Eerik-Niiles Kross: kuidas vastata tsiviillennuki kaaperdamisele?

Arvamus
|
Eerik-Niiles Kross
|
29.05.2021

Läinud pühapäeval Valgevene julgeolekuteenistuse ja lennuväe läbi viidud operatsioon on tekitanud Euroopa pealinnades keskmist mõõtu pahameeletormi. Valgevene võimud kasutasid libapommihäiret ja sõjalennukit MiG29 ning sundisid Ateenast Vilniusesse lendava Ryanairi reisilennuki koos 171 pardal viibijaga maanduma Minskis, vangistasid pardal viibinud ajakirjaniku Raman Pratasevitši ja tema Vene kodanikust sõbranna ning hoidsid lennukit seitse tundi kinni.

Lennundusasjatundjad, sealhulgas Ryanairi juht Mike O’Leary on kinnitanud, et säärast intsidenti rahvusvahelise lennundusmaailma lennundusajalugu ei tunne. Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (IACO) teatas, et Valgevene «võib olla rikkunud Chicago konventsiooni». Rahvusvaheline Õhutranspordi Assotsiatsioon leidis, et «Valgevene tegevus oli vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega.» Need avaldused on küll Valgevene tegevust hukka mõistvad, ent samas üsna ebamäärased.

Kuigi mitmed asjassepuutuvad riigid, nagu Iirimaa, kelle lennufirma on Ryanair; Leedu, kuhu lennuk lendas, on toimunu kvalifitseerinud «riiklikuks terrorismiks» ja «piraatluseks», USA on nimetanud seda «rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohustamiseks» ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen «täiesti lubamatuks lennukirööviks» ning NATO peasekretär Jens Stoltenberg «riiklikuks lennukirööviks,» on õiguslik hinnang toimunule ilmselt keerulisem.

1944. aastal vastu võetud ja 1947. aastast kehtiv maailma lennundust reguleeriv Chicago konventsioon keelab küll relvade kasutamise tsiviillennukite vastu ja kehtestab lennuvabaduse kui ühe lennunduse põhiprintsiibi, ent kinnitab samas, et igal riigil on tema õhuruumi üle täielik suveräänsus ja riigid tohivad nõuda oma õhuruumi läbivate lennukite maandumist.

Kuigi nii EL, NATO kui ka kõik lääne suurriigid leidsid kiiresti ja üksmeelselt, et Valgevene tegi midagi lubamatut, jõutakse asjale lõpliku õigusliku hinnangu andmiseni küllap alles kuude kui mitte aastate pärast. IACO-l on 193 liiget, ta tegeleb küll rahvusvahelise lennuregulatsiooniga ja jälgib selle täitmist, ent tal puudub jõustamisõigus, mis on riikide pärusmaa. Ka Valgevene ja Venemaa (kes on muidugi ka selles asjas asunud Valgevene poolele) on IACO liikmed. IACOs langetatakse otsuseid konsensuslikult.

Lõppeva nädala neljapäeval kogunes IACO intsidendi tõttu kokku kutsutud erinõupidamisele. Küsimust hakatakse arutama ka ÜROs. Lühidalt, puhtõiguslikult ei ole praegu sugugi selge, kuidas kehtiva konventsiooni alusel Valgevene tegevust kvalifitseerida ja milline tuleb lahendus.

Euroopa Liit on vähemasti esialgu reageerinud kui mitte ülemäära jõuliselt, siis vähemasti kiiresti. Juhuse tõttu langes intsident kokku Euroopa Ülemkoguga, kus Euroopa liidrid said asjaolude üle mõtteid vahetada. Juba 24. mai hommikul, päev pärast intsidenti, tegi EL avalduse, kus nimetas Valgevene tegevust «vastuvõtmatuks sammuks» ja «vägivaldseks tegevuseks» (coercive action), nõudis rahvusvahelist uurimist, et «teha kindlaks rahvusvaheliste lennureeglite rikkumine», ja lubas oma meetmeid «toimunu eest vastutajate suhtes».

Seega, EL ei ole esialgu ütelnud, et rahvusvahelisi lennundusreegleid on rikutud, samas vastumeetmeid on hakatud juba rakendama. Teisisõnu, ELi vastumeetmed on esialgu eelkõige poliitilised ja toimunu õiguslik menetlemine on lahutatud praktilisest tegevusest.

Keeruline, ent võimas oleks lõplikult loobuda Lukašenka legitiimsuse tunnustamisest ning tunnustada opositsiooni­nõukogu Valgevene legitiimse valitsusena.

Kuidas peaks EL ja lääs laiemalt toimunule reageerima, on tegelikult keeruline ja mitmekihiline küsimus. Nagu sellistel puhkudel ikka, oleks õigeks raviks kõigepealt vajalik õige diagnoos. Ent kuivõrd pretsedente pole ja õiguslik analüüs võtab aega ja ei pruugi lõpuks olla üheselt selge, on ilmselt otsustatud tegutseda seda ära ootamata. Rahvusvahelistest reageeringutest järeldub, et Euroopa liidrid mõistavad teravalt säärase käitumise ohtlikkust ja selle edaspidise ärahoidmise hädavajalikkust. Lukašenka on korraga rünnanud Teisest maailmasõjast kehtinud tsiviillennunduse rahu, mis on normaalse rahuaegse rahvusvahelise suhtlemise üks alustingimusi, on seadnud ohtu Euroopa kodanike elu, kasutanud sõjalennukit teise riigi kodanike ja vara vastu, on astunud pretsedenditu sammu demokraatliku opositsiooni vastu. Kuivõrd tema aktsioon on tõepoolest pretsedenditu, ei ole selleks puhuks ei kodifitseeritud ega tavaõiguslikku vastust. Seda alles töötatakse välja.

