Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, algataksin riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust, millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest.
Pärnu Postimees, 18.10.2007
Kordan omaenese valimisringkonnas (Tartu- ja Jõgevamaal) öeldut: oleks ma paha inimene või keskerakondlane, algataksin riigikogus erikomisjoni selleks, et menetleda küsimust, millistel asjaoludel ja kelle initsiatiivil loobuti 1993. aastal Eestile seaduslikult kuuluvast territoriaalmerest. Ehk kes on juhtunus süüdi ja kelle kasuks seda tehti.
Meeldida kõigile ja iga hinna eest
Enne kui esitan oma argumendid kolleeg Trivimi Velliste seisukoha vastu (ta ütleb, et mida vähem Eestil territoriaalmerd on, seda parem), õiendan ühe tema faktivea: tollasele Vene välisministrile Andrei Kozõrevile olevat Eesti jaburavõitu positsioon (järjepidevuse ja Tartu rahu lootusetu äravassimine) valmistanud meelehärmi. Vaat’ see on vale.
Et just noil aegadel viibisin Ameerika teadlasena Moskvas mitu korda ja suhtlesin seltskondlikult vanade tuttavatega Boriss Jeltsini meeskonnast ja ka “šefi endaga”, siis kinnitan: Eesti tollases poliitikas ei valmistanud Venemaale meelehärmi mitte miski! Eestiga jooksid asjad nagu lepase reega ja teemad olid vene juhtpoliitikute peas hoopis teised.
Meenutagem, et ees seisis 1993. aasta oktoober, kui Venemaa president oli sunnitud kommunistliku parlamendi vastu relvi kasutama. Eesti välispoliitika aga oli tolleks hetkeks nii täielikult finlandiseeritud, et sellega Vene välisministeeriumis ei tegeldudki.
Just 1993. aastal kujundati Eesti valitsuses ja välisministeeriumis mõnikord veel nüüdki väljalööv mentaliteet: tahe meeldida iga hinna eest ja ükskõik kellele.
Mäletan ühe tollase ülikõrge Eesti riigijuhi veidi iseteadvat repliiki selle kohta, et tema esinemine olevat Jeltsinile … meeldinud! Mis mulle, tollel ajal puhtakujulisele Ameerika elanikule, tundus küllaltki kummalise iseloomuga kiitlemisena. Just nondel aastatel unustati, et välispoliitika eesmärk pole meeldida, vaid oma riigi huvisid esindada.
Ja võime uhked olla selle üle, et just tugev ja julge Eesti naine, suursaadik Marina Kaljurand suutis 2007. aastaks lõpuks läbi murda sellest eidelikkusest (halvas mõttes – st otsustusvõimetus kombinatsioonis arguse ja edevusega), mida 90. aastatel Eesti diplomaatias (ja sealt kõrgemal!) Vene suhetes juurutati. Ja et meil oli minister – Urmas Paet –, kelle tegudega see võit saavutati.
Tollase Eesti Vene-poliitika kirjeldamiseks kasutati ebardväljendit “Venemaa positiivne hõlmamine”, millest on võimatu aru saada, kas tegemist on varjatud imperialistliku maaniaga või lihtsalt mõttetu sõnakombinatsiooniga.
Eesti merepiir oma kohale
Nüüd lühidalt ja selgelt sisust. Aastaid 1940-1991 ei tee olematuks juriidiliselt ega füüsiliselt. Meie omandireformiga kaasnenud ebaõiglused ja paranoiad on selle musternäide. Kolleeg Velliste igatsus pastelde, peerutule ja vokiratta järele on mulle hinges küll armas, aga – mis parata – vaatan (harva) televiisorit, sõidan bussiga ja käin (sünteetilisest) nahast kingadega.
Ja tean veel ühte asja: 1993. aastal lõid Mart Laar, Trivimi Velliste ja Lennart Meri – loodan, et lihtsalt tahtmatult ja Soomet pimesi kopeerides – eeldused selleks, et Soome lahte saaks tulla Vladimir Putini lubatud allveelaevastik, tuumareaktorite katsetused, ülirasked ja -ohtlikud naftatankerid ning Gerhard Schröderi gaasitoru.
Meie julgeolek võiks tõesti rajaneda rahvuslikel vibuküttide malevatel ja tahutud otstega palkidest ehitatud linnustel, see päästaks meie kaitsetahte rahvuslik-eestilise iseloomu, aga miski minus ütleb, et aastal 2007 võib sellest väheseks jääda.
Ning tuuma-, IT- ja revanšistliku Venemaa ajastul peab Eesti merepiir kulgema seal, kus on tema õiguspärane koht.