Viimane kord me rääkisime Boriss Jeltsiniga 1993. aasta augustis. Kaks kuud enne seda kui Vene tankid hakkasid tulistama riigi parlamenti.
Viimane kord me rääkisime Boriss Jeltsiniga 1993. aasta augustis. Kaks kuud enne seda kui Vene tankid hakkasid tulistama riigi parlamenti.
Tegin Jeltsinile ettepaneku, et Venemaal tuleb kehtestada konstitutsiooniline monarhia. Panna troonile tol ajal 11-12 aastane Romanovide järeltulija ning Jeltsin olgu regentiks: teisi sõnu Jeltsin saaks monarhi täisealiseks saamiseni, ligi kümneks aastaks, tegutsemiseks vabad käed.
Jeltsin arvas, et see mõte pole tõsine, kuid samas oleks see olndu Venemaale kõige parem variant.
Praegu on Putini näol tegemist rohkem kui konstitutsioonilise monarhia taaskehtestamisega, ainult selle vahega, et nagu vana matemaatikaõpetaja ütles Ostap-Benderist, Ilfist ja Petrovist rääkivas raamatus Kuldvasikas, et kujunemas on matslik võim.
Teiste sõnadega öeldes, et kui kuningakodades sünnivad printsid, kes saavad vähemalt normaalse kasvatuse ning teatava intelligentsi, siis nüüd on kujunemas Venemaal matslik tõusikute võim.
See tähendab igasuguste eetiliste, moraalsete, isegi välisel viisakusel, etiketil, autundel rajanevate tunnete puudumist. Matside monarhia tähendab seda, et ausõna ei maksa mitte midagi. Praegune Venemaa sinnapoole liigub.
Venemaal on tegemist umbes viie kuue klanniga, millest kaks ja kolm on suhteliselt olulised ning käib tavaline Sitsiilia sõda, kus inimesed koristatakse lihtsalt ära. Tapetakse, intriigitsetakse.
Putini vahetust ümbrusest on tapetud seitse-kaheksa inimest. Neid mõrvu, mis on korda saadetud praeguse võimuvõitluse nimel on umbes paarikümne ringis. Tegemist on Sitsiilia tüüpi võimuvõitlusega, kuid mitte kaasaegse, vaid 1880. aastate Sitsiilia stiiliga. Selline on tänane Venemaa.
Eesti huvi on lihtsamast lihtsam. Me tahaks, et Venemaal kehtestuks stabiliseeritud võim. Minupoolest olgu seal kuningas, khaan, suurvesiir või Vanake Hottabõtš – see ei oma mingit tähtsust – meie jaoks on oluline stabiilne iseenesega rahul olev Venemaa.
Mõistagi on mul väga kahju kõigist nendest Vene demokraatidest, kes võivad hukkuda või visatakse vangi. Me aitame neid kindlasti. Aitame läbi rahvusvaheliste organistasioonide, sest me oleme inimõiguste poolel.
Eesti kui riigi seisukohalt on see ükskõik, milline sisekord Venemaal taastub. Tingimusel, et see on suhteliselt stabiilne. See tähendab, et poliitiline olukord oleks prognoositav ning ette nähtav, et sellega oleks võimalik kuidagi käituda.
Teiseks tuleb pidevalt kärpida – see on meie aktiivne tegevus – Venemaa revanšistlikke tendentse. Me oleme selle vastu, et Venemaa fašism tugevneks, sest sellega kaasneb tavaliselt revanšism, mis väljendub alaväärsuskompleksis. Venemaa võib hakata ette kujutama, et neile on tehtud liiga ning nad peavad kunagi alistatud maad ja rahvad tagasi vallutama. Selles mõttes on Eesti seisukohalt tähtsusetu, et kui diktaatorlik režiim Venemaal on. Peaasi, et see oleks stabiilsetes kätes.
Parim variant oleks see, et võim oleks duuma kätes, kuid ärme teeme nalja: nähtavas tulevikus ei lähe Venemaal võim mingil juhul parlamendi kätte.
Peaministri ja presidendi jõuvahekord muutub pärast uusi valimisi automaatselt. Arvestades Putini praegust reitingut, siis tulevane Venemaa president on midagi Inglismaa kuninganna stiilis. Tulevaselt presidendilt võetakse kõige olulisemad funktsioonid.
Praegu kontrollib Putin jõustruktuure: kõike, mis on seotud KGB ehk FSB, välisluure ning sisejulgeolekuga. Presidendi kompetents on pealtkuulamised, arreteerimised ning poliitilised mõrvad.
Kõik eelmainitud läheb pärast valimisi peaministri käsutusse. See on ümber tehtav väga lihtsalt. Pole vaja isegi konstitutsiooni muuta. Piisab kui muuta ainult valitsuse seadust ning tulevasele presidendile jäävad peamiselt esindusfunktsioonid.
Süsteem muutub selles mõttes rohkem Eesti moodi, kuid ainult selle vahega, et kui meil on peaminister maha võetav ühe ööpäeva jooksul, siis sealset peaministrit ei saa maha võtta mitte kunagi.