Iirimaal läbi viidud referendumi täielik edu, millega öeldi ei nn. Lissaboni lepingule, ei peaks euroromantikutes alates Giscard d’Estaigine’ist ja lõpetades Hannes Rummiga tekitama ahastust, vaid mõtteid, mis rajanevad teatavatel faktidel.
Kõigepealt: kui on tegemist mis tahes riigile ja rahvale olulise küsimusega ja see esitatakse tõeliselt demokraatlikult (s.t referendumil), saab Euroopa Liit sisse seisuga 21:0 igast asendist. Olgu tegemist ametiühingute, abortide, valitsuse üldise reitinguga jne.
Euroopa eliit ja rahvas
Ega Eestiski oleks teisiti läinud piisanuks vaid näidata Euroopa Liidu ametlike institutsioonide seisukohta pronkssõduri küsimuses, oleks olnud tegemist vaat et Eesti tagasihoidmisega Euroopa Liidus. (EL reageeris uniselt ja sedagi pigem Eesti saatkonna huligaansetele rünnakutele Moskvas; kusjuures EL reageeris vähemgi tegusalt kui USA.) Ja mida arvata Euroopa Liidu uue ühise välisministri võimest miskit väljaspool liitu läbi rääkida, kui ELi kodanikud-ülemused ei saa läbi räägitud isegi omaenese rahvastega… Ja Taani endine välisminister Ellemann-Jensen sõimab nad lihtsalt niisama läbi.
Schröderi-Putini salapaktist vene allveelaevastiku tagasitoomiseks koos Nord Streami gaasitrassiga Soome lahte ma ei räägigi. Ja Soome kavast Venemaa piir ära kaotada….
Ühesõnaga: Euroopa Liit (ma mõtlen rahvaid, mitte tagurlikke institutsioone ja eliiti, kes püüavad ELi tagasi viia umbes aastasse 1975) on ELi institutsioonidele vastu. Ja vastupidi kord oma rahva hulgas läbi kukkunud Uffe Ellemann-Jensen peab kohaseks mõnitada iiri rahvast, kes käitus oma referendumil vastavalt südametunnistusele ja tegelikult ka nii, nagu käitunuks enamik Euroopa Liitu kuuluvaid rahvaid.
Vene mõju kasvab
Ma arvan, et nüüd oleks euroromantikutel aeg pühkida rusikaga laiali palgele veerenud üksik mehine pisar ja küsida: miks on nii, et Euroopa Liidu ülemusi ei sallita tegelikult ühegi rahva seas? Vastus oleks selles, et EL ei tee nende rahvaste heaks mitte midagi (Iirimaa tõusu taga polnud Euroopa Liit, vaid iirlaste eneste sotsiaalharta ja USA massiinvesteeringud). Aga käitub institutsioonina üsna ülbelt ja bürokraatlikult, mida võivad kinnitada tuhanded kaasmaalased, kes on kordki taotlenud kas või paari tuhandet mis tahes ELi fondist. Ja samas – jutupuhumise tasemel – tegeleb Euroopa Liit (kui kontor) asjadega, mis on olulised küll euroametnikele endile (näiteks omavaheliste vahekordade klaarimine asutusesisestes intriigides) ja jätab tähelepanuta need asjad, mis on tähtsad inimestele.
Väidan, et kui EL oleks veel kas või eelmisel nädalal püstitanud ühegi tõelise, Euroopale olulise probleemi, võinuks ka Lissaboni leppe saatus olla teine. Seda enam, et see üks elu ja surma probleem on olemas: energiasõltuvus ja -tarned Venemaalt, millest sosistamisi räägitakse, aga kus Euroopa suurriigid ajavad rangelt omaeneste isiklikke asju.
Kui ELi ülemused ei tee nalja ja tahavad tõesti Euroopa edasist integratsiooni, siis tuleb alustada laevaehitust mitte vilest ja isegi mitte kaptenisillast, vaid emapuust. Milleks ongi B-plaan: ühtse ja – kui vaja – piisavalt tsentraliseeritud energiapoliitika väljakujundamine kolmandate riikide suhtes. Poole sajandi eest Euroopa Liit niimoodi ka alustas söe- ja teraseühendusega. Kui see energia asjus on kokku lepitud ja kujundatud välja alusstruktuur Euroopa Energialiit ja selle aluseks olev Euroopa energiaharta, siis muud vidinad-kulinad alates kliimasoojenemisest ja lõpetades homoabielude ja Euroopa Komisjoni reformidega tulevad järele ilma erilise pingutuseta. Ja kaob ära see mõttetu verbaal-poliitiline tõmblemine. Mis puutub aga Eesti tulevikku Euroopa Liidus, siis… siis meenub Stanislavski, keda parafraseerides ütleksin: ajagem Eesti asja Euroopa Liidus ja mitte Euroopa Liidu asju Eestis. Kuigi mulle Euroopa meeldib ja mind kohutavalt huvitab tema tulevik, siis ikkagi oluliselt vähem kui Eesti oma. Aga Euroopa sai nüüdsest oma uue šansi.