Viimastel nädalatel suure tähelepanu all olnud drastiline maamaksu tõus Tallinnas on viinud olukorrani, kus inimesed peavad maamaksu tasumiseks laenu võtma. Hullematel juhtudel peab osa hakkama mõtlema ka oma kodu müügile, sest lihtsalt ei ole raha röögatu maamaksu tasumiseks.
Keskerakond on Tallinna juhtimisel jõudnud seisu, kus neid ei huvita enam linnakodanik ja vaadatakse vaid seda, kuidas igaühelt võimalikult lihtsalt raha kätte saada, et rumalast linna rahaasjade ajamisest tekitatud olukorda leevendada.
On selge, et maamaks linnaeelarve täitmise allikana on äraütlemata hea keskerakondliku linnavõimu jaoks. Ei taha ju inimesed kodudest ilma jääda ja on pandud selgelt sundseisu maamaksu tasumisega. Jäetakse pigem vorst leivale ostmata ja võetakse vajadusel laenu, aga maamaks tuleb ära maksta, et kodust mitte ilma jääda.
Keskerakondlik linnavõim toob ettekäändeks väite, nagu tõstetaks maamaksu kanalisatsiooni väljaehitamise eesmärgil. No kuulge! See on ikka ülim künism. Kanalisatsiooni väljaehitamise kohustus on linnal olnud juba pikka aega, tegu ei ole mingi uue avastusega, mille jaoks nüüd kiiresti-kiiresti on vaja raha leida. Linn on pidanud juba aastaid arvestama sellega, et kanalisatsioon tuleb välja ehitada, ja praegu on õigustatud küsimus, miks kanaliseerimise tempo viimastel aastatel aeglustunud on.
Väide, et raha pole, kuulub pigem musta huumori valdkonda. Vaatame kuivi numbreid – linnaeelarve on viimase kahe aasta jooksul suurenenud 3,6 miljardilt kroonilt 6,9 miljardi kroonini. Ehk – linnavalitsusel on kahe aasta taguse ajaga võrreldes üle kolme miljardi krooni rohkem raha, mida käsutada ja mille arvel õigeid asju teha! Ja tulemus?
Tõde on ilmselt selles, et linnavõim on ebamõistlike kulutustega liiale läinud ja otsib nüüd paaniliselt kõiki võimalusi pealinna pankrotist päästa. Või seda siis lihtsalt edasi lükata. Kanalisatsiooni ehitamiseks vajaminevad vahendid võiksid olla palju suuremad, kui ei kulutataks rumaluste peale.
Kui linn suunaks 56 miljonit Kalevipoja kuju ehitamiseks kuluvat maksumaksja krooni ja ca 50 miljonit propaganda tegemiseks kuluvat krooni kanalisatsiooni ehitamisse, poleks ilmselt mingit vajadust Nõmme ja Pirita põliseid elanikke ennekuulmatu maamaksuga nöörida.
Kui vaadata veel veidi sügavamalt seda «kurja juurt» ehk kanalisatsiooni ehitamist, siis on minu hinnangul üldse kummaline, miks peab näiteks nõmmelane juurde maksma selleks, et kanalisatsioon välja ehitada. Poodi minnes ei pea mina kliendina ju kõigepealt siga ostma, et sellest saaks vorsti teha, ja siis poest vorsti eest uuesti tasuma.
Tallinna Veega aga nii tundub olema. Ehk kõigepealt maksan maamaksu, mille eest Tallinna linn tasub ASile Tallinna Vesi kanalisatsiooni ehitamiseks, ja siis hakkan iga kuu ASile Tallinna Vesi maksma selle eest, et seda kanalisatsiooni kasutada.
On ju loogika selles, et kui kanalisatsioon olemas, makstakse ka iga kuu reovee kanalisatsiooni laskmise eest tasu, ehk makstakse teenuse osutajale. Sellest tulenevalt oleks normaalne, et seesama Tallinna Vesi ehitab oma kulu ja kirjadega kanalisatsiooni välja ning siis oleks tal õigus ka reovee eest tasu küsida.
Samuti on küsimus selles, et kui Keskerakond seob järjekindlalt maamaksu tõusu kanalisatsiooni ehitamisega, siis tekib enamikul tallinlastest õigustatud küsimus, miks siis nemad, kellel kanalisatsioon juba olemas on, kallist maamaksu peavad maksma.
On selge, et maamaksu tõstmiseks puudus igasugune vajadus. Küsimus on lihtsalt prioriteetide seadmises ja selles, kas otsida võimalusi olemasolevate maksulaekumiste juures efektiivsemalt tegutseda või minna lihtsamale teele ja sirutada käsi igaühe rahakotti.
Varsti tuleb irooniliselt küsida «Kaua võib?». Et mis järgmiseks, kas maksustatakse ka Tallinnas hingatav õhk?
Või kas muudetakse kõik Tallinna teed tasuliseks, et saaks teid paremas korras hoida? Igati õigustatud on ka inimeste küsimus, miks ma pean igal aastal veel maa eest maksma, kui ma korra olen selle juba välja ostnud?
Nii ongi keskerakondliku linnavõimu käitumine maamaksu tõstmisel olnud vastutustundetu linlaste suhtes ning selle asemel et probleemidega süvitsi tegeleda, on mindud lihtsalt kahe käega sügavale igaühe taskusse.