…kordas mõtlikult Taani prints Hamlet, kui talt küsiti: mida loete, kõrgus? Üks reaalne, mõnikord vähetabatav, kuid ometi oluline vahe ühtede ja teiste sõnade vahel on olemas.
Tänaval öeldud lauseke «oh seda ilma-ilmakest» on vaid lause, kohtus öeldud «süüdi ei tunnista» tähendab esitatud süüdistuse tagasilükkamist.
Jõks on populist
Kuna tänase õiguskantsleri hääletuse eel on olnud palju sõnu, siis mina teen (erandkorras) neid vähe: minu tänase vastuhääletuse taga on üsna selge seisukoht. (Jätan kõrvale vaieldamatu fakti, et hr Jõks on üldiselt teinud ka paljusid tublisid asju – ainsad, kes selles kahtlevad, on presidendi endised erakonnakaaslased, kes seadsid kahtluse alla olemasoleva kantsleri kõlblikkuse kandidaadina!, pärast aga mõtlesid ümber ja vist hääletavad poolt.)
Õiguskantsler on sõltumatu jurist, kes teostab järelevalvet seaduste ja teiste seaduslaadsete dokumentide põhiseadusele vastavuse üle. Mis on küll kõrge, aga samas ka tavaline juriidiline paberitöö. Seega: kui kantsleri (või näiteks linnatimuka, kohtuniku, pangapresidendi vms) taha koguneb nn rahva-armastus (kuni seltskondlike ühisavaldusteni välja), siis on see raudkindel märk sellest, et nimetatud isik pole teeninud oma ametit, vaid isiklikku populaarsust. Seda reeglit pole vaja kontrollidagi, aga olgu… Pärast 2003. a riigikogu valimisi kolmekordistati Keskerakonna ja Res Publica eestvedamisel erakondade riigieelarve-eraldisi (kontrollijaks asja üle määrati riigikogu korruptsioonikomisjon), kusjuures RP kätega seadustati asjad veel nii, et erakondadega seotud poliitilised ühendused jäid igasuguse kontrolli alt välja. Kõige sellega oli kantsler Jõks nõus. 2003. a. lõpus kontrollisüsteemi muudeti, sellega oli Jõks nõus. Küsimus tõstatati 16. veebruaril 2007. aastal – mõni nädal enne valimisi – ajakirjanduses. Igaks juhuks maha vaikides asjaolu, et vastavat seadust oli riigikogu normaalses korras juba menetlenud.
Enne 2002. a kohalikke valimisi tahtis Jõks taastada valimisliidud, noh – ja riigikogu tuli talle vastu mööndusega, et see õigus kaob 1. jaanuaril 2005. Jõks laskis asjadel olla ja tegi sellest meediamulli detsembris 2004, parasjagu enne sätte kadumist ja nii, et sellest sai teha meediasündmuse.
Enne 2005. a kohalikke valimisi keelustati poliitiline välireklaam – iseenesest karjuv sõnavabaduse rikkumine (mida polnud isegi Franko Hispaanias!), ja jälle oli Jõks nõus! Tõsi, päris vait jääda ta ei söandanud: selle pretsedenditu keelu kohta tegi ta riigikogus ettekande, kuid mitte ettepaneku. Vahe on oluline: ettepanekule järgnevad teod, ettekanne on aga… sõnad, sõnad, sõnad. Sest juriidilist sammu Jõks astuda ei saanud, kuna välireklaami keelamine oli vajalik vaid Res Publicale, kes polnud osanud reserveerida endale välireklaami pindu. Nii sünnitas molutamine Eesti ajaloo suurima ja kantsleri poolt rahuga pealtvaadatud inimõiguste rikkumise.
Reinsalu hakaku ise
K-kohuke on samast seeriast ja mõistan Keskerakonna Jõksi suhtes skeptilist hoiakut igati: kohukeselugu tegi kantsleri naeruväärseks ja liiga naeruväärset kõrgjuristi ei saa võtta tõsiselt. Noh, saime naerda, aga nüüd: aitäh ja aitab.
Seitsme aasta jooksul on palju muutunud, ka erakonnad ja inimesed. Ja sellepärast ei tohiks praegu võtta keegi solvanguna seda, mis juhtus siis. Aga juhtunu hulgas oli ka see, et ootamatult mittenimetatud Priit Kama asemel toodi asendajaks Allar Jõks, kes valmistati ette, keda kasvatas Res Publica üks juhte, tollane presidendikantselei ülem Urmas Reinsalu. Koopia on alati originaalist kehvem. Ja sellepärast, kui ma veel ka seitsme aasta pärast juhtun kusagil olema, loodan ma tegelikult näha hoopis Urmase teenitud ja väärikat tõusu õiguse kaitsmise kõrgele postile.