Kevadel valitud uue riigikogu koosseisu igapäevane töö on kenasti käivitunud, ehkki mõnikord jäänud ühiskonnas päevakajalisemate juttude varju.
Aga just selliseid õigusakte riigikogu ja tema majanduskomisjon, mille liige mina olen, oma igapäevatöös menetleb.
Eestil läheb väga hästi. Tundub uskumatuna, et alles viisteist aastat tagasi toimunud rahareformiga vahetati igaühele meist rublade vastu 150 krooni ehk veidi alla 10 euro! Polnud just palju iseseisva turumajandusliku elu alustamiseks, kuid tänaseks oleme oma sissetulekutes möödunud juba nii Portugalist kui Maltast.
Meie edu tagatiseks on olnud lihtne maksusüsteem ja järjekindlus seadusandluses. Ehk teisisõnu –iga uus riigikogu ja valitsus pole tormanud senitehtut pea peale pöörama. Nii kodanikud kui ettevõtjad hindavad järjepidevust. Iga inimene eeldab, et ka homme oleks tööd, et toimiksid kool, teater ja ühistransport. Iga ettevõtja eeldab, et maksusüsteem toetab ka homme tema investeeringuid inimestesse ja tehnoloogiasse.
Sellest tulenevad ka riigikogu ees seisvad peamised ülesanded.
Timmimine ja populismi tõrjumine
Riigikogu esmane ülesanne Eesti kiiresti arenevas majanduses on seadusandluse täpsemaks ja ajakohasemaks muutmine. Igapäevane elu on mitmetes valdkondades tekitanud pudelikaelu, vahel aga lausa umbsõlmi, mida laiendada ja harutada tuleb. Eesti on hästi arenenud e-riik, kus internetti kasutab iga päev juba üle 60% elanikest. Aga kui tahame internetti kasutada enamaks kui oma kirjade ja ajalehtede võrguväljaannete lugemiseks, peame oma seadusandlust pidevalt kohandama elektroonilise kaubanduse ja teenuste soravaks toimimiseks ning sellega kaasneva andmekaitse osas.
Silmas peame pidama ka Euroopa Liidu liikmelisusest tulenevaid võimalusi, et tagada kõigile Euroopa kodanikele ja ettevõtetele võrdne kohtlemine Eestis. Loomulikult ootame samasugust kohtlemist Eesti kodanike ja ettevõtjate suhtes teistelt liikmesriikidelt.
Hoogne majanduskasv, hüppeliselt kasvavad eelarvetulud ja näiline heaolu on mitmetes poliitikutes tekitanud soovi nii majandust kui olmet rohkem reguleerida. Mingitel seletamatutel asjaoludel kerkib headel aastatel esile poliittegelasi, kes arvavad, et ainult nemad teavad, millal, kus ja kui palju on inimestel vaja veini osta või piknikut pidada. Piirangute ideed võivad esimesel pilgul näida südamevalust kantud. Ometi viib nende jõustamine paratamatult olukorrani, kus poliitikud võtavad rahva suhtes hoolitseva isa rolli. Ja majandust ning igapäevaelu ei asu seejärel juhtima mitte tarbijate eelistused ja konkurents ettevõtluses, vaid keegi, kes arvab teadvat tõde.
Riigikogu on oma esimeste töökuude jooksul olnud sunnitud tagasi saatma kümneid päevapoliitikast nõretavaid eelnõusid märksõnadega “keelata”, “piirata”, “karmistada”. Nii on riigikogu teiseks ülesandeks kujunenud võitlus populismi ja mõttetute piirangutega, et säilitada vaba konkurents ja toimiv turumajandus.
Mulle ei meeldi vali kord, mida jõustatakse kumminuiade, totaalse kontrolli ja lõpmatute piirangutega. Mulle meeldib arukas ja leebe kord, kus inimesed kehtestatud reeglitest ise kasu saavad. Kus kodanikud maksavad makse teadmisega, et saavad selle raha tagasi laste hea hariduse või korralike teede kaudu.
Väljakutsed Eestile
Tundes hästi Eestit ja Eesti ettevõtlust, esitan ma iga seaduseelnõu lugedes endale järgmised küsimused. Kas see on kasulik Eesti elanikele, Eesti ettevõtetele ja Eesti elukeskkonnale? Mida sellise eelnõu seaduseks muutmine meie jaoks Eestis paremaks muudab?
Nendele lihtsatele küsimustele vastamine, tuleviku ja muutuste ettekujutamine aitab vältida rumalusi ja vigu, mida ministeeriumidest riigikogusse saabuvatesse seaduseelnõudesse pahatihti satub. Vigade põhjuseks on kiirustamine, Euroopa Liidu regulatsioonide mõtestamata rakendamine, aga tihti lihtsalt teadmatus tegelikus elus toimuvast.
Riigikogu peab olema ja on viimaseks filtriks ametkondade ja tegeliku elu vahel.
Lähiajal võetakse vastu 2008. aasta riigieelarve. See toob kaasa kena palgatõusu õpetajatele, rohkem raha nii kohalike kui riigiteede remondiks ja ehituseks ning palju muud põnevat. Ometi ei tohi me kopsakat eelarvet vaadata kui taevast alla langenud roosamannat, vaid kui meie endi maksudest kogutud raha, mille iga sendi kulutamise osas peame olema nõudlikud ja tähelepanelikud.
Meie ees on hiiglaslik väljakutse jõuda viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkama riigi sekka. Õnnelikuks ja rikkaks ei tee meid ei riigieelarve, partei ega valitsus, vaid ikka meie ise.
Ootan teie mõtteid ja ettepanekuid riigikogule Eesti elu edendamiseks. Sest kui keegi võiks pretendeerida tõe teadmisele, on see vaba rahvas.