Igor Gräzin: toru ja selle sisu (SL Õhtuleht

Arvamus
|
10.02.2007

Jutt on see kooruke… Gaasitoruga on sama asi: toru ise on hea, aga tähtsaks teeb selle ikkagi see, mis seal sees on.

SL Õhtuleht, 10.02.2007

Jutt on see kooruke… Gaasitoruga on sama asi: toru ise on hea, aga tähtsaks teeb selle ikkagi see, mis seal sees on. Rääkides Eesti praegu ühest tähtsaimast infrastruktuursest rajatisest, tulevasest Jõgeva–Põltsamaa gaasijuhtmest, ütleme: toru sees on maagaas, mida on vaja tootmise ja elu arendamiseks Kesk-Eestis, aga probleem on selles, mida see gaas hakkab maksma.

Seda enam, et eelmise nädala pressikonverentsil teatas president Putin – odava Vene gaasi ajad on minevik.

Põltsamaa–Jõgeva gaasitoru on fundamentaalse tähendusega infrastruktuuriobjekt, mis tähendab, et toru «teises otsas» muutub põhimõtteliselt majanduslik keskkond ettevõtluseks ja eluks. Ja kuigi gaasifirmade huvitatus ja osalus juhtme ehitamiseks oli otsustav, eriti alul, siis tegelikkuseks sai projekt üksnes vabariigi valitsuse (kuni 25% panusest) ja kohaliku osaluse toel. Siit moraal: infrastruktuuri – eeskätt energeetikat arendada soovivad kohalikud omavalitsused suudavad küll projekte algatada, kuid nende täielik teostamine ja lõpuleviimine vajab riigi abi. Veel enam aga siis, kui küsimus hakkab puudutama tarnitava gaasi hinda, mille kontrolli hoovad ja mõjutuvahendid on riigi käes täielikult.

Venemaal endalgi ei jätku gaasi

Gaasitarnijate asjasthuvitatus on ilmne. Tasub meenutada, et 37% Eesti Gaasist kuulub Vene Gazpromile ja pisut üle kolmandiku Ruhrgas International AGle, seega konglomeraadile, kes arendab Eesti majandusvööndis (või kohe selle kõrval?) vabariigi seljataga sõlmitud lepingu alusel küsitava strateegilise, keskkonnaalase ja poliitilise taustaga merealust gaasitoru. Mis on nii poliitiliselt kui ka keskkondlikult nõnda kahtlane, et 11. jaanuaril keeldus 30%ga osaleda lubanud Euroopa Investeerimispank sellele projektile mis tahes raha andmisest seni, kuni selle poliitilised aspektid korda pole tehtud. 5 miljardi andmata jätmine on arvestatav signaal…

Gazpromi propaganda ülesandeks on varjata iga hinna eest fakti, et Venemaa juba elab gaasidefitsiidis, mis lähema 3–4 aasta jooksul viiekordistub. Kaliningradi oblast näiteks jääb praegu ilma kolmandikust vajaolevast gaasist, ja seda oludes, kui juhtus olema ebatavaliselt soe talv. Seega ehitatakse gaasivõrku välja tingimustes, kus osutub problemaatiliseks selle kasutusvõimsuste rakendamine (gaasi ei jätku) ja pole õrna aimugi, millistesse kõrgustesse tõstetakse tarnitava gaasi hind.

Üha kasvavat gaasi puudujääki tajuv Venemaa kompenseerib oma defitsiiti ostudega Kesk-Aasiast, tehes sellega röövellikku äri: Turkmeeniast saadakse gaas 100 dollariga, Gruusiasse müüakse – 235ga, transpordikulu on 30 ja seega keeratakse 105 dollarit puhtalt oma tasku. Eesti suhtes on skeem teine, aga idee sama.

Defitsiitset kaupa kontrolliv müüja kontrollib ka hindu – kasutades oma ostjate passiivsust ja magistraaljuhtmete omamisega kaasnevat psühholoogilist eelist (s.t hirmutamisvõimalust). Rahvusvaheliselt ja Euroopa Liidus kehtib monopolivastase seaduse kuldreegel – kui ettevõte on monopoolses seisundis ega ole valmis sellest loobuma, siis tuleb tal taluda hindade reguleerimist riigi poolt. Niimoodi riigikogu talitaski, kuid Eesti Gaasi esindajate vastuseis, nende soov kaitsta Gazpromi ja Ruhrgasi huve, tekitada neile ülikasumit Eesti tarbijate arvelt, oli märkimisväärne.

Ostkem gaasi üle Venemaa otse Kesk-Aasiast!

Seega poleks liialdus öelda: Eesti gaasiturul puudub nii konkurents kui ka Eesti rahvuslikke huve arvestav ettevõte. Samas aga on Eesti riik huvitatud ja oma tegudega ka kinnitanud soovi panustada energiavõrkudesse ja siit – kõigi Eesti alade võrdsesse väljaarendamisse ja kogu meie maa potentsiaali maksimaalsesse väljaarendamisse. Kuid olukorras, kus gaasi Venemaal juba ei jätku ja keegi hakkab sellest ilma jääma esimesena, on riigi ülesanne tagada, et need poleks meie.

Maailma gaasiprobleeme ei lahendata Põltsamaal, kuid Põltsamaaga seoses võidakse hakata kaaluma teatud osa energeetiliste probleemide lahendamist Eesti riigis. Meie seniseid gaasihankeid ei ähvarda esialgu mingi oht: Incukalnises talletatud gaasi vajab talviti Venemaa ise ja kraan on ikkagi siinpool Peipsit. Kuid hind saab probleemiks. Ja üks lahendus oleks gaasi otsene ostmine kusagilt mujalt, näiteks Kesk-Aasiast, kusjuures isegi pakkudes sealsetele tootjatele kõrgemat hinda kui Gazprom (Eesti piiril oleks õige hind 160 dollarit, seega vähem kui praegu, tulevikust rääkimata!). Ja seda võiks teha Eesti rahvuslikke huve arvestav energeetikafirma, milles puuduks Saksa-Vene monopoolse tandemi osalus, või kus see osalus ei ületaks näiteks kolmandikku.

Lõppmärkusena: Aasia gaasi on Venemaa kohustatud lubama Eestisse läbi oma torude vastavalt WTO reeglitele, millesse Venemaa just praegu iga hetk püüab ennast sisse lülitada.


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt