Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallase kõne Eesti krooni 15ndale aastapäevale pühendatud Eesti Panga konverentsil.
Mida aasta edasi, seda suurem on revolutsiooni- ja reformiveteranidel soov
heldimusega meenutada läbi elatud sündmusi, kiusatus keskenduda tunnetele, ning
näha kõike nii kaunites värvides kui võimalik. Minu elus oli öö vastu 20ndat
juunit 1992 tõenäoliselt kõige eredam öö (milline kummaline sõnapaar!). Samas
on selge, et mida aeg edasi, seda objektiivsemalt on võimalik toimunut hinnata.
Meil on põhjust rahul olla. Eesti kroon on hästi toiminud.
Pärast rahareformi küsiti minult paljudel välisesinemistel – mis on ühe
eduka reformi saladus? Tuletasin enda jaoks veendumusel põhineva vastuse –
selleks on vaja nelja koostisosa: head ideed, head teostust,
ühiskondlik-poliitilist toetust ja õiget ajastatust.
Kuigi Eesti kroon (Eesti rahasüsteem) oli hea rahandustehniline idee, me
oleme uhked ka selle idee tõhusa teostamise üle, oli Eesti kroon ka ülitähtis
ühiskondlik ja poliitiline idee. Ja see idee teostus.
Eesti rahvas sai sellise oma raha, nagu ta ideaalis endale ette kujutas.
Eesti kroon on olnud Eesti iseseisvuse tagamise üheks kõige stabiilsemaks ja
usaldusväärsemaks alusehitiseks. Eesti kroon on pidanud vastu soovidele teda poliitiliselt
kõigutada, on rahandustehniliselt hästi hoitud, andnud väga kindla raamistiku
Eesti majandusele.
Nende tõdemuste juurest tahan nüüd üle minna meie tulevase raha – euro –
kui tähtsa rahandusliku, majandusliku, aga eriti – poliitilise – projekti
vaatlemisele.
Olen alati olnud euroopa ühisraha vajaduse pooldaja ja sellega seoses ka
kroonist loobumise paratamatuse tunnistaja. Põhjused selleks olid meie jaoks
selged juba siis, kui Euroopa rahal veel nimegi polnud. Eurotsooniga liitumise
eelised on selged ka täna. Eelkõige on see majanduse suurem stabiilsus ja nii
kodanike kui ettevõtete arvelduste, ostmise ja müümise vabastamine vajadusest
arvutada erinevaid vahetuskursse ja arvestada erinevate valuutade erinevaid
riske.
Euro on olnud väga suure majandusliku tähtsusega projekt ja tema edasine
arendamine on meile kõigile väga tähtis. Olen valmis jagama paljude inimeste
arvamust, et just ühisraha on see, mis teeb Euroopa majanduse ühinemise
pöördumatuks.
John Maynard Keynes kirjutas 1941aastal, et tore on, kui maailmas on 30
erinevat riiki oma lippude, parlamentide ja tavadega, aga miks peaks nende
vahel ringlema 30 erinevat raha? Tema, kes kuulus briti ülemkihi hulka, pidas
juba siis täiesti loomulikuks loobumist Suurbritannia rahvuslikust valuutast –
naelsterlingist.
Täna on (ilmselt) juba palju räägitud euro majanduslikest aspektidest koos
tõdemusega, et euro on rahanduslikult kindlasti hea valuuta. Kas euro on sama
usaldusväärne kui Eesti kroon? Ta on majanduslikult usaldusväärsem, kuna ta on
suurem. Selles suhtes on märkimisväärne, kuidas maailma rahandusajaloos asendas
dollar naelsterlingi kui maailmavaluuta. Naela rahapoliitika oli sel ajal palju
usaldusväärsem kui dollari oma, aga otsustavaks kujunes dollari maht, mille
taga oli Ameerika majanduse kiiresti kasvav hiigelvõim. Täna on märgata, et
Euro kui rahvusvahelise reservvaluuta ja investeerimisvaluuta roll kasvab.
Eurost on saanud valuuta, mis võistleb rahvusvaheliste väärtpaberite
denomineerimisel edukalt dollariga. Euro on sama usaldusväärne, kui kroon
sõltumatu keskpangapoliitika vaatenurgast.
Mis aga erineb Eesti kroonist, see on euro märksa keerukam ajalugu, mis
võib-olla on mõjutanud ka tänast suhtumist temasse erinevates Euroopa Liidu
liikmesriikides.
Kui Eesti rahva jaoks Eesti kroon oli ja on tähtis rahvuslik sümbol, mida
üldiselt armastatakse, siis suhtumine eurosse on märksa vastuolulisem. Uuringud
näitavad, et euroopa rahvad, kelle rahaühikuks on euro, suhtuvad eurosse üsna
erinevalt. Aprillis tehtud avaliku arvamuse uurimus näitab, et tervelt 61% EU25
kodanikest ei arva, et nad on eurost mingit kasu saanud. Eriti madal on arvamus
eurost Itaalias, Saksamaal, Hollandis ja Hispaanias. Suur osa Euroopa avalikust
arvamusest on veendunud, et euro on kaasa toonud hindade tõusu, kuigi
asjatundjate arvamus seda olulisel määral ei kinnita.
Itaalia valitsuse endised juhid rääkisid eurotsoonist lahkumisest.
Mis on üks peamisi euro usaldusväärsuse kõigutajaid, see on paljude maade
poliitikute soov saavutada lühikeses perspektiivis poliitilist edu, leida
patuoinas euro näol majandusraskustele, milleks on hoopis muud põhjused. Näeme
seda pidevalt erinevate riikide valimiskampaaniates. Seda arvamust levitavad
väsimatult ka Euroopa mõjukad ametiühingukoondised.
Euro oli ja on väga olulisel määral lisaks majanduslikule ka suur
poliitiline projekt. Hiljuti leidsin ühest raamatust huvitava kirjelduse,
kuidas Prantsuse juhtkond eesotsas president Mitterrand´iga otsustas jõuliselt
asuda ühisraha eurot toetama ja projekti ellu viima. Prantsuse juhtkond asus
sellele seisukohale sügavalt poliitilistel motiividel. Nimelt oli äsja teoks
saanud Saksamaa taasühinemine ja see tekitas Prantsuse liidrites suuri kartusi
Saksa uue võimaliku ülevõimu ees Euroopas. Vastukaalu nägid nad Euroopa Liidu
suuremas integreerumises, mille üheks osaks oli ühine raha. Sakslaste sümbolid
oli vaja asendada Euroopa sümbolitega, deutschmark euroga.
Kui euro loodi, siis kehtestati euroga ühinemiseks teatud kriteeriumid ja
teatud reeglid euro ohjamiseks. Nende hulgas olid tarbijahinna tõusu piir,
pikaajalise laenu intressi ülempiir, riigivõla suhe sisemajanduse
kogutoodangusse (60%) ja eelarve talutava puudujäägi ülempiir (3%). Kõik kõva
rahapoliitika seisukohalt mõistetavad ja makromajanduslikult põhjendatud
seisukohad. Tegelikult olid ka kriteeriumid euroga ühinemiseks mitte ainult rahandustehnilistest
vajadustest lähtuvad, vaid ka poliitilise iseloomuga. Nad olid paljuski seotud
eurole ülemineku poliitilise taustaga Saksamaal, kus avalik arvamus oli eurole
ülemineku suhtes kõige vähem soodus kõikidest eurot kasutusele võtta soovinud
riikidest.
Seda teada on tänast olukorda silmas pidades äärmiselt oluline. Nimelt
Saksa rahapoliitika asetas võitluse inflatsiooni vastu nii tähtsale kohale.
Juhtmõte oli – ei iial enam Weimari vabariigi inflatsioonikatastroofi. Teadagi,
mis Weimari vabariigile järgnes. Täna, kui Euroopa rahapoliitika on üldiselt hoidnud
inflatsiooni madalal, ei mäletata, kui palju paha võib teha suur inflatsioon.
Meie oma probleemidega inflatsiooni ohjeldamise vallas peame sellest aru saama.
Euro ajaloos on mitmeid poliitilisi nüansse ja vastuolusid.
Varsti on euro käibel üle pooltes liikmesriikides, teenindades küll
suuremat osa Liidu majandusest. Aga algusest peale on kolm vana liikmesriiki
hoidnud eemale euro kasutuselevõtust. Taani ja Suurbritannia on eemal vastavalt
kokkulepitud lisaklauslitele, aga Rootsil pole euro kasutuselevõtust
hoidumiseks mingit juriidilist alust. Aga keegi ei esita Rootsile küsimust –
millal kavatsete lepingut täitma hakata? Pealegi näib, et kolm vana EL
liikmesmaad ei kavatsegi euroga ühinemist peatselt ette võtta. Neil ei lähe
majanduslikult halvasti, raske on (kuigi selliseid materjale on viimasel ajal
avaldatud) tõestada, et euroga ühinemine parandab nende majanduslikku olukorda.
See toidab teatud ebakindlust, usaldamatust euro suhtes nii nendes riikides,
kus ta käibib, kui ka nendes, kus alles kavandatakse rahvusvaluuta asendamist
euroga.
Ühe rahapoliitilise kriteeriumiga tekkis kohe poliitiline probleem. Selgus,
et riigivõla SKP suhte ülempiir ei luba euroga ühineda mitmeid liikmesriike,
nagu Belgiat ja Itaaliat. Leiti aga, et poliitiliselt oleks see kehv, kui
Euroopa Liidu asutajamaad jääksid eurotsoonist välja. Niisiis mugandati
riigivõla kriteeriumit, nii et riigivõla suuruse puhul võeti arvesse head tahet
ja lubadust muutuda paremuse poole, inflatsioonikriteerium aga on jäänud
jäigaks. Aga miks riigivõla suurus on majanduspoliitiliselt vähemtähtis, kui
eelarve puudujääk? Ühesugused pommid tulevikule mõlemad.
Kui vaadata, mis on toimunud riikidega ja nende avaliku rahanduse
haldamisega eurotsooni sees, siis selgub, et on vaid üks tõeliselt valuline
küsimus, mis on pideva tähelepanu all. See on eelarve puudujääk. Selle
kontrolli all hoidmiseks nõutakse riikidelt tõhusaid samme, vastasel korral
ähvardavad reaalsed sanktsioonid. Ma ei ole märganud sama jõulist lähenemist ei
inflatsiooni ega pikaajalise laenu intressimäära, ja mis veelgi tähtsam, riigi
võlakoorma suhtes. Kui vaadata, mis on juhtunud inflatsiooniga eurotsooni sees,
siis võib näha, et päris tihti on seda kriteeriumit rikkunud Iirimaa, Kreeka,
Luksemburg ja ka teised.. Pikaajaliste intresside määradega on pilt ühtlasem.
Riigivõla asjus on pilt kõige keerukam. 7 riigil 13st ületab riigivõlg 60%
SKPst. Itaalial ja Kreekal on see üle 100%. Tõsi, tendents on paranemise poole.
Mõni riik, nagu Belgia, on riigivõla toonud 1999nda aasta 113,6%lt alla
86.3%le. Saksamaa, Prantsusmaa ja Portugali riigivõla tase kasvas ja ületas 60%
raja. Viimastel aastatel on nii Prantsusmaa kui Saksamaa riigivõla tase hakanud
alanema. Oluliseks sündmuseks Euroopa rahapoliitikas oli stabiilsuspaktist,
rahapoliitilistest kriteeriumidest kinnipidamise kriis 2003ndal aastal, mis oli
seotud lubatust suurema eelarve puudujäägiga eelkõige Saksamaal. Selle
lahendamiseks tehti liikmesriikide nõukogus Euroopa komisjoni poolt ette
valmistatud kompromissotsus stabiilsuspakti täpsustamiseks, mida võib küllalt
põhjendatult pidada eelkõige poliitiliseks kompromissiks väga tõsisest euro
kriisist ülesaamiseks.
Pärast stabiilsuspakti reeglite täpsustamist, mille kohta oli ka palju
kriitikat, on euro rahapoliitiliste põhimõtete järgimine selgesti paremuse
suunas liikunud. Keegi ei vaidlusta täna kriteeriumide endi põhjendatust, mis
on Eesti seisukohalt väga oluline.
Mida ma peaksin täna euro usaldusväärsuse jaoks esmatähtsaks? Vastus on –
see on euro kui ametliku rahaühiku laienemine üle kogu Euroopa Liidu.
On asjakohane küsimus, kas eurotsooni laienemine on üldse poliitiliselt
eelistatud või hoopis tõrjutud ettevõtmine.
Euroopa Liidu rahandusjuhtide seas liikmesriikides ja ka Euroopa Keskpangas
on mõjukad ringkonnad, kes ilmselgelt ei soovi eurotsooni laienemist üleüldse. Ja
seda samuti mitte makromajanduslikel, vaid poliitilistel põhjustel. Eksisteerib
ettekujutus, et sellise suure ja segase kehandiga, nagu seda on tänane Euroopa
Liit, pole enam võimalik eesmärgistatud poliitikat ajada, vaja on riikide
juhtgruppi. Näiliselt sobib selleks eurotsooni riikide rühm.
Tegemist on ohtliku eksiarvamusega. Mis ometigi võib olla probleemiks
euroga liituda soovijatele, sealhulgas Eestile.
On poliitikuid eurotsooni riikides, kellele nii meeldib mõte eurotsoonist
kui suletud kindlusest, kus euro kaitseks mahajäänud tootmisettevõtteid mujalt
lähtuva konkurentsi eest. See on ummiktee. Euro peab olema euroopa
majanduspoliitika tugevuse sümbol, Euroopa edu sümbol, mitte mahajäämuse
sümbol.
Kui ma muretseksin euro tervise pärast, kui euro on laienenud kõikidesse
liikmesmaadesse, siis peamine asi, mida tõeliselt on vaja hallata, on
riigieelarvete puudujäägid. Seda saab kontrolli all hoida kas otseste rahaliste
sanktsioonide ähvardusega või ka keskpanga intressimääradega. Kui eelarved on
tasakaalus, siis on kõige olulisem inflatsiooni põhjustav tegur kontrolli all.
See on elementaarne.
Aga ärme unustame siiski eespool öeldut inflatsiooniga võitlemise
poliitilisest tähtsusest.
Kas on mingit võimalust poliitiliselt muuta olukorda, kus kõik
rahapoliitilised kriteeriumid on võimalikele liitujatele just nii olulised,
nagu nad täna on? Ma ei näe seda võimalust. Põhjus on väga lihtne. Puudub
igasugune huvi muuta eurokriteeriume. Sest nendest kinnipidamine näitab
paranemise suunda, eriti, mis puutub eelarve tasakaalu ja inflatsiooni.
Aeg-ajalt ilmneb mõnes liikmesriigis huvi muuta ja mugandada just seda
parameetrit, mida rahapoliitiliselt muuta ei tohi – eelarve puudujäägi
kriteeriumit. Kui keegi avab selle teema mõne valitsustevahelise konverentsi
raames, siis võib arutelu lõppeda kompromissiga, mis ei aita kuigi palju euro
laienemist, aga teeb kahjuliku muganduse eelarve puudujäägi kriteeriumi
järgimise reeglites. Siit tuleneb ka, et otsustajad Euroopa Komisjonis ja Euroopa
Keskpangas ei saa liituda soovijatele pakkuda poliitiliselt mingit
mitteortodoksset võimalust, ainult ranget kinnipidamist kehtestatud reeglitest.
Sest dilemma oli just sama, mis eespool
mainitud.
Täna on kõige laiemalt arutatav küsimus – kaua Eesti kroon veel
rahvusvaluutana käibib? Teoreetiliselt oleksime me täna pidanud taskus kandma
juba hoopis teistsuguseid rahatähti – eurosid. Aga on läinud teisiti. Mida nüüd
edasi teha? Kuidas olla, kuidas toimetada muutunud oludes? Kuidas sellesse
kõigesse suhtuda?
Seegi on pisut laiem teema, kui ainult ühe rahaühiku asendamine teisega. Me
oleme ju alati rääkinud, et rahasüsteem – see on taust, milles majandusel on
hea toimetada. Raha ise ei loo väärtusi, ei loo jõukust. Ei maksa siis nüüd
seda põhimõtet unustada. Ei maksa eurole ülemineku küsimust lahutada majanduse
üldisest võistlusvõimest, valmidusest reageerida võimalikele ebameeldivustele.
Eesti kroon oli ja on Eesti majanduspoliitika tähtis osa. Kui krooni loodi,
oli Eesti majanduspoliitika eesmärk ja kreedo lihtne. Eesti rahasüsteem, Eesti
õigusruum, Eesti maksupoliitika peavad looma võimalikult soodsad tingimused
tootlike jõudude arenguks, toetama turumajandust ja eraettevõtlust. See
tähendas ka välismaiste otseinvesteeringute sissevoolu soodustamist, mis ongi
olnud üks Eesti majanduse arengu võtmetegureid. Ja ongi üldiselt hästi läinud.
Meil olid suured ootused Eesti ettevõtjate energiale ja loomingulisusele.
Vaatan selles küsimuses tagasi möödunud 15 aastale üsna erisuguste tunnetega. Algus
oli võimas.
Kord algusaegadel külastasin üht panka põhjamaises naaberriigis ega saanud
aru, kuhu ma olen sattunud. Kiviaegne tehnoloogia, halb teenindamine. Niivõrd
palju olid tolleaegsed vastloodud Eesti juhtpangad oma tasemelt ees.
Juhtus aga nii, et moodsad Eesti pangad muutusid keskmiste põhjamaiste
pankade harukontoriteks. Mulle on see alati olnud sügavaks pettumuseks. Mitte
Hansapank ei võtnud üle Swedbanki, vaid vastupidi.
Tänasel Euroopa pangandusmaastikul käib äge võitlus. Ühinetakse, ostetakse
osalusi, võetakse üle. Küll mul oleks hea meel, kui Hansapank või mõni muu
Eesti pangakonsortsium ründaks osalust mõnes suures Euroopa pangas, mis on ka
maailmas arvestatavad tegija! Samas pole põhjamaised pangad Euroopas suured
tegijad, rääkimata maailmast.
Eesti metsatöösturid lõid võimsa ettevõtte – ja müüsid selle siis
soomlastele maha.
Ma pole kapitali vaba liikumise vastane, ma olen selle tuline pooldaja. Ma
pole omandi ostmise ja müümise vastu. Kapitali vaba ost ja müük teenib ju
eeldatavasti kapitali suurema tõhususe huvisid. Võiksime niisiis eeldada, et
edukate Eesti ettevõtete müük on suurendanud Eesti kapitali tõhusust, andnud
Eesti ettevõtjatele uut hoogu uute toodete loomiseks, uute firmade rajamiseks,
rahvusvahelise haarde loomiseks ja laiendamiseks. Ometi ei näe ma Eesti
kapitali hoogsat laienemist, mida võiks eeldada tänu ettevõtete müügist saadud
miljarditele. Mis on puudu? Visioon? Ettevõtlikkus? Haare? Riskijulgus? Mis
takistab? Laiskus? Mugavus? Liiga hea elu?
Muidugi, ma ei taha olla ebaõiglane. On palju ettevõtteid, kes on oma
rahvusvahelist haaret tasapisi laiendanud, suurendanud tootmist ja eksporti.
Mööblitöösturid, tekstiil, laevaremontijad, infotehnoloogid (nt Skype) ja
paljud veel. Nende käes on täna ka tuleviku Eesti majandusarengu võti. Kõik
majanduse edulood minevikus põhinevad lõppkokkuvõttes oma võistlusvõimeliste
toodete olemasolul.
Ma saan aru, et Eesti korralikus seltskonnas ei poetata head sõna Tallinki
omanike aadressil. Võib-olla on nad mõningaks kriitikaks isikutena ka põhjust
andnud. Aga ettevõtjatena on neil jätkunud haaret ja visiooni.
Aprillikuu lõpu sündmused on meid kõiki nagu nõidusunest äratanud. Me
küsime endalt – kas Eesti on ikka nii tubli, nagu me siiamaani arvanud oleme?
Kas oleme tõesti edukalt lahendanud meie ees olnud sise- ja ka
majanduspoliitilised probleemid? Mida teha edasi?
Igatahes tuleb teha üks tõsine majandus- ka sisepoliitiline inventuur, due diligence, teha seda tõsiselt,
loominguliselt, enesekriitiliselt.
Muuhulgas tasub veidi analüüsida ka Eesti kuvandit Euroopas ja maailmas.
Maailm ja ka Euroopa on pealiskaudsed. Vahest otse naljakalt pealiskaudsed. Üks
inimene, kes peab Eestist väga lugu ja teab meie positiivseid saavutusi, küsis
minult, kas teil seal Riias tänavu lund ka sadas…
Otsused langetatakse tihti just kuvandi, üksikute märkide ja kujutluste
põhjal. Mul on mõnikord mulje, et mõned paljuleheküljelised analüüsid ja
käsitlused lähtuvad mitte asjaolude põhjalikust ja sügavuti minevast
uurimisest, vaid oodatavatest (soovitavatest) järeldustest, mis omakorda
põhinevad poliitilistel eelistustel ja kuvanditel ning märkidel. Muide, seda on
rääkinud ka Henry Kissinger, hoiatades poliitikuid kriitikavabalt uskumast
luurete ettekandeid.
Eesti kuvand on siiamaani olnud väga positiivne ja see on meile palju kasu
toonud. Mis on selle kuvandi koostisosad? Neid on mitmeid, kindlasti on nende
hulgas modernsus, avatus, kiire majandusareng, hea investeerimiskeskkond ja ka
sisepoliitiline stabiilsus ning kodurahu. See viimane on nüüd hoobi saanud ja
kuvandi selle osa paikamine on kindlasti esmatähtis ülesanne, millel ma ei
hakka siinkohal peatuma. Meie kuvandis ei ole korruptsiooni ja protektsionismi.
Küsime – kuidas on nende muude kuvandi osadega? Kas Eesti on ikka piisavalt
modernne, kas meie investeerimiskeskkond on endiselt ligitõmbav? Kui kuvandi
ühes osas on muresid, siis seda olulisem on tugevdada teisi osi uute sammude ja
otsustega. Üldiselt on alati kõik nõus, et võti on innovatsioonis ning uurimis-
ja arendustegevuses ja et vaja oleks erasektori ning riigi koostööd. Aga kuidas
seda praktiliselt teha? Vaja on projekti. Mul on üks idee.
Viimase kahe aasta jooksul on Euroopa Komisjoni majanduspoliitilistes
aruteludes kogu aeg tähtsamale kohale liikunud energia küsimused. Kes suudab
paindlikult reageerida kõigele sellele, mis viimasel ajal muret tekitab, see on
võidumees. Energiasõltuvus, tagavarade ammendumine, süsihappegaasi liigne
tootmine – kõik otsivad lahendusi.
Euroopa Liidu energiastrateegia koosneb neljast alajaotusest. Nende
järjestus on väga tähtis. Esimesel kohal on energiaturu korraldamine. Nimelt
vajalikes struktuursetes muutustes nähakse põhilist tagavara
energiaebameeldivustele reageerimisel. See mõjus ka 1973nda aasta õlikriisi
ajal. Teisel kohal on energiasäästlikud strateegiad, kolmandal taastuvate ja
uute energiaallikate kasutuselevõtt, ja alles neljandal väljastpoolt tulevate
energiatarnete turvalisus.
Energiaturu parem korraldamine tähendab eelkõige suuremat konkurentsi ja
suuremaid valikuid tarbijale. Võtmeküsimus on tootmise ja jaotusvõrkude
ärihuvide lahutamine. See tähendab ka monopolide võimu tõrjumist ja madalamaid
energiahindu. Eesti energiapoliitilised seisukohad on üleeuroopalises väitluses
langenud kokku Saksa ja Prantsuse suurte monopolide huvidega. Ilmselt ka Eesti
Energia huvidega. See tähendab, et ka Eesti on sisuliselt olnud vastu energia
tootmise ja jaotamise ärihuvide lahutamisele.
Lasen oma fantaasial pisut lennata. Ma mõtleksin võimaluse peale luua riigi
ja erakapitali koostöös mingi suur üksus, mis tegeleks energiatehnoloogiliste
lahenduste otsimise ja arendamisega, milledel oleks nii korralduslik (riigi
seisukohast) kui ka äriline väärtus. Kes suudab selles valdkonnas kiiresti
edasi minna nii riiklikul kui ka ärilisel tasemel, on tänases maailmas võidumees.
Niivõrd kuuma punkti on tõusnud energiateemad. Energiatehnoloogia arenduskeskus
oleks miljardiprojekt, mis tuleks luua täiesti uuena, mitte anda raha mingitele
juba olemasolevatele struktuuridele, kus see kaotaks vajaliku hoo ja
edasiliikumiskiiruse. Julgeolek, keskkonnakaitse, süsihappegaas, ökonoomika,
infotehnoloogia, uued kütused, kokkuhoid – milliseid alasid energiaülesande
püstitus ei haaraks!
Sellise keskuse käimalükkamine pole keeruline, või õigemini – pole nii
keeruline, kui käigushoidmine ja tulevikus ümberkorraldamine. Euroopa jälgib
täna suure tähelepanuga, mis saab “Airbus” ist. Kui poleks olnud
suurt poliitikat, poleks täna olemas võimast konkurentsivõimelist
lennukitööstust. Aga poleks ka olemas tänaseid poliitikast põhjustatud raskusi
ettevõtte töö korraldamisel.
Igatahes oleks võimas panus energiatehnoloogilisse arendustegevusse uus ja
õigel korraldamisel silmapaistev element Eesti positiivsesse kuvandisse.
Lõpetuseks kordan, et olen Eesti eurole kiire ülemineku pooldaja. Kindlasti
tuleb teha kõik, et see juhtuks nii kiiresti kui võimalik. Tundes uhkust oma
turumajanduse üle, tuleks siiski üle vaadata, kas meil ikka toimib tõhus
konkurents müüjate vahel. Kas tõesti pole sisulisi väikeseid
kartellikokkuleppeid pakkujate vahel? Ehituses? Kütusemüügis? Kuidas vein saab
Eestis isegi makse arvestades nii kallis olla? Paljud olulised hinnad näivad
rutuga jõudvat Euroopa kõrgele tasemele. Miks? Kas kodumaine võistlus pole
mitte puudulik?
Euroga ühines enne meid Sloveenia, kohe liituvad Malta ja Küpros. Kõhe
hakkab. Tekib mahajäämise tunne. Euro annab juurde turvalisust, mille vajaduses
oleme just äsja jõudnud jälle veenduda.
Tulen tagasi helgete mälestuste juurde Eesti krooni kehtestamise ajast. See
suhteliselt väike meeskond, kes lõi Eesti rahasüsteemi, koosnes väga
erinevatest inimestest, erineva haridustasemega, erineva vanusega. Enamasti
küll olid inimesed väga noored. Aga peamine oli, et sellel meeskonnal polnud
eelarvamusi, polnud kinnisideid, lemmikideid, dogmasid, millest ei saanud loobuda.
Mistahes variandid ja ettepanekud võeti innu ja huviga käsitlemisele. Midagi
sarnast oleks vaja ka praegu. Luua üks eelarvamusteta rühm, kes kaaluks kõiki
võimalusi, mida on võimalik teha selleks, et eurole kiiresti üle minna. Muidu
võib ajaloo peavoolust veidi kõrvale jääda.
Lõpetuseks kordan ühte oma lemmiklauset – majandus on nagu jalgratas. Kui
kogu aeg pedaale ei talla, kukub külili. Iga päev ja aasta on uus. Võistlus ja
võitlus ei püsi paigal. Uni on mõnus. Aga ärkamine on tarvilik.