Aprilli viimasel nädalal vaatasime endale üle hulga aja näkku ja kuigi üldiselt oli ju nähtu kena, siis mõnele see pilt ei meeldinud. Ja hakkas ilmuma hüsteerilisi meeleavaldusi kuni selleni, et lüüa puruks kas peegel või iseennast.
SL Õhtuleht, 11.05.2007
Aprilli viimasel nädalal vaatasime endale üle hulga aja näkku ja kuigi üldiselt oli ju nähtu kena, siis mõnele see pilt ei meeldinud. Ja hakkas ilmuma hüsteerilisi meeleavaldusi kuni selleni, et lüüa puruks kas peegel või iseennast.
Kui kõik juhtunu – kaasa arvatud aprillilõpu pronksöö rüüstamiste ja pogrommidega vene «Musta Saja», Ernst Röhmi, Vladimir Lebedevi ja Dozor-SD stiilis – oli eriti teleekraanilt vaadates üsna jube, ei juhtunud mitte midagi sellist, mida me poleks ka enne kogenud – kuigi tükkide kaupa. Poode lõhuti ja maffiagrupeeringud klaarisid oma verearveid veel 10 aasta eest. Peaminister Tiit Vähi arreteerimist nõudsid juba jäägrid. Ja tänavakisa rahvusliku sisuga oli meid harjutatud Tallinna linnavolikogus.
Rahulikud röövlid
Olles näinud samasuguseid sündmusi kolmel korral enne ja olles n.-ö. füüsiliselt nende kõrval (5–10 meetri kaugusel), hakkasid silma mõned puhteestilised asjaolud, mida võis märgata ka nende käitumises, kes tänaval märatsesid. Kõigepealt: soomeugrilik rahu, mida õhkus neistki, kellelt seda päritolu ja kasvatuse tõttu eeldadagi poleks osanud. Röövimine oli kiire ja korralik, suurt kisa polnud kusagil ja üldse: kõige kardetavamat, laviinina kasvavat massipsühhoosi ei tekkinud.
Korratuse ninameeste puhul täheldasime füüsilise ja vaimse sujuvat ülesulamist – leinatunde ülekasvu jõhkraks füüsiliseks omavoliks rikastumise eesmärgil ja vastupidi. Pärast nähtut on mind võimatu veenda selles, et eksisteeris seos soldati ja tänavahuligaansuse vahel. Ma võin endale ette kujutada vaenlast, kivi põues, kuid mul on raske endale ette kujutada ausat poliitilist tänavaaktivisti, kel põues valmisvarutud kott.
Sel ajal, kui süttisid leegid Kosmose kino juures, kui riisuti villakauplust ja kioskit, seisid veidi eemal, Pärnu maantee vastaspoolel, kas üksikult või salkadena vene keelt kõnelevad vanemad ja keskealised inimesed, kelle silmis peegeldus – õud, häbi ja lootusetus. Mõned nutsid. Nemad – tõelised ja normaalsed, mittesovetlikud venelased teadsid, et seal eemal sepistavad «dozornikud» (vene k. – «pozornik»: liiderdaja, häbitu) ja vaikiv linnavalitsus neile nende kaotust… milles nemad on vaid ohvrid.
See, mida me nägime, polnud mitte rahvuslik ja isegi mitte ajaloomõistmisest tulenev sõda, vaid see oli klassilahing, marksistliku proletariaadi koha peal – ennast ise kõigest ilma jätnud või küllap osalt ka jäetud nõukogude identiteediga muulaskonna väike, aga kõvasti kisavate kõride ja suurte taskutega osa.
Mõistagi polnud aktsioonis oleva laamendajaga võimalik pikki jutte pidada, ent fragmentidest kokku tuli niisugune pilt: kui sinul midagi on, siis on sigadus see, et minul seda ei ole. «Röövi röövitut!», ka see loosung kõlas valvamata jäänud luksuspoe vägivaldsetelt külastajatelt. Õnneks jäi rahvahulka viskamata toda röövimist õigustada võinud tähelepanek: Hugo Bossi algedu oli tulnud ju vormirõivaste kujundamisest ja õmblemisest SS-ile ja gestaapole.
Maskide langemise aeg
«Kellega te olete, kunstimeistrid?» küsis Stalini poolt kokkukäsutatud NSV Liidu Kirjanike Liidu esimesel kongressil Maksim Gorki. Siit edasi võiks küsida: kuna oli maskide langemise aeg, siis – kes ikkagi oli kellega ja mille poolt. Kui tegemist oli klassisõjaga – olenemata sellest, et mässav klass oli pisitilluke, puhtnõukalik –, siis tuli valida ka pooli, ja pooled on nüüd, jumala abiga, valitud. Arvan, et nüüd me teame palju rohkem nii riigi politseist ja tema võimetest, vabariigi valitsusest kui ka Falckist, Keskerakonnast ja Tallinna linnavalitsusest. Ja võitlusreservis olevast Jaan Tootsi ämmast (kummal pool?).
Ärgem dramatiseerigem asju üle, ja ega midagi hullu ju polnudki, aga tundsin ka ise üürikest pimestava raevu hetke, kui pidin kuulama Venemaa duumadelegaadi häbematuse ülimasse tippu jõudnud nõuet likvideerida Eesti valitsus, nõtke viitega, et nii arvab ka Eesti väljapaistev ühiskonnateadlane. Korraks, väga korraks oli tunne, et see aeg ja see ajastus olid valitud väga hoolega, raske vandenõu tulemusena selleks, et nuga tabaks selga, justament abaluude vahele. Aga – see oleks paranoia. Muidugi nii see polnud ja miks mitte teada, et lollide protsent professorite hulgas peaks juba statistilise jaotuse järgi (härrased sotsioloogid kindlasti kinnitavad seda!) olema samasugune kui ärimeeste, torulukkseppade, koristajate ja poliitikute hulgas.
Mis puutub süüdistustesse selles, et parempoolsed erakonnad ahistasid «vasakpoolsust» (professor Veidemanni idee!) ja akademismi, siis meenutagem, et Reformierakonna kandidaat oli sotsiaaldemokraat Ilves – kes praegu on EV president – ja politsei nüüdne tublidus tuli samast erakonnast pärit siseministri juhtimisel. Mille, muide, oli ette valmistanud end praegu kitsukesse nõukogude kommunaalkorterisse surunud erakonna tubli endine siseminister ja hea politseijuht Kalle Laanet.
Aga, nagu ma aru saan, üldiselt meile see peegelpilt tegelikult meeldis, olime saanud riigiks ja rahvaks. Mitmeid keeli kõnelevaks rahvaks, kes kõigele vaatamata on tubli, lojaalne ja korralik. Noh, ja kui nii, siis – mis seal ikka – ehitame ja elame edasi. Enesekindlamalt kui enne.