Helmer Jõgi: Direktorite töölepingutest töölepinguseaduse uuendamise kontekstis (Õpetajate Leht)

Arutelu haridusasutuste juhtide töölevõtmise ja vabastamise kehtiva korra muutmisest omandab laiema tähenduse teise kuuma arutlusteema – töölepingu seaduse uuendamise – kontekstis. Ühelt poolt soovitakse suuremat paindlikkust töötajate töölevõtmisel ja töösuhte lõpetamisel, teisalt tagada inimestele kindlustunne hõives püsimiseks.

Haridusasutuse juhtide lepingute korral peaks kehtima üldine põhimõte, et tööleping on poolte kokkulepe ja seda saab ka muuta vaid poolte kokku­leppel.
Huvikooliseaduses, koolieelsete las­teasutuste seaduses, kutseõppeasu­tuste seaduses ning põhikooli- ja güm­naasiumiseaduses on antud tööandja jaoks täpsustavad tingimused haridusasutuste juhtide töölepingute sõlmimiseks. Pangem tähele, et töölepinguseaduse kui üldisema seaduse regulatsioonid jäävad kehtima ka haridusasutuste juhtide töölepingute korral.

Leping kui kondiproov

Puhtõiguslikult ei ole mingit alust ar­vata, et kavandatavad seadusemuu­datused välistavad rotatsiooni kõnealustel ametikohtadel. Samas tähtaja­tu töölepingu korral jääb alati küsimus, kuidas on võimalik saada hea direktori asemele silmapaistev direktor. Seetõttu näevad kavandatavad seadusemuudatused haridusasutuse juhi esimeseks tööperioodiks ette tähtajalise lepingu. Siin tuleb tähtajalist lepingut mõista kui katseaega, omamoodi „kondiproovi”, mitte selle sõna tavatähenduses kui mingi konkreetse, tähtajalise töö tegemiseks sõlmitud lepingut. Selle lause viimasele poolele tuginevaid demagoo­gilisi mõttearendusi olen pidanud kuulama tähtajatute lepingute tulihingeliste pooldajate suust päris mitu korda.
Konkursiga ametisse saanud haridusasutuste juhtide esimene tööperiood peab kindlasti olema konkreetse tähtajaga piiritletud. Edasises peaksime lähtuma uue töölepinguseaduse mõttest, et tähtajalist lepingut ei saa lõputult korrata. Kavandatava regulatsiooni kohaselt loetakse kolmas järjestikuline tähtajaline leping algusest peale tähtajatuks. Haridusasutuse juhi töö hindamine on paras pähkel, sellest ka omavalitsuste ebalev hoiak muudatuste suhtes. Sest kui ebasobivast juhist vabanemisel jõutakse töövaidlusteni, mille sisuks on tööga toimetulek, siis tavapraktikas on õigus jäänud valdavalt töövõtja poolele. Sestap arvan, et töösuhte lõpetamise vormides võiks olla rohkem paindlikkust, seda suhet ei tohiks lõpetada vaid töölepingu tähtaeg.

„Tõmbetuuled” pole välistatud

Üks põhjustest, miks soovitakse loobu­da tähtajalistest lepingutest, on see, et perioodiliselt korduvad avalikud konkursid on „poliitilistes tõmbetuultes”. Teame, et koolijuht ja kool sõltuvad tugevasti n-ö lähipoliitikust ja vastupidi. Kooli töörahu huvides peaks see sõltuvus olema viidud miinimumini. Ka seaduseelnõu praegune redaktsioon ei välista seda võimalust täielikult. Tõmbetuuled võivad tulevikus tabada atesteerimist. Mida häälekamad on lapsevanemad, õpetajad, õpilased ja kogukond oma kooli juhi valimisel ja tema töö hindamisel ning mida parem on kooli maine, seda vähem on võimalusi poliitilisteks manipulatsioonideks.
Aga kõige paremini realiseerub kindlal haldusterritooriumil elavate inimeste enesekorralduse õigus, ka haridusküsimustes, ikkagi kohalikel valimistel. Kool, huvikool, lasteaed ja nende juhtimine on kogukonnale olulised küsimused ega saa jääda kohalikul tasandil poliitikavälisteks.

Eelnõu võib muutuda

Muutused koolihariduses, mille eestvedajaks peab üldjuhul olema koolijuht, tulevad visalt ning nende avaldumiseks ei piisa 4–5-aastasest perioodist. Seepärast ei tohiks koolijuht olla kammitsetud läheneva konkursi pingetega. Vananeva õpetajaskonna ning perioodiliste konkursside tõttu ettevaatlikuks muutunud ja kõigiga hästi läbi saada püüdvad koolijuhid võivadki osa meie koole muuta sanatooriumitaolisteks asutusteks. Usun siiski, et stabiilsuse ja tööjõuturu paindlikkuse nõuded ei satu selle eelnõuga lepitamatusse vastuollu. Elame siiski 21. sajandil ning tööjõu konkurents ja tööturu mobiilsus teevad omad korrektiivid. Kes tahab olla sellel turul koteeritav, peab kandma hoolt oma enesetäiendamise ja koolituste eest. Võimalusi selleks on juba piisavalt.
Teoreetiliselt peaks atesteerimine välja sõeluma ebasobivad juhid ja teistele pakkuma kindlustunnet oma koolide arengu taganttõukamiseks. Praktikast on teada, et sageli ei ole konkursisõel koolijuhi vabale ametikohale eriti tihe. Sellepärast arvan, et haridusasutuse juhi atesteerimine kujuneb ülimalt formaalseks aktiks. Usun, et eelnõu menetlemise käigus võib atesteerimisnõue asenduda muude hindamisvõimalustega.
Koolijuhid ise väidavad, et tähtajalised lepingud ei ole meie koolihariduse juhtimise kvaliteedile midagi juurde andnud. Vaatame, mis juhtub tähtajatute korral!

Kommenteerib Tallinna Ühisgümnaasiumi direktor Mehis Pever:

„Olen olnud alati tähtajatute töölepin­gute poolt. Inimene, kes sellesse ametisse ei kõlba, ei pea ka esimest viieaastast ametiaega vastu. Tema olemus tuleb õige pea välja. Kui ta ikka ei ole piisavate juhieeldustega, inimestega suhelda oskav ja empaatiline inimene, ei suuda ta luua koolis normaalset õhkkonda ega pea ka ise vastu.
Praegu kehtiv seadus soodustab poliitiliste mängude mängimist, mistõttu on mitmeski koolis direktori ametikohale määratud mõni sobivasse erakonda kuuluv inimene. Samas kui mitmed head juhitööga hästi hakkama saanud tõrjutakse kohtadelt, kuna ei kuulu ühtegi erakonda.
Tallinnas on juba mitu aastat direk­toreid iga kahe aasta tagant hinnatud, mistõttu tuleb niikuinii ennast tõestada ja pidevalt ette kanda, mis on tehtud ja mis teoksil. Ka uus seadus võimaldab juhiga vajadusel töölepingu lõpetada. Seepärast ei näe ma mingit põhjust, miks peaks seadus ole­ma selline, nagu ta seni oli. Pigem seab kehtiv seadus inimesi mõttetu pinge alla.
Loodan väga, et otsus tähtajatute töölepingute kohta võetakse vastu. See on samm õiges suunas. Kahe ametiaja järel on igal juhul selge, kas inimene sobib oma kohale või mitte.”