«BUU, BUU, buu, buu!» Sellist häält tegi lastekirjanik Astrid Lindgreni loodud Karlsson siis, kui ta maailma parimat tonti mängis ja vargaid peletas.
Ametiühingute haardeulatusest välja jäävat tavarahvast köetakse üles ja aetakse ahastusse uue töölepingu seaduse projektiga. Rõhutan, et tegu on projektiga.
Kui vaidlemise ärahoidmiseks kutsutakse ministeeriumide ette lausa miitinguid kokku (tõsi, tööst vabu inimesi oli läinud esmaspäeval võtta vähem kui sada), ei teagi ma, kas naerda või nutta. Miiting tähendab ju seda, et 90 protsendil Eesti töötajatest, kes ametiühingutest midagi kuuldagi ei taha, keelatakse isegi mõtete avaldamine ära.
TÖÖLEPINGU reformile pühendatud telesaates «Foorum» ütles sotsialist Eiki Nestor, et ametiühingud kavatsevad kaitsta ka neid töölisi, kes ametiühingutesse ei kuulu. Huvitav, kelle eest kaitsele viskutakse? Karud Tallinna loomaaias peaksid endiselt puuris kinni olema ja rohkem vaenlasi ma ei tea. Ja kes ametiühingutele üleüldse säärase õiguse andis?
Oletame, et ma olen mehaanik ning tahan töökoja ülemusega sõlmida lepingu, mis näeb mulle ette aastapalgasuuruse koondamistoetuse, 25 000-kroonise töötasu ja ületundide eest topelttasu. «Ei,» ütlevad ametiühingud. «Kollektiivleping, mille meie sinusuguse turaka eest ära teeme, lubab vaid kuupalgasuurust toetust ja palka 13 000 krooni ning ületunnid lõpetame hoopis ära.» Kuidas meeldib?
Muide, üks asi, mida ametiühing seniajani ära ei unusta, on liikmemaks. Samuti peab ta meeles omaenese ülemuste palku ja muid mõnusid. Probleem on aga selles, et mida vähem on ühingul liikmeid, seda raskem on juhtidel koort riisuda.
Need, kelle vahutavast suust kuuleme sellest, kuidas töölepingu reform (sellega — uskuge ometi! — olid nõus ka sotsid, kui nad valitsusse tahtsid) tööinimest koorib, nägid vist viimati tavalist Eesti ettevõtet kinoringvaatest «Nõukogude Eesti».
88 PROTSENTI Eesti firmadest on kuni kümne töötajaga mikroettevõtted, kus omaniku ja mitteomanike vahel on kõike muud kui klassivaen. Eks ütlemist ja viltuvaatamist tule ikka ette, aga seda juhtub ka paremates peredes.
Ülemäärased, majandusliku tegevusega mitte tagatud väljamaksed viivad pankrotti, laiskvorsti pole mõtet endi hulgas pidada ning inimestele tuleb maksta palka, mida nad väärt on, mille nad on välja teeninud ja milles on kokku lepitud. Seda ilma Tallinna luksusametiühingute ahne vahelesegamiseta!
Niisuguses väikeses ettevõttes, millest ma räägin ja millistest näiteks Jõgevamaa tegelikult koosnebki, tähendavad nii peremehe ahnus kui heldus ühtviisi seda, et töö kaotavad varem või hiljem kõik. Esimesel juhul lähevad mehed ära, teisel juhul ei jõua ettevõte ennast ülal pidada.
Väikeses ettevõttes kujunevad head suhted ikkagi siis, kui inimesed, ühe küla mehed, omavahel räägivad ning on nõus ühist koormat vedama. Vaat selles ongi uue töölepingu seaduse esimene mõte: tööleping tuleb selline, nagu inimesed tahavad ja nagu nad endale välja räägivad. Seadusesse saab kirja vaid see, millest halvemaks vastastikused tingimused minna ei tohi.
JUTT SELLEST, et töölepingutes läheb miski tasakaalust välja, on udutamine.
Et tööleping on vaid üks osake tsiviilõigusest, siis ilmselgelt tasakaalustamata leping on juba algusest peale mis tahes valdkonnas kehtetu.
Niisiis, esimene rahva hirmutamise põhjus on nüüd teada. Rahvast pole võimalik ilma hirmuta ametiühingutesse ajada! Mina olen kindel, et neid ei saa sinna ajada ka hirmuga. Aga see on omaette teema.
Tööseadusest räägime varsti uuesti. Seniks soovin kõigile rahulikke tööpäevi ja magusat und. Karta pole midagi.