Euroopa ja ka USA on esimese reaktsioonina astunud samme, mis sisuliselt isoleerivad Valgevene läänemaailmast. Brüssel on soovitanud Euroopa lennufirmadel vältida Valgevene õhuruumi ja lõpetada lennud Valgevenesse, Leedu ja Ukraina on sulgenud oma õhuruumi Valgevenesse ja Valgevenest lendavatele lennukitele, tehakse ettevalmistusi Belavia ehk Valgevene lennufirma lendude keelustamiseks Euroopasse. Kaalumisel on ka maismaaühenduste sulgemine.

Euroopa lennureisijate ja lennukite turvalisuse seisukohalt on selline rektsioon muidugi mõistetav. Ent selliste sanktsioonide sihtmärgi üle võiks vaielda. Kuigi Belavia on muidugi täielikult Valgevene võimude kontrolli all, ei ole ettevõte kindlasti Ryanairi lennuki kaaperdamises osaline ega selles vähemasti otseselt süüdi. Valgevene täielik isoleerimine läänemaailmast lükkab riigi senisest veel enam Moskva rüppe, raskendab oluliselt demokraatliku opositsiooni tegevust ja suhtlust läänega ja muudab lääne niigi jõuetuvõitu praktilise tegevuse demokraatlike jõudude toetamisel senisest veel märksa keerulisemaks. Valgevene satub rahvusvaheliste ühenduste mõttes sarnasesse olukorda Põhja-Koreaga, kus rahvas on sisuliselt diktaatori pantvangis. Moskva kommentaatorid on jõudnud vastava arengu üle juba rõõmustada.

Venemaa võimalik roll Ryanairi kaaperdamises on küsimus, milles Euroopa liidrid esialgu ühte meelt ei ole. Kui Briti välisminister Dominic Raab teatas, et «pole mõeldav, et säärane operatsioon ei olnud Venemaaga vähemalt kooskõlastatud», siis Saksa kantsler Angela Merkel leidis, et Venemaa osaluse kohta «puuduvad kindlad teated», ja lubas küsimuse tõstatada järgmises vestluses Putiniga.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron võttis lääneriikide kimbatuse õigete vastusammude leidmiseks kokku järgmiselt: «Ei ole selge, mida veel saab teha. Te ise ka ei tea vastust… selles juhtumis, kas me alustamne relvastatud konflikti? Kas me katkestame suhted täielikult? Me tegime seda juba. Me läheme siit edasi, aga kuhu?» Macron pidas samas hingetõmbes vajalikuks ka avaldada kahtlust sanktsioonipoliitika tõhususe suhtes üldiselt. Sanktsioonid Venemaa suhtes ei olevat efektiivsed ja «me» olevat «lähenemas tõehetkele oma suhetes Venemaaga». Paljud Euroopa riigid tahtvat suhteid Venemaaga «ümber kujundada».

Protestijad Valgevene saatkonna ees Varssavis nõudmas Raman Pratasevitši vabastamist.

Prantsuse presidendi arusaamad Vene poliitikast ei ole esialgu siiski Euroopas prevaleerivad. Kõigist Euroopa riigijuhtidest tundus just tema olevat Lukašenka tegevusest häiritud mitte ainult Lukašenka tegevuse enda pärast kui selle ebasobivast ajastusest «Vene suhetee ümberkujundamise» takistusena.

Oleks muidugi tõeline iroonia, kui Euroopa vastus Valgevene riiklikule terrorismile saaks olema Vene sanktsioonipoliitika leevendamine. Sellist arengut esialgu siiski ehk eeldada ei saa.

Svjatlana Tsihhanovskaja tegi ettepaneku kutsuda Valgevene opositsioon järgmisele G7 kohtumisele. Teatava üllatusena otsustas just Macron seda ettepanekut toetada.

Kõige olulisem Valgevene saatusele ja Euroopa tõsiseltvõetavusele saabki olema mitte niivõrd otsene reageering Valgevene lennuõiguste ja isegi Lukašenka kõrilõikajate sanktsioonide alla panekul kui kahes poliitilises suunas. Esiteks, kuivõrd ja kui palju reaalset tuge annab Euroopa edaspidi Valgevene opositsioonile. Keeruline, ent võimas oleks lõplikult loobuda Lukašenka legitiimsuse tunnustamisest ning tunnustada opositsiooninõukogu Valgevene legitiimse valitsusena.

Teiseks, kuivõrd käsitletakse Valgevene ja Vene eriteenistuste ja valitsuste ühisvastutust Valgevenes toimuva eest. On avalik informatsioon, et Valgevene KGB toimib sisuliselt FSB allüksusena, Minskis tegutseb suurearvuline Vene spetsialistide staap, kes aitab läbi viia opositsiooni ahistamise operatsioone, koordineerib tegevust Moskvaga, ja nagu vihjas Briti välisminister Raab, kindlasti ei istunud käed rüpes ka Ryanairi operatsioonis. Euroopa muutub oma reaktsioonides Valgevene režiimi suhtes tõsiseltvõetavaks siis, kui ta ei teeskle, et seda seost ei eksisteeri.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt