleksime kaks korda suurema SKP puhul.
See ei juhtu mõne aastaga ja suure tõenäosusega peame vahepeal üle elama veel ühe majandustsüklist tuleneva langusfaasi. Aga kui kogu rahvas seda tahab ja kaasa lööb, siis ükskord me jõuame kohale niikuinii!
Jah, MEIL on oma terviklik ja pikaajaline programmiline visioon, mis ulatub üle nelja Riigikogu koosseisu.
Eesmärkide püstitamine on oluline, aga sama oluline on nende täitmine.
Kuidas meil on siiani läinud, kuhu me oleme jõudnud?
Et issandapäike Eesti ja meie erakonna seniste saavutuste loetlemise ajal ei loojuks, nimetan vaid üksikuid märksõnu.
Proportsionaalne, läbipaistev ja madalate määradega maksusüsteem. Paindlik ja avatud majanduskeskkond. Ülimalt konservatiivne eelarvepoliitika. NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus. Re-investeeringute maksuvabastus. Vanemahüvitis. Tugev kroon. Varsti ka euro. E-riik. Jne jne.
Ma ei hakka siia kõrvale toomagi loendamatuid Euroopa ja maailma vabaduse ja arengu edetabeleid, kus meie väike Eesti on tänaseks tõusnud riikide eliiti või parimate kannule.
See on üks, traditsiooniline viis meie saavutusi kirjeldada. Kuid on ka teine, kokkuvõtlikum. Tänu sellele, et Reformierakond on viimasest 15 aastast tervelt 12 aastat Eesti nägu kujundanud, on Eesti vabam ja jõukam, meid sünnib rohkem ja me elame kauem, Eesti julgeolek on kindlam ja me ise oleme enesekindlamad. Tänu Reformierakonnale on täna Eestit rohkem.
Paljudele märkamatult on toimunud oluline murrang. Minnes Reformierakonna teed mööda, mida meie oponendid on lakkamatult kurjalt kritiseerinud – on Eesti paljudes valdkondades oma näitajatelt märkamatult jõudnud Ida-Euroopast ihaldatud Skandinaaviasse.
Head sõbrad,
Hinnates käidud teed võime uhkustundega kuulutada – ilma meieta poleks Eesti riik selline nagu täna on.
Seepärast ma tänan, ja ma usun, et ma saan seda teha teie kõigi nõusolekul, neid teerajajaid, kes panid juba 15 aastat tagasi aluse Reformierakonna eduloole.
Paul-Eerik Rummo, Valve Kirsipuu, Igor Gräzin, Rein Lang, Heiki Kranich, Meelis Atonen, loomulikult Siim Kallas ja paljud-paljud teised silmapaistvad Eesti poliitikataeva tähed. Suur tänu teile!
2009: Raske töörügamise aasta
Tulles tänasele päevale lähemale, küsigem: mida lisasime oma saavutuste loetelusse lõppeval aastal? Ja saame auga vastata – päris palju.
Lõppev aasta on meie kõigi jaoks olnud keeruline ja katsumusterohke. Tööd on olnud palju, kuid paistab, et see kõik tasub end ka kenasti ära. Eesti on tänu oma sisemisele tugevusele ja järjekindlusele kriisist tugevana välja tulemas. Rahvas on hoidnud kokku ja mõistnud valitsuse tehtud raskete otsuste vajalikkust.
Oleme kiirelt reageerinud ülemaailmsele majanduskriisile kärpides oluliselt kulusid, kuid me ei ole seda teinud eakate ja laste arvelt. Meil on hea meel, et konservatiivse eelarvepoliitika kõrval oleme kaitsnud liberaalset majanduspoliitikat, tõstnud pensione ja hoidnud end tublisti tõestanud vanemahüvitise süsteemi. Samuti suurendasime märkimisväärselt investeeringuid haridusse ja teadus-arendustegevusse.
Eesti erineb oma tublidusega muust maailmast ja seda märgatakse. Eesti rahanduse seis on ELi riikidest üks parimaid. Hoolimata ülemaailmsest majanduskriisist oleme ssuutnud säilitada võimekuse täita eurokriteeriumid, mis tähendab, et oleme ainuke riik, kes suudab aastal 2011 eurole üle minna. Euro, see tähendab kasvanud usaldusväärsust Eesti vastu, suuremat kindlustunnet meile endile ning tuhandeid uusi töökohti, mida on väga vaja.
Kui midagi lähemalt välja tuua, siis nimetaksin kordaminekutena seitset olulist suundumust või sündmust.
Esiteks, Eesti kindel püsimine eurokursil. Oleme tänaseks täitnud kõik eurokriteeriumid, kaasaarvatud mõnda aega probleemiks olnud Maastrichti inflatsioonikriteeriumi. Valitsus on jätkanud konservatiivse eelarvepoliitikaga, parandades eelarvepositsiooni sel aastal ligi 19 miljardit krooni.
Meenutuseks – eelmise kriisi ajal kärbiti eelarvet vaid miljardi krooni võrra ja paraku oli seni suurim 3,75-protsendine valitsussektori defitsiit just 1999 aastal. Tolles kriisis oli majanduse reaalkasv küll negatiivne, miinus 0,3 protsenti SKT-st, kuid majanduse nominaalkasv ulatus tervelt pluss 6,5 %-ni. Nüüd püüame viimase 70 aasta jooksul maailma tabanud kõige sügavama majanduskriisi ajal hoida defitsiiti kolme protsendi piires. Eesti kiiret reageerimist muutunud majandustingimustega nähakse ja tunnustatakse mujal maailmas.
Eesti valitsussektori võlakoormus on ka sügavas ülemaailmses finantskriisis Euroopa Liidu madalaim ja riigieelarve defitsiit Euroopa Liidu üks väikseimatest. See tähendab meile tulevikus suurt konkurentsieelist võrreldes nende riikidega, kes on end kõriauguni täis laenanud. Heaks uudiseks on ka see, et eurorahasid on riik 2009. aasta kasutanud ja ettevõtlusesse suunanud rohkem kui varem.
Teiseks, erakordselt suur osavõtt valimistest. Valimisi tasuks hinnata laiemalt kui ühe või teise erakonna tulemusena. Suur osavõtt nii euro- kui kohalikest valimistest, lisaks rekordiline arv e-hääletanuid, näitab, et inimesed hoolivad oma riigi institutsioonidest, hoolivad sellest, kes neid Euroopas esindab ja nende elu vallas või linnas kujundama hakkab. Mingist ükskõiksusest või võõrandumisest rääkimine nende faktide kõrval on kohatu.
Kolmandaks, edukad struktuursed reformid, eriti sotsiaalvaldkonnas. Ennekõike tööturu reform. Uue töölepinguseadusega kasvas Eesti konkurentsivõime tulevasteks aastateks. 1. maist ühendati kõik tööturuteenused Töötukassa alla ja likvideeriti Tööturuamet.
Töötuse leevendamiseks ja uuteks töökohtadeks on riik panustanud üle 500 miljoni krooni ja loonud palju uusi abistavaid meetmed. Selle kõrval oli äärmiselt oluline haigushüvitiste reform. Lisaks soovib valitsus veel sel aastal ära otsustada, et aastaks 2026 tõuseb pensioniiga 65 aastale. Alustatud on tööd eripensionite süsteemi ja sotsiaaltoetuste vajaduspõhiseks muutmiseks.
Samuti on valitsuse poolt Riigikokku saadetud kaua oodatud uus avaliku teenistuse seadus, millega korrastatakse kogu avaliku teenistuse süsteemi. Perekonnaseaduse vastuvõtmisega on lõpuks ometi lõpule viidud ka eraõiguse reform. Valitsus on viimasel paaril aastal oluliselt laiendanud maksubaasi, vähendades ebaefektiivseid ja ebaõiglust tekitavaid maksuerisusi.
E-valitsuse ja e-valimiste uued järeltulijad e-äriregister, e-tervis ja e-politsei on ilmekad näited valitsuse valitud kursist. Bürokraatia vähendamise, juhtimisreformide ja kärpimiste tulemusel suudame 2010. aasta riigieelarves hoida avaliku sektori kulutused 2007. aasta tasemest madalamal. Oleme avanud monopoolse elektrituru ning müünud riigile mittevajalikku vara.
Neljandaks, välispoliitilised kordaminekud. Sel aastal täitus Eestil viis aastat Euroopa Liidus. ELi laienemine on olnud kasulik nii kodanikele, liikmesriikidele kui Euroopa Liidule.
Kordaminekuteks võib pidada kõneluste lõppu liitumiseks OECD-ga, tihedate suhete loomist USA uue presidendi administratsiooniga ning Eesti valimist UNESCO Maailmapärandi komitee liikmeks ja ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu asepresidendiks. Kindlasti tuleb tähtsustada ka NATO otsust pidada 2010. aasta aprillis Tallinnas NATO tulevikuarengutele suunatud NATO välisministrite kohtumine.
Eesti ja erakonna jaoks oli oluliseks kindlasti ka Siim Kallase jätkamine Euroopa Komisjoni asepresidendina ja mõjuka transpordivoliniku portfelli saamine.
Viiendaks, järgmisel aastal kasvavad kulutused haridusele miljardi krooni võrra. Teadus- ja arendustegevuse kulude ja investeeringute kasvutempolt oleme olnud aastaid Euroopas esimeste hulgas. Kui aastal 2000 kulus riigi eelarvest teadus- ja arendustegevusele 373 miljonit krooni, siis käesoleval aastal investeerime sellesse valdkonda juba 2,4 miljardit krooni.
Kuuendaks, pensionite tõstmine vaatamata majanduse raskele seisule ja vanemahüvitise süsteemi säilitamine, mis tagab ka raskematel aegadel Eesti rahva kasvamiseks vajaliku kindluse. Kõige tundlikumad ühiskonnagrupid võivad ennast hoolimata keerulistest aegadest turvalisena tunda.
Seitsmendaks, 2009. aastasse mahub ka laulu- ja tantsupidu, Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks valminud Vabadussõja võidusamba avamine Tallinnas Vabaduse väljakul ning Tallinna lennuväljale pühendusnime „Lennart Meri Tallinna lennujaam” määramine. Kaks viimast näitavad rahva tänu nii Lennart Merile tema teenete eest kodumaa heaks kui ka kõikidele neile, kes võitlesid Eesti Vabadussõjas Eesti vabaduse ja iseseisvuse nimel.
Kriisiaasta on olnud raske kõigile. Kevadest saati oleme tegutsenud vähemusvalitsuse eesotsas ja tegu on olnud kahtede valimiste aastaga. Kuid lõppev aasta on olnud meile siiski erakordselt viljakas. Selle eest tänan südamest nii meie ministreid kui Riigikogu fraktsiooni, samuti häid partnereid Isamaa ja Res Publica Liidust ning Erakonnast Eestimaa Rohelised.
Kuid mõistkem – kõige olulisemaks toeks kõigi nende Eesti jaoks ülioluliste otsuste tegemisel on olnud rahva usaldus.
Usaldus on väga suur väärtus, usalduse hävitamine on vastutustundetu. Kui puudub rahva toetus ja mõistmine, pole võimalik teha ei struktuurseid reforme ega kärpida avaliku sektori kulutusi. Ma ei ole kategooriliselt nõus nendega, kes peavad heaks poliitikaks vaid ebapopulaarsete, raskete ja valusate otsuste langetamist.
Poliitika, mis deklareerib, et hea otsus on üksnes see, mis teeb inimestele valu ja lõhub sotsiaalset sidusust – et valu tekitamine ongi hea poliitika kriteerium – on vastutustundetu.
Viimaste uuringute järgi toetab Eestis valitsust 42 protsenti elanikest, keskmine toetus Euroopa Liidus on Eurobaromeetri järgi 32 protsenti. Koguni 17-s Euroopa Liidu liikmesriigis usaldab rahvas valitsust vähem kui Eestis.
Tänan Eesti rahvast selle mõistmise ja väga vajaliku toe eest, mille najal me Eesti uut tõusu ehitame.
Reformierakond 2011-15: uued suured väljakutsed
Head sõbrad,
Euro saabumine paistab kogu rahva pingutuste tulemusena olevat kohe-kohe käes. Paljude jaoks on see juba täna justkui sündinud fakt ja jälle võtab Eestis maad tuttav rahutus ja nõutus.
Mis saab edasi? Mis saab pärast eurot? Millised on Eesti uued mobiliseerivad eesmärgid?
Euro saabumist võetakse kohati kui järjekordset ajaloo lõppu. Aga ta ei ole seda. Eriti ei ole ta seda Reformierakonna jaoks. Meie missioon ei ole lõppenud, sest Eestis ei ole kõik veel kaugeltki hästi.
Rahanduslikus mõttes on muidugi tuline õigus rahandusminister Jürgen Ligil, kes ütleb, et elu pärast eurot ei erine väga palju elust enne seda. Mingit laristamist või laenupidu ei tule. Ikka tuleb tulud ja kulud tasakaalus hoida ja mõistlikult majandada ka edaspidi.
Üldises majanduslikus plaanis läheb elu jällegi kahtlemata paremaks, sest välismaailm hakkab meid vaatama kui turvalisemat investeeringute sadamat võrreldes mitte-euro riikidega. Ja see ei jäta meie kodanike igapäevaelu positiivselt mõjutamata.
Samas tuleb tunnistada, et ühe selge mobiliseeriva eesmärgi saavutamine ühiskonna enesetunnetusse kindlasti mingi tühimiku jätab. Reformierakond on valmis seda täitma ja olema siin laiapõhjalise ühiskondliku arutelu veduriks. Seletan lähemalt.
Pikemaajaliste ja ühiskonnas laialt aktsepteeritud eesmärkide puudumine oleks Eestile kindlasti probleem. Kuna suur eesmärk jõuda viie jõukaima EL riigi hulka tundub paljudele liiga kauge, siis on mõistlik ja praktiline teekond selle suure eesmärgini tähistada väiksemate, kuid kindlasti ambitsioonikate eesmärkidega.
Esiteks, seame eesmärgiks, et Eesti igasse peresse sünnib keskmiselt kaks last. See on eelduseks Eesti kestmisele ja üleilmses konkurentsis püsimisele. Valitsuse poliitika peab looma eeldused, et Eesti oleks sündide arvult naise kohta ELi esikolmikus. Vaimult suur Eesti ei pea tingimata olema arvult väike. See on ka lakmus ühiskonna elamisväärsuse kohta.
Teiseks, seame eesmärgiks, et Eesti inimesed ja ettevõtted on avatud, uuenduslikud ja aktiivsed. Valitsuse poliitika peab looma eeldused selleks, et Eesti oleks EL kolme kõige uuenduslikuma ettevõtlusega riigi hulgas ja esikolmikus interneti kasutajate arvult.
Teadus ja innovatsioon on üheks peamiseks Eestit majanduslangusest välja vedavaks arengumootoriks. Eeldused uueks kasvuks on loodud teadus- ja arendustegevuse investeeringute järjepideva suurenemisega nii avalikus kui erasektoris.
2008. aastal suurenesid investeeringud teadus- ja arendustegevusse 20 protsenti, kasvades 3,3 miljardi kroonini. Teadus- ja arendustegevuste intensiivsus SKP suhtes jõudis 1,29 protsendini. See on hea näitaja. Vaatamata algavale majanduse langustsüklile kasvas ka erasektori investeeringute maht 10 protsenti.
Valitsus on Eesti konkurentsivõime kavas seadnud eesmärgiks suurendada avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse kulutusi planeeritust kiiremas tempos. Selle tulemusena on Eestile jõukohane saavutada 2011. aastal kogukulutuste tase kaks protsenti SKPst. Selline investeeringute tase ületab Euroopa Liidu keskmist ja on iseloomulik kõrgtehnoloogilistele riikidele. Kõrgliigasse jõudmine muudab meid atraktiivsemaks ka investoritele ja tippteadlastele.
Kolmandaks, seame eesmärgiks, et Eestis elavad haritud ja maailmas konkurentsivõimelised inimesed. Valitsuse poliitika peab looma eeldused selleks, et Eesti kooliõpilaste haridustase oleks maailmas esikolmikus, kõrgharidusega inimeste osakaal ELis esimene ja vähemalt üks Eesti ülikool rahvusvahelistes edetabelites EL 50 esimese ülikooli seas.
Seal, kus pole konkurentsi, magatakse paremini, kuid elatakse halvemini. Globaliseerumine toob kaasa tiheneva konkurentsi ka kõrghariduses ja teaduses.
On üheselt selge, et Eesti peab muutuma magnetiks rahvusvahelises konkurentsis talentide pärast. Selleks tuleb meie kõrgharidus ja teadus muuta veelgi rahvusvahelisemaks ja atraktiivsemaks. Sotsiaalmaksu lae kehtestamine saab selles kontekstis palju laiema tähenduse kui pelgalt teadmusmahukat ettevõtlust toetav maksumuudatus.
Neljandaks, seame eesmärgiks muuta Eesti kõrge tööhõivega kõrgtehnoloogiliseks riigiks. Valitsus peab looma eeldused selleks, et Eesti oleks Euroopa Liidu viie suurema tööhõivega riigi hulgas, ja et Eesti jõuaks tootlikkuselt töötajate kohta EL esikümnesse.
Pole põhjust, miks Eesti 15-64 aastaste tööhõive ei peaks jõudma Põhjamaades tavapärase vähemasti 70%-ni. 2009.a III kvartalis oli tase 63,2% – selle tõusmine 70%-ni tooks üle 60 tuhande täiendava töötegija – see on umbes pool kõigist Nokia töötajatest 120 riigis või 4 korda rohkem kui Eestis on üldhariduskoolide õpetajaid. Tööhõive tõus on kindlasti üks tulevase majanduskasvu allikatest – tööturu paindlikkus, ühendused, mõistlik maksukoormus jms on abiks.
Eesti tööjõu tootlikkus ja seega palgatase jääb näiteks Skandinaaviale mitmekordselt alla. Tootlikkuse kasvuks on vaja aga investeeringuid. Haritud tööjõud ning stabiilne, ettevõtjasõbralik ja avatud majanduskeskkond ning muidugi euro peaksid olema nendeks argumentideks, miks meie ja muu maailma ettevõtjad ja investorid sooviksid siin edaspidigi uusi väärtusi luua.
Viies eesmärk – Eesti elanikud käituvad tervisteadlikumalt ja elavad kauem kui eurooplased keskmiselt. Valitsus peab looma eeldused selleks, et Eesti keskmine eluiga jõuaks ELi kümne kõrgema ja tervisekäitumisega välditavate haiguste arvu osas ELi kümne väiksema arvuga riikide hulka.
Kindlasti tuleks siia juurde lisada ka energeetilise julgeoleku suurendamine tuuma- ja taastuvenergia suurema rakendamise kaudu.
Head sõbrad,
Nagu te loetletust mõistate, on avalikkus jõuka ühiskonnani jõudmise eesmärki siiani suhtunud väga kitsalt. Ka on avalikkus siiani suhtunud sellesse eesmärki pigem neutraalse kõrvaltvaataja kui aktiivse osaleja positsioonilt. Tegelikult on Euroopa tippude tasemel jõuka ühiskonnani jõudmiseks vaja täita rida arusaadavaid eeldusi, millest peamisi ülal nimetasin. Ja iseenesest need eesmärgid ei täitu. Valitsus üksi, rahva eest neid täita ei saa. Hakakem siis üheskoos nende eelduste loomise nimel pingutama! Mitte valitsuse jaoks, vaid iseenda sisukama ja väärtuslikuma elu nimel.
Kindlasti tuleb meil järgmise valimistsükli kestel silmitsi seista paljude muudegi oluliste küsimuste ja valikutega. Nii näiteks tuleb põhjalikult arutada, kas ei tasuks ikkagi läbi viia minu poolt pakutud valimisreformi, et vähendada valimisaastate arvu ja luua eeldused pikemaajaliste poliitikate elluviimiseks. Juba 2011. aasta sügisel tuleb meil aga taas valida Eestile president ja siin ootame ennekõike sõnumit selle kohta, kas meie toetusel ametisse saanud Toomas Hendrik Ilves soovib kandideerida ka teiseks ametiajaks.
2010: Kriisist väljumise aasta
Näen juba saalis käsi sügelemas ja pilke küsimas, millal me nende küsimuste arutamisega pihta hakkame? Ärge kartke, juba homme. Tõsine erakonnasisene arutelu meie tulevase täpsema tegevusprogrammi üle algab kohe järgmise aasta algul.
Aga ega meil lasta järgmisel aastal üksnes mõtiskleda. Me kanname ka järgmisel aastal valitsusvastutuse peakoormat ja peame pikemate plaanide tegemise kõrval vahetpidamata riigimasina vänta keerama.
Head sõbrad,
Oleme kriisiga hästi toime tulnud. Eesti riigi toimimine pole olnud ohus, välditud on riigivõla hüppelist kasvu, tulevasteks riskideks on säilinud märkimisväärne osa riigi reservidest.
Lisaks riigile on suhteliselt hästi hakkama saanud ka erasektor. Nagu pea kõikjal mujal, on vähenenud ka Eesti eksport. AGA arvestades väliskaubanduse üldist langust on Eesti oma eksporditurgudel sel aastal turuosa isegi juurde võitnud – sellise nn ekspordi edukuse näitajalt oleme Euroopa Liidus kolmandad Iirimaa ja Rumeenia järel.
Eesti rahva pingutuste tulemusena on väga võimalik, et me väljume sellest kriisist kiiremini ja tugevamalt kui meie naabrid. Kuigi majanduskriisid kahjustavad paratamatult riikide kasvupotentsiaali, on Euroopa Komisjoni värskel hinnangul Eesti potentsiaalne SKP ka 2010. aasta seisuga selle sajandi jooksul liikmesriikidest kõige kiiremini kasvanud. (Potentsiaalne SKP on reaalse SKP tase, mida on võimalik pikema aja jooksul säilitada ja mis sõltub tööjõu, kapitali, tootlikkuse jm tootmistegurite olemasolust.)
Juba praegu ennustavad mõned ettevõtjad ja rahvusvahelised institutsioonid Eestile Euroopa Liidu kõige kiiremat majanduskasvu aastast 2011.
On aeg hakata kriisijuhtimisest väljuma ning taas mõtlema pikaajalise ja püsikindla kasvu peale. See ei pruugi olla kerge, kuna kriisi tõttu võis paljudele tunduda, et paljud senised põhimõtted on läbikukkunud. Tegelikult on just vastupidi – tänu senistele põhimõtetele on Eesti kriisiga paremini hakkama saanud kui paljud teised riigid.
Uued töökohad tulevad investeeringutega, mitte neoonvestides
Ja siit ma jõuan tööpuuduse juurde. Sest mõistagi pole kriisi lõpust mõtet rääkida enne, kui tööpuudus on langema hakanud.
Töötuid on Eestis 102 000 ja neid ilmselt tuleb lähiajal juurde. Lisaks majanduslangusele on tööpuuduse kõrge numbri taga nii majanduslikult aktiivsete osakaalu kasv kui ka näiteks Töötukassa näol suurenenud stiimul töötutoetustest osa saada. Seda näitab asjaolu, et tööga hõivatute arv on jätkuvalt kõrgem kui käesoleva kümnendi esimeses pooles. Kuid see ei muuda probleemi olemust.
Ma panen kõigile eestimaalastele südamele suhtuda kõigisse täna raskete majandusoludega võitlevatesse kaaskodanikesse mõistvuse ja toetusega. Iga inimene on Eestis väärtus, mitte keegi ei tohi jääda kõrvale ühiskonnast ja võimalusest tulevikus tööturule naasta.
Rasked ajad tuleb üle elada kaaskodanike solidaarsuse, Töötukassa ja ümberõppeprogrammide toel.
Kas valitsusel on üleüldine plaan tööpuuduse vastu? Jah, muidugi on. Ja päris töötav plaan, mitte naljaplaan.
Naljaplaan on ettekujutus, et lahendame tööpuuduse probleemi, kui ostame 102 000 neoonvesti ja paneme inimesed neis linna peale tsirkuleerima. See on sama vildakas loogika kui öelda, et kõik kuulsad inimesed kannavad tänavate nimesid.
Mis on tegelikult parim ravim tööpuuduse vastu? Mõistagi päris töökohad.
Kust päris töökohad tulevad? Ainult investeeringutest. Investeeringutest infrastruktuuri, investeeringutest teadus- ja arendustegevusse, kultuuriinvesteeringutest.
Mida teeb üks tundmatuks jääda sooviv Eesti suurlinn, kes soovib pidevalt teisi õpetada? Vähendab investeeringuid eelarves neli korda.
Mida on Eesti valitsus teinud?
Investeerinud infrastruktuuri, teadus- ja arendustegevusse nagu hull. Investeerinud üldisele majanduslangusele ja kärpimistele vaatamata miljardeid. Eesti riigieelarves on investeeringute osakaal Euroopa Liidu suurimaid. Pole kahtlustki, et investeeringud ja töökohti tuleks Eestisse veelgi meelsamini, kui meil oleks kasutusel euro.
Kust töökohad tulevad? Mõistagi Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist. Vaadake Ericssoni, vaadake Trelleborgi ja teisi, kes Eestis tootmist laiendavad. 70 protsenti otsestest välisinvesteeringutest on Eestisse tulnud Rootsist ja Soomest. Ja just investeeringud on need, mis tegelikult töökohti loovad.
Miks investeeringud Eestisse tulevad? Aga selle pärast, et endiselt on töökohtade loomine Eestis 3-4 korda odavam kui Põhjamaades.
Miks on Eestis töökohtade loomine odavam? Sest me oleme olnud võimelised kulusid kärpima ja me oleme teinud oma tööturu paindlikuks. Tänu vabaturumajanduslikule karastusele oleme me olnud suutelised paremini kohanema majandustsükli muutusega nii riigi kui ettevõtete tasemel.
Selle tunnistuseks on seesama Eesti ettevõtete ekspordivõimekuse kasv kriisi ajal, mida eespool mainisin. Eesti ettevõtted on olnud nutikad ja oma turuosa peamistel eksporditurgudel suurendanud. Kutsun üles üha rohkemaid ettevõtjaid kinnisvaraarenduse tupikteelt tagasi pöörata tootmise juurde. Otsige üles oma sidemed Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis. Ja hakake pihta.
Niisiis sõbrad,
2010. aasta tuleb kriisist väljumise aasta. Ernest Rutherfordile kuuluvat sõnad: „Härrased, meil pole üldse raha. Me peame kasutama oma ajusid.” Selline muudatuste jaoks õnnelik aeg praegu veel kestab. Mida tahame valimisteni järele jäänud lühikese ajaga veel saavutada?
Nimetan lühidalt mõningaid majanduskeskkonda edendavaid samme: uus avaliku teenistuse seadus, sotsiaalmaksu ülempiiri seadustamine, väärtpaberiinvesteeringute tulumaksuvabastus, kultuuriehitiste nn protsendiseadus.
Ja kindlasti tõsist SISULIST ja õigest otsast algavat arutelu Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle. Täna kipub sisuline eesmärk haridusreformi poliitilise loosungi taha ära kaduma samamoodi nagu kadus sisuline eesmärk ära haldusreformi teemalise trummilöömise käigus.
Meile on selge, et seniseid skeeme, sh koolivõrku põlistades läheb hariduse kvaliteet vabalangemisse ja kukkumine tuleb karm ja agooniline. Edasi tuleb minna sisulise poolega – ei-tea-mitu-aastat oodatava õppekava uuendamisega ja sealtkaudu kvaliteedi parandamisega. Vene koolidele tuleb lõpuks ometi välja töötada korralikud õppematerjalid.
Paraku on avalik diskussioon taas klammerdutud vormi külge. See on vastutustundetu, sest mitme viimase aasta jooksul on kõik suuremad haridusasju arutanud kogud ja kogunemised jõudnud järeldusele, et põhi- ja gümnaasiumikoolituse lahutamine on üks vältimatuid samme hariduse kvaliteedi päästmiseks. Reformierakond on kindlasti valmis kaasa lööma mõistuspärase, konstruktiivse ja realistliku lahenduse leidmises.
2011: Mille vahel üldse valida?
Head sõbrad,
Kui ümberringi on vaid inglid, siis tähendab, on alanud valimiskampaania. Võime olla kindlad, et järgmisel aastal need inglid kesapõllule ka kepsutavad.
Mis toimub Eesti erakonnamaastikul ja mis seisus läheb 2011. aasta Riigikogu valimistele vastu Reformierakond?
Raevukus, millega opositsioon just meid ründab räägib iseenda eest. Halvasti varjatud kadedusega on Reformierakonda süüdistatud hegemoonia taotlustes.
Eesti keelde ümberpanduna on meid süüdistatud selles, et me oleme oma poliitilises tegevuses liiga edukad.
Hakkasin mõtisklema, miks see nii on? Kindlasti on oma osa selles, et me oleme alati olnud positiivse programmi erakond. Aga ma usun, et Reformierakonna edu peamine saladus on selles, et vabaturumajandusliku programmi kõrval ei ole me unarusse jätnud sotsiaalseid, nn pehmeid väärtusi. Me väärtustame sotsiaalset stabiilsust ja oleme viimaste aastate kestel väga kõvasti panustanud just pehmetesse väärtustesse.
Me oleme investeerinud miljardeid vanemahüvitisse ja perepoliitikasse. Iive on kasvanud ja eluiga tõuseb.
Me oleme investeerinud miljardeid haridusse ja teadus- ning arendustegevusse, jõudes osakaaludelt Euroopa tippude ligi. Varem või hiljem hakkab see ka rahvale käegakatsutavat vilja kandma.
Me oleme investeerinud miljardeid pensionide kasvu. Esimest korda ajaloos ületas keskmise vanaduspensioni suhe ka keskmisse brutopalka selle aasta III kvartalis maagilise 40 protsendi piiri. Keskmise vanaduspensioni ostujõud on võrreldes 2004. aastaga, see tähendab Reformierakonna poolt juhitud valitsuse ajal kasvanud 63 protsenti.
Kõige selle taustal polegi mingi ime, et küsitlused näitavad, et meie toetus Eesti kodanike hulgas on sama suur või kohati isegi suurem kui 2007. aasta valimistel.
Et Reformierakond on 2011. aasta Riigikogu valimiste peafavoriit, seda kinnitasid ka kohalikud valimised.
Jättes kõrvale Tallinna ja Ida-Virumaa tulemused, saame kohalike valimiste põhjal tõdeda, et Reformierakond on jätkuvalt kindel liider eestikeelsete ja eestimeelsete valijate hulgas. Aitäh kõigile erakonnaliikmetele üle Eesti, kelle töö ja pingutus on aidanud meil rahva toetust hoida ja kasvatada.
Mis seisab vastaspoolel?
Jutt mingist vasaktsentristlikust leerist on täna soovmõtlemine. Mingit tervikliku poliitilise platvormiga vasakblokki ei eksisteeri.
Vastaspoolel seisab põhiliselt valetamine, hirmutamine ja manipulatsioon.
Tunnistagem, et kohalikel valimistel me alahindasime populistide võimet külvata hirmu ja paanikat. Me alahindasime nende oskust häbematult valetada näkku kõige väärikamatele ühiskonnaliikmetele, olgu siis pensionide vähendamise või krooni devalveerimise teemal. Vabandusi pole kostnud, vastupidi – see stiil jätkub.
Olen aru saanud, et see on teadlik valik. Despoodid, ilmugu nad rahvale või lambanahas tabavad ära inimeste hämarama poole. Nad valetavad kogu aeg ja teevad seda nii, et kõik saavad aru, et nad valetavad. Ja nii leiavad nende toetajad suures juhis lunastuse ja õigustuse oma väikesteks igapäevavaledeks ja vargusteks. See ei peaks olema Eesti tee.
Vastaspoolel seisab ka täiesti vastutustundetu eelarvepoliitika. Selle sisuks ei ole mõistlik majandamine. Vastupidi, hiilimisi otsitakse võimalusi Tallinna linna laenukoormuse suurendamiseks. Samal ajal jätkatakse luksuslikku elu linnavalitsuses ja kasvatatakse priiskavat paralleelmaailma oma televisiooni, politsei, poodide ja prügifirmadega.
Vastaspoolel seisavad ka silmakirjalikud demokraatia-teemalised avaldused poliitikutelt, kes käivad seda õppimas peamiselt Venemaal.
Tõele au andes, on kainestusmaja avamine ainus asi, mis 2009. aastast opositsiooni sisulisest tegevusest meelde jäi.
Ma ei ole vist väga suur prohvet, kui ütlen, et paaril väiksemal parlamendierakonnal läheb järgmistel Riigikogu valimistel rahva poolehoiu künnisest ületulek kaunis raskeks.
Nende üheks võimaluseks on kindlasti omavaheline liitumine. Eks aeg näitab.
Kindlasti on mõlemas erakonnas ka neid teotahtelisi ja edumeelselt mõtlevaid poliitikuid, kes sobiksid suurepäraselt ka Reformierakonna ridadesse.
Ütleme tere tulemast ka kõigile teisele erksatele kodanikele, kes meie maailmavaadet jagavad ja soovivad parema Eesti loomisel mistahes tasanditel kaasa lüüa.
Me ei tee järelandmisi oma põhimõtetes, aga me oleme uutele liitujatele alati avatud.
Lõpetuseks
Aastale tagasi vaadates tundub, et kõige pingelisemad ajad olid kevadel. Valitsusvastutusest väsinud sotsiaaldemokraadid lahkusid võimuliidust ja nii tuleb vähemusvalitsusel järgmiste Riigikogu valimisteni tegutseda ligi kaks aastat. See on kahtlemata paras pähkel valitsuserakondadele, kuid tegelikult kogu Eesti poliitilise süsteemi küpsuse näitaja. See on hea motivaator suurema parlamentaarse debati ja üksmeele otsimiseks. Ma usun, et riigimehelik soov Eesti kriisist välja tuua ja liitumine eurotsooniga on piisav ühisosa, et tänane vähemusvalitsus leiaks Riigikogus liitlasi ka järgmisel 14 kuul.
Head sõbrad,
Thomas Edison on öelnud: „Paljud inimesed magavad oma võimaluse maha, sest see ilmub maskeeritult ja on kangesti töö nägu.” Tööd tulebki meil järgmisel aastal edasi teha.
Sest kõikidele raskustele vaatamata saab meie ühine ja vankumatu eesmärk olla ainult üks – 2011. aasta Riigikogu valimiste võitja on Reformierakond.
Aasta lõpuks soovin aga, et kõigil jaguks pühade ajal rahulikku ja rõõmsat aega oma lähedaste seltsis. Uuel aastal on sel kombel laetud sisemisi patareisid kindlasti meil kõigil vaja.
Palju õnne sünnipäevaks, Reformierakond! Rõõmsaid lähenevaid jõule!
Aitäh.