Igor Gräzin: "proovireisija surm" (SL Õhtuleht)

Arvamus
|
07.05.2007

Jutumärgid on pealkirjas sellepärast, et see on Arthur Milleri näidendi nimi. Mulle tundub aga, et sõna “salesman” on uues versioonis tõlgitud valesti – “müügimeheks”.

SL Õhtuleht, 07.05.2007

Jutumärgid on pealkirjas sellepärast, et see on Arthur Milleri näidendi nimi. Mulle tundub aga, et sõna “salesman” on uues versioonis tõlgitud valesti – “müügimeheks”.

Müügimees on ikkagi tänapäevane äris ja poes tegutsev müüja. Proovireisija oli aga rändav kaupmees, kes käis talust tallu pakkumas kaupa, mida ostja eriti ei vajanud. Oli talusid, kus rippus silt, et Singeri müügiagentidele aetakse koerad kallale. Oskar Lutsu Kippeli sekeldused “Sügises” ei pruukinud olla eriline liialdus. Aga jutt pole sümpaatsest ärimehest Lepikust-Kippelist, vaid Schröderist.

Pahandused Schröderiga

Vaatame seda asja kõigepealt Venemaa poolelt. Euroopa Liidu ühe juhtriigi – Saksamaa – valitsusjuhi töölepalkamisel Gazpromi poolt nii-öelda soojast peast, lausa toolilt, sai olla ainult üks mõte. Sest raha, vahendeid, turgusid, oskusi ja kogemusi äsjane liidukantsler Gazpromile tuua ei suutnud (soliidsed ärimehed pöörasid selja, kui teda nägid). Kohati läks lausa vastupidi: Euroopa Investeerimispanga lubatud investeering Saksa-Vene gaasitorusse, mis kulgeb läbi Soome lahe ja Eesti territoriaalvete, jäi just Schröderi kahtlase isiku tõttu ära.

Neid pahandusi oli aimata. Seega sai Schröderi palkamise ainus põhjus olla vaid Gazpromi ühe suhteliselt olulise ja seni unustatud projekti – gaasijuhtme vedamise läbi Soome lahe – loodetav “pähemäärimine” riikidele, kes jäävad nimetatud torujuhtme teele kas ette või kõrvale.

Sisuliselt juba otsustatud asja müügivajadus tekkis aga sellest, et liiga paljud võimalikud otsustajad jäid protsessis kas teisejärguliseks osaliseks või mängust hoopis välja. Ja olnuks gaasitrassi taga peituv poliitika kasulik Euroopa Liidule, Skandinaavia ja Balti riikidele, poleks seda vaja müüa – hea kaup müüb ennast ise.

Aga ju oli Gazpromil (51% omanik) ja kahel vähemal Saksa suurpartneril (BASF ja E.ON) südamel veel miskit salapärast ja valutavat, mis sundis neid otsima rändavat proovireisijat, kes nende vaatevinklist ning võimalusi arvestavalt oli odavaim ja saadaolevatest parim. Sest Saksa riigi lugupeetust, usaldusväärsust ja respekteeritust enam kasutada ju ei saanud!

Turundamises kehtib tõde: enne kauba müümist peab müügimees kõigepealt suutma maha müüa iseenda, s.t. võitma potentsiaalse kliendi usalduse. Tõestama, et ta on heade kavatsustega ärimees, kes oma firmat esindades hindab kõrgelt ka ostja huve. Schröderi töö pole olnud kerge: sakslastele tuli tal tõestada, et ta pole korruptant; Brüsselile, et ta pole sakslane; eestlastele, et ta pole Ribbentrop. Ja nüüd ka mitte Leningradi kompartei juht ždanov.

Hea toru

Inimesed on üldiselt head ja küllap pole paha ka toruehitamise idee kui niisugune. Äri tundus osalistele enestele olevat hea (lisakanal ju!), poliitiliselt mõttekas Ida-Euroopas (ärgu nood ukrainlased ja Lukašenkad seal arvaku endast liiga palju!), Lääne-Euroopas (las Saksamaale kuulub eriroll euroenergeetikas!) ja üldse… kui arvestada, et seal, kus on üks toru, on teist ja kolmandat lihtsam juurde ehitada – kui gaasi jätkub! Ja sinna juurde saab vedada muidki kaableid ja kommunikatsioone, sest koht ise – Soome laht – on ju transiidi ja transpordi jaoks hea igas mõttes.

Ja kui jutt on Eesti territoriaalvetest Soome lahes, siis miks ei panda tähele, et tegemist on tegelikult samasuguse näiteks Viimsi kinnisvaraga, ainult – see on vee all ja teiseks kasvab merealuse kinnisvara hind mitu korda kiiremini praegu kuival maal arendatavast.

Schröderi puhul aga on vaja meeles pidada, kellega on tegu: Moskva Gazpromi teenistujaga, proovireisijaga, kelle isik juba teeb kauba kahtlaseks. Romantilised jutud Euroopa ühistest energeetilistest huvidest, euroühtsusest ja julgeolekust oleksid Eesti visiidi käigus olnud ilmselt silmakirjalikud ja kohatud. Aga kuna äri on äri, siis oleks mõttekas välja uurida, palju Schröderi peremehed Eestile (torutransiidi eest) maksta tahavad (tõenäoliselt veidi alla miljardi aastas) ja kas nad ka presidendiraha tagasi annavad.

Pronkssõduri-sündmuste käik pani müügimehe temperamendi proovile ja avas talle võimaluse tõendada palgamaksjale oma hingelist ustavust: kui kunagi oli kantsler heatahtlikult vaikinud Tšetšeenia veresaunade asjus, siis nüüd tuli firmaesindajalt poliitikat nii et mühises.

Vastandina Euroopa Liidule mõistis Schröder oma loodetud visiidi eel hukka külastatava Eesti valitsuse ja kiitis heaks Tallinnas toimunud vandalismi hinnangute Moskva-tõlgenduse. Täpselt samast noodiraamatust oli võetud Vene duumadelegatsiooni saabumiseelne avaldus sooviga Eesti valitsus tagandada. (Puhta äri segamine poliitikaga on tegelikult ärilises plaanis alati lollus, aga halva poliitikaga veel eriti.) Ent tollest avaldusest võis aimata stiili, millega Gazprom kavatses oma toru pakkuma tulla. Nii et Singeri agentide aadressil taluaedadele kinnitatud hoiatus (koerte asjus) tuleb kohe vägisi meelde. Mis aga kaugeltki ei tähenda, et nood õmblusmasinad iseenesest halvad oleksid olnud.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt