Ordeneid küll veel ei saja, aga pilved silmapiirile juba kogunevad. Ja vaevab Kadrioru inimesi ja kollaseid ajakirjanikke aastast aastasse korduv küsimus: kes mis auraha saab?
Et autasustamise rõõm (andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eks ju?) presidendil liiga suur ei oleks, arutatakse täna Toompeal ka seadust, mis lubaks ordeneid vääritute (?) inimeste käest hiljem ära võtta. See teeb autasu andmise intellektuaalselt veelgi kaelamurdvamaks trikiks – määrates kellelegi järjekordset ordenit, peab president paratamatult läbi mõtlema ka variandi, kuidas seda pärast tagasi saada.
Lõpetame ordenisaju
Vabastamaks kõiki osalisi sellest kirjeldatud vaevast, kordan täna, justament ordeniseaduse arutamise päeval, oma aastate eest Riigikogu Teatajas esitatud mõtet: mis oleks, kui pärast viimast autasusadu eelolevas veebruaris lõpetada mis tahes tsiviilordenite andmine Eesti vabariigis.
Paljudes (ei julge väita, et kõigis) Euroopa keeltes tähistatakse ühe ja sama sõnaga kahte asja: nii märki rinnas (kaelas ja kaela ümber, mäletate Tšehhovi “Annat kaelas”?) kui ka kinnist ühiskondlikku organisatsiooni ordut. Eesti keeles on sõna “orden” venekeelne laen ja seepärast ka “ordust” erinev (vene ja inglise keeles on need üks ja seesama “orden” ja “order” mõlemad). Sellepärast kadusid mõlemad – kas osalt või täielikult – siis, kui ühiskond lõpetas keskaja koos selle seisuste, tsunftide ja ordudega.
Muide, enamik noori kodanlikke riike (Cromwelli protektoraat Inglismaal, Konvent Prantsusmaal) alustas sellest, et likvideeris mis tahes ordudele vihjava autasude süsteemi üleüldse (peale selle keelas EV 1920. a põhiseaduse paragrahv 7 EV kodanikel ka välismaa ordenite vastuvõtmise). Kuna aga revolutsioonidele järgnenud sõdades kippus sõdurite võitlustahe nigelaks jääma – taheti ju rahu, mitte sõja jätkumist! –, siis just armeedes toimus teatavate autasusüsteemide taastamine kõigepealt. Näiteks Auleegionina Prantsusmaal, siis, kui Napoleonil polnud oma armeele raha maksta. Moraalse ja materiaalse stiimuli harmooniat väljendas esimeste autasude süsteem ka Punaarmees: 3. järgu autasu – 5 päeva puhkust, 2. järk – 10 päeva, ja kõrgeim järk – komandöri pilt.
Riputatavate autasude taastamises pole süüdi valitsused, vaid inimesed. Sest seal, kus on nõudlus (tahaks midagi rinda panna!), seal sünnib ka pakkumine. Mille riigipea vaid rahuldab, sealjuures – minimaalsete kuludega. Ka kauneim juveel-orden enam-vähem mõistlikust materjalist on täpe, võrreldes näiteks asunikutaluga.
Eesti oma Brežnevid
Ent kuidas sellega ka poleks, jagunevad ordenisaajad järgmistesse rühmadesse:
(a) presidendi isiklikud teenistujad (autojuht, sekretär, kantselei; Kissa Vorbjaninov ju lubas oma kojamehele: “Tihhon, arvesta, et medal on sul juba taskus!”);
(b) juhuslikud inimesed (USA president Ford);
(c) üksikuid teeneid osutanud inimesed;
(d) rahva poolt tunnustatud ja Eesti vabariigile olulisi teeneid osutanud isikud.
Väidan, et (a), (b) ja (c) kategooria ei lõpe iial, kuid kui üksikud erandid maha arvata, siis võiksid nad elada ka autasuta. Kategooria (d) puudutab suuresti taasvabanemise aja rahvajuhte ja ma arvan, et 20 aastat on olnud küllalt pikk aeg, et igaühte kuni viimseni neist väärikaist ka väärikalt ära märkida. 13 aasta jooksul 5304 inimesele antud 15 782 ordenit-medalit, seega 2,975 ordenit nina peale.
Kuna oleme saanud selleks, mida president Ilves kunagi ennustas – normaalseks ja igavaks põhjamaaks –, siis meie elus lihtsalt ei saa sündida midagi nii suurt ja kangelaslikku, et see vääriks riigilt ordenilist autasu. Siit tuleneb see, kellele autasude andmine peaks alles jääma:
(a) sõjaväelased, kelle puhul ordenid ja lindid kuuluvad nii edutamissüsteemi kui ka vormi juurde (vt Venemaa kasakaid);
(b) diplomaadid (mingi lint ja suur asi rinnas teeb igava fraki huvitavamaks ja üleüldse on see rahvusvaheline komme);
(c) üksikindiviidid, kes on korda saatnud tõesti mingi kangelasteo (s.h ka pääste- ja kiirabitöötajad), kes on päästnud inimelu, vara, väärtusi, riskides oma eluga.
P.S. Tagamaks ülemineku sujuvust uute ordeniteta ühiskonnale, võiks kaaluda (õigustatud ootuse põhimõtte alusel) võimalust anda kõigile, kes veel soovivad, kolmekuuline tähtaeg avalduse esitamiseks ordeni saamiseks. Selle tarvis võiks välja mõelda eriordeni (Kodanikujulguse 5 klassi.). Ja siis juba – vsjoo. Autasustatutele rõõmuks nimetan, et uute ordenite valingu peatamine vaid tõstab ennemalt välja antud autasude väärtust